Hingelind - Eesti Noorsooteater

Michal Snunit on Iisraeli (nais)ajakirjanik, luuletaja ja lasteraamatute autor. Praeguseks 85-aastase daami vast elu tuntuimaks loominguks on (vähem kui tunniga loetav) "Hingelind". Õhukese raamatu lehtedel on suur pilt ja mõni rida teksti, nagu teatud tüüpi (eelkõige vast väiksematele mõeldud) lasteraamatutel ikka. Ent see pole mingi tavaline lasteraamat. Jah, lapsed saavad seda lugeda nagu muinasjuttu, aga täiskasvanutele kujuneb lugemiselamusest Exupery "Väikse Printsi"-laadne mõistulugu. Eesti keeles on seda välja antud juba paar korda (mõlemad korrad lõpuni välja müüdud) ning kui võrrelda mõnedes teistes keeltes välja antud versioonidega, mis on elu jooksul näppu sattunud, siis Reti Saks'a illustratsioonidega, on eestikeelne versioon üks ilusamaid.

Mina läksin Eesti Noorsooteatrisse eelarvamusega, et asun vaatama väikelastele mõeldud lavastust. Oma armsuses ja isegi näitleja sissejuhatava hoiatusega, et kohe kaob valgus, sobibki see vaatamiseks juba üsna noorest east alates. Rahva Raamat klassifitseeris selle raamatuna "keskmisele koolieale, ehk 13-15 aastastele", Eesti Noorsooteater on toonud sihtrühmana välja kõik vanuseklassid. Peale vaatamist võib tõdeda, et ühtviisi panigi see ka keskealise mehe mõtteid mõlgutama ja seoseid looma. 

Meil kõigil on sees oma hingelind. 3 lapse isana tean väga hästi, et lastel, aga tegelikult ju ka meil täiskasvanutel endalgi, on vahel raske kui igasugused tunded lendavad üle ning justkui vallutavad iseenda, halvates mõtted ning mõnikord suisa ratsionaalse tegutsemise. Oleme nagu oma tunnete ja mõtete piiravas puuris. Aga tegelikult, nagu Johan Elm'i enda dramatiseeritud ja lavastatud Snuniti mõistuloo lavalugu hästi selgeks teeb - meil on ka võime ise otsustada, mida tunneme. Ja eelkõige võime teha mida saame-tahame, et tunda teisiti. Mõnikord on lihtsalt vaja selle võime meeldetuletust või isegi pigem teadvustamist. Ja isegi kui kohe nipsust seda ei saa, siis ülekantud tähenduses võime ikkagi hakata teed sillutama soovitud suunas. Hea ju siis kui see hingelind end ilmutab ning oma nokaga meile selle võimaluse meelde tagasi toob.

Lastele ja eriti väiksematele lastele on lugu jälgitav ja võetav ka kui muinasjutt inimlapsest ja tema ellu ilmuvast linnust, kes tüdrukut "lendama" õpetab. Samas kooliealistega saab juba vestelda tähelepanekutest laval ja kõrvutada neid meie sisemaailmaga. Imeilusad allegooriad, mida siin Elm on suutnud intelligentselt jätta vaatajale ositi ka enda tõlgitseda, andes kätte piisavalt mõtteotsi, aga mitte laskudes kõige äraseletamisse, mida ehk tavaline lastelavastus eeldaks või isegi nõuaks. Kõik sihtrühmad seega on hoitud ja saavad selle kätte, mis neile mõeldud.

Ja ikkagi - kuidas lasta lahti oma "puurist"? Kuidas mõista ja mõtestada oma tundeid? Eriti kui mõnikord on ju neid arusaamatult palju ning väga erinevaid korraga?

Veidi üle pooletunnine lavastus on "lühike, nagu lapsepõlv". Eugen Tambergi imelised kostüümid ja Epp Kubu eriline videokujundus (animatsioonidega) tegelaste jalge all, muudab selles lavaruumis viibimise ka iga publikuliikme jaoks muinasjutuliseks. Markus Robami helilooming ja muusikaline kujundus annab omalt poolt vaatajate hingedele tiivad, et tüdruku ja tema hingelinnuga see lend kaasa teha. Kärt Karro on ise komeedina meie valguskujunduse tipptegijaks tõusnud ning ideaalselt siin hämaruse ning soojade toonide ning ajuti ka värvidega mängib kaasa kogu tegelaste teekonnale, aga ka meie igaühe teekonnale iseendasse. Publik istub kahel pool ja meie vahel tegutsevad tegelased. Geniaalne lahendus, sest jäi mulje, nagu mängulavaks olekski "lennurada", mida mööda võib lendu tõusta?! Ehk veel üks ilus allegooria ka kunstniku-lisandina, ideaalselt teksti sisuga kokku harmoneeruvalt.

Ja need kaks tegelast - tüdruk ja tema hingelind. Mõlemad annaks nagu kõik, et meil kõigil selles ruumis oleks hea olla. Mõlemad näitlejad mängivad ekspressiivselt, lastele mängimise stiilis, aga seegi ju kooskõlas just teose endaga, ehk niimoodi lastele oma, aga ülekantud tähendused saavad täiskasvanud inimesed sellest ise üles leida, mis ongi üks suurimaid materjali võludest. Alguses tunduski, nagu oleksin jälle see 5-6 aastane lasteaiapoiss, kes vabalt oleks võinud "armuda" Laura Kukk'e naksakasse ja siiralt segaduses olevasse plikasse. "Poiste" värk ju - ikka on vaja võimalusel "päästa" :) Aga päästma tuleb seda tüdrukut hoopis Taavi Tõnissoni kehastatud "Hingelind". Pika noka ja uhkete tiibadega. Linnulik oma liigutustes, targalt pead kallutades, jälgides ja sekkudes, sest sel tüdrukul on ilmselgelt seda "sekkumist" vaja. Seletab lahti, kuidas meie sees on paljude sahtlite ja soppidega kummutid ning neid avades võtamegi välja tunded, mida parajasti vaja on. Andes mõista, et neid laekaid teadvustades ja tundes, valitseb meie sisemuses kord, mis teeb ka elu lihtsamaks. Taavi "lindu" tahaksime me ilmselt endale sõbraks kõik. Ja oma hingelinnuga sõber olemine ongi väga oluline. Mõlema näitleja siiras mängumaneer viib nad meie, vaatajate, lahtistest südametest sissemurdmata otse hingeni välja.

Hinnangut anda päris tavaliste mõõdupuude järgi sellele lavastusele pole võimalik, sest esiteks peaks siis tõesti seda tegema igast vanusegrupist eraldi lähtudes ning lisaks oli tegemist ikkagi tavalisest teatrikülastusest tunduvalt lühemaga (see harv ja mõnus tunne, et tahaks "veel" ja tahaks "rohkem"). Aga see, milles oli võimalus viibida selle lühikese pooltunni jooksul oli kahtlemata imeline! Alatajust tulid meelde Doris Kareva luuleread: "Panen vaikuse kinni ja tõusen. Nii hea oli. Käisin vist kaugel". Ehkki käia saab selle lavastuste etendustel hoopis õige ligidal - meis enestes. Mnjah... see lavastus tervikuna oli nii hõrk, poeetiline ja tunnetel mängiv, nagu hingekeeltel mängiv luule...

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Gabriela Järvet):

Hingelind

Iga inimese sees elab tema hingelind. Mõni inimene suhtleb linnuga tihti, mõni kuulab teda harva ja mõni kuuleb teda vaid korra elus. Aga hingelind on hea ja tark ja teda võiks kuulata, sest tema teab alati. Hingelinnul meie sees on palju laekaid ning ta teeb alati lahti just sellise, mida vaja – naermise laeka või vaikimise laeka, üksinduse või läheduse laeka. Tihtipeale ei tea inimene isegi, mida teha või kuidas ennast tunda, aga siis avabki hingelind laeka ja...

„Hingelind” on poeetiline ja vaatemänguline lavastus sellest, kui keeruline võib olla iseendast ja oma tunnetest aru saada ja sellest, kui eriline on tunda, kui keegi sind selles aitab. Lavastus sellest, kuidas ise ennast hoida ja aidata.

Lavastus põhineb Michal Snuniti lasteraamatul „Hingelind”.

Mängivad

Taavi Tõnisson ja Laura Kukk

Autor Michal Snunit

Tõlkija Kristiina Ross

Lavastaja ja dramatiseerija Johan Elm

Kunstnik Eugen Tamberg

Valguskunstnik Kärt Karro (Tartu Uus Teater)

Videokunstnik Epp Kubu

Helilooja Markus Robam

Esietendus 7. septembril 2025 ovaalsaalis

Vanusele 3+ (Väikelapsele, Koolieelikule, Koolilapsele, Noorele, Täiskasvanule)

Kestus umbes 30 minutit

Piip ja Tuut otsivad Ilonit - Piip ja Tuut Teater - 2025.a suveteatri 10.peegeldus

„Piip ja Tuut otsivad Ilonit“. Ei tea, mida ühes lastelavastuses peaks tegema, et seda ületada

Imelise muusikaga imeline lavastus imelise kunstniku liigutavast lapsepõlveloost – mida sa hing veel ühelt soojal ja päikselisel suveõhtul toimuvalt suveetenduselt ihkad?

Olen lugenud kõiki Ilon Wiklandi biograafilisi teoseid ja tema illustratsioonidega lasteraamatuid ning hoian Enno Tammeri koostatud „Ilon Wiklandi maailma“ ühe oma öökapiraamatuna, mida on ikka tore aeg-ajalt lehitseda. Teada saanud, et sel suvel lähevad Piip ja Tuut Ilonit otsima, teadsin mõistagi kohe, et pean seda nägema. Ja üldsegi mitte laste, vaid iseenda huvist.

Kõik selle suvetüki osalised – dramaturgina kaasatud Indrek Koff, muusikud Merit ja Märten Männiste ning Ilonit kehastav üks meie noorema põlve kaasahaaravamaid näitlejaid Emma Tross, Piibist ja Tuudust ehk Haide Männamäest ning Toomas Trossist rääkimata – tekitasid pesuehtsa ootusärevuse. Mõnulesin juba ette, mõeldes, mida see kõik kokku teatrielamusena tähendada võib.

Kõrgete ootuste korral on oht pettuda

Pahatihti... 

Loe tervikarvustust edasi siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391521/arvustus-piip-ja-tuut-otsivad-ilonit-ei-tea-mida-uhes-lastelavastuses-peaks-tegema-et-seda-uletada

-----

Uskumatu, kuidas üks pereteatri lavastus võib olla täiesti võrdväärselt suur teatrielamus täiskasvanutele mõeldud lavastustega! Eks muidugi ilm aitas ka natuke kaasa, aga isegi halva ilmaga, oleks see ikkagi pugenud sedavõrd sügavalt hinge, nagu ma oma EPLi arvustuses kirjeldasin. Ja Emma ja Haide ja Toomas ja Merit ja Märten, kes selle Wiklandi Imedemaa siseõue laval seal selle kõik elustavad - nii üdini armas!

Mitte ainult lastele, lastele muidugi ka ning sobib isegi juba väga-väga väiksest peale... aga no tõesti, ka küünilistele vanameestele ja kõigile teistele kuivikutele ja pehmodele veel eriti, sest nutta saab lisaks naerule ka. Ja kõvasti! Õues võib ju üldse kõike palju kõvema häälega teha! :)

Kuuldavasti sel suvel etendused müüdi välja ning sestap olevat lootust, et järgmisel suvel otsitakse jälle Ilonit seal Haasalus asuvas Eestit ja Rootsit sisaldavas "imedemaas" taga, et kõik ta ikka üles saaksid leida! Mina küll enda oma leidsin! Aga ainult tänu Piibile ja Tuudule!

Spaghetti - Piip ja Tuut Teater - 2024 Suveteatripäevik 12.sissekanne

„Spaghetti“. Lõbus, õpetlik, musitseerima inspireeriv ja klounaadiga kurameeriv lavalugu 

Piip ja Tuut Teatri „Spaghetti“ pakub mõnusat muusikat, vahvat liikumist ja värviküllast teatriimesid pakkuvat kunstnikutööd. Öeldakse, et mitu kokka head suppi ei keeda, aga kuidas on lood spagettidega? Selle saladuse saab teada Piip ja Tuut Teatri meisterkokkade koguperekomöödiast.

Sissejuhatuseks üks tõestisündinud lugu. Kujuta ette Soomes asuva Tampere kesklinna. Peatänavat Hämeenkatu poolitab sild. Silla kõrval asus 1980ndatel Rosso-nimeline restoran (praegu on selle nimi Puisto), tollal üks kuulsamaid kohalikke itaaliapäraseid restorane. Kord seal seltskonnaga süües soovis keegi oma pastale ketšupit. Palve esitati ettekandjale ja saadeti ta kööki ketšupipudeli järele, ent tuli sealt tagasi mitte teada-tuntud punase kastmega, vaid hoopis vihast punaseks värvunud näoga kokaga, kes karjus juba kaugelt: „Välja minu restoranist! Või temale ei kõlba minu maitsestatud toit!“ Meie saime oma söögi siiski rahulikult lõpetatud, sest pärast kähmlust ketšupisoovijaga ja tolle õue talutamist tuli valge mütsiga köögijumal ja küsis, kas keegi meist veel ketšupit soovib. Keeldusime viisakalt, kuna selline soov oligi tõesti vaid ühel meist.

Peale selle, et Piip ja Tuut Teater on maailma parim, on nad ka maailma kõige targemad Eesti klounid, sest on osanud oma teatri hõlma alla võtta neli andekat näitlejat Viljandi lavakooli 12. lennust – Grete Konksi, Maarja Tammemäe, Stefan Heina ja Kristjan Poomi. Viimati nimetatu neist on nüüd jõudnud otsapidi BFMi filmirežissööriõpingutele ja valmis teinud oma debüütlavastuse. Eks ole ju režissöör teise nimega filmiLAVASTAJA.

Loe edasi kogu arvustust siit:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120310175/arvustus-spaghetti-lobus-opetlik-musitseerima-inspireeriv-ja-klounaadiga-kurameeriv-lavalugu

Turunduslik tekst teatri kodulehelt (esimene siinsetest fotodest on pärit teatri FB seinalt):

Søren Ovesen "SPAGHETTI"

Meisterkokk ja tema abikokk teavad väga täpselt, kuidas itaaliapäraseid spagette õigesti valmistada. Seda tuleb teha nii, nagu vanas heas retseptiraamatus on kirjas ja nii, nagu seda on alati tehtud. Ei mingeid kõrvalekaldumisi. Aga kõik keeratakse köögis peapeale, kui külla tuleb näljane ja veidra olemisega naaber. Kivi ei jää kivi peale, ega pott pliidile. Spagetid valmivad ja maitse on…?

Südamlik ja koomiline lugu sellest, et ka kõige suuremad vastandid, ka kõige kuumemas kohas, nagu köök võivad üksteist rikastada ning erimeelsustest saab üle, kui oled avali meelega ja lased end üllatada.

Taani kaasaegse teatrimehe ja näitekirjaniku Søren Valente Oveseni võluv lugu on juba aastakümneid rõõmustanud noort teatripublikut üle Euroopa. Eestis jõuab näidend esmakordselt lavale 2024. aasta juulis Viscosa kultuuritehases Hiiumaal ning alates sügisest on mängupaigaks Piip ja Tuut Teater Toompeal.

Peredele ja lastele alates 3. eluaastast. 

Kestus 45 minutit

Lavastaja – Kristjan Poom (miisukal „Kassid“)

Koreograaf - Marge Ehrenbusch ("Cabaret Siberia", "Rebane - filosoof", miisukal „Kassid“, muusikal „Tallinna karud“ jt.)

Kunstnik – Inga Vares (miisukal „Kassid“, "Rebane filosoof", muusikal „Tallinna karud“ jt.)

Valguskujundus – Marita Keskküla (muusikal "Tallinna karud")

Helilooja - Tõnu Raadik (miisukal "Kassid"),

Laulusõnad - Grete Konksi

Plakatipilt – Haide Männamäe

Näitlejad – Maarja Tammemägi, Grete Konksi, Stefan Hein (miisukal „Kassid“, „King nr.39“, muusikal „Tallinna karud“ jt.)

Esietendus 2.07.2024 Viscosa kultuuritehases, Hiiumaal

Isand Tuutu ja salajane teatripööning - Rahvusooper Estonia

Meil kõigil on ilmselt oma kogemused või vähemalt ettekujutus "pööningutest"... Minu pööningu-kuvandi suurimateks kujundajateks olid lapsepõlve kodumaja (tele- ja raadiomaja vahel asuva, toonase nimega Lomonossovi, praegune Gonsiori 25) katusealune, kus käisime peamiselt kahel põhjusel - emaga suuri, pestud linu kuivama riputamas või sedakaudu edasi katusele liikudes, kas päikest võtma või paberlennukeid lennutama (praegu mõtlen, et hirmus, kuidas seda poisikluttidena üldse julgesime, sest seal, kaldega katusel pole ju isegi mitte piirdeid ja alla kukkumise oht päris korralik). "Pööning" kui selline oli ka maal vanaema juures. See oli märksa põnevam paik, kus asus näiteks vanaema ilmatu suur, puidust, vanaaegne linade/tekikottide-triikimise agregaat, aga ka ilmatu palju vana kola ja näiteks aastakäikude kaupa lapsepõlve lemmikajakirja "Noorus", mille abil sai teada nii muusikast kui ka kõigest muust, mis "eluks vajalik" (Dr. Noormann kolumnist näiteks... millest/kellest ansambel Ruja laulugi kirjutas :))

Selline kolikamber-pööning on ka Estonia-teatri kõige kõrgemal korrusel Kati Kivitar'i lavastuses. Enne etendust veel mõtlesin, et kas selles, alati piinlikult puhtas ja võrdlemisi värske olemisega saalis on üldse võimalik üht õiget "pööningu" tunnet tekitadagi... Aga esiteks, ega pööning ei peagi olema räpane ja must ja ajahamba poolt puretud, see võib väga vabalt olla üks eluruumidest või isegi vägagi värskelt remonditud. Kuid lavastaja, kes siin on lisaks ka dramaturgiks (põhiosas põhineb Edgar Valteri loodud "Isand Tuutu" tegelase tegutsemistel), koreograafiks (Katil ju teada-tuntud tugev tantsija-koreograafi taust ning oma lavastustesse suudab seda füüsilist just maitsekalt doseerida vastavalt materjalile, tänu ilmselgelt just sellele) ning ka kunstnikuks! Ja seda teatavat pööningu ning eriti just TEATRIpööningu-atmosfääri tunnetust viskab vanade kostüümide ja kõikvõimalike asjade-nukkude-pudinatega riiulitel ja stangedel piisavalt korraliku annuse sisse. Lisaks aitab, kuigi akendest ju seal ruumis välja ei näe, aga teekond kõrgele ja mingi alatajuline aimdus "kõrgel olekust" kõvasti juurde, et teatriPÖÖNINGUL me just nimelt viibimegi!

Lapsed saavad istuda kohe õige lähedal tegevustikule ja niimoodi ninapidi sees, ei ole "kaasatõmbamist" vajagi - sest tekibki tunne ise mängus "osalemisest" (seda näiteks esietendusel sai ka mõnede laste suust kommentaaridena mõnusalt kuulda :)) ja vanematele on tagumistes ridades omad pehmed ja väärikad diivanid-tugitoolid, mis igati sobivad just nimelt "Estonia" pööningule :)

Lavaks saab siin tegelikult kogu terve "pööning"! Publiku vahele on loodud niiöelda "mängu"koridor ja mõlemates selle otstes on omad minilavad. Ühe neist taga üks suur, uhke ja vana lambilühter ja teise taga (peidus) kammerorkester, sest tegemist on ju ikkagit "muusikalise" lavastusega, kuna mängimaski lisaks Improteater Impeeriumi Rauno Kaibiainenile ja Merilin Kirbitsale, Estonia omad ooperitähed Urmas Põldma, René Soom ja Kadri Nirgi (Estonia näitlejad vahelduvad vastavalt etenduskorrale). Kuid ooperit siin ei laulda... või no eks ooperilauljad ju natuke ikka lasevad ka kõlavamad noodid pööninguõhku... ent siiski piisavalt terava diktsiooniga, et igast sõnast saavad ka pere väiksemad aru. Iseenesest ju ka ühtlasi hea võimalus harjutada maast madalast lapsi muusikalise teatrivormiga ning mitte kohe esimeseks "ehmatada" suurte ooperitega.

Kati Kivitari lavastajameisterlikkus väljendub siin kogu žanrikirevuses. Kõigest napilt tunni kestva lavaloo sisse on peidetud publikule nii palju avastamisrõõmu, nagu ühele "salajasele" teatripööningule kohane - näiteks on siin osa varjuteatril, nukuteatril, objektiteatril, muusikalil, (mahedal) põnevusel, huumoril ja puhtal mängurõõmul... Koos Anton Kulagin'i valguskunstiga, mis on nii tugevalt režiisse integreeritud, et kohati ei teagi kus läheb lavastaja ja valguskujundaja piir on veel omad üllatus-nõksud varuks. Originaalmuusika autoriks on siinkirjutaja jaoks uus tutvus, helilooja Ove-Kuth Soosaar, aga kuna siin ei ole ainult "muusika", vaid ka "laulud", siis laulutekstide autoriks alati (tipp)tasemel ja üdini imearmas Leelo Tungal. Laulud on küll maru lühikesed (mõnikord vaid 1 salm), aga nii mõnigi tekitab isu rohkema järele ning hakkab "külge" koheselt. Näiteks, kuigi esietendusest on juba natuke aega kulunud ja vahepeal nii mõndagi nähtud-kogetud, siis "Moosis moos" ja lõpus, teistest pikem ning ühe korraliku ballaadi mõõtu laul "Muinasjutt" on tänaseni, vaid ühe kuulmiskorraga otsapidi meeles! Kuna lisaks inimestele on siin "mänguotsimise" hoos läbivalt kaasas ka Kratt ja Krata nukkudena, siis on Eesti Noorsooteatrist olnud abiks nende loomisel nukumeister Evelin Vassar. Ja vahvad nukud ongi! Nii lahe, et nendega lennatakse niiiiii lähedalt üle laste peade, et kätt sirutades, saaks neid vist isegi puudutada! :)

Näitlejate jaoks on selline ühine lustimine eelkõige just ansamblimäng. Keegi ei saa (ega tohigi) sealt soleerima hakata, muidu see ei töötaks niimoodi, nagu peaks. Sellest hoolimata saavad kõik endale omad säramishetked. Ent mina kui teatrijälgija tahaksin siiski eraldi välja tuua Merilin Kirbits'a, sest lihtsalt ei osanud oodata sellist moonutusmeisterlikkust tema senise (Kratastki hoolimata kireva) rollideprisma lõikes. Nukumängu hääl (kui mõnusalt krabisev ja sobiv see on seal Kratale!!!) paneb imestama, et miks teda tihedamalt ei kuule nukusirmi tagant või näiteks ka multifilmikarakteritena kinosaalis (kuigi seal on seda juhtunud ju küll).

Kuid kui mainida juba Merilini, siis ei saa ju jätta pikemalt rääkimata ka ülejäänud "ansambli"liikmetest selles muusikalises lustimängus. Rauno Kaibiainen on ju hea alati. Tema tohutu energia nii liikumisel kui mängus on mõnusaks lisandiks ja ühtehoidvaks kõikides lavastustes kus ta kaasa teeb ja siingi niiöelda oma "tuntud headuses". Aga kui oma koduses impros torkab ta tihti suure lemmikuna silma, siis siin on ta tõesti üks (aga oluline) mutter teiste seas. Nagu ka Kadri Nirgi. Ja tema avatus ja omamoodi ausus laval teeb ta tegelase(d) täiesti omanäoliseks. Urmas Põldma nimiosas tuleb mängu üsna isemoodi, ehk läbi väikse üllatusmomendi, aga see headus, mis isand Tuutust igal sammul kiirgab, annaks nagu aimu näitleja enda südamlikkusest, sest muidu nii mõnusat, muhedat meest luua pole ilmselt võimalik... kuigi eks see olegi ju "näitlejate" pärusmaa - mängida "kedagi" teist... Ja tema Tuutu on selline rahulik, mõtliku meelega, aga ikka teistega kaasaminev ja -mängiv. Kogu see isand Tuutu (millegipärast "isand" on seejuures vaid sõnakõlks, sest "isand" annaks nagu suuna kätte hoopis tähtsamale ja ennast kehtestavamale tüübile... aga võibolla ka selline teatav kontrastsus on hoopis tegelase saladuslikumaks ja mõnusamaks ja rohkem "päris" muutmiseks võti? Sest ega eluski ju kõik pole kirjanduslikult "otse ja selgelt" paigas) "kadunud asjade kontor" on etenduse loo kese ja ettevõtmise peremees kõikide vaatajate omamoodi "ideaalisa" kehastus. René Soom oma kiila peaga (kuigi siin ta üllatab ka selles osas) täiesti tahtmatult ka tõmbab enda mängule tähelepanu ja seda isegi siis kui ta pole hetke tegevuse keskmes. Väga mõnusalt valitud ekspressiivsemad mängutoonid ja karikaturiseerimismoodused oma tegelastele on nii lahedad, et ka täiskasvanud vaatajad saavad mitmed head pihutäied naerupuginat. Täiesti vabalt vaataks teda suurima hea meelega ka draama- ja filmirollides!

Hinnang: 4 (lastelavastuste kategoorias)

Kogu lavastustervikut saadab heatahtlikkus ja üleskutse sõprusele, sõbrustamisele ja sõbralikkusele. Üksikute ja üksinduses olevate märkamisele. Mängulustile ja seeläbi seikluste otsimisele igapäevasest. Nii palju on maailmas peidus, mitte ainult pööningutel ja teatris, aga ka kõikide meie kodudes, sõprade juures ja sees. Kellel on peidetud andeid, kellel on need täiesti avalikud, aga pole lihtsalt väljundit. Koos tehes õpime nii ennast, teisi kui ka meie kohta siin maailmas ja võimalusi, mis on ju piiritud ja mida ei oska alati ja ise ja üksi ette kujutadagi. Arvutid pole ainus koht, kus võid leida "asju"... päriselt leiab neid ikka päris maailmas, päris salajastes kohtades ja päris teistes luust ja lihast inimestest... Ja õnneks neid ikka on ja jagub. Oma muinasjutu loob ja leiab ka igaüks ise, kuigi koos seda otsida on alati vahvam. Isand Tuutu oma salajase teatripööningu krattide ja teiste tegelastega annavad omalt poolt mängudesse, muinasjuttudesse ja seiklustesse lahedat inspiratsiooni!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Rahvusooper Estonia FB seinalt):

LASTELE / NOORTELE

Isand Tuutu ja salajane teatripööning

Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel, mis toob Isand Tuutu seiklema teatripööningule ning avastama teatri maagilisi salasoppe.

Kestus 1h 5min

Muusikaline lastelavastus

Kati Kivitari muusikaline lastelavastus Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel

Maailmaesietendus 2. novembril 2021 Rahvusooper Estonia kammersaalis

Lavastaja, dramaturg, koreograaf ja kunstnik: Kati Kivitar

Helilooja: Ove-Kuth Soosaar

Laulutekstid: Leelo Tungal

Valguskunstnik: Anton Kulagin

Nukumeister: Evelin Vassar (Eesti Noorsooteater)

Osades:

Isand Tuutu : Mart Madiste või Urmas Põldma

Kõik teised rollid: René Soom või Aare Kodasma, Janne Ševtšenko või Kadri Nirgi

Kratu: Rauno Kaibiainen (Improteater Impeerium)

Krata: Merilin Kirbits (Improteater Impeerium)

Helge ja visuaalne muusikaline lavastus lastele ja nende vanematele. Mis saab siis, kui Estonia teatri pööningule satuvad juhuslikult estoonlased, kes hakkavad jõulupeoks otsima üht mõnusat lugu? Võib juhtuda, et pööningule on sattunud mõni heatahtlik kratt, kelle lugu ootab avastamist ning uutesse lugudesse põimimist. Estoonlaste ühisest otsingust hakkab hargnema muusikaline lugu Isand Tuutust ning kahest kratist, kes hakkavad teatri pööningul tegelema heategevusega. Kellele kuuluvad pööningul olevad asjad? Mida nad meile jutustavad ning mida on meil nendelt õppida? Õhtu lõpuks leiavad estoonlased oma loo ning õnneliku lõpu saab ka Isand Tuutu ning krattide lugu!

Soovitatav vanus: 6+

Piip ja Tuut ooperis - Hansuke ja Greteke - Piip ja Tuut Teater - Oopersümbioos

Seekordne Piibi ja Tuudu lavastus valmis tegelikult hoopis Tartu päevaks, kuigi mina noppisin selle elamustepagasisse (juba kooliaasta alguses) Kultuurikeskuses Kaja.

Tegemist on niinimetatud "ooperisümbioosiga", kus on draama ja ooper sobivas suhtes segatud üheks uueks kunstivormiks. Eesti esiklounidele lisaks olid Hansukese ja Gretekese rolli kaasatud Tuuri Dede ja Maris Liloson ning klaveril saatis neid Siim Selis.

Engelbert Humperdinck'i ooper (Piip ja Tuut muidugi suutsid sellest nimest väänata kohe kätluses ühe nalja naelapea pihta) sisaldab mitu väga tuttavat laulu, millest kuulsaim on ilmselt "hanepoegade laul"". Tead ju küll - "lumi tuli maha ja valgeks läks maa..."

Ja appi kui head hääled on Tuuril ja Marisel (Haidel ja Toomasel muidugi ka), aga no ooperidiivad polnud siin üldsegi "diivad", vaid mõnusalt lastesõbralikult lapsikud. Esimest korda kui nad oma operaatlikku võimast häälekõla ilmutasid, panid minu ees istunud pisikesed poisid käed kõrvadele. Ent üsna pea olid need käed jälle kadunud ja täie õhinaga elati terve (lühike) tund aega seiklustele kaasa ja vahet enam polnud, kas ooperlaulude või Piibi ja Tuudu lollitamiste taktis.

Tegelikult kohe alguses kui etendus algab ja lavakujunduseks, mis ongi tegelikult kogu stsenograafia - on mingid rullidel hoidikud, kus luuad tagurpidi rivis peal - luuotsad taevapoole. Kord täitis see metsa-funtsiooni, siis jälle sai neist kaks luuda katuseks kokku otsapidi panna kahelt poolt ning tekkis maja. Ja muidugi oli ka "nõialuud" kohe varnast võtta. Eriliselt vahvaks kujunestki "nõia-lõik"! Sest kes ikka "nõid" tahab ühes vahvas mängus olla, eks! :) Kusjuures täitsa põnev ju ka, aga isegi mitte kõige pisem vaataja saalis ei hakanud nutma! Sest kes ikka nutab kui nõiajaht Piibi ja Tuudu moodi on nii vahva ja äge, et Piip ja lõkerdab ka täiesti pidurdamatult naerda! :)

Ja temaga kooris kajas terve Kultuurikeskus Kaja rõkkavast naerust, sest ühtviisi naersid nii vanad kui noored - lapsed, vanemad ja kõige rohkem veel vanavanemad! :) Vahva oli märgata, et minu ees ja kõrval oli ka vene keelt rääkivaid lapsi. Piidi ja Tuudu huumor on täiesti universaalne! Kuigi eks seal ole nii nalju lastele kui ka otseselt nalju täiskasvanutele, aga need on nii kavalalt proportsioonis ja maitsekad, et igaüks leiab enda naljad kerge vaevaga ise üles. Kõige rohkem võidavad veel minusugused, kes oskavad lapsemeelsuse, nagu nupust peale keerata! Sedasi saab kellele tahes suunatud huumorile kõik naerud täiega kaasa naerda! :)

Tegelikult maru kaval moodus tuua läbi sellise "ooperisümbioosi" lapsed ooperile lähemale. Ütlemata nutikas. Niimoodi kui see pisik juba kusagilt sisse tuleb ise, siis võib tee ooperite juurde avastada varakult ning nõnda nautida neid terve elu. Sellise "Hansukese ja Gretekese" peale võib mõni saada inspiratsiooni ise ka heliloojaks või lauljaks hakata!

Kõigele lisaks veel suurepärane ja fantaasiarikas ning õigete värvidega valguskujundus kogu seda ägedat seiklust ja mängude mängu saatmas. No tõesti vaimustav, lõbus ja lahe!

Lisamärkusena ei saa jätta mainitama, et kuigi see etendus ju tegelikult ei toimunudki Piibi ja Tuudu "enda" mängumajas, vaid hoopis mustamäel, siis pannkoogitegemise käis ka Kajas asja juurde. Ja üldsegi mitte kajana, vaid ikka täitsa päriselt! Nagu selle vahva klounipaari etendustega ikka!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute teatritega võrreldes, ehk ilma lasteteatri hinnaalanduseta, aga tegelikult ons žanris oleks hinnang täiesti puhas 5. Ma ei tea, kas nad seda veel mängida võtavad, aga kindlasti-kindlasti tasub oma pipid ja kratid ja tatid ja tited kõik seda vaatama viia. Eriti soovitatav on saata vanavanemad lastelastega seda vaatama. Aga ausalt, minul ka igav ei olnud. Piibi ja Tuuduga ei ole kunagi!

Tekst lavastuse kodulehelt:

PIIP JA TUUT OOPERIS
HANSUKE JA GRETEKE

Piip ja Tuut on nagu Hansuke ja Greteke Engelbert Humperdincki samanimelisest lasteooperist. Piip ja Tuut nagu oskaksid ooperit laulda, vähemalt nad ise arvavad nii, kuigi pole varem laulnud ja natukene nagu ei oska ka. Selle eest Maris Liloson ja Tuuri Dede oskavad väga hästi ja nad ongi varem mitu korda ooperit laulnud, sest nad on ooperilauljad. Klaveril saadab Siim Selis ja nii sünnibki ooperisümbioos, mille käigus saab 45 minutiga vaatajatele selgeks kogu Hansukese ja Gretekese lugu ning ette kantud kõige kaunimad laulud, nagu näiteks: „Üks mehikene elutseb männikus“ või „Lumi tuli maha ja valgeks läks maa“.

Kestus 50 minutit. Peredele.

Lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross
Laval Tuuri Dede, Maris Liloson ning Piip ja Tuut
Klaveril Siim Selis

Esietendus 29.juunil 2019 Vanemuise kontserdimajas Tartus

Nüüd ka terve etendus youtube'is üleval: 

Vapruse värinad - NUKU

NUKU suurimas saalis on ehitustellingud. Ohtlik! Äge! Kutsub kohe turnima! Kaks maskides kutti tulevadki hämarast ning mõne hetkega ongi nad nende otsa roninud. Õiged mehed ju risti ette ei löö - ohud ongi mõeldud ületamiseks. Mida suurem risk, seda kõvem mees oled! Või on siiski veelgi kõvem mees see, kes kui teised teevad midagi ohtlikku ja keelatut, julgeb hoopis olla sellele vastu ning mitte igat lollust kaasa teha? See pole kindlasti nii äge... aga kas "mitte-lahe" olemisega riskimine pole mitte veelgi suurem risk? Kas see on lahe, kui oma eluga riskida? Julgeda teha midagi, mida teised ei julge? Mnjaa, selliste asjade üle targutada on sõnades lihtne. Lastel on omad hirmud ja täiskasvanutel omad. Kuigi päris mitmed ju neist kattuvad ka. Näiteks haigetsaamine - nii hingeline kui füüsiline - need on vist need kõige suuremad ohutegurid. Mida siis üks täiskasvanu kõige rohkem kardab? Hambaarsti? Miks? Hirm haiget saada... Palka juurde küsida? Miks? Kas siis jääb tööst ilma? Ei, hirm on oma unistus ära lõhkuda? end alandada? Hirm võib olla ka neil, kes endale kaaslast otsivad ning unistuste armastatule enda armastust avaldada ei julge - jällegi hirm, et see unistus purustatakse. See teeb ju hingele haiget... Teisalt jällegi kui nendest asjades juttu ei tee või ei tegutse unistuse täitmise nimel, siis ei saa nagunii "järgmisele tasemele". Aga see vajab vaprust. Enesekindlus võib anda tiivad, aga paraku tihti jääb sellest julgusest pisut puudu, mis omakorda lööb värinad sisse. Niimoodi vapralt, pisut värisedes siiski tegutsedes, võib saada isegi väga suurte asjadega hakkama. Vapruse värinad...

NUKU "Vapruse värinad" toob lavale Villi ja Volli, kes on täiesti tavalised eesti poisid. Neil on ka naabritüdruk Tiina. Ema, kes töötab meditsiinis ja isa, kes on Soomes ehitaja. Tiina elab vanaemaga poistega samas majas - ülakorrusel. Lisaks on seal Soomes isal veel üks naljakas töökaaslane, kes korterikaaslase skype-ile vastab mõnikord. Loosse on segatud ka Endel, kes töötab päästeametis ning nõnda tuleb tal ka seiklusjanustel Villil ja Vollil silm peal hoida. Ja siis veel keegi Tambet, kes vist on kodutu või igatahes natuke omamoodi, aga nagu hiljem selgub, siis õnneks ühel kriitilisel hetkel satub olema õigel hetkel õiges kohas.

Ott Kilusk on kirjutanud ühe väga ehede loo (ning ta ise on selle ka dramatiseerinud), mis toimub küll külmemal ajal, ent pole siiski otseselt jõululugu. Ega ju ei peagi alati kõik jõuluaegsed lavastused olema surutud jõuluteemaga ühilduvaks. Väga värskendav, et seekord on sedasi.

Värskendav on ka Oti kirjutatud dialoog lasteetenduse kontekstis. See on kohati isegi natuke ehmatavalt, aga samas jällegi ehedalt otsekohene, just nii, nagu poisid räägivadki. Lapsesuu on ühtlasi armsalt, aga ka ausalt selge ja keerutamata. Oleme ju tegelikult harjunud mingi poliitkorrektsusega ka lasteetenduses, aga siin on mingil huvitaval kombel see mõnedes kohtades hoopis teistmoodi. Ka nii võib ja muudab teksti ainult elavamaks ja huvitavamaks!

Lavastajaks Endlast külas Kaili Viidas, kelle kontseptsioon on tihedalt lisaks loo autori poolt loodud sisuga ka kolmanda osapoolena kunstnikutööga (kunstnik on siin Illimar Vihmar) seotud. Laval, nagu mainisin on metalsed ehitustellingute konstruktsioonid, mis on ratastel ja seega liigutatavad nii nagu parajasti stseenis vaja. Vahepeal saab ka hoopis kõik eest ära lükata, vahepeal jällegi toimub tegevustik alumisel või ülemisel korrusel vastavas tellingu osas. Ühe ülemisel istub läbi terve etenduse Tiina vanaema televiisorit vaatamas. Minu nähtud versioonis oli selleks Tiina Tõnis. Kui ma mõni aeg mõtlesin, et miks üldse see tegelane, sest teda loos on vaid väga korraks, aga ometi on tema kohalolul teatav aura. Ta on kogu aeg seal. Kogu aeg on inimesed meie ümber ka korrusemajades. Me ei näe neid, aga nad on siin ja seal, mõni märkab midagi, aga praktiliselt kunagi ei sekku - igaühel oma elu, omad tegemised. Isegi kui võiks. Aga televiisor ja enda tegemised... paljud meist vaatavad aknast välja, et mis seal tänaval või akna all on toimumas... korra paar ehk päevas...

Andres Roosileht, isa töökaaslasena Soomes läbi skype'i on samuti vaid väga lühikese aja "eetris", aga see lühike suts on mõnusalt naljakas. Ema rollis on Laura Nõlvak, kes teeb oma tüüprolli - tüüpilise, sedapuhku tööst väsinud ja üksikhooldamisest ülekurnatud emana (mees on Soomes tööl). Olen aru saanud, et Laura on näitlejana vähemalt siiani füüsilist poolt väga tõsiselt võtnud. Nüüd oleks aeg ka suuline pool käsile võtta, sest endiselt on tänu diktsioonile ja hääle kandvusele kohati raske sõnu eristada, eriti hetkedel kui publiku suunas ei räägi. Ka karakteriloome on kaunis ühekülgne rollist rolli, kuigi siin see otseselt ei häiri. Seevastu kaksikrollis tõeliselt särab Taavi Tõnisson. Natuke opakas ja kiiksudega päästeametnik, kellel siiski täiskasvanuna palju suurem alalhoiuinstinkt kui poistel ja see pakub head ja puhast mängulist koomikat. Ka teine Taavi karakter on karikatuurne, suure koti ja mantli ja habemega Tambet. Ka temal on oma hirmud võita. Tegelikult natuke sama hirm kui üks Tiina hirmudest. Tiinat kehastab plikaliku lihtsusega Getter Meresmaa. Selle ühise "hirmu" nimeks on kuri burksimüüjatädi, ainult, et nii Tambetil kui Tiinal on see hirm tolle lavale mitteilmuva tegelasega oma kandi pealt. Getter on NUKU jaoks üks ütlemata hea materjal näitlejana. Temas on vajadusel plikat, vajadusel graatsilist noort naist või südamlikku daami, aga sama hästi ka hoogsat, poistega võidu koerusi tegevat pliksi. Unustamata tema head lauluhäält. Tiina suurimaks hirmuks on oma ande näitamine avalikult. Ja annet tal on! Publik hakkas keset etendust plaksutama Tiina-Getteri parodeeritud presidendi peale :) Kuid siis kui tõsine olukord ilmneb, on tüdrukul tegutsemiseks vaprust ja tarmukust.

Peategelased Villi ja Volli, ehk Mart Müürisepp ja Karl Sakrits on poisid nagu poisid ikka. Ja poisid satuvad ju igasugustesse sekeldustesse. Need kaks ei ole erandid. Mis neis siiski erandlikku on, on nende muusikakoolis käimine ja oma muusika tegemine ning sellega esinemine. Poisid on muidu ka toredad ja neil on süda ja mõtted "õiges kohas", seda näitab nii nende suhtlemine ja suhtumine nii Tiinasse kui ka oma emasse. Emale tehakse pannkooke ja ema tuju tegelikult ei soovita rikkuda, lihtsalt mõnikord kukub nii välja täitsa tahtmatult. Nagu poistel ikka...

Villi-Mart on vist veidi ägedam ja essam pea ees lollustesse sukelduma ja Volli-Karl kohe vennal sabas, aga vist natuke ka Tiinasse sees, kuid mõlema mehe mäng on väga täpne ja täielikult ümberkehastatud varateismelisteks nagamannideks. Täpsuse all pean silmas, et näiteks vast üks võtmesõnumeid "mõnikord on vaprus jätta midagi tegemata" tuleb Karli suust täiesti möödaminnes. Ühest küljest hoiab see ära puust ja punaseks tehtult moraalilugemise tunde, teisalt on see sellisena nagu tõesti vestluse osa, mitte suhupandud sõnad. Nende poistega oleks mina küll lapsena sõber olnud. Neil juba igav ei hakka. Eks muidugi selline samavanuste vendade rõõm ka, et alati on seltsiline omast käest võtta. Ent "samasuguste jopede" ja võrdselt süüdijäämise ohvrid on nad ka. Nagu vendel ikka...

Loo kulminatsioon on lahendatud selliselt, et ka selle peale otseselt ei hakka keegi suurt numbrit tegema. Pigem on mure üldine sõnakuulelikkus. Ent niimoodi ise avastades, ühendusi luues ning teatavaid hirme nahavahele kogudes, õpivad seda lugu vaatavad lapsed veelgi paremini, mis on mõistlik ja mis mitte. Kuigi mõneti irooniline on see selles mõttes, et need "värinad", millest pealkirjas räägitakse, ei tule siin loos poistel mitte "vaprusest", vaid pigem "rumalusest".

Koomikat nende hirmudega saab küll. Huvitav, et teiste hirmud võivad mõjuda ka naljakalt, aga enda omad on alati tõsisemast tõsised. Ja teistel tundub see vaprus tulema palju lihtsamalt, aga ise vaprust leida näib nii raske.

Muusika autoriteks on Henry Kõrvits ja Paul Oja ning see tähendab ju seda, et saab räppi... Ja HEAD räppi saab siit tõesti. Erilisteks lemmikuteks kujunesid avalaul, millest Villi ja Volli seiklused käivituvad. Aga eriti, ERITI vinge ja väge täis on Tšaikovski väikeste luikede tantsu ümbertöötlus eestikeelseks räpplooks, millel tegelikult peitub ka sügav sõnum sees. Vot siin on seda moraali, aga jällegi kavalalt peidetult!

Arusaamatuks jääb, aga see, et miks poiste kodu köögi ees suur ja jäme punane rauast toru on, mis pidevalt näitlejatele ette ja jalgu jääb. Küll ronitakse imelikult üle, küll kummaliselt vahelt. See muidugi tervikut ei mõjuta ja ilmselt turvalisuse mõttes on vajalik tellingu metallkonstruktsioonist seda toru etenduse ajaks mitte eemaldada, kuid silmale mõjub ometi häirivalt ning muudab täiesti vajamatust kohast lavastuslikult hooletuks. Kui selline asi on risti jalus ja seda ei saa kõrvaldada, tuleks ju leida hoopis mingisugune teine lahendus, vastasel korral mõjub otsus kohtlaselt. Kuid see on ka tegelikult minu ainus kriitika, mille tervikust suudan tagasi peegeldada. 

See natuke alla pooleteise tunni teatrit oli hoogne, huvitav ja kohati ka lõbus teekond. Usun, et sobiks juba kusagilt 5-6 aastastest alates, kuni kõrge vanaduseni välja. Ja isegi või lausa vägagi ka teismelistele! Minusugustest vanuritest rääkimata :) Ja seda muide nii jõulude ajal, aga ka muidu!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute tükkidega võrreldes võrdsel skaalal. Lastelavastuste arvestuses oleks hinnang kindlasti kõrgem. Eelkõige tänu mõnusalt kirjutatud dialoogile, lauludele ja peamistele rollidele ning nende ehedusele ja Taavi omade karikatuursusele. Minul oli lõbus ja saalist kostus ka ülejäänud publikust pidevalt suuremaid ja väiksemaid naerupurskeid ja -turtsatusi - see on kindel ja hea märk sellest, et lavastus läheb vaatajatele korda. Esietendusel oli publik üsna täiskasvanutevõiduline, seega võib väita, et sellist lastelavastust sobib lastel ka oma vanemad kaasa võtta vaatama. Muidugi siis tuleb lastel neil ka korraliult silm peal hoida, et nad liiga ülemeelikuks ei läheks oma naerupugistamistega. Paha ju ka selliste lastevanemate pärast häbeneda :) Kuid vapruse värinate jõul saab ju kõigega hakkama! :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset fotod, mille autoriks on Andres Roosileht):

Vapruse värinad

1 H 15 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Jõulud 2019 NUKU teatris:
"Vapruse värinad" – julgusest, hulljulgusest ja tõelisest vaprusest.

Jõulukuul jõuab publikuni uus eesti näitemäng, lugu tänase Eesti laste elust – pärisinimestest pärismaailmas, kus hakkavad juhtuma asjad, mis meie kõigiga iga päev juhtuda võivad, ja kus inimesed pole head või kurjad, vaid sellised, nagu nad parasjagu on. Kui oskame märgata ja hoolida, saab väike lugu suurest vaprusest olla ühtaegu realistlik ja veidike maagiline.

Ühes väikeses Eesti linnas elavad kaksikud Villi ja Volli, kuuenda klassi poisid, kelle jaoks nende vanematel töö tõttu sageli aega ei ole. Nõnda mõtlevad poisid välja julguseproove, mis enamasti paksu pahandust tekitavad. Ohtlikud mängud lõpevad sageli õnnetustega ja nõnda võiks juhtuda selleski loos, kui ootamatult ei tuleks abi sealt, kust seda keegi oodata ei oska...

Näidendi autor Ott Kilusk: Ühel õhtul tuli mulle meelde üks heategevuslik saade kangelastegudest. Justkui iseenesest hakkas lugu ennast kirjutama ja mind huvitama, mida üks või teine tegelane kardab ja kuidas ta käitub olukorras, kui on vaja üles näidata tõelist vaprust. Usun, et meie kõigi sees on olemas terake tõelist vaprust puhkudeks, kui seda tõesti vaja läheb. Nõnda sündis näidend üksteise aitamisest, eneseületamisest ja teineteisemõistmisest.

Lugu sobib suurepäraselt jõuluaega, sest just siis pööratakse üksteisele rohkem tähelepanu, hoolitakse pisut rohkem nendest, kes meie kõrval ja üleüldse – soovitakse, et kõik oleks hästi. Kõige lõpuks pistsin loosse ka näpuotsaga muinasjuttu, sest ega me ikka päris kõike ka ei oska ära seletada, mis meie ümber tegelikult toimub.

Mis meie ümber siis tegelikult toimub ja kuidas kõike nähtut mõista? Just jõuluajal tasub lastel üheskoos vanemate või õpetajaga keerulisi teemasid arutada. Kindlasti üheskoos!

Mängivad

Getter Meresmaa või Doris Tislar
Laura Nõlvak või Lee Trei
Karl Sakrits või Risto Vaidla
Mait Joorits või Mart Müürisepp
Mihkel Tikerpalu või Taavi Tõnisson
Helle Laas või Tiina Tõnis

Autor ja dramaturg Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas (Endla teater)
Kunstnik Illimar Vihmar
Heliloojad Henry Kõrvits ja Paul Oja
Helikujundaja Markus Robam
Videokunstnik Epp Kubu
Valguskunstnik Priidu Adlas

Esietendus 1. detsembril 2019 Ferdinandi saalis.
Kestus 1 h 15 min
Vanusele 5+

Kassid - Piip ja Tuut Teater

Mjäu! Sellise teatrielamuse peale löövad nurru nii lapsed kui lapsevanemad, miisudest rääkimata :)

Nüüd juhtus nii, et Piibil sai ainult Tuudu lavastamisest vahelduseks villand ja "kiisu-kiisu"tas kokku viimase Viljandi lavakooli lõpetanud vöödilised ja vurrulised ja ühe habemiku ka, rääkimata veel viiulivirtuoosist, kes hiirekunnidest mõni aasta vanem (ja ilmselt ka mõnest teisest koolist) ning sellest sündis üks vahva ja lahe miisukal "Kassid"!

Minul õnnestus miisukalist osa saada NAKS festivali raames toimunud esietendusel, mil need neli kiisupoega esimest korda lavale inimeste ette lasti. Üks karm ja ohtlik, äge must, teine kaunis ja puhas ja plikalik valge, kolmas hall, sõbralik, siiras, aga pisut kohmakas ka, sest ämbrid kõik kolisevad kui ta nende poole kasvõi vaatabki. Neljas kuninglik, uhke ja tähelepanunäljas punane.

Okei - aus ülestunnistus, ma olen vist juba eoses tsipa erapoolik, sest mängimas on mu "musirullid", kelle arengut kooli ajal õnnestus mõnevõrra tihedamalt jälgida ja ahhetada ning ohhetada iga kord kui midagi õnnestus või noh... mõni asi läks untsu ka, aga see ongi õppeprotsessi osa. Eks minu kui vaataja tähelepanu oli eriliselt terav ka natuke just sellepärast, et see kursus on üldse üks lavakoolide tugevamaid, huvitavamaid ja erinäolisemaid. Koma võetud kursustest viimane... kursus, millest kukkusid ka väga paljud välja, kuid lõpetamiseni jõudsid praktiliselt ilmselt just need eriliselt head, kellel on sisemist draivi päris näitlejaks saamiseks piisavalt palju, et ka ilma lavakooli tiivade alla puhutava õhuta, lavadel omal jõul läbi lüüa. Siin miisukalis võtavad neist kassi kuju Maarja Tammemägi, Grete Konksi, Kristjan Poom ja Stefan Hein.

Nii palju positiivset energiat, lusti, hoogu, laule ja tantse, millele omad kassipolkad viiuldab ja klimberdab sisse veel Tõnu Raadik. Oi kui äge teda seal on viiuldamas ja klahvidele valu andmas vaadata!

Kui ma alguses mõtlesingi hetkeks, et see on siiski vast pigem pere pisematele, aga kui need kassid riburada end tutvustasid ja siis veel teisegi ringi lugusid jutustasid, no seda naudib küll iga kasside sõber vanuses 4-140... võib-olla isegi mõni 141ne!

Lauludest meeldis eriti musta kassi "ohtlik laul". Ja muidugi ka halli kassi "räpp", kus kõik teised kassid kaasa "kräunuvad" :) Aga no tegelikult kõik laulud ja lood oli väga-väga lahedad! Lõbus, aga vahepeal kurb ka, sest ega see tänavakassi elu ei ole puhas koorelimpsimine.

Mis nende noorte näitlejate mängus on eriti hea, on see teatav pingestatus. Nad on saanud võimaluse end lahti mängida ja seda nad siin ka 101% teevad. Ma ei oska ühtegi neist kassidest ka otseselt teisele eelistada. See, kes parajasti stseeni keskmes oli, see oli ka lemmik. Võib-olla Maarjal oli see karakter terviklikum ja mitmekihilisem, sest ta oli must ja enda arvates jube kõva kutt, aga tõsise ohu ees tõmbas ka saba jalgevahele. Teisalt jällegi Kristjan oli vaatet kõige kassilikum oma halli värviga. Selline natuke malbe, aga teisalt "teen, mis tahan" attitude'i, ehk suhtumisega ja siis veel see kurbus ja no minu arvates oli tema neist neljast veel see kõige näljasem ja kuna ka hallim, siis kõige tähelepandamatum... aga kes siis ei tahaks lohutada just seda, kes teiste käest tähelepanu nii palju ei saa. Kuid siis veel Stefani punane, kellel oli küll uhkust nii palju, et upakile ajab, aga see kuidas teised kaasa mängisid, oli nii sõbralik ja mõnus ning tiivustas Stefani kiisut omakorda nautima oma kiisulikus kiisuduses. Grete Konksi valge kass on selgelt hüljatud, sest nii ilusat ja puhta karvaga kassi tänaval muidu ei kohtaks. Eks see ole kassi egole paras laks kui ta peremees või perenaine temast järsku enam ei hooli ja valge kass on ju ikka "valge" kass, isegi kui ta on tänaval.

Kassid ju on kõik omade karakteritega. Kes on alfa, kes on allasurutud, kes kõnnib omapead, kes armastab ise sülle pugeda jne jne jne. Minul näiteks on kodus kaks kassi. Lembitu - must kui öö. nime saanud muinaseesti Sakala maavanema järgi ja näib, nagu oma nime järgi on talle ka vastav karakteri kujunenud.  Praegu end paksuks söönud. Läheb öö hakul õue (Tallinna kesklinnas) ja hommikul kell 6 on uksetaga, et terve päev toas magada. Kui süüa või midagi muud tahab, siis nõuab tähelepanu säärde hammustades. Tema ongi majas peremees. Tõsine hiirtekütt suvel maal. Toob veel kõik saagi tuppa närimiseks ja mängimiseks ka ning et "vaesed inimesed" nälga ei jääks - tal tuleb ju oma alluvate eest hoolitseda! Teine on Heidi, kes kolis ise sisse. Kuna ta otsustas selleks hetkeks valida ühe pimeda talveõhtu mõned aastat tagasi, mil parajasti tuli arvutiekraanilt reality-saade "Project Runway", mille supermodellist saatejuhi nimi on Heidi Klum, siis tolle Heidi järgi sai ka maakööki, justkui mööda mõnd catwalk-i astunud nurrmootoriga supermodell oma nime. Heidi armastab muide magada minu otsas. Jube väsitav... sest siis ei saa end ju magades keerata... aga Heidi on kuninganna. Õhtul kööki end natuke pikemaks unustades kräunub ta täpselt nii kaua kuni voodisse pikali lähen ja tema end minu otsas sisse saab seada.

Eks kõigil ole omad kassid ja kassilood ja nende pinnalt veel eriti on vahva avastada ideid-mõtteid-otsuseid, mida Haide trupp on oma loomingusse peitnud. Avastamis- ja äratundmisrõõme nii sisulistest kui füüsilistest detailidest. Koreograafiks Marge Ehrenbusch. Kunstnikutöö, mis eelkõige väljendubki nende kasside karakteritele antud kostüümides on Inga Vares'e loodud. Valguspuldis istus seekord uus tutvus - Mihkel Viinalass.

Rootslastest autorid olid ka esietendust vaatamas ja isegi kõrvaltvaatajana oli uhke tunne, et nemadki said nautida seda pööraselt ägedat, värvikate miisude tempot!

Hinnang: 4
Nüüd novembri lõpus seda öeldes on järgmisel lausel juba üpris raske kaal. Nimelt "Kassid" on üks terve teatriaasta kolmest parimast lastelavastusest! Olgu öeldud, et teised 2 on "Momo" ja "Ernesto küülikud" (ja noortekaid, nagu "Apelsinitüdruk" ja "Kadri" siin ei arvesta). Eks muidugi jõuluaeg toob veel nii mitmedki konkurendid siia mängu juurde, aga "Kassid"e headust ju teised ei kõiguta. See on tõesti elamus nii väikestele kui väikestega kaasasolevatele või ka minusugustele, kes lihtsalt end lapsena tahavad mõnikord tunda.
Haide Männamäe võiks tihedamaltki lavastaja taktikeppi hoida teiste näitlejate juhendamiseks - "Kassid" tõestab, et sellest taktikepist tuleb võlusädemeid, mis loovad suure teatrielamuse!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

A.Elers-Jarleman, L.Hellsing, G.Edander (Rootsi)
KASSIDtõlkija Ülev Aaloe

Rohkete lauludega lavastus neljast hüljatud kassist, kelle igapäevaseks kaaslaseks on nälg. See on lugu hoolimisest ja üksteise aitamisest. Nagu muusikal, aga tegelikult miisukal.

Kestus 1 tund ja 20 min. Peredele ja lastele alates 4. eluaastast.

Lavastaja – Haide Männamäe
Näitlejad – Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Kristjan Poom ja Stefan Hein
Muusikajuht ja muusik – Tõnu Raadik
Liikumisjuht – Marge Ehrenbusch
Kunstnik – Inga Vares
Plakatikunstnik - Triin Heimann
Valgus - Mihkel Viinalass
Foto ja video - Rene Topolev
Videomontaaž - Andreas Lenk

Esietendus 1.nov. 2019 Piip ja Tuut Mängumajas

Röövel Hotzenplotz - NUKU

NUKU avas oma 68.hooaja värske tõlgendusega maailmakuulsa Otfried Preussleri "Röövel Hotzenplotz"i loost. Dramatiseeringu autoriks Priit Põldma ja lavastajaks Mirko Rajas. Preussleri tuntuimad lood eesti teatrites ja teles on ilmselt "Krabat" ja "Väike nõid", kuigi eesti keelde tõlgituna on temalt veel mitmeid raamatuid ilmunud (sh. see "Röövel Hotzenplotz"). Ja muide alles tänavu ilmus ka veel seniavaldamata "Röövel Hotzenplotz ja kuurakett".

NUKU versioonis on lavastaja ja dramatiseerija valinud luua see lugu vormis - "täna mängime röövel Hotzenplotzi" - ehk punt tüüpe jagab rollid ära ning nõnda tekib muinasjutust distantseeritud, inimlik ja realistlik suhtumistasand teemadesse, mida "mängitakse". Keegi peab ju röövlit mängima ja teised saavad niiöelda "häid" tegelasi kehastada. Nagu väikse lapsena nukkudega mängides või rollimänge, nagu kooli, kodu või näiteks poemüüjat.

Mänguliselt hoogne ja vahvalt värvikas ning tänu just sellele omavahelise mängimise tasandile veel eriti lastele mõeldud ja lastele kerget laval eksisteerivasse maailma sissepääsu võimaldav. Teisalt jällegi ei mõju nii hirmsana ka see röövel natuke pisematele - ta on ju hoopis Anti, kes ainult "mängib" röövlit. Ja just kui ma olin mõelnud, et see on ikka rohkem lastele ning vanemad saavad siin saatjana toeks olla ja võimalusel lahtiseletada üht või teist sõna või tegevust, kui just saalis istunud isad naerma puhkesid. Tõele au andes, siis etenduse lõppedes võibki seda naeruhäälte järgi hinnates kõige rohkem "isade"-tükiks pidada :) Seega tuleks lastel hoopis isad seda vaatama viia, mitte vastupidi. Ka minu kõrval istunud u. 5-aastane tirts vaatas mind suurte silmadega iga kord kui jälle naerma turtsatasin. Minu enda 13-aastane pesamuna oli äärepealt nõus ka kaasa tulema, aga lõpuks ikkagi loobus ja nõnda käisin täitsa üksi omasugustega seda lustimängu nautimas - tagantjärgi arvan, et tegelikult oleks temalegi meeldinud. Kuid see pisike võõras tüdruk mu kõrval ise vist ikkagi igast naljast veel aru ei saanud (usun, et ideaalne sihtgrupp võiks olla 6-11 aastased, pluss miinus aasta või isegi kaks, olenevalt lapsest). Tema ja teised lapsed näisid kõige rohkem naervat siis kui lavalt lendas saali mõni ohtratest füüsilise komöödia naerulihaste kõditajatest.

Füüsilise komöödia stiilist meenusid isegi natuke vana hea Chaplin ja veelgi rohkem vennad Marxid, kuigi ei pea kartma, et siin teksti poleks. Tegelikult žanrimääratluselt liigitub see vast õige lähedale lastele mõeldud "commedia dell'arte"le. Mõned tegelastest, nagu ka näiteks peategelane ise, kannavad isegi vastavat maski.

Kui lavamängus rollid jagatud, sai ka mäng ise laval lahti minna ja kohe oli ka selge, et tegemist on muusikalise või täpsemalt veelgi - rütmilise lastelavastusega. Kõik näitlejad nimelt trummeldavad kätega rütmi saateks, mis tekitab omakorda ägeda hoo loosse sisse. Nendest trummiliku taktiga lauludest (rütmikonsultandiks muide eesti esitrummar Reigo Ahven ise!) torkas eriliselt silma ja kõrva vanaema (Getter Meresmaa) rattasõidulugu (vaata ülevalt esimene foto). Vanaema nimelt "sõidab rattaga end nooreks" (laulusõnade autor Helena läks). Uus hümn naisratturitele? :)

Mirko ja tema mängugäng laval tõesti lustivad täiega ja eks see kisub ju ka vaatajad kaasa (liikumisjuht Hanna Junti). Trupp koosneb eranditult ainult NUKU-lemmikutest: Anti Kobin, Doris Tislar, Karl Sakrits, Mihkel Tikerpalu, Risto Vaidla ja Getter Meresmaa. Kõik nad on pea kogu aeg laval ja saalis ning vast ainult Doris teistest rohkem kõrvalrollis (selgeltnägija proua Schlotterbeck'ina), aga selle eest ta lausa vaimustab oma muusikalise live-saatega! Ja seda igasuguste pillidega, sealhulgas laste mänguasjadena näivate muusikariistadega :)

Anti mõnus kare hääl pääseb siin Hotzenplotzina pahandusi tehes korralikult mõjule - see on tal tõesti eriline. Ja eks kavala röövlina lollitab ta seal ka mõnuga kõiki teisi ning teised tegelased jahivad teda väsimatult. Kuigi selline, füüsiliselt hoogne mäng, võtab näitlejad vist küll korralikult võhmale! :)

Ülemvahtmeister Dimpfelmoser, kes on üks röövli lollitamise ohvritest on Mihkel Tikerpalu kehastuses mõnusalt pisut tobenaljakas ja vaprad Kasperl ja Seppel - Karl Sakrits ja Risto Vaidla väsimatult trummeldavad ja kaasmusitseerivad ning tembutavad seal võidu röövliga, kuigi ainsa kurikaela roll jääb siin röövli kanda. Isegi raamatus seiklev suur ja kuri nõid Petrosilius Zwackelmann siin ei osale. Osavalt pannakse mõtlema nende erinevate mängutasanditega, et mis on siiski vaid näiline ja mis päris, kes on tegelikult pahalane ja kes vaid olude sunnil teeb pahandusi? Kas enda roll tuleb välja kanda või on meil õigus öelda "stopp"? Seda nii iseendale kui ka teistele! Mängida on ju tore ja peabki olema tore. Kui see enam "tore" ei tundu, siis ei ole vaja kaasa lüüa.

Kasutatud on muide Vladimir Beekmani suurepärast tõlget. Kunstnik Kalju-Karl Kivi loob oma kujunduse ühe sopilise ja huvitavate atribuutide ja mänguvõimalusi pakkuva vankri ümber, sisse ja peale. Esile tahaks tõsta ka Emil Kallas'e vaheldusrikast valgusrežiid.

Hinnang: jätan sedapuhku numbri panemata võrreldes täiskasvanute tükkidega. See poleks antud juhul aus, sest tegemist on kõike arvesse võttes siiski lastelavastusega. Lasteteatrina on see hoogne, vahva ja kaasakiskuv. Ükski laps saalis ei hakanud nutma ega viguma ja kogu see tund ja veerand olid vähemalt minu ümber istunud lapsed vägagi loos sees. Lasteteatrina oleks hinnang väga tugev 4

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

Röövel Hotzenplotz

KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Autor Otfried Preussler
Tõlkija Vladimir Beekman
Dramatiseerija Priit Põldma
Lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Kalju-Karl Kivi
Rütmikonsultant Reigo Ahven
Laulusõnade autor Helena Läks
Valguskunstnik Emil Kallas
Liikumisjuht Hanna Junti

Mängivad

Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu, Doris Tislar, Getter Meresmaa, Karl Sakrits, Risto Vaidla

Esietendus 15. septembril 2019 Ferdinandi saalis.
Vanusele 7+ (oodatud on ka lasteaedade vanimad rühmad)
Ühes vaatuses, kestus u 1 h 10 min

Pöörane röövlimürgel praevorstide ja paukseentega

Otfried Preussleri raamatu „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused” põhjal

On üks väike linnake, kus kõik on imehästi: sõbrad Kasperl ja Seppel püüavad kala ja teevad tempe; Kasperli vanaema praeb neile neljapäeviti vorste ja hapukapsaid; ülemvahtmeister Dimpfelmoser patrullib keskväljakul; selgeltnägija proua Schlotterbeck näeb maagilise kristallkuuli kaudu kõike, mis parasjagu maailmas toimub... Ning pritsimajas istub luku taga linnaelanike hirm, kohutav röövel Hotzenplotz.

Ühel täiesti tavalisel neljapäeval pääseb Hotzenplotz aga vabadusse ning pistab Kasperli vanaema majas nahka kõik praevorstid ja hapukapsad, mis vanaema on valmistanud Kasperlile ja Seppelile. Sõbrad seda asja juba nii ei jäta – alatu vorstivaras tuleb kinni nabida!

Algab hoogne röövlijaht, kus vahetatakse maske ja rolle, nii et keegi ei pruugi olla see, kellena alguses paistab. Sõpruse, mängurõõmu ja huumori toel saab ületada kõikvõimalikud takistused ning piiluda ka kõige hirmuäratavamate maskide taha.

Ernesto küülikud - Must Kast

Oh küll ma mõtlesin, kuidas oleks võimalik näha peatselt esietenduvat Musta Kasti ja Kaija M Kalveti lavastatud "Ernesto küülikuid"? Muidugi "ostad pileti ja lähed" on lühike vastus... Aga Tallinnast alla tunni kestvale lasteetendusele kulutada mitu korda pikemat sõiduaega ja liitritekaupa kütust ei tahaks... Lapse pärast ju veel, nagu "Mowglit"ki sai teise Eesti otsa vaatama mindud (kusjuures pärast selgus, et paps oli vähemalt sama kui mitte rohkem vaimustuses kui laps), aga "Ernesto küülikute" peale tegi noorim käbi, ehk tänaseks 12-aastane kännule nipitiri ja nõnda olin oma murega üksi.

Siis, justkui saatuse tahtel, otsustas üks teine Tartu teater sobivasti samal õhtul etendada täiskasvanute tükki ja "Ernesto küülikuid" mängiti päevasel ajal! Kaks kärbest ühe hoobiga! Kahekordne võit ühe Tartusse-sõiduga - ideaalne! Tollele teisele etendusele oli nõus ka täiskasvanud kaaslane ühinema ja laste-etenduse ajal autos oma eksami jaoks vene keelt tudeerima... Mõeldud-tehtud!

Hüpates siinkohal korraks ajas edasi hilisõhtusse, kui sai Tartust tagasi koju sõidetud, tuli tõdeda, et tegelikult tasus kogu sõit ära just nimelt tänu "Ernesto küülikutele" (õhtune, ehk täiskasvanute tükk oli uinutavalt igav ja vähese sisuga kuigi ajaliselt kaks korda pikem, aga selle kohta kirjutan ka varsti siin blogis). Tegelikult tasub "Ernesto küülikuid" sõita vaatama kasvõi veelgi kaugemalt! Mul on südamest kahju, et mu teatrikaaslane - ja ma mõtlen siinkohal seda täiskasvanut, kes kaasas oli - jäi autosse etenduse ajaks... ja loomulikult on sama kahju ka kojujäänud lastest... neile kõigile oleks see hullult meeldinud!!! Kõige paremas mõttes ei ole tegemist ainult "laste"teatriga, vaid terve "pere"teatriga. Ka seekord kui mina teatris olin, siis terve tagumine rida, ei olnud seal mitte lastega, vaid ise enda pärast uudistamas, millega Kaija ja mustakastikad seekord hakkama on saanud! :) Nüüd hüppame, aga tagasi etenduseelsesse aega...

Põnev uus mängukoht Tartus - Saksa Kultuuri Instituut - tekitas elevust. Kuidas küülikute-lugu sellesse majja on lavastatud? Ehhee ja piraki - majas sees on ühte ruumi püstitatud kõige ehtsam helesinine tsirkusetelk! Nii tabav! Vaatajad olid poolkaares pinkidel, nagu siis kui sai viimane kord (ammu-ammu) päris tsirkuses (mis toimus ka telgis) käidud :) Lugu nimelt saab alguse ühe tsirkuse sulgemisega. Teate ju küll seda tsirkust, kus töötas ka mustkunstnik Ernesto.... lisaks veel imekaunis slaavlannast köieltantsija, prantslaslik mõõganeelaja, üks õhinat täis loomadetaltsutaja ja muidugi ka tsirkuse direktor. jäänud töötuks, on tsirkuseartistid sunnitud minema laiali neljas ilmakaares ning oma elu otsast peale alustama. Kõik saavad nüüd suunduda tööle, mida nad tsirkuses töötades ehk on vahepeal mõelnud, mida nad veel elus teha sooviksid. Nõnda satubki mustkunstnik Ernesto küülikute farmi ja seeläbi ka nende omanikuks, sest tal tuleb nad päästa! Elu viib teda kokku veel vanade sõpradega, aga teekonnale satub ka hulk uusi huvitavaid tegelasi.

Üks suur teekond-teater see oligi. Ja oi kui mõnusalt, taskulambiga ja omapäraselt liikudes oli lavastatud see hiilimine ja rändamine! Taustaks Ardo Ran Varrese helilooming, mis sobis ideaalselt. Natuke nagu tsirkusemuusika, natuke seiklusmuusika ja igatahes lõbus! Stiililt sinna suunda, mida Kaspar Jancis on viljelenud. Pärast etendust kummitas veel pikalt peas. Olen veel võrdlemisi vähe näinud Kaija lavastusi, aga üks selge ühine joon on neis küll olemas ja see muudab ta inimesena meile kõigile väärtuslikuks - nimelt on ta maailma paremaks muutmise missioonil. Teadlikult või alateadlikult - vahet pole. Tema sõnumid on ikka olulised, mõnikord peidetumad, mõnikord rohkem läbipaistvamad. Lasteetendus annab muidugi vabamad käed olla otsekohene, aga siin lavastaja enda dramatiseeringus, Piret Raua auhindu võitnud lasteraamatust, on kõik kuidagi ideaalsesse tasakaalu pannud. Õpetused ei mõju pealesurutuna, vaid ahhaa-vormis avastuslikena.

Vast ehk peamisteks olulisteks sõnumiteks see kui nõme on loomade tapmine inimeste mõttetute edevuste ja tühisuste rahuldamiseks. Teisalt jällegi hasart ja selle ohtlikkus. Hasardiga kaasnevad kinnisideed kaovad inimese kontrolli alt väga kergesti ja nõnda näiteks selles lasteloos juhtub halbu asju, sest tsirkusedirektor kogub nätsupakkidesse peidetud loomapilte... See ohutunnetus ei ole lastel sündides kaasas ning seda tuleb vanematel nagunii lastele õpetada. Minuga näiteks juhtus nii, et lapsena välismaale kolides, võttis ema tihti meid vennaga toidupoodidesse mänguautomaatidega mängima kaasa. Nimelt need rahamasinad olid kõikjal, praktiliselt iga toidupoe sissepääsu ligidal. Selle mängumaaniaga, mida ema aitas minusse süstida, raiskasin ma kõik oma vähesed rahad alati lihtsalt tobedatesse mänguautomaatidesse ära. Peaaegu oleks see võtnud ka kriminaalsed mõõtmed, aga õnneks täisealiseks saades ja kõiksuguste muude teiste pahedega tutvust tehes, sain sellest suisa niimoodi lahti, et mul läheb süda pahaks lihtsalt mõttest, et peaksin raha raiskama mingitele nõmedatele hasartmängudele. Lapsega koos Ernesto küülikuid vaadates saab sellised teemad jutuks tuua ja varakult, õrnas eas need teemad lihtsam läbi arutada. Ja selles mõttes isegi laste silmi avada, et nad oleksid juba varakult teadlikud sellistest ohtudes, et midagi jääks alatajju.

Kuid need tõsised teemad on vaid kavalalt muude seikluste vahele ära peidetud. Ernesto kohtab oma teekonnal ka näiteks Marjut. Vaese poisi silmad lähevad sellest päris krõlli - Agur Seim teeb lausa superrolli selle Ernestona. Ta paneks nagu kogu oma hinge lavale! Tal on ka kuidagi täiesti isemoodi lahendused nendele emotsioonidele, aga seda huvitavamad. Ägedad ilmed ja kohmetunud armumine on kõrvaltvaatajale nii naljakas, aga armas ka. Lastetükile sobivalt tsipa ekspressiivsem mäng, aga seda lõbusam.

Nagu öeldud, siis 4 näitlejat mängivad ligikaudu 4 korda nii palju karaktereid. Agur, kes Ernestot mängib saabki vaid seda peategelast kehastada. Jaanika Tammaru kanda on kõik erinevad naistegelased, kuigi jääb mulje, et talle endale pakuvad erilist naudingut ja lõbu tuua sisse poisilikumaid ja seikluslikumaid jooni nendesse plikadesse. Seega on teised, peale Marju, krutskilikud ja ehk pisut ka vahvalt ülemeelikud. Karl Edgar rrr-i põristava prantsuse päritolu mõõganeelajana on läbinisti üks koomiline pärl. See üks stseen kus ta nende mõõkadega seal pisut rohkem vehib ja siis jällegi täiesti kontrastina loomakaitsjana - igakord lavale ilmudes nii üllatav ja kunagi ei tea, kuhu ta oma tegelasega välja jõuab... ühel hetkel see ontlik loodusesõber tal istub koos Ernestoga isegi arestimajas! See vanglastseen on ka üks lemmikuid, lahedalt lahendatud vangikong ning politsei oma vilkurmütsiga :) Selline lust on nii mitmekülgselt läbikomponeeritud ja nii väheste vahenditega, aga samas nii fantaasiarikkalt lahendatud lasteetendust vaadata. See on loorbereid väärt! Siim Angerpikk ongi see politsei, aga lisaks ka loomataltsutaja ja tsirkuse hädapätakast direktor. Nii hoogne, käbe ja teistest natuke teistsuguse tunnetusega laval, mis omakorda laiendab seda pakutud vahvust, mida kogu tervik endast hiilgab.

Kunstilise poole pealt on Inga Vares loonud värviderikka lavaelu, kus on ebatavaliselt palju kostüüme, parukaid ja näitlejad saavad nende vahetamisega edasi-tagasi vist lavataga parajalt veel seda hoogu juurde, mis siis laval vaatajatele paisatakse :) Karl Markeni valguskujundus on ilmekas. Eriti olulised ju lavastuslikus mõttes need taskulambi-stseenid. Need on põnevad, aga siin on igasuguseid huvitavaid valgus-detaile veel lisaks, ikka selleks, et kogu seiklus oleks veelgi seikluslikum ja lõbusam ja ägedam. Õige pisut on integreeritud ka nukuteatrit ja mustkunsti (kuidas siis muidu... oleks isegi veelgi julgemalt ja rohkem seda võinud olla!)

Kogu saal tõmmatakse niimoodi teekonnale kaasa, et lahe on nii lastel kui "igavestel lastel". Natuke küsitakse ka publikult ja see loomulikult annab lastele veel omakorda jälgimismõnu. Minu nähtud etendusel polnud lapsed suupeale kukkunud, seega sai neid nalju veel laste reaktsioonidest kogu teatrielamusele juurde :)

Kui see napp tund aega läbi sai, oli selline tunne, et viskaks sinna põrandale pikali ja trambiks jalgu ning nõuaks veeeeel! Pärast etendust siiski autosse istudes ja oma jonnijoru talitsedes õhkasin seal ootavale õhtusele teatrikaaslasele: "ähhhh, see oli niiiii lahe - Sa oleksid ka pidanud sellest teekonnast osa saama!" :)

Hinnang: 4 (Täiskasvanute tükkidega võrdsele pulgale pannes väga tugev 4, aga lastelavastuste arvestuses 5+! Lahe nii lastele kui vanematele. Sobib juba päris varajasest east... mõni 55 mintsa paigalpüsiv 4-aastane võib vabalt saada siit oma lapsepõlve lahedaima teatrielamuse ja ühtlasi ka teatripisiku pikemaks. Aga 5-6 aastasest alates kuni 110ni välja on kõik sihtgrupis! Lahe-lahe lavastus ja nii palju särtsu ja hoogu ja rõõmu ja lusti. Aga lisaks on kogu ettevõtmisel suur süda ka! Kõik see kokku on nii armas ja lõbus. Mul on ainult suuri ja veelgi suuremaid kiidusõnu öelda. Kui viriseda, siis ainult selle kallal, et tahaks seda uuesti näha! :) Mustkunstnik Ernesto oli küll Musta Kasti seekord 8-nurkseks helesiniseks tsirkusetelgiks võlunud, aga Musta Kasti hing oli selles alles. Oh kui hea see oli!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

„Ernesto küülikud“ on Piret Raua samanimelisel jutustusel põhinev koolilaste- ja koguperelavastus. Tiheda sündmustiku ja värvikate tegelaste abil jutustatakse lugu mustkunstnikust, kes peab saatuse tahtel endale uue töö leidma. Aastaid turvalises tsirkuseperekonnas veetnud mees leiab end korraga silmitsi maailmaga, mis on täis eravaldusi, naljakaid pankureid ja jaburaid karusnahafarmereid. Siira ja vahetu elutunnetusega Ernesto ei lepi ebaõiglusega, astub nõrgemate kaitseks välja ning leiab lõpuks teenitult ka enda hingerahu.

Ernesto on kangelane, kes kriitilise lapsepilguga julgeb esitada küsimusi ühiskonnas normaalseks peetava kohta. Samuti on ta keegi, kelle jäägitu pühendumus oma hoolealustele – karusnahafarmist näpatud jänestele – võiks olla eeskujuks kõigile, kes loodusest ja sõpradest lugu peavad. Ning lõpetuseks näitab Ernesto, kui oluline on julgus otsida ja leida oma isiklikku õnne, isegi kui tee selleni on teistest erinev. Kus ja kelles siis on peidus kõik see maagia ja võlukunst, kui värvilist ja salapärast tsirkust enam pole?

AUTOR Piret Raud / LAVASTAJA-DRAMATURG Kaija M Kalvet / KUNSTNIK Inga Vares / NUKUMEISTER An-Liis Amur / VALGUSKUJUNDAJA Karl Marken / HELILOOJA Ardo Ran Varres / LAVAL Agur Seim - Ernesto, Jaanika Tammaru - erinevad rollid, Karl Edgar Tammi - erinevad rollid, Siim Angerpikk - erinevad rollid

KESTUS 50 min / VANUSELE 5+

ESIETENDUS 3. märtsil Saksa Kultuuri Instituudis Tartus