Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, märts 30, 2012

Raudmees. Odüsseuse eksirännakud - Tartu Uus Teater


Etendus - elulugu, nagu rock'n'roll. Veerev kivi, mis otse loomulikult ei sammaldu. GG elulugu ja loomingut miksivast teatrietendusest kirjutades ei saa ei üle ega ümber ka enda mälestustest, mis selle Eesti legendaarse rokimehega on seotud. Eesti on ju tilluke, kõik on kuidagi seotud, kõigil on oma arvamus meie ümber toimuvast ning ühtlasi seeläbi ka meid ümbritsevatest inimestest. Gunnar Graps on küll mees, kes on olnud kõrgel tipus ja maitsnud sealseid kuulsuse magusaid vilju kui ka põhjamudas ning roomanud seal kõige mustemas masenduses.

Minu esimene kokkupuude GG-ga oli lapsepõlves, nii vanuses 5-6-7. Mu isa tundis teda töö kaudu ning mingi aeg me kolisime paari tänavavahe kaugusele tema kodust. Meie elasime Gonsiori tänavas telemaja kõrval GG elas Mainori vastas (ei mäletagi seda tänavanime enam). Igatahes minu lasteaiatee (seda lasteaeda kutsuti tollel ajal Marati lasteaiaks) kulges tema majast mööda. Mõnikord astusime me isaga tema juurde sisse. Mäletan tegelikult vaid paari korda. Kahjuks väga ähmaselt, aga mäletan, et see oli minu jaoks kummaline, et meesterahval on pikad juuksed ja tal elas kodus üks roheline "elukas", kes oli minu jaoks imeline :) Selle linnu pärast ma oleks tahtnud, et me seal tihedamalt oleks käinud...

Aeg läks, mina hakkasin koolis käima, vanemad läksid lahku, me kolisime välismaale. Nii umbes 15 aastat hiljem kohtusin GG-ga uuesti. Mina muidugi teadsin, kes ta on, tema mind loomulikult mitte. Kui ma ei eksi, kutsuti seda kohta Herne tänava pubiks või klubiks. Mees oli endiselt keskmisest pikemate juustega, aga ägedast rokimehest oli saanud DJ. Trummid olid vahetunud diskoplaatide vastu. Selles oli midagi ebanormaalset, isegi võikalt vastuvõetamatut - poolpurjus kuju, kes lapsena ei tundunud üldse selline ümar ja lühike. Nüüd inimesed irvitasid ta üle ja keegi ei vaadanud ülespoole, nagu kunagi vanasti.

Muusikalises mõttes ei meeldinud ta mulle lapsena üldse. Eesti muusikast olin rohkem Ivo Linna ja Rock Hotel-i ning Marju Läniku austaja. Selline rokk ei tundunud üldse meloodiline, pigem karjumine... ja need kordused, mis tema lauludes tundusid mulle lõpmatud... no mitte ei läinud peale. Sini-hele-roheline valgus oli valus kõrvadele ja Raudmeest ma ju teadsin muidugi ka, aga see ei tundunud kuidagi äge Scorpionsi ja teiste ägedate välismaiste rokipeerude kõrval. Mitte, et tegelilikult mulle ka need oleks niiväga meeldinud. See lihtsalt ei olnud sellel ajal "minu muusika". Meenub veel see kui GG osales mingil tele-lauluvõistlusel. Vist "Kaks takti ette" vms. Ja esitas laulu "Varsti". Me tegime sellest oma versiooni "Vorsti" ja seegi on märk sellest, et tema muusika lihtsalt ei olnud üldse minu jaoks midagi väärt...

Kerime nüüd ajamasina tänapäeva. Gunnar Graps on kolinud ülemisele korrusele, kus ilmselt teeb muusikat taevases rockbändis, koos nende kõige vägevamatega. Raadiosse on jõudnud "vanad head" Grapsi laulud nii mehe enda kui ka uute bändide-lauljate esituses. Ja mis imeline, kui kuulata neid järjestikku, siis tundub, et Grapsi tunnetus, soul ja häälekähin on rohkem kui peajagu üle jäljendajatest. Tegemist on tõepoolest VÄGA HEA muusikaga. Tundub, et nagu tihti tõeliste kunstnikega, mees oli lihtsalt oma ajast ees... kurb... Või siis lihtsalt minul polnud mõistust piisavalt selle muusika väest omal, ehk õigel ajal aru saada... no vähemalt nüüdki...

Robert Annus, kes mõned aastad tagasi on ise ka päris agaralt ja päris mõnusat muusikat teinud, on sünnitanud ühe imelise tribuudi Eesti rokiajaloo ühele kirkamale tähele. Mänguline ülelendamine Gunnar Grapsi eluloo dramaatilisematest ja olulisematest pide- ja pöördupunktidest mõjubki kui eluloo-raamat või -film, kus on piisavalt palju teatraalseid mänge, karaktereid, kes või mis on üht või teistpidi Grapsiga seotud. Sealhulgas palju äratundmismänge ja -rõõmu, sest kes meist ei teaks Ivo Linnat, Priit Pedajast, Ferdinand Veikest, Andres/Angela Aak-i või miks ka mitte Sal-Sallerit, kes kõik ka sellest tükist tegelastena läbi jooksevad. Rääkimata pereliikmetest (ema, õde, elukaaslane) ja stereotüüpsetest tegelastest, kelle abil lugu vastavalt vajadusele kas tõsisematele nootidele keerata või vastupidi, natuke huumoriga vürtsitada (vanaeit, parteitegelane, oravad).
Kahjuks on mul selle tüki nägamisest juba mõnda aega möödas. Juhtus nii, et see pidi olema Tartu Uue Teatri kõige viimane "Raudmees". Salme saal oli viimse kohani välja müüdud ning täissaaliga koos etendust vaadata on ikka kuidagi erilisem. Nüüd õnneks on siiski sellepärast, et paljudel see nägemata jäi ning positiivne järelkaja on jõudnud levida üle kogu riigi, veel mõned etendused plaanis ning kõigil tahtjatel võimalus see äge rock-kontsert-draama ära näha.

Ülesehituselt episoodiline. Killud siit ja sealt. Kronoloogiline. Otse loomulikult ei saa mööda nõuka-aja veidrustest. Otse loomulikult ei saa mööda fännidest ja bändi-tegemise köögipoolest. Otse loomulikult ei saa mööda kuulsusega kaasnevatest elumuutustest ja seotusest tolleaegse kultuuri- ja isegi teatrieluga - etendust vaadates saab kõigest sellest maitseproovi.

Raudmehes oli minu jaoks koos nii õnnestunud näidend, lavastus, näitlejatööd ja kogu see rokk, millega saal täideti. Kui ma millegipärast nuriseks, siis etenduse-Grapsil olid valed prillid... Ja päikseprillid oli üks Grapsi firmamärke! Terviku mõttes võib selle küll andeks anda, aga siiski...

Mälu on ju teadagi selekteeriv ja fragmentaarne. Ehk seletavad need stseenid või karakterid, mis siiani sellest tükist meeles, kõige paremini seda, mis tekitas kõige rohkem emotsioone ja ühtlasi, mis kõige rohkem meeldis nähtud etenduses:

- Juss Haasma on kibe trummar! Kuigi välimuselt ju väga kauge Grapsist ning ei õnnestunud neil ka paruka või meigiga teda sarnasemaks muuta. Kuid see ei häirinud mind küll kõige vähematki. Ta rokkis nii täiega, nagu oleks Grapsi hing tema sees seal laval ja paneks teda andma 110% endast! Lõpus oleva mini-kontserdi ajal võibolla rohkemgi veel! Wow! Kui ma temaga järgmine kord peaks spordiklubi sauna koos juhtuma, siis annan käppa ka ja tänan isiklikult! :)

- Ikka tõsiselt raske on tõsiseks jääda vaadates Maria Soometsa Andres Aak-i. "Angela oli ju temas juba toona peidus" :) Selline tabamus lavastaja poolt ja loomulikult ka Maria vuntsistatud, androgüün - kahtlamata üks suurimaid kevadise teatrihooaja koomilisi pärle :)))

- Samas täiesti võrdväärne oli tema Buratino! Kandiline, nurgeline, justnagu puust. No ei mängi sellest asja välja, kui annet pole :) Eks kõvasti tuleb vist peegli ees ka harjutada või lasta lavastajal ennast sättida. Ei kujuta ette kuidas tal see tuli, aga välja tuli!

- Graps ja "saarlane" Ivo Linna kroonus. Janek Joosti mõnusalt kergelt, aga tuntavalt saare murrakut väänav Iff ja Haasma Gunn täiendasid teineteist. Kuidagi kontrastsed tüübid (ka päriselus) aga samas ju naljakas mõte nad niimoodi kroonu kööki koos süüa tegema panna. Tegelikult täiesti usutav ja võibolla see oligi nii? :)))

- Katrin Pärn on tõeliselt tõusnud viimastel aastatel üheks tippnäitlejaks! Pisikesed detailid, nagu "orava nägu" ja üldse olemus - hirnu või herneks! Ja tema (juba päris parajalt rase) kommunistist tädike, kes Grapsi üritab panna mööda ettenähtud nööri käima. Just sobivalt tiba ülemängitud, et oleks koomiline! Mu mälestuspildis on tädil ka ordenid rinnas, kuigi nüüd fotodelt vaadates neid tal siiski polnud :)

- Kui mõnus on jälle Malle Pärna laval näha! Ühest küljest nostalgiline, teisalt eriliselt lahe, et ta koos tütrega mängib. Nad on loomulikult ju mingis mõttes sarnased ja see tekitab mingi omamoodi seletamatu, aga armsa tunde. Mulle meeldis see energia, millega ta Peterburgi-tädikest mängis, kes justkui oli kuri Grapsi peale, aga teisalt vist mäletas oma nooruspõlve metsikusi ning mingi pool temas ei olnud pahane. Huvitavalt tehtud karakter - kahe poolusega. Tema "orav" tõi paratamatult meelde Nõiakivist tuttava karutütar Taisi.

- Janek Joost Nukuteatris kuusepuu-kostüümis Priit Pedajas. Kohe huviga vaatasin järele, kas ehk Pedajas oli lavastaja-autori Robert Annuse lennu juhendajaks lavakas, aga ei - Ingo Normet oli. Samas arvatavasti puutus ta kursus vanemaid juhendanud Pedajasega kokku ning nüüd kirjutas tolle lahedalt koomiliselt oma näidendisse :)

- Evald Aavik - Gunnari isana õpetamas pojale tšellomängu. Paratamatult tuli meelde oma lapsepõlv, kui vanemad mu Otsa-kooli viiulit mängima "panid". Aga eks lapsepõlvest tuleme me kõik. Huvitav, kui see muusika ikkagi Grapsil juba geenides poleks isa kaudu olnud, kas temast siis ikkagi muusik oleks saanud? Tobe küsimus tegelikult - ega muusikud alati pole muusikute lapsed...

- Haasma kurvematooniline Graps diskoripuldis. Mahakäinud "endine" rokkstaar. Diskoajastu ohver. Kas ka oma "isiksuse" ohver? Valede elu-otsuste ohver? Miks mõned oskavad elada ja teised mitte? Kahju hakkas. Eriti veel siis kui videolt tema päris intervjuud näidati. Hea siiski, et sellega etendus ei lõppenud. Lõpuks tuli rock'n'roll. Sest tema muusika elab ju igavesti! Ja nii elab ka tema nimi ja mälestus veel kaua kui mitte igavesti... Lõppude lõpuks mäletatakse teda ikkagi tähena.

Oma kiidusõnad lavastaja fantaasiarikkuse ja näitlejate aadressil juba edastasin. Siin on tõesti roll-rolli järel, karakter-karakteri järel pärl. Palju tuttavaid nimesid. Rollidest on mainimata jäänud ehk Janek Joosti Sal-Saller ja Jaak Ahelik, Maria Soometsa Grapsi õde Gaida, Malle Pärn ning Evald Aavik indiaani naise ja mehena, kelle juures Gunn Ameerikas viibib - justkui Viimse reliikvia Gabriel taimetarga ravil... Grapsi elukaaslane, kellaga pidevalt tülitsetakse - ikkagi ju rokkstaari tempe peab see naine üle elama... ja kindlasti oli neid rolle veel... Kasvõi "Kõrvitsa-pere", Elvis ja ridamisi naisi, fänne ja fännitare.

Kindlasti leidub neid, kes nurisevad selliste tükkide puhul selle kallal, mis ikkagi näidendisse sisse pandi ja mis sealt välja jäeti. Minu meelest pole see üldse oluline. Jah, kahtlemata ei tule kõik see bänditegemise võlu ja vaev - higi, veri ja pisarad sealt välja. Kindlasti jätab ta karakterid stereotüüpseteks, sest neid on palju ja neist lennatakse üle kiiresti (mõnede koomilisemate puhul isegi "liiga kiiresti")... Jah, Juss Haasma ei näe välja nagu Graps, kuid mitmetest maneeridest ja isegi trummide taga võib temas leida neid paralleele küll ja küll. Tegemist on ju "viirastusega", mis ei pretendeeri täielikule tõele... Sellepärast selline ülevaatlik ja vajalikes kohtades siiski sügavamalt dramatiseeritud hetked on täiesti piisavaks ühe mehe (auteur Robert Annus) nägemuseks sellest legendist. Piisavalt hulle karaktereid, kelle vinti on just sobivalt üle keeratud, et tuua selle õnnetu hinge ja -lõpuga mehe loosse siiski "sini-hele-rohelist" valgust. Ja muusikat ning karmi ja karget rokenrolli peaks küll olema kõigi jaoks piisavalt (võibolla mõne jaoks natuke liigagi, aga see on ju ikkagi rokimehe-lugu eks!). Jah, ega kõik see muusika ju pole ka teabmis kuld. Vähemalt minu jaoks pole. Kuid live-s ja silme ees rokkides, mõjus nii mõnigi keskpärasem lugu väga ehtsa atmosfääri-tekitajana.

Hinnang: 4+ (Käesoleva aasta siiani üks suurimaid kui mitte kõige suurem teatriELAMUS. Sobib mingis mõttes Tartu Uue Teatri Ivar Põllu näitemängudega kokku. Usun, et neile, kellele meeldisid Ird, K. ja Sisaliku tee, neile meeldib ka Raudmees. Episoodiline näitemäng, mis on kokku seotud Gunnar Grapsi muusika live-esitustega. Läbi etenduse kulgeb mõnusalt käsikäes huumor ja traagika, justnagu kõikide eludes. Siin muidugi teatraalselt rõhutatult ning lühikesse aega konsentreeritult. Kuid "live fast, die young", justnagu rock'n'rolliks läbi aegade kombeks, sedasi läks ju ka Gunnar Grapsiga. Värviline elu, värvilisi tegelasi täis. Kahtlemata mees "elas" täie hooga. Sai näha, maitsta ja kogeda rohkem selle keskmisest lühema ajaga kui mõni suudaks kaks korda pikemaga. Lavastusel on ka minu meelest üks väga tabav reklaamlause, mis hästi toob välja ühe olulisema sisulise ning elulise "syntax error"-i: Väikse poisi unistus kuulsaks saada - suure mehe suutmatus kuulsaks jääda... Lõppkokkuvõttes on ikkagi temast kuidagi kahju. Ja seda tunnet tahtsid ka ilmselgelt tegijat tekitada. Õnnestus.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Raudmees. Odysseuse eksirännakud

Muusikaline viirastus Gunnar Grapsi elu ja loomingu põhjal.
Mängus on tüdrukud, tsiklid, trummid, kitarrid, alkohol, indiaanlased, tundmatud ja tuntud lendavad objektid, enesemüümine ja endaksjäämine. Mängus on terve elu. Mängus on väikse poisi unistus kuulsaks saada. Mängus on suure mehe suutmatus kuulsaks jääda.

Mängivad
JUSS HAASMA
KATRIN PÄRN
MARIA SOOMETS (Vanemuine)
MALLE PÄRN
EVALD AAVIK
JANEK JOOST

Ansambel
KARL LAANEKASK (kitarr)
ERKI SEPP (kitarr)
FELIKS KÜTT (basskitarr)
MADIS KARI (klahvpillid, saksofon)
JAANUS SALM (trummid)

Episoodides
ANNIKA OONA, SEMELE KARI, KARL JAKOB MARKEN, ROBERT HUSSAR, MARTIN TIKK ja TORMI TOROP (kõik Teatritehasest),
TRIINU LUKAS ja ANU SILDNIK (Tartu Üliõpilasteatrist)

Muusika GUNNAR GRAPS
Idee autor ja lavastaja ROBERT ANNUS (Vanemuine)
Libretist IVAR PÕLLU
Muusikajuht FELIKS KÜTT (Endla)
Kunstnik KAIE KAL
Valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI

etendus on 2 vaatuses ja kestab umbes 3 tundi

esietendus 27. november 2011 Lai 37 võimlas

Sildid: ,

neljapäev, märts 22, 2012

Eesti Teatriliidu teatriaasta auhindade nominendid 2011. aasta loomingu eest - ennustused ja kommentaarid

Auhinnad antakse üle rahvusvahelisel teatripäeval 27. märtsil Eesti Nuku- ja Noorsooteatris.

AASTA LAVASTUS
(Annab välja Teatriliidu juhatus)


1. "Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater. Idee ja lavastus Peeter Jalakas, dramaturg Tarmo Jüristo, tehnilised lahendused Enar Tarmo, muusika Erkki Hõbe, videokunstnik Emer Värk, kunstnik Liisi Eelmaa, valgus Oliver Kulpsoo, helikujundus Renzo van Steenbergen.


2. "Haldjakuninganna". Vanemuine. Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp, lavastaja, koreograaf, lavakujundus ja video Saša Pepeljajev (Venemaa), kostüümikunstnik Liisi Eelmaa.


3. "Parsifal". Rahvusooper Estonia. Muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer, dirigent Risto Joost, lavastaja Nicola Raab (Saksamaa), kaaslavastaja ja lavavõitluskoreograaf Ran Arthur Braun (Iisrael), kunstnik Robert Innes Hopkins (UK), valguskunstnik David Cunningham (Šotimaa).


4. "Three Kingdoms". Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival). Autor Simon Stephens (UK), lavastaja Sebastian Nübling (Saksamaa), kunstnik Ene-Liis Semper, muusikaline kujundaja Lars Wittershagen (Saksamaa), valguskunstnik Stephan Mariani (Saksamaa).

Kommentaar: Wow, 2 neljast on muusikalavastused, 1 on rahvusvaheline koostööprojekt, vähemalt 2 neist on Kultuuripealinna projektid ja ükski neljast pole selline traditsioonilises mõttes pikaaegne repertuaariteatri mängukava tükk (mõni võib ehk vaielda Three kingdomsi koha pealt, aga sedagi mängitakse vaid lõiguti ning ikkagi vaid ühe hooaja). Kas see on valem kunstilise taseme kõrgemale saamiseks - lühiaegne kontsentreeritud pingutus? Kahjuks või õnneks ei saa ma siinse valiku üle nuriseda ega seda ka kiita, sest neljast lavastusest õnnestus minul näha vaid ühte ainukest - Gilgameši. Ja see oli küll võimas! Igal tasemel kõrgeklassiline. Eriti torkas silma ja jäi meelde just lavastaja- ning kunstnikutöö fantaasia mitmekülgsuse pärast. Palju häid sõnu on õhku visatud ka Pepeljajevi Haldjakuninganna kohta. Pepejajevi lavastajatrikkiderikkad lavastused on nüüdseks juba legendaarsed ning usutavasti Haldjakuninganna juttude ja fotode põhjal pole erand. Kolmest nägemata tükist tahaks just seda kõige rohkem näha. Parsifal, ehk Rahvusooperi suvelõpus vaid loetud kordadel esitatud 5-tunnine Wagneri mammutooper on samuti palju kõlapinda saanud. Mina nägin 1 suvi varem etendatud Wagnerit ning ju tase oli seekord nii palju kõrgem (seda polnud ka ilmselt raske kõrgemaks ajada), siis see kindlasti veel omakorda tõstis Parsifali väärtust. Suuremas osas välismaiste jõududega etendatud... NO99 ühisprojekt Three kingdoms on samuti palju kõlapinda saanud. Kriitika selle tüki kohta on küll minu meelest suuresti olnud ka negatiivse poole kaldu. Eriti siis kui seda alles hakati mängima. Võibolla läks sissemängimisega aega, kuigi mul on tunne, et selle tüki väärtust peavad kõrgemaks pigem just nimelt teatrikriitikud ning kunstigurmaanid, kes ei suuda enam traditsioonilisest teatrist huvitavaid külgi ning head naudingut üles leida.

Ennustus: Isiklikult hoian Gilgamešile pöialt, sest see oli tõesti vinge elamus. Kunstilises mõttes täistabamus igal tasasndil (sisu mõttes mul on mõned väiksed reservatsioonid, aga tegemist on ju klassikaga, niiet mis seal ikka), ehk just see, mida selles kategoorias autasustataksegi. Lisaks on ju tegemist EESTI TEATRIauhindadega ja see on ikkagi ainsana tõesti Eesti jõududega tehtud ja ainuke, mis on EESTLASE lavastatud.
-------------------------------------------------

Sõnalavastuste auhinnad
Žürii: Ivika Sillar (esinaine), Katri Aaslav-Tepandi, Sven Karja, Monika Larini, Meelis Oidsalu, Ene Paaver, Raivo Trass

AASTA LAVASTAJA

1. Marat Gatsalov – “Tühermaa”. R.A.A.A.M.
2. Peeter Jalakas – “Gilgameš ehk igaviku nupp”. Von Krahli Teater.
3. Elmo Nüganen – “Aeg ja perekond Conway”. Tallinna Linnateater
4. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper – “The Rise and Fall of Estonia”. Teater NO99.
5. Ingomar Vihmar – “Saatuse heidikute kuu”, “Õitseng”. Eesti Draamateater.

Kommentaar: Minu eelmise aasta 10 lemmiklavastaja seast on selle žürii 5 väljavalitu hulgas tervelt 2 - Jalakas ja Nüganen. Minu "selle sajandi" 5 lemmiklavastaja hulgast on samuti 2 esindatud - Nüganen ja Ojasoo. Nüganen peab just parajasti 50-juubelit. Aeg ja perekond Conway on ainukese erandina neist kõigist "ilus" (kurb ka, kuid eelkõige ilus). Tühermaa oli hämar ja kõle, Gilgameš nagu midagi pärast apokalüptilist kaost. The rise and fall of Estonia oli minu jaoks üldsegi film, mitte teater, sest vaatasin seda kinolinalt kaubanduskeskuse kontserdisaalis. Kuid samuti selline pilla-palla, ahmiv, matsutav ja röökiv. Saatuse heidikute kuu alkoholiaurudega ja vaene ning Õitseng on lausa häbiplekk selles nimekirjas. Mis mõttega see žürii seda aasta parimate lavastuste sekka on tõstnud on minu jaoks täielik müstika. Minu meelest oli see lavastusena nõrk ja teostuselt isegi praak. Ehk siis minu jaoks oleks nendest kandidaatidest väärt võitu ainult Nüganen ja Jalakas. Ja ma loodan südamest, et Nüganen võidab, kuigi mõnda žüriinime lugedes tundub, et enne tõuseb päike läänest, kui see seekord juhtub. Samas ma loodan, et kui see juhtub, et see ei juhtu siis sellepärast, et mehel juubel on. See tõesti oli parim lavastajatöö minu meelest eelmisel aastal. Nii mitmed valikud ja kunstiline üleüldine tase oleks midanud olema nomineeritud parima lavastusena. Ja kui Nüganen ei võida, siis oleks võitu väärt ka Jalakas. Just nimelt see, kuidas ta nende lõpmatute üllatustega suutis selle suure, võimsa kultuurikatlasaali täita ja justkui elava organismina hingama. Kui tegelikult ka võtta lihtsalt lavastajatööd eraldi sellest tervikust, siis võtab ikka õhku ahmima küll! Gatsalov tegi midagi erilist. Ka Tühermaa särab ideederohkuse ning julgete valikutega. Tasandid, nagu hämaras valguses toimuv tegevus, viimseni läbi komponeeritud sürr sisu, mis paneb just läbi lastuse mõtlema ja mõtteid edasi arendama. Kuigi mitte nii vinge kui kaks eelmainitut, siis kahtlemata hea töö. Ojasoo live-film oli ka "lavastatud" hästi. Sisu jättis minu jaoks kohati soovida, aga see on minu isiklik kiiks ja pole ju seotud "lavastajatööga" sõna otses mõttes. Mingid tuttavad nõksud ka varasematest kumasid läbi (katuse-monoloog -> trepi-monoloog), kuid põhimõtteliselt ma ei pidanud seda TEATRIlavastuseks. Saatuse heidikute kuu ja Õitsengu lavastanud Vihmari nomineerimise kriteeriume oleks huvitav kuulda. Kui tema "lavastused" kõrvutada teiste siinsete lavastajaTÖÖDEGA, siis jääb mulje, et see ei kannata nende kõrval üldse kriitikat. Kas tema tööd on lihtsalt tahetud tunnustada nagu üldisemas plaanis, aga tema võidu korral peaks see žürii küll need lavastused üle vaatama ja võrdlema mõttega. Midagi erilist ei suuda ma kummastki meenutada ja seda eriti just lavastajatöö seisukohalt. Saatuse heidikute kuu oli küll muidu päris vaadatav, aga Õitseng oli ka sisulises mõttes nõrk. Võibolla see vaadtes lihtsalt hajutas mu tähelepanu lavastajatöö seisukohalt. Igatahes tõeliselt üllatav on Vihmari nime siin valikus näha.

Ennustus: Olen näinud kõiki viit lavastust, aga miks mul küll on selline tunne, et žürii annab selle auhinna kellele tahes, aga mitte Nüganenile, kellele see tegelikult kuuluks. Igatahes ma loodan ja ennustan, et austades ka Teatriliidu juhatust, kes nomineeris Gilgameši kui parima lavastuse, siis lavastaja-auhinna saab sellelt žüriilt Peeter Jalakas. Olen žürii töös tõeliselt pettunud, kui selle peaks saama Vihmar. Teades mõne liikme armastust "The ride and fall of Estonia" vastu, siis ei imestaks, kui Ojasoo/Semper tandemit pärjataks, aga tegelikult ma usun, et kõige kõvemat konkurentsi pakub Jalakasele hoopis Gatsalov.

AASTA KUNSTNIK

1. Liisi Eelmaa – “Gilgameš ehk igaviku nupp” ja “Madame Bovary”. Von Krahli Teater.
2. Iir Hermeliin – “Amy seisukoht” Tallinna Linnateatris ja “Peko” Vanemuises.
3. Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür- “Noor Eesti”. Rakvere Teater.
4. Ene-Liis Semper – “The Rise and Fall of Estonia” (Teater NO99) ja “Three Kingdoms” (Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival))
5. Ervin Õunapuu –“Võlanõudjad”. Eesti Draamateater.

Kommentaar: Vat see on alles pähkel. Kuigi kahe neljast "Aasta parima lavastuse" nominendi juures on kunstnikutööd teinud Liisi Eelmaa, see peaks mingis mõttes andma talle tugevama lähtekoha. Kuid teatrikunstnikud on viimastel aastatel ja eriti just sellel viimasel aastal nii vinget tööd teinud ja tase on nii kõrgele aetud, et ei oskagi ette kujutada, kuhu siit veel edasi?! Teatri mõttes võiks vabalt selle aasta tituleerida teatrikunstnike aastaks. Puudu on ju nimistust veel Aeg ja perekond Conway "ilu" loojad Freibergs/Pasternaka, Nukuteatri Libahundi kostüümide autor Grete Laus (kuigi seda ilmselt ei saanudki hinnata "sõnalavastuste" žürii ning muusikalavastuste kunstnikutöid on ju veel hulgaliselt kõrgetasemelisi, Riina Degtjarenko Jaan Umbi loo (NB! nii suure lava) mere- ja ranna-miljöö, Maarja Meeru Amadeusi "lihtsuses peitub jõud" andekas ja atmosfääri- ja ajastutunnetuslik lähenemine ja miks ka mitte Kathrin Hegedüschi The Black rideri vallatud kostüümid ning kogu kunstiline lähenemine. Eelmaa tööd on ikka viimaste aastate ühed mõjusaimad. Üldse on hetkel töötavate eesti teatri naiskunsnike nimistu VAPUSTAV, mõelga kasvõi selle nimistu töödele: Eelmaa, Semper, Hermeliin, "Stitch", Aus, Raud, Pählapuu, Unt, Tool, Degtjarenko, Jänes jne jne jne... No ok, mõned mehed on ikka ka - Õunapuu, Vaus, Vahtre ja Laagriküll näiteks :) Lisaks need külalised, mille üle meil ka praktiliselt alati hea meel on. Aga mis ma tahtsin öelda, siis kunstnike taseme üle me küll kurta ei saa. Nemad tükki ikka naljalt ära ei riku. Ja teatritel ka peaks valikut olema, keda kaasata...

Ennustus: Siin äratoodud nominentidest 4 on ju kaljukindlad, ma mõtlen Eelmaa, Semper, Hermeliin ja Õunapuu. No kes veel, eks?! Ja koh eriliselt hea meel on mul selle üle, et 3 noort meest pääsesid ka nimistusse! Sest see, mis nad Rakvere Teatri suvelavastusse sisendina andsid, oli silmapaistev osa tervikust. Alates kogu lavaümbruse konstrueerimisest ühtseks tervikuks koos lavakujundusega - see on ju juba nagu Londoni West End! kuid üldse see puine ilus ja eestlaslik puudutus vastava teema toetuseks. Igati uhke ja mõttekas. Hermeliini on vaatet kiidetud Amy seisukoha pärast rohkemgi, aga ma ei saa üle ega ümber selles Peko puuriitade kujundusest. Ideaalne! Kuigi see surmastseeni värk ja mõned muud lahendid olid tiba kitš ja ilmselt röövib ka seekord temalt selle auhinna, oli ikkagi kõiges tema töös nii palju head, et minagi oleks tema nomineerinud. Ja mis aasta see oleks kui Semperit nimistus poleks? :))) Seekord ma küll temale auhinda ei annaks, see oleks liialdus minu meelest, sest ta on olnud nii palju parem varem, aga samas ma pole ka käinud seda Three Kingdoms-it. Ehk kui selle eest peamiselt, siis ma ei oska kaasa rääkida. Õunapuu annab oma lahendustega nii palju dimensiooni juurde Veneetsia kaupmehele ja atmosfääri koos tervet lava tagaseina katvate arhitektuuritausta-filmidega, et kahtlemata on see väärt sellist tähelepanu. Kuid kui ma mõtlen kõikidele nendele kunstnikutöödele, siis minu jaoks Liisi Eelmaa töö 2011.aastal oli fenomenaalne. Julge, uhke, võimas, fantaasiarikas, lavastustervikut toetav, värviline, mitmekülgne ja amüsantne :)

AASTA MEESPEAOSATÄITJA

1. Lauri Lagle – Jaan Umb lavastuses “Jaan Umbi lugu”. Eesti Draamateater.
2. Ain Lutsepp – Mark Rothko lavastuses “Punane”. Eesti Draamateater.
3. Aivar Tommingas – Major Steve Arnold lavastuses “Kontsert diktaatorile”. Vanemuine.
4. Juhan Ulfsak ja Erki Laur – Gilgameš ja Enkidu lavastuses “Gilgameš ehk igaviku nupp”. Von Krahli Teater.
5. Ivo Uukkivi – Jaan Mõtus lavastuses “Pulmad”, Ichiro lavastuses “Õitseng”, Toomas lavastuses “Kuni inglid sekkuvad”. Eesti Draamateater.

Kommentaar: Siinkohal tekkis mul tõsine kahtlus žüriitöö adekvaatsuses. Aasta parim meespeaosa on jäetud täiesti nomineerimata - Indrek Sammul Salierina Ugala Amadeusis. Ma pole küll näinud Tommingase rolli, kuid ülejäänud nominatsioonidest võiks konkureerida Sammuli ennastunustava ja ühe "aastakümne rolliga" vaid Lutsepa Rothko. Tundub, nagu tegemist oleks mingi apsuga. Kas nad unustasid Amadeusi või ei kvlifitseerinud see millegipärast tänavu või ei näinud žürii-liikmed seda lavastust? Täiesti hämmingut-tekitav. Lagle Jaan Umb oli raske roll ja ta teeb ühe väga korraliku karakteri koos murdekeele ning muidu raskete ülesannete ideaalse täitmisega. Sest mida see tapmisstseen oli kui üks elektrit-täis näitlejamäng ja suurel laval täita kogu saal iseenda tegevusega, see on eriline. Lutsepp on mäletamist mööda Eesti meesnäitlejast võitnud kõige rohkem kordi seda auhinda. Ja Mark Rothko roll on täistabamus - näitlemise meistriklass. Tema mängu on siiras mõnu vaadata. Kohe kui ta lavale tuli ja lihtsalt vaatas nagu mingit kunstitööd, sain ma aru, et sellest tuleb hea tükk. See lavastus on väike ja intiimne, Lutsepp koos Uusbergiga veavad seda vankrit küll koos, aga kogu asja muudab meistriteoseks just nimelt Lutsepa mäng. Ulfsak ja Laur rändavad Gilgamešis ja on kogu selle lavastuse sees justkui nupud. Palju ka füüsilist mängu ning üldse teistmoodi mängu kui ülejäänud nomineeritud. Mõnevõrra isegi üllatav, et nemad siin nimekirjas on ja veel koos. Õigemini koos neil ongi piisavalt powerit. Uukkivi vinge vorm jätkub. Viimasel ajal mistahes ta teeb on suurepärane või vähemalt hea. "Pulmad"-e joodikut teeb ta hoopis teisiti kui mõned aastad tagasi, mil ta millegipärast pidevalt joodikuid mängiski. Temas on sügavust ja isegi sellises jamas nagu "Kuni inglid sekkuvad" oli tema üks paremaid komponente. "Õitseng"-ut ei suutnud ka Uukivi päästa, kuigi temale seal midagi etteheita pole. Minu jaoks oli nominenti seast puudu ka Võigemast "Koletis kuu peal" ning Suuman-i kaksikroll, mis on tõesti 2 väga tugevat erilist ja erinevat rolli Rakvere Teatri lavastuses "Eksperiment õhupumbaga".

Ennustus: Nad võivad muidugi tahta Uukkivi heale vormile anda au, sest ka eelmisel paaril aastal on temalt nii mõndagi, mida esile tõsta. Kuid ma siiski loodan, et nad ei saa mööda vaadata Ain Lutsepp-a uskumatu jõu ja erinevate tundeaktsentidega mängitud rolli ning just tema viib nomineeritute seast auhinna koju. Seda nimistut vaadates ja rolle kõrvutades oleks see vaatet ainuvõimalik. Kuigi kaks meest on ikkagi kaks meest... Samas kui auhinna võtab Erki Laur-i "kõrvalosa" ja aastate pärast vaadatakse, kes veel oli nomineeritud ja nähakse Lutsepp-a Rothkot kaotamas, siis mis mulje see lugejale jätaks. Nojah, palju neid selliseid teatrifanaatikuid ikka on, kes neid rolle kõiki näinud on ja "mäletavad". Igatahes minu jaoks jäävad sellest aastast 2 meesrolli küll peajagu üle teiste meelde - Lutsepp "Punases" ja Sammul "Amedeus"-is.


AASTA NAISPEAOSATÄITJA

1. Mari Abel – Emma Bovary lavastuses “Madame Bovary”. Von Krahli Teater.
2. Kersti Heinloo – Josie Hogan lavastuses “Saatuse heidikute kuu”. Eesti Draamateater.
3. Hele Kõrve – Seta Tomasian lavastuses “Koletis kuu peal”. Tallinna Linnateater.
4.Anu Lamp – Esme Allen lavastuses “Amy seisukoht”. Tallinna Linnateater.
5. Katariina Unt – Nisa lavastuses “Nisa”. VAT Teater.

Kommentaar: Mari Abel on saanud väga palju kiita Madame Bovaru eest. Mina selles midagi erilist ei leidnud. Mitte, et see halb roll oleks olnud, palju parem kui seda ümbritsenud tükk ise. Heinloo oli küll särav ja energiline ja igati äge "Josie" O'Neill-i kirjutatud maailmaklassikas, kuid samuti roll teiste seas ning Heinlool on olnud ka paremaid, seega ei kuidagi märgilise tähendusega. Samuti oli Hele Kõrve väga hea Koletis kuu peal - kurb tükk ja Kõrve mäng selles on väga armas ja hingeminev. Tema rollid paraku on veel võrdlusneeduses "Kariniga" ja tegelikult minule isiklikult väga meeldis, et žürii suutis sellest üle olla ning väärt rolli nomineerida. Anu Lamp näitlejanna, kes mängib näitlejannat ja ühtlasi Amy ema on tõesti aasta suurroll. Ja seda mitte lihtalt naisnäitlejate kategoorias, vaid ma paneks tema rolli koos Lutsepa Rothko ja Sammuli Salieriga ajalooraamatutesse kirja kui selle aasta 3 vingeimat rolli Eesti teatrites. Katariina Unt monotükis suudab mängida teise kultuuri naist nii ehedalt. Kohati vaimukalt, kohati jahmatavalt, aga kogu aeg kaasakiskuvalt. Lisaks geniaalselt lihtsate kuid eriliste trikkidega (näiteks meenub ikka tema "antiloop" :))

Ennustus: See auhind on kahe naise jagada - Anu Lamp ja Katariina Unt. Mina kaldun Anu poole. See roll oli ka minu jaoks aasta naispeaosa. Ja oleks väga rahuldustpakkuv kui vähemalt üks auhind läheks tõesti sellele, kes oligi aasta parim! Riigi kultuuripreemia juba anti talleselle rolli eest. See fakt iseenesest võib žüriid muidugi kõigutada. Ja sellisel juhul oleks auhinna vääriline vaid Katariina. Kuigi mul on tunne, et žürii peab kolmandaks variandiks ka Mari Abelit.

AASTA MEESKÕRVAOSATÄITJA

1. Alo Kõrve – Alan Conway lavastuses “Aeg ja perekond Conway”. Tallinna Linnateater.
2. Risto Kübar – Trikster lavastuses “Three Kingdoms”. Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival).
3. Jaan Rekkor – Phil Hogan lavastuses “Saatuse heidikute kuu”. Eesti Draamateater.
4. Aarne Soro – erinevad rollid lavastuses “Mee hind”, Klaasimeister lavastuses “Läbi klaasi”. Ugala Teater.
5. Sergo Vares – rollid lavastuses “Rise and Fall of Estonia”. Teater NO99.

Kommentaar: Risto Kübara roll on ainsana nimistust mul nägemata. Kuid mul on nii hea meel, et Alo Kõrve ja Aarne Soro on nomineeritud. Alo Kõrve rahulik ja mingis mõttes isegi tagasihoidlik roll on tegelikult kohal tüki vaatet kõige olulisemas stseenis ja paljuski on see just tema ülesehitada. Ajastu-tükkidega on näitlejameisterlikkuse üheks näitajaks see, kui usutavalt sa tõesti oma näitleja suudada vananema panna. Lisaks see karakater, millele justkui ei keskenduta, kuid Alo loob täiesti selle karakteri võibolla kogu tugeva naisansambliga võrseks meeskarakteriks. Tegelikult meeldis mulle ka Mart Toome "paha" tegelene samuti, kuigi oleme ausad - see tükk on naisnäitlejate tulevärk! Aarne Soro mesinik ja mesilane ja üldse kogu panus Ugala ja Eesti teatripilti on juba ammu väärt tähelepanu! Kuigi mina oleks ta nomineerinud pigem peaosalisena, sest ta on laval peaaegu igas Aardami Mee hinna lookeses. Nad olid seal kõik "peaosas" :) See algus, kui ta mesinkuna lavale tuleb ja suudab ise säilitada tõsist nägu... Ma saan ju aru küll, et tavaliselt näitlejad juba pika harjutusperioodiga tüütuseni mõtlevad esitatavaid nalju läbi ning seeläbi kaob ka spontaanne naerukõdi. Kuid selles tükis on ta praktiliselt interaktiivne ning see on juba hoopis teine mängumaa :))) "Läbi klaasi" oli ta küll nö. kõrvalosas ja üpris mõjuv ka, kuid pigem on see nominatsioon tulnud ikka tänu "Mee hinnale". Rekkor Saatuse heidikute kuus oli väga kõva sõna. Tema joodik on mõnusa jõu ja särtsuga mängitud. Kuigi mitte aasta parim, ega ka Rekkori enda parim, on see igati hea töö. Sergo Vares oma monoogiga rändab Andres Mähari jälgedes. Teeb hea rolli, kuid kas nominatsiooni väärt... ma ise oleks nomineerinud Tõnn Lambi Kihvadest, Tanel Ingi Postmodernsetest leibkondadest või juba mainitud Mart Toome.

Ennustus: Väga raske on seda läbi žürii silmade näha. Ma usun, et žüriil tekib siin peamisel dispuut, kumba NO-teatri näitlejat autasustada. Ma usun, et üks kahest, kas Sergo Vares või Risto Kübar viib auhinna koju. Kaldun arvama, et Kübar. Mis muidugi ei võta minult õigust hoida pöidlaid Aarne Sorole ja Alo Kõrvele. Ma ise ilmselt sellest nimistust pärjaks Soro.

AASTA NAISKÕRVALOSATÄITJA

1. Marika Barabanštšikova – Emmi Straube lavastuses “Kontsert diktaatorile”. Vanemuine.
2. Ülle Kaljuste – Madle, Jaan Umbi ema lavastuses “Jaan Umbi lugu”. Eesti Draamateater.
3. Mirtel Pohla – rollid lavastustes „Rise and Fall of Estonia“ (Teater NO99) ja „Three Kingdoms“ (Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival)).
4. Elina Reinold – Tanja lavastuses “Tühermaa”. R.A.A.A.M.
5. Marika Vaarik – rollid lavastuses “Rise and Fall of Estonia”. Teater NO99.


Kommentaar: Mul ei ole õnnestunud näha Marika Barabanštšikovat Kontsert diktaatorile tükis ega ka Mirtel Pohlat Three kingdoms-is. Ülle Kaljuste väike piprane roll kogu meeskarja keskel on äge naisterahvas, kes on mere ääres kasvanud ja mere karmust näinud ning kogenud. Seda kõike kanaliseerib ta vaatajatele ning minu jaoks oli see ka üks aasta naiskõrvalosatäitmisi. Mirtel Pohla ja Marika Vaarik live-filmis Rise and fall of Estonia on samuti oma ülesannete kõrgusel. Huvitav, et kolmas naine on kõrvale jäetud, kuigi ma ei ütleks, et õigustatult. Võibolla oleks võinud neid kolmekesi koos sealt nomineerida, nagu Gilgameši rändureid... Mõlemad naised väärivad auhindu ka varasemate rollide eest ning kui ma õigesti mäletan, siis Mirtel alles hiljuti võitiski. Elina Reinoldi ema roll Tühermaal on marginaalne ning mitte otseselt wow-efekti esilekutsuv. Ta tõesti on toetav roll, mitte iseenesest tähelepanuväärne. Ma usun, et žürii proovib siin tasa teha eelmisel aastal häbiväärselt unustatud Antigone- roll, mille eest Elina sai pärjatud küll välismaalaste poolt, kuid "omad" ei taibanud seda KUI hea ta tegelikult oli. Minu jaoks oli tema näitlemine Antigone ainus tõeline väärtus. Kui minul oleks olnud sõnaõigust, oleksin hea meelega näinud nomineeritute seas Aeg ja perekond Conway naisi, kuigi õnneks tõstetakse neid esile ühes teises kategoorias. Carita Vaikjärv, kes on kurbade naishingede kehastamises lausa meister, on järjekordselt jäetud tähelepanuta. Kuigi tema roll Pormodernsetes leibkondades oleks olnud seda väärt. Samuti Peko naised, eesotsas tema ema mänginud Merle Jäägeriga. Luule Komissarov Kollases nooles ning võibolla eelkõige Mari Pokinen Hedda Gableris. Kuid mul on tunne, et otse teatrikooli lõpetanuid ei julge tähtsad žüriiliikmed nii kõrgele aupaistele lasta. Noored lähevad veel uhkeks ära... sama lugu oli eelmiste lõpetajatega, ehk Sandra Uusbergiga Põrgupõhja uues vanapaganas...

Ennustus: Kui meeskõrvalosa auhinnavõitjas ma siiski olen üsna kindel, siis naiskõrvaosa võitjat ma absoluutselt ei oska ennustada. Kui minu tahtmine saaks, siis võidaks Ülle Kaljuste, kuid ma ei usu, et auväärt žürii talle just selle rolli eest auhinda annab. Pigem kaldun The rise and fall of Estonia naiste poole. Kuigi sama hästi võib Elina Reinold saada kahe rolli, ehk Antigone-ga kahasse selle auhinna... Ja Marika Barabanštšikova rolli ma polegi ju näinud... ehk viib ka Vanemuine mõne võidu koju... Siiski mul on tunne, et Elina Reinold võiks selle žürii arvates olla parim. Minu pöidlad on sellegipoolest Ülle jaoks peos.


ZÜRII ERIAUHIND

1. “Aeg ja perekond Conway” lavastuse naisnäitlejate esileküündiv ansamblitunnetus (Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Elisabet Tamm, Külli Teetamm ja Sandra Uusberg). Tallinna Linnateater.

2. Põhuteater. Enneolematu idee, uue teatripaiga-teatriruumi avastamine, loomine ja kodustamine. Mõõtkavad rahvusvahelised. Kultuuripealinna sümbolasutus. Teater NO99.

3. Märt Meos. R.A.A.A.M. Ühemehe teater. Teatrimänedžerluse ja vastupidavuse etalon.

4. Aleksandr Pepeljajev. Tõstes esile aastatepikkuseid viljakaid katseid isikupärase kineetilise teatri printsiipide toomisel Eesti teatrisse ning tulemuslikku tööd Eesti draamanäitlejatega, mille hulgast žürii märgib ära 2011. aasta tööd: "Gizzelle" (Tallinna Linnateater, EMTA lavakunstikool) ning "Haldjakuninganna" (Vanemuine).

5. Sugrierror.com. Anne Türnpu, Eva Klemets, Mart Koldits. Hõimurahvaste pärimuskultuuri hoidmise ja väärtustamise missiooni eest.

Kommentaar: Aeg ja perekond Conway naispere on minu jaoks üks tükike Eesti teatri tippu. Mul on nii hea meel, et neid esile tõstetakse. See ilu, millega nad mängivad ja see ilu, mida üldse Linnateater selle tükiga annab on hinge toitev ning minu jaoks vääriks see lavastus ning selle erinevad komponendid võimalikult palju tähelepanu. Tegemist on minu meelest meistriteosega. Kuid tõesti nii kõrgeklassiline naisnäitlejate trupp - see on nagu peaaegu liiga palju magusat... peaaegu :) Põhuteatrisse jõudsin ma Hirvekütti vaatama. Hea lavastus, hea elamus. Kuigi külm ilm ja sellest tingitus kannatused oleks võinud vabalt selle pihuks ja põrmuks teha. Põhuteater on ju "põhust". Nappides riietetes näitlejad olid sangarid, eriti naised, kes ei saanud väga palju soojagi endale teha. Kuid kahtlemata oli see üks Kultuuripealinna sümboleid ning rahvusvaheline mõõde - see on mõnda eriauhinda nii ehk naa väärt. RAAAM-i lavastused on mulle vägagi korda läinud, kuigi viimasel ajal ei saa ma aru, miks see tase üha kukub minu jaoks. Kui enne oli Viinistu kunstnike-tükkide valguses kindel sinna suunda suvel sammud seada, siis nüüd olen muutunud ettevaatlikuks. Lisaks see kuidas tavapublikut koheldakse, vähemalt sellel korral kui mina käisin Tühermaad vaatamas, siis ma isegi mingis mõttes solvusin kogu korralduse peale. Aga noh, mis meist pisikestest vaatajatest... Ah, ega asi nii hull ka pole. Peaasi ju, et teatrit tehakse ja võimalikut mitmekülgset ning on võimalus näha ka vabakutselisi andekaid näitlejaid, mida ka tavaliselt RAAAAM on väga hästi ära kasutanud. Nüüd kus lavastuste arv on kasvanud, siis loomulikult muutub ka tase ebaühtlasemaks, see on täiesti mõistetav. Enam ei ole kogu tähelepanu vaid ühel suvetükil. Eks häidki tükke võib seeläbi rohkem tulla. Täitsa kahju kohe, et suvel jäi Kordemetsa lavastus nägemata. Kuid õnneks kriitika oli hea ning järgmisel suvel vast jätkatakse... Pepejajevi tööd oleks samuti pidanud juba Margarita ja meistriga ühenduses esile tõstma. Tema ideede rohkus ning üllatavad fantaasiarikkad lavastajatrikud on publiku täiesti ärahellitanud. Tema pikaajalist tööd Lavakaga on täiesti õigustatult esiletõstetud, kuigi Gizzelle polnudki tulemusena minule meeltmööda, siis lavastajatöö taset ei saa eirata. Sugrierror on ainuke nominentidest, mis minul jäi kahjuks kogemata.

Ennustus: Märt Meosi on viimase aasta jooksul korduvalt esiletõstetud. Ta on ju vinge tööga hakkama saanud tõesti, et seda RAAAM-i ajab ja hoiab. Pepeljajev peaks varem või hiljem ühe auhinna meilt saama. Ja kuigi ma väga-väga ise loodan, et võitjaks osutub Aeg ja perekond Conway naiskond, siis ennustan ma hoopis Põhuteatri võidukäiku. Võibolla siiski Meos..... ei ilmselt ikka rahvusvahelise ja mastaapsuse ning tegelikult ka laiemalt kui ainult Eesti teatrimaailmaga seonduvalt pärjatakse Põhuteater.
--------------------------------------------------

AASTA MUUSIKALAVASTUS
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Tiina Mattisen, Kristel Pappel, Raili Sule

1. Aile Asszonyi – nimirollide särava ja mitmeplaanilise tõlgitsuse eest lavastustes „Manon Lescaut“(Rahvusooper Estonia) ja "Maria Stuarda" (Teater Vanemuine).

2. Rauno Elp – Amfortase ja Lescaut’ kunstiküpsete osatäitmiste eest lavastustes "Parsifal" ja "Manon Lescaut". Rahvusooper Estonia.

3. Mihkel Kütson – tulemusrikka töö eest Vanemuise teatri orkestri mängutaseme arendamisel ja "Maria Stuarda" muusikalisel ettevalmistamisel.

4. Karmen Puis – Elisabetta I ja Hanna Glawari rollide väljapaistva ja kunstiliselt veenva esituse eest lavastustes "Maria Stuarda" ja "Lõbus lesk" (Teater Vanemuine).

5. Arvo Volmer ja Rahvusooper Estonia orkester – mastaapse ja kõrgetasemelise esituse eest R. Wagneri lavamüsteeriumis "Parsifal".

Kommentaar puudub, sest ainukestki mainitud lavastust ei õnnestunud näha. Aile on ehk kõige rohkem tähelepanu pälvinud viimasel ajal, kuid kuidas kaaluda ühte naislauljat ja tervet Rahvusooperi orkestri tööd... Kaalukausid ei ole võrdsed. Parsifal oli ka ilmselt "aasta ooperisündmus". Karmen Puis-i nominatsiooni üle on samuti hea meel ja Elp on tõesti vingete töödega ilmselgelt hakkama saanud, sest kõik räägivad Parsifalist ja Manon Lescautist. Ennustaks siiski, et Volmer ja orkester võtavad võidu... Näitlejad/lauljad saavad niigi alati palju rohkem tähelepanu.
--------------------------------------------------


AASTA BALLETILAVASTUS
Žürii: Enn Suve (esimees), Juta Lehiste, Elena Poznjak-Kõlar, Tiiu Randviir

1. Anatoli Arhangelski – suurepärase karakteritunnetusega loodud rollide eest ballettides “Rosalinde” ja “Manon”. Rahvusooper Estonia.

2. Ilja Mironov ja Nashua Mironova - suurepärane duett balletilavastustes “Casanova”, “Pähklipureja”. Vanemuine.

3. Eve Mutso – eredalt loodud nimiosa eest balletis “Manon”. Rahvusooper Estonia.

4. Alena Shkatula – isikupäraste ja hingestatud osatäitmiste eest ballettides “Manon” ja “Rosalinde”. Rahvusooper Estonia.

5. Sergei Upkin – kõrgel tasemel osatäitmised ballettides “Othello” ja “Manon” (Rahvusooper Estonia) ja “Kuritöö ja karistus” (MTÜ Päikesevanker).

Jälle olen sunnitud jätma kommenteerimata, sest lihtsalt ei näinud ainsatki nominatsiooni. Pähklipurejale oli küll pilet, kuid olude sunnil käis seda hoopis mu naine koos lapsega vaatamas. Kõik muidugi kahisesid Manon-ist, seega võitjat ennustaks sellega seonduvalt. Ainult, et viiest nominendist neli ongi sellega seotud! Isiklikult minule Arhangelski varasemad rollid ei ole meeldinud, seega kuigi ta oli reklaamikampaaniaga seonduvalt kõikidel linna postritel pool aastat, siis tema ma jätaksin kõrvale. Upkin kandideerib absoluutselt igal aastal ja teda jõuab alati premeerida. Mina paneksin oma panuse Šoti Ballet-i esitantsija Eve Mutso-Oja Manon-i nimiosalise rollile.
-------------------------------------------------

AASTA TANTSULAVASTUS
Žürii: Mall Noormets (esinaine), Kristiina Garancis, Heili Lindepuu, Raido Mägi, Anu Ruusmaa

1. Fine 5 "Enne kui minna, ma ütlen". Südamlik, intiimne nakatava esituskultuuriga kaasahaarava mängulisusega lavalugu.

2. Henri Hütt & Mihkel Ilus "Kapriisid". Kahe noore mehe visuaalse dominandiga mõtisklus pungi ja kirurgilise kliinilisuse esteetikas. Kanuti Gildi SAAL.

3. Krista Köster & Kristina Paškevičius "Camouflage". Meeskonnatöös väärtustatud urbanistlik kehamugav tantsusläng. Kanuti Gildi SAAL.

4. Mai Murdmaa "Kuritöö ja karistus". Murdmaalike juba tuntud ja ka üllatuslike semiootiliste väljendusvahendite kogum rõhuga Sergei Upkini orgaanilisel, tehniliselt virtuoossel peaosal. MTÜ Päikesevanker.

5. Oksana Tralla "Väike prints". Läbikomponeeritud tervik, mis mõõdab elu filosoofilisi baasküsimusi elava heli, tundliku anima ja jõulise koreograafia koosloomes. Rahvusooper Estonia.

Iga aasta kui auhindu jagatakse mõtlen ma, et nüüdsest hakkan rohkem jälgima Eesti tantsumaastikku ja millegipärast ei tule sellest kunagi midagi välja. Fine5, Mai Murdmaa ja Oksana Tralla (Titova) on minu meelest tihti oma töödega auhindu väärt. Ülejäänud nominendid on minu jaoks võõrad. Mai Murdmaa "Kuritöö ja karistus" on siiski päris palju järelkaja saanud. Ka nende kõrvu, kes muidu tantsulavastusi vaatama eriti tihti ei jõua. Kuigi selle põhjal ei otsusta ma midagi, kuid ennustan siiski...

MUUSIKA-, BALLETI-, JA TANTSULAVASTUSE ERIPREEMIA

1. Teater Vanemuine muusikalavastuste trupp – Henry Purcelli semi-ooperi "Haldjakuninganna" originaalse ja julge tõlgendamise eest. Nauditav lavamaagia, meisterlik kunstide ühtepõimumine.

2. Toomas Siitan – eesti muusikaloo seisukohalt olulise teose (J. V. Mederi ooper "Kindlameelne Argenia") väljatoomise ja muusikalise ettevalmistustöö eest.

3. Märt-Matis Lille ilmaliku müsteeriumi "Elupõletajad ja armastajad" trupp – kontsert-lavastuse fantaasiarikka lahendamise eest.

4. "Helde puu" lavastuse kollektiiv (Marina Kesler, Tauno Aints, Tõnu Kaljuste, Maret Tamme, Ann Mirjam Vaikla) – omanäolise tantsulavastuse eest Nargenfestivalil.

5. Tiit Helimets "AEG". Kui muusika sulab kehadesse, käivitab need ja paneb ka liikuma. Kui noodid heliredelil tantsiks. Rahvusooper Estonia.

Ennustan Vanemuise muusikalavastuste truppi võitu. Kuigi Helde puu -tiim on samuti tähelepanuväärne... no kui täpne olla, siis tähelepanuväärsed on ju kõikide kategooriate kõik nominendid ning samuti need head tööd, mis nominentide sekka ei mahtunud.
-----------------------------------------------

AASTA TEATRITÖÖTAJA
Žürii: Aime Unt (esinaine), Sirli Bergström, Teet Ehala, Pille Jänes, Anu Konze, Roland Leesment, Külli Root

ETENDUST ETTEVALMISTAVAS KATEGOORIAS

1. Rahvusooper Estonia kostüümiosakond – balleti "Manon" ettevalmistamine. Suure hulga väga detailiderohke ning tehniliselt keeruka teostusega kostüümide valmistamine.

2. Aarne Hansalu – dekoratsiooniala juhataja alates 1988. Teatris alates 1981. 2011.a. esietendunud lavastuste, millest on esile tõstetud "Maria Stuarda", "Lõbus lesk", "Peko", "Mary Poppins" ettevalmistamine Vanemuise teatris.

3. Raul Õitspuu – mitmekülgsete oskustega lavameister. Tehniliste lahenduste väljamõtlemise ja teostamise, dekoratsioonide valmistamise eest VAT Teatri lavastustele "Hea, paha ja inetu", "Nisa", "Kihvad", "Help", "The Black Rider" ning koostöös Kuressaare Linnateatriga "Morten lollide laeval".

Kommentaar ja ennustus: Peko dekoratsioonid, ehk peamiselt puuriidad olid uhked ja kogu lavaehitus, mida võib ju dekoratsioonideks pidada. Samuti Hea, paha ja inetu dekoratsioonid. Morteni lavalahendus oli huvitav, kuigi mõni asi on tehtud varem põnevamalt - näiteks ujumine :) Pean silmas Nukuteatri, kui ma ei eksi siis Kuldvõtmekeses :) The black rider, Nisa ning Kihvad sai ju ka nähtud. Mina ennustaks siiski kas "terve" Rahvusooperi kostüümiosakonna või Õitspuu võitu. Kuidas üldse 1 töötaja saab üle kaaluda terve osakonna inimeste töö?

ETENDUST TEENINDAVAS KATEGOORIAS

1. Gennadi Gorjajev – lavatehniline juht, kes suhtub oma töösse loominguliselt ja paindlikult tegemata allahindlust parima tulemuse nimel. Lavastuste "Kollane nool", "Läbi klaasi" ja "Inetu" väga professionaalne lavatehniline teenindamine ja meeskonna juhtimine.

2. NO99 lavatehniline meeskond – lavastuste “Katuselt”, “Three Kingdoms”, “Misery”, ”Appi, tulmukad!” ja Põhuteatri lavastuste teenindamine. Eraldi tõstetakse esile suurprojekti “The Rise and Fall of Estonia”, kus loomingulise ja tehnilise meeskonna koostöös vändati 13 etendust järjest 2,5-tunnine film reaalajas (aluseks valguse, kujundusdetailide, heli-ja videoefektide partituur).

3. Priidu Adlas – valguskunstnik-kujundaja. Loomingulise ja professionaalse töössesuhtumise eest. Esile tõstetakse lavastusi "Koletis kuu peal", "Vaata, ma kukun", "Amy seisukoht", "Gizzelle" (Tallinna Linnateater); "Kaks pead", (Nargenfestival); "Tasandikkude helinad" (Saueaugu Teatritalu) ja "Tuhkatriinumäng" (Eesti Draamateater).

Kommentaar ja ennustus: Nähtud sai nomineeritutest Läbi klaasi, Kollane nool, Katuselt, Misery, Appi tulmukad!, The rise and fall of Estonia, Koletis kuu peal, Vaata ma kukun, Amy seisukoht, Gizzelle ja Tuhkatriinumäng. Kui Priidu Adlast siiani pole pärjatud, siis on selleks küll viimane aeg! Tema valguskunst on tõeline tippklass. Olen mitmeid kordi märganud eraldi just nimelt tema valgustust ja muidugi mitte ainult sellel aastal vaid juba õige pikka aega. Igatahes peaks tema võitma. Siin on ainult üks suur aga. Tema, ehk 1 inimese vastukaaluks on terve NO99 lavatehniline meeskond! Kuidas hinnata kõrgemalt 1 inimese tööd kui terve meeskonna? Arvestades veel Põhuteatri teenindamise lisaefekti... no mul on igatahes Priidust kahju ja loodan, et kui nad teda ei pärja, siis vähemalt nomineerivad kiiresti uuesti.

ADMINISTRATIIV- JA HALDUSTÖÖTAJA KATEGOORIAS

1. Lui Lääts – lavastusala juhataja.1964.aastast alates on ta töötanud lavatöölise, lavamasinistina, pillikandjana, pealavamasinistina, pealavameistrina. Vastutab 1992. aastast alates kõigi teatris valmivate uuslavastuste valmimise ja igal õhtul "Vanemuise" kolmes majas toimuvate etenduste kvaliteedi eest.

2. Meelike Aav – raamatupidaja. Ta on nii välis- kui siseaudiitorilt vaid kiidusõnu pälvinud oma kõrge professionaalsuse, korrektsuse eest. Eesti Draamateatri muutumisel sihtasutuseks ning oma ajaloolise maja kapitaalse mitmeetapilisel renoveerimisel on nende keeruliste sammude majandamine sujunud ladusalt ja märkamatult tänu ka Meelike Aava professionaalsele tööle.

3. Triin Sinissaar – dramaturg. Loomingulise sisu ja administratiivse asjalikkuse valdamise ning lõppematu teatrimaagiasse uskumise eest. 2011.aasta tähtsamad tööd Linnateatris: uue dramaturgia seminari "Lava-saar" ettevalmistamine ja läbiviimine (koostöö Eesti Teatri Agentuuriga); Tallinn2011 ja Eesti Teatri Agentuuri koostöös kultuuripealinna raames toimunud näidendivõistluse "New Baltic Drama" läbiviimise Linnateatri poolne koordinaator; David Hare'i näidendi "Amy seisukoht" tõlge ja osalemine näidendi lavastamisel Linnateatris dramaturgina; raamatu "Elmo Nüganen. Esimene vaatus" ettevalmistamine ja toimetamine.

Ma ei oska teiste kohta sõna võtta. Aga ma südamest loodan, et Triin võidab. Kuigi tal on tegemist justkui elutöö-preemiatele kandideerivate kaasnominentidega. Loen hetkel Nüganeni sooja raamatut ning naudin kogu südamest. Samuti Amy seisukoht oli üks õnnestumine Linnateatrile ja seega lisapunkt Triin Sinissaarele. Kuid see kuidas on sõnastatud Lui Lääts-a kaastekst tema nominatsioonile, ütleb justkui ära, et see tema viib võidu koju.
-------------------------------------------------


Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
Annab välja Teatriliidu juhatus

1. Heili Einasto – eessõna raamatule "Tantsupoliitika. Riiklikud rahvatantsuansamblid, representatsioon ja võim" (TLÜ Kirjastus, 2011 ); "Aeg kui voolavate kehade muster" (Sirp, 13.10.2011); "Tantsudraama hiilgus ja viletsus – "Manon" Estonias" (Sirp 17.06.2011).

2. Madis Kolk – "Eesti teater 21. sajandil" (Vikerkaar 4-5, 2011); "Uussiiralt autoriteatrist, ajaloost ja vabadusest. Eesti näitekirjandus 2010" (Looming 4/2011); "Teatri taassünd teraapilisest teesklusest" (Sirp, 21.01.2011); "Läänemaise teatri kõrbeaskees" (Sirp, 13.05.2011).

3. Alvar Loog – "Et me suuri surnuid ei kepiks keegi ..." (Sirp, 23.12. 2011); "Ökopunkari viha, armastus ja surm" (Postimees, 06.06.2011); "Parsifal" – noormehest sirgub lunastaja" (Postimees, 29.08. 2011) "Fantaasia ja mehaanika tippkohtumine ooperilaval" (KesKus 3/2011).

Kommentaar ja ennustus: Aitäh Teatriliidu juhatus ning mu palvet kuulda võtsite! No vaevalt, et see nüüd minu teene on, aga ma olen siin kirunud, et oleks aus ikka artiklid või kirjutised ka ära tuua, mille eest nominatsioonid on pälvitud. Niimoodi on kohe põnev lugeda väärt asju! Keegi ju ei jõua absoluutselt kõike kriitikat läbi lugeda ning sellise eraldi artiklite äramainimisega saab parimatest aimu. Ehk siis 1 tantsu, 1 sõnalavastuste ja 1 muusikalavastuste kriitik. Mind paneb suisa imestama, et Kolk on siiani auhinnata. Kuigi ma alati ei olegi nii vaimustuses tema lugudest ja ammugi mitte ühel nõul temaga, siis antud artiklid on ehk suuremagi väärtusega kui lihtsalt "kriitika". Ehk on nüüd lõpuks tema käes kord? Kas mitte Loog ei võitnud eelmisel aastal? Samas alles hiljuti võitis minu meelest ka Oidsalu järjest aastatel. Einasto artikleid pole ma veel jõudnud üles otsida. Kuid Loog kirjutab ka tänavu, vabandage väljendi eest - pagana hästi... no igatahes kohati. Mina isiklikult annakski just nimelt "kriitika"auhinna Loogile. Kuid ma ennustan, et Liit pärjab Madis Kolk-i, sest muidu saavad kolki... no ei, tegelikult ka, tema tööle oleks samuti austust vaja :) Samas ikka selle aasta tööle au andes, siis Loog peaks võidu võtma... kui just Einasto kriitika-tekstid tõesti paremad pole...
-------------------------------------------------


AASTA SÕNALAVASTUSE MUUSIKALINE KUJUNDUS VÕI ORIGINAALMUUSIKA
Žürii: Olav Ehala (esimees), Kadri Hunt, Margo Kõlar, Helena Tulve

1. Erkki Hõbe – originaalmuusika lavastustele „Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater.
2. Liisa Hirsch – originaalmuusika lavastusele "Tuhkatriinumäng". Eesti Draamateater.
3. Tõnis Leemets – originaalmuusika lavastusele "Edu". Tartu Uus Teater.
4. Kristjan Priks – originaalmuusika lavastusele "Peko". Vanemuine.
5. Tanel Ruben – originaalmuusika lavastusele "Nisa". VAT Teater.
6. Allan Segall – originaalmuusika lavastusele "Ajuloputus". Nuku-ja Noorsooteater.

Kommentaar: See kategooria on eriliselt magus tänavu! Siin on nii palju väärt nominente, et täiesti õigusega on see venitatud kuue nominendi pikkuseks. Tegelikult on isegi kahju, et sellest hoolimata on veel välja jäänud Ismo Laakso 12karamazovit punk-romansside-rokk kavalkaad, Mart Soo Hea, paha ja inetu filmimuusika aineline live-muusika taust... ilmselt lihtsalt ei saanud originaalmuusikaga võrdselt võtta. Lisaks Robert Vaigla kaamoslik kitarr Mees, kes teadis ussisõnu taustal ja vahel, Sandra Z Appi tulmukad! tõsine-popmuusika ning muidugi Veiko Tubin eesotsas nimilauluga ettendusele "Vaata ma kukun". Ehk oleks sellelgi kategoorial vajadus olnud eriauhindade kategooriale? Igatahes on minu aasta tippude nimistus olemas ka Erki Hõbe, Kristjan Priks ning Tanel Ruben. Hirschi muusikat ma ei mäleta, kuigi muusikal oli Tuhkatriinumängus roll küll. Tõnis Leemetsa Edu muusikat mäletan, kuid varem on tema muusika meeldinud rohkem. Ilmslet mängib rolli siin ka see, et lavastus ise või pigem selle tekst oli kohutavalt nõrk. Majandusinimesena ütleks, et allpool igasugust arvestust. Just majanduslikust aspektist selliste igapäevaste ja vanade mõtete reastus ning kohati lausa tobedusse langev lapsik tekst võttis ka seda saatva muusika nautimise võimalikkuse ära. Ajuloputus ongi ainus, mis mul nägamata ja setõttu kuulmata. Kuid Hõbe Gilgameši muusika oli fantaasirikas ning sobiv ja huvitava ja kõik need muud positiivsed omadussõnad sinna otsa. Priksi Peko muusika oli rokk ja folk ja kui vaja siis isegi popp. Sobis nagu valatult etendusse ning lisaks ilmestasid seda mõned sobivad laulud, millega originaalmuusika kokku sobis. Tanel Rubeni muusika Nisale oli mõnusalt etniline ning tema mängimine ka muude helide tekitamisel, kui otseselt taustamuusika, andis etendusele päris mõnusat lisatunnetust.

Ennustus: Päris raske töö žüriil sellel aastal. Nii palju häid heliloojaid, kuid kuna minu maitse ühtib vähemalt kolme nominatsiooni puhul, siis paratamatult loodan ja ühtlasi ka ennustan ühe neist võitu. Seega kas Hõbe, Priks või Ruben. Kui Hõbe on hõbe, siis Priks või Ruben võiks olla kuld... Aga tegelikult pean ma tunnistama, et minu jaoks oli vist sedapuhku hoopis Hõbe kuld. Ma küll väga kardan, et "Eesti" žüriil on ikka kombeks hinnata välismaalasi ja seega kõige eelduspärasem on, et Segall viib võidu koju. Kuid ma siiski usun nendesse, žüriisse kuuluvatesse heliloojatesse, keda ma ise väga austan, et neil on julgust ja sisu eestlasele anda auhind ja selleks võiks olla... ainus naishelilooja Liisa... ei, ma ikka loodan, et minu valik, ehk Erki Hõbe.
---------------------------------------------------

SALME REEGI AUHIND
Lastelavastuste auhind, mille võib saada kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest nii lavastaja, näitleja, kunstnik kui ka iga teine lavastuse osaline.
Žürii: Kirsten Simmo (esinaine), Eva-Liisa Linder, Ilona Martson, Reeda Toots, Jaanus Vaiksoo

1. Miksteatri lavastuse "Telefonilood" trupp: Kaido Rannik, Aita Vaher ja Kristo Toots – eimillestki loodud rikkaliku lavastuse eest hingeliigutaval teemal.

2. Kaili Viidas Endla teatri lavastuse "Põrrr...!!!" autori, lavastaja ja kunstnikuna – originaalse idee ja kogu ruumi hõlmava kujunduse sõlmimise eest põnevaks vaatemänguks, mis pakub meeldejääva reisi päriselule külla, ning teiseks lennuka osatäitmise eest lavastuses "Aladdini imelamp".

3. Kaspar Jancise ja Aare Toikka koostöö lavastustes "Hea, Paha ja Inetu" (VAT Teater) ja "Morten lollide laeval" (VAT Teater / Kuressaare Linnateater) – andekate lahenduste otsingul sündinud vaimukate ja fantaasiarõõmsate lavastuste eest.

4. Taavi Tõnisson – meisterliku rollikäsitluse eest Eesti Nuku- ja Noorsooteatri lavastuse "Ajuloputus" peaosas ning hingestatud ajasilda pakkuva lavastajatöö eest "Cosette’is".

5. Ugala teatri "Kardemoni linna röövlite" lavastusmeeskond: Vallo Kirs, Jaanus Laagriküll, Artur Linnus, Rait Õunapuu, Tanel Kadalipp, Marika Palm, Maaja Hallik, Jaan Jaago – eheda, stiilse, muusikaküllase ja kaasakiskuva trupivaimuga lavastuse loomise eest.

Kommentaar: Telefonilood, Põrr, Ajuloputus, Cosette ja Kardemoni linna röövlid on kahjuks nägemata. Väga oleks tahtnud näha nominendina Viimsi Suveteatri Limpa ja mereröövleid. Aga võibolla sattusid žüriiliikmed seda nähema päeval, mil oli halb ilm... sest imelik, et Taavi Tõnissoni puhul pole tema ülilahedat Padjamees isega äramärgitud :( Kaili Viidas Aladdini imelambis meeldis nii minule kui minu 5-aastasele printsess-baleriinile. Kes muidugi tahtis ise nii uhkeid riided endale ning kelle jaoks Kaili oli tõeline printsess :) Jancis ja Toikka Hea, paha ja inetu oli mitte ainult laste- ja noortelavastusena üks minu TOP 10 lastustustest eelmisel aastal, vaid üleüldse üks aasta tipp-teatrielamusi! Uskumatult andekalt oli tõesti see film suudetud ldramatiseerida ning nii pisikesele lavale nii suureks lavastada! Mul on nii kahju, et Ugala oma lastetükke Endla ja Rakvere kombel Tallinnasse alati ei too ning Kardemoni rahvas ja röövlid jäid seetõttu nii minul kui lastele nägemata. Ugala, Endla, Rakvere ja VAT, kui jätta otseselt lastele lavastav Nukuteater kõrvale on täiesti tasemel tükke teinud igal aastal ja lausa mitmeid. Millegipärast Endla lastekad on kohe eriliselt lemmikud. Tekkis veel küsimus, et millal see Estonia Pipi Dvinjaninovi lavastusena välja tuli. See oli ju ka väga vahva! Päris originaalne lähenemine tuua kogu tegevus karussellile. Tükk ise ka Vinter/Vilimaa/Vetemaa klassikaga sarnane. Kuigi eks oma lapsepõlve Pipi ju ikka alati jääb selleks kõige-kõigemaks. Võibolla sellepärast ei saanud ka žürii seda nii kõrgelt hinnata? Miksteatri Telefonilood võtan kindlasti veel ette!

Ennustus: Ma nii väga tahaks, et Jancis-Toikka tandem võidaks, kuid kardan, et seekord läheb see mujale. VAT ju alles eelmisel aastal võitis... Ugala tükki on küll kiidetud päris palju... Siiski ma loodan, et Taavi Tõnisson Nukuteatri esinäitlejana jätaks tema koduteatris jagatavatest auhindadest ühe ka oma teatrisse. Ta on minu meelest nii laste kui täiskasvanud Nukuteatri publiku suur lemmik ja just seda auhinda igati väärt kohe nüüd ja praegu!
-----------------------------------------------

Priit Põldroosi auhind
Antakse teatrimõtte arendamise, pikaaegse teatriuurimusliku või teatripedagoogilise tegevuse eest.
Žürii: Lea Tormis (esinaine), Ingo Normet, Kalju Orro, Peeter Tammearu, Margot Visnap

1. Ene Paaver – paljude oluliste teatriraamatute (nt. Mikk Mikiverist, Jüri Järvetist, Voldemar Pansost jt.) süvenenud, täpse ja autoritundliku toimetamistöö eest. Samuti Eesti Draamateatri regulaarse näidendiraamatute sarja koostamise ja uute algupärandite esimese avaliku lugemise õhtute järjepideva korraldamise eest Draamateatris.

2. Pille-Riin Purje – näitlejaloomingu pikaajalise väärtustamise eest, järjekindla ja pühendunud jälgimise ja jäädvustamisega. Nii regulaarsetes teatriartiklites ja raadiosaadetes kui ka ulatuslikes monograafiates Jüri Krjukovist, Jüri Järvetist (Reet Neimari käsikirja lõpuleviimine ja publitseerimine), “Johannese passiooni” lavastusest. 2011. aastal lisandus raamat “Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist”.

Kommentaar ja ennustus: Huvitav, et Nüganen oma kursuse juhendamise eest siin nomineeritud pole. Tegemist on väga hea kursusega, kes juba kooliajal teevad vägitegusid ning nende bakalaureuselavastused on lausa pikisilmi ootamist väärt! Üldse on kuidagi harva siin Lavaka pedagooge näha kandideerimas, kas see pole piisavalt oluline statuudi saamiseks või milles on huvitav asi? Eelmine tema lend, ehk 20. on üks Eesti teatrielu rikastavamaid. Kui ei tea paljude näitlejate kohta, et mis lennust nad ikkagi on täpsemalt, siis 20.lennu omi teab ikka päris kindlalt. Põldroosi auhinna nominendid on ikka tavaliselt raamatute koostajad/kirjutajad. Ja oh kuidas mulle meeldib, et Pille-Riin jälle nomineeritud on. Ma ise pole Dan Põldroosi raamatut ette võtnud, ausalt öeldes ma pole seda veel ostnudki, kui kultuuriteadlik ja sama suur teatriaustaja on raamatut kiitnud, seega ilmselt tuleb see kavva võtta. Selle eest võib Pille-Riini jäädagi tema muu töö eest tänama selle kategooria nominatsiooniga. Kuigi juba mitmendat aastat järjest läheb see minu teada tema kõrvalt kellelegi teisele. Kahtlustan, et ka tänavu. Ene Paaver, kui talle Draamateatri näidendite-raamatute eest siiani pole veel auhinda antud, siis on see aeg küll käes. Kummaline olukord - 2 nominenti - mina olen ühe poolt, aga ennustan teise võitu. Kuidas seda nimetatakse? Argpükslus? Ebaeneseusk? Teiste maitsetes kahtlemine? Iseenda maitses kahtlemine? Mida iganes. Ma hoian ikkagi Pille-Riinile pöidlaid :)

Kahju, et omadramaturgi auhinda seekord välja ei anta, kuid ka muidu on auhindadega tehtud muudatusi. Paljud neist muutuvad üle-aastasteks. Ma ausalt öeldes leian, et see on ka õige. Reet Neimari nimelise, ehk kriitikaauhinna kohta eraldi ei mainita, aga see võiks küll jääda iga-aastaseks. Muidu ei näri kahe aasta materjali keegi läbi...

Ehk siin on siis täpsemalt:
Alates 2012. aastast on toimunud muutus nimeliste auhindade kätteandmisel. Iga-aastaseks jäävad Salme Reegi, Ants Lauteri ja Voldemar Panso (antakse üles 30. november) nimelised auhinnad. Üle aasta hakatakse välja andma Georg Otsa, Natalie Mei, Priit Põldroosi, Helmi Tohvelmani (kõik antakse välja 2012. aastal, järgmine kord 2014. aastal), Otto Hermanni, Rahel Olbrei, Aleksander Kurtna, Karl Aderi ja omadramaturgia auhinda (antakse järgmine kord 2013. aastal, seejärel 2015. aastal jne).

Huvitav, kellele lähevad seekordsed Lauteri auhinnad? Kuni 10 aastat teatritööd teinud näitlejad ja lavastajad kvalifitseeruvad, ehk viimast aastat saavad võita veel 20.lennu näitlejad, Võigemast ja Aadli on ainsana neist selle auhinna saanud... Kuigi tavaliselt võidab 1 nais- ja 1 meesnäitleja, siis mitte alati ei ole see nii... Alati ei võida ka just see, kellel on "viimane võimalus"... Kuid auhinnata on ju veel 20.lennust kõik tüdrukud! Esimeseks meenuvad Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Elisabet Tamm, Kadri Lepp, Maria Soomets ja Carita Vaikjärv. Meestest võivad selle vabalt saada ka veel Ott Aardam ja/või Alo Kõrve või miks ka mitte Karol Kuntsel... Samas alati auhinnatakse ka juba ette ära hilisematest lendudest, kellel ka peatselt "aeg hakkab kukkuma". Seega ma ei imesta kui järgmisest lennust pääsevad löögile näiteks Koldits, Avandi, Ojari, Prints või Klemets. Või isegi 22.lennust - Kübar, Peterson, Urke, Salurand, Vares, Ratasepp, Luik või Lagle... Naised muidugi on laste pärast mängust väljas olnud ning seetõttu rolliprismad pole nii pikad kui meestel, aga sellest hoolimata minu arvates võiks selle saada keegi järgnevatest - naistest: Hele Kõrve, Elisabet Tamm, Eva Klemets (tänu lavastajatööle ka!), Evelin Võigemast või Maria Soomets (tänu lavastajatööle ka!) ja meestest: Ott Aardam (tänu lavastajatööle ka), Mart Koldits (tänu ainult lavastajatööle), Alo Kõrve, Jaak Prints või Indrek Ojari.

Rohkem infot teatriauhindade kohta leiab http://www.teatriliit.ee/teatriauhinnad
PS. Teatripäeva läkitus tuleb tänavu John Malkovichilt!
-------


Teatri aastaauhindade laureaadid 2011. aasta loomingu eest on:

Parima lavastuse auhind
***"Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater. Idee ja lavastus Peeter Jalakas, dramaturg Tarmo Jüristo, tehnilised lahendused Enar Tarmo, muusika Erkki Hõbe, videokunstnik Emer Värk, kunstnik Liisi Eelmaa, valgus Oliver Kulpsoo, helikujundus Renzo van Steenbergen.

Sõnalavastuste alal
Lavastaja auhind
***Peeter Jalakas – "Gilgameš ehk igaviku nupp" Von Krahli Teater.

Kunstniku auhind
***Liisi Eelmaa – "Gilgameš ehk igaviku nupp" ja "Madame Bovary". Von Krahli Teater.

Meesnäitleja auhind
***Juhan Ulfsak ja Erki Laur – Gilgameš ja Enkidu lavastuses "Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater.

Naisnäitleja auhind
***Katariina Unt – Nisa lavastuses "Nisa". VAT Teater.

Meeskõrvalosa auhind
***Risto Kübar – Trikster lavastuses "Three Kingdoms". Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival).

Naiskõrvalosa auhind
***Mirtel Pohla – rollid lavastustes "Rise and Fall of Estonia" (Teater NO99) ja "Three Kingdoms" (Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival)).

Sõnalavastuse eriauhind
***Põhuteater. Enneolematu idee, uue teatripaiga-teatriruumi avastamine, loomine ja kodustamine. Mõõtkavad rahvusvahelised. Kultuuripealinna sümbolasutus. Teater NO99.

Muusikalavastuste alal
***Aile Asszonyi – nimirollide särava ja mitmeplaanilise tõlgitsuse eest lavastustes "Manon Lescaut" (Rahvusooper Estonia) ja "Maria Stuarda" (Teater Vanemuine).

***Karmen Puis – Elisabetta I ja Hanna Glawari rollide väljapaistva ja kunstiliselt veenva esituse eest lavastustes "Maria Stuarda" ja "Lõbus lesk" (Teater Vanemuine).

Balletilavastuste alal
***Alena Shkatula – isikupäraste ja hingestatud osatäitmiste eest ballettides "Manon" ja "Rosalinde". Rahvusooper Estonia.

Tantsulavastuste alal
***Oksana Tralla "Väike prints". Läbikomponeeritud tervik, mis mõõdab elu filosoofilisi baasküsimusi elava heli, tundliku anima ja jõulise koreograafia koosloomes. Rahvusooper Estonia.

Muusika-, balleti- ja tantsu eripreemia
***Teater Vanemuine muusikalavastuste trupp – Henry Purcelli semi-ooperi "Haldjakuninganna" originaalse ja julge tõlgendamise eest. Nauditav lavamaagia, meisterlik kunstide ühtepõimumine.

Parima teatritöötaja kategoorias
Etendust ettevalmistavas kategoorias
***Rahvusooper Estonia kostüümiosakond – balleti "Manon" ettevalmistamine. Suure hulga väga detailiderohke ning tehniliselt keeruka teostusega kostüümide valmistamine.

Etendust teenindavas kategoorias
***Gennadi Gorjajev – lavatehniline juht, kes suhtub oma töösse loominguliselt ja paindlikult tegemata allahindlust parima tulemuse nimel. Lavastuste "Kollane nool", "Läbi klaasi" ja "Inetu" väga professionaalne lavatehniline teenindamine ja meeskonna juhtimine.

Administratiiv- ja haldustöötaja kategoorias
***Lui Lääts – lavastusala juhataja. 1964. aastast alates on ta töötanud lavatöölise, lavamasinistina, pillikandjana, pealavamasinistina, pealavameistrina. Vastutab 1992. aastast alates kõigi teatris valmivate uuslavastuste valmimise ja igal õhtul "Vanemuise" kolmes majas toimuvate etenduste kvaliteedi eest.

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
***Madis Kolk – "Eesti teater 21. sajandil" (Vikerkaar 4-5, 2011); "Uussiiralt autoriteatrist, ajaloost ja vabadusest. Eesti näitekirjandus 2010" (Looming 4/2011); "Teatri taassünd teraapilisest teesklusest" (Sirp, 21.01.2011); "Läänemaise teatri kõrbeaskees" (Sirp, 13.05.2011).

Sõnalavastuse muusikalise kujunduse või selleks puhuks kirjutatud originaalmuusika auhind
***Erkki Hõbe – originaalmuusika lavastustele "Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater.

***Kristjan Priks – originaalmuusika lavastusele "Peko". Vanemuine.

Ants Lauteri nimeline auhind
***Hele Kõrve – Katerina Sergejevna Odintsova, "Isad ja pojad", Anna Marmeladov, "Tšapajev ja Pustota", Eugenie Loyer, "Vincent", Karin, "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", Seta Tomasian, "Koletis kuu peal", Amy Thomas, "Amy seisukoht", osalemine lavastustes „Eesti teatri laulud“ ja „Tallinna Linnateater laulab.Õnnelik õhtu“ (Tallinna Linnateater). Renita filmis „Mina olin siin“ (OÜ Amrion).

***Taavi Tõnisson – Muhv, "Jälle need naksitrallid", Peremees, "Troll-Poiss", Papageno, "Võluflööt", Ben, "Romeo ja Julia", Kukk, "Väga lihtne lugu", Utešitelnõi, "Mängurid", Vares Abraksas, "Väike nõid", Andrew, ahv Dave "Ajuloputus" ja lavastus "Cosette". (Eesti Nuku- ja Noorsooteater).

Georg Otsa nimeline auhind
***René Soom – muusikalise ja lavalise väljendusrikkusega loodud ooperi-ja operetirollid, millest esile tõstetakse: Onegin (Tšaikovski "Jevgeni Onegin"), Cervantes/Don Quijote (Leigh` "Mees La Manchast"), Schaunard (Puccini "Boheem"), Guglielmo ja Papageno (Mozarti "Cosi fan tutte" ja "Võluflööt"), Achillas (Händeli "Julius Caesar"), Marullo (Verdi "Rigoletto"), Dandini (Rossini "Tuhkatriinu"), Boni ja Edwin (Kálmáni "Silva"), Dr. Falke ( Straussi "Nahkhiir"), Ben (Menotti "Telefon"), Escamillo ja Morales (Bizet` "Carmen"). Auhinna määramisel arvestati osalemist Nargen Opera projektlavastuses ning meisterlikke soolokavu kammerlauljana.

Salme Reegi nimeline auhind
***Kaili Viidas Endla teatri lavastuse "Põrrr...!!!" autori, lavastaja ja kunstnikuna – originaalse idee ja kogu ruumi hõlmava kujunduse sõlmimise eest põnevaks vaatemänguks, mis pakub meeldejääva reisi päriselule külla, ning teiseks lennuka osatäitmise eest lavastuses "Aladdini imelamp".

Priit Põldroosi nimeline auhind
***Pille-Riin Purje – näitlejaloomingu pikaajalise väärtustamise eest, järjekindla ja pühendunud jälgimise ja jäädvustamisega. Nii regulaarsetes teatriartiklites ja raadiosaadetes kui ka ulatuslikes monograafiates Jüri Krjukovist, Jüri Järvetist (Reet Neimari käsikirja lõpuleviimine ja publitseerimine), "Johannese passiooni" lavastusest. 2011. aastal lisandus raamat "Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist".

Natalie Mei nimeline auhind
***Iir Hermenliin – järjepideva silmapaistva loomingulise panuse eest eesti muusikalavastuste kujundamises. Esile tõstetakse lavastusi "Nukitsamees", "Deketiiv Lotte" ja "Mary Poppins". Vanemuine.

Kristallkingakese auhind
***Sandra Uusberg – Maria, "Vahepeatus" (R.A.A.A.M); Angela, "Kiivad armastajad"; Juula, "Põrgupõhjas uus Vanapagan" (Emajõe Suveteater); Nabra, "Peko" (Vanemuine); Käthchen, "The Black Rider" (VAT Teater); Suzanne, "Üsna maailma lõpus", Rowena, "Biloxi blues", Joan Helford, "Aeg ja perekond Conway" (kõik Tallinna Linnateater).

***Jevgeni Grib – rollide eest lavastustes "Bernarda Alba maja" (Tallinna Balletikool), "Vestlus luigega" (Tallinna Tantsuteater), "Aeg" (Rahvusooper Estonia), "Helde puu" (Nargenfestival).

Sildid:

laupäev, märts 10, 2012

Maja - PolygonTeater


Käsi südamel, ma sõna otses mõttes kartsin seda tükki. Mrožek oma absurdiga ja Fosse... Kas kaks näitekirjanikku, kes pole "minu heinad" võivad kuidagi kakofooniana kokku kõlada harmooniliselt? Kas miinus üks ja miinus kaks summana annavad positiivse lahendi? Näitetrupp on ju põnev - Nukuteatrist tuttav ja vaimustava 20.lennu Karin Rask, kes on kuidagi kogu ülejäänud kambast kõrvale jäänud ning alles viimastel aastatel justkui teatri juurde tagasi saabunud... Üks Eesti teatrite vingemaid meeshääli - Janek Joost, kes absoluutselt igas rollis on siiani minu meelest säranud. Ja Kärt Tomingas, keda võib Eesti teatris näha nagu kuuvarjutust, aga kes Soomes on nii mõnegi armastatud rolliga hakkama saanud. Kas ja kuidas ta oma Muumi-häälega suudab tõsise täiskasvanute tüki jaoks nendest hommikust-õhtuni DVD-delt ja videotelt kõlavatest foonidest lahti rebida ning luust ja lihast karakteri luua... Siiani olen teda vist ainult näinud Pinteri "Sünnipäevapidu" lavaka-aegses lavastuses ning filmis "Need vanad armastuskirjad" ja neidki ju mitte lavalt live-s...

Ma ei oska seletada, mis paneb absurdi elama. See on üks, vabandage väljendi pärast, kuradi keeruline žanr. Ühest küljest peaks see kas jahmatama oma allegooriatega või naerma ajama oma mingis mõttes omapärase naljaga. Mõlemad "toimivad" absurdsed vormid vajavad väga head kirjanikusulge. Võibolla on see ka minu isiklik kiiks, et seda on lihtsalt minule raske "maha müüa" kas usutava, toimiva või mõtteid tekitavana. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et ma pole kõige teravam pliiats pakis ning eriti õhtul, kui tavaliselt on teatrivaatamisaeg, pole meel enam kõige erksam. Sellepärast jõuab kirjutatud absurd võibolla isegi lihtsamalt kohale kui esitatud?!

Fosse-t sai näha-kuulda hiljuti Theatrumi "Üks suvepäev" lavastuses ning see oli ka mu eelmise aasta üks suurimaid pettumusi. Ma muidugi ei osanud ka oodata sellist paigalseisvat tükki, kus elu lihtsalt oli juba enne lavastust sealt välja pigistatud. Fosse stiil oma korduste ja maneeridega, probleemi kihtide vahele peidetud valuga vajab tõelist meistrikätt ja seda mitte ainult lavastajalt vaid eriti näitlejatelt, kes selle elustavad ning tegelikult kogu mosaiik-maali laval tervikuks seovad ja vaataja ette toovad. See on nii stiilne, aga ainult siis kui seal elu sees on. Tähendab lavastaja on suutnud näitlejad ise seda "mängima tahtma" pannud. Ja näitlejad ei väsi nende kordustega selle stiili elustamisest kuni see tõesti laval õide puhkeb. Võrdleks seda enda tööga - kui ma pean esitama mõnda ettekannet, mille tausta ma tugevalt ei tunne, mis on minu jaoks igav ja võibolla ka läbielamata, siis sellest head ettekannet ei tule. Kui ma aga saan selle geniaalsusest aru, võib hoopis ise märkamatult kasvatada endale tiivad ning nautida teistele info jagamist, millesse endal on nii sügav usk ja veendumus või uhkus või mistahes muu positiivne tunne. Sellised ettekanded jõuavad ka kuulajani kohale.

Aitab juba sissejuhatusest...
PolygonTeatri hinge, Tamur Tohvri tõlgendus on sõna otses mõttes geniaalne! Isegi kui Mrožek ja Fosse ongi negatiivsed muutujad, siis sellisel juhul matemaatilisse võrrandisse neid asetades polnud tegemist mitte summa vaid korrutisega, sest see tulemus oli küll igati postiivne.

Kui päris aus olla, siis esialgu ma ehmatasin ära küll, kui Joost ja Rask saabusid majja ning korrutasid ja korrutasid seda "Me oleme siin kahekesi üksi" motiivi ning kui majja sissetunginud pidulised ei leidnud eest pidu, kuhu nad tulnud olid ja ei suutnud ka ise siis mingit pisikest pidu püsti panna... Ebanormaalsed inimesed, ebaloomulik käitumine, väsitav, isegi uinutav... Kuni järsku käis mingi murdumine minu sügaval sisemuses. Ma leidsin ühe iva üles ja teise ning kogu see süsteem muutus minu jaoks stiilseks. Kusjuures tagantjärele tervikule mõeldes oli selle lavastusterviku kõige geniaalsem komponent minu jaoks just nimelt nende kahe näidendi kokkukirjutamine-sobitamine. Mõlema keskmes ehk neljanda tegelasena kaasa mängimas "Maja". Fosse "Keegi tuleb ju ikka" lõikudes on maja, mille üks noorpaar on ostnud, et seal "kahekesi üksi" olla. Kartes, et muu maailm neid üht või teistmoodi teineteisest lahku tahab rebida... ja siis astubki mängu "teine naine"... naine, kes neile selle maja müüs. Kes jõuliselt tungib nende eraellu. Ohumärk nii tegelastele kui vaatajaile sädemeks mõttepoegade sünniks. Kuigi, nagu Fosse ka ilmselt näidata on tahtnud, tekitame me endale sellistes olukordades peamiselt pseudoprobleeme, mille tagajärjel me võimegi ise oma suhted rappa ajada. Või miks ka mitte antud olukorras, nagu ja tihti päris elus, süüdistada mõtete jõudu - kui me midagi mõtleme, siis lõppude lõpuks võibki nii minna. Seda tuleb ju tõesti elu jooksul päris tihti ette... Kas poleks mõtet natuke elu nautida ja lasta sellel omasoodu voolata. See on üks asi, mida ma nüüd varsti neljakümneseks saades, olen hakanud aru saama. Kolmekümneselt ma tahtsin kõige isand olla oma elus ja määrata kõige takti ise. Väljapoole paistab(ja paistis) see vanematele inimestele kärsitusena ja eks see ju mingis mõttes seda võib ka olla, kuigi tegelikkuses on see lihtsalt kontroll... võibolla isegi enesekaitse või hoopis uudishimu. Asju pole vaja tegelikult üle mõelda. Mõelda kindlasti. Mittemõtlevad ja mõttelaisad inimesed on rumalad ja igavad. Kuigi mõnikord on ju mõnus ka peal lasta puhata ja lihtsalt meele ära lahutada mõtlemata...

Nonii aitab kah filosoofeerimisest :)
Mrožeki maja on tühi. Seal peaks justkui toimuma pidu, aga seda pole. Kolm sõpra, kes on seda pidu tulnud sealt otsima arvavad, et nendega mängitakse mingit halba nalja ning pidu on, aga nad ei suuda seda sealt üles leida või ehk on siiski tõesti pidu kusagil mujal või siis juba toimunud ja nad on sellele hiljaks jäänud. Oma pidu üles lüüa nad ei suuda või ei julge, sest äkki ikkagi kusagil on mingi pidu või äkki see kohe tehakse nende eest ära, äkki nad kohe leiavad selle üles... Ja mis pidu see üldse on... äkki see on hoopis matus? Kas matus üldse on pidu? Justkui kolm noort rumalat inimest või miks just noort... kes ootavad alati, et nende eest asjad ära tehtaks, et siis nemad saaks ainult sõitu nautida... Väike elavnemine tekib sellest kui üks neist otsustab ennast üles puua ja oh seda pettumust kui ta hakkab ümber mõtlema... oleks mingigi pidu... Kas see on Mrožeki irvitamine meie - inimloomade - üle? Pidu iga hinnaga? Ja peaasi, et keegi teine selle korraldaks? Keegi teine maksaks kinni?

Kõik kolm näitlejat on mingis mõttes erineva energiaga. Nad on erinevad ka kahes erinevas loos, mis vahelduvad pidevalt. Ja see vahelduvus teeb tüki elavamaks. Õigemini hea, et natuke ägedama loomu ja tunnetusega "Pidu" tasakaalustab väga pinnapealt rahulikku, ent seest siiruviirulist "Keegi tuleb ju ikka"-t. Lavastuse kunstnikutöös on oluline koht ka valgustusel. See pääseb ideaalselt mõjule. Nii see, mis toimub lava kohal kui ka näiteks elavad küünlad eemal laudadel või kasvõi valgus aknataga. Romantika, rahu, ärevus, lõbu ja kurbus - kõik on kuidagi ka valguse kõrvalmõjuga läbi komponeeritud.

Tulles tagasi näitlejatööde juurde, siis kõik kolm osalenud näitlejat teevad ju kaks rolli. Kõige suurema põnevusega ootasin Kärt Tomingase mängu. Kui alguses tundus tema hääl natuke kiiskav ja häirivgi, siis üpris kiiresti harjus sellega ära. Ja kui ta tegi seda "võõra naise" rolli, kes noorpaari rahu ja harmoonia teket tuli rikkuma, seal oli ta hoopis teine tüüp, teistsuguse tooniga. Tema kaks karakterit erinesidki teineteisest vaatet kõige rohkem. Kuigi ta on teada-tuntult seotud muusikaga, siis ma arvasin (võiks vist ausalt öelda, et kartsin), et ühel hetkel ta ka kindlasti hakkab laulma, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. Mitte, et mul midagi Kärdi laulu või muusika vastu oleks - otse vastupidi, aga hea just, et seekord oli tegemist läbi ja lõhki draamarolliga. Ta oli igati usutav ka "Peo" stseenide noorena, kes ju tegelasena mõjus isegi nooremana kui teda esitanud näitleja. Kuid niimoodi tekkis sellesse karakterisse positiivses mõttes sürr dimensioon. Sest mis tüübid need üldse sellised olid seal? :)

Janek Joost on tõesti hea iga kord. Mees kahe tüdrukuga, kes minu meelest kordagi ei pälvi kummagi tüdruku sellesuunalist tähelepanu, et nad seal peo-otsingutel näiteks armuks temasse või teeks oma olemise väikse flirdiga lõbusamaks. Ja sellest hoolimata mõjus see kõik orgaanilise ning õigena just nii. Teine roll - mees, keda naine süüdistab tegudes, mida ta teinud pole - pääses aga ta eriti hästi just loomulikkusega võidule. Temaga oli lihtne samastuda. Üleüldse on tema heas, korralikult mehiselt kõlavas hääles väge ja ka vaikselt rääkides dramaatilist kõla, mis ei vea teda ja tema tegelasi kunagi ilmselt alt.

Karin Rask pääseski minu jaoks eriti tugevalt esile selle neurootilise naisena, kes oma mehes näeb petjat ning teiste naiste võludele allaandjat. Temas on vajalikku energiat, et laval elu ja mingis mõttes isegi närvi lisada. Kuigi tema kaks karakterit olid jällegi minu jaoks teineteisele kõige sarnasemad, siis ega polnudki vaja neid rohkem eristada kui juukseid kokku pannes või lahti lastes (sama tegi ka Kärt oma juustega). Kuigi samas isegi see oli tarbetu detail. Ka ilma selleta sai erinevatest tempodest ja energiatest piisavalt aimu, et kummas tegevuses parjasti laval toimetatakse.

Kokkuvõttes võibki tõdeda, et alguses tundus tükk liikuvat suure hooga suunda, mis minule ei meeldi, ent ometi sai lõppkokkuvõttes sellest kõigest hoopis midagi erilist ja head. Kui alguses ma mõtlesin, et kuidas küll niimoodi kaks erinevat näidendit on teineteisega kokku traageldatud, siis lõppkokkuvõttes oli see hoopis kogu asja võlu, et need kihid kattusid, sobitusid ja täiendasid ja toetasid teineteist. Kui alguses ma mõtlesin, et näitlejate mäng tundub igav ja nad justkui ise ei usuks, mida nad seal teevad, siis lõppkokkuvõttes läksid nad kõik nii hoogu, et selline kasvamine mõjus pige kasvule fantastiliselt kaasa. Ka mõtteid tekkis iga hetkega juurde ning just niimoodi tasapisi kasvades sai nendega sobiva tempoga oma peas tegeleda.

Hinnang: 4 (Esimene vaatus 3+, teine 5-, kokku seega tugev 4. Esimese vaatuse lõppedes kuuldus nii siit kui sealt, et "uni tuleb" seda vaadates. Ma ise jõudsin juba enne esimese vaatuse lõppu selle tüki mõju sisse... Kiusasin oma teatrikaaslast terve vaheaja oma mõtetega, sest tundsin iseenda selles mehes ära... selles mehes, kes naisega uude majja oli kolinud. Mitte, et mu enda naine oleks selline, nagu tema naine, vaid pigem just nimelt iseenese selle mehe mõtetest ja käitumisest, mida ma selle karakteri olekust ja sõnadest välja lugesin. Ma tundsin tema rasket olukorda. Kuidas ta ei saanud kuidagi teise inimesearvamist või pigem tundeid suunata või mõjutada, need olid juba tekkinud. Ja inimene hoiab oma sisemisest häälest kinni ning naljalt ei usalda teisi iseendast rohkem. Mitte siis kui emotsioonid on mängus.
Atmosfäärina jäi tunne, nagu tegemist oleks selle etenduse näol millegi intiimse ja eksklusiivsega. Palju vaatajaid sinna ju ei mahugi ning ega see väga laiadele massidele pole ka mõeldud. Kindlasti on seda vaatama minnes vaja stiiliaistingud teravaks nühkida ja kindlasti ei tasu seda vaadata väsinud peaga. See on teater mõtlevale inimesele. Ja kui see krõps käib ära, nagu minul käis, siis lõpuks on tõeliselt hea meel sellise elamuse üle. Kodutee läks ka vesteldes tüki üle ning siiani võiks veel nii mõnegi mõtte üle arutleda või vaielda :) Selline ongi hea teater!)

PS. Kusjuures nii ehedalt mängisid kõik, et minu taga istuv mees oleks kohe alguses läinud näitlejatele ust avama, kui tema proua poleks suutnud teda tagasi hoida. Ja üpris häälekat kaasaelamist suutsid näitlejad oma eheda mänguga selles mehes veel esile kutsuda :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

fosse /mrožek / tohver : maja

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“ S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Slawomir Mroźek (1930) on maailmas üks enim mängitud absurdiklassikuid, Jon Fosse (1959) on kaasaegne norra kirjanik ja dramaturg, keda on nimetatud Samuel Becketti ja Harold Pinteri mantlipärijaks. Nende kahe tugeva 1962. ja 1996. aastal kirjutatud lugude ühenduses pakub “Maja” lõbusaid äratundmisi meie kaasaegsest manipuleerivast tarbijaühiskonnast, mis elatub stampmõtlemisest, lakkamatust uue naudingu otsingust ja glamuurist. Mängust, mis käib meiega ja üle meie peade. Samal ajal meenutab “Maja” , et seesmise valmisolekuta muutusteks saab ihatud üskiolekust üksindus ning algab igatsus… mille järele?

mängivad: kärt tomingas / janek joost / karin rask

dramaturg / lavastaja: tamur tohver

kunstnik: reet aus

helilooja: peeter rebane

valgus: petri parrik / tamur tohver / reet aus

teostus: tamur tohver / keiu virro / kristjan rohioja

esietendus: 17. veebruar 2012 kell 19 laitse graniitvillas, laitses

piletid 13/15 € aadressilt pilet@poly.ee ja telefonil 5281148 Gerli ( ka teave õhtusöögist ) ja Piletilevist

pressiteave etendusest telefonilt 515 8118

lavastaja tamur tohver :

“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”

PolygonTeater ja Laitse Graniitvilla jätkavad Talveteatri traditsiooni, mis algas 2011. aasta jaanuaris etendusega Boob teab

Sildid: ,

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default