Kolmapäev, 26. märts 2008

Vee mälu - Endla teater

Veel on mälu. See on tõsi.

Briti tänapäeva dramaturgia. Etendus minu maitse järgi. Mina ei vaja, ega taha uuenduslikku teatrikunsti. Minule meeldib teater nii nagu ma olen seda lapsepõlvest peale õppinud armastama: Hea sisu, head ütlused, head näitlejad, head püandid, head kostüümid ja hea kujundus, loomulikult hea lavastaja ja mõned head lavastuslikud nõksud, läbimõeldud valgustus jne jne. Kellegil pole vaja teha mingeid imelikke aktsioone, ega proovida teha midagi vägisi uutmoodi (köhhöm, khm...Von Krahl...khm, khm, köhhöm). Kui on midagi uuenduslikku, siis soovin et see oleks ikka teatud raamides. Ja muidugi mingid uued lavastusnõksud annavad vürtsi.
Kuid kõige olulisem on ikka lugu ise ja, et see ka minuni jõuaks. Mis seal salata - Endla teater ei ole just minu lemmikteatreid. Ega ma seal pole palju ka käinud ega näinud. Eks ikka eelarvamuste ja vahemaa pärast. Eelarvamuste, et näitlejad seal natuke nadi võitu. Mis sest, et on ka ju neid tipptähti nagu Lii Tedre, Helle Kuningas, Siina Üksküla, Madis Kalmet ning nüüd ka Indrek Taalmaa. Aga see nende "lemmikute" nimekiri väga palju pikem olegi. Olen vahest ikka võtnud nende teatrisse pileti, kuid ikka ja korduvalt pidanud pettuma.

Sellel aastal aga sattusime Endlasse juba teist korda. Nimelt "Karge meri", mis suisa viietärniliseks osutus, oli tõeline üllatus, nö "Endla" teatri uuest tasemest. Kuid ka Karge mere puhul sai see etendus vaatamiseks valitud hoopis Marika Vaariku, Indrek Taalmaa ja Helle Kuninga pärast. Mitte sellepärast, et seda esitab Endla. Muidugi lisaks veel see, et tegemust Eesti algupärandiga.

Vee mälu jäi mul silma paar aastat tagasi, kui Endla selle Draama-festivalile saatis, kui oma "parima" lavastuse. Ja lisaks muidugi see, et osalemas on Lii Tedre.
Tüki sisu on pähklikoores see, et kolm tütart, kaks nendest oma "meestega", kogunevad ema matustele. Ema, keda siis mängib Lii Tedre, kummitab vanema tütre, ehk siis Piret Rauk-a tegelaskujule. Kõik mäletavad lapsepõlves ning ka hiljem sündinud asju natuke omamoodi. Luukered kisutakse kappidest välja ning alkohol võtab mõne tegelase häälepaelad eriti valla. Piret Laurimaa oskab muideks väga väga hästi mängida purjus naist ("krooniline pime":)). Väga osavalt ja täpselt. Tundus nagu tema mängus oli midagi erilist ka muidu. Samuti meeldis väga Piret Rauk. Ma pole teda väga palju näinud, kuid siin oli ta õiges rollis. Kuid kahtlemata oli minu jaoks selle etenduse staar ikka Lii Tedre. Tema dialoogid vanema tütrega olid need etenduse pärlid, mida ma pidevalt ootasin. Lii Tedre on nii kena, nii... kuidagi majesteetlik. Ta pole ka grammigi vananenud sellest ajast peale, kui ma väike poisike olin. Tema häälekõla ja pisikesed maneerid räägivad suurest näitlejameisterlikkusest. Tegelikult meeldisid mulle selles etenduses kõik näitlejad peale Ireen Kennik-u. Üle-mängitud, publikule-mängitud (dialoogi edastas publikule mitte partnerile. Selline mulje jäi, et ta polegi nagu mitte päris näitleja vaid mingi isehakanu, või kusagilt stuudiost tulnud. Kuid Marika Vaariku või ka Ülle Lichtfeldti (kes on samuti, mitte Panso-kooli kasvandikud) tasemeni on veel ikka uskumatult pikk tee. Hääl on tal ju selge ja kõlav, isegi diktsiooniga pole probleeme, kuid puudu jääb nagu sellistest elementaarsetest näitlejaoskustest. Tema lavalolek suuremalt jaolt mõjus nagu kooliteater. Aga õnneks, kui kõrval on Tedre ja Rekkor, siis teda eriti tähele ei pane ja ei peagi temale eriti tähelepanu pöörama. Ma üritasingi etendust jälgida sellise valemi järgi, et kui laval oli Lii Tedre, siis jälgisin teda. Kui teda polnud, siis Piret Laurimaad, kui teda polnud, siis Piret Rauka, kui teda polnud, siis Jaan Rekkorit, kui teda polnud, siis Ago Andersoni ning viimases hädas ka Ireen Kennikut. Valem töötas hästi.
Ja nagu täpina i-peal, oli sellel etendusel ka väga hea lõpp. Palju mõtteid äratav ning omamoodi ka kurb. See viimane lause:"Eks ma õpin armastama külma" on ju tõlgitud inglise keelest:"I will learn to love cold". Kuid seda "võib" inglise keeles võtta ka kahemõtteliselt, ehk siis "Eks ma õpin külmalt armastama". Mis keeleliselt on kummaline ning kontekstiväliselt arusaamatu. Kuid mina oma vaimusilmas, näen et ta just seda mõtleski Rekkori tegelaskuju vastuseks. Väga õnnestusnud lavastus!
Lisaks Kalmet on ka "veest" teinud tegelase, seda on nii füüsiliselt kui heliliselt tipitud sisse ja see võis ka mõnele mõjuda allegoorilisena. Kuid minu meelest lihtsalt osavalt pealkirjas esinenud "tegelane" on toodud "kõrvaltegelasena" sisse.
Pärnust koju sõites läks veel tubli pool tundi muljetamiseks ning tükis äratatud mõtete arutamiseks. Ja oleks ka edasi läinud, kui meie jutuajamisi poleks häirinud üks vapustav vahejuhtum (ehk tegemist libeda, pimeda ja ühe madala kraaviga).
Etendusest kirjutab ka Hannele "Püüne pealt", talle meeldis see veelgi rohkem...kuigi ka minule meeldis väga-väga.
Hinne 4+

Kommentaare ei ole: