Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, oktoober 30, 2009

Kui Harry kohtas Sallyt - Rakvere Teater


Kui ma peaksin eilse õhtu Rakvere Teatris võtma kokku ühe sõnaga, oleks selleks "armas". Kui kirjeldada tüki sisu ühe lausega, sõnastaksin selle umbes nii "Ühe sõpruse kujunemislugu armastuseks läbi 12 aasta". Kui kirjeldada lühidalt, mida ma sellest tükis "sain", siis esimeseks tuleb meelde rõõmude jada: äratundmisrõõm, avastamisrõõm, arusaamisrõõm, mängurõõm, rõõm huvitavast lavastustööst, rõõm kaasaelamisest, rõõm elulugudest ja rõõm sellest kui naljakad me inimloomad oleme :) Ehk etendust võiks kirjeldada ka kui "puhas rõõm". Ja seda rohkem hingeminevsee veel oli, kuna sisu kompab ka hingesügavustes, mistõttu ma liigutusin peaaegu pisarateni. Ja nii naer kui pisarad on seda magusamad, kui nad on ühes elamuses läbisegi - nii kordamööda kui korraga!

Mõtlesin, et kuna tõesti need "rõõmud" on minu jaoks selle etenduse märksõnadeks, siis miks ka mitte kirjeldada oma seekordset elamust ning mõtteid just nimelt läbi nende.

- Juhtumisi on see mul jutti neljas teatritükk, mis räägib meeste-naiste suhetest/erinevustest. Eelmised olid "Meeste varjupaik", "Sekstett a la Carte" ja "Ürgmees". Ja kuigi ma olin juba nö. lootuse kaotanud, et selline "tükk" võiks mulle praeguses eluetapis meeldida või praegusel hetkel midagi pakkuda, aga võta näpust - neljas kord tabas kümnesse! Aga kuna kõik 3 eelnimetet tegelesid vähem või rohkem stereotüüpidega, siis muidugi ei kannata nad väikseimatki võrdlust välja sellise "päris loo moodi looga" (mis sisaldab veel suurel hulgal tõelisi elulugusid!). Tekib küsimus, et miks neid kolme üldse vaja oli, miks teatrid ei võta mängimiseks sellist materjali või miks ei lavastata oma tükke piisavalt kõnekaks (kuigi jah, "Meeste varjupaik" oli päris hästi lavastatud ning "Ürgmees" on vist ka paljudele meelt mööda ning see oligi ehk rohkem stand-up koomika kui "teater". Aga eks ilmselt on vaja igusugusele publikule meeldida ja kes leiab ühest tükist midagi, see ei pruugi teisest leida ja vastupidi...

- Olen kunagi selle dramatiseeringu alusmaterjaliks olevat filmi näinud, aga eriti peale selle "orgasmi teesklemise" stseeni kohvikus ja Meg Ryani ning Billy Crystali osalemise midagi rohkemat eriti ei mäletagi. Mäletan üldjoontes, et oli selline "enam-vähem film" ja kui ma ei eksi, siis režissöriks oli Rob Reiner. Samas võibolla hea oligi, et ei mäletanud neid detaile ning selles mõttes vaatasin ikkagi nagu midagi peaaegu "uut".

- Ja "uus" või täpsemalt öeldes, kardinaalselt teistsugune see ju ka kindlasti tervikuna oli, sest lavastuse oluliseks osaks on päris inimeste kohtumis- ning kooselu lugude videoklipid, mis on väga osavalt tüki sisse paigutatud. Minu jaoks oli see geniaalne, millega lavastaja Juhansoni hakkama on saanud. Eriti sellepärast, et ta suutis tüki sisse luua selle siduse, mis vajab tõeliselt head lavastajanutti - nimelt üks tegelastest ongi videoinstallatsiooni Cenral Parkis loonud, mille osaks inimeste "armumiste lood". Niimoodi osavalt kokku siduda vorm ja sisu, on ju fantastiliselt lahe leid! Kergitan mütsi ja kummardan sügavalt!

- Need videoklipid on nii armsad, hullud, naljakad, tobedad, soojad, armastust täis ja isegi huvitavad, nagu see inimeste elu ja meie armulugude kavalkaad ongi. Paratamatult tuli ka "oma lugu" meelde ja seda oli vahva selles kontekstis meenutada. Ja minu meelest kõik need väiksed lood on täiesti väärtus ja lavastuse mõttes "tasand" omaette. (muuseas kavalehe vahel on DVD teatrile saadetud suhetelugudest ja kava maksab naeruväärselt vähe arvestades seda!) Kogu see idee ja vorming muudab kogu etenduse täiesti omalaadseks. Kuid mitte lihtsalt see originaalsus ning oskus see lavastuse tervikuga siduda, aga lavastaja Juhanson on suutnud panna need jutud kuidagi just õigesse järjekorda. Võib täiesti tunnetada seda õiget rütmi, mis nende abil tükis tekib. Mõned lood on ju naljakamad, mõned südamlikumad ja see hingamine sellega koos, mis laval toimuvas lavastuses toimub, see kõik sulab nii hästi tervikuks pidevalt lõpu poole tundeid üha rohkem äratades ja kasvatades Kuni lõpuks juba terve saal rõkkas naerust! Lisaks tundsin ära ühest klipist inimesed, kellelt ma tantsukingad olen ostnud paar korda. Ma pole küll 100% kindel, kas need on nemad, sest ma ei tunne neid isiklikult, aga siiski üpris kindel olen küll. See sõbralikkus, millega nad oma kliente kohtlevad on samuti väga armas.

- Nendes videoklippides oli lahe näha ka sellise tüüpilise Eesti abielupaari stereotüüpi. Mees selline vaikne ja kõhna, naine jutukas ja korpulentne (muidugi mitte kõik ei olnud sellised, aga eriti vanemad paarid :)). Naine selline rõõmsameelsem ja lahkema näoga, mehed karmima pilgu ja tõsisema olemisega. Aga mis kõige toredam, et need lood olid nii ehedad ja ehtsad ning tulid otse südamest. Just sellisena, millisena neile inimestele sellel hetkel "oma lugu" silme ette tuli ja nii armast, et nad seda väga vabalt ja lahkelt meie kõigiga jagasid. Suur kummardus ja aplaus neile veel eraldi. Ega inimesed ju tavaliselt ei taha jagada võõrastega selliseid asju ning ei julge endale nii lähedale võõraid lubada. Inimesed on ka nii julmad oma hinnangutes ja kunagi ei või ju ka kindel olla, et kuidas seda siis ära kasutatakse ka selles lavastuse kontekstis. Aga lavastaja ning tegijad on kohelnud seda kuldaväärt materjali ülima austusega ning nagu mainisin ideaalse tempoga lavastuse sisse sulatanud.

- Rääkides näitlejatest eraldi, siis no Ülle Lichtfeldt on ikka täiesti hullumeelselt heas lavavormis! Kõik tema viimased rollid on olnud uskumatult head. Kui arvestatakse kogu aasta rolle, siis ma ei näe küll kedagi muud vastu võtmas Teatriliidu aastapreemiat järmisel Teatripäeval (kui arvestatakse ainult üht rolli - siis Anu Lamp "Meie kangelased" või Katariina Lauk "Ingel, ingel..." rollidega võivad ka olla "tegijad" ja muidugi kui keegi veel aasta lõpus üllatama peaks). Tal on juba vähemalt 3 tipprolli ette näidata sellest aastast - Toatüdrukud, Mtsenski maakonna Leedi Macbeth ja nüüd ka see Sally roll. Võimas! Mis ma seekord tähele panin oli kuidas ta stseeni lõppedes andis lisaks oma ilme või hoiakuga edasi tunnet luues omakorda emotsioone - ehk siis rõõmustasin ja kurvastasin temaga koos. See on lausa imetlusväärne oskus luua kontakt publikuga ja hämmastavalt lihtsalt suudab ta seeläbi mängida oma tegelase südamelähedaseks. Aga jah, isegi kui nö "stseenis mängimine on lõppenud", toob ta veel midagi extrat sinna juurde! Fantastiline! Ja mõelda vaid, et veel mõned aastad tagasi ei meeldinud ta mulle eriti üheski rollis. Esimest korda märkasin vist, et temas midagi on oli see "Lesed" nimelises tükis (koos Ines Aru, Marika Vaarik -u ja Terje Pennie -ga - no oli alles "seltskond"!!!), kui ta purjus naisena pisikese laua alt üritas läbi ronida :) Ja praegusel hetkel on temas saanud üks neid lemmikumaid. Lemmikutest rääkides, siis sama hingetõmbega peab ära märkima, et Rakvere teatri "kuldsesse naistriosse" kuulub minu jaoks ka veel Mälberg ja Rahkema - no on alles naisnäitlejad ühte teatrisse kokku sattunud!!!

- Harry rollis Tarvo Sõmer alustab oma rolli mõnusalt positiivses võtmes. Juba kui ta lavale jälle tuli kusagilt naeratav nägu ees ja seda positiivsust publikusse kiirates, seda tugevamini võis talle kaasa tunda etenduse teises pooles kui sisu edenedes läbi tema vigade ning mehise kohmakuse olukorda, kus ta armuvaludes enam nii positiivsena ei mõjunudki. See kui ta ehmudes pärast Sallyga veedetud ööd "plehku paneb" ning kuidas ta ei osaka ega suuda seda olukorda tagasi õigele rajale keerata. See on nii inimlik ning nii tõepärane. Sest samaga mõistab ka Sally poolelt naise õigust solvuda ning üldse tema mõtteliini. Publikul on ju kogu tegevustik nagu peopeal, aga ega ka päris elus ei tea ju teise inimese sisse, ega seda miks inimesed vahest tegutsevad või toimivad nii kummaliselt. Aga seal taustal võib olla 1000 põhjust või tegutseda võib ka hoopis ilma põhjuseta, mingist instiktist või nagu siinsel juhul siis mingist hirmust või ehmumisest või tegelikult ju hoopis armastusest. Armastus ajabki pea sassi :)))

- Huvitav, et Üllar Saaremäe polnudki üldse kavalehel (oli küll vahele lisatud üks leht, et tema mängib), ehk tema siis tegi selle rolli justkui erandkorras. Aga mulle meeldis ta kahes stseenis kohe eriti. Esiteks siis kui talle tema enda teksti tsiteeritakse ning ta vaikselt avastab oma huvi vastasiistuva naise vastu. Ja siis kui ta Lichtfeldti jalgu kinni hoiab, öeldes, et need jalad siit küll kuhugi ei lähe :) Ja selline tühine ning tobe, aga just mängulusti mõttes see, et ta oli seal käpuli ja hoidis neid jalgu - elu peabki fun olema!

- Liisa Aibel "sõbranna" rollis - kõigepealt pean mainima, et ma pole siiani olnud eriline Aibeli talendi austaja, pigem vastupidi. Ja ka seekord tundsin, et see roll oli justkui loodud Rahkemale (kes seda osa ka mängib) ning "tema" ju röövis minult võimaluse näha Rahkemat :) Muidugi mõistan ma, et see ei olnud "tema süü". Aga tõele au andes, siis tegelikult saab ta selle rolliga väga hästi hakkama! Ja selles mõttes polnud hullu midagi :) Eks kindlasti Aibeli fännid mõtlevad vastupidises olukorras täpselt sama moodi :) Aga no tõesti - see roll on justkui "loodud" Rahkemale :)

- Huvitav oli näha laval ka muuhulgas Mtsenski maakonna leedi Macbethi lavastanud ja ametilt hoopis Rakvere Teatri inspitsient-i Eili Neuhausi. Muidugi rolli oli nii väike, et ega sellest mingit sotti ei saanudki ja karakterit luua ta ei jõudnuski, aga lihtsalt nüüd oskab inimese näoga kokku viia. Ja Rauno Kaibiainen-iga oli see minu jaoks juba teine kohtumine teatrilaval - eelmine kord oli see küll hoopis "teatribasseinis", kui teda kui Jean Paul Marat-i tagakiusati ja tapeti Viru Inn-i ujulas toimunud etenduses :) Kusagilt on silma jäänud, et ta on "Rakvere oma poiss", ehk sealt pärit - ja Üllega armunud paari mängides mõjusid nad isegi samaealiselt ja usutavalt - selles poisis midagi justkui on, aga hetkel on veel liiga vara öelda mis. Loodetavasti saab ta mängida ning jõuab oma talenti ka läbi päris teatrilavakogemuste arendada. Kusagilt on jäänud ka see silma, et ta vist mingis Vanemuise või Tartu tükis kaasa lööb. Selles suhtes on see viimane Viljandi KA lend õnnetus seisus, et nad on kõik nagu orvud mööda Eestit laiali ilma koduteatrita. Rauno lisaks on mulle silma jäänud ka Natali Lohk, keda kindlasti veel mängimas tahaks näha! Ja lisaks on seal ju veel ja veel huvitavaid tüüpe, lihtsalt pole neid saanud "näha".

- Huvitav, et tavaliselt on nii, et minu ümber rahvas naerab ja mina imestan, et mida nad naeravad. Seekord oli mitmetes kohtades nii, et mina irvitasin täiega, aga minu ümber olevad inimesed justkui ei saanud pooltest naljadest aru. Minu jaoks oli see tükk tõeliselt hea romantiline komöödia! Ehk siis naerda sai kohe mõnuga. Nii nende tegelaste, klippides osalenud inimeste elulisuse kui ka iseenda ja mees- ning naissoo üle. Ja ma muidugi pean silmas, et heas mõttes!!! Üks kord sain obaduse oma teatrikaaslaselt, siis kui Harry Sally üle naerab, et isegi kokk ei tea kui hea portsu ta veel Sallyle valmistab, sest tollel on kombeks olla väga valiv. Ahjaa, ka salatit kojutellides tuli see välja. Noh jah... tunnistan ennastki süüdi selles patus, et tahan süüa tellides saada just seda, mida "tahan" :) Ja eks muidugi rohkem tundsin end ära Harrys. Sellises sõnadega ümber käimise rohmakuses. Ma võin samuti paisata välja enda mõtted, mis ehk ei sobi naisterahvale ettekandmiseks :) aga "sõbrale" küll. Ja kui see sõber siis satub olema naisterahvas, siis ei ole midagi parata :)

- Etenduses räägitakse ning arutletaksegi justkui ka selle üle, et kas naine ja mees saavad olla "sõbrad". Ehk siis ilma igasuguse seksuaalse pingeta. Ilma konkurentsi tekkimiseta. Mina arvan, et saavad. Aga ma olen ka ilmselt selles suhtes tugevalt "mõistuse-inimene". Ehk teadlikult mingeid tundeid alla surudes... Samas nagu etendusestki selgus, siis inimene võibolla on võimeline mõneks ajaks need tunded tahaplaanile sundida, aga varem või hiljem löövad need ikkagi välja :) Aga mul on küll sõbrannasid, kes on tõeliselt head "sõbrad". Ok, neid pole ka nüüd nii palju - ühe käe sõrmedel võib kokku lugeda :) Aga siiski võtan ma neid kui "sõpru". Täpselt samamoodi nagu oma meestest sõpru. Ehk kui ei lase ise tekkida midagi enamat, siis seda ju ei teki kah. Ma kujutan ette, et see et inimene tavaliselt mõtleb, mida teine inimene ootab ja tunneb võib selle valemi sassi ajada. Ehk kardetakse, et kas teine pool ikka ootab ja võtab sind ka kui puhast sõpra. Ehk kas tegelikult ka siis võivad naine ja mees sõbrad olla, kui nende vahel mingit keemiat ei ole? Sellele ma tegelikult ei oska muud moodi vastata kui et ei tohi segaseid signaale välja saata. Pean olema kindlalt kahe jalaga maapeal ning võtma seda ikkagi puhta sõprusena ja mitte segada kõiki neid tundeid. See on muidugi meeste vahel hoopis midagi muud - selles suhtes ei tekigi sellist "teist tasandit" või kaksipidi mõistmise või märkide keele segajat. Huhh, see teema on nii sügav, et sellest jagub ju tuhandetele ja tuhandetele teatritükkidele ja filmidele ning muudele kunstidele sisu ja vorminguid :) Sellepärast on kahtlemata ka just Harry ja Sally lugu mingis mõttes meie kõikide eludega seotud. Kellel siis pole kunagi olndu mõnda vastassugupoolt olevat "sõpra". Ja eks igaüks saab siis oma mõtetes kaasa mõelda, kui lihtne on eemale tõugata meeldiva sõbra lähenemiskatseid, eriti kui riskitakse üldse selle sõprussuhte edasise eksistentsiga. Või kui märgatakse järsku, et see sõber ongi just nimelt see, keda terve elu on otsitud... kuidas viia sõprussuhe "uuele tasemele"? Isegi kõrvalt vaadates saavad üksikud inimesed nippe, kuidas käituda, et saada endale see inimene, keda enda kõrvale soovitakse :) Kuigi jah, peab olema ikka meister, et keset tunnetetormi suudab mingi strateergia järgi käituda. Lisaks kui võtta seda kuidas Sally tegi seal lõpus, siis on väga õhuke joon ju ka selle vahel, et teine inimene loobubki, sest loeb samuti "märke valesti". Samas kui teine inimene loobub... ehk siis seda sügavamat suhet ei peakski tekkima. Igatahes on see kogu lugu ka märk sellest, et üks suhe võib areneda ka 12 aastat selleni, milleks ta tegelikult oli loodud juba eoses. Mõnikord lihtsalt on elul kummalised teed. Vahest on teed sinkavonka ja ringiga, vahest jällegi väga sirgjoonelised. Ja ega alati ei olegi ühed õigemad kui teised - tähtis on ikkagi see, et kohale viib!

- Stseenidest veel rääkides, siis üks mis mulle ka väga meeldis oli see, mis algas jalalabadega! Sally ja Harry on just esimest korda maganud. Naine silub oma jalaga mehe jalga ja küsib: "Tahad..." Mees tõmbab jala eemale (kui kurb ja paljuütlev edasise suhtes!!!) mees ühmab: "Ei!" Naine, et siluda ning haarata viimasest õlekorrest kinni ütleb... "... ma mõtlesin, et kas tahad, ma toon vett?"... nii himus olukord, kui oled sellises olukorras, kas pole... ehk siis muidugi kui armastad seda teist inimest... Edasti toimusid kaks äratundmisrõõmu hetke - üks, mis on minu meelest nii eluline ja teine just vastupidiselt mitte :) Nimelt haarab Sally/Ülle neid mõlemat katnud teki enda ümber ja lahkub voodist :) Naised teevad nii :) Ja siis jätavad mehe alasti voodisse lebama... aga siin oli siis see ebaeluline moment - Harryl olid aluspüksid jalas :) Ok, parem muidugi oligi, et tal need alukad ikka peal olid :) lihtsalt tavaliselt sellises olukorras ju "pole" :)

- Oh neid stseene, mida tahaks üles märkida ja neid loo juppe nendest videoklippidest, mis minule igatahes pikaks ajaks jälje jätsid oli ju seal ridamisi. Aga eks igaüks leiab sealt seda ennast kõnetavat ning oma "tõde" või "kaasaelamis- või äratundmisrõõme". Ja sellepärast see tükk ongi nii HEA! Mina igatahes soovitan küll kõigile, isegi kui ei armasta sügavaid inimsuhte lugusid, siis lihtsalt komöödiana töötab see minu meelest ka väga vabalt.

- Kohal oli ka Pille-Riin Purje! Kuidas siis muidu :) Pärast on lahe lugeda tema artiklit, sest ta nägi ju seda sama, mida minagi... huvitav kuidas tema sellesse suhestus või mida sealt enda jaoks üles noppis :) Üldse oleks huvitav teada, kuidas teised inimesed seda meeste-naiste sõpruse teemat tõlgendavad? Ja ühest naisest ühes klipis hakkas mul nii kahju. Tal tulid peaaegu pisarad... see oli nii kurb... Ja samas need rõõmsameelsed memmekesed seal mitmeski klipis olid nii nakatavalt elurõõmsad ja toredad, et seda oli lust vaadata, et ka läbi raskuste on armastus ikka see, mis jõudud annab ning kõiksugu pisematest ja suurematest jamadest üle aitab. Nii see lihtsalt on. Ja armastus on niiiiiiiiiii ilus :)

- Ja ei saa unustada ka kunstnike tööd ja valgustus ning muusikaline kujundus - kõik oli paigas. Ja aitasid etenduse õnnestumisele kaasa! Kostüümid olid kohati nii ehtsad, et minule jäi mulje, et näiteks see nahkjakk, mis Saaremäel seljas oli, et see ongi tema päriselu riietus, mitte kostüüm :) Ja Ülle alguse ja viimase stseeni valge kleit oli väga kena... need on ju pisidetailid ja võibolla ei mängi üldse erilist rolli, aga ikkagi muutis ju see kleitki selles viimases stseenis Sally eriti kenaks. Ja see vapustavalt äge kiirus, kuidas tal soeng jälle pärast patsidesse sättimist ilusti lokkis ja sätitud oli - see on teatrimaagia! :)

Hinnang: 5- (Mõnus sisu, mõnusad lahendid, mõnusalt eluline, mõnus mäng, mõnus lavastus. Kõik oli nii mõnus, et kogu elamus oli nii armas ja hea, et naudin selles tundes veel kaua-kaua. Rakvere Teater on tõusnud täiesti uuele tasemele oma viimaste aastate repertuaariga. Tõeliselt naudinguliseks teevad selle minu jaoks paljus ka vinges vormis olevad näitlejad, sisukas ja kõnetav materjal, mida osatakse valida ning huvitavad lavastused (lavastajad), mis ridamisi riivavad täiuslikkust. Ehk just neid tundeid ja põhjusi, miks ma teatrit niiväga armastan ja austan! Etteheited selle etenduse kohta on nii tühised, et ei hakka neid üldse siinkohal ära toomagi. Ütlen vaid seda, et Sally sõbratari roll on justkui loodud Anneli Rahkemale. Ja tegelikult kõik minu versioonis mänginud näitlejad olid väga head. Armastan sellist teatrit, armastan Rakvere teatrit, armastan armsaid tükke, mis poevad hinge ja hakkavad seal helisema :) Soovitan kindlasti haarata võimalusest ning seda tükki vaatama minna!!!! Nii mitmel tasandil - täielik õnnestumine!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Nora Ephron

KUI HARRY KOHTAS SALLYT
Dramatiseerinud Marcy Kahan
Lavastaja Jaanika Juhanson
Kunstnik Erki Kasemets
Tõlkija Anne-Ly Sova
Muusikaline kujundaja Elmar Sats
Video Maiju Ingman
Videorežisöör Kati Kivitar

Osades Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Erni Kask (minu etenduses oli Üllar Saaremäe), Rauno Kaibiainen, Eili Neuhaus, Anneli Rahkema või Liisa Aibel (minu etenduses oli Aibel).
„Kui Harry kohtas Sallyt“ on romantiline komöödia sõprusest ja armastusest ning nende kooseksisteerimise võimalikkusest. Kas sõprus mehe ja naise vahel on võimalik või jääb seks sõprusele ette? Kas sõpradest võivad saada armastajad või jääb sõprus armastusele ette?
HARRY: Esimesel kohtumisel me vihkasime teineteist.
SALLY: Sina mind ei vihanud, mina vihkasin sind.
Esietendus 19. septembril 2009 suures saalis

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default