Haarautuvan rakkauden talo / Hargneva armastuse maja (Soome 2009)

Režissör: Mika Kaurismäki
Stsenaarium: Mika Kaurismäki, Sami Keski-Vähälä (baseerub Petri Karra romaanil)
Olulisemad näitlejad: Elina Knihtilä, Hannu-Pekka Björkman, Antti Reini, Anna Easteden, Tommi Eronen, Kati Outinen, Kari Väänänen, Ilkka Villi, Irina Björklund, Kari Heiskanen

Loo lähtkoht: On mees ja on naine. Neil on juba aastaid viltu vedanud ning nad tahavad lahutada. Samas elavad nad ühise katuse all ning otseselt välja kolida ei taha kumbki. Ühiselureeglid pannakse paika, kuid täpselt üheks päevaks need kehtivadki, sest siis eksib üks ja teine hakkab kättemaksma ja siis omakorda tekib sugupoolte sõda. Kogu sõja keerisesse on veel segatud naistega kauplemise business, mille juured ulatuvad Eestisse. Kõik tegelased on üht või teistviisi sugulased sõbrad või muidu seotud risti rästi...

Reklaamlaused väidavad, et tegemist on "lahutusega Soome moodi". Noh, ma pigem tundsin ära Kaurismäki filmis seekord hoopis mõjutusi Almodovarilt :) Kergelt seebiooperlik, sest tõesti kes on kelle ema ja kes on lapsena lapsendatud ning kõik veel samas kuidagi soomelikult ropp, aga ühtlasi ebasoomelikult temperamentne. Siiski siiski on see kõik peaaegu stiilipuhas. Ja stiilne, et Kaurismäki kasutab nii mõndagi oma venna ja ka iseenda tavanäitlejatest, näiteks alati stiilne Kati Outinnen Yrsa rollis (milline "..." naisenimi) :) Teine allegooria, mis mul mingitel "parimatel" hetkedel tekkis oli näidendiga "Kes kardab Virginia Woolfi?"... See mäng teineteise närvidel just nimelt. Kuigi tegemist pole niivõrd psühholoogilise filmiga, pigem täiskasvanutele mõeldud actionkomöödiaga, milles on seda "täiskasvanute" värki ka tänapäeva norme arvestades "viisakalt" sees.

Lahe oli näha tillukeses kõrvalosas Kari Heiskaneni peategelaste naabrimehena. Tema oli see, kes minult Helsinki Teatrikoolis eksamit vastu võttis. Käskis mul veel karjuda saali teisest "painukaa vittuun jätkät". Kui karjusin, küsis, et kas ma kõvemini ei suuda? Ma siis karjusin nii, et seinad värisesid :) Tegelikult on selles filmis lisaks Heiskanenile ja Outinenile veel neid sealse teatrikooli korüfeesid :) Sümpaatse "palgatud tüdruksõbra" rollis teeb kaasa üks Soomes sündinud näitlejanna Anna Easteden, kes on suutnud saada jala ukse vahele ka Hollywoodis. Näiteks osales ta ühes sealses "täiskasvanute komöödias" - Sideways! Näitlejate tase on üldse minu meelest päris vinge. Kaurismäki saab parima oma näitlejatest välja, kuigi tõesti nagu mainitud, on siin tegemist ka sealsete tippudega.

Loo mõttes pani mind mõtlema, et huvitav, miks ma selles lahutuses olin mehe poolt? Kas sellepärast, et filmi režissör on mees või sellepärast, et see on mehe kirjutatud lugu? Et kui loojad on mehed, siis nende sümpaatia ka automaatselt kuulub meestegelasele? Või on põhjuseks see, et naine oli selles suhtes meest seksuaalselt petnud ja korduvalt? Ja sümpaatia kuulub automaatselt sellele poolele, kes "pole petnud"? Samas kas see mees polnud mitte ise süüdi oma naist tsölibaadis hoides selles, et too läks seda "armastust" kusagilt mujalt otsima? Millises olukorras see "petmine" siiski võib olla lubatud? Kas üldse kunagi? Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma kaldun arvama, et siiski... Täiskasvanud inimestel on ju oma "vajadused" :)

Põhjamaade filmid on kuidagi üldse minu maitsele lähedasemad kui näiteks keskmised USA omad. Soomlaste filmikunst on juba aastaid päris heal järjel ning Mika Kaurismäki kahtlemata üks neid tippe. Mika on muidugi see vendadest Kaurismäkidest, kes elab Rio de Janeiros ja armastab palavalt sealset muusikat ja teeb ikka neid va häid dokfilme. Selles suhtes on nad minul küll tihti sassis, aga Aki on muidugi kuulus oma Leningrad Cowboyside ja Mees ilma minevikuta filmidega. Mika on paar aastat vanem. Ja minu sümpaatia kuulub alati "vanematele vendadele-õdedele" :) Kuigi jah, Aki on ka väga hea.

Hinnang: 4+ (Lõpp, ehk pärast seda, kui nad seal oma "suhte hauas" mürasid, vajus minu jaoks ära... see kõrvalliin lihtsalt polnud Eestiga seotusest hoolimata minu jaoks eriti huvitav. Huvitav oli aga see, et kas nad tõesti ei võinud mõnda eesti keelt oskavat inimest palgata, et see oleks neile tõlkinud lause õieti, mis aiale kirjutatud oli? Tõlkeprobleemid olid minu jaoks ka subtiitrite tõlkijal. Mitu asja oli natuke "kõrvalt", paaril lausel oli isegi mõte valesti tõlgitud... Aga see nurisemine siin oli vähene võrreldes selle kiitusega, mida tahaks filmile jagada. Sain mitu korda korralikult naerda ning nautisin filmi täiega. Lahe täiskasvanute komöödia... paluks rohkem põhjamaade filme kinno!!! Krt, aga koju jõudes pidin küll üle kontrollima, kas need peaosalised seal tõesti 35-sed on... ehk "minu vanused" :) No õnneks ikka selgus, et mõned aastad vanemad :) Aga Rootsis, minuga samal aastal sündinud Irina Björklundis tõesti on seda MISKIT sõnulseletamatut... Ma ei teadnudki varem, et ta on päris elus Peter Franzéni naine... Kuid tõesti grammivõrra liiga olid kõik need filmis osalevad tegelased seal omavahel seotud - isegi naispolitseinik oli peategelasest mehe patsient jne jne jne :) Muidu oleks küll viiekas hinnanguks kolisenud... Nüüd aga ruttu kõik kinno - kuniks veel jagub seda "Kes kardab Virginia Woolfilikku lahutust a la Finland"!)

Filmi trailer: