Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, detsember 12, 2010

Vari - Juhan Liiv

Tollel ajal, kui teistel minuvanustel Liivi klassika koolis kohustuslikuks kirjanduseks oli, elasin mina välismaal ning olin sunnitud ühe teise rahva klassikutega tutvust tegema.

Nüüd kus tütar 15 ja neil koolis vaja Liiv-i Varju kohta kirjand kirjutada, pühendasin oma pühapäevahommiku sellele, et lugesin tütrele selle raamatu ette. Sain ise ka ühtlasi loetud ning teiste omasugustega sarnaselt teadjaks, millest raamat räägib :) Ja napp 80 lehekülge läks kui lennates, sest kuidagi sõnulseletamatult maagiline on see tekst. Kuigi mitte ka nii hea, et kunagi uuesti lugeda... ikka pigem just 14-15-16 aastastele sobiv teos ühest Eesti ajastust teadasaamiseks, mõttetöö ärgitamiseks ning seoste loomiseks. Tänapäeva teismeliste jaoks muidugi jäävad ära imestamishetked, et kuidas kunagi nõukaaegses koolis sellist asja "kästi" lugeda... või pigem üldse "lubati" lugeda... Alltekst annab võimaluse tõlgendada seal igatsust kaugete maade ja vabaduse järele. Samuti pealkiri "Vari" annab tähendusliku vihje just selleaegsele eluolukorrale. Elasime "varjus", suurem osa maailmast oli meie eest "varjatud". Tegelikult võib raamatu pelkirja tõlgendada mitmeti veel. On ju ka tekstis mõned korrad siin seal "varjuaega" seostatud mitmete olukordada ja teemadega. Eelmainitutele lisaks näiteks ka elamist "harimatuna" või "vaesusevari", mis teatud ühiskonnakihil oli peal nii, et kõrgem klass ei "näinud" näiteks nendega armastuse, ega ka suheteteemal tegeleda. Inimene, kes tekstist sügavamat tagapõhja ei viitsi otsida või kes pole selleks võimeline, võib võtta sisu ka "sõna sõnalt" ning luua ühendus Villu ja Peipsi vahele... ning mets ju "varjas" järve nähtavuse... Kuid ka siinkohal on selge, et kui kõigepealt tuleks varjust nähtavale järv, siis järgmiseks oleks vaja teada, mis on järve taga jne...

Lugu ise keskendub Villule. Orvule, kelle talurahvas on võtnud kasvatada. Villu on oma olukorra ohver. Eriti sellel ajastul - saksad arvasid, et ega madalama klassi inimesed polegi võimelised millekski tähtsamaks, suuremaks või ilusamaks kui põllul ning heinamaal töö rabamiseks. Villu oli nutikas ja terane poiss. Noorukieas selgus, et ta oskab väga hästi ka kirjutada. Lisaks jäi talle silma üks mõisapreili, ehk nö.kõrgema klassi tüdruk. Ka tüdrukule meeldis Villu, ainult et tüdruk oli määratud kihluma mõisniku pojaga. Samas Liiv delikaatselt libisebki teemast üle nii, et selle aja inimesed isegi ei osanud mõelda nii kaugele, et midagi tegelikult ka võiks areneda karjapoisi ning mõisapreili vahele...

Kõiges, mis paha mõisas sündis, olid süüdi ikka töölised. Ka Villu jääb seadusesilma all süüdlaseks nii jänese"varguses" kui ka hobuste viljapõllule laskmises, olemata ehk tegelikult süüdi ei ühes ega teises, vähemalt mitte pahatahtlikult. Küll aga mõisniku poeg Hugo kaitseinglina päästab Villu paarist väga raskest olukorrast. Hea inimene on hea ning ta leiab austuse varem või hiljem ka teistelt inimestelt. Paha inimesega ei taha keegi tegelikult tegemist teha ning ta lõpetab ükskuna austuseta, mahajäetu ning unustatuna. Mõned pahad tihti enne surma jõuavad arusaamisele oma pahadusest ning muutuvad. Eriti sellel ajal kui usk oli ehk suurema tähtsusega ning uslikke rohkem ning usuti ning kardeti jumalat rohkem... siis taheti ju ikka "taevas" oma kohta kindlustada enne kui ükskord viimsepäeva kohtumõistmispäev saabub.

Vari on väga lühike, kuid Liiv suudab tähtsamad karakterid üles ehitada ning lisaks mitu vähema tähtsusega kõrvaltegelast ka, rääkimata tolle aja mõisaelu kirjeldamisest ning klassidevahelistest eripäradest. Kõigele lisaks mõned murdekeelsed muinasjutud, mille ettelugemine teisele inimesele oli tõeline keeleväänamisharjutus :)

Liiv kirjutas Varju 8-9 päevaga ning see ilmus originaalis juba 1894.aastal. Minule jäi küll mulje, et jutustus on autobiograafiliste sugemetega, sest peategelane Villu elab ja toimetab Peipsi kandis, ehk just seal kus Liivgi pärit. Samuti on Villu "kirjanik ja luuletaja". Lapsepõlves on teada, et ka Juhan käis karjapoisiks suviti, just nagu Villu. Muideks esialgu oli jutustuse "Vari" nimeks olnud "Kui seda metsa ees ei oleks".

Kui varju valgusele vastandada, võiks teose jagada ka selles mõttes "valguse" osaks, mil Villul on lootus heale tulevikule. Ta on tark, tal tekivad head suhted - tänapäeva mõistes kõik vajalikud eeldused heale tulevikule. Kuid peksmine, mille ta karistuseks saab, viib ta "varju" - mõistusest jääb ilma ning ühtlasi ka paljutõotavast tulevikust... "vaimuvalgust" enam pole...

Hinnang: 4 (teenitult austusväärne Eesti klassika ning arusaadav, miks see kooli kohustuslik kirjandus on. Ma ise olen rohkem eelmise sajandivahetuseagsele proosale mõeldes Tammsaare austaja, Liiv minu jaoks rohkem "luuletaja", aga see Vari oli päris hea... oluline võimalus saada tunda, millist elu elas tolleaegne enamus. Palju neid rikkureid ikka oli.... Kuigi kirjandusloolased on ette heitnud, et Liiv ei tundnud mõisaelu nii hästi, et seda tõetruult kirjeldada. Minule meeldis ka lõpp, ehk see osa lõpust, mis puudutas Helenet ja Hugot, aga Villust oli väga kahju... Kas ta sellepärast jäigi üksi, et ta ei saanud seda, keda armastas? Või jäi ta ikkagi oma mõistusest ilma sellise peksmise tulemusena - Liiv ütleb ainult kõige viimases lõigus, et vanaduses oli Villu "nõrgameelne"? Igatahes kui tegemist on esimese versiooniga, siis võib arvata, et ta seal oma majakeses palju head kirjandust lõi... armastuse igatsusest sünnib ju seda ikka... Arusaamatuks jäi minu jaoks seal lõpus veel see, et miks "Villu hingel" pime vari on? Nõdrameelsus ju ei tähenda "hingel" pimedat varju... Vari oleks pidanud olema mõisniku hingel ja seeläbi ehk pärandusena ka tema poja Hugo hingel...)

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default