Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, detsember 06, 2010

Panso - Draamateater


Pansost on neid tükke ja raamatuid ja dokfilme ja meenutusi ja mida kõike veel küll ja rohkem veel. Väärt mees oli. Väärt kõike seda meenutamist ja tähelepanu ning unustamatust. Kuid kas veel on vaja ühte teatritükki temast... ja seda jälle Karusoo lavastuses ja JÄLLE Draamateatris?

JAHHHHH!!!!

Sest tegemist on millegi täiesti imelisega! Ammulisui vaimustuses passisin silmad pärani Mait Malmsteni ja lasin endal uskuda, et see, kes mu ees on, ONGI tegelikult PANSO. Miimika, hääl, varjundid ja kogu olemus... väga õnnestunud jäljendus. Kuid lihtsast jäljendusest poleks kunagi hea rolli jaoks piisavalt. Malmsten tõesti minu jaoks justkui oma tegelase sõnu järgides - Iga näitleja mängib elus 200-300 rolli, 20-30 neist on tal silmapaistvad, kuid vaid 2-3 on tal elurollid, millega ta läeb teatriajalukku (või umbes kuidagi nii see mõte kõlas) - Ja Panso võib vabalt Malmsteni jaoks olla üks neist kahest kolmest, nii usutav, ehtne ja tõeline on see roll. Tõeline kunstnikutöö!

See tükk on ka absoluutselt kõikidel teistel tasanditel absoluutne õnnestumine, kuid eelõige kõige suurem töövõit Malmsteni, lavastaja Karusoo ning noore näitekirjaniku Paavo Piik-i jaoks. Piik alles õpib lavakas näitekirjanikuks, kuid selliste "koolitööde" põhjal võib mehelt oodata ka tulevikus tõeliselt suuri tegusid! Eks kindlasti mängis palju rolli ka Karusoo juhendamine (Karusoo ise ju Panso õpilane), kuid autorinime kohal seisab siiski ainult Piik! Ja Karusoo, ei tea... justnagu Ivo Uukkivi "reinkarnatsiooniga" on midagi juhtunud ka Karusooga. Kuigi ta on alati olnud minu meelest väga tugev lavastaja (kõik need dokknäidendid - "Kured läinud, kurjad ilmad" lavastusega eesotsas, mida siiani vahetevahel videolt üle vaatan), on ta minu jaoks juba üpris pikalt olnud vangitsetud keskpäraste lavastuste kammitsaisse. Kuid nüüd sellel aastal - Vassiljev ja Bubõr ning nüüd veel Panso otsa. Karusoo on muutunud vallatuks ja tõeliselt huvitavalt vahvaks (mitte nagu näiteks Voldemar, mis minu jaoks oli samuti üks keskpärasuse näide). On ju miksitud päris palju paberilt lugemist, üpris pikk etüüdide lõik ning "mingite kahtlaste dekoratsioonidega" asjatamised, isegi kergelt palaganlikke nõkse, kuid kogu see kooslus viitab hoopis ideederohkusele ja väga heale fantaasiale, ent stiilsust kaotamata. Huvitavalt on mixitud kõrvaltegelased Panso ümber, nii temaga vestlustesse-tegevusse, kui ka eraldiseisvateks karakteriteks. Lisaks mitmetähenduslikult tõlgendatav "Tants ümber aurukatla" segunemine tekstiliselt ning lõiguna lavalt näitlejate esituses. Need fragmendid lammastest olid juba kõrvalosalistel enne päris "lambamängu" küljes.... kas seda võiks tõlgendada nii, et sellise suurkuju, nagu Panso kõrval kõik teised inimesed ongi "lambad"? Muidugi eks hiljem kui nad Panso "tükis" osalesid, siis sellel oli poliitiline alltekst, aga miks need tüübid juba kohe algusest natuke karvased olid? Ei tea, kas tegijad sellele mingit tähendust omandasid... mu enda fantaasia lihtsalt läks oma rada... Ent fantaasirikas kuid samas väga eluline see kõik ongi - see mäng Panso ja 3 näitlejaga. Kolm õpilast õpetajat otsimas?

Kuigi ma pikalt alguses üksisilmi jõllitasin vaimustusega Malmsteni, hakkasin mingi hetkel tähelepanu jagama ka teistele näitlejatele. Eriti suutis üllatada Maria Avdjuško, kelle austajate hulka ma ennast ei pea. Tema "haige haldja" rollid on juba "legendaarsed", sest millegipärast tahavad lavastajad teda pidevalt kasutada "vanemate" naiste rollides (hiljuti "John Gabriel Borkmanis näiteks jälle). Aga sellest olen juba siin blogiski piisavalt heietanud, et see tuleks lavastajatel ära keelata! Nüüd kus Maria saab mängida nooremat naist ja inetust pardipojast oleks justkui saanud luik! Avdjuško ei ole absoluutselt minu maitse, kui lubate nii labaselt väljendada... aga selles tükis ta on tõeline kaunitar! Pikk, sale, vormis, ILUS, kõlava hääle ning laval ainukese naisena täiesti piisavaks vastukaaluks oma kolmele meespartneritele.

Tiit Sukk (lahe pesumasin:)) ja Raimo Pass (nomaeiteamis minusse läks, aga tema tobedad roppused mõjusid mulle naljakatena-ometi tavaliselt ei salli laval nõmedusi) on oma tuttavate nõksudega kuid teadatuntud headuses täies hoos. Kokku neist neljast, kuigi Panso tihti eraldi seisabki, sest on ikkagi "Panso" ning "lavastaja" või "õpetaja", õhkub head ansamblimängu-tunnet.

Veel üks Panso ütlus, mis leidis tükis vastukaja - "Valmisolek on kõik" - see tükk oli VALMIS, detailideni läbimõeldud - kõik näiteks mis puudutas neid dekoratsioonidega mänge ning see lahe kujunduslik üllatus lõpus, millele võib ka tähendusi luua - "minu versioon"- Panso lahkus, aga oma tegevusega jättis Eesti teatrile pärandina tema (paljus ka tänaseni säilunud) värvid.

Tükki võiks pidada vabalt ka komöödiaks, kuigi tegemist oli minu jaoks siiski vaatemängulise draamaga, ent naerda saab rohkemgi mõnes sõna otseses mõttes "komöödias". Kuid muidugi on läbiv tunne ikka tõsine ja asjalik. Panso ütlused on praeguseks muutunud juba klassikaks, kuid Piik on väga põnevalt need suutnud sobivaks ja ühtlaselt voolavaks tervikuks kokku koguda. Mitte ainsatki traagelniiti ei suutnud ma leida. Hoopis väga kavalaid psühholoogilisi nõkse tekstis, näiteks - "Naerda ei tohi!" Mis muidugi mõjub publiku psüühika jaoks vastureaktsioonina :) Tekstis kasutatud Panso plakatlikud mõtteavaldused ju on siiski väga erinevatest aegadest, kuigi suur osa tükist on seotud siiski "Aurukatla" lavastamise ajaga. Kuuldavasti baseerub tekst Panso kartoteegikaartidel ja tunnikonspektidel.


Ka minu käed värisevad....ma küll ei mängi teatrit, kuid kahtlemata mängin oma närvidel... ma pole ka "kätega" otseselt töötanud. Hakka või sedagi Panso elutõde uskuma...

Muidugi ei puudu tükist viited nõukaaja kommunismikummardamisele, viited kuulsatele õpilastele- Viiding, Kibuspuu, Krjukov (hakkasin mõtlema, et ma ei teagi, mida Panso tegelikult minu suurimast lemmikust- Jüri Krjukovist arvas- kas Pansogi oli temast nii vaimustuses ja kas kohe algusest? Peab uurima Purje raamatust või Panso raamatutest järele) ja muule teatrikoolitegevusele ning konkreetselt õpetamist on laval nii "näitlejatele" kui kõigile saalis viibijatele. Lisaks haiglastseenid, lavastamisstseenid, kõik vist teavad, et Panso oskas inimesi pisarateni viia, eriti õrnahingelisi tütarlapsi, kes alles õppisid seda rasket näitlemisametit, kuid paljud mehedki on oma vihaauru meenutanud. laval viibivad või külastavad teksti Ird, Hamlet, Vargamäe, Hermaküla, õpilased, kes tahavad haltuurat teha (sellise "haltuuratöö" vihkamise päris vist Karusoo oma õpetajalt :)).

Ja tuhat tänu Merlekene, et seda mõnusa hooga tükki vahaejaga ära ei lörtsinud! Ja selle eest, et Malmsten Pansot teeb, mitte Sukk, nagu millegipärast oli arvata (kuigi Suka Pansol ka midagi viga polnud) ;)

Hinnang 5- (Elamus suure E-ga! Ei osanud absoluutselt teatrilt oodata sellist "rusikaga vastu vahtimist" saamist - aasta lõpus veel - üks aasta parimaid tükke! Mul tuli ka seekord vist ainult üks suur kiidulaul välja - see lihtsalt on iga teatriaustaja jaoks üks paras kompvek... Vaariku George, Uukkivi Vassiljev, Urke Ird ja Uusbergi Vanapagan said aasta vingeima meespeaosa tiitlile väärika konkurendi Malmsteni Pansost! Ma ei teagi, miks mul see miinus seal hinnangu taga on... võibolla sellepärast, et see oli NIII hea, et oleks tahtnud rohkem kui vaid 80 minutit? Aga võibolla sellepärast, et paberiltlugemist oli grammivõrra liiga palju? Ei usu ei üht ega teist põhjendust, sest nii loetud kartoteegitekstid kui tüki pikkus olid tegelikult toimivad. Ma mõtlen ja istun selle mõtte peal natuke aega... Võibolla ma pole valmis sellele tükile veel täit viit panema... aga "VALMISOLEK ON KÕIK".)



Tekst lavastuse kodulehelt:

PANSO
Paavo Piik

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 20 minutit.

Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Ursula Vanamölder

Osades: Mait Malmsten, Raimo Pass, Tiit Sukk, Maria Avdjushko

Tants algab iga põlvkonnaga uuesti ja ainult aurukatel teab, et see on juba olnud.
Voldemar Panso (1920–1977) näitles, kirjutas, õpetas, lavastas. Viimasel viiel aastal veetis palju päevi haiglas, kus kirjutas perfokaartidele oma doktoritööd ning järge raamatule "Naljakas inimene". Vahel need teemad segunesid ühte ja Panso lõputööst pidi tulema ülemlaul elule - võllahuumor, mille kaudu jõuab kõige lähemale igavesele ja igiinimlikule.
Vahetult enne infarkti oli Panso valmis saanud "Tantsu aurukatla ümber" (1973) –esimene omaaegne lavastus, mis puudutas Eesti lähiajaloo valusaimat, küüditamise teemat. Selles mängisid mitmed tema enda õpilased. Oli aeg, kus lambad kõnelesid ja näitejuhi abi märkis etenduse kohta, et "kahjuks aplausiderohke". Infarktile vaatamata jätkas Panso tööd enda rajatud Lavakunstikoolis kuni lõpuni, kerkokellani.

Esietendus 28. novembril 2010 väikses saalis

Sildid:

2 Comments:

Blogger Elina said...

Kui paljusid Panso raamatuid Sa lugenud oled? :-)

07 detsember, 2010 15:24  
Blogger Danzumees said...

Ma olen mitmeid lugenud osaliselt. Kodus on 5-6 tükki olemas, aga siiani on nad kõik tervikuna lugemata...

13 detsember, 2010 00:02  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default