Esmaspäev, 19. juuni 2017

Tanel Ting - intervjuu 2.osa


Sissejuhatuseks tahaks veel öelda neile, kes Taneliga ise pole kohtunud-rääkinud, siis minule jättis ta sügava ja tundliku kunstnikuhinge mulje (üldsegi mitte see, kes ta Alexina laval on... või kui siis ainult mõnel hetkel). Üllatas väga, et ta oli nii usaldav ja veelgi rohkem üllatas, et ta ühest küljest on maalt pärit ja armastab väiksemat kogukonda, ent ometi võttis ette ja põrutas Austraaliasse pikaks ajaks - ennast otsima. Järelikult on mees kõikideks põnevateks väljakutseteks valmis. Tema sellised eneseotsingud ning erinevad õpingud tõid meelde Maughami raamatu Inimorjusest...

Kuigi juttu ajades oli ta väga lõbus, oli mingi kurbusenoot tema hääles, aga ma võin muidugi selle segi ajada tema mõtliku ja õigeid-täpseid sõnu otsiva meelelaadiga (intervjuu läks ju ikkagi Postimehesse). Igal juhul põleb ta tegemistahtest. Nüüd kus kool on läbi, on ju terve maailm valla... Omalt poolt loodan, et saab teda tihti laval näha... temas on midagi, mida Eesti teatrimaastikul hetkel ei ole. Lisaks oskab ta karaktereid luua ning laval huvitav olla. Seda on tõestanud vähemalt need 2 esimest rolli, mis ma temalt näinud olen (munk Thijl Ulenspiegelis ja Alex Kellavärgiga apelsinis).

Ja siit jätkub intervjuu:

Tead Sa juba praegu, mis tööd Sind ootavad pärast „apelsini“?
-    *      Suvel ootab mind veel „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“.

Kas on mingi roll, milles Sa ennast üldse ette ei kujuta?
-     *     Ma ei taha niimoodi kätt ette panna.

Julgeksid proovida kõike, mis pakutakse?
-     *   Praegu küll.

Ja millist žanri on kõige raskem, millist kõige kergem teha – komöödiat, põnevikku, sügavat draamat, lasteteatrit, tantsu-/või muid sõnadeta teatrivorme...?
-     *    Ma väga naudin tantsuteatrit. See on vist minu jaoks kõige sihukesem... selles on minu jaoks mingi eriline asi – selline „füüsiline teater“. Üldse, minu väga suur lemmik on Renate Keerdi tantsulavastused või siis füüsilise teatri lavastused, kuidas seda nüüd nimetada. Ja mulle endale meeldib ka niimoodi olla laval. Žanri puhul... on keeruline öelda, eks neis kõigis on peidus seda raskust. „Draama“ on kindlasti raske minu jaoks, sest ma olen seda kooliajal kas siis stseenide või etüüdidega saanud katsetada ja ma tunnen, et seal jällegi tekib see „kannataja“... et ma tahan kuidagi hakata läbi elama ise seda asja. Sellepärast see teebki minu jaoks selle raskeks. Aga praegu on küll see hetk, kus kõik rollid tunduvad hästi ahvatlevad, kui sellel lavastusel endal on olemas eesmärk ja lavastaja tahab seda teha, siis ma olen ka valmis igat rolli proovima. Peab olema mingi suurem tagamõte juures, sest kui see on lihtsalt tegemine, siis ei paku selle rolli mängimine mindagi. Olgu ta siis peaosa või ükskõik mis osa, siis see ei ole nii põnev. Minule meeldib just seda tervikut toetada, et lugu jõuaks rahvani. Loo jutustamine on minu jaoks see kõige põnevam.

Oled Sa sellist vinget partneritunnetust ka juba tunnetanud, et kellegagi on olnud superhea klapp?
-      *  Klappimise kohta ma ei oska niimoodi öelda... Mul oli väga suur au mängida Ugalas lastelavastust „Väike Pii ja kiigelaud“ ja seal oli üheks lavapartneriks Janek Vadi ja vot temaga koos laval... ma läksin sinna mängima ju ka kui ma olin noor, või mis noor... kolmanda aasta alguses... Ja no see oli üle pika aja selline lavastus, kus ma ei teadnud trupist niimoodi mitte kedagi, kellega ma oleksin koos laval olnud... Ehk olid Ugala näitlejad. Ja vot Janek Vadi. Olid sellised üksikud ja lühikesed stseenid, lastelavastus muidugi, aga kuidagi see tema energia või see kuidas ta toetab, kuidas ta mängib vastu, see oli esimesest hetkest kui me sealt lauatagant püsti tõusime ja proovisime, esimesest hetkest peale see oli lihtsalt hästi nauditav. See kuidas ma ise seda tunnetasin tollel hetkel, see on mul väga eredalt meeles. Ma ei ole veel nii palju saanud mängida või kogeda, ma praegu alles õpin seda tundma, et kuidas partneri mäng käib. Ma tunnen, et ma mingitel hetkedel tahan olla see, kes tahab ise kuidagi midagi päästa või ma arvan, et ma tahan midagi päästa ja siis üksinda joosta ja teha laval ja näidata kõikvõimalikult... aga just need hetked kui sa saad aru, et sa peadki just partnerit mängima ja teda toetama, siis kõik asi töötabki. Ma ei ole seda veel käppa saanud, seda ma otsin alles.

Oled oma karjääri alguses ja iga algus on ju mingis mõttes hirmuäratav, sest ei tea, mis ees on ootamas... mida Sa kõige rohkem kardad?
-      *   Praegu ma kardan seda, et kool saab nüüd läbi... kui suvi saab ka läbi.. siis ma kardangi natuke... või ega ma ei karda, võib-olla on see kõige rohkem „kahju-tunne“, et paraku elu võib käia seda teedpidi, et ma ei jõuagi enam lavale... Sest noori näitlejaid on palju ja tööd kõigile ei jätku, kahju oleks mitte enam lavale saada pärast kooli. Aga ma ei karda selles mõttes, et ma arvan, et ma hätta küll ei jää. Kui ka mängida ei saa pikka aega, siis nukraks teeks küll, aga elu läheb edasi ja küll tööd on ikka võimalik teha.

On Sul oma lemmiknäitlejad? Kellele Sa altpoolt üles vaatad?
-      *   Nüüd kui ma siin teatrikoolis olen õppinud, siis natuke on muutunud see kuidas ma näitlejaid vaatan. Enne teatrikooli ma vaatasin peaaegu kõigile näitlejatele altpoolt ülesse. Ma imetlesin väga näitleja-ametit. Aga teatrikoolis ma nägin kõrvalt, millised näitlejad mulle meeldivad. Ja mulle meeldivad sellised näitlejad, kes teevad tööd – kes tahavad areneda. Ja kõige rohkem ma olengi siin Viljandis näinud Ugala inimesi ja vist minu sellised kõige suuremad eeskujud ongi Martin Mill, Janek Vadi ja Aarne Soro. Kui olen näinud neid mängimas, siis nendes on midagi sellist, et ma näen kuidas nad „tahavad“ ja teevad tööd... Ja isegi pärast pikki aastaid teatris nad arenevad ikkagi edasi. Seda on nii ilus näha. Sellepärast ka, et ma olen neid kõige rohkem näinud. Kuna ma ise olen Viljandis, siis suur osa minu elust on siin ja ma väga tihti pealinna ei jõua ja teistesse linnadesse teatrisse.

Aga filmikunstis? Välismaalt?
-     *    Välismaalt? Benedict Cumberbatch on kindlasti üks, sest tema on ka selline „töötav“ näitleja ja ta on hästi mitmekülgne. Neid on jah väga erinevaid, kes on mingis žanris head. Ma ei oska praegu niimoodi välja tuua. Tegelikult kui ma võtan Alexi ja „Kellavärgi“ kohapealt, siis Heath Ledger ja Jokkeri roll. Ma just vaatasingi seda filmi... Ringo üldse andis meile sellise nimekirja filme, mida me vaataksime enne prooviprotsessi algust ja muidugi need filmid olid sellised kohati jõhkra sisuga filmid. Ja ma võtsin endale lisaks veel vaadata filme. Kui ma sain teada, et ma pean Alexit mängima, siis ma võtsingi just Heath Ledgeri Jokkeri rolli. Ma ei saa täpselt aru, kuidas on võimalik tabada ära sellist lähenemist rollile kui Sa mängid sellist kurikaela... Ta ise näitlejana oli 26-27 aastane, aga see roll tundus minu jaoks selline, et ta oleks pidanud ise inimesena omama elukogemust vähemalt 50 aastat. Ma ei oska ise seda paremini seletada. See on kuidagi nii imetlusväärne – see pühendumus ja leida see täius. Sellised näitlejad on hästi imetlusväärsed.

Kui palju lavastaja näitleja rolli võib mõjutada. Sisemiselt seda, mida näitleja tunnetab või teeb?
-     *     Ma pole veel väga paljude lavastajatega kokku puutunud, aga need lavastajad, kes meiega koos tööd on teinud – igal lavastajal on oma lähenemine ja mina usun seda, et näitleja peab usaldama lavastajat. Nad on erinevad – kes ütleb Sulle ülesande ette, kes ütleb kuidas Sa pead midagi tegema, aga mina olen aru saanud, et mina pean usaldama lavastajat, sest mina ei näe ennast kõrvalt, mina ei näe tervikut. Ja usun seda, et kõige olulisem ongi lavastaja ja teater peakski olema lavastaja nägu. Teatris peakski olema lavastaja kõige olulisem inimene, sest tema loob terviku. Mina näitlejana olen lihtsalt see üks mutter, kes aitab luua seda tervikut, aga mina ei ole kõige olulisem tegija - annan kogu oma panuse, et see tervik hakkaks tööle. Mulle meeldib tihti ise pakkuda ja tunnen, et minule sobib selline lavastaja, kes annab natuke vabadust, et ma võin katsetada ja proovida. Ta ei katkesta mind poole stseeni ajal ja ei ütle, et „Kuule, ära nii tee! See on vale lähenemine.“ Et ta näiteks laseb mul lõpuni teha ja siis ütleb, et kuule siit jäta see meelde ja kasuta seda ja arenda seda edasi või see võta maha. Mulle meeldib selline protsess kõige rohkem, aga igal juhul on iga lavastajaga põnev koos töötada. Isegi siis kui lavastaja ütleb mulle täpselt, et „nüüd mine sealt nurgast sinna nurka ja samal ajal keskel teed seda ja sellel hetkel ütled selle lause ja selle häälega ja nii valjusti ja selle mõttega“, kui ta teeb ka kõik ette ära, siis ma teengi ja täidangi selle, mis ta ütleb ja ma võtan sellest kogemusest selle, mis mind arendab või mis on minu jaoks sellest ikkagi see positiivne pool.

Kas Sul endal on ka lavastajageen kusagil olemas või tahad esialgu ainult näitlemisele keskenduda?
-     *     Tegelikult ma nüüd just katsetasin lavastamist kuu aega tagasi. See oligi selline meelega „katsetus“. Kooliajal ma võtsin endale igaks semestriks sihukese ülesande. Monolavastus oli ka tegelikult lavastamine, aga see oli natukene teistmoodi ja ma tahtsin veel saada seda kogemust, et kuidas ma pean teisi inimesi juhendama. Siis ma võtsingi endale sellise ülesande, et viimasel semestril teha kahe prooviga, ehk siis 2 õhtuga - kokku oli aega 6 tundi, et teha siis selline füüsiline liikumislavastus. Ühele muusikapalale, kokku vist mingi 15 minutit. Ja siis leidsin need inimesed akadeemiast, sellised, kellega ma olen lavapeal koostööd teinud ja kes on minuga head sõbrad, keda ma usaldan. Panin selle pundi kokku. Lavapeal oli 3 poissi, 3 tüdrukut. Võtsin ka ühe pedagoogi, keda ma väga austan ja panin tema ka lavale ja siis ma juhendasin neid. See oli väga lahe. Kindlasti, mis selle kogu asja minu jaoks ka natuke lihtsamaks tegi oli see, et need inimesed, kes seal olid, nad olid minuga „kaasas“, nad tahtsid teha ja nad tegidki minule selle esimese lavastamiskogemuse hästi lihtsaks. Pärast kahte proovi tegime avatud näitamise. Sinna tuli ka selline paarkümmend inimest vaatama. Tuli ikka positiivne tagasiside ka. Ütlesid, et oh väga lahe ja tee veel! See andis jälle sihukest inspiratsiooni juurde. Kindlasti kunagi kui tekib see võimalus, siis saab midagi veel katsetada-proovida.

Leidsin internetiavarustest Su blogi... Ma pean tunnistama, et sellepärast on mul seda praegust intervjuud natuke raske teha, sest ühest küljest soovin Sind kui näitlejat avada, aga Su blogi lugedes ja Su sügavamate mõtete labürindis ekseldes, tegelikult oleks vähemalt sama huvitav hoopis Sinuga filosoofilisemaid ja elulisemaid teemasid arutada... kevadel olid Sa üsna kurb... Kas praegu oled õnnelikum? Ja mis on üldse õnn Sinu jaoks praeguses hetkes?
-      *    Sõbrad! Sõbrad on minu õnn. Vist nii ongi, et kuna ma olen hästi selline introvertne inimene... (naerab) Öeldakse, et näitleja koha pealt on see nagu veider...

Jah!
-     *     Kuidas ma saan olla introvert kui ma tahan lavapeal olla, aga lavapeal ma tunnen mingisugust vabadust, mida ma elus vist ei tunne nii hästi. Ma tean, et kuidas muutuvad aastaajad, nii muutun ka mina. Kui talvel ma tahan lähedust, kevade alguses ma võib-olla tahan just olla üksinda. Praegu ongi niimoodi, et ma käin koolis, pärast kooli tulen koju ja olengi rahulikult oma toas, kas loen või vaatan filmi või siis kirjutan ja niimoodi võivad minna 2 nädalat mööda. Siis tekib jälle vajadus, et ma tahan inimestekeskel olla ja inimestega suhelda. Aga sõbrad on küll need, kellega ma olen õnnelik.

Aga muidu Sa oled maapoiss või linnapoiss?
-     *     Maapoiss. Saaremaalt. Talust.

Ei kujutagi ette ennast näiteks pealinnas elamas-töötmas.?
-     *     Eks ma arvan, et mingil hetkel võib see periood tulla küll, et pean või tahan minna korra suurde linna elama. Aga ma tean ka seda, et kindlasti kodutalu Saaremaal - see on see koht, kuhu ma kunagi tagasi kindlasti jõuan. Ma ei tea millal... Siis kui enam ei taha ringi joosta, siis ma kindlasti lähen sinna tagasi.

See suur linn, mida Sa katsetada tahad, see peaks ikkagi Eestis olema või ka kusagil kaugemal?
-     *     Jällegi ei tea. Eks näis.

Kirjutada Sulle meedib?
-    *      Meeldib. Siis kui on vajadus kirjutada. Nüüd ma ei ole küll pikalt-pikalt kirjutanud. No ma kirjutasin küll lõputööd ja siis sai jälle neid mõtterännakuid teha. Praegu on see „Kellavärgi“ periood ja kõik mõtted elan seal proovides välja. Ja õues ka päike paistab ja siis need nukrad mõtted ei ole ka nii kerged tulema. Siis kui on tegusam periood, siis ma nii palju ei kirjuta, aga kui on selline vaiksem periood, siis tuleb ikka see tuhin peale, et peab midagi jälle „välja“ kirjutama.

Tavaliselt need kes kirjutavad, need ka loevad... Kui loed raamatuid, kas siis oma peas lavastad selle ühtasi? Või näitled läbi tegelasi kui leiad mingi ühenduse nendega?
-     *     Ikka, ikka. Vahest isegi kui loen ja mingi tegelane hakkab väga meeldima, siis ma vahest ütlen tema repliigi endaette vajusti välja. Ma ei tea miks ma niimoodi teen, aga kui mingi side tekib mingi tegelasega raamatust, siis ma hakkan teda niimoodi alateadlikult analüüsima või kaasaelama.

Mis Su lemmikraamat on?
-     *     Ikka see sama „Üksindusse“.

Milline teatritükk ja milline film Sulle on suure elamuse andnud?
-    *      Kõige suuremad elamused on ikkagi need Renate Keerdi lavastused, need ei ole mulle kordagi pettumust valmistanud. Mingi müstiline asi on liikumislavastustes. Kuna seal ei ole sõnu ja on ainult keha... Minu jaoks on füüsiline teater olnud alati hästi aus teater. Minu arust kehaga ei saa valetada ja seal peitub see mingisugune tõde ja see mida lavastaja tahab öelda, see peegeldub sealt hästi välja. Aga film... viimane selline... ma ei tea kas ta nüüd oli elamus, aga kus oli väga ilus temaatika ja mis kõnetas – Captain Fantastic.

See Viggo Mortensoniga... Seal oli ka natuke seda „Üksindusse“ teematikat... ta ei olnud küll üksi, vaid perega koos, aga elasid ka looduses...
-     *     Jah ma ei oska öelda, mis selles on... see mingi hipilik eluviis... looduses elamine. Aga jah, see oli viimane film, mille temaatika mind väga kõnetas. Just selle hariduse kohapealt, need üldhariduskoolis käivad lapsed ja siis see iseõpetatud lapse vahe.

Nägin Sind ka telesarjas „Vabad mehed“, kuidas Sulle sarjades ja filmides mängimine maitseb?
-    *      Mulle väga meedib, aga ma pole saanud väga palju võimalust... või tegelikult peab lihtsalt ise tekitama need. Aga just see „Vabad mehed“ - seal seriaalis mängimine, kaamera ees maailm, hakkas väga-väga meeldima. Väga kahju on, et praegu polegi veel sellist praktikat ja kogemust saanud sellest valdkonnast. Isegi oma seminaritöö tegin tegelikult kaamera ees näitlemise kohta. Võtsingi uurida ühe filmi ja teatritüki. Mind tegelikult väga huvitab näo-miimika ja just silmade töö. Kuidas tegelikult silmad töötavad kaamera ees. Minu meelest hästi müstiline asi, et kui hästi töötavad silmad filmides. See ongi see, miks vahest filmid on paremad kui teatritükid. Kuidas filmis saab ära kasutada silmi. Ja kui näitleja on ära tabanud selle või siis režissöör on ära tabanud selle õige emotsiooni - kui võimsad hetked need tegelikult saavad olla. Aga ma väga loodan, et äkki tuleb veel seda võimalust saada praktikat. Väga huvitab see maailm. „Vabade meeste“ periood oli tõesti väga-väga arendav. Aga jah, võib-olla pärast kooli ongi aega ja võimalusi rohkem.

Korraks veel kooli juurde tagasi tulles - kuidas Sul oma kursusega on vedanud, kas on mõned lähedasemad sõbrad, kellega vähemalt esialgu koos oma teatriteed edasi astute samas suunas või lendate kõik igas ilmakaares laiali?
-    *      Ma olen väga tänulik, et mul oli selline kursus. Just see erisus, et olid venekeelse kultuuritaustaga ja eestikeelse kultuuritaustaga inimesed koos. Ja kuidas venekeelse kultuuritaustaga inimesed vaatavadki Venemaa teatrit ja kuidas need eeskujud on just sealt. Ja õppida nende kõrvalt. See on olnud väga arendav. Sa näed seda temperamenti, mis hetkel nad suudavad olla palju kirglikumad kui eestlased. Ja kui näed etüüdi, kas siis sihukest armastuse stseeni... tegime vist tollel hetkel etüüde Tšehhovi „Kajakast“... või siis nende pool tegi seda ja mis siis nendest seal rohkem välja tuli. See sütitas ka ennast proovima leidmaks ka seda teed. Mina õppisin nende kõrvalt väga palju. Tõesti! Need mingid plahvatuslikud emotsioonid – see vahest muutus seinast-seina – see oli hästi rikastav.

Mõnes mõttes te saite siis nagu laiema hariduse – kahe erineva kultuuritausta lähenemised näitlemistööle.
-     *     Mis ma alguses vist ka natuke segaselt rääkisin, et miks ma oleks tahtnud, et meil oleks kursusel olnud selline ühine lavastus, mis olekski rääkinud sellest temaatikast – kahest maailmast siin väikeses riigis. Sest mina, kes olen tulnud Saaremaalt, minul oli loodud selline pilt vene keelt kõnelevatest kui sellistest ebameeldivatest inimestest. Mina ei olnud Saaremaal kordagi kokku puutunud vene keelt kõneleva isikuga. Kui ma tulin Viljandisse, siis isegi ei osanud väga hästi vene keelt ka... üldse ei oskand vene keelt. Sest me küll õppisime, aga kui ei ole praktikat, siis ega see külge ei jää. Ja kui ma siin Viljandis hakkasin nendega koos õppima, siis ikka sain aru kui ebaõiglane see kohati on. Ma ei taha kõlada, et ma nüüd kuidagi kaitsen või tahaks püstitada mingit arutelu selle koha pealt, aga miks ma olekski tahtnud lavastust sellest, sest mingid asjad on valesti... nagu nihkes... Kui lihtne ongi, et räägib venekeelne inimene, siis Sul juba tekib arvamus. Aga kui erilised inimesed nad võivad olla, selle on mingi üldarvamus ära rikkunud.

Olemegi ringiga jõudnud algusesse – nagu Sa ütlesid... Minu sõpruskond teab, et ma tihti teatris käin ja tihti ikka küsitakse, kas seda või teist tasub vaatama minna ning muide sellel kevadel on konkurentsitult kõige populaarsem küsimus, et mis ma Rakvere Teatri „Kellavärgiga apelsinist“ arvan! Ilmselt olete rahvast huvitava materjali valinud. Edu teile suvelavastusega ja Sinule endale palju-palju huvitavaid rolle! Teatris näeme!

-    *      Suur tänu!

Kommentaare ei ole: