laupäev, 30. juuli 2016

Inimorjusest - W. Somerset Maugham

Maughami peateoseks peetav "Inimorjusest" on noore mehe kujunemislugu ja enda koha ning õnne otsimine siin maailmas. Mitmete autobiograafiliste sugemetega, ent siiski lõppkokkuvõttes väljamõeldud lugu.

Kõik saab alguse sellest kui 9-aastase Philip-i ema sureb ja orvuks jäänud invaliidist poiss peab oma onu ja tädi hoole alla minema. Tema kasuvanemad loodavad, et poiss läheb Oxfordi õppima, aga isepäine noormees tahab minna Saksamaale. Ja nagu mees heaks arvab, nii ta ka teeb, ent kõik ei lähe nii, nagu ta arvab ning enne veel kui kool lõpetatud, tahab ta Londonisse tööle minna ja kooli pooleli jätta.
(Ettevaatust, järgmine lõik on raamatu sisu ja kui ei ole seda raamatut veel lugenud kuid on kindlasti plaanis, siis oleks mõistlik see järgnev lõik vahele jätta).
Mõeldud tehtud. Kuid ka seal kontoritööl ei lähe kõik nii hästi ja elu ei ole meelakkumine... lahenduseks on edasine maailma-uurimine - kunstiõpingud Pariisis. Saades aru, et temast kunagi tippkunstnikku ei saa, on aeg tagasi kodumaale, ehk siis Inglismaale naasta ning õppida arstiks. Seda ta teebki ja armub ühes kohvikus ülepeakaela seal töötavasse Mildredi. Ent kuigi nende vahel algab midagi suhtesarnast, abiellub Mildred hoopis teise mehega. Nende valus armulugu ongi võibolla kogu raamatu ja Philipi elu selgrooks, sest see naine ei kao ta elust kuni raamatu lõpuni välja. Vahepeal armub Philip korraks ka Norah'sse, aga see armumine armastuseks ei arene, vaid pigem sõpruseks. Ja kui Mildred tagasi Philipi ellu saabub, sest too, kellega ta abiellus, ta maha jättis, jätab Philip Norah maha, et Mildrediga olla. Ent kuna Mildred Philipi tegelikult ei armasta, pigem kasutab teda ära, leiab ta peagi armastuse Philipi parima sõbraga ning nad teevad vaesele arstitudengile väga haiget. Ent ka see Mildredi suhe ei jää elama, sest mees on paras playboy ning tegelikult ei tahtnudki Mildredi ja tõsist paarisuhet, vaid lihtsalt natuke mängida. Philip võtab oma suure armastuse veelkord tagasi, ent nüüd, olles nii palju haiget saanud enam Mildredi ei armasta. Kuid ta saab lähedaseks tema lapsega. Mildred üritab Philipile siiski läheneda, ent too ei lase teda enam ligi. Mildred saab nii vihaseks, et hävitab kogu Philipi vara ja lahkub tema elust võttes lapse kaasa ning tehes sellega jälle Philipile haiget. Raamatu lõpus kohtub ta uuesti Mildrediga, siis on naisest saanud prostituut, kes hinge on heitmas tööst tingitud haiguste pärast. Philip, hea südamega, nagu ta on, proovib uuesti ja jälle naist aidata... Samal ajal on Philip saanud sõpradeks ühe perekonnaga. Nad hoolivad temast ja selle pere vanim tütar armub Philipi ära...

Oleksin seda raamatut pidanud lugema siis kui olin 20-aastane või pigem isegi keskkooli ajal. Siis need olulised teemad ja valikute tegemine ning eneseotsimised oleksid olnud mingis mõttes õpetlikud ja silmaringi avardavad. Kuid ka praegu kujunes lugemisest elamus, sest vaatasin teemadele oma praeguse elupagasi pinnalt ja võibolla mõistsin ja nägin asju, mida ma nooremana ei oleks osanud ehk nähagi.

Tegelikult on see raamat mu riiulil olnud juba pikka aega ning kuna üle 700-lehekülje paksus mingis mõttes hirmutas, siis lükkasin selle lugemist pidevalt edasi. Maughami suure fännina siiski oli see pidevalt niiöelda lugemisriiulil ootamas. Mõni aasta tagasi oli raadios mingi noorte- ja lastesaade, kus Külli Teetamm mingit (Mina?)elukat kehastas ja alati oma külalistega juttu vestis. Ühe külalisena käis saates ka Maria Soomets ja tema mainis, et see on ta lemmikraamat. Lisaks on raamat 20.sajandi ingliskeelse kirjanduse TOP100 nimekirjas ning vaikselt olen üritanud teiste lugemist kõrval ka need niiöelda klassikud ära lugeda, sest eriti kunagi nendes pettuma ei pea.

Neid mõtisklus- ja sisearutelu-teemasid pakub raamat kuhjaga. Näiteks see, kuidas elus on ikka kombeks asjadel laabuda. Ükskõik kui raske on, ikka tuled sellest olukorrast välja. Nooremana seda ei mõista ja see paneb jubedalt närvitsema. Mingis mõttes toimib see ka alalhoiuinstinktina ja see on isegi hea. Niimoodi toimub ka ühtlasi areng õiges suunas ja oma koha leidmisel on see oluline. Ka mina olen oma elus hetkel kohas, kus ma tahaksin nii väga oma senise elu jooksul arusaadud asju reaalsuseks rakendada ja ega see lihtne ju ei ole, eriti kui teiste inimeste otsused ning enda vastutus teiste inimeste eest ning nende unistused ja soovid ei lase vabalt seda rada käia. Samas on nii tugevalt tunne, et just selle tee kõndimises peitub rahulolu ja seeläbi ehk ka õnnetunne. Sest eks tööelu on ju nii suur osa päevast ja see mõjutab tervet eluolu ning enda kohta selles maailmas ning on inimese õnne osa.

Samas müts maha Philipi ees, et ta suutis kunstnikuks saamisest loobuda. Kui keegi sulle ütleb, et sinust kunagi ei saa tippkunstnikku, siis on seda (eriti loomeinimesel) raske uskuda. Sest loojanatuuri sisse justkui oleks juba kirjutatud eneseusk. Jah, ta oleks võinud Pariisi jääda ja keskpärase kunstnikuna vaesuses vireleda, ent tegeleda sellega, mis talle meeldib, aga kas sellel on mõtet? Ja ega keegi teine seda peale Philipi loomulikult ei tea, ega saa isegi sellele hinnangut anda. Ta peab seda ise otsustama. Philipi puhul siiski vist see kunstnikuks saamise soov polnud ka niiiii suur. Ka see võib olla tingitud sellest, et ta siiski sisemiselt polnud seda. Võibolla sellepärast ta suutiski kõrvalseisja pilku uskuda ja usaldada. Eks see kõrvalseisja peab ka olema piisava autoriteediga ning sinu jaoks arvamusliider.

Ent muidugi suurim õnne mõjutaja on ju lähedane inimsuhe. Kui nö. "tagala" on tugev, siis saab muudest eluraskustest ka kergelt üle. Alati on muredejagamine ja raskete teemadega maadlemine kahekesi ikka tunduvalt kergem. Ega muidu see sõna poleks kummaline "abikaasa", kui see ei tooks abi kaasa eluteele :) Ja eks selle õige leidmine ja siis ka ära tundmine on ikka väga raske. Nii mitu asja võib viltu minna. Kõige eelduseks on siiski vastastikune austus ja vastastikused tunded. Kui see suur tunne ikka tundub olevat mingitest kohtadest ühepoolne, ega see siis ikka päris õige ei ole. Sest kui on mingigi koht kus niidid on katki või mingigi koht defektiga, siis just nendel raskematel aegadel käriseb kõik katki ning suhe saabki lõpu. Armunu ju siiski ei suuda neid katkisi kohti näha ja liigub ainult enda soovunelmate pimestatud liinil. Nii ka Philip. Lugejana saad algusest peale aru, et asi on mäda. Tahad justkui öelda talle, et kuidas Sa mees ei näe, kuidas sa aru ei saa, et see naine ei ole sinu jaoks. Samas oli nii hea meel kui ta Norah'ga oli, et kui selgus et Philip teda tegelikult ei armasta, siis oli selge, et sellel suhtel tugevat põhja pole. See poleks pika peale neist kumbagi rahuldanud. Ja sama oli ju Philipi ja Mildredi vaheline suhe. Philip tegi kõik omalt poolt, ent kui teine Sind ei armasta, siis lihtsalt pole midagi teha. Kõik õigem, nii valus kui see ka pole, on siiski suhe lõpetada võimalikult kiiresti ja avada end tõelisele ja vastastikkusele armastusele. Ainult see on ainuõige ning ainult see peab ajale vastu.

Hinnang: 5- (Kui oleksin seda raamatut lugenud 25 aastat tagasi, oleks mu hinnang ilmselt olnud 5+. Ühest küljest justkui elulugu, mis filmilikult jookseb lugedes silme ees. Maugham on igatahes minu kirjanik. Ta inimsuhete ja -psühholoogia näitamine on terav ning õpetlik. Maughami mehed on justkui natuke ullikesed või igatahes on nad "maailma-avastajad" ja "keegi, kellele peab õpetama elukunsti". Ja kuigi seekord oli see "õpetaja", ehk naine "paha", siis minu esmane kokkupuude Maughamiga - suurepärane telelavastus "Truu naine", Kersti Kreismanni ja Aarne Ükskülaga peaosades, oli naine just nimelt naine tark ja kaval. Ja isegi kui kõik raamatus on tuttav, leiab ikka enda jaoks mõttepoegi, mida kõrva taha panna või mille kallal närida või miks ka mitte teistega arutada. Samas pakuvad mitmed mõtted ja teemad äratundmis- ja ka märkamise ja arusaamise rahuldust.)

laupäev, 23. juuli 2016

Elagu, mis põletab! - Lavaka 27.lend & Anu Lamp


Milline põlemine, silmade sära, tegemistahe, hoog ja huvitav ning õpetlik lugu plahvatas Adamson-Ericu muuseumis vaatajate ette!

Äsja lavaka lõpetanud 6 noort näitlejat ja nende juhendaja Anu Lamp on kokku seadnud lavastuse eesti kunstnikest, kes 20.sajandi alguses Pariisi läksid end harima, kunstnikuks saama ja seeläbi ka "Eestisse kunsti tooma". Meenutas paljuski Kivastiku kirjutatud mõneaastataguseid Viinistu suurepäraseid tükke pallaslaste seiklustest, kuigi hoopis teises võtmes kirjutatud ja tehtud. Sedapuhku üsna intiimselt, korraga vaid umbes 50 vaataja ees avanev kunstilooline õppetund on kui ajarännak esimestest Pariisi saabunud kunstnikest kuni kunsti Eestisse tagasisaabumiseni välja.

Kui mõtlema hakata, siis päris kummaline, et see, mida me mõistame Eesti kunsti sünni all, see toimus kõigest 100 aastat tagasi. Võib ju vaid väheseid kunstnikke ja kunstitöid nimetada enne 20.ndat sajandit ning nendegi puhul on tunne, et ehk nad rohkem saksa verd kunstnikud olid. Johann Köler meenub ehk vaid eestis sündinutest aisnana... kui järsku peaks mainima kedagi...

Lavastuse lugu sisaldas lisaks informatiivsele küljele, kes millal Pariisi saabus, loomulikult ka palju mõtteid kunsti kohta, seda läbi tegelasteks olevate kunstike mõtete ja tegevuse läbi. Kuid loomulikult ka lugusid nende elust. Just viimased pakkusid ka kaks korda sellise hetke, mis tekitasid külmavärinad, oma armsusega. Kord kui Mari (Jaan Koorti pruut) pidi isale valetama, et ta Šveitsi õppima läheb, ise aga saabus jõululaupäeval Pariisi, oma armastatu juurde ja teine kord kui Rudolf Tobias Pariisi tuleb ja see kuidas Liisa Saaremäel tegelane nii rõõmsa ja innukana kogu publiku endaga õue (muuseumi sisehoovi) kaasa kutsub. (Mis vaatajale mõjus kui korraks jalgade sirutamisena mingil koolitusel :) ) Kusjuures seal hoovis saab tõesti elavat klaverimuusikat (Johan Randvere live-klaverimängu saab tegelikult läbi tüki) kuulata, aga lisaks sellele ka luulet ning tantsu. Ja kõik need lühemad ja pikemad tantsud, laulud või klaverimäng, luuleridadest rääkimatagi, on nii maitsekas ja hea ja igati kogu lavastusterviku osaks.
Otsapidi oligi kaasatud ka muidu selle ajastu loomeinimeste tegevust ja lugusid ning ühe peategelasena osaleb ju ka Friedebert Tuglas.

Mõnusaid paralleele võis tõmmata ka tänapäeva, kas otseselt või siis kaudselt ja mõnikord suisa näitejate poolt mõnusa rõhuga välja toodud (näiteks see kuidas 100 aastat tagasi juba räägiti, et kunstnikel ja teistel loomeinimestel võiks olla riiklik palk... ja nüüd 100 aastat hiljem ju alles on jõutud siis nii kaugele, et esimesed kirjanikud hakkasid saama kirjanikupalka riigilt... no võttis alles aega ja see on siiski ju alles pisku sellest, mida tuleks ära teha...)

Mis seal salata, ei ole ma siiani selle 27.nda lennu tegemistega eriti sinapeal olnud (imestasin veel, et kuidas nii mitu kõnedefektiga inimest ning ilma erilise näo või karakternäitlejaile omase huvitava olemusega inimest on vastu võetud ühele kursusele). Ma ei lahku just tihti etendustelt poole pealt. Eelmisel aastal umbes 50nest teatrikülastusest lahkusin poole pealt kolmel korral. 2 neist just nimelt selle lavaka lennu tükkidelt. Ekke Moorilt küll pigem seetõttu, et olin just head versiooni sellest tükist näinud ja ei jaksanud tollel õhtul uuesti vaadata ja kuigi lavastuslik pool mõjus seal värske ja huvitavana, olid näitlejad nii rabedad ning neid vaadata oli raske (Saara Nüganen välja arvatud), aga Linnateatriga koos Salme Kultuuripalees tehtud tükk oli vaatamiseks lausa piin (kuigi peamiselt just selle sisu mõjus nii hõreda ja mõttetuna, aga ka need noored näitlejad mõjusid nii vastuvõetamatud ja toored, jällegi Saara Nügenen välja arvatud). Ootasin kannatamatult vaheaega, et lahkuda.

Seda suurem oli mu üllatus, millise arenguhüppe olid need näitlejatibud teinud nüüdseks, kus koolist äsja lahkutud ja omadel tiibadel vaja lendama hakata. Liisa Saaremäel tegelikult meeldis mulle juba Tõstamaa suveteatris nähtud Pruutide koolis, sellepärast oligi imelik, et ta Veider orkester ja Ekke Moor tükkides silma ei paistnud. Sedapuhku siin tema jõuline Karin Luts, oleks kui tema enda olemuse vastand, ent oskuseid juba nii palju, et jõuline feminist, mis tänu ka tema vanusele (üliõpilane) ka, mõjus nii ehedalt ja õigena. Ester Kuntu oli minu jaoks avastus! Nii huvitav noor näitlejanna, kelles on suur annus traagikat ja sama suur annus ilu. Kui neid noori näitlejaid eraldi võtta, siis teda tahaks kõige rohkem kohe uuesti kusagil näha. Christopher Rajaveer mõjus oma häälega - nii kõlav ning justkui helisev. Tema Vabbe oli natuke libe, isegi õige pisut feminiinne, aga väga tugev isiksus. Karmo Nigulas on sellist klassikalist esimängijat, kuid tema Tassa mõjus võib-olla kõige vähemate nurkadega ja selles mõttes tavalisema karakterina kui teiste omad. Võib-olla Tassa oligi selline silutum mees? Karl Laumets Friedebert Tuglasena oli noor ja unelev, tudengimõõtu - täiesti ideaalselt loodud karakter. Ja minu arvates veel kõige tugevama karakteri lõi Jürgen Gansen. Minu jaoks on ta ka nendest varem nähtud lennu tükkidega võrreldes kõige suurema arenguhüppe teinud. Konrad Mägi muidugi on ka ehk mõnevõrra karikatuursem kuju ja selles mõttes ehk ka natuke lihtsam mängida(või siis vastupidi just raskem?), aga see mis ta selles lavastuses teeb, on väga hea!

Ja muidugi Anu Lamp! Tema diktsioon on vaimustavalt hea. Tundub, nagu igal ta sõnal on väärtus ja need on fenomenaalse kiirusega läbi mõeldud enne eetrisse paiskamist. Nii selge ja puhas kõne, justkui raiutud sõnad. Selline nauding! Kuigi ta laval on rohkem sümboolsetes rollides (etendus algabki sellega kui Anu Ants Laikmaa, eesti kunstiõpiku uhke sabaga aabitsakukena lavale astub) ja jutustaja, teejuhi ning õpetajana, on see siiski karakter ja roll. Usun, et sain tema tekstist oma igapäevakõnesse ka ühe parooli juurde "Seisan siin jälle rohkem nagu sümbol" :)

Elava muusika mängimiseks (Pariisi kohvikud ja vodevillid ju rõkkasid klaverimängust) ning Rudolf Tobiase rolli on kaasatud noor pianist Johan Randvere, kes lisaks raamistavale ja toetavale muusikale, mõjus samuti kui veel üks Eesti noor kunstnik Pariisis ja loomulikult andis tausta nii lauludele kui tantsudele.

Lisaks varem mainituile, meeldjäävaid hetki etendusest on hulgi, tahaks eraldi välja tuua ka Liisa Saaremäel Koorti kitsena, see kuidas näitlejad oma tegelaste allkirjad tahvlile kirjutavad, Jürgen Ganseni flamencoriietes tants ning kogu hoovis toimunud etenduse osa, eriti see luuletus ja klaverimäng, maalimiskooli maalijad, napilt enne eestlaste "Pariisivallutust" seal elanud Toulouse-Lautrecile viited, Saaremäel ja Kuntu "naised" :)  Anu Lambi lavastuse toimunud toas välja pandud maalide tutvustus, manifest, Karin Lutsu juhitud feministlike naisüliõpilaste kogunemine, kamaluga viiteid kuulsatele Eesti kunstiteostele, mis etendusse sisse mängitakse. Tekkis huvi selle Pariisis asunud "Eesti kunstike maja" - Mesipuu vastu. Sealtoimunust võiks kunagi ka keegi eraldi näitemängu kirjutada/teha :)

Ja niimoodi kiskusid need noored oma vaatajaid lavastuses toimuvasse, et kui nad seal seda akent avasid, siis olin nii lavastuse sees, et tundsin justkui tõesti sealt Pariisi õhku tuppa voogavat.

Puust ja punaseks tehakse see, et kui Sul on janu ja sisemine põlemine luua kunsti, siis ja ainult siis on see ainuõige, just siis tulevad head ja suursugused teosed. Ükskõik kui raske see on. Tihti ka just sellised inimesed on sisemiselt kindlad selles, mida nad teevad. Tundub, et ka selle lavastuse tegijatel - noortel "näitekunstnikel" oli sisemine vajadus ja soov seda teha, sest tõesti hea tuli välja!

Hinnang: 5 (hariv, kaasakutsuv, põnev, liigutav, hoogne ja väga fantaasiarikas teatrielamus. Tavaliselt on vaja kellegi kõrvaltvaataja pilku, kes lavastaks, aga see tükk tõestab, et siiski saab ka niimoodi kui armastuse ja suure sisemise põlemisega ise teha. Just armastust tegemise vastu ja tahet jagada ja anda, kumas kogu ettevõtmisest läbi. Lisaks jättis selle tüki vaatamine positiivse ja mõnusa järelmaitse. Etenduse algusest kuni praeguseni, mil sellest õhtust on jäänud vaid mälestus - üks pisike pärl mu elus... Tahaksin ka lapse seda vaatama saata, aga kahjuks kõik on välja müüdud. Ise lähen igatahes peatselt sinna muuseumi tagasi, et kõiki Adamson-Ericu muuseumi kunstiteoseid lähemalt uurida. Eriti seda "Valguse linn" näitust tahaks näha, mis seal praegu väljas on. See oli kuidagi armas, et enne etendust just ütlesin oma teatrikaaslasele, et huvitav kas mõne etendusel olevatest tegelastest pilt ka mängisaalis ripub ja siis etenduse käigus Anu Lamp sellele ilusti ka vastuse andis :) )

Tekst lavastuse kodulehelt (lisandina siit-sealt veel leitud lõike):

ELAGU, MIS PÕLETAB! – SUVEETENDUS VANALINNAS


„Tollal öeldi, ja seda kordasid eriti põhjamaalased: igaühel meist on kaks kodumaad – oma maa ja Prantsusmaa.“ (Friedebert Tuglas)

Karin Luts: "Ära arva, et kunst vajab naisi, mehi - vaid kunst vajab jõurikast ekstaasi! Mina ei taha mõttes maalida, ma tahan maalis mõtelda. Loov naine! Naisüliõpilane kunstikoolis!"

Ado Vabbe: "Aja vaimu kõrgusel seisev kunsti harrastaja ei unele möödunud kultuurides."

Konrad Mägi: "Ainult loomises (töös) seisab inimese suurus (väärtus), väärtus, mis seisma jääb ja veel tuleva põlvedele jutustab, mis sel ajal inimese vaim luua võis. Ainult täius on hea, kas olla täiuses: kelmuses, aususes ehk üksta kõik milles, ehk kui midagi teed, katsu seda tingimata hästi teha."

20. sajandi alguses oli Pariis koht, kuhu soovisid reisida, kus elada ja luua kunstnikud, kirjanikud ning artistid kogu maailmast. Tänaseks Eesti kunstiloo klassikuteks saanud Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Konrad Mägi ja teised lasid end Pariisi sädelevast valgusest ning vabameelsest atmosfäärist võluda. Nad mõtisklesid kaasaegsete kunstisuundumuste üle, aga virelesid ka katusekambrites, otsisid sooja ja seltskonda Pariisi kohvikutest. 

Laval on kuus tudengit sel aastal lõpetavast Lavakunstikooli XXVII lennust ja nende õppejõud Anu Lamp. Lavastuseks on inspiratsiooni saadud Kerttu Männiste ja Kadri Asmeri kureeritud näitusest „Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades“, mis teeb kummarduse 20. sajandi alguse Eesti kunstnike reisi- ja loomingukirele. Muuseumi näitusesaalis põimuvad mängulises koosluses Tartu ja Pariisi kunstielu, lennukad manifestid ning boheemlaslikud supikeetmised, foonil küsimus – millal ja kuidas lõpuks päriselt saadakse kunstnikuks?

Mängivad: Ester Kuntu, Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Jürgen Gansen, Karl Laumets, Karmo Nigula (Lavakunstikooli XXVII lend), Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Johan Randvere
Kunstnikud Liisa Kivi ja Reet Aus (Tallinna Linnateater)
Muusikaline kujundus Johan Randvere ja Riina Roose (Tallinna Linnateater)

laupäev, 16. juuli 2016

Libahunt - R.A.A.A.M


Eelmisel suvel jätsin "Libahundi" meelega kõrvale. Olin veendunud, et see tükk pole minu maitsele. Arvasin, et sellest on tehtud selline ugrimugri versioon, milles ehk palju ei räägitagi ning rohkem ulutakse ja taotakse šamaanitrummi. Kõik pasundasid ka sellest, et tükis on hästi välja toodud meie pagulasviha alged ja muu selle teemaga seotud jura. Aga mind on kogu see pagulasteema üdini ära tüüdanud ja ma ei taha seda teatrist ka eest leida. Ongi juba neid "Libahunte" nähtud ka üksjagu, mis seal ikka uut ja huvitavat saab olla. Oh kui valesti võib eelarvamuste põhjal hinnata midagi kui ei tea, millega tegelikult tegemist on.

Kitzbergi lugu on ikka nii hullult tugev. Alles hiljuti sattus mulle kätte mingi ajalooline materjal kus oli ära toodud kui palju tegelikult neid nö. Libahundi-protsesse kunagi peeti. Eestlaslik sügav kadedus naabri või ligimese vastu ajas kergelt teisi Libahundiks tembeldama. Inimesed elasid juba paanilises jumalahirmus, asi see nüüd kõike muudki kartma hakata polnud. Ja kui Sulle keegi ei meeldinud ja eriti kui Sa kellegi teise maad, vara või elukaaslast himustasid - ajad aga külarahvale kärbseid pähe, et too ongi see kes neid lambaid külas murrab ning saadki temast supsti lahti ning näiteks tema pärandi endale.

Kuid kogu selle kadeduse ja võõraviha teemade kõrval pakkus mõtteainet ka selline asi, et miks mees ikka valib selle huvitavama ja salapärasema, mitte omasuguse naise. Miks tüdruk tahab ikka seda poiss, keda ta ei saa, kuigi teinegi olemas, keda võtta. Ning mõttepoegi leidub ka selles, et Margus vanaema juures enam ei käi, aga siis jõudes mingisse ikka tuleb jälle... Nagu ma oma laste pealt olen tähele pannud, et väiksena on nad Su küljes ja sabas kinni, siis teismelisena kaugenevad ning ühel hetkel tulevad nad natuke nagu jälle tagasi. Aga eks igaüks leiab need teemad lugudest üles, mis neid parajasti kõnetavad või millega seoseid luua enda ja lähedasti elust või kogemustest.


Kujutage ette vana küüni, kus katuselaudade vahelt paistab natuke valgust läbi. Küünipõranda tolm lendleb ning valgus näib justkui viirgudena seisvat õhus ja see tolm muudab kõik natuke sumuseks ja unenäoliseks. Kogu etendus on tänu sellele loodud atmosfäärile nii tundlik ja unenäoline. Muinasjutuline. Etendus toimus muidugi korraliku katusega, ilusti renoveeritud küünis, kus polnud tolmu. Efekt loodi tossu ja valgusrežiiga. Valgus mängib läbi lavastuse suurt rolli. Kord on see sinkjas justkui kuuvalgus, kord mahe tarevalgus ja kui vaja, siis väga hämar ja kurjakuulutav. Minu meelest oli seekordne Libahunt väga tugevalt just nimelt "lavastajateater", mida Kernu mõisas näha sai. Näitlejad on kui nupud, mis terviknägemusel aitavad elustuda. Tegemist oli justkui sõnalise tantsulavastusega (kuigi otseselt ju mitte, sest tants oli seal sees ainult hetketi), sest kogu liikumine on justkui pidevas voolavuses.
Väiksed lavastajatrikid, mis alati nii mõnusalt mõjuvad - marjul käimine ("punased pingpongipallid mööda laant laiali"), saunas käimine, uss, külmast taresse astumine (koos toss/tuisu ja sinkja valgusega), kiigel istumine (tagurpidi kaarjate ääretega kastidel, üle (inim)lõkke hüppamine, (inim)puude vahel tagaajamine jne, jne, jne.
Ja kõik need tantsulised lahedad ning samuti tunnet loovad väiksed misanstseenid, nagu näiteks Marguse Tiina juurde mineku soovimine kui pere tal seda ei lase, aga Tiina nii õrritavalt kutsub või miks ka mitte naistevaheline musimäng :)


Näitejad on kõik nii energilised ja hoogsad, isegi Mari Lill, kes ju vanaema rollis rohkem kohapeal püsib teeb tantsud kaasa nagu plika :) Tema roll oli minu jaoks kõige tugevamalt lahendatud. Ta suutis minus tekitada kaastunnet, mis hinge liigutas. Kuigi tema karakter oli ehk kõige rohkem kahe vahel. Kahevahel olekuga pean silmas ühelpool margus ja Tiina ning teisel pool ülejäänud. Samas muidugi koos teistega Libahundihirmus Tiina vastu. Mari Lille võõraviha seletuse stseen, mis peaaegu monoloogina tundub on kõigest hoolimata siiski kogu etenduse nael. Publiku naeruturtstusi pälvis ehk kõige rohkem Liisa Pulga üliintensiivne mängustiil ning tema sõge kadedus. See tema (võibolla, et liigagi juurdunud stiil) sobis Mari rolli just selle lavastuse kontekstis eriti. Huvitav, et kui oleks eelmisel suvel käinud seda Libahunti vaatamas, oleks saanud näha Liisa Pulka näha nii Libahundi Marina kui ka Vargamäe Mari-na ja olgem ausad, need Marid olid tal äravahetamiseni sarnased, ainult riided olid erinevad. Ja kui Vargamäel mõjus see Mari huvitava lahendusena, selise ülienergilisena, siis Tammaru Mari sobis just antud konteksti sellisena. Seega igati õigustatud. Aga mida roll edasi, seda rohkem tahaks Liisat näha just mingis kammerlikus, kurvas, sügavas rollis, et lahti raputada seda mängumaneeri tunnetust, mis temaga kaasas käib.


Kristiina Hortensia Port-i Tiina on enamvähem nagu Tiinat ma ette kujutanud olengi. Samuti väga füüsiline roll, nagu teisedki. Temal tuleb see nii loomulikult, et ei panegi tähele. Vastupidi Kristo Viidingu Margusele, kes justkui pakatas energiast ning saab vist iga Libahundi etendusega korraliku trenni kirja :)
Ivo Uukkivi on hea, nagu viimastel aastatel ikka ja mainimata ei saa jätta, et nii hea on jälle Piret Simsonit laval näha. Kuidagi vähe on teda viimasel ajal näinud teatris. Tema alt annab ta karakterile veelgi sügavust ja tõsidust juurde ning mul on tunne, et ta on küpsenud nendel aastatel, mida teda teatris pole näinud väga heaks.
Ja laast, aga mitte liist - Libahundi Jaanus on mu lemmikroll Martin Kõivult. Ja kohe mäekõrguselt. Samamoodi teistega ülienergiline ning hoogne, aga vajalik mutter kogu masinavärgis.

Muusikaline kujundus koos regilauludega sobib valatult. Muu muusika osas annab klassika näiteks jällegi tunnetusele juurde, selles mõttes on see Ardo Ran Varrese poolt justkui muusikarežii, mis kogu režiiga imehästi kokku sulandub.

Kui millegi kallal nuriseda, siis minu jaoks valgus etendus korraks natuke laiali teises vaatuses pärast vanemate surma ja kuni Margus Tiinat maha laseb. Võibolla oli õige pisut liiga palju segavaid faktoreid. Ma ei mõistnud, miks Margus justkui ennest üles poob piitsaga, kas see oli katse või võimendus, et ta tundis, et ta elul pole mõtet. Kogu seksistseen, kuigi see sobib sinna, oli ebameeldiv, sest sulane Jaanus ju muidugi nautis seda, aga ei saanud aru, kas see, et Mari lasi seda niimoodi (vastupuiklemata ja nautimata) teha oli sellepärast, et see oli igapäevane, a la meestel tuli lasta toimetada oma asju, nagu ning kunas iganes seda sooviti ja kuna Mari Marguselt ei saanud, siis lasi lihtsalt sellel juhtuda või oli see vägistamine või mis asi see üldse oli. Asja ei lihtsustanud ka see, et Tiina vaim pidevalt kohal viibis ja tegelaste vahel lendles kuigi omamoodi allegooriana ju igati õigustatud, sest selles majapidamises oli võõra naise hing ilmselt igas hetkes sees. Kogu jutt valgus minu meelest uue generatsiooni tares võimuletulekuga natuke laiali ning ots oleks pidanud kokku jooksma kuidagi kiiremini.


Hinnang: 4+ (käisin seda oma järgneva generatsiooniga koos vaatamas (20 aastane) ja tema ütles, et ei saanud midagi aru. Minu jaoks oli suurem osa lavastusest küll selgemast selge, ainult see väike hetk kui asi ei töötanud. Ja just see, et saad leida ja avastada lavastuse sees neid nõkse, tegi asja veel eriti huvitavaks. Äge kui lavastaja suudab tänapäeval veel midagi uut ja huvitavat pakkuda. Ja tugeva kunstilise nägemusega, kaotamata tähtsaimat, ehk lugu ennast. Olin tegelikult vaimustuses esimese vaatuse lõppedes ja pidasin seda siis veel viietärnitükiks ning teatrikaaslase negatiivne kriitika tuli täiesti üllatusena. Nii tuttavat lugu polegi ehk mõtet enam lavale tuua tavalise lahendusena, kus näitlejad lihtsalt loo ära mängivad. Siin muutis selle klassika elavaks ning põnevaks just nimelt see lavastusliku nägemusega tekitatud atmosfäär. Tunnen seda juba praegu, et kui aastate pärast on vaja nimetada teatrielamusi aastast 2016, siis "Libahunt" on kindlasti üks eredamaid teatrielamusi-mälestusi. Kes on näinud ja kellele meeldis, see teab, mis ma mõtlen. Ja seda üldsegi mitte loo, pagulasteema või mingite rollide või stseenide pärast, vaid just nimelt lavastuse tunnetuse/atmosfääri pärast. See vana tuttav lugu on ju juba nii hästi teada ning mitmetes eri vormides nähtud-loetud-kuuldud, aga uutmoodi jutustades siiski ikkagi veel eriline. Üllatav, aga just nii õige. Panen nüüd, mitu päeva pärast etenduse nägemist silmad kinni ja Mari kurbus, Kristiina ja Kristo energia, Liisa näod, ilmed, poosid ja karikatuursus, Pireti süngus ja sügavus, Martini mängulisus ning Ivo ehteestlaslik maatöömees olid igati aplausi väärt. Kuid see valgus, muusika ning tekkinud tunne ja Kernu mõisa küünis valitsenud atmosfäär... sedapuhku oli see siiski pesuehtne lavastajateater. Braavo, Sergey!)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod err-i lehelt):

Libahunt
Sellel (eelmisel) suvel lavastas Eesti tüvitekstiks peetava näidendi „Libahunt” Jakuutia tuntuim lavastaja Sergei Potapov (s. 1975). Sergei Potapov on šamaani lapselaps. Lõpetas 2004. aastal Moskva Riikliku teatriakadeemia lavastajana. Juba 2005. aastal sai Kuldse maski auhinna Eugène Ionesco näidendi „Macbeth” lavastamise eest. Ta on teinud üheksa filmi ja paarkümmend suurt lavastust.
Libahunt ei ole ainult eesti rahva usundist pärit elukas, vaid ta figureerib paljude rahvaste pärimuses. Lavastaja Sergei Potapov ütleb: „Loodus ja paganlus on vaba, religioon aga on täis aheldavaid kaanoneid.” Üks lavastaja perelegende räägib, kuidas tema isa jurtast välja Siberi lumehange visati, kui ta sündis. See oli šamaanilapse esimene katse, jõuproov. Kui laps ellu jäi, tähendab - oli eluks valmis.
Eesti näidend „Libahunt” inspireeris lavastajat nii, et ta seepeale Jakuutias koos jahimeestega hundijahil käis. Sealsed hundid on muide poole suuremad kui meie omad ja nad tõeliselt kuni tänaseni on ohuks nii karjale kui ka inimestele. Ka meie „Libahundi“ Tiina on nõialaps.
„Libahundis” ütleb Tiina: “Hunt on vaba, teeb, mis tahab, armastab ja vihkab. Ja ta läheb teie seast, sest et ta teid põlgab!” Maailm jääb üha väiksemaks, vabadust jääb üha vähemaks... Kuidas näeb inimeste võõraviha mees, kes meie jaoks nagu teiselt planeedilt? Mida talle räägib August Kitzbergi tekst...? Kas lavastuses hakkavad 
lõõmama tuleriidad, kus põletatakse nõidu või kogeme hoopis ürgse, tänapäeval nii kergelt mahamängitava vabaduse puudutust? See kõik selgub eeloleval suvel.
Esietendus 8. juulil Viinistu Kunstimuuseumis.

Lavastaja Sergey Potapov (Jakuutia)
Kunstnik Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskujundaja Priidu Adlas
Mängivad Kristiina Hortensia Port, Liisa Pulk, Martin Kõiv, Ivo Uukkivi (Draamateater), Kristo Viiding, Mari Lill (Eesti Draamateater), Piret Simson
Etendused: 20 ja 21. detsember kell 19.00 Vabas Lavas
Esietendus 8. Juulil 2015 Viinistu Kunstimuuseumi katlamajas



teisipäev, 12. juuli 2016

Maailma otsas - Rakvere Teater


Dramatiseeringu aluseks olev Kivirähki tekst sai loetud juba tubli tükk aega tagasi. Toona pidasin seda kolmest tema romaanist (Rehepapp ja Mees, kes teadis ussisõnu kõrval) selgelt nõrgimaks, ent siiski elamusi pakkuvaks (lugedes meeldis mulle kõige rohkem ema-täiskasvanud poja liin). Väga paljude tegelastega ning raamatus olid need nagu pildikesed erinevate inimeste eludest, mis omavahel puutusid heal juhul vaid riivamisi kokku. "Elusad" lood olid küll filmilikud ning filmina see materjal oleks ehk ka edasi ettekujutuses võimalikki olnud, aga teatrina - kindlasti mitte. Ent meisterdramatiseerija Urmas Lennuki jaoks ei tundu miski olevat võimatu. Ta saaks ehk telefoniraamatu dramatiseerimisega ka hakkama :)

Kuid enam veel kui dramatiseering, hämmastas mind lavastajatöö. Raivo Trass on suutnud selle kõik nii ilusalt voolavaks ja ühte jalga käivaks etenduseks moondada. Nii terviklikku lavastuselamust ei mäletagi lähiaastatest, kus alates mobiilidesulgemisteatest (lavastaja ise annab ka fotografeerimiseks loa, ainult et vaheajal), lavastusest endast (tegevus toimub kümnes erinevas korteris, kontoris, kohvik-baaris, keldris, lasteaia liivakastis, hoovis endas ja muidugi ka treppidel ja akendel ja isegi laeva ees vestluses publikuga) ja isegi vaheajal kohvikus pakutav (supp - kartulitega muidugi ja rabarber-mis on muffinites ja muu on kõik saadaval) läheb kenasti ühe tervikuna kokku. Trass on täisti tippvormis, ei mingeid traagelniite, ega isegi stseenide hakkimist, mida raamatulugu omamoodi eeldaks.

Lisaks ei saa mainimata jätta muusikalist kujundust. Kui armalt hakkas iga hommik, inimesed hakkasid jälle siblima ning justkui päike oleks tõusnud iga kord selle muusikaga.


Lugu ise räägibki meist endist, eesti inimestest, igaüks oma rõõmude ja muredega, unistuste ja hirmudega. Justkui luubi all või laborihiirtena jälgitavad. Kõik otsimas oma õnne. Eks see natuke allegooriana tundus ka, et justkui kõik tahaks ära, kuhugi maailma otsa, sest ehk seal see õnn peitubki. Tegelikult olemegi kõik oma selles "maailma otsas" kohal, ehk õnn on igal pool meie ümber, tuleb seda ainult osata näha ja see ära tunda. Siin ongi meie "Kuldrannake", mitte kusagil maailma otsas kuhu oma paadi või laevaga teed otsides saame enne tormides hukka või eksime Bermuuda kolmnurka kui randuda jõuame...

Usun, et suudaksin igale lavastuse tegevusliinile leida paralleele kas enda elust või oma tuttavate eludest. Volli Käro "teatrikriitik", kes muudkui teatrist teatrisse jookseb... no seda ühendust pole vist kaugemalt vaja otsidagi :) Maalt kartuleid saatnud sugulased, pere kus laps ei oska lehma joonistada, töökaaslane kes reisil käib ja sealt endale armsama leiab, ema, kes elab koos oma täiskasvanud pojaga, üksik mees, kes on hea südamega, aga lihtsalt ei suuda endale kaaslast leida, paar külatola, mees, kellel on olnud igasuguseid pruute oma elus, joodik kes on tegelikult väga tark, keegi, kes näeb alati hunti kõiges, memm kes käsib korralikult süüa, tibi, keda kõik mehed tahavad, aga tema tahab hoopis midagi muud, noor kutt, kes ei oska oma armastust väljendada, lasteaiast need lapsed kes karjuvad mu tütrele, et ta isa on talle järele saabunud, spordientusiastid jne jne jne... igale ühele võiks oma elust omad nimed juurde kirjutada.


Otseselt peategelast siit tegelastest hulgast välja ei koorugi. Pereisa (Margus Grosnõi) elab koos oma naise (Liisa Aibel) ja tütrega keskemas korteris. Ühel pool naabritena paar (Ülle Lichtfeldt ja Eduard Salmistu), teisel pool teine paar (Tarmo Tagamets ja Silja Miks). Peakohal kustnik/vanamees/saatusesilm (Tarvo Sõmer), keldris prügi seast raamatuid leidev vanamees (Toomas Suuman). Laps käib samas lasteaias, kus ka ühe naisterahva (Anneli Rahkema) laps.
Tihti armastab ta ka baarist läbi astuda, kus ka kohvikuosas süüa saab. Seal toimetavad kohvikupidaja (Peeter Rästas) ja tema ainuke alluv (Arvi Mägi). Viimase ema (Maria Klenskaja) ning nende kohal olevas kontoris töötavad naised (Marin Mägi-Efert, Helgi Annast ja Tiina Mälberg). Nende kõrval on garaaž/saun, mille uksel käib mingi homofoobist transamees (Indrek Alpinis) pissil. Seal kohal jällegi teatrikriitiku (Volli Käro) kodu. Risti üle hoovi käib nagu ümber palava pudru üks noormees (Imre Õunapuu) ja palavaks pudruks on seal elav noor tibi (Saara Kadak). Neiu kohal elab professor (Üllar Saaremäe), keda tihti ühe koertekantseldajaga, kes küll tegelikult peab Hunt Kriimsilmana üheksat ametit (Velvo Väli). Tema käib ka ühe vanaproua (Ines Aru) koera pesemas. Lisaks terve rida karaktereid, keda mängivad harrastusteatrite näitlejad ja lapsed. Tõeliselt võimsalt suur näitetrupp.

Ei tea kas just sellepärast, et peaosalist polnud või sellepärast, et näitlejaid on tõeliselt palju, siis eraldi erilisi näitlejatöid on seekord kohe kuidagi eriti raske välja tuua. Suurem osa olid oma tuntud headuses. Need kes meeldivad, need meeldisid ka seekord. Kõik need "peamised" tegelased loovad karakteri, isegi need, kes väga palju sõna ei saagi. Velvo Väli oma kurbnaljaka rolliga eristus ehk kõige enam. Minu jaoks oli tema kõige koomilisem, samas oma olemuselt väga kurb. Ülle Lichtfeldt särab ükskõk kui väikses rollis ning seekord polnud erand. Tema fotodevaatamise stseen, kuigi "võibolla" rassistlik, siis minu meelest ehk vast siiski "väljalõigatud nägu" oli üks naljakamaid. Tore oli näha ka Maria Klemskajat Rakvere Teatri näitlejatega koos laval, aga tema pole ilmselt tükk aega vabaõhulaval mänginud, sest ta hääl läks tihti kaduma ning oli lauseid, mis tagumistesse ridadesse ei kostunudki. Aga õnneks oli ta erand. Lisaks oli samal ajal Rakveres mingi spordiüritus, mille kisa paaril korral ehk Maria häälest pareminigi kostus. Samas tema karakteris oli vaatet kõige rohkem huvitavaid sisulisi nüansse. Näiteks tüüpiline vanainimeste korrutamine, sest "muidu ei jää ju meelde". Mõnusalt mängivad oma pisitillukesed rollid mälestusväärseks reisilt armastuse leidnud Tiina Mälberg ja suure kräsupeaga Marin Mägi-Efert. Volli Käro ma tahaksin alati rohkem kui teda saab... Tiit Alte oli huvitav külalisnäitleja, kes minu jaoks viimati säras laval Rasputini-lavastuses, aga lavataguses elus on ta üks vinge näidendite tõlk. Üllar Saaremäe kohta võiks öelda samad sõnad nagu Ülle Lichtfeldtigi kohta. Kõik mis ta laval teeb, tundub huvitav ning mõnusalt pingestatud. Sedapuhku meenutas ta mulle üht meest reaalsest elust, kes tihti kultuuriüritusi külastab ning kellel on hallid juuksed (tihti patsis) ja lint ümber pea. Huvitav kas see oli kunstnikupoolne homage või vähemalt taotluslik viide.. Aga kui Ines Aru lavale tuli siis käis justkui mingi kahin publikust läbi - et see on Ines Aru :) Seda oli armas tunda ja Inest oli armas näha ning tema naer on nii nakatav. Võibolla nüüd kus Silvia Laidla on lahkunud, ongi Ines Aru naer kõige nakatavam Eesti teatris... või eks nad Ita Everiga seda kõrgemat pjedestaalikohta vist jagavad - üks rohkem kogu oma näo ja olemusega naerdes, teine oma häälega...

Huvitav, et nii Raivo Trass kui Arvi Mägi seostuvad minul lapsepõlvest kõige rohkem just Rakvere Teatriga. Liita siia juurde Rakvere Teatri raudvara Volli Käro ning üks endine ja viimasel ajal tihti just Rakere Teatris mängiv Ines Aru... Nende jaokski oli see õnnestunud lavastuse näol justkui "kuldrannale", ehk kojujõudmine :)


Lisaks tegelastele, mängisid suurt rolli etenduses ka kogu see kodudeks ja töökohtadeks konstrueeritud lava. Ning muidugi kõik need tüüpeestlaslikud killud, millest kogu lavastus kubises. A la auto kaugele garaaživiimine lihtsalt sellepärast, et garaaž on olemas või kui midagi "tasuta" saadud, siis tuleb võtta nii palju kui koju jaksab vedada või ka lihtsalt laokile jäetud "leitud" kraami oma koju vedamine...

Kokkuvõtteks mõnus suveteater, mis on hästi lavastatud ja mängitud. Ent usun, et mul läks veel palju kaduma sellepärast, et pidin lavast nii kaugel istuma. See on väga ebameediv kui teatrid ei määra piletit müües juba ära kohanumbrit. Sest isegi kui jõuad pool tundi enne etendust kohale, on kõik kohad juba võetud või tekkide/riietega reserveeritud ning leppida tuleb viimaste ridadega. Samas kui sõidad kaugemalt kohale ei saa ju varakult kohale minna. See tundub kuidagi ebaaus. Aga nagu ka antud tükk näitas, siis eks see inimese elu ongi selline, et tuleb igasuguste asjadega leppida. Tuleb lihtsalt vastavalt valikuid teha, et saaks pettuda minimaalselt. Või siis riskida...

Hinnang: 4+ (mastaapne ja võimas tervik, mis koosnes nii paljudest huvitavadest detalidest. Minu teatrikaaslased vingusid küll, et 3 tundi oli natuke pikk, aga mina olin nii etenduses sees, et ei pannud tähelegi aja kulgu. Üks neist kaaslastest ei ole ka eriti Kivirähki muu materjaliga sinapeal ning noorema inimesena ta ei leidnud ühtki paralleeli oma eluga ning nende "tavaliste inimeste tavalisi elusid" (Kivirähk kunagi ise ütles oma raamatu kohta, et see oli see, mida ta oma looga edasi anda tahtis) vaadata oli tema jaoks igav ja mõttetu. Minu jaoks vastupidiselt oli piisavalt palju kogu etenduse jooksul tegemist erinevate majade/tegelaste jälgimise, äratundmise ning nende ja seeläbi ka enda eluliste teemade kaasaelamise ja -mõtlemisega. Tõeline õnnestumine, mis minule meeldis teatrina rohkemgi kui raamatuna, sest niimoodi need tegelased elustusid veelgi paremini ja lõi kuidagi terviklikuma pildi. Tundsin end kui jumal, kes kõrgemalt selle hoovi tegemistele ja nende inimeste eludele vaatab. Vaadates ei saanud lahti mõttest kuidas see kõik meenutab Oskar Lutsu "Tagahoovis" tükki. Ja nii hea, et lõpus, kui asi väga kurvaks kippus kätte ära minema, siis Kivirähkiliku vabadusega tõmmatakse meid sealt madalseisust välja ning lõpp hea kõik hea!)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on guugeldatud internetisavarustest):
Andrus Kivirähk

MAAILMA OTSAS

Saab nutta ja naerda ehk Rakvere Teatri suvelavastus

Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Jaak Vaus
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Kaja Kupp, Aune Kuul, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Oliver Vitskovski, Velvo Väli, Imre Õunapuu; külalistena Ines Aru, Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Volli Käro, Arvi Mägi ning harrastusteater KaRakTer koosseisus Tiit Alte, Ivo Leek, Aavo Soots, Alina Klimova, Tea Parts, Kaido Piiroja; Väike KaRakTer koosseisus Liisbet Vilu, Raina Roopa, Agur Kastemäe, Loveli Piirson; lapsed Ronja Talunik, Li-Liis Grosnõi, Kadi Leen Lennuk, Rudolf Apinis, Rasmus Sirp, Karl Alex Päären
„Rein Kamm tundis korraga, et tore oleks minna ümbermaailmareisile.“
„Teie tahaksite kohe kuskile ümbermaailmareisile minna, et oleks huvitav. Et oleks midagi avastada. Aga mina avastan siitsamast trepikojast iga päev midagi uut.”
2013. aastas tuiskas Eesti raamatuedetabelite tippu teos, mille kohta autor Andrus Kivirähk esitlusel ütles: „Minu eesmärk oli kirjutada raamat, kus midagi ei juhtu.“ Tõepoolest, „Maailma otsas“ ei juhtugi mitte midagi. Seda väga põnevalt, naljakalt ja natuke salapäraselt. Olge valmis - „Opossum“ ootab teid!
Esietendus 16. juunil 2016 Margeri Maja hoovis Pikk 26 Rakveres.