Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, november 01, 2009

Young Victoria / Noor Victoria (UK 2009)

Režissör: Jean-Marc Vallée
Stsenaarist: Julian Fellowes
Olulisemad näitlejad: Emily Blunt, Rupert Friend, Miranda Richardson, Jim Broadbent, Paul Bettany, Thomas Kretschmann, Jesper Christensen

Mõned inimesed sünnivad õnnelikemana kui teised - selliste sõnadega algab film. Aga palee võib ka olla vangla. Ema ei seletanud, miks keegi tema toitu maitseb või miks ta ei tohi populaarseid raamatuid lugeda. Selle filmiga on saavutatud mängleva kergusega see tunnetus, et mis oleks kui oleks ise elanud sellel ajal, selles palees ja nende reeglite, kommete ja tavade järgi. Päriselt läheb film lahti 1838 aasta 28 juunil, kui toimus Victoria kroonimine. Ja siis hüppab film aasta tagasi. Regent on nö. troonil, ehk inimene, kes asemikuna, kui päris valitseja pole võimeline ajutiselt troonil olema näiteks kui ta on liiga noor vms.

Mõningaid ajaloolisi kommete või juhtumite tähelepanekuid mis seda filmi vaadates sai teada või jäi silma:
- teised daamid panid oma kroonid pähe pärast seda, kui Kuninganna oli kroonitud.
- trepist alla tulles, peab keegi igaks juhuks tulevasel kuningannal käest kinni hoidma.
- teatris on lubatud vaadata ainult ooperit ja balletti.
- kuningas tahtis, et ta abielluks oma kusiini George-iga.
- juba alaealisena näitas Victoria välja oma meelekindlust ning tugevat karakterit ja natuuri.
- kui kuningas tõusis, pidid ka kõik teised tõusma.
- tollel ajal on "täisealisus" alates 25. eluaastast.
- Buckinghami Palee sai Victoria ajal valmis ning tema oligi esimene suverään, kes seal elas.
- Victoriale meeldis maalida
- jojodega mängiti juba üleeelmisel sajandil :)
- punane oli armastuse värv ka 1800ndate Inglismaal ("I should have worn red")
- Surnud kuningale kaeti ikka lõuna igal õhtul. Ka aastaid pärast tema surma.

Ja laiemalt tähelepanekuid või mõtteid, mis filmi vaadates tekkisid:

Miranda Richardson on üks parimaid Briti naisnäitlejaid - üks parimaid naisnäitlejaid terves maailmas. Filmis osalevad ka mitmed muud briti tipud, nagu näiteks Paul Bettany ja Jim Broadbent. Lisaks veel üks mu lemmikuid Saksa näitlejaid - Thomas Kretschmann

Terav dialoog, teravad situatsioonid (näiteks see kuidas laua ääres üks austaja kiidab Victoriale tema kadunud isa taevani, samas kui teisel pool lauda paljastub "ausamas" vestluses tõde. Sellised nõksud, mida on nii montaaži kui eelkõige stsenaariumiga saavutatud on nii naudingulised! Ja kui kuningas tõde välja karjub, mis ta arvab regendi määramisest - siis see kuidas Miranda Richardson selle häbitunde segu kaitsetuse ning uhkuse viimasest niidist kinnihoidmisel välja mängib - see on tippklass! Või Victoria sõnad oma emale, kui too ei sekku oma mehe ülbesse ja üleolevasse kohtlemisse tema tütrega - sellised "tugevad momendid" mõjuvad võimsalt.

Filmikangelase juured ning sidused on ka Belgias ja Saksamaal.

Wow, mis kostüümid ja soengud! Millised uhked propid nagu näiteks lossi interjöör ja ehted. Ja kui ILUS muusika!

Üks tõsiasi saab järjekordselt kinnitust - ei tasu end ehtida võõraste sulgedega, lihtsalt et meeldida kellelegi. Olles "ise" suudab inimene mõjuda palju huvitavama ja ausamana - ainult nii on võimalik avada teiste inimeste hingede uksi. Ainult läbi "oma arvamuste ning tõekspidamiste" omame väärtust, mis on peidus ainult meis enestes ning mitte kelleski teises.

Rubriigis "leia filmist" - mulle nii meeldis Victoria vastus Paruness Gretchenile, kui too ütles, et Victoria peab kunagi abielluma!

Kirjade saatmine on nii romantiline. Mingis mõttes on kogu see e-mailide värk romantikale halvasti mõjunud. Kuninglikud õukonnad on ikka sosinate ja intriigide pesad. See nad nii dramaatiliseks muudabki.

Miks küll tänapäeval naised lilledega oma juukseid ei ehi?

Filmi võib vaadata ka ajastupildina, mil polnud ei internetti, televisiooni ja selliseid "modernseid meelelahutusi". Kui su ümber käib selline mahhinatsioonitsirkus ja kõik tahavad pettusega võimule lähemale saada - ka tunnetega mängimise hinnaga - keda sa siis enam lõpuni usaldad kui isegi need, keda oled pidanud armsaks ning kelle valesid oled uskunud või alateadvuses tahtnud uskuda - ka nende tõeline pale paljastub varem või hiljem pettuseks - keda siis veel usaldada, kui mitte ainult iseennast. Ja kui ei suuda kedagi usaldada, ei suuda ka midagi lõpuni jagada, ega ka armastada. Muidugi kui keegi oma eluga riskib sinu elu päästmiseks, eks siis võib natuke paotada seda usalduse-ust. Mina ei suudaks kunagi olla kuninganna mees. Paratamatult on siis ju ka kodune elu osa tööst ning see varem või hiljem plahvatab näkku. Eriti kui naine pole nõus et teda naisena koheldakse ning mehe väärikus varem või hiljem lööb välja katastroofiliste tagajärgedega. Victoria ja Alberti suhte päästis selgelt see õnnetu õnnelik juhus... aga tegelikult ka see oligi ikkagi juhus - filmis ju küll, aga päriselt?

Kuldaväärt sõnad - "There's no need to apologize for being passionate". "A man who has no work, becomes ridiculous. And a poor man with a rich wife must work twice as hard as anyone else."

Kuid kõige selle ajaloo ilu ja huvi keskel on ikkagi need inimlikud väärtused, mida film kajastab need kõige rohkem südamesse minevad. Nagu ka enda elus pean seda oluliseks nii minu meelest peakski olema, et vanemad ei või oma lapse armastuses olla kindlad ilma seda välja teenimata. Armastus, ka ema või isa ja lapse vahel ei saa olla iseenesest mõistetavus. See lihtsalt poleks aus! Ja seda arvan ma nii vanemana kui lapsena. Tahan oma laste armastuse küll oma tegudega välja teenida. Sõnad on tühised, kuigi aitavad ehk asjale natuke kaasa. Samas on ikka ilusad ning üllad sõnad küll "Armastan Sind oma viimase hingetõmbeni"...aaahhhhh :) või miks ka mitte lihtsalt "tere hommikust, abikaasa" :)

Kusjuures Victoria ja Albert said 9 last - nende järglaste seas on Briti, Hispaania, Rootsi, Norra, Jugoslaavia, Venemaa, Kreeka, Rumeenia ja Saksamaa kuninglikud perekonnad. Victoria ja Albert valitsesid koos 20 aastat. Prints Albert suri tüüfusesse 42 aastaselt. Tema surma mälestuseks lasi Victoria iga jumala päev kuni oma surmani 81 aastasel sättida Alberti riided tema jaoks "valmis". Kas pole romantiline. Romantika ongi see, mis mind selle filmi juures kõige rohkem paelus. Nii ilus ja nii tundehõrk ning on saavutatud just see, mis mulle heade filmide juures meeldib - ma ise justkui oleksin seal sees, nähes, tundes ning märgates kõike mis selles ajastus ning olustikus mu ümber on (tegelikkuses ju ainult ees - ekraanil...)

Emily Blunt teeb väga hea rolli Victoriana. Täiesti nagu vaataks hoopis teist inimest kui see, kes mängis "Saatan kannab Pradat" filmis. Rupert Friend, nagu ma juba eelmise tema filmiga seoses ütlesin, on kindlasti uus naiste südametemurdja. "The next Orlando Bloom" :)

Filmi lõpus kõlav Sinead O'connori esitatud imeilus ballaad "Only you" on nii mõnusalt sümbioosis ülejäänud filmi muusikaga.

Hinnang: 4+ (Ilus film, ilma eriliste sentimentaalsusteta. Kuid nauditavalt autentne pildike ajaloost, millesse oli oi-kui-lihtne sisse saada. Hea tervik, mis koosnes headest komponentidest! Kostüümidraama kõrgem klass. Kuigi ma otseselt ei saagi aru, et miks ma seda nii kõrgelt hindan - selliseid filme on ju juba mitmeid ja tuleb kindlasti veel kuhjaga juurde... ilmselt oli just seda filmi vaja ning minule see lihtsalt läks korda.)

Filmi trailer:

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default