Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, veebruar 17, 2017

Küllus - Rakvere Teater


"No mis see nüüd siis oli?" Lahkusin teatrist ja see oli mu esimene mõte... Ühes küljest tahaks uskuda, et asi on veel paika loksumata ja sellepärast oli kõik nii kokkusulamata, aga kuigi näitlejate/karakterite kokkumäng võib mängides korduvalt ja korduvalt konarused siledaks lihvida, siis nii mitmedki teised tegurid ei saagi antud juhul paika loksuda kui asja ümber ei lavasta või midagi muud ümber ei tee.

Western teatris on ju igati teretulnud nähtus. Mõned aastad tagasi tegid VATikad väga ägeda "Head, pahad ja inetud" tüki, mis väiksest Raamatukogu saalist hoolimata mängiti suureks, aga teatav kammerlikkus oligi põnev, sest ise olid nagu kogu tegevustiku sees. Teatud kitšilisus peaks mõjuma ju ka žanrilisuse mõttes justkui tervendava nähtusega, eriti "westerni" puhul - nagu näiteks kui lõpus päikseloojangusse ratsustatakse,  indiaanlastega kokkupõrked ja kapjade plagina tagaajamised, lassod ja kabuurid meestel vöödel, ees karmid kirvega tahutud näod, kes naistesse ei oskagi hästi suhtuda või teised sellised westernlikud nüansid, mida tihti just filmides kasutatakse. Ent Rakvere Teatri "Külluses" on need "valitud westerninõksud" natuke nihkes ja otsesõnu "imelikud". Ja imelikud mitte heas mõttes ning kunstiliselt huvitavad või sobivad, vaid otse vastupidi.

Lugu ju ise igati huvitava lähtekohaga ning see tutvustus mind sellest tükist esialgselt huvituma paniga. 2 naist, kes kohtuvad kusagil metsikus läänes. Mõlemad ootamas oma lehekuulutuse kaudu leitud mehi, kellega abielluda. Naised saavad sõpradeks ja lähevad läbi elu naabritena, ent kõik ei lähe nii roosiliselt nagu peaks... nagu ikka elus...

Imelik, et kõik näitlejad mängisid väga erinevate intensiivsustega. Sain aru, et mulle ikka väga meeldivad nii Anneli Rahkema kui ka Ülle Lichtfeld, sest nende mängu nautimine oligi minu jaoks kogu tüki ainsaks väärtuseks (nemad kesksemates rollides saavadki rohkem särada kui mehed), aga mis kummaline, siis nad teevad seda justkui eri tükkides mängides. Alguses veel kui Ülle karakter on tagasihoidlik ja ta rohkem nagu mängib karakterit, mis pole nii eriti tavaline tema repertuaaris ja Anneli oma tohutu poweri ja hooga, siis selles vastandlikkuses on mingit karikatuursust ja seeläbi sobivust, ent sealt edasi ongi kõik allamägi. Esimese vaatuse lõppedes arutasin teatrikaaslastega, et ei tea, mis saab, seega oli mingi põnevus või ootus üleval, karakterid ja olukord on tuttavaks tehtud, ehk nüüd jõutakse ka asjalikema sisulisuse juurde... teatavatest kahtlastest märkidest hoolimata. Ja kui esimene vaatus tõesti oligi veel natuke lootustandev, siis teine vaatus keeras asja ikka täiesti metsapoole.

Võib-olla külalislavastaja (Flipp Los Venemaalt) valikud tulenevalt tema teistsugusest lähenemisest või siis polnud trupi juhendamine mittetoimiv, võib-olla üritas ta sellest materjalist kiskuda välja midagi, mida seal ei olnud või lavastas ta erinevad jupid omaette ja pärast ei suutnud neid asju kokku üheks tervikuks siduda, ei teagi kus lasub põhjendus sellele, et kunstiline tervik oli nõrk või pea olematu. Palju puzzletükke, mis üksteisega kokku ei sobitu. Ja kus olid tema silmad kui ta seda kokkutraageldatud asja pärast ise vaatas? Kas ta ei saanud aru või kas see oligi tema taotlus, tekitada selline segu live-muusikast, erinevate näitlejate kokkusobimatusest, multifilmist ja fantaasiavaesest kunstikutööst... kas ta tõesti arvas, et see ongi kunstiline tervik? Võib ju olla, et tollel õhtul kui mina seda kõike nägin, siis oli ka muidu midagi liimist lahti, millest publiku seast vaadates ei tea, aga see pole ka ainus selgitus kogu asjale. Kirjutan mõned mõtted lahti, mis siiani meeles sellest õhtust paar nädalat tagasi, mis ehk selgitavad kus kohtades mu kingad täpsemalt pigistasid:
- Anneli Rahkema mõjus oma hoogsuse ja naljakate prillidega esimestes stseenides kui mõni põrnikas "Lepatriinude jõulud" multikast. Eks ta oli "selline" naine, seikluslik ja mõjus kuidagi iseseisvana ning kahtlemata ka "vedajaks" pooleks mistahes sõprussuhtes. Nii öelda "naine oma kindla arvamusega asjadest". Ent see kuidas ta justkui õhust haaras, et nad Ülle Lichtfeldti karakteriga niiväga sarnased on, sellele ei saanud mina küll kuidagi pihta. Selline imelik arvamus, mis muidugi võib ju elus ka juhtuda, et näed teise inimesega sarnasust, mida kõrvaltvaatajad ei näe. Aga loo mõttes oleks vaja olnud siiski mingit sidusust või põhjendust, mida selle algse sõpruse tärkamiseks lavalt saali ei kandunud.
- Ülle Lichtfeldt mängis väga lahedalt oma tüpaažile vastast plikat. Oleksin niiväga tahtnud, et kogu trupp oleks joondunud kas siis tema või Anneli tegelase intensiivsuse järgi (hiljuti kogesin sama tunnet Toompere "Onu Aare"-s Ülle Kaljuste ja trupi vahekorraga). Ma uskusin igatahes seda, mida Ülle mulle pakkus.
- Kunstnikutöö oli ikka väga mööda. Saan ju aru küll, et tükiga tahetakse kõvasti ringi rännata, aga selle nimel teha allahindlust on siiski publiku petmine. Silmis karjusid esimeses reas istudes suure rattad, millel tagadekoratsioon seisis. No ei saanud neist kuidagi mööda vaadata. Võibolla kaugemal istujad seda ei näe.... Aga kuna kogu kunstiline taust oli nii fantaasiavaene, siis torkasid sellised pisidetailid veel eriti silma.
- Fotod, mida seintele lasti, need olid vahepeal seosetud. Kui nad kuvasid mingeid maju, siis oli veel ok, et kui muidu lavakujundus on selline allpool igasugust arvestust, siis tekitada ajastule kohaste majadega näiteks fantaasialendu, ent kui hakati ka inimesi samamoodi näitama fotodena siis rikkus see ikkagi kogu asja ära ja asi hakkas muutuma pudruks ja kapsasteks. Kui räägiti indiaanipealikust, siis näidati ka indiaanipealiku fotot, kuigi tegelast ennast polnud lähedal. Uhh kui segane ja mõttetu oli kohati see diapositiivide sari.
- Live-muusika - igati äge kui tükkides seda kasutatakse, aga mind hakkas see rock-muusika häirima. Country on ju westerni-muusika. Ja kohati nii korduvad motiivid ei meeldinud ka ja kohati oli see muusika liiga kõvasti (eks sellised asjad ikka häirivad just juhtudel kui midagi muud häirivat on ka).
- Lõpustseen oli tõeliselt naeruväärne. See multifilm tagaseinal ei sobinud oma kunstilise stiili poolest kuidagi sellega kokku, mis laval toimus. Ja miks üldse selline sürr-naljakas multikas seal lõpus, Oleks, et see kuidagi sisuliselt toetanud või laval toimunud westerni stiili rõhutanud, aga naeratav päike ja naivistlikud lained ja muu... see oli juba liiga imelik, et kunstiliselt seda alla neelata muu tervikuga koos.
- kõik oli kuidagi robustselt üle võlli. Näiteks ühe naise üleaisalöömine naabrimehega oma mehe silme all. Kõik oli kuidagi lihtsustatud ja puust ja punaseks tehtud. Võib-olla mõjust ka see, et vaatasin seda päev pärast Linnateatri "See hetk", mis oma õrnuses ja psühholoogilisuses mõjub ka järele mõeldes nii suure kontrastina "Külluse" mõttetusele.
- veel sai teatrikaaslastega arutatud, et huvitav, kas näiteks kui teised näitlejad lähevad seda tükki vaatama ja nende kolleegid ju iseenesest on teinud suurt tööd, õppinud ära tekstid, harjutanud proovides ja loonud karakterid, olgugi, et lavastus on jama... kas nad siis ütlevad ka oma kolleegile, et kuule, see on ikka päris jamps, või kiidetakse oma viisakusest takka, et tubli töö... no tubli töö see ju ka Külluse puhul oli näitlejatelt, lihtsalt jama lavastus ja sisulised nüansid ilmselt pooled leidmata ja rõhutamata. Õigemini kõik ette ära nämmutatud, et sealt mingit enda avastamisele ruumi ei jäetudki. Ja ikkagi see erinevate osiste kokkusobimatus...

Hinnang: 2 (siiani aasta kehvim tükk, aga head naisnäitlejad pakkusid vähemalt hea mängu vaatamist ja sellepärast päris ühte tärni ka ei anna. Rakverre-sõit oli küll selles mõttes tühi, et tagasisõites olime oma kirumised Idakeskuseni sõites ära kirunud ning ülejäänud sõit Tallinnasse välja polnudki enam tükist midagi rääkida.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Beth Henley

KÜLLUS

Metsiku Lääne naised

Lavastaja Filipp Los (Venemaa)
Kunstnik Hardi Volmer
Kostüümikunstnik Ketlin Kütt
Muusikaline kujundaja Elmar Sats
Tõlkija Külli Seppa
Osades Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu, Elmar Sats
Kaks noort naist, Bess ja Macon, kohtuvad juhuslikult postimaja ees. Mõlemal on reisikotid kaasas ja plaan ühine: ajalehekuulutuse kaudu leitud peigmeestega abielluda. Esmapilgul teineteisele kõiges sarnanevatest neidudest saavad abielunaised, naabrid, saatusekaaslased. Nad unistavad ideaalsest paigast, kus saada õnnelikuks, kuid kumbki teeb seda omal moel.
Me liigume kaasa nelja inimese eludega 25 aasta jooksul piiritu taevakaare all, kus tähed ripuvad nii madalal, et võiks neid sõrmega puudutada. Kuid mis siis, kui nooruseunistused ei olegi määratud teoks saama? Saatus pakub nii rõõme kui pettumusi. Ent kõige kiuste jääb alles lootus püüda kinni säravad õnnehetked.
„Ma olen alati arvanud, et ma jõuan palju kaugemale kui see siin.”
Esietendus 20. jaanuaril 2017 suures saalis. 
Etenduses kasutatakse valjusid heliefekte.

Sildid: ,

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default