Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, jaanuar 31, 2009

IMAX: Cosmic collisions / Kosmilised kokkupõrked (USA 2006)

Lõpuks ometi jäid lapsed nõusse minu muuseumikülastamisettepanekuga! Ainult, et mitte otseselt "muuseumi" külastamise, vaid ainult Naturhistoriska (Loodusloomuuseumi) IMAX kinoga :) Noh, eks ma olin õnnelik sellegi üle - peaaasi, et läheme!

Tegelikult tuli mul hirmus planetaariumi külastamise isu vaadates Lukas Moodysson-i "Mammut" -filmi. Seal sellele pisikesele tüdrukule ka hirmsasti meeldis planetaariumis käia ning need filmid tundusid nii põnevad ja fantastiliselt ilusad...mul on ka juba pisikesest poisist peale hirmsasti meeldinud planeete vaadata ning üldse kõike, mis seotud kosmosega. Selles on midagi sõnul seletamatut võimsat ning ilusat. Mõeldud-tehtud! Tirisin oma "tited" kaasa, K jäi Kikuga koju, sest Stockholmi IMAX kino on alla 5-aastastele keelatud. Ja nad on üpris täpsed ning karmid selle asjaga seal (viimane kord ei lubatud ning meil jäi solidaarsuse mõttes siis kõigil käimata. Kuigi ajal, mil meil oli ainult S...siis veel sellist piirangut polnud).

Valisin filmiks "Cosmic collisons", sest see tundus hetkel kavas olevatest kosmosefilmidest kõige huvitavam. Kuigi paari nädala pärast on oodata uut "digitaalse planetaariumi" showd, ehk IMAX filmi - The Search For Life: Are We Alone? (kuigi see tegelikult pärineb juba aastast 2002).

Cosmic Collisions kestab kõigest napilt 25 minutit, kuid on selline kompu silmadele! Alustades tähesajust, kui näitleja Marie Richardson teatab, et kosmilised kokkupõrked võivad olla nii head kui halvad, koledad ja imeilusad ning need on ning saavad ka tulevikus mõjutama maakera ning elu.

Film on fantastiline digitaalne reisi läbi aja ja ruumi. Teekond viib palju kaugemale tavalisest turvalisest tähisest öötaevast.


Vapustavad teaduslikud simulatsioonid ning visualiseeritud kosmos, mille on arendanud välja Ameerika Loodusloomuuseumi teadurid ning NASA astrofüüsikud. Muuhulgas saab näha dramatiseeritud lugusid sellest, kuidas tekkis meie päikesesüsteem, millised plahvatused ja kokkupõrked on kujundanud päikesesüsteemi ning maakera arengut ning kuidas meie galaktika edasi areneb. Teaduslikult tõestatud materjal teadaolevate kokkupõrgete kohta visualiseerib kuidas dinosaurused välja surid, kuidas tekkis kuu, kuidas Linnutee Andromedaga miljardi aasta pärast muutub üheks...

NASA satelliitidega uuritud päikesetormide toimumine ning selle mõju maakerale avaneb samuti sellel fantastiliselt suurel lae-ekraanil. Nii hea meel, et lapsed nägid ka, et näiteks just need päikesetormid ongi virvatulede, ehk aurora borealise põhjustajaks. Samuti näidati komeedi mõju ning seda kuidas komeedist võibki tekkida maale vaatemäng justkui "sajaks tähti". Üks huvitamaid asju on muidugi see, kuidas tekkis kuu umbes 5 miljardit aastat tagasi, kui üks planetoid vastu maad põrkas. Kuidas sellel ajal polnudki veel maal vett ja tänu sellele plahvatusele ehk kokkupõrkele tekkis maakera uuesti ning alles siis tekkis ka vesi.

Paratamatult paneb see mõtlema ning isegi hirmu tundma, et mis siis saab kui mõni asteroid oma tavaliselt pöörlemiselt orbiidilt väljub ning hakkab maa suunas lendama. See, mis Mehhiko lähistel kunagi kukkus 65 miljonit aastat tagasi ja dinosaurused hävitas, see oli oma läbimõõdult kõigest 11 km suurune. Ja tegelikult hävitas 75% maakeral olnud elusast loodusest. Pool aastat pärast seda olevat maakeral olnud pilkane pimedus, kõik põles ära ning tossu kui palju. Film pakub ka variante, kuidas teadlased ette kujutavad, et nad suudavad maakera tänapäeval kaitsta ning sellise asteroidi liikumissuunda muuta. Muidugi kogemused ju puuduvad ning kindel see poleks, kuid nad arvavad, et mõnesaja kilomeetri kaugusele nad maakerast suudavad selle siiski ajada. Hirmus oleks küll kui järsku selline info teatatakse!

Teine mõte, mis kummitab on see, et kui suur on ikkagi Linnutee ning kui palju erinevaid "päikesesüsteeme" võib leiduda ja kui ikka näiteks vesi lõpeb otsa seal võõral planeedil, võõras päiksesüsteemis või misatahes "süsteemis" ning ei tea ju ka kui suure ajupotentsiaaliga need elukad seal siis võivad olla...ehk selline science fiction pole tegelikult üldsegi mitte võimatu....pigem on see võimalik :) Ja selliseid Linnuteid ja Andromedasid ja muid galaktikaid on universumis ju lõpmatu arv! Nii põnev on ikka see maailmaruum ning samuti teadus, mis seada kõike uurib!

Küsisin ka, et mis P arvab...kas ta ei tahaks saada astronoomiks? Ta vastas, et ta kardab kõrgust. Ma muidugi seletasin, et astronoom ei pruugi üldse kõrgele minna, ta saab satelliitide ning igasuguste aparaatidega ka siin maapeal väga edukalt uurida kosmost. See pani mehe mõtlema küll! S aga üllatas mind täiesti kõige selle infopagasiga mida ta teadis. Näiteks sellest kuidas tähed tekkisid ja kogu see filmi info oli tal juba ammu teada ning tema jaoks "lastejutt" :)

Hinnang: 4+ (visuaalselt fantastiline, aga oleks võinud pikem olla! Mõnus, et ühtki inimest, ega teadlast polnud filmis. Ainult kosmos, planeedid ning "kokkupõrked". Ülimalt soovituslik!!!!)

Trailer:

Sildid: ,

The reader / Ettelugeja (2008)


Režissör: Stephen Daldry
Stsenaarium: David Hare (baseerub Bernhard Schlink -i samanimelisel romaanil. Eesti keeles on see raamat välja andtud nimega "Ettelugeja").
Peaosalised: Kate Winslet, David Kross, Ralph Fiennes (lisaks minu jaoks olulised kõrvalrollide näitlejad - Bruno Ganz, Lena Olin, Linda Bassett)
Loo lähtekoht: Saksamaa 1958. 15 aastane Michael Berg tunneb end tänaval halvasti. Üks võõras naisterahvas aitab teda. Kojujõudes selgub, et Michael on haige. Paranemine võtab kuid, kuid lõpuks otsustab poiss minna tänama teda aidanud naist, kelle nimeks Hanna Schmitz. Sellest saab alguse armusuhe 15-aastase poisi ja 35 aastase naise vahel. Poiss hakkab naisel tihti külas käima. Mingil hetkel tekib neil tavaks, et poiss loeb naisele kooli kohustuslikku kirjandust ette. Aeg veereb, armunute eluteed liiguvad peatselt eri radadele ning film jõuab aastasse 1966, mil poisist on sirgunud noormees - juuratudeng. Õppeprotsess viib ta kohtusaali, kus juhtumisi on süüpingis Hanna. Nimelt süüdistatakse teda koonduslaagris valvurina töötades sadade juutide mõrvamises.

Tegemist on ühe mu lemmikraamatu ekraniseeringuga. Ja muidugi raamat oli ikka kordi parem kui film. Film silub kuidagi kõik need teravad šokimomendid siledamaks nii, et ehmatustest on tekitatud lihtsalt dramaatilisemad hetked loo sisse. Nad tekitavad küll mõtlemisainet ja pinget, kuid ei mõju ehtsalt ehmatavatena, nagu raamatus. Sellest hoolimata film mulle ikkagi meeldis, rohkem kui näiteks teised kolm tänavust parima filmi oscarikandidaati (Frost/Nixon on mul veel nägemata).

Kaameratöö on kui poeesia - "poetry in motion". See liigub nii elegantselt ja paneb pildi niimoodi elama, nagu ajastule kohane. Kasutades huvitavaid kaadrivalikuid kui ka täpselt kalkuleeritud külma, naturaalse valguses omapärast sentimentaalsust. Näiteks see, kui toidulauas kõik klõbistavad oma lusikate ja taldrikutega ning kaamera näitab päid, mis on osaliselt kaadrist väljas. Või siis see kui Michael plõnnib okastraataia metallist oga. Või see kuidas ta jookseb trammile...neid filmiliselt maagiliselt ilusaid operaatori valikuid on palju! Lisaks aitab kaasa üpris hea muusika, kuigi mitte liialt sentimentaalne ning üldsegi mitte "klassikaliselt ilus".

Lugu paneb minu meelest mõtlema mitmete huvitavate dilemmade üle. Kõigepealt muidugi see, et inimesed, kes töötasid "käsutäitjatena" ja põletasid juute teise maailmasõja ajal, kas nad olid süüdi ja kui süüdi nad ikkagi olid? Kuidas meie, tänapäeva inimesed käituksime selles olukorras? Käsk on ju käsk ning sõja ajal oleks oma ülemuste käskudele vastuvaidlemisel võinud olla väga tõsised tagajärjed. Ning kui palju need naised ikkagi teadsid, mida nad päriselt tegid. Lisaks kui palju mõjutas neid tegutsema tolleaegne massipsühhoos? Need on need nö. tavalised "natsi-filmi" küsimused. Kuid selles filmis tõusevad sama olulisteks küsimusteks inimese uhkus ning kui kaugele eneseuhkuse pärast on "tark" minna? Kuidas suhtuda enda ja oma lähedaste "valedesse" valikutesse? Kas teise inimese valikutesse on õigus end segada, eriti kui on selgelt näha, et teine inimene on oma valiku teinud isegi väga suurde riski meelega astudes. Kas paha inimest on õigus armastada? Kas andeks andmine on viisakusest "kohustuslik"? Kas kõik, kes olid kunagu natsud sõja ajal, peaksid endale "kuuli pähe laskma", nagu üks filmi tegelastest väitis? Kas juudi-mõrvu ning seda olukorda on üldse võimalik "mõista"? Tihti on asjad mõttena väga mustvalged kuid tegelikkuses palju sügavamad. Neid küsimusi võiks esitada veel ja veel ning seegi näitab minu meelest, et tegemist on hea linateosega.

Lisaks on mind alati pannud mõtelma, et kas Hanna, lugedes raamatuid parandas oma teadlikkust asjade kohta ning see ajas teda tegema seda, mida ta lõpuks tegi? Kui ta poleks lugemist ära õppinud, kas ta siis oleks käitunud teisiti? Ja kuidas see kõik ikkagi oleks läinud, kui Michael oleks otsustanud Hanna saladuse paljastada kohtule. Kuidas ta üldse suutis edasi uskuda kohtu "õigsusesse" jätkates juuraõpinguid ning tööd juristina. Kui ma õieti mäletan, siis raamatus ajendas teda mingi võimalus, et ta saab sellega olla kasulik Hannale, kuid filmis see jääb veel ühe küsimusena õhku rippuma.

Kate Winslet on kahtlemata üks minu lemmiknäitlejaid ning sellele lisaks minu meelest üks neid kõige ilusamaid ning intelligentsemaid. Tema tugevaloomuline Saksa naine on nii ehe, et ühes stseenis kui ta Michael-it peseb, tabasin end mõttelt, et Kate tõesti peseb nagu "saksa naine" :) Mitte et ma teaksin kuidas Saksa naised peseksid teisi inimesi, aga umbes "nii" ma kujutan ette küll. Tema väike aktsent, et muuta roll saksalikumaks, tabas samuti hästi märki. Ma ei imestaks, kui ta selle rolliga Oscari koju viib (kuigi suurema tõenäosusega rabab Meryl Streep selle ta nina alt ära ja Kate jätkab kui üks enim kandideerinud näitlejaid, kes siiani ilma kuldmehikeseta - see Hanna roll tõi talle ju juba kuuenda nominatsiooni!)
Ralph Fiennes, vanema Michaelina on sama oskuslikult tundeline nagu tihti Ralphi rollid. Ta kohe oskab selliseid mehi mängida.
Natuke aega mõtlesin, et kus kohast David Kross mulle tuttav on? Kui meenus üks Saksa film nimega "Knallhart" paari aasta taguselt Pöffilt. Ta ei meeldi mulle üldiselt näitlejana, kuid tema välimus sobis ideaalselt Ralph Fiennesega kokku. Ehk "jätkuvus" oli päris usutav.

Minu meelest on see täiesti fenomenaalne, et "The reader" oli Stephen Daldry kolmas täispikk mängufilm ning ta kandideerib kolmandat korda parima režissöri Oscarile! Uskumatu mees! Kuid ta on ka kahtlemata seda väärt! "Billy Elliot"; "Hours" ja nüüd "Reader"!
Kuid kõiki asju kokku arvestades, soovitan kindlasti hoopis lugeda raamat läbi. See on lühike, väga ladus ja väga huvitav. Film ei anna täit pilti ning sealt oleks justkui mitu olulist asja puudu. Kuigi stsenaariumil ja filmil on, nagu kirjutasin - "omad võlud".

Hinnang: 4 (raamat lihtsalt oli niiiii hea! Ja eks see omakorda vähendas ehk filmi väärtust minu jaoks ka, et teadsin pidevalt, "mis edasi saab". Sellest hoolimata oli film hea ning kui "natsi-teema" ning vastavad filmid meeldivad siis tasub kindlasti ka "Ettelugejat" vaadata. Lisaks on see muidugi kohustuslik kõikidele Kate Winslet-i fännidele, nagu mina! Ta on kindlasti üks parimaid praeguse hetke tippnäitlejaid!)

Trailer:

Sildid:

reede, jaanuar 30, 2009

MADONNA Eestis 4.august 2009!!!!


Tundub, et tõesti siin elus pole miski võimatu!
Kõigest 25 aastat olengi seda hetke oodanud :)))
4.augustil Lauluväljakul näeme!



Madonna ametlikul lehel on ka lisainfot, aga www.fbi.ee saab registreeruda ning osta piletid enne teisi!

Sildid: ,

neljapäev, jaanuar 29, 2009

Eesti laul 2009 (Eesti Eurolaul 2009)

Nüüd on siis kõik Eesti tänavused võistluslaulud kuuldud. Kes veel pole, saab neid siit näiteks kuulata.

Minu seekordne "edetabel":

Ei meeldi üldse:
10. StereoChemistry - Öösiti kõndides (Pole minu maitse. Lauljal pole üldse häält ning s-i viga. Ei-midagi-ütlev meloodia. Miks see küll üldse siin 10 hulgas on, kas tõesti polnud "valikut"?)
9. Ithaka-Maria - One last dance (väga mitu tuttavat riffi teistest lauludest. näiteks Soft Cell "Tainted love" kumab kohati läbi ja sekka oleks justkui miksitud ka midagi Depech Mode-ilt)
8. Rolf Junior - Freedom (jube igava ning mitte-haarava viisiga, mis kõigele lisaks ei jää üldse meelde)
7. Lowry - You ain't what I need (nii nõrgukese häälega. Mingi soul-i tegemise üritus, aga kuidagi igav ning ei torka kõrva millegagi. Väga kehv ja väga tavaline).
6. Janne Saar - Too good for you (nii igav ja kuidagi meloodiata lugu. Ei jää millegagi meelde ja ei meeldi ka üldse. Igav, igav, igav. Midagi nagu oleks 5 või 60-ndatest. Aga see on millegipärast kasutamata lõpuni.)

Suvad:
5. Chalice - Nelikümmend (Chalice-i muusika pole lihtsalt minu maitse. Ma ei tahaks ka enam, et me "nalja" läheks sinna tegema, mis siis sellest, et tegemist on palaganiga.)
4. Sandra Nurmsalu - Rändajad (natuke liiga nõrk hääl, aga viis jääb kummitama. Popikad idamaised rifid käivad ka taustalt läbi. Aga lõpuks hakkab liiga palju üht ja sama kordama...tekib tunne, et millal ükskord see läbi juba saab...kuigi tegemist on ainult kolme minutiga.)
3. Traffic - See päev (liiga pikalt on alguses uimast ja aeglast osa - sõnadeski on kusagil "aeeeeglaselt". See pikas eurovisioonishows mõjub igava ning venivana. Aga muidu laul päris kobe ning mõnusa meloodiaga ja lõpuks tuleb ju elu ka sisse.)

Enamvähem:
2. Köök - Üürnik (See meeldib mulle endale, kuid ma arvan, et see suurel Eurol ehk läbi ei löö. Mõnusad eestikeelsed sõnad ja vahvalt kelmikas meloodia :) Hea tuju tuleb :) Kuigi ma siin Chalice-i kohal ütlesin, et ei tahaks, et me sinna nalja jälle läheks tegema...siis siin juba söön oma sõnu:))
1. Laura - Destiny (Kuna paremat laulu ka tänavu pole, siis selline "enamvähem" turvaline Lõhmus-e tase käib kah. Kuigi nad võiks stilistikaga seda laval "ägedamaks" teha. Minu hääl läheb sellele laulule, ainult, et ma ju siit Rootsist ei saagi hääletada :)))

Sildid:

Mammoth / Mammut (Rootsi 2009)

Režissör: Lukas Moodysson
Stsenaarium: Lukas Moodysson
Loo lähtekoht: Ameerika abielupaar nii ema kui isa teevad kõvasti karjääri. Ema on kirurg ning isa arvutimängudelehe looja. Neil on 7-aastane tütar, kelle jaoks vanematel eriti aega ei jagu. Lapse eest on palgatud hoolitsema Filipiinidelt pärit naisterahvas. Filipiinlasel on aga endal lapsed Filipiinidel, kes teda koju ootavad. Pereisa peab lendama Taimaale, miljoneid väärt olevat lepingut allkirjastama. Kirurg peab öösiti tööl olema ning päeval magama. Ta peab päästma ühe poisi, keda poisi enda ema on pussitanud. Kõige selle pöörises kiindub loomulikult väike tüdruk oma hoidjatädisse väga väga.

Tegemist on minu esimese 2009.aastal valminud filmi nägemisega ning tänavuaastase Berliini Filmifestivali ametliku võistlusprogrammi ühe filmiga. Minu meelest üpris tüüpiline "festivalifilm", sellise kergelt masendava sisuga. Midagi uut sellest filmist nagu ei leia. Ehk selline globaliseerumine ning sidusniitide risti rästi kulgemine ning kuidas ühe inimesega juhtuv asi võib mõjutada mitmeid teisi inimesi. Kuid film on minu meelest peamiselt ikka üksindusest ning inimeste valikutest ja vastutusest. Ja seda kõike kõrvalt vaadates võib ehk oma elu üle mõtiskleda. Näiteks kallistasin ma oma kõiki lapsi kohe kui neid pärast selle filmi nägemist nägin. Ma muidugi kallistan neid muidu ka võimalikult tihti, kuid see film võib ka mõne inimese silmad avada. Samas kaldun arvama, et sellised inimesed, kes endale ise ei teadvusta selliseid asju nagu lapse vajadus vanemate järele ning seda kui oluline on "olla olemas" oma armsamate jaoks ning austada ja hinnata neid, ega need ei oska selle filmi vaatamisest saadava infoga ka peale midagi hakata. Mul oli sellest pisikesest tüdrukust nii kahju...ja kui tore ning maailma avastada sooviv ning targa mõtlemisega ta on... Ja emast on ka kahju. See kuidas ta ei oska oma lapse jaoks "ema" olla. Ometigi seda endale teadvustades ja muretesedes "teiste laste" elude pärast. Selles suhtes on filmi viimased sõnad kuidagi nagu "elu läheb ikka samamoodi edasi"...ja meie nagu ikka pöörleme kui orbiidil. Midagi tegelikult ette võtmata, et enda ja ammugi teiste inimeste elu paremaks muuta. Oleme oma rutiinides... Kui suur vahe tegelikult nendel kahel emal on - üks kes oma last pussitab, et temast lahti saada või teine, kes palkab kogupäevahoidja oma lapsele, et saaks ise oma tööd teha. Kumbki ema justkui leiab variante, et oma "lapsest" lahti saada, kas pole?

Näitlejad teevad kõik head rollid, kuigi nagu mängimismaterjali otseselt tekstiga polegi. Rohkem pilkude, liigutuste, tunnete ja olemise mäng. Minule tavaliselt sellised filmid ei meeldi, kuigi mingil hetkel tundsin, et mingeid tundeid see film minus siiski nagu liigutas.

Aga miks on filmi nimi "Mammut"? Minu meelest on see metafoor - mammutid surid välja. Inimeste väljasuremine, kui me oleme nii kauged teineteisele, pole ka enam kaugel. See on justkui Moodysoni iroonia või õpetussõnad filmivaatajale. Inimesed - armastage ja hoidke teineteist. Ja näidake ka lastele eeskuju armastuse ja hoolivuse jaoks. Kui ema ja isa on sellised töönarkomaanid nagu filmis....küll neist lastestki sellised siis tulevad. Ja südamlikkus kaob ja nii edasi... Tegelikult kui vaadata seda maailma ning suunda kuhu kõik teel on...siis tegelikult Moodyson paneb täpselt pihta!

Hinnang: 3 (ma usun, et see film meeldib sellistele "tavaliste" festivalifilmide austajatele. Samuti nendele, kellele meeldib mõelda suurematele taustadele üle kui mis kohe silma paistab - ehk nö. mõtlevale filmivaatajale. Palju nagu tegevust ei toimu, eriti palju teksti ka pole, selline rõhutataud igatsus ning rõhuvad eluraskused. Kui on tuju sellist filmi vaadata, siis seda sealt saab. Mina aga ei viitsi enam "selliseid" sarnaseid draamasid. Kuigi eks minagi ju tundsin kaasa nii lastele kui sellele lapsehoidjale. Olen neid tundeid isegi tihti reisides tundnud. Tegelikult alati siis kui perest kaugel olen. Aga igatsusest hoolimata ei hakka ma sebima mingite naistega, kui oma naine pole lähedal. Pean tunnistama, et isegi natuke väsitav on kui mehi selliste stereotüüpidena alati kujutatakse, kes on alati nii nõrga iseloomuga. Isegi "tugevaimad" meie hulgast. Nii see ikkagi alati pole. Eriti kui inimene väga armastab teist inimest, siis ikka igast seksivõimalusest kinni ei haarata. Aga jah...lapsed on filmis need "kannatajad", nagu eluski. Me "suured" saame ka "üksi" ja "ise" hakkama. Aga ma leian, et lapsi peaks küll alati meeles pidama. Kõiges mis me teeme, ka lihtsates igapäevaotsustes!)

Trailer:

Sildid:

Milk (USA 2008)

Režissör: Gus Van Sant
Stsenaarium: Dustin Lance Black (baseerub "esimese Kalifornia avalikult gay-poliitiku" Harvey Milk-i elul)
Loo lähtekoht: Lugu saab alguse aastal 1970, mil Harvey Milk on kohe saamas 40-aastaseks. Ta korjab endale koju kaasa ühe umbes 10 aastat noorema mehe - Scott Smith-i, kellega tekib sügavam suhe aastateks. Nad avavad San Franciscos fotopoe, millest kujuneb gay-meeste kogunemiskoht ning kui Harvey-l tekivad ambitsioonid hakata poliitikuks, siis saab sellest kohast, millel nimeks Castro - tema valimiste peastaap. Aastad muudkui aga veerevad, ning mitu korda jääb ta napilt valimistel ikka alla. Kuni ühel aastal liitub kambaga üks naine, kes lubab ka lesbid endaga kaasa meelitada Harvey poolt hääletama. See osutubki võidu-valemiks. Samal ajal on Harvey eraelus toimumas suured muutused. Boyfriend vahetub ning selgelt on aru saada, et kui see Harvey tahtest kinni oleks, siis ta poleks gay.

Saades aga võimu juurde on mängumaa hoopis uus. Tuleb võidelda nii teiste poliitikute kui ka gay-vihkajate vastu. Kõigele lisaks on ka uus boyfriend üliemotsionaalne. Irooniline ongi see, et otseselt ei hukku Harvey mitte suvalise "ähvardaja" käe läbi, mida tal kindlasti oli 70-ndate gayvihkajate seas hulgaliselt vaid "löök" tuleb palju lähemalt. "Võimumängud" on ohtlikud. Poliitikas peab olema piisavalt ülbust, julgust ajada oma asja ning teha diile ja kompromisse, kuid samas ei tohi unustada ka teisi inimesi ning katsuma leida alati kuldne kesktee....moraalist olid aga sellel ajal ning on ka ju tihti tänapäeval "poliitilised mängud" väga kaugel. Isegi Harvey ise muutub kõvasti (viitan stseenile linnapeaga, kus ta valimishäälte ähvardusel oma õiguseid nõuab).

See on nüüd kolmas tänavuaastane parima filmi Oscarikandidaat, mida vaatan. Ja ma ei saa aru, kas viga on minus või tegijates, aga ükski neist kolmest ei lähe mulle eriti korda (Kuigi olen andnud neile kõigile sama hinnangu, on minu meelest kõige parem neist hetkel "Slumdog milllionaire"). Ükski nendest filmidest ei ole suutnud ärata minus erilisi emotsioone. Milk on ju võimas film oma massistseenidega ning osavasti monteeritud dokk-kaadritega. Kunstilises mõttes väga vinge, sest selline 70ndate õhtuslik on väga tunnetatav. Samas mis mina ka sellest enam mäletan. Kuigi vanadelt fotodelt ju ikka natuke - suured prillid, suured juuksed (parukad), riietus ja muu selline. Isegi 70ndatel tehtud filmid on just nagu sarnased. Lisaks selline beežikate toonide värvigamma. Kõik on väga ehtne. Dramaatilisest poolest - suudlevad mehed ei ole enam ammu tabu, küll aga jahmatab mind alati kui ekraanil näidatakse ülespoodud inimest. Kuid see pole ju "emotsioonide äratajana" midagi rohkemat kui selleks üheks šokiks piisav. Võibolla peaks ise olema gay, et sellele kõigele kaasa elada? Või vähemalt olema asjadega paremini kursis või tundma seda kohta selles ajas paremini. Mind jättis igatahes kogu see film külmaks.

Ja siis need keskpärased näitlejatööd, mida nii taevani selle filmiga seoses kiidetakse. Kahtlemata Sean Penn teeb sellise tavalistest gay-karikatuuridest vaba ja hea rolli. Kuid kui kõrvale panna näiteks Mickey Rourke filmis The Wrestler, siis minu meelest kahvatub Penn -i roll kohe väga kõvasti. Samas tema selline pisikese mehe olemus ning vinguv hääl, see kuidagi sobis sellesse rolli väga hästi. Aga ega ma ju ei tea, milline see päris Harvey Milk oli ning kui sarnaselt ta teda portreeris. Võibolla selles ongi selle rolli võlu? Ma usun, et kui mõni suva Ameeriklane vaataks näiteks Ruja etendust ning Priit Võigemasti Rannapi rolli...võibolla tema ka ei mõistaks selle rolli geniaalsust :)
Ja miks pääses kandideerima kõrvalosast Josh Brolin on minu jaoks täiesti arusaamatu. Tal on olnud viimasel paaril aastal umbes 5 palju tugevamat ja paremat rolli. Milleks siis nüüd järsku tähelepanu selle jupiga, mina ei mõista. Kui kõrvalosadest kedagi hinnata, siis ma oleksin hoopis valinud James Franco oscarkandidaadiks. Kuigi ka see roll on pigem tagasihoidlik ning mitte midagi erilist. Diego Luna neurootilise boyfriendina mängib kuidagi üle ja on nagu võõrkeha seal teiste hulgas...võibolla see oligi taotluslik. Sest selliseid "draamakuningannasid" on ju geide hulgas palju. Tegelikult ma ei saagi aru, miks on tihti gay-del vaja ennast niimoodi üle-eksponeerida? Ma tunnen mitut gay- või biseksuaalset inimest, kuid kõik nad on nagu iga teine hetero. Minu meelest sellised ülevoolavalt gayd on samas kastis minu jaoks nagu üleloomulikult machod mehed või siis sellised lollid tibid, kes käivad ka talvel nabapluusiga ja üritavad iga detailiga oma seksuaalsust rõhutada. Minule selline "dramaatilisus" igapäevaelus ei meeldi. Aga eks igal ühel ole ju õigus olla selline nagu ta ise tahab...niiet lasku aga käia, kui minu isiklikku elu segama ei tule. Ma olen täiesti eelarvamustevaba selles suhtes. Aga kui ma veel sellel ajastul sain aru, et oma identiteeti oli vaja rõhutada, et saavutada aktsepti ühiskonnas, siis tänapäeval on see kõik juba nii tavaline, et eraldi kõikidele seda silma määrida, et keegi on gay - mõjub nii banaalselt ja tobedalt ning oma isiku ületähtsustamisena. Ma loodan, et ma pole solvanud sellega kellegi eneseuhkust. Aga eks meil kõigil ole ju õigus oma arvamusele.

Hinnang: 3+ (stiilipunktid võtab film koju. Kunstnikutöö ja üldplaanid on vinged. Samuti see, et tegemist on tõsielulise filmiga. Kuid emotsioone oleks võinud kuidagi sisse tuua. Režissör Van Sant on ise samuti päriselus gay ning eks ta siis teab kogu seda emotsionaalset pagasit omast käest ja võibolla sellepärast ta ei oskagi seda laiale avalikkusele tuua. Kuid filmil on ka palju austajaid ja võibolla hoopis mina olen erand, kelle tundenuppudele see film ei vajutanud. Ehk see ongi tõenäolisem variant. Maailmavaate avardamise ja ajalooteadlikkuse mõttes soovitatav ja seitsmekümnendate retrohõngu ning kunstnike vinget tööd näha - selles mõttes ehk ka, kuid midagi sisu või loo mõttes uut või erilist sellest filmist küll ei leia.)

Trailer:

Sildid:

kolmapäev, jaanuar 28, 2009

Slumdog millionaire / Rentslimiljonär (UK 2008)

Režissör: Danny Boyle
Stsenaarium: Simon Beaufoy
Baseerub Vikas Swarup-i raamatul "Q & A", eesti keeles ilmunud nimega "Miljardimäng".
Peaosades: Dev Patel, Freida Pinto
Loo lähtekoht: Vaene, harimata noormees Jamal saab India "Kes tahab saada miljonäriks" telemängu võistlejaks. Ta arreteeritakse petmiskahtlustega. Film jutustabki väikeste lugudega, kuidas Jamal kõikidele küsimustele oma elust vastused leidis.

Romantilise seiklusfilm-muinasjutu tegevus toimub Indias. Seega mingil määral õhkub temast "Indiat" ja see on muidugi hea. Kuid loo ebatõenäosus ning kehvakesed näitlejad ei anna filmil tõusta üle keskmise taseme, kuigi tehniliselt on huvitavaid kohti ning kohati ka sisu on dramaatiline. Kuid lõppude lõpuks ei ära piisavalt emotsioone, et seda Oscareid jagava Ameerika Filmiakadeemi kombel aasta "tippfilmide" sekka arvata.

Paratamatult tekkis võrdlusmoment raamatuga. Ühel poolt oli raamat parem kui film, teisalt taas mitte. Nimelt raamatus on neid "pisikesi lugusid" palju rohkem. Filmis on mõned väga olulised, huvitavad ja dramaatilised lood välja jäetud. Esimesena meenuvad lugu Austraalia saadikuga, kelle juures Jamal töötab ning on ainus "aus" töötaja. Kusjuures austraallasel on terve maja kaameraid täis topitud ning teenijad ei taipa, kuidas küll peremees teab, kui keegi midagi varastab. Filmist on välja jäetud pedofiilist kirikuõpetaja lugu. Ning kogu gay-teema. Ehk see kuulus ja hea India näitleja, keda poisid pisikestena fännivad, kuid kes hiljem osustub gay-meheks. Raamatu kasuks räägib ka dramaatilisus, detailsus ja see, et raamatus need "vastuselood" ei olnud kronoloogilises järjekorras. See on ju filmi puhul veel eriti ebatõenäoline, et kõik need Jamali elu seosed vastustega järjestikkuse tegevuse järgi paljastuvad. Kui sellele mõelda, siis on see ju täiesti jabur (ok...tegemist on ju muinasjutuga:))!

Filmi stsenaariumi kasuks räägivad aga kaks fakti tugevalt. Nimelt, et tegevuse sisse oli toodud tütarlaps - Latika. Teda raamatus (igatahes olulise tegelasena) polnud. Seega jäi ära see suur kättemaksu teema, mis raamatu põhipoint oli ja minu meelest üsna tobe. Lisaks raamatu lõpp keeras üldse nii tobedaks ja üle mõistuse, et filmi romantiline lõpp oli palju parem ning armsam, mis siis sest, et nii hollywoodilik. See oligi ju ikkagi "muinasjutt".

Nagu mainitud oli tehniliselt film väga huvitav. Eriti kaameratöö! Aga lisaks oli filmil väga lahe ja omapärane (loomulikult indialik) muusika. Lauludest torkas kõrva MIA eelmise aasta suur hit "Paper planes", millest oli filmi jaoks hea mix tehtud. Muidugi montaaž oli ka vinge.

Tegelikult meeldis mulle filmi esimene pool palju rohkem, kui seal seiklesid need pisikesed poisid. Nad oli nii vahvad ja ehedad - palju paremad näitlejad kui nende täiskasvanud kolleegid, kes samu inimesi hiljem mängisid. Eriti see pisike Jamal! Kõige kurvaks ja jahmatavamaks "looks" kujuneb nii filmis kui ka raamatus lugu sellest, kuidas kohalik tänavalaste"omanik" lapsi meelega sandistab, et nood siis rohkem kaastunnet tänaval kerjates ärataksid. See vägisi pimedaks tegemine...see oli ikka karm küll! Aga eks see vaesus seal maal ole igas mõttes karm. Ja film näitab seda küll...kuigi natuke ikka romantiseeritud võtmes.

Hinnang: 3+ (Tasub vaadata küll. Kuigi ega seal midagi erilist kaasamõtlemist pole ning kauaks meelde ka ei jää. Draamaseiklus - Hollywoodi Bollywood. Ilusate värvidega, aga kuidagi väheste emotsioonidega....või õigem oleks vist öelda,emotsioonid olid indialikult ülepaisutatud...või ma ei tea kas see on ka õiglaselt öeldud. Ühesõnaga mind jättis külmaks lõppkokkuvõttes. Ei saa ma nende ameeriklaste maitsest päriselt aru. Samas natuke omapärane oli ta ikkagi ja selles mõttes mitte mõttetu üllitis. Usun, et väga paljudele võib see ka väga meeldida. Vähemalt nii ma olen kuulnud.)

Trailer:

Sildid:

teisipäev, jaanuar 27, 2009

Petra lood - Kristiina Kass

See on nüüd neljas Kristiina Kass-i raamat, mida lastele ette loen. Siiani, ühe erandiga (Samueli võlupadi), on nad olnud sellised mõnusad, soojad, armsad, vahvad, südamlikud ning toredad lugemised. Ja samuti see - "Petra lood". Ma isegi julgeks väita, et see on lausa neist veel kõige parem!

Petra on selline tarmukas u.6 aastane tüdruk, kes sehkendab oma isa ja emaga ning õpib maailma tundma. Petral on ka üpris kindlameelne iseloom. Ehk kui talle midagi ei meeldi, siis ta mõtleb ka kohe välja, kuidas tema need maailma asjad korraldab, kui tema täiskasvanuks saab. Lisaks on tal palju head tahtmist ja pealehakkamist ning ta kirjutab juba "päris hästi", ainult mitte pikki sõnu :) Ja loomade-lindude pärast valutab ta südant ning lubadustest hoiab kinni :) Ning nagu kaanepildist võib aimata, meeldib Petrale nii ema kui isaga seenel käia!

Kui ma raamatu olin ette lugenud, nõudis P, et ma mõned "paremad palad" kohe uuesti ette loeksin. Tema meelest olid parimateks need, kuidas Petra perega Viljandis teatris käis ning seal parte toitmas käis. P hakkas kohe heietama, kuidas tema vanaemaga ise Kadriorus oli parte käinud toitmas ja et kui me Eesti lähme, et me siis ka kindlasti peame Kadriorgu parte minema toitma. Ma ütlesin, et kui ta tahab, siis võime isegi Viljandis teatris käies need "Petra pardid" üles otsida ning neile Petralt terviseid ja samaga saia viia :)

Teine valitud lugu oli see, kuidas Petra ostunimekirja kirjutas ning muidugi pikkadest sõnadest ainult pooled paberile jõudsid ning mis sellest kõigest sai. P oli naerust kõveras!

Mina valisin ka oma lemmiku (mille ma arvan, et P tegelikult unustas, sest nii esimesel lugemise kui ka korduslugemisel, oli see ehk neist lugudest kõige naljakam, kui tema naeru ja minu naeru muidugi ka arvestada ). Selle pealkiri on "Ei!". Ja räägib sellest kuidas Petra asjad korraldab, kui emme jääb vanaks ning tema kodus "uue emmena" kamandama asub. See lugu on nii lusti täis, et sobiks nii hästi mõnesse esimese klassi lugemikku, et kõik lapsed saaks innustust selle vahva raamatu lugemiseks! Meie igatahes nautisime seda väga. Parajalt lühike ka...paari õhtu lugemine. Loodetavasti Kristiina kirjutab neid lugusid veel ja veel! Eriti just neid naljakaid :)

Hinnang: 4+ (Mõnes mõttes oli tegemist samasse "liivakasti" raamatuga, nagu Leelo Tungal ja tema "Kristiina, see keskmine". Ainuke erinevus on selles ja miks ma Leelo raamatut tsipa kõrgemalt hindan on see, et "Petra lugudes" on pidevalt selline tunne, et emme on tütre häälekandja. Ehk Kristiina Kass on võtnud oma tütre tegemised üles kirjutada just nagu tütar need ise jutustaks lugejale. Kuigi paaris kohas, et ununebki, siis mingil hetkel on jälle sõnastus selline, et see on ikka "emme", kes neid lugusid "lapse häälega" jutustab. "Kristiina, see keskmine" raamatus on aga vastupidi, pidevalt oli tunne, nagu Kristiina ise seal toimetab ja jutustab lugejale, vahest harva tuli meelde, et Leelo ehk oma tütarde tegemiste pealt šnitti võtab. Kuid "Petra lood" on väga väga mõnus ja lahe lugemine. Nii lastele, kui vanematele endale vahva! Soovitan väga soojalt! Ja muideks kuigi need olidki natuke "plikade jutud", siis poisis saavad ka sama hästi kõhutäied naerda!!!)

Sildid:

Kes on Sinu iidol?

Nüüd on asjalood nii, et ......



Sa lihtsalt pead selles küsimuses enda jaoks selgusele jõudma.



See võtab ainult minut või kaks aega - aga see on seda väärt!



Usu mind.



Kes on Su eeskuju ehk kes on Su iidol???



Proovi seda teha nii, et iseennast ei peta...



Ära vaata midagi ette, vaid tee kõik rida rea haaval, muidu see test ei tööta!



Võta välja kalkulaator


(ka Sinu arvutis on see olemas kui käepärast muud ei leia).


1) Vali oma lemmiknumber vahemikus 1-9.


2) Korruta see numbriga 3.


3) Liida number 3, ja korruta see jälle numbriga 3


(oled Sa oma vastuses kindel?!)


4) Tubli! Nüüd Sul on 2- või 3-kohaline number.


5) Liida selle numbri numbrid kokku


(näiteks kui Su saadud number on 43, siis 4+3).




Keri ekraani allapoole...













Natuke veel.....













Vaata nüüd sellest nimekirjast oma numbri järgi,

Kes Su iidol on?:


1. Einstein


2. Nelson Mandela


3. Abraham Lincoln


4. Helen Keller


5. Bill Gates


6. Gandhi


7. George Clooney


8. Thomas Edison


9. Danzumees


10. Abraham Lincoln


Ma tean... Mul on see effekt inimeste üle... Ühel päeval võib Sinust saada ka minusugune... :-) Usu mind!

Sildid:

esmaspäev, jaanuar 26, 2009

Kokkutulemine - Anne Enright

See oli kõigest mõni nädal tagasi kui lugesin 2005.aasta Bookeri auhinna võitnud raamatut - John Banville "Meri". Nüüd siis 2007.aasta laureaat. Otsisin spetsiaalselt üles, et mida ma sellest eelmisest arvasin täpsemalt (kuigi mäletasin, et pettusin kõvasti ja seal oli tegemist mingite perverssustega). Ja uskumatu! Oma kommentaari sellele Banville -i auhinnatud raamatu kohta võiksin peaaegu üks ühele kopeerida ümber Anne Enright -i "Kokkutulemine" raamatu kommentaariks!

Huvitav millised inimesed neid Booker -i auhindu jagavad? Täiesti huvi tekkis kohe, et milline keskmine vanus neil on või mis sugupoolt nad on ja millist elu nad elavad. Kuidas selline kirjandus võib olla mingit auhinda väärt? Igal juhul on nad minust väga erinevad inimesed - erineva ilumeele, huvide, vanuse, maailmavaate ning moraaliga. Teine põhjus võib olla see, et mõlemal raamatul on ka sama tõlk - Karin Suursalu ning minule lihtsalt ei istu tema keelekasutus või tõlkestiil. Samas tõlgi süüks ma seda päris panna ka ei tahaks, sest alles eelmisel aastal lugesin Suursalu päris kobedat Zafon-i tõlget raamatule "Tuule vari".

Seega on asi ikkagi minus ja nendest raamatutes. K ütles, et tema on tähele pannud, et temale isiklikult ei meeldi iiri kirjandus. Et see ongi kuidagi selline perversne ja räpane ja eemaletõukav. Ei noh, ma saan aru, et ebameeldivatest asjadest on ju ka vaja kirjutada, kuid kõik ikkagi oleneb kuidas ning milliste sõnadega ja millise stiiliga. Näiteks B.Schlink-i Ettelugeja oli minu jaoks šokeeriv täiesti vastuvõetavas toonis (tegelikult see on täivale võrdlus, sest nendel kahel raamatul ei ole midagi ühist, peale selle, et selgelt on mõlemal sees momendid, millega üritatakse lugejat jahmatada). Kuid Enright-i raamat üritab ka justkui "raputada", kuid kogu see šokk on maetud sellise rõvedusekihi alla, et see lihtsalt isegi enam ei šokeeri, vaid lihtsalt tekitab vastikust raamatu vastu.

Mind täiesti huvitaks, et kui keegi kellele see raamat meeldis, et mis talle selles meeldis. Hmmm, on siiski üks asi, mida võiks kiita. Enright-i metafoorid (need mitte-rõvedad) on tihti originaalsed ning neid on palju ja need on minu meelest päris osavad ning kaalub selle raamatu ehk grammivõrra üle Banville-i "rämpsu".

Kuid mõlemaid raamatuid seovad samad teemad - surm, enesetapp, perverssused, seks, peresidemed, äng....

"Kokkutulemine" räägib loo ühe pere kokkutulemisest matustele. Minategelase vend on surnud, üpris noorelt. Esimene pool raamatust kirjeldab perekonna tausta ja loo inimeste tausta. Räägib vanaemast ja tolle kahest mehest. Üks nendest meestest kasutas seksuaalselt ära ka nüüdseks siis surnud venda, ajal mil too oli alles 9-aastane. Minategelane teadis seda, kuid kandis kogu elu seda enda sees. Täiskasvanuna tekkisid kahtlused, et võibolla on ehk vanamees ka temale liiga teinud, kuid ta on ehk selle oma mälust tõrjunud. Lisaks see armastuse puudumine enda elust masendab ka naist. Tal on küll kaks last, kuid ta juskui ei oska elurõõmu ka nendest ammutada. Vähemalt jäi minul küll selline tunne. Suhted dementse emaga ja vendade õdede omapärad.

Ühegi tegelasega samastuda ega isegi kellelegi kaasa tunda ma ei suutnud. Kogu see Hegarty -te klann mõjus väga ebameeldivana. Nii tegelikult ka kirjanik üritab neid kirjeldada. Ja kogu see tekst raamatu kaanel - millist kohta sellest raamatust pidas selle "reklaamteksti" kirjutaja raamatus "vaimukaks"? või "söakaks"? See, et kirjanik sellise rõveda teema nagu alaealise seksuaalne ärakasutamine on võtnud oma raamatu põhiliseks painavaks küsimuseks. Vaimukas? Söakas? Öäk, ütlen ma sellepeale. Ja kõik need muud rõvedused mis selle raamatukaante vahel on - kas see ongi see "uus veri iiri kirjandutraditsioonis"? No on ikka toredad "uued tarditsioonid" küll. Ning see kaanepilt annab ka väga vale tunde! See on lõks! Millegi sellise soojaga pole raamatu sees tegemist!

Raamatu esimene pool on tegelikult väga segane. Need kirjeldused vanaema Ada-ga toimuvast on nii igavad ning ma pidevalt ootasin, et need otsa saaks. Ma ei saanud, ega saanud sellesse olmestikku sisse. Alataju vist tõrkus kah ning ehk ma ei tahtnudki saada. Võibolla alles raamatu viimases kolmandikus, kui tegemist oligi selle "kokkutulemisega", hakkas nagu lugu jooksma, kuid ei meeldinud mulle kohe üldse kuidas see jooksis või üldse see kirjutamise stiil.

Kõigele lisaks peaks olema küll mingi selgeltnägija, et mõista mida kirjanik ühe või teise asjaga on mõelnud või mida ta öelda tahab. Näiteks see (lk.158): "Pärast seda läks ta laupäevaõhtusele soolole, mina aga lõin kampa Joe Üheksakümnega - nii nimetati teda sellepärast, et ta oli kolmekümneaastane-, mehega, kes nii tahtis kangesti minusse tungida, et pidi keset suudlust kõrvale pöörduma, et laup vastu seina lüüa." Et siis, miks teda "Üheksakümneks" kutsuti? Või miks ta pidi keset suudlust oma laupa vastu seina lööma? See on üks lause, kuid raamat kubiseb sellistest mõttetustest.

Hinnang: 1+ (plussi panen taha ainult nende metafooride pärast. Tõeline piin olid need suureformaadilised 254 lehekülge. Ei tahtnud ega tahtnud seda raamatut lugeda, aga nende heade kogemuste pärast, mis mõned korrad on juhtunud, kus esimene pool raamatust on olnud jama ning siis järsku muutub ülimalt heaks...nende kogemuste pärast ei suuda ma enam ühtki raamatut pooleli jätta. Üldse ei taha elus asju "pooleli jätta". Kuid seda raamatut ma ei julge küll mitte kellelegi soovitada.)

Kirjutan siia lõppu ühe katkendi, mis minu meelest kujutab kogu raamatu atmosfääri ideaalselt, kuigi tegemist pole üldse sisuliselt olulise lõiguga. Lihtsalt see tunnetus...

"Nägin kord missal kolmanda astme süüfilisega meest. Ta istus meie ees ja tegeles oma asjadega, kuni Mossie teda meile näitas, sest Mossie teadis sellistest asjadest. Mehe kõrvalestad olid ära söödud, need olid krimpsu tõmbunud nagu sulanud plast. Kui ta pead keeras, oli näha, et tema ninasild oli sisse vajunud, alles oli ainult lihanupsuke madalal sõõrmete kohal. Ta hingas raskelt ja valjusti, aga ei näinud välja hullumeelne -"

Ja tegemist ei ole "õudusraamatuga" vaid ikka tavalise draamaga - ok, "õudsalt kehva draamaga". Oh, oleks ikka pidanud uurima enne lugemist, et millega täpsemalt on tegemist. Ma olin "pimestatud" sellest suurest ja olulisest "Bookeri võidust". Loll olin. Nii palju jama juba sellel aasta esimesel kuul on mu silme ette sattunud, et nüüd tahaks küll kindla peale minna. Tegime lugemisplaanid ka ümber. K teeb sellest Vonnegut-i aasta ja mina eesti- ning rootsi kirjanduse aasta. Kuigi eks vahelduse mõttes mixime ka mingit klassikat ja ehk loodetavasti "paremaid" raamatuid sisse kui see Enrighti jamps.

Sildid:

laupäev, jaanuar 24, 2009

2008.aasta SUUR Aunimetuste Kokkuvõte (teater, kirjandus, film, muusika, tv)

Siin need mu 2008. aasta parimatest parimad ja minu jaoks ajalukku minevad nimed ongi reas. Kus võimalik, sinna pistan ka pisikese edetabeli juurde, et tulevikus näha, kuidas mõned asjad mu sees kasvavad ning liiguvad seda sama edetabelit mööda ülespoole. Nii see on siiani juhtunud ja juhtub ka kindlasti tulevikus. Kuid lemmikud jäävad millegipärast lemmikuteks :)

DTVA:

PARIM VÄLISMAINE DRAAMA/KOMÖÖDIASARI
Mul on kahe esimese koha sarjaga täpselt nii, et üks aasta või üks hetk on DH lemmik, siis jälle PB. Kuid hetkel, kus DH on läinud jälle nii mõnusaks (nii põnev, et hüpati niimoodi palju aastaid edasi ja väiksed lapsed on järsku suured...uued probleemid kah koos sellega), siis otsustasin selle sarja troonile upitada. Kurb on muidugi sellepärast, et nii 5.; 6. kui ka 9. koha sarjade tegemine on tänaseks juba lõpetatud...see ehk näitab mu "kehva" maitset? :) Eriti kahju on Cashmere mafia-st, sellest oleks vabalt võinud saada uus "Sex & the city". Naljakas, dramaatiline, südamlik ja südametu - hea mix kõigest. True blood-i vampiiridraama köitis mind nii palju, et vaatasin kõik osad ning jäin ootama ka uut hooaega, mida õnneks lubati viimase osa lõpus. Kummaline, et kogu mu lemmikujoru on selline "naistekate" rida (välja arvatud ehk 2., 3., 8. ja 10. koha sarjad), aga ju need siis mu praeguse elu kõrvale pakuvad seda, mida tahan näha ning mille emotsioone tunnetan paremini, ei tea? Samas, kas "True blood" on naistekas? Ja "Prison brerak" on ju ka paljude naiste lemmik...seega kus tegeliult lähebki see piir enam? Igatahes siin see mu TOP 10 on.

1. Desperate housewives
2. Prison break
3. Entourage
4. True blood
5. Cashmere mafia
6. Miss guided
7. Men in trees
8. 30 Rock
9. Big shots
10. Shark

PARIM VÄLISMAINE MUU SARI
Jah, mis seal salata, olen võistlus-realityte fanaatik. Muidugi mitte kõigi, ikka nende, millel pointi näen või kui pointi ei näe, siis nad lihtsalt paeluvad mind vajutates "minu" õigetele nuppudele :)
Eelkõige muidugi TANTS! Ega ma muidu "Danzumees" ei oleks :) Kuigi näiteks "Tantsud tähtedega" mulle eriti ei meeldi... ühegi maa versioon, kui aus olla. Tegelikult sama palju olen ju ka "Teatrimees" või "Raamatumees" või "Filmimees" :) Aga jah, "So you think..." on olnud mu lemmiksaade selle sarja algusest peale ning õnneks pole lõppu ka näha, sest see sari tundub meeldivat ka massidele. Donald Trump ning tema "äriülesannete" lahendamine, on samuti üks mu lemmikuid juba aastaid. Sedapuhku "tuttavate" osalejatega. X factor on inglise versioon Eesti otsib superstaari saatest, kuid Inglismaa formaat on kordi huvitavam, kui teistes riikides! See, et valitakse 12 osalejat, kellest: 3 poissi alla 25 aastased, 3 tüdrukut alla 25 aastased, 3 ansablit ning 3 üle 25 aastast osalejat...see annab palju erinäolisemaid osalejaid ning lõppkokkuvõttes tase on ka palju kõrgem! Big brother on see nö. "mõttetu" sari siin listis, kuid just Ameerika versioon on minu meelest kuidagi osavalt kaasakiskuv. Mole, ehk Mutt, kus keegi osalejatest on "vastutöötav võistleja", keda kõik püüavad ära arvata ning seeläbi finaali pääseda, oleks olnud mu tabelis märksa kõrgemal kohal kui see oleks sama hea olnud kui eelnevatel aastatel. Seekord poleks kuidagi olnud võimalik õiget ära arvata, liiga raskeks oli see minu meelest tehtud. "Uued sarjad" asuvad 9. ja 10. kohal. Reality bites back oli nii mahlakas paroodia kõikidest reality sarjadest ning muidugi kuna seal osalesid "Last comic standing" sarjast tuttavad koomikud, siis see tegi veel eriti naljakaks ning vahvaks selle pisikese sarja. Ning Step it up & dance, kus osalesid profid tantsijad, selliseid sarju pole minu meelest kunagi piisavalt :)

1. So You think You can dance (USA&Australia&Canada)
2. Celebrity Apprentice (Apprentice UK)
3. X factor
4. Project runway (USA&Australia&UK&Canada)
5. American idol
6. Big brother
7. Survivor
8. Mole
9. Reality bites back
10. Step it up & dance

PARIM EESTI DRAAMA/KOMÖÖDIASARI
Siin käis võistlus peamiselt 2 sarja vahel (OL ja Tuulepealne maa). Kummaline, et mõlemaid sarju kirjutab sama kirjanik...ju see on siis minu maitse? Kuid Ohtlik lend on selline kingitus Eesti telemaastikule, kus on käinud läbi peaaegu kõik Eesti head ning olulised näitlejad. Ning need lindistatud osad töötavad ka väga hästi lastele näitlejate tutvustamise materjalina. Loodetavasti selle sarja tegemist ikka jätkatakse!

Ohtlik lend

PARIM EESTI MUU SARI
Kas Teatriõhtut üldse võibki "sarjaks" pidada? Ma põhimõtteliselt ikka pean. Kuigi mul õnnestub siin "Eestist ära olles" nii harva seda näha, on see ikkagi kõige parem, tähtsam ning vaimustavaim asi, mis televiisorist tuleb!

Teatriõhtu

PARIM TELE - NAISNÄITLEJA
See 47-aastane naisnäitleja on Oscari-kandidaat, Emmy ja Kuldgloobuse võitja ning paljude teiste auhindade võitja ning kandidaat. Ja see on tema rollidest ka näha!

Felicity Huffman - Desperate housewives

PARIM TELE - MEESNÄITLEJA
Härra Oja on justkui leidnud viimasel ajal mingu uue sügavuse endast! See on hämmastav, kuidas viimasel ajal rollist rolli on temas saamas üks mu lemmiknäitleja. Ning Tuulepealse maa "Isa", kes muretseb talu jätkamise üle ning tema võitlus "kavala" sulasest väimeespoisiga - igas kaadris kus Tõnu Oja osaleb on kulda väärt!

Tõnu Oja - Tuulepealne maa

PARIM ERISAADE
Nii kaua kui nad Oscareid jagavad, kardan ma, et see kategooria on mõttetu iseenesest, sest kõige vingem, huvitavam ning parem "erisaade" on ikka ja ainult:

Academy awards

--------------------------------------------------

DMA:

PARIM VÕÕRKEELNE LAUL
Ma olen Madonna fän juba aastast 1984. Ning pole ka ime, et aasta parimaks lauluks on minu jaoks just nimelt tema uue plaadi esimene raadiotesse paisatud lugu. Kuigi plaadil on ka palju teisi häid laule ja üldse oli selles aastas päris palju head muusikat...

Madonna & Justin - 4 minutes

PARIM EESTIKEELNE VÕI -INSTRUMENTAALNE LAUL
Hedvig Hansoni laul on nii ilus ja puges mulle hinge esimese kuulamise järel. Mitte ainult plaadi parim laul vaid üldse üks Hedvigi parimaid.

Hedvig Hanson - Kes Sind on näinud

AASTA UUSTULNUK
Sellel aastal väga palju uusi lemmikuid nagu polnudki, sellepärast oli valik lihtne.

Amy MacDonald

AASTA KONTSERT
Ma ei saa aru kas see tuleneb ealistest iseärasustest, olen ma laiseemaks muutunud, on mul liiga palju tekkinud teisi huvisid või lihtsalt ei tule piisavalt häid lauljaid meie "maailmanurka", kuid mida aasta edasi, seda vähem käin ma kontserte vaatamas-kuulamas. Sellel aastal käis ju ka Amy MacDonald Stockholmis, kuid kahjuks pidin tööülesannete pärast olema just sellel ajal Eestis. Sama asi on juhtumas nüüd veebruaris, kui Katy Perry tuleb siia. Vast ehk siis Beyonce-le õnnestub mais minna...

Celine Dion Globenis

AASTA PLAAT
Päris hea muusika-aasta oli kokkuvõttes. Palju uusi huvitavaid plaate ilmus. Paljud jõudsid minuni alles 2009. aasta poolel ja seega ilmuvad mu lemmikute nimistusse alles selle aasta lõppedes. Igal tavalisel aastal oleks Madonna uus plaat pannud mu aasta kinni, kuid seekord kuulasin ning nautisin tõesti hoopis Hedvigi uut plaati kõige rohkem (mitte, et Madonna plaat poleks meeldinud...see on kindlal teisel kohal)! Kirjutasin Hedvigi plaadist natuke rohkem ka siin.

Hedvig Hanson - Kohtumistund

2008.a TOP 20 laulud:

1. Madonna & Justin-4 minutes
2. Daughtry-Over you
3. Hedvig Hanson-Kes sind on näinud
4. Madonna-Give it 2 me
5. Amy MacDonald-Mr. Rock n roll
6. A fine frenzy-Almost lover
7. Heino Eller-Kodumaine viis
8. Jace Everett-Bad things
9. Rihanna-Don't stop the music
10. Lisa Miskovsky-Brand new day
11. Emmy Rossum-Slow me down
12. Amy MacDonald-This is the life
13. Trace Adkins-You're gonna miss this
14. David Cook-Billie Jean
15. Hedvig Hanson-Jää kauaks mu juurde
16. 30 seconds to Mars-From yesterday
17. Girls aloud-Call the shots
18. Amy MacDonald-Footballer's wife
19. Daughtry-Crashed
20. Michael Buble-Spiderman theme
---
Lisaks 23 laulu, mis samuti ilmestavad 2008.aastat:

- Katy Perry-I kissed a girl
- Hedvig Hanson-Valge lumi lange mu peale
- Johnny Depp & Helena Bonham Carter-A little priest
- Potbelleez-Don't hold back
- Katy Perry-Hot n cold
- Kelly Rowland-Work
- HU?-Türisalu pank
- Brad Paisley-Waiting on a woman
- Darin-Breathing your love
- Lisa Miskovsky-Another shape of my heart
- Amy MacDonald-Poison prince
- Jordin Sparks ft. Chris brown-No air
- Ting tings-Shut up and let me go
- David Jordan-Sun goes down
- Bruce Springsteen-The wrestler
- Jewel-Perfectly clear
- HU?-Depressiivsed Eesti väikelinnad
- Anna Bergendahl-Have a heart
- Sam Sparro-Black & gold
- Lisa Miskovsky-Lady Stardust
- Sonja Alden-Du får inte
- Metsatöll-Oma laulu ei leia ma üles
- MIA-Paper planes

--------------------------------------------------

DFA:

PARIM INGLISKEELNE FILM
Väga tihe rebimine selle aasta kahe parima filmi vahel - nii DK kui ka Wrestler kui ka tegelikult kogu mu TOP7 on ühel või teisel hetkel tundunud kui "aasta parim". Siiski, kõige suurem üllatus, et mulle võib action film niimoodi meeldida nagu DK, see on väärt tema esimesele kohale asetamist. Seda iga aasta juba ei juhtu. Ning kindlasti mängis väga suurt rolli Heath Ledger-i Jokkeri roll!

The Dark Knight

PARIM MITTE-INGLISKEELNE FILM
Ka siin ma imestusega (oma allpool tulevat TOP30 filmide nimistut vaadetes nentisin, et ei teagi, kumma kõrgemale asetada, kas poolakate "Katõn" või rootslaste "Lase õige sisse"? Mõlemad olid väga-väga head filmid. Kuid ehk see poolakate film oma ajaloolisuse ning tegelikult Wajda väga hea "filmisilmaga" on grammivõrra olulisem. Samas mõlemad filmid on oma žanrites väga hästi õnnestunud. Ei tea, võibolla aja kuludes muudan oma meelt, aga praegu siis nii.

Katyn - Poola

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
See on mitte ainult viimase aasta vaid ikka üle väga mitme aasta selline võimas meespeaosa roll! Kuigi eks teisigi väga tugevaid oli ja mitmeid...näitaks oma rolli eest Oscari võitnud Daniel Day Lewis "There will be blood" filmis.

Mickey Rourke - Wrestler

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
Naisrollide aasta see 2008.aasta minu meelest ei olnud. Kõigest käputäis "vaimustusi". Kuid see Eesti juurtega Rootsi näitlejanna, kes igapäevaleiba teenib Stockholmi Kuninglikus Draamateatris (Dramaten). Kuigi palju ta seal ka tööd teeb - pidevalt on filmide tegemise tõttu aasta vabaks võtnnud. See roll aga - naine, kes pidi kõrvalt vaatama, kuidas ta mees tema parima sõbrannaga armusuhet peab. Jäädes ise tugevaks... kuid lõppude lõpuks armastust kaotamata kõige selle juures. Selline tugev roll ning huvitavalt teatraalne film üldse. Täpselt minu maitse.

Lena Endre - Himlens hjärta

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
Näitleja, kes mulle varem on meeldinud ehk kõigest paaris rollis, kuid pigem pole nagu tahtnud teda ekraanil näha - tegi jokkerist tõeliselt "vapustava" ja "hirmsa" karakteri. Oli ju Jack Nicholson kunagi ka selles rollis hea, kuid liiga "traditsiooniline". Ledger leiutas täiesti uue tasandi "ilge" tegelase näitlemiseks. Ei jää muud üle kui kummardada ning tõelist kahetsust tunda, et filmitulevikku on jäänud suur auk.

Heath Ledger - The Dark Knight

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
Minu Mariakene! Mängib selles filmis ju tegelikult iseennast. Nii lahe, et ta sellise omamoodi alandava rolliga nõus oli. Ja seda tugevam roll minu meelest. Täiesti omapärane ning pilkude ja väga väikeste liigutustega loob ta üksi kogu pinge, see on üdini nauditav. Sest vaatajana ju teab kogu tausta :)

Maria Lundqvist - De ofrivilliga

PARIM EESTI FILM
Hea raamat, hea film. Kuigi mul on tunne et sama palju või rohkemgi austajaid oli "Detsembrikuumus" -el. Kuid minu jaoks oli MOS-is palju rohkem kuidagi seda liikumist eri kohtade vahel. Palju sügavam karakterite näitamine ja lugu ise ka palju huvitavam. Üllatusin tõeliselt palju, et see film mulle nii palju meeldis. Lisaks väga vinge kõrvalosa Tambet Tuisult.

Mina olin siin

PARIM DOKFILM
Kuigi Michael Moore-i "Sicko" oli vaatet sama hea, oli Fueli ülesehitus värske ning huvitav ja ma kuidagi tundsin ennast selles mehes ära, kes seda lugu seal jutustas. Nii palju sarnasusi - isegi lapsepõlvest. Aga muidugi pole ma pooltki nii hea inimene nagu tema! Mul on nüüd uus iidol! Silmi avav ning elumuutev film.

Fuel

PARIM MULTIFILM
Vene multiplikaator Aleksandr Petrov on geenius. Tema stiil on nii ilus ja omapärane ning see on talle ka Oscari koju toonud ja mitu nominatsiooni. See vene pooletunnine multifilm on justkui ilus liikuv maal. Lisaks muidugi vene üleeelmise sajandi romantilisus. Aaahh... (leidub muideks ka youtube-is)

Moya Lyubov

PARIM STSENAARIUM
See rõõmurohke "heatujufilm" oli nii leidlike lahendustega. Usun et kõik kes seda filmi vaatavad saavad sellest positiivse laengu ning naudivad neid naljakaid ütluseid ja juhtumeid. See film on nagu päiksekiir :)

Happy-go-lucky

PARIM TEHNILINE TEOSTUS
Oi kui ilus - eriti see kunstiline pool. Juskui teater. Ja teatrisaalist ta ju filmilinale ongi toodud. Ehk algupäraselt on tegemist teatrinäidendiga. Kõik oli kuidagi ehtne kuigi mis mina ka selle ajastu atmosfäärist teadma peaksin. Kuigi olles Londoni muuseumeid läbi ja lõhki kolanud tundis ma selle tunnetuse ära, mille endalegi ette olen kujutanud. Lisaks kostüümid, make-up ja kogu "set decoration".

Sweeney Todd - production design, operaator

KULDNE PORIKÄRBES (Aasta kehvimad filmid)
Ülinõme ja igav Leedu film oli küll selle aasta suurim piin. Täiesti tobe ja mõttetu film.

Nereikalingi žmones (Loss)

2008.a. parimate filmide TOP 30
Nii lahe on tõdeda, et häid filme ei tee ainult ameeriklased, vaid neid tehakse ikka ümber maakera ning tihti mõjuvad need mitte-ameerika ekraaniteaosed hoopis teistele tunnetele ja kuidagi teisiti.

1. Dark Knight
2. Wrestler
3. Happy go lucky (UK)
4. Vicky Cristina Barcelona
5. Katyn (Poola)
6. In Bruges (UK)
7. Låt den rätte komma in (Rootsi)
8. Atonement (UK)
9. Changeling
10. Tummien perhosten koti (Soome)
11. Mamma Mia!
12. Sex and the city
13. Solstorm (Rootsi)
14. There will be blood
15. Die Welle (Saksa)
16. Frozen river
17. Miss Potter
18. Blades of glory
19. Sous les bombes (Liibanon)
20. Maria Larssons eviga ögonblick (Rootsi)
21. Perfume-a story of a murderer (Saksa)
22. Sweeney Todd
23. Baader Meinhof Komplex (Saksa)
24. Kite runner
25. De ofrivilliga (Rootsi)
26. Gone baby gone
27. To verdener (Taani)
28. Den man älskar (Rootsi)
29. Duchess (UK)
30. Rusalka (Vene)

-------------------------------------------------

DRA:

PARIM EESTI KIRJANDUS
Kes muu, mis muu? Tammsaare, kellelt ma igal aastal ühe raamatu loen... Kuna kooli ajal ma pärast 7.klassi kohustuslikus korras ju eesti kirjandust ei lugenud, siis praeguses vanuses ning eluhetkes mõjuvad mulle need "Eesti Kirjanduse Suurkuju" kui hingepalsam. Saaga sai endale väärilise lõpu ning ma sain rahuluse selle raamatu iga peatüki, iga lehekülje, iga lause, iga sõnaga. Täiesti õigustatult on see läbi aja kõige hinnatuimaks Eesti kirjandusteoseks peetud saaga. Uskumatult ilus proosa, uskumatult hästi ülesehitatud lugu, uskumatult mitmetasandiline ning karakterite loomise meisternäide.

A.H. Tammsaare - Tõde ja õigus 5.osa

PARIM TÕLKEKIRJANDUS
Ma olin sõna otseses mõttes šokeeritud kui suvel selle raamatu lugesin. Siiani ei mõista, kuidas inimese aju võib midagi sellist kontrueerida. juba raamatu algusest peale on kõik kogu loo kulminatsiooniks nii oluline. Lisaks need väärtused ning mõtted, mida raamat sisaldab. Selliseid raamatuid tuleb elus väga harva ette. Mul tulid selle lõppedes külmavärinad ja olen siiani selle vapustava loo üle jahmumise sügavuse üle jahmunud :)

John Steinbeck - Me tusameele talv

PARIM LASTERAAMAT
Kes oleks võinud arvata, et papplehtedega raamat võiks olla "aasta parim"? Igatahes nii see nüüd juhtus. Muidugi peab arvestama, et ma ei pidanud "Seltsimees last" lasteraamatuks...muidu oleks Leelo korjanud aunimetuse endale, aga minu meelest oli see rohkem täiskasvanute raamat. Seevastu Grühvel on küll puhas lasteraamat kuid mind kui täiskasvanut võlus see ka. Nüüd sooviks sarja teisi raamatuid ka eesti keelde (mul üks ingliskeelne on...)

Julia Donaldson - Grühvel

PARIM PÕNEVUS/KRIMKA-RAAMAT
Ma lugesin sellel aastal vähe põnevikke. Kuid piisas, et leidsin selle Zafon -i pärlikese ning aasta oli niiöelda "kirjas". Nii romantiline mõte - unustatud raamatute surnuaed ning kogu see ilus lugu. Mis ehk traditsioonilises mõttes polnudki ei krimka ega põnevik. Kuid kindlasti modernne klassik! Zofoni uut raamatut on ińglise keeles oodata juba käesoleval aastal - loodetavasti tõlgitakse see kiiresti ka eesti keelde!

Carlos Ruiz Zafón - Tuule vari

PARIM KOMÖÖDIARAAMAT
Kuidagi on nii juhtunud, et ma pole terve elu Vonnegut-i lugenud. Ise ka ei saa aru kuidas? Nüüd tuleb küll järsk muudatus selle asjaga. K kuulutas nimelt 2009.a. Vonneguti aastaks (minul on 2009.a. Eesti- ja Rootsi kirjanduse aasta). See irooniline maiuspala on tegelikult heaks esmatutvuseks temaga ja tema stiiliga. Selline see mees lihtsalt ongi. Ja nii vaimukas!

Kurt Vonnegut - Kodumaata mees

PARIM LUULERAAMAT
Hämmastav, aga suur luuleraamatute austaja...2008.a lugesin vist kõigest 4? Ja mis teha, tase polnud just eriti tipus. Sellepärast juhtus nii, et "tõlgitud-lasteraamat-mis-on-luulevormis", korjas koore. Kangur-i mahlakas tõlge on vaimukas ning tegelikult väga mõnus pikk luuletus :)

Julia Donaldson - Grühvel

PARIM DOKK-KIRJANDUS
Leelo mälestusteraamat, kus ta räägib ajast, mil ta ema vangilaagrisse viidi on üldse üks viimaste aastate eesti kirjanduse tippe. Saab naerda, saab nutta, saab pisikese Leelo lapsepõlveajastuse hõngu tunda ning pisikese tüdruku elus justkui kärbsena seinal kõike jälgida ja tunnetada seda atmosfääri. Imeline raamat! Hoian seda kindlasti ka järeltulevatele põlvedele!

Leelo Tungal - Seltsimees laps

KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem raamat)
Miks küll sellist raamatut oli vaja "tõlkida"? Miks sellist raamatut üldse oli vaja (ma ei usu iseennast...ma ei usuks, kui poleks seda raamatut oma käes hoidnud, et ma ühegi raamatu kohta kunagi midagi sellist võiksin öelda!) Kole ja tobe.

Tundmatu autor - Muki ja Pontu Punane ja Sinine

2008.aastal loetud raamatute TOP10:

1. John Steinbeck - Me tusameele talv
2. A.H. Tammsaare - Kogutud teosed 10. Tõde ja õigus 5.osa
3. Leelo Tungal - Seltsimees laps
4. Andrus Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu
5. Carlos Ruiz Zafón - Tuule vari
6. Harper Lee - Tappa laulurästast...
7. Ivan Turgenjev - Isad ja pojad
8. Kurt Vonnegut - Kodumaata mees
9. Anna Gavalda - Koos, see on kõik
10. Alexander McCall Smith - Ilusate tüdrukute moraal

-------------------------------------------------

DTA:

PARIM LAVASTUS
Napilt teiseks jäi "Vargamäe kuningriik". Eks kogu see võrdlemine on natuke nagu võrdleks õunu ja apelsine. Kuid ma lähenen sellele siis sellise kandi pealt, et millise etenduse nägemata jäämisest oleks mul "teades ju nüüdseks juba nende sisu/taset", kõige rohkem kahju. Absoluutne tšempion on ikkagi:

GEP - Tiit Ojasoo (NO99)

PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS
Ei teki vist küsimust kah?

Ruja (Vanemuine)

PARIM MEESPEAOSATÄITJA
Võigemasti Rannap on tänaseks juba "klassika"! Selliselt kogu roll parodeerida, selleks peab olema näitlemises MEISTER! Mul ei ole piisavalt ülistuslikke sõnu, et kirjeldada kui vinge rolliga on tegemist. See on aasta(te) parim.

Priit Võigemast - Ruja (Vanemuine)

PARIM NAISPEAOSATÄITJA
Oi kuidas võib üks näitleja minna oma rolli sisse ja tuua sellest välja nii erinevaid tundeid. See oli Hilje Mureli aasta!

Hilje Murel - Börs ja börsitar (Ugala)

PARIM MEESKÕRVALOSA
Hmmm...kui just tituleerisin selle "Hilje Mureli" aastaks, siis pean kohe oma sõnu sööma, sest tegelikult oli see ju sama palju ka "Andres Tabuni aasta"! Ta on nii kõvasti kinnistanud nüüd oma kanna mu lemmiknäitlejate nimistus, et kavasten anda endas kõik, et kõik tema rollid alati ära näha!

Andres Tabun - Runar & Kyllikki & Börs ja börsitar (Ugala)

PARIM NAISKÕRVALOSA
Maria Muia Viinistus oli selline koomiline pärlikene! Millegipärast oli see temalt täiesti ootamatu roll! Ta on ju ikka meeldinud mulle, kuid ikkagi tundus just see roll kuidagi "üllatusllikuna".

Maria Soomets - Keiserlik kokk (RAAAM)

PARIM AUDIO-ROLL/ESITUS
Mul sõna otses mõttes hakkab kõdi, kui ma kuulan Anu Lamp-i ja seda kuidas ta kassi või koera loeb. Teist temasugust ei ole, ega arvatavasti saa kunagi olema. Nii tahaks teda teatrilaval ka rohkem näha! Kuid see CD on üldse üks mu lemmikuid lasteplaate!

Anu Lamp - Kass, kes kõndis omapead (CD-Lapsepõlve lemmiklood)

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
Kuigi tunda on mõjutusi nii 20ndate aastate filmikunstist, Saksast, postmodernismist...oh mis ma siin loetlen. Nii vinge kunst! Nii lava, kostüümid kui ka meik. Väga hea terviklahendus kõikide komponentide koosmäng, andis kindlasti etendusele oma atmosfääri. Just sellise sobiva!

Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed - Liisi Eelmaa (Von Krahl)

PARIM SUVELAVASTUS
See juba mitu suve tegelikult Vargamäel etendusmas, kuid mina jõudsin alles sellel suvel seda vaatama. Võimas, suursugune täiesti romaanile vastav. Ja väga kõrgel tasemel lavastus kõikides oma pisikestes nüanssides või osakestes.

Vargamäe kuningriik (Endla/Rakvere teater)

PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")
Nägin sellel aastal vähe tükke telerist või videolt. Sellepärast ei olnud ka häid välja valida lihtne, polnud ju neid halbugi. Sellepärast selline mitte 5 tärni tükk pääses võidule.

Võikollane üü (Endla-Taalmaa/Mikiver)

PARIM LASTELAVASTUS
Nukuteatrisse on saabunud täiesti uus tase koos lavastaja Ibragimoviga. Hakkan igal ta lavastusel silma peal hoidma...praegugi on "Mängurid" näiteks nägemata ning ka see pidi selline tehniliselt väga leidlik olema. See polekski nagu "eesti teater", vaid mõni väljamaa värk! Arvestades näiteks 2008.a. Londonis nähtud muusikali "Wicked" tehnilist andekust. Meil on omal siin nüüd mehed, kes saaksid selliste "imeasjadega" hakkama!

Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused (Nukuteater)

PARIM TEATER 2008
Kolm tükki viiest parima lavastuse kandidaadist on selle teatri egiidi all. Mis siis sellest, et külalislavastaja on teatrist, mis jääb napilt teisele kohale. Ma pole tegelikult kunagi olnud suurem Vanemuise austaja. Järsku jälle on seal kuidagi tükid elama hakanud ning kutsuvad ka kaugemalt kohale.

Vanemuine

PARIM EESTI AUTORI ORIGINAAL-TEATRITEKST LAVAL
Mul ei ole sõnu, sest see oli lihtsalt kõige vingem asi lavalaudadel. Nii palju leidlikke stseenikesi, mis muidugi olid võrtsika tekstiga väga mahlaseks tehtud.

GEP - Tiit Ojasoo, Eero Epner, Ene-Liis Semper & näitlejad (NO99)

PARIM TÕLKE- VÕI MUGANDATUD TEKST LAVAL
Sellel tükile tahaks kuidagi rohkem aunimetusi anda. Kuna aga võimsad suurlavastused on sellel aastal harukordselt tugevad olnud, siis on jäänud see, ehk kõige varju ja täiesti teenimatult. Ma arvan, et see tükk on ehk üks neid kõige rohkem mõtteid äratanud tükkidest. Ja kaasaelamist ka.

Kogutud teosed - Sven Karja, Laur Kaunissaare (tõlkijad)

MÕNUSAIM "ÜLLATAJA"
Sellised kaks rolli! Kus kohas Tabun küll peidus on olnud kõik need aastad. Märkasin tema "uut tulemist" esmakordselt juba aasta tagasi Keisri hullus. Kuid nüüd juskui koguks see näitlemistorm hoogu...ei tea kuhu ta veel niimoodi välja jõuab? Sest enam paremaks minna ei saa!

Andres Tabun - Börs ja börsitar; Runar & Kyllikki

PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda mina varem pole näinud)
Avandit panin küll tähele, kui ta lennusaates teatati, et ta plaanib minna Vanalinnastuudiosse. Kuid see teater lagunes koost tollel ajal ning ta maandus hoopis Endlas. Kuna ma aga enne 2008.a. eriti tihti Endlasse ei sattunud, siis ei näinud ma ka Avandit kusagil mängimas. Nüüd tundub, et meest justku ekspluateeritakse üle ning olen isegi hakanud tähele panema liigset korduvust. Loodetavasti suudab ta üllatada ning teha mõne rolli hoopis mingis teises võtmes. Kuid jah, selle aasta uustulnukatest põleb ehk tema leek kõige eredamalt. Anneli Rahkema jäi tublile hõbedale!

Märt Avandi - Karge meri, Vargamäe kuningriik (Endla)

PARIM KORDUSVAADATUD TÜKK (laval või telerist uuesti vaadatud etendustest)
Ikka kui ma seda tükki vaatan, siis teistel ei õnnestu löögile pääseda :)

Kes kardab Virginia Woolfi? (Endla)

KORDUSVAADATUD TÜKKIDE PARIM NÄITLEJA(NNA)
Sama kommentaar kui eelmisele kategooriale :)

mees: Aarne Üksküla - Kes kardab Virginia Woolfi?
naine: Linda Rummo -
Kes kardab Virginia Woolfi?

PARIM TEATRIKRIITIK
Pille-Riin on nii minu kui K suur iidol! Ta lihtsalt on nii armas ja oskab nii hästi kirjutada ning inimlikke ja mõistetavaid seoseid leida. Väga tugevalt...ehk tänu oma blogile, on tõusnud "väga heaks kriitikuks" ka Ott Karulin. Olles täiesti aus, siis ma loen ju kõiki teatriartikleid, mis aga ette satub, kuid kui küsida, et kes mu lemmikud teatrikriitikud on, siis nendega jään ikka jänni küll...võibolla ühe käes sõrmedel oskaks üles lugeda...

Pille-Riin Purje

KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk)
Hehee...mu lemmiku teatrikriitiku kiidetud tükk oli minu jaoks täielik saast. Tõeliselt ebameeldiv. Nii sisult, lavastuselt kui ka rollidelt. Ei istunud see mulle kohe mitte üks raas. Minu jaoks mõjus see kui "pingutatult "kunsti" proovitud teha" lavastus. Ei soovita vaenlasele ka :)

Janu (Endla)

----------
Lisaks eraldi arvestuses lavastused, mille esietendus oli 2008.aastal:

PARIM LAVASTUS
Teatrikriitikud tunduvad hindavat üht teist mammut-etendust, nimelt Wargamäe Wabariiki. Minu meelest oli Ruja palju huvitavam ning paremini ja originaalsemalt teostatud. Kuigi kahtlemata oli ka WW väga hea!

Ruja - Tiit Ojasoo (Vanemuine)

PARIM MEESPEAOSATÄITJA
Kommentaar oli juba "aasta parima juures".

Priit Võigemast - Ruja (Vanemuine)

PARIM NAISPEAOSATÄITJA
"Eesti teatri" grand primadonna, on väga selles rollis isegi iseenda kohta väga väga hea! See kuidas õhtu edenedes ta üha rohkem pilve läks, see oli nii delikaatselt välja mängitud, et selleks peab olema väga sügava rolliehitusoskusega ja suurte kogemustega näitleja. Ülle seda kahtlemata ka on. Ennustan Teatriliidu aastapreemiat!

Ülle Kaljuste - Pikk päevatee kaob öösse (Draamateater)

PARIM MEESKÕRVALOSA
Kõik need erinevad rollid, aga eriti "pisike baleriinitüdruk" ja "hobu-isa". Väga leidlikud lahendid ning torkas silma ka sellises kirevas Bollywoodi Estowoodis.

Andres Mähar - Perikles (NO99)

PARIM NAISKÕRVALOSA
Samas kommentaar, mis "aasta parima kategoorias". Loodetavasti ka teatriliit paneb teda auhindade jagamisel tähele.

Maria Soomets - Keiserlik kokk (RAAAM)

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
Samas kommentaar, mis "aasta parima kategoorias".

Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed - Liisi Eelmaa (Von Krahl)

2008.a. TOP10 meeskõrvalosa rollid:
1. Andres Tabun - Runar & Kyllikki
2. Andres Tabun - Börs ja börsitar
3. Andres Mähar - Perikles
4. Jüri Lumiste - Koidula veri
5. Aarne Üksküla - Wargamäe Wabariik
6. Indrek Ojari - Ohvrit mängides
7. Gert Raudsep - Keiserlik kokk
8. Madis Kalmet - Karge meri
9. Margus Tabor - Päike soojem, taevas sinisem
10. Indrek Saar - Reigi õpetaja

2008.a. TOP10 naiskõrvalosa rollid:
1. Maria Soomets - Keiserlik kokk
2. Luule Komissarov - Runar & Kyllikki
3. Marika Vaarik - Perikles
4. Leila Säälik - Runar & Kyllikki
5. Anneli Rahkema - Vargamäe kuningriik
6. Piret Kalda - Iguaani öö
7. Katariina Lauk - Misantroop
8. Inga Salurand - GEP
9. Inga Salurand - Perikles
10. Anne Reemann - Päike soojem, taevas sinisem

2008.a. TOP10 meespeaosa rollid:
1. Priit Võigemast - Ruja
2. Märt Avandi - Vargamäe kuningriik
3. Jaak Prints - GEP
4. Jaak Prints - Keiserlik kokk
5. Argo Aadli - Vahepeatus
6. Eero Spriit - President 1939
7. Tõnu Tepandi - President 1939
8. Tõnu Oja - Kevadtalv 1918
9. Alo Kõrve - Vahepeatus
10. Rein Pakk - Koidula veri

2008.a. TOP10 naispeaosa rollid:
1. Hilje Murel - Börs ja börsitar
2. Ülle Kaljuste - Pikk päevatee kaob öösse
3. Hilje Murel - Kogutud teosed
4. Külliki Saldre - Kogutud teosed
5. Piret Laurimaa - Karge meri
6. Katariina Lauk - Reigi õpetaja
7. Piret Laurimaa - Rock 'n' roll
8. Carmen Mikiver - Tunnete tektoonika
9. Riina Maidre - Nora
10. Ülle Lichtfeldt - Mina, naine

2008.a. TOP20 lavastused:
1. GEP ehk ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni (NO99/5)
2. Vargamäe kuningriik (Rakvere teater/Endla/5)
3. Ruja (Vanemuine/5)
4. Kogutud teosed (Vanemuine/5)
5. Koidula veri (Vanemuine/5)
6. Börs ja börsitar (Ugala/5-)
7. Perikles (NO99/5-)
8. Keiserlik kokk (RAAAM/5-)
9. Vahepeatus (RAAAM/5-)
10. Johannese passioon (Rakvere/5-)
11. Karge meri (Endla/5-)
12. Runar & Kyllikki (Ugala/4+)
13. Wargamäe Wabariik (Linnateater/4+)
14. Kangelane (Endla/4+)
15. Rock n roll (Endla/4+)
16. President 1939 (Estonia/4+)
17. Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed (Von Krahl/4)
18. Vee mälu (Endla/4)
19. Helesinine vagun (Ugala)
20. Tunnete tektoonika (Endla/4)

Sildid: , , , , ,

Mio, mu Mio - Astrid Lindgren

Lindgren-i raamatud jagunevad minul tavaliselt kas väga-väga headeks (näit. Pipi Pikksukk, Karlsson Katuselt, Kalle Blomqvisti-raamatud, Bullerby lapsed, Emil ja Tjorven) või siis sellisteks, mis mulle üldse ei meeldi (näit.Vennad Lõvisüdamed). Keskmiseid on päris vähe, sest tegelikult tavaliselt on ta raamatud nii soojad, vahvad, naljakad ning põnevad.

Mio, mu Mio-t lugesin kunagi hästi natuke ka lapsepõlves, siis kui see ilmus järjeloona ajalehes "Säde", või oli see nüüd "Meie meel" või mingi laste-noorte leht igatahes. Mäletan, et siis tundus see väga huvitav ning oleksin hirmsasti tahtnud kogu raamatut lugeda. Kuid sellel ajal polnud seda kusagilt võtta. Raamatuna ilmus ju "Mio, mu Mio" alles 1993. Nüüd P-le seda ette lugedes ei uskunud ma oma silmi. Lugesin võimalikult kiirest, et saaks ruttu läbi. Selliseid korrutusi täis ning seiklus ka kuidagi ebaoriginaalne. Kohati lausa väga tobe oma verd nutvate valgete hobustega. Tekkis tunne nagu see oleks "veel halvem" koopia Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed" raamatust, kuhu oli sisse topitud ka ideid, mida Tolkien-i Sõrmuste isanda saagast (piilurid, Saruman jne.) Hämmastav, et see raamat on Lindgreni kirjutatud! Illustreerinud on raamatu Ilon Wikland, kuid kehv trükk ja mustvalged poolkulununa tunduvad joonistused ei aita üldse kaasa. Kas tõesti sellel ajal olid meie trükimasinad nii kehvad? Kuigi kõige suurem probleem oli mul ikka selle loo enda ja kirjutamisstiiliga. Mida ma absoluutselt ei "kannatanud välja" (see on küll harv juhus, kui sellised julmad sõnad Lindgreni kohta minult võivad tulla, sest üliharvadest juhtudest hoolimata on ta ikka endiselt mu kõigi aegade lemmik lastekirjanik).

Lugu räägib ühest poisist, kes on orb ning tema kasuvanemad vihkavad teda. Üks salapärane müüjatädi abiga pääseb poiss juskui mingisse "Nangijaalasse", oma kuningas isa juurde. Kes muudkui iga lauset alustab sõnadega "Mio, mu Mio". Selles uues "maailmas", ehk "Kaugel maal" ootab poissi isa lisaks ees truu valge hobune Miramis, truu sõber Jum-Jum ning seiklus, mille läbi võidetakse kuri Rüütel Kato, kes on varastanud Kauge maa lapsi ning muutnud nood lindudeks. Lõpuks muidugi kõik lahingu käigus surnud lapsed ärkavad ellu, linnud muutuvad lasteks tagasi ja Mio elab oma kuningas isaga edasi ülimalt heal ja rahulikult Kaugel Maal.

Kõige huvitavam selle asja juures on see, et mu 8-aasasele see raamat tundus "nii põnev"! Ja ta justkui janunes selle loo järele. Ühelgi õhtul ei katkestanud lugemist, vaid pidevalt elas kaasa, et millal tuleb loo sisse see hirmus Rüütel Kato ning mis edasi saab. Seega ilmselt on Lindgren selle osanud nii osavalt kirjutada just nimelt selles vanuses lastele, nagu ta on mõelnud. Kuna peategelane oli 9 aastane siis ehk selle vanuse ümber olevatele poistele see sobibki kõige paremini. Ehk mis see minu "köha", siin üldse loeb :) ma polegi sihtrühm. Kahju ainult, et õigel ajal polnud võimalik kogu lugu lugeda.

Hinnang: 2- (Minu jaoks piin, lapse jaoks põnev :) Lapse jaoks mõjusid ka kindlasti need nimed, mis raamatus olid. Peategelase hüüdnimi oli ju Bosse, enne kui temast Mio sai. Ja Bosse on ju meie hiir, ehk elab koos Lassega puuris :) Muideks, nad elavad väga hästi ja on ikka sama nunnud! Siis see salapärane naine - tema töötas ju Drottninggatan-il. Ja see ju meil nii "igapäevane". Lisaks oleme tihti rääkinud ka Vaxholmist, kus me küll enne P-i sündi elasime ühe suve ning Tegner-i park, kus Bosse mängib enne kui ta Kaugele Maale läheb. Kindlasti see "äratundmine" ja "side oma päriseluga" mõjus ka positiivselt!)

Sildid:

Kõrvaleheidetud...

Eile õhtul, nagu tavaliselt, sõitsin rattaga oma 25 km ära, käisin duši all ning olingi valmis lastele lugema. Meil on üks väga hea ja naljakas raamat pooleli - "Petra lood" (K-ga loeme Enright-i Kokkutulemist, mis on otsekui vastand - täielik möga, mis ei liigu kuidagi edasi, sest see kõik on lihtsalt nii rõve ja vastik).

Kui ma oma näo elutuppa ilmutasin, istusid kaks suuremat tibu arvuti taga ja tuba täitsid jaapanikeelsed multikahääled. Tibud ise olid end sättinud arvuti taha...ja muidugi jälle oli käimas see "Bleach", millest ma tegelikult siiani täit sotti pole saanud.

Ma ei jõudnud veel midagi öeldagi, kui juba teatati, et täna on õhtujutuvaba õhtu. Ehk täna me ei loe. Mu süda murdus, sest tavaliselt on P ikka jätnud oma multikad pause peale ja oleme ikka "nui neljaks" lugenud. Ja kui mõelda, et see raamat mis meil pooleli on, see tundub olevat, naerupahvakuid ja seniseid kommentaare arvestades hetkel aasta parim...

Mind on kõvale lükatud, nagu vana mänguasi. Istusin siis köögis ja vaatasin vanu ajakirju, kuna magamistuppa ka ei julgenud minna, sest K üritas Kristinit magama saada. Mõne hetke pärast, kui Kristin oli uinunud, tuli ka tema imestama, et kas mul juba loetud?

Pärast kui juba voodisse olin pugenud, küsisin K käest, et kas peaksin minema ja head ööd kalli tegema ja soovima ilusaid unenägusid, arvas K: "Usu mind, nad ei taha meid praegu seal näha..."

Nojah...ma oleks nad ju samaga magama ajanud, nad oleks seda kindlasti "mitte tahtnud"... aga kuidagi kurb oli ikka, et see nüüd nii läks. Õhtu oli kohe kuidagi poolik. Homme õhtu üritan uuesti. Loodetavasti, siis minuga "mängitakse" jälle...

Sildid: ,

neljapäev, jaanuar 22, 2009

2008.a filmide Oscarikandidaadid

PARIM FILM


Frost/Nixon
Milk
The Reader
Slumdog millionaire
---
The Reader on ainuke tõeline üllataja. Ma arvasin ka seda, et Frost/Nixon -i asemel kandideerib üks mu aasta lemmikfilme "The dark knight". The Curious case of Benjamin Button ja Slumdog Millionaire on ainukesed neist viiest, mida olen ise näinud, kuid mõlemat hindasin 3+.
Milk räägib ühe gay-aktivisti elust ja surmast 70ndatel. The reader ühest Saksa poisist, kes kohtub nooruses ühe naisega, kellega tekib mingi sügav side. Aastaid hiljem kohtub ta temaga uuesti, aga nüüd on poisist sirgunud jurist ning naine on süüdistatuna kohtu ees natsi-kuritegude pärast. Curious case of Benjamin Button on lugu mehest, kes vananeb tagurpidi, ehk sünnib 80-aastase mehena ja sureb beebina. Frost/Nixon jälgib ühe kõigi aegade kuulsaima briti reporteri David Frosti intervjuu tagamaid USA president Nixoniga Watergate skandaali valguses. Slumdog millionaire on lugu Indias elavast noormehest, kes kogemata jõuab "Kes tahab saada miljonäriks" saates suurima võiduni ning film koosneb tema "lugudest" iga vastuse kohta, ehk kuidas ta kõikidele küsimustele oskas õieti vastata.
Õigesti ennustatud 3/5
----------

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA



---
ÖÄK, Brad Pitt kandideeribki :( Täiesti emotsioonitu mäng, minu meelest. Jenkins "The visitor"-is oli küll ok, aga kas nüüd Oscarit väärt...seda ma küll ei ütleks. Ainuke Oscarikaliibriga roll oli Mickey Rourke-il, aga Sean Penn-i ja Frank Langella rolle pole ma veel näinud.
Õigesti ennustatud 4/5
----------

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJANNA



---
Peaasi, et Kate ja Meryl on sees! Tegelikult on väga hea meel ka Melissa Leo võidukäigu pärast. Ma arvasin küll, et Kate Winslet kandideerib hoopis teise filmiga ning et seda Ettelugeja rolli aeti rohkem nagu kõrvalosa pähe. Trikk ei läinud läbi :)
Õigesti ennustatud 3/5
----------

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA



Heath Ledger on selle kategooria kunn. Otseseid üllatusi polnud. Muud polegi öelda.
Õigesti ennustatud 4/5
----------

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJANNA



---
Amy Adams oli kerge üllatus. Kuid tegemist ju näidendi ekraniseeringuga. Sellised filmid ongi tavaliselt näitlejarollide mõttes silmatorkavamad...muidugi kui näitleja on hea.
Õigesti ennustatud 4/5
----------

PARIM REŽISSÖR
---
Ei või midagi öelda - Stephen Daldry on imemees! The reader on tema kolmas täispikk mängufilm ning kõigi oma kolme filmiga on mees kandideerinud parima režissöri Oscarile ja kõik kolm filmi on kandideerinud parima filmi Oscarile! Teisi üllatusi polnud, kuigi ka seda ma pakkusin variandina... Ma arvasin, et The Dark knight võtab selle viienda positsiooni.
Õigesti ennustasin 4/5
----------

---
Jeeee! Üks mu lemmiknäitekirjanikke Martin McDonagh kandideerib!!! Mike Leigh üle on ka ülimalt ülimalt hea meel. Ja Courtney Hunt!!! Üks mu lemmikkategooriaid, kui see tobe Wall-e ainult poleks saanud nominatsiooni.
Õigesti ennustasin 3/5
----------

PARIM STSENAARIUM MIS BASEERUB VAREM AVALDATUD MATERJALIL

---
Selles kategoorias läks täpselt nii nagu ette arvata oli. Kuigi salamisi lootsin, et Rootsi vampiirifilm "Let the right one in" oleks selles kategoorias pääsenud ka jaole...
Õigesti ennustasin 5/5
----------

PARIM OPERAATOR

---
Millal juhtub ime ning naisoperaator kandideeb Oscarile? Wrestler-i omapärane kaameratöö oleks pidanud saama au!
Õigesti ennustasin 4/5
----------

PARIM MONTAAŽ
---
Õigesti ennustasin 5/5
----------

PARIM KUNSTNIK
---
Siin panin küll metsa...üks koht, kus ma ei osanud The dark knight-i võidukäiku ette näha. Olen alati arvanud, et arvutiga tehtud kunsti Akadeemia tavaliselt ei hinda.
Õigesti ennustasin 2/5
----------

PARIMAD KOSTÜÜMID
---
Ma arvasin, et Changeling saab oma vahvate 1920ndate stiilis riietega aupaistet, kuid sai hoopis Milk oma 1970-ndate riietega.
Õigesti ennustasin 4/5
----------

PARIM MAKE-UP
---
Siin panin jälle metsa! The dark knight-i pärast on mul hea meel - Jokker oli tõesti hästi tehtud...aga Hellboy 2...milleks? See ju sama töö, mis esimeses filmis...mingit paranemist või uut asja seal küll näha polnud....aga mis ma ka tean, ma jäin selle jama ajal magama :)
Õigesti ennustasin 1/3
----------

PARIM ORIGINAALMUUSIKA
---
Slumdog ilmselt võidab.
Õigesti ennustasin 3/5
----------

PARIM ORIGINAALLAUL
---
Ei sellest kategooriast ma ei saa üldse aru... Kus on Bruce Springsteeni The Wrestler? Kus on Beyonce laul? Kus on Mariah Carey laul? Kus on...
Õigesti ennustasin 1/3
----------

PARIM HELI
---
Wanted-i kandidatuuri ei osanud üldse ette aimata nendes helikategooriates.
Õigesti ennustasin 3/5
----------

PARIM HELIMONTAAŽ
---
Jälle Wanted :(
Õigesti ennustasin 3/5
----------

PARIMAD FILMITRIKID
---
Kas keegi üldse kahtles nendes?
Õigesti arvasin 3/3
----------

PARIM PIKK MULTIFILM
---
Jeee Bolt! Buuu Kung Fu Panda! Kuhu jäi Waltz with Bashir...oleks võinud ükski kandidaat olla teistsuguses stiilis.
Õigesti arvasin 2/3
----------

PARIM MITTE-INGLISKEELNE FILM
---
Akadeemiale meeldib saksa keel :) Prantsusmaa film võitis küll Cannes-is peavõidu, aga minule see eriti ei meeldinud. Kuhu jäi Rootsi? Ikkagi suur Troell :) Nad oleks ikka pidanud selle "Let the right one in" esilinastuse varasemeks tegema ja saatma akadeemiale tolle "Maria" filmi asemel...Omad vitsad peksavad.
Õigesti ennustasin 4/5
----------

PARIM PIKK DOKEMENTAALFILM
---
Ma nii lootsin, et Fuel saab ka sisse!
Õigesti ennustasin 3/5
----------

PARIM LÜHIKE DOKUMENTAALFILM

The Conscience of Nhem En: Steven Okazaki
The Final Inch: Irene Taylor Brodsky, Tom Grant
Smile Pinki: Megan Mylan
The Witness from the Balcony of Room 306: Adam Pertofsky, Margaret Hyde
----------

PARIM LÜHIMÄNGUFILM
----------

PARIM LÜHIMULTIKAS
----------

Kui kõrvale jätta lühifilmide kandidaadid, mille kohta ma oma ennustusi tavaliselt ei teegi, siis kokku on 96 kandidatuuri. Ma arvasin neist ära 68, seega 70,83%. Kui arvestada veel neid, kandidatuure, mis olid mu 3 ohustava kandidatuuri ennustuste hulgas, siis panin täppi 84 filmi 96-st, ehk 87,5%.

Seega kokkuvõttes polnud eriti palju üllatusi. Rohkem nagu üllatas, et kuidas Dark Knight parima filmi kandidaatide hulgas ei ole ning Wrestleri laul oleks pidanud olema kindlasti kandidaat. Ning muidugi kogu see värk, mis on seotud The reader-iga. Ehk see, et ta parima filmi kandidatuuri napsas endale ning et Kate Winslet pandi hoopis peaosaliste rividesse selle rolliga, mis ilmselgelt lükkas kõrvale tema teise nominatsiooni, mis oleks olnud filmist Revolutionary road. Ahjaa Wanted-i kandidatuure ma ei osanud üldse ette näha. Kuigi see heli seal oligi ehk filmi kõige parem detail :) Ja Wrestler-i lahe operaatoritöö, kus järgiti pidevalt seljatagant...selle oleks ka võinud panna nominentide sekka.

Oscarid jagatakse 22.02.09...ehk "meie aja järgi" 22. ja 23. vahelisel ööl.

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default