Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, oktoober 30, 2009

Kui Harry kohtas Sallyt - Rakvere Teater


Kui ma peaksin eilse õhtu Rakvere Teatris võtma kokku ühe sõnaga, oleks selleks "armas". Kui kirjeldada tüki sisu ühe lausega, sõnastaksin selle umbes nii "Ühe sõpruse kujunemislugu armastuseks läbi 12 aasta". Kui kirjeldada lühidalt, mida ma sellest tükis "sain", siis esimeseks tuleb meelde rõõmude jada: äratundmisrõõm, avastamisrõõm, arusaamisrõõm, mängurõõm, rõõm huvitavast lavastustööst, rõõm kaasaelamisest, rõõm elulugudest ja rõõm sellest kui naljakad me inimloomad oleme :) Ehk etendust võiks kirjeldada ka kui "puhas rõõm". Ja seda rohkem hingeminevsee veel oli, kuna sisu kompab ka hingesügavustes, mistõttu ma liigutusin peaaegu pisarateni. Ja nii naer kui pisarad on seda magusamad, kui nad on ühes elamuses läbisegi - nii kordamööda kui korraga!

Mõtlesin, et kuna tõesti need "rõõmud" on minu jaoks selle etenduse märksõnadeks, siis miks ka mitte kirjeldada oma seekordset elamust ning mõtteid just nimelt läbi nende.

- Juhtumisi on see mul jutti neljas teatritükk, mis räägib meeste-naiste suhetest/erinevustest. Eelmised olid "Meeste varjupaik", "Sekstett a la Carte" ja "Ürgmees". Ja kuigi ma olin juba nö. lootuse kaotanud, et selline "tükk" võiks mulle praeguses eluetapis meeldida või praegusel hetkel midagi pakkuda, aga võta näpust - neljas kord tabas kümnesse! Aga kuna kõik 3 eelnimetet tegelesid vähem või rohkem stereotüüpidega, siis muidugi ei kannata nad väikseimatki võrdlust välja sellise "päris loo moodi looga" (mis sisaldab veel suurel hulgal tõelisi elulugusid!). Tekib küsimus, et miks neid kolme üldse vaja oli, miks teatrid ei võta mängimiseks sellist materjali või miks ei lavastata oma tükke piisavalt kõnekaks (kuigi jah, "Meeste varjupaik" oli päris hästi lavastatud ning "Ürgmees" on vist ka paljudele meelt mööda ning see oligi ehk rohkem stand-up koomika kui "teater". Aga eks ilmselt on vaja igusugusele publikule meeldida ja kes leiab ühest tükist midagi, see ei pruugi teisest leida ja vastupidi...

- Olen kunagi selle dramatiseeringu alusmaterjaliks olevat filmi näinud, aga eriti peale selle "orgasmi teesklemise" stseeni kohvikus ja Meg Ryani ning Billy Crystali osalemise midagi rohkemat eriti ei mäletagi. Mäletan üldjoontes, et oli selline "enam-vähem film" ja kui ma ei eksi, siis režissöriks oli Rob Reiner. Samas võibolla hea oligi, et ei mäletanud neid detaile ning selles mõttes vaatasin ikkagi nagu midagi peaaegu "uut".

- Ja "uus" või täpsemalt öeldes, kardinaalselt teistsugune see ju ka kindlasti tervikuna oli, sest lavastuse oluliseks osaks on päris inimeste kohtumis- ning kooselu lugude videoklipid, mis on väga osavalt tüki sisse paigutatud. Minu jaoks oli see geniaalne, millega lavastaja Juhansoni hakkama on saanud. Eriti sellepärast, et ta suutis tüki sisse luua selle siduse, mis vajab tõeliselt head lavastajanutti - nimelt üks tegelastest ongi videoinstallatsiooni Cenral Parkis loonud, mille osaks inimeste "armumiste lood". Niimoodi osavalt kokku siduda vorm ja sisu, on ju fantastiliselt lahe leid! Kergitan mütsi ja kummardan sügavalt!

- Need videoklipid on nii armsad, hullud, naljakad, tobedad, soojad, armastust täis ja isegi huvitavad, nagu see inimeste elu ja meie armulugude kavalkaad ongi. Paratamatult tuli ka "oma lugu" meelde ja seda oli vahva selles kontekstis meenutada. Ja minu meelest kõik need väiksed lood on täiesti väärtus ja lavastuse mõttes "tasand" omaette. (muuseas kavalehe vahel on DVD teatrile saadetud suhetelugudest ja kava maksab naeruväärselt vähe arvestades seda!) Kogu see idee ja vorming muudab kogu etenduse täiesti omalaadseks. Kuid mitte lihtsalt see originaalsus ning oskus see lavastuse tervikuga siduda, aga lavastaja Juhanson on suutnud panna need jutud kuidagi just õigesse järjekorda. Võib täiesti tunnetada seda õiget rütmi, mis nende abil tükis tekib. Mõned lood on ju naljakamad, mõned südamlikumad ja see hingamine sellega koos, mis laval toimuvas lavastuses toimub, see kõik sulab nii hästi tervikuks pidevalt lõpu poole tundeid üha rohkem äratades ja kasvatades Kuni lõpuks juba terve saal rõkkas naerust! Lisaks tundsin ära ühest klipist inimesed, kellelt ma tantsukingad olen ostnud paar korda. Ma pole küll 100% kindel, kas need on nemad, sest ma ei tunne neid isiklikult, aga siiski üpris kindel olen küll. See sõbralikkus, millega nad oma kliente kohtlevad on samuti väga armas.

- Nendes videoklippides oli lahe näha ka sellise tüüpilise Eesti abielupaari stereotüüpi. Mees selline vaikne ja kõhna, naine jutukas ja korpulentne (muidugi mitte kõik ei olnud sellised, aga eriti vanemad paarid :)). Naine selline rõõmsameelsem ja lahkema näoga, mehed karmima pilgu ja tõsisema olemisega. Aga mis kõige toredam, et need lood olid nii ehedad ja ehtsad ning tulid otse südamest. Just sellisena, millisena neile inimestele sellel hetkel "oma lugu" silme ette tuli ja nii armast, et nad seda väga vabalt ja lahkelt meie kõigiga jagasid. Suur kummardus ja aplaus neile veel eraldi. Ega inimesed ju tavaliselt ei taha jagada võõrastega selliseid asju ning ei julge endale nii lähedale võõraid lubada. Inimesed on ka nii julmad oma hinnangutes ja kunagi ei või ju ka kindel olla, et kuidas seda siis ära kasutatakse ka selles lavastuse kontekstis. Aga lavastaja ning tegijad on kohelnud seda kuldaväärt materjali ülima austusega ning nagu mainisin ideaalse tempoga lavastuse sisse sulatanud.

- Rääkides näitlejatest eraldi, siis no Ülle Lichtfeldt on ikka täiesti hullumeelselt heas lavavormis! Kõik tema viimased rollid on olnud uskumatult head. Kui arvestatakse kogu aasta rolle, siis ma ei näe küll kedagi muud vastu võtmas Teatriliidu aastapreemiat järmisel Teatripäeval (kui arvestatakse ainult üht rolli - siis Anu Lamp "Meie kangelased" või Katariina Lauk "Ingel, ingel..." rollidega võivad ka olla "tegijad" ja muidugi kui keegi veel aasta lõpus üllatama peaks). Tal on juba vähemalt 3 tipprolli ette näidata sellest aastast - Toatüdrukud, Mtsenski maakonna Leedi Macbeth ja nüüd ka see Sally roll. Võimas! Mis ma seekord tähele panin oli kuidas ta stseeni lõppedes andis lisaks oma ilme või hoiakuga edasi tunnet luues omakorda emotsioone - ehk siis rõõmustasin ja kurvastasin temaga koos. See on lausa imetlusväärne oskus luua kontakt publikuga ja hämmastavalt lihtsalt suudab ta seeläbi mängida oma tegelase südamelähedaseks. Aga jah, isegi kui nö "stseenis mängimine on lõppenud", toob ta veel midagi extrat sinna juurde! Fantastiline! Ja mõelda vaid, et veel mõned aastad tagasi ei meeldinud ta mulle eriti üheski rollis. Esimest korda märkasin vist, et temas midagi on oli see "Lesed" nimelises tükis (koos Ines Aru, Marika Vaarik -u ja Terje Pennie -ga - no oli alles "seltskond"!!!), kui ta purjus naisena pisikese laua alt üritas läbi ronida :) Ja praegusel hetkel on temas saanud üks neid lemmikumaid. Lemmikutest rääkides, siis sama hingetõmbega peab ära märkima, et Rakvere teatri "kuldsesse naistriosse" kuulub minu jaoks ka veel Mälberg ja Rahkema - no on alles naisnäitlejad ühte teatrisse kokku sattunud!!!

- Harry rollis Tarvo Sõmer alustab oma rolli mõnusalt positiivses võtmes. Juba kui ta lavale jälle tuli kusagilt naeratav nägu ees ja seda positiivsust publikusse kiirates, seda tugevamini võis talle kaasa tunda etenduse teises pooles kui sisu edenedes läbi tema vigade ning mehise kohmakuse olukorda, kus ta armuvaludes enam nii positiivsena ei mõjunudki. See kui ta ehmudes pärast Sallyga veedetud ööd "plehku paneb" ning kuidas ta ei osaka ega suuda seda olukorda tagasi õigele rajale keerata. See on nii inimlik ning nii tõepärane. Sest samaga mõistab ka Sally poolelt naise õigust solvuda ning üldse tema mõtteliini. Publikul on ju kogu tegevustik nagu peopeal, aga ega ka päris elus ei tea ju teise inimese sisse, ega seda miks inimesed vahest tegutsevad või toimivad nii kummaliselt. Aga seal taustal võib olla 1000 põhjust või tegutseda võib ka hoopis ilma põhjuseta, mingist instiktist või nagu siinsel juhul siis mingist hirmust või ehmumisest või tegelikult ju hoopis armastusest. Armastus ajabki pea sassi :)))

- Huvitav, et Üllar Saaremäe polnudki üldse kavalehel (oli küll vahele lisatud üks leht, et tema mängib), ehk tema siis tegi selle rolli justkui erandkorras. Aga mulle meeldis ta kahes stseenis kohe eriti. Esiteks siis kui talle tema enda teksti tsiteeritakse ning ta vaikselt avastab oma huvi vastasiistuva naise vastu. Ja siis kui ta Lichtfeldti jalgu kinni hoiab, öeldes, et need jalad siit küll kuhugi ei lähe :) Ja selline tühine ning tobe, aga just mängulusti mõttes see, et ta oli seal käpuli ja hoidis neid jalgu - elu peabki fun olema!

- Liisa Aibel "sõbranna" rollis - kõigepealt pean mainima, et ma pole siiani olnud eriline Aibeli talendi austaja, pigem vastupidi. Ja ka seekord tundsin, et see roll oli justkui loodud Rahkemale (kes seda osa ka mängib) ning "tema" ju röövis minult võimaluse näha Rahkemat :) Muidugi mõistan ma, et see ei olnud "tema süü". Aga tõele au andes, siis tegelikult saab ta selle rolliga väga hästi hakkama! Ja selles mõttes polnud hullu midagi :) Eks kindlasti Aibeli fännid mõtlevad vastupidises olukorras täpselt sama moodi :) Aga no tõesti - see roll on justkui "loodud" Rahkemale :)

- Huvitav oli näha laval ka muuhulgas Mtsenski maakonna leedi Macbethi lavastanud ja ametilt hoopis Rakvere Teatri inspitsient-i Eili Neuhausi. Muidugi rolli oli nii väike, et ega sellest mingit sotti ei saanudki ja karakterit luua ta ei jõudnuski, aga lihtsalt nüüd oskab inimese näoga kokku viia. Ja Rauno Kaibiainen-iga oli see minu jaoks juba teine kohtumine teatrilaval - eelmine kord oli see küll hoopis "teatribasseinis", kui teda kui Jean Paul Marat-i tagakiusati ja tapeti Viru Inn-i ujulas toimunud etenduses :) Kusagilt on silma jäänud, et ta on "Rakvere oma poiss", ehk sealt pärit - ja Üllega armunud paari mängides mõjusid nad isegi samaealiselt ja usutavalt - selles poisis midagi justkui on, aga hetkel on veel liiga vara öelda mis. Loodetavasti saab ta mängida ning jõuab oma talenti ka läbi päris teatrilavakogemuste arendada. Kusagilt on jäänud ka see silma, et ta vist mingis Vanemuise või Tartu tükis kaasa lööb. Selles suhtes on see viimane Viljandi KA lend õnnetus seisus, et nad on kõik nagu orvud mööda Eestit laiali ilma koduteatrita. Rauno lisaks on mulle silma jäänud ka Natali Lohk, keda kindlasti veel mängimas tahaks näha! Ja lisaks on seal ju veel ja veel huvitavaid tüüpe, lihtsalt pole neid saanud "näha".

- Huvitav, et tavaliselt on nii, et minu ümber rahvas naerab ja mina imestan, et mida nad naeravad. Seekord oli mitmetes kohtades nii, et mina irvitasin täiega, aga minu ümber olevad inimesed justkui ei saanud pooltest naljadest aru. Minu jaoks oli see tükk tõeliselt hea romantiline komöödia! Ehk siis naerda sai kohe mõnuga. Nii nende tegelaste, klippides osalenud inimeste elulisuse kui ka iseenda ja mees- ning naissoo üle. Ja ma muidugi pean silmas, et heas mõttes!!! Üks kord sain obaduse oma teatrikaaslaselt, siis kui Harry Sally üle naerab, et isegi kokk ei tea kui hea portsu ta veel Sallyle valmistab, sest tollel on kombeks olla väga valiv. Ahjaa, ka salatit kojutellides tuli see välja. Noh jah... tunnistan ennastki süüdi selles patus, et tahan süüa tellides saada just seda, mida "tahan" :) Ja eks muidugi rohkem tundsin end ära Harrys. Sellises sõnadega ümber käimise rohmakuses. Ma võin samuti paisata välja enda mõtted, mis ehk ei sobi naisterahvale ettekandmiseks :) aga "sõbrale" küll. Ja kui see sõber siis satub olema naisterahvas, siis ei ole midagi parata :)

- Etenduses räägitakse ning arutletaksegi justkui ka selle üle, et kas naine ja mees saavad olla "sõbrad". Ehk siis ilma igasuguse seksuaalse pingeta. Ilma konkurentsi tekkimiseta. Mina arvan, et saavad. Aga ma olen ka ilmselt selles suhtes tugevalt "mõistuse-inimene". Ehk teadlikult mingeid tundeid alla surudes... Samas nagu etendusestki selgus, siis inimene võibolla on võimeline mõneks ajaks need tunded tahaplaanile sundida, aga varem või hiljem löövad need ikkagi välja :) Aga mul on küll sõbrannasid, kes on tõeliselt head "sõbrad". Ok, neid pole ka nüüd nii palju - ühe käe sõrmedel võib kokku lugeda :) Aga siiski võtan ma neid kui "sõpru". Täpselt samamoodi nagu oma meestest sõpru. Ehk kui ei lase ise tekkida midagi enamat, siis seda ju ei teki kah. Ma kujutan ette, et see et inimene tavaliselt mõtleb, mida teine inimene ootab ja tunneb võib selle valemi sassi ajada. Ehk kardetakse, et kas teine pool ikka ootab ja võtab sind ka kui puhast sõpra. Ehk kas tegelikult ka siis võivad naine ja mees sõbrad olla, kui nende vahel mingit keemiat ei ole? Sellele ma tegelikult ei oska muud moodi vastata kui et ei tohi segaseid signaale välja saata. Pean olema kindlalt kahe jalaga maapeal ning võtma seda ikkagi puhta sõprusena ja mitte segada kõiki neid tundeid. See on muidugi meeste vahel hoopis midagi muud - selles suhtes ei tekigi sellist "teist tasandit" või kaksipidi mõistmise või märkide keele segajat. Huhh, see teema on nii sügav, et sellest jagub ju tuhandetele ja tuhandetele teatritükkidele ja filmidele ning muudele kunstidele sisu ja vorminguid :) Sellepärast on kahtlemata ka just Harry ja Sally lugu mingis mõttes meie kõikide eludega seotud. Kellel siis pole kunagi olndu mõnda vastassugupoolt olevat "sõpra". Ja eks igaüks saab siis oma mõtetes kaasa mõelda, kui lihtne on eemale tõugata meeldiva sõbra lähenemiskatseid, eriti kui riskitakse üldse selle sõprussuhte edasise eksistentsiga. Või kui märgatakse järsku, et see sõber ongi just nimelt see, keda terve elu on otsitud... kuidas viia sõprussuhe "uuele tasemele"? Isegi kõrvalt vaadates saavad üksikud inimesed nippe, kuidas käituda, et saada endale see inimene, keda enda kõrvale soovitakse :) Kuigi jah, peab olema ikka meister, et keset tunnetetormi suudab mingi strateergia järgi käituda. Lisaks kui võtta seda kuidas Sally tegi seal lõpus, siis on väga õhuke joon ju ka selle vahel, et teine inimene loobubki, sest loeb samuti "märke valesti". Samas kui teine inimene loobub... ehk siis seda sügavamat suhet ei peakski tekkima. Igatahes on see kogu lugu ka märk sellest, et üks suhe võib areneda ka 12 aastat selleni, milleks ta tegelikult oli loodud juba eoses. Mõnikord lihtsalt on elul kummalised teed. Vahest on teed sinkavonka ja ringiga, vahest jällegi väga sirgjoonelised. Ja ega alati ei olegi ühed õigemad kui teised - tähtis on ikkagi see, et kohale viib!

- Stseenidest veel rääkides, siis üks mis mulle ka väga meeldis oli see, mis algas jalalabadega! Sally ja Harry on just esimest korda maganud. Naine silub oma jalaga mehe jalga ja küsib: "Tahad..." Mees tõmbab jala eemale (kui kurb ja paljuütlev edasise suhtes!!!) mees ühmab: "Ei!" Naine, et siluda ning haarata viimasest õlekorrest kinni ütleb... "... ma mõtlesin, et kas tahad, ma toon vett?"... nii himus olukord, kui oled sellises olukorras, kas pole... ehk siis muidugi kui armastad seda teist inimest... Edasti toimusid kaks äratundmisrõõmu hetke - üks, mis on minu meelest nii eluline ja teine just vastupidiselt mitte :) Nimelt haarab Sally/Ülle neid mõlemat katnud teki enda ümber ja lahkub voodist :) Naised teevad nii :) Ja siis jätavad mehe alasti voodisse lebama... aga siin oli siis see ebaeluline moment - Harryl olid aluspüksid jalas :) Ok, parem muidugi oligi, et tal need alukad ikka peal olid :) lihtsalt tavaliselt sellises olukorras ju "pole" :)

- Oh neid stseene, mida tahaks üles märkida ja neid loo juppe nendest videoklippidest, mis minule igatahes pikaks ajaks jälje jätsid oli ju seal ridamisi. Aga eks igaüks leiab sealt seda ennast kõnetavat ning oma "tõde" või "kaasaelamis- või äratundmisrõõme". Ja sellepärast see tükk ongi nii HEA! Mina igatahes soovitan küll kõigile, isegi kui ei armasta sügavaid inimsuhte lugusid, siis lihtsalt komöödiana töötab see minu meelest ka väga vabalt.

- Kohal oli ka Pille-Riin Purje! Kuidas siis muidu :) Pärast on lahe lugeda tema artiklit, sest ta nägi ju seda sama, mida minagi... huvitav kuidas tema sellesse suhestus või mida sealt enda jaoks üles noppis :) Üldse oleks huvitav teada, kuidas teised inimesed seda meeste-naiste sõpruse teemat tõlgendavad? Ja ühest naisest ühes klipis hakkas mul nii kahju. Tal tulid peaaegu pisarad... see oli nii kurb... Ja samas need rõõmsameelsed memmekesed seal mitmeski klipis olid nii nakatavalt elurõõmsad ja toredad, et seda oli lust vaadata, et ka läbi raskuste on armastus ikka see, mis jõudud annab ning kõiksugu pisematest ja suurematest jamadest üle aitab. Nii see lihtsalt on. Ja armastus on niiiiiiiiiii ilus :)

- Ja ei saa unustada ka kunstnike tööd ja valgustus ning muusikaline kujundus - kõik oli paigas. Ja aitasid etenduse õnnestumisele kaasa! Kostüümid olid kohati nii ehtsad, et minule jäi mulje, et näiteks see nahkjakk, mis Saaremäel seljas oli, et see ongi tema päriselu riietus, mitte kostüüm :) Ja Ülle alguse ja viimase stseeni valge kleit oli väga kena... need on ju pisidetailid ja võibolla ei mängi üldse erilist rolli, aga ikkagi muutis ju see kleitki selles viimases stseenis Sally eriti kenaks. Ja see vapustavalt äge kiirus, kuidas tal soeng jälle pärast patsidesse sättimist ilusti lokkis ja sätitud oli - see on teatrimaagia! :)

Hinnang: 5- (Mõnus sisu, mõnusad lahendid, mõnusalt eluline, mõnus mäng, mõnus lavastus. Kõik oli nii mõnus, et kogu elamus oli nii armas ja hea, et naudin selles tundes veel kaua-kaua. Rakvere Teater on tõusnud täiesti uuele tasemele oma viimaste aastate repertuaariga. Tõeliselt naudinguliseks teevad selle minu jaoks paljus ka vinges vormis olevad näitlejad, sisukas ja kõnetav materjal, mida osatakse valida ning huvitavad lavastused (lavastajad), mis ridamisi riivavad täiuslikkust. Ehk just neid tundeid ja põhjusi, miks ma teatrit niiväga armastan ja austan! Etteheited selle etenduse kohta on nii tühised, et ei hakka neid üldse siinkohal ära toomagi. Ütlen vaid seda, et Sally sõbratari roll on justkui loodud Anneli Rahkemale. Ja tegelikult kõik minu versioonis mänginud näitlejad olid väga head. Armastan sellist teatrit, armastan Rakvere teatrit, armastan armsaid tükke, mis poevad hinge ja hakkavad seal helisema :) Soovitan kindlasti haarata võimalusest ning seda tükki vaatama minna!!!! Nii mitmel tasandil - täielik õnnestumine!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Nora Ephron

KUI HARRY KOHTAS SALLYT
Dramatiseerinud Marcy Kahan
Lavastaja Jaanika Juhanson
Kunstnik Erki Kasemets
Tõlkija Anne-Ly Sova
Muusikaline kujundaja Elmar Sats
Video Maiju Ingman
Videorežisöör Kati Kivitar

Osades Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Erni Kask (minu etenduses oli Üllar Saaremäe), Rauno Kaibiainen, Eili Neuhaus, Anneli Rahkema või Liisa Aibel (minu etenduses oli Aibel).
„Kui Harry kohtas Sallyt“ on romantiline komöödia sõprusest ja armastusest ning nende kooseksisteerimise võimalikkusest. Kas sõprus mehe ja naise vahel on võimalik või jääb seks sõprusele ette? Kas sõpradest võivad saada armastajad või jääb sõprus armastusele ette?
HARRY: Esimesel kohtumisel me vihkasime teineteist.
SALLY: Sina mind ei vihanud, mina vihkasin sind.
Esietendus 19. septembril 2009 suures saalis

Sildid:

teisipäev, oktoober 27, 2009

Sekstett a la carte - Vanemuine

Harva, aga vahest siiski tekib teatris kahjutunne, et raha on ära visatud. Ei tohiks, aga paratamatult tekib, eriti kui on tegemist mingi näruse komöödiaga, mis pole grammigi naljakas. Mis lihtsalt on sisutu ning tobe ja undab justkui sama koha peal.

Keegi on kutsunud 3 ex-abikaasade paari õhtusöögile. Karakterid saabuvad ükshaaval, aga kõik need karakterid on nii mustvalged, et absoluutselt ei suuda huvituda, kes või miks või milleks. Kusjuures kuulasin seda teksti ja rahvas naeris mu ümber. Kuulasin siis meelega hästi täpselt, et mille peale nad naeravad - no täiesti nõme, aga naerdakse täiesti mõttetute lausete peale, mis pole absoluutselt naljakad. Õigemini need on umbes sellised naljad, mida ma lastele kodus teen. Teades, et ise olen paras tola, aga nemad naeravad. Ehk siis naljad vastavalt teatud intellektuaalsele tasemele. Nojah, ei tea kuidas tänapäeval on Vana Baskini teatris (plaanin sinna peatselt teha mingi treti, et uurida, kas asi on paranenud), aga tekkis selline assotsiatsioon nende tükkidega, mida olen VBT repertuaaris nägema. Sellised tobedad naljad vanainimestele ja lastele, kes eriti tihti teatris ei käi.

Ma lihtsalt ei suutnud lisaks raha ära viskamisele ka oma aega rohkem ära visata kui esimene vaatus juba mu elust ära lõikas ning ma lahkusin vaheajal, Pole ju võimalik, et järsku teises vaatuses see asi oleks paranenud või mingi huumoritase ole muutunud.

Näitlejatest rääkides, siis Helena Merzin-Tamm -e tükke pean hakkama tulevikus tugevamalt vältima. See on hämmastav kuidas ta roll rolli järel suudab ikka teha täpselt sama karakterit. Samade intonatsioonidega, samasuguse olekuga. Kaljujärv ning Lumiste on mulle ikka vahest meeldinud ja ega neil siingi midagi häda polnud, kuigi ega nende mängus ka mingit pinget polnud. Lihtsalt teevad seda mida alati. Miks annet tõesti raisata sellise ridakomöödia peale. Pingutust mängus oli näha Indrek Taalmaalt ja kõige rohkem Külliki Saldrelt, kes oli lausa karaterit suutnnud hakata looma, selles tobedusest. Lõbustasin end sellise mõttega, et äkki ta tahab, et teda ära ei tunta, et ta sellises jamas osalemas, et siis mängib teises võtmes :) Aga tõesti no ei ole võimalik, et isegi näitlejad sellise sopa mängimist naudiksid. Neil ju mõistust peas rohkem kui keskmisel massil, kes teatris harva käib ning headest raamatutest midagi ei tea... Liina Tennosaar liitub kambaga alles esimese vaatuse lõpuks ja sellepärast ei oskagi tema mängu kommenteerida. Kuid see kuidas ta siseneb sinna vaatuse lõpus, see oli omakorda tõukeks, et ega teisest vaatusest maksa midagi "paremat" loota.

Tegemist ju ikkagi nö. komöödiaklassikuga - Neil Simon-i "Dinner party"... ei tea, kas läks tõlkes kaduma või lihtsalt on Simon-i tekst sellisena iganenud.

Hinnang: 1 (tüüpiline möga komöödia, mis pole minusuguste jaoks. Aga eks kindlasti mõni just selliseid vaatabki. Kavaleht oma naiste ja meeste vaheliste naljadega tõotas natuke rohkemat. Aga võibolla see tekst ongi iganenud ning seda peaks tänapäevastama vms. Igatahes tekkis küll mõte, et milleks selline materjal kui maailmas on niiiiii palju huvitavaid näitemänge? Vanemuine oli eelmisel aastal päris hea - Kogutud teosed, Ruja, Koidula veri... ja sellel aastal on küll selline tunne, et sellest majast peaks kaarega ringi minema... igatahes oleks pidanud arvama, et see pole minu rida, aga üks töökaaslane ütles, et talle meeldis. Sellepärast mõtlesin ka, et minul tekkis vale eelaimdus selle tüki suhtes ja et peaks ikka vaatama minema. Igatahes kahtlustan, et see nende "Sviit" on midagi samasse klassi ja sedapuhku usaldan rohkem oma eelarvamust. Minu maitsega inimestel tasub küll heaga sellest tükist loobuda, aga neile, kellele meeldisid näiteks Roman Baskini "Täiskuu" ja "Augustikuu teemaja" või Vana Baskini teatri "Hotel California" ja seda tüüpi tükid... need ehk leiavad ka siit naermismaterjali...)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Sekstett a la carte
Pariisi luksusrestoranis õhtusöögil kohtuvad kuus mitte enam verinoort inimest. Kolm meest ja kolm naist. Põnevust lisab asjaolu, et keegi neist ei tea, kes on õhtusöögi korraldaja.
Autor Neil Simon Tõlkija Hannes Villemson Lavastaja Jüri Lumiste Kunstnik Marge Martin Kostüümikunstnik Ene-Liis Semper
Osatäitjad: Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa (Pärnu Endla), Jüri Lumiste, Külliki Saldre, Liina Tennosaar, Helena Merzin-Tamm
Kestvus 2:25

esmaspäev, oktoober 26, 2009

Meeste varjupaik - VAT Teater


Vat Teater on viimasel ajal enamvähem kindel "tase", aga see polegi enam uudis. Käesoleva aasta 10 lemmiklavastuse hulgas on minul suisa 3 VAT-i tükki. Eks need ootused on samuga kasvanud kõrgemaks iga lavastusega üha enam ja enam. Ja sellepärast mõjub selline "pühapäevakomöödia" justkui keskpärasena nende "hittide" kõrval.

Etendus lavastati esitamiseks Viru keskuses, seda võib ka etenduse flyerilt aru saada. Saksamaalt pärit lavastaja Röhmer on ka enne teinud koostööd VATiga. Seekord on ta loonud mingis mõttes täiesti omapärase "ruumi" - meeste paradiisi, ehk siis meeste varjupaiga suures kaubanduskeskuses, kus neli meest kokku saavad, et pääseda pakku naiste eest, õppida teineteise vigadest ja teha neid samu vigu koos. Ühtlasi tegeleda natuke "meeste mõttetute asjadega" ja vinguda oma naiste üle ning ühtlasti unustada igapäevaelu.

Esimesed mõtted, mis saali sisenedes tekkisid on see, et kus kohast küll näitlejad lavale pääsevad? Ja kui kummaline keldri või soojusõlme lehk :) Eks kõik need õllekastid ja korgid levitasid seda autentset atmosfääri :) Peab ära märkima, et etenduse edenedes see siiski hajus või lihtsalt ununes jälgides mängu.

Mingit sisulist või mõtlemapanevat sügavat teksti ei maksa oodata. Kõik on natuke ülepaisutatud ja igatahes minu jaoks üsna võõras - ma olen ise see mees, kes vahest end poodi "ära unustab". Isegi kui raha pole osta, on ju vahest lahe vaadata ja uurida ja proovida jne :) Kuigi kui tuju pole, siis ei viitsi kah ning siis on muidugi raske kui see kellega poodi on mindud, tahaks pikemalt ja täpsemalt uurida.

Näitlejaid mõnusalt kammerlikult vaid 4. Kindlad karakterid, natuke kõik erinevad kuid siiski kõik "mehed". Ja kahtlaselt kõik just naiste poodlemisega kimpus - aga eks just sellised tüübid ongi leidnud tee sinna "meeste varjupaika". Isiklikult minule pakkus kõige mahlakama rolli Raivo E.Tamm. Eriti see, kui ta salaja pimedas taskulambi valgel oma ketti meisterdas ja ikka vahepeal kõrvad kikkis laua alt üle lauaääre vaatas oma kullipilguga, et ega keegi ei ärganud :) Üldse võib ta vabalt Jim Carrey-legi nägude tegemises vabalt ära teha. Ja kui Carrey puhul see millegipärast mind häirib kui ta oma nägu venitab, siis Raivo E.Tamm mõjub tõeliselt koomilisena :) Laheda rolli teeb ka Janek Joost, keda viimastel aastatel pole eriti juhtunud nägema (ainult suvel "Käsu Hansu nooruses"). Tal on hästi helisev ja kõlav hääl, mis näitlejale heaks töövahendiks. (Kõigi nelja mehe hääled olid head, aga Janeki oma torkas eriliselt kõrva, sest teiste omadega nagu juba "harjunud"... Raivo E.Tammel ju üldse üks parimaid hääli Eesti teatris - sellepärast teda kasutatakse ka ilmselt tihti laste multikates.. ja just eriti erilisemates karakterrollides.)

HInnang: 3+ (natuke tuttavate elementidega kuid ikkagi päris originaalne lähenemine. Päris kahju kohe, et ei jõudnud seda näha autentselt Viru keskuses, nagu seda alguses mängiti. Aga see meeste riietamine naise riietesse ja mõned sellised tuttavad naljad ning ülemängimine kiskusid natuke hinnangut alla. Ribadeks naerda ei saanud, aga muhedalt muiata vahepeal küll. Ka kaasa tunda - alguses meestele ja mida etendus edasi, siis üha enam nende naistele. Meestel oli hea hoog sees ning see justkui kiskus kaasa ja pani tundma ennast justkui ühena seal varjupaigas. Ja ometi ei tea, kas tõesti ja kui palju on sellises olukorras mehi. Ma ei mõtle otseselt varjumas kusagil kaubanduskeskuse keldris või mingis sellises laoruumis, vaid pigem üldiselt, et kes näevad vaeva, et nende naine iga laupäev 5 tundi kaubanduskeskuses veedavad. Millegipärast ei usu, et see asi niiii hull on. Võibolla mõnes teises kultuuris. Kui naisel on sellised kombed, siis mehed istuvad kodus... ja muidugi kõik see naistevahetuse teema... see ikka oli natuke "over the top"... ja see minule isiklikult ei meeldi... kui siis peab juba täiega :) Ei oskagi otseselt soovitada seda, aga samas just pühapäevakomöödiana töötas küll. Eriti Raivo E.Tamme ja üldse näitlejate pärast. Ning sellise omapärase lavaruumi pärast ka!)
Tekst lavastuse kodulehelt:

MEESTE VARJUPAIK

Puhas komöödia.
Autor: Kristof Magnusson (Saksamaa)
Tõlkija: Eili Heinmets
Lavastaja: Christian Römer (Saksamaa)
Kunstnik: Kathrin Hegedüsch (Saksamaa)
Osades: Raivo E. Tamm, Tanel Saar, Janek Joost ja Margo Teder

Oma ostuhullude naiste eest põgenedes peidavad Helmut, Eroll ja Lars end ühe ostukeskuse endisesse kütteruumi. Unustusse vajunud ruumist saab nende salajane varjupaik. Igal laupäeval saavad nad seal naiste teadmata veidi enne osturetke lõppu kokku. Purgiõlu, televiisori ja tehnikast rääkimise kõrval tekitavad meeleolu veel jalgpall ja pitsa. Meeste idülli purustab tuleohutusspetsialist Mario, kes nende mehelikkuse pelgupaiga avastab ning neid reeta ja nende peidukoha likvideerida ähvardab.

Kriitik arvas: "Näidend on parim bulvarikomöödia, kus on lihvitud, mõtterikkad dialoogid, palju situatsioonikoomikat, mõndagi järelemõtlemiseks ning eelkõige head meesterollid neljale näitlejale. Vaataja elab kindlasti kaasa, kui neli vennikest oma naiste ostuharjumustega hädas on. Kavalate meeste varjupaigast saab "hädaabikorter", kui naised nende ostupõlgusele reageerida võtavad." Magdeburger Volksstimme

Lavastajast: Christian Römerist on saanud VAT Teatri oma lavastaja. Ta teeb Eestis juba kolmandat tööd ja ikka VAT-is. Tema mõlemad eelmised lavastused on olnud tähelepanuväärsed: oma ajast ees "Jumal on DJ" (2001), millega avati Rahvusraamatukogu teatrisaal ja Kuressaare linnateatriga koostöös sündinud "Kolumats" (2003), mis nihutas teatripiire ja raputas vaatajat. Seekord üllatab lavastaja Römer eesti vaatajat vaimuka komöödiaga.
Autorist: Kristof Magnusson sündis 1976. aastal Hamburgis. Õppinud Nordelbieni evangeelses kirikus kirikumuusikuks. Läbis tsiviilteenistuse New Yorgis, tehes sotsiaaltööd kodutute ja holokausti üleelanutega. Õppis Saksa Kirjandusinstituudis Leipzigis, Berliini Kunstide Kõrgkoolis ja Reykjaviki Ülikoolis. Tema esimene romaan Zuhause (Verlag Antje Kunstmann, München) sai 2005. aastal Ingeborg Bachmanni auhinna. Näidendid: "Der totale Kick" - esmalavastus Staatsschauspiel Dresden 2001. "Männerhort" - esmalavastus Schauspiel Bonn, 2003.
Etendus kahes vaatuses
kestab koos vaheajaga 2 tundi ja 30 minutit
Sihtgrupp: täiskasvanud
Esietendus: 21.oktoobril 2006 Viru Keskuse Teatris


Sildid:

pühapäev, oktoober 25, 2009

Linn - Theatrum

Tükk, mis ajas minu mõtted liikuma. Nii mitmeski kohas sai luua parallele oma eluga, kuni selleni välja, et tegelaste suust tuli lausa teksti, mis oleks otseselt minu elust välja kirjutatud! Ja see juba on ju midagi erilist!

Griškovets-i sai viimati nähtud Genialistide klubis - "Vene rännumehe ülestähendusi" (Tartu Uus Teater), ja see ei jätnud erilist muljet. Oli ju kah nagu midagi, aga ei midagi erilist. Seega olid materjali kohalt ootused üpris olematud. Seevastu, tänu Teatriliidu aastapreemiate jagamisel Marius Peterson -i (Priit Võigemasti nina eest...ei saa jätta mainimata... sest kui ma üldse milleski kindel olin, siis just nimelt Priidu võidus) võidetud parima meesnäitleja tiitli pärast, olid ootused väga kõrged. Samas ju harukordne võimalus näha Lembit Petersoni näitlemas üle pika aja (minu jaoks - viimati nägin teda Linnateatri fantastaliselt heas "Isad ja pojad", mis muideks tuleb ETV teatriõhtuna 6.novembril). Ning mis veel harukordsem - see oli minu jaoks esimest korda, kui mul on õnnestunud näha Theatrum-i etendust! Häbi tunnistada, aga lihtsalt pole enne aeg või etendus sobinud (tahtsin küll näiteks paar aastat tagasi väga "Hamlet"it näha, aga lihtsalt ei sobinud need vähesed etenduste korrad minu plaanidega...aga lisaks sellele on kahjuks neid Theatrumi huvitavaid tükke läinud igavikku juba mitmeid, ilma minu minevikku rikastamata).

Eelkõige tuleb ära märkida, et loorberid võitnud Marius Peterson mängis väga hästi. Kuid ei saa jätta ka märkimata, et ta lihtsalt tegi hea rolli, seevastu kui Priit Võigemast tegi võibolla ühe Eesti Teatri viimase kümne aasta superrolli, võibolla veelgi pikema aja... Seega oli ilmselt Teatriliidul lihtsalt kavas Petersonidele siit ja sealpoolt au jagada, mitte et nad oleks tegelikult "olulise" saavutuse ära julgenud märkida. Jah, Võigemasti roll ju paljuski oli selline parodeerimine, kuid kindlasti ületas rolli ulatuse mõttes lihtsa parodeerimise. See võimsus, hoog ja kõik nüansid, okei maitseasi... aga siiski ma arvan, et talle tehti külma. Marius Petersoni roll oli huvitav ning ta mängis seda kummaliselt uniste silmadega. Nagu tõesti "väsinuna" - just selles linnas - elamisest. Samas mingit ohhooo elamust see roll siiski ei pakkunud. Oli paar korda kus ta soperdas sõnadega (võibolla taotluslikult, kuid häiris kõrva). Ja mulle ei meeldinud üks lõik, kui ta mängis oma päriselu isaga. See kekslemine oli kuidagi ülepakutud, kuigi võibolla hoopis lavastajapoolne nõue... ei tea. Ja mis kõige hämmastavam, siis minu jaoks olid selle näitlejateansambli staarideks hoopis naist mänginud Anneli Tuulik ja Isa Lembit Peterson. Kuigi tuleb öelda, et ka Marius Peterson mängis hästi ning tegi paar mõnusat nõksu, mis eriti tema rolli elama panid. Näiteks siis kui ta monoloogi rahva ette tuli pidama ja vaatas paljudele publiku hulgast silma sisse jutustades oma lugu. Kontakt oli täiesti vältimatu (ta vaatas ka pikalt mulle silma sisse :))! Kuid need uimased silmad jäid mind mingil hetkel ka häirima. Hmmm... ma ei taha mõjuda üldse kriitilisena ja pean uuesti üle kordama, et roll oli väga, väga hea... lihtsalt oma mõtteavalduse püstitusest, ehk võrdlusest Priit Võigemasti rolliga, kukkus see ehk mõnevõrra kriitlisemast lähtekohast lähtuvana välja.

Kuid lausa uskumatu rolli sisenemisega teeb oma lavatöö, abikaasat mängiv Anneli Tuulik. Esimeses vaatuses, kui ta oma meest peab teenindama ning enne kui ta lavalt lahkub viib end oma jutuga täiesti pisarateni. See kurbus kandus lavalt saali üle nii, et ma tundsin sügavat kahjutunnet ning oli täiesti liigutatud (külmavärinateni välja)! Teises vaatuses tema apaatline olek andis kuidagi eriti mahlase rollikülje voodistseenis. Ehk siis kui vaene naine sääsepinina pärast üles aeti. Ta oli nii ehtsalt unine ning uuesti mõjus tema roll kuidagi värske ja kaasatundmist ülilihtsalt tekitavana. Kuigi midagi oli nagu kummalist ka, selline vähese mängimise tunne´(või koolitamatus), ehk hääle kogu rolli ulatuses lõpupoole välja kooruv monotoonsus või elutus. Või intonatsioonide näitlemine, mitte loomulik kõla. Seda on jube raske sõnadesse panna ja sellepärast ei hakkagi rohkem seda siin lahkama, eriti kuna roll ise oli tegelikult nii nauditav. Ka tekstilises mõttes.

Ja siis muidugi Lembit Peterson - tema rahulik kuid ometi võimas kohalolek. Õhkus seda "isa" muret, hoolitsust kui ka nägemist iseennast oma pojas. Seda oli võimas ka vaadata. Ja üdini nauditav. Sõpra mänginud Kristo Toots oli ka minu jaoks uus tutvus, kuigi kusagil kunagi nagu oleks teda näinud ka. Tema sekundeerib täiesti võrdväärselt Marius Petersonile. Hoogne, eluline, remonti tegeva sõbra loomulikkusega tehtud roll on samuti hea! Taksojuht, kes ühtlasi on "lavamees", kes propid lavale toob ja lavalt viib ning juhendaks justkui valgustajaid ning helitehnikut, see pisike roll/taustategija annab sellist lavastuslikku omapära ning näitleja ise teeb seda mõnusalt (kuna aga kava ei müüdud, siis ei saanudki teada, et mis selle inimese nimi on... üldiselt on üldse jama kui kavalehte ei saa - mul onb ikka kord või vahest isegi paar korda aastas kombeks vanu kavalehti üle vaadata ja meenutada mõningaid asju näidenditest - need mille kavalehti pole - need tükid ununevad ka kiiremini ja jäävadki igaviku tähetolmu - kurb. Näiteks lapsepõlves nähtud tükkidest on vaid vähesed meeles ja ikka peamiselt need, mida aitavad kavalehed meeles hoida läbi aastate).


Sisulises mõttes nagu juba mainisin, on selles tükis palju mõtlemisainet. Kõige "suuremalt ja punasega" jäi mind kummitama mõte, mille peategelane oma naisele ütleb - et ta armastab küll oma naist ja last ja ta ei saa "enam" nüüd neid teades ja tundes ja vajades neid - ilma nendeta olla. Aga kui ta ei tunneks veel loma naist, siis ta ilmselt meelsamini oleks üksi. Kui kurb ja solvav see on, aga miks see on nii, et see ikkagi haiget teeb? Aga teeb... mullegi. Ma ise ei tunne küll nii. Ma tahaks, et mu elu oleks täpselt nii läinud selles suhtes nagu see läinud on. Ma pigem ei vaetaks seda kõike mitte mingi hinna eest. Isegi kui saaksin alustada otsast või keerata kella sinna suhte eelaega.

Tegelikult see naise-mehe suhe ning selle näitamine, kui abitud me mehed oleme, see oli kui rusikaga näkku. Kui lihtsalt saavad meist harjumuste orjad ning naise abist sõltuvad. Eks muidugi naised on lasknud sellel juhtuda ja nii kaugele minna - kuid mingil hetkel see ei tundu enam inimikuna. Näidendis oli see muidugi puust ja punaseks ning kergelt liialdatud vormingus - kuigi täiesti usutav, et mõnedes suhetes võib see ka nii kaugele arenenud...

Ja kui egostlikud me inimesed tegelikult oleme. Nii väikestes kui ka suurtes asjades. Nii siis, kui äratame keset ööd oma elukaaslase oma unetuse pärast kui ka siis kui otsustame jätta lapse oma abikaasa õlgadele, otsustades ise "võtta vaheaja" oma praegusest elust.

Kummaline on ka see poja-isa suhe. Alati mõlemad pooled peavad omavahelises suhtluses, et teine pool peab end tähtsamaks. Üelt poolt pojad tahavad nõu isalt, kuid tegellikult nad tahavad isalt kinnitust, et nende otsused ja valikud on õiged. Isad jällegi ühelt poolt tahavad anda nõu, samas pidades seda ainuõigeks ning kohustulikuks pojal ka kasutada. See lihtsalt on nii. Ja kummaline kuidas poeg muutub kui ta suhtleb oma isaga kui võrrelda tema käitumismalle ükskõik kelle teise inimesega. See on absoluutselt kõiga nii, keda ma olen näinud suhtlemas oma vanemate kui ka teiste inimestega. Tihti muutub ka hääletoon ja hoiakud. See on hämmastav. Ja selles tükis saab see järjekordselt tõestust.
Ma pole ka kunagi mõelnud sellele, et see kui saan midagi "odavalt", on palju rohkem rahuldust tekitavam kui siis kui saab mingi asja tasuta. See taksojuhi "anekdoot", oli üldse kuidagi mõnus koomiline vahepala. Kuigi koomiliselt elulisi hetki oli veel. Paras "ameerikamäed" tunnete radadel. Ikka üles ja alla...
Neid mõtteid on veel küllaga, mida etendus äratab ja sellepärast peangi seda väga väärtuslikuks tükiks ka dramaturgiliselt. Ning nagu alguses mainisin - näiteks see koht, kus peategelane loetleb asju, mida keegi otsustab, nagu näiteks iga hommik jooksmas käima hakata või dieeti pidama (või... ja ma ei mäleta mis ta veel ütles, aga ka see) see lõik oli justkui minu elust maha kirjutatud. Ja mitte ainult see :)


Hinnang: 4 (Meeldis väga see laelambist -taksoks muutumine, meeldisid kõik näitlejad, meeldis sisu, meeldis see saal - nii armas on Theatrum - lähen sinna kindlasti veel kordudalt! Lava oli sama suur kui vaatajatele jäetud ruum ja see mõjus kuidagi omapäraselt. Ma ei tea miks, aga mul oli natuke raske alguses sisse saada tükki, aga see oli ehk sellepärast, et ma olin väsinud ning see tükk nõuab kaasamõtlemist. Kohe algusest peale paisatakse õhku nii mõtteid kui käitusmimudelite eri vorminguid, mida on tegelikult hiiglapõnev jälgida. Eriti kuna teemadering on peamiselt mees-naine, lapsevanem-laps, sõpradevaheline ning inimese-ruumi ning inimese ja tema eluliste vajaduste, unistuste, võimaluste suhetest. Kui lihtne on mõttena lihtsalt kuhugi minna ja jätta kõik oma mured sinnapaika. Aga meie sidemed meid ümbritsevaga on juba nii läbi ja lõhki seotud, et tegelikkuses on see praktiliselt võimatu. Ja samas ka ülimalt egoistlik. Mina arvan, et ka see peategelane lõpuks siiski seda ei teinud - arvestades naise viimast monoloogi. Ja see näitab, et inimkonnal siiski on veel lootust. Ja mõnikord need unistused või ihad on parem kui jäävadki lihtsalt selleks ning ei realiseeruks. Meid armastavate ja meist hoolivate inimeste pärast eelkõige, aga tegelikult ikka meie eneste pärast!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Jevgeni Grishkovets
Linn
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andri Luup
Osades:
TEMAKE: Anneli Tuulik
TEMA: Marius Peterson
ISA: Lembit Peterson
MAKS: Kristo Toots
TAKSOJUHT: Helvin Kaljula või Tarmo Song
Kavandatud esietendus 7. juunil 2008. a. Theatrumi saalis

Sildid:

laupäev, oktoober 24, 2009

Indiate uurimine - Von Krahli Teater


Olen Buffalo Bill,

olen Buffalo Bill.

Mitte Kill Bill,

mitte Kill Bill.

Ja sõbraks mul on Benny Hill,

aga Buffalo Bill on olla chill :)
Oh neid Eesti noori lavastajaid küll :) Teevad ikka kuidagi kiiksuga, ikka omanäoliselt, ikka kombates teatri äärealadel - ehk "out of the box". Mart Koldits ju ammu teadatuntud huvitavate asjade katsetaja, väljamõtleja ja siinkohal ka erinevate teatrivormide ja -võtet integreerija. On ju "Indiate uurimine" segumix Stanislavski-teatrist, ooperist, performance-ist, varjuteatrist, sõrmteatrist :) ja ma ei tea veel millest, lisaks on kasutatud live-muusikuid, koori, videot ja kõiksuguseid abivahendeid.

Teater reklaamib tükki kui ooperit - ma alguses mõtlesin, et ei tea, kas ja mis ooperit need Eelmaa, Sarv ja vennad Raudsepad teevad ja Raivo E.Tamm. Ja mu kahtlused polnud alusetud - kui nüüd ka reklaami täpsemalt lugeda, siis tehakse "Von Krahli" ooperit... ehk siis kiiksuga ooperit... ehk siis jah, olid küll paar ooperi hääleulatusega tegelast - rüütlid, kuid seda siiski ainult esimeses vaatuses ning mitte otseselt olulises mahus. Pigem on tegemist koomiliselt ära kasutatud nõksuga, mis minu jaoks töötas küll hästi, kuid mitte mu kaaslase jaoks. Selles suhtes pean küll nõustuma, et esimene vaatus, kui olid need ooperihääled seal rohkem sees, see ei töötanud nii hästi kui teine vaatus, kus nendele enam erilist häält ei antud. Kas siis liiga supiks läks see esimene vaatus kätte ära selle segaduse pärast või lihtsalt mulle ei meeldi kui laval paberkotte puruks pekstakse (ja seda oli liiga pikalt ja palju) või siis üldse kui laval mingi peksmine pikalt käib, aga tõesti vaatuse lõppedes olin sellest kõigest väsinud ning "kartsin" järgmist vaatust - et kui see selline edasi läheb, et kas ma siis suudan unele vastu panna, mis mind esimese vaatuse ajal lõpuks kummitama hakkas.

Aga teises vaatuses on nii palju vahvaid leidlikke nippe ja peidetud hommage (austusavaldusi) ja muidugi läbi etenduse hoidis etenduse äraspidine konferansjee-lahtiseletaja-selgitaja Raivo E.Tamm-e Buffalo Bill oma huumori ning muhedusega seda kogu "teekonda" või "uurimisretke" koos, andes isegi tavaliste anekdootidega särtsu sisse. Isegi vana hea lugu "Andke mu Edasi tagasi" mõjus ikka jälle naljakana :) Aga jah, teises vaatuses on ridamisi neid lahedaid asju, millepärast on vahva just noorte, otsivate-katsetavate lavastajate töid vaadata. Kuigi teabmis "noor" see Kolditski enam on. Vana tegija juba, aga "I hope you know what I mean" (nagu ütles Buffalo Bill :)) Näiteks see jutumullide värk seal tagaseinal, varjuteater westerni stiilis, Lynchilik "kohvik", kus dekadentlikult kombineeväel ja erkpunastes kingade justkui uimas Riina Maidre laval "tiksus" tantsida ja ma pidevalt ootasin, et mõni tantsib lilliput kusagilt välja ilmub ning laudade vahel liikuma hakkab.. aga viimane jäi siiski tulemata... Isegi see viimane kaader, kui püssiga Kristjan Sarvele filmi näkku lastakse, mis tõi meelde ühe filmi. Samuti "elus" saun laval - "lava laval".

Lugu ise oli kavalehe lahti üritatud seletada, aga see kõik tundus natuke "liiga" ambitsioonikas ning kui just täpsemalt sellele hakata mõtlema, siis ehk ei saavutatud ligilähedalegi seda, mida justkui teha taheti. Aga kui võtta seda tükki visuaalse kompotina, ehk nagu spekaaklina, siis see töötas minu jaoks. Tervikut kui sellist polegi ju vaja, selline stseenide rida on ka vahva, isegi kui see "uurimine" sealt otseselt nagu välja ei koorugi. Aga kes ütles, et see peakski. Näitlejad teevad väga head tööd, olles kui suurema masinavärgi hammasrattad - kõik olulised, kuid kedagi eraldi väljatooma hakata peale ühe, kes ehk kogu kaadervärgi "käivitab", polegi mõtet. Aga see kes käivitab - seda ma juba korra mainisin - Raivo E.Tamm. Assa kui mahlakas roll temalt. Ta tundub justkui ise täiega nautivad seda. Paratamatult mingil hetkel vaatad ja mõtled, et see on ju täie aruga täiskasvanud mees seal laval :) Ja kui julgelt muhedalt ta seda cowboyd teeb, oma "korpulentse" kehaga... nagu ta ise rõhutab :) Automaatselt tuli hea tuju! Veel tahaks siiski öelda, et Kristja Sarv, kes on kasvult üsna pikk ja see kuninglik ürp mis tal esimeses vaatuses seljas oli - see oli väga mõjuvõimas ning uhke. Iseenesest emotsioone tekitav. Samas see teise vaatuse cowboyde stseen ehk see kus Eelmaa ja Gert kannavad pikke mantleid ja püsse... seal on neid dressid seljas mantlite all, ei tea kas see oli mingi viide venelastele või miks nad dressides olid? See ei sobinud ja häiris silma... sest tegemist oli ikka ju "ameerikaga" või nii seda seal lahti seletati...elik "Indiad" millele pealkirjas viidatakse on "Ameerika" - ehk mida Kolumbus omal ajal otsima läks ja mille ta siis eest avastas 1492...

Hinnang: 3+ (tubli ja ambitsioonikas ettevõtmine. Julgeks öelda isegi, et "julge". Kui esimene vaatus oleks paremini töödanud ja kui oleks mingi loomoodi asja sealt kusagilt otsast osanud ena jaoks luua, siis oleks rohkem nautinud. Siiski usun, et see tükk ei jäta külmaks kedagi ning kui mõni asi sealt ei meeldigi, siis kindlasti on avastamisrõõmu ning seostetegemise vahvat ahhaad küllaga. Julgeks soovitada just neile, kes midagi "uut" ja "teistmoodi" teatrist vahelduseks otsivad. Ja kindlasti ei maksa esimese vaatuse järel ära minna (minul nimelt käisid need mõtted korraks peast läbi, sest teine vaatus on palju parem! Ja Raivo E.Tamm paneb ikka täiega ja mõnuga sellist palagani piiril tola, aga see mõjub millegipärast nii mõnusalt lahedalt! Ja tegelikult kõik näitlejad on head... ja "seebimullisadu" on täiesti mõjuv!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Indiate uurimine

On aeg murda ajaloo muusikaline selgroog, purustada senise maailmapildi võlts kullakuma ja lüüa verise konkistadoorimõõgaga sajandite saladuselaeka eest tõe tabalukk. Rüütlid, ristisõdalased, indiaanlased, vaprad kauboid ja Buffalo Bill sihivad oma mõõgad, tomahoogid ja koldid koos vaatajaga otse elu saladuse südamesse! Aasta anarhistlikuim, julmim, sentimentaalseim ja oodatuim ooper on teie ees:

Muusika MÄRT-MATIS LILL , libreto JAN KAUS, lavastus MART KOLDITS, visuaalsed lahendused PRIIT TENDER

Osaleb hulk muusikuid eesotsas VOCES MUSICALES kammerkoori ja TALLINN SINFONIETTA orkestriga, trio koosseisus JÜRMO EESPERE või VLADIMIR VÕSSOTSKI, MIHKEL MÄLGAND, JORMA PUUSAAG ning lauljad MATI TURI ja TAAVI TAMPUU

Loomulikult teevad kaasa näitlejad Von Krahlist ja mujalt: TAAVI EELMAA, GERT RAUDSEP (Teater No99) või MART KOLDITS, RAIVO E. TAMM, RIINA MAIDRE, KRISTJAN SARV, BERT RAUDSEP

“Indiate uurimine” on poeetilis-ajalooline ja ängistav-mänglev sissevaade lääneliku kultuuri mõtte- ja meelelaadi. See on intensiivne ja tundeline retk läbi unistustesse ja hävingusse mässitud sajandite, mille kangelasteks kaks kurtuaasset rüütlit, kes nakatuvad igavesse kullapalavikku; unenäolist silmapiiri igatsev vaimulik, kelle unenägu püsib siiani silmapiiril; see on lugu katsetest leida ja luua maapealset paradiisi ja sellest, kuidas pingutuste tagajärjel saadi kätte maapealne põrgu. See on lugu põletavast kihust liikuda, kuigi kallas on ammu vastas. Pakume helilis-sõnalist ja unenäolist teatriõhtut, mille muusikas ja lüürikas vilksatavad-voolavad kesk- ja uusaegsed elemendid. Rännakut aegade taha ja kohale hoiab koos ajaloolise taustaga konferansjee, kelle ahnust ja suuvärki kompenseerib talutav haridustase ning mõningad ebausutavana mõjuvad pärismaalased, kelle sõnad on pelk kaja, kuid kaja on võimas.

Festival NYYD '09 ja Von Krahli Teatri ühistöö

Esietendus NYYD'09 raames

Sildid:

esmaspäev, oktoober 19, 2009

Poks - Ugala

Eesti teatris just tihti sporditeemalisi näitemänge ei lavastata. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ei meenu kohe ainsamatki läheminevikust, kui muidugi ei arvest "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" spordialade etüüde või "Mängud tagahoovis", kus vägistamine toimus kossuplatsil või siis "Ballettmeistri" tantsuetteasteid :) Aga nii konkreetselt spordile ei keskendunud ükski tükkidest. See sporditeema tundub olevat rohkem ameerika filmide pärusmaa. Ja kuigi poks kui selline on ju väga teatraalne, ei toiminud see minu jaoks teatrilaval. Jah, muidugi, ega lugu ise ju otseselt ei rääkinud Poksist kui spordialast, ikka pigem olid need teemad sügavamad - poks oli lihtsalt vahendiks millega lugu siduda, ent siiski tundus see nagu eraldiseisvana sellest loost enesest. Sidusniitideks ehk ainult see, et kahtlustatav poiss käib poksitrennis ning päti tagaotsijad otsustavad poksitrenni minna, et kasutada seda vahendina päti paljastamisel ja õigluse jalule seadmisel.

Lugu läheb liikvele sellest, et kaks sõpra mängivad arvutimängu läbi interneti ning saavad mingilt kõvalt tegijalt pähe pidevalt. Vanaemal röövitakse pargis käekott ning vanaema ise viiakse haiglasse. Poisid otsustavad oma arvutimängu poksitreeningud reaalsesse ellu üle kanda ning saavad koolis kehka-tunnis teada, et nende oma õps on poksi-treener. 1+1 on 2 ja mõne aja pärast on nohikutest poistest, kes kitsestki üle ei suuda hüpata, saanud korralikud poksitrennis käijad. Siht on selge. Eriti kahtlasena mõjub nendega samas trennis harjutav vene rahvusest kutt. Lõksu seadmine on paratamatu...

Mis mulle meeldis oli see, et selles tükis olid need noored näitlejad. Nad ju ei peagi kaugelt minevikust seda poppi ja noortepärast otsima... 5-6 aastat tagasi olid nad ise alles alaealised... kuigi päris 13-aastastena nad ei mõju, aga 16-17 - miks ka mitte... Ja Luule teeb ka kaksikrolli vanaema ning treeneri rollides mõnusalt Luulelikult. Kuigi mõlemad on tema jaoks juba nö. varem tehtud rollid - nii "pehme, hell, hallipäine vanamemm" kui ka "mehiselt karmihäälne ning sirge seljaga poksitreener/kehalise õpetaja". Ja mõlema rolliga saab ta ka väga veenvalt hakkama - need mõlemad poolused on temas sees justkui olemas. Ja selle kaksikrolliga otsustas Ugala publik hääletada ta Kuldõun 2009 parima naisnäitleja tiitli vääriliseks.
Andres Oja, kes mulle viimasel ajal natuke kange ja puisena on mõjunud, pääseb siin siiski rohkem omasse elementi. Mingi selline võõras teatrilavale olek on ikka veel tunda, ehk päris loomulik nagu see pole võrreldes kahe kursavennaga, aga samas potsentsiaali küllaga. Juss Haasma oli ehk selles tükis laval olnud näitlejatest kõige rohkem mingi "huvitava" karakteri loonud. Selline ladna vend, kes tegeleb räppimisega ja freestylib päris ägedalt. Tema tegelasest nagu ei saa hästi sotti, mida ta mõtleb või kui tugevad tema motivatsioonid on tegelikult ka varas leida ja kas ta iseenda või sõbra pärast selle poksiga tegeleb - ehtne teenager :) Martin Mill, oma kerge aktsendiga ning tõsise poksihuvilisena oli samuti hea. Kuigi karakter selgepiirilisem ning lihtsam ka ehk luua selles mõttes.
Kui näitlejad kummardama tulid, siis publik ei saanud nagu aru, et kas nüüd ongi kõik... päris pikk kohmetuse hetk tekkis, kus näitlejad seisis kõrvuti laval ja rahvas lihtsalt ei plaksutanud. See on ehk selge märk sellest, et midagi jäi puudu. Ja kui aus olla, siis ma ei saanudki aru, et kas süüdlane tuvastati? Kas sellest poksist siis oli rohkem jama kui kasu? Oh, ma võiks neid küsimusi siin hakata loetlema. Aga need ei ole sellised küsimused, mis tüki üle mõtlema panevad vaid just küsimused sisulisest praagist tingitud. Ja kui päris aus olla, siis pärast tervet tükki vaadanuna, ega ei huvita ka enam.
Paar asja mis mulle veel meeldisid - lavastusliku külje pealt need vahehetked kui oli hämar ja hea muss mängis taustaks... päris õõvastav pime park oli saavutatud valguse ja kõikide komponentide sümbioosiga. Teine asi, mis meeldis oli see, kuidas näitlejad interaktiivselt teksti sisse genereerisid väikse vimka. Nimelt tükki oli vaatamas Veljo Reinik (endine Pärnu Endla näitleja) ning Andres Oja ja Juss Haasma kasutasid oma tekstis ära, et mees, kes arvuti kaudu nendega mängib - et see on keegi Veljo Pärnust vms. Väike austusavaldus "sõbrale", aga minu kui suvalise publiku-liikme jaoks ka vahva :) Tekkis jälle tunnetus teatrikunsti harukordsusest - kunst sünnib ainult sellel õhtul ainukordselt just sellisena - ainulaadsena, nagu ta siis parajasti sünnib.

Hinnang: 2+ (Lähtekoht ja noortepärasus huvitavad. Lugu ise jäi poolikuks, teemaarendus kummalise tempoga ja lõpust katkine. Alguses sain sisse ning tekkist kontakt lavastuse ja selles osalevate karakteritega, aga lõpuks jäi segaseks ning teema lõpuni välja arendamata. Kokkuvõttes ei jäänud rahule. Ootused olid ka paratamatult pärast "Börs ja börsitari" liiga kõrged. Loodetavasti Aardam kirjutab/lavastab midagi rohkem B ja B tasemel... Loodetavasti ta ikka jätkab oma auteuri-rada. See on igatahes huvitav, isegi kui alati ei õnnestu. Koolilapsed, kes olid saalis karuosa publikust tundusid küll tükile kaasa elavat ning ehk see ongi rohkem sellisele sihtgrupile mõeldud - kuigi tundus, et ka nemad jäid lõpu poolikuse üle imestama...)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Ott Aardam «POKS»
Lavastaja: Ott Aardam
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Heigo Teder
Lavaline võitlus: Indrek Sammul
Mängivad: Andres Oja, Martin Mill, Juss Haasma (külalisena), Luule Komissarov

Poks - kohe päris poks, kinnaste ja hambakaitsmetega, aga mitte ainult.
Loo keskmes on kaks 13-aastast poissi. Täitsa tavalised poisid - pätti ei tee, koolis saavad kenasti hakkama, ehkki arvutimängud ja räppmuusika meeldivad muidugi õppimisest rohkem.Siis juhtub nende elus aga ootamatu sündmus...Tuleb tegutseda, tuleb ennast kaitsta, tuleb jõudu koguda - tuleb poksida.Omandatakse kiirus, oskus vastase samme ette näha, osavad pettemanöövrid, suurenevad täpsus ja vastupidavus.Aga mis saab siis, kui poks jätkub ka väljaspool poksiringi?Kes on tugevam?Kellel on õigus?Kes on tšempion?
"Poks ei õpeta kaklema vaid kaklust vältima, poks kasvatab enesekindlust, sellega ka enesevalitsemist, poks peaks noorele mehele mõjuma organiseerivalt, meheks tegevalt."Mikk Mikiver

Esietendus 18. oktoobril 2008 Ugala suures saalis.
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi.

Sildid:

neljapäev, oktoober 15, 2009

Hiilgav! - Eesti Draamateater



Kõigepealt pean alustama sellest, et mul on ääretult hea meel, et viimaks ometi on Draamateater leidnud ühe mõnusa rolli ühele oma suurimale (tegelikult üldse Eesti kõigi aegade ühele suurimale) teatri-primadonnale - Ita Everile - väärika rolli. Ehk ta lihtsalt ei tule kusagil lõpus korraks lavale, ega lihtsalt ei korista kusagil taustal või ilmu korra pooltunnis küsimusega, et kas ta praeb perele vorsti... "Hiilgav!" annab Itakesele tõesti ka mängimiseks materjali. Ja see millise tarmu, pingestatuse ning enda uhkust murdes ta selle lahendab annab jälle võimaluse näha teda omas hea elemendis. Ikka üllatades, ikka naerma ajades, ikka ka ise italikult saatanliku naeruga lava ning tervet teatrisaali täites! Ja kui aus olla, siis kõige parem ongi ehk seda vaatama minna nii, et etenduse kohta palju ette ei tea. Sellepärast soovitan edasist mitte lugeda, kui tükk on veel vaatamata. Ning hoiduda ka kriitika lugemisest, sest siis jääb selline mõnus üllatusmoment alles. Eelkõige sellepärast, et suuremas osas põhipoint või põhinali on seotud ühe kindla asja või faktiga. Kuigi jah, on ka teisi vähema tähtsusega komponente, mis kogu etendust koos hoiavad.


Ehk siis veel viimane võimalus siinset mitte lugeda ja minna puhta lehena seda tükki vaatama :)


Nagu etenduse ava"kaader" lubab, on tegemist nö. tõestisündinud looga. Muidugi ei tea kui palju sellest tegelikult tõde on peale baasfaktide. Tegu on ju ikkagi ühe erilise naise tõsiselulisel kuid ikkagi kummalisel fenomenil baseeriva fiktsiooniga. Peamiselt 40ndate aastate USA-s toimunud juhtumistega. Peategelaseks on Florence Foster Jenkins (Ita Ever), kes omal ajal on andnud välja isegi heliplaate ja esinenud täis kontserdisaalidele, ise seejuures suutmata viisi pidada. Everi tegelast võib originaalis kuulata näiteks siit: http://www.youtube.com/watch?v=qtf2Q4yyuJ0


Samas kõik need selleaegsed kuulsused (Sinatra jne) justkui elasid sellele fenomenile kaasa. Külastades samuti tema kontserte ja ülistades (irooniliselt?) tema talenti.



Komöödia ja lavaloona on see kahtlemata natuke lihtsake ning liiga kergemeelne. Puhas meelelahutus (ameerikalik ehk isegi mitmes mõttes). Kuid sellest hoolimata ei langeta labasustesse ega ka nõmedustesse ega saa seda ka palaganiks nimetada. Millegipärast jäi mulle mulje, et tegemist on natuke vanematele inimestele mõeldud tükiga. Või nemad ehk naudiksid seda noortest enam, kuid see on lihtsalt ja ainult minu tunnetus. On ju ka tegelased enamvähem keskealised ja päris vanad. Komöödiana polnud see siiski mingi ribadeks naerutav. Nagu mainisin käib "peamiselt" nali ühe asja ümber - see, et see naine üldse laulda ei oska. Ita mängib ta veel eriti kriiskavhäälseks - ikkagi dramaatilisem :) Ja nii ongi hea. Sest see ajab muigama ka veel mitmendamal korral :) Florence/Ita ütles: "Maailm kuulis mu häält esimest korda aastal 1912, aastal mil Titanic uppus". Ja see lause loob ka kogu tükile mingisuguse aluse :)

Kuid lisaks sellele "kolehäälsusele" on pisikesi peidetud lisamõtteid veel loos sees. Mulle meeldis näiteks see, et suur lauljanna, enne kui lubab kellegi oma kontserdile kuulama, teeb piletisoovijaga intervjuu, kas ta üldse annab pileti või mitte. Kas ta on "õige" inimene arusaamaks sellisest talendist :))) Lisaks see, et pianist on homo ning vana daam väga delikaatselt kuid siiski otse, annab mõista talle, et temal selles suhtes vahet pole. Aga ta tahab, et pianist siiski teaks seda, et tema teab. See kuidas pianistil (Jan Uuspõld), võttis aega, et harjuda oma (päris) talendi raiskamisega sellise "hullu" saatjaks olles. Istusin loožis ja naljakas oli vaadata, et ka "klaverimängimist" Uuspõld "mängis", mitte ei mänginud klaverit päriselt - aga see kukkus minu meelest päris ehtsalt välja :)

Kolm seost tekkis ka seda tükki vaadates teiste kogemustega. Nimelt mingeid paralleele võiks väga tinglikult tõmmata ka kunagise Draamateatri lavastusega "Laenake tenorit", kuigi situatsioonikoomikat on siin väga vähe võrreldes "Tenoriga". Lihtsalt tuli see vana tükk meelde. Teemaks ju ka taustal "muusika". Teine seos mis mul tekkis oli muinasjutuga "Keisri uued rõivad". Kus peategelane ise ei saagi aru saada, kuna teised ka kõik takka kiidavad kui hea ta on. Aga ehk sellepärast julges ta ka unistada suurelt ja kes suurelt unistab, see hämmastaval kombel võib ka saada elus need unistused täiedetud. Ehk palju tahad, vähe saada, vähe tahad, ei saa midagi :) Kolmanda seose lõi minu jaoks K. Nimelt mingil hetkel ütles ta, et Ita tegelane on nagu need, kes "Eesti otsib Superstaari" saatesse pürgivad. Ehk need, kes ise aru ei saa, et nad laulda ei oska.


Ja kuigi tõesti selle lauluoskuse ümber kogu see trall käis ning peaaegu võiks seda ka ühe nalja tükiks nimetada, kuid siiski mõned pisikesed killud on veel - näiteks see surma juhtum (ma tõesti arvasin, et Guido Kanguri tegelane viskas lusika nurka :)) Lisaks veel see kaasinimese tunnete hoidmise teema või miks ka mitte kogu see "unistamise" teema, mida võiks ju ka sügavamalt käsitleda või läbi mõelda enda jaoks.

Tahaks kiita ka kunstnikutööd, mis ju ühest küljest polnudki midagi nii vapustavat. Kuid ometi oli mõnus vaadata korralikult täidetud lava (seinad ja pöördlavaga tekkiv sammastega sein ning sammaste vahele langevad luugitäited). Kõik see jättis kuidagi korraliku mulje, kuigi värvi stiil oli küll natuke kahtlane, kas New York-is sellel ajal sellist värvimistehnikat ikka kasutati :)

Kui rääkida veel teistest näitlejatest, peale Ita Everi, siis tahaks esile tõsta Guido Kangurit ja seda kuidas ta ikka leiab endast neid pisikese nüansivahega erinevaid karaktereid! Natuke nikerdamist hammastega ja silmad kissitõmmata iga väikese aja tagant - ja ongi täiesti just sellele tükile omane karakter valmis. See on minu meelest täiesti imeline! Kuigi oma hääle ja oleku mõttet on Kangur ju üsna üheplaaniline. Kuid jah, ta kohe oskab neid karaktereid luua! Maria Klenskaja ning Ülle Kaljuste on ka alati garanteeritult head näitlejad. Ka siin, kuigi see on ikkagi "Ita" show ja nad lasevad tal tõesti "hiilata" :) Jan Uuspõld on samuti selline "kindlapeale vähemalt huvitav". Meeldis, et ta ei teinud oma gay-karakterist kohe äratuntavat "homoseksuaalset klaverimängijat". Ega kõik gayd pole ka ülinaiselikud. Kuigi mõne väikse vimka oleks võinud kuhugi vahele ju visata... kasvõi komistusena enda reetmiseks :) Aga ehk nii ongi kõige parem. Brita Vahuri mehhiklannast toateenija või mis iganes rahvusest ta oligi, meenutas mulle Frida Kahlo maalide naisi. Unikulmuga tõmmu daam, kes on puusi kõigutab. Ta mõjus üsna ebausutavalt ning selles mõttes ülikoomiliselt muu trupiga mittehaakuvalt. Kuid samas ehk naerutas just teatud osa publikust. Minu jaoks on tema "näitlejannana" müsteerium, ehk teisisõnu ootan ikka veel ande avanemist...

Hinnang: 3 (selline keskmine pühapäevakomöödia. Palju kaasamõelda pole vaja, pretensioonitu ja lihtne lavalugu. Lihtne on ehk tõesti kõige õigem sõna. Samas lavastus ise voolas ladusalt, seega Vihmar (kes millegipärast oma lavastused vähem või rohkem muusikaga tihti seob) on head tööd teinud. Samas oli tõeliselt mõnus jälgida Ita Everit. Isegi hetkedel kui keegi teine oli hääles või tähelepanu keskpunktis. See tükk otseselt oma pealkirjale au ei tee, kuid Ita Ever on tõesti "Hiilgav" ja on alati olnud! LONG LIVE ITA!!! Ja et ta ikka viitsiks ja tahaks meid fänne oma laval olemisega rõõmustada! Sest anne pole ju kuhugi kadunud. Temas on kõik see endiselt olemas ja seda on just nimelt selles tükis väga hea jälle näha ning ühtlasi nostalgitseda ning meenutada neid temale iseäralikke talenditahke, miks ta nii armastatud on :) Ja kui mõnusalt süüdimatult ta vaatas Klenskaja tegelast, kes "vaeseke üldse andest aru ei saa", isegi kui see talle kurgust alla kallatakse.)

Ahjaa... kangesti tuli sherry isu vaheajal, aga Draamateatri puhvet sherryt ei paku :( (Küll aga pakutakse hõbekuulikestega kooki :)) Kahtlaselt punasena tundus ka see sherry mida Ita tegelane jagas, aga võibolla muidugi oli lihtsalt "punaste pudelitega" tegemist ja jook seal sees on ikka pruunikas nagu sherry... Igatahes järgmine kord kui ma alkoholi ostan, võtan ka väikse pudeli Bristol Cream-i ning meenutan veel seda Ita Everi rolli :)

Ja veel.. Quilteri komöödia kandideeris ka Laurence Olivieri Auhinnale 2005. aastal kui "Parim Uus komöödia". Florence Foster Jenkinsist võib veel lisa lugeda siit.

Tekst lavastuse kodulehelt:



Hiilgav!
Peter Quilter

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.


Lavastaja Ingomar Vihmar
Kunstnik Riina Degtjarenko
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Tõlkija Martin Algus
Peaosas Ita Ever, teistes osades: Jan Uuspõld, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Britta Vahur, Maria Klenskaja.



Florence Foster Jenkins – maailma halvim laulja! Nõnda on nimetatud seda ebaharilikku naist, kes armastas väga laulda, ent kahjuks sugugi viisi ei pidanud. Tema elulool põhinebki briti noore näitekirjaniku Peter Quilteri komöödia. Jenkins elas möödunud sajandi algupoolel Ameerikas, vanematelt päritud varandus võimaldas tal muusikale pühenduda ja tema karjääri tipuks sai väljamüüdud kontsert prestiizhikas 3000-kohalises Carnegie Hallis New Yorgis 1944. aastal.
Näidend kujutabki seda Florence’i elu kõrghetke ja ühtlasi viimast vaatust. Florence’i kõrval seisavad eakaaslastest sõbrad, austaja St Claire ning sõbranna Dorothy koos oma elus ja surmas truu puudliga. Ta kodus toimetab mehhiklannast teenijanna Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Ja ta on äsja leidnud endale ka uue pianisti, temast poole noorema ja seni restoranimuusikuna töötanud Cosmé.


“Hiilgav” esietendus Londonis 2005. aastal ja tänaseks on näidendit lavastatud rohkem kui kahekümnes riigis.
Esietendus 3. oktoobril 2009 suures saalis.

Sildid:

laupäev, oktoober 10, 2009

Limpa ja mereröövlid - Ugala

Nii rõõmsat, värvilist ja ägedat seiklust ma ausalt öeldes ei osanud üldse oodata! Mul ju ka veel raamat lugemata, seda põnevam... aga millegipärast jäi mul sellest hoolimata tunne, et selle tüki teeb natuke ka väga hea dramatiseering. Tekst ja tegevused on nii vahvad ja sujuvad, et selle tüki vaatamine võrduski justkui hea lasteraamatu lugemisega! Palju värvikaid tegelasi, huumorit nii väikestele kui suurtele, väga lahedaid näitlejatöid, ägedad laulud ning üldse kokku üks vinge lastemuusikal!

Oleg Titov on osanud tõeliselt mõnusalt raamatu lavalaudadele ümber panna. Sama mees on ju ise teinud dramatiseeringu kui ka lavastuse enda. Ja kuna tal on see liikumiseasi ka nö. omast käest võtta, siis see seegi oli tõeliselt vahva ning mõnusalt siia-sinna sisse pandud! Ja tants sobib ju suurepäraselt muusikaga kokku. Ning päris mitmed laulud olid väga head! Esimeseks meenub näiteks laul vanaema-sinihabest, kes oma lastelastel päid maha raius (ei maksa seda karta, et millegi nii hirmsaga tükis tegeletaks... see on väga turvaline meelelahutus mistahes vanuses lastele - minu äsja 3.aastaseks saanud oli sellest samapalju vaimustuses kui 9 aastane ja meist täiskasvanutest rääkimata). Üsna lähedal täiuslikku lastetükki kui sellist!

Kõige värvikamateks oma tegelased mängisid minu jaoks Kadri Lepp Limmana, Tarvo Vridolin imeliku mängukarulooma moodi tegelasena, kes südant pidevalt käes hoidid, Arvo Raimo Unematina, Aarne Soro piraat-pätt padjana ning muidugi Limpa ise, ehk Martin Mill!

Ometi, oh ometi ka Kadri Lepp natuke bravuurikamas rollis. Ugala pole küll piisavalt siiani tema seda külge rakendanud (meenub paratamatult näiteks tema lavakaaegne Reet Oja... oli see vist ikka tema? Aga ka Tšehhov ja šõubisnes ja miks ka mitte Ugalas tehtud Koturnijad). Limma rollis on ta just selline vahva kollaste pipipatsidega ninatark ja nipsakas 9 aastane tüdruk, kes ei kannata enam titeeast tüüpe, ega ka neid, kes titevärkidega tegelevad :) Tarvo Vridolin oli selline omamoodi heasüdamlik suur mänguasi, kellel roosa süda justkui käekülge õmmeldud :) Just see, kes ei tee paha kellelegi. Ei ropenda... aga ta on üks tädi Vaike kingitusi, mis on tulnud Limma ellu liiga hilja ning pärast kingitusena Limma omaks saamist, otsejoones voodi alla tolmulestade juurde rännanad - kas pole kurb? Ja eriti tema puhul tekkis selline kaastunne - suur, lilla, pehme ja nii nunnu :)

Arvo Raimo on muidugi alati hea, täpselt nagu ka Andres Tabun. Aga selles tükis see pisike Unemati lõik, no see karakter oli nii kunstiliselt naljakas, et ma ei mäletagi, mis ta nende (padja?)tittedega seal tegi, sest ma lihtsalt nautisin tema lavalolekut ning karakterit ennast :) Aarne Soro oli justkui omas elemendis. Lõugas suure suuga ja rahmeldas kassipissise padjana :) Oli vaimseks juhiks ehk kapteniks mereröövlilaeval, kus purjeks Carita Vaikjärve lina ja tüürimeheks Arvi Mägi auklik vana tekk. Madruseks aga röövitud Limmo. Aga kõik need röövimised ja muud action oli ülimalt heatahtlik ning lapsemeelne. Isegi püssipaugud ja toss oli selline üldse mitte hirmu tekitav (vastupidiselt sellele kuidas teatritükkides tavaliselt just nende paukudega tahetakse ehmatada).
Ja muidugi Limpa ise. Notsupoiss, eks pidevalt limonaadi joob. Ja muidugi vahetpidamata ka vetsuvahet peab jooksma :) Ja ega ta eriti midagi muud ei taha kah. Talle anna ainult pudel kõrrega kärsa ette ja tal on sellega piisavalt lõbus ning tegemist. Ainuke mure, et limonaad otsa saab ja siis on vaja uut pudelit :) Muid muresed pole siin ilmas :) Ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et selgelt oli see roll ikkagi Millil hoopis teine roll kui Tjorvenis Pelle roll. Hämmastav, aga ta tundub kõige küpsem kolmest viimase lennu noorest näitlejast. Kuigi Haasma on ka päris hea. Oja aga vajab minu meelest veel natuke liha luudele, et usutavana mõjuda. Haasma on juba ka Ugalast edasi lennanud (siiski teeb rollilepinguga veel mängukavas olevaid rolle edasi), seega teda ka siin "uues" tükis pole.

Veel peaks ära märkima Carita Vaikjärve oma vahvate valgete linalokkidega - lina-lakk noh :) Triinu Meriste emana oma oranži parukaga ja Anne Valge lina-tädina ning sobivalt kollaste juustega pereisa, keda mängis Andres Tabun. Meelega olen viimaseks jätnud Meelis Rämmeldi, kellel lina-vanaema roll täita... jah just nimelt "vanaema" :) Väga, väga vahva! Ja temal on sela omad naljad. Ja terve see saalitäis lapsi tõesti rõkkas naerda ning plaksutada ja kaks tundi lendas kui linnutiivul!
Sisulises mõttes oli ju ka selliseid naljakaid vimkasid, mis ehk just täiskasvanu kõrvale huumorit pakuvad. Nagu näiteks see kuidas Limma teeb maha "lapselapsi sinehabe kombel tapva vanaema" tondijutu ebaloogika - et kuidas tal sai olla tuhandeid lapselapsi ning miks vanemad tõid oma lapsi tema juurde, kui ta neil kõrid niimoodi pidevalt läbi lõikus. Kuid teda ennast ei pane üldse imestama, et neil on külas notsu, kes inimkeeli räägib ja pidevalt limpsi imeb :)

Naersin ka korralikult selle peale, kui Tarvo Vridolini tegelane jälle tuli ning oma rõõmsameelse pontsaka olemisega kalli nõudis kõigilt. No teeb kohe sellise sooja ja nunnu tunde ja ajab muigele :) Või siis juba Kivirähiliku huumori mõttes, et kõvadeks piraatideks ja pättideks on lina, tekk ja padi :) Ning muidugi see kui häbiväärne on kui linast saab lipp. Luule Komissarovi tegelane, kes on üks vana narts lina, teatab, et see on maailmas kõige hullem asi, mis olla võib, kui lina hakkab lipuks. Maailma kõige kõige madalam, jubedam asi! Sellest hullemat ei ola. Aga kui lina hakkab purjeks siis on see veel hullem :) Ohh, polegi mõtet neid nalju siia hakata ümber jutustama, sest etendus on omamoodi jagatud stseenideks ning igas stseenis oli oma naljatera kui mitte mitu sees :) Ja kui polnud muud naljakat parajasti, siis oli see suur lilla loomelukas oma roosa ja pehme südamega :)
Dekoratsioonid olid veel nii värsked, et saali oli tunda mõnusat värvilõhna. Ja kuidagi kogu see etendus omakorda mõjus kõige paremas mõttes "värskena". Eesti oma lugu... kuigi väga Lindgrenlik lugu.

Mind hämmastas ka see kui lahedalt terve saalitäis eesti lapsi sellele kõigele kaasa elasid. Aplausidega ei olnud keegi kitsi. Ja kui tavaliselt etenduse lõppedes lapsed ei viitsi näitlejaid väga mitu korda tagasi plaksutada siis selle tüki järel ei tahtnud aplaud kuidagi raugeda. Limpa pidi siis ise selle katkestama lubades, et garderoobis ootab kõiki lapsi ÜLLATUS! Ja väga lahe üllatus see oligi - sobis hästi autosse kojusõidule kaasa :) Aitäh! Kõikidele nendele asjadele mõeldes paratamatult tekib tunne, et selle tüki piletihinna eest saab nii palju rohkem kui küsitakse. Sest see oli tõesti väärt palju palju enamat :) Ja meie peres ei oldagi erilised Limpa fännid olnud, aga nüüd muudkui räägitakse ning näidatakse Limpa pilti küll kavast küll pudeli pealt :)

Peab ka ära märkima, et meiega rändas kaasa üks etenduse plaatidest. Kuulasime tagasiteel mitu-mitu korda seda läbi ja laulud on tõesti vahvad ja mõnusalt lihtsalt jäävad meelde! On pisematelgi lastel mõnus kaasa laulda :)
Hinnang: 4 või 5 (Esimene hinnang on kõikide nähtud lavastuste arvestuses-täiskavanu pilgu läbi, teine on puhtalt lastelavastuste arvestuses ning laste ja selle lapseanvamus, kes elab minu sees :) Sellisele tükile on võimatu anda tavakriteeriumite järgi hinnangut. Esiteks ei saa ma seda ju päriselt hinnata täiskasvanute tükkidega võrdselt pulgalt - see oleks tõesti nagu võrdleks õune ja apelsine - kuigi ka see on ju võimalik :) Ehk siis lapsemeelsuse hinnang ongi see, mis on realistlikum ning näitab tegelikult ära selle tüki taseme - laste pärast saigi ju seda vaatama mindud... Aga välja kukkus nii, et ma ise naersin ehk sama palju kui nemad! Ja nautisin seda värvilist ja humoorikat pillerkaart ehk seikluslugu täiel rinnal! Soovitan kõigile lastega peredele väga, VÄGA julgelt. See on kahtlemata Viljandisse sõitu väärt! Kui on nähtud näiteks "Tjorven"-i tükk samas teatris, siis võibolla kunstnikutöö polnud sama vinge siin, arvestades tõeliselt pompöösseid asju, mis Tjorvenis olid kasutusel, aga siin on jällegi seda nalja ja sisu samavõrra kui mitte rohkem ning kunstnikutöö on samuti kulda väärt - tegemist on selgelt ainult eelarve vahega! Kuid just nimelt kostüümid ja miks ka mitte need värvikirevad dekoratsioonid, mida kasutatakse annavad ju eriliselt värvika ilme kogu tükile! Tõeliselt, tõeliselt hea!!!!)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Dramatiseerija ja lavastaja: Oleg Titov
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusika autor: Myrakas
Laulutekstide autor: Silvia Soro
Mängivad: Martin Mill, Kadri Lepp, Andres Oja, Tarvo Vridolin, Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Arvi Mägi, Triinu Meriste, Andres Tabun, Meelis Rämmeld, Luule Komissarov, Anne Valge, Arvo Raimo

Laste sõber Limpa askeldab nüüd koos Limma ja Limmoga ka teatrilaval!
Ühel õhtul on limonaadimaias Limpa Limmal ja Limmol külas. Mõistagi voolab ojadena limonaadi ning enne und saavad räägitud ka tondijutud.
Pimeduse saabudes hakkavad aga toimuma kummalised asjad. Tegevusse astuvad hirmsad mereröövlid Padi, Lina ja Tekk ning rida veel veidramaid tegelasi.
Algab suur ja värvikas seiklus...
Kuula "Mereröövlilaulu" siit.
Etenduselt saab kaasa osta ka lavastuse lauludega CD koos noodivihikuga "Limpa laulud" (hind 65 krooni), Limpa lauamängu (hind 30 krooni) ning Limpa värviraamatu (hind 20 krooni). Kogu komplekti hind 115 krooni.

Esietendus 2. oktoobril
Etendus on kahes vaatuses, kestab 2 tundi

Sildid:

kolmapäev, oktoober 07, 2009

The stoning of Soraya M. / Soraya M.-i kividega loopimine (USA 2008)

Režissör: Cyrus Nowrasteh
Stsenaristid: Betsy Giffen Nowrasteh, Cyrus Nowrasteh (baseerub Freidoune Sahebjam-i raamatul)
Olulisemad näitlejad: Mozhan Marnò, Shohreh Aghdashloo, James Caviezel, Navid Negahban

Loo lähtekoht: Aasta on 1986. Tegevust toimub Iraanis. Ajakirjanikul (Caviezel) läheb auto katki ühes pisikeses asulas. Ta saab auto remonti jätta ning üks naine (Aghdashloo) tuleb tema juurde, nõudes, et saaks oma jutu talle ära rääkida. Tegemist on millegi hirmsaga, mis alles eelmisel päeval oli aset leidnud. Nimelt tema sugulane, Soraya (Marnò), oli kividega surnuks loobitud.

Oh kuidas ma armastan organisatsiooni "Stockholmi Filmifestival". Neil on nö. festival aasta läbi. Ehk kui "oled klubis sees", kutsutakse Sind aasta läbi tasuta eellinastustele. Ja just selliste natuke eriliste ning sisukamate filmide... Sedapuhku siis minu esmakordne külastus Hornstull-is asuvasse Bio Rio nimelisse kinno. Tõeline indie-urgas, aga see atmosfäär mängis kogu üritusele kaasa. Tõeline "festivalitunne" tuli, kuigi tegemist polnud ju "festivaliga". See on alles aasta lõpus.

Enne filmi oli kohale kutsutud rääkima Iraani daam, kes oli Rootsisse emigreerunud 1994. Ta rääkisin natuke seaduse taustadest, mis on seotud filmis toimuva looga. Nimelt tegemist on tõsielulise filmiga. Ja väga mõjuva filmiga! Kuigi film läheb liikvele üpris aeglaselt ning kindlameelselt haripunktini kogu olukorda üles ehitades, siis see mis filmi lõpus toimub, ei jäta küll külmaks mitte kedagi. See on jõhker, julm ning kõige hirmsam selle asja juures on see, et selline asi toimub veel ka mõnedes riikides tänapäeva maailmas!

Nimelt veel siis kui too Iraani daam oma kodumaalt lahkus, mäletab ta et kümme inimest ootasid enda "kividega surnuks loopimist"! Nimelt seadusega on nii, et kui abielus inimene petab oma abikaasat ning sellel teol on vähemalt 2 tunnistajat, võetakse abielurikkuja kinni. Kaevatakse maasse auk, naistel seotakse käed kinni, meestel mitte. Pannakse inimene vööni sellesse auku kinni. Ühesõnaga naised ei saa üldse liikuda, mehed natuke saavad... aga mehi süüdistatakse ka vähem, kuna nende keha järgi pole nii lihtne selgeks teha kui naiste keha järgi, kas on toimunud petmine või mitte. Ja need abielurikkujad loobitakse kividega surnuks! Kivid - on ka ära märgitud - peavad olema sellised piisavalt suured, et teeksid valu... umbes täiskasvanu pihku mahtuvad. Kuid samas ei tohi olla liiga suured, et "süüdlane" mõnest viskest juba sureb. Ta peab piinlema! Kusjuures kui keegi elab selle loopimise üle, siis ta saab andeks. Kuid reeglina ükski naine ei ela seda üle... mõned mehed selle Iraani daami sõnul on üle elanud...

Ma olin nii šokeeritud seda filmi vaadates, et ei mäletagi, millal viimati niimoodi 1000 tunnet sekundis tundsin... Oli häbi! Häbi vaadata seda, nagu justkui mingis mõttes meelelahutust ("kino"). Kaameraga oli ka osavalt tehtud, hetketi oleks justkui olnud nende viskajate seas, siis jälle see, kes kividega pihta saab... Tõeliselt õudne elamus! Aga ma leian, et on väga oluline sellistel teemadel rääkida ja tuua inimeste teadvusesse, mis maailmas meie ümber toimub! Tundsin ka häbi meessoost olevusena justkui selles asjas osalemises.

Kui naise enda lapsed loopima pandi, lahkusid mõned nõrganärvilised saalist. Inimesed kõõksusid nutta ning ma isegi olin mingis ahastavas tundeseisundis - transis - märkasin järsku, et passin suu ammuli kulm kortsus üle kere värisedes seda mis ekraanil toimub! Need kaadrid verisest Sorayast, eriti kui ta terve ülakeha kivi hooga puutest tema pähe liigub ühes või teises suunas. Ja see kuidas käituti, kui ta "ikka veel ei surnud"... isegi järele mõeldes tulevad kümavärinad!

Väga mõjusa rolli teeb madalahäälne (kunagine oscarikandidaat) Shohreh Aghdashloo sugulase rollis. Ta üritas üht või teistpidi neid hulle peatada, aga ei saanud mitte kuidagi (endal vaatajana tekkis ka mingi frustratsioonilaadne tunne). Lõpus paljastatakse viimseni tagamaad ka osalenud headele inimestele. Ja justkui loo osana antakse teada, kuidas see lugu üldse vaatajateni jõudis - vähemalt mingigi positiivne noot veel lõpuminutil. Kusjuures viimane kaader filmist on ainus foto, mis on säilunud Sorayast...

Film oli 2008. aasta Toronto filmifestivalil "Runner up" publiku lemmikfilmiks. Hämmastavalt huvitav oli lugu sellest hoolimata, et pealkiri ütleb ju filmi kohta kõik ära... ja eks see otsekoheselt just ainult sellest räägibki, kuid neid tasandeid ning tegelikult sellist jõhkrat seadust ja punutud intriigi, kuidas selleni jõutakse... see kõik on kokku täisväärtuslik 100 minutiline film. Pärsialike rütmidega muusika aitab atmosfäärile omakorda kaasa. Tõeliselt mõjuv!!!

Minu ees istusid Iraani päritolu (kutsetega) naisterahvad. Nad nutsid terve selle filmi aja! See tunne omakorda mõjus mulle, vaadates nende valgeid salvrätikuid pisaraid pühkimas... vaadates seda, kuidas nende kodumaal, täiesti tavalised naised, nagu nemad isegi... pidid selliste jõhkrate seaduste ohvid olema. See on nii eluliselt valus, et seda ei suudagi kirjasõnasse põimida.

Hinnang: 4+ (See on tegelikult film, mille kohta hinnangut anda on täiesti võimatu. See on nii mõjus ja hästi tehtud ning näideldud, kuid ometi film, mida teist korda vaadata küll ei taha. Kellelegi seda soovitada ka ei julge, kuid samas kõik peaksid seda filmi nägema! See on nii oluline! Mõtteid äratab ja tundeid veelgi rohkem! Hirmus. Hirmus ka inimloomuse seisukohalt. Ja see kõik on juhtunud! Selline viha ja tegelikult raev tekkis selle türannist abikaasa vastu, et kuidas võib nii loomalikult julmalt enesekasupüüdlikult sellise hinnaga oma ambitsioone ellu viia. Jõle, mis maailmas me elame!)

Filmi trailer:

Sildid:

esmaspäev, oktoober 05, 2009

Oktoobrikuualguse teatriuudised

Mõned vanemad uudised ka, mis vajavad ära märkimist ja mõned uuemad uudised... ja lõpuks ka paar väikest nimekirja sügise oodatuimate tükkide kohta...

12. septembril kuulutati Tartus, Athena Keskuses välja Eesti suurima teatrifestivali auhinnad.
Parimaid selgitati kahe programmi raames – Eesti Teatri Festival DRAAMA 2009 ja Balti Teatri Festival OmaDRAAMA.
DRAAMA 2009 võistlusprogrammist, kus osales 15 Eesti teatrit, pälvisid auhinnad:
• Triin Suvi – valguskujunduse preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve – preemia kolmele meesnäitlejale, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
Eesti Nuku- ja Noorsooteater „Mängurid” – preemia nukudisaini ja –näitlejameisterlikkuse eest
Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” – ansamblitöö preemia
Martin Algus – lavale jõudnud lootustandva kirjutaja preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
Ardo Ran Varres – helikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
Riina Degtjarenko – kostüümikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
Marika Vaarik – naisnäitleja preemia, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
Uku Uusberg – lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova – preemia teatri ja elu vahelise piiri testimise eest, Tartu Uus Teater „Elud”
OmaDRAAMA rahvusvahelises võistlusprogrammis toodi esile järgmised inimesed:
Tiit Ojasoo – Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele"
Ago Anderson – Actor’s Prize, Pärnu Teater Endla „Janu”
Marika Vaarik - Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
Marta Vosylic ūté – Scenography Prize, Teater Utopia „Dekaloog”
Ene-Liis Semper - Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
Martin Algus – Playwright’s Prize, Pärnu Teater Endla „Janu”

Linnateater:
12.12. on oodata uusimat Nüganen-i Tammsaare käsitlust! See on puhas maagia, mis ta siiani on Tammsaare teostega suutnud teha, seega paratamatult on ootused jälle kõrged :) Teada on hetkeks nii palju, et "Ma armastasin sakslast" proovides osalevad hetkel: Ursula Ratasepp, Külli Teetamm, Priit Võigemast, Tõnn Lamp, Kalju Orro ja Aleksander Eelmaa. Kes, mis osas on, on hetkel veel nö. saladus :) Mina loodan, et Oskari rollis on Priit ja Erica suhtes vahet polegi... mõlemad variandid on väga huvitavad, nii Ursula kui Külli.

Järgmisel aastal on aga oodata päris põnevat asja kohe jaanuarist! Nimelt ka Linnateater tuleb välja minu lemmiknäidendi lavastusega - Kes kardab Virginia Woolfi! Naljakas kokkusattumus on, et NO teatris mängib Marthat Marika Vaarik, aga Linnateatris George-i Andrus Vaarik... minu meelest kahepeale kokku ideaalne variant... kuigi loomulikult on ülihuvitav näha ka NO versioonis George-ina Toomperet ja Linnateatris Marthana Eespäeva. Aga jah, paratamatult oma peas tekivad oma stsenaariumid ja rollijaotused :)

Linnateatri kodulehel on muideks väga huvitavad lingid Andrus Vaariku "Arteris" ilmunud intervjuule ning "Kahekõne" saatele, kus osales Elmo Nüganen. Ja "to round it up", Šapiro taastab Linnateatris parajasti oma lavastust "Nii see on kui Teile nii näib". Eelmises versioonis oli tegemist väga laheda ja ülihuvitavate kunstiliste lahendustega tükiga. Nüüdsest on kaasatud ka Andrus Vaarik lavastuse näitlejate sekka. Minu üpris põgusat, aga kõrgehinnangulist arvamust "eelmisest versioonist" võib lugeda siit.

Draamateater:
Lauri Lagle on uus noor auteur Eesti teatrimaastikul. Nimelt lavastab ta kahasse Maria Lee Liivakuga kirjutatud tüki "Sinul on meretäis hirmu". Selles osaleb ka Juss Haasma, kes Ugalas jätkab sügisest ainult rollilepingutega. Lugu noorte kuttide bänditegemisest tundub hästi põnev seda enam, et see on Eesti dramaturgia.

Hiilgav! on juba oma esietenduse ära teinud. Veel on oodata sügisel Karusoo lavastust "Vihmatants". Kus osalemas näitlejana ka Tõnis Mägi. Ja lastele lavastab uuesti oma kunagise hittlavastuse (toona Jüri Krjukoviga) "Piparkoogimehike". Sobivasti just jõuludeks :)

Nukuteater:
Eesti Nuku- ja Noorsooteater omistas õigused tuua lavale Walt Disney Company muusikali. Ehk kogu maailmas ülipopulaarne "High School Musical", mille Eesti esietendus on planeeritud kevadesse 2010. "High School Musicali" toob Nuku- ja Noorsooteatri suure saali pöördlavale kogenud muusikaliloojate meeskond, kes on varem Nuku- ja Noorsooteatris lavale toonud muusikalid "Risk", "Grease" ning "Romeo ja Julia". Peaosatäitjate ning kooriliikmete leidmiseks toimub 7. ja 8. oktoobril avatud casting. Lisainfo Nukuteatri kodulehel.

Cabaret Rhizome:
Tallinnas on septembrist uus teater! Peamiselt Viljandi KA jõududega toimiv nö. "tugitooliteater... sest tavapäraseid teatritoolide ridasid asendavad tugitoolid ja diivanid. Teatrit vaadates saab ka kokteile nautida ja tunda end vabalt. Ma pole veel ise sinna jõudnud, aga ilmselt on tegemist endiste Salong-teatri ruumidega. Kaarli puiesteel. Lisainfot nende kodulehel.

Ugala:
Oma lavatee lõpule on jõudmas üks minu suuri viimaste aatate lemmikuid - Anna Karenina. Aaaaah kui hea see oli! Jääb südamesse igavesti. Sellest etendusest peale avastasin, et Triinu Meriste on ikka päris hea näitleja! See niiöelda avas tema talendi minu jaoks.

NO:
Pepeljajev on jälle Eesti lavakate kallal :) Siit-sealt ja tegelikult igalt poolt on juba ülistavat kriitikat kosta. Tegemist ju Bulgakoviga ka. Seega ülipõnev! Ise jõuan küll alles detsembris vaatama, aga põlen põnevusest! Tantsulavastuste kartjad tunnevad ilmselt kergendust, et seekord on Saša ka teksti oma lavastusse lubanud, kuid minu meelest kõik kes seda näinud on räägivad kui ühest suust, et sõnad on nagunii nii kõrvalised, et neid ei pane selle laheda liikumise jälgimisel tähelegi!

Novembris alustab lavateed uusim "Virginia Woolf". oioioi kui magus see on :) Kas ehk seekord ilmub lavale ka Georgi ja Martha "poeg" :) No-teatris ei või kunagi selliseid asju ette aimata...

VAT:
Tegelikult ka mitmed teised teatrid, nagu näiteks Polygon, Ugala ja Endla alustavad noorte teatrikoolitusi. Lapsevanemana ma arvan, et sellised teatriringid on head kasvõi teatrihuviliste noorte kasvatamiseks. Seeläbi tutvutakse ka kirjandusega ning ega esinemisoskus pole ka tuleviku tööelus kunagi "mööda külgi maha jooksnud".

Novembris on tulekul uus noortekas "Robinson & Crusoe". Autorid: Nino d`Introna ja Giacomo Ravicchio, Lavastaja: Aare Toikka, Kunstnik: Kaspar Jancis, Osades: Meelis Põdersoo ja Ago Soots

Rakvere Teater:
Teatris toimuvad debatid, mida on võimalik kuulata ka teatri kodulehe kaudu. Urmas Lennuk lavastab lastele "Jäneste kirik" -u ja piletid on juba müügis.
Muideks teater otsib hetkel turundusjuhti! Ise ootan väga "Harry kotab Sallyt"... Lichtfeldt-i tippvormi on nii lahe nautida. Kõik mis ta viimasel ajal teeb muutub kullaks!

Vanemuine:
Vanemuise uute tükkide nimistu on TÄHELEPANUVÄÄRNE! Ja teater ju hakkab kohe etendama oma muusikale ka kohe avatavad Solarise keskuses asuvas Nokia Kontserdimajas. Vähemalt Evita, Ämbliknaise suudlus ja Nukitsamees on neil seal kavas. Ise plaanisin ÄS-i pileti järgmise aasta algusesse juba ära. Malviuse Draamateatri versioon on üks mu lemmikuid teatrilavastusi üldse mu elus. Krjukov ja Lutsepp olid niiiiii vinged... kahtlen kõvasti, et lauljad nende rollidega muud pakkuda suudavad kui lauluhäält... aga eks näis...

Endla:
Kuni 10.10 toimub Endlal sooduskampaania! Pärnus kuni aastal lõpuni toimuvatele etendustele on 50% hinnasodustus!

Von Krahl:
Ometi on sealgi majas jälle uusi tükki tulekul! Põnev kombinatsioon ooperiga segatult on "Indiate uurimine". Mille toob lavale üks põnevamaid lavastajaid, nimelt Koldits. Ka teine sügise uuslavastus, mis juba oma lavaelu on alustanud - PostUganda - tundub olevat midagi teatri piire kompavat.

Tartu Uus Teater:
Tundub, et see teater on tulnud, et jääda! Uusi lavastusi tulekul ning ka mõned vanemad veel ringlevad. Ott Aardam on ka oma maailmarännakutelt tagasi ning tema kahemehetükki koos Mart Aasaga mängitakse jälle. Täpsem info nende kodulehel. Selline indie-värk on väga lahe nähtus Eesti teatripildis. Vaatasin, et Aardamiga koos maailmarännul olnud Karol Kuntsel osaleb Vanemuise tükis, huvitav kas mehed maanduvad koos Tartu maastikule?

Theatrum:
Võimalik on jälle näha tänavu Teatriliidu auhinnajagamisel mitu suurt auhinda võitnud kahte lavastust. Mina igatahes tegin plaanid juba ära!

Võru Linnateater:
Uuel hooajal uus lavastus: anonüümne MEES/anonüümne NAINE. Täpsem info nende kodulehelt. Ise loodaks ikka näha "Koomiku lapsepõlv"-e, aga seda neil mängukavas pole...

Kuressaare Linnateater:
Novembris on oodata uuslavastust "Vares". Hetkel veel täpsem info puudub.

Muu:

Eesti Teatri Agentuur kuulutas Tartus välja selleaastase näidendivõistluse võitjad.
Žürii koosseisus Toomas Kall (esimees), Sven Karja, Liina Pihlak, Anne-Ly Sova, Garmen Tabor, Taago Tubin, Ingomar Vihmar jaotas preemiad alljärgnevalt:
I
Martin Algus "Postmodernsed leibkonnad"
II
Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus"
III
Loone Ots "Libuhunt"

Eripreemiad:
Raivo Kütt "Brüsseli hull"
Andri Luup "Piloot"
Lauri Vahtre "See toru seal laes"

Äramärgitud:
Jaan Aps "Õnnelikud lapsed"
Katariina Kabel "Aline ehk Tuled põlevad, aga kedagi pole kodus"
Mart Kase "ELU 2.0"
Kaido Liiva "Onu Alberto miljonid"
Kaur Riismaa "Tulvavesi vaatama"
Katrin Ruus "Katel"
Enn Vetemaa ja Erki Aule "Ühekäeline bandiit"

Nii põnev kui need nüüd ka realisseruks laval :) Eesti dramaturgia on minu meelest nii tugev. Vinge, et ka uusi tegijaid on nimistus märgata. Mitmed uued on värskelt Drakadeemia õpilased. See on minu meelest hea märk sellest, et Drakadeemias tegeletakse õige asjaga ning seal tasub kindlasti osaleda!

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kuulutab välja konkursi lavakunstikooli juhataja ametikoha täitmiseks ajavahemikus 1.09.2010–31.08.2015.

Eva Kübar on teinud päris hea ülevaate Postimehes (augusti lõpus) üpris mitmete etenduste kohta, mis on teatritel kavas. Mõned asjad on küll muutunud ja mõned asjad on juurde tulnud, aga väga vähe. Seega soovitan lugeda.

Õnne ka Uku Uusbergile ja Sandra Ükskülale augustis toimunud pulmade puhul! Nad on mõlemad nii andekad noored teatritegijad :)

Oodatud tükid:

Minu "veel selle aasta mängukavade" oodatuimate tükkide top 25 (tärnidega need, millele pilet ka juba võetud...iseasi muidugi, et kas kõik klapib plaanidega ning kas ma ise ka nendele jõuan...):

Kes kardab Virginia Woolfi? -NO **
Nii nagu taevas - Ugala **
Ma armastasin sakslast - Linnateater (esietendus 12.12. Piletid tulevad müüki 01.11)
Kui Harry kohtas Sallyt - Rakvere **
Esimesed suudlused - Endla **
Sinul on meretäis hirmu - Draama **
Vihmatants - Draama **
Päeva lõpus - Rakvere
Don Juan - Vanemuine **
Suurema kurbuseta - Vanemuine
Cyrano de Bergerac - Rakvere **
Ämbliknaise suudlus - Vanemuine **
Maarja kuulutamine - Theatrum **
Linn - Theatrum **
Poks - Ugala **
Tapatöö jumal - Kuressare Linnateater
Margarita ja Meister - NO Teater **
Elu ja kuidas sellega toime tulla - Rakvere Teater
Tiramisu - Endla
Mässajad - Endla **
Vaene loom vihma käes - Vanemuine
Indiate uurimine - Von Krahli Teater **
Teisel pool - Rakvere Teater
Tarbetud inimesed - VAT Teater
Hiilgav! - Draamateater **


Ja kuna algamas ju selline hooaeg, kus lastega eriti palju saab, võib ja tuleb koos olla ning tegutseda ("jõulud" ja muidu kah), siis siin on minu jaoks huvitavamad asjad kavadest (nähtud tükid on nimekirjast väljas):
Detektiiv Lotte - Vanemuine **
Limpa ja mereröövlid - Ugala **
Väikesed ajarändurid - Draama **
Robinson & Crusoe - VAT
Kaval-Ants ja vanapagan - Rakvere **
Jäneste kirik - Rakvere **
Pipi Pikksukk - Rakvere
Väike nõid - Nukuteater **
Reinuvader rebane - Endla
Piparkoogimehike - Draama **
Tere - Nukuteater
Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi - Estonia
Võlurätik - Nukuteater **

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default