Teisipäev, 6. juuni 2017

Riverside Drive - Teater Kelm


Uus teater on ilma suurema kisa-kärata sündinud Tallinna vanalinna... Nii põnev!

Eestvedajateks (draamalavastustel) viimase lavaka lennu lõpetanud noored vabakutselised, kes tegelikult tänaseks on vaid pooleldi "vabakutselised"... sest teine pool neist on kutsutud ja mängimas Kuressaare Linnateatri trupis. Lisaks on neil mõnevõrra tegutsemist ka VAT Teatriga seonduvalt (siiani olen nendega kohtunud sealsetes tükkides "Revolver" ja "Don Quijote") ja minu meelest oma lavaka diplomietendustes ("Uhkus ja eelarve" ning "Elagu, mis põletab!") on nad veel eriliselt särada saanud.

Sedapuhku siis päris oma teatri lippu lehvitades. Ja kohe alustuseks peaks ütlema, et selle lipu alla ja nende trummi taktis lähen ma kindlasti veel marssima...

Teatrisaal ise meenutas mulle Helsingis ja Stockholmis elades külastatud põrandaaluseid piraatkinosid. Suitsused ja boheemlaslikud pesad, milles oma rolli mängib juba justkui iseenesest kaasa tugev atmosfääritunnetus. Mõnusalt kitsas ja intiimne, kus laval toimuv on sõna otseses mõttes käeulatuses ning kontakti mittesaamine näitlejatega on täiesti välistatud, sest antud juhul oled justnagu ise osalisena... istumas Jimi ja Fredi kohtumise asukohaks olevas pargis... nende vastaspingil.

Tegelikult tuleks kogu teatrielamuse kirjeldust alustada päris esimesest stseenist, kui näitlejad pole veel lavale saabunud. See oli üks erilisemaid alguseid... lavastaja Priit Pääsuke (kelle kohta ma tutvustusest lugesin, on vähemalt sama suur Woody-fän kui ma isegi - paljulubav!), kes selle lavastusega teeb oma teatrilavastuse debüüdi, on loonud täisti sürri tunnetuse salli. Lava tagaseinal jookseb video (ilmselt Riverside Drive'i tänavalt... või ilmselt lihtsalt mingilt "New Yorgi tänavalt", kus on tihedam liiklemine), kuid see sumune ja tossune õhk ja valgus, mis tekib filmi kuvamisest seinale, loob täiesti erilise tunnetuse saali. Justkui 3D efekti. See imeb endasse ning on piisava pikkusega, et oodata tegelaste saabumist ning kui see tegevus lõpuks lahti läheb, oledki juba täiesti sees ja põnevil, mis toimuma hakkab. Geniaalne!

Jim, kes on näitekirjanik ja keda esitab Bert Raudsep (ning keda tahaks teatris palju tihedamalt mängimas näha) on tulnud parki kohtuma kellegagi... Ta on teatavatel põhjustel ärevil...

...ja siis kõnetab teda mingi asotsiaali moodi, kuid siiski puhaste riietega mees, aga no kui on kinnastel niimoodi sõrmeotsad ära lõigatud ja neid ei kasutata ei bodypumbiks ega rattasõiduks, siis on sellel teatav eelarvamusi tekitav efekt... Mees pole muidu ka klanitud ning teatava kehakeele ja lõunasöögi söömisega pargipingil - seega tavaline 9st 5ni tööl käiv kontorirott ta igatahes ei ole - mees, kellel nimeks Fred ja keda kehastab Jürgen Gansen. Ta on ka natuke ründav ja toob rahutust ja ärevust - mis on tema motiivid ja ega kogu eesmärk pole otseselt selge...

Tasapisi selgub, miks Jim on pargis ja Fred pakub ennast talle appi... Fred-ist saab Jimi jaoks midagi psühholoogilaadset, sest Jimil on sees segadus ja eluolu on kriisis. Mängu siseneb naine... armuke... keda natuke (absurdi sobivalt) ülemängivalt esitab Lauli Otsar (kuid kes on mõnusalt Woody päriselu ex-abikaasat ja endist muusat Mia Farrow'd meenutav). Võib-olla veelgi suurema energia ja sisemise põlemisega teeb oma rolli ka Jürgen. Isegi Bert ei ole endale tavalise flegmaatilise mängustiiliga, vaid selgelt ärritatud ja ärevil, ent siiski palju vähema energia... või õigem oleks just öelda sisemise põlemisega kui tema kaks partnerit. Kuid see muudab tüki orgaanilisemaks, sest kõik inimesed ei olegi ju samasugused. Samas mõtlen viimasel ajal tihti just selle näitlejate "mängimise" peale, et kõige tabavam on ikkagi kui näitleja esitab oma loomulikkusele sobivaid rolle või siis otseselt ei "mängi vägisi", vaid leiab õiged toonid ning olemuse iseendast kui tahabki mingit tüüpi otseselt esitada. Kohe kui hakatakse "mängima", siis see ei tööta ja mõjub võõristavana. Selles mõttes meeldis mulle Lauli roll "Revolveris" temalt seni nähtud kolmest rollis kõige enam. Mul on tunne, et täpselt nagu ta ise pole veel 100%, nõnda ka mina ammugi suutnud veel tema mängudega nii hästi suhestuda (erandina just see "Revolver", kus ta mulle tõsiselt meeldis). Jürgen on nõksuvõrra rohkem sinapeal sellega, mida või pigem keda ta laval kujutab. Õigemini see rada, millega ta esitas kassi "Uhkuses ja eelarves" ning nüüd Fred-i "Riverside Drive"-s, see sobib tema sisemise keemiaga ning see tõmbab kaasa ja annab hoogu kogu tükile. Tõeline energiapomm ütleks :) Tema väljakutse ilmselt ongi nüüd hoopis teistsuguseid, ent toimivaid energiavälju ja kakteriseerimist endast avastada. Sest tegelikult ka ühes karakteris võib olla mitmeid toone, mis muudavad tegelase veelgi huvitavamaks ja mängujälgimise nauditavamaks. Kuigi tõesti, siin oli just kõik nii nagu peab... Temalt nähtud siiani 3 rolli põhjal (ma tema lavakaaegseid rolle Giurgea lavastuses Veider orkester, ega ka Toikka Ekke Mooris ei mäleta enam nii hästi) ei julge ma väga pikaleulatuvamaid järeldusi veel teha.

Bert Raudsep oli justkui tasakaaluks ja selles mõttes tema mäng oli küll ühest küljest tuttavlikum, kuid samas ka siduvam ja noorte hoogu ohjes hoidev... psühholoogilisemgi - kui nii võib öelda... ja kahtlemata dünaamilisem, sest tema rollijoonisest võiks välja tuua terve teekonna - skeptilisus alguses, vaikselt sisse tuues hirmu, avanemine, kõhklused ning lõpuks tegustemisvalmidus. Tema hoiab ka natuke publiku endaga kaasas, sest tema "kännu otsast" publik kogu lugu peamiselt jälgibki.

Woody tekstid ja filmidki võib ju laias laastus jagada kaheks - mängulised seiklused, kus on oma annus absurdi ja/või koomikassegi (või muusse konkreetsesse žanri) ulatuvaid sekeldusi... ja teiseks inimsuhtedraamad, mis on suuremas osas kas koduses miljöös või siis muidu keskendunud pere/paarisuhte vahelistele teemadele. Riverside Drive on natuke segu neist mõlemast, ehk ühest küljest on sürr olukord, kus keegi võõras (või on see peategelase teine sisemine mina?) tulnud kui ei-tea-kus-kohast ning võtnud endale vägisi suunava ja abistava rolli teise inimese elus ning teine inimene läheb veel sellega kaasa... Kuigi kas keegi kunagi päriselt ka nii teeks... sügavalt kahtlen :) Olles olukorras, kas jätta oma naist maha ning minna armukesega... samas kui armuke on kohe tulemas temaga kohtama...

Kangesti jääb tunne, et siin võiks rohkem mõelda tausta ja kogu loo ning tegelaste sidusust ning tekitada endale teooriaid, sest ilma selleta jääb kogu tükk kuidagi hõredaks ühe tervikliku teatrielamuse kohta. Paratamatult jääb selline tunne, et see on nagu lühinäidend, mis oleks laval venitatud terveks pikaks lavastuseks. Kusagilt on jäänud silma, et Teoteater ongi seda mänginud kui suurema lavastuse osana (ma pole kursis ega näinud Topeltwoodyt, millele viitan)... ja ilmselt toimiks see ka antud juhul paremini kui pakutaks kas siis teist osa (mis edasi saab) või mingit teist näidendit koos Riverside Drive'ga (peale vaheaega).

Nii palju kui seda on, on see mõnus absurd ja põnevus ning elekter - kuhu asi küll välja jõuab - on kuni lõpuni õhus ja lavastaja poolt hästi üles ehitatud. Ja olgu see veelgi juhuks kui keegi kriitilisematest rõhutustest võis midagi muud välja lugeda siis üle korratud, et kõigi kolme näitleja mängu on väga põnev jälgida.

Hinnang: 3 (imelik, aga kõige suuremaks puuduseks oli see, et oleks tahtnud rohkem... seega see mis oli, oli ju hea ning hinnang võiks või peaks olla kõrgemgi... Ent see hinnang siin on tervikelamuse eest. Ning selleks, et kõrgemat hinnangut anda oleks olnud vaja rohkem lugu, rohkem sisu... Selles mis oli, oli sisukus olemas ja mäng põnev ja mänguline! Woodyle tehti igatahes au. Ja lavastajal tuleb ka kindlasti silma peal hoida.)


Tekst (ja siinsed fotod) teatri FB lehelt:

Woody Allen "Riverside Drive“

Lavastaja: Priit Pääsuke
Dramaturg: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Karoliina Kull
Muusika: Sten Sheripov
Valguskunstnik: Triin Suvi

Osades: Lauli Otsar, Jürgen Gansen, Bert Raudsep

Woody Alleni klassikaline elegantne, psühholoogiline, absurdne, realistlik ja sürrealistlik näidend ühes vaatuses.

Esietendus: 5.05 aadressil Vene 33

Pääsme hind on annetuspõhine (alates 15 eurost) ning neid saab lunastada Kultuuriklubi Kelmi kassast. Õpilastele ja tudengitele kehtib õpilaspileti alusel soodustus (8eurot).

Hall päev New Yorgis, isegi kergelt udune. Eraldatum koht Hudsoni kaldal, kust on võimalik vaadata laevu ja New Jersey rannikut. Näitekirjanik Jim ootab kedagi: vaatab aeg-ajalt närviliselt käekella, kõnnib edasi-tagasi. Ta üritab helistada, kuid vastu ei võeta. Tibutab uduvihma. Ta soojendab käsi, tõmbab niiskuse tõttu krae üles. Üks kasimata, pügamata hulkur jõllitab kirjanikku. See on Fred. Jim märkab kahtlast kõhedusttekitavat tüüpi. Ta on häiritud - tema kohtumine ei vaja kõrvalisi silmapaare. Lõpuks ligineb Fred Jimile ja hakkab rääkima.

Lavastaja Priit Pääsuke: “Woody Alleni fännina olen näinud ära pea kõik tema filmid. Tema loomingut iseloomustab hea dialoog, värvikad karakterid ja oskus inimese puuduste üle leebelt nalja visata. Woody Allenit pole Eesti teatris palju lavastatud ja mind haaras selle materjali lihtsus, absurd ja psühholoogiline pingestatus. Lavastamisega olen varem kokku puutunud nii filmirežissööri (“Must Peeter” ,“Impromptu”) kui ka produtsendina (“Polaarpoiss”). Mõni aeg tagasi tekkis mul suurem huvi teatri vastu ja nii alustasin õpinguid EMTA lavakunstikooli ning BFM-i ühismagistrantuuris filmi- ja teatrilavastamise erialal. Woody Alleni „Riverside Drive“ on minu lavastajadebüüt teatris.”

Kommentaare ei ole: