Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, märts 30, 2012

Raudmees. Odüsseuse eksirännakud - Tartu Uus Teater


Etendus - elulugu, nagu rock'n'roll. Veerev kivi, mis otse loomulikult ei sammaldu. GG elulugu ja loomingut miksivast teatrietendusest kirjutades ei saa ei üle ega ümber ka enda mälestustest, mis selle Eesti legendaarse rokimehega on seotud. Eesti on ju tilluke, kõik on kuidagi seotud, kõigil on oma arvamus meie ümber toimuvast ning ühtlasi seeläbi ka meid ümbritsevatest inimestest. Gunnar Graps on küll mees, kes on olnud kõrgel tipus ja maitsnud sealseid kuulsuse magusaid vilju kui ka põhjamudas ning roomanud seal kõige mustemas masenduses.

Minu esimene kokkupuude GG-ga oli lapsepõlves, nii vanuses 5-6-7. Mu isa tundis teda töö kaudu ning mingi aeg me kolisime paari tänavavahe kaugusele tema kodust. Meie elasime Gonsiori tänavas telemaja kõrval GG elas Mainori vastas (ei mäletagi seda tänavanime enam). Igatahes minu lasteaiatee (seda lasteaeda kutsuti tollel ajal Marati lasteaiaks) kulges tema majast mööda. Mõnikord astusime me isaga tema juurde sisse. Mäletan tegelikult vaid paari korda. Kahjuks väga ähmaselt, aga mäletan, et see oli minu jaoks kummaline, et meesterahval on pikad juuksed ja tal elas kodus üks roheline "elukas", kes oli minu jaoks imeline :) Selle linnu pärast ma oleks tahtnud, et me seal tihedamalt oleks käinud...

Aeg läks, mina hakkasin koolis käima, vanemad läksid lahku, me kolisime välismaale. Nii umbes 15 aastat hiljem kohtusin GG-ga uuesti. Mina muidugi teadsin, kes ta on, tema mind loomulikult mitte. Kui ma ei eksi, kutsuti seda kohta Herne tänava pubiks või klubiks. Mees oli endiselt keskmisest pikemate juustega, aga ägedast rokimehest oli saanud DJ. Trummid olid vahetunud diskoplaatide vastu. Selles oli midagi ebanormaalset, isegi võikalt vastuvõetamatut - poolpurjus kuju, kes lapsena ei tundunud üldse selline ümar ja lühike. Nüüd inimesed irvitasid ta üle ja keegi ei vaadanud ülespoole, nagu kunagi vanasti.

Muusikalises mõttes ei meeldinud ta mulle lapsena üldse. Eesti muusikast olin rohkem Ivo Linna ja Rock Hotel-i ning Marju Läniku austaja. Selline rokk ei tundunud üldse meloodiline, pigem karjumine... ja need kordused, mis tema lauludes tundusid mulle lõpmatud... no mitte ei läinud peale. Sini-hele-roheline valgus oli valus kõrvadele ja Raudmeest ma ju teadsin muidugi ka, aga see ei tundunud kuidagi äge Scorpionsi ja teiste ägedate välismaiste rokipeerude kõrval. Mitte, et tegelilikult mulle ka need oleks niiväga meeldinud. See lihtsalt ei olnud sellel ajal "minu muusika". Meenub veel see kui GG osales mingil tele-lauluvõistlusel. Vist "Kaks takti ette" vms. Ja esitas laulu "Varsti". Me tegime sellest oma versiooni "Vorsti" ja seegi on märk sellest, et tema muusika lihtsalt ei olnud üldse minu jaoks midagi väärt...

Kerime nüüd ajamasina tänapäeva. Gunnar Graps on kolinud ülemisele korrusele, kus ilmselt teeb muusikat taevases rockbändis, koos nende kõige vägevamatega. Raadiosse on jõudnud "vanad head" Grapsi laulud nii mehe enda kui ka uute bändide-lauljate esituses. Ja mis imeline, kui kuulata neid järjestikku, siis tundub, et Grapsi tunnetus, soul ja häälekähin on rohkem kui peajagu üle jäljendajatest. Tegemist on tõepoolest VÄGA HEA muusikaga. Tundub, et nagu tihti tõeliste kunstnikega, mees oli lihtsalt oma ajast ees... kurb... Või siis lihtsalt minul polnud mõistust piisavalt selle muusika väest omal, ehk õigel ajal aru saada... no vähemalt nüüdki...

Robert Annus, kes mõned aastad tagasi on ise ka päris agaralt ja päris mõnusat muusikat teinud, on sünnitanud ühe imelise tribuudi Eesti rokiajaloo ühele kirkamale tähele. Mänguline ülelendamine Gunnar Grapsi eluloo dramaatilisematest ja olulisematest pide- ja pöördupunktidest mõjubki kui eluloo-raamat või -film, kus on piisavalt palju teatraalseid mänge, karaktereid, kes või mis on üht või teistpidi Grapsiga seotud. Sealhulgas palju äratundmismänge ja -rõõmu, sest kes meist ei teaks Ivo Linnat, Priit Pedajast, Ferdinand Veikest, Andres/Angela Aak-i või miks ka mitte Sal-Sallerit, kes kõik ka sellest tükist tegelastena läbi jooksevad. Rääkimata pereliikmetest (ema, õde, elukaaslane) ja stereotüüpsetest tegelastest, kelle abil lugu vastavalt vajadusele kas tõsisematele nootidele keerata või vastupidi, natuke huumoriga vürtsitada (vanaeit, parteitegelane, oravad).
Kahjuks on mul selle tüki nägamisest juba mõnda aega möödas. Juhtus nii, et see pidi olema Tartu Uue Teatri kõige viimane "Raudmees". Salme saal oli viimse kohani välja müüdud ning täissaaliga koos etendust vaadata on ikka kuidagi erilisem. Nüüd õnneks on siiski sellepärast, et paljudel see nägemata jäi ning positiivne järelkaja on jõudnud levida üle kogu riigi, veel mõned etendused plaanis ning kõigil tahtjatel võimalus see äge rock-kontsert-draama ära näha.

Ülesehituselt episoodiline. Killud siit ja sealt. Kronoloogiline. Otse loomulikult ei saa mööda nõuka-aja veidrustest. Otse loomulikult ei saa mööda fännidest ja bändi-tegemise köögipoolest. Otse loomulikult ei saa mööda kuulsusega kaasnevatest elumuutustest ja seotusest tolleaegse kultuuri- ja isegi teatrieluga - etendust vaadates saab kõigest sellest maitseproovi.

Raudmehes oli minu jaoks koos nii õnnestunud näidend, lavastus, näitlejatööd ja kogu see rokk, millega saal täideti. Kui ma millegipärast nuriseks, siis etenduse-Grapsil olid valed prillid... Ja päikseprillid oli üks Grapsi firmamärke! Terviku mõttes võib selle küll andeks anda, aga siiski...

Mälu on ju teadagi selekteeriv ja fragmentaarne. Ehk seletavad need stseenid või karakterid, mis siiani sellest tükist meeles, kõige paremini seda, mis tekitas kõige rohkem emotsioone ja ühtlasi, mis kõige rohkem meeldis nähtud etenduses:

- Juss Haasma on kibe trummar! Kuigi välimuselt ju väga kauge Grapsist ning ei õnnestunud neil ka paruka või meigiga teda sarnasemaks muuta. Kuid see ei häirinud mind küll kõige vähematki. Ta rokkis nii täiega, nagu oleks Grapsi hing tema sees seal laval ja paneks teda andma 110% endast! Lõpus oleva mini-kontserdi ajal võibolla rohkemgi veel! Wow! Kui ma temaga järgmine kord peaks spordiklubi sauna koos juhtuma, siis annan käppa ka ja tänan isiklikult! :)

- Ikka tõsiselt raske on tõsiseks jääda vaadates Maria Soometsa Andres Aak-i. "Angela oli ju temas juba toona peidus" :) Selline tabamus lavastaja poolt ja loomulikult ka Maria vuntsistatud, androgüün - kahtlamata üks suurimaid kevadise teatrihooaja koomilisi pärle :)))

- Samas täiesti võrdväärne oli tema Buratino! Kandiline, nurgeline, justnagu puust. No ei mängi sellest asja välja, kui annet pole :) Eks kõvasti tuleb vist peegli ees ka harjutada või lasta lavastajal ennast sättida. Ei kujuta ette kuidas tal see tuli, aga välja tuli!

- Graps ja "saarlane" Ivo Linna kroonus. Janek Joosti mõnusalt kergelt, aga tuntavalt saare murrakut väänav Iff ja Haasma Gunn täiendasid teineteist. Kuidagi kontrastsed tüübid (ka päriselus) aga samas ju naljakas mõte nad niimoodi kroonu kööki koos süüa tegema panna. Tegelikult täiesti usutav ja võibolla see oligi nii? :)))

- Katrin Pärn on tõeliselt tõusnud viimastel aastatel üheks tippnäitlejaks! Pisikesed detailid, nagu "orava nägu" ja üldse olemus - hirnu või herneks! Ja tema (juba päris parajalt rase) kommunistist tädike, kes Grapsi üritab panna mööda ettenähtud nööri käima. Just sobivalt tiba ülemängitud, et oleks koomiline! Mu mälestuspildis on tädil ka ordenid rinnas, kuigi nüüd fotodelt vaadates neid tal siiski polnud :)

- Kui mõnus on jälle Malle Pärna laval näha! Ühest küljest nostalgiline, teisalt eriliselt lahe, et ta koos tütrega mängib. Nad on loomulikult ju mingis mõttes sarnased ja see tekitab mingi omamoodi seletamatu, aga armsa tunde. Mulle meeldis see energia, millega ta Peterburgi-tädikest mängis, kes justkui oli kuri Grapsi peale, aga teisalt vist mäletas oma nooruspõlve metsikusi ning mingi pool temas ei olnud pahane. Huvitavalt tehtud karakter - kahe poolusega. Tema "orav" tõi paratamatult meelde Nõiakivist tuttava karutütar Taisi.

- Janek Joost Nukuteatris kuusepuu-kostüümis Priit Pedajas. Kohe huviga vaatasin järele, kas ehk Pedajas oli lavastaja-autori Robert Annuse lennu juhendajaks lavakas, aga ei - Ingo Normet oli. Samas arvatavasti puutus ta kursus vanemaid juhendanud Pedajasega kokku ning nüüd kirjutas tolle lahedalt koomiliselt oma näidendisse :)

- Evald Aavik - Gunnari isana õpetamas pojale tšellomängu. Paratamatult tuli meelde oma lapsepõlv, kui vanemad mu Otsa-kooli viiulit mängima "panid". Aga eks lapsepõlvest tuleme me kõik. Huvitav, kui see muusika ikkagi Grapsil juba geenides poleks isa kaudu olnud, kas temast siis ikkagi muusik oleks saanud? Tobe küsimus tegelikult - ega muusikud alati pole muusikute lapsed...

- Haasma kurvematooniline Graps diskoripuldis. Mahakäinud "endine" rokkstaar. Diskoajastu ohver. Kas ka oma "isiksuse" ohver? Valede elu-otsuste ohver? Miks mõned oskavad elada ja teised mitte? Kahju hakkas. Eriti veel siis kui videolt tema päris intervjuud näidati. Hea siiski, et sellega etendus ei lõppenud. Lõpuks tuli rock'n'roll. Sest tema muusika elab ju igavesti! Ja nii elab ka tema nimi ja mälestus veel kaua kui mitte igavesti... Lõppude lõpuks mäletatakse teda ikkagi tähena.

Oma kiidusõnad lavastaja fantaasiarikkuse ja näitlejate aadressil juba edastasin. Siin on tõesti roll-rolli järel, karakter-karakteri järel pärl. Palju tuttavaid nimesid. Rollidest on mainimata jäänud ehk Janek Joosti Sal-Saller ja Jaak Ahelik, Maria Soometsa Grapsi õde Gaida, Malle Pärn ning Evald Aavik indiaani naise ja mehena, kelle juures Gunn Ameerikas viibib - justkui Viimse reliikvia Gabriel taimetarga ravil... Grapsi elukaaslane, kellaga pidevalt tülitsetakse - ikkagi ju rokkstaari tempe peab see naine üle elama... ja kindlasti oli neid rolle veel... Kasvõi "Kõrvitsa-pere", Elvis ja ridamisi naisi, fänne ja fännitare.

Kindlasti leidub neid, kes nurisevad selliste tükkide puhul selle kallal, mis ikkagi näidendisse sisse pandi ja mis sealt välja jäeti. Minu meelest pole see üldse oluline. Jah, kahtlemata ei tule kõik see bänditegemise võlu ja vaev - higi, veri ja pisarad sealt välja. Kindlasti jätab ta karakterid stereotüüpseteks, sest neid on palju ja neist lennatakse üle kiiresti (mõnede koomilisemate puhul isegi "liiga kiiresti")... Jah, Juss Haasma ei näe välja nagu Graps, kuid mitmetest maneeridest ja isegi trummide taga võib temas leida neid paralleele küll ja küll. Tegemist on ju "viirastusega", mis ei pretendeeri täielikule tõele... Sellepärast selline ülevaatlik ja vajalikes kohtades siiski sügavamalt dramatiseeritud hetked on täiesti piisavaks ühe mehe (auteur Robert Annus) nägemuseks sellest legendist. Piisavalt hulle karaktereid, kelle vinti on just sobivalt üle keeratud, et tuua selle õnnetu hinge ja -lõpuga mehe loosse siiski "sini-hele-rohelist" valgust. Ja muusikat ning karmi ja karget rokenrolli peaks küll olema kõigi jaoks piisavalt (võibolla mõne jaoks natuke liigagi, aga see on ju ikkagi rokimehe-lugu eks!). Jah, ega kõik see muusika ju pole ka teabmis kuld. Vähemalt minu jaoks pole. Kuid live-s ja silme ees rokkides, mõjus nii mõnigi keskpärasem lugu väga ehtsa atmosfääri-tekitajana.

Hinnang: 4+ (Käesoleva aasta siiani üks suurimaid kui mitte kõige suurem teatriELAMUS. Sobib mingis mõttes Tartu Uue Teatri Ivar Põllu näitemängudega kokku. Usun, et neile, kellele meeldisid Ird, K. ja Sisaliku tee, neile meeldib ka Raudmees. Episoodiline näitemäng, mis on kokku seotud Gunnar Grapsi muusika live-esitustega. Läbi etenduse kulgeb mõnusalt käsikäes huumor ja traagika, justnagu kõikide eludes. Siin muidugi teatraalselt rõhutatult ning lühikesse aega konsentreeritult. Kuid "live fast, die young", justnagu rock'n'rolliks läbi aegade kombeks, sedasi läks ju ka Gunnar Grapsiga. Värviline elu, värvilisi tegelasi täis. Kahtlemata mees "elas" täie hooga. Sai näha, maitsta ja kogeda rohkem selle keskmisest lühema ajaga kui mõni suudaks kaks korda pikemaga. Lavastusel on ka minu meelest üks väga tabav reklaamlause, mis hästi toob välja ühe olulisema sisulise ning elulise "syntax error"-i: Väikse poisi unistus kuulsaks saada - suure mehe suutmatus kuulsaks jääda... Lõppkokkuvõttes on ikkagi temast kuidagi kahju. Ja seda tunnet tahtsid ka ilmselgelt tegijat tekitada. Õnnestus.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Raudmees. Odysseuse eksirännakud

Muusikaline viirastus Gunnar Grapsi elu ja loomingu põhjal.
Mängus on tüdrukud, tsiklid, trummid, kitarrid, alkohol, indiaanlased, tundmatud ja tuntud lendavad objektid, enesemüümine ja endaksjäämine. Mängus on terve elu. Mängus on väikse poisi unistus kuulsaks saada. Mängus on suure mehe suutmatus kuulsaks jääda.

Mängivad
JUSS HAASMA
KATRIN PÄRN
MARIA SOOMETS (Vanemuine)
MALLE PÄRN
EVALD AAVIK
JANEK JOOST

Ansambel
KARL LAANEKASK (kitarr)
ERKI SEPP (kitarr)
FELIKS KÜTT (basskitarr)
MADIS KARI (klahvpillid, saksofon)
JAANUS SALM (trummid)

Episoodides
ANNIKA OONA, SEMELE KARI, KARL JAKOB MARKEN, ROBERT HUSSAR, MARTIN TIKK ja TORMI TOROP (kõik Teatritehasest),
TRIINU LUKAS ja ANU SILDNIK (Tartu Üliõpilasteatrist)

Muusika GUNNAR GRAPS
Idee autor ja lavastaja ROBERT ANNUS (Vanemuine)
Libretist IVAR PÕLLU
Muusikajuht FELIKS KÜTT (Endla)
Kunstnik KAIE KAL
Valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI

etendus on 2 vaatuses ja kestab umbes 3 tundi

esietendus 27. november 2011 Lai 37 võimlas

Sildid: ,

1 Comments:

Anonymous i. said...

Kui sa poleks kirjutanud, poleks ma teadnud, et Salmes on neil 3 viimast etendust mais. Nüüd on juba aga ka piletid ostetud. Tahan seepärast juba näha, et Grapsid olid mu isa naabrid ja Gaida tema lapsepõlvesõber.

23 aprill, 2012 09:15  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default