Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, juuli 12, 2016

Maailma otsas - Rakvere Teater


Dramatiseeringu aluseks olev Kivirähki tekst sai loetud juba tubli tükk aega tagasi. Toona pidasin seda kolmest tema romaanist (Rehepapp ja Mees, kes teadis ussisõnu kõrval) selgelt nõrgimaks, ent siiski elamusi pakkuvaks (lugedes meeldis mulle kõige rohkem ema-täiskasvanud poja liin). Väga paljude tegelastega ning raamatus olid need nagu pildikesed erinevate inimeste eludest, mis omavahel puutusid heal juhul vaid riivamisi kokku. "Elusad" lood olid küll filmilikud ning filmina see materjal oleks ehk ka edasi ettekujutuses võimalikki olnud, aga teatrina - kindlasti mitte. Ent meisterdramatiseerija Urmas Lennuki jaoks ei tundu miski olevat võimatu. Ta saaks ehk telefoniraamatu dramatiseerimisega ka hakkama :)

Kuid enam veel kui dramatiseering, hämmastas mind lavastajatöö. Raivo Trass on suutnud selle kõik nii ilusalt voolavaks ja ühte jalga käivaks etenduseks moondada. Nii terviklikku lavastuselamust ei mäletagi lähiaastatest, kus alates mobiilidesulgemisteatest (lavastaja ise annab ka fotografeerimiseks loa, ainult et vaheajal), lavastusest endast (tegevus toimub kümnes erinevas korteris, kontoris, kohvik-baaris, keldris, lasteaia liivakastis, hoovis endas ja muidugi ka treppidel ja akendel ja isegi laeva ees vestluses publikuga) ja isegi vaheajal kohvikus pakutav (supp - kartulitega muidugi ja rabarber-mis on muffinites ja muu on kõik saadaval) läheb kenasti ühe tervikuna kokku. Trass on täisti tippvormis, ei mingeid traagelniite, ega isegi stseenide hakkimist, mida raamatulugu omamoodi eeldaks.

Lisaks ei saa mainimata jätta muusikalist kujundust. Kui armalt hakkas iga hommik, inimesed hakkasid jälle siblima ning justkui päike oleks tõusnud iga kord selle muusikaga.


Lugu ise räägibki meist endist, eesti inimestest, igaüks oma rõõmude ja muredega, unistuste ja hirmudega. Justkui luubi all või laborihiirtena jälgitavad. Kõik otsimas oma õnne. Eks see natuke allegooriana tundus ka, et justkui kõik tahaks ära, kuhugi maailma otsa, sest ehk seal see õnn peitubki. Tegelikult olemegi kõik oma selles "maailma otsas" kohal, ehk õnn on igal pool meie ümber, tuleb seda ainult osata näha ja see ära tunda. Siin ongi meie "Kuldrannake", mitte kusagil maailma otsas kuhu oma paadi või laevaga teed otsides saame enne tormides hukka või eksime Bermuuda kolmnurka kui randuda jõuame...

Usun, et suudaksin igale lavastuse tegevusliinile leida paralleele kas enda elust või oma tuttavate eludest. Volli Käro "teatrikriitik", kes muudkui teatrist teatrisse jookseb... no seda ühendust pole vist kaugemalt vaja otsidagi :) Maalt kartuleid saatnud sugulased, pere kus laps ei oska lehma joonistada, töökaaslane kes reisil käib ja sealt endale armsama leiab, ema, kes elab koos oma täiskasvanud pojaga, üksik mees, kes on hea südamega, aga lihtsalt ei suuda endale kaaslast leida, paar külatola, mees, kellel on olnud igasuguseid pruute oma elus, joodik kes on tegelikult väga tark, keegi, kes näeb alati hunti kõiges, memm kes käsib korralikult süüa, tibi, keda kõik mehed tahavad, aga tema tahab hoopis midagi muud, noor kutt, kes ei oska oma armastust väljendada, lasteaiast need lapsed kes karjuvad mu tütrele, et ta isa on talle järele saabunud, spordientusiastid jne jne jne... igale ühele võiks oma elust omad nimed juurde kirjutada.


Otseselt peategelast siit tegelastest hulgast välja ei koorugi. Pereisa (Margus Grosnõi) elab koos oma naise (Liisa Aibel) ja tütrega keskemas korteris. Ühel pool naabritena paar (Ülle Lichtfeldt ja Eduard Salmistu), teisel pool teine paar (Tarmo Tagamets ja Silja Miks). Peakohal kustnik/vanamees/saatusesilm (Tarvo Sõmer), keldris prügi seast raamatuid leidev vanamees (Toomas Suuman). Laps käib samas lasteaias, kus ka ühe naisterahva (Anneli Rahkema) laps.
Tihti armastab ta ka baarist läbi astuda, kus ka kohvikuosas süüa saab. Seal toimetavad kohvikupidaja (Peeter Rästas) ja tema ainuke alluv (Arvi Mägi). Viimase ema (Maria Klenskaja) ning nende kohal olevas kontoris töötavad naised (Marin Mägi-Efert, Helgi Annast ja Tiina Mälberg). Nende kõrval on garaaž/saun, mille uksel käib mingi homofoobist transamees (Indrek Alpinis) pissil. Seal kohal jällegi teatrikriitiku (Volli Käro) kodu. Risti üle hoovi käib nagu ümber palava pudru üks noormees (Imre Õunapuu) ja palavaks pudruks on seal elav noor tibi (Saara Kadak). Neiu kohal elab professor (Üllar Saaremäe), keda tihti ühe koertekantseldajaga, kes küll tegelikult peab Hunt Kriimsilmana üheksat ametit (Velvo Väli). Tema käib ka ühe vanaproua (Ines Aru) koera pesemas. Lisaks terve rida karaktereid, keda mängivad harrastusteatrite näitlejad ja lapsed. Tõeliselt võimsalt suur näitetrupp.

Ei tea kas just sellepärast, et peaosalist polnud või sellepärast, et näitlejaid on tõeliselt palju, siis eraldi erilisi näitlejatöid on seekord kohe kuidagi eriti raske välja tuua. Suurem osa olid oma tuntud headuses. Need kes meeldivad, need meeldisid ka seekord. Kõik need "peamised" tegelased loovad karakteri, isegi need, kes väga palju sõna ei saagi. Velvo Väli oma kurbnaljaka rolliga eristus ehk kõige enam. Minu jaoks oli tema kõige koomilisem, samas oma olemuselt väga kurb. Ülle Lichtfeldt särab ükskõk kui väikses rollis ning seekord polnud erand. Tema fotodevaatamise stseen, kuigi "võibolla" rassistlik, siis minu meelest ehk vast siiski "väljalõigatud nägu" oli üks naljakamaid. Tore oli näha ka Maria Klemskajat Rakvere Teatri näitlejatega koos laval, aga tema pole ilmselt tükk aega vabaõhulaval mänginud, sest ta hääl läks tihti kaduma ning oli lauseid, mis tagumistesse ridadesse ei kostunudki. Aga õnneks oli ta erand. Lisaks oli samal ajal Rakveres mingi spordiüritus, mille kisa paaril korral ehk Maria häälest pareminigi kostus. Samas tema karakteris oli vaatet kõige rohkem huvitavaid sisulisi nüansse. Näiteks tüüpiline vanainimeste korrutamine, sest "muidu ei jää ju meelde". Mõnusalt mängivad oma pisitillukesed rollid mälestusväärseks reisilt armastuse leidnud Tiina Mälberg ja suure kräsupeaga Marin Mägi-Efert. Volli Käro ma tahaksin alati rohkem kui teda saab... Tiit Alte oli huvitav külalisnäitleja, kes minu jaoks viimati säras laval Rasputini-lavastuses, aga lavataguses elus on ta üks vinge näidendite tõlk. Üllar Saaremäe kohta võiks öelda samad sõnad nagu Ülle Lichtfeldtigi kohta. Kõik mis ta laval teeb, tundub huvitav ning mõnusalt pingestatud. Sedapuhku meenutas ta mulle üht meest reaalsest elust, kes tihti kultuuriüritusi külastab ning kellel on hallid juuksed (tihti patsis) ja lint ümber pea. Huvitav kas see oli kunstnikupoolne homage või vähemalt taotluslik viide.. Aga kui Ines Aru lavale tuli siis käis justkui mingi kahin publikust läbi - et see on Ines Aru :) Seda oli armas tunda ja Inest oli armas näha ning tema naer on nii nakatav. Võibolla nüüd kus Silvia Laidla on lahkunud, ongi Ines Aru naer kõige nakatavam Eesti teatris... või eks nad Ita Everiga seda kõrgemat pjedestaalikohta vist jagavad - üks rohkem kogu oma näo ja olemusega naerdes, teine oma häälega...

Huvitav, et nii Raivo Trass kui Arvi Mägi seostuvad minul lapsepõlvest kõige rohkem just Rakvere Teatriga. Liita siia juurde Rakvere Teatri raudvara Volli Käro ning üks endine ja viimasel ajal tihti just Rakere Teatris mängiv Ines Aru... Nende jaokski oli see õnnestunud lavastuse näol justkui "kuldrannale", ehk kojujõudmine :)


Lisaks tegelastele, mängisid suurt rolli etenduses ka kogu see kodudeks ja töökohtadeks konstrueeritud lava. Ning muidugi kõik need tüüpeestlaslikud killud, millest kogu lavastus kubises. A la auto kaugele garaaživiimine lihtsalt sellepärast, et garaaž on olemas või kui midagi "tasuta" saadud, siis tuleb võtta nii palju kui koju jaksab vedada või ka lihtsalt laokile jäetud "leitud" kraami oma koju vedamine...

Kokkuvõtteks mõnus suveteater, mis on hästi lavastatud ja mängitud. Ent usun, et mul läks veel palju kaduma sellepärast, et pidin lavast nii kaugel istuma. See on väga ebameediv kui teatrid ei määra piletit müües juba ära kohanumbrit. Sest isegi kui jõuad pool tundi enne etendust kohale, on kõik kohad juba võetud või tekkide/riietega reserveeritud ning leppida tuleb viimaste ridadega. Samas kui sõidad kaugemalt kohale ei saa ju varakult kohale minna. See tundub kuidagi ebaaus. Aga nagu ka antud tükk näitas, siis eks see inimese elu ongi selline, et tuleb igasuguste asjadega leppida. Tuleb lihtsalt vastavalt valikuid teha, et saaks pettuda minimaalselt. Või siis riskida...

Hinnang: 4+ (mastaapne ja võimas tervik, mis koosnes nii paljudest huvitavadest detalidest. Minu teatrikaaslased vingusid küll, et 3 tundi oli natuke pikk, aga mina olin nii etenduses sees, et ei pannud tähelegi aja kulgu. Üks neist kaaslastest ei ole ka eriti Kivirähki muu materjaliga sinapeal ning noorema inimesena ta ei leidnud ühtki paralleeli oma eluga ning nende "tavaliste inimeste tavalisi elusid" (Kivirähk kunagi ise ütles oma raamatu kohta, et see oli see, mida ta oma looga edasi anda tahtis) vaadata oli tema jaoks igav ja mõttetu. Minu jaoks vastupidiselt oli piisavalt palju kogu etenduse jooksul tegemist erinevate majade/tegelaste jälgimise, äratundmise ning nende ja seeläbi ka enda eluliste teemade kaasaelamise ja -mõtlemisega. Tõeline õnnestumine, mis minule meeldis teatrina rohkemgi kui raamatuna, sest niimoodi need tegelased elustusid veelgi paremini ja lõi kuidagi terviklikuma pildi. Tundsin end kui jumal, kes kõrgemalt selle hoovi tegemistele ja nende inimeste eludele vaatab. Vaadates ei saanud lahti mõttest kuidas see kõik meenutab Oskar Lutsu "Tagahoovis" tükki. Ja nii hea, et lõpus, kui asi väga kurvaks kippus kätte ära minema, siis Kivirähkiliku vabadusega tõmmatakse meid sealt madalseisust välja ning lõpp hea kõik hea!)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on guugeldatud internetisavarustest):
Andrus Kivirähk

MAAILMA OTSAS

Saab nutta ja naerda ehk Rakvere Teatri suvelavastus

Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Jaak Vaus
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Kaja Kupp, Aune Kuul, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Oliver Vitskovski, Velvo Väli, Imre Õunapuu; külalistena Ines Aru, Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Volli Käro, Arvi Mägi ning harrastusteater KaRakTer koosseisus Tiit Alte, Ivo Leek, Aavo Soots, Alina Klimova, Tea Parts, Kaido Piiroja; Väike KaRakTer koosseisus Liisbet Vilu, Raina Roopa, Agur Kastemäe, Loveli Piirson; lapsed Ronja Talunik, Li-Liis Grosnõi, Kadi Leen Lennuk, Rudolf Apinis, Rasmus Sirp, Karl Alex Päären
„Rein Kamm tundis korraga, et tore oleks minna ümbermaailmareisile.“
„Teie tahaksite kohe kuskile ümbermaailmareisile minna, et oleks huvitav. Et oleks midagi avastada. Aga mina avastan siitsamast trepikojast iga päev midagi uut.”
2013. aastas tuiskas Eesti raamatuedetabelite tippu teos, mille kohta autor Andrus Kivirähk esitlusel ütles: „Minu eesmärk oli kirjutada raamat, kus midagi ei juhtu.“ Tõepoolest, „Maailma otsas“ ei juhtugi mitte midagi. Seda väga põnevalt, naljakalt ja natuke salapäraselt. Olge valmis - „Opossum“ ootab teid!
Esietendus 16. juunil 2016 Margeri Maja hoovis Pikk 26 Rakveres.

Sildid: ,

2 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Tore, et kirjutad jälle!

13 juuli, 2016 08:46  
Blogger Danzumees said...

Tänud julgustuse eest! Nüüd kus arst keelas jooksmise ära, siis leiab ehk jälle aega kirjutada...

13 juuli, 2016 10:38  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default