Urs Widmeri kirjutatud, Saksamaal ning tegelikult mitmes maailma paigas menutükiks osutunud "Top dogs", on Rakvere teatris lavale toonud lavastaja Kati Kivitar. Lavastus kurameerib performance-liku kunstiga ning natuke on isegi interaktiivsust. Nimelt Radisson SAS hotellis, kus mina seda tükki nägin, etendati seda ühes tavalises konverentsisaalis. Ja tegemist olekski justkui olnud koolitusega "Kuidas valutult vallandada" ...õigemini oli tegemist justkui mingi firmaga, kuhu ettevõtted, kes oma töötajaid vallandasid, saatsid (kulud ära tasudes) oma vallandatud töötajad, et nood sellest šokist üle saaksid.
Tiina Mälbergi tegelane oli justkui see projekti juhtfiguur ning kutsus ka rahva saali ja korraldas seda nö."etenduse töötute klubi". Kavaleheks üpris ehtne "koolituse" või "konveretsi" materjalimapp (selle vahel oli lisaks traditsionaalsele etenduse infole ja näiteks näitekirjaniku taustale, ka koopiad a la "hea juhi omadustest" ning "rahuloluankeet". Päris nutikas ja sobilik lahend kavale.
Tükk ise jutustaski kuuest tegelasest, kes on koondatud või vallandatud ning nüüd osalevad sellises "ellu tagasi koolitusel" või on see pigem selline "psühhoteraapia rühmitus"? Tegelased jutustavad oma lugusid, miks ja kuidas nad on tööst ilma on jäänud ning mängivad rollimänge, et enda jaoks lahti mõtestada "miks tegelikult nii on läinud".
Ringis, just nimelt psühhoteraapia rühma moodi teineteistele paljastades oma lugusid. Või siis videokaamerasse oma lugu rääkides (on ju videokoolitus samuti üks tuntud koolituse vorme). Ning need sellised steenid vaheldusid pidevalt lõigatud moel, ehk valgus hämardati ning tekitati uus "pildike" ehk stseen. Kujundina ka vahel taustaks mingid joogaliikumised (kas ehk seotud lavastaja tantsutaustaga?), mis iseenesest on ehk siis üks neid hüvesid, mida see klubi oma liikmetele pakub.
Lugu seega päris raskest teemast - vallandamisest, kuid sellest on üle käidud mingi iroonia, ehk ka irvituse ja (minu jaoks) kergelt punnitatud ning kohatu isegi sobimatu huumoriga.
Viga kindlasti polnud näitlejates, ega ka lavastajas, ega milleski tehnilises. Minu meelest see tükk lihtsalt ei sobi praegusesse aega. Esiteks pärast pikka tööpäeva (paljude puhul ka ju kontoris istumist), ei viitsi enam vaadata sellist töötemaatilist ja iseenesest ängistavat või masendavat töötute otsimist välja oma olukorrast (oleks siis pakutud mingeid huvitavaid või uusi lahendeid, aga seda ma sealt küll välja ei lugenud). Teiseks praegusel ajal räägitakse koondamistest ja vallandamisest täiesti piisavalt ning sellist kahemõttelist "koolitust" lihtsalt mina küll ei jaksanud kuulata. Kolmandaks see teema on minu meelest hetkel täiesti sobimatu ironiseerimiseks. Ajal mil iga päev teatatakse suurtest koondamistest ja majanduse negatiivsest seisust. Tekkis küsimus, et kes seda tükki peaks nautima? Kas need kellel on veel tööd ja elavad hirmudes, mida etendus peegeldas või need kellel tööd pole ja kelle raske olukorra üle tehakse (palagan või pila on ehk vale sõna, aga) mingit ma-ei teagi-milleks seda nimetada...
Kusjuures näitlejate tööd olid head ja väga head. Eriti silmatorkavalt hästi vedas kogu tegevust ülienergilise koolitusjuhi rollis Tiina Mälberg. Silmad suured, alati positiivsusega eeskuju näidates. Ta võiks kunagi täiesti koolitajana tööd teha :) Ülle Lichtfeldt "naisena, kes peab ka mehe eest väljas olema". Mõjus mõnusalt sellise meheliku naise tooni ja hoiakuga. Tarvo Sõmer on nii hea lavalise sarmi ning olekuga. Ilmselt tema kõik rollid on vähem või rohkem minu meelt mööda. Selline "isemoodi" kuju, nagu nad seal ju tegelikult kõik. Kõige parema stseeni pakub üllatavalt aga hoopis Peeter Rästas. Mehena, kes läbi rollimängu mõtestab lahti, miks ta selline luuser on? See oli ehk kogu etenduse ainus stseen, millel oli mingi teine tasand või sügavam dimensioon ja millel oli nagu sisuline mõju minusugusele tööpäevast väsinud teatrikülastajale. Kuigi ka Velvo Väli ja Erni Kask olid oma rollides täiesti normaalsed, siis ikkagi ei murdnud nad selle loo sobimatuid faktoreid huvitavaks või lähedasemaks. Ning ma olen veendunud, et see viga on lihtsalt materjalis, mida nad esitasid.
Mainimata ei saa jätta väga head kunstniku-lahendust valgete tumbade ja valge vaibaga (sellist asja võib üles seada vist üsna lihtsalt kuhu iganes) ja lisaks hea ning huvitav valgustuse teostus. Pintsak-lipslaste kostüümid...ja naiste puhul oli rõhku pandud ka juustele, mis kindlasti mängisid nendele tegelaste kujundamisele kaasa.
Hinnang: 2- (See tükk ei pakkunud mingit mõtlemisainet ei minule, ega K-le. Lihtsalt sagisid seal ja kuidagi mõttetu tundus see kõik. Mul tuli selline uni selle hüpnotiseeriva muusika kaasabil ja need lood ka ei hoidnud pinget üleval -peale eelmainitud Peeter Rästas-e rollimängu. Kuna konverentsisaali seinal oli kell, siis mingil hetkel hakkasin tihedamalt seda jälgima kui mängu ennast...sest kohe alguses lubati 1 tunni ja 40 minuti pikkust koolitust...firmalt NCC-New chance company...kui ma õieti mäletan. Kui seal vaheaeg oleks olnud, siis ilmselt oleksime poole pealt jalga lasknud. Ja ega lõpus ka "asja ei saanud". Ja ometi oli põnev uus mängukoht...ja sellele tükile ju tegelikult ka sobiv...aga jah, suurim viga oli see, et see kõik sisu tundus kuidagi tobe ja sobimatu.)
TOP DOGS
Lavastaja Kati Kivitar
Osades: Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg, Erni Kask, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer ja Velvo Väli.
Just selle küsimusega tegeleb reaalsetel intervjuudel põhinev "Top Dogs", kus äratundmisrõõmu pakuvad kuus siirast ja sümpaatset valgekraed. Äpardused juhitöös ning eraelus on toonud nad osalema omapärases koolitus-ümberõppe programmis. Karmi kooriku alt ilmuvad nähtavale kummalised ja koomilised kaasatundmist äratavad inimesed.
"... ja kõik on vabad ja võrdsed ja õnnelikud. Sest alati oleks võinud minna veel halvemini! Aga läheb hästi! Jõed on kalu täis, kalad on marja täis. Puud heidavad saega meest nähes vabatahtlikult pikali, õunad hüppavad ise aedniku korvi ja kalad ronivad kalurile paati."
Esietendus 20. septembril 2008
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar