Režissör: Richard KellyStsenarist: Richard Kelly (baseerub Richard Matheson-i lühilool "Button, button")
Olulisemad näitlejad: Cameron Diaz, James Marsden, Frank Langella
Loo lähtekoht: Hommikul kell 5:45 laseb ühe pere ukse taga keegi kella. Kui pereema uksele jõuab, sõidab taamal musta auto minema, kuid ukse taga on jäetud karp. Karbis on kastike, millel on klaaskubu peal ning kubu all suur punane nupp. Ei lähe kaua aega, kui selgub, et nupule vajutades on naisel võimalik teenida miljon taala. Aga muidugi on asjal ka konks juures. Kui ta nupule vajutab, sureb keegi inimene kusagil maailma otsas. Seda ette ei tea, kes sureb, aga sureb. Kummaliseks teeb asja veel see, et kui mees karbi lahti muugib, siis tegelikult on see seest tühi. Ja kuna pere rahaline seis pole hetkel just kiita, siis miks ka mitte kasvõi katsetuse korras mitte seda nuppu vajutada. Ja kas Sa näe - ongi miljon platsis. Ainult, et kui karp teist korda pere ellu satub, on panused juba hoopis kõrgemad...
Tegemist on 70ndatega, ehk miljon ma kujutan ette oli sellel ajal veel eriti suur summa. Aga kahjuks film läheb poole peal päris ufoks kätte ära, ehk üleloomulikuks ja tagatipuks jäetakse lõpuks veel kõik otsad lahti ka, elik minu jaoks see film EI olnud. Pagan, ja mina lubasin positiivsemaks inimeseks hakata ning üritada otsida neid külgi oma elamustest, mis meeldivad... Noh, tegelikult pakkus film mõned huvitavad dilemmad, või mõttemängud, mida vaataja saab oma mõtetes kaasa mängida, ehk siis:
1. Mida teeksid, kui Sinule antakse karp, millele vajutades saad teenida miljon krooni, aga hinnaks on see, et keegi kusagil sureb samal hetkel - sa ei tea kes see surija on. Eriti kui on võimalus 1 kuuest miljardist, et see on Su abikaasa, sama tõenäoline, et see on su laps või Sina ise... kas riskiksid?
2. Kui Sa oled selle triki läbi teinud ja kõik läks lepase reega ning Sul avaneb uuesti võimalus sama trikk teha, kas teeksid?
3. Kui Sul antakse valida, et kas Su laps jääb elu lõpuni kurdiks ja pimedaks, selle hinnaga, et Su abikaasa ellu jääb või Sa pead oma abikaasa tapma, et Su laps saaks oma nägemise ja kuulmise tagasi... mida teeksid? Ja mida teeksid siis kui oleksid hoopis see abikaasa?
4. Kas laseksid maha mehe, kes Sulle sellise nõude esitab?
Uhh, minu jaoks oli selles filmis natuke liiga palju seda ufolikku kummalisust ning üleloomulikku konspiratiivteooriat. Asjasse olli segatud muidugi NSA ja NASA ja muud suured tegijad ja rida kummalisi inimesi, kes kõik töötasid mingi ühe kummalise suure asja nimel. Ja nad kõik keerasid oma pead samal hetkel ja kogunesid ühe motelli basseini äärde ja liikusid mingeid transkanaleidpidi ühest linnast teise ja olid välgust tabatud ning sellepärast eriliste võimetega... uhhh... tõesti liig mis liig. Kuigi sellise teatud tüüpi sci-fi austajad saavad siit ilmselt endale maiuspala, aga mind jättis see küll külmaks. Tegelikult ühe korra kui uinunud tütarlaps ärkas - siis ma ehmatasin, ehk päris külmaks ka ei jätnud... aga see temaatika lihtsalt ei ole minu rida.
Diaz oli armas nagu alati ja Marsden ei meeldi mulle ikka. Langell on vinge ja eriti kummaline oli vaadata teda ilma ühe põseta, aga see mäng või näitlate mängu headus või mitte, ei olnud minu jaoks enam oluline, sest lugu ise ei töötanud minu jaoks. Aga ega ei teadnud küll ette, et mis järgmiseks juhtub ning ehk lõpuks saabub ka mingi loogiline lahendus. Noh, mingisugune puänt ju ilmus lagedale, aga minu jaoks polnud see üldse rahuldav. Eriti kuna palju olulisi küsimusi jäigi lahenduseta.
Hinnang: 2+ (isegi kõrge hinnang sellele - minu jaoks saastale. Isegi see 70ndate stiil mõjus kuidagi liiga "tehtult"... need tapeedid ja riietused ja selline pingutatud värk ühesõnaga. Kui polnuks neid dilemma-mänge, oleks olnud täiesti tühi 2-tunnine istumine. Näiteks filmi keskel antakse mehele valida kolme ukse vahel - 1 viib igavesse õndsusse ja kaks viivad igavesse needusesse. Ilmselt siis valis ta needuse ukse... kuigi see kõik jäetakse lahti seletamata ning tegelikult sellistest lahtistest otsadest film lausa kubises. Ja miks ta selle vee sees kodus alla sadas? Kindlasti on inimesi, kes sellest palju sümboolikat välja loevad ning teevad oma teooriaid. Kindlasti oli ka tegijatel oma mõte asjades sees, aga mine ei saa mitte rahule jääda. Ja ometi film algas nii paljulubavalt ning pinget osavalt kruvivalt. Kahju, lõppude lõpuks ikkagi tavaline Hollywood.... isegi kaksiktornid kasutati ekraanil ära, sest aasta oli vist 1976 ja need ju juba valmis ning uhkelt kaunistamas New Yorki. Jama, jama, jama - minu meelest.)
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar