teisipäev, 10. oktoober 2017

Lendas üle käopesa - Rakvere Teater


Kohe kui teada sain, et Rakvere Teatris tuleb sügisel välja "Lendas üle käopesa", asusin seda pikisilmi ootama. Kunagi lapsepõlves Soome tv'st nähtud Milos Formani film jättis nii sügava mulje, et kui 80ndate teisel teisel poolel Soome kolisin ja videolaenutuses oma esimese tõelise töökoha sain 8nda klassi jütsina, oli see esimene film, mille videolt kohe üle vaatasin. On ju see filmiajaloo 1 vaid kolmest filmist, mis on võitnud kõik 5 tähtsaimat oscarit - parim film, parim režissöör, parim stsenaarium ja parimad mees- ning naispeaosa (ülejäänud 2 on "It happened one night" 1934 ja "Voonakeste vaikimine" 1991).

Kohe tekkis ka teooria, et ideaalselt sobiks peategelaste McMurphy rolli Üllar Saaremäe ja õde Ratchediks Ülle Lichtfeldt. Ja seda isegi võib-olla mitte ainult Rakvere Teatri näitlejate seast, vaid üldse kõigist Eesti näitlejatest. Kui see lootus suvel lavastajaga mõned kirjaread vahetades kinnitust leidis, kasvas ootus veelgi!

See kuidas nende "suurte ootustega" läheb tavaliselt... ootad ja kasvatad oma sees neid ootuseid veel ja veel... ja kui lõpuks siis näed seda imelooma, mida oma peas oled ehitanud ja loonud... siis neid ülesköetud ootuseid rahuldada, rääkimata nende ületamisest läheb vaatet võimatult raskest... Õnneks siiski mingit suurt pettumust see uus teatrilavastus ka ei valmistanud. Väga häguselt on meeles ka kunagine Noorsooteatris lavastatud versioon. Toona mängisid McMurphy/õde Ratched'i duelli Tõnu Kark ja Katrin Saukas. Lisaks veel pikk nimekiri tolleaegseid lemmikuid, kellest meeles on veel Sulev Luik, Tõnu Oja, Enn Kraam, Anu Lamp(?) ja Guido Kangur.. See oli võimas ning kui õigesti mäletan, siis lastele mittesoovitatav... ja siis sellise "titena" seda siiski näha, oli see veel eriti äge. 13 aasta tagust Vanemuises toona alles lavakat lõpetava Mart Kolditsa lavastatud "käopesa" mul ilmselt ei õnnestunud näha, sest ei mäleta sellega seoses midagi (McMurphy't mängis seal Hannes Kaljujärv ja õde Ratched'it Külliki Saldre).

Eks see hullumaja-teema üldse on natuke õõvastav ning inimesed laias laastus jagunevad kaheks - need, kellele see tekitab närvikõdi, mis on talutav ning põnev ja need, kes sellist "kõdi" ei salli. Õudusfilmide fännina kuulun mina kahtlemata esimesse gruppi. Lapsena adusin hulle natuke, nagu marutaudis loomi - ei tea kunagi, millal nad Sulle kallale kargavad. Lapsena bussiga tööle sõites, sõitsid teatud kellaaegadel need bussid läbi ka kohaliku hullumaja kompleksi juurest. Seal oli ka hullude kriminaalide osakond (kujutad ette, mis fantaasiad sellega seoses sai lendu lastud!). Lisaks narkarid, kes olid oma ainete kasutamise tagajärjel "ära keeranud"... näiteks üks kuulsamaid kohaliku elanikkonna seas - mees, kes kujutas ette, et ta on apelsin ning ei lasknud kedagi enda lähedale, sest kartis, et teda hakatakse koorima. Selles peatusest sisenesid bussi ka natuke naljaka käitumisega inimesed... näiteks kord sisenes bussi üks naisterahvas, kes kohe kui mu kõrval istet oli võtnud, hakkas hooga seal bussipingil küpsetama. Pätsutas kukleid, määris neid munaga ja pani plaadiga ahju. Võttis välja ning isegi rääkis nende kuklitega kui ilusasti need küpsevad jne... Kogu asi toimus "õhus" ja nähtamatute vahenditega... Sellel ajal tundus see ühest küljest küll ka naljakas, ent samas ka hirmus... mis siis kui ta mind oma tegevusse kaasab? Või veel hullem... minu peale karjuma hakkab (nagu mõnigi kord seal bussis juhtus "selles peatuses" sisenenud inimestega).

Täiskasvanuna siiski on arusaam natuke muutunud... See pinnapeale nähtav hullus pole pooltki nii hirmus kui see hullus, mis on mõnedel normaalseteks maskeerunutel kahe kõrva vahel peidus. Selline "marutõbine" võib kõvasti valusamalt hammustada ja Sa ei teagi seda karta kui ta hambad juba Su kõril on...

"Lendab üle käopesa" hullud on suuremas osas vabatahtlikult selles hullumajas... seal on nende kodu... Paljud neist on läinud maailma eest peitu uskudes, et seal neid ravitakse ning nende eest kantakse hoolt nii, nagu seda meditsiin ette näeb. Mõni neist ehk ongi ühiskonna standardite järgi liiga suurte kiiksudega ning seetõttu sellesse asutusse end ravile kirja pannud. Üks mees - indiaanlane - on seal juba iidamast-aadamast. Kõik on juba lootusegi kaotanud, et sellest enam inimeselooma saab. Ta nagu ei kuuleks midagi ja ega ta ei räägi, ega suhtle vastu kuidagi. Mõned sanitarid on ta koerarihma pannud ning valavad oma mõnitavate sõnadega teda üle - mees ju ei mõista midagi (kuigi koergi ju mõistaks!)... Kuni ühel päeval tuuakse haiglasse Randle Patrick McMurpy, kes mingi kakluse tagajärjel on psühhiks diagnoositud ning "sunnitud" hullumajja ravile. McMurphy võib ju olla keskmisest elavama loomuga, aga tal on süda õigel kohal... temale see hulludesse suhtumine selles haiglas ei meeldi.. Samas ise sõbruneb nendest mitmega kiiresti... Sellest saab alguse ühe hullumaja peapealepööramine. Kus teravaimaks vastuseisuks kujuneb McMurphy ja õde Ratched'i maailmavaadete erinevus. Kes tegelikult neist kõigist see kõige hullem hull on?

Lavastusest õhkus mingit vanaaegset klassikalist draamalavastuse tunnetust - sellisena mäletan mina oma lapsepõlve Rakvere Teatrit. Ja see on hea. Alati ei pea leidma kõikvõimalikke imevidinaid ja erilisi trikke. Eriti kui lugu on nii tugev ja psühholoogiline, nagu "Lendas üle käopesa". Siiski, õudukate austajana oleksin mina tahtnud näiteks elektrišoki andmise stseeni ja mõnda muudki stseeni palju kreftisemana näha. Samas kui minu teatrikaaslane oli väga rahul just, et need olid lavastajal lahendatud just niimoodi - vaatajasõbralikumana. Kohati oli tempoga probleeme, sest tekstimahukas lõik võis hakata kohapeal keerlema, aga siis päästsid just sellised pimedama valgusega indiaanlase monoloog või McMurphy hoogsam rahmeldamine, mis lõi võnked jälle sisse. Mõned kohad, nagu alguse mängukaartide jagamine võõrastas, sest kes ikka püstijala kaarte mängiv ja veel vähem neid laiali mängijatele jagab, kes püstijalu seisavad... aga ju see oli lavatäitmise ning "ettekujutatud inimese" rõhutamiseks vajalik... samas ikkagi imelik...

Pärast etendust öösel tagasi Tallinnasse sõites, arutasime teatrikaaslasega, et miks siis ikkagi see polnud päriselt see, mida ootasime. Ja jõudsimegi selleni, mis ilmselt saatuslikuks sai... Kummalisel kombel on see just see, mida kõige rohkem oodatud sai - Üllar Saaremäe ja Ülle Lichtfeldt lahendasid oma rollid täpselt ootustele vastavalt. Väga hästi, ent ometi just nii, nagu juba peas sai valmis mõeldud. Sellepärast ei tekkinud seda vajalikku ohhooo momenti. Kui näiteks keegi tüpaaživastaselt või ootamatu omapäraga oleks tulnud ja üllatanud McMurphyna, oleks see andnud etendusele tohutult palju juurde. Ma ei usu, et Saaremäe McMurphy (vähemalt esietenduse põhjal) jääb teatriajalikku samamoodi, nagu Kargu McMurphy. Kuigi ega midagi erilist Saaremäele etteheita ei olegi. Võib-olla oleks selline kahesus, et kas ta ikkagi on ka "hull" või ei ole, tekitanud karakterile sügavust juurde? Teises vaatuses millegipärast väsis ka Üllari hääl ära ühel hetkel ning absoluutselt kohe väsisin ka mina natuke ära, aga proffina ta mõne aja pärast raputas selle välja. Vahepeal tundus, nagu ta proovib kõiki neid taustale jäävaid hulle üle mängida ning tuua sellist tõelist powerit sisse, aga seda enam pääsesid paar neist teistest "hulludest" esile oma mänguga. Eduard Salmist kapihomo lahendus oli väga vaimukas. Piisavalt palju stereotüüpseid vihjeid sellele, ent siiski täiesti omamoodi. Ma arvan, et minu jaoks kõige õnnestunum karakter üldse kogu trupist. Teiseks hämmastun ma kord korra järel kui mitmekülgne näitleja on Madis Mäeorg! Minu jaoks näitleja kõige meisterlikum oskus on lõpmatult tuua endast välja uusi ja uusi karaktereid. Muganduda põnevalt mängitavale materjalile ning näidata ikka uuesti ja uuesti end uuest küljest. Seda muidugi selliste olulisemate ja erilisemate rollidega. Raisata ju ka ei maksa, aga siiani ei oska ma temalt ühtki isegi sellist rolli meenutada, mida ta oleks tavalisena võtnud... Ja mitte ainult see pinnapeale paista oled "siiani neitsi-sotsiaalselt kohmakas" tüüp, vaid ka üldse inimene, keda ta mängib, on täiesti erinev tema eelnevatest tüüpidest! Samas minu ümber istunud rahvas vaimustus kõige rohkem Märten Matsu punaste sokkidega, näguväänavast tüübist. Oma valgete lokkidega mõjus ta natuke nagu pisike poiss meeste seas ja hetketi oli see tõesti tabavalt koomiline... näiteks aknast väljavaatamise stseenis kus ta proovis jalga aknalauale ajada või siis tõesti see keksimine :) Naeruturtsatusi kutsusid esile ka Sõmer ja Tagamets.

Suumaniga oli mul esimeses vaatuses selline probleem, et igas tema lauses oli mingi sõna, mis ei kostunud 10ndasse ritta. Tihti oli see just võtmesõna lauses. Vaatasime ühel hetkel ka teatrikaaslasega teineteisele otsa, et mis Suumaniga lahti on. Diktsioonis ju polnud viga, aga lihtsalt, isegi kõrvu teravalt kuulamisele fokusseerides - lihtsalt ei saa sõnast aru ja kõik. Teises vaatuses oli juba palju parem, ent siiski leidus veel sõnu ta tekstis, mis ei jõudnud kohale. Muidu selline "suur indiaanlane" oli Suumanilt tüübina huvitav ja õnnestunud karakter. Margus Grosnõi meessanitar tundus alguses sobivalt ilge ja vastik, kuid tüki edenedes kaob fookusest ning tundub, et leiab hulludega ühise keele, teenides nende pealt silma kinnipigistamisega, kuid ühtlasi ka tõesti pigistub silm tema suunal kinni, sest lihtsalt tema karakter ei ole enam oluline. Võib-olla oleks dramatiseeringus vaja tema karmi kätt ka teises vaatuses McMurphyga käitumas samamoodi, nagu alguses indiaanlasega? Läbi lendab lavalt ka lõbutüdruk Candy Starr, aga teda mänginud noor näitlejatar vaatas liiga palju publikusse ja karakter jäi loomata, sellepärast ma ei hakka sügavamalt kommenteerima, küll noor inimene kogub natuke mängukogemust ja siis läheb asi ehk paremaks (Noorsooteatris tegi seda kunagi 30 aastat tagasi toona alles lavakas õppiv Merle Jääger, mis on siiani "meeles"... nojah... ta jooksis seal ka paljaste rindadega :) ! Seekordset Candyt ma enam juba praegu, paar päeva hiljem, eriti ei mäleta).

Ja jättes viimaseks Ülle "õde Ratched"i - hullumaja "kuninganna". Oi kuidas mulle meeldis see üks stseen, kui ta kogemata ühele hullule sülle kukub... oleks tahtnud rohkemgi selliseid stseene! Rohkem seda mõnutunnet, et kurja kehastus on "käpuli maas". Ja kui hästi ta selle lahendab... justkui mitte mängides - meenub kevadel tehtud intervjuu Raivo E.Tammega, kus Raivo ütles, et ta tahaks õppida näitlema nii, et ta "on", ehk siis näitleb, aga "on lihtsalt". Ülle tegi selle rolliga just seda. Ei läinud üle piiri, ei näidanud emotsioone. "Oli" ja see mõjus nii vingemaltki kui ta oleks väga kuidagi "mängima hakanud".

Kiidusõnad ka valguskujundaja Arne Maasi'le. Ja mingil määral õhkub ka läbi sellist 60ndate ameerikat. Mingitpidi tunnetustlikult on kunstnik Kristi Leppik seda suutnud sisse tuua. Selline sinakasroheline toon on igati sobilik ja vaheldus meie valgele haiglamiljööle. Ja Converse ketsid McMurphy'l on ka midagi just väga õiget. Nagu ka Dale Hardingu tuttidega sussid :) Kui nokkida detailide kallal, siis ainult indiaanlase pikemakstegevad kobakad võiksid kuidagi veelgi paremini peidetud olla...

Ent kogu etenduse nael saabus minu jaoks alles lõpustseeniga! Tõstis terve tüki hinnangut kõrgemale terve pügala võrra. Ei taha täpselt seda siin lahti seletada, et mitte liiga palju paljastada, aga selgituseks vaid nii palju, et indiaanlaste "unenäopüüdja", mis terve tüki jooksul "palati" kohal märkamatult nö. valvab, see saab endale lõpus sügavama tähenduse... Nimelt indiaanlaste legendide kohaselt pannakse see kuhugile kõrgemale, näiteks voodi kohale rippuma. Ämblikuvõrgulaadne unenäopüüdja laseb sealt kõik head unenäod läbi, aga kurja ja paha püüab endasse kinni - superhea idee kunstnik Kristi Leppikult! Eriti kuna ka üks tegelastest oli ju "indiaanlane"... Andis lavastustervikule väga palju sügavust juurde. Mul tekkisid isegi hetkeks külmavärinad!

Hinnang: 4- (ere näide sellest, et ei tohi lasta ootustel liiga suureks paisuda. Lõpp päästis palju minu jaoks. Esietenduse publik seisis liiga lahkelt püsti, aga minu jaoks see polnud kaugeltki "nii" hea, sestap ei saanud ka jalgu sirgu ajada. Võib-olla oleks pidanud jätma võrdlused koju nii filmi kui ka omaaegse Noorsooteatri tükiga, aga ma arvan, et nendetagi oli neid konarusi, mis ma kaldun arvama, et mängides loksuvad paika, ent sellist kärts-mürts-pauhh asja sellest ei tule ka siis kui kõik jookseb kui valatult. Liiga vähese emotsionaalse laenguga sellelt psühholoogilisemalt poolelt, ent seda premeerivam neile, kes lõbusamaid hetki tõsistest tükkidest tahavad nautida, sest naerda ja muheleda saab küll.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed fotod):

Ken Kesey / Dale Wasserman
LENDAS ÜLE KÄOPESA
Hullumeelselt aus draama
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Kristi Leppik
Valguskujundaja Arne Maasi
Tõlkija Mati Soomre
Osades Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

 Maailm kuulub tugevatele. Jänes teab hundi jõudu ja poeb põõsasse. Elu koosneb lihtsatest valikutest – olla jänes või hunt. Kõik ei ole siiski nii nagu meile tundub. Sageli on julge hundi rinnus arglik jänku ja arglik jänku võib kasvada suureks hundiks.

Tegevus leiab aset 60ndate Ameerika hullumajas. Peategelane Randle McMurphy pole lihtsalt huligaan, kes satub vangla asemel hullumajja. Ta on elumees, kes kukub alati jalgadele. Ootamatult leiab ta enda vastast kindlakäelise õde Ratchedi, kes valitseb jäigalt suletud psühhiaatriaosakonda. 

Eili Neuhaus: „Inimese hing ihkab vabadust ja lendutõusmist. Kuid vabadus tähendab ka vastutust. Rohkem kui kunagi varem tuleb meil otsida kurjuse tagant headust, pimeduse tagant valgust, hukkamõistu asemel armastust.”

Dale Wassermani dramatiseeringu aluseks on Ken Kesey samanimeline romaan.

Esietendus 6. oktoobril 2017

reede, 6. oktoober 2017

Pollyanna - NUKU


Viisin oma 11-aastase tütre vaatama lugu 11-aastasest tüdrukust. Ja tuli välja, et paps ei nautinud seda mitte vähem kui järelkasv :)

Pollyanna sisenes mu ellu tegelikult juba lapsepõlves - ameerika filmi näol. Tänaseks mäletan sellest, et oli üks imelike värvidega film (justkui mustvalge film üle värvitud) ühest orvust, kes tuleb elama oma karmi tädi juurde. Tüdruk paneb kogu väikse küla elama ja sulatab ka selle käigus oma tädi südame... Aga mäletan, et toona nutsin seda filmi vaadates, kuigi ei mäletanud enam millepärast, aga  südamesse see läks...

Nüüd, u. 35 aastat hiljem istudes Nukuteatri suures Ferdinandi saalis oma tütrega nägin vaeva, et tema kõrval ikka "tugev isa" olla ja mitte pillima pursata, nagu pisike plika :)

Lugu ise on ju tuttav mitmetest "sedasorti" lugudest - tüdruk jääb orvuks ning on sunnitud kolima karmi sugulase juurde, kus teda justkui kõige parem põli ei oota. Aga tarmukas ja tore laps leiab ikka tee sellest keerulisest olukorrast välja, leiab sõbrad ja saab kõigest halvast üle... Kohe laksust meenub näiteks Roheliste viilkatuste Anne... aga eks "sedatüüpi" lood on kõik natuke Tuhkatriinu sugulased...

Pollyanna puhul on sisse toodud muu hulgas näiteks sõprus üha ulaka poisiga ja jalgade vigastamine ning kurbus, et kunagi enam kõndida ja seeläbi rõõmu tunda ei saa...

Eelkõige tundus see väga õnnestunud koostööna lavastaja Mait Jooritsa, dramaturg Priit Põldma ja kunstnik Nele Sooväli vahel. Need kolm tugevat sammast on loonud kandepinna, millele ehitatud lavastus on näitlejate poolt kui üks "emotsioonide ameerika mäed". Alates rõõmust, sõit läbi kaastunde, hirmu ja ehmatuste, naljade ja kurbuse, sõpruse, armastuse, põnevuse jälle rõõmuni välja. Osavalt komponeeritud ja lavastaja poolt ideaalselt temposse pandud. 2 tundi võib muidu mõnede laste jaoks olla liiga pikk aeg paigalistumiseks, aga "Pollyanna"s ajab üks tegevus teist taga ning niidid ja kaasamõtlemisteemad jooksevad risti-rästi läbi loo (tõeliselt hea dramatiseering!) Lavastaja on teinud ka ühe sellise õhkuahmima paneva lavastajatriki esimese vaatuse lõppu, et vaheaeg tundus liiga pikk, et saada juba edasi näha, mis teises vaatuses saab... Kujunduslikult kõrgub keset lava tõeliselt võimas ja mõjuv puu. Ühel pool puud on klassikaline "nukumaja" moodi ehitis, ehk Pollyanna tädi Polly kodu, kus teisel korrusel on räämas Pollyanna tuba ja selle kõrval klaverituba, aga allkorrusel suur köök, kus kohmerdab ringi majateenija. Teisel pool puud on natuke keerulisem "nukumaja"... selle esisein on avatav ning sees paljastub ühe üksiku onkli tuba. Teisel korrusel on ka ärklituba, mille akna kaudu näiteks saab vestelda inimesega, kes katusele redeliga ronib :) Lava ees ääres voolab oja ja selle üle on ehitatud sild, millelt näiteks saab vette sülitamise võistluseid korraldada :)

Kui Tiina Adamson (kes minu jaoks on uus tutvus teatris) lavale tuleb, on tema rääkimishääl justkui laulev. Natuke ehmatas hetkeks ära, et kas diktsioon hakkab häirima tänu sellele, aga üsna kiirest harjub sellega ja ühtlasi ka noore näitleja hääl muutub tavalisemaks rääkimishääleks. Väga hea leid just eriti "lapserolli"... ta mõjuski nagu väike tüdruk oma noore plikaliku olekuga. Pollyanna tädi Polly, kes tahab kasutütrest kasvatada "korralikku kodanikku" on oma reeglitega kaugelt üle piiri, aga päris hea pisikese teekonna karmist tädist, mureliku ja sooja ning südamliku tädini teeb Lee Trei.

Trupi säravamateks tähtedeks tõusid minu jaoks Tiina Tõnis, teenijanna Nancy'na... kes tänu osavale ja väga õnnestunud füüsilisele koomikale lausa hämmastab. Füüsiline koomika on üks raskemaid žanre - nii lihtne on muutuda tobedaks rahmeldajaks ja eriti raske on sellega päriselt ka vaatajale nalja teha. Aga see kuidas Tiina kukub tooli seljatoelt istuma või muidu... paljastamata täpsemalt, mis ta veel teeb - igatahes jahmerdab seal köögis kohmakalt ringi... aga järgmisel hetkel on nii osav, nagu akrobaat - lahe väike leid kõrvalrolli... selline kahesus annab palju rohkem vaatajale ja kindlasti mängijale endale ka. Lisaks on ta nii armas Pollyannale... ikka peab ju keegi toeks olema, kui karm tädi elu raskeks teeb. Ning vajadusel paneb ka selle tädi paika kui vaja :) Teine superroll (ja veel lasteteatrist) tuleb Nukuteatris külas olevalt Markus Habakukelt. Krutskeid täis, plikadega mitterääkiv poisiklutt oli ka nii ehe ja usutav ning vaatajale mõnusalt palju huumorit ja vempe pakkuv. No ikka tõesti just selline äge klutt, kelle elu ongi justkui üks suur seiklus. Riho Rosberg ja Jevgeni Moissejenko on samuti igati omal kohal. Jevgeni mängib välismaalast ja Riho kurja onu, kes laste mängu tahab vussi keerata, tegelikult olles ise üksik ning seetõttu rõõmutu...

Kui tikutulega otsida seda kriitikat, siis natuke naljakas oli liikumine Polly majja ja sealt ära... vahepeal kasutati ust, siis jälle joosti sillalt otse läbi seina majja... Kuigi ma olen suur Ardo muusika austaja, siis need mõned laulud, mis etenduses olid, need väga hinge ei pugenud... taustamuusika oli selles mõttes parem. Valguskaart tundus olevat ka etendusel väga keeruline, kuna mitmetes tubades ja majades ja lava osades toimub tegevus, lisaks üldised valgusvilkumised ja kohtprožektor, siis esietenduseks polnud see kõik veel päris paigas. Kuid kõik need pisikesed miinused on siiski täiesti tühised, sest lugu ise töötab. Nägin mitmeid tuttavaid, kes kõik olid etendusega väga rahul. Ja mu oma tütar, kes on eriti karm kriitik ning 11-aastasena rohkem huvitunud viimasel ajal muusikast ning õudusfilmidest, kiitis igati heaks. Kusjuures ma arvan, et seda võib vabalt vaatama minna ka teatrisõbrast eelkooliealisega.

Hinnang: 4 (Teemad mõjuvad tõesti kõikides vanustes vaatajatele ning tegemist on väga hästi lavastatud ja dramatiseeritud klassikuga ning väga ilusa kunstnikutööga. Näitlejate trupp on mõnus ning Tiina Tõnis ja Markus Habakukk säravad kohe eriliselt! Mõnusalt värviline ja südamesoojust tekitav, nn. "pisarakiskuja" lavalugu. Romantiline ja armas, aga samas põnev ja üllatav. Muhe ja õpetlik, aga õpetlikkus pole pealesurutud vaid mõnusalt sügavale ära peidetud nii, et neelad selle kogu selle ägeda tegevuse ning kaasaelamisega koos alla ja pärast lahkud etenduselt emotsionaalselt intelligentsemana :) )

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit ka sealt):

Pollyanna

Lugu väikesest tüdrukust, kes muutis suurt maailma

Ameerika lastekirjanduse tähtteos, Eleanor H. Porteri südamlik ja helge „Pollyanna” esmakordselt eesti teatrilaval!

Hiljuti orvuks jäänud 11aastane Pollyanna saadetakse elama oma tädi, tõreda ja kibestunud vanatüdruku preili Polly juurde. Võõrasse kohta saabunud Pollyanna võidab kiiresti kõigi linnaelanike südamed, õpetades neile rõõmumängu, mil on ainult üks reegel: leida igas olukorras midagi, mille üle rõõmustada. Mida raskem olukord, seda põnevam mäng! Aga ühel päeval seisab Pollyanna silmitsi katsumusega, mida ta rõõmumängu mängides lahendada ei suuda. Kuidas saada hakkama hetkel, kui ei leia enam mitte midagi rõõmustavat?

„Pollyanna” tuletab mängulisel moel meelde, et siiras elurõõm ja oma lähedaste hoidmine aitab üle elada ka kõige valusamad viivud. Päikseline lavalugu sobib vaatamiseks kogu perele, alates 7. eluaastast.

Mängivad Tiina Adamson (külalisena), Markus Habakukk (Kuressaare Linnateater), Lee Trei, Tiina Tõnis, Jevgeni Moissejenko, Riho Rosberg

Autor: Eleanor H. Porter
Dramatiseerija: Priit Põldma (EMTA lavakunstikool)
Lavastaja: Mait Joorits
Kunstnik: Nele Sooväli
Valgus- ja videokunstnik: Kristjan Suits
Helilooja: Ardo Ran Varres
Tõlkija: Linda Liiv

Esietendus 1. oktoobril 2017 NUKU Ferdinandi saalis
Vanusele: 7–107
Kestus: 2 h, kahes vaatuses

kolmapäev, 4. oktoober 2017

Rännakud. Maarjamaa laulud - Vanemuine (EV100 teatrisari "Sajandi lugu" 2.osa ehk 1920-1930)


Tiit Palu on kirjutanud ja lavastanud teise osa EV100 teatrisajale "Sajandi lugu". Järg on jõudnud 1920ndate aastateni ning Palu lavastuse põhifookus on sellel ajal toimunud keeleplahvatusel, ehk uute sõnade kasutuselvõtmine... kuigi sisulises kontekstis on see laiendatud üldse sõnade tähtsusele, nende tähendusele, tähtsusele ning ütlemise vormidele ja vastuvõtmisele ehk kohalejõudmisele.

Laias laastus on lavastus jagatud sõnaliseks ja tantsuliseks. Esimesel poolel tulevad näitlejad lavale üksi või kahekesi ning teises pooles 11 tantsijat tantsivad ja liiguvad küll rühmas küll üksikult kui ka paarikaupa. 
Sõnalises pooles võetakse läbi sõna sügavus, selle olulisus, selle murdevõimalused, tähenduse mitmekesisused, selle mõju nii ütlejale kui kuuljale, selle kaheldavus jne jne jne... Näitlejate diktsioon on erinev, ent kõik annavad oma sõnu publikule edasi justkui iga sõna hoolikalt väljendades, nagu oma kallimat vara ning see on mõjuv ja paneb kuulama ning hindama kuulatut.
Kummalisel kombel isegi tekkivad karakterid tänu näitlemisele ning juttude sisudele, kuigi näitlejad ise ja nende esitatav isik kogu kontekstis ei tundugi oluline.

Kõige huvitavam minu jaoks oli isa-poja paar... Kas emal on altzheimer? Miks ta poja "sõnadele" ei vasta. Külliki Saldre pakub minu jaoks ka terve etenduse tipphetke... lugedes Betti Alveri imeilusa luuletuse "Räägi tasa minuga":
Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on
ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on
kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.

See äratab omakorda küsimusi... Samas selle etendusega astusin ma Jaanus Tepomehe fänklubisse... Olen teda näinud sellel aastal mitmes rollis, ning kõik mis ta teeb, tundub olevat kõrgel tasemel. Ka siis kui lavalugu ise ei meeldi, võib tema peale justkui alati kindel olla. Ning seekord tema maneerid, liikumine, väljenduslaad - mahe, õrn ja iga sõna mõtestatud... ka kordused või küsitavused... selline esitus lihtsalt paneb kaasa elama tema karakterile. Teda kuulama ja jälgima. Lummav esitus. Külliki Saldre osa jääbki partneriks olemine ning see luuletus, sest muud ta ei räägi.

Samuti mõjus mulle sügavalt Merle Jääger... vaheldumisi murdes ja mitte murdes rääkides... või tuleks öelda vaheldumisi võro ja eesti keeles... Tema partneriks on ubin, elik õun. Kuid siiski partner... Esitustunneteks valitud õhinus, aga samas ka südamlikkus ja soojus. Justkui maalähedus, võib-olla kõige rohkem kõigist tegelastest - inimene 1920ndatest... Margus Jaanovitsi esituses oli kergelt ka huumorit, kui ta oma "tühja kah" monoloogi esitas... Selleks vajalikku koomilisust õhkus ka karakterist. Marika Brabanštšikova ja Piret Laurimaa tegelased sama tugevalt ei mõjunud. Ja kuigi Marika jutt sõnade olulisest on läbi mõeldud juba paarkümmend aastat tagasi, oli see vajalik külg sõnade kohta just sellises tükis.
Tüki alguses on ka 2 mehe vestlus - alguses mõtlesin, et Johannes Aavik ja Johannes Voldemar Veski, kellele tekstidele viidatakse ka enne etenduse algust eesriidel ja kes mõlemad tegutsesid Tartu Ülikoolis 1920ndatel eesti keelega. Aga kuna üks mees (Reimo Sagor) saadab teise (Tiit Palu) eestlastele keelt jagama, siis jättis pigem Reimo tegelane jumala või tähtsa juhi mulje, aga Tiit ilmselt oligi üks nendest kahest eesti keele arendajast.

Kuna üleminekud olid, nagu teatepulga edasiandmised, üks läks lavalt teine tuli asemele ja need lood esitati teineteise otsa jutustustena ning otsest sidumist ei toimunud ning Külliki Saldre riietus ja kingad ei jätnud muljet 1920ndatest, siis jäi mulje mõningast ajapuudusest ja läbimõtlematusest enne kui tükk lavale publiku ette juba saadeti. Võib-olla tuli tähtaeg liiga kiiresti? Sõnalises osas oli küll ideid ja mõtteid, mis meeldisid, aga tervikuks sidumine või voolavus puudub. Üks jutt tuleb teisele otsa ja iga jutt esindaks justkui üht teatud külge keelest. Kuid midagi jääb selgelt puudu.


Ja siis antakse teatepulk üle tantsijatele ning algab tantsulavastus. Draamanäitlejad lahkuvad lavalt ning algab kujundlik, sõnadeta esitus, mis alguses äratab küsimuse, et läbi nende liigutuste, kus tantsijad toetuvad teineteisele, liiguvad koos, rütmis või põimuvad ning segunevad ja liituvad - kas see tähendab, et tekivad liitsõnad, võõrsõnad, põimlaused ja kõikvõimalikud keelelised ühendid?

Inglise keeles on tabav väljend "poetry in motion", mida võiks see esitus kujutada... kuid kahjuks seda see ei tee. Väga huvitava heliloominguga ning isegi kõpsud, kääksud ja klõmin, mis tekib tantsija jalgades annab helipildile juurde. Kuid kahjuks tantsust puudub elu. Tantsijad on selgelt võimekad, aga neile pole antud materjali, mida tantsida. Ei midagi uut, ei midagi vaimustavat... mõtteid ei tekita... Ainus kõrghetk on siinse teksti alumisel fotol olev Brandon Alexanderi ja Mirell Sorki duett. Selles jääb siiski väheks, eriti kuna tantsul on nii suur osa... Ma kella ei vaadanud, aga tundus, et natuke üle poole kogu etendusest.

Ja miks neil olid tänapäeva riided? Kas viide sellele, et kunagi oli keel tähtis, enam mitte? Kunagi oli sõnadel mõju, tähtsus ja tänapäeval loeb ainult tegu? Ei saanud aru, mida sellega öelda taheti...
Minu taga istus proua, kes tantsuosa alguses ütles tähtsalt oma kaaslasele seda sama, mida mina arvasin, et see on kujundlikult uute sõnade sünd. Kuid üsna pea muutus jutt selliseks, et kui veel üks tants tuleb, siis lahkub ta poole etenduse pealt... keset rida polegi nii lihtne sealt lahkuda... Ja kui tuli uus ja uus tants ning see muudkui jätkus, siis oli kosta juba "ohh jummel"...

Kuna ka minule antud juhul see tantsuline pool ei pakkunud suuremas osas ei silmailu, ega mõtestatust, siis imetlesin näiteks hoopis Maria Engeli reielihaseid ning mõtlesin, et miks need kõrgepinge elektriliinipostid on kujunduselementideks? Kas 1920ndatel sündis Tartus esimene elektrijaam? Tallinnas tekkis selline juba 1913... Või oli see ikkagi üldisem industriaalse ajastu ja tänapäeva tunnus? Lõpuks jõudsin mõtetega ikka tantsuosa algpunkti tagasi, et miks ikkagi sõnadest ja keeleplahvatusest teha tükki kus on nii suur osa tantsul... aga ju see on teistele mõistetavam kui minule.

Tüki lõpus ütlevad näitlejad ja tantsijad, kes osalesid kõik 1 ainsa sõna. Igaüks ühe... kes eesti, kes oma emakeeles... seega kõigist sõnadest ei saanudki aru. Kontekstist jällegi ka mitte... Aga Tartust tagasi Tallinna sõites saime neljakesi ka arutada, et mis sõna ise oleks öelnud, kui oleks saanud ainult ühe sõna öelda. Keegi ütles öö ja keegi ütles rõõm... need jäid meelde... need on päris head variandid... Ise oleksin vist öelnud pikima sõna, mida eesti keeles tean: Paabulinnusabakattesulesilmamunasinisevärviline
Aga võib-olla oleks ka öelnud "öö"... või hoopis "armastus" :)

Sellega seoses meenus hoopis üks Kareva luuletus, mis küll etenduses ei kõlanud, aga minu arvates sobiks hästi lavastuse konteksti:

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Mõelda vaid kui selle tantsu asemel oleks olnud hoopis "luuletused"... näiteks pärit 1920ndatest...

Hinnang: 2 (Sõnalise osa hinnang tõstab selle hinnangu 2-le. Ja lõpuks jääb meelde sellest ikkagi see, mis meeldis - Jaanus Tepomehe ja Külliki Saldre duett, Merle Jäägeri ja Margus Jaanovitsi monoloogid, Brandon Alexanderi ja Mirell Sorki duett ja Maria Engel - ükskõik, mida ta tegi. Näitlejate diktsioon ja see kuidas nad sõnu laususid. Paratamatult tekkis mõte, et kui on tellimise peale tegemine, kui raske see võib olla looja jaoks konstrueerida midagi eriti head. Ilmselt tuleb minna rohkematele kompromissidele ja võtta laiahaardelisemalt... või kasutada midagi juba olemasolevat? Jah, natuke valmis silumatuse tunne jäi ning proportsioon tantsuga oleks võinud olla tunduvalt-tunduvalt rohkem sõnalisele poolele kaldu. Tantsu oleks ju võinud kasutada küll, siis oleks see mõjunud huvitava kujundina ning tõesti sõnade jõudu või nõrkust näitamaks, näiteks sõna/tegu võrdluse kontekstis... Aga samuti oleks tahtnud huvitavamat koreograafiat ning aru saada, et miks nad olid tänapäevastes riietes tennistes ja rõhutatult modernsed ja justkui välismaalased ning mida nende tantsudega öelda taheti?)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Rännakud. Maarjamaa laulud
DRAAMA
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 01:30

Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostööprojekt EV100 teatrisarja SAJANDI LUGU raames

„Rännakud“ on Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava ühine teekond keele ja kodumaa mõtteruumis. See on kahest lavastusest koosnev lugu, mida ühendavaks sillaks on veebiplatvorm Rändomoonium, virtuaalne maa, milles võimalik vahetult keeleplahvatusest osa saada, olla ise oma rännaku ja maailma looja. Teatrite koostööna valminud leht annab sissejuhatuse lavastustesse ning aitab neid mõista, saada lisateadmisi Eesti ajaloost ja valitud kümnendist.

Kui sada aastat tagasi sündis Eesti Vabariik, tekkisid eesti keelele varasemast hoopis teised võimalused ja nõuded. Oma riik ja eestikeelne teadus kutsusid esile keeleplahvatuse, eesti keele kasutusala laienes kodust ja luulest kateedrisse ja tähetorni. 1920ndatel loodi keelekomisjonides kümneid tuhandeid uusi sõnu ja mõisteid meile täna igapäevaseks saanud nähtuste kirjeldamiseks. See oli otsekui uue universumi sünd, plahvatus kõikidesse suundadesse korraga. Eesti keelest sai keel, milles võis filosofeerida, taimi ja selgrootuid uurida, suhelda omavahel kui tahes peentest ja peenikestest asjadest.

Meie emakeel on eesti keel. Me mõtleme, tunneme, suhtleme, armastame, kõneleme, loome ja kahtleme eesti keeles. Me kasutame eesti keelt, mis loodi Eesti Vabariigi esimese kümnendi palangus. “Maarjamaa laulud” on lavastus, kus mõeldakse ja tantsitakse eesti keeles. See lavastus lähtub 1920ndate keeleplahvatusest. Selle plahvatuse jõud on meid siiani kandnud.

Rännakute teine lugu, TÕOTATUD MAA asub SIIN

Veebiplatvorm Rändomoonium avaneb SIIN.

Teksti autor ja lavastaja Tiit Palu
Helilooja Kara-Lis Coverdale (Kanada)
Koreograaf Ruslan Stepanov
Lavastusdramaturg Deivi Tuppits
Kostüümikunstnik Mare Tommingas
Lavakujunduse autor Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur (Teater Endla)
Videokunstnik Carmen Seljamaa
Helimeister Feliks Kütt (Teater Endla)
Osades Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Tiit Palu, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja tantsijad Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Walter Isaacson, Brandon Alexander, Maria Engel, Tarasina Masi, Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork


reede, 29. september 2017

Revolutsioon - NO99 (EV100 teatrisari "Sajandi lugu" 1.osa ehk 1910-1920)


Viimaste aastate mitmetest pettumustest NO-teatris (Tõde, mida ma olen igatsenud, Mu naine vihastas, Kadunud sõbra juhtum jne) hoolimata ning mitmete selle teatri tegemistest heaga loobununa (Päev pärast vaikust, Unistajad, El Dorado: Klounide rünnak, Kõnts jne), sisenesin seekord Sakala tänava saali suure õhinaga. Tegelikult on päris korralik igatsus näha Marika Vaarikut ja Eva Kolditsat jälle heades sisukates rollides karaktereid loomas ning see uussiiras stiil, mida Mart Kangro viljeles "Paradiisis" tegi temast päris huvitava ning samuti jättis Rea Lest November-filmis sümpaatse mulje, Ragnar Uustali polegi õnnestunud pärast tema lavaka lõpetamist näha ning Jörgen Liik on ka veel täiesti "avanemata" näitleja, seega igati põnev trupp. Ene-Liis ning Tiit on ka ehk jõudnud oma patareisid laadida kogu selle kammajaa järel, millega meedia ja "anonüümsed kommentaarid" nad läbi närisid (olles kursis sellega, mis tegelikult toimus, siis ei meeldinud ka minule kogu see värk)... Ja kuna lavastus on EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" esimene lavastus ning olen otsustanud kogu selle sarja lavastused ära vaadata - põnev ju läbi teatri Eesti ajaloolisi pildikesi ritta seada ning seoseid luua... Ehk on ka aeg küps uue võimaluse andmiseks NO-teatrile ning võib ju olla, et teater on võtnud jälle sellisel pöördeliselt hetkel uue suuna ning muutunud samasuguseks sisukaks, nagu GEP'i, Kes kardab Virginia Woolfi, Padjamehe, Nafta ja Periklese aegadel...

Saali sisenedes on seal avanev vaateväli võimas - revolutsioonile kohaselt punane - kuidagi võimas kui pikad tekstiilid kõrgustest alla lavale langevad. Natuke rikuvad kogupilti tagaseinas olevad puulatid ja -prussid, aga selle eest näitlejate punased ürbid on kooskõlas muu atmosfääriga ning taotakse rütmis lava külgmistele äärtele paigutatud puulatte justkui sõjatrummi - kohe läheb ju revolutsiooniks!

Edasi hakkavad näitlejad keerlema... ükshaaval ja vaikselt üha kiirenevas tempos... kuigi igaüks ikkagi natuke erinevat moodi ja ise taktis. Marika Vaarik ainukesena keerleb väga rahulikult ja aeglaselt. Mõni teine pidevalt ja kiirelt, mõni vahepeal aeglustades ja siis jälle kiirendades... Tekib selline verevalamise ja voolamise tunne, võitlus - kohe alguses - kujundina võimas ja mõjuv... Ja nad keerlevad ja keerlevad ja tekib juba hirm, et nad jäävadki keerlema... veerand tundi... ja ikka keerlevad...siis hakkavad mõtted hajuma... näiteks sellele, et kuidas nad küll jaksavad, et süda pahaks ei lähe ja tekivad paralleelid, aga üldsegi mitte Eestiga ning kaugeltki mitte Teatrisarja lehel lubatud perioodiga 1910-1920. Paar aastat tagasi Türgi reisil juhtusin nägema mingis sealses koopias kuidas valgetes ürpides pöörlevad dervišid end samuti väsimatult, justkui usuekstaasis keerutasid (Mart Kangrol oli ka just õigesti - pea natuke kaldu). NO-teatri näitlejate puhul tundus see küll väsitava "tööna", sest mõned olid neist päris higised ning nagu mainitud - kõik ju ei keerutanud niimoodi nagu dervišid seda teevad ja sellepärast pole ka kindel kas see islamimaade kultuuripärandi kasutamine on ikka antud kontekstis eesmärgiks? Konteksti see ju ei sobitugi...

Edasi vabanetakse punastest ürpidest ja selle alt paljastuvad sinised töömeeste kombinesoonid. Näitlejad hakkavad liikuma värisedes, justkui tõmmeldes. Ei tea, kas nad on väsinud või näljast nõrkemas, nagu revolutsioonide ajal ikka ollakse... hakkab ülesehitus pärast laastavat sõda? Lavale kerkib puitkonstruktsioon - täpselt samasugune, nagu Pepeljajev kasutas oma lavastuses hiljuti Viljandi noortega "Primavera Paunveres" -lavastuses. Ainult, et Pepeljajevil oli see jällegi kontekstis, sest seal oli läbi lavastuse huvitavaid "ilma naelteta" puitkonstruktsioone, mis integreeriti ka lavastusse sisuliselt... näiteks, see sama, mis NO-laval oli, seda kasutas Pepeljajev sillana, millele projitseeriti video abil ka inimene kõndima jne... Revolutsiooni kontekstis ei saanud selle sidususest aru... kas Tartus üle Emajõe ehitati mõni oluline sild 1910-1920 vahelisel ajal? Ilmselt on siinkirjutajal piiratud teadmised antud teemal (eks sellepärast ju natuke olekski tahtnud sellist sisukamat ajastukohast Eesti-teatritükki ka). Lisaks tõmbab Marika mõned korrad punase värviga pintsliga sellest sillaäärest üle ka. Kas seegi oli "verine", kas see "ehitis" või "ehitamine" oli ka kuidagi revolutsioon? Vaatajana ei saanud hästi pihta. Kõige tõenäolisem viide milleni jõudsin, et see ülesehitamine tuli "vere"-hinnaga?

Edasi hakkab sisse tulema teksti ning selleks on Hasso Krulli "Meeter ja demeeter"... õigemini lõigud sellest... Olen antud teost lugenud umbes 10-15 aastat tagasi ning mul on Krulli töödega natuke selline love-hate suhe. Antud teos, mida autor alapealkirjaga "eepos"eks kutsub, kuulub sinna "hate" valdkonda - ma lihtsalt ei saanud sellesse maailma sisse, sest "müüdid" pole lihtsalt minu teema (välja arvatud Tallinna legendid ja mõnede teiste väheste eranditega). Ja kuna tükis oli võetud sealt veel ainult mingid motiivid, mis samuti Eesti 1910-1920 vahelise ajaga kuidagi kokku tegelikult ei sobitu, siis tüki tekst oli seal justkui lavastuse visuaalse poole kujundiloojana toeks, aga sisuliselt ei omanud vähemalt minu jaoks mingit tähtsust. Krulli eeposest on "Revolutsioonis" kasutatud Prometheuse korraldatud uputuse motiiv, mis alusteoses oli mingis mõttes revolutsioon või vastuseis, aga Eesti kontekstis - möhhh??? Mis see sidusus on 1910-1920 vahelise perioodi, ehk meie rahva väga olulise "revolutsiooniga"?

Seleks ajaks olin juba nii ärritunud ning solvunud, et tegijad kogu EV100 "Sajandi loo" konteksti ei austa, vaid teevad mingit oma asja, et iga detail hakkas kõrva ja tekitas minus ebameeldivat trotsi. Näiteks kui korrutatakse ja korrutatakse "tuleb arendada kultuuri, mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile" - nagu mingit iseenesest mõistetavat tõde, siis hakkan keerutama mõtteid peas, et mina tahan, et Eesti kultuur püsiks sellisena nagu see on. Näiteks tuliselt soovin ja loodan, et teater ei arene "Revolutsiooni"-laadse lavastuste suunas. Mina tahan sisukust ja sõnumeid ja paralleele eluga ja karakteriloomet. Kuigi loodan ka visuaalselt nutikaid lahendusi näha ning üldse huvitavaid uusi ideid, siis ikkagi kontekstikohaseid ja loo, terviku või elamuse loomiseks vajalikke.

"Revolutsioonis" ei tee ükski näitleja "karakterit". Nad on kõik nagu nupud lavastaja mängulaual (olen seda NOs varemgi eriti just viimastes lavastustes tähele pannud). Ehk lavastaja on nad pannud liikuma  teatud viisil, tegema teatud asju ning sama hästi oleks võinud kõiki neid osi mängida piisavalt hea diktsiooniga inimesed tänavalt.

Selele loosungile (no vähemalt oli üks "loosung", mis mõjule ka pääses - ikkagi "revolutsioon" ju) vastukajaks - mina ei taha sellist valitsevalt kultuurile vastanduvat kultuuri. Olgu see siin ja praegu minu isiklik revolutsioon (küll aastal 2017 ning mitte vahemikus 1910-1920) sellise "vastanduva" kultuuri vastu. Pigem tahaks, et austataks ja hinnataks meie kultuuri, kultuuripärandit ja hoitaks ning arendataks seda edasi, mitte sellele "vastu". Miks "vastu"? Miks mitte euroopalikus, põhjamaalikus suunas, tasavõrduses, ligimestest hoolivas armastuses, kus austatakse meie kombeid ning tavasid ning võetakse arvesse siinse regiooni omapärasid ja meie kultuuritausta ning lastakse kõigil rahus elada, ilma sõjata, ilma halvustamata teiste kultuure ja halvustamata inimesi nende usuliste, seksuaalsete või muude neist endast sõltumatute omaduste põhjal. Kus tasavõrdusus ja austus ja turvalisus on kõige alus. Kus tahetakse rahu ja headust hoida. Kultuurile, kus teatrisaalid on puupüsti täis, antakse võrdlemisi palju välja raamatuid meie omas keeles ning tehakse nii oma filme, näidatakse ka muu maailma filme kui ainult Hollywoodi rahamagneteid, tehakse muusikat countryst klassikalise muusikani, huvitavat arhitektuuri, viljeletakse mitmekülgset kujutavat kunsti, on sõnavabadus...  Miks sellele kultuurile peaks vastu midagi arendama? Minu meelest peab rohkem sellesse suunda edasi liikuma, sallivust ja headust veelgi inimestes kasvatama, sest me pole ju veel "kohal"... hoopis väga kaugel veel sellest! Ka minul on kõigest hoolimata hea meel, et NO-teater meie teatrimaastikul on ja pakub sellise teatri vaatajatele rõõmu ning mõtteainest. Samas viib Eestit teatrimaailma nendele festivalidele, kus sellist teatrit austatakse. Lisaks säilib ootus ja lootus, et mina kasvan ning arenen ja kasvavad/arenevad ka NO-teatri tegijad ning ühel hetkel võib-olla kohtuvad meie nägemused heast teatrielamusest jälle! :)

Hinnang: 1+ (Ei saa öelda, et ma oleksin ootused üles kruvinud ning nendele ei vastatud. Otse vastupidi, midagi sellist ma justkui eeldasingi No-teatrilt. Ikka seesama viimaste aastate tuttav ja turvaline "NO". Samas sügaval ikkagi lootsin, et nii konkreetne ülesande-püstitus, nagu Eesti ja 1910-1920 ajavahemik... et ehk see inspireerib kuidagigi tegijaid midagi minu maitsele vastutulevamat tegema... ei läinud seekord õnneks. "Revolutsioon" ju iseenesest ka paljulubav pealkiri, aga ikka No-likud katsetused helide tegemisega ebakonventsionaalsete vahenditega. Semperi lavakujunduslik kunstiline pool oli ainult huvitav. Värvid ja valgus mõjusid. Alguse keerutamine teatud hetkeni. Seda oli siiski tervik-teatrielamuse mõttes kaugelt liiga vähe minu jaoks. Lusaks mitmed komponendis häirisid nii palju, et kui oleks olnus vaheaeg, oleksin ilmselt lahkunud poole pealt. Samas sobib esitamiseks eesti keelt mitterääkivatele hästi. Huvitav olekski teada, et kui oleksin vaadanud seda teises kontekstis - välismaalasena ning ootamata EV100 seeriasse sobiva sisuga tükki, et kuidas sellesse siis oleks suhtunud... kaldun arvama, et üldsegi mitte nii kriitiliselt.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

NO34
REVOLUTSIOON
OJASOO/SEMPER

Me vajame revolutsiooni! Ah! Me vajame midagi, mille nimel võidelda! Midagi, millest unistada! Midagi, mille poole liikuda, pürgida, tungida! Me vajame ülevust! Katartilist palsamit! Me vajame kargust, mis tekib absoluutse, totaalse murdumispunkti südamikus. Täielikku vaikust, lõppematut värinat ja hingematvat lummust, mil kõik on korraga selge, sest kõik muutub pöördumatult. Mitte miski ei jää. Kõik on uus.

Vastavalt Swedpanga, IMFi ja ÜRO analüüsidele elame me paremini kui kunagi varem, ja ometi on olukord väljakannatamatu. Meie hingede eimiski, meie elude tühjus, meie olemasolu tähtsusetus. Ainsad tööriistad, mis meile on jäänud, on tõde, demokraatia, pahurad säutsud ja väikesed pühapäevased vastupanud (ühiselt koos perega). Aga inimene ei ole ainuke revolutsionäär. On veel keegi, kes karjub.

"NO34 Revolutsioon" alustab teatrilavastuste sarja "Sajandi lugu", mis on valminud EV100 programmis. Erinevad lavastused lähtuvad erinevatest perioodidest Eesti ajaloos. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse inspiratsioon pärineb kümnendist 1910 kuni 1920, mil toimus hulgaliselt väiksemaid ja suuremaid poliitilisi revolutsioone. Ent NO99 lavastus ei vaata minevikku. Ta vaatab tulevikku: hetke, mil juba käimasolev revolutsioon on jõudmas oma haripunkti. Hetke, mil totaalne murdumispunkt kasvab niivõrd suureks, et muutub ülevaks. "Sajandi lugu" tähistab saja aasta möödumist ühest inimeste poolt läbiviidud muutusest. "Revolutsioon" küsib: kas inimest saja aasta pärast üldse on?

seitse kuud enne oma surma
pidas John Cage loengu Overpopulation and Art
ta arvas et ülerahvastus pole
nii suur probleem kui inimeste külmus
ja see et ei tunta
end elavat teistega koos
tuleb arendada kultuuri
mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile

ainult see
mida üks inimene mõistab täiesti üksi
aitab meid kõiki

/Hasso Krull, "Meeter ja Demeeter"/

Lavastus on edasiarendus 2017. aasta augustis Naissaarel esietendunud lavastusest. 

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Valguskujundus Siim Reispass
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro 

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

Etendus kestab üks tund ja 55 minutit.

Lavastus etendub EV100 raames loodud teatrisarja "Sajandi lugu" avalavastusena. "Sajandi lugu" on Eesti teatrite ühine kingitus Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks.

Lavastuse partnerid on Lyric Hammersmith (London) ja KVS (Brüssel).

pühapäev, 24. september 2017

Maailma ilusaim tüdruk - On Teater



Hoiatus ja vabandus! Võin järgnevas loos kasutada mõnd vulgaarset väljendit, ajastule kohase mõttemaailma ning teiste inimeste väljendite autentsuse mõttes...

90ndate algusaastad. Suveöö. Seekord olime sõpradega jõudnud pidupanemisega Lucky Luke nimelise ööklubi juurde... See oli tollel ajal üks pop disco-baar, mis asus Linnahalli taga ning üsna tihti lõpetasime seal oma klubituuri, sest see oli kaua lahti ning linnale ligemal kui näiteks Pirital asuv Piraat. Elasin sellel ajal Soomes ning Eestit külastades oli mul raha nii palju, et suur kari sõpru said ka sellega joonuks. Ühel sõbral elas onu kesklinnas, kuhu sai 2-3 sõbraga koos maanduda selgeks ennast magama ning minu emal oli korter lasnamäe alguses, kuhu vajadusel ka suurem kamp ööbima mahtus. Ema ise oli tavaliselt Soomes ja seega polnud ka "häirivaid tegureid". Eriti kui oli vaja klubist leitud naistega kuhugile "maanduda".

Tollel soojal ööl kui jõudsime klubi uksetaha järjekorda, oli akende läbi näha, et rahvast sees palju ja seega ka uksetaga päris korralik mass sissesaamist ootamas. Seisime seal, ülbed, aga lõbusas meeleolus noored nolgid, ninad pidused ning kindlasti mõni pudel omavahel ringlemas, lõbu laialt ning meri muidugi põlvini mistahes teemal... aga eriti naisteniitmises.

Klubi ukse eest mere suunas vaadates olid ülesmineva trepi järel purskkaevud ning selle ees üks kivist lai kõrgem kaitse või iluääris. Sellel tantsis üks blond, lopsakate pikkade juustega tütarlaps. Üdini seksikas oma liibuvas roosas kleidis, avara dekolteega, mis ulatus alt napilt üle aluspükste. Härga täis, nagu ma olin, ütlesin teistele, et ma lähen "võtan" selle tüdruku. Teised hakkasid naerma ja narrima, et jeee ta tuleb minuga. Mina vastu, et veame kihla... Ei mäleta, kas jõudsimegi kihlveoni, aga järgmisel hetkel olin mina juba seal kiviääre otsas koos tüdrukuga tantsimas. Sõber MJ tuli ka ja hakkas ta seljataga tantsima... nii me seal siis tantsime hetke, kuni ta hakkas komplimente tegema (nagu naised ikka läbi aja on teinud) mu tantsimise kohta. Mina sellepeale, et läki tantsime sees edasi... selleks ajaks oli ka ülejäänud kamp meie juurde tulnud ning vinguma hakanud, et rebigu me MJ-ga oma pruut kaasa ja läki sisse. Tüdruk tuligi meiega kaasa...

Sees läks eriti mölluks ja tüdruk tantsis hästi. Talle selgelt meeldis minuga tantsida ka. Muidugi sai ka juttu aetud. Muuseas sain teada, et ta nimi on Kairi. Siis nägin ma kedagi teist silmarõõmu ja mõtlesin teha Kairi armukadedaks ning õrritada natuke tantsides teise tüdrukuga. Kuid ühtlasi hakkaski mul selle teise tüdrukuga tants ja jutt jooksma ning samal ajal Kairi tutvus rohkem MJ-ga. Ühel hetkel, kui suurem osa meie kambast laiali olid valgunud. Luckysse olime jäänud mina, mu tüdruk, mu sõbrad MR mingi tüdrukuga ning MJ koos Kairiga. Otsustasime minna Lasna, et seal edasi juua ja juttu ajada. Minuga tantsinud tüdruk siiski viimasel hetkel otsustas pipardama hakata ja koju minna (ei mäleta enam ettekäänet, vist oli vaja hommikul vara kooli või tööle minna, aga vahet pole, selge oli see, et ta ei olnud valmis mingite kaakidega kusagile lasnamäe korterisse pidu edasi minna panema... teadagi millega see ju oleks lõppenud). Kuid Kairi tuli... ei mäletagi enam kindlalt, kas tüdruku nimi oli Kairi või Kaire. Aga sellel pole antud juhul tähtsust...

Igatahes olin MJ peale kade, sest Kairi tundus olevat tollel hetkel maailma ilusaim tüdruk ja mina olin ta ju ikkagi meiega kaasa saanud alguses... Lasnas ajasime veel juttu ning Kairi tegi mulle selgeks, et ma olevat tema "hingesugulane". Tal olevat ka maal (kus ta elavat) keegi selline hingesugulane kunagi olnud, kellega sai alati kõigest rääkida ning nüüd olevat selleks saanud mina (hetkel viibis ta Tallinnas kellelgi külas ning pidi varsti hoopis välismaale sõitma). Aga ta ei taha seda hingesugulust minuga "ära rikkuda" ja sellepärast läksid MJ ja Kairi ühte tuppa, mina teise ja MR oma tüdrukuga kolmandasse.

Igatahes pärastlõunal kui ärkasin, oli naistest plats puhas. MR oli niisama magama jäänud ning ei teadnudki millal temaga tulnud tüdruk ära kadus, aga MJ oli vähemalt paar korda jõudnud Kairiga seksida. Nad pidid ka uuesti kohtuma või MJ temaga kontakti võtma vms. Kuigi päris kindel ta selles tollel hetkel ei olnud, sest Kairi oli alaealine ning MJ sõnade järgi tal ei minevat märjaks, sest onu olevat ta 15 aastaselt ära vägistanud. Ja "kuivalt saagida" olevat valus... MJ sai temaga ikkagi uuesti kokku, aga ma ei tea kus, sest mina olin kahe MR-iga kusagil mujal pidu panemas. Ta kohtus temaga vist isegi veel mõned korrad ja Kairi saatis ikka ka oma "hingesugulasele" terviseid, aga uued naised tulid peale ja nõnda ta ka üpris peatselt ununes. MJ ütles, et ta nimi on ka midagi muud, kui see, kellena end esitles. Aga sellel polnud enam vahet, sest tundus, et meie kõigi elust kadus ta jäädavalt...

Kerime aasta või paar edasi...

Olime suvisel ajal kusagil (vanalinnas?) jälle hängimas MJ ja ülejäänud gängiga kui meist sõidab mööda valge uhke mersu. Auto läigib päikse käes ning millegipärast pöörab meie tähelepanu sellele... auto aeglustab ning peatub meist natuke eemal. Sealt tuleb välja mingi imekaunis beib ja viipab MJ-le. Muigame ja kehitame MJga õlgu, aga ta muidugi läheb selle tüdruku juurde. Räägib temaga juttu. Tüdrukul on päikseprillid ees ning mina teda ära ei tunne. Kui MJ tagasi tuleb, selgub, et see on see "Kairi", aga nüüd ta kasutab mingit kolmandat nime. Ta nimelt töötab Šveitsis tantsijana ning on Eestis mõnda aega käimas... naersime, et kindlasti strippar, et sellist autot saab lubada või siis on tal mingi rikas sponsor...

Pikk sissejuhatus, aga mul on tunne, et Siim Maateni ja Kaisa Rooveri näitemäng jutustab just sellest "Kairist"... või siis on iga inimese elus selline tütarlaps, kelle onu ta lapsena on ära vägistanud ja kes on leidnud tee Šveitsi "tantsijaks"... ning kes kasutab teisi nimesid... jne jne jne... nõksu võrra liiga palju kokkusattumusi... isegi "hingesugulase" väljend, mis muidugi võib olla ka dramaturgide lisand, mitte "päevikutekst", aga ka mitmed muud asjad läksid kahtlaselt tihedalt kokku... Kahju, et mälu enam pole nii terav ja MJ-ga on ka elu eri radadele lükanud ning temalt detaile üle küsida praegusel hetkel siin Raplamaa metsade vahel keset ööd seda teksti kirjutades ei saa. Aga tükki vaadates mõtlesin ja imestasin ning järjest tuli tuttavaid asju välja, mida ma "juba teadsin ette" või meenusid seoses tolle ammu mu elust läbiastunud ilusa tüdrukuga.

----------

Siim Maaten tuleb publiku ette ning on justkui kohmetunud. Tagantjärele mõeldes, kuidas siis muidu ta tulema olekski pidanud ning kogu kontekstis ka üksi pisikesel laval ja intiimselt väikses saalis, kus sõna otseses mõttes on ta justkui vaatajatele vastu vahtimist, viib paratamatult mõtted sellele, et see lava on selle loo jutustamiseks küll sobivalt pisike ja intiimne, ent Siimu kui näitleja jaoks kaugelt liiga väike. Ta täidab selle terve lava ja terve saali. Ja ma ei mõtlegi ainult füüsiliselt, sest kuigi Siim on pikk on ta kõhn, aga ta on intensiivne ja liikuv ning tal on mõjuv aura. Ja kuna ka saal on välja müüdud viimse kohani, siis ongi nii lava kui tõesti ka saal "liiga väike".

Kõige suurem võlu peitub minu jaoks selle teatrielamuse mõttes dramatiseeringul ja lavastusel. Kuigi kaugeltki mitte esmakordne, siis antud kontekstis igati geniaalne idee - jutustada ühe naise inimsaatusest temaga kohtunud meeste läbi.

Veel huvitavalt sidudes selle "maailmalõpu kohviku" mõttega, kuhu meie kui publik oleme tulnud "ekskursioonile" ning ühtlasi saame võimaluse vaadata üht lugu, mis seal tolknevate meeste jutustuste läbi meie ees lahti rullitakse. Tabavalt on muusikalise kujundusena (võib-olla ongi idee tõukunud sellest?) kasutatud Vennaskonna laulu "Maailma lõpus on kohvik":
On leinad, on leinad möödas
siis kui lõppu jõuab laev.
On seinad, on seinad piimjad,
kohvikus, kus lõpeb vaev.
On melu, on melu siin ja
sõbrad, kelle näol on hurm.
On elu. On elu ees ja
ammugi on möödunud surm.
On imed. On imed siin, siin
kohvikus kus lõpeb ilm.
On nimed, on nimed seinal,
nagu siis, kui lõpeb film.

See laul ja need sõnad on ka sissejuhatuseks ning atmosfääriloojaks järgnevale, natuke üle 2 tunni kestvale teekonnale. Ühe tütarlapse kurva alatooniga eluloole, kes on pärit Lõuna-Eestist, aga jõuab läbi erinevate riikide ja karmide elu keerdkäikude ning kahtlaste meeste voodite, otsaga Londonisse. Selles maailmalõpukohvikus on koos mõned mehed, niiöelda need "kõrvalosalised", kelleks näitleja Siim Maaten kehastub tüki jooksul - peategelast "mateeriana" laval, kehastab kätevahele kammitsetud, lambijuhtmeotsas hõljuv, lauallebav või maas nutsusolev - rätik.

Mõtlesin, et kuna need mehed on surnud ja nad on seal "kohvikus", aga naist ei ole... siis ehk tema polegi surnud, aga see selgub alles päris tüki lõpus... selles mõttes püsib ka pinge või ootus/lootus kuni lõpuni välja... Mis ikkagi saab - kas ta leiab lõpus on õnne või õnnetu otsa? Justkui test - kas klaas on pool täis või pool tühi... Kuigi aimad halba, siis loodad ju parimat... Aga et selline lõpp... ootasin ju küll "sellist lõppu", aga ikkagi see teatud mõttes "üllatas"... Kuigi natuke ebaselgeks jäi, et kellele see sms ikkagi saadeti... ja kes saatis? Ja kas see on tõde? Ja kui palju oli üldse juurde dramatiseeritud?

Lavastus on jagatud justkui elulooraamatu-peatükkideks. Iga peatüki pealkirjaks on mehenimi, kes on ka laval. Kokku oli neid mehi 6 ja Siim ise seitsmes. Sealhulgas nii eestlased, venelane, soomlane, britt kui ka asiaat. Siim mängib nad erinevateks ja toob nende igaühega lavale natuke erineva tundmuse. Ajastule ja iseloomule vastavalt teatraalsed kuid peeaegu kõik täiesti usutavad. Pani mõtlema kui raske ikkagi on niimoodi ümberkehastuda ja paratamatult ju ka mõnede puhul tüpaaži-vastaselt mängida, sest kuigi osalt tüüpe on ka natuke sama sotsiaalse klassi või inimtüübi esindajad, siis mõni on täiesti erinev. Minu jaoks briti puhul oli natuke liigset ületegemist, aga võib-olla tegijad dramaatilisuse saavutamiseks soovisid seda (minu meelest antud olukorras vajamatult) veel eriti liigselt rõhutada. Igatahes jäi see tüüp ainsana minu jaoks natuke võõraks. Kuigi mõnede puhul kasutab Siim loomulikult stereotüüpseid nõkse, paneb ta igasse neist tubli annuse ka originaalset siimmaatenlikku eripära. Mitte, et ma teaksin või tunneksin tema näitlemisstiili - teatrilaval nägingi teda alles nüüd esimest korda mängimas, aga väga huvitavaks mängis ta selle loo ja oma karakterid, kuigi neist justkui linnulennul üle lendas, ehk vaid väga lühikest aega viibis ühe mehe kehas korraga.

Sisulises mõttes lisaks eluloole endale ning kuidas igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja ning kuidas ilusatel tüdrukutel võib olla raske ning kuidas mõnikord võivad inimesed, kellega me kohtume või otsused, mida me vastu võtame viia meid valesse kohta, veel vääramate inimeste või otsusteni. Kuidas striptiisitantsimine on lõks - kerge raha on üleskäigutrepist allaminek ning nagu nõrgad narkootikumid viivad tugevamatoimelisemateni, võib ka striptiis viia järgmiste "tehinguteni", kuni oledki nii sügavalt sees, et sealt välja tulla (ainult enda jõuga) polegi enam võimalik (ja kas siis ongi enam kedagi lähedal, kellel oleks vahet?). Ent lisaks oli ka muid filosoofilisi või muidu mõtlemapanevaid või silmiavavaid mõtteterasid sisse pikitud. Näiteks üks, mis mind mõtlema pani oli see, et vanemad, kes julgevad oma lapse nähes eksida või ebaõnnestuda ja seda tunnistada, need lapsed suurema tõenäosusega julgevad ka oma ebaõnnestumisi või muresid oma vanematega jagada...

Hinnang: 4 (piletihinna ja kvaliteedisuhte mõttes 5... üle kahetunnise emotsionaalse rännaku pilet maksab vaid 10 eurot.... See tase on kahtlemata väärt kõrgemat piletihinda... Tüki tugevused ja nõrkused avalduvad samas kohas - kammerlik, intiimne ja hingepugev, ent samas liiga väike ja tagasihoidlik ja millegipärast häiris pisut, et näitleja nagu peaks kõikvõimalike muude asjadega ka tegelema - valgus, muusika, riided, lavakujunduselementide liigutamine ja kas laval ei olnud ka avatud läpakas kus näitlejal ka midagi lavastustehnilist oli vaja teha? Kuigi muusikat ja valgust mingil hetkel oli märgata, et reguleeriti ka mujalt. Tugev ja läbikomponeeritud dramatiseering. Huvitav ülesehitus ja mõjuv lugu. Lõpus oli kuidagi imelik plaksutada... mitte, et poleks rahul olnud esituse või elamusega, vaid sisulises mõttes see kõik ning eriti lõpp justkui raputas täiesti läbi. Näitleja tundus elavat ka sellesse hetke niimoodi sisse... ja see Urmas Alendri laul seal lõpus... ning temalgi läks justkui hetk aega, et sellest välja tulla. Igal kummardamatuleku korral üha rohkem naeratades. Minu kõrval istunud proua oli selgelt läbi tüki lavaltpakutavast vaimustunud, niheledes, naerdes või ehmatades erinevatele stseenidele, aga ka tema oli selle sama tunde sees, millesse see tükk lõpus viib ja aplodeerimise ajal ei plaksutanud kordagi... mõistsin teda täiesti.)

PS. Lisaks sellele "häirivale" äratundmisele või küsimärgile, mis õhus hõljus (kas see lugu räägib "Kairist" ning iga uue äratundmisega üha häirivamaks muutus, häiris mind veel üks asi. Nimelt istudes näitlejale suhteliselt lähedal, kaasati mind nö.tegelasena tükki. Soome mees - Tomi (kes on muide veel üks ehedamaid karaktereid) -  vaatas mulle otsa ja ühmas viidates selgelt minule kui "idioot" Makkele. Asi oleks olnud ok, kui teistkordsel viitamisel oleks näitleja valinud kellegi teise selleks "idioodiks", aga ei - seekord lausa käega viide ja veelgi solvavam. Varem on mõned korrad naisnäitlejad lavalt kaasanud mu sisusse kui "ilusa mehe" ja see on ju olnud muidugi meelitav. Alles hiljuti tuli mul kaasa mängida Indrek Taalmaa tegelasele "Sinised kilesussid jalas" tükis, tookord läbi huumoriprisma ja selles mõttes ka ok. Mõned aastad tagasi Cabaret' etenduses tuli Tanja Mihhailova Vene Teatri ridade vahele minu juurde ja justkui tiris pitsaluspüksid (või olid need rinnahoidjad) mu põuest ning lehvitas neid rõdul olevale Kaire Vilgatsile, et ta sai oma eile unustatud püksikud kätte... aga siis toodi mu naisele (keset vaatust) vaikselt tasuta pits konjakit ning vabandati ja see oli ka okei. Aga kui Siim Maaten kolmandat korda minule kui idioodile viitas, siis mõtlesin, et näitan talle keskmist sõrme, tõusen ja kõnnin minema :) No okei, ei mõelnud päris nii... aga mõtlesin, et pärast etendust, kui ta koridoris ootas ning raamatuostjatele vajadusel autogrammi andis, siis vabandab või ütleb midagi... aga ei... eks igaühel on oma kasvatus ja võib-olla ta arvas, et vaataja jaoks on väljavalituks osutuv austav vms. Ei ole! Aga tegelikult vahet pole ka. Huvitav oli hoopis vaadata, et kuidagi ebaeestlaslikult inimesed siiski läksid seal temaga ka raamatut ostmata rääkima ja tänama... tükk oli ju tõesti mõjuv ja esitus väga hea!

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (ülalolev foto on pärit On Teatri FB lehelt):

Maailma ilusaim tüdruk

Siim Maateni ja Kaisa Rooveri kirjutatud ja lavastatud, tõestisündinud loole toetuva monolavastuse “Maailma Ilusaim Tüdruk” sügisesed etendused Eestimaa erinevais paigus. Seiklusliku uurimisretke võtab laval ette näitleja Siim Maaten.

“2011. aastal saatis Anne meile oma päevikud ja soovis, et me avalikustaksime tema loo. Päevikutest tuli päevavalgele, et tüdruk oli pidanud enda kaitsmiseks, 34 aasta jooksul elama 5 erinevat elu - iga elu uue nime ja identiteediga," tutvustavad materjali Roover ja Maaten. "Läbi päevikute, veinipudelite, seksitööstuse, psühholoog Alice Milleri teooriate, Eesti ja Euroopa lähiajaloo ning Siimu kehastatud tüdrukut kohanud tegelaste joonistub pilt armastusest, ilust ja ellujäämisest. Pilt Maailma Ilusaimast Tüdrukust."

Juhtlause 1996. aasta päevikust:
“Ta on ägedaim erutavaim armastatu, kes mul kunagi on olnud. Ta on uje ja tark ega lase kellelgi end petta. Ta on kaunim kui pornograafi unistus. Ta võib olla suureline ja kapriisne ning samas andestav ja armastav. Ta on tõeline pühapäeva laps, magus kuninganna…”

Etendus sisaldab seksi, uimasteid ja vägivalda. Pere nooremad liikmed soovitame selle etenduse ajaks koju jätta, kui ei viitsi neile laval juhtuvat selgitada. Etenduse pikkus 1h 40min

kolmapäev, 20. september 2017

Vaheala - Von Krahli Teater


Kuidas seda nüüd ilusasti öelda, aga ma tundsin, et mu aega raisatakse. Mu aega ei austata. Mind kui publikut ei austata. Võib-olla mu intellekti ala- või ülehinnatakse. Või kuidas Teie sellist asja hindaksite (see järgnev jutt on üks suur spoiler - kui ootate lisaetendusi... praeguseks on kõik kavasolnud esitused möödas... siis ärge edasist lugege...):

Saabusin Von Krahli teatrisse. Ootasin...
Minut-paar pärast alguseks määratud kellaaega tullakse pileteid kontrollima...
Kõik kontrollitud, juhatakse u.30 pealtvaatajat ühtse grupina ülemisele korrusele.
Mingite tehniliste probleemide tõttu lükatakse algus natuke veel edasi.
Kuni siis üsna peagi ikkagi juhatatakse maja pööningule.

Põnev. Pööningul on ju nii omapärane atmosfäär.
Meelde tuleb lapsepõlv kui sai emaga Lomonossovi tänava korteri pööningul õhtupimeduses suuri voodilinasid ja tekikotte kuivama riputatud.
See lõhn... see kumisev kummaline heli... samas natuke räpane... salapärane... kummituslik...ent ka nostalgiline...

Pärast kitsast treppi ja kolmekeelset hoiatust, jõuamegi kohale.
Ootame.
Ühel hetkel saabub meie sekka "näitleja". Tuleb, vaatab mõnedele otsa, naeratab.
Käib ringi.
Imelik ja ebameeldiv tunne tekib.
Seal on mingi liiva täis pott. Näitleja tallub natuke selles potis. Siis laotab selle poti ette musta prügikoti.
Viskab mõned peotäied liiva sellele.

Edasi liigub natuke jälle publiku seas ja pööningu nurkades ringi. Leiab mikrofoni... närib mingeid suhkrutükke või midagi muud sellist ning kukutab need maha... mikrofoni laseb ka rippu ja siis tekib üüüüüü...
mingi heli...

Nõnda ta seal siis laseb seda heli... Lummav heli on, seda tuleb tunnistada .Eriti sellepärast, et see pannakse korduma.

Kuni ühel hetkel liigub näitleja pööningu kaheks korruseks jagavale ülemisele korrale ja kutsub rahva enda järel ka sinna.

Seal saab publik istuda... (allpool publik seisis) ja näitleja hakkab nö. lavaks määratud pööninguosa tagaotsas kiikuma ja väänlema ja hammustab katki mustad prügikotid, mis seal ripuvad ja nendest hakkab liiva välja voolama.
Näitleja laseb oma juukseid selle liivasaju alla...
Mul tekib assotsiatsioon noore Emmeliinega.
Midagigi... mingigi sisu... eih...

See illusioon purustatakse kui kapten Trummi käsi ulatab näitlejale taskulambi - pettus... Kapten Trumm saabus alles siis kui Kunksmoor oli juba vana...

Noor näitsik-näitleja aeleb veel natuke siin ja seal pööniguotsas.

Siis tuleb publikule ligi ning palub neil ennast kratsida või midagi sellist... ei ole kindel, sest minuni ei kostunud täpselt, mida ta seal ütles... midagi enda ette nohises... seega stiilipuhas vaikne toimetamine see polnud.

Mingil hetkel käis peast läbi, et järsku ta mängib kassi, kes toimetab pööningul, aga ka see mõte hajutati selle "rääkimisega". No oleme ausad, mu lapsed mängiks ka pööningul huvitavamalt kassi... rotist rääkimata....

Ei, tuleb tunnistada, et sellist kunsti ma ei mõista... ja ega alati polegi ju vaja mõista, kui see tekitaks mingeid tundeid või mõtteid... need paar mõtet, mis tekkisid, need ei toitnud vaimu.

Lõpuks jäi tunne, et mind on petetud. Mind kui vaatajat ei austata mingitki sisu või elamust pakkudes. Ekskursioonile pööningule võin ka oma kodus minna. Siis kui tuju tuleb ja kahtlemata palju lühemalt. Võtaks lapsed või kellegi kaasa, kellega vähemalt kollitada-kummitada või teineteisele nalja teha või kasvõi kassi mängida...

Antud juhul on tüki hinnanguks üks suur 0.

PS: Huvitav, milleks kõik need tänusõnad lavastuse kodulehel? Või noh... ilmselt keegi aitas selle vahelae ehitada? Keegi andis öömaja näitlejale? No helitehnikule või valgustajale tänuavaldamise eest ma veel saan aru, aga need on ju tegijatena niigi mainitud... võib-olla keegi laenas ka riided? Keegi laenas poti... keegi andis idee kuidas korstnalõõri avada? Saaks veel aru kui keegi "ideid" oleks andnud, aga seal ju polnud neid...
Ja milleks dramaturg? Ma ei saa aru, mida Anne Türnpu dramatiseeris selle tüki tarbeks? Lavastas ju näitleja ise, n'est pas?
Ja "lavastaja assistent"??? Miks? Mida ta tegi? Vaatas kas see "liikumine" on paigas? No see vähenegi ei toiminud, sest inimesed ei saanud aru, et nad peavad näitlejale järgnema...
Selles taustatöös on müstikat veelgi rohkem kui tulemuses.

Ilmselt olen täielik ohmu, et ei saanud mitte millesti aru. Kui see nüüd midagi muud oli kui ekskursioon pööningule?
Oleksin väga tänulik kui keegi seletaks (kommentaarina või e-mailiga) seda, miks selline lavastus? Mida sellega öelda taheti? Milliseid tundeid tekitada? Mida näidata?
Kus peitus antud juhul dramatiseering? Miks oli sellise rolli jaoks kasutatud näitlejat kui seda oleks võinud iga teine inimene tänavalt teha? Ja mida või keda ta esitas? Ja milleks oli vaja "lavastaja assistenti"?
Miks ta ütleb, et õhtul on seal kuulda mingid helid, mida seal ju kuulda polnud... Kuulasime küll, aga täielik vaikus oli...Võib-olla kusagil pööningul tõesti on mingid erilised helid, mida võib kaugeltki kuulda (seda mäletan ka lapsepõlvest tihedamalt pööningul käimise ajast), aga seal neid küll polnud.
Antud juhul ja sellise arusaamisega oli see minu jaoks sisutu, lavastamata, näitlemata jama. Võib-olla kui seal pööningul oleks kunstinäitus ja esitada seda perfomance-kunstina... natuke sisu tekitada ja kindlasti sõnad kaotada täiesti ja kahtlemata ka huvitavat ja/või mõtestatud liikumist lisades (tantsu?) ja sidudes seda asukohaga... siis ehk... praegu polnud ju midagi...
Loodan ainult, et nüüd keegi üle pika aja ei sattunud teatrisse seda vaatama ja siis teeb üldisemad ja pikaleulatuvamad järeldused Eesti teatri seisust selle lavastuse põhjal...

Kahju, et pettusin... mulle varem on Jaanika näitlemine päris meeldinud. Temasse uskudes ning huvi tundes, mille huvitavaga ta oma publikut kostitab ehk põhimõtteliselt tema pärast seda tükki läksingi vaatama. Enam ei läheks.

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Vaheala
Jaanika Arumi soololavastus Von Krahli pööningul

Lavastaja: JAANIKA ARUM
Kunstnik: MIHKEL ILUS
Helikunstnik: TANEL KULLA
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Dramaturg: ANNE TÜRNPU
Lavastaja assistent: JOANNA JUHKAM
Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA
Tehnikud: JÜRGEN REISMAA, ALEKSANDER SPROHGIS, MIHHAIL MAKOŠIN
Fotograaf: HERKKI-ERICH MERILA

Pööning on maja osa ja ei ole ka. Tavaliselt astume sinna saates pagendusse asju, mida ei raatsi ära visata, aga millele me ei leia ka kohta. Ta on kõrb, mis on normide, funktsioonide ja tähenduste poolt reeglistamata. Pööningul ootavad oma aega mälestused ja teostumata impulsid. Inimene venib seal välja tavalistest mõõtmetest ja tema argielust saab kummastav grotesk.

Von Krahli Teatri pööning on maja osa, mis kuulub ühest küljest selgelt määratletud instituitsioonile, kuid teisest küljest on omaette hingav organism. Antud ruumis otsitakse lavalisi miniatuure, kus näitleja on nii sotsiaalne objekt kui anonüümne subjekt, kes seisab silmitsi piiratusega

Esietendus: 2.september 2017

Täname: Kirill Tulin, Herkki-Erich Merila, Tiina Savi, Rea Lest, Alissa Skeber, Jekaterina Kultajeva, Kaur Kokk, Galina Arum, Karl Saks

Etenduse pikkus: 45 minutit
Pilet: 10 eur

NB! Etendusele pääseb mööda kitsast ja järsku treppi! Soovitame väliriided selga jätta, kuna pööningul võib olla õhtupoolikul juba külm.

teisipäev, 19. september 2017

Ükssarvikute farm - Rakvere Teater


Rakvere Teatri väikses saalis kummitab!

Üks kõige huvitavamaid tundeid, mida uue tüki vaatamine tekitab on selle loo tunnetuslik projetseerimine näitekirjanik/lavastaja Urmas Lennuki enda ellu. On ta ju juba aastaid kirjutanud mugandusi Eesti kirjandusklassikute teostest, kas ümberdramatiseeringuid või siis inspireerituna nendest ka täiesti originaalseid lavalugusid. Ma kujutan ette, et sellise läbi ja lõhki läbitöötamise tulemusena võivad kõik need tegelased ühe kirjaniku peas hakata oma elu elama küll ning sealt peast väljapaisatuna lavale võibki ju midagi sellist sealt tulla, nagu "Ükssarvikute farm"?! :) Eks muidugi selleks tuleb eelkõige ikka osata ka "kirjutada" ning luua dramaatiline ülesehitus, koos hea dialoogi ning sõlmpunktide ja pingega nii loos endas kui tegelaste vahel. Ja seda kõik Lennuk on ka oma värskeimas teoses teinud. Nii mõneski mõttes on see täiesti loomulik jätk tema varasematele töödele.

Loo ainuke meestegelane oleks justkui Urmas Lennuki enda alter ego. Alles hiljuti lahkus ta Vanemuisest ning minu teada just nimelt loomekriisi tõttu. Seda tunnetust oma karakteris peegeldab ka Peeter Rästas. Peetri Helduril oleks hetkel justkui olukord kus kirjutamiskohustus painab ühelt poolt peale, teiselt poolt on elus valitsemas segadus ja kolmandaks on peas kõik nagu pudru ja kapsad - kõik Tammsaared, Lutsud ja Vilded, mis seal kirjutamist segavad... või siis just inspireerivad...

Mingis mõttes on see kuidagi väike lugu ühest väiksest inimesest, kogu tegevustik toimub vanaema elutoas, kuhu on ennast sisse seadnud küllatulnud kirjanikust lapselaps. Õhtuhämaruses ja uneeelses seisundis ilmuvad kappidest välja Lutsu Raja Teele, Tammsaare Vargamäe Tiina ja Vilde Mäeküla piimamehe Mari. Kõik naised tänaseks justkui keskeas ja kibestunud, et nende teosed on omal ajal jäänud kirjanikel poolikuks ning nüüd nad ongi nagu maa ja taeva vahel, sest ei ole saanud rahuldust ei elust ega armastusest. Tiina läks Vargamäelt alla koos Indrekuga, aga mis neist edasi sai? Abiellusid? Läksid lahku? Raja Teele ei tahtnud Tootsile minna, tema süda tuksus Arnole... aga mis temast sai? Prillopi Marist jättis Vilde ühe kahtlase naise mulje, kuigi ta ise sellisena näida ei taha ega loomulikult ka tunnista, et ta selline naine on, nagu Vilde sellel paista lasi... Kuidas sellist olukorda lahendada? Muidugi - lasta ühel kirjanikul kirjutada korralikud lõpud nendele lugudele... Kuid kõik pole loomulikult siiski nii lihtne...

Lennuk on mõnusalt tüki pikkinud täis muhedat huumorit (üks terve teatriaasta koomilisemaid hetki on see kui tegelased arutavad Teelele sobivat tätoveeringut! :) ), mida ta ammutab nii karakterite eripäradest, äratundmisest, omavahelistest suhetest kui ka füüsilisest tegevusest laval.

Karakterid on teadagi värvikad, eriti need 3 kirjandustegelast. Liisa Aibeli Vargamäe Tiina on ontlik, oma klassikuseisusest teadlik ja selle üle uhke. Hoogsalt, elavalt ja "pidevalt-tähelepanu-keskpunktis-olla-soovivalt" lahendatud roll. Anneli Rahkema Mäeküla Mari on kergelt ülbe hoiakuga (miks ma küll Mari alati blondina olen ette kujutanud?). Kerge solvuma ja sellega teiste tähelepanu endale tõmbav. Rahkema on osav tempomeister, tõmbudes taustale ja tulles hooga tegevustiku sisse lainetena läbi tüki. Minu teatrikaaslase meelest jäi lavastuses hoog seisma kohas kus 2 naistegelast olid oma lood juba kirjanikule ära jutustanud ning kolmas pidi hakkama jutustama, ent läks siis ikkagi oma kappi, kuid tuli sealt uuesti tagasi välja kirjaniku juurde.... minu jaoks töötas see just vajaliku temposeadistamina ning vajaliku tähelepanu koondamisena kolmandale saatusele.

Kui Liisa ja Anneli puhul võis tugevamaid paralleele tõmmata nende varasemate rollile lähenemistega, siis täiesti erilise ja omapärasema elamuse pakkus Silja Miks-i Raja Teelena. Kõvasti korpulentsemaks tehtud - ta ju uputab oma muret või kibestumist saiakeste söömisse... Ent natuke on säilinud temas ka seda uhket, lapsepõlve Teelet, kelle kuraas on küll läbi kibestumise arenenud nähvajaks ja kergelt ärrituvaks keskealise naise tujukuseks. Kusjuures nüüdseks lühikeste juustega, võtab ta "patsid" välja ainult siis kui on vaja Eesti kirjanduse naistegelaste "konverentsile" minna esinema :) Siljast on saanud vaimukas karakternäitleja, kes julgeb võtta oma karakteritega riske. 2017.aasta läheb küll minu jaoks kirja aastana kui Silja mäng tõeliselt õitsele puhkes. Tema Teele oli ka kõige vaimukam minu jaoks kogu Ükssarvikute farmi kambast. Käresusest hoolimata võiks öelda, et ka kõige mitmeplaanilisem (muidu üsna üheplaanilistest karakteritest - mitte, et see oleks häirinud, sest kõigil neil oli ju ikkagi 1 eesmärk ja 1 peamine kibestumispõhjus). Tema karakteri ajalugu ja teekonda tänasesse päeva oleks nagu just Teelega kõige rohkem kaasas (lisaks ju see söömine ja valearusaam sellest millisena ta teistele inimestele mõjub jne).

Paratamatult tekkis kohe kui sellest tükist kuulsin võrdlusmoment Urmas Vadi kirjutatud ja Vanemuises lavastatud "Head tüdrukud lähevad taevasse" tükiga. Sealgi ju seiklevad nii mõnedki Eesti kirjanduse naistegelased (kohati isegi samad kui siin), ent "Ükssarvikute farmiga" võrdlus selles kohas ka lõpeb, sest nii ülesehituselt, sisemistesest energiast kui isegi huumoristiililt on need väga erinevad lood ja lavastused. Ei oska ka kumbagi lugu ega lavastust konkreetselt paremaks pidada, sest mõlemad pakuvad elamuse ning on väga lahedad ja kahtlemata vaatamist-kaasaelamist väärt. "Ükssarvikute farmi" esietendusele järgmisel päeval tekkis huvitav duaalsus ka Pepeljajevi Ugalas esietendunud "Primavera Paunveres" lavastusega, kus oli neid Teelesid lausa mitmeid... :)

Lisaks teeb asja veelgi vaatamisväärsemaks see kui on ise neid teoseid lugenud. Eks muidugi filmidega on ka ju need meile luuüdisse juba tänaseks tambitud, ent ometigi just lugedes need tegelased ise läbi tunnetades on neile justkui nii lähedal, nagu headele sõpradele ja seega ka lavastuse siseenergias on lihtsam aru saada ka peenemakoelisematest huumori- või traagikahetkedest. Kuigi häbi tunnistada ning nüüd kiiremas korras parandust vajav fakt on ka see, et ka minul on jäänud Vilde Mäeküla piimamees ainult filminägemise tasemele (Urmas teab ja tunneb eestlaseid! :)). Lugenud ma seda pole ja seega on ka automaatselt Prillopi Mari tegelane mõnevõtta võõram ja kaugem. Seda etendust vaadates ei tekkinud himu ainult Vildet lugeda, aga tuli tuju ka Lutsu saaga uuesti käsile võtta... eriti mis puudutab Kevadele ja Suvele järgnenud osi - Tootsi pulm ja Argipäev...

Nüüd lõpetuseks tuleks ka päris algusesse tagasi veel korraks minna... Esiteks avati just selle esietendusega ametlikult Rakvere Teatri 78. hooaeg. Sihtasutuse juhataja koos vastvalitud uue loomingulise juhiga lõid selle traditsiooniliselt gongiga avatuks ja etendus võiski alata - teooria, et kohe alguses tunned hea etenduse ära, pandi siin proovile. Lugu läks üsna aeglaselt käima ja "vaimudeni" jõuti alles natukese aja pärast. Ometi oli see lavastajapoolt ideaalne lahendus, sest ühtlasi sai kohaneda ning tunnetada seda tuba - 70ndate-80ndate seinukatvaid sektsioonkappe ja raamaturiiuleid, kus vanad nipsasjad, vanaemalikud rüiuvaibad, vanad LP-plaadid ning raamatutesarjad (natuke kunstiliselt läbimõtlematu oli küll ühte raamatusarja mitmele riiulile jagada, viidates helesiniste raamatuselgadega raamatutele, mida leidus vähemalt kolmes eri riiulis - päris elus nii ju ei tehta?!) Ja kuigi tegelased alles ka kohanevad ja lugu vaikselt alles juhatatakse sisse, siis just sisustuse uurimine aitab tähelepanu täita.

Ja kui Peeter Rästase tegelane tüki alguses vanaemale külla saabub, on ta selline õnnetu kuju, kes silmi tihti altpoolt ülespoole ei tõsta - geniaalselt mängitud ning täiesti äratuntav päris inimene, mitte lihtsalt karakter. Temast hakkas tõesti kahju! Helgi Annast tundub olevat kõikide unistuste vanaema - sügaval südames hell ja hea ja kuigi omade tõekspidamistega ning elulist korda nõudev, nagu üks vanaema olema peabki... Ja nüüdsest on vist igaveseks Maxima nimeks Mahhima :)

Kuna see lugu ja need karakterid olid äratuntavad ja selgepiirilised ning koomilised, siis Lennuk on toonud tasakaaluks sellele kõigele ka sellise kurvema alatooniga tasakaalustaja vanaema valmisolekuga surmaks (ka see on omamoodi elust äratuntav), mis olemuslikult sobitub oma soojusega siiski konteksti. Kusjuures isiklikult pinnalt oli lahe ära tunda oma lapsi sellest kuidas Peeter Rästase tegelane oma vanaema kutsus, ka nemad ütlesid vanaema kohta "vanama" :)

Hinnang: 4+ (Mõnusa trupitunnetusega soe, armas ja naljakas lugu. Ja lõpp on hea! Mul olid ootused kõrgele kruvitud ja selles mõttes oli veel eriti hea tõdeda, et need täideti ja isegi ületati! Rakvere Teatri väikses saalis on üldse hea aura - sealt tuleb ridamisi hingega tehtud ja sellepärast ka vaataja hinge jõudvaid lavastusi. Eriti viimasel ajal. Tundus, et Lennukilt ka üsna isiklik lugu. Tema kirjutatud näidendite lavastusi on kuidagi kindel minna vaatama. Sisu on alati tasemel ja nendesse on alati võimalik suhestuda oma kogemuste, mõtete või ka parajasti elatava elu või näiteks lugemuse pinnalt. Ju me oleme temaga samast generatsioonist ning tuleme sarnasest maailmast. Igatahes lähevad tema tegemised minule vaatet eranditult korda. Selles mõttes võib ju see tükk ka hoopis mitte meeldida nendele, kellel Lennuki loominguga pole samasugust sidet. Antud juhul on tegemist auteur-liku tööga, sest kirjanik on oma loomingu ka just sellisena lavale ise toonud, nagu ta seda on näinud ja tahtnud näidata. Selles on kahtlemata oma võlu!)

Nähtud etendus toimus Rakvere Teatri väikses saalis 15.septembril 2017.

PS. Sõbrunege ka Facebookis nende kolme neiuga... Otsige: "Mari Prillup", "Tammsaare Tiina" ja "Teele Rajalt" :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Sealt on pärit ka ülalolev foto):

Urmas Lennuk
ÜKSSARVIKUTE FARM
Flirt klassikutega

Lavastaja Urmas Lennuk
Kunstnik Liisa Soolepp
Valguskujundaja Roomet Villau
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas

Pole mõtet oodata palgapäeva, ilusat ilma või suurt armastust! Kui juba elada, siis kohe – täna, siin ja praegu!
Ühel päeval ei saa Heldur jälle oma eluga hakkama. Ta naine pakib talle märja pesu kaasa ning viskab mehe jälle kodust välja. Nii satubki Heldur jälle vanaema juurde. Kuid vanaema juures pole asjad kunagi päris nii nagu tavalises elus. Heldur kohtab seal kolme naist, kes panevad ta mõtlema selle üle, et elu ei algagi homme.

Samas on see ka lugu kolmest naisest, kes kirjanduslukku kinni jäänud: Raja Teelest, Tammsaare Tiinast ja Mäeküla Marist. Kolm naist, kes Lutsu, Tammsaare ja Vilde poolt raamatukaante vahele vangi pandud, otsustavad ühel hetkel kirjandusloost varvast visata.

PS Etenduse käigus aetakse sassi vanaema korter ja loodetavasti midagi ka meie hinges.

Esietendus 15. septembril 2017 väikses saalis.

esmaspäev, 11. september 2017

Bon Voyage ja teised valed - NUKU


Tere tulemast Freakish Airlines lennule New Yorgist Pariisi!
Siin raputab õige korralikult... nii korralikult, et hakkad igasuguseid lugusid nägema ja tegelased nendes lugudes on nagu päris inimesed, aga nagu pole ka - osalt nägudest (ja mõnikord ka muudest kehaosadest) on kangestunud paigale... osalt asju on nii ilusad, justkui maalitud, osalt tegevused on kiired kui multifilmis (näiteks klaasitäitumine)... ja nende nägemuste-lugude sisse ja vahele tungib ka see lennusõit ise...

Dünaamiline, vaimukas, meelelahutuslik, lõbus ja üllatav. Kohati isegi õige pisut õõvastav, sest maskides inimesed mõjuvad vähemalt minule natuke hirmuäratavalt... ja ega enne neid näitlejaid täiesti maskideta näegi kui alles lõpus kummardamisel, ikka on kas silm või pool pead või ka ainult juuksed - "mask"! Ja see kõik on nii stiilne ja visuaalselt fantaasiarikas. Tekitab neid tegelasi vaadates täiesti omalaadse tunde, mida kunagi varem tundnud pole.

Iga korralik "üle-Atlandi" lennusõit sisaldab ju endas ka meelelahutusprogrammi ja seda meile pakutakse ka seekord... kanaleid on mitu ning nendest tuleb nii komöödiat, draamat kui melodraamat, seepi ja reality't ning unustatud pole ka lapsi...

Lavastaja on dramatiseerinud 4 lühijuttu, mis on omavahel põimitud üheks sujuvalt arenevaks lugude jadaks, ent ühtlasi motiivid erinevatest lugudest tulevad ka teiste lugude järel või vahel uuesti esile. Etkar Keret'i originaallugusid lugematagi saab aru, et dramatiseering on päris osavalt komponeeritud. Hoog ei rauge hetkeksi ja kui tulebki mõni mõtlikum hetk, mis seda unenäolisust omakorda rõhutab, siis pannakse sellel ajal kuulama ja kaasamõtlema (hea valguskujundus nendel hetkedel eriti - mängib kaasa!)... minu puhul eelkõige näiteks teemal, et kui paljud asjad on ikkagi inimeste oma valik? Näiteks "vaene olemine"? "elukaaslase petmine"? "kas tuleb rõõmus või kurb päev"?

Karakterid olid ühest küljest äratuntavad ja kohati meelega rõhutatult (ent lahedalt) stereotüübistatud. Mõnest mõttest või tegevusest tundis ennastki ära. Rääkimata lõpmatutest sisemistest irvitamistest lennuki turvainstrueerimiste üle. Samas see polnud ka lauskoomika, vaid üsna peen irooniaga irvamine (näiteks lapsevanemate üle, kes küll oma lapsi armastavad ja seda "ütlevad", ent ometi tekitavad nendes psüühilisi traumasid tülitsedes omavahel), mis ei pane võib-olla naeru purskama, pigem hoiab muige näol... ja seda algusest lõpuni välja. Ka tõsisematel hetkedel - see tunne - "jajaa, sellest ma saan aru"... kuigi asja alati ette lõpuni ära ei nämmutata, vaid lastakse see iva endal noppida... Kuid on ka stseene, kus ka see "tõde", mis on vaja kindlasti vaatajani viia - see tehakse ka puust ja punaseks. Näiteks üks mu lemmikmõtteid sellest tükist, millele ma varem polegi otseselt ise sõnastust püüdnud leida - Miks ikkagi inimesed petavad oma elukaaslast?! Siin on see väga hästi ära seletatud. Olen täiesti nõus! Üks teine sügavam mõte, mis samuti õhku mõned korrad visatakse, on see, et me kõik oleme surelikud... ja millel siis üldsegi vahet on... nüüd kui see valikute teema ühest küljest ja see "millel elus üldse mõtet on" kokku viia, siis eks sellised valikutepaarid olegi üks kõige eksistentsiaalsemaid küsimusi... Aga nii süviti pole vaja ja ega tegelikult ei jõuagi nende mõtetega seal vaadates minna - hoog on lavastuses ja actionis lihtsalt nii suur... need mõtisklused ja selle targutamise võib ja saab pärastiseks jätta... kui tuju tuleb...

Meeldejäävaimaks karakteriks... ja tundus, et ka ülejäänud publikus naeruturtsatused ärateeninud "elukas" oli  "punaste juustega" "viisakalt käituv" tüdruk :) Veel omakorda ägedamaks muutis selle tegelase see, kuidas suure kasukaga poisist sai nääpsuke punaste "maskjuustega" plika... ja see kuidas Katri Pekri selle tegelase üliinnukalt välja mängib! Väike teatriime ja suur koomiline pärl. Lavastaja Yael Rasooly on suuremas osas tükist võtnud jutustaja-rollide kandmise enda õlgadele. Ja jutustada ta oskab! Ainsa meesnäitlejana võiks ju arvata, et Andres Roosileht on sobivasti just mistahes lavastuse meesrollidesse vajalik. Kuid antud juhul see siiski nii ei ole. Andres on vajalik ka näiteks väikese tüdruku rolli, kes on tegelikult... (see jäägu juba igaühe enda avastada :) ) ja ka Katri võtab nii mõnegi poisi või mehe rolli maskis ette ning ega ka Yael ei saa neist "meestest" päris vabastust :)

Huvitavatest lavastuslikest trikkidest kubisev, erinevaid maske ja tehnilisi võimalusi ära kasutades - mõnedes stseenides tuleb näiteks tekst lindilt, aga näitleja mängib laval, nagu ise räägiks... jne jne jne... kõiki detaile ei olegi võimalik siin üles kirjutada, kaugeltki kõiki ma ei suutnudki selle ühe vaatamisega sellest hoogsast, minutipealt täpselt tunnipikkusest "lennust" välja noppidagi, tempo oli lihtsalt nii suur ja juhtus nii palju nii lühikese ajaga, et lõpuks maandudes (allakukkudes? tunniga ju NY'st Pariisi ära ei lenda... ahjaa... "otsustame" siiski, et jäime ellu...) oled tõesti nagu käpuli maas ja ahmid õhku :)

Hinnang: 4 (Elamus - kindlasti! Eriline - kahtlemata! Hoogne ja meelelahutuslik! Kuid kes tahab, see leiab ka sügavust. See polnudki niivõrd "näitlejateater", pigem "lavastajateater". Lisaks "lugudejutustamise teater". "Värvikate karakterite teater". Äratundmisi just piisaval määral, et selles turbulentsis ja järskudes rõhumuutustes siiski ellu jääda... mis siis sellest, et hapnikumaski abiga :) )

PS.. Eriline tänu muusikalisele kujundajale, et ta Yirumat kasutas. Kraaps! :)
PPS. Nähtud etendus oli 10.septembri ingliskeelne publikuga läbimäng. Ei märganud küll mingit mängulist allahindlust või lavalisi segadusi, nagu oleks tegu millegi muu kui päris etendusega. Esietenduseks väilismaa festivalil igati valmis!

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt:
BON VOYAGE JA TEISED VALED
Kinnitage turvavööd lendutõusuks alateadvusesse!

Varjatud kavatsustega stjuuardess, mittetoimivates suhetes täiskasvanutest ümbritsetud väike üksildane poiss, teineteist viimsele piirile viivad identsed kaksikõed – neist kõigist saab kokku üks metsik, naljakas ja sürrealistlik lavastus.
See on kollaaž lugudest ja identiteetidest – pöörane, vääramatult allakukkumisele määratud lennureis!

Rahvusvaheliselt tunnustatud iisraeli lavastaja ja nukunäitleja, korduvalt Tallinn Treff Festivalil publikut vaimustanud Yael Rasooly arendab oma esimeses koostöölavastuses NUKU teatriga edasi oma erilist lavastamislaadi. Kasutades paberit, fotokollaaži ja objektiteatrit, paljastab ta pinge pealispinnal nähtava ja iga tegelase sees tegelikult toimuva vahel. Lavastus põhineb iisraeli populaarse nüüdiskirjaniku Etgar Kereti neljal lühijutul: "Jet lag", "The polite little boy", "More life" ja "Parallel universe".

NB! etenduses kasutatakse lavatossu ja vilkuvat valgust!

Lavastaja ja dramatiseerija: Yael Rasooly (Iisrael)
Graafiline kujundaja: Ran Daniel Kopiler (Iisrael)
Kunstilised assistendid: Ran Daniel Kopiler (Iisrael), Gili Beit Hallahmi (Iisrael)
Lavakujundaja: Britt Urbla Keller
Tehnilised lahendused, eriefektid: Stefan Tarabini (Taani)
Helikujundajad: Mait Visnapuu ja Binya Reches (Iisrael)
Valguskujundaja: Targo Miilimaa

Mängivad: Andres Roosileht, Katri Pekri või Gili Beit Hallahmi (Iisrael), Kaisa Selde või Yael Rasooly (Iisrael)

Noortele ja täiskasvanutele (16+)
Esietendub septembris 2017 Maailma Nukuteatrite Festivalil Prantsusmaal Charleville-Mézières’s.

neljapäev, 24. august 2017

Teatrisügis 2017

Hmmm....
Jõudsin sellise järelduseni täna, et uskumatu, aga tõsi - mu varaseimad teatrikülastuste mälestused on pärit sügisel algavast hooajast täpselt 40 teatrihooaja tagusest ajast - Estonias Pipi Pikksukk ja Noorsooteatris Buratino... kuigi võib-olla nägin ka mõnda Helle Laasi tükki sellel ajal... Aga Helle tükke sai lasteaia ajal ning hiljem ka esimestes klassides nähtud mitmeid, seega ei oska kindlalt enam seda täpset järjekorda paika panna... Pipi Pikksukka sai nii ema-isa kui ka onu Aguga (ta oli selle Vinter/Raudmäe/Vetemaa Sulev Nõmmiku poolt lavastatud legendaarse Karisma ja Salloga tüki kunstnik) akside vahelt, lava tagant, režiitoast ning muidugi ka saalist vaadatud tervelt 9 korda! Üsna pea olin juba teatris "vana kala"... Ise mängisin neid tükke edasi legendaarsele Eesti Draamateatri ja filminäitleja Rudolf Nuudele ette kui ta voodihaige oli (enne tema surma 1980.aastal). Onu Nuude (niimoodi ma teda kutsusin) oli tegelikult meie naaber. Tema kutsus mind "väikseks printsiks"... kuigi sellel ajal ma seda Saint-Exupery lugu veel ei teadnudki.

7. Keskkooli esimese klassi aktusel, kus meid abiturientidega paari pandi, hoidis minu käest kinni Hendrik Toompere... (esimeses klassis ma teda ei teadnud - küll aga tema isa, kes on läbi ajaloo üks kuulsamaid-parimaid-armastatumaid Eesti nukunäitlejaid, aga pärast Naerata ometi filmi panin fotode järgi 1+1 kokku).

Infot säilitama ja üleskirjutisi tegema teatri kohta hakkasin alles 1991.aastast alates. Elasin sellel ajal Soomes (kuigi käisin tihedalt Eestis teatris) ning proovisin sisse saada ka Helsingi Teatrikooli, aga kahjuks praagiti mind aktsendi pärast välja. Sealne korüfee, komisjoni esimees - Kari Heiskanen käskis kisada suure spordisaali teisest otsast "Painukaa vittuun, jätkät!"... ma kisasin, mis jaksasin... ta oli rahul küll kuid ütles et ma kindlasti 2 aasta pärast tagasi tuleksin, sest siis oleks mu keel veelgi tugevam... aga siis olid mul endal juba teised plaanid... Siiani on meeles ettevalmistused erinevateks voorudeks ja kõikvõimalikud lollused, mida meid seal tegema pandi. Ühele kohale oli tahtjaid üle 100! Aga praeguseks on mul hea meel, et seda rasket ametit ei valinud ja saan rahumeeli olla ettevõtja ning teatrit hobina võtta. Mängida olen hobikorras saanud nii filmides kui telesarjades ja isegi tantsulavastustes... reklaamidest rääkimata... ka suurtele massidele laval esineda ja seda nii Rootsis kui Hiinas, Ameerikast ja Lõuna-Koreast rääkimata... kuigi hoopis teises kontekstis - Eesti riiki esindades :)

Igatahes 1978.aasta kevadest peale istun selles lõksus... teatrivang... vaatleja, jälgija, uurija, peegeldaja, koguja ja säilitaja... mõtteid äratavate lugude, täiuslike lavastuste ja heade ning huvitavate mängude otsingutel...

2017.aasta suvehooaja lõpp juba taamalt paistab ning ongi vast õige hetk sügise suunas esimene pilk heita...

Teen siin väikse ülevaate hetkel juba praeguseks teada olevatest sügisplaanidest. Ehk leiab ka keegi teine inspiratsiooni... Lahterdan plaanid ja info kolme ossa -
1. Lavastused, millele olen endale koha juba kindlustanud;
2. Lavastused, mille kuupäevad on juba mängukavas olemas ning millele on võimalik pileteid osta, ent minul veel kohta pole;
3. Lavastused, mille kohta on juba veksleid jagatud, et need on tulekul, ent pileteid osta veel ei saa.

Ja nagu ikka, edetabelite fanaatik, nagu ma olen, on kõige lihtsam ja konkreetsem ning minu jaoks ka mängulisem, panna vähemalt 2 esimest nimekirja edetabelivormi.

Lavastused, millele mul on pilet/kutse juba olemas (kutsega tükkide kohta leiab hiljem siit blogist pikema elamuskirjelduse ka). Edetabeli argumendiks on - mida kõrgem koht, seda suuremad ootused (katsun mõne sõna juurde lisada ka selgituseks, miks mingit tükki ootan):

20. NO99 - Revolutsioon
Kui päris aus olla, siis mul puuduvad igasugused ootused sellele tükile. Tahan seda näha vaid seetõttu, et see on EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" osa. Seega on kaks võimalust - positiivselt üllatuda ja oma usku NO-teatrisse taastada või siis ikkagi leida kinnitust oma eelarvamustele...

19. Eesti Draamateater - Finaal
Olen kuulnud kaksipidi arvamusi selle tüki kohta. Need sõbrad-tuttavad, kes tihti teatris ei käi ja kelle arvamusi teatri kohta ma eriti ei usalda, nendele on see tükk meeldinud. Need sõbrad-tuttavad, kes on teatriteadlikud ning kelle maitse ühtib minuga, nendele see pole meeldinud. Ma siiski olen võtnud nõuks vaadata Ita Everi tükke nii palju kui ta vähegi mängida neid võtab. Seega kui ei midagi muud, siis vähemalt naudin näitlejaid ja eriti Itat.

18. Nagu Soomes, aga veel parem - Ugala
"Kontorimuusikal" - ei kõla just kõige ahvatlevama kutsungina, ent lavastama tuleb huvitav Läti lavastaja, kelle töödega ma kursis ei ole. Hmmm, seda oleks kunagi võinud tutvustada, et need tegelased seal üritavad leiutada "uut Nokiat"... aga nüüd kus Nokia on põhjas, ei saa enam seda Soome äriajaloo üht olulisemat firmanime kasutada... Igatahes, olles ise 8 aastat oma elust ka Soomes elanud, siis mingi mõõde ka sellelt pinnalt, miks seda näha ikkagi tahaks. Aga eelkõige lähen lavastaja ja näitlejate pärast - Aarne Soro, Kadri Lepp, Tarvo Vridolin eesotsas... Ja Rait Õunapuu laul Gogoli diskos oli üks selle suve pärle... niiet kui midagi sarnast veel saaks, oleks juba pool võitu käes :)

17. Hüljatud - Vanemuine
Kunagi ammu Linnahallis nähtud ning ka mõne aasta tagune filmiversioon on hästi meeles, seega erilisi ootuseid muid ei ole kui lihtsalt nautida häid laule ja head muusikat. Mõned huvitavad rollivalikud on ka ning muidugi huvitav külalislavastaja Soomest.

16. Perekond Linden - Vanemuine
Tallinna Linnateatris lavastatud "Aeg ja perekond Conway" kirjutanud John B. Priestley teine perekonnadraama. Lavastajaks Peeter Raudsepp ja trupp on muidu ka hea - Külliki Saldre sealhulgas...

15. Õudne Eesti - Lavakas/NO99
Hetkel pole veel kindel, kas publik üldse lastaksegi seda vaatama. Ent hirm on mind alati huvitanud... see on emotsioon, nagu teisedki ja hirmutada pole lihtne. Samas see füüsilise teatri magistrite-trupp on põnev ja Jüri Nael'a värskemaid tegemisi pole ka juba pikka aega näinud.

14. Hedda Gabler - Vanemuine
Piret Laurimaa on Hedda. Minu jaoks rohkem polekski vaja. Aga lisaks veel see, et lavastajaks on Mehis Pihla ja lisaks Piretile mängivad teiste seas Margus Prangel ja Ene Järvis, keda pikka aega juba mängimas pole sattunud nägema. Ja lisaks veel Külliki Saldre ja Maria Annus ja Karol Kuntsel ja Jüri Lumiste... nii hea juba lihtsalt mõttena. Siinses tabelis oleks kõrgemalgi kohal kui materjal poleks juba nii mitmes versioonis nähtud.

13. Saatuslik nahkhiir - Varius
Sellest saab minu esmakohtumine selle väiketeatriga, mis on viljelenud kultuuriloolisi huvitavaid lavastusi juba aastakümneid (kohe-kohe peetakse 30 aasta juubelit)! Lii Tedre pärast olen juba pikalt pidanud plaani Variuse tükke minna vaatama, aga nüüd siis ema-tütar Helgi Sallo ja Liina Vahtrik tegid selle triki ära ja meelitavad mu kohale. Pole üldse põhimõtteliselt Variusest hoidunud, lihtsalt on kuidagi jäänud seal käimata. Heidi Sarapuu, kes Variuse hing, ajud ja süda, tema tegemised on igati sümpaatsed. Neid on jäänud silma-kõrva raadio ja televisiooni vahendusel küll. Nüüd siis päris teatri esimene date :)

12. Beatrice - Vanemuine
Inimsuhted ja armastus 20-30 aasta pärast? Tulevikuutoopia, aga mitte otseselt science fiction? Intrigeeriv. Lavastajaks üks mu lemmikuid - Ain Mäeots. Näitlejate seas Kuntsel, Jonas, Strandberg, Tennosaar...

11. Vanad ajad - Eesti Draamateater
Selline vastuolu, et tüki trupp ja lavastaja on igati minu maitse, aga Pinter ei ole "minu kirjanik". Tema töödest ainuke, millest olen olnud vaimustuses on hoopis tema stsenaarium, mille ta kirjutas filmile "Prantsuse leitnandi tüdruk"... aga Pinteri enda näidendite lavastustega Eestis ma pole siiani kordagi haakunud (Undi Majahoidja on häbi tunnistada mul üldsegi nägemata). Ent kammerlik Draamateatri väike saal ja need head tegijad - ootused on võib-olla kõrgemale kruvitud kui peaks.

10. Primavera Paunveres - TÜ VKA/Ugala
Pepeljajevi tantsulis-visuaalsed koostööd näitleja-õpilastega on siiani alati olnud võimsad elamused. Siiani veel kasvab mu sees see kevadel nähtud lavakanoortega tehtud Nodvenatsat... Ma ei saanud kohe arugi, mida ma näinud olin. Nii pahviks lõi. Nüüd siis saavad Viljandi noored ka Pepeljajeviga koos töötada ja vaatajad järjekordse kunstilise elamuse sellelt põnevalt visionäärilt. Ühtlasi on alati põnev uute tulevaste näitlejatega tutvuda ning uusi lemmikuid leida ning nende arengulugu jälgida. Mõned huvitavad kohtumised mõnedega neist on juba olnud Tom Sawyeris ja Lembitus. Ja need on olnud paljulubavad. Edasi Kentucki poisid (ja tüdrukud)!

9. Rännakud. Maarjamaa laulud - Vanemuine/Sõltumatu Tantsu Lava
EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" lavastus. Lavastus kus "mõeldakse ja tantsitakse" eesti keeles... Väga põnevad tegijad ja põhimõtteliselt see 20ndate eesti keele plahvatuse teema - seda tahaks vaadata ja kaasa mõelda.

8. Sätendav pimedus - Ugala
Korra sõitsin juba Viljandisse seda vaatama. Arvasin, et etendus algab kell 19, aga kui mina kella 18 ajal Ugalasse jõudsin, oli tükk juba tund aega kestnud... Nüüd siis uus katsetus. Head jutud on liikvel ja eesti oma põnevik... Taago Tubin'i lavastused on tihti mõjunud ning Märt Avandi on ka Ugalasse kaasatud ja sellised vangerdused võivad tavatruppidele hästi mõjuda - tuleb oma silmaga vaatama minna.

7. Väljast väiksem kui seest - Endla
Dokumentaallavastus inimlikkusest. "Karta" on, et see läheb hinge. Pärnumaal tehtud eluloointervjuudelt tõukuv lavastus võib kujuneda millekski nii heaks kui seda omal ajal oli Karusoo "Kured läinud, kurjad ilmad"... lootused on igatahes kõrgel. Ja ma tahan ka kõike võimalikku näha, mida Saara Nüganen mängib.

6. Siuru õhtu 100 - Eesti Kirjanike Liidu projektiteater
Oioioioi mis magus pärl on sügisel peidus... Riina Roose juhtimisel astuvad kirjanikkudena lavale nii mõnedki mõnusad lavaka 27.lennu ja lisaks veel Tallinna Linnateatri näitlejad. Tallinnas etendatakse Estonia Talveaias - usun, et need piletid lähevad juba nagu soojad saiad ja eriti veel siis kui kõikidele selle eriprojekti info kohale jõuab. Ester Kuntu ja Liisa Saaremäel fänklubide liikmena olen kohal nagu 5 kopkat :) Aga kogu trupp on hiiglama põnev. Ja kui Riina Roose näpp on mängus, siis ilmselt ei tule ka muusikast puudus... Ja need näitlejad OSKAVAD laulda. Mis siin salata, ka osade nende näitlejatega mängitud "Elagu, mis põletab!" (kus nad legendaarseid kunstnikke mängisid) tõstab omakorda ootuseid...

5. Emadepäev - Ugala
Keda siis "emade" -teema ei puudutaks? :) Mind isana, pojana, lapselapsena ja mehena ju ammugi... Põnev, et tegemist on auteur Liis Aedmaa tööga. Terje Pennie (mängu) järele on ka igatsus.

4. Teineteiseta - Vanemuine
Ühe mu lemmik-näitekirjaniku - David Hare'i kirjutatud. Sama mees kirjutas ka Tallinna Linnateatri kavas oleva "Amy seisukoht" ja sellesuvise Eesti Draamateatri "Eluhingus". Samuti kirjutas stsenaariumid filmidele "Tunnid" ja "Ettelugeja". Kammerlik, vaid 3 näitlejaga - Maria Annus ja Karl Laumets ning Draamateatrist on kaasatud külalisena Tõnu Oja!

3. Sirgu Eesti - VAT Teater/Labüritteatriühendus G9
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". 30ndatel algas ju ka 2. maailmasõda... Lavastajaks üks mu lemmiklavastajaid - Aare Toikka, kelle fantaasiarikkus ja ideedepagas teeb eeldatavasti sellest rännakust mööda Rahvusraamatukogu labürinte korraliku elamuse. VATi meestele lisaks on kaasatud mängima ka Katrin Saukas ja Elina Reinold ning labürintteatri noored tegijad! Ja kogu loo on kirjutanud Mihkel "Vabad mehed" Seeder!

2. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater
Üks terve sügise oodatumaid tükke on auteur Urmas Lennukilt ning räägib lahedas vormis Eesti kirjandusklassikute naispeaosalistest - Kevade Teelest, Tõe ja õiguse Tiinast ning Mäeküla piimamehe Marist. Mõttena kõlab natuke Vadi "Head tüdrukud lähevad taevasse" moodi. Aga vahet pole... lahe olekski kui see olekski midagi sellist. Ja Anneli Rahkema fänklubi peab ju loomulikult kohal olema :)

1. Ivanov - Eesti Draamateater
Eelmise minu nähtud "Ivanov"i lavastas samas teatris (u.25 aastat tagasi) toona külalisena Elmo Nüganen ning peaosas oli läbi aegade mu kõige lemmikum näitleja - Jüri Krjukov... Ja see oli imehea.
Tšehhov... aaaaahhhh... rääkimata sellest, et seekordse versiooni lavastab Uku Uusberg, kelle lavastatud "Üritus" on senise teatriaasta 10 lemmiku teatrielamuse seas. Ta on nii leidlik ja huvitav lavastaja... ja nagu öeldud - materjal on ka kindlapeale hea. Kuid nagu sellest veel ei piisaks, siis mängima on ta kutsunud Aivar Tommingase (kes võiks vabalt olla Jüri Krjukovi... ja Aarne Üksküla mantlipärijana minu jaoks eesti teatri parima meesnäitleja troonil)! Rääkimata sellest, et praegu sellises sõiduvees olev Kristo Viiding, kes roll rolli järel imetlusväärseid töid pakub, on ka laval! Ja mitmed muud lemmikud, alates Ita Everist, Indrek Sammulist, Liisa Saaremäel'st, Guido Kangurist, Ülle Kaljustest, Mait Malmstenist, Pääru Ojast, Maria Petersoni, Lauri Kaldoja, ja Harriet Toompereni välja... Priit Põldmat ja no teisigi unustamata... Sellest tuleb midagi suurt ja võimast... ootused on igatahes juba laes...

-----------

Lavastused, mis on juba mängukavades, ent minul pole veel kohta nendele. Edetabeli argumendiks on - mida kõrgem koht, seda rohkem tahaks seda näha. Kuna neid on nii palju, mida tegelikult näha tahaks, siis piirdun siin vaid 30ga:

30. Aadam ja Eeva - VAT Teater
Vat-i ballett :) Vatikate katsetustest on sündinud nii mõndagi ägedat...

29 Tsirkusprintsess - Estonia
Kalmani operett. Klassika.

28.Tasujad - Ugala
Palju halba on sellest räägitud. Ent oma silm on kuningas. Lisaks lavastajaks Mehis Pihla ja mängimas Mikk Jürjens Ugalas külalisena.

27.Tannhäuser - Estonia
Wagner!

26.Bella figura - Eesti Draamateater
Jällegi tükk, mille kohta eriti head eriti ei räägita. Aga näitlejad on head ning sisukirjeldus täitsa okei (?)

25.Krimka! - Ugala
Üks krimka teatris kulub alati marjaks ära!

24.Premjäär - Varius
Variuse sünnipäeva-lavastus... omamoodi huvitav, mis ja kes seal kõik koos on...

23.Süüria rahvalood - Vaba Lava/Misanzen
Helen Rekkor lavastab ja alati kui võimalik, siis Katrin Kalma asju tahaks väga näha. Sellel suvel läksin Pettsoni ja Finduse rebasejahi lugu vaatama tema pärast (no okei, sellepärast ka, et oleme noorima lapsega mõlemad olnud ikka Pettsoni ja Finduste tegemistega kursis), aga selgus, et selles tükis oli palju muudki head... Aga Katrin muidugi ka! Ja Misanzeniga tunnen sugulust läbi zeti :)

22.Jõud - Must kast
Noortekas, aga lahedad tegijad ning tundub huvitav.

21.Lemuel Pitkini demonteerimine - Nukuteater
Nukuteater täiskasvanutele... mida aeg edasi, seda rohkem tahaks seda näha.

20.lift - Eesti Draamateater
Noortekas, aga selline äge trupp, et tahaks näha... Fotod on ka paljulubavad. Heinloo lavastusi pole näinud... millegipärast on tunne, et ta on sinna palju huvitavaid ideid pannud. Tundub nagu oleks südamega tehtud.

19.Bon Voyage ja teised valed - Nukuteater
Nukuteater on kaasanud huvitava lavastaja ja sisu tundub intrigeeriv.

18.Savann - Kuressaare Linnateater
27.lennu lavaka noorte tükk, nüüd kus nad juba päris näitlejad. Sama kamba Revolver oli päris hea. Seekord puhas eesti dramaturgia ka ühelt sellest kambast.

17.Savoy ball - Estonia
Mart Sander - kõik, mis ta teeb, teeb hingega. Olen viimasel ajal märganud, et see mida ta teeb, läheb mulle tihti korda. Ju ta lihtsalt on "minu tegija". Olgu see siis kirjandus või näitlemine või muidujutt, kunstist rääkimata.

16.Vaim masinas. G.F. Parrot - Vanemuine
Merle Jääger mehena. Teadus ja ajalugu. Kõlab igati põneva kombinatsioonina.

15.Peks mõisatallis - Must kast
See tükk jääb üha rohkem ja rohkem kõikjal mulle ette. Nüüd siis avastasin, et seal mängivad kolm näitlejat, kes on mulle kõik sümpaatsed - Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo.

14.Ajarefrään - Nukuteater
Helle on nii nunnu. Üks mu esimesi teatrielamusi 40 aastat tagasi oli tema esitatud. Selles mõttes, et ma siin seda blogi pean, võib olla tema näpp... või pigem nukud... mängus :) Olen juba pikka aega jahtinud sobivat kuupäeva, et seda näha.

13.Vürst ja tantsijanna ehk klaasist mälu - Ajateater
Loone Otsa ajaloolised näidendid on alati huvitavad. See tükk oleks veel kõrgemal kui see oleks pikem ja seda ei mängitaks just Pöffiga samal ajal.

12.Mehed, meri, maa ja naised - Endla
Estraadi pole juba 100 aastat vaadanud. Nüüd on Endlas selline imeloom jälle käsile võetud. Head Endla tegijad. Ilmselt varem või hiljem võtan ette.

11.Kahe lugu - Endla
Guido Kangur on üks mu lemmikuid. Ja selline kammerlik lugu võib mõjuda päris sügavalt.

10.Lennud - Varius
Päris Lennart Meriga mul ei õnnestunudki elus lähedalt kohtuda... võtaks nüüd siis selle...

9.Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal - Nukuteater
Nukuteatri kiidetud tükk. Valiti ka aasta parimaks kunagi. Raamat mulle ei meeldinud, muidu oleks see ilmselt juba ammu nähtud. Aga nüüd olen siis nii kaugele jõudnud, et tahaks ikkagi teatritegijate nägemust. Mirko Rajast tahaks ka mängimas näha jälle. Aga selles mängivad ka mõned muud lemmikud, nagu Anti Kobin, Liivika Hanstin ja teised...

8.Timm Thaler ehk müüdud naer - Nukuteater
Eelmisel hooajal valiti aasta parimaks Nukuteatri tükiks ja nähtud fotod tüki kohta annavad aimu, et see on üks ilus ja hingega lavastatud tükk. Lugu ise on ju ka väga hea. Klassika.

7.Vai-vai vaene Vargamäe - Ugala
Lennuk + Vargamäe... no seda lihtsalt peab vaatama minema. Mis sest, et lastele.... minu sees on ka poisike endiselt...

6.Surmatants - Endla
Strindberg, suur naistevihkaja... aga kirjutada ta oskas... Olen mõelnud ja kaalunud... aga tahaks ikkagi näha...

5.Krdi loll lind - Ugala
Kajakas ei ole just mu lemmikute Tšehhovi näidendite seas. Aga siin on asi keeratud üle võlli. Lisaks on Merle Palmiste kutsutud Ugalasse külla mängima. Tuleb endal ka sinna külla seda vaatama minna.

4.Kangelased - Must kast
Vanad head Kingissepp, Pöögelmann, Kreuks ja Klementi on hauast üles tõusnud ja tegutsevad jälle... sedapuhku selles Volkonski lavastuses... Sobivalt tullakse ka Tallinnasse külla novembris.

3.Orpheus allilmas - Ugala
Ingomar Vihmar tegi "Tramm nimega iha"ga head tööd... tundub, et Ameerika klassika sobib talle. Usun, et ka see Tennessee Williamsi šedööver saab väärilise lavastuse temalt. Päris suur hulk Ugala parimaid lavajõude on ka mängimas.

2.Lovesong. Ühe armastuse lugu - Ugala
Tükk, mida juba kaua-kaua olen vaatama minemas, aga ikka kohale ei jõua. Tundub, nagu see oleks üks armas ja soe armastuslugu... mis toimub kahes ajas(?) Noored ja vanad... Olen üsna veendunud, et see meeldiks väga.

1.Lendas üle käopesa - Rakvere Teater
Hurrraaaa! Viimati sai seda vinget asja nähtud Vanemuises juba mitmed aastad tagasi. Tookordne Mart Kolditsa lavastus oli hullult äge. McMurphyt mängis Hannes Kaljujärv ja õde Ratchedit Külliki Saldre. Enne seda Noorsooteatris oli McMurphy Tõnu Kark ja õde Ratched Katrin Saukas... Nüüd ometi-ometi on võtnud Rakvere Teatris selle materjali käsile Eili Neuhaus ja trupi nimekirja järgi võib juba rollijaotusele aplodeerida, et duett-duelli "hullu" ja hullumaja õe vahel saab näha Üllar Saaremäe ja Ülle Lichtfeldiga, kes taaselustavad selle kõik kõige olulisemad oscarid võitnud samanimelise filmi Jack Nicholsoni ja Louise Fletceri surematuks mängitud karakterid uuesti... Kui kiiruga järele mõelda, siis tundub, nagu polekski Eesti teatrites sobivamaid näitlejaid just nendesse kahte rolli... Hiiglama põnev!

Kui tekkis küsimus, et kus on Tallinna Linnateater, kus on Theatrum... siis nendes teatrites olen hetkel kõik kavas olevad lavastused juba näinud. Samuti on suurem osa Eesti Draamateatri, Rakvere Teatri ja VAT Teatri tükkidest juba nähtud, rääkimata paljudest teistest tükkidest, mis muidu siin nimekirjades kajastuksid. Parimaid käesoleva aasta teatrielamusi võib lugeda siit blogi vasakust tulbast <=

§§§ Nimekirja 30 sekka on lisandunud veel pärast tabeli koostamist: R.A.A.A.M. "Fenomen", Tartu Uus Teater+Kompanii Nii "Pure mind", Vanemuine "Tulleminek", Karlova Teater "Zarah Leander" ja On Teater "Maailma ilusaim tüdruk".

-----------

Lavastused, mille kohta on vihjatud, et need tulevad veel sellel aastal mängukavva. Edetabeliks alust ei leia, sest neid on nii vähe ja väga palju pole ka neile veel jõudnud mõelda. Sellest hoolimata kirjutan juurde selgituseks mõne rea, miks arvan, et neid tuleks vaatama minna :)

Kaarnakivi perenaine - Endla/Kuressaare Linnateater
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". Kivirähk kirjutab, Tammearu lavastab. Mängitakse Endla suures saalis. Teise maailmasõja järgne Eesti. Stalini aeg läheb üle Hruštšovi ajaks... Eestis õitseb punane liikumine - sovhoosid ja kolhoosid tulevad, vanad talud hääbuvad... ei tea, mida Kivirähk sellesse tükki kõik kokku ei kirjuta, aga igatahes saab see huvitav olema. Esikas on 1.detsember.

BB ilmub öösel - Tartu Uus Teater/Von Krahli Teater
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". Dramaturg ja lavastaja Ivar Põllu. Mati Undi romaani ja dokumentaalmaterjali põhjal. Eesti 1940ndatest. Küüditamisrongid... mängitakse Tapa Raudteejaamas... Esikas 1.november.

Minu India - Teater Kelm
Kelmikad tegijad seal Kelmis... ei tea, mida kõike sellelt oodata. Igatahes ootan juba :) Lavastajaks Kristjan Sarv ja esikas on juba 30.september.

Kaks poola keelt oskavat rumeenlast - Tallinna Linnateater
Hendrik Toompere jr lavastab esimest korda Linnateatris külalisena ja pärast tema Väljaheitmise lavastust on ootused päris korralikud...Trupp on vinge - Hele Kõrve, Evelin Võigemast, Anne Reemann, Epp Eespäev, Argo Aadli, Margus Tabor ja Kalju Orro... Märksõnad - ksenofoobia... koomiline road-trip läbi postkommunistliku Ida-Euroopa... mis tagatipuks naerutavat veel nii, et lõpus ei naera enam keegi... hmmm... alla 14-aastastele mittesoovitatav... põnev! Esikas 11.november Taevalaval.

Kirsiaed - Tallinna Linnateater
Nüganen lavastab üle pika aja! Ja tema lavastused on vähemalt minu jaoks alati olnud elamused. Tšehhov on igatahes kindlapeale minek... eriti Kirsiaed! Viimased Kirsiaiad olid vist Mati Undi oma Vanemuises u.15 aastat tagasi ja Toompere oma Eesti Draamateatris u.5 aasta tagasi. Nüganeni pärast tuleb kindlasti ka seekordsesse Kirsiaeda minna elamust noppima. Ja muidugi väga tugev trupp kroonib seda ettevõtmist. Esikas 9.detsember Põrgulaval.

Vaheala - Von Krahli Teater
Jaanika Arum tuli Vanemuisest ära Tallinnasse ja üht esimestest tulemustest, millega ta tallinlasi kostitab peaks saama näha juba 2.septembril... kuigi esikale eelneval nädalal pole endiselt võimalik piletit veel osta... Jaanika lavastab sedapuhku iseendaga monotükki, ent dramaturgiks on Anne Türnpu.

Tagassi inglite juurde - Rakvere Teater
Lubatakse enneolematut lavastust, kus kohtuvad Virukeelne luule, valgusinstallatsioonid, heli- ja valgusräänak ning Andrus Albrechti kontsert ja soe söök. Sõnalise osa esitavad Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe. Esikas 13.detsembril.

Draamateatris on tulekul Lavakatega Lembit Petersoni lavastus Moliere'i "Õpetatud naised", aga ei tea, kas veel sellel või järgmisel aastal. Draamateater lubab uuel hooajal tervelt 12 uuslavastust, kuid kahjuks pole (peale "Ivanov"i ja "Vanad asjad") esietenduste päevad teada.
Ja nagu teatab Tallinna Linnateatri avaürituse reklaam, siis võib loota, et lisaks Uku Uusbergile, kes seal Gorkit hakkab lavastama ja Toompere jr, kellel tuleb juba käesoleval aastal Linnateatris uus lavastus välja, siis järgmisel aastal võib loota, et lisaks Diana Leesalule lavastab Linnateatris ka LAURA JAANHOLD(Mets)!!! Aga see on juba kevadhooaja muusika... ent pöidlad on juba peos :)

----------
§§§ Jaanika Arumi monolavastuse piletid on nüüdsest saadaval...