Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, veebruar 28, 2009

Veebruarilõpu teatriuudised

Rakvere Teater jagas kolleegipreemiaid 2008. aasta töösaavutuste eest!
26. veebruari pärastlõunal kogunes Rakvere Teatri kollektiiv, et tähistada 69 aasta möödumist teatri sünnist. Juba mitmendat aastat on autasuks suured sepistatud naelad.

Parim lavastaja - Toomas Suumann "Üks joodik sõitis rongiga".
Parim meesnäitleja - Erik Ruus "Üks joodik sõitis rongiga"; "Päeva lõpus"; "Onu Remuse lood"
Parim naisnäitleja - Marin Mägi "Vaata raevus tagasi"; "Creeps"; "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi"; "12 tooli"
Parim kunstnik - Sirly Oderit "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi" kostüümid.
Muidu Imeline - Tarmo Kesküll, muusikalised kujundused lavastustele "Päeva lõpus" ja "Onu Remuse lood".
Parim etendust teenindav töötaja - lavameister Imre Toomeoks
Parim lavastust ettevalmistav töötaja - butafoor-dekoraator Helen Padu
Parim teenindaja - kohviku teenindaja Janek Kupp
Parim korraldaja - projektijuht Heigo Teder.
Eripreemia - peakunstniku preemia. Esmakordse preemiasaaja valik tulenes klassikalisest teatridefinitsioonist, isiklikest- ja üldistest mõõtmistulemustest ning puhtformaalsest printsiibist. Peakunstniku preemia pälvis näitleja Erni Kask.

Teatrikuu avaüritusena tähistatakse 28. veebruari õhtul Rakvere teatri väikeses majas teatri asutaja Jakob Liiva 150. sünniaastapäeva spetsiaalselt selleks puhuks valminud lavastusega "Saksad sõitsid saaniga ehk kohtumisõhtu ühes vaatuses pisarate, kisa ja vaikimisega"

Endla suveplaanid:
Selle aasta suvehooaeg on Endla teateris 3.07-02.08
Suvehooaja avapäeval esietendub psühholoogiline triller - Frederick Knotti "Pimedusega löödud". Lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre. Tegemist on narkosmugeldamisest rääkiva põnevikuga! Otsitakse vastust küsimusele, kas hirmutavam on kurjus, mis on silmale nähtav, või see, mis on nähtamatu. Osades Karin Tammaru, Jaan Rekkor jt.
Suvehooaja jooksul mängitakse kuu aja jooksul läbi kogu täiskasvanutele mõeldud repertuaar. Suvehooaja piletid lähevad müüki juba 1. märtsil.
Lisaks on mitu põnevat uuslavastust tulekul ka juba kevadel. Täpsem info siit!

Linnateatri suveetenduste piletid lähevad müüki 10.03! Ehk tänavu siis mängitakse "Wargamäe Wabariik"-i ja "Tarkus"-t. Lisaks toimub Põrgulava taastamine, et saaks A.H. Tammsaare tekstidel publiku lemmitükke taas esitada. Mais avab saali Elmo Nüganeni uuslavastus "Meie, kangelased". Märtsis on tulekul 2 esietendust - Võigemast lavastab "Hecuba pärast" ning Prangel lavastab "Vana tango".

Draamateatris on tulekul 3 uut lavastust - Pedajase "Arbujad", Karusoo "Vombat" ja Rõzhakov-i "Mängud tagahoovis".

Ugalal 2 uuslavastust teel: Sándor Márai «Küünlad põlevad lõpuni», lavastaja Indrek Sammul
Mati Põldre, Margus Vaher «Arturi laulud ja aastad», lavastaja Margus Vaher.

Ugala suveplaanid:
1. Bertolt Brecht, «Härra Punttila ja tema sulane Matti».Lavastaja Kalju Komissarov.Esietendub 19. juunil Ugala tiigi kaldal. Punttilat mängib Peeter Tammearu ja tema sulast Mattit Indrek Sammul. Laval on väga palju tegelasi ning kindlasti ka palju laule ja elavat pillimängu.
2. Brandon Thomas, Mati Unt, «Charley tädi».Lavastaja Taago Tubin.Esietendub 5. juunil Viljandis Kaevumäel ja edaspidi mängitakse seda teistel Eesti vabaõhulavadel. Mati Undi tekstiversioon näidendist pärineb aastast 1969. Peaosades Tanel Ingi, Martin Mill ja Andres Oja.

VAT Teatri kohta tahaksin kõigile soovitada "Nürnberg"-i ja "Ingel, ingel, vii mind taeva" vaatamist lähestikku...siis saab aimu kui hea näitlejanna mängib Eesti teatris! Lisaks mõlema tüki mehed on ka maailmaklass!

VAT Teatri noor näitleja Ago Soots, toob aprilli alguses lavale oma debüütlavastuse. Materjaliks rumeenia noorema põlve näitekirjaniku Peca Stefani pöörane lugu "Vääärviid". Lisaks oma trupi näitlejatele (Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Meelis Põdersoo) teevad kaasa veel Merle Palmiste ja Tõnu Oja (Eesti Draamateater) ning Tarmo Tagamets (Võru Linnateater).

NO-teatril on kohe-kohe tulekul Ojasoo/Semper lavastus NO83, mis "räägib vähem, kui näitab". Laval on performance ja sõna, kunstnikud ja pööbel, laul ja ametnikud, vaha ja mesi. Jutustatakse lugu kultuurist, kus kõik tegelased on toredad, kuid kokku nad ometi ei saa. See on kurb, kuid vastupanu ei ole mõttetu. Lavastaja ning kontseptsiooni autor Tiit Ojasoo, kaasautor ning kunstnik Ene-Liis Semper. Osades kogu Teater NO99 trupp. Esietendus 10. märtsil. Suvel on oodata Onu Tommi Onnikest. Teatri andmetel pole ka repertuaarist veel "Hirvekütt" ka kustutatud. Olen selle tituleerinud oma "kõige rohkem näha ihaldatumaks" tükiks, praegusel hetkel repertuaaris olevatest lavastustest kõikides Eesti teatrites! Lisaks on neil mitu "poolikut" asja ka tulekul.

Vanemuisel on suvekavas salapärane "Imearst" Tammistu küünis...lisaks mängitakse Alatskivi lossis uuesti "Vihurimäed", sedapuhku teise naispeaosalisega - Kersti Heinloo -ga. Kevadel on esietendumas ka (minu väga oodatud) Lood Viini metsadest! 23.03 on võimalik näha "Koidula veri" etendust Tallinnas ning 27.04. on Kogutud teosed Tallinnas külas! Soovitan neist kahest eelmise aasta minu TOP 10 lavastusest kinni haarata, kellel pole pikka sõitu Tartusse võimalik ette võtta!!!

Mul on veel kahest vaadatud tükist kirjutamata - Ugala "Väike Tjorven Soolavareselt" ning Linnateatri "Arbuusisuhkrus". Aga täna lihtsalt ei jaksa (kell saab kohe 1 öösel) ja homme on kojusõit. Ütlen enne pikemat kirjutamist ainult niipalju, et esimene oli üks mu elu parimaid lastelavastusi ning teine oli näiliselt lihtne mõistu-muinasjutt, kuid tegelikult üks paras pähkel!
Ja mõned vaadatud teleteatrid ootavad ka kommenteerimist :)

Ilusat teatrikevadet! Veab Teil siin Eestis...saate iga kell teatrisse :) Olen kade... olen kevadiselt roheline :)

Ahjaa...seekordse teatrimaratoni võidu võttis Draamateatri "Sügissonaat"...kuid soovitan soojalt ka VAT Teatri "Ingel, ingel, vii mind taeva" ning "Nürnberg"-i ja Ugala "Väike Tjorven Soolavareselt" ja "Vanamehed seitsmendalt". Väikeste reservatsioonidega (me pole K-ga päris 100% samal arvamusel või siis ei "pruugi" olla kõikidele maitsetele) - Draamateatri "Sigma Tau-C705"(minule väga meeldis, K-le mitte nii eriti) ja Linnateatri "Arbuusisuhkrus" (selle seedimisprotsess on küll alles käimas ja ma arvan, et see ei pruugi olla igale maitsele sobiv, ma veel isegi täpselt ei tea, mis ma sellest arvan...K-le meeldis vist rohkem...aga minu jaoks oli seal ka midagi).

Sildid:

reede, veebruar 27, 2009

Teatriliidu aastaauhindade nominendid 2008. aasta loomingu eest

Lugesin seda tänavuste kandidaatide nimekirja ja paneb ikka tõesti imestama selle adekvaatsus, kui PARIMA NÄISNÄITLEJA kandidaatide hulgast on puudu Ülle Kaljuste!? Kavatsen küll need nägemata jäänud lavastused ka ära vaadata, mis imega siis Külli Teetamm ja Petersoni tüdrukud hakkama said, et neid paremaks kui Kaljuste "Pikka päevatee..." ja "Sügissonaat" rolle peeti... Ja Maidre oli ju tõesti hea Nora-s...aga võrdleme nüüd siiski natuke Kaljuste kaht superrolli ja Maidre oma... Vähemalt Priit Võigemast -i , Piret Laurimaa ja Maria Soomets -a rollidest ei vaadatud mööda. Pettumus on ka "Kogutud teosed" tüki kahe naisnäitleja eiramine ning valusalt on unustatud Piret Kalda "Iguaani öö" naiskõrvalosa kategoorias!!! Mind hämmastab ka see, et kas peale teatrikriitikute kellelegi meeldis ka see "Janu" Endlas? Ja kelle idee oli küll panna Lauri Kink kandideerima sellest üdini jamast tükist? Minu meelest oli see üks kehvemaid 2008.a. rolle! Ok, maitsed on erinevad, aga siiski ei usu ma neid põhjendusi, eriti kui näiteks Aarne Üksküla "Wargamäe Wabariigist" on jäetud tähelepanuta...
Ja palju ülistatud Wargamäe Wabariik on üldse jäetud "Parima lavastuse" kandidaatidest välja...samas kui seal on "Faasid"?"Lõputu kohvijoomine"?
Vähemalt kunstnikutöödega panid nad küll täppi... Väga hea meel on ka "Vahepeatus"-e ja "Rasputin"-i tähelepanu pärast!

Aga kuhu on jäetud Danzumehe blogi kriitikaauhinna kandidaatide seast? :)))

Märgin "enda" võitjad punasega. Need mis nägemata, teen roheliseks (tundub, et ma olen täiesti valesid asju tänavu vaadanud?!...aga ega mu reisivõimalused ju alati ei lähe kokku ka nende asjadega, mida ma näha tahaksin :)) Tundub, et see nimistu, andis lisatõuke näha "Maarja kuulutamine", "Linn", "Mängurid", "Grafiti" ja "Boulgakoff" etendusi. Võibolla ka balletti "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi".

Parima lavastuse auhind
Eesti Teatriliit seab alates 2009.aastast sisse aasta parima lavastuse auhinna. Auhind määratakse ühele eelmise kalendriaasta jooksul Eestis esietendunud lavastusele. Auhind hindab lavastust kui erinevate autoripositsioonide koostoimel sündinud tervikut.

1. ”Faasid. Liikumised inimesele muutuvas keskkonnas". Fine5.
2. „Maarja kuulutamine”. Theatrum.

3. „Ruja”. Teater Vanemuine.
4. „Lõputu kohvijoomine”. Eesti Draamateater.
5. „Mängurid”. Eesti Nuku-ja Noorsooteater.
6. „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi”. Rahvusooper Estonia.
7. „Eesti meeste laulud”. Von Krahli Teater ja Nargen Opera.

---

Sõnalavastuste alal
Žürii: Jaak Allik (esimees), Pille-Riin Purje, Luule Epner, Ott Karulin, Laur Kaunissaare, Valle-Sten Maiste, Riina Vanhanen.

Lavastaja auhind
1.Merle Karusoo – lavastused „Pikk päevatee kaob öösse” ja „Sigma Tau-C705”. Eesti Draamateater.
2.Andres Noormets – lavastused „Janu” Endla teatris ja „Vaterland” Noore Tantsu Festivalil.
3.Elmo Nüganen – lavastus „Wargamäe Wabariik”. Tallinna Linnateater
4.Heiti Pakk – lavastus „Rock’n’roll”. Endla teater.
5.Lembit Peterson – lavastused „Linn” ja „Maarja kuulutamine”. Theatrum.

Naisnäitleja auhind
1. Riina Maidre – Nora lavastuses „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”. Von Krahli Teater.
2. Laura Peterson – Mara lavastuses „Maarja kuulutamine”. Theatrum.
3. Maria Peterson – Violaine lavastuses „Maarja kuulutamine”. Theatrum.
4. Külli Teetamm – Nette lavastuses „Pärija”. Pärimusteater Loomine.


Meesnäitleja auhind
1. Ago Anderson – Armin lavastuses „Janu” Endla teatris ja Dermot lavastuses „Sadama võim” Genialistide Klubis.
2.Ain Lutsepp – James Tyrone lavastuses „Pikk päevatee kaob öösse”. Eesti Draamateater
3. Rein Oja – akadeemik Gustav Naan lavastuses „Sigma Tau-C705”. Eesti Draamateater
4. Marius Peterson – Tema, Basin Sergei Aleksandrovitš lavastuses „Linn”. Theatrum.
5. Priit Võigemast – Rannap lavastuses „Ruja”. Vanemuine.

Naiskõrvalosa auhind
1. Katariina Lauk – osatäitmised lavastuses „Misantroop”. VAT Teater
2. Piret Laurimaa – Eleonore ja Esme (vanem) lavastuses „Rock’n’roll”. Endla teater.
3. Liina Olmaru – Viviane Cholley lavastuses „Grafiti” ja Iivan lavastuses „Kunst”. Ugala teater.
4. Maria Soomets – Muia lavastuses „Keiserlik kokk”. R. A. A. A. M.
5. Maarika Vaarik – Amm lavastuses „Romeo ja Julia”. Emajõe Suveteater.
6. Liina Tennosaar – Ema lavastuses „Külmapildid”. Polygon Teater.


Meeskõrvalosa auhind
1.Taavi Eelmaa – Helmer jt. rollid lavastuses „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”. Von Krahli Teater
2.Guido Kangur – kirjanik Tolstoi lavastuses „Boulgakoff”. Eesti Draamateater.
3.Lauri Kink – Heino lavastuses „Janu”. Endla teater.
4.Lembit Peterson – Isa, Basin Aleksander Georgijevitš lavastuses „Linn” ja Anne Vercors lavastuses „Maarja kuulutamine”. Theatrum
5.Rain Simmul – sinjoor Capuletti lavastuses „Romeo ja Julia”. Emajõe Suveteater.
6.Sulev Teppart – Alisdair Stewart lavastuses „Klaver” Jõgeva Linna Teatris ja Michel Houlliè lavastuses „Tapatöö jumal” Kuressaare Linnateatris.

Kunstniku auhind
1.Liisi Eelmaa – lavastuse „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed” kujundus. Von Krahli Teater
2.Kunstnik Pille Jänes ja videokunstnik Taavi Varm – lavastuse „Sigma Tau-C705” kujundus. Eesti Draamateater
3.Ene-Liis Semper – lavastuste „Perikles”( NO99) ja „Ruja”(Vanemuine) kujundus.
4.Aime Unt – lavastuse „Arbuusisuhkrus” kujundus.Tallinna Linnateater.

Sõnalavastuste eriaauhind
1. Lavastaja Jevgeni Ibragimov ja kunstnik Pavel Hubicka – totaalselt mõjuva mängumaailma loomise eest lavastuse „Mängurid” laval ja selle ümber. Eesti Nuku- ja Noorsooteater.
2. Ain Saviauk – elukutseliste ja harrastusnäitlejate tulemusliku ühtesulatamise eest lavastuses „Rasputin”. Põltsamaa teater Ellunäod.
3. Lavastaja Uku Uusberg ja näitetrupp – ansambliühtsuse eest lavastuses „Vahepeatus”. R.A.A.A.M.
4. Von Krahli Teatri projektile „Kas on elu pärast kapitalismi?” – viitsimise eest esitada küsimusi ka väljaspool lava.
---

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
on alates 2009.a. Eesti Teatriliidu poolt väljaantav ja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali poolt rahastatav iga-aastane teatriauhind.
1. Jaak Allik. Tunnustades autori mõtteselgust, laiast silmaringist tulenevat haaret ning (teatri)ajalooliste seoste loomise oskust teatriarvustustes.
2. Valle-Sten Maiste. Artikkel „ Mõtlema panev natsionalism” ajakirjas Teater.Muusika.Kino, nr 2, 2008.
3. Kristel Pappel. Artikkel „Lähenemine Wagnerile (RO Estonia „Tristan ja Isolde”lavastuse puhul) ajakirjas Teater.Muusika.Kino, nr 12, 2008.
4. Alvar Loog. Põhjalikud ja väljapaistvalt isikupärased ooperiarvustused ajalehes „Postimees”.
---

Balletilavastuste auhind
Tiiu Randviir(esinaine), Juta Lehiste, Rufina Noor, Kalju Saareke, Enn Suve.

1. Lavastus ” Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi”. Koreograaf ja lavastaja Gyula Harangozo (Viini Riigiooper). Rahvusooper Estonia.
2. Sergei Upkin - Ninatark, „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi”ja Romeo, „Romeo ja Julia”. Rahvusooper Estonia.
3. Eve Andre - Julia, „Romeo ja Julia”. Rahvusooper Estonia.
4. Hayley Jean Blackburn – Aurora, „Uinuv kaunitar” ja Wendy, „Peeter Paan”. Vanemuine.
---

Muusikalavastuste auhind
Žürii: Raili Sule (esinaine), Tiina Mattisen, Vahur Keller, Kristel Pappel, Alo Põldmäe.
1. Lavastuse “Eesti meeste laulud” esituskoosseis pöörase mängulisuse ja hõrgu musitseerimise eest. Von Krahli Teater ja Nargen Opera.
2. Arvo Volmer – Rahvusooperi repertuaari laiendamise ning Wagneri ooperi “Tristan ja Isolde” haarava muusikalise tõlgenduse eest.
3. Liisi Kasenõmm - Koduõpetajanna rolli eest Britteni ooperis “Kruvikeere” (Birgitta Festival)
4. Valentina Kremen – Azucena rolli eest Verdi ooperis “Trubaduur”.Vanemuise teater.

5. René Soom – žanrilise mitmekülgsuse eest Rahvusooperi lavastustes.
6. Rockooperi “Ruja” loomingulisele kooslusele idee ja selle ajastutundliku teostuse eest.
---

Tantsulavastuste auhind
Žürii: Mall Noormets(esinaine), Kristiina Garancis, Heili Einasto, Tiit Tuumalu.
1. Päär Pärenson – lavastus “Hädaorg”. (Teatrilabor).
2. Mart Kangro ja Christina Ciupke – lavastus “Winners versus Losers”. (Eesti-Saksa ühistöö, Kanuti Gildi Saal).
3. Oksana Titova ja Indrek Kangro – lavastus “Kass ennustab tulevikku inimesest paremini”. (Kaasproduktsioon Kanuti Gildi Saal).
4. "Faasid. Liikumised inimesele muutuvas keskkonnas". Fine5.
---

Algupärase dramaturgia auhind
Žürii: Ene Paaver(esinaine), Ülev Aaloe, Taavi Eelmaa, Eero Epner, Andres Noormets. Auhind vaadeldava aasta jooksul lavale jõudnud algupärase teatriteksti eest.
1. Madis Kõiv - "Lõputu kohvijoomine" (Eesti Draamateater).
2. Jaan Undusk - "Boulgakoff" (Eesti Draamateater).
3. Von Krahli teater - uuendusliku lähenemise eest tekstuaalsusele teatris, Akadeemia etendused ja "Homefucking is killing prostitution".

---

Teatritöötaja auhind
Žürii:.Indrek Saar (esimees), Sirli Bergström, Teet Ehala, Anu Konze, Külli Root, Aime Unt.

Etendust ettevalmistavas kategoorias
Ester Kasenurm – kostüümiala juhataja. Endla teater.
Krista Saar - tekstiilikunstnik/ kostüümimaalija. Rahvusooper Estonia.
Eero Ehala - pealavameister. Teater NO99.

Etendust teenindavas kategoorias
Rait Randoja - pealavameister. Vanemuise teater.
Aune Kuul - inspitsient. Rakvere teater.
Veeli Tamm - riietaja. Linnateater.

Administratiiv-ja haldustöötaja kategooria
Angela Mooste - personalijuht. NO99.
Eve Paasik - Piletikeskuse teenistuse juhataja. Rahvusooper Estonia.
Tuuli Jaansen - pearaamatupidaja. Rakvere Teater.

Sildid:

neljapäev, veebruar 26, 2009

Nürnberg - VAT Teater


Milline luksus on vaadata käega katsutavas kauguses mängimas Aarne Üksküla! Temast kohe õhkab midagi sõnulseletamatut erilist! Lisaks tema mängule on tal kaasas ju ka isiksus...ning mõneski mõttes kogu see rollidepagas, mida ta kunagi on mänginud. Olen seda varem kuulutanud ning ei väsi ka seda kordamast - Üksküla on hetkel mängivatest meesnäitlejatest minu lemmik. Ja kui ta vähegi jaksab mängida, siis absoluutselt kõike tahan ma ka oma silmaga näha. Kusjuures, selles tükis on tema partneriks üks meie teatrite parimaid näitlejannasid. Alles üleeile oli võimalus teda esireas vaadata-jälgida teises tükis, nimega "Ingel, Ingel,vii mind taeva" ning see ümberkehastumine eesti naisvangist poola ajakirjanikuks ning täiesti teistsuguse rolli tegemine on ju täiesti uskumatu! Niimoodi on kohe ehtsalt näha, ja tunda ning võimalik aru saada, et ta on oma rollid tõesti "õles ehitanud" ja "loonud"! Kui näitleja suudab endast mängida nii palju erineva olekuga inimesi (siia juurde võiks ju liita ka "Misantroobi"), siis see tõestab tema talenti! Ja kuigi oli see tükk tugevalt "näitlejateater", oli see kindlasti ka "jututeater", sest lugu, mida esitati oli sügav, põnev, dramaatiline ning üllatav.

Lugu saab alguse, kui ajakirjanik Hanka tuleb intervjueerima endist sõjaväe vastuluure ohvitseri Stefanit. Tegelikult on tal plaanis lugu kirjutada hoopis kellestki teisest sõjaväelasest, kuid Stefan nõuab, et lugu tuleks temast ning tal on plaanis kõik oma "kuriteod" üles tunnistada. Süümepiinade tõttu soovib ta endale nö. "uut Nürnbergi kohtuprotsessi". Ja pärast nende tegude ilmsiks tulemist oleks vangasõit kindel. Kuna Stefan tundis Hanka isa ning teab tolle surma tagamaid, siis nad lepivadki kokku, et Hankast saab Stefani suuvooder ning vastutasuks jutustab Stefan Hankale, mis ikkagi juhtus tema isaga.

Etenduse sisu leiab aset Poolas, kuid ometi kõik kes teavad ja mäletavad nõukogude-aega, need tunnevad iseenesest ära ühise tausta. Minu jaoks oleks see sama hästi võinud juhtuda ka Eestis. Ka siin on neid teisi inimesi nuppudena liigutavaid tegelasi. Käsi peseb kätt ning mõned, kellel on võimu, neile on alati keegi midagi võlgu. Ja ühtlasi on neil võimalik kõikvõimalikke asju läbi viia. Mingi seos tekkis Saksa filmiga Das Leben der Anderen. Sealt sai ka aimu, kuidas kõiki jälgitakse ning kogu info on teatud ringkondadele kättesaadav. Kui sellele teemale hakata täpsemalt mõtlema, siis võib paranoiliseks muutuda. Kui palju see tänapäeval toimib, seda ei oska arvatagi. Räägitakse ju pidevalt kaamerate rägastikust, mis meie elu jälgivad :) :(

Ma kujutan ette, et mõni võib ka seda kõike igavaks pidada, sest nalja ega lavastuslikke trikke siin eriti pole...kui ehk välja arvata see vaatuste vahel kujunduse peegelpilti muutmine...kuid tegelikult tundus, et see tekitas ka näitlejates segadust...täpsemalt öelda Katariina tahtis pidevalt "valesse" suunda lavalt lahkuda...viimasest stseenist lahkudes läkski ta valele poole "välisukse suunas" :) Muidugi sellel pole üldse vahet.

Kõrva jäi ka Katõn, millele Üksküla tegelane viitab...kuid peale selle pean tunnistama ma eriti palju Poola ajalugu ei teagi. Kuid selle tüki vaatamiseks polegi see eelduseks. Minu jaoks tõusis küll olulisemaks see inimlik tasand, ehk ühe inimese vabandamine, oma võimu ära kasutamine, "mängude mängimine teiste inimeste eludega". Kuid kas inimesed võivad muutuda või kas nende südametunnistus võib tõesti nö. pensionipõlves alles piinama hakata...nendele küsimusetele on hea enda elu edenedes vastuseid leida. Inimese põhiolemus igatahes on konstantne mingist hetkest ning ma ei usu ka et seda oleks võimalik oma tahte järgi muuta...see võib muutuda ainult ehk mingi välise mõjuri tagajärjel.
Hinnang: 4+ (Tõeliselt ootamatuid pöördeid pakkuv näitemäng, kus kaks tippnäitlejat pakuvad psühholoogilist draamat kättemaksust, võimust ning süütundest. Lisaks üks vinge stseen ka kolmanda tegelasega! Väga intrigeeriv ning vaataja mõistust mitte-alahindav, sest seoste avastamine ja tegemine pakub rahuldust. Kaldun arvama, et üle kolmekümnesed vaatajad saavad etendusest ehk rohkem, kasvõi nende taustade tundmise ja meie ajalooga seostamise ning tunnetamise pärast, kuid kahtlemata tasub ka kõigil noorematel seda mängu vaadata. Ka minul oli 13-aastane kaasas, kes huviga jälgis. Ja ühtki võimalust Üksküla (ja muidugi ka Lauk-u) näha - ei tasu mööda lasta!)

Kuna ma ei oska ette kujutada, millal Üksküla võib jälle mängimas näha (Linnateatri egiidi all osaleb ta suvel Albus...aga seal pole vist tegemist "näitlemisega"), siis mõtlesin, et koostan väikese edetabeli oma lemmikutest, ehk esimesena meenuvatest Aarne Üksküla teatri- ja teleteatri rollidest (siin on ära toodud etenduste nimed. Mõne aja pärast teen ühe eraldi, pikema postituse tema rollidest, kui olen jõudnud info koondada ja seda vähe täpsemalt uurida):

1. Albee' Kes kardab Virginia Woolfi?
2. Albee' Kõik aias
3. Süskindi Kontrabass
4. Maughami Truu naine
5. Jamiaque'i Härra Amilcar
6. Turgenjevi Isad ja pojad
7. Tammsaare Tõde ja õigus 2.osa

Tekst lavastuse kodulehelt:
NÜRNBERG
Kaunitar ja koletis.
Autor: Wojciech Tomczyk (Poola)
Tõlkija: Hendrik Lindepuu
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Hardi Volmer
Osades: Aarne Üksküla, Katariina Lauk, Tiina Rebane
Noor ajakirjanik Hanka külastab pensionipõlve pidavat sõjaväe vastuluure polkovnikut, Stefan Kolodziej-d. Ta tahab saada informatsiooni ühe vastuolulise saatusega ohvitseri kohta. Kuid Stefanil on teised plaanid: tema tahab rääkida oma lugu, mis on ajakirjaniku eluga kahtlaselt läbi põimunud. Mis salapärane minevikusündmus ühendab noore ajakirjaniku ja vana luuraja saatused? Kas erupolkovnik leiab oma "Nürnbergi"?
Autor ütleb intervjuus ajakirjale "Dialog": ""Nürnbergis" - sest nõnda on näidendi pealkiri, mitte Gent, Antverpen, Yokohama või Calcutta - räägitud lugu vaevu puudutab eriteenistuste teemat. Mind huvitas psühholoogiline protsess, inimeste vastastikused suhted, samuti nende suhted Poola Rahvavabariigi ajalooga. See viimane on erakordselt huvipakkuv, lausa eksootiline, sest ehkki sellega tegelevad paljud, on see suures osas meie jaoks ikka tundmatu. Mind ei huvitanud siis mitte niivõrd eriteenistused, vaid manipulatsiooni mehhanism, mida kõigele lisaks kasutatakse niisama, ilma põhjuseta. Aga kellegi manipuleerimiseks ei pea olema luureohvitser. Iga päev võime veenduda, et meie avalik elu on mingi kummituslik illusioonide teater, täielik fiktsioon. Kirjutasin siis näidendi koletisest, kes mängib võõra eluga. Meie hulgas elab selliseid inimesi ja nad pole üldsegi lahkunud koos meie "armastatud" Rahvavabariigiga." See on põnev poola lugu, mis puudutab mitte ainult poolakaid. See lugu räägib ka meist.

Autorist: Wojciech Tomczyk sündis 1960. a. Varssavis. Ta on õppinud Varssavis teatriteadust ja Lodzis stsenaristikat. Ta on kirjutanud näitemänge, filmi ja TV käsikirju. Tema esimene näidend "Vampiir" on lavastatud 2003. a Zabrze Teatr Nowy's ja see võitis Grand Prix III Ülepoolalisel Kaasaegse Dramaturgia Festivalil "Tegelikkus". "Nürnberg" esietendus Poola Rahvusteatris 2006. aastal. "Nürnbergi" eest on Tomczyk saanud Poola riikliku preemia.

Etendus kahes vaatuses kestab 2 tundi ja 40 minutitSihtgrupp: täiskasvanudEsietendus: 18. aprillil 2008 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Etenduse treiler:

Isiklik märkus...õigemini tähelepanek:
Üleeile "Ingli" etenduse ajal veel seljatugesid VAT-i saalis polnud, aga nüüd olid! Tundub, et teater on "kanda kinnitanud" oma 10 aastase tegevus-sünna lävel....või täpsemalt öeldes "seljatoed kinnitanud" :) Väga hea...nii teab ka täpselt kui laialt on istumine ette nähtud :) Mugav oli ka! Saal on ju ka mõnusalt intiimne, nagu Linnateatri väiksed saalid, Ugala või Draamateatri väike saal. Tihti just väikestes saalides lähebki rohkem vaatajani see, mida lavalt pakutakse.

Sildid:

kolmapäev, veebruar 25, 2009

Minu tädi - Linnateater


Stephen Morris Panych (sündinud 30.06.52) on pärit Kanadast ning lisaks näitekirjanikuna on ta ka kuulsust kogunud režissöri ning näitlejana (näiteks X files). Ta on avalikult gay ning mingis mõttes kumab see läbi ka näidendist "Mina ja tädi". Originaalis kannab see nime "Vigil" (hoolikas valvamine või ka surnuvalve), kuid britid muutsid pealkirja "Auntie and me" (Tädike ja mina). Nüüd Linnateatri lavale on Aleksander Eelmaa lavastanud selle loo pealkirjaga "Minu tädi".

Ma ei saa aru, mis on juhtunud viimase aastaga Linnateatris või Linnateatriga. Nimelt sealsed tükid enam ei kõneta mind. Kuhu on jäänud sellise tasemega tükid nagu Tõed ja õigused (2. ja 4.osa); Isad ja pojad; Ay Carmela, Palju õnne argipäevaks, Kivid Sinu taskutes jne jne...Millegipärast on justkui järjest komistatud keskpäraste ning sellest kehvemate tükkide otsa. Kuigi mõned üksikud säravad rollid (Piret Kalda-Iguaani öö; Aarne Üksküla-Wargamäe Wabariik; kõik mida teeb Argo Aadli) ja mõned projektid, milles on osaletud väljaspool maja (Vahepeatus; Ruja) on küll kahtlemata tipptase, aga "omas majas", "omad lavastused" kuidagi jäävad minu jaoks kahvatuks ning kuivaks. Tätte muidugi enam ei osale... Matvere on läinud... Sammul on läinud... Nüganen ise lavastab harva... Uut verd pole juba viimasest kahest lennus võetud lavale (Tubin küll, aga tema ju mängib vähe ning on ametilt trupijuht)... Ma ei tea milles on asi, aga nüüd see "kõige uuem tükk"...oli järjekordne pettumus. Võibolla liigutakse vanema publiku suunas, ehk inimesed, keda kõnetavad surm, vihkamine, üksindus, vanainimese kallal ilkumine...ma ei tea kellele see elamust võiks pakkuda? Jah, ma ka muigasin kolmes-neljas kohas, kuid isegi sellepärast oli mul häbi ning ma tundsin kohatust (peamiselt seoses sellega, et see mees oma tädi surma nii väga ootas ning mitmes kohas kohatult jutu tädi surma ettevalmistuseks pööras).

Lugu räägib ühest mehest, kes on saanud oma tädilt teate, et too on väga haige ja hakkab surema. Ta pole küll oma tädiga lähedane ning pole teda juba lapsest saati näinud. Kuid ta jätab kõik sinnapaika ning sõidab oma tädi juurde. Edasi koos elades need kaks üksikut inimest üritavad teineteist leida...

Reklaamlause lubab vaimukust, irooniat ning ootamatuid pöördeid... vaimukust on, aga must huumor pole minu rida. Iroonia ongi selles mustas huumoris...ja ootamatute pöörete all mõeldakse ehk seda üht ootamatut pööret (jumal tänatud, et ma vaheajal ära ei läinud...muidu oleks sellestki ilma jäänud ning asi oleks olnud veelgi "nutusem"... üllatused laval on ikka huvitavad ning põnevad ja see andis mingigi mõtte kogu sellele vingumisele a la "miks Sa pagana tädi ei sure".

Sisule lisaks ei meeldinud mulle ka see "lavastus". Minu jaoks kubises see mingitest kummalistest apsakatest ning imelikest valikutest. Näiteks alguses, kui mees saabub tädi juurde, siis ta kohale jõudes ütleb, et ta kohe tõttas, kui teate sai. Kuid siis üllatus ja imestas, et tädi polegi veel surnud? Kui ta kohe kohale kihutas, miks siis see tädi "juba" surnud pidi olema? Ei meeldinud mulle näiteks see enda poomine hoides ise käega kõit kapi vastu ja siis lastes end rippu. See tundus kuidagi tobe. Kuigi ma mõistan, et see mees pidigi olema selline tobe ja kelle kõik sellised tapmis ja mõrvakatsed olid natuke kahtlase väärtusega. Aga mida see tädike sellest siis hoogu läks? Oli ju selge, et nii ta ennast tappa ei saa. Ja ma ei saanud aru sellest, et miks see mees tuli tühja kohvriga? Miks ta riideid kaasa ei võtnud? Aastaajad vahetusid, ag tema käis ikka samade riietega. Oleks kasvõi võinud linnastki vahepeal ju käia ostmas... Okei pesu kuivamise ajaks sai ta oma transvestiidilikku rahuludust kandes kleiti. Kuid ikkagi mõjus see kuidagi häirivalt. Sama asi ju tädiga. Ning need tulede kustutamised pidevalt...alguses oli see ju omamoodi huvitav (kuigi Linnateater on seda ka varem kasutanud), aga mingil hetkel muutus tüütavaks ja pimedus tekitas väsitava tööpäeva järel hoopis und. Võibolla ma tõesti polnud selle etenduse sihtgrupp (kuigi K-le ka ei meeldinud). Selle sisu üle mingit pikemat mõtlemisainet me ei saanud ning positiivset elamust ka mitte (teatrist koju maale sõites üritasime, aga siis leidsime palju huvitavamaid vestlusteemasid). Midagi eriliselt vapustavat ei tee ka näitlejad (mõlemad said Linnateatri kolleegipreemiad?!). Kuigi kummalegi ei saa midagi ka otseselt ette heita. Helene Vannarist hakkas kohe päris kahju, et kui Linnateater talle ükskord rolli on otsustanud anda, siis rääkida tal eriti ei lasta. Peab küll paari imestavat ilmet kordama, aga see on ka kõik (ta on palju rohkemat väärt). Tegelikult isegi pika peale hakkas see häirima, et ta ei vasta ega räägi midagigi. Ja Andres Raag teeb küll kogu töö korralikult ära, närvitseb ja toimetab ning "hooldab" tädi, aga selles mängus on ikkagi mingi monotoonsus või aktsentide puudumine. Etenduse käigus ta paljastab väikeste tükikestega oma tegelase tausta, kuid ometi ei mõju ta usutavana selle "lapsepõlves haavatud poisina, kes oma südame headusest on tädi tulnud hooldama tolle viimastel päevadel". Isegi need tema pursked, miks "tädi teda vihkab"...ma ei saanud neist üldse aru? Tädi oma vihkamist küll kuidagi välja ei näidanud ju... Olen segaduses... Lisaks see lõpp, kui "kaardid on laual"... hoog rauges hetkega täiesti nulli. Seda soojust sealt küll lavalt minuni ei kandunud, mis oleks võinud kanduda.

Kuidagi ebameeldiv tunne jäi ning ma tahan unustada selle tüki ruttu...ja tegelikult usun, et homseks ongi see mu süsteemist justkui iseenesest haihtunud. Sest midagi mäletamisväärset seal polnud.

Hinnang: 2+ (pluss seal taga on puhtalt üllatusmomendi pärast ja näitlejate töö eest, kes olid sunnitud seda ette kandma. Mul polegi midagi selle tüki kohta eriti rääkida, sest see ei andnud mulle mitte kui midagi. Ei mõtlemiseks huvitavat materjali, ei visuaalset ega emotsionaalset naudingut.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Minu tädi
Morris Panych

Lavastaja: Aleksander Eelmaa :: Kunstnik: Liisi Eelmaa (EKA magistrant) :: Tõlkija: Juhan Teppart :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose :: Valgus: Kalle Karindi :: Mängukoht: Väike saal :: Mängivad: Helene Vannari ja Andres Raag :: Esietendus: 17.01.2009 :: Etendus kestab: 2 h 30 min
„Minu tädi" on kaasaegse kanada näitekirjaniku tragikomöödia kahest üksikust inimesest, kellel tuleb ootamatult teineteise elus tähtsat rolli mängida. Endassetõmbunud ja veidi saamatu pangaametnik Kemp saab ühel päeval oma tädilt kirja, et too on suremas. Kuigi Kemp pole tädi ligi kolmkümmend aastat näinud, jätab mees kõik tegemised sinnapaika ja sõidab teise linna vanainimese eest hoolitsema. Peagi ilmneb aga, et tädi ei kavatsegi niipea teise ilma minna ja päevadest saavad nädalad ning kuud. Panychi vaimukas ja irooniline ning üsna ootamatuid pöördeid pakkuv näitemäng on jõudnud lavale paljudes maailma riikides.

Sildid:

teisipäev, veebruar 24, 2009

Ingel, ingel, vii mind taeva...-VAT Teater


Rahvusraamatukogu kedrikorrusel, seal kus tavaliselt on VAT Teatri saal, asus täna õhtul esimese Eesti Wabariigi aegne vangla. Aare Toikka on lavale toonud (hetkel veel) kõige uuema Kivirähki lavastuse "Ingel, ingel, vii mind taeva..." Ehk just selle tüki, mille kohta Kivirähk on juba pikka aega rääkinud, et ta kirjutab ühe näidendi spetsiaalselt Katariina Laugule. Nüüd on see siis valmis ja nüüd on see ka laval. Ja ootamine tasus enda ära! Nägin või lugesin kunagi vist mingit intervjuud, kus Katariińa rääkis, et ta oli Andruselt palunud ning et Andrusel suur austus Katariina talendi vastu, siis võttiski kätte ja tegigi ära! Lavastusse kaasati ka Marko Matvere Katariina lavapartneriks ja kui mõelda Marko rollile, siis tundub justkui ka tema roll oleks otse talle kirjutatud! Nii orgaanilisena mõjuvad need tegelased ja näitlejad oma rollides.

Lugu on jagatud seitsmeks peatükiks. Igal peatükil nö. pealkirjaks, üks seitsmest surmapatust. Ning sisus ilmneb alati ka seos. Samuti hüpatakse iga peatükiga umbes 2 aastat edasi. Ehk etendus vältab 14 aastat (1924-1938). Kõik saab alguse sellest, et noor, 20 aastane naiskommunist mõistetakse eluks ajaks vangi riigivõimu vastase tegevuse eest. Tema vanglavalvur tunneb tütarlapsele kaasa ja vähehaaval kasvab sellest sõprus ning ka ühepoolne armastus. Tütarlaps kasutab valvurit justkui jutukaaslasena ning kuna too on kergelt armunud, siis veedab ta tüdruku jutte kuulates meelsasti aega. Toob talle toidu kõrvale ikka midagi head paremat ning otsib võimalust oma tunnete realiseerimiseks. Kuigi tegelikult ja inimlikult ta otseselt ei teagi, mida ta tahab. Tüdrukul on aga teistsugused mõtted ja plaanid. Kuid vanglas istumine on tema vaimule väga koormav, sest ta peab oma ilusamad, romantilisemad ning teguderohkeimad aastad vanglaseinte vahele jätma...ning kes teab, võibolla elu lõpuni seal istuma.

Nendesse seitsmesse peatükki mahub palju huvitavaid lugusid, mida tegelased teineteisele jutustavad. Mõnesse kohta on Kivirähk ka mõne anekdoodilise lookese sisse kirjutanud, mis ehk otseselt sisu mõttes pole olulised. Kuid sellised kõrvallood, mis õhkõrnalt on põhiliiniga seotud, annavad värvi juurde ning nende abil on ju ka näiteks kurbusele, ängile ja vihale võimalik mõned kergemad noodid vastukaaluks tuua. Meenub näiteks Matvere "Peetri" tegelase naabri-Villu lugu purjuspäi koju tulemisest.

Ma arvan, et neid lemmikstseene oli seekord lausa mitu, kuid kõige-kõigem vist ikkagi lugu sirelioksaga. See kohmetu "Ohtliku lennu Västrik"-u tabane "mees" lõi Matvere mängus välja ja see sobis ideaalselt sellesse hetke...kuigi Västrikku Matvere selles etenduses ei tee - see terve roll oli minu meelest tugevalt nihkes sellest oma üldplaanis. Kuid kokkuvõttes väga soe ja hea inimese roll, kes tahab armastada kuid ei tea kuidas...endal kodus naine ja 4 last...

Veel jäi elavalt meelde lugu "Tõde ja õigus"-ega. See raamat tuli sellel ajal välja ning vangivalvur toob selle tütarlapsele lugeda. See oli nii osavalt kirjutatud lõik, sest vaatajad ju teavad "Tõe ja õiguse" sisu, aga Katariina tegelane mitte. Seega asetab Kivirähk vaatajad justkui Matvere/vangivalvuri rolli. Mina näiteks tahtsin küll selgitada kaasa ning meelitada seda raamatut ikkagi lugema. Igatahes täiesti huvitav dimensioonide kihilisus tekkis selles lõigus.

Kolmanda näitena väga heast näitekirjutamisest tahaksin tuua selle stseeni, kus Katariina seletab lahti oma õe Linda valikut abielluda endast 20 aastat vanema, rumala ja nõmeda, aga samas väga rikka mehega. See kuidas siis Maria, ehk Katariina tegelane räägib oma kavalast kättemaksuplaanist - et tema abiellub noore, kena ja toreda poisiga, et siis õde saaks aru, millise elutähtsa vea too on teinud... selles loos on nii eluline ning oluline mõte sees. Ja ma usun, et see pakkus ka kirjanikule sama suure rahulduse kui vaatajale. Tihti tekibki tunne, et sellised meelega valed ning enda suhtes ka ebaõiglased valikud teinud inimesed elavadki oma "mullis" ning ei saagi teada, mis vea nad teinud on. Muidugi, eks igaühel on õigus oma valikud ise teha. Aga siiski, niikaua kui mõned naised on sellised, nii kaua on ka selliseid mehi, kes neid naisi ära kasutavad ning selline võltsvõim lokkab. Samuti kogu tibindus ja rahajõmmide tee kõige juurde, mida nad iganes soovivad. Võibolla selles peitus ka Maria/Katariina otsus hakata kommunistiks...et "kõik oleks võrdne"...siis poleks ju ta ka oma õde "kaotanud".

Muidugi väga häid misansteene oli veel ja veel - see kuidas Maria Peetrit kasutatab "poksikotina". See kuidas Peeter üritab oma armastatule läheneda, endal silmad armastus või armujanu täis. Katariina vinge poweriga mängitud viha ja raev! Kõik need pisikesed videokunstnik Taavi Varm -i animatsioonid. Eriti see koht, kus Katariina istub trepiotsal, ukse ees ning joonistatud mees ta kõrval hoiab vihmavarju ja joonistatud vihma sajab. Kuid ka see lõpustseen. Veel meenub see näljastreigi söögi lugu, isa töökoha kaotuse lugu, Maria/Katariina lipitsemine vanglast põgenemise lootuses, Ajakiri ning Kristjan Palusalu...oh, ma võikski jääda neid pisikesi lugusid loetlema, mis selle suure sisse olid peidetud...kõik olid ju väga head!

Kõige olulisem mõte, mis mind kummitama jäi oli see "vabaduse" teema. Kui Peeter/Marko räägib, et see tema armastus on justkui tema vangla ning et ta ei saa nii lihtsalt sellest välja, ütleb Maria/Katariina, et tema saaks küll ühe hetkega "oma vanglast vabaks". Kuid nagu etenduses selgub, tegelikult ikka ei saa kah. Ma mõtlen, et me kõik ju oleme oma olukorra või tunnete vangid. Ja oma tundeid sundida muutuma on väga raske protsess, mõnikord isegi võimatu. Kuid sama lugu oli ju ka Mariaga...ei ta suuda oma elu muuta...vanglast vabanedes läheb ta tagasi oma kommunismi võimule tirima. Muidugi ka see, et ta on juba nii palju oma elust selleks ohverdanud, ei lasegi tal teha muid valikuid...kuid see "kommunism" ongi ju tegelikult tema "vangla". Samuti nagu "kättemaksuhimu". Kuid neid selliseid inimlikke ning kasvõi armastuse-teemalisi mõtteid oleks isegi võinud rohkem olla...

Veel tahaks kiita kunstnik Iir Hermeliin-i tööd. Minu meelest selline konkreetne, kindlad raamid loov kujundus oli ainuõige ning väga õnnestunud lahendus, tegemist oli ju vanglaga. Lisaks need kulumisjäljed seintel ja näiteks pisikese akna alumisel äärel - see kõik oli kuidagi õige. Vanglanõud ning ka need mõned trellid ühes ääres. Ja muidugi juba mainitud videokunstnik! Selles suhtes oli ka lavastajakätt tugevalt näha ning need seaded, kuidas valvur oli pidevalt justkui minekul või siis vastpidi otsis vangi lähedust, need kõik tundusid sellises väikeses ruumis ning intiimselt laval, loomulikud ja ei häirinud üldse silma. Ütlen seda sellepärast, et tihti mõjuvad just sellised asjad sunnitud ning punnitatud. See lavastus liikus just hea tempo ning hea voolavusega.

Suure "armastuse" austajana...ja armastuslugu see ju ka (peamiselt) minu jaoks oli...ma nii väga oleksin tahtnud, et see tükk oleks "saanud" kuidagi teisi lõppeda. Kuid just selline lahendus ehk oligi ainuvõimalik (tegelikult "kartsin", et see on hoopis "ingel, ingel vii mind taeva, kui ei vii, lähen ise")...aga jah...nende enda sisemiste emotsioonide loomise pärast oleks nii väga unistanud, et see kuidagi muinasjutulisem oleks saanud või võinud olla. Aga elu kahjuks pole "muinasjutt", vähemalt mitte "töölisklassil" :) :(


Hinnang: 5- (Sellel etendusel jäi minu jaoks puhtast 5 st puudu natuke rohkemast sügavusest ning enamate mõtete äratamisest. Ja vist mingis mõttes ka emotsioonide tekitamises, kuigi laval põlesid tunded kohati isegi väga heleda leegiga. Katariina Lauk puterdas ka hirmus palju tekstiga, muidugi nad on ju seda alles mõned korrad mänginud ning tema tekst on tihti väga kiire ja väga tugeva emotsiooniga vaja edastada ning tihti ka pool karjudes...see ehk teeb sellise "loomulikult sõnadega koperdamise" raskemaks ka...kõik "imelik" paistab eredalt välja. Aga tervet rolli see muidugi riku. Mõnus oli tegelikult just neid kahte näitlejat laval vaadata ja koos. Neil oli nagu midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna. Marko vaatas vahepeal Katariina mängimist nii, et ma hakkasin mõtlema, et kas ta teeb seda tegelase jälgimise pärast või imetleb ta tolle mängu :) Igatahes sellisel väiksel laval hästi lähedalt vaadates, tekib küll otsapidi ise loos osalemise tunne...nagu "kärbes seinal"..."vanglaseinal". See tükk meeldis mulle väga ning soovitan seda julgelt kõigil vaatama minna, kuigi traditsioonilst komöödia-Kivirähki sealt otsida ei tasu. Head näitlejatööd, huvitav lavastus ja sisu.)


Tekst etenduse kodulehelt:
INGEL, INGEL, VII MIND TAEVA...
Näidend seitsmes osas, ühe vaheajaga.
Autor: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Videokunstnik: Taavi Varm
Osades: Katariina Lauk ja Marko Matvere
"Ingel, ingel, vii mind taeva, panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha...
"Üks 20-aastane neiu mõistetakse eluks ajaks vangi. Aastate pärast antakse talle amnestia ning ta pääseb tagasi vabadusse. Neliteist aastat on möödunud – ja just nendest aastatest kõnelebki näidend, tegelasteks noor naine ja tema vangivalvur.
Selline imelik lugu armastusest ja raasukesest õnnest.
Kas kõrgete ideaalide nimel tasub ohverdada omaenda väikene õnn?
Peeter: Sina ise – kas sina oled siis õnnelik?
Maria: Jaa.
Peeter: Ja sa ei kahetse kunagi, et neliteist aastat sinu elust on jäägitult kadunud? Kõige ilusamad aastad.
Maria: Muidugi kahetsen! Ja ma maksan selle eest kätte! Ja kui ma olen kätte maksnud, siis olengi ma õnnelik!

Etendus kahes vaatuses kestab 2 tundi ja 20 minutit.
Sihtrühm: täiskasvanud.
Esietendus: 3. veebruar 2009

Etenduse treiler:

---
Lisamärkused: Etenduse kodulehelt võib leida palju ning väga häid Siim Vahuri tehtud fotosid! Ka siinsed fotod pärinevad sealt, tema pildistatud kogust. Samuti on seal viited mõnedele ajaleheartiklitele, teiste hulgas ka intervjuudele.
Ma pole veel lugenud ise, kuid nüüd hakkan kohe lugema, mida teised blogides sellest tükist kirjutavad...
Yksainus kirjutab ka oma blogis.

Sildid:

esmaspäev, veebruar 23, 2009

Top dogs - Rakvere teater


Urs Widmeri kirjutatud, Saksamaal ning tegelikult mitmes maailma paigas menutükiks osutunud "Top dogs", on Rakvere teatris lavale toonud lavastaja Kati Kivitar. Lavastus kurameerib performance-liku kunstiga ning natuke on isegi interaktiivsust. Nimelt Radisson SAS hotellis, kus mina seda tükki nägin, etendati seda ühes tavalises konverentsisaalis. Ja tegemist olekski justkui olnud koolitusega "Kuidas valutult vallandada" ...õigemini oli tegemist justkui mingi firmaga, kuhu ettevõtted, kes oma töötajaid vallandasid, saatsid (kulud ära tasudes) oma vallandatud töötajad, et nood sellest šokist üle saaksid.

Tiina Mälbergi tegelane oli justkui see projekti juhtfiguur ning kutsus ka rahva saali ja korraldas seda nö."etenduse töötute klubi". Kavaleheks üpris ehtne "koolituse" või "konveretsi" materjalimapp (selle vahel oli lisaks traditsionaalsele etenduse infole ja näiteks näitekirjaniku taustale, ka koopiad a la "hea juhi omadustest" ning "rahuloluankeet". Päris nutikas ja sobilik lahend kavale.

Tükk ise jutustaski kuuest tegelasest, kes on koondatud või vallandatud ning nüüd osalevad sellises "ellu tagasi koolitusel" või on see pigem selline "psühhoteraapia rühmitus"? Tegelased jutustavad oma lugusid, miks ja kuidas nad on tööst ilma on jäänud ning mängivad rollimänge, et enda jaoks lahti mõtestada "miks tegelikult nii on läinud".

Ringis, just nimelt psühhoteraapia rühma moodi teineteistele paljastades oma lugusid. Või siis videokaamerasse oma lugu rääkides (on ju videokoolitus samuti üks tuntud koolituse vorme). Ning need sellised steenid vaheldusid pidevalt lõigatud moel, ehk valgus hämardati ning tekitati uus "pildike" ehk stseen. Kujundina ka vahel taustaks mingid joogaliikumised (kas ehk seotud lavastaja tantsutaustaga?), mis iseenesest on ehk siis üks neid hüvesid, mida see klubi oma liikmetele pakub.

Lugu seega päris raskest teemast - vallandamisest, kuid sellest on üle käidud mingi iroonia, ehk ka irvituse ja (minu jaoks) kergelt punnitatud ning kohatu isegi sobimatu huumoriga.

Viga kindlasti polnud näitlejates, ega ka lavastajas, ega milleski tehnilises. Minu meelest see tükk lihtsalt ei sobi praegusesse aega. Esiteks pärast pikka tööpäeva (paljude puhul ka ju kontoris istumist), ei viitsi enam vaadata sellist töötemaatilist ja iseenesest ängistavat või masendavat töötute otsimist välja oma olukorrast (oleks siis pakutud mingeid huvitavaid või uusi lahendeid, aga seda ma sealt küll välja ei lugenud). Teiseks praegusel ajal räägitakse koondamistest ja vallandamisest täiesti piisavalt ning sellist kahemõttelist "koolitust" lihtsalt mina küll ei jaksanud kuulata. Kolmandaks see teema on minu meelest hetkel täiesti sobimatu ironiseerimiseks. Ajal mil iga päev teatatakse suurtest koondamistest ja majanduse negatiivsest seisust. Tekkis küsimus, et kes seda tükki peaks nautima? Kas need kellel on veel tööd ja elavad hirmudes, mida etendus peegeldas või need kellel tööd pole ja kelle raske olukorra üle tehakse (palagan või pila on ehk vale sõna, aga) mingit ma-ei teagi-milleks seda nimetada...

Kusjuures näitlejate tööd olid head ja väga head. Eriti silmatorkavalt hästi vedas kogu tegevust ülienergilise koolitusjuhi rollis Tiina Mälberg. Silmad suured, alati positiivsusega eeskuju näidates. Ta võiks kunagi täiesti koolitajana tööd teha :) Ülle Lichtfeldt "naisena, kes peab ka mehe eest väljas olema". Mõjus mõnusalt sellise meheliku naise tooni ja hoiakuga. Tarvo Sõmer on nii hea lavalise sarmi ning olekuga. Ilmselt tema kõik rollid on vähem või rohkem minu meelt mööda. Selline "isemoodi" kuju, nagu nad seal ju tegelikult kõik. Kõige parema stseeni pakub üllatavalt aga hoopis Peeter Rästas. Mehena, kes läbi rollimängu mõtestab lahti, miks ta selline luuser on? See oli ehk kogu etenduse ainus stseen, millel oli mingi teine tasand või sügavam dimensioon ja millel oli nagu sisuline mõju minusugusele tööpäevast väsinud teatrikülastajale. Kuigi ka Velvo Väli ja Erni Kask olid oma rollides täiesti normaalsed, siis ikkagi ei murdnud nad selle loo sobimatuid faktoreid huvitavaks või lähedasemaks. Ning ma olen veendunud, et see viga on lihtsalt materjalis, mida nad esitasid.

Mainimata ei saa jätta väga head kunstniku-lahendust valgete tumbade ja valge vaibaga (sellist asja võib üles seada vist üsna lihtsalt kuhu iganes) ja lisaks hea ning huvitav valgustuse teostus. Pintsak-lipslaste kostüümid...ja naiste puhul oli rõhku pandud ka juustele, mis kindlasti mängisid nendele tegelaste kujundamisele kaasa.

Hinnang: 2- (See tükk ei pakkunud mingit mõtlemisainet ei minule, ega K-le. Lihtsalt sagisid seal ja kuidagi mõttetu tundus see kõik. Mul tuli selline uni selle hüpnotiseeriva muusika kaasabil ja need lood ka ei hoidnud pinget üleval -peale eelmainitud Peeter Rästas-e rollimängu. Kuna konverentsisaali seinal oli kell, siis mingil hetkel hakkasin tihedamalt seda jälgima kui mängu ennast...sest kohe alguses lubati 1 tunni ja 40 minuti pikkust koolitust...firmalt NCC-New chance company...kui ma õieti mäletan. Kui seal vaheaeg oleks olnud, siis ilmselt oleksime poole pealt jalga lasknud. Ja ega lõpus ka "asja ei saanud". Ja ometi oli põnev uus mängukoht...ja sellele tükile ju tegelikult ka sobiv...aga jah, suurim viga oli see, et see kõik sisu tundus kuidagi tobe ja sobimatu.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Urs Widmer
TOP DOGS
Tee uuele edule
Lavastaja Kati Kivitar
Kunstnik Britt Urbla Keller
Tõlkija Mati Sirkel
Stsenarist Peep Pedmanson
Muusikaline kujundaja Peeter Rästas
Valguskujundaja Eve Teras
Osades: Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg, Erni Kask, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer ja Velvo Väli.
Teinekord on töö vahendist eesmärgi kohale asunud ning selle heaks on ohverdatud nii vaba aeg, tervis kui perekondlik õnn. Kuidas saada uuesti oma elu peremeheks?

Just selle küsimusega tegeleb reaalsetel intervjuudel põhinev "Top Dogs", kus äratundmisrõõmu pakuvad kuus siirast ja sümpaatset valgekraed. Äpardused juhitöös ning eraelus on toonud nad osalema omapärases koolitus-ümberõppe programmis. Karmi kooriku alt ilmuvad nähtavale kummalised ja koomilised kaasatundmist äratavad inimesed.

"... ja kõik on vabad ja võrdsed ja õnnelikud. Sest alati oleks võinud minna veel halvemini! Aga läheb hästi! Jõed on kalu täis, kalad on marja täis. Puud heidavad saega meest nähes vabatahtlikult pikali, õunad hüppavad ise aedniku korvi ja kalad ronivad kalurile paati."
Copyright © Verlag der Autoren, Frankfurt am Main

Esietendus 20. septembril 2008

Etenduse treiler:

---
Isiklik märkus:
Nii suur kontrast eilse Draamateatris nähtud Sügissonaadiga, kus oli nii palju teemasid, mis kõnetasid ja mille üle me arutasime K-ga veel tänagi linnast koju sõites (ehk pärast seda "Top dogs" etenduse nägemist!). "Top dogs"-i kohta ei olnud midagi arutada või millegi üle analüüsida. Täiesti tühi tükk minu (meie) jaoks.
Olen tähele pannud, et mulle tihti ei meeldi Mati Sirkel-i tõlgitud asjad ja ma ei mõtle tõlkekvaliteeti, vaid just "materjali", nagu näiteks "Kasvandik Törlessi hingeheitlused", "Berliin, Alexaderplatz"...kuigi on ka erandeid - näiteks "Loomade farm" meeldis...

Sildid:

Oscarivõitjad - Live blogimine

(Elutöö Oscar: Jerry Lewis)

Parim naiskõrvalosa - Penelope Cruz (Vicky Cristina Barcelona)
Mida ma ütlesin :)

Parim originaalstsenaarium - Dustin Lance Black (Milk)
Suur eelsoosik võitis. Ma arvasin küll, et Wall-e armastus on ameeriklastel tugevam...aga Milk oli mu teine variant.

Parim mugandatud stsenaarium - Simon Beaufoy (Slumdog millionaire)
Mida ma ütlesin :)


Parim multifilm - Wall-E
Mida ma ütlesin :)

Parim lühimultifilm - La Maison en Petits Cubes
Jälle mu "varu variant" võitis...ma olin veendunud, et Presto korjab võidu...

Parim kunstnik (art direction) - Donald Graham Burt, Victor J. Zolfo (Benjamin Button)
Mida ma ütlesin :)

Parim kostüümikunstnik - Michael O'Connor (The Duchess)
Mida ma ütlesin :)

Parim make-up - Benjamin Button
Mida ma ütlesin :)

Parim operaator (cinematography) - Anthony Dod Mantle (Slumdog millionaire)
Mida ma ütlesin :)

Parim lühimängufilm - Toyland (Spielzeugland)
Mida ma ütlesin :)

Parim meeskõrvalosa - Heath Ledger (Dark knight)
Mida ma ütlesin :)

Parim dokumentaalfilm - Man on wire
Mida ma ütlesin :)

Parim lühidokumentaal - Smile Pinki
Sellega panin mööda, aga ega ma ühtki neist lühidokkidest tänavu näinud ka polnud. Iseenesest arvasingi, et see kategooria on "anybody's game".

Parimad eriefektid - Benjamin Button
Mida ma ütlesin :)

Parim helimontaaž - Dark knight
See oli mu "teine variant"...tegelikult olen ma õnnelik mistahes Oscari üle, mida see üks aegade parimaid action-filme endale saab!

Parim heli(miximine) - Slumdog millionaire
Mida ma ütlesin :)

Parim montaaž - Slumdog millionaire
Mida ma ütlesin :)

Parim originaalmuusika - A.R.Rahman (Slumdog millionaire)
Mida ma ütlesin :)

Parim originaallaul - A.R.Rahman/ Gulzar "Jai ho" (Slumdog millionaire)
Mida ma ütlesin :)

Parim mitte-ingliskeelne film - Okuribito (Departures) Jaapan
Õhtu esimene tõeline üllataja! Huvitav mitu "selgeltnägijat" oskasid Jaapani filmile võitu ennustada?

Parim režissör - Danny Boyle (Slumdog millionaire)
Mida ma ütlesin :)

Parim naispeaosa näitleja - Kate Winslet (The reader)
Mida ma ütlesin :)

Parim meespeaosa näitleja - Sean Penn (Milk)
Milline pettumus!!! Selle oleks pidanud võitma Mickey...Sean oli küll alternatiiv, aga ikkagi...

Parim film - Slumdog millionaire

Mida ma ütlesin :)

Kokkuvõttes siis 18 õieti 24-st...ainult 1 tõeline üllatusvõit (võõrkeelse filmi oscar)...ei mäletagi lähiajaloost nii kindlate eelsoosikutega Oscarite jagamist. Kõige vihasemaks teeb Sean Penn-i võit, sest see Oscar kuulus tegelikult Mickey-le :(((.
Nüüd ruttu tuttu paariks tunniks :)

Sildid:

pühapäev, veebruar 22, 2009

Sügissonaat - Draamateater


Priit Pedajas -e Draamateatris eelmisel aastal lavastatud Sügissonaat on Ingmar Bergmani üks kuulsamaid tekste. Tegemist on harukordselt tugeva "täiskasvanute draamaga". Usun, et selle vaatamiseks ning erinevate misanstseenide, erinevate tasandite ja sügavate mõtete mõistmiseks peab olema jõudnud teatud ikka. Lisaks, et see täies mahus kohale jõuaks, peaks ise olema lapsevanem või siis muidu nii lähedases sarnases olukorras olnud lapsena (vanemana sellises olukorras olles, ilmselt ei saaks seda kõike ikkagi aru). Muidugi need pole eeldused, et tabada neid kurbi noote sellest ema ja tütre mängitavast sonaadist, pigem annab kätte võtmed selle lahtimõtestamiseks ning oma eluga seostamiseks.

Bergmani kirjutatud filme ja näidendeid tasub alati vaadata, isegi neid, mis pole õnnestunud, sest neis on alati iva sees. Vähemalt nii palju kui mina neid näinud olen. Tuttavaks sain tema loominguga kunagi lapsepõlves, kui Soome tv näitas Fanny ja Alexander -i telesarja versiooni. Edasi olen igal võimalusel tema filme vaadanud ja raamatuid lugenud. Samuti filmi Sügissonaat, Inrid Bergami ning Liv Ullmaniga olen kunagi u.20 aastaselt näinud, ehk oma 15 aastat tagasi. Kuid sellel ajal ma sellest aru ei saanud...see mõjus mulle isegi häirivalt. Teatris oli see minu teada alles kolmas kohtumine tema kirjutatud tükkidega. Võiks isegi öelda, et Eestis on kahjuks võrdlemisi vähe teda ka lavastatud, esimese hooga meenuvadki ainult need nähtud 3 (Sügissonaadi lisaks) - "Stseenid ühest abielust" ning "Lärmab ja veiderdab" - esimene õnnestunud, teine mitte väga (võibolla on lavastusi veel, ma lihtsalt pole neist teadlik).

Ja oi milliseks elamuseks see "Sügissonaat" kujunes. Täiesti võrdväärsesse kõrgusesse nagu kunagine "Stseenid...", mida samuti kõrgelt hindan (Kersti Kreismann-i ja Martin Veinmanniga peaosades). Leidsin nii palju sidemeid oma enda eluga ning probleemidega, millega nii mina kui usun, et paljud pereinimesed põrkuvad kokku. Katsun need mõtted, mis tugevamini mõjusid ning sügavale mõttekoridoridesse tiirlema jäid siin ka hiljem lahti mõtestada. Kogu see tekst mõjus mingis mõttes nii teraapiana kui ka silmi avavana kui ka ausalt üles tunnistades hingepiina valmistavana või südametunnistusele koputavana. Selliseid emotsioone suudavad äratada ainult väga head tükid ja seda see Sügissonaat ka kahtlemata oli.

Kõigepealt pean mainima, et see lavastus ise oli üpris traditsionaalne teater (Stanislavki), erilist "lavastajakätt" näha ei olnudki. Samas ühtki traagelniiti, ega ebakõla samuti polnud, ehk lavaleseade oli selles mõttes filigraanne. Ja minul isiklikult ei ole selle vastu midagi. Just eriti selliste tugevate tekstidega tükkide puhul, kus tõesti lihtsalt tekstile võib ka kogu tükk toetuda. Kuid seda lavastust, lisaks "tekstiteatrile" võiks nimetada ka "näitlejateatriks", sest kahe peategelase rollidesse sisseelamist ning eriti Ülle Kaljuste nüansirikkust võib vaid ülistada. Kaljuste tundub üldse olevat oma elu parimas lavavormis. Alles eelmisel aastal nähtud "Pikk päevatee kaob öösse" oli samuti tema suur triumf. Kuid tegelikult kui hakata mõtlema, siis tema kõrgvormi on kestnud juba aastakümneid (viitaksin siinkohal kasvõi eile videolt vaadatud Vanalinnastuudio lavastusele Füüsikud, kus Kaljustel oli vaid pisike roll armujanus hullumaja-õena, kuid ta tegi selle samasuguse pühendumusega nagu need viimase aja suurrollidki)! Kõik need sisemonoloogid mõjusid nii ehtsalt (seda ka Maria Avdjuško ja Raimo Passi puhul) ning ei tekkinud hetkeksi kummalist tunnet, et "nii ju inimesed omaette ei räägi". Stseenis, kus ta oma tütre Evaga on viimase poja haual ning Kaljuste ei ütle seal ühtki sõna, mängib ainult ilmete ja hetketi ka ainult silmadega, seda on ikka väga võimas vaadata, tunda ja kogeda. Või kui ta arutleb endamisi auto ostmist tütrele ja tema mehele ning kuidas see tonaalsus muutub, kui ta ringiga jõuab ikka selleni, et ta selle auto hoopis endale ostab...see on tunnistus näitlejameisterlikkusest. Paratamatult, teades tema mehe ametit, vilksab peast läbi küsimus, et kas ta on ka midagi oma rolli sellest maailmast otseselt kaasanud? Igal juhul olid kõik tema rolli hetked absoluutselt läbitunnetatud ning ehedad. Kaljuste elas igas stseenis just seda elu, mida Bergman oli ette kirjutanud...koos pianistidele iseloomuliku seljavaluga, hoolitsetud oleku ning paratamatu (ja laste suhtes karmi) egoismiga. See kõik oleks justkui tulnud tal liiga lihtsalt, liiga ehedalt. Sellepärast ka jääb vaataja uskuma seda kõike ning isegi võibolla üritab leida koos temaga mingitki "kergemat karistust", kuigi ta seda väärt ei ole, aga ta saab seda endale "ise võtta" lihtsalt silmad kinni pigistades ning "jalga lastes".


Maria Avdjuško rollid pole minu maitse järgi õieti kunagi olnud. Võibolla ma olen ka liiga eelarvamuslik, ehk juba kavast tema nime lugedes valmis, et "sealt küll midagi head ei tule"...aga see eelarvamus on tavaliselt ka ennast õigustanud. Tegelikult olin juba üldse kaotanud lootuse, et ma temalt paremat laval võiks oodata kui seda, et ta ainult kogu tükki oma "haige haldja"-stiilis rollidega, "kes oma kätega midagi peale ei oska hakata" - ära ei rikuks. "Sügissonaat" on aga üllataval kombel hoopis andnud talle tema suurima õnnestumise, nii palju kui ma teda laval näinud olen (ja ma olen teda palju näinud...liiga palju:)), pole ta üheski rollis olnud nii hea! See kuidas ta teise vaatuse algusest peale kuidagi rohkem ja rohkem ennast üles kütab. Seda on eriti lava lähedalt väga hea vaadata. Ta elab kõike seda kurja läbi, mida ema talle teinud on või teda üle elama on pannud. Lisaks kuidagi oma vanuste ja olekutega olid ka nad kahekesi väga usutavad ja ehtsad. Maria hoolitsev olemus ning tema tujude hüppamised üles-alla, jäädes ikkagi südamlikuks, need kõik nüansid ehitasid üles väga tugeva rolli.

Kuid rääkida nendest mõtetest, mis see lugu ja tekst minus tekitasid, siis kõigepealt peaks ehk alustama sellest, millest ma mingil põhjusel tihti just viimasel ajal olen vestelnud ja arutanud, ehk "Kes on täiskasvanu?" Ja kui palju on täiskasvanul ning millises mõttes või millisel tasandil vahet lapsega? Etenduses Raimo Pass, kes mängib Eva, ehk Maria Avdjuško abikaasat, esitab oma nägemuse: "Täiskasvanud inimene on see, kes küll unistab ja loodab, aga enam ei igatse." Sellega ma küll nõustuda ei saa. Sest mis vahe on unistamisel ja igatsemisel? Vanad inimesedki ju igatsevad oma kadunud abikaasade järele näiteks, ega nad sellepärast ikka lapsed ole... kas see oli nüüd tõlkeviperus või näitlejaviperus või Bergman tõesti ise nii mööda pani, see jääbki mulle müsteeriumiks (kuigi ehk saab lugedes Bergmani tõe teada). Küll aga oleme K-ga arutanud, et "täiskasvanud inimene on see, kes on teadlik või pigem kes usub oma surelikkusesse" (K on täiskasvanud ja mine mitte). Kindlasti on neid kriteeriumeid veel (nagu vastutustunne jne), aga üks mõte on seegi.

Teine mõte ja ehk kõige olulisem on see, et mida me teeme oma lastega. Kuidas see kõik neile mõjub, mida me ütleme, ise teeme või neilt nõuame? Igatahes võin nii palju üles tunnistada, et pärast teatrit sõitsin poodi ja ostsin oma lastele "midagi head"...südametunnistusepiinad läksid tööle (hmm...see tähendab mul on südametunnistus :) aga samas ka seda, et see päris puhas ei ole). Aga tõsiselt rääkides, siis see teise vaatuse stseen, kus tütar oma südamelt kõik emale välja valab...ja siis kui ema palub teda, et too lööks või karjuks või puudutaks teda...aga tütar seisab vaikselt eemal...see on ju palju valusam emale...see kui ta tütar ei vasta talle. See on nii lühike aeg, mis meile antakse, kui lastel on meid vaja. Seda tuleb hoida, anda endast kõik võimalik ja eelkõige olla olemas lapse jaoks, tema pärast, mitte enda pärast ja omadel tingimustel...sest laps armastab tingimusteta. Kuid samas lapse armastust, austust ja hoolivust vanema suhtes...seda ei saa võtta kui iseenesest mõistetavust vaid see tuleb ka lapsevanemal välja teenida.

Kui palju on ikkagi lapsevanemal õigus oma lapsele "oma tahtmiseid" peale suruda? Muidugi näidendi ema on läinud markantsete liialdusteni (sekkudes näiteks tütre suhetesse ja lapse saamisse), aga tegelikult ka väiksemad asjad, nagu "kasvata pikad juused" või vastupidi "mine juuksurisse"; "kanna seelikut mitte pükse"; "ära söö nii palju"; "tee nii või käitu naa" jne jne. Me tegelikult ei teagi kui palju lastele sellest hinge läheb, kui palju nad oma südames elus kaasas kannavad selliseid "käskusid ja keelde" ja kui palju me oma oleku ja suhtumistega mõjutame nende kujunemist ning seeläbi kogu nende elu!

Etenduses oli väga tugevalt esindatud ka armastusteemad, armastus oma vanema, oma lapse või mehe/naise ning ka pere vastu. Mind millegipärast alati šokeerib, kui selgub, et keegi elab teise inimesega koos, aga ei armasta teda. Ühelt küljelt ma mõistan seda, kuid ma ei usu, et minus oleks sellist tugevust või tahet, et sellise kooselu peale oma elu "raisata". Samas muidugi laste pärast või ka mõnedel muudel mõjuvatel põhjustel kujutan siiski ette, et sellest võib siiski aru saada.

Inimesed oma põhiolemuselt ei muutu - ema läks ikka jälle minema jättes lõpuni suhterägastiku lahendamata. Põgenes, nagu ikka, kui raske olukord tekkis. Tütar kutsus ikka teda külla ja ikka alandlikult tundis, et ta on nagu kohustatud oma ema armastama. Või talle andestama...tema tujudele alluma, tema varjus elama...ainult et "ema armastaks" või "et ta oleks olemas"...nagu kiisupoeg, kes on liiga vara oma ema juurest ära võetud...imeb pereliikmete riideid ka veel täiskasvanud eas....sama tundub üle kanduvat ka inimestele...nagu näiteks Eva, kes pidi täiskasvanuks kasvama väga varakult (ema polnud ju täiskasvanuks saanudki. Väga tabavalt oli teksti küll teistel teemadel toodud liblikas akna taga...just selline liblikas oligi ema Charlotte).

Kuidas suhtuda oma lapse surma? Ma usun, et ma oleksin sarnane Maria Avdjuško Evaga, ehk elaksin edasi üritades elada nii, et mu laps on ikka minuga "vaimusilmas". Ma usun, et minu jaoks oleks nii lihtsam, kui lõigata kogu mõtlemine ning üritada julmalt "edasi minna". See on nii hirmus mõte ning sellist asja ei olegi vaja, ega ehk ka võimalik mõelda. Küll aga end sundides mõtisklema ka sellistel kurbadel teemadel, saab eriti palju ja sügavalt enda sisemuses sorida.

Siia nende "mõtete noppimised" lõpetangi, et mu tekst ei muutuks väsitavaks ning heietavaks. Kuid tegelikult oli neid mõtteid läbimõtlemiseks või K-ga arutlemiseks veel kuhjaga - egoism, hingesaladuste esitamine, süüdistamine, vastutus, õiguse nõudmine, läheduse nõudmine, viisakusest valetamine, austusest armastamine, suhted vanemate-laste ja meeste-naiste vahel, mis on kodu, kas koduta inimene võib tunda koduigatsust, millised ootused on meil lähikondsetele, kas anne on nuhtlus, mis on anne, kas hinnata rohkem näiteks klavimängus hingelisust või osavust jne jne.

Hinnang: 5- (Kriitikute ühtset kiidukoori, et Draamateatri tase on järsku kõvasti tõusnud, seda peab tõesti uskuma hakkama, kuigi väikese saali tükid on mulle tihti meelt mööda olnud! Sellised kammerlikud - mõne üksiku näitleja tükid, mis baseeruvadki tekstil ja näitlejatel ongi ehk minu pärusmaa - väike viide eelmisel aastal nähtud "Kogutud teosed" tükile Vanemuise Sadamateatris. Aga sellest tükist oli nii palju mõtlemisainet nii vaatamishetkel kui ka praegu ning usun, et tulevastel päevadel, võibolla isegi nädalatel! Ja Kaljuste viib ilmselt jälle Teatriliidu aastapreemia koju, nii selle kui "Pikk päevatee..." eest. See on lihtsalt nii võimas kui hea ta on! Nii võimas, et tillukeses Eestis leidub selliseid maailmaklassi näitlejaid, nagu tema! Kuid muidugi see teksti sügavus ja just praegusel hetkel mitmete tasandite puudutamine minu elu ning mõttemaailmaga, see tõstabki selle tüki taseme nii kõrgeks. Vaataks meelsasti veel üks kord!)

---
Tekst etenduse kodulehelt:
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi.
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Reet Aus (külalisena)
Tõlkija Ülev Aaloe
Osades Ülle Kaljuste, Maria Avdjushko, Ain Lutsepp(minu versioonis mängis Raimo Pass), Britta Vahur

„Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.
Esietendus 8. veebruaril 2008 väikses saalis

---
Isiklikud märkused:
Pille-Riin oli jälle ema tööjuures :) Saal oli täis ning garderoobis inimesed sahistasid, et tükk oli sügav ja hea...ehk tundus ka teistele korda minevat!

Sildid:

Oscarite ennustus


Täna öösel jagatakse Oscareid! Ameerikaliku Filmimaailma parimatele antakse jälle kuldmehikesed kätte ning sellega tehakse jälle killuke ajalugu. Kirjutatakse ju need nimed ajalukku ja minusugused fanaatikud pööravad neile tähelepanu ka 100 aasta pärast...siinkohal on paslik mainida, et hetkeseisuga on mul nägemata 1475 üldse kunagi Oscarile kandideerinud filmi (ma ainult ei arvesta lühifilmide kandidaate).
Täna öösel tahaks ma tagasi Rootsis olla, sest siin Eestis ei näita ükski Viasati kanalitest seda gaalat. See on nüüd küll umbes üle 10 aasta esimest korda, kui ma seda "otse vaadata ei saa". Aga ma vaatan E! channel -it seal jälgitakse, mis on toimumas ning nende "punase vaiba" ülekanne on nagunii väärt vaatamist.

Ma arvan, et ühel poolt köidab mind see sportlik moment selle asja juures. Ehk kes võidab? Teiseks muidugi ennustamisvõimete osavus. Ehk kui palju minu arvamus kokku läheb Filmiakadeemia arvamusega ning samas kui hästi ma ameeriklaste arvamust suudan "ära arvata". Ja kolmandaks...enamvähem aasta kõik olulised ingliskeelse maailma filmid kandideerivad ühes või teises kategoorias. Ja minule meeldib olla kursis nende lugudega.

Tänavune Oscari-aasta tundub kuidagi harukordselt ülekohtune. Kandidaadid on kuidagi nihkes. Ok, ma saan ju aru, et pisikestel ja väheste kampaaniarahadega filmidel on praktiliselt võimatu sinna stuudiofilmide vahele kiiluda, kuid tänavu ka "head rahafilmid" ei saanud vääritud austust. Parima filmi kategoorias on minu meelest eriliselt "tobe" valik (ma ei mõista Rentslimiljonäri, Benjamin Buttoni ja Milk-i eufooriat...minu jaoks olid need kõik üsna keskpärased). Ma vahetaksin iga kell kõik viis parima filmi kandidaati välja paremate filmide vastu. Näiteks Wrestler, Dark knight, Vicky Cristina Barcelona, In Bruges ja Happy-go-lucky on minu meelest mistahes tänastest kandidaatidest paremad. Hinge riivas ka pahasti see, et Kate Winsleti kahest rollist on pääsenud kandideerima minu meelest just see nõksu võrra nõrgem. Mina oleks ka Kristin Scott Thomas-e 5 parima sekka pannud. Võibolla ka muid muudatusi teinud näitlejakandidaatide seas. Eriti meestest on minu meelest täiest ülekohtune, et Brad Pitt oma "meigiga näitlemise" eest on kandidaatide seas. Ja Bruce Springteen oleks olnud väärt oma teist Oscarit lauluga samanimelisest filmist, aga teda pole isegi kandideerijate seas.

Aga siin on minu ennustuste tabel:

Parim Film:
Kandidaadid: The Curious Case of Benjamin Button; Frost/Nixon; Milk; The Reader; Slumdog Millionaire
Ennustus: Slumdog
Minu meelest parim: Reader
Reader oli tegelikult pettumus võrreldes raamatuga...võibolla neile, kes raamatut pole lugenud mõjub see tugevamalt, ei tea...

Parim Režissör:
Kandidaadid: Boyle-Slumdog Millionaire; Daldry-The Reader; Fincher-Benjamin Button; Howard-Frost/ Nixon; Van Sant-Milk
Ennustus: Boyle
Minu meelest parim: Boyle
Ok, Boyle on Oscarit väärt...aga mitte selle filmiga..kõik viis on Oscarit väärt, aga mitte nende filmidega! Tegelikult vinged kandidaadid ju kõik...aga mitte nende filmidega.

Parim Meespeaosa näitleja:
Kandidaadid: Jenkins-The Visitor; Langella-Frost/Nixon; Penn-Milk; Pitt-Benjamin Button; Rourke-The Wrestler
Ennustus: Rourke (Siin võib ka Penn võidu võtta)
Minu meeles parim: Rourke
Huvitav võitlus Rourke-i ja Penn-i vahel. Kuigi ma arvan, et kandidaatide hääletamise ja võitjate hääletamise vahel oli veel aega ning rohkem akadeemialiikmeid jõudis Wrestleri ära näha, enne võitja hääletamist ning seega "õige mees võidab".

Parim Naispeaosa näitleja:
Kandidaadid: Hathaway-Rachel Getting Married; Jolie-Changeling; Leo-Frozen River; Streep-Doubt; Winslet-The Reader
Ennustus: Winslet
Minu meelest parim: Streep
Seda kategooriat on tänavu kõige raskem ennustada. Nii Winslet kui ka Streep on Oscarit väärt. Mu teooria Winsleti ennustamiseks ning mitte minu meelest parema rolli teinud Streep-i kasuks on see, et paljud akadeemia liikmed hindavad kindlasti ka Winslet-i Revolutionary road filmi tugevat rolli ja sellepärast kaaluvad tema hääled üle...ja kuigi ma "armastan" Kate-i, hoian ma seekords südames pöialt Streep-ile.

Parim Meeskõrvalosa näitleja:
Kandidaadid: Brolin-Milk; Downey Jr-Tropic Thunder; Hoffman-Doubt; Ledger-The Dark Knight; Shannon-Revolutionary Road
Ennustus: Ledger
Minu meelest parim: Ledger (kuigi mulle väga meeldis ka Hoffman)
Siin pole vist küsimustki...Ledger-i Jokker oli lihtsalt vapustav! Olen tõsiselt Akadeemias pettunud, kui nad seda ei hinda!

Parim Naiskõrvalosa näitleja:
Kandidaadid: Adams-Doubt; Cruz-Vicky Cristina Barcelona; Davis-Doubt; Henson-Curious Case of Benjamin Button; Tomei-The Wrestler
Ennustus: Cruz (kuigi üks mustadest naistest - Davis või Henson võib ka siin üllatada)
Minu meelest parim: Cruz
Selles kategoorias on Akadeemia alati üritanud üllatada. Sest vabalt võib kujukese juba teistkordselt koju viia ka Marisa Tomei või üks fantastilise rolli teinud mustadest naistest. Nii Davis-e "ärahirmutadud ema", kui Henson-i "kasulapse kasvatada võtnud ema" on tegelikult kujukest väärt minu meelest. Adams on küll natuke "täide", kuigi ega temagi roll ju kehv polnud.

Parim Originaalstsenaarium:
Kandidaadid: Milk-Black; Frozen River-Hunt; Happy-Go-Lucky-Leigh; In Bruges-McDonagh; WALL•E-Stanton
Ennustus: WALL•E (või siis Milk)
Minu meelest parim: In Bruges ja Happy-Go-Lucky
Kui õiglus võidaks, siis Martin, kui praeguse aja enim auhinnatud dramaturg, peaks kuldmehikese endale saama või siis Mike on rõõmsa ning heatujulise Happygolucky-ga. Aga Ameeriklased suure tõenäosusega saavad siin "võimaluse" Wall-e -le auhinna anda või siis Milk-ile.

Parim Mugandatud stsenaarium:
Kandidaadid: Curious Case of Benjamin Button-Roth; Doubt-Shanley; Frost/Nixon-Morgan; The Reader-Hare; Slumdog Millionaire-Beaufoy
Ennustus: Slumdog
Minu meelest parim: Frost/Nixon
Raske, sest mulle isiklikult ei meeldinud ükski nendest stsenaariumitest. Slumdog-i algmaterjal mulle juba nii eriti ei meeldinud, ehk see raamat. Doubt on muidugi juba teatrimaailmas kõvasti pärjatud. Ja Reader oli raamatuna nii palju parem kui filmina...

Parim Operaator:
Kandidaadid: Changeling-Stern; Benjamin Button-Miranda; The Dark Knight-Pfister; The Reader-Deakins/Menges; Slumdog Millionaire-Mantle
Ennustus: Slumdog (võibolla Benjamin Button)
Minu meelest parim: Slumdog
Deakins võib ka saada mehikese sellepärast, et ta oli ka teiste selle aasta "kõvade" filmide operaator, ehk Revolutionary road ja Doubt!!!

Parim Kunstnik:
Kandidaadid: Changeling-Murakami; Benjamin Button-Burt; The Dark Knight-Crowley; The Duchess-Carlin; Revolutionary Road-Zea
Ennustus: Benjamin Button (võibolla ka Duchess või Dark knight)
Minu meelest parim: Benjamin Button

Parim Kostüümikunstnik:
Kandidaadid: Australia-Martin; The Curious Case of Benjamin Button-West; The Duchess-O'Connor; Milk-Glicker; Revolutionary Road-Wolsky
Ennustus: The Duchess (võibolla ka Benjamin Button)
Minu meelest parim: The Duchess
Kõik on väga head variandid tänavu ning Oscarit väärt. Loodan siiski, et "traditsiooniline kostüümidraama" korjab kulla.

Parim Montaaž:
kandidaadid: The Curious Case of Benjamin Button-Baxter/Wall; The Dark Knight-Smith; Frost/Nixon-Hill/Hill; Milk-Graham/Van Sant; Slumdog Millionaire-Dickens
Ennustus: Slumdog (võibolla ka Benjamin Button või Dark knight)
Minu meelest parim: Dark knight

Parim Mitte-ingliskeelne film:
Kandidaadid: Austria-Revanche; France-The Class; Germany-Der Baader Meinhof Komplex; Israel-Waltz With Bashir; Japan-Departures
Ennustus: The Class (võibolla ka Waltz with Bashir, kuigi multifilmid siin hästi pole skoorinud)
Minu meelest parim: Der Baader Meinhof Komplex
Jaapani film on nägemata, aga selle kohta pole eriti ülistavaid arvustusi, seega ma ei usu selle võimalustesse.

Parim Originaalmuusika:
Kandidaadid: Benjamin Button-Desplat; Defiance-Howard; Milk-Elfman; Slumdog Millionaire-Rahman; WALL-E-Newman
Ennustus: Slumdog (võibolla ka Wall-E)
Minu meelest parim: Slumdog
Miks küll Defiance kandideerib siin...ilus juudilik viiulimuusika, okei, aga minu meelest küll mitte Oscarivääriline...võibolla taheti lihtsalt filmile mingiski kategoorias au anda vms.

Parim Originaallaul:
Kandidaadid: "Jai Ho"-Slumdog Millionaire; "O Saya"-Slumdog Millionaire; "Down to Earth-"WALL-E
Ennustus: "Jai Ho"-Slumdog (võibolla ka Wall-E)
Minu meelest parim: "Jai Ho"-Slumdog
See kategooria on aasta aasta järel minu jaoks müsteerium. Miks sellised laulud ja miks mitte viis?

Parim Heli miximine:
Kandidaadid: Benjamin Button; The Dark Knight; Slumdog Millionaire; WALL-E; Wanted
Ennustus: Slumdog (võibolla ka The Dark Knight, Wall-E või Wanted)
Minu meelest parim: Dark knight

Parim Helimontaaž:
Kandidaadid: The Dark Knight; Iron Man; Slumdog Millionaire; WALL-E; Wanted
Ennustus: Slumdog (võibolla ka The Dark Knight, Wall-E või Wanted)
Minu meelest parim: Dark knight

Parimad Visuaalefektid:
Kandidaadid: Benjamin Button; The Dark Knight; Iron Man
Ennustus: Benjamin Button
Minu meelest parim: Benjamin Button

Parim Make-up:
Kandidaadid: Benjamin Button; The Dark Knight; Hellboy 2
Ennustus: Benjamin Button
Minu meelest parim: Benjamin Button

Parim Multifilm:
Kandidaadid: Bolt; Kung Fu Panda; WALL-E
Ennustus: WALL•E
Minu meelest parim: Kung Fu Panda
Ei olnud ükski neist "eriti hea", nagu mõned aastad tagasi "Imelised" või "Vaimudest viidud".

Parim Lühimultifilm:
Kandidaadid: La Maison en Petits cubes; Lavatory Lovestory; Oktapodi; Presto; This Way Up
Ennustus: Presto (võibolla ka La maison või Oktapodi)
Minu meelest parim: Presto
Ma pole seda prantsuskeelset multikat tervenisti näinud, aga tegelikult olid kõik ülejäänud neli ilusat ja nutikad...This way up pole siiski nii armas kui ülejäänud...oleks imelik, kui see võidaks. Siis nad hindavad küll ainult tehnilist külge ja mitte sisu.

Parim Lühidokumentaalfilm:
Kandidaadid: The Conscience of Nhem En; The Final Inch; Smile Pinki; The Witness From the Balcony of Room 306
Ennustus: The Final Inch (võibolla ka The Conscience of Nhem või mõni teine kandidaatidest)
Minu meelest parim: Ma pole ühtegi neist näinud, aga usun, et lastest...seega The final inch...

Parim Dokumentaalfilm:
Kandidaadid: The Betrayal; Encounters at the End of the World; The Garden; Man on Wire; Trouble The Water
Ennustus: Man on Wire (võibolla ka The Betrayal)
Minu meelest parim: Enbcounters at the end of the World
Ma pole paari neist näinud ja Man on wire polnud minu meelt mööda, aga seda on nii palju kiidetud, et võibolla siis võtab ka võidu...

Parim Lühimängufilm:
Kandidaadid: Auf der Strecke; Manon on the Asphalt; New Boy; The Pig; Toyland
Ennustus: Toyland (võibolla ka New boy või The Pig)
Minu meelest parim: Toyland (natsiteema ja laste arusaamine...)

Sildid:

laupäev, veebruar 21, 2009

Sigma Tau-C705 - Draamateater



Gustav Naan (17.05.1919 Vladivostokis –12.01.1994) oli kosmoloog ja filosoof.
1937–1941 õppis Leningradi ülikoolis füüsikat, 1946 lõpetas ÜKP KK Kõrgema Parteikooli, 1949 lõpetas ÜKP KK Ühiskonnateaduste Akadeemia, 1951–1964 ENSV Teaduste Akadeemia asepresident, 1964-1982 ENSV Teaduste Akadeemia Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi vanemteadur, 1966–1989 Eesti Nõukogude Entsüklopeedia peatoimetaja. Oli 1960-64 EKP KK liige ja 1951-63 ENSV Ülemnõukogu saadikTa on ka kolmeköitelise koguteose «Eesti NSV ajalugu» (1952) üks autoreid ja toimetaja; kirjutanud uurimusi aegruumi topoloogia, lõpmatusest ja sümmeetriast ja avaldanud palju publitsistlikke artikleid. Ta oli stalinist ning "Venamaa eestlane" ja "sealt siia" kolinud.

Gustav Naan on minu jaoks nimi lapsepõlvest. Oli üks eesti keelt rääkiv mees, kes ajas "Vene asja" ning sellepärast nagu seostub ähmaselt mingite negatiivsete emotsioonidega. Aga ega rohkem ma temast eriti midagi ei mäleta kah. Kuid tundub, et minule eelnev sugupõlv ning ka sellest eelnev sugupõlv teavad ja tunnevad meest ning tema tegusid hästi. Seda sai ka kuulda vaheajal, kui kõik need keskealised ja vanemad inimesed meie ümber hakkasid sahistama, et kuidas ta kellelegi mõjus "omal ajal". Ning inimesed olid üllataval kombel üpris positiivselt meelestatud tema suhtes. Argumentideks, et mees oli tark ning tema juttudele oli raske vastu vaielda, sest ta esitas oma teooriaid ning arvamusi veenvalt ja loogiliste seletustega.

Enn Vetemaa, Erki Aule ja Merle Karusoo kolmekesi kirjutatud näidend (tekst muide kandideerib just praegusel hetkel Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali "Näitekirjanduse aastapreemia"-le ja täie õigusega minu meelest!) keskendub küll peamiselt Naani "Eesti iseseisvumise vastasusele". Tema "teaduslikud tööd" ja mitmed utoopilised teooriad on jäetud minimaalseks, kuigi ühtkomateist siiski. Kuid mina seda etendust vaadates leidsin küll hulganisti vastuvaidlemiseks sobivaid teemasid. Muidugi, kes teab, kui ma selle haritud akadeemikuga silmast silma oleksin päris elus seisnud, kas ma ikkagi oleksin suutnud tema väidetele vastu hakata. Mõned inimesed lihtsalt on sellised, kes oskavad oma teooriad niimoodi esitada, et vastuvaidlemiseks ei jää ruumi.

Merle Karusoo on selle etenduse lavastajaks ning koostöös kunstnik Pille Jänes-ega on nad teinud väga huvitavate lahendustega lavastuse. Esiteks see lava ja ülesliikuv taust ning külgekraanid, millele lastakse nii planetaariumlikku "tähtede kogu" (tulenevalt Naan-i väitest, et Eesti on justkui ise planeet Sigma Tau-C705) kui ka dokumentaalfilmimaterjale. Huvitavat hingamist annavad ka kunstniku kostüümilahendid. Piltlikult võib seda näha näiteks ülaloleval pildilt Mari-Liis Lill-e vaadates. Tema mustade sarvaraamisega prillid ja soeng ning miks ka mitte kleit...hiljem eristusid Tiit Sukk-a ning Mait Malmsteni riietusest sellised mõnusad ajastulikud vihjed. Samuti Gustavi lapsepõlvepildid Siberist andsid mingit vajalikku "teist tooni", kuigi sisulises mõttes ma nende vajalikkust niiväga ei täheldanudki.

Näitlejad tegid kõik head ja väga head rollid. Eristusid minu jaoks muidugi peategelast, ehk Gustav Naan-i mänginud Rein Oja. Kes esitas teksti veendumusega ja osavalt dialoogi-tulevahetusel kellele tahes osavaks lavapartneriks. Kuid samas ta ei tee ka rolliga midagi "erilist". Midagi "erilist" teeb ehk ainult Mari-Liis Lill, kelle "austajate" hulka ma otseselt ei kuulu. Kuid selles tükis on ta kui ehtne "noorte autorite klubi liige" või "matemaatikust tudengineiu" või kes iganes ta siis ikkagi lõppude lõpuks oli. Tema madal hääl ning just selline prillidega kiitsakas neiu oli minu jaoks tõesti õnnestunuim nendest rollidest. Mait Malmsteni pole ma juba mõnda aega näinud (umbes aasta) ja tema laval olemine mõjus kuidagi väga hästi. Temas on tema isalikku karismat (Rein Malmsten on üks mu kõigi aegade suuri lemmikuid) ning mida aeg edasi seda isaga sarnasemaks tundub ta muutuvat. Nurgad hõõrduvad maha (need mulle ei meeldigi, sest muudavad näitleja ebaloomulikuks) ning samaga on tekkinud sügavus (see on minu meelest kõige tähtsam näitleja juures). See kuidas ta karjatab tähelepanu saamiseks ning siis mängib kitarriga ja laulab "Arkaadia tee" laulu...selles on midagi hingelisust, inimlikkust ja sooja õrnust. Tiit Sukk küll kordab siin iseennast, aga võibolla pole see roll piisava kaalu või piisava olulisusega tema jaoks, et midagi uut sellesse tuua või endast midagi erilist anda, sest roll on ju sellisenagi piisavalt õnnestunud. Laine Mägi ei meeldi mulle. Kuigi üks väike hetk, siis kui ta oma "õhukesi pannkooke" Gustavile pakub...see on natuke õnnestunud. Aga tema kuju on kuidagi sobimatu sellesse kogu konteksti ja ma ei oska öelda, kas sellel on pistmist tema vanuse, näitlemismaneeri või lihtsalt sellega, et mulle ei meeldinud see roll.

Sisulises mõttes oleksin ma tahtnud Naanile vastu vaielda näiteks selles kohas, kus ta rääkis väliseestlastest Rootsis või see tobe "pimesi stalinistiks jäämine"...ta oli ju ikkagi tark mees. Ometi teadis ta Stalini hullumeelsusest jne. Lisaks häris mind matemaatiliste terminite valesti kasutamine. Mari-Liis Lill ütleb selle "armastusteooria" juures selle kahaneva graafiku kohta, et "lõpmatuses saavutab see väärtuse null". Matemaatilises keeles öeldakse, et lõpmatuses "läheneb väärtus nullile". Selliseid pisikesi apsakaid oli veel ja ega need mind muidu polekski häirinud, kui see tegelane poleks ise "matemaatik"! Tegelikult oli ka Rein Oja, ehk Gustav Naani tekstis paar "kummalist kohta", aga need võib ka "hullumeelsuse" arvele panna :)

Lemmiklause etenduselt või Naani argument, mis kõrvu kõlama jäi oli see, kui Gustav Naan seletab Eesti maa kuulumist "eestlastele". Ehk mõni aeg tagasi, kui tulid Soome-Ugri rahvad nendele aladele, siis nad "ka" nö. võtsid maad ära "pärismaalastelt"...ehk mõnes mõttes muutsid nood enda sarnaseks (see oli ju ka venelaste plaan eestlastega). Ja siis Naan , ehk Rein Oja esitab huvitava küsimuse: "Kas inimsööja saab esindada enda ärasöödud inimesi?" Tegelikult oli selliseid pärleid päris mitu ja ma usun, et ühe vaatamisega ei suutnud ma kõiki neid üleski noppida. Ning kahjuks ei jäänud neid küllalt meelde ka, et nende üle rohkem mõelda. K ütles, et tal tegi südame soojaks äratumdmisrõõm TTÜ aegadest, kui räägiti termodünaamikast või muudest füüsika ja keemia terminitest. Aga neid ei pea siiski "pelgama", sest need üksikud teaduslikud viited tekstis on ainult kastmeks sellele "mahlakale" dialoogile!!!

Kavalehel on ära trükitud "40 kiri", ehk "Avalik kiri Eesti NSV-st ajalehtedele "Pravda", "Rahva Hääl" ja "Sovjetskaja Estonija" (lisaks kõikide alla kirjutanute nimed). Samuti Gustav Naani vastus sellele, mis on suunatud Eestimaa Kompartei Keskkomiteele "Mõtteid iseoloogilisest situatsioonist" (kavas oli ära toodud tõlge, sest originaal oli muidugi vene keeles).


Hinnang: 4- (Lavastus meeldis, dialoog meeldis, näitlejad meeldisid, kuid ometi see tükk ise ei kõnetanud mind. Ma ei saanud sealt midagi uut, ega ka mingit uut mõtlemisainet. Jah, kaasamõtlemist pakkus see küll, aga mitte midagi "koju kaasa" viimiseks. Kuid vaatamist väärt on ta küll kohe kindlasti...kõige rohkem just hea teksti pärast. Mõni võib tunda ka mingit nostalgiat, aga sellega ma suhestuda ei oska, sest ise ma seda ei tundnud.)
Siit leiab ühe huvitava artikli lavastuse, lavastaja ja peategelase tagamaade kohta.
---
Tekst lavastuse kodulehelt:
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 1 tund ja 50 minutit.
Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Pille Jänes (külalisena)
Osades Rein Oja, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Mari-Liis Lill, Laine Mägi, Johannes Tammsalu, Sander Leigri (külalisena)
Rühmatöö põhineb dokumentaalmaterjalidel ja Enn Vetemaa – Erki Aule näitemängul “Gustav Naani hiilgus ja viletsus”.
NAAN: "Kujutage, noored inimesed, endale ette pikka treppi, mille ühe astme nii ääre peal, kui üldse võimalik – seisab lõngakera. (Ines ulatab talle lõngakera, Naan asetab selle laua servale.) Vaat selle palli olukord ongi metastabiilne. Kui midagi ei juhtu, võib ta oma kohal püsida lõpmatuseni. Tühine müksuke, ja juba ta veerebki trepist alla... Eesti Vabariik ei kestnud veerand sajanditki. Sest oli metastabiilne moodustis."
JOEL: "Nii et kui kunagi sünniks uus iseseisev Eesti Vabariik, siis oleks ka sellel pidev oht ajalootrepist alla veereda?"
NAAN: "Just."
Esietendus 16. märtsil 2008 suures saalis.
---
Väike isiklik märkus:
Pille-Riin Purje oli seda tükki ka vaatamas. Huvitav kui keegi tema tuttav küsis: "Pille-Riin, mis Sa õhtul teed?". Kas ta vastas siis: "Lähen ema tööjuurde" :) Nii nunnu mõte minumeelest...tuleb lapsepõlv meelde. Aga lugupeetud (loe:minu lemmiku) teatrikriitiku ema peaks seal majas vist töötama :)))

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default