NO99 - NO30

Kurb... VÄGA KURB!

Meil on teatriga NO99 olnud nii ilusaid kui koledaid aegu, kuid millegipärast on alati olnud hea tunne, et see teater (kõikidest Eesti teatritest mu kodule kõige lähemal) olemas on ning vahelduva eduga on sealt tulnud ju tõelisi tipplavastusi... kuigi ka palju sinna teise äärmusesse... aga nagu ma armastan öelda - õige kunst ongi polariseeriv - on neid, kellele see meeldib ja neid, kellele mitte... massitarbekaup on harva "huvitav"...

Praegu oma vanu NO99 teatri lavastuste arvustusi lugedes, leidsin sealt lause: "Ma ei taha enam ühtki NO-teatri tükki mööda lasta"... kirjutatud aastal 2009... aastal, mil valisin oma aastakokkuvõtte parimaks lavastuseks NO-teatri "Pea vahetus" ja NO99 oli ka terve aasta "PARIM TEATER".

Ka aasta varem, 2008ndal aastal oli minu terve aasta tipp-teatrielamus NO99 lavastus - GEP ehk Garjatšije estonskije parni

Samuti oli terve aasta lemmikuks blogipidamise algusele eelneval aastal, 2005ndal nähtud "Padjamees", mis oli minu esmatutvus toonase uue teatritibuga. Ühtlasi tõi see minu teadvusesse esimest korda Iiri näitekirjaniku Martin McDonagh'i, kelle kõiki kirjatöid olen sellest peale ahminud suure fännina.

Päris paugu panid NOkad, et nad laiali lähevad :( Viimasel ajal ma pole päris mõistnud seda teatrikeelt, mida nad räägivad. Mul on olnud tunne, et nad teevad seda maailmaläbimurde ja kõrgemate kunstiliste taotlustega, kui see, mis mahuks minu ilumeele- ja hea teatri mõiste piiridesse. Kuid see on olnud rohkem minu enda probleem. Samas üllatasin iseennast kui vaatasin NO-teatri Kõntsa ja see torkis mind intellektuaalselt! Kunagi olin suisa tänulik mingile kriitikule, kes kohe pärast selle esika nägemist tüki pihuks ja põrmuks tegi, ehk arvasin täiesti valesti, et see minule midagi ei paku... pakkus küll (jah, eks seal oli komponente, mis minu meelest oleks võinud olemata olla, aga samas oli palju rohkem seda muud, mis mu hallid ajurakud siblima suskasid).

Olin juba pikalt mõelnud, et ega NO-teater ju saa lõpetada päriselt kui nad peaksid NO1ni välja jõudma... küll nad midagi välja mõtlevad... teater ei saa ju "otsa" saada mingi numbrimängu tõttu... ei saanudki... sai palju varem...

Jättes kõrvale kõikvõimalikud aktsioonid ja koos- ning kaastööd, ilmus puhtaid NO täisnumbreid matemaatiliselt täpselt 70. Mina jõudsin neid vaadata 46... seega 24 jäi nägemata... Umbes 2/3 seega nähtud lavastuste kasuks... Nagu öeldud, esimene neist NO97 ja Padjamees... oi see raputas mu läbi... ma ei suutnud mõista kuidas inimaju sai midagi sellist konstrueerida... ja kõik need hirmsad pisikesed jutud seal sees - õudne, aga nii-nii hea! Eriline, uudne lähenemine mänguruumi seadmisel...

Siis mul oli niiiiiiii kahju, et ei saanud näha "Seitse samuraid" ja "Kirsiaed"a... ja eriti kahju oli "Kuningas Ubu"st... Mõned head asjad vahepealt siiski sattusid ka minu piletiostu orbiiti... Kuniks saabus NO88 ja GEP! See pani juba sellise paugu, et NO88st kuni NO65ni välja ei jäänud mul ainsatki NO-d vahele... edasi hakkas pettumusi tulema tihedalt ja nõnda jäid mitmed ja mitmed vahele... Kuni viimase tõelise õnnestumise pakkusid vana hea Pepeljajev lavakooliõpilastega "Nodvenatsat"i näol... mille lummus on üha kasvanud edasi mu sees, olles muutunud mulle isiklikus plaanis kultusteatrielamuseks - sellest on kasvanud üks meeldejäävamaid ja erilisemaid lavakoolilendude diplomilavastusi. Ka teine, sama legendaarne lavakooli Pepeljajevi lavastus tuli just nimelt NO-teatris välja - "Margarita ja meister".

Trupis on mänginud mitmeid lemmiknäitlejaid ning tipprollegi on tulnud ridamisi... Marika Vaarik oli minu lemmikute seas juba enne NO-teatrit, aga mitmed NOkad on just nimelt selle teatri seinte vahelt end südamesse mänginud.

Kuna (kahjuks) enam ühtki uut NO-tükki ei tule, siis mõtlesin mälestuste hoidmiseks läbi mõelda kõik oma NO-teatri elamused ning parimad neist edetabeli vormis üles tähendada... mis muidugi ei tähenda seda, et see järjekord ajas enam muutuda ei võiks... Ent olgu see kuraditosin NO-teari lemmikuid ühe epohhi lõppemise ülespildistus sellisena just praeguses ajahetkes, mil see teatrilõpetamine just välja on hõigatud...

13. NO66 Iphigeneia Aulises (lav. Lorna Marshall)
12. NO93 Nafta! Ver 1.2 (lav. Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper)
11. NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele (lav. Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper)
10. NO90 Hirvekütt (lav. Tiit Ojasoo)
09. NO37 Nodvenadsat (lav. Saša Pepeljajev)
08. NO65 Suur õgimine (lav. Lauri Lagle)
07. NO68 Misery (lav. Eva Koldits)
06. NO86 Perikles (lav. Tiit Ojasoo)
05. NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? (lav. Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper)
04. NO97 Padjamees (lav. Tiit Ojasoo)
03. NO79 Margarita ja meister (lav. Saša Pepeljajev)
02. NO88 GEP ehk Garjatšije Estonskije Parni (lav. Tiit Ojasoo)
01. NO82 Pea vahetus (lav. Uku Uusberg)

(Üleval on kasutatud Eero Epneri fotot, mis pärineb teatri kodulehelt.)

Revolutsioon - NO99 (EV100 teatrisari "Sajandi lugu" 1.osa ehk 1910-1920)

Viimaste aastate mitmetest pettumustest NO-teatris (Tõde, mida ma olen igatsenud, Mu naine vihastas, Kadunud sõbra juhtum jne) hoolimata ning mitmete selle teatri tegemistest heaga loobununa (Päev pärast vaikust, Unistajad, El Dorado: Klounide rünnak, Kõnts jne), sisenesin seekord Sakala tänava saali suure õhinaga. Tegelikult on päris korralik igatsus näha Marika Vaarikut ja Eva Kolditsat jälle heades sisukates rollides karaktereid loomas ning see uussiiras stiil, mida Mart Kangro viljeles "Paradiisis" tegi temast päris huvitava ning samuti jättis Rea Lest November-filmis sümpaatse mulje, Ragnar Uustali polegi õnnestunud pärast tema lavaka lõpetamist näha ning Jörgen Liik on ka veel täiesti "avanemata" näitleja, seega igati põnev trupp. Ene-Liis ning Tiit on ka ehk jõudnud oma patareisid laadida kogu selle kammajaa järel, millega meedia ja "anonüümsed kommentaarid" nad läbi närisid (olles kursis sellega, mis tegelikult toimus, siis ei meeldinud ka minule kogu see värk)... Ja kuna lavastus on EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" esimene lavastus ning olen otsustanud kogu selle sarja lavastused ära vaadata - põnev ju läbi teatri Eesti ajaloolisi pildikesi ritta seada ning seoseid luua... Ehk on ka aeg küps uue võimaluse andmiseks NO-teatrile ning võib ju olla, et teater on võtnud jälle sellisel pöördeliselt hetkel uue suuna ning muutunud samasuguseks sisukaks, nagu GEP'i, Kes kardab Virginia Woolfi, Padjamehe, Nafta ja Periklese aegadel...

Saali sisenedes on seal avanev vaateväli võimas - revolutsioonile kohaselt punane - kuidagi võimas kui pikad tekstiilid kõrgustest alla lavale langevad. Natuke rikuvad kogupilti tagaseinas olevad puulatid ja -prussid, aga selle eest näitlejate punased ürbid on kooskõlas muu atmosfääriga ning taotakse rütmis lava külgmistele äärtele paigutatud puulatte justkui sõjatrummi - kohe läheb ju revolutsiooniks!

Edasi hakkavad näitlejad keerlema... ükshaaval ja vaikselt üha kiirenevas tempos... kuigi igaüks ikkagi natuke erinevat moodi ja ise taktis. Marika Vaarik ainukesena keerleb väga rahulikult ja aeglaselt. Mõni teine pidevalt ja kiirelt, mõni vahepeal aeglustades ja siis jälle kiirendades... Tekib selline verevalamise ja voolamise tunne, võitlus - kohe alguses - kujundina võimas ja mõjuv... Ja nad keerlevad ja keerlevad ja tekib juba hirm, et nad jäävadki keerlema... veerand tundi... ja ikka keerlevad...siis hakkavad mõtted hajuma... näiteks sellele, et kuidas nad küll jaksavad, et süda pahaks ei lähe ja tekivad paralleelid, aga üldsegi mitte Eestiga ning kaugeltki mitte Teatrisarja lehel lubatud perioodiga 1910-1920. Paar aastat tagasi Türgi reisil juhtusin nägema mingis sealses koopias kuidas valgetes ürpides pöörlevad dervišid end samuti väsimatult, justkui usuekstaasis keerutasid (Mart Kangrol oli ka just õigesti - pea natuke kaldu). NO-teatri näitlejate puhul tundus see küll väsitava "tööna", sest mõned olid neist päris higised ning nagu mainitud - kõik ju ei keerutanud niimoodi nagu dervišid seda teevad ja sellepärast pole ka kindel kas see islamimaade kultuuripärandi kasutamine on ikka antud kontekstis eesmärgiks? Konteksti see ju ei sobitugi...

Edasi vabanetakse punastest ürpidest ja selle alt paljastuvad sinised töömeeste kombinesoonid. Näitlejad hakkavad liikuma värisedes, justkui tõmmeldes. Ei tea, kas nad on väsinud või näljast nõrkemas, nagu revolutsioonide ajal ikka ollakse... hakkab ülesehitus pärast laastavat sõda? Lavale kerkib puitkonstruktsioon - täpselt samasugune, nagu Pepeljajev kasutas oma lavastuses hiljuti Viljandi noortega "Primavera Paunveres" -lavastuses. Ainult, et Pepeljajevil oli see jällegi kontekstis, sest seal oli läbi lavastuse huvitavaid "ilma naelteta" puitkonstruktsioone, mis integreeriti ka lavastusse sisuliselt... näiteks, see sama, mis NO-laval oli, seda kasutas Pepeljajev sillana, millele projitseeriti video abil ka inimene kõndima jne... Revolutsiooni kontekstis ei saanud selle sidususest aru... kas Tartus üle Emajõe ehitati mõni oluline sild 1910-1920 vahelisel ajal? Ilmselt on siinkirjutajal piiratud teadmised antud teemal (eks sellepärast ju natuke olekski tahtnud sellist sisukamat ajastukohast Eesti-teatritükki ka). Lisaks tõmbab Marika mõned korrad punase värviga pintsliga sellest sillaäärest üle ka. Kas seegi oli "verine", kas see "ehitis" või "ehitamine" oli ka kuidagi revolutsioon? Vaatajana ei saanud hästi pihta. Kõige tõenäolisem viide milleni jõudsin, et see ülesehitamine tuli "vere"-hinnaga?

Edasi hakkab sisse tulema teksti ning selleks on Hasso Krulli "Meeter ja demeeter"... õigemini lõigud sellest... Olen antud teost lugenud umbes 10-15 aastat tagasi ning mul on Krulli töödega natuke selline love-hate suhe. Antud teos, mida autor alapealkirjaga "eepos"eks kutsub, kuulub sinna "hate" valdkonda - ma lihtsalt ei saanud sellesse maailma sisse, sest "müüdid" pole lihtsalt minu teema (välja arvatud Tallinna legendid ja mõnede teiste väheste eranditega). Ja kuna tükis oli võetud sealt veel ainult mingid motiivid, mis samuti Eesti 1910-1920 vahelise ajaga kuidagi kokku tegelikult ei sobitu, siis tüki tekst oli seal justkui lavastuse visuaalse poole kujundiloojana toeks, aga sisuliselt ei omanud vähemalt minu jaoks mingit tähtsust. Krulli eeposest on "Revolutsioonis" kasutatud Prometheuse korraldatud uputuse motiiv, mis alusteoses oli mingis mõttes revolutsioon või vastuseis, aga Eesti kontekstis - möhhh??? Mis see sidusus on 1910-1920 vahelise perioodi, ehk meie rahva väga olulise "revolutsiooniga"?

Seleks ajaks olin juba nii ärritunud ning solvunud, et tegijad kogu EV100 "Sajandi loo" konteksti ei austa, vaid teevad mingit oma asja, et iga detail hakkas kõrva ja tekitas minus ebameeldivat trotsi. Näiteks kui korrutatakse ja korrutatakse "tuleb arendada kultuuri, mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile" - nagu mingit iseenesest mõistetavat tõde, siis hakkan keerutama mõtteid peas, et mina tahan, et Eesti kultuur püsiks sellisena nagu see on. Näiteks tuliselt soovin ja loodan, et teater ei arene "Revolutsiooni"-laadse lavastuste suunas. Mina tahan sisukust ja sõnumeid ja paralleele eluga ja karakteriloomet. Kuigi loodan ka visuaalselt nutikaid lahendusi näha ning üldse huvitavaid uusi ideid, siis ikkagi kontekstikohaseid ja loo, terviku või elamuse loomiseks vajalikke.

"Revolutsioonis" ei tee ükski näitleja "karakterit". Nad on kõik nagu nupud lavastaja mängulaual (olen seda NOs varemgi eriti just viimastes lavastustes tähele pannud). Ehk lavastaja on nad pannud liikuma  teatud viisil, tegema teatud asju ning sama hästi oleks võinud kõiki neid osi mängida piisavalt hea diktsiooniga inimesed tänavalt.

Selele loosungile (no vähemalt oli üks "loosung", mis mõjule ka pääses - ikkagi "revolutsioon" ju) vastukajaks - mina ei taha sellist valitsevalt kultuurile vastanduvat kultuuri. Olgu see siin ja praegu minu isiklik revolutsioon (küll aastal 2017 ning mitte vahemikus 1910-1920) sellise "vastanduva" kultuuri vastu. Pigem tahaks, et austataks ja hinnataks meie kultuuri, kultuuripärandit ja hoitaks ning arendataks seda edasi, mitte sellele "vastu". Miks "vastu"? Miks mitte euroopalikus, põhjamaalikus suunas, tasavõrduses, ligimestest hoolivas armastuses, kus austatakse meie kombeid ning tavasid ning võetakse arvesse siinse regiooni omapärasid ja meie kultuuritausta ning lastakse kõigil rahus elada, ilma sõjata, ilma halvustamata teiste kultuure ja halvustamata inimesi nende usuliste, seksuaalsete või muude neist endast sõltumatute omaduste põhjal. Kus tasavõrdusus ja austus ja turvalisus on kõige alus. Kus tahetakse rahu ja headust hoida. Kultuurile, kus teatrisaalid on puupüsti täis, antakse võrdlemisi palju välja raamatuid meie omas keeles ning tehakse nii oma filme, näidatakse ka muu maailma filme kui ainult Hollywoodi rahamagneteid, tehakse muusikat countryst klassikalise muusikani, huvitavat arhitektuuri, viljeletakse mitmekülgset kujutavat kunsti, on sõnavabadus...  Miks sellele kultuurile peaks vastu midagi arendama? Minu meelest peab rohkem sellesse suunda edasi liikuma, sallivust ja headust veelgi inimestes kasvatama, sest me pole ju veel "kohal"... hoopis väga kaugel veel sellest! Ka minul on kõigest hoolimata hea meel, et NO-teater meie teatrimaastikul on ja pakub sellise teatri vaatajatele rõõmu ning mõtteainest. Samas viib Eestit teatrimaailma nendele festivalidele, kus sellist teatrit austatakse. Lisaks säilib ootus ja lootus, et mina kasvan ning arenen ja kasvavad/arenevad ka NO-teatri tegijad ning ühel hetkel võib-olla kohtuvad meie nägemused heast teatrielamusest jälle! :)

Hinnang: 1+ (Ei saa öelda, et ma oleksin ootused üles kruvinud ning nendele ei vastatud. Otse vastupidi, midagi sellist ma justkui eeldasingi No-teatrilt. Ikka seesama viimaste aastate tuttav ja turvaline "NO". Samas sügaval ikkagi lootsin, et nii konkreetne ülesande-püstitus, nagu Eesti ja 1910-1920 ajavahemik... et ehk see inspireerib kuidagigi tegijaid midagi minu maitsele vastutulevamat tegema... ei läinud seekord õnneks. "Revolutsioon" ju iseenesest ka paljulubav pealkiri, aga ikka No-likud katsetused helide tegemisega ebakonventsionaalsete vahenditega. Semperi lavakujunduslik kunstiline pool oli ainult huvitav. Värvid ja valgus mõjusid. Alguse keerutamine teatud hetkeni. Seda oli siiski tervik-teatrielamuse mõttes kaugelt liiga vähe minu jaoks. Lusaks mitmed komponendis häirisid nii palju, et kui oleks olnus vaheaeg, oleksin ilmselt lahkunud poole pealt. Samas sobib esitamiseks eesti keelt mitterääkivatele hästi. Huvitav olekski teada, et kui oleksin vaadanud seda teises kontekstis - välismaalasena ning ootamata EV100 seeriasse sobiva sisuga tükki, et kuidas sellesse siis oleks suhtunud... kaldun arvama, et üldsegi mitte nii kriitiliselt.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

NO34
REVOLUTSIOON
OJASOO/SEMPER

Me vajame revolutsiooni! Ah! Me vajame midagi, mille nimel võidelda! Midagi, millest unistada! Midagi, mille poole liikuda, pürgida, tungida! Me vajame ülevust! Katartilist palsamit! Me vajame kargust, mis tekib absoluutse, totaalse murdumispunkti südamikus. Täielikku vaikust, lõppematut värinat ja hingematvat lummust, mil kõik on korraga selge, sest kõik muutub pöördumatult. Mitte miski ei jää. Kõik on uus.

Vastavalt Swedpanga, IMFi ja ÜRO analüüsidele elame me paremini kui kunagi varem, ja ometi on olukord väljakannatamatu. Meie hingede eimiski, meie elude tühjus, meie olemasolu tähtsusetus. Ainsad tööriistad, mis meile on jäänud, on tõde, demokraatia, pahurad säutsud ja väikesed pühapäevased vastupanud (ühiselt koos perega). Aga inimene ei ole ainuke revolutsionäär. On veel keegi, kes karjub.

"NO34 Revolutsioon" alustab teatrilavastuste sarja "Sajandi lugu", mis on valminud EV100 programmis. Erinevad lavastused lähtuvad erinevatest perioodidest Eesti ajaloos. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse inspiratsioon pärineb kümnendist 1910 kuni 1920, mil toimus hulgaliselt väiksemaid ja suuremaid poliitilisi revolutsioone. Ent NO99 lavastus ei vaata minevikku. Ta vaatab tulevikku: hetke, mil juba käimasolev revolutsioon on jõudmas oma haripunkti. Hetke, mil totaalne murdumispunkt kasvab niivõrd suureks, et muutub ülevaks. "Sajandi lugu" tähistab saja aasta möödumist ühest inimeste poolt läbiviidud muutusest. "Revolutsioon" küsib: kas inimest saja aasta pärast üldse on?

seitse kuud enne oma surma
pidas John Cage loengu Overpopulation and Art
ta arvas et ülerahvastus pole
nii suur probleem kui inimeste külmus
ja see et ei tunta
end elavat teistega koos
tuleb arendada kultuuri
mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile

ainult see
mida üks inimene mõistab täiesti üksi
aitab meid kõiki

/Hasso Krull, "Meeter ja Demeeter"/

Lavastus on edasiarendus 2017. aasta augustis Naissaarel esietendunud lavastusest. 

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Valguskujundus Siim Reispass
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro 

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

Etendus kestab üks tund ja 55 minutit.

Lavastus etendub EV100 raames loodud teatrisarja "Sajandi lugu" avalavastusena. "Sajandi lugu" on Eesti teatrite ühine kingitus Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks.

Lavastuse partnerid on Lyric Hammersmith (London) ja KVS (Brüssel).

Fantastika - NO99 ja Paradiis - Von Krahli Teater

Käesoleva aasta alguses vaatasin teatris NO99 Mart Kangro lavastatust "Fantastika" ning nüüd eile Von Krahli Teatri Lauri Lagle lavastust "Paradiis". Täiesti otsimata, tekkis paralleele kahe tüki vahele ridamisi. Lisaks ühistele nimetajatele trupis - M.Kangro ja Tiina Tauraite, kestavad mõlemad tükid umbes 2 tundi ning need esitatakse ilma vaheajata, aga lisaks tehnilistee sarnasustele torkab silma ja kõrva eelkõige sarnane struktuur ja sisuline lähenemine.

Tegemist tükkidega, kus näitlejad teevad oma rollid iseenda pealt, selles mõtte karakteriloomega väga polegi tegemist (kuigi mõne puhul tekib kahtlus, et võib-olla siiski? Mari Abel Paradiisis?). Mõlemas tükis on igal osalejal oma "pikem osa", muidu toetav või koos-tegemises osalisena. Selles mõttes näiteks Paradiisis sai aimu, et kui 3 olid omad "tähe-hetked" ära mänginud ja siis Tiina ja Erki koos oam lõiku teevad, et seega hakkame lõpule lähedale jõudma. Mõlemas tükis tekkis tunne, et näitlejad jutustavad lugusid enda elust või oma tähelepanekutest. Mõlemad tükis on nagu elavad installatsioonid, naturaalteater... eluteater dramatiseeritult.

Ja eks see ole ju maitse asi, kellele selline teater meeldib. Kes otsib üht suur lugu kus on sees palju liine ja psühholoogilisi tasandeid või on palju väikseid lugusid, kus tegelikult vastavalt siis suhestumisele kas leiad selle psühholoogia ja või sõnumi või konksu üles, millega haakuda. Igal juhul on minu meelest igasugust teatrit vaja. Mina suhestun ja tavaliselt tekitavad minu jaoks suurema elamuse sügavamad terviklikumad lood, kus saab näha nii lavastajanutikust kui ka näitlejate karakterite loomist... kus on lineaarne lugu või veel parem lood ja tasandid, mis on siiski üheks väga tugevaks tervikuks põimitud ning otsese seosega omavahel. Eelistan, et näitlejad mängivad kedagi vs. sellele, et näitlejad on nemad ise, kes mängivad. Kuigi annan aru, et see teine variant on siiram ja võib ja peakski puudutama palju sügavamalt. Paraku selleks peavad kõik näitlejad olema väga meelt mööda, et minul kui vaatajal oleks huvitav... ja nende tekst peaks olema ülesehituselt võrdeline kõrgel tasemel kirjutatud tekstidega... see on harv juhus kui nii siiski on. Fantastikas ja Paradiisi mind ei häirinud tekst. See oli ok, aga ei midagi erilist... kuidas Sa ikka hindad inimese enda nägemust... see on nagu kirjandusõpetaja, kellel poleks ju tegelikult õigust hinnata õpilaste kirjandites muud kui grammatikat ja kirjavahemärke... Iga inimese lugu on tema enda lugu ja sellele hinnangut polegi ju võimalik anda muud kui väga isiklikult pinnalt - ehk jällegi, kas see liigutab sind või sinus midagi...

Fantastikas on mõnevõrra rohkem näitlejaid ja rohkem "lugusid" ühe tüki sees. Need on ka mõnevõrra lühemad ja lugudevahelist ambitsioonitekitamist või mõtlemisaega vaatajatele on vähem (minu jaoks küll piisavalt) vs. Paradiisis, kus tegelased omamoodi ehitasid ka "materiaalset" paradiisiaeda lavale, värvides taimi roosadeks, oranžideks, helesinisteks... Samas tundusid minu jaoks Paradiisi lood sügavamad ja isiklikumad...

Kuna Fantastika nägemisest on möödas juba peaaegu 3 kuud, siis võib tõesti rääkida sellest, mis sealt pinnale jäi, ehk mis jäi meelde... Kõigepealt Tiina Tauraite jutustus kassist... tema elav esitus oli muhe ja äratundmisrõõmum pakkuv. Sama elav oli Gert Raudsepa loeng publiku kummardamisest ning lugu Helena Pruuli kriitikavastuvõtlikkusest. Ja Simeoni Sunja Jamiroquai -tants :)

Eile nähtud "Paradiis"-is ma sain haiget... Mari Abeli mehe kutsumine autosse, kus ootavad lapsed - see haav on mul ammu juba kinni kasvanud, ent arm on alles ja tuikab... olin ka kunagi üks sellistest lastest... Ema lõhkus oma käed verele tagudes isa armukese ukse taga tolle puidust jalamatiga... Isa ja tema naine kutsusid miilitsad ja oli hirm, et meid vennaga viiakse hoopis lastekodusse, sest ema oli endast väljas ning mitte eriti miilitsatega koostööaldis. Jah, teatris kogetu oli vaid hale vari sellest, mis tegelikus elus sellistes olukordades juhtub, üks asi on siiski midagi etendada ning teine asi päris elus päris inimeste vahel toimuv. Samas kahe tüki peale kokku tegigi Mari Abel kõige parema rolli minu meelest... igati väärt Teatriliidu aastapreemiat naiskõrvalosa rolliga... Sest oli üks hetk, kui ma nägin midagi ta silmades, mida ma nägin ka oma ema silmades tollel ööl seal ühe õnnetu võõra maja koridoris... oma peret mahajätva isa armukese koridoris. See stseen tuleb Paradiisis alguse poole ja minule isiklikult meeldis, et kogu ülejäänud tüki jääb Mari kuidagi kaugeks ja kõrvalisemaks. Hea on vaadata, et ta ei raputa ennast korra läbi ja siis ei muutu kohe rõõmsalt ringihüplevaks, nagu poleks midagi olnudki, kuigi ka seda see tükk lubaks.

Samuti oli armas kuulata Mart Kangro parukate-juttu. Muhe ja kaval kelmikas läige silmanurgas, ilma valehäbita ja ausalt. Isegi kui talle need sõnad oleks suhu pandud, tundus kõik nii siiras ja otse südamest ja sellepärast jõusid ka kohale. Mõnevõrra kaugemaks jäid Tiina ja Erki lastemäng ja isegi alguse "kohtumisejutt" oli natuke nagu mängitud (nad ju ei saanud praegu seda teada, et üks teadis teise nime ja teine mitte)... ent tunne nende vahel oli ehe ja ehtne... Tiina vaikselt varvastega Erkit puudutades... ilmselt kui tegelased on omavahel kontaktis... on ka vaatajal nendega kontakti lihtsam saavutada... Reimo Sagor luges Tanikawa Shuntarō “Sõnade asjatu flirt” ja see ei jõudnud minule kohale vähemalt mitte selles mõttes, nagu ilmselt tegijad seda mõtlesid, ent seda siiramad tundusid tema lood lille noppimisest, õigemini selle ühe lille, mis tal vaasis on ning samuti lõhnade kasutamisest... kuigi ma 6-7 korda nädalas trenni tegeva inimesena kaldun mitte nõustuma sellega, mis ta arvab, aga see on juba isiklik arvamus...

Ja kui tavaliselt ma pean seda sellist lugudevahelist vahtu mõttetuks, siis seekord kui nad näiteks tantsisin, oleksin tahtnud kaasa tantsida, sest muss oli hea ja heli veelgi parem :)

Fantastikas oli "vaht" ka selle otseses tähenduses laval. See oli visuaalselt lahe vaadata, ent seda sai ajalises mõttes ja proportsioonina tüki tervikust natuke liiga palju (vähemalt minu jaoks). Oleksin palju meelsamini selle aja kuulanud veelgi neid lugusid ja kogu tükk oleks minule rohkem meeldinud. Samas tervikuna oli lahe selline visuaalne lisaväärtus... milleks Paradiisis oli see omamoodi pastelsetes, ent rõõmsates värvides ülevärvitud potitaimede mets... täitsa nagu mingi unenäoline ents otsene kujunduslik "paradiis"... Ja eks neid paradiisielukaid olegi igasuguste sulgede ja häältega... see oli lavastaja Laglel paigas... Fantastikas mõjus see vaht samuti sõna otsest mõttes fantastilisena ning tekitas mõnusa sisulise silla pealkirjaga.

Näitlejate taktika vaadata publikule silmadesse tõi ka vaataja tüki sisse lähemale... kõik muutus justkui isiklikumaks - justkui tõesti minule räägitakse seda juttu...

Ma ei tea kui palju otseselt on lavastaja selle tüki toimivuse taga. Kui suur roll on tegelikult ühel inimesel, kes on lavastaja, et see tervik saaks selline toimiv. Kindlasti asjade kokkusidumine, ohjes hoidmine, lavaline kate ja kunstiliselt eri osade teineteise toetama panemine. Ent millegipärast on tunne, et selliste tükkide puhul on ka kõik näitlejad mingil määral osalised lavastamises... kui mitte muus osas, siis enda tegelase lavastamises... rääkimata tekstilisest panusest... nemad ise ju teavad oma lugu kõige paremini... lavastaja saab ainult vaadata kuidas see välja paistab ja kas toimib ja kas sobib tervikusse ning lavastuse sellesse kohta ning  muu dünaamikaga. Mõnes mõttes võib seda ju isegi siis raskem lavastada. Mõnes mõttes huvitav, sest tuleb oma kompromissitu nägemus tekitada mingil määral kompromissidest....

Hinnang: 3 (ma ei oska neid tükke hinnata kõrgemalt ega madalamalt. Oli lugusid, mis läksid rohkem korda, oli komponente, mis kohe üldse mitte... Kahtlemata tervikud ei ole otseselt minu teaterimaitse, ent mul ei hakanud ka igav ning oli teemasid, mis ajasid muhelema palju rohkem kui komöödiad, oli sõnu ja terveid lõike või vaid pilke, mis tekitasid kurbust. Külmaks ei jätnud kumbki tükk, ent ka vaimustust tekitasid ainult paar väikest lõiku. Mis peamine - mul oli soe ja mõnus tunne neid isiklikumat laadi lugusid kuulates... näitlejatest tekkis mingi tunnetus inimestena... samas kui ma tegelikult eelistan, et näitlejad mu päris eluga ei sekkuks... viidates MyFitnessis päris paljudega koos trenni tehes tunnen millegipärast ebamugavust... mingi osa minust vist tahaks seda tunnet, et nad ongi kauged... alati neljanda seina taga... lavastajate marionetid, kes elustuvad ainult laval rambivalguses... teisalt on ju omamoodi turvaline tundma õppida neid tegelikult läbi selle, mida nad jagada tahavad... Sedasi säilib mingi salapära, et nad tegelikult alati näitlevad oma rolle, isegi sellistes tükkides kus nad justkui näitleks iseennast... Selles mõttes on mul hea meel, et selliseid tükke teevad ainult NO ja Von Krahli teater... liskas viimasel ajal tihti ka näitlejad ise oma eraprojektidega - Andrus Vaarik, Lauri Nebel, Margus Tabor jne...  Vanemuine korraldab kohtumisõhtuid, Linnateatril on oma teatrisõprade klubi kus kohtutakse erinevate tegijatega ja mõned teised teevad seda teistes formaatides ja tegelikult minule see kogu süsteem meeldib... niimoodi ei pea pettuma, et lähed näiteks NO-tükki vaatama Linnateatrisse või Von Krahli tükki Vanemuisesse... aga Von Krahl ja NO99 on küll üsna segunenud sarnaselt lahedateks omamoodi asjade ajajateks (ka lavastajad ja näitlejad käivad üha tihedamalt nendes majades risti-rästi). Lisaks viib varsti Eesti 100 teatrite projekt kokku huvitavateks koosusteks erinevad teatrid... Rikas ikka see Eesti teatripilt... ja rikka siseilmaga, hingega teha tahtvad ja julged näitlejad on meil... Ja seda sai näha nii Fantastikas kui ka Paradiisis...)

Tekstid lavastuste kodulehtedelt (sealt on pärit ka siin kasutatud fotod):

NO44
Fantastika
Kangro/Ilison

Meie kaasaeg ihaleb autentse järele. Isegi televiisoreid reklaamitakse selle järgi, kas see tekitab vaatajas "päris" tunde või mitte. Ehedad emotsioonid, naturaalsed materjalid, ökoloogilised toidud, "päris" olukorrad - see on meie kaasaja alati rahuldamatu iha. Kuid vahel (kui parafraseerida kirjanikku) on reaalsuse ainus võimalus säilida reaalsusena siis, kui ta põgeneb keset mängu.

"FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst? Kuidas rahuldada kaasaja ihalust? Kuidas kõnetada neid, kes seisavad rohelises suburbias avatud ökopoe sabas? (Mikrorajoonis pakutakse samal ajal allahindlust puljongikuubikutele, infoletist on võimalik saada kingituseks pastakas.) Kuidas Šveitsi tihekülade elanikke, kelle seas püsib Facebookiga liitujate arv ebanormaalselt madal? Kuidas 31,4 protsenti elanikkonnast, kes Euroopa Liidus elavad üksinda? Kas piisab sellest, et teater on žanr, kus kunsti tegijad ja kunstist osasaajad jagavad ühte aega ning ruumi? Või on vaja midagi veel?

Mart Kangro jaoks on "FANTASTIKA" teine lavastus Teater NO99s. Tema lavakunstikooli tudengitega loodud lavastust "samm lähemale" on kirjeldanud mitmed kui erakordselt õrna ja helget lavastust. Inimestevahelise suhtluse jälgimine, võimendamine ja abstraheerimine on paljude Kangro lavastuste südamikuks. Nüüd töötab ta koos NO99 trupiga - draamanäitlejatega, kes tegelenud samade küsimustega 24/7.

Iga teater lõpeb kord. "FANTASTIKA" annab veel kaks etendust ja siis on kõik. Lavastus, mis küsib rohkem kui ükski teine teatri olemuse kohta, lõpetab nagu kõik tema eelkäijadki teatri Valhallas. Veel ainult neli korda pannakse meid olukorda, kus illusioon ja reaalsus segunevad. Kus näitlejad kõnelevad omal häälel oma mõtteid maailma, teatri, iseenese kohta - või kas nad ikka on nemad ise? Kes on näitleja laval? Kas siirus on teatris võimalik? Aga manipulatsioon?

Veel kaks korda lavastust, mis ei etenda midagi, vaid loob ühe uue olukorra. Olukorra, kus publik ja näitlejad saavad osa teatrist. Märksõnu? Kontseptuaalne kargus, emotsionaalne trummel, intellektuaalne mõistatus.

Lavastaja Mart Kangro
Kunstnik Marit Ilison
Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal või Jörgen Liik ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater)

Esietendus 25. aprillil 2015

PS Ja veel. "Kommunikatsioonivea ületamine on tänase päeva unistus ning seda viga nähakse igal pool," kirjutab Daniel Vaarik. "Aga võib-olla minnakse sellega ka liiale. Visates välja häire, viskad sa võib-olla välja selle, mis inimene on. Viskad välja selle, mis ta üksi olles oleks – viskad välja tema individuaalsuse. Häire ei ole tegelikult midagi muud kui märk, et on olemas eraldi inimene.

Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.

--------------------------

Paradiis

2017.aasta teatriauhinnad NAISKÕRVALOSATÄITJA laureaat – MARI ABEL osatäitmine lavastuses “Paradiis”

2017.aasta teatriauhinnad ANTS LAUTERI NIMELINE LAVASTAJAAUHIND laureaat – LAURI LAGLE

“Parim lavastus hooajal 2015/16” – ajakirja “Teater. Muusika. Kino” Teatriankeet 2015/16, kus hindas lavastusi kokku 27 teatrikriitikut ja -uurijat

“Lavastaja auhind”, “Kunstniku auhind” ja “Naiskõrvalosatäitja auhind” nominent 2017. teatriaasta auhindadel

Õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus.

Idee ja lavastaja: LAURI LAGLE

Näitlejad: MARI ABEL, MART KANGRO, ERKI LAUR,  TIINA TAURAITE, REIMO SAGOR (Vanemuine) 

Tekstid ja stseenid: TRUPP

Kunstnik: KAIRI MÄNDLA

Kostüümikunstnik: LIISI EELMAA

Tehnilised lahendused: ENAR TARMO

Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI

Helikunstnik: ARTJOM ASTROV

Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS

Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.

“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikut oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.

Esietendus 16. aprill 2016

NB! Etenduses on vali muusika!

Etenduses kasutatud muusika: Gilles Peterson Boiler Room DJ-set; Justin Bieber “Love Yourself”; Puggy “Teaser” (OFF LIVE); Buraka Som Sistema “Kalemba”; Die Antwoord “I Fink U Freeky”; Claude Debussy ”Prelude to the Afternoon of a Faun

Etenduses on kasutatud lõiku Tanikawa Shuntarō valikkogumist “Sõnade asjatu flirt” (tõlkija Lauri Kitsnik).

Etenduse pikkus: 1 tund ja 55 minutit. Etendus on vaheajata.

Impeerium - Lavakas ja Von Krahli Teater / NOДвенадцать - Lavakas ja NO99

Uued lavaka-tibud on vaikselt koorumas ja väikese vahega õnnestus neid nüüd kevade alguses näha kahes üsna eriilmelises lavastuses, milles siiski on ka palju sarnast (peale lavakate enda) - mõlemad on füüsilised, mõlemad panevad näitlejad higistama, mõlemas on muusikat ja mõlemas ka tantsulisi elemente, kuigi teises ikka tunduvalt rohkem, olid noored näitlejad avatumad, vabamad ja "lähemal" esimeses.

Kursuse üks juhendajatest - Mart Koldits, on oma kasvandikud toonud intiimsemas ja isiklikumas olekus Von Krahli lavalaudadele. Tegemist on justkui esmakohtinguga, kus ainult pruut ennast tutvustab. Publik... või nö. peigmees, kes kosja on tulnud jääb õnneks kaitsva neljanda seina varju. Noored näitlejateks saajad saavad käe valgeks oma esimeses lavastuses "päris" publikule esinedes. Terekäe asemel nad küll hoopis lehvitavad, ent sealjuures avavad palju on sisemist mina. Alustades sellest ,et kõik lühidalt ja ülevaatlikult jutustavad oma senisesse hetke jõudmise loo sünnist peale. Kes kus kohast tuleb... seda peab ju peigmees ikka oma pruudi kohta teadma, või mis? :) Lisaks on pruut nii jutukas, et räägib ka sellest, millist teatrit ta tegema tahab hakata. Ja kuigi mõned neist tähelepanu justkui tahtmatult või mõne puhul ka nähtava pingutusega enda peale haaravad, saavad kõik nad varem või hiljem sõna ning oma hetke säramiseks (iseasi kas nad kõik seda ka ära kasutavad). Kõik näitavad etüüdilaadses stseenis oma karakteriloome hetketaset ning ka teistes misanstseenides on sobivalt teatrikoolilikku etüüdilaadsust siin-seal. Lisaks kroonib tükki vinge trummimängukoreograafia, mis küll mitte trummidel ette ei mängita, ent selle jätaks kõigile avastamisrõõmuks. Lavastaja poolt palju lahedaid väiksemaid ja suuremaid vimkasid täis tükk, aga Kolditsa puhul justkui loodad ja ootadki taaskohtumist tema laheda fantaasiarikkusega. Siit-sealt oleks võinud vahtu vähemaks kurnata ja oleks saanud teravama ja kompaktsema terviku, ent kokkuvõttes see väga palju ka ei häirinud. Koju jõudes saatsin ka noorema põlvkonna (21- ja 16-aastased) seda tükki vaatama. Nendel oli kriitikanooli rohkem, aga ju siis selle tüki puhul on 40nestel rohkem äratundmis- ja avastamisrõõmu kui laval esinevate eakaaslastel ja neist noorematel... aga võib-olla on minu järelkasv lihtsalt ülihea teatriga ära rikutud, sest paps on selline friik, kes tavaliselt ainult need kõige magusaimad marjad nende jaoks nopib... ei tea...

Noortest näitlejatest veel selle esimese "kohtingu" põhjal eriti tugevat pilti ei tekkinud. Toored veel teised. Tase on väga ebaühtlane. Mitte ainult karakteriloome või loomulikkuse poolest, vaid ka lavanärvi, stseenikandmise ja täiesti elementaarsete näitlejaomaduste poolest, nagu näiteks hääle kandevõime või diktsiooni. Positiivsest otsast eristusid minu jaoks Teele Pärn, kes oli teistest natuke tugevama kohalolekuga (võib-olla sai ka teistest natuke rohkem sõna). Hea diktsiooni ja kandva häälega. Tema kursakaaslastega võrreldes lühem kasv aitab seejuures kaasa, et teda märgata selles ansamblis. Teisena nimetaksin Markus Truup-i, kellel on hea algus nüüd tehtud ka kõige raskema žanri ehk komöödia jaoks. Lavastajaks õppiv Ingmar Jõela teeb oma teatriplaanide jutu juures ühe lühikese, ent väga ägeda minitantsu, mis pani teda ka tüki edenes jälgima. Ning kummalisel kombel torkas silma ka hoopis dramaturgiks õppiv Johan Elm. Eriti alates sellest kui rääkis millist teatrit tema teha tahab (seletusena kõige rohkem just sellist, mida ma näha tahaks). X-faktor tundus olevat olemas ka Steffi Pähnis ja oli hetki kus ma ei saanud silmi Laura Kukelt, Ja kui Jaanus Nuutre oma häälega tööd veel teeb, siis sellest püssist võib ka korralik kõmakas tulla. Teiste kohta esimese kohtumise põhjal veel arvamust ei jõudnud tekkida.

Impeeriumis päris mitmed neist ütlesid, et nad tahaksid teha füüsilist teatrit ja no oma järgmises tükis - Saša Pepelyayevi lavastatud "NOДвенадцать" seda neile kohe pakutigi. Ja nii, et vähe pole! :) Võib ju olla, et selle tegemisest ongi neil nö. vasikavaimustus ja tunne, et sellepärast nad tahakski füüsilisemat teatrit teha... sest väga palju erinevaid asju nad veel ju teha pole jõudnud. Minule meeldisid need paar-kolm noort, kes teatasid, et neid huvitab intiimsem, kammerlikum, psühholoogiline ja hingeminev (puudutav) teatritegemine. Eks meid teatriarmastajaid on ju ka mitmesuguseid. Minule lihtsalt on hea teatritüki selgrooks lugu või täpsemalt lugu, mille mina teatavast tükist välja nopin ning oma maailmaga seosed loon, äratundmist leian või midagi uut õpin või märkan või enda jaoks sõnastan. Füüsiline teater peab olema midagi väga erilist, et oma kõvemat sorti peaga selle sealt suudan/viitsin välja ammutada. Aga jah... mõni neist teatriuustulnukatest muutus kohe kasvõi ainult sellepärast sümpaatsemaks, et tahab teha sellist teatrit, mida just mina näha tahan...

Ja siit sujuvalt teise date'i juurde liikudes, ehk siis veelgi füüsilisemast teatrist rääkides, siis hinnates NO99-s nähtud tüki alusel neid nunnusid nublusid, siis pooled peaksid hakkama tegelema vastupidavusspordiga, painutama end lahti ja üldse tegelema rohkem spordiga, et head füüsilist teatrit välja kanda. Paratamatult tekkis vaadates selline tunne, et terve kambana, nad oma lavastajat ei väärinud, sest nii palju väikseid apsakaid ja ka sulaselget võimete küündimatust, mis oleksid vastasel korral teinud tükist tunduvalt teravama ja parema. Pepelyayevi tüki puhul meeldiski minule kõige rohkem just Saša lavastuslikud ideed ja Koreograafia, kunstiline visuaal ja pigem see, mis vaimusilmas see kõik oleks võinud olla (ega see nüüd nii lati alt minek ka polnud, nagu siit võiks välja lugeda... kõik tehti ikkagi nö. ära). Ma ilmselgelt olen siin liiga kriitiline, sest ega need noored näitlejad ei olegi tantsijad, ent ma ei saa seda ka nagu lasteaialastele kriipsujukude joonistamise eest kiitvalt ja peadpaitavalt hinnata, sest siis võiks nende kohta öelda ainult: "Tublid lapsed! Nii ilus! Nii kena! Kui suureks saate, siis võib-olla saavad teist päris kunstnikud!" Ei, see mis laval oli, see oli ilus lavastusena, aga lavaosalejate poolel on tublisti arenguruumi. Aga õnneks on ka aega. Õnneks saavad nad kõik veel palju mängida, enne kui valmis saavad. Ja tegelikult ju vaid väga vähesed saavadki lavaka lõpuks päris valmis. Valmimine jätkub ju veel aastaid erinevates Eesti teatrites ja teatriprojektides...

"NOДвенадцать" tekstiliseks selgrooks on Aleksander Blok-i poeem, ning lavastuse raamiks selle ümber ning läbi ja üle lavastatud liikumised ning tantsud. Käsikäes on justkui sürr sümbioos tänapäeva narrusest (kaheksajalg Paul), poeemis kõlavas revolutsioonist ning meeste/naiste vahekord,, Leninit ja Kristust, sõda ja armastust, indiviidi ja massi konfrontatsioone. Seda erinevate põnevate ja kohati ka tüütute, ent tervikut teenivate võtetega. Tüütute all pean silmas näiteks Norra näitekirjanikule Jon Fossele sarnaseid korduseid ja põnevate all näiteks justkui otsingulisi rännakuid, kus on kajaefektid ja tegelaskujude põnevate vahetustega stseenid, kus mitu näitlejat sama tegelast mängivad kas korraga "kooris" (Vankad) või järgemööda (surevad Katkad).

Tegelikult ma kukkusin paar korda ka poeemi-kärult maha, sest keskendusin (loe: unustasin end) visuaalile ja selles mõttes läks päris palju kaduma, sest lavalt tuli "väga palju". Ja kõike nii mitmes kihis, et selle kõige oma ajus kombineerimiseks oleks vaja ilmselt rohkem kordi tükki vaadata.

Eraldi tuleb ära märkida huvitav ja lavastusse ideaalselt sobiv Sergei Illarionovi kostüümikunst.

Selle tüki puhul olid näitlejatööde meeldivamad hetked fragmentaarsemad. Erandina Ingmar Jõela, kes tundus liikuvat kuidagi teistest plastilisemalt või igatahes suurema pingutusega, mida siiski publikusse otseselt mitte pingutusena polnud paista, vaid täpsemate ja kontrollitumate liigutustena. Teele Pärna Lenin-i räpp kohe tüki alguses on vinge ja tõmbab kohe tükki sisse. Lummavalt ilus siniseks võõbatud Ingrid Margus hetkedel kui ta mõjus kontrastsena punaste taustal. Katkade surmaeelsed monoloogid, eriti Steffi Pähnilt ja Ilo-Ann Saareperalt. Aga peamiselt oli tegemist ikkagi ansamblimänguga ja seda see kamp valdab. Kõik olid kokku mõnusalt teineteist usaldavad, partnereid austavad ilma soolotsemisteta.

Nende 2 tüki põhjal on praegusel hetkel selle tulevase 28. lavaka lennu lemmikud: Teele Pärn, Markus Truup ja Ingmar Jõela. Ent tunnen mingil määral, et teen ülekohut teisi siin mainimata jättes, seega Steffi, Johan, Laura, Ingrid, Jaanus, Ilo-Ann... ähhh kõigil on praegusel hetkel potentsiaali. Tahaks juba uut asja näha neilt :) (NB! kevadel tuleb kolmega neist välja Reza "Kunst" Kolditsa lavastusena). Loodetavasti on ka teised suvetükkides siin ja seal juba sees...

No sellise "pruudiga" siiski vist tantsima kohe ei kipuks, aga nagu juba öeldud, siis kolmandale kohtingule läheks küll... Armastust esimesest silmapilgust ei tekkinud (kui tihti seda üldse elus juhtub? :)), aga sellest hoolimata potentsiaali pikaajaliseks (elukestvaks) ja austus- ning armastusväärseks suhteks küll :)

Hinnang: 4- (Mõlema tüki hinnang on sama, ent kui valida ainult nende kahe vahel, siis julgeksin Impeeriumit soovitada kindlamalt, ent lavastusena on 12 võimsam ja suurejoonelisem. Mu teatrikaaslane tahtis NO tüki vaheajal ära minna, sest tundus, et esimeses vaatuses näidati juba kõik ära. Olin temaga nõus, et esimene vaatus venis pikale ja sealt oleks nii mõnegi korduse võinud ka ära lõigata, eriti kui näiteks riidestangede keerutamine tuli ka teises vaatuses ja nii mõnigi kordamine oli seal veel, mis venis natuke pikale. Ent ma polnud nõus vaheajal lahkuma, ega sellega, et esimesest vaatusest saab kogu laksu kätte. Pepelyayev seda asja juba nii ei jäta. Ja õnneks me ei läinud kuhugile, sest teine vaatus oli veelgi lavastuslikult fantaasiarikkam ning minu kogu lavastuse 2 lemmikstseeni tulidki alles teises vaatuses - imeline koreograafia Da Vinci Vitruviuse mehe joontel. "Täiusliku keha" joontel oli küll üks täiuslik tants, kuigi see näitlejatel päris perfektselt välja ei kukkunud, sest oli nii kokkupõrkeid kui ka sellest hoidumisel liiga ilmset sammude pikendamist või ootamist - jällegi midagi, mida füüsilise teatri valdajate või heade tantsijate puhul ette ei tule, nad mängivad osavalt selle usutavalt toimivaks - vt. näiteks pea kõik "So you think you can dance"-telesarja 18-20 tantsija grupitantse... Teine lemmikstseen oli ämbritest trummidega 12 tegelast "rippumas" ja trumme põristamas... eesolev "turnimine" oleks võinud mitte seda pilti segada, aga no eks sellel oli oma point... Esimese vaatuse lemmikkoht mängitakse ära kohe alguses - Lenin räpib loo kaheksajalg Pauli teekonnast Poeemi alguse hetkeni välja... ilma riimita, aga nii-nii lummavalt. Üldse see muusikaline kujundus oli täiesti tase omaette. Teatrikaaslast häirisid ka kooris poeemilugemised, kuid minu meelest tõi see sisse mingit vajalikku võimsust ja ka dünaamikat, sest need koorislugemised vaheldusid individuaalsete lõikudega ja olid tihti mingi liikumisega koos. Okei, see lavastustervik polnud päris see tase, mis paar lendu tagasi "Margarita ja Meistri"ga - minu siiani lemmik lavakate ja Pepelyayevi koostöö... nende noortega toona oleks tahtnud koos tantsu vihtuda... seekord seda tunnet ei tekkinud. Ja norimist oleks nii siin kui seal kohas - tüdrukute kankaanihetk oli näiteks hämmastavalt mannetu, jalad tõusid vaevalt puusani... kuigi see võis ka nii koreograafias olla (võib-olla keegi neist tüdrukutest ei suuda jalga tõsta ja siis teised olid solidaarsed?), mõjus see siiski sünkroonsuseta lohakalt. Ah, ptüi... ei näri detailide kallal. Olgu, mis ta oli, aga nagu öeldud, siis elamus oli see küll... Ja põnev jälgida nende uute näitlejate arengut. Loodetavasti varsti juba psühholoogilisema draama näitel ka...)

Parandus 09.juunil -
Ma pole ühelegi tükile nii palju tagasi mõelnud sellel aastal siiani kui Nodvenatsatile... see oli ikka hullult võimas elamus... Tahaks seda uuesti näha kui seda on rohkem mängitud ja istuda natuke kaugemal, et hõlmata paremini kogupilti... Lisaks tahaks vaadata seda nii, et poleks päevast väsinud, et meeled oleks erksamad ning vastuvõtlikumad.

------------

Tekstid  lavastuste kodulehtedelt:

IMPEERIUM

Lavastus nendest, kes alustavad

Lavastaja: MART KOLDITS

Laval: EMTA LAVAKUNSTIKOOLI 28.LEND

Tehnilised lahendused: ENAR TARMO

Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI

Helikunstnik: JÜRGEN REISMAA

Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS

EMTA Lavakunstikooli 28.lend: JOHAN ELM, INGMAR JÕELA, KIRILL HAVANSKI, LAURA KUKK, INGRID MARGUS, JANE NAPP, JAANUS NUUTRE, DOVYDAS PABARCIUS, STEFFI PÄHN, TEELE PÄRN, PRIIT PÕLDMA, SANDER ROOSIMÄGI, ILO-ANN SAAREPERA, JOHANNES RICHARD SEPPING, NILS MATTIAS STEINBERG, URSEL TILK, MARKUS TRUUP, JOOSEP UUS

Fotograaf: HERKKO LABI

EMTA Lavakunstikooli 28. lennu esimene avalik lavastus.

Meie seniste proovide püüdlus on olnud küllatki võimatu. Lühidalt ja lihtsustatult: me tahame teha lavastust olukorrast, milles me inimestena hetkel oleme. Mis situatsioon see on? Mida see meiega teeb? Meid on ju üritatud lavastuste loomiseks välja koolitada. Mida siis tähendab astuda esimest korda pealtvaataja pilgu võimu valda? Mis nüüd algab ja mis lõppeb?

Meid on palju inspireerinud maagiline hetk, kui miski paistab olevat lõppenud ja kohe algab midagi uut. Moment, kus endised reeglid enam ei kehti ja uued reeglid pole end veel kehtestanud. See tundub olevat hetk, kus kõik on veel võimalik. Hetk enne algust, mille sees sisaldub kõige järgneva potentsiaal. Nagu dirigentide omailmas tuntud auftakt ehk eeltakt enne esimest heli. See dirigendi tõstetud käe poolt kehtestatud vaikuse üürike hetk, milles on kogu järgnev sümfoonia.

Senine prooviprotsess on olnud omamoodi katse mõtestada teatrikoolis õpitut, eesmärgiga alustada tõesti algusest ja jõuda puhta leheni. See on üldinimlik soov. Kes meist ei igatseks vabadust ja värskust, kus kõik tundub võimalik? Järsku on võimalik selline teater, kus publik ka seda potentsiaali tajub?

Esietendus 26. novembril 2016

Etenduse pikkus 1 tund ja 40 minutit.

-------------

NO37
NOДВЕНАДЦАТЬ

BLOK/PEPELYAYEV/ILLARIONOV

"Kirsiaed", "Faust", "Luikede järv", "Hamlet", "Kolm õde", "Idioot". Sasha Pepelyayevile meeldib klassika. Aga klassika ei ole tema jaoks sõnad. Pepelyayevi teater on füüsiline, täis energiat ja ootamatuid kujundeid. Ta võtab klassika tükkideks ja paneb siis pöörase fantaasiaga töödeldult, tundmatuseni muudetult uuesti kokku. Paradoksaalselt pääseb nii lavale krestomaatilise teose algne energia, mis on vabastatud traditsioonide tolmukihist.

1918. aasta jaanuaris kirjutatud Aleksandr Bloki võimas ja mitmekihiline poeem "Kaksteist" on vene kirjanduse üks kirglikumalt vaieldud teoseid. Kaksteist püssidega jorssi keset puhta stiihiana mõjuvat lumetormi. Aeg: vahetult pärast revolutsiooni. Vulgaarsus kõrvuti igavikuga, lüürika kõrvuti agit-propiga ja siis ... mõistatuslik finaal. Aga ennekõike - energia, meeletu energia. On see revolutsiooni ülistus? On see satiir? Keegi ei tea ja sellepärast ongi Bloki "Kaksteist" klassika. Lava on täis Lavakunstikooli järgmisel aastal lõpetava lennu nõtkust, ilu ja higi.

Tekst Aleksandr Blok
Tõlge Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare

Lavastaja ja kunstnik Sasha Pepelyayev
Kostüümid Sergei Illarionov
Dramaturg Laur Kaunissaare

Laval Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend)

Esietendus 11. märtsil 2017 Teater NO99s

Etendus kestab kolm tundi, ühe vaheajaga.

Kolmapäev - NO99

Kuidas hinnata tükki, kus on mitmeid säravaid ideid kuid need pole seotud tervikuks? Nende erinevate lõikude vahel on nii palju tühja ning mõttetut ruumi, et see matab endasse ka kogu hea? Mõistetamatuks jäi miks on vaja pool tundi müra tüki alguses teha, et selleks ajaks kui teater tegelikult pihta hakkab, oled juba nii ülesärritatud ja väsinud, et ei viitsi enam süvenedagi. Minule meeldib teatris vaadata näitlejate mängu, kuulata dialoogi ja lugusid, luua seoseid, avastada, saada mõtteid ja positiivseid emotsioone. See kui pool tundi lihtsalt ollakse laval, see ei ole minu jaoks teater (seda "tühja ruumi" oli tervikuna mahuliselt umbes pool kogu etendusest). Õnneks siiski hakkasid lood ka pihta, omavahel seosetud, kuid siiski. Mõned päris säravadki lõigud. Kõige sisukam ja parim neist Eva Klemetsa vinge tablettide monoloog, mis vääriks eraldi vaatamist ja täpsemat kuulamist, sest ta laskis lendu teravaid tabavaid pähkleid kui automaadist. Samuti oli äge Inga Saluranna kartulikeetmisoopus (kuigi natuke seda plätserdamist ja rohmakat toidutegemist sai näha juba Lauri Lagle eelmises lavastuses). Meeldis ka Inga live-iseenda-kehamaalimine, aga arusaamatuks jäi selle lõigu igasugune seos ülejäänud tükiga. Eraldi mõttena siiski päris lahe. "Üllatuskülalise" lõik oli ilmselt rohkem naistele või siis "naiste-värk". Minule see ei meeldinud, kuigi midagi lahedalt ootamatut oli selles siiski. Häiris, et naiste suurt seksisümbolit mänginud tüüp ei olnud üldse selle staari sarnane. Kas ei oleks siis leitud kedagi, kes kellegi moodi on või siis meiki kasutades või kuidagigi mingi seos luua? See on ju ikkagi lõppude lõpuks "teater"... Kaie Mihkelsoni vanaema lugu läks minust muude mõtete tõttu osaliselt mööda, aga teda oli ka hea lihtsalt vaadata ja kuulata. Pagana heas vormis on ta. Ülejäänud, kaasa arvatud pikad lõigud dekoratsioonide ümberpaigutamist, riietumist ja lõkkeääres istumist, mida kokku siiski oli vaatet olulisem osa tervikust, oli minu jaoks kõik ajatäide (loe:ajaraisk). Päris etenduse alguses, "naiste kappamine kodupoole", ehk pisike lõik veel enne seda juba kirutud 30 minutilist "peavalu",  oli ka lahe ja mõtted hakkasid juba jooksma õiges suunas... aga seegi tehti kahjuks pihuks ja põrmuks järgneva pooletunnise müraga...

Teatrist lahkudes pidin oma teatrikaaslasele vabandusi leidma, et ta seda tükki olin vedanud vaatama - sama mees tegi enne ju Suure õgimise... ja Eva Klemets oli ju ikka hea ja need mõned säravad hetked ja vähemalt oli seal midagigi mõtlemisainet, mitte nagu eelmisel päeval nähtud Draamateatri "Kontakt", mis oli täiesti mõttevaene ja igav jne jne jne...

Pidevalt ootasin ka seda sisulist tervikuks sidumise mõtet, olgu siis vormiline või sisuline - kas igaüks naistest räägib oma loo... või ehk on kõik kuidagi erinevad naistüübid jutustamas oma lugusid või tahetakse näidata erinevaid naisi või naiste kolmapäevasid või mingitki läbivat joont... see kood võis ju seal olla, aga mina seekord seda lahti ei suutnud muukida. Muidugi võib ajada ka absurdi nahka, aga see otseselt ei mõjunud ka absurditeatrina. Vähemalt teistlaadsed ambitsioonid kumasid läbi...

Teised tükid, mida "Kolmapäev" meenutas: NO tükid kus on varem ka amplitega müramuusikat tehtud (kuigi pärast tänast värsket "elamust" tundub, et varem on seda tehtud nagu natuke õnnestunumalt) ja kõik need NO tükid kus näidatakse näitlejate riietumist + dekoratsioonide nihutamist ja muud sellist mõttetut vaatajate aega raiskavat ja tavaliselt minu jaoks sisuliselt seosetut. Samuti tuli meelde Tartu Uue Teatri "Keskea rõõmud" kus laval lihtsalt ollakse ja sisu on väga hõre... ning mitmed Von Krahli Teatri tükid ja Uku Uusbergi viimased paar omakirjutatud/lavastatud tükki, kuigi Uusbergi kasuks räägib see, et temal on neid ideid liiga palju ühte tükki koondatud... aga ka tema puhul on tihti seosetust ja seda mõtetevahelist voolamatust ning kahjuks ka vajamatut vahtu mõtete vahel. Arusaadav oli, miks Kaie Mihkelson oli kutsutud punti, ta oli oma kehatüpaažilt kuidagi sarnane Klemetsa ja Salurannaga, aga Mari Abeli kaasamise põhjuseid oleks huvitav teada. Ta tõi ka suure annuse Von Krahli endaga kaasa (olgu öeldud, et käesoleva aasta üks parimaid tükke oli minu meelest Von Krahli Moppeli kirjutatud/lavastatud "Bloody Mary", ehk seal majas tehakse ka häid tükke, aga ma ei pea seda poolust Von Krahlist siin silmas). Minu meelest on ta viimasel ajal laskunud mingisse liigagi sarnasesse mängustiili ja seda tükist tükki (näiteks "Puhastatud/4.48 Psühhoos" oli temalt siinsega üks-ühele sarnane roll). Kui see teatav läbiv stiil näitlejas väga meeldib, siis see ilmselt niimoodi ei häiri, aga talenti ja annet näitab siiski see kui suudetakse endast midagi uut või teistsugust pakkuda. Abel on varem teinud küll ka häid ja erinevaid rolle ("Lillede keel"-es näiteks oli temalt päris huvitav lahendus). Lavastuslikus mõttes meeldis lõpus langetatud kardin ja see alguse kappamine... Suur miinus kogu venitamine, kaasa arvatud lõpu lõkkestseen. Ma oleks kohe tahtnud hakata aplodeerima, et kiiremini sealt minema saaks, aga sellise tüki puhul ju ei tea, kas venitatakse jälle...

Hinnang: 2- (kindlasti teatud tüüpi NO Teatri ja Von Krahli Teatri tükkide austajatele magusast magusam komm, aga mind jättis külmaks. Naised on küll kenad ja paar-kolm lugu viiest head, aga terviku tunnetus jäi puudu ning liiga palju vahtu mõtete vahel. Lisaks NO-teatrile kombekohaselt ikka hästi valjult, sest "lollidele vaatajatele muidu ju ei jõua kohale"... Ei tea, miks jäi jälle seal teatris selline haneks tõmbamise tunne...)

-------------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (Kulla Laas-i tehtud foto on samuti sealt pärit):

Kolmapäev

Lagle 

Kell on kuus. Tööpäev on lõppenud, loengud on läbi. Oled veidi väsinud. Miks minna teatrisse? Sest Lauri Lagle on Teater NO99s seni välja toonud kaks lavastust. "(Untitled)" keskendus ühe inimese katsetele leida sotsiaalsete valede rägastikust üles kadumaläinud armastus, et seda siis kõigiga jagada. "Suur õgimine" on kvartettlavastus, kus neli inimest on täitmas oma kõhtusid ja igatsusi, tegemaks midagi totaalset. "Kolmapäev" on Lagle uusim lavastus, kus fookuses pole enam meie argielude kangelased, üleinimlikke sooritusi tegevad uljaspead, vaid on tavaline inimene keset oma kolmapäeva.

Kuid milleks jutustada niisama lugu "tavalisusest"? Seda tehakse palju, kuid Lagle on siiski teise puudutusega lavastaja. Tema otsib ka banaalsuses tõstetust, ka mures lootust, ka rutiinis rõõmu. Ta on tänaseks olnud pea kaks kuud ühes ruumis koos nelja naisterahvaga ning uurinud koos nendega, mis see on, mis teeb tavalisest kolmapäevast kolmapäeva. Mis juhtub? Miks midagi kunagi ei juhtu? Mis meelde tuleb? Mida teha tahaks? Mida süüa, mida juua, kellega rääkida? On üldse kellegagi rääkida? Ja ennekõike: mis rütmis lööb süda kõigi nende küsimuste küsimise ajal?

"Kolmapäev" on helge lavastus. See on äärmiselt oluline. Vaja on leida õiged sõnad, et mitte muutuda argipäevast kõneledes tatiseks, mitte jääda sinna argisesse kinni, kuid leida just selles igavas ja rutiinses üles võimalused, kuidas näha oma elu kui ammendamatut elujanu kaevu. Selle kõige tõttu tasubki tulla kella seitsmeks teatrisse.

Vahel harva on elus selline moment, kus sind valdab ootamatult mingi senitundmatu tunne, miski, mida on keeruline sõnadesse panna ja teistele kirjeldada. Tean vaid, et see tunne on hea ja jääbki minuga. Aitäh.
Tiina Savi

"Kolmapäev" ei võitle, ründa, karju ega kriibi nagu vahel juba liialt harjunud oleme. Ta toob nelja üksiku naise argielu vaatajani pehmelt ja nauditavalt. Etendus mõjub samamoodi nagu meeldiv vestlus lavastaja Lauri Lagle endaga - keegi häält ei tõsta, aga kõik saab ikkagi öeldud.
Ville Jehe

Üksainus minut võib Lauri Lagle puhul kesta terve igaviku.
Kaheksakümneminutiline lavastus võib mööduda nagu möödub silmapilk.
Ainus, mis on tõesti meie oma, on meie elu aeg. Lagle teatris kogeme me ühiselt, kuidas see kulgeb.
Stefan Schmidtke

Lavastaja ja kunstnik Lauri Lagle
Muusikaline kujundus Mihkel Tomberg, trupp, Hendrik Kaljujärv
Kostüümikunstnik Ene-Liis Semper
Valguskujundus Siim Reispass

Laval Eva Klemets, Inga Salurand ning külalistena Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater) ja Mari Abel (Von Krahli Teater)
Esietendus 2. novembril 2013 Teatris NO99
Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata.
NB! Laval suitsetatakse.

The Rise and Fall of Estonia (NO72) - NO99

Läksin järjekordselt haneks. Arvasin, et "Teater" pakub teatrit, mitte "kino"... mitte, et mul otseselt kino vastu pidagi oleks, aga no piletihindki oli selles klassis, et oleks võinud oodata midagi, mis toimub mu nina all, mitte kinoekraani vahendusel... Selles mõttes ei saagi seda võtta kui "teatrietendust". Mis siis sellest kui mingi osa sellest etendatigi samal ajal kusagil mujal ning kanti otse üle. Osaliselt jäi mulje, et kasutati ka eellindistatud materjali (Marika Vaariku riietevahetus pulmaliste Rahavaidlusstseeniks - ta istus seal taustal - oleks lihtsalt olnud üleinimkiirusel tehtud sellisel juhul). Sama hästi oleks reede õhtul võinud kodus teatriõhtut telekast vaadata... Vaatet kõige häirivamaks osutus see massipsühhoos, mis suure konterdisaali täis oli vedanud. Kõigepealt seisa järjekorras, et saada uksest sisse, siis seisa järjekorras, et saad oma riided ära anda, siis seisa järjekorras, et saali pääseda ja pärast välja minemasega sama drill. Teatrilik intiimsus, ehk just täna just minu nina all sünnib just selline "etendus", oli kadunud. Tundsin end kui mingi reklaamiohver, olemata seda, sest ma ei jälginud neid reklaame - läksin vaatama usaldades NO-teatrit ja lavastajatandemit Ojasoo-Semper. Tundsin, et olen hall mass, kes on tulnud mingile massiüritusele, nagu need suvised Vana Baskini Teatri tuurid ja lauluväljakute etendused... Haneks läksin ka sellega, et uskusin pealkirja - RISE and fall of Estonia. Ma ei tea, kas ma kriitilisel hetkel pilgutasin silmi, aga kus see "tõus" siis oli? See lõpuõgimine või? Masendav. Minu jaoks oli see küll üks pidev madalseis... kuigi eks loojatel oli ju õigus olla ka pessimistlikult iroonilised... Omamoodi "põhjamaalik äng", nagu mina selliseid "filme" defineerin. Nagu soomlaste "Paha maa" ja muud sellised - puhas masendus. Ainult, et "Paha maa" tundus ka mingis mõttes värskem. Selles tükis olid praktiliselt kõik juba leierdatud asjad. Vähemalt minu jaoks. Selles mõttes kui võtta, et tegemist on viieosalise lavastustetsükli viimase osaga, siis see on justkui "üleliigne" osa. Palju tühja kah veel pealekauba - jalutamine Solarisest välja, pikalt valimistulemuste ja -reklaamide vaatamine, mingid lõigud siin seal, mis lihtsalt olid "tühjad". Kasvõi see Risto Kübara ukse taga ootamine... eks muidugi "kõik tahavad SEES olla".. seegi ju mingitpidi ajastu nähtus, aga minu jaoks siiski tühi. Ei tea, kas ma olen tüdinemas teatrist või on lihtsalt mingi madalseis kätte jõudnud, et on tunne nagu midagi uut või vähemalt sisuliselt uut ja mõtlemapanevamat ei viitsita välja mõelda? Ega ma muidugi tundetu ei ole, ehk Leelo Tungla "ema äraviimise lõik" läks mul ikka hinge, mitte, et see midagi "uut" oleks. Lugesin ju "Seltismees last" ning peaaegu nutsin... olen lugenud ja näinud ka mitmeid muid selliseid lugusid. Aga kui ema ikka ära viiakse lapsel, see on hirmus küll... Meeldis ka Sergo Varese Marju-monoloog (Marju Lauristini lugu). Sellest millest kunagi unistati ning millist elu elati 60ndate keskel Eesti intellektuaalide seltskonnas. "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?" Meeldis ka Risto Kübar kui nad koos Tambet Tuisuga barokiajastu naisteks olid muudetud. Õigemini see kimedahäälne "tubli, tubli", mida Risto Mirtel Pohla tegelasele pidevalt korrutas :))) Meeldisid Jaak Prints, Marika Vaarik ja Eva Klemets, ükskõik millistes stseenides nad osalesid, sest nad lihtsalt meeldivad mulle näitlejatena. Kuid sisulises mõttes jäi sellest väheks. See tobe karjumine, mis käis - nagu inimesed oleks lambad, et nad muidu aru ei saa kui neile ei karjuta... muidu ei "kuule"... see tüütas niimoodi ära, et ma oleksin tahtnud poole pealt ära minna (nagu ka mõned seda etenduse ajal tegidki!) See "karjumine" mitte ainult karjumise mõttes, vaid ka ülekantud tähenduses. Peenem tekst, millest vaataja saab mõtteid ise avastada on rohkem minu maitse. Siin oli kõik puust ja punaseks - karjutud... Ja ometi olid ju head nii "Nafta", "(eriti!)GEP", "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning isegi mööndustega ka "Ühtne Eesti Suurkogu"-gi... Kunagi, kui selle etenduse tegemisest hakati rääkima, siis lubati hullemat tulevärki ja rokkenrolli, üllatusesinejaid ja mida kõike veel... ka tänasel päeval on NO kodulehel üleval, et osalemas on NO-teatri trupp, aga ma ei tea, kas ma jälle suutsin valel ajal silmi pilgutada, aga ma ei pannud tähele ei Andres Mäharit ega ka Inga Saluranda... Aga võibolla tõmmati mind sellegagi lihtsalt haneks... Võibolla nad ei ole enam trupi liikmed, mis muidugi seletaks selle. Keegi kusagil kunagi mainis, et Mähar läks tagasi Tartusse, aga ma pole veel midagi täpsemat kuulnud-lugenud. Ma oleksin kõik need "haneks tõmbamised" ka andeks andnud, kui vaid tükk ise oleks mõjunud. Oleks seal olnud neid "tõuse" langustele vastukaaluks ja eelkõige oleks see olnud "teater". Võibolla oleks see siis mõjunud, ma ei tea... Ma ausalt öeldes ei mõista, kellele see tükk üldse mõeldud oli? Rikastele? Vaestele? Keskmisele Eesti jorsile? Tädi-Maalile? Kas keegi tõesti ennast sealt ka ära tundis... ju ma lihtsalt ise olen nii kauge sellistele teemadele ning elulaadile, et ei tundunud ei ennast ei lähedasi sealt ära, et oleks saanud sellisegi "kaasaelamise" või "äratundmiste tõdemuste" osaliseks. Need inimesed seal eriti vist raamatuid ei loe, teatris ei käi. Kunstinäitused on ka võõrad... Aga nagu Kaljujärve tegelane teatas - ta pole kolm kuud trenni jõudnud... kurb... Ma raban tööd teha ööd ja päevad, käin iga päev trennis, nädalavahetusel teatris-kinos ning ei viitsi teiste inimeste palganumbrite üle küll mõeldagi, rääkimata vestlusest. Enda elugagi küllalt tegemist. Benchmarkida end kellegi teisega - mis mõttet sellel tegelikult on. Tuleb tegutseda. Vähe sellest, et ma ei saanud aru kellele sellist tükki vaja on, ma ei saanud aru ka sellest milleks sellist tükki vaja on? Kas selleks, et tekitada inimestes ebameeldivat tunnet? Kas selleks, et panna meid mõtlema, millised "ahvid" me tegelikult oleme? Kas selleks, et tunda kaasa kellelegi? Ma tundsin küll ebamugavust, sest kuigi olin pileti ostnud 8ndasse ritta, oli see hoopis esimene rida ning ma vaatasin ekraani oma nina all nii, et kukal kange. Vahepeal mõtlesin küll, et kui ma tegelikult ei vaataks seda filmi ja lihtsalt kuulaks, siis ega ka midagi kaduma ei läheks. Ennast ei pea ei selliseks ahviks, kes lapsed jätaks ula peale ning tormaks välismaale hea palga peale tööle (käisin ju küll, aga eeldusel, et pere tuleb kaasa), ega ka selliseks, kes mõnel sünnipäeval lihtsalt ohjeldamatult õgib, tundmata huvi enda ümbritseva vastu ega ka häbitunnet. Ja ammugi mitte mingi kommunist, ega ka lapse kallal ilkuja kui too peaks oma rumalusest kommunismi manifesteerima (oleme ausad, mis võimalused üldse olid pioneeriks mitte astuda... ainult olude sunnil mõnel õnnestus kalstukist ilma jääda). Lapse päkapikukingituste kallale ei läheks ükski normaalne isa mingil juhul, eriti sealt teise "õuna" sõõma... Kuigi eks mõned üksikud on kindlasti ka sellised jobud, see ei tule ei üllatusena ja kaugeltki mitte šokeerivana. Ja eks kõike võib muidugi võtta ka ülekantud tähenduses või allegooriatena... Mainima peaks head muusikalist kujundust. Eriti see klaverimotiiv aitas mõnedel harvadel stseenidel hingekeeli natukenegi liigutada. Vahepeal sai ennast lõbustada ka ingliskeelse tõlkega, ehk subtiitritega, mis terve filmi jooksul ekraani all jooksid. Näiteks pohhui oli tõlgitud flying fuck... Hinnang: 2 (ei oskagi seda nüüd otseselt hinnata, ma mõtlen ka seda peaks tegema "filmi" või "teatrina", sest kogu teater oli "ekraanil"... nagu oleks vaadanud teatriõhtut, ainult et kinos... Ja veel kaubanduskeskuses asuvas "multipleksis"... Sad but true - olin kusagil veerand tüki ajaks aru saanud, et midagi ei olegi sellelt tükilt enam "oodata" ja edasi oli tegemist juba rohkem "lõpu ootamisega". Kahju, sest näitlejad on ju kõik head, mõned isegi väga head ning annavad endast parimat. Aga kuna tegevus toimub kaamerate vahendusel, siis ei saanud ka otseselt nende minu ees toimuvat miimikat, kolmeplaanilist liikumist ning tegelastevahelist laval sündivat elektrit vaadata. Minu jaoks see siiski "teater" küll ei olnud. Võib vist öelda, et olen solvunud... NOs pettunud olen küll. Pole vaja seda sama lehma lüpsta, kui see juba tilgatuks on lüpstud. Loodetavasti edasi mingite teistsuguste, mõtteidäratavamate tükkidega. Ja ikkagi "teatriga". Või kui "kinoga", siis seda ka deklareerides.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

The Rise and Fall of Estonia Semper / Ojasoo "The Rise and Fall of Estonia" lõpetab Teater NO99 lavastuste tsükli, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga". Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi poolt koos trupiga läbi viidud Eesti-uuringud saavad nüüd oma emotsionaalse finaali. Kõik, mida me oleme alati tahtnud Eesti kohta öelda, saab nüüd öeldud. Jah. Me oleme tsükli päris lõpus. Siit edasi? Siit edasi tuleb ainult avastamisrõõm. Avame ukse Suurde Tundmatusse. Ukse vahelt paistavad Saaremaa kohal loojuva päikese viimased kiired. On hea ja kerge olla. The Rise and Fall of Estonia Idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper Laval Teater NO99 trupp Esietendus 23. märtsil 2011 Nokia kontserdimajas Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 10 minutit. Etendus on ilma vaheajata.