Loomade karneval - Rahvusooper Estonia

Camille Saint-Saëns kirjutas oma suurepärase klassikalise muusika teose “Loomade karneval” juba aastal 1886. Süit, mis koosneb 14st erinevate loomadega seonduvatest osadest, on nii fantaasiarikas ning manab silme ette just vastavalt "lõigule" kas kuke või putukad, lõvi või kilpkonnad, antiloobid või dinosaurused... ja otse loomulikult on selle sees vast ehk tema kuulsaimadki “Luik” ja “Akvaarium”. Uskumatu, aga helilooja ise häbenes oma teost, sest arvas, et see vähendab tema kredibiilsust tõsise heliloojana! Sellepärast esitatigi seda vaid erandkorras ning mitte avalikult. Avalikult publikule alles 1a pärast autori surma-1922! 

Nüüd on meie Rahvusooper Estonia Marina Kesler võtnud selle imeilusa muusika aluseks oma uuele tanstu-muusika-multimeedia-lavastusele ja loonud vahva terviku lastele, kus poiss ja tüdruk oma linnakorteri muudavad fantaasiamängudes, no kas just “karnevaliks”, aga erinevate loomade paraadiga mängumaaks. Nii kujutavad nad ette kuidas kohtuvad kõikvõimalike lindude-loomadega, aga mängivad ka ise... kilpkonna või luikesid näiteks.

Tegemist on nn. Rahvusooper Estonia Haridusprojektiga, millega antakse pere pisimatele võimalus külastada ja näha teatritegemist kohe õige lähedalt! Nimelt on see teatrikülastus 1 imeline võimalus, kus nii tantsijad, dekoratsioonid, orkester ja isegi vaatajad ise on kõik koos meie Rahvusooperi laval! 

Minu nähtud etendusel (mis muide oli Marina koreograafia ja lavastuse maailmaesietendus!) tantsisid tüdrukut ja poissi Karina Laura Leškin ja Anatole Blaineau. Ja kuigi ka Anatole oli ka vahva, siis Karina Laura, imearmsa tütarlapsena võlus iseäranis kõik teda vaatama tulnud iga kodu omad “printsessbaleriinid”. 

Tegelikult ma isegi üllatusin kuivõrd kaasahaarav see kõik kokku on. Mitte nö. klassikaline ballett, üsna moodne ja varvastele palju valu ei anta, aga läbi balletimõõtu sirutuste ja hüpete ikkagi, ent lapselikumas, väiksemas vormis, omade imetlustäratavate väikeste momentidega. Mis eriti vahva, et Marina on siia sisse peitnud näiteks vahvaid lapsepõlvest meenuvaid tuttavaid liigutusi (põlved seistes kokku-lahku, samal ajal kui käsi liigutad põlvede ees risti-rästi või teineteise seliti enda selga upitamine jne), mida pisikesed teatrikülastajad saavad ka endale oma mängudesse võtta (emal-isal hea võimalus kodus õpetada) või hiljem paralleele tõmmata kui mõni selline liigutus juba tuttav on ning kusagil jälle ette tuleb. 

Lavastus pole siiski sugugi mitte ainult plikadele! Muuhulgas käiakse läbi ka "Juura ajastu pargist", mil ilmatusuur dinosaurus mängu siseneb ja lastele mõnusat põnevuskõdi pakub! Suur video-sein mängis kogu aeg lavastusele kaasa, kuid sellele lisaks nii laest kui külgedelt tuli pidevalt mängu veel mitmeid ja mitmeid lavastuslikke põnevaid üllatusi. Näiteks elusuuruses eesel (kunstnik Reili Evart). Kogu mänguteekonna mitmetele väiksematele lugudele tagasi mõeldes, minu jaoks lavastuse tipphetkeks kujunes vast siiski just see varjutantsuna lahendatud “Luik”- tõesti imeilus ja seda nii lahendusena kasutatud vorm, liikumisest tekkivad kujundid kui ka muidugi see muusika!

Estonia kammerorkester, nagu alati on ka siin vägagi tasemel. Muusika sünnib ju seekord mitte "orkestriaugus", vaid kogu pillimäng tuleb küljelt ja seda võib ka mistahes hetkel jälgida! Mina ei tundnud isegi valehäbi, et olin vaatamas ilma pisikese kaaslaseta, sest enda jaoks oli ka ausalt nauding korraks enda sisemise lapse silmadega avarsilmi kõike sisse ahmida. See napp pooltund lendas kui linnutiivul! Eriti just selle fantaasiarikka ja fantastiliselt ilusa muusika elava esituse ning leidlike lavastuslike nõksude saatel. Isegi ükski pisitilluke vaataja ei jõudnud väsida ja saalis (laval) polnud nutupiiksugi, isegi hämaramatel hetkedel (valguskujundaja Rasmus Rembel)! Vaatamine on ka nii seatud, et iga lapsevanem saab oma lapsega koos seda jälgida ja vajadusel süllegi võtta või kasvõi tagumisse ritta liikuda. 

Muide hea vaatamine ka näiteks 1.-2. klassiga, saab pärast kas joonistamistunnis loomade joonistamiseks ja kogemuse meenutusharjutamiseks kasutada või lihtsalt tutvustada sellega klassikalist muusikat ja tantsuteatrit ning nende vahvalt lastele meeldivat sümbioosvormi. 

Muidugi kui pileteid üldse õnnestub saada, sest seda etendatakse vaid ühel päeval kuus (2 etendust) ja aprilli omad on juba välja müüdud.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Tanel Meos'i tehtud fotod, mis kuuluvad Rahvusooper Estonia'le):

BALLETID LASTELE / NOORTELE

Loomade karneval

„Loomade karneval“ on täiesti uutmoodi lahendusega lavastus Estonias, sest laval on koos nii tantsijad, muusikud kui ka publik ja seda kõike selleks, et lapsed näeksid lähemalt artiste ning tekiks hea ja mugav õhkkond.

KOREOGRAAF JA LAVASTAJA Marina Kesler

MUUSIKAJUHT Jaan Ots

KUNSTNIK Reili Evart

VALGUSKUNSTNIK Rasmus Rembel

IDEEKAVAND Tuuli Potik

Kestus 35 minutit

Marina Kesleri lasteballett Camille Saint-Saënsi muusikale Rahvusooper Estonia laval

Esietendus 26. märtsil 2022

Poiss ja tüdruk on üksi kodus. Igavuse peletamiseks vaatavad nad aknast välja ja kuulavad tänavalt kostuvaid helisid. Tänavakoristusmasin möirgab kui dinosaurus,  väiksemad autod meenutavad kanade kaagutamist, trollibussi signaal on justkui eesli hirnumine ning kaugem jutuvadin on kui äsja koorunud linnupoegade siutsumine. Seejärel otsustavad õde-venda ise kodust loomaaia teha ning helide taustal erinevaid loomi mängida. Korraga saab tänavahelidest imekaunis muusika …

Camille Saint-Saënsi ikoonilist teost esitavad Rahvusooper Estonia orkestrandid.

Camille Saint-Saëns (1835–1921) kirjutas 14 osast koosneva fantaasiarikka süidi „Loomade karneval“ 1886. aastal eraviisiliseks ettekandeks. Kuna helilooja aga kartis, et tema muusikalisi vigureid täis palad võiksid kahjustada tema mainet tõsise muusika loojana, keelas ta teose avalikud ettekanded. Seepärast kõlas süit avalikkusele esmakordselt alles 26. veebruaril 1922, aasta pärast autori surma. „Loomade karneval“ võeti entusiastlikult vastu ning sellest on saanud üks tuntumaid, armastatumaid ja südantsoojendavaid teoseid. Kuulajate ette manatakse lustakad muusikalised pildid kuninglikust lõvist, nokkivatest kanadest, kihutavatest antiloopidest, sulistavatest kaladest ja teistest toredatest loomadest.

Poiss: Liam Samuel Morris või Anatole Blaineau

Tüdruk: Karina Laura Leškin või Ellinor Piirimäe

Soovituslik vanus 3+

Õhtused majad - Rahvusooper Estonia

Sajandivahetus 1899/1900, baltisaksa mõisad, mõisnikud, parunid, parunessid ning muidugi ka mõisaprouad. Ajal ja ajastul, mil puudusid moodsad tehnilised vidinad, televiisorid, internet ja sotsiaalmeedia ning inimeste suurim meelelahutus oligi teiste inimestega koosviibimised, suhted ja suhtlemised, uhked riided ja suured söömingud. Seal leiab aset ka siinse lavastuse armukolmnurk, kus omaaegne "playboy" ripsutab tiibu nii ühe kui teise naisega, kuid millel lõpuks on mõistagi seetõttu ka dramaatilised tagajärjed.

Oh seda suursugusust ja ilu! Ajastulikkust ning suuri tundeid!

Ent kui etendus algas ja mõtlesin, et kui kahju, et orkestriauk on kaetud ja siin lavastuses kasutatakse salvestatud muusikat... Mõtlesin, et koreograafia on tagasihoidlik, trupp pole teadmis suur ja kõige suuremad trupitantsud on 6 tantsijatepaariga... Põhirõhk kunstilises kujunduses on videol, valgus on valdavalt hämarapoolne... Enne kui aru sain, et Tiit Härm, kes on lavaloo ammutanud Lätis sündinud ja 1855 - 1918 elanud balti-saksa kirjaniku Eduard von Keyserlingi samanimelisest jutustusest ning lavastanud ning koreograafeerinud selle niiöelda "tõusvas joones", ehk pidevalt intensiivistades kuni haripunktini välja (seejärel on veel üks ilus soolo), siis lõppude lõpuks ei märganudki millal ei pannud enam tähele, et muusika tuleb kõlaritest (Estonia helisüsteem on ka nii tasemel, et selline unustamine siiski on võimalik kui laval toimuv on sedavõrd köitev!), millal koreograafia muutus lisaks tundelisusele ka tehniliseks (kaval võte lavastajal, nõnda oled loo sees ja ei saa arugi, et jutustatakse ju sõnadeta, ehk tantsides, sest tantsuga saabki edastada rohkem kui asju välja öeldes) ja lisaks Taavi Varmi videotaustale lisandusid Maarja Meeru loodud rasked ja uhkelt suured puitornamentika detailid, mis omakorda rõhutasid mõisamiljööd - kogu visuaal muutus "elusaks". Ka Margus Vaiguri mõneti isegi koreografeeritud valguskujundus, mängis oma vahetustega nii märkamatult emotsioonidele kaasa - soojade kollaste, siis jällegi hallikassiniste spottide kooriga ja eriti-eriti meeldis varjude mäng, mil näiteks videos oli suured puud, aga justkui nende vahelt paistev valgus lavapinnale jõudis koos ikkagi realistlike vastavate varjudega. Ühes lõigus, lavastusega kooskõlas, mõjus valgus lisatasandina läbi valguspeegelduse soolotantsu ajal kontrastina - "tagurpidi tantsivate inimestena" tagaseinas, mis omakorda mõjus just selles hetkes, just selles stseenis vajaduslikult ärevust tekitavalt. Just selline on detailideni läbimõeldud valguskujundus, mis tõesti mängib tervikule lavastust ülesehitavalt kaasa! 

Tiit Härm on selgelt väga kõrge esteetikanõudega tantsijate loodavale esitusele. Lavastustervik ongi tantsuline, niisama kõndimist on vaid päris alguses ja absoluutse vajadusega minimaalselt vahepeal. Iseäranis võlus näiteks üks tantsuline, kõrgel varvaste kõnd, mida Ketlin Oja tegi ühelt poolt lava teisele edasi-tagasi, samal ajal kui endal on kübar viltu-sätitult peas, astudes ka ise vahepeal varbalt maha nii mõnusalt meelega viltu (nö. demi- teise positsiooni), mängides seejuures juurde kehahoiaku ja kavala ilme aktsentidega. Meelde jäi esimese vaatuse kuuvalgusstseenis, kui Ali Urata Ketlini kõrgele peakohale (ja korduvalt) tõstab, siis ta teeb seda täiesti sirgetele sirutatud kätele! Nii ilus, tundena õrn, aga teostusena jõuline. Ja koreograafilises mõttes keerulisema tehnika naudingut pakub teise vaatuse alguse 6 mehe tantsus, mil kahekordsed õhuspöörded lõpetati paigalseisva, liikumatu pliéga, ent ometi ei lõiganud-peatanud need tantsu, vaid sealt edasi mindi uuele kordusele nii sujuvalt edasi ning siis sai juba oodata veel seda pabahhi! Ja nii mitu korda järjest (õnneks!) Kusjuures korra on see lisatud natuke hiljem ka peategelase tantsu, mis ehitab mõttesilla tolleaegsete noorte meeste vahel. Kuid oma koreograafi-terviklikkuse ning tantsuliste suuremate-väiksemate karakterlike ideede juures on lavastaja-Härm helde ka just kõige huvitavamate balletilavastustele omaste lavastuslike detailidega. Olgu selleks siis ühes stseenis napilt enne lavalt lahkumist Ketlini kelmikus... Mahleri muusika valsirütmilises osas väike konkreetne valsisamm ülejäänud tantsu sees, nagu täiesti muuseas puistatud sisse... Ali kui suudleb Anna Roberta väljasirutatud jalgapidi paar-kolm korda mööda reit... või "härjavõitluse mängud" magamistoas! Puhas nauding neid noppida sealt oma elamuspagasisse.

Kõik 3 põhitantsijat (mu peegeldus põhineb teise koosluse esietendusel) on lavastaja targa ülesehituse ideaalses teenistuses. Kõik nad "kasvatavad" ja pingestavad oma tantsu läbi lavastuse - kuni oma tegelase finaalini välja. Kuigi lootsin peaosas näha üht oma praeguse aja isiklikku lemmiktantsijat (Jevgeni Grib), aga olude sunnil (esimese esietenduse ajal, mil oli tema peaosas, olid juba varasemalt kindlad plaanid tehtud ühe teise teatri esietenduse vaatamiseks), mängis saatus tegelikult ise huvitava kaardi kätte, nimelt olen Ali Urata't näinud vaid paar korda varem kesksemates rollides ning tema sobivus just siinsesse rolli on kaugele näha! Jõuline, tumedate juustega, pisut müstiline. Vaheajal paratamatult kuulsin kuidas kohvikus etendusest elevil prouad arutasid, et "tema küll eestlane ei ole", aga olid ühtviisi vaimustuses tema sobivusest naisi hullutava - kütkestava, noore ja jõulise paruni rolli. Ja ega ka see tegelane ju otseselt "eestlane" ei olnudki. Balti-sakslane. Kui lavastuses tema tantsud algasid natuke raskema jalaga, hüpped mitte nii kõrged, pöörded mitte nii efektsed, siis mida etendus edasi, seda lendavamaks muutusid ka need hüpped, seda rohkem tuli neid (spagaadis) õhusseismisi ja paar korda isegi jahmatava kõrguse ning hooga! Ja kuigi, nagu ütlesin, oli tegemist oli teise koosseisu esietendusega, siis Ali mängis/tantsis kõrvalosa ka esimeses koosseisus (Daschhausenit), siis oli see tema jaoks ikkagi lavastuse "teine etendus" ning kohal oli ka "teise etenduse needus" ning kõige dramaatilisem sündmus, ehk praktiliselt tegelase finaal, läks natuke nihkesse heliga. Ent ka vaatajana ning üldse mitte teades selle lavastuse koreograafiat, ega muusikalist kujundust, oli aimata mingit segadust muusika katkemisega (seega võis see olla tingitud hoopis helitehnilisest viperusest), kuid see ei vähenda kohe absoluutselt tervikust arusaamist, ega ka elamuslikku dramaatilisust. Eriti kuna peale seda on veel ka niiöelda epiloog juba selgitav-vastavas toonis.

Küll tekitas see "epiloog" huvitavaid küsimusi seoses sisuga, ehk selle tantsis Ketlin Oja tegelane, ilma teise naiseta... Mis teisest naisest sai? Kas ta hoidus siis juba täiesti eemale... kas tema jaoks oligi tegemist ainult ühe kõrvalhüppega... Või polnud teda seal enam tema enda mehe pärast? Huvitav kui lugu jätab lõpus mõtlemisainest ka koduteele!

Ja need parun Dietz'i 2 naist (arvata võib, et sellel armujanulisel parunil oli neid ehk veelgi rohkem, aga selle loo keskmes siiski 2 :)), printsessilik Ketlin Oja ja nukulik Anna Roberta, mõlemad sellised kaunitarid! Mõlemad tegelikult ka huvitavalt erinevad. Ketlini tegelane kohati kelmikas, koketeerivgi, siis jälle suurelt armunud, enda poolt puhta ja kõike ülendava armastuse sees. Eelmainitud kuuvalgusstseen tõi meelde ühe oma lemmikfilmi "Titanic" Leonardo DiCaprio ja Kate Winsleti tegelaste armumisstseeni la(e)val, siin siis noore paruni ja noore parunessi õhtuses majas, ilmatusuurest lossiaknast paistva lumesajuse täiskuu käes ilusa armastustantsuga, kus Ketlini paruness Fastrade (kellega on just hiljuti kohtutud ühel koosviibimisel, milles süttinud sädemest, tõusebki siin lõigus tõeline leek), tõuseb parun Dietzi kätel oma suure armastuseõnnega pilvede kõrgusele! Imeilus! 

Sealjuures nii Ketlini kui ka Ali ja Anna Roberta puhas "näitlemine" on väga meeldivalt kõnekas, ehk miimika ja kehahoiakud, millega tõesti sõnadeta, aga ilmeksimatult arusaadavalt jutustatakse seda lugu lisaks tantsule. Kindlasti arusaadav ka tantsukaugematele inimestele. Anna Roberta Lydia mitte lihtsalt ei "lõbusta" end (oma parun Daschhausenist mehe äraolekul) nö. "naaberparuniga", vaid kehakeel annab mõista, et seal on ka sügavamad tunded mängus. Igatsus, ootus, vajadus selle armukese järele... Kui Ketlin Oja tantsitud roll oli puhtama, ausama, suure armastuse noodistikuga, siis Anna oma on  teistmoodi kirglike, võiks isegi öelda just selle "keelatud armastuse" nüanssidega. 

Väiksematest rollidest tõuseb üsna lõpudraamaks esile ka Marcus Nilson, petetud mehena, aga temale väga palju siin põhikolmiku kõrval siiski ruumi ei jäeta. Kuigi mehena tundsin talle kaasa, oli lavastuse rõhuasetus siiski üllatavalt hoopis teise kaldega, mida juba igaüks peab ise vaatama minema ning omad järeldused-elulised paralleelid tegema.

Muidu on alati meeldiv näha John Halliwell'i tantsimas, tal on oma, tugev lavaline aura (sarm), aga ka tema oli vist teise etenduse needusega puudutatud, sest kolme kokapoisi tantsus, mis on ka üks vast nõudlikumaid, jäi ta kahe teise sünkroonist vaevuaimatavalt mõnede liigutustega välja (seda vast ilmselt nägi ainult see, kes väga täpselt jälgis - pole ju ka veel nii sissetantsitud). Kuna ei tunne veel hästi kõiki Estonia tantsijaid nimepidi (ning kavalehe järgi ei saa ka taustategelasi kokku viia - nii palju tiitlitega erinevaid tüüpe), siis hoopis üks teine jäi seekord positiivselt silma. Kuid eriti ilus oli vaadata kõiki kuue mees-naine paaridega tantse. Nii teravalt üheskoos, lihvitult filigraanselt täppis teineteisega. Ja kui koreograafia pole parajasti kõige nõudlikum (nagu näiteks juba eelnevalt mainitud 6 mehe tants enne mustlasnaise liitumist), siis just täpsus ja viimseni väljapeetud koosmõju on see mis annab vaimustava efekti, nagu just tegid need kuus paari. Lisaks oli üks naiste tants, mille tõlgitsesin "udu" tõusmiseks (ei lugenud kavalehte, vaid kõik siin kirjutatu on puhas minu enda loonägemiselt väljaloetu), mille kostüümid (nagu kostüümid läbivalt Maarja Meerul selles lavastuses) olid karakteritloovad, aga minu jaoks jättis tantsuline kooskõla natuke soovida. See on tants, mis ei peagi erutama efektidega, vaid just oma malbuse, hõljuvuse ja iluga, aga siin nad vedasid (õige) pisut koreograafi alt. Kuid taaskord tahan rõhutada, et tegemist oli teise esietendusega, ehk midagi tavavaataja jaoks silmatorkavat kindlasti mitte!

Nadežda Antipenko mustlasnaise pisiroll on lõbusalt kergemat meeleolu sissetoov ja väike hea nüanss, kuigi oleks tahtnud tema tegelase enamatki sekkumist või looarenduse seotuses osa, paraku see jäigi vaid väikseks vinjetiks, mille eklektilisuse kallal võiks isegi norida, kui see poleks pakkunud teatavas mõttes kummalist silda lapsepõlves nähtud ballettidesse. Sest lavastaja oli selle lõigu lõpu lahendanud nii, nagu kunagi tihedamaltki balletistseene lõpetati (ent viimasel ajal kahjuks tihti enam mitte). Pean silmas seda, kuidas mustlanna liitub meestega ja taga lavanurgas valguse kadudes muutuvad nad kõik siluettideks hetkeks, kuni pimedus nad neelab - veel üks silmailu pakkuv režiivälgatus.

Mahleri muusika suurejoonelisust ning mängulisust ei maksa isegi eraldi välja tuua (kes meist siis ei tea selle ilu!), kuid sellesse lavastusse valituski valikus peitub üllatusi... Näiteks tema eesti keeles "Sepapoisid" lauluna tuttav lastekaanon, mille Mahler enda 1.sümfoonia jaoks ümber töötles (tegeliku autori üle vaieldakse tänapäevani ja sellepärast tihti lihtsalt kutsutakse seda "traditsionaaliks"), kuid Mahler andis sellele leinamarsiliku võtme, ent siin, ülejäänud muusikaga sidususes pole üldsegi tegemist niiöelda kurva muusikaga, vaid pigem ootusärevust tekitavaga, isegi kerglasema noodistikuga mitmete hilisemate teiste - dramaatilisemate - tantsude muusikast. Kuid ühtlasi nii mõnus äratundmine (peas siiski laulsin vaadates seda ingliskeelsete sõnadega kaasas "Are you sleeping, are you sleeping, brother John, brother John, morning bells are ringing, morning bells are ringing, ding-ding-dong, ding-ding-dong", ehkki oleks pidanud laulma "Bruder Jacob, bruder Jacob"...). Mahler kui austria päritolu ja baltisakslastega germaani-rahvusgruppi kuuluv oli muusikaga ju otse loomulikult mõjutajaks kõigele ja siin selles loos tõesti igati ideaalseks põhjaks.

Võib vaid imetleda, et küll meil on alles head tantsijad Estonias. Ja Tiit Härm, rõhudes just eelkõige ilule pakkuski nende tantsijate läbi nii kirglikku lugu, aga ka imetlusväärselt ilusat tantsu. Ballett oma olemuslikult on just ideaalne selliste lugude jutustamiseks, kus kirg vaheldub puhta armastusega, ühe või kahe inimese tundelisused suurte atmosfääri emotsioonidega (näiteks nii ilus vananaisesuvi, koos värvika Taavi Varmi videost tuleneva taustaga ühes pildis!). Minu jaoks oli see nauding, tajudes parallellina aja kulgemisele ka aastaaegade muutuseid sügisest talve, läbi sajandivahetuse, mis ka väga efektselt videos lavastuses toimuvaga integreeritakse! Tekitas isu rohkem ja tihedamalt ballette külastada!

Hinnang: 4

See on tantsu ausse tõstev, ilu ausse tõstev, inimtundeid esiletõstev balletilavastus. Kergesti tõlgendatav, aga väga huvitavate otstega lavalugu. Tants, mis ei efektitse ilmaasjata palju ning ei esita kõrgeid nõudmisi (peale peaosaliste ning mõnede tantsude nüanssides) tehniliselt niivõrd palju kuivõrd esitab kõrged nõudmised tantsijate täpsusele, terviku ilu saavutamiseks. Mu tunded on hetkel veel liiga erksad ja detailidesse laskuvad, aga kui üldistada, siis ajaloolise kostüümidraamana on lavaltoimuv paljutähenduslik ja isegi mitmekihiline ning kõik see on "kohalejõudvalt" tantsitud-esitatud. Aga inimsuhted, mis on seotud inimlike nõrkuste, ehk antud juhul petmisega ja sellest tingitud järeljuhtumitega ju alati ongi keerulised! Seda ei juhtu just tihedalt, kui Eestis saame näha ballettide maailmaesietendusi või värskeid uue koreograafiaga suurmeistrite töid. See on just üks selline võimalus. Soovitan.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Rünno Lahesoo fotod pärinevad teatri FB seinalt):

Õhtused majad

Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.

Kestus 1h 45min, üks vaheaeg

Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale

Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel

Maailmaesietendus Rahvusooperis Estonia 18. märtsil 2022

Muusika salvestuselt. Rahvusooper Estonia kasutab alates 2021/2022 hooajast loomuliku ja dünaamilise kõla saavutamiseks teatrisaalis 22 spetsiaalset kõlarit.

Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana.

„Õhtused majad“ räägib balti-saksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.

KOREOGRAAF JA LAVASTAJA

Tiit Härm

VALGUSKUNSTNIK

Margus Vaigur (Endla)

VIDEOKUNSTNIK

Taavi Varm

KUJUNDUS JA KOSTÜÜMID

Maarja Meeru (Vanemuine)

Lageda laulud - Vanemuine

Alati kui Vanemuine Tallinnat külastab, ei saa jätta võimalust kasutamata, et minna Tartu artiste vaatama-uudistama! "Don Juan", mida pean oma viimase paari aasta suurimaks balleti"lavastuse"elamuseks, etendati samuti Estonia-külalisena. Külalisetendustega tundub, nagu see paneks tegijatele erilise vastutuse õlgadele. Tuleb ju "esindada" Vanemuist...

Sedapuhku siis balleti, ooperikoori ja keelpilliorkestri sümbiooslavastus, Eesti helilooja Tõnu Kõrvitsa ja Hiina lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan'i ühislooming "Lageda laulud". Täpsemalt - ballett on loodud kooritsüklile "Lageda laulud", mille aluseks on Emily Brontë luuletused, tõlgitud Doris Kareva poolt. Lavastuses on kasutatud ka osasid Tõnu Kõrvitsa teosest "Labürindid".

Nagu ikka Estonias, oli ka seekord meeleolu ülev, atmosfäär aupaklik ning grandioosselt pidulik. Parfüümid lendlesid õhus ja publik uhketes riietes. Mingi oma auravõimenduse tõi juurde ka seljataga etendust vaatav Eesti president.

Muusika täitis saali, eesriie liikus eest ja hämaras valguses tulid nähtavale tuules kõikuvate rannamändide siluetid. Puude vahel kivimügarikud... Valguse kasvades, selginesid ka kõikuvad ooperikooriliikmed ja alles mõne hetke pärast ja täiesti üllatusena avastas järsku, et need "kivid" on hoopis balletitantsijad.

Hiljuti, üle pika aja, liitusin ise ka ühe Tallinna kooriga ning nõnda jälgisin ja imetlesin Vanemuise ooperikoori kõrget taset kohe erilise tähelepanuga. Ühel hetkel saabus lavale ka imekauni häälega (ise ka imekaunis) solist Karmen Puis, kelle liikumine oli seatud rahustavaks, justkui haldjalikult aeglaseks. Kooril ja Karmenil olid seljas merekarva kostüümid (kostüümikunstnik Wu Lei), mis lisasid nende häältele mere randauhumise illusiooni.

Kõrvitsa muusika oli suures osas väga tõsine, väljaarvatud mõned viiulitepartiid, mis nagu päikselaikudena korraks ka rõõmsamalt helklesid nendel vahustel merelainetel. Sellepärast meeldisid ka Karmeni soololaulud seal vahel kuidagi eriliselt, et needki mõjusid mitte nii tormiselt, nagu suur osa helist. Koorist tundis ära nii Siiri Koodrese kui ka Alo Kurvitsa ja neid kooriliikmeid oli laval täpselt 30 (+solist) ja helilises mõttes oli koor ikka väga ühtne, kuigi justkui üksindust rõhutades, olid nad seisma asetatud nagu "üksi". Võimas ja kujundlik.

Balletitantsijatest said teistest natuke rohkem esil olla Gus Upchurch ja Raminta Rudžionyte, ent ka Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Maria Engel'i, Hayley Blackburn'i, Alain Divoux'i, Walt Isaacson'i, Arianna Marchiori ja Silas Stubbs'i tundsin teiste seast ära. Tantsijaid oli kokku täpselt 20. Olen siin viimasel paaril aastal päris tihedalt ohanud ja ohkan uuesti - Ohhh, kuidas mulle meeldib praegune Vanemuise balletitrupp!!!

Wang on loonud väga keerulise ja nõudliku koreograafia oma balletile. Näis, nagu eriti meestest üritab ta välja pigistada tõeliselt palju. Võib-olla on naised lihtsalt võimekamad, et ei pannud seda nende puhul nii eredalt tähele või siis hoopis on võimekamad Vanemuise mehed, et neilt saab rohkem "nõuda"? Jäägu see koreograafi teada... Kohati tundusid, ja jällegi eriti meeste tantsude kombinatsioonides rõhutatult kiired ja kiirendatud liigutused ja see, mitte veel 100% sünkroonsus andis aimu, et tegemist on värske lavastusega, kus ka tantsud pole veel täiesti sisse tantsitud, ega "paika loksunud". Samas eks muidugi sellise kõrgetasemelise trupi poolt tantsiti ka need praegu sellistena ära. Samas ei saa mainimata jätta, et naiste puhul ühes lõigus pöörete vahel ei tõstetud jalga näiteks ühtlaselt samale kõrgusele ning see oli silmnähtavalt segane hetk ka muidu ja väga heas vormis meeste... seda näiteks just eriti ühe trio-tantsu lõppedes maha lamama jäädes, hingeldasid kõik 3 nii, et keha vappus... see ongi see selline ülikiire koreograafia tulemus - Wangi tantsude äratantsimine nõuabki lisaks tehnilisusele ka väga head võhma. Kuigi tegelikult need ebatasasused sünkroonis ja ka mõnes muus osas tegelikult terviku vaatamist ei häirinud, see oli lihtsalt hind, mis tuli maksta, sellise nõudliku ja omapärase koreograafia teostamiseks. Tegelik taotlus oli ju ikkagi selgelt näha ja arusaadav. Mõnikord tulebki ja isegi raskusastme hinnaga ikkagi luua sedasi, nagu vaja. Usun, et see arendab ka neid kogenud tantsijaid ning on just sellepärast kindlasti huvitav ning raske tantsija enda jaoks ka tantsida iga kord uuesti.

Tõin siin oma tekstis ka "numbreid" meelega välja, sest matemaatilisust avastasin nii lavastuslikkusest kui ka tantsuseadetest. Ja kui muidu ei reetnud need tantsud vähemalt minule asiaatlikkust, siis just matemaatiliste mängudega visati vast väike, peaaegu aimamatu vihje selle kohta. Kui näiteks tantsisid 6, siis eks jaguneti erinevate partiidega ka 3 + 3, aga mõnikord ka 4 + 2, ent ometi säilis tasakaal või siis oli just nimme saavutatud huvitav tasakaalutus, mis mõjus ka visuaalselt põnevalt.

Visuaalsest kontseptsioonist lavastajaöös rääkides, näis alguses tänu koorile mõeldud trepistikule kuidagi see lavapealne sugugi mitte "lage", nagu lavastuse pealkiri viitab. Kuigi proppe siin ju rohkem polegi... on inimesed, kellest moodustatakse nii meri kui mäed ja muidugi lained, lained, lained... aga ka lendleva liivaga saared (viidates tantsijate kostüümidele)... Ühel hetkel muutub ka see trepistik "laineteks", mis nagu piibellikult kaheks lüüakse... aga sinna lainete vahele ei saabu mitte 1 jumal - vaid mitu tantsijat... Selles stseenis punaste joonte tõmbamine sinna vahele, see jäi minule ebaselgeks... piirangud, mida ise endale seame, aga ei oska neid eest võtta - kuniks tuleb keegi teine ja meid vabastab? Kui seletused on otsitud, siis need ei ole tavaliselt õiged. Eriliselt ilusaks kujunes üks lõik lavastusest, mil keskmes olid ainult solist ja tantsijatest põhipaar. Selles oli suurest lavast hoolimata kammerlikkust ja sõnulseletamatut rahu ning ilu ja aimatavat üksindust.

Muusikajuht Martin Sildose dirigeeritud keelpilliorkester kõlas imeliselt ja nagu nuhtluseks jäin mõnikord nende muusikalisi avantüüre nautides liikuma mõtteradadel kuhugile hoopiski nendega kaasa ja kaotasin mõttelõnga tantsu jälgimisel. Video- ja valguskunst oli oluline osa kunstilisest taustast.

Leidsin sellest teatrielamusest ilu häältest, inimestest, kujunditest, kostüümidest, tantsudest ja muusikast, aga seda kõike neist eraldi. Tervikuna see etendus "minu jaoks" siiski ei olnud. Kõik kokku mõjus liiga kurvameelse ja isegi rusuvana. Mõjutusi on saadud Emily Brontë luulest, loodusest, Eestist ja koreograafi "lapsepõlve" Pekingist ja seda kõike võib siit ühel või teisel moel tunda. Ja ometi on mul kahju, et lauldi inglise keeles. Hiina ja Eesti võib-olla on teineteisele sarnasemadki mingites hingeseisundlikes kujundites, kui võiks arvata, sest see, mida ma vaatasin oli ühest küljest väga eestlaslik. Ja teatavas mõttes ka muusika, mis kõlas aitas sellisel tundel tekkida, aga teisalt jällegi, see keel oli võõristav ning viis vähemalt mind vaadates siiski Eestist kaugele ära, moorlandilikele Põhja-Inglismaa avarustele, kusagile, pigem Brontë Vihurimäe rajatutele, kivistele, lagedatele maadele...

Hinnang: 3 (loodan, et tekstist jäi kokku see tunnetus, mida mõtlesin - meeldisid erinevad komponendid, laulmise mõttes oli juba tase väga-väga kõrge, tantsutehnilises osas on veel kohati arenguruumi, kuigi koreograafia ise on põnev, huvitav ja väga nõudlik. Vaadates võiks valmis olla millekski tõsiseks, looduse pea pühalikkust võrdlemisi rasketes toonides esiletoovaks. Visuaalne pool on pigem lakoonilisem, aga omade kõrghetkedega, eriti meeldisid näiteks kostüümid. Ja alati, alati on mõnus näha Vanemuise balletitruppi, isegi kui kõik veel päris viimseni polnud viimistletud. See pigem näitab, et need on inimesed, kes seal laval tantsivad. Ja tantsivad nad ju väga hästi ja emotsioonetekitavalt. Kestis vaid 10 minutit üle tunni ja see oli ideaalne pikkus, sest nii jäi ühtlasi nii põhjamaiselt kui aasiapäraselt täpne, ilma liialdusteta, aga ka mitte liiga vähesaamise tunne.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Maris Savik'u tehtud fotod):

Lageda laulud

• BALLETT
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 01:15

Helilooja Tõnu Kõrvits
Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos
Lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan (Pekingi Tantsuteater, Hiina)
Lavastaja assistent Feng Linshu (Hiina)
Kunstnik, video- ja valguskunstnik Han Jiang (Hiina)
Valgusmeister Chen Xiaji (Hiina)
Kostüümikunstnik Wu Lei (Hiina)

Osalevad sopran Karmen Puis, Vanemuise balletitrupp, sümfooniaorkester ja ooperikoor

„Lageda laulud” on teekond üksinduse kõige salajasematesse soppidesse – sinna,
kuhu teinekord ei julgegi piiluda.Tõnu Kõrvits, helilooja

Tõnu Kõrvitsa kooritsükli aluseks on Emily Brontë’i pea gootilikult tume poeesia, mis kannab endas õrnu looduskujunditesse tõlgitud hingeseisundeid. Kuidas vormida tähendusi nii, et need paljudele mõistetavaks saaks? Sest mõistmine on tähtis.

Oli üks lumine talvepäev, kui minu jalg esimest korda Eesti pinda puudutas. Krõbe külm ja pimestav lumi tuletasid mulle meelde lapsepõlveaegset Pekingit – selle kauge mälestuse äratas loodus.

Kui kuulsin Tõnu loomingut esmakordselt, tundus see nagu kaugetest silmapiiridest kõnelev poeesia. Ühtaegu ettevaatlik ja külluslik muusika peidab endas nii rõõmu kui kurbust, nii teatraalsust kui ka pühadust – kõike, mis puudutab inimeste südameid.

Emily Brontë’i luulestki leiab looduse. Loodus elab vabana. Inimesed tunnevad armastust ja kurbust langenud lehtedes ja kuupaistes; nende pisarad on ajalikud ja meri ainult ohkab. Kui kõik need justkui seosetud kujundid muusikaks kokku põimida, oleme lähemal just niisuguse vabaduse tunnetamisele, mida meie hingeilm loodusest otsib.
Wang Yuanyuan, lavastaja

Wang Yuanyuani looming on nii erakordne ja silmapaistev, et teda on kutsutud külaliskoreograafiks New Yorgi Balletti, Hongkongi Lavakunstiakadeemiasse, Taani Kuninglikku Balletti ja Shanghai Balletti. Lisaks Pariisi rahvusvahelise tantsufestivali parima tantsija auhinnale on ta võitnud parima koreograafi tiitli rahvusvahelistel balletikonkurssidel Varnas (Bulgaaria), Jacksonis (USA), Moskvas, Shanghais ja mujal, mis teeb temast rahvusvahelisel areenil ühe enim tunnustatud Hiina koreograafi.

Esietendus 28.09. 2019 Vanemuise suures majas

Nii rõõm kui kurbus, nii teatraalsus kui ka pühadus – kõik, mis puudutab inimeste südameid.

Romeo ja Julia - Vanemuine

Nüüdseks on juba natuke aega kulunud, kui seda Vanemuise "Romeot ja Juliat" Estonia külalisetendusena nägin. Tavaliselt emotsioonid lahtuvad sellise aja peale ning tükk suures osas isegi ununeb. Kuid selle etendusega pole see sugugi nii. Õigemini, eks muidugi kõik erinevad tunded, mis mind kohe siis valdasid kui eesriie sulgus, ei ole vast ehk enam nii "erksad", kuid selle eest on teatrielamuse väärtus hakanud minu jaoks hoopis tõusma, mitte nagu tavaliselt, mil ajas mälestuste tuhmudes ka elamused natuke tuhmuvad. Tõeliselt eriliste elamustega, mille tõelisest väärtusest kohe võib-olla arugi ei saa, aga kui lased sellel enda sees küpseda, siis tõusevad pinnale need mingid eriti mõjunud mõtted, üllatused, avastused ja hakkavad kummitama ning täiesti suvalistel hetkedel meelde tulema... Näiteks on teatud fragmente, mida suudan silmade sulgedes veelgi endale silme ette manada... Toon siin tervikuna ära selle esmase emotsiooni, mille kohe pärast etendust üles kirjutasin. Lisan vahele ka täiendavad mõtted, mis toona tekstist välja jäid ja mida praegusel hetkel veel oluliseks pean:

Aaaaah.... Prokofjev!!!!
Tema "Romeo ja Julia" põhimotiiv - klassikalise muusika üks tähtteoseid... Iga kord tulevad külmavärinad!
Vanemuise orkester, kes ilmselt ei olnud Tallinnas terves koosseisus või igatahes mitte suure täismahulise sümfooniaorkestrina (mille esituses seda on ka olnud varemas elus õnnelik juhus kuulata), ei olnud võib-olla niiiiii mahlane, tihke, intensiivne ja "raske", vaid hoopis õhuline ja kerge, mida sellelt "lemmikpalalt" võib-olla ei oskaksi oodata, aga see toimis. Ja toimis üllatavalt erilisena, tavalisest teistsugusena. Mõnikord ongi nii huvitavam, kui oled harjunud mõnda (tihedalt kuulatavat) muusikapala kuulma.

Petr Zuska on Vanemuise trupiga lavastanud Shakespeare'i ja täna näidati seda ka Tallinna-rahvale. No absoluutselt kõik tundusid olevat saalis- Estonia teatri direktor Aivar Mäest balletikorüfeede Mai Murdmaa ja Tiit Härmini välja. Eks see ole ju suur sündmus ka - uus Romeo ja Julia meie teatris!

Vanemuise balletitrupp on viimasel ajal niiii heaks saanud. Laval selles lavastuses ka trupist mitmed minu lemmikud Alain Divoux (Romeo), Hayley Blackburn (ma ei tea kedagi, kes Eesti balletimaastikul praegusel hetkel paremini Juliaks sobiks!) ja Matteo Tonolo (ehheee, sobiv - itaallane! aplausi ning publiku kisa ja trampimiste järgi näis, et tänase etenduse üks suurimaid publikulemmikuid)... ning minu jaoks võrdlemisi hiljuti avastatud Tarasina Masi, kes seekordse Kuninganna Mab'i - saatanliku kehastusena mängis ja tantsiski oma sähvaka blondi parukaga end mu südamesse jäädavalt. Wow! Lisaks avastasin veel ühe uue huvitava tantsija- Jack Gibbs (Tybalt'i rollis). Seekordsed balletirollid nõudsid üsna palju ka dramaatilist panust, sest jutustada tuli ju väga konkreetset "lugu".

Väga meeldis ka tausta balletitrupp - nii ühtlane, nii täpne, nii sünkroonis. Lavastaja-koreograafi Petr Zuska't kiidaks uudse lähenemise eest, aga koreograafilises mõttes - kuigi tantsud olid intensiivsed ja naudingut pakkuvalt ilusad, oli seal siiski koreograafilisi üllatusi ja wow-momente vähe. Oli paar korda kui hüppe ja tagantpöördega Alain-Romeo jalga õhus tahapoole tõstis, aga sellist pööretega hüppeid või üldse vōimsaid hüppeid, tantsulisi kompositsioone, mis tekivad tantsijate paigutusest, rääkimata nende kompositsioonide ühest teiseks muutumise koloriiti ning erinevaid seeriaid praktiliselt polnud, mis koreograafilises mõttes ahhetama paneksid. Võib-olla see on ka minu kui võrdlemisi võhiku kompleks, et ma neid alati ootan ja silmadega järge ajan, et need mingil juhul kaduma ei läheks... ja kui midagi ootad ja ootad...

Seevastu oli lavastuslikke kompositsioone ja eriti koostöös kunstnikuga väga ilusaid just lavastuslikke momente. Ja sellises - tugevama looga balletis, kus on mitmeid dramaturgilises mõttes sisulisi kihte, võib-olla see koreograafia peabki olema teistsuguse lähenemisega... ehk pisut rohkem nö. klassikalise balleti poole kaldu. Pole ju vaja, et "lugu" millegi alla upuks või tähelepanu keskmest ära kaoks. Tants on siin pigem toetav, mitte otseselt "tantsuga jutustatud" lugu. Ja minule meeldib nii ka...

Kuna seekordne lavamaailm selgelt ei olnud nö. originaal- Romeo ja Julia ajastus, siis pigem tekkis minul hoopis korduvalt assotsiatsioon USA 1961.a West Side Story filmiga. Mingi teatav tundeline esteetika paralleel. Igatahes olen rahul, sest sisuline lähenemine oli uutmoodi, ehk tuttav lugu, aga hoopis teiste ja huvitavate nurkade alt, nimelt kuninganna Mab'i ja Isa Lorenzo, justkui saatanliku ja jumaliku poole vastuseisu läbi jutustatud. Muidugi on siin see oluline mürgi-stseen ka sees ja nii mõni teinegi pidepunkt, aga siis jällegi tantsib sisse Mab ja mõjub ning mõjutab loo natuke nihkes teistsuguseks muutumist. Väga põnev!

Ja tantsijad on ju kõik täiesti jumalikud. Õige pisut jäi teatud nõksudest mulje, et Estonia põrand oli täna libe, aga nii professionaalselt oldi sellest üle, et see oleks justkui hoopis tiivustanud tantsijaid mingi lisasärtsuga!

Kunstniku Jan Dušeki loodud metallkarkass lava külgedel ning seda filmilinal jätkates tagaseinal, andis mitmetes stseenides lavasügavust ja erilist ruumilisust juurde. Efektsed olid ka mõned teised tagaseinal nö. filmiliste vahendite abil tehtud lahendused.

Taustatrupi ühistantsudes oli mingi eriline power sees ja ülitäpne sünkroonsus - oli braavo-hüüet väärt! Pavel Knolle kostüümid mõjusid pigem tagasihoidlikena ja tähelepanu nendele eriti ei liikunud - meeldegi tulevad praegu vaid fotosid vaadates, aga seda mõtlesin küll vaadates, et tantsijate jaoks kindlasti funktsionaalsed ja mittehäirivad. Kuid mingis mõttes sellele muidu värvideta lavale andsid just tantsijad oma kostüümidega värve - st. täpsemalt taustatrupp, ehk just Capulettid ja Montecchid... Ka Romeo ja Julia olid üsna värvitud - nemad lõid need ettekujutuslikud värvid oma armastusega... ning Mab ja Lorenzo rõhutatult vastavalt valge ja must... Ja just see, et paha oli valge ja hea oli must, andis omakorda psühholoogilist sügavust ning tõlgendus- ja mõtteruumi juurde.

Hinnang: 4- (Ühe küllaltki pühendunud draamaetenduste-fanaatiku ning balleti suhtes tihti just dramaturgiast puudust tundev teatrivaatleja sai siit balletist küll selle kätte, mida vajas. Terve aasta TOP100 teatrielamuste sees on ka "Romeo ja Julia" olemas, millisel kohal täpsemalt, see selgub juba üsna pea. Kuigi koreograafia suhtes oleks soovinud mingeid efekte kõvasti rohkem, aga nende puudumise korvas täiesti kõrge tehniline tantsijate tase ning väga tugev ning originaalne nägemus/lugu vanast tuttavast klassikast.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Maris Savik'u fotod):

Romeo ja Julia

• BALLETT
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 02:25

Helilooja Sergei Prokofjev
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Koreograaf ja lavastaja Petr Zuska (Tšehhi)
Kunstnik Jan Dušek (Tšehhi)
Kostüümikunstnik Pavel Knolle (Tšehhi)
Valguskujundajad Petr Zuska, Pavel Dautovský (Tšehhi)

Vanemuise balletisolistid ja trupp
Vanemuise sümfooniaorkester

Romeo: „ Kuid tõttki saame teada une läbi.“
Mercutio: „Sa usud? Nägid kuninganna Mabi?“

Mis juhtub pärast seda, kui Romeo näeb kuninganna Mabi unes? William Shakespeare’i kirjutatud traagiline ja siiras armastuslugu on juba sajandeid publiku südameid võlunud. Sergei Prokofjevi ballett „Romeo ja Julia“ aga alates 1938. aastast, mil toimus maailmaesietendus Tšehhoslovakkia Rahvusteatris Brnos. Sellest ajast on Shakespeare’i vaimustav teos ehtinud pea kõiki maailma suuri ja väiksemaid balletilavasid.

Esietendus 29.09.2018 Vanemuise suures majas
Maailmaesietendus 14.11.2013 Tšehhi Rahvusballetis

Don Juan - Vanemuine

Kui öelda ühele minusugusele tavalisele eesti mehele sõnapaar ehk nimi Don Juan, siis esimeseks tuleb meelde Arvo Kruusement'i film "Don Juan Tallinnas". Teiseks tuleb meelde 9nda klassi lõpuekskursioon Veneetsiasse, kus käisime vaatamas ka Casanova vangikongi... "Ohete Sild" ja muu sinna juurde kuuluvaga... Aga Casanovat ja Don Juan'i ei maksa segi ajada. Don Juan on fiktiivne tegelane, kes pärineb Hispaania kirjandusest, kuigi seda "naistevallutaja" arhetüüpi on kasutanud (ka Don Juan'i nime kasutades) paljude riikide kirjanikud ja muud loomeinimesed. Casanova on päriselt elanud inimene. Vahet tehakse ka selles, et Casanoval olid ka tunded, aga Don Juan oli lihtsalt võimu peale väljas - rikas mees, kes vallutas naisi vasakult ja paremalt, lihtsalt lõbu pärast ja naiste tunnetega mängides, neist tegelikult vähimatki hoolimata. Kuigi eks neid teooriaid ole palju ja erisuguseid, see siin on minu oma.

Tundub, et itaallasest lavastaja Giorgio Madia on andnud Vanemuise Don Juanile oma itaallase "touch"-i juurde, ehk teinud temast küll natuke inimlikuma, ent ometi võrgutaja, kes ühelt südamevallutuselt teisele liigub. Saatanlik Diavolo on kui Don Juan'i sisemine deemon, kes teda halbadele tegudele lükkab, samas ka kui eradiseisev kõrvaltegelane - saatan ise, kes teda kimbutab ja põrgusse kisub. Huvitav duaalsus ja annab igale vaatajale võimaluse tõlgendusteks.

Don Juan lendabki liblikana naiselt naisele - mida võimatum vallutus, seda väljakutsuvam ja põnevam mehe jaoks... isegi nunnakloostris õnnestub tal üks pattude lunastaja, oma sarmiga uuesti eksiteele meelitada. Valimata vanust, valimata seisust, mõtlemata naiste hingelisele seisundile või olukorrale... Võim nii naiste üle kui ka võim seeläbi nende naiste meeste üle - Don Juan on "võitja" - võidab nii naiste südamed kui mehi, kelle naised teda oma meestele eelistavad. Jahti pidada pole eriti vajagi, sest naised kukuvad juba lihtsalt tema maine ees selili pikali jalad harki oma "vallutajat" vastu võtma... labane liialdus? Ei, nii see ka selles balletis toimub...

Lavastuslikult on see minu nähtud ballettidest üks fantaasiarikkamalt mängulisemaid. Hiigelpeegli kaudu lavastatud "majaseinal ja akendel turnimise stseen" on alguses päris efektne kui ühel hetkel siiski enam ei allu gravitatsioonseadustele ja tekib väike segadus (võib-olla oli see ainult Estonia külalisetendusel nii?). Kuigi sellel pole tegelikult eriti palju vahet, sest teostusest tähtsamaks tõuseb idee... Peeglit kasutatakse ka siis kui saatan maa alt maa peale tuleb ning oma "musta võimu" musta kangana levitab, et sellesse vangitseda patused, kes on vaja maa alla kaasa viia... Peegelfiltri läbi saab see kõik maagilise võimsusenoodi juurde. Ja kogu stseen (nagu mõni teinegi veel) mõjub nagu õudusfilm!

Saatan - Diavolo, kes tõusebki vast ehk olulisimaks tegelaseks kogu lavastuses... igatahes varastab Brandon Alexander kogu show peaaegu endale (ka hiljem teatrist lahkudes kahisesid inimesed garderoobis riideid oodates, et just tema oli laval kõige tähelepanuväärsem) - lisaks temaga kaasaskäiv imeilus viiuldaja Linda-Anette Verte moodustasid efektse power-duo - kaunitar ja koletis (Diavolo on kui "koletis" oma grotsesksete, kuid samas jällegi fantaasiarikaste kostüümide tõttu) - inimeste hingedega viiuldaja ja viiuliga viiuldaja, määravad koos muusika - ideaalne paar - väga hea leid ja lahendus lavastajal! Kuid neid show-varastajaid oli teisigi. Brandon haaras endale tähelenu kui tema oli laval, ent huvitavaid tantsijaid oli veelgi. Ma pole eriti tuttav Vanemuise balletitrupiga (veel), aga varasematest kogemustest ootasin Matteo Tonolo ja Mirell Sork'i etteasteid. Mirell oli seekord taustategija, aga Matteo üks peaosalistest - Don Juan'i teenijapoiss (Don Juan Tallinnas filmis oli selle tegelase nimeks Florestino ja mängis Lembit Ulfsak). Matteo tantsus on olemas see x-factor, mis samuti tähelepanu endale tõmbab. Kuigi tantsutase oli kõigil põhitegelastel peaaegu ühtlaselt hea. Don Juan'i rolli Alain Divoux tantsis ju teistega võrdselt, võib-olla oli isegi tehniliselt üks võimekamaid ja perfektsemaid, aga ometi jäi Don Juan'i rollitäitmine kuidagi tagasihoidlikumaks ja mõjus vähema sisemise põlemisega. Sümpatiseerisid väga kõik Don Juan'i "vallutused" ja eriti neist Elisat mänginud Yukiko Yanagi. Kuigi tal on ilmselt balletitantsijana sama mure, nagu äsja Estonia esitantsijana lõpetanud Eve Andrel, ehk pikkus, kuid täpselt nagu Evegi - omades karakterit ja karismat võib paljugi sellega tasa teha. Minu jaoks oli just Yukiko selle etenduse huvitavaim naistest. Veel üks minu Vanemuise suurematest balletilemmikutest - Maria Engel, kelle kanda oli Donna Elvira roll, ei pääsenud seekord üldse mõjule. Kui ma poleks teadnud kava järgi, et see on tema, poleks ma ilmselt (8ndast reast) arugi saanud. Küll aga üllatas Tarasina Masi Donna Isabellana. Üllatas selles mõttes, et ma pole temale varem eriti tähelepanu pööranudki, aga siin Don Juanis ta puhkes õide ja tantsis end mällu. Donna Anna, ehk Amy Bowring'u tants oli ilus, kuid nagu Maria Engel, seekord Estonia laval ta esitus ei mõjunud nii, et tema partiist midagi eraldi välja tuua. Janek Savolainen'ile on draamades näitlemine tulnud ilmselgelt kasuks, sest Komtuurina mõjus ta ekspressiivsemalt ning oli üks väheseid, keda minusugune balletti kahetsusväärselt harva külastav inimene laval ka ära tundis. Koreograafilises mõttes polnud tema roll küll huvitavamate seas.

Solistid olid kõik väga tasemel, nende tantsudest tehnilisi apsakaid otsida on lausa mõttetu (maandumine siin ja toetav lisasamm seal - las need jäävad tantsijate enda südametunnistusele, oli ka üks nähtavam äpardus, aga tervikut see ei mõjutanud). Esietendus oli ka juba 2 aastat tagasi, seega on see lihvitud viimase peale ideaalseks. Küll oli alguses veidi hüplikkust (võib-olla režii tõttu), tantsud või õigemini lavastus ei voolanud ja kogu tegevustik oli umbes 10 minutit lavastuse algusest konarlik. Ei tea, kas midagi oli valesti lava taga või juhtus midagi, millest tegelikult lavale paistis ainult teatav segadus ja ärevus lavastuse kulgemises. Ma ei saanud ka tantsijate-tegelastega kontakti enne kui alles tasapisi alates pärast "seinalronimise" stseeni, Diavolo mängu sisenemisest... riburada ka teistega.

Kogu kunstiline kujundus (stsenograaf Cordelia Matthes) ning eriti kostüümikunstnik Bruno Schwengl'i commedia dell'arte'likud suure ninaga maskid, mis nii nais- kui meestantsijatel nii üht kui teistpidi ninad üles ja alla "strateegilises kohas" olid, et ma alguses vaatasin, nagu tegemist oleks meessuguelunditega - kellel püsti kõva ja teistel jällegi longus. Ma pole nii palju "neid" kunagi elus näinud... muidu ju ei vaata "sinna kohta"... Ühes stseenis tundus, nagu Diavolo tantsiks ja olekski päriselt alasti! Lisaks tema paljad tagumikukannikad kui tal saatana kikkis sabaga kostüüm seljas oli, mille jalaosad jätsid kitselike reite mulje. Provokatiivne oma grotesksuses, aga samas ikkagi kunstiline ja "teistmoodi". Paljuski ilmselt nende kostüümide pärast seda "farss"-balletiks on nimetatudki... Kui just seda, et moderntantsulikke liigutusi oli siin-seal sisse toodud ei võiks ka natuke farsilikuks komponendiks pidada... Muide, lisaks sarnastele tegelaste nimedele, oli ka siin, nagu Don Juan Tallinnas-filmis "liikuv raudrüü" :)

Koreograafilises mõttes on palju tantsudele lisaks olevale liikumisele rõhku pandud. Seda põnevam muidugi ja tunduvalt mitmekülgsem tavalise klassikalise balletiga võrreldes, ent selle hinnaga muidugi, et see natuke aitab kaasa mõnevõrra häirivale hakitusele. Kuid just näiteks nö. pesuehtsa "põneviku" poolele kandudes olid mõned huvitavad liigutused abiks - näiteks lõpu eel seinal rippudes värisemine-tõmblemine - efektne!

Veel panin tähele, et kui tavaliselt meeldivad minule rohkem soolod ja Pas de Deux'd, sest nendes saab rohkem karakterile keskenduda, siis Don Juani nö. "trupi-osad" olid koomilised ja lahedalt lavastatud ning märkimisväärselt põnevad, neile sekundeerisid ainult tantsud kus Brandon Alexander osales ja mõned Matteo, Tarasina ja Yukiko lõigud.

Valgusrežii oli tase täiesti omaette, värvidest pääses võidule donžuaanlik roosakas lilla ja deemonlikult pahaendelised musta-hallid toonid, kõike katmas igatsuslik sinine - Don Juan ju murdis südameid - kahju nii naistest, keda ta vallutas kui ka meestest, kelle elu ta rikkus nende armastatute pea segiajamisega. Oli hetki kui suur lava andis vajalikku võimsust, aga oli hetki kui oleks tahtnud, barokkteaterlikku ja lopsakalt sisustatud buduaari-efekti, ehk kui seda väiksust ja intiimsust oleks kuidagi suudetud ka tekitada. Lavastus on väga dünaamiline ja ega kõik muidugi ei saagi ühele lavale.

"Unexpected!" ütles välismaalasest härrasmees etenduse lõppedes minu selja taga ja just "ootamatus" lavastuslikus mõttes oligi Madia balleti kõige suurem tugevus, millele andsid tiivad naljakalt huvitavad kostüümid ja Brandon Alexander'i Diavolo ning Linda Anette Verte viiulimäng.

Hinnang: 3-4 ("3" üldisele tervik teatrielamusele võrdluses aasta lõikes nähtud lavastustega, kriitika rabeda alguse ja vähestele koreograafilistele wow-hetkedele, ehk siis just ahhetamapanevaid allegrosid oli vähe, "5" lavastuslikele efektidele - peegel, Diavolo/viiuldaja mittetantsulised liikumised, Brandonile, Matteole, Linda-Anette'e, trupile, kostüümidele ja valguskunstnikule ning "4" tervikule balletina. Tundub, et minus siiski elab väike balletomaan, kes vajab ka selliseid elamusi, rikastamaks draamavõidulist teatripilti. Lavastaja on hellitanud vaatajat väga mitmete põnevate lavastuslike (mitte koreograafiliste) tipphetkedega, aga see jättis vahe-üleminekud kas just igavaks, ent segavalt tühjaks. Stseenide üleminekutes oli takerdumisi, eriti etenduse esimeses pooles, aga see oli ilmselt tingitud "külalisetendusena" mängitud etenduse tõttu. Igal juhul soovitaks seda vaadata ka balletikaugematel inimestel, sest tugeva, kaasakiskuva ja selge süžee tõttu oli tantsust aru saada lihtne ning sellest naudingu saamine mitmete lavastuslike efektide abil garanteeritud. Huvitavalt ja kas just farsilikult, aga pigem commedia dell'arte'likult koomiline, kuid üllatusena sinna vahele ka trillerlikult põnevad stseenid. Esteetiliselt ilus, ent seda groteskselt muigamaajavate kostüümide kaasabil. Vaataks veel teinegi kord!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed, Alan Proosa tehtud fotod):

Don Juan

• BALLETT
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 01:40

Helilooja Christoph Willibald Gluck
Lavastaja–koreograaf Giorgio Madia (Itaalia)
Dramaturg Annegret Gertz (Saksamaa)
Kunstnik Cordelia Matthes (Saksamaa)
Kostüümikunstnik Bruno Schwengl (Austria)
Valguskujundajad Giorgio Madia (Itaalia), Tõnis Järs

Osades Alain Divoux (Don Juan), Matteo Tonolo (Zanni), Brandon Alexander (Diavolo), Maria Engel (Donna Elvira), Amy Bowring (Donna Anna), Tarasina Masi (Donna Isabella), Yukiko Yanagi (Elisa), Lawrence Massie (Don Ottavio), Janek Savolainen (Komtuur), Matthieu Quincy (Carino) jt.

Giorgio Madia ballett-farss

Don Juan on Euroopa kultuuriajaloo ilukirjanduslikest tegelastest üks silmapaistvamaid.
Giorgio Madia jaoks on don Juan teatraalne kuju, kelle müüt sisaldab hetke kaduvuse mõistmist – don Juan on andekas mängur ja erootilise maagia meister, tema liiderlikkus, mis põlastab moraali, sotsiaalseid ja religioosseid reegleid, on ligitõmbav.
Silmapaistvalt isikupärase kunstilise käekirjaga Giorgio Madia näitab meile legendi nüüdisaegses vormis – vastupandamatult võrgutava ja intiimse barokkteatrist mõjutatud lavastusena. Ta on saanud inspiratsiooni Christoph Willibald Glucki (1714 – 1787) ballett-pantomiimist „Don Juan” (1761), esimesest lavastusest, kus loo sisu kandis põhiliselt tants. Madia „Don Juan” on täiendatud Glucki kaasaegsete heliloominguga ja katkenditega Glucki enda ooperist „Orpheus ja Euridice“.
Lavastusel on külluslikud, isegi provokatiivsed kostüümid ja kujundus. Suur trupp laval muudab võrgutamise kauni kunsti vastupandamatuks balletikogemuseks. Elujõuline ja humoorikas commedia dell’arte traditsioon mängib pealiskaudsuse, iha ja ajalisusega ning peab ütlema, et kirest ja hetke kaduvusest kantud barokivaimu saaks vaevalt täpsemini väljendada.

Annegret Gertz, dramaturg

Maria Engel on Eesti teatri aastaauhindade balletipreemia laureaat 2017 – osatäitmiste eest lavastustes „Klaver“, „Don Juan“ ja „Lumekuninganna“ (Teater Vanemuine)

Esietendus 29. oktoobril 2016 Vanemuise suures majas
Maailmaesietendus 21. juunil 2014, Staatsballett Berlin, Komische Oper Berlin