Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, mai 19, 2010

Lähitulevik

Ma ei tea kui tihti saan siia midagi üles tähendada lähinädalatel, sest astun kohe uksest välja, et sõita rongiga lennujaama. Sealt edasi Helsingisse ja sealt edasi ootab mind Hiina.

Terve trobikond teatrielamusi muudkui tuhmuvad mu mälus, aga ehk jõuab siiski midagi vahepeal ka üles tähendada, mis viimasel ajal nähtud. Ette ruttavalt võib ära öelda, et parim elamus neist oli Tartu Uue Teatri "Ird, K." Kuid üldisemas plaanis kuidagi kesine teatriaasta jätkub...

Hiinast olen tagasi juuni alguses ja siis tuleb kohe ka Eestisse sõita. Seal toimub üks tööaasta suursündmustest. Ning pärast seda korraks veel Rootsi, aga siis saab siinse tolmu taldade alt ära pühkida ning pere juurde kodumaale kolida täiega. Eks muidugi Rootsi ei jää kunagi kaugeks. Keele ja sidemete pärast ning kindlasti ka töö tõttu saab nii lennuki kui laevaga seda vahemaad veel väisata nii et vähe pole.

Aga praegu siis kraam kohvrisse ja teele. Jooksukingad ja dressid tulevad ka kindlasti kaasa, et saaks Shanghai varahommikus trenni teha ning hiina keeles välja trükitud aadressid, sest seal pidavat inkaga kehvad lood olema... Ainus hiinakeelne väljend, mida tean on "Ni hao" (ehk "Tere")... eks näis kaugele sellega hakkama saab ;)

Sildid: ,

Isa - Monoteater


Ma usun, et kui keegi kunagi ühe korraliku stand-up koomika showga hakkama saab, siis on see kindlasti Jan Uuspõld. Juba see Isa on suur samm edasi Ürgmehest, kuigi jääb veel natuke midagi vajakka... aga palju puudu ei ole. Puudu võibolla on hoopis sellise asjaga harjunud "publik". Juba hakkas midagi lavalt inimestega suhtlemise laadiski tulema... aga no eesti inimesed on teadatuntud tagasihoidlikud sellistes situatsioonides ning lavalt peab näitleja kogu töö ikka ise ära tegema :)

Loo mõttes on seekord tegemist lapsesaamisele eelnevate "jamadega", edasi sünnitus ning pere esimesed eluaastad koos lapsega... Ehk Ürgmees mingis mõttes jätkab oma loomulikku elurada. Kui meeste ja naistevahelised suhted on minu meelest üpris case by case erinevad ning mina tundsin küll väga vähe ühist "ürgmehe" etenduse mehe ja naise vahelise suhtega, siis lastekasvatamise trallis on juba märksa rohkem üldisemaid sarnasusi. Sellepärast läks minu jaoks küll see "Isa" ka palju rohkem korda. Kuigi terviku mõttes ikkagi liiga vähe. Kuigi kui Ürgmees ajas mind pigem haigutama siis sedapuhku sain ikka paar korda naerda ka :) Eelkõige muidugi tänu Uuspõllu näitlejatöö. Ta lihtsalt oskab olla õnnestunult koomiline. Ja mõnusalt siiski mitte nii hullult ülepakkuv, nagu võiks karta. Aga täiesti sobivas koguses. Tema "naisemängimine" on ka lahedalt mehine ning sedapuhku ka "lapsemängimine" ja täiesti omamoodi :)

Hinnang: 2+ (Uuspõllule kahtlemata kõrgem hinnang, aga see siin on tervikule. Ega vist palju Ürgmehest kõrgem saanudki, aga edasiminek on täiesti märgatav! Ilmselgelt pole mina ka otseselt sellise tüki sihtrühm. Kuigi stand-up koomika austaja olen küll ning vaatan USA ja Rootsi proffide showsid meeleldi kui võimalust on. Youtube-is on ka mõned Jani "Isa" lõigud üleval. Minu maitsekaaslastele ei soovita, aga inimesed üldiselt naersid küll. Eks ta on tegelikult ka täpselt see, mida sellelt tükilt oodata, seega etteheiteid ma ei tee. Ja Jan on tubli ning ma siiski loodan, et ta jätkab ning üritab selle "stand-up koomika kultuuri" meile sisse tuua täiega! )

Sildid:

teisipäev, mai 18, 2010

Vanemuise järgmise hooaja uuslavastused

Appi! Vanemuine on hulluks läinud! 17 uuslavastust järgmisel hooajal... Kas kvantiteet tapab kvaliteedi? Samas kui on niiiiiiii palju, no siis peab ju ka midagi head olema?

Mina kindlustasin juba mõned ära... näiteks nagu Sofi Oksaneni "Puhastus"-e ja Anu Lambi tõlgitud Shaefferi... ja isegi Pakk-u "Kaos"... mis küll hiljem selgus, on "Paanika"-ga triloogias, aga Paanika minule ei meeldinud... noh vähemalt on sedapuhku "naised"... loodatavasti siis ka sisukam? Lavastaja ka seekord teine. Huvitav, et Paanikat peab Vanemuine ise Draamaks, aga Kaost Komöödiaks... ehk žanr ka teine... Kuna näitlejad pole veel teada, jääb ainult loota, et Liisa Pulk on üks nendest ja Külliki Saldre teine Elviste, Jääger või Soomets kolmas... noh, kuna ma ei tea, mis vanuses need naised seal on, siis lihtsalt loobin huupi oma Vanemuise lemmikuid... :)

Igatahes on kindlasti kavas anda endast parim, et jõuda vaatama ka Quevedo, kus külalisena teeb kaasa ka Üllar Saaremäe. See Unduski võidunäidend on üllataval kombel siiani lavastamata! Natuke huvitav on ka "Vihmamees"...Lavastajaks ju perfektsionist Malvius ise. Tema lavastused on tihti vaatamist väärt. Tommingas ka veel osalemas, nagu Quevedoski. Kuigi film on siiani meeles ja Tartusse sellepärast spetsiaalselt vist kah sõitma ei hakka, kui just eriliselt positiivset kära ei kostu. Kuna Huntluts minule meeldis, siis võibolla vaatan ka Tabamata ime uusversiooni selles valguses ära. Aga sedagi ehk ainult juhul kui Tallinnasse tulevad. Olmaru, Tommingas ja Saldre ja mitu muud head tegijat näitlemas...

Härra Amilcar-i Ükskülaga versioon meeldis kunagi vägaväga. See oli päris huvitava sisuga ja lisaks esmasklassiliselt näideldud - Noorsooteater oli vist, kui ma ei eksi. Ei tea, kas julgebki oma mälestust rikkuda. Kui rikun, siis küll sellepärast, et Liisa Pulk on osalemas. Ott Sepa monotükki "Rumm ja viin" tahaks ka kindlasti näha. McPherson on küll nii ja naa, aga kogu pakett tundub piisavalt huvitav. Heliseva muusika lasen küll sedapuhku endast mööda. Ei ole Vanemuine ennast muusikaliteatrina muidu õigustanud, kui erandina Ojasoo superlavastus "Ruja"... Erilised pettumused on olnud "Sugar" ja "Ämbliknaise suudlus".

Nii lahe, et ometi on üks Eesti teatritest julgenud võtta kätte Oksaneni "Puhastus"-e. Ja eriliselt hea meel on, et Marje Metsur ja Liisa Pulk on osades. Sedapuhku tõlkijaks Kalju Kruusa... tal nii põnevad luuletused endal, et päris huvitav, millise tõlke teeb! See tükk on kahtlemata sügise üks suuremaid ootusi lootusi. Mõni teine teater võiks "Kes kardab Virginia Woolfi" stiilis topelt sellega välja tulla. Sellele kindlasti jaguks publikut...

Eelmistest hooaegadest tahaks veel kindlasti ära näha "Kevade" balleti, Eelmise aasta Vanemuislaste parimaks lavastuseks valitud "Kuidas kuningas kuu peale kippus" - ikkagi Uusbergi lavastus. Ja see mees toodab ainult kulda :) Lisaks ülistatakse Janek Joosti osatäitmist sealt taevani, et seda lihtsalt peab siis oma silmaga ka nägema. Kuningas Richard Kolmanda suhtes pole veel otsust teinud. Ühest küljest tahaks, aga teisest küljest, Undi lavastus on veel värskelt meeles. "Linn" on kah vastakaid arvamusi tekitanud. Üldiselt on värske maailmadramaturgia huvitav, aga ma pole kindel, et kas just selle tüki pärast tasuks Tartusse tee ette võtta või mitte. Ninasarvik Ottot tahaks küll lastele näidata, aga nende jaoks on Tartusse sõit liiga pikk ja igav. "Lotte" oli tõestuseks, kuigi tükk ise meeldis neile väga, siis ikkagi kodutee oli liiga pikk.

Ooperitest tundub Maria Stuart kõige huvitavam. Ja Madame Butterfly-d ma kuulaks vaataks ka ülima hea meelega alati...

Lahe uudis ka see, et Vanemuine on saanud viimasel ajal näitlejate koosseisu täiendust - Liina Olmaru, Karol Kuntsel ning muidugi Liisa Pulk!!!

Sildid:

laupäev, mai 15, 2010

Apelsinid pole ainsad viljad - Jeanette Winterson

Mõnikord, lugedes mõnd raamatut, saad kohe aru, et selle kirjaniku kõiki raamatuid tahaks lugeda. Winterson on minu jaoks üks selliseid. Eesti keeles on ka õnneks juba 5 raamatut temalt ka ilmunud. Kokku on ta avaldanud 19 raamatut. Originaalis ilmus see "Apelsinid pole ainsad viljad", mis on ka ühtlasi tema esimene raamat, aastal 1985 ning sealt alates ongi peaaegu igal aastal ilmunud Wintersonilt uus raamat. Mõnel aastal isegi kaks. Selline "masinavärk" tavaliselt tähendab seda, et raamatuid ei või pidada väärtkirjanduseks (Danielle Steel, Sandra Brown jne jne jne) ning samuti seda, et raamatud ei ole piisavalt erilised. Winterson on oma intervjuudes aga just rõhutanud, et ta püüab iga raamatu kirjutada mingis mõttes erinevas stiilis. (Teadjad inimesed küll ütlevad, et tema stiil on siiski tuntav läbi tema loomingu). See "Apelsinid pole ainsad viljad", oli tema esimene raamat. Tugevalt autobiograafiline ning väga ehe ja vahetu. Wintersoni intervjuusid võib leida youtube-ist ning sealgi ta seletab lahti oma lapsepõlve ning süvausklikku ema, kes oli tõesti selline frukt, nagu Jeanette temast oma raamatus pildi maalib. Tegelikult olevat ta olnud veelgi hullem! :)

Kuigi raamat on palju sügavam, tõi see minule millegipärast meelde Bridget Jones-i. Ei tea kas see britilikkus või briti huumor või mis, aga midagi sarnast leidsin ma siit. Kuigi tegelikult midagi sarnast sisulises mõttes absoluutselt ei ole. Vast ehk peale selle, et mõlema raamatu tegevus toimub Inglismaal ja mõlemas on peategelaseks üks natuke isemoodi naisterahvas. Kuigi lõppude lõpuks, kas mõni naine siin maailmas ei ole isemoodi? :)

Lugu jutustab väikesest tüdrukust nimega Jeanette. Kes on lapsendatud süvausklikku perre. Teda kasvatatakse kristlike väärtushinnangute valguses, kuid temast kasvab usklike õpetuste järgi keegi, kes on just nimelt kiriku poolt täiesti aktsepteerimatu. Nimelt lesbi! See on aga liig nii kirikule kui ka emale. Tee väiksest tüdrukust täiskasvanud inimeseni on muidugi täis igasuguseid sekeldusi, millest osalt kurbnaljakad, osalt päris naljakad ning osalt ka lihtsalt kurvad. Minu meelest kurva alatooniga raamatud ongi need kõige paremad! Sest ka huumor pääseb selliselt pinnalt kõige parememini õitsele. Tegelikult Bridget Jones-ist on sisulises mõttes raamat palju lähemal Jonas Gardell-i raamatutele, eriti "Koomiku lapsepõlv"-ele.

Raamat on üsna lühike - kõigest paarsada lehekülge. Ja lõpuks jääb tunne, et oleks tahtnud "veel", eriti neid süvausklike meelekindlusest tulenevaid naljakaid pildikesi. Ekstreemsused on minu jaoks mõneti mõistetamatud inimeste puhul. Kuidas saab olla nii kategooriline, see on justkui ebaintelligentsuse üks tunnusjooni. Et ei oska nagu vaadata laiemalt kui ainult silmaklappidega oma enda pisikest maailma. Aga tõesti, liiga kiiresti ja ladusalt sai see kõik läbi. Pisike Jeanette kasvas üles ning hakkas ise oma peaga mõtlema. Hakkas tegema oma enda valikuid, mitte ei lasknud oma emal endast üle sõita. Ja nagu ta ise raamatus mõtles nii pani ka mind mõtlema selle raamatu ehk kõige olulisem teema - kui kaugele peame oma sisemise mina alla suruma. Eriti oma vanemate pärast? Kas meil pole mitte õigus olla need kes me oleme ja sellised nagu me oleme? Miks on kellelgi üldse õigust nõuda oma õigust meie üle? Jah, vanemaid peab austama ja muidugi on nad palju meile andnud ning väärivad ka üldjuhul armastust. Kuid sama palju peavad ka vanemad oma lapsi ning nende soove ja inimlikke õigusi austama ja nendega arvestama. Kõigil on õigus oma eluga ette võtta mida nad iganes soovivad. Samuti ei saa lapsed valida oma vanemate tõekspidamisi nagu ka vanemad ei tohiks nõuda lastelt oma kujunenud arusaama järgset tõde. Jätkuks ainult endal mõistust mistahes olukorras jääda sellevõrra mõistlikuks ning just nimelt oma lapse tundeid ja elu valikuid austavaks vanemaks. Olles ise austav, on ehk siis lootust - mitte "õigust", et laps ka meid täiskasvanuna austab ja armastab. Nii olen ma selle enda jaoks lahti mõtestanud ja seda teeb ka minu meelest Winterson puust ja punaseks.

Sama mõtlemisväärseks tõusis raamatut lugedes mulle see elu kummaline tõsiasi, et ma juhindume oma eluvalikutes kaugemate ja teiste inimeste järgi, mitte nii väga selle järgi, mis meil kodus juhtub või mille tunnistajaks me saame lähedalt olla. Nii ka Wintersoni raamatus (ja elus?) on ju pereisa see normaalne inimene ja ema see parajalt hull ning just selline inimene, kelle järgi juhinduda ei tahaks. Ja ometi saama Jeanette-ist lesbi. Ehk ta hakkab armastama naisi, mitte mehi. Kuigi koduses olukorras peaks ja on just mees see armastusväärsem. Samas kui võõrastel inimestel ümber ringi paneb ta tähele mehi, kes on justkui sead... Ning tõesti sealt saab ta ehk ka oma mõjutused armastamaks naisterahvaid. Ja nii on ju ka lihtsamate asjadega meie elus. Me usume näiteks seda, kui kompliment tuleb kelleltki võõralt inimeselt, kuid see, kui keegi oma hea sõnaga toetab, siis tekib automaatselt tunne, et see sünnib armastusest ning mitte adekvaatsest ja ausasast hinnangust. Samuti kui keegi keelab või hoiatab millegi eest... siis kui seda teeb näiteks vanem või keegi kodune, tundub see ülevoolava pabistamisena, kuid kui seda teeb keegi koduväline, siis me mõtleme, ehk tõesti ongi nii. Miks me näeme ja usume paremini/lihtsamalt seda ning laseme ennast sügavamalt mõjutada sellel, mis toimub kusagil mujal või millega mõjutavad meist kaugemad inimesed? Kas see on euroopalik kultuuri eripära või lihtsalt inimlik kurioosum?

Hmmm... ja isegi kui me saame "valida" omale lapse (lapsendades), ei tea, milliseks me ta kujundame (või milliseks ta kujuneb?) ning kes temast kasvab. Sellepärast võtame juba alguses vastutuse ning anname lubaduse enesele (ja lapsele) teda armastada ja austada mistahes olukorras. Aga oma vanemaid me endale valida ei saa... Sellepärast tulebki leppida... või siis minema kõndida :) Mõnikord võib see "minemakõndimine" mõjuda, mõnikord ei aita sellest ka. Oleneb kui suur ego sellel vanemal on ja kas ta on üldse võimeline armastuse nimel ennast muutma või endas alla suruma oma vanemlikku üleolekut (võimuiha?) ning muidugi lõppude lõpuks kui palju ta ikkagi oma last armastab (ja kas üldse!)...

Raamatu järgi on valminud ka kirjaniku enda stsenaariumi alusel auhindu võitnud 3 osaline telesari.

Hinnang: 5- (esimese raamatu kohta, mille on kirjutanud 24 aastane neiu peaks see hinnang olema täis 5, see miinus seal taga on tingitud väga tugevatest võrdlusmomentidest viimaste loetud raamatutega - Woolf, Tikkanen... Ma teadlikult ei tunnegi vist ühtki lesbit. Olen küll elus kokku puutunud, aga see maailm on minu jaoks mõnevõrra võõras. Ja kõik võõras on ju mingis mõttes huvitav. Samas "selle maailma" probleemidega mul sidused puuduvad, küll aga leidsin enda jaoks rohkem kui küll mõtelmisainet just laste ja vanemate vahelistest suhtetest. Ühtlasi inimeste ning nende valikute ja olemuslike õiguste aktsepteerimisega. No lihtsalt ei saa nõuda teistelt inimestelt midagi. Kõigil on õigus armastusele. Olgu see siis sama või eri sugupoolt inimese suunal. Wintersoni lühikesed ja tabavad laused moodustavad Wintersoni stiili. Tema oskus ammutada oma elust põnevaid seiku ning maalida neist usutav ja ehtne maailm, on igati kirjanduslikult õnnestunud. Töölisklassi britid, ajastutunnetus - seda kõike peegeldavad need leheküljed. Igas mõttes huvitav, emotsionaalne ja mingis mõttes ka silmaringi avardav lugemine. Soovitan ja ise haaran varsti järgmise Wintersoni järele!)

Stiilinäitena kirjutan seekord lihtsalt natuke seda raamatu algust. Tekstis on lihtsalt nii palju häid ütluseid ja kirjanduslikku sõnademängu või sisulisi humoristlikke situatsioone või teravat dialoogi, et võiks vabalt igalt lehelt mõne ülestähendamist vääriva lause siia kirjutada...

Nagu suurem osa inimesi, elasin ka mina kaua aega koos oma ema ja isaga. Isale meeldis maadlust vaadata, emale meeldis maadelda, ükskõik millega. Tema oli valges nurgas ja asi ants.
Kõige suuremad linad riputas ta kuivama kõige tuulisematel päevadel. Ta tahtis, et mormoonid tema uksele koputaksid. Valimiste ajal pani ta leiboristide linnas akna peale konservatiivide kandidaadi pildi.
Tema tunded ei olnud kunagi segased. Maailm jagunes sõpradeks ja vaenlasteks.

Vaenlased olid:
Saatan (oma kõikides vormides),
naabrid,
seks (oma kõikides vormides),
nälkjad.

Sõbrad olid:
Jumal,
meie koer,
tädi Madge,
Charlotte Bronte romaanid,
nälkjagraanulid

ja mina, kes toodi mängu selle pärast, et maadluses ülejäänud maailma vastu keegi ka tema poolt oleks. Laste sigitamise osas olid tal äärmiselt müstilised arusaamad - asi ei olnud niivõrd selles, et ta ei saanud lapsi teha, kuivõrd selles, et ta ei tahtnud neid teha. Ta oli väga pettunud, et neitsi Maarja temast ette oli jõudnud. Nii et ta valis paremuselt järgmise variandi ja organiseeris endale leidlapse. See olin mina.
Ma ei mäleta aega, mil ma poleks teadnud, et olen eriline. Kolm tarka meest meie juures ei käinud, sest ema ei uskunud tarkadesse meestesse, aga meil olid lambad......

Sildid:

teisipäev, mai 11, 2010

Haarautuvan rakkauden talo / Hargneva armastuse maja (Soome 2009)

Režissör: Mika Kaurismäki
Stsenaarium: Mika Kaurismäki, Sami Keski-Vähälä (baseerub Petri Karra romaanil)
Olulisemad näitlejad: Elina Knihtilä, Hannu-Pekka Björkman, Antti Reini, Anna Easteden, Tommi Eronen, Kati Outinen, Kari Väänänen, Ilkka Villi, Irina Björklund, Kari Heiskanen

Loo lähtkoht: On mees ja on naine. Neil on juba aastaid viltu vedanud ning nad tahavad lahutada. Samas elavad nad ühise katuse all ning otseselt välja kolida ei taha kumbki. Ühiselureeglid pannakse paika, kuid täpselt üheks päevaks need kehtivadki, sest siis eksib üks ja teine hakkab kättemaksma ja siis omakorda tekib sugupoolte sõda. Kogu sõja keerisesse on veel segatud naistega kauplemise business, mille juured ulatuvad Eestisse. Kõik tegelased on üht või teistviisi sugulased sõbrad või muidu seotud risti rästi...

Reklaamlaused väidavad, et tegemist on "lahutusega Soome moodi". Noh, ma pigem tundsin ära Kaurismäki filmis seekord hoopis mõjutusi Almodovarilt :) Kergelt seebiooperlik, sest tõesti kes on kelle ema ja kes on lapsena lapsendatud ning kõik veel samas kuidagi soomelikult ropp, aga ühtlasi ebasoomelikult temperamentne. Siiski siiski on see kõik peaaegu stiilipuhas. Ja stiilne, et Kaurismäki kasutab nii mõndagi oma venna ja ka iseenda tavanäitlejatest, näiteks alati stiilne Kati Outinnen Yrsa rollis (milline "..." naisenimi) :) Teine allegooria, mis mul mingitel "parimatel" hetkedel tekkis oli näidendiga "Kes kardab Virginia Woolfi?"... See mäng teineteise närvidel just nimelt. Kuigi tegemist pole niivõrd psühholoogilise filmiga, pigem täiskasvanutele mõeldud actionkomöödiaga, milles on seda "täiskasvanute" värki ka tänapäeva norme arvestades "viisakalt" sees.

Lahe oli näha tillukeses kõrvalosas Kari Heiskaneni peategelaste naabrimehena. Tema oli see, kes minult Helsinki Teatrikoolis eksamit vastu võttis. Käskis mul veel karjuda saali teisest "painukaa vittuun jätkät". Kui karjusin, küsis, et kas ma kõvemini ei suuda? Ma siis karjusin nii, et seinad värisesid :) Tegelikult on selles filmis lisaks Heiskanenile ja Outinenile veel neid sealse teatrikooli korüfeesid :) Sümpaatse "palgatud tüdruksõbra" rollis teeb kaasa üks Soomes sündinud näitlejanna Anna Easteden, kes on suutnud saada jala ukse vahele ka Hollywoodis. Näiteks osales ta ühes sealses "täiskasvanute komöödias" - Sideways! Näitlejate tase on üldse minu meelest päris vinge. Kaurismäki saab parima oma näitlejatest välja, kuigi tõesti nagu mainitud, on siin tegemist ka sealsete tippudega.

Loo mõttes pani mind mõtlema, et huvitav, miks ma selles lahutuses olin mehe poolt? Kas sellepärast, et filmi režissör on mees või sellepärast, et see on mehe kirjutatud lugu? Et kui loojad on mehed, siis nende sümpaatia ka automaatselt kuulub meestegelasele? Või on põhjuseks see, et naine oli selles suhtes meest seksuaalselt petnud ja korduvalt? Ja sümpaatia kuulub automaatselt sellele poolele, kes "pole petnud"? Samas kas see mees polnud mitte ise süüdi oma naist tsölibaadis hoides selles, et too läks seda "armastust" kusagilt mujalt otsima? Millises olukorras see "petmine" siiski võib olla lubatud? Kas üldse kunagi? Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma kaldun arvama, et siiski... Täiskasvanud inimestel on ju oma "vajadused" :)

Põhjamaade filmid on kuidagi üldse minu maitsele lähedasemad kui näiteks keskmised USA omad. Soomlaste filmikunst on juba aastaid päris heal järjel ning Mika Kaurismäki kahtlemata üks neid tippe. Mika on muidugi see vendadest Kaurismäkidest, kes elab Rio de Janeiros ja armastab palavalt sealset muusikat ja teeb ikka neid va häid dokfilme. Selles suhtes on nad minul küll tihti sassis, aga Aki on muidugi kuulus oma Leningrad Cowboyside ja Mees ilma minevikuta filmidega. Mika on paar aastat vanem. Ja minu sümpaatia kuulub alati "vanematele vendadele-õdedele" :) Kuigi jah, Aki on ka väga hea.

Hinnang: 4+ (Lõpp, ehk pärast seda, kui nad seal oma "suhte hauas" mürasid, vajus minu jaoks ära... see kõrvalliin lihtsalt polnud Eestiga seotusest hoolimata minu jaoks eriti huvitav. Huvitav oli aga see, et kas nad tõesti ei võinud mõnda eesti keelt oskavat inimest palgata, et see oleks neile tõlkinud lause õieti, mis aiale kirjutatud oli? Tõlkeprobleemid olid minu jaoks ka subtiitrite tõlkijal. Mitu asja oli natuke "kõrvalt", paaril lausel oli isegi mõte valesti tõlgitud... Aga see nurisemine siin oli vähene võrreldes selle kiitusega, mida tahaks filmile jagada. Sain mitu korda korralikult naerda ning nautisin filmi täiega. Lahe täiskasvanute komöödia... paluks rohkem põhjamaade filme kinno!!! Krt, aga koju jõudes pidin küll üle kontrollima, kas need peaosalised seal tõesti 35-sed on... ehk "minu vanused" :) No õnneks ikka selgus, et mõned aastad vanemad :) Aga Rootsis, minuga samal aastal sündinud Irina Björklundis tõesti on seda MISKIT sõnulseletamatut... Ma ei teadnudki varem, et ta on päris elus Peter Franzéni naine... Kuid tõesti grammivõrra liiga olid kõik need filmis osalevad tegelased seal omavahel seotud - isegi naispolitseinik oli peategelasest mehe patsient jne jne jne :) Muidu oleks küll viiekas hinnanguks kolisenud... Nüüd aga ruttu kõik kinno - kuniks veel jagub seda "Kes kardab Virginia Woolfilikku lahutust a la Finland"!)

Filmi trailer:

Sildid:

pühapäev, mai 09, 2010

Ma peaks...

...kirjutama miks mulle ei meeldinud Ühtse Eesti Suurkogu show Saku Suurhallis ja miks mulle meeldis uus Kivirähk Draamateatris. Kui lahe avastus on Jeanette Winterson ja milline Rein Raua fän minust on saanud. Kui lahe oli Ameerikas... ja kui armsad on inimesed ning kui oluline on perekond. Ja KÕIGE peamine siin elus on endiselt ARMASTUS...

Aga ma teen seda kõike kunagi tulevikus. Sest praegu on lihtsalt nii hea kodus (Eestimaal) olla. Järjekordselt sain ühe töövõidu ja homme hommikul pean sõitma päeval maale maad kaevama ja õhtuks Tartusse ning teisipäeval võib mind näha üht loengut pidamas...

Aga tegelikult kõik tuleb - omal ajal.
Ja lõppude lõpuks ikkagi -
KÕIGE peamine siin elus ON armastus :)

Sildid:

kolmapäev, mai 05, 2010

Hommikune jooks

Mu naisel soovitati teha aeglasema jooksuga treeninguid ja selle "programmi" raames meelitas ta minu ka endaga jooksurajale :) Muidu ta minuga joosta ei taha, sest tal tekkivat konkurentsitunnetus ja siis ta peab liiga kiiresti jooksma, et näidata milleks ta võimeline on ja iga hinna eest minule ära teha. Noh, mõeldud tehtud. Viimati jooksingi San Franciscos nädal aega tagasi ja kõigele lisaks ma polegi mingi eriline jooksuinimene. No ei ole kohe seda rutiinse trenni vaimu. Ma tahan rohkem erinevaid tantse tantsida või teha hästi vaheldusrikkaid asju. Või mängida pallimänge.

Seega äratus oli 5:45 ja enamvähem otse voodist riidesse ja välja. Elan siin Södermalmis, Medborgarplatseti ääres. Hommikune õhk oli veel värske ja inimesi vähe. Nii ongi hea. Kuid Kungsträdgardeni juures oli juba üks prügiauto, mis tõi tavalise Stockholmi lõhnad mu teadvusesse tagasi.

Jooks ise oli 12 km. Medborgarplatsetist üle Götgatani mäe, edasi Slusseni juurest alla, Gamla Stani, ehk vanalinna külje pealt Kungsträdgardeni nurgast Grand Hoteli kõrvalt Strandvägenile, sealt Djurgardeni külje pealt Hiina saatkonna tagant kuni viimase sillani. Sealt üle ja läbi Djurgardeni tagasi Östermalmi. Ja sama teed tagasi Södermalmi, ehk koduni välja. 1 tund ja 20 minutit pidevat jooksu. Olin läbi kui läti raha, liftis üles sõites jalad all värisesid. Aga ma ei kõndinud sammugi. Jooksin vapralt lõpuni. Ei vingunud ka. Samas teades, et kui naine oleks hoo üles võtnud ja kiiremini hakanud jooksma, oleksin ma ka kohe kõndimisele üle läinud.

Huvitav, et absoluutselt kõik inimesed, kes vastu jooksid, olid tõsiselt sõna otseses mõttes ilusad. Jooksjatest rohkem veel oli rajal kõndijaid. Nemad kõik ilusad polnud, ent siiski kummaline, et kõik need tervisesportlased olid kõhnad inimesed või enamvähem vormis. Pakse inimesi, kes oleks pidanud seal rajal olema, neid polnud näha. Ja nii ongi. Tervist oskavad väärtustada tervislikud, kenad inimesed. Ja "väärtustamise" all mõtlen ma seda, et ka ette võtta midagi oma tervise nimel.

Djurgardeni lõpus sõid mingid piisoni moodi loomad karjamaal - ja seda paarikümne minutilise jooksu kaugusel kesklinnast :) Üks mees jooksis meist mööda ka, aga ei tea ju kui pikalt ta selleks ajaks jooksnud oli, meil oli juba umbes 4 kilti seljataga. Samas terve selle 12 kilomeetri jooksime ikkagi enamvähem ühtlases tempos. Naine vahepeal unustas enda ja hakkas tempot ka tegema, aga pulsikell tuletas meelde, et ta peab hoidma aeroobsete võimete parandamiseks eriti rahulikuna oma jooksu. Tegelikult terve jooksu ei mahtunud pulss 70-80% sisse maksimumist. Ikka kippus see tal minema sinna 160 kanti. Minul pulsikella pole, mina oma numbreid ei teagi. Kulutatud kalorite määraks näitas talle enamvähem 1000, minul kindlasti rohkem, sest minul kaks korda rohkem seda va kehakaalu vaja edasi liigutada, selleks kulub ju ka rohkem kaloreid.

Muidugi möllas kõrvades iPod. Mul on selline playlist, mida ma juba umbes 2 kuud kuulan pidevalt. Aga kõige paremad jooksu jaoks olid need 4 Amy MacDonaldi laulu, mis seal listis. Tema rütm, kuigi ju rohkem selline rokilikum muss, lihtsalt sobib ideaalselt jooksmiseks. Ümbrust jaksasin vaadata minnes, tagasi joostes olin nii läbi endaga, et keskendusin mõtetele, mis mind veel natuke edasi viiks ning teades iga sammuga, et kui ma korrakski kõndima hakkan, siis tagasi jooksule üleminek muutub võimatuks.

Tavaliselt ma jooksen tunduvalt lühemat maad. Ohohhh, praegu meenus, et kell 18 on täna ka ujumine.... ehk siis saab veel paar tundi "sporti" teha pärast tööd... no, ilmselt suurem osa sellest ajast läheb saunas, sest ma olen lihtsalt nii väsinud ja läbi. Ja homme hommikul peab ju jälle jooksma minema. Septembris on Hamburgis jooks, millesse ka sai oma jalad lubatud. Ei taha seal häbi tunda, et ei jaksa kümmet kilomeetrit joosta enamvähem tempokalt.

Üks asi, millest ma aru ei saa, on kepikõndijad. Miks nad oma keppidega peavad vehkima - no mitte ei mõista (nagu muidu käsi ei oskaks liigutada :)). Nad on ka kõige ebaviisakamad hommikustel radadel (!) ja ka kõige koledamad (:))) selle "hommiku tähelepanek"). Nagu ogarad oma keppidega :) Ühel hetkel jooksime mööda ühest 80-90 aastasest vanahärrast, kes ka hoogsat kõndi arendas, aga temal olid käes hantlid. Nii äge! Tahaks ise ka olla selline tubli vanainimene, kui endal enam jõudujaksu jooksmiseks ei ole.

Mõtted, nagu mainisin, olid keskendunud sellele, et peaks ikka lõpuni vastu, mis ju üllataval kombel õnnestus ka. Aga vahepeal tuli meelde Jens Lapiduse raamat Snabba cash, kus ka kohe raamatu alguses üks inimene jookseb seal Djurgardeni sillalt üle ja keerab jooksjate rajale ja seal talle aetakse kott pähe, seotakse kinni ning visatakse autosse. Tuli ehedalt meelde. Minul küll selles kohas ei mänginud Madonna iPodis, nagu raamatutegelasel, ent ometi lahe seose-tunne tekkis selles kohas joostes.

Korralikel jooksjatel on seljas muidugi korralikud jooksuriided. Ka minu naisel on jooksusärk, jooksujakk, jooksupüksid ja isegi jooksusokid, jooksutossudest rääkimata. Ta naljatades ütlebki, et tal jooksevad jooksuriided ise. Ma siis mõttes ka vahepeal lohutasingi ennast, et noh, tal jooksevad riided, aga ma pean ise töö ära tegema :) Vastujooksnud inimestel olid ka suuremal osal korralikud jooksuriided seljas. Kui ma jõuan 100-nda jooksutrennini, siis ma luban, et ostan endale ka jooksupüksid. Kui aga vastu ei pea, siis ei kuluta ka raha.

Tegelikult peaksin ma kirjutama hoopis oma Ameerikmuljed üles... aga ega needki tulemata jää. Nii palju lihtsalt toimub kogu aeg ja töö tuleb ka ära teha. Homme vaja jälle Eestisse sõita ja täna sai Hiina viisa jaoks paberid sisse antud... aeg lihtsalt kaob liivana sõrmede vahelt. Sellepärast peabki jooksma hommikuti 6-7:30, et siis päev otsa tööd teha ja kui siis veel õhtul jaksu on, siis saab ka lugeda mõne lehekülje - uneajast... Teatriisu on koos viimase NO-tükiga läinud, aga ehk reedel, sama teatri poliitilise palaganiga tuleb jälle tagasi :)

Sildid: ,

esmaspäev, mai 03, 2010

Praht, linn ja surm - NO99


Ma võiks sama hästi jätta seekord tõesti kirjutamata oma teatrikülastusest. Nägin seda tükki paar nädalat tagasi ja pean häbiga tunnistama, et ma eriti palju ei mäleta enam neid emotsioone. Mäletan väga vähe isegi seda, mis meeldis ja mis mitte. Eks seegi, et nii kiiresti ununeb mõni tükk ole näitaja, et ilmselt erilist elamust ei saanud. Millised mõtted ja millised tundekillud siiski kuhugi hämaratesse tundesoppidesse meelde on jäänud, need mõtlesin ikkagi üles tähendada, et jääks mingigi märk. Kuid mul on siiski tunne, et selline "teater" on minu jaoks üks tühjaga. Ma ei armasta sellist teatrit, vastupidi - ma tahaks teada ette, et kui on selline tükk, siis loobuks kohe heaga. Eks ma natuke kartsin ja aimasin, et tõenäoliselt see on just selline, nagu ta neil välja kukkus, aga NO-st ei tea ju ka. Neil on kombeks üllatada ja tavaliselt ikka positiivselt. Kuid selle tüki puhul tunnen, et see oli nii aja- kui ka raharaisk minu jaoks. Ausalt öeldes jäi selline mulje, et NO teater teeb Von Krahl-i. Ja kui see nii peaks olema, siis paroodiana õnnestus küll hästi :) Aga vaevalt küll... Kusjuures olen tähele pannud, et minule istuvad (eranditult) need lavastused NO-s, mille lavastajaks on Ojasoo või Ojasoo/Semper tandem, kuid kui lavastavad teised (näitena võiks "Paht, linn ja surm"-ale lisaks tuua ka "Rambo"), siis need pole minu rida. Umbes nagu teised tahavad selle hea materjaliga, mis näitlejate näol Sakala tänava seinte vahel peidus on, teha midagi "teistsugust", midagi oma. Ometi õnnestumata samamoodi nagu Ojasoo, kelle maitsetasand ja valikute tegemine on näitena kasvõi Õunpuust ja Sarvest rohkem minu jaoks huvitavamad.

Kuid mõned mõtted ja tunded on siiski meeles ka ja siin need järjekorras, alates kõige tugevamini meeles olevatest mõtetest liikudes nendeni, mis ehk meenusid alles siis kui teatri kodulehe fotosid vaatasin.


**Minu teatrikaaslane ütles pärast etendust, et ta ei taha enam tükk aega teatrisse. Ja kuigi ka minule see tükk ei meeldinud, tegi see lause mind väga kurvaks. Terve järgmise päeva olin ka tujust ära, alles õhtul sain aru, et ilmselt tulenes see sellest "lausest". Ma ise ei ole veel valmis alla andma, kuigi tõesti kaldub see teatriaasta liikuma keskpärasuste ja sellest kehvemate tükkide suunas. Kõigest 4 tõsiseltvõetavalt head tükki ongi sellel aastal ette näidata siianinähtud paarikümnest lavastusest (Linnateatri "Keskööpäike" ja "Kes kardab Virginia Woolfi"; Draamateatri "Augustikuu" ja Rakvere teatri "39 astet"), mis mingeid emotsioone, mälestusi, erakordsust või hingetoitu andnud ka pikemaks ajaks. See on vähem kui veerand nähtud tükkidest!!! Ja ma ei leia, et mu latt eriti kõrge oleks. Muidugi peaks hakkama rohkem ootama ja vaatama, mida teised arvavad enne kui midagi vaatama minna. Kuid need paar arvustust, mis on ette sattunud "Praht, linn ja surm" kohta, olid siiski üsna positiivsed. Ja kuigi sarnase maitsega inimesi võib usaldada eriti positiivsete arvustuste korral, siis negatiivsete puhul ei tahaks küll resoluutselt kõrvale neid jätta. Nii võib millestki heast ilma jääda. Kuid sedasi kaobki kogu teiste inimeste hinnangute usaldamise mõte täiesti ära. Ja selles mõttes ei tasu ka minu siinset arvamust otsese tõena võtta.

**Mind häiris see, et ma tundsin, kuidas Õunpuu seda tükki lavastades mõtles pihku itsitades, et "teeme nii - seda see väikekodanlik matsirahvas lihtsa vaevaga alla ei neela". Võibolla ta nii ei mõelnud, ma ei tea, aga selline tunne jäi. Ja ega seal midagi "neelamiseks" ei antudki. Olen Fassbinderi filme alati huviga vaadanud ning tavaliselt leidnud sealt vähem või rohkem, aga alati ka midagi erilist, mingi kandi pealt huvitavad ja tugeva atmosfääritunnetusega. Mingis mõttes võiks isegi öelda stiilpuhtad. Tema teatriga küll siiani veel kokkupuudet pole olnud. Õunpuu lavastus aga hüppab stiili mõttes siia sinna ning Fassbinderlikku atmosfääritunnetust ta teatrisaali luua ei suutnud. Võibolla oleks pidanud olema veelgi väiksem lava või kogemustega teatrilavastaja, ma ei tea? Selliseid keskmisest kinkymaid tükke peab tegema tugeva stiilipuhtusega. Väikseimgi maitsevääratus muudab kogu asja soperdiseks. Ma olin üsna kaugele veel kelgu peal, igatahes esimeste stseenide ajal. Ootasin ja lootsin, et las NO näitab kõigile, et teevad ka Fassbinderi ägedalt ära. Kuid poole peal olin juba tüdinud ja väsinud ja tahtsin sealt ära. Ja sellest kohast tagasi kelgule saada on praktiliselt võimatu. Kahjuks ei mäleta enam, et kus kohas minu ja tegijate teed lahku läksid. Ilmselt see oli just kriitiline, aga väljaselgitamiseks üle vaadata ei tahaks mingi hinna eest seda jama...

**Väga head näitlejad on NO-teatris. Eriliselt meeldis seekord Risto Kübar. Tema luidras tegelases oli just nimelt seda vajalikku stiilsust. Seda selgroogu, mis loob karakteri, kuid mis oli puudu lavastusest tervikuna. Kübar kohe torkas kuidagi eriliselt silma ja kui ma selle etenduse tegelaste virrvarrile mõtlen, siis tema oma oli ikka kõige ehedam ja meenub ka kõige esimesena, kuigi tegelasena pole kesksemate seas. Kesksemas rollis särab Mirtel Pohla, kes tõesti "särab", kuigi seda vist just "säramiseks" nimetada ei saa. Viga oli ehk selles, et ma justkui oleks pidanud tema karakterile kaasa elama või tundma, aga ta oli ju "lits"... Ja minul jumala suva, mis seda rada läinud naistega juhutub. Ise on nad valinud selle tee, kõndigu siis seda rada ise. Ja mind tõesti ei huvita, kas nad ka saavad oma teenitud raha ise kasutada või kas nende abikaasad või mehed neid armastavad või hoiavad või vastupidi. Muidugi on ju traffikingi ohvreid ka ja ma ei peagi neid siin silmas. Milline paradoks - minule tõesti need näitlejatööd meeldisid, ent ometi ei suutnud ma nendele tegelastele kaasa elada. Jaak Prints teeb mõnusalt stampidevaba homopoisirolli. Alati ei peagi homod olema nii silmatorkavalt naiselikud, nagu neid igal pool kujutatakse. Head väiksemad rollid ka alati headelt - Marika Vaarikult, Sergo Vareselt, Andres Mäharilt ja tegelikult kõigilt teistelt ka.

**Linn ja suurlinna inimeste anonüümsus on niimoodi kujutatult Fassbinderil hea mõte. Ka see, et meie väikestes sotsiaalsetes rakukestes ei hooli meist keegi. Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Lavastuses see paistab ju küll sealt välja, kuid võibolla ongi tahetud liiga palju sisse tuua "lugu" kus see stiilimeistri käekirja lavastades oleks pidanud tõlgenduste tasandile jääma. Alati ja kõikjal pole lugu vaja nii selgepiiriliselt välja mängida, kuid eeldades muidugi siis, et atmosfäär või tunnetuslikud tasandid mängivad tüki tervikuks ja vaatajani. Just seda sürrealismi või puhast sümbolismi jäin igatsemagi. Ja seda ütlen mina - suur lugude fän... Aga ilmselt näiteks Virginia Woolf (ma mõtlen kirjanikku), on seda vähemalt minule küll tõestanud ja õpetanud mind natuma stiili ilma loota. Ja see tükk oleks kahtlemata pidanud olema selline. Siis poleksi tekkinud vajadust tunda kaasa Mirtel Pohla lõbunaisele jms.

**Ma näen juba vaimusilmas ette, kuidas mõned teatrikriitikud (esimese hooga pakuks näiteks Kairi Prints-i, kuigi see on ainult "minu tunnetus", ma ei tea kas ta seda tükki näinudki on :)) ja mitmed näiteks Von Krahli teatri "The end"-i austajad sellise tüki peale lähevad pöördesse. Ja asi pole kõige vähematki minu meelest selles, et kas keegi millesti aru sai või kuidas sai. See on minu meelest sulaselge maitseküsimus. Ühtlasi pean seda ka inimese intelligentsuse näitajaks, kui suudab aru saada, et maitsed on erinevad ja kellegi teise "maitse" ei ole teiste omast õigem, parem või targem. Minule näiteks ei meeldinud see kunstverega lõpp, kuigi kontrast puhta ja valge Inga Saluranna tegelasega oli sümboolne ning mingis mõttes isegi mõjuv (aga minule meeus alles nüüd fotot vaadates). Ja eriti ärritas mind jutt, mis tuli pärast tükki, nö. argipäeva naasemisel... milleks kogu see jahumine Avatarist... järjekordne stiilipuhtusest kaugenemine. Ja ühtlasi maitsevääratus, minu meelest. Samas oleks olnud tõeliselt erakordne ja julge pauk see, kui Gert Raudsepa tegelane olekski tõesti seal, sellel hetkel pudeli kurkutoppimise tulemusel oksendanud. Ok, tegelikult ma ilmselt röögiks vastupidiselt rahulolematusest kui see tõesti nii oleks läinud :) Ei, ma pole haige (kuigi kindlasti mingite kiiksudega), aga see oleks olnud juba midagi tõeliselt ehedat, mitte nagu Von Krahli kakamäärimine...


**Kiidusõnad lähevad lisaks näitlejatele ka kunstnik Laura Pählapuule. See oli väga hea! Selles oli isegi vajalikku stiili. Kui nüüd lavastus oleks ise ka toetanud seda.

**Kas see alguse "noku-film" peale minu veel kellelgi Brüno meelde tõi? Et nagu suures plaanis suurelt seinale lastuna - ehk siis ideena ma mõtlen :) Selliste ootamatuste pärast ei julge NO teatrisse ka teismelist last kunagi ehku peale kaasa võtta vaatama. Keegi kusagil kuidagi on ikka alasti.

**Ja ikka ja jälle see videokaameraga otse eetrisse värk... Just sellelt lavastajalt oodatud trikk, kuigi polegi ju temalt ühtki lavastust varem näinud. Irooniline - filmilavastaja tahab ikka oma tuge otsida sealt, mis talle juba tuttav :)
**Kahtlemata tundus liiga suure tükina esmakordse teatrilavastaja jaoks. Tundub, et teater pole kino, kus võib algaja, teatriga varem mitteseotud inimene õnnestuda ka kogemata. Filmidega on ju seda juhtunud küll.

**Ei oskagi rohkem midagi öelda selle tüki kohta. No kohe mitte midagi. Pole nii pettunud olnudki üheski No teatri tükis varem. Samas ülejäänud publikule tundus küll meeldivat. Kartsin hirmsasti, et rahvas tõuseb püsti ka lõpus, oleksin pidanud istuma jääma ja minule ei meeldi manifesteerida oma lugupidamatust, eriti näitlejatele, kes tegid ju sedapuhku väga head tööd. Aga tõesti kui mõni tükk ei meeldi, siis ta ei meeldi. Räpane ja vastik tunne jäi. Aga millegipärast mul on tunne, et see ehk oli samuti tegijate taotlus. Sest suurlinnad ja nendes elatav elu ongi räpane ja vastik? Kuid eks inimene vaatab ju asju ikka oma mätta otsast, nii ka mina. Ja mina üritaksin küll selle vastikuse sees leida oma päiksekilluga rikastatud koha, kus tunda kodutunnet ja sulguda sellest rämpsu sees, selle eest, sellesse "ilusasse kohta". Võibolla seegi häiris mind, ma ei tea. Ma ei mäleta ka enam.

Hinnang: 2- (Punktid mõnede kunstnikutöö lahenduste eest. Mõnede näitlejate üllatavalt heade rollide eest ja teiste näitlejate alati heade rollide eest ka üksikust numbrist suurem hinnang. Kuid kokkuvõttes üks paras jamps, mis kunsti pähe taheti mulle pähe määrida. Aga mina seda ei suutnud "osta". Ei meeldinid, üldse ei meeldinud, kuigi ma väga lootsin, et meeldiks. Fotod on väga head, jääb mulje, nagu kõik olekski nii "stiilne" olnud... ei stiilsus oli kunstnikult küll olemas, aga Fassbinder had left the building :) Mina ei soovita, kuigi olen (endiselt) No-teatri suur fän. Ega ei saagi ju alati õnnestuda ja olla alati ühe inimese maitse järgi.)


Tekst etenduse kodulehelt:
Praht, linn ja surm
Fassbinder/Õunpuu

Rainer Werner Fassbinder (1945-1982) oli Saksa filmilavastaja, näitleja, stsenarist, teatridirektor, multitalent, imelaps, operaator, paljude meelest värdjas, paljude meelest kaunishing, produtsent, helilooja, enfant terrible kunstnike seas ja kunstnik par excellence inimeste keskel, näitekirjanik ja geenius. Oma lühikese elu jooksul küttis Fassbinder valmis 40 täispikka filmi ja kirjutas 24 näidendit, muu nipe-näpe sinna juurde. Aga see ei olnud kunstipanemine. Fassbinderi loomingu keskmes on inimene kogu tema vastuolulisuses, keda Fassbinder armastab – ilma sentimentaalitsemata – ka siis, kui inimene on eemaletõukavaim olend maailmas.

"Praht, linn ja surm" valmis 70ndate keskel. Mõnedel andmetel kirjutas ta selle koos näitlejatega improviseerides, teistel andmetel jällegi ühe lennureisi jooksul Frankfurdist Dakari. See transilaadne näidend ei ole "klassika". Ta ei ole isegi "lugu". See on lõige ühiskonna südamesse, kus elatakse low-fi elu high-five unistustega. Kõik tegelased siin näidendis alates Roma Bst ja lõpetades Franz B, Väikese Printsi ning Rikka Juudiga, on inimesed, kellelt nulltolerants võtaks esimesena pead maha. On siis nemad vägivaldsed, kui nad elada püüavad? Või on keegi teine? Sest keegi peab ju vägivaldne olema – muidu ühiskond ei toimiks.

Veiko Õunpuu on filmirežissöör. Te olete tema loomingulisi seisukohti näinud filmides "Tühirand", "Sügisball" ja "Püha Tõnu kiusamine". Ja nüüd: "Praht, linn ja surm".

Lavastaja Veiko Õunpuu
Kunstnik Laura Pählapuu
Osades Teater NO99 trupp:
Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Inga Salurand, Risto Kübar, Andres Mähar, Marika Vaarik, Sergo Vares, Jaak Prints, Rasmus Kaljujärv

Lavastuses kasutatakse kunstverd. Lavastus ei ole soovitatav alla 16-aastastele.

Esietendus 12. veebruaril 2010
Etenduse pikkus umbes 2 tundi. Etendus on ilma vaheajata.

P.S.Anne Lill: Võiks meenutada Aristotelese arutlust selle kohta, missuguse kannatuse nägemine mõjub traagiliselt. See ei saa olla halva inimese kannatus (see jätab külmaks, kuna on ära teenitud) ega väga hea inimese kannatus (see tekitab ahastust ja nördimust). Tuleb leida kolmas võimalus. Seda kolmandat võimalust väga erinevates vormides ja olukordades kreeka tragöödias on otsitudki. Ja nii, et see puudutas igat kreeklast. Mis puudutab aga meid kõiki ja praegu? Hea ja tundlik kunst peaks selle ükskõik mis vormis üles leidma.

Pressifotod Peeter Laurits

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default