Savvusanna sõsarad / Smoke Sauna Sisterhood (Eesti 2023)

"Savvusanna sõsarad"

Režissöör ja stsenaariumi autor: Anna Hints

Dokumentaalfilm 2023
IMDB hinnang: 9,1 (16 hääletajat)

Minu hinnang: 8,5 (IMDBs ümardasin 9)
See välkarvustus ilmus ka instagrammis mõni päev tagasi: https://www.instagram.com/danzumees/

Eesti dokfilm, Anna Hints’i “Savvusanna sõsarad” (režissööri täispika dokfilmi debüüt), sai esilinastuse Sundance'i Filmifestivali täismüüdud kinosaalis. Filmitegijad tervitasid kohalikke etnolauluga. Peale filmi Q&A-le jäi väga palju inimesi ning agaralt kasutati ka küsimuste esitamise võimalust meie filmitegijatele. Muuhulgas küsiti seda, et kuidas meesoperaatoril sulandumine läks ja kui raske saunatemperatuuris filmimine oli (kasutati igasuguseid jahuteid, näiteks jääkotte keha ja kaamera vastas... aga midagi läks ikka katki ka), mitme saunatamisega film tehti (7 aasta jooksul u.50ga, seega palju jutte jäi paratamatult filmist välja), kus kohast leiti naised (osa olid Anna tuttavad, aga osalt ka võõrad, kes tulid-tahtsid ise osaleda) jne. Keegi mees küsis, et kas oli oluline näidata naise veritsemist (Anna läks tsipa põlema, ent suutis jääda viisakaks ja meeldivaks). See film edastabki kõike väga loomulikult, on kooskõlas looduse, inimhingede ja -kehadega ning menstruatsioongi on ju looduse osa! Lisaks oli oluline režissööri jaoks näidata aastaaegade ringlevat vahetumist ning minu kui vaataja jaoks tegelikult lisas see omakorda filmile mõtestuse, et aastad ja aastaajad vahelduvad, kuid saunas käiakse (aasta)ajast hoolimata, ikka sellepärast, et nii oma keha kui vaimu puhastada… ja seda ju nüüdseks juba sajandeid. Kuid kahtlemata andsid sellised "saunast väljas" kaadrid veel omakorda just filmilist ilu ja vahelduvust…ja just nimelt ILUSAD olid ka need valitud kaadrid. Näiteks kuidas naised jääauku lähevad või hullavad lumes, aga ka suve rohelus, milles saun asus. Ning muidugi ka saunas sees ei jää kaamerasilmal pisut kunstilisemgi ilu märkamata (lisaks muidugi naiste kehade ilule), oli selleks siis see kuidas vesi tilgub juukseidpidi või kui visuaalpoeetiliselt pestes-kallates kehalt piisad laiali pritsivad.

Tekkiski tõesti "saunasolemise-tunne" ka läbi ekraani, sest polnud sugugi raske (sugupoolest hoolimata) end sinna õeskonda manada. Jah, mehena  ju ise nii täpselt kõike seda, millest nad seal räägivad, oma kehaga tunnetada ei saa, aga need saunajutud on universaalsed ja meid kõiki (ka ligimestena) puudutavad. Sugugi pole need mitte vaid meestest, kaugel sellest, kuigi ega meist ka nii ühe või teise, lõbusa, armsa, vahva, kurva või hirmsagi vaatenurga alt päris mööda ei minda.

Öeldakse ju, et tabuteemasid enam pole, aga naistel tulevad ikka päris mitmed sellised sügavamad ja eluliselt erilisemad siiski jutuks, olgu selleks siis vägivald, abort, seksuaalsus, suhted ja haigusedki. Kõik niivõrd mõjuvad, sest nende taga on PÄRIS inimesed ja PÄRIS juhtumised.

Lisaks saunale ja saunajuttudele ning kogu- või sõpruskonna tundele, on film ka kui monument eesti naistele. Ilusatele, väe, võlu, vaimu ja valudega naistele, kellest ekraani kaunistab (ja peamiselt ihualasti…võiks öelda isegi hingeni alasti) vaid väike osa meie naistest, aga neid tundeid ja lugusid teavad-tunnevad otse või riivamisi enda ja oma lähedaste eludest vast kõik... mehedki. Ent ikkagi on need harukordsed, sest on just jutustaja elu omapäradega.

Argimaagia, mis tänu inimese erakordusele pole sugugi nii argine. Sauna loitsimised, rituaalid (näiteks soolaga puhastamine, vihtlemised jne). Ahmisin vaadates ja muudkui imetlesin ning elasin kaasa. Imelised naised elavad me ümber. Pinnale paistab vaid see, mida tahetakse-lastakse, aga saunahigistamist jagades, oleme kõik vennad-õed. Tihti ei mõtle sellele, kui palju vägivalda on suhetes või kui palju alkohol mõjutab inimelusid, kui enda jaoks need teemad on võõrad. Kuid kui kuuled ühelt ja teiselt, siis nagu silmad avanevad ning aimad ning oskad hinnata palju paremini, mis enda elumullist väljaspool toimumas ning neid kurvemaid ja näiliselt ebaharilikke asju üldsegi mitte vähe! Näiteks kuigi tean, et mu endagi ema on abordi teinud, ent see film just sellestki kohast avardas vaadet, mis tegelikult (ja paljude) naiste eludes toimub.

Kusjuures jäi tunne... ja kuigi nägu ei näinud (nägusid ongi siin näha vaid peamisel "saunanaisel” + lõõtsamängijal + veel vaid mõnel üksikul naisel), et režissöör ise oli ka filmis üks jutuvestjatest. 

Megasuur vaatamise ning ühtlasi saunatamise kaasategemise soovitus kui see märtsis Eestis ka kinodesse saabub! Annab võimaluse väga mitmeti suhestuda nende naiste lugude ja eludega ning samaga oma ja varem kuuldud juttudega paralleele tõmmata, nüansse võrrelda, tunda seda, mida need inimesed ekraanil tunnevad või on tundnud ning ühtlasi oma enda maailmanägemust läbi teiste inimeste kogemuste avardada. Nii teemade kui visuaalse ja muusika sümbioosiga väga mitmekülgset mõttestikku ning "elu ilu ja valu" pakkuv film, olgugi või pigem nimme sellepärast, et kõik jutuajamised ning -vestmised peamiselt just saunalaval aset leiavad. Suurepärane idee ja teostus!

Karaokeparadiis/Karaokeparatiisi/Karaoke paradise (Soome 2022) - Pöffipäevik 2022 - 2.film

Režissöör/Stsenaarium: Einari Paakkanen

Dokumentaalfilm

IMDB hinnang: 7,6 (55 hindajat)

Minu hinnang: 8

Soome 1h16min kestev dokfilm inimestest ja nende laulurõõmust tõestab, et selleks, et mõjuda vaatajale ning rääkida mitmetest olulistest teemadest ei ole vaja pikka oopust. Kui "sõnum" on olemas ja osatakse seda edastada, siis piisab ka lühemast ajast. Mis omakorda, kui ongi tõesti hea film, jätab isu ja igatsuse, et oleks võinud pikemgi olla! Ja see on hea tunne, mis tõstab ja tõestab filmi väärtust.

See südamega film näitlikustas tegelikult väga erinevatest eludest tulevate inimeste (ent ilmselt me kõik oleme ju mingist otsast ka natuke katki) vaimse tervise teemad ning ühtlasi kuhugilegi kuuluvuse olulisuse. Kohati muheda huumoriga, siis jälle pisarateni liigutav. 

Naljakate kohtade põhisüüdlane on üks oma garaažis isiklikku - sõpruskonna karaokeklubi - kahe teise vanamehega pidav mees. Kõik nad otsivad naist ka ja kuna 1 neist, kes selle leiab, on hea lauluhäälega ja käib ka avalikes karaokekohtades laulmas, siis 1+1=2. Isegi Tinder meeste arvates pole Karaokebaariga võrdne “naisteleiukoht” :) See tõstab ka üheks selliseks filmi olulisemaks "sõnumiks" just selle, et kui tunned üksindust, siis sellest pääsemiseks tuleks maailmaga ühendust otsida. Kui Sul on jalad ja suu, siis just karaoke ongi 1 võimalustest. Ja isegi kui jalgu pole, saab seda ka läbi interneti. Sotsiaalvõrgustikud internetis pole olulised ainult pandeemia ajal, vaid ka inimestele, kes mingil muul põhjusel ei saa või suuda kusagile "kohale minna", 

Kurbust ja üksindust leiab tegelikult ansoluutselt kõigist dokis osalenud inimeste-karaokesõprade eludest, ent kõigil neil on läbi teiste inimeste ja ühtlasi läbi karaoke ka väljapääs. Just seda ilmselgelt rõhutamas ka erilised tiitrid osalenute kohta filmi lõpus. 

Vaadates tiksus peas enda 8 aastat Soomes elamist. Midagi vägagi oluliselt tabavat on suutnud Paakkanen oma kaamerasilma sisse vangistada, mis seda westernilaadset, ainult, et antud juhul ju northern'i on Soomes kui maas (muide soomlastel on eriline westernite lembus ka veres või emapiimaga saadud!). Kuid ühtlasi ka karaoke kui nähtuse, kui subkultuuri osav portreteering. Ise elus vaid korra seda julgenud proovida ja irooniline, aga siis kui juba Eestisse tagasi kolinud, juhtuski see hoopiski Helsingis! 

Eks karaoke-laulmine ole eneseületus igaühe jaoks, kes pole harjunud esinema ja eriti veel seda oma lauluhäälega tegema. Film annab justkui õigustuse ja vast pisut julgustki juurde, sest ega suurem osa neist karaokelõõritajatest pole ju teabmis erilise laulhäälega, et mitte öelda, ei omagi üldse lauluhäält. Kuid see on üks hea võimalus end proovile panna. Karaokelaulmine on ikka eelkõige iseendale ning oma lähedastele - sugulastele ja sõpradele. Ühtlasi on see ka just nende lähedaste ja sugulaste-sõprade võimalus näidata oma hoolivust, lugupidamist ja armastust sellele "lauljale" - toetades, julgustades, kiites ja eelkõige võimalusel oma kohaloluga olulistel hetkel hoolivuse tunde tekitamisel. Ise olen seda tunnetanud näiteks Eestis rahvajooksudel osaledes. Pikamaajooksjad on sõpruskond, kellel on ka alati teemasid, millest omavahel rääkida. Ja selleski subkultuuris osaledes leiab endale palju ning väga erinevaid, elu õpetavaid ja iseenda elu rikastavaid sõpru. Me inimesed oleme sotsiaalsed loomad, see on osa meie vaimsest toidust, osa meie vaimsest tervisest. 

Dokfilmid, kus kuuleb palju ja erinevat muusikat, tõsi, suurem osa on siin soomlaste vanainimeste humppa, aga ka oma soome-nooruspõlve "Viidestoista yö" ja mõned uued avastused ka, nagu näiteks kurbilusate sõnadega "2080-luvulla" ja "Kuussa tuulee", mis muide filmi kahe noore naise hingest hinge jutuajamise otsa a capella laulduna tundus veelgi parem ja just refrääni meloodiamängu ning sõnade esiletulemise mõttes mõjuvamgi kui täis bändimuusikataustaga originaal:

"Tartu kädestä käteen,

Laula sielusta sieluun

Kasta varpaat kylmään veteen,

Hyppää täysillä joutsenlauluun

Sillä sinä ja minä, niin elävinä

Pystymme kuulemaan,

Jos kuussa alkaa tuulemaan..."

Suisa ootamatult meelelahutuslik + kaasakiskuv + mõtteid äratav film! Päris inimeste elud, päris inimeste rõõmud ja mured (lapse kaotanud noore paari koht liigutas pisarateni), on päriselt vaatamist-kogemist väärt!