Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, veebruar 24, 2009

Ingel, ingel, vii mind taeva...-VAT Teater


Rahvusraamatukogu kedrikorrusel, seal kus tavaliselt on VAT Teatri saal, asus täna õhtul esimese Eesti Wabariigi aegne vangla. Aare Toikka on lavale toonud (hetkel veel) kõige uuema Kivirähki lavastuse "Ingel, ingel, vii mind taeva..." Ehk just selle tüki, mille kohta Kivirähk on juba pikka aega rääkinud, et ta kirjutab ühe näidendi spetsiaalselt Katariina Laugule. Nüüd on see siis valmis ja nüüd on see ka laval. Ja ootamine tasus enda ära! Nägin või lugesin kunagi vist mingit intervjuud, kus Katariińa rääkis, et ta oli Andruselt palunud ning et Andrusel suur austus Katariina talendi vastu, siis võttiski kätte ja tegigi ära! Lavastusse kaasati ka Marko Matvere Katariina lavapartneriks ja kui mõelda Marko rollile, siis tundub justkui ka tema roll oleks otse talle kirjutatud! Nii orgaanilisena mõjuvad need tegelased ja näitlejad oma rollides.

Lugu on jagatud seitsmeks peatükiks. Igal peatükil nö. pealkirjaks, üks seitsmest surmapatust. Ning sisus ilmneb alati ka seos. Samuti hüpatakse iga peatükiga umbes 2 aastat edasi. Ehk etendus vältab 14 aastat (1924-1938). Kõik saab alguse sellest, et noor, 20 aastane naiskommunist mõistetakse eluks ajaks vangi riigivõimu vastase tegevuse eest. Tema vanglavalvur tunneb tütarlapsele kaasa ja vähehaaval kasvab sellest sõprus ning ka ühepoolne armastus. Tütarlaps kasutab valvurit justkui jutukaaslasena ning kuna too on kergelt armunud, siis veedab ta tüdruku jutte kuulates meelsasti aega. Toob talle toidu kõrvale ikka midagi head paremat ning otsib võimalust oma tunnete realiseerimiseks. Kuigi tegelikult ja inimlikult ta otseselt ei teagi, mida ta tahab. Tüdrukul on aga teistsugused mõtted ja plaanid. Kuid vanglas istumine on tema vaimule väga koormav, sest ta peab oma ilusamad, romantilisemad ning teguderohkeimad aastad vanglaseinte vahele jätma...ning kes teab, võibolla elu lõpuni seal istuma.

Nendesse seitsmesse peatükki mahub palju huvitavaid lugusid, mida tegelased teineteisele jutustavad. Mõnesse kohta on Kivirähk ka mõne anekdoodilise lookese sisse kirjutanud, mis ehk otseselt sisu mõttes pole olulised. Kuid sellised kõrvallood, mis õhkõrnalt on põhiliiniga seotud, annavad värvi juurde ning nende abil on ju ka näiteks kurbusele, ängile ja vihale võimalik mõned kergemad noodid vastukaaluks tuua. Meenub näiteks Matvere "Peetri" tegelase naabri-Villu lugu purjuspäi koju tulemisest.

Ma arvan, et neid lemmikstseene oli seekord lausa mitu, kuid kõige-kõigem vist ikkagi lugu sirelioksaga. See kohmetu "Ohtliku lennu Västrik"-u tabane "mees" lõi Matvere mängus välja ja see sobis ideaalselt sellesse hetke...kuigi Västrikku Matvere selles etenduses ei tee - see terve roll oli minu meelest tugevalt nihkes sellest oma üldplaanis. Kuid kokkuvõttes väga soe ja hea inimese roll, kes tahab armastada kuid ei tea kuidas...endal kodus naine ja 4 last...

Veel jäi elavalt meelde lugu "Tõde ja õigus"-ega. See raamat tuli sellel ajal välja ning vangivalvur toob selle tütarlapsele lugeda. See oli nii osavalt kirjutatud lõik, sest vaatajad ju teavad "Tõe ja õiguse" sisu, aga Katariina tegelane mitte. Seega asetab Kivirähk vaatajad justkui Matvere/vangivalvuri rolli. Mina näiteks tahtsin küll selgitada kaasa ning meelitada seda raamatut ikkagi lugema. Igatahes täiesti huvitav dimensioonide kihilisus tekkis selles lõigus.

Kolmanda näitena väga heast näitekirjutamisest tahaksin tuua selle stseeni, kus Katariina seletab lahti oma õe Linda valikut abielluda endast 20 aastat vanema, rumala ja nõmeda, aga samas väga rikka mehega. See kuidas siis Maria, ehk Katariina tegelane räägib oma kavalast kättemaksuplaanist - et tema abiellub noore, kena ja toreda poisiga, et siis õde saaks aru, millise elutähtsa vea too on teinud... selles loos on nii eluline ning oluline mõte sees. Ja ma usun, et see pakkus ka kirjanikule sama suure rahulduse kui vaatajale. Tihti tekibki tunne, et sellised meelega valed ning enda suhtes ka ebaõiglased valikud teinud inimesed elavadki oma "mullis" ning ei saagi teada, mis vea nad teinud on. Muidugi, eks igaühel on õigus oma valikud ise teha. Aga siiski, niikaua kui mõned naised on sellised, nii kaua on ka selliseid mehi, kes neid naisi ära kasutavad ning selline võltsvõim lokkab. Samuti kogu tibindus ja rahajõmmide tee kõige juurde, mida nad iganes soovivad. Võibolla selles peitus ka Maria/Katariina otsus hakata kommunistiks...et "kõik oleks võrdne"...siis poleks ju ta ka oma õde "kaotanud".

Muidugi väga häid misansteene oli veel ja veel - see kuidas Maria Peetrit kasutatab "poksikotina". See kuidas Peeter üritab oma armastatule läheneda, endal silmad armastus või armujanu täis. Katariina vinge poweriga mängitud viha ja raev! Kõik need pisikesed videokunstnik Taavi Varm -i animatsioonid. Eriti see koht, kus Katariina istub trepiotsal, ukse ees ning joonistatud mees ta kõrval hoiab vihmavarju ja joonistatud vihma sajab. Kuid ka see lõpustseen. Veel meenub see näljastreigi söögi lugu, isa töökoha kaotuse lugu, Maria/Katariina lipitsemine vanglast põgenemise lootuses, Ajakiri ning Kristjan Palusalu...oh, ma võikski jääda neid pisikesi lugusid loetlema, mis selle suure sisse olid peidetud...kõik olid ju väga head!

Kõige olulisem mõte, mis mind kummitama jäi oli see "vabaduse" teema. Kui Peeter/Marko räägib, et see tema armastus on justkui tema vangla ning et ta ei saa nii lihtsalt sellest välja, ütleb Maria/Katariina, et tema saaks küll ühe hetkega "oma vanglast vabaks". Kuid nagu etenduses selgub, tegelikult ikka ei saa kah. Ma mõtlen, et me kõik ju oleme oma olukorra või tunnete vangid. Ja oma tundeid sundida muutuma on väga raske protsess, mõnikord isegi võimatu. Kuid sama lugu oli ju ka Mariaga...ei ta suuda oma elu muuta...vanglast vabanedes läheb ta tagasi oma kommunismi võimule tirima. Muidugi ka see, et ta on juba nii palju oma elust selleks ohverdanud, ei lasegi tal teha muid valikuid...kuid see "kommunism" ongi ju tegelikult tema "vangla". Samuti nagu "kättemaksuhimu". Kuid neid selliseid inimlikke ning kasvõi armastuse-teemalisi mõtteid oleks isegi võinud rohkem olla...

Veel tahaks kiita kunstnik Iir Hermeliin-i tööd. Minu meelest selline konkreetne, kindlad raamid loov kujundus oli ainuõige ning väga õnnestunud lahendus, tegemist oli ju vanglaga. Lisaks need kulumisjäljed seintel ja näiteks pisikese akna alumisel äärel - see kõik oli kuidagi õige. Vanglanõud ning ka need mõned trellid ühes ääres. Ja muidugi juba mainitud videokunstnik! Selles suhtes oli ka lavastajakätt tugevalt näha ning need seaded, kuidas valvur oli pidevalt justkui minekul või siis vastpidi otsis vangi lähedust, need kõik tundusid sellises väikeses ruumis ning intiimselt laval, loomulikud ja ei häirinud üldse silma. Ütlen seda sellepärast, et tihti mõjuvad just sellised asjad sunnitud ning punnitatud. See lavastus liikus just hea tempo ning hea voolavusega.

Suure "armastuse" austajana...ja armastuslugu see ju ka (peamiselt) minu jaoks oli...ma nii väga oleksin tahtnud, et see tükk oleks "saanud" kuidagi teisi lõppeda. Kuid just selline lahendus ehk oligi ainuvõimalik (tegelikult "kartsin", et see on hoopis "ingel, ingel vii mind taeva, kui ei vii, lähen ise")...aga jah...nende enda sisemiste emotsioonide loomise pärast oleks nii väga unistanud, et see kuidagi muinasjutulisem oleks saanud või võinud olla. Aga elu kahjuks pole "muinasjutt", vähemalt mitte "töölisklassil" :) :(


Hinnang: 5- (Sellel etendusel jäi minu jaoks puhtast 5 st puudu natuke rohkemast sügavusest ning enamate mõtete äratamisest. Ja vist mingis mõttes ka emotsioonide tekitamises, kuigi laval põlesid tunded kohati isegi väga heleda leegiga. Katariina Lauk puterdas ka hirmus palju tekstiga, muidugi nad on ju seda alles mõned korrad mänginud ning tema tekst on tihti väga kiire ja väga tugeva emotsiooniga vaja edastada ning tihti ka pool karjudes...see ehk teeb sellise "loomulikult sõnadega koperdamise" raskemaks ka...kõik "imelik" paistab eredalt välja. Aga tervet rolli see muidugi riku. Mõnus oli tegelikult just neid kahte näitlejat laval vaadata ja koos. Neil oli nagu midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna. Marko vaatas vahepeal Katariina mängimist nii, et ma hakkasin mõtlema, et kas ta teeb seda tegelase jälgimise pärast või imetleb ta tolle mängu :) Igatahes sellisel väiksel laval hästi lähedalt vaadates, tekib küll otsapidi ise loos osalemise tunne...nagu "kärbes seinal"..."vanglaseinal". See tükk meeldis mulle väga ning soovitan seda julgelt kõigil vaatama minna, kuigi traditsioonilst komöödia-Kivirähki sealt otsida ei tasu. Head näitlejatööd, huvitav lavastus ja sisu.)


Tekst etenduse kodulehelt:
INGEL, INGEL, VII MIND TAEVA...
Näidend seitsmes osas, ühe vaheajaga.
Autor: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Videokunstnik: Taavi Varm
Osades: Katariina Lauk ja Marko Matvere
"Ingel, ingel, vii mind taeva, panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha...
"Üks 20-aastane neiu mõistetakse eluks ajaks vangi. Aastate pärast antakse talle amnestia ning ta pääseb tagasi vabadusse. Neliteist aastat on möödunud – ja just nendest aastatest kõnelebki näidend, tegelasteks noor naine ja tema vangivalvur.
Selline imelik lugu armastusest ja raasukesest õnnest.
Kas kõrgete ideaalide nimel tasub ohverdada omaenda väikene õnn?
Peeter: Sina ise – kas sina oled siis õnnelik?
Maria: Jaa.
Peeter: Ja sa ei kahetse kunagi, et neliteist aastat sinu elust on jäägitult kadunud? Kõige ilusamad aastad.
Maria: Muidugi kahetsen! Ja ma maksan selle eest kätte! Ja kui ma olen kätte maksnud, siis olengi ma õnnelik!

Etendus kahes vaatuses kestab 2 tundi ja 20 minutit.
Sihtrühm: täiskasvanud.
Esietendus: 3. veebruar 2009

Etenduse treiler:

---
Lisamärkused: Etenduse kodulehelt võib leida palju ning väga häid Siim Vahuri tehtud fotosid! Ka siinsed fotod pärinevad sealt, tema pildistatud kogust. Samuti on seal viited mõnedele ajaleheartiklitele, teiste hulgas ka intervjuudele.
Ma pole veel lugenud ise, kuid nüüd hakkan kohe lugema, mida teised blogides sellest tükist kirjutavad...
Yksainus kirjutab ka oma blogis.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default