Uhkus ja eelarve - Lavakas ja Endla

Praakisin selle tüki omal ajal oma vaatamiskavast välja, sest mõtlesin kui tobe on muuta "Uhkus ja eelarvamus" -> "Uhkus ja eelarveks"... Ei kõlanud üldse õige ning lisaks mõtlesin, et noored ise on loo mõelnud ja nende eelarvamuste pärast ei tekkinud erilist usku kogu ettevõtmisse. 27.lennu esimeste lavaliste segadustega ei suutnud ma ka kuidagi kontakti saavutada (näit."Veider orkester"), Ja kuna 1 +1 =2, loobusin heaga Pärnusse sõidust. Kuid järsku hakkas kostuma siit ja sealt - kui hea see tükk on... Kuni see müra läks piisavalt valjuks ja tuli ka sellistelt inimestelt, kelle arvamusega tihti nõustun. Nõnda otsustasingi, et see tuleb siiski vist ikkagi kavva võtta... Lisahoogu andis sama lennu eelmise aasta üldse parimaks teatrielamuseks tõusnud "Elagu, mis põletab!". Ent kui ma toona viimasele etendusele piletit ostma tahtsin hakata, oli see lootusetult välja müüdud. Oli vist 1 koht, aga ma Pärnusse üksi ka ei tahtnud teatrisse sõita... Niimoodi tuligi (nüüd juba kurvalt) loobuda selle nägemisest... Kui järsku teatati, et publiku ja tegijate enda tungival soovil tuuakse see tükk veel 4ks korraks uuesti lavale. Kõige paremini sobis minu kavaga selle kõige viimane, ehk 29ndal aprillil etendatav kord ja nõnda saigi kõikse paremad kohad välja valitud ja "rest as they say is history!"

Ja no selline kiidukära, milleni see lõpuks paisus, leidis õigustust! Milline äge, hoogne, rõõmus, najakas, absurdne, ülemeelik ja hästi näideldud ning lavastatud tükk see ühisele teatrikooliteele punkti panemine oli.... wow!

Lisaks lihtsalt ühe uue tüki vaatamisele, sai nüüdseks juba vaatama mindud ka mõningate päris "lemmikute" nägemise ootusega... eriti mu "kuldne trio" - Ester, Liisa ja Saara! Aga tegelikult seekord tükki vaadates tuli pähe mõte, et on ikka üks õnnestunud lend see 27. Ma ei praagiks neist mitte kedagi välja. Eks muidugi mõnede keemia ja energia sobib paremini, aga eriti kaugemaleulatuvaid otsuseid nende suhtes on veel vara teha, sest rohkem ongi ju saanud näha vaid mõningaid neist. Laura Kallet märkasin üldse esimest korda laval (kuigi ilmselgelt nägin teda ka varasemates lennu-tükkides... Muidugi teadsid, et ta sellel lennul on ning nägin teda ka ETV lendude saates).

"Uhkus ja eelarve" on mõnus segu vene absurdi (a la Daniil Harms), kriitilist tänapäeva Eesti poliitilist huumorit, füüsiliste ning verbaalsete uperpallide ning hüpetega farssi ja revüüsse, vürtsitatud kalambuuride, oksüümoronide ja teiste lahedate sõnamängudega. Tõeline nauding nii tekstilises, lavastuslikus kui ka näitlejameisterlikkuse mõttes. Tehtud suure õhina ning hooga ja see südamega tehtud asja tunnetus jõuab läbi neljanda seina mängleva kergusega ka publikusse. Tükilt lahkudes ja kuulates saalist väljuvaid inimesi, õhati nii siin kui seal lausetega - "Oli ju lahe!", "Nii hea ja sai liiga kiiresti läbi!", "Vahvad noored", "Jummala äge", "Nii naljakas"... jne jne jne...

Nüüd kus selle lavaloo teekond on tõesti jõudnud oma lõpule, võib ka julgemalt rääkida selle sisust. Kuigi, kuigi... alguse sai see "kõige viimane" etendus just nimelt konferansjee naljaga, et ta kunagi oli juba seal laval juhatanud tüki sisse sõnadega, et seekord mängitakse seda kõige viimast korda...

Igatahes on see lugu ühest majast ja selle erinevate korterite elanikest... "Jutustus" saab alguse klaverimängija lavalekutsumisega, kelleks on kaasatud üdini positiivne ning andekas ja alati sümpaatne Johan Randvere. Sealt edasi ilmub stseenide haaval kogu bande kirevaid tegelasi, alates vanaemast, kes liha hakkab praadima... kuid selleks, et aru saada ja kogu tausta teada lihapraadimisele, tuleb liikuda ajas tagasi :)

Ja nõnda hakkabki üks naljakas teekond laval hargnema selle lihapraadimiseni välja... mis vanaeidele peaks tooma kassi ja lapselapsed tagasi külla ...

Tänavakass Stjopa armub ära nuustik Mašasse ja Maša on samapalju või rohkemgi veel sissevõetud Stjopast... Ent nuustiku teekond viib teda kokku R-täheta mehega...

R-täheta mees lapsepõlves oli vanemate poolt alavääristatud. Ema ennustuse kohaselt saab temast pätt ning kehv selline veel peale kauba, sest ega röövimisest ei tule ju midagi head välja kui r-tähe asemel tuleb suust t... No kuidas Sa ütled: "Raha, raha, peremeest tahab raha"... kui on vaja üüri jaoks rõõvida...

Ühes teises korteris elasid ema ja isa, kellel 2 poega ja tütar. Isa on suur ärimees ja pojad hakkavad isa eeskujul samuti ärimeesteks. Tütrele toob isa reisilt kingiks koera... aga elusolendid ei ole ju midagi väärt - naeravad vennad.. järelikult vanemad armastavad poegasid rohkem, sest nemad said asju, millel hinnasildiga väärtus teada... Tütar ei leiagi kedagi oma ellu... ka suureks kasvades on tal ainult koer... aga vendadest saavad ärimees Nossovid. Viivad ühe ettevõtte põhja, kus boss saab erinevate juhtumite tulemusena surmaga kokku... kusjuures surm kohtub tüki jooksul mitmete tegelastega... samas sellest kõige vanemast memmest ta ei hooli, sest too on 5 senti surmale võlgu...

Aga ärimeestega samas firmas on tööl ka üks ajudega poiss - Hasso. Hasso õpetab r-ta rõõvli näiteks raha väljapressima... ja pressima seda näiteks telliskividest või rauast restidest... Koeraga tüdrukule õpetab ta musta raha tegema... aga no sellel ei saagi olla muud kui traagilised tagajärjed...
Ja siis muidugi vanamemm, kes liha tahab praadida... tema ja teised memmed on lihajärjekorras teineteise peale eht vanamoorilikult kadedad, sest üks (kadunud) mees on nende kõigiga olnud seotud ja kõik naised arvavad, et lihunik ootab kõige rohkem just teda oma letiäärde liha ostma...

Majas elab ka intelligentidest paar, kes lapsesaamist pidevalt pika analüüsi järel edasi lükkavad ning lõpuks võib neist sõltuda kogu maailma saatus, ent intelligendid ei ole ju edevad, et nad sellist asja ette võtaks, misläbi on oht sangariks saada. Ja selleks, et sellise projekti vastutust võtta, peaks olema ju tõeline intelligent ikkagi.. .niiet nokk kinni saba lahti...

Ja sellistest naljakatest pisisaatustest pungil ongi kogu lugu. Kõik on kõigiga seotud mingil hetkel, risti ja rästi ja Mehis Pihla on selle jutustamisteekonna lavastanud lausa imelise täpsuse ning perfektselt voolava jutustusena ühest stseenist teise - ilma tulede kustutamisteta :)

Kokkuvõttes üks seikluslik superlahe komöödia... ja no need näitlejatibud... olin vist üks esimesi, kes lõpus seisma tõusis aplausiks, sest nad lihtsalt olid seda väärt... pärast aplodeeriti nad veel korduvalt ja korduvalt tagasi seisvate ovatsioonidega.

Jürgen Ganseni kass Stjopa oli mõnusalt laisk ja kõutsilikult sobiva jämeda häälega. Tahtes oma käppadest lahti saada, et enesetappu sooritada... sest kass kukub ju alati "käppadele" ja jääb ellu... Kassi kavalusega üritab ta laveerida ka täpselt nii, nagu vaja kellelegi. Jürgeni stiil on rollile vastavalt rohmakas ja vali. Inimene kassi kostüümis on ju juba olemuselt naljakas ja sellest oskab näitleja ka igasugust välja lüpsta. Ma võib-olla oleks tahtnud veelgi rohkemat veelgi mahlasemat kassi... Muidugi aru andes, et noor näitleja ei saagi ju Krjukovi tasemel veel kassi teha, aga kuna see võrdlus on paratamatult silme ees, siis väike kriitikanool jääb ikkagi õhku rippuma. Aga no peaaegu... Jürgeni Konrad Mägi, altkulmu tõsisena "Elagu, mis põletab!" tükis on saanud hea karakterijärje kass Stjopa näol (ja seda täiesti irooniata öeldes! :)).

Markus Habakukk - konferansjee (ja ühel korral hetkeks ka kuradina läbi jooksev) on etenduse juhile omaselt positiivne ja publikut juhendav. Pealtnäha tänamatu roll nende värvikate karakterite reas, aga Markus teeb ka sellest konferansjeest arvestatava karakteri. Ta on igatahes üks selle lennu leide minu jaoks sellel aastal (lisaks õnnestus teda näha VAT Teatri Don Quixote's). 27.lennu meestest on temal minu meelest üks parimaid hääli. Ja olemuslik positiivsus sobib komöödiatesse kui loodud. Huvitav päris, millise rolli ta teeks tõsises psühholoogilises tükis.

Laura Kalle intelligendist naisena ja ema ning ühena memmedest on minu jaoks üks päris huvitav näitleja. Millegipärast jäi mulle mulje, et ta õppis lavakas hoopis dramaturgiks, aga no näitlejana ei jää ta oma kursakaaslastele üldse alla. Temas on see mingi x-faktor, mis kas tema näo või tegelikult üldse lavalise olemusega teeb väga huvitavaks. Ehk nö. on looduse poolt juba palju antud. Ning tundub, et koolis õpitu on andnud ka selle oskuse, mis loomulikule talendile liites teeb ühest heast näitlejast suurepärase. Tema kohta kuulsin ka publiku seast, et on tal alles hea hääl! Ja seda tal tõesti on. Samas tema memm oli minu jaoks ilma huvitavate konarusteta (võrreldes teistega) ja ka ema ning intelligent olid omavahel üsna sarnased karakterid. Kuna minule see tema nö. mängustiil meeldib, siis ta meeldib ka mulle näitlejana, aga mitmekülgsete nägude leidmisega iseenesest, ehk karakteriloomega on tal veel natuke teed minna.

Ja siis minu selle kursuse üks lemmikutest - Ester Kuntu... tüdruk, kelle tegemised kavatsen kõik ära vaadata. Elagu, mis põletab... Klaasist loomaaed...Saraband... ja nüüd siis see kavalkaad rollidest allsurutud tüdrukuna, allasurutud naisena, kes oma mehe jaoks on viimane, kellele too mõtleb ja siis kirsina kõige peal nii-nii mahlakas paheline vanamutt, lokirullid peas ja sigaret hambus ja nii mõnusalt kontrastlik kõikidele teistele rollidele, mida ta siiani on teinud.... see näitab juba kõrgemat pilotaaži karakterloomes kui saab nii palju erinevaid nägusid ja karaktereid samasugustest tegelastest luua, aga ühtlasi mängida ka hoopis oma tüpaažile vastupidist tegelast nii lahedalt. Ja mis ma olen täheldanud veel tema juures on see, et kõik kellega koos ta mängib, need mängivad või paistavad mängivat ka paremini kui nad muidu või tavaliselt mängivad. Täiesti seletamatu efekt.

Karl Laumets on ühe ärimeheks saanud pojana ja intelligendist mehena on justkui teisest puust kui ta kursakaaslased. Tema tüüp või oleks on teistsugune. Ma olen tema s-eripära täiesti märkamatult andeks andnud, sest ta mängib selle osaks oma karakteritest, sest nii siin kui ka varasemalt Elagu, mis põletab ja Klaasist loomaaed tükkides. Laineid murdes tükis oli tal vaid toetav roll ning eriti mängida ta ei saanudki sellega. See, et ta on pikem kui teised kursakaaslased paneb teda jälgima. Temas on kohalolekut ja mingisugust traagikat. Võib-olla kurbade silmade tõttu?

Karmo Nigula oli mu teatrikaaslase lemmik. Tema sõnul tegi ta ärimehest teise pojana mingit omapärast häält, ehk mängis meelega täiesti üle oma hääletooni moonutades... aga sellest hoolimata mõjus see orgaaniliselt, kuna ta kandis selle lõpuni välja. Ja see aitas tal luua ka oma karakteri. Minule meenutas ta siin millegipärast Argo Aadlit... ei tea, kas siis hääletooni pärast või selle karakteriloome tõttu. Hiljuti nähtud Armunud Shakespeare-i meespeosas oli ta ka hea, kuigi palju tagasihoidlikumas võtmes mängitud rollis. Tema diktsioon ja häälekõla on kursuse meestest kahtlemata üks parimaid.

Saara Nüganen - vanamemme ja noore tüdruku rollides... tema oli ainuke, kes meeldis mulle juba päris algusest peale - ka nendes kooliajal tehtud lavastustes, mis mulle tervikuna ei meeldinud, oli Saara ainukesena alati tasemel (võib-olla ta sai enne lavakat juba teistest rohkem mängida ja sellepärast oli teistest kpsem?). Ja nüüd olen näinud teda veel Mitte praegu, kallis tükis mõnusalt stereotüüpseks mängitud lollukesest sekretärina, kes tugevas ansamblis, ent kehvas (nõme rahvalik ja rahamagnetist komöödia) tükis mängis sellele mingigi väärtuse sisse. Ja see kuidas ta nüüd seda memme tegi - tõeliselt nüansirikas ja minu jaoks kõige usutavam memm laval... Pisitillukesed detailid ja muidugi see hoog ja isegi see kuidas ta prille kandis või pearätikut seadis... ka tekstiliselt muutis ta osavalt ennast vanemaks... näiteks öeldes nüüd asemel nüid jne jne jne... Täiesti imeline karakteriloomeoskus!

Lauli Otsari töödega ma varem väga palju pole kokku puutunud. Nii palju kui olen näinud, on jäänud mulje, et ta tahab natuke ülepingutada sellega, et tahab anda endast parimat... Õigemini ma ei tea, mis see pingutamine temast kiirgab. Uhkus ja eelarves nägi nüüd teda rohkem ja täpsemalt ja mingil määral see kinnitas mu varasemaid arvamusi tema näitlemisstiili kohta, ent seekord meeldis ta mulle rohkem kui kunagi varem. Temas on mingit õrnust, ent samas lühikesed juuksed ja nõtke keha on justkui hoopis teise naise omad kui tema haldjalik nägu ja hääl. Ma ei saa sotti veel temast. Aga kohe väga meeldis mulle tema laiapuusaline seelikus ja karusnahkses peleriinis tiba tibilikum memm. Nagu rusikas silmaauku nääklemas justkui enda vastandiga - Saara Nüganeni memmega. Ja surmana nõtkena mustas liibuvates riietes - bravo! Ootan huviga Woody Alleni lugu temaga paari nädala pärast...

Ott Raidmets ei ole mulle siiani meeldinud. Kuigi ma varasemates koolitükkidest eriti teda ei mäleta, siis paar Endla rolli, kus olen jõudnud teda näha, ei ole minu keemiaga sulandunud. Aga siin mõnuga ja täiesti õigustatult julgelt ülemängitud lihunikuna või ebameeldiva pereisana ning hoopis teisest puust - r-ita röövlina, pani mind ümberhindama tema oskuseid. Hea kõlava ja selge häälega näitleja, kus on karaktereid peidus küll.

Christopher Rajaveer-i Hasso oli minu jaoks selle tüki kõige tugevam karakter. Christopheri olen jõudnud Draamateatris ka juba näha siin-seal ning samuti Elagu, mis põletab tükis... kuid ükski neist pole nii vabalt ja mõnusa hooga tehtud. Tema Hasso on kõige ehedam nohik... kes jagab majanduse kohta nii mõndagi... igatahes rohkem kui ärimees Nossovid. Ja siis see öökullilik olek suurte ümarate prillidiga - samas võib-olla üks tõsisemaid karaktereid elustus koomilise pärlina :) Mõnusalt terav diktsioon ja täiesti omapärane ja isenäoline karakter. Lisaks oleks ju tahtnud, et tal selle koera kaotanud tüdrukuga oleks ka armuõnne olnud... aga no mis sa teed kui naine läks rahaahneks kätte ära :)

Liisa Saaremäel üllatab mind iga kord kui teda näen laval. Kuigi tänaseks juba tean, et see juhtub ja ma juba ootan ja loodan, et saan teda igas tükis, mida Draamateatrisse vaatama lähen näha saan, siis ikka ja jälle imestan kui hea ta on ja kui palju huvitavat saab temalt näha. Seekord 2 suuremat ja säravamat rolli temalt on nuustik Maša... kes peaaegu lõpuni mängib sõnatult... aga Liisa mängib ka füüsiliselt kõik emotsioonid karakeeritult naljakalt välja ning annab omakorda väärtust juurde kogu lavastusele... näiteks oma nuustikukrouse sahistastades ja raputades või kübara alla õlgadele ligemale tõmmates ja pea peites ning end ümaraks nuustikuks muutes :) Ja siis see memm... "emake"... ehk siis teistest memmedest vanim ja tähtsaim... ja ühtlasi ka aeglaseim ja saba viimane... austusväärseim, sest tema poeg oli ikkagi teiste memmede armastus... Ja täpselt nagu Laura, Lauli, Ester ja Saara, nii ka Liisa võttis ja pigistas oma vanamemme karakterist kõik välja, mis sealt pigistada oli... mõnuga ja laialt, suure hooga ja ägedalt... ikka ratastega kotti enda järel vedades või vajadusel seda ka loopides. Tema plastilisus ja liikumine annaks nagu aimu kunagistest tantsutrennidest, ent võin ka täiesti eksida, sellisel juhul on Liisal lihtsalt annet füüsilisele lavalolekule ja füüsilisematele rollidele.

Laast, aga mitte liist  -Risto Vaigla firmabossina, nii siinpool elu kui teispoolsuses. Risto mängu pole ka eriti palju näinud varem. Ta on hästi tugevalt oma tüpaažis kinni ja millegipärast ka selline absurd teda päriselt lahti, ega vabaks ei raputa sellest, sest see, keda ta mängib ongi sellisem rohkem raamides. Temas on olemas igati lavalisus ning äge madal ja kõlav hääl. Tahaks teda raputada või näha teda mingis täiesti tüpaaživastases rollis. Saada mingit sügavust juurde, mis tema heast suurepäraseks muudaks. Eeldused on kõigeks täiesti olemas.

Hinnang: 5 (Ikka see sama vana joru... miks keegi teatris käib... sellele ootustele vastamisele või isegi nende ületamisele vääriline hinnang on siin ka antud... Huvitav, kuidas nii kehvasti alganud suhe on jõudnud nii kaugele - mäletan selgelt kuidas mõtlesin, et see lend on üks ebaõnnestunumaid läbi aegade... ning nüüd olen jõudnud nii kaugele, et see lend on üks minu läbi aegade lemmikuid. Nii palju head näitlejamaterjali ühele kursusele juhtub harva.  Hea meel on ka selle üle, et vähemalt alguses on nad kõik leidnud rakendust. Mõned suurtes teatrites, teised peavad rohkem näitlejana olelusvõitlust pidama ja mõni on vabakutselisena täiesti jõudnud end kehtestada... 3 neist on sellised, kelle tükke ma tahan kõiki näha - Ester, Saara ja Liisa... ja ma usun, et vaikselt tuleb seda nimekirja hakata siin pikendama... varsti saab ka mõnede teiste mänguga rohkem tuttavaks ning usun, et nii mõnigi neist võiks saada suureks lemmikuks... Rahvas, kes saalis seda kõige viimast "Uhkus ja eelarvet" vaatasid, olid igatahes sama vaimustuses kui minagi.... ja kõik see lugu, lavastus ja mäng oli neil oma jõududega tehtud, seega müts maha! Ja uusi nende tegemisi ootama jäädes...)

---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

UHKUS JA EELARVE
komöödia
etendus kestab 2 tundi ja 30 minutit koos vaheajaga
lavastaja Mehis Pihla
kunstnikud Terje Kähr ja Bibi-Ann Kahk
muusikaline kujundus Johan Randvere
valguskunstnik Margus Vaigur
liikumisjuht Rauno Zubko
laval EMTA Lavakunstikooli 27. lennu vilistlased: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle (Ugala), Ester Kuntu, Karl Laumets (Vanemuine), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Saara Nüganen (Endla), Lauli Otsar, Ott Raidmets (Endla), Christopher Rajaveer (Eesti Draamateater), Liisa Saaremäel (Eesti Draamateater) ja Risto Vaidla

"Uhkus ja eelarve" oli EMTA lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mis näitlejate ning publiku tungival soovil etendub 2017. aasta kevadel veel neljal korral.

Läbi pohmelli vasardava peavalu meenus Stjopale Maša. "Neetud virtsane tänavakõuts, kuidas võisid sa unustada Mašakese?" ütles ta endale, püüdes end käppadele ajada. Vurre pooltühja pudeli poole sirutades, nägi ta enese ees Mašakest – ta oli kaunim kui kunagi varem. "Anna andeks, anna mulle, roojasele andeks, Sina ilus, Sina puhas, Sina kõik, mis mul on!" nuuksus Stjopa Mašakese ees näoli. Maša ei osanud midagi öelda. Sest ta ei olnud inimene. Ta ei olnud isegi mitte kass. #absurd

„Uhkus ja eelarve“ on EMTA Lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mille tekst on valminud trupi ühistööna ning inspireeritud nii Eesti tänasest elust kui 1920. aastate vene absurdistidest. Tulemuseks on tempokas absurdidramöödia täis nooruslikku energiat, musta huumorit, kalambuure ning ootamatuid süžeepöörakuid.
Koos näitlejatega on laval Noor Muusik 2014 tiitliga pärjatud andekas pianist Johan Randvere. Lavastajaks on lavakunstikooli 27. lennu üliõpilane, Panso preemia laureaat Mehis Pihla.

See asi - Endla

Endla Teatri „See asi“ on globaalse mastaabiga logistiline ime, ehk rännak mööda teatri erinevaid saale, koridore, tubasid ja nurgataguseid ja samaga rännatakse mööda inimese salajasimaid hingesoppe. Viimasel ajal tundub, nagu Eesti teatris teeksid praegu kõige erilisemaid ja põnevamaid lavastusi millegipärast noored huvitavad naislavastajad (Kertu Moppel, Diana Leesalu kui nimetada paar esimest, kes meelde tulevad...) Endlas on selleks oma maja tüdruk – Laura Mets. Kui nüüd nimetada tema mõned (praguseks ju veel üsna lühikese karjääri) šedöövrid – 45399km2 raba (lisaväärtuseks, et eluks ajaks jääb Eesti pindaala meelde!), Titanic, Eedeni aed... ja nüüd siis „See asi“, siis võib olla üsna kindel, et sellest püssist tuleb alati pauku ning tundub, et iga korraga üha kõvemat... Ta on lavastaja, kelle tegemistel tasub kahtlemata silma peal hoida! 

See lavastus on tõesti uskumatult sujuv, kuigi publik jagatakse 4 gruppi ning risti-rästi mööda teatrimaja käies saadakse vahepeal mõned stseenid kammerlikumalt vaid oma grupile, mõnikord vaatab mõnda stseeni koos 2 gruppi või hoopis terve publik.

Loo mastaapsusele annab geograafilistele mõõtmetele lisaefekti ka selle ajaline diapasoon. Alguse saab kõik Magalhaesi ja kuninga kohtumisest, enne maadeavastaja „ümbermaaimareisi“, siis hüpatakse tänasesse päeva, milles käiakse ära Hiina masstööstuses ja Ladina-Ameerikas puuvillakasvanduses, mängitakse Aafrika püssidega ning „rännatakse“ mööda Euroopat ja Aasiat ning lõpuks muidugi jooksevad kõik niidiotsad sümboolselt alguspunkti, ehk Endla „Küüni“ kokku. Tegelikult on tegu justkui puzzlega, milles tükk tüki haaval pilt 2-5 minutiliste stseenide läbi hakkab moodustama. Midagi saab ette aimata, midagi tuleb üllatusena juurde ja hargnevad kõrvalliinid. Vaimustav!

Pärnusse sõites ütlesin oma teatrikaaslasele, et oleks ainult, et ei peaks iga väikse hetke tagant jälle püsti tõusma ja edasi liikuma, see oleks nii tüütu... Esimene pikem stseen ära olnud ja mängureeglid tegijate poolt lahti seletatud, oligi püsti ja oma rohelist värvi grupile teade „Roheline – rändame“ (siinkohal soovitus, et kui kellegagi koos seda vaatate ja tahate ka koos rännata, siis on mõistlik saali siseneda ka koos)... ja kuna veel esimese, ega ka veel mitte teise stseeniga päris kokku ei pannud, millega tegemist saab olema, siis jõudsin juba teatrikaaslasele vinguda, et mu hirm osustuski tõeks... Kolmandas stseenis vist ka veel mingeid seoseid ei loonud ja hakkasin juba mõtlema, et millesse ma end seganud olen – 4 tundi selist seosetuid ministseene... ja siis järsku käis ülakorrusel (ajusagarate vahel) plahvatus ja hakkasid tekkima seosed... lugu oli risti-rästi peidetud nende stseenide sisse, aga kuna need on nii eri otstest alustatud, siis seda põnevam hakkas – kuidas see asi kõik kokku hakkab voolama... Tundus, et publikule läks kõige rohkem peale naljakate hiinlaste sagimised ja tegemised. Mind huvitas, aga kõige rohkem tülitseva paari teema – „armastus“ (või selle puudumine) ju ikkagi... lisaks on kogu asja segatud mööda maakera rändav ja enda tehtud, terve maailma kunsti-inimesi vaimustavat fotot tutvustav fotograaf... ja nende kõigi ning mitmete teiste tegelaste saatus hakkas tükk tüki haaval selgeks saama. Absoluutselt kõigel oli oma koht ja oma seletus ning justkui autasuna siis lõpuks muidugi saab kogu loo oma saatuse keerdkäikudega selgeks. Eks me ju olemegi kõik omavahel seotud (meenus kunagine mäng „Six degrees of separation“, mille teooria seisneb selles, et iga maailmas elava 2 inimese vahel on maksimaalselt 6 inimest, a la, mina olen kohtunud kellegagi, kes on kohtunud kellegagi, kes omakorda on kohtunud kellegagi ja selliste kettide abil oleme kõik kõigiga seotud. Panin näiteks enda nime ja Madonna sinna ning meie vahel on vaid 2 inimest või siis Meryl Streepiga on meil 3 inimest vahel: https://oracleofbacon.org/ Selle otsingubaasiks on vist küll internet movie database, seega kui selles enda nime pole, siis tuleb teiste inimeste nimedega mängida.)

Kusjuures inimlikud psühholoogilised teemad, millest räägitakse, lisaks globaalsetele ja üldisematele teemadele, on hingeminevad ning valusadki. Lõpuks läks 4 tundi kui linnutiivul. Selle käigus tuli neid Endla treppe üles-alla kõndida tubli mitu korda (teater väidab, et kokku 2 kilomeetrit, mis ma arvan hinnanguliselt on päris täpne), aga mina ei pannudki seda üldse tähele, sest jalas olid mugavad kingad ning meeled erksad ja mõte kogu selle puzzle lahendamise juures. Üks vanem inimene ühel hetkel küll hädaldas, et tüki juures peaks olema vanusepiirang, ehk üle mingi vanuse võib see raskeks minna ja märgata oli, et üks rase naine loobuski vaheajal sellest rändamisest. Samas oli meie grupis üsna korpulentseid vanemaid daame, kes ilma mingi viginata kogu reisimise kaasa tegid, seega erilist spordivormi muidugi kaasarändamine ei eelda.

Ja kui sujuv see kõik oli. Täiesti geniaalne, kuidas vaid korra kogu etenduse jooksul tuli meil pool minutit ukse taga oodata eelmise grupi lahkumist ja kui arvestada, et neid „stseene“ oli seal kümneid, võibolla 100 J ja kogu kestvus oli peaaegu 4 tundi, siis see tõesti oli hämmastavalt täpselt paika lavastatud. Ühel korral oli lavastusse ka sisse pandud nö. „tutvumine“ grupijuhiga ja meie tütarlaps rääkis oma hirmudest ning sellest kuidas ta Magalhaesi kohta tausta kunagi uuris (olgu öeldud, et see oli lihtsalt mõnus vahepala ning tegelikult eelteadmisi selle kohta tüki mõistes vaja ei läinud).

Kogu selle lavastuse keerukuse juures muutusid näitlejad puhtalt vahenditeks, ehk piltideks puzzletükkidel, mis siis kokkusobitusid (või mitte). Seega kellegi rolliehitusse väga keskenduda ei jõuagi, lisaks ilmuvad nad mitmetes rollides vaatajate ette. Tahaks siiski eraldi mõnigaid asju ära mainida.

Kõigepealt mul on niiiiiii hea meel, et Liis Karpov on pärast 4 aastast pausi Endlas tagasi (mäletate teda Imetegijas või eriti Ballettmeistris?) Olen teda juba pikalt igatsenud Endla tükkidesse, sest ta ei jõudnudki teab mis palju mängida peale teatrikooli (4-5 aastat) kui ta juba pausile läks. Aga juba enne meeldis ta mulle väga ja tundub, et nüüd tagasitulles on ta veelgi parem, sest eks elukogemus annab ka näitlejale sügavust ning taustateadmisi-oskuseid. Selles lavastuses on tema kanda 3 intervjueerija rolli. Kõik täiesti erinevalt lahendatud, sest kõik need on ka erinevad inimtüübid. Esimene on tagasihoidlik, justkui tudeng, kes veel hästi ei oska. Teine suure haardega, ilmselt ise mingi kuusus, keda tegelikult võib-olla ei huvitagi tema intervjueeritav nii väga kui võrd tema ise ja tema enda arvamus. Kolmas karakter -  vana proff, kes justkui piltlikustas veelgi enam seda inimeste imelikku suhtumist asjadesse... antud juhul üks poiss on teinud mingi foto, millele inimesed on hakanud igasuguseid lugusid ja mõtteid juurde pookima, kuigi poiss lihtsalt tegi oma õe toast ühe foto (olete kuulnud Hemigway intervjuud tema „Vanamees ja meri“ kohta? Sama fenomen, et inimesed mõtlevad maad ja ilmad filosoofiat asjale juurde, kuigi Hemingway lihtsalt kirjutas loo ühe vanamehe kalapüügist).

Minu meelest Sander Rebane teeb selles tükis oma siiani parima rolli. Korraks esimese intervjuu ajal mõtlesin, et ta läheb jälle „üle“, aga õnneks tõmbus ta tagasi ning kogu ülejäänud tüki oli tema „mängimine“ sügav ning kaasaelama panev ning usutav – ka vaatajana teadsid/tundsid, mida ta karakter läbi elab. Sellise tunde tekitamine vaatajas on üks hea näitejatöö tunnus.

Ja liskas paarid – Priit Loog ja Kadri Rämmeld – seal sõdimises oli keemiat ning lausa ootasin, et rännak tagasi nende juurde viiks, sest see osa puzzlest oli minu jaoks kõige huvitavam. Armukadedus, andestamine ja enda kehtestamine – justkui püha kolmainsus ühe suhte anatoomia lahkamiseks ning samas ju mistahes suhtes teatud olukordades tuttavaks nähtuseks –eri vormis, eri põhjustel, aga me kõik oleme ju inimesed.  Ning teine paar – ehk vähemalt minu etenduse „rahva lemmikud“ – hiinlased – Meelis Rämmeld ja Sten Karpov. Natuke naljakad, natuke imelikud, natuke vinksti peast, aga võibolla lihtsalt teise kultuuritaustaga. Eelkõige oluline, sest tõi natuke koomikat sekka tõsisematele lõikudele tasakaaluks, aga ka nemad igati kogu supi koostisosad.

Ja kuigi kokkusattumised tunduvad mulle alati võltsid ja imelikud (a la Remaque’i „Triumfikaar“ – täiesti ebausutav bordellilõik, millel kogu lõpetus baseerub ja seega kogu raamat oli minu jaoks jama), aga selles tükis on need kuidagi usutavad ja võimalikud... ja need polnudki võibolla kokkusattumused, vaid pigem eri otsest kokkujooksvad tegevusliinid.

Hinnang: 5- (juba lihtsalt selle lavastuse erilisuse pärast tasub sellest rännakust ja puzzle-kokkupanemisest osa saada. Ja kuigi üsna kiirest saab aru, mis „see asi“ on, siis näiteks esimese vihje peale ma arvasin, et tegemist on kibuvitsapõõsaga J Head näitlejad teenindavad tervikut ja kõik see masinavärk toimib sekundilise täpsusega. Natuke mõtlemisainet ka, kuigi teel Pärnust ära sõites keerlesid vestlusteemad siiski rohkem ikkagi selle teostuse eri tahkude üle. Näiteks läks teisele mu teatrikaaslasele korda see, kuidas Kadri Rämmeldi tegelane oma venna, ehk Sander Rebase tegelase peale päriselt sülitas, niiet ila oli suure lärakane särgil näha. Mind hämmastas ikka kõige rohkem see kuidas kõik need tegelased ikkagi omavahel seotud olid ja see arusaamise hetk on üks järjekordne teatriime. Vaimustav! Soovitan võtta see 4 tundi ja tutvuda „tõeliselt“ Endla teatriga... ma näiteks oskan nüüd Küüni minna ka teist kaudu ja veelgi olulisem – sealt garderoobi minna on palju lühem ja mugavam olenevalt istekohast J Kes teab, võibolla lähen Pärnusse ka Laura lavastatud lastekat - „Alice imedemaal“ vaatama.... lihtsalt Laura pärast.)

------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

SEE ASI

reis ümber maailmaRännak kestab koos liikumise ja peatustega umbes 4 tundi.
NB! Lavastust mängitakse Endla teatrimaja eri ruumides ning publikul tuleb etenduse jooksul läbida paari kilomeetri jagu treppe ja koridore. Valige mugavad jalanõud ja riietus.

autor Philipp Löhle
tõlkija Mihkel Seeder
lavastaja Laura Mets
kunstnik Illimar Vihmarmuusikaline kujundaja Feliks Kütt
videokunstnik Terina Tikka

mängivad Sten Karpov, Liis Karpov, Priit Loog, Sander Rebane, Kadri Rämmeld,  Meelis Rämmeld, Arabella Anderson ja teised

Kõik on omavahel seotud. Portugali maadeavastaja Fernão de Magalhãesi sajanditetagune ümbermaailmareis ja rumeenia sealihalõigud. Aafrikas toimunud kodusõjas kõveraks keeratud revolver ja Argentiinas kasvatatud sojaoad. Vana Agfa Clacki kaameraga tehtud foto ühest lastetoast ja hiinlaste koristusbisnis. Umbes saja-aastase koikala Euroopa-reis ja värske saksa abielupaari armuheitlused.
Kõik on omavahel seotud. Aga kuidas? On see maagia? Üksindus? Või armastus? 

Saksa näitekirjaniku Philipp Löhle „See asi“ viib vaatajad rännakule, kus ülemaailmne kriis kinnitub sügavalt isiklike probleemide külge. Kaelamurdvalt ja koomiliselt valgustab Löhle meie globaliseerunud, tehnologiseeritud ja kiireltmuutuva maailma ilu, valu ja elu.

Esietendus 30. septembril 2016.
NB! Lavastust mängitakse Endla teatrimaja eri ruumides ning publikul tuleb etenduse jooksul läbida paari kilomeetri jagu treppe ja koridore. Valige mugavad jalanõud ja riietus.

Kõik naistest - Endla Teater

Oh kui mõnus on teatrist väljuda muhedas meeleolus. Naeratus huulil ja südames. Armas ja soe elamus. Tundeskaala liikus küll lausnaljakast läbi heldimuste ja kaastunde kuni sügava kurbuseni välja, ent ometi oli see kokkuvõttes üks südantsoojendav elamus. Eks kurbus ja rõõm käivad ju päris elus ka käsikäes või vähemalt vaheldumisi.

Eelmisest suvest saadik pole ma Endlas nii hästi lavastatud tükki näinud. Kaili Viidas on lavale toonud oma teise täiskasvanutele lavastatud lavastuse (eelmine, ehk esimene oli juba 3 aastat tagasi, aga samuti väga hästi lavastatud "Seljatas sada meest"). Lavastus võitis ka käesoleval aastal Endla publikuhääletusel esimese koha.

Lavastuses liigutakse 5 loo vahel, mis on omavahel tegelaste sidemete kaudu seotud. Kusjuures iga "pilt" on kunstnik/lavastaja Viidase poolt huvitavalt kujundatud ka oma "värviga":
*Oranž - sõbrannad, kellest üks on teise päästnud 5 aastat tagasi represseerivast "suhtest". Õnnetul allutatul läheb vannitoas toru katki ja vesi voolab alumisele korrusele...
*Roosa - allkorrusel elab naine, kelle üks tütar on löönud teiselt tütrelt tolle peigmehe üle, tollega pere loonud ja lapsedki saanud ning nüüd üle mitme aasta on tütred koju tulnud ema sünnipäevale...
*Roheline - sünnipäevaema enda ema on 92-aastane, kes elab vanadekodus "Tulevik" ja ei saa tütre sünnipäevale minna, sest muidu vanadekodu teised naised löövad temalt tema armastusobjekti üle.
*Kollane - kolm lasteaialast, kellest ühte teised narrivad, et tolle töönarkomaanist ema nagunii lasteaia emadepäevakontserdile ei tule...
*Hall - töönarkomaanist ema töötab sekretärina, kes oma kahe kolleegiga võistlevad peadirektori sekretäri koha pärast.

Kusjuures kõiki neid pilte seovad vahelõigud, mis näitavad meeste stereotüüpseid tegevusi - autoremont, malemäng, sõrmedega otse konservipurgist kala söömine, mööbli tassimine/kolmine jne... (samas oli ka üks mees, kes "pesu kuivama riputas" - üksik mees?)

Vähemalt paaris nendest "minilugudest" oleks olnud ainest terveks näidendiks. Mõni neist sügavam kui suurem osa pikki näidendeid (näitekst see allutava suhte teemaga lugu ja eriti õed kellest üks on teiselt mehe ülelöömisega teise elu ära rikkunud - mu siin väljatoodud teemad on ühe tasandi kohta nendes lugudes, tegelikult on neis loomulikult palju rohkem sisu ja tasandeid).

Ja kui laheda mängulusti ja hooga kolm naisnäitlejat oma rolle ehk rollikesi teevad. Igas pildis leiab tänu nende tööle midagi üllatuslikku või uskumatult ehedat jäljendamist või südanlõhestavat äratundimist. Ma arvan, et mul ei lähe tükk aega meelest Carmen Mikiveri mängitud 3, 4 või 5-aastane tirts. Alates tema korduvast nukupainutamisest pea kohal, lõpetadest keerutamistega tantsust emadepäevakontserdil - seda oli nii lahe vaadata - päris omalaadselt tehtud pisitüdruk. Ka Liina Tennosaar, kes rääkis nagu viiene ja meenutas päris hästi sellist tedretähnidega ninanokkivat, osalt esihambaid kaotanud ja pipilike patsidega lasteaiaplikat :) Kariń Tammaru hoogne, aga sisulises mõttes kole võimuvõitlus allaheitliku sõbranna üle. Ehe ebameeldiv karakter - keegi kes ise ei näinud, et temast oli saanud see, kelle eest ta oma sõbratari oli päästnud... Samas rändas mõte, et kuidas mõned inimesed kuidagi magnetina just selliseid inimesi just ligi tõmbavad. Nad oleks nagu oma olemuslikult juba sellised, kelle üle keegi võimu tahab võtta. Ja kõik kolm vanadaami - aga eriti Carmen Mikiveri nais-Baskin ja Karin Tammaru memm. Karin kiskus minust hetkega naeru välja tehes tabavalt vanamemmelikku lauluhäält ja Carmen lahendas oma jämeda häälega laulmise ka väga hästi :) Ja kui erinevana mõjus Liina Tennosaar oma sekretäri rollis oma teistest nii selle kui ka teiste näitemängude rollidest. Jämedama häälega ja justkui tõesti töönarkomaanile kohaselt üleväsinud, aga väsimatu siiski klatšima. Samuti erinesid kõik Carmen Mikiveri 5 erinevat tegelast teineteisest nii mõnusalt. Väga äge oli vaadata kui palju rollile vastavaid erinevaid tahke näitlejad suudavad teha. Täielik nauding! Ja see kui matusestseenis Liina ja Karin ise ei saanud naeru pidama ning kavalalt keerasid need narupahvakud nutujorinaks, see oli omamoodi muhe ja tõi veel omakorda sooja huumorit juurde... samas kui Carmen siiski suutis selle juures tõsiseks jääda, kuigi just temalt oli tulemas lõigu otse väike puänt... see kõik oli väga lahe ja hästi tehtud! Nii meelelahutuslik kui ka kergelt mõtlemapanev. Mitte väga sügav, aga kohati ikka päris korralikult.

Mainimata ei saa jätta ka Jaanus Mehikast, kes esindas "kõiki mehi"... tagasihoislikult sõnadeta väike roll ja pigem selleks, et naised jõuaksid "riideid vahetada" (peale Herberti, kes vanadekodu kaunitare täies hiilguses koos naistega laval tšellol saatis) aga igati tänuväärne ja isegi siin ei saa sõnast "muhe" mööda... PS. aitäh, et jätsid sprotid lauale... need lõhnasid niiiiii isuäratavalt!

Janek Vlassov tegi tükile ka hea muusikalise kujunduse. Mõnus oli neid klaverile ja tšellole seatud tuttavaid lugusid kuulata ja ära tunda. Rääkimata sellest, et hästi aitasid meeleolule juurde anda.

Hinnang: 4+ (Kummaline, et saal oli peamiselt täis naisvaatajaid, ometi on pealkiri "Kõik naistest"... naised ju teavad juba neid naiste asju ja mehed peaksid naistest arusaamiseks tormama sellise pealkirjaga tükki vaatama :) No arvata võib, et naised lähevad seda vaatama äratundisrõõmu nautimise pärast ja mehed kardavad, et "kõik" on kahtlemata "liiga palju"... Väga hästi lavastatud, mõnusa sisuga, mis päriselt ka naerma ajab, samas paneb kaasaelama, -mõtlema ning -tundma ka kurvematele eluhetkedele. Üsna palju meie eludes on ju "läbipõimunud".)

NB! Endla sõidab selle tükiga ka ringi septembris - julgen küll soovitada. Eriti kui on selline heldimuse ja naermise ja naiste asjade (elurõõmude ja -murede) vaatamise tuju. Need naised väga meh ei kiusa, ega neile haiget tee, eriti palju nendest juttu ei teegi kui mõni jobu välja arvata. Tükk keskendub ikka rohkem naistele ja naistevahelistele asjadele. Kas just "kõik" naistest, aga ühe teatrielamuse jaoks igati piisavalt :)

---------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Kõik naistest
südamlik komöödia
etendus kestab 2 tundi ja 25 minutit (koos vaheajaga)

Tegijad
autor Miro Gavran
tõlkija Hendrik Lindepuu
lavastaja ja kunstnik Kaili Viidas
valguskunstnik Karmen Tellisaar
muusikaline kujundaja Janek Vlassov
lauluõpetaja Toomas Voll

osades Carmen Mikiver, Karin Tammaru, Liina Tennosaar, Jaanus Mehikas

Miro Gavran on tänapäeva üks populaarsemaid Horvaatia kirjanikke, kelle mitmekülgse loomingu hulka kuulub ligikaudu 40 näidendit.

„Kõik naistest“ on eluline, lõbus ja üllatusi pakkuv lavastus, kus kolm näitlejannat kehastavad viitteist tegelaskuju ja toovad vaatajani viis omavahel põimunud lugu. Kõigil naistel alates lasteaiatüdrukutest kuni soliidses eas prouadeni vanadekodus on kõrged väärtushinnangud ja selge maailmapilt. Paraku takistavad elu pisiasjad neil ideaalide järgi elamast. Armastust ei ole vihkamiseta, sõprust konkurentsita, vabadust sõltuvuseta ega andestamist reetmiseta. Sõbralikult enesekriitiline lugu naiseks olemisest toob samaaegselt silmanurka pisara ja suule naeratuse.

NB! Laval suitsetatakse.

Esietendus 20. veebruaril 2015 Küünis

Lavastus pälvis 2015 Publikulemmiku tiitli!

Nähtamatu maja - Endla

Tänapäeva Eesti. On kaks venda - Ralf (Bert Raudsep) ja Martin (Sten Karpov), on vanaema (Helle Kuningas), on vanaonu (Indrek Taalmaa). Lisaks veel ühe venna tuttav Nora (Kaili Viidas), kes saabub maja ostma koos oma elukaaslasega (Jaan Rekkor), sest mamma kolitakse linna ja üks poistest on rahahädas. Külla saabub ka lastekodu direktriss Helga (Triin Lepik), kes on tulnud vaatama seda sama maja, mida mamma on lastekodule pakkunud tasuta suvekoduks. Kõigil on oma saladus kanda, kõigil oma mured murda.

Etenduse suurim miinus on tema lugu. Näidend lihtsalt on liiga nõrk ja kui otse välja öelda siis pärast selle kalkuleeritud ülesehituse selgumist ka üpris igav. Näitlejatele küll jagub materjali mida mängida, ehk emotsioone, mida välja elada. Kuid mõni neist haarab väga tavaliselt, ehk otseselt oma karakterist kinni ning seega ei mõju karakter ei usutava ega ka kaastunnet esilekutsuvana. Küll aga pole see otseselt näitleja süü, sest need karakterid astuvad pilti, ehk tegevusse nö."tühjalt" kohalt. Kalkuleerituse all pidasin silmas, et kõigil tegelastel on "üks saladus", mis tüki jooksul paljastub. Lugu ise ei arenegi otseselt kuhugi - on vaid seletused, mida keegi kunagi tegi ja sellepärast on tal nüüd selline taak kanda. Ja ma kaldun arvama, et just sellepärast, et kuna karaktereid ei ole arendatud loo käigus ning tegevuslike omapärade või vaataja ettekujutluseks piisavalt toidetud infoga, vaid pigem just nimelt nende oma jutustuste läbi, ei suuda neile tegelastele kuidagi ka kaasa elada. Nad on kurvad, ent neist lihtsalt polegi nagu eriti kahju. Erandina ehk vaid mamma, kes on ju selline tüüpiline muretsev vanaema a la "Sa oled nii kõhnaks jäänud, et tule nüüd söö neid ahjusooje saiakesi", kuid dimensioonina siis ka lisaks see suur saladus, mida ta endas kannab. Lisaks veel kadunud mehe päevik, mille üks poistest leiab. Kuid nii mitme tegelasega ja nii pikaks (koos vaheajaga kestis see umbes 2 ja pool tundi) etenduseks on sellest siiski vähe. Näitekirjaniku kiituseks tuleb siiski öelda, et mõned huvitavad ütlused on siia-sinna sisse pikitud (näiteks "taevasse minekut harjutama" :)).

Selle tüki väärtuseks pean mõnda huvitavat lavastajaideed ja eelkõige kahe näitleja tööd. Kui Helle Kuningas lavale ilmus, tundsin ma esialgu heldimust. Nii hea on teda jälle laval näha! Võimas ja selge hääl, käbe ja sire kuju. Kuigi esialgu mammana seal ringi toimetades tundus, et ta polegi saanud midagi otseselt mängimiseks, kuid kui ta jõuab oma pikema monoloogini sellest kuidas ta vanglas oli, no see oli täiesti klass omaette! See närvilisusega küllastatud tundeküllane lugu naisest, kes on pidanud oma lapsest loobuma ja miks ta seda tegi, tekitas vast ainsa loo sügavama dilemma. Kas ema võib oma lapsest loobuda mingil egoistlikul põhjusel. On see õigustatud? Laps pole ju selles süüdi, aga see kes emast ilma jääb ja seeläbi ka karistatud on ju tegelikult laps! Ma ei õigusta ega mõista ka hukka selle naise otsust. Seda ei oskagi nagu täie õigusega teha. Mehena veel eriti, sest mina ju ei saa sellises olukorras ollagi. Kuna see lugu jõuab vaatajani mamma valu läbi, siis loomulikult hakkab temast inimlikul tasandil kahju. Ja kogu see lastekodu-teema, eks ta tundis ka ise endal kõva võlga kukil...

Teisena tahaksin esile tõsta Indrek Taalmaa mängu. Vanainimest võibolla polegi nii raske teha, kuid Taalmaa puhul pidi ikka natuke aega vaatama, et kas see tõesti on tema :) Tegelikult meenutas ta minule Feliks Karki (võibolla peamiselt prillide kuju tõttu), kuid tegelikult see pisikeste detailide, nagu suumatsutamiste ja liikumisaeglusega mõjus see roll väga küpse ja läbitunnetatuna. Sellisel tasemel vanemat inimest ikka igaüks ei mängi. Taalmaa saladus oleks võinud olla palju mahlasem. Mu enda ettekujutus hakkas palju huvitavamaid süžeeliine punuma. Tänapäeval ju enam tabuteemasid pole ning sellepärast mõjusidki suurem osa neist inimeste muredest justkui liiga tavalistena. Kõik on juba kusagil olnud ja neis pole piisavalt teatraalsust või draamat.

Lavastuslikust seisukohast oli kõige põnevamaksloomulikult "heliga mängimine". Klaaside kokkukõlamine, kuigi tegemist oli lihtsate topsidega, fotoalbumi lehekülgede sahinad, sammud ja muu. Kuid vaid niikaua, kui mamma mängus oli. Kas vaataja oligi asetatud mamma pähe? Läbi elama eelkõige tema tundeid... ja sellepärast kõik ülejäänud karakterid jäidki nii kaugeks? See on iseenesest lavastaja poolt kaval trikk sellele tekstile elu sisse puhumiseks, kuid kahjuks ei tööta kui seda tükki sellelt seisukohalt kohe algusest peale ei hakka vaatama. Võibolla ma lihtsalt olin liiga aeglane sellest arusaamiseks, sest samuti mängis ju kohe algusest peale taustamuusika, mille taktis vaid mamma teeb mõned tantsusammud. Teiste jaoks polekski nagu seda muusikat. Ja vaevalt, et tüki alguses laval olevad poisid sellise (vana ajastu) muusika mängima oleks pannud, nemad mängisid pigem Bondi-mängu nutitelefonist...

Lavastuslikust seisukohast oli Andres Noormets ka huvitavalt seadnud lava - vaatajate vahele, projetseerides mõlemale otsa seinale vanu fotosid, mis ilmselt peategelasega justkui kummitades ka muul ajal kui ta fotoalbumeid vaadates - kaasas käisid. Väga orgaanilisena mõjus ka tegelaste lavale liikumine kahe vastastikuse seina keskelt, samal ajal mängides siiski rohkem just ristipidi liinil - mõlemas otsas olid lauad ja toolid - ühes söögilaud, teises piltide sorteerimiseks väiksem laud.

Poistest rääkidest, siis ei saa mainimata jätta ka heameelt, et Bert Raudsep on endale koduteatri saanud. Ta on minu meelest igati väärt lisa Endla trupile. Kunagi Linnateatris jäi ta nagu teiste varju ja vahele, kuid nüüd Endlas, ma usun, et ta saab päris palju esirolle teha. Teda on huvitav laval jälgida ka. Ning mida aeg edasi, seda huvitavam. Temas on mingi flegmaatilisus, mis võib templina ta külge jääda, aga meenutades näiteks Tõe ja õiguse 2.osas tema pealekaebaja-rolli, siis see oli kaugel ka näiteks seekordsest Ralfist. Kuigi tegelikult siin tükis ta just eriti midagi põrutavamat teha ei saagi. Sten Karpov on minu meelest alati hea, ükskõik mida ta ka ei teeks. Samas tema stiil on viimasel ajal natuke liigagi tuntav (kuigi eks kunstniku tunnus pidavatki temale omane stiilitunnetus olema). Ilmselt oma tüüpmängimisest lahti murdmiseks on vaja mängida veel ja teineteisest erinevamaid karaktereid (kuigi tegelastena olid ju näiteks ka mõni nädal varem nähtud Ekke Moor ja Nähtamatu maja Martin üpris erinevad ning erinevalt oli ka Karpov neile lähenenud ja ometi mõjusid nad sarnaselt. Lisamärkusena pean tunnistama, et kuigi Ekke oli vähem erilisem karakterina, õnnestus see minu jaoks paremini. Eelkõige vist emotsioonide rikkuse ja karakteri arengu mõttes). Kuid nagu öeldud, minult meeldib lihtsalt ta stiil, mida iganes ta ka ei teeks. Kuigi tegelikult ei paku midagi uut ka ei Kaili Viidas ega ka Triin Lepik. Ka nendel on vist veel vaja natuke liha luudele saada, et erinevamaid maske endale suudaks ette panna. Nimesid seekord mainimata, siis mõni näitleja neist suudab lausa häirivalt vale emotsiooniga teist tegelast rünnata. Vaatasime oma teatrikaaslasega teineteisele korra isegi otsa, sest "inimesed ju päriselus nii ei tee". Ja ma mõistaks, kui sisulises mõttes tükk ei pretendeeri realismile, aga sedapuhku oli ju tegemist rõhutatult realismiga. Meenus just üks äsjanähtud film, kus üks tegelane avas koputajale ukse ja enne kui too jõudis midagi küsidagi, hakkas majaelanik juba karjuva tooniga ja eemaletõrjuva olekuga tulijaga suhtlema. Nii ju ei tehta, enne ikka kuulatakse ära või uuritakse, kes tulija on ja mis ta soovib. Samas hoogu oli küll kogu trupis ja see muutis näiteseltskonna justkui lahusolevaks oma karakteritest. Näitlejatele elasin kaasa, aga nende karakteritele küll mitte. See pole ju normaalne? Õige ammugi mitte?

Ametlikult oleks pidanud Nora meest mängima Ago Anderson, kuid minu nähtud versioonis esitas seda osa Jaan Rekkor. Silutud juuste ja vastiku olemisega tüüp, kes süüdistab naist pisikese alastistseeni pärast filmis või teatris ning kes ilmselt juba pikemat aega alandab teda ja mingil põhjusel peab ennast naisest paremaks. Ehtne oma naist allasuruda üritav isane. Hämmastav, et ta juba varem pole kätega naisele kallale läinud... kuigi kes teab, võibolla on ka - kirjanik seda välja pole toonud... Kohati oli tunne, et mees on hoopis naise agent või eestkostja, mitte tema mees. Närviliselt kõndimas mööda lavaäärt. Meenus sellest sidusest Noormetsa lavastatud "Janu", ka seal kõnniti(joosti) mööda lavaäärt ringiratast. Kusjuures Noormets mõnikord valib oma lavastatava materjali täiesti mööda - Nähtamatu maja ja Janu lisaks ka Lõpp... aga vähamalt sama tihti ta ka õnnestub - Ballettmeister ja Mässajad näiteks olid ju väga head! Kuid olenemaa materjali tasemest, on alati tema tükkides tunda lavastajakätt ja see on publiku jaoks igati teretulnud! (Just sellepärast tahaks väga näha ka Hamlet Andreson-i.)

Hinnang: 2+ (Teksti ja loona liiga tavaline, liiga lihtne, liiga mitte-oluline, liiga tuttav, liiga igav. Tänu headele näitlejatele ja huvitavale lavastusele oli siiski midagi võimalik päästa, kuid mina käin lõppude lõpuks peamiselt ikkagi lugu teatrist otsimas. Seda ma sealt ei saanud. Minu teatrikaaslane soovis lõpupoole pimedatel hetkedel, et me keset etendust saalist välja hiiliksime. Mina siiski nii halvaks seda ka ei pidanud. Kuid nagu mainitud, kokkuvõttes midagi muud erilist peale mõnigate lavastuslike komponentide, Helle Kuninga osalemise ja sügava rollitunnetuse ning Indrek Taalmaa tähelepanuväärse vanuri-rolli seal polnudki. Ja mis mõttes maja oli "nähtamatu"? Kelle jaoks nähtamatu? Miks nähtamatu? Sellele küsimusele mina vastust ei suutnud tuvastada. Maja oli küll keskne, sest toimus majast lahkumine ja selle tuleviku otsustamine. Vana naine oli linna kolimas ja maja ümber käivitus tants - üks tahtis müüa, teine kinkida. Üks vajas raha, teine hingerahu. Aga nähtamatu polnud see teps mitte. Pigem just eriti nähtav.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Nähtamatu maja

Draama 

Tegijad

• autor Tiina Laanem
• lavastaja, kunstnik ja helikujundaja Andres Noormets
• valguskujundaja Karmen Tellisaar
• videolahendused Argo Valdmaa

osades Bert Raudsep, Sten Karpov, Helle Kuningas, Ago Anderson, Kaili Viidas, Indrek Taalmaa, Triin Lepik

Tutvustus

Elsbet on senini elanud vanas majas metsade vahel, aga nüüd ei saa ta seal enam üksi hakkama ning peab seetõttu linna ühetoalisesse korterisse kolima. Elsbeti lapselapsed Ralf ja Martin tahavad maja maha müüa ja teevad plaane, mida saadud rahaga peale hakata. Ralfi tuttav Nora ongi ammu soovinud endale maakodu, mis pakuks rahu ja vaikust. Elsbet ise kingiks maja parema meelega ära neile, kellel seda rohkem vaja oleks. Selgub aga, et viimane sõna jääb majale endale – juhuslikult pööningult leitud päevikutest tulevad ilmsiks saladused, mis pööravad nii mõnedki senised arusaamad inimestest ja sündmustest pea peale. Maja on ainult fooniks sellele, kuidas mälestused ja minevik inimesi oma haardes hoiavad ning olevikku ja tulevikku mõjutavad.

Näidend märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri poolt korraldatud näidendivõistlusel 2011!

Esietendus 14. aprillil 2012 Endla teatri Küünis.

Mees, kes teadis ussisõnu - Endla

Tahaks alustada tekstiga, mille lavastaja-dramaturg Johannes Veski (kes tuleb välja on mu koolivend) on kirjutanud kavalehele:

Minu teater ei ole mõeldud midagi tähendama. See tähendab: tähendama midagi sellist, mida saab sõnastada. Ma ei taha, et teater oleks sotsiaalne. Ma ei taha, et teater oleks psühholoogiline või intellektuaalne. Ma ei taha, et teater oleks kunst, sest ma ei saa aru, mis kunst on - selle kohta on olemas mitu väidet, aga lõpuks ei tähenda need mitte midagi. Teater on universaalses mõttes kasutu. Ta tähendab midagi kasulikku minu ja Sinu jaoks - meie jaoks juba vähem. Ma ei taha, et teater oleks millekski nimetatud, sest ta ei allu ühelegi nimele. Teatrikogemus ei ole minu jaoks elust väljaastumine või elu peegel või ühiskonna mõõdupuu. Selleks on meil kodus peeglid ja rinnus süda. Ma mõtlen, et ta on ainult teater. Ja ma olen sellega rahul. - Lavastaja Johannes Veski

Need sõnad kubisevad mõtetest. Need ei ole öeldud niisama suusoojaks. Ma olen mitme asjaga siit päri, mitmed sõnad hoopis ärritavad ning tunduvad provokatiivsed ja vastukarva. Mingis mõttes võib neist isegi välja lugeda, et mees ei ole Panso-kooli kasvandik. Mõned sõnad on "out of the box" ja see annab aimu, et selles mehes on peidus midagi enamat. Tal on oma lähenemine teatrile ja ta "mõtleb". Ja ei mõtle "karjas" vaid isepäi.

See lõik kavalehel vabandab välja päris palju seda lihtsust (ka labasust), mida ta laval pakub. Sest kuidas Sa üldse võimatu võimalikuks teed (Kivirähki romaani lavale panemine) kui mitte lihtsustamata, muidu võid ise selle raamatu kihtide sasipuntrasse ära eksida ning tulemuseks saaks ainult üks müra. Veski on siiski sellega hakkama saanud! Üks minu viimaste aastate Eesti kirjanduse lemmikraamatuid on laval ja see on laval kirjaniku tunnetust kaotamata. Laval just selliste Kivirähklike kiiksude ja huumoriga, kaotamata seda tõsisemat tausta, mis ka raamatus pidevalt õhus hõljub. Võibolla visuaalselt on mõned tõsisused muutunud ka koomiliseks ja üldine tunnetus ongi märksa "kergem", kuid see mitte ei häiri vaid just nimelt muudab tüki rohkem žanritruumaks (komöödia) ning "teatrivormingus" vastuvõetavamaks.

Cabaret Rhizome-i asutaja on siiani peamiselt oma "koduteatris" lavastamisega tegelenud. "Mees, kes teadis ussisõnu" on minu teada tema esimene koostöö Endlaga. Neid esimesi on siin veel - Robert Vaigla on teatritükis laval kitarriga, esimest korda raiutakse laval jänestel päid maha ja "supsutatakse" tegelasi nende verega, esimest korda näeb inimahve, loomapornot (no nii hull see päriselt ka pole :)) - naised ju mürasid tollel ajal karudega - vabandust "mõmmidega", kui mehi polnud võtta.

Näen oma vaimusilmas, kuidas paljud inimesed, kes seda vaatama lähevad leiavad siit kamaluga labasusi ning nad ei saagi kaugemale sellest. On kindlasti inimesi, kes mõtlevad, et kogu see nukuteater ja tobedad karu-, täi- ja ussikostüümid - need ju ei sobi täiskavanutele mõeldud teatritükki. "Sõrmed tagumikus"-tants on mõne jaoks täielik hea-maitse-piiri ületus. No okei, see oli minu jaoks ka ju tsipa tobe, kuid ma olin selleks ajaks juba nii üles köetud teiste naljadega ning näitlejate pingutustest vaimustuses, et labasused ei häirinud mind enam, pigem võtsin seda nii, et tolleaegne rahvas ilmselt oli veelgi labasem - matsirahvas, nagu me oli(e?)me ju ikkagi... Ja raamatus oli neid rõvedusi ikkagi kamaluga rohkem...

Tükk on mänguline. Minimalistliku lavakujundusega - mis koosneb praktiliselt peaaegu ainult kärudel olevatest lavale ja lavaltlükatavatest majadest ja metsast. Karakterid joonistuvad sellises minimalistlikus lähenemises lihtsamalt välja, kuid see on kahtlemata eelkõige ikka heade näitlejate pärast. Kuigi ega siin tükis teistest eredamat särajat polegi, sest kõik on ühtlaselt head. Eks need karakterid annavad ka võimaluse natuke liialdustega mängimiseks. Aga alati ju näitlejad ei lähe nii hoogu, kui neil selline võimalus käes on. Selle tükiga tõesti kõik annavad endast justkui kõik ja rohkem veel. Kui võtta kasvõi see näomoonutamine, millega ussisõnu lausutakse - eriti Indrek Taalmaa nägu vaadates - ei saa nägu tõsiseks kuidagi jääda :)

Priit Loog on esinäitleja-tüüpi. Olen juba kaua oodanud, millal ta sellise kaliibriga peaosa saab. "Pisuhännas" ta olevat olnud Ludvig Sander, kuid see jäi mul nägemata. "Kangelases" oli ta üks peaosalistest, kuid siiski mitte nii suurelt - nüüd siis ometi. Usun, et paljudele naistele läheb see mees hästi peale. Mehena, kes jõusaalis käib, tundsin kadedust tema biitsepsite pärast. Rollidest on tema oma selline kõige "inimlikum" ja stabiilsem. Ega ta lavalt vist kordagi ei lahkunudki. Leemet peategelasena on igati sümpaatne, talle on lihtne kaasa elada.

Leemeeti pruuti mängiv Ireen Kennik on ennast näitlejana minu jaoks muutnud. Veel 3-4 aastat tagasi mängis ta kuidagi lahmivalt, daamilikkus oli kuidagi võõras tema mängu juures. Kuid nüüd järsku, see oli vist alates Raimondsist, on temast saanud hoopis teine näitleja. Järsku on tekkinud tunnetus, et ta nagu varjaks midagi endas. Temas on tekkinud uued küljed ning nüüd ma enam alati ei teagi, kuidas ta oma järgmise rolli lahendab. Sedapuhku, hundipiima mittearmastava metsatibina igati õigustatult oma rollis.

Indrek Taalmaa teeb kaksikrolli. Vanaisana mõnevõrra hoogsama ja karikatuursema. Olen küll sellist (stiliseeritud intonatsiooniga) Taamaad ka varem näinud, kuid see hoog ning pingestatus - kahtlemata oli vinge vaadata. Tundus, et publikult pälvis ta ka kõige rohkem naeru oma hullu, tiibuehitava vanamehena. Lihtsalt selle hoo pärast, millega ta rollile lähenes.

Karin Tammaru Leemeti emana on just täpselt nii äge, nagu Karin seda teha oskab. Ma ei saa aru, kui ta teeb sügavaid dramaatilisi rolle, siis ma ei suuda tema tegelasi kuidagi uskuda (Põletus), kuid kui ta saab komöödiarollides hoogsalt üle vindi karakterit keerata, siis ta vaatet varastab kogu show (Revident ja nüüd ka MKTU)! Tema pisike, piprane lihakäntsakaid grilliv ema, kellel justkui hullu sorakil juuksed ning hullunud, ümmargused ja pärani silmad = lahe ja õnnestunud karakter!

Sten Karpov on minu Endla lemmik meesnäitleja (naistest on lemmikud Piret ja Liis) ning siingi särab ta oma 110%lise rollisolemisega. Raiudes jänestel päid ja supsutades seda verd teistele. Ise seejuures tehes mingit imelikku heli :) Külavanemana lodumüts silmini peas, kuid sellest hoolimata intensiivselt oma rollis. Vahepeal sai mees küll tuhatnelja kostüümi vahetada või õigemini valged ürbid peale visata :)

Tambet Seling uss-Intsuna... ussibeebidega ringi kärutamas, pakub karakterina ühe sisuliselt paraja üllatuse, kuid see, et Tambet üks Endla parimaid jõude on, see on juba ammu teada ja sellest saab aimu ka ussikostüümis. Kuidas tal küll alati meeles oli kummardada ustest minnes? :)

Küll Kaili Viidas oskab alles karjuda (olen seda varemgi märganud)! See tuleb tal selliste detsibellidega välja, et kui Pärnul oleks vaja mingit ülelinna-alarmi, siis polegi neil vaja mõnda kallist masinat osta - Kailist piidab! :) Tema, nagu Tambet ja Sten on minu meelest alati head ja seekord pole erand. Triin Lepik oma mõmmidega on koomiline. Lauri Kink inimahvina ebameeldiv, aga see on ju taotlus :) Sama võib öelda Ahti Puuderselli kohta ja seda nii isa kui täina.

Laast aga mitte liist - Jaanus Mehikas - Tema mitmetest rollidest meeldis mulle kõige rohkem kastreeritud munk. Ma ei saanud üldse aru, et see tema on - pidin kavast järele vaatama! Tema metsamurrak oli ka kõige ebaselgem enne kui ta ära külla kolis, aga sellest polnud midagi, sest tegelikult sai piisavalt palju aru, et naljadele pihta saada :)

Loo mõttes on väga palju raamatust teatrilaval olemas. Äsja lugenuid võib isegi häirida, sest lugu jookseb küll, aga pinnapealsemalt. Muidugi eellugu, ehk see kuidas karu Leemeti isal pea otsast hammustab, edasi kõik need ussiurus talveune-magamised, puu otsa vihtlema ronimised ning korduvad kohtumised ja selline, mis teatrilavale polegi võimalik panna, sellest on dramatuiseerija üle hüpanud, minu meelest siiski midagi sisuliselt olulist kaotamata (mu mälu võib detailides petta). Eks muidugi on siin seal kärpeid hulgaliselt, kuid minu meelest kui see sügav traagika, et ussisõnu oskav rahvas välja sureb ning üldse need sügavad traagilised noodid kõrvale jätta, siis teatrilaval on kõik oluline olemas. On ju ka tsipake seda traagikatki, kuid kaugeltki mitte nii palju kui raamatus. Mäletan, et üks põhilisi kriitikanoore raamatu suunal pärast selle ilmumist oligi just see masendus ja julmus. Neid ilmselt teatriverstioon üllatab positiivselt, sest laval on rohkem ikka komöödia :) Mõnda teist võib just ärritada, et süngemad noodid on keeratud lõbustavaks.

Eks sellele võib ju mõelda, et kuidas ikka see metsast küladesse kolimine omal ajal käis? Või kuidas inimene iidamast aadamast on oma nõrkuse pärast ikka lootnud kellelegi vägevamale. Ka õigustatult või mitte? Ja mis nendel jumalatel tegelikult vahet on? On see jumal siis "meelemürk", "kõikvägevam" või "looja", kõik need "jumalad" annavad inimestele lohutust, kõik need jumalad annavad inimesel võimaluse mängida hooletut - küll saab andeks. Tegelikkuses kasutatakse nendega inimeste üle võimu ära. Kuid selle tükiga koos pole ilmselt väga nendele taustadele vaja mõelda vaid lihtsalt unustada argipäev ning lasta näitlejatel kaasa viia Põhja konna otsingutele.

Hinnang: 4 (Ega sellise lihtsakese tüki kohta ei oskagi palju midagi kirjutada - võiks lakooniliselt piirduda ütlusega - Meeldis. Sest tõesti ei oska täpsemalt seletadagi, et miks nüüd selline kergelt labasustesse kalduv tükk üldsegi meeldida sai. Ma arvan, et eelkõige sellepärast, et alusmaterjal oli nii tugev ja hea. Võibolla ka sellepärast, et ma raamatule järele mõeldes poleks iial osanud arvata, et see teatrilavale üldse ära võiks mahtuda. Pigem filmina veel... ent ometi suudeti see ära teha... ja Kivirähk ju rahvale meeldib... kindlasti mingis mõttes oli tegemist ka rahvatükiga. Naljakad, loomaküstüümides näitlejad - hundid, mõmmi, täi, inimahvid, uss ja kes veel kõik. Inimesedki karvastes riietes... Ja ometi see kõik kokku meeldis. Meeldisid ka näitlejad ning kõik need tobedused. Meeldis live-muusika. See kõik teenis eesmärki - vaatajate meelt lahutada.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

MEES, KES TEADIS USSISÕNU

Tragi komöödia.

Tegijad

Autor Andrus Kivirähk

Lavastaja Johannes Veski (külalisena)

Kunstnik Pille Tael (külalisena)

Muusika autor ja esitaja Robert Vaigla (külalisena)

Osades Ireen Kennik, Triin Lepik, Karin Tammaru, Kaili Viidas, Priit Loog, Sten Karpov, Lauri Kink, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell, Tambet Seling, Indrek Taalmaa

Tutvustus

Mets on tühjaks jäänud, ussisõnad on unustatud ja varem loodusega nii sõbralikult ja üksmeelselt läbi saanud eestlased on küladesse kolinud. Välismaalt toodi neile Jumal ja Jumal meelitas nad metsast välja. Jumala nimel oli ilus kõla ja tal oli kaasas palju huvitavaid asju. Täna saame me neid, kes kogu selle Jumala-värgiga kohe nõusse ei jäänud, kangelasteks nimetada. Kangelased olid nad pelgalt selle pärast, et nad ei unustanud kõige vingemat, haruldasemat ja hädavajalikumat oskust, mis meil, eestlastel, on olnud: me oskasime loodusega rääkida ja loodus rääkis vastu. Nüüd on kangelased surnud, Jumalast on saanud kaubamärk ja looduses käime me ainult kaitsevarustuses. Kõik juhtus selle pärast, et me tahtsime Jumala ja tema sõprade moodi olla. Kelle Jumala?

Esietendus 12. märtsil 2011 Endla teatri Suures saalis.

~2h 40min

Põletus - Endla

Endla teatri "Põletus" on lavastus, mida ma juba selle esietendusest peale olen näha tahtnud. Alates sellest, et tegemist on kaasaaegse populaarse maailmadramaturgiaga, mida on ikka põnev omakeelsena siin koduteatrites näha. Kriitika Endla tüki kohta on olnud valdavalt positiivne ning mu soov seda näha üha kasvas. Siis selgus, et aasta parim Kanada film ("Incendies") on tehtud just sama loo põhjal ning see on esitatud ka Oscarite akadeemiale. Film pääses isegi 5 finalisti sekka "parima võõrkeelse filmi" kategoorias. Kui ma oma sünnipäevaeelsel päeval Endla uksest sisse astusin (napilt enne tüki algust, sest ei saanud töö juurest kuidagi õigel ajal minema - reedeõhtune värk, kõik peab ju enne nädalavahetust saama veel tehtud - töö on ju jänes... kuigi kõik jäi ikka tegemata...), ütlesin oma teatrikaaslasele: "No sellest tuleb veel üks aasta tipptükke!"

"Küünis" nummerdatud kohte polnud, sest publikutoolid olid asetatud selle lavastuse vaatamiseks teismoodi - pikuti saali. Lava oli seega kui lai panoraam (filmilikule teatrile hästi sobiv!). Kuigi tükk oli praktiliselt välja müüdud, saime nii viimasel hetkel kohale jõudes õnneks siiski päris normaalse vaatega kohad - ääres küll, aga seal neid ridu ju polnudki palju.

Algus oli paljulubav. On advokaat, kes loeb päranduskirja emalt oma kaksikutest lastele - ehitatakse üles intriig - ema, keda lapsed "millegipärast" vihkavad, on jätnud päranduseks ümbrikud, mis tuleb toimetada nende isale ja vennale. Ainult, et kumbki lastest polnud teadlik, et neil vend on. Ja isa kohta on nad alati arvanud, et too on surnud!

Mõjub kui huvitav detektiivikas?!
EI! See tükk on kõike muud kui põnevuslugu või müsteerium (kuigi pidevalt korrutataksegi "nuga kõris, nuga kõris" - seda siiski hoopis teises ühenduses kui põnevust tekitavana - "Lapsepõlv on kui nuga kõris"). Jah, eks mõnda aega võib ju end lõbustada mõttega, et kes see isa on ja kuidas nad sellises olukorras üldse võiksid leida oma venna. Kuid tükk vajub kahjuks väga kiiresti ära. Esialgu tõesti hakkavad lood huvitavalt, teatavas mõttes kirjandusliku vormiguga, hargnema kahes ajastus - kahes eri kohas, eri tegelaste vahel. Lisaks laste dilemma, kas üldse see teekond ette võtta... kuigi ka see on etteaimatav - loomulikult nad võtavad oma esialgsest vastumeelsusest hoolimata ülesande lahendamise käsile ja loomulikult leiavad selle tüki lõpuks - paralleelselt hakkab hargnema ema lugu alates laste sünnitamisest, nendest loobumisest, vanglas istumisest, sealse piinamise talumisest ja muidugi lõppedes surmaga ehk niiöelda jõudes kogu lavastuse algusesse välja.


Miks ma siin siis vingun ja oma rahulolematust välja näitan?

Esiteks - kogu see jahumine selle ümber, et emalt võeti väevõimuga tema lapsed. Ei võetud. Lavastuses see küll välja ei tule. Ise andis ära. Noh, võibolla sellega taheti anda õigustus lastele oma ema peale pahane olla ja selles suhtes võiks see veel suurte mööndustega olla okei. Kuid minu jaoks küll mitte.

Teiseks - see lõpplahendus lörtsis kogu tüki ära. Paljastamata liiga palju sisu, võib öelda, et tegemist on tõelise "mehhiko seebiga". Lisaks sisule üldisemalt mõeldes, tulid mulle meelde mõned Sinisuka kirjastuse "Valge sarja" kurbadest naiste saatustest jutustavad raamatud, mille kirjanduslik väärtus on nullilähedane (erandina "Geiša memuaarid", "Punane asalea" ja veel mõned üksikud sellesse sarja ära eksinud teosed, mis on päris ja isegi väga head).

Kolmandaks - lavastuslikus mõttes hakkas pärast mõnda korda, kui "ajastu" vahetus edasi-tagasi, tõsiselt häirima see tegelaste lavale ja lavalt ära kõndimine. A la - hakkab uus pilt - ühed lahkuvad, teised tulevad asemele, siis minnakse ajastus jälle nö. tänapäeva tagasi, lava pimeneb-valgeneb ning teised tegelased lahkuvad lavalt ning teised tulevad asemele. Ja nii ikka ja jälle uuesti ja uuesti.

Neljandaks - näitlejate tase on ikka väga kõikuv Endlas.

Mulle meeldis muidugi Sten Karpovi pingestatud vihase ja segaduses poja mäng - tundsin selles palju iseennast ning oma tundeid ära. Kui ta närvi läks ja laamendas juristi juures, tagus ta vihaselt käega vastu lauda ning mõjus isegi "hirmuäratavalt". Just selline nolk, kes poksimisega tegeleb ja on ülivihane. Kaili Viidas, võibolla isegi kõige peategelasem tegelane selles lavastuses, oli selles rollis minu jaoks võõras. Ent see on ju positiivne selles mõttes, et näitleja ei tohikski rollist rolli mõjuda samasugusena. Tegelikult esimese stseeni ajal ma pikalt vaatasin, et kas see on ikka tema. Hääl isegi alguses tundus natuke võõras. Kui ta liikuma hakkas ja tagaseina äärest püsti tõusis ning publikule lähemale tuli, siis sai muidugi aru.

Jaan Rekkor tundub mängivat kas hoogsalt ning ise justkui rolli nautides (hiljuti nähtud "Hirmus veretöö Läänemaal") või väsinult ja rollis igavledes ("Piparkoogimehike"). Seekordne "jurist" kukkus kahjuks sinna teise kategooriasse. Carmen Mikiver oli küll sirge seljaga ning vajalikult aldihäälne, sellele regioonile kuidagi hästi iseloomulike omadustega naisterahvas, kuid ometi ei saanud ma särtsu temalt kätte, et oleksin tahtud tema tegelasele kaasa tunda või ausalt öeldes huvitudagi tema käekäigust. Hoopis hull oli aga tema reisikaaslasest tegelasega. Karin Tammaru on näitleja, kelle karakteriloome oskuseid olen näinud ainult koomilise võtmega tükkides ("Revident" - kui nüüd täpsemalt mõtlema hakata, siis vist ainult selles tükis.) Eriti häiris, et tema "vana ema" roll oli ka täpselt samasugune kui noor "lauljanaine" - või kes neist lõppude lõpuks see lauljanaine oli? :)) või tegelikult ka suurem osa ülejäänud tema rollidest, mida mina näinud olen. Ja miks üldse see tegelane ennast kaasa pookis, ei mäleta ega saa ka aru... Tambet Seling on Põletuses hea, nagu alati, kuigi seekord ei midagi spetsiaalselt mainimisväärset. Tema rollid on ka kõige vähesema kaaluga selles tükis. Priit Loog on samuti mitmes rollis (viies, kui täpne olla), sh. typecastitud päikseprillidega tapamasina rolli. Kuid selles mehes on midagi esinäitlejalikku. Endiselt põnevusega neid suurrolle ootama jäädes...

Mainimata ei saa jätta, et Karpov mängib ühe stseeni ka sõnadeta ja seljaga nii, et see mõjub. Hetkel on käimas Endlas ka "aasta tegijate" hääletus. Ma täitsin ankeedi kiiruga ning kogemata tuli viga sisse. Sest tegelikult tundub just Karpov olevat hetkel Endla parim meesnäitleja.

Märkimist väärib ka tõlkija, kelleks on Tõnu Õnnepalu. Kuigi mingit erilist luulelisust või muus mõttes "imeliselt erilist" tõlke suhtes kõrva ei jäänudki. Tema nimi jäi silma alles vaheajal kavalehte lugedes (üsna huvitav ja hea kava oli!). Kunstnik Silver Vahtre on loonud kuidagi aafrikapäraseks selle nö.Lähis-Ida. Võibolla see tiigrimustriline põrand? Kuigi eks aasias ole ka tiigreid, aga pigem vist mitte Lähis-Idas vaid rohkem Kesk-Aasias? Lae alla oli pandud suur klaaskaadervärk, mille läbi oli muuhulgas võimalik vaadata Carmen Mikiver-i tegelase - Nawal Marwani - piinamist, mis polnudki niiväga "piinamine", pigem lihtsalt "piinlemine"?!

Mis jama huvitav Endla koduleht ajab etenduse kohta. Kas keegi tõesti on seda tükki kunagi pidanud "absurdikomöödiaks"? Minu jaoks on absurdikomöödia ikka hoopis midagi muud... või viidatakse sellega lõpplahendusele - "kes on isa, kes on vend" teemale? Sellisel juhul lubage tõesti kogu tükk välja naerda.

Hinnang: 2- (Tõeline pettumus! Võibolla seda suurem, sest olin nii palju positiivset tüki kohta lugenud. Võimalik, et just tollel õhtul olid mingid rõhuasetused paigast ära ja/või midagi liimist lahti, kuid kahtlemata ei saa ma ka sellest sisust üle ega ümber. See lihtsalt oli tobe minu jaoks. Sõna otseses mõttes. Kahtlemata on võimalik, et ma ei suutnud ka seda "absurdi" sellest lahti hammustada. Miks selle tüki nimi on "Põletus", selleni ma ei jõudnudki. Midagi "põletavat" ju polnudki. Vaheaajal kohvikus tanted tundusid küll olevat vaimustuses ning õhinal ootamas, mis saab. Mina seevastu teadsin suures plaanis kohe algusest peale, kuhu tükk lõpuks jõuab. Kogu see värk tundus nii kangesti "tüüpiline"... aga võibolla tõesti ma olen liiga palju selliseid telefilme ja D-kategooria raamatuid lugenud, et see lihtsalt ei mõju mulle enam. Ei soovita üldse! Samas tasub tõesti arvestada, et mina ei olegi sihtrühm. Pakuksin sihtrühmaks sellist inimest, kes laseb end mõnuga manipuleerida sellistel lugudel. Mina esimese vaatuse põhjal pidin oma teatrikaaslase palvele lahkuda vastama negatiivselt, kuid teise vaatuse ajal sain aru, et oleksime tema soovi järgi pidanud tegutsema. Aga kui juba oled Pärnusse läinud - siis peab ju ikka lõpuni pingutama... tobe, tobe, tobe!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

PÕLETUS
Draama

Tegijad
Autor Wajdi Mouawad
Tõlkija Tõnu Õnnepalu
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Rene Liivamägi (külalisena)
Muusikaline kujundaja Janek Kivi

Osades Carmen Mikiver, Kaili Viidas, Karin Tammaru, Sten Karpov, Jaan Rekkor, Priit Loog ja Tambet Seling

Tutvustus
Nawal Marwan on viimased viis eluaastat veetnud vaikides. Nüüd on ta surnud ning tema testament nõuab, et kaksikud Jeanne ja Simon otsiksid üles oma isa, keda nad on siiamaani surnuks pidanud ja venna, kelle olemasolust nad varem teadlikud ei olnud. Lapsed lahkuvad vastu tahtmist kodusest Kanadast, et teha reis ema minevikku, tema kodukülla Lähis-Idas, mis asub kodusõjast laastatud maal, kus ei saja kunagi vihma. Sellel teekonnal avastavad lapsed samm-sammult ema vaikusesse kätketud suure saladuse ning saavad ühtlasi oma sünniloo jälile.
“Põletus” on jõudnud maailmas rohkem kui sajale lavale. On see põnevuslugu, tragöödia, absurdikomöödia või perekonna-draama? Ükski vastus pole vale. Eeskätt on see aga lugu kojujõudmisest ja andestamise puudutavast jõust.

Esietendus 21.oktoobril 2010 Endla teatri Küünis.
Etendus kestab 2h 30min