Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, märts 10, 2012

Maja - PolygonTeater


Käsi südamel, ma sõna otses mõttes kartsin seda tükki. Mrožek oma absurdiga ja Fosse... Kas kaks näitekirjanikku, kes pole "minu heinad" võivad kuidagi kakofooniana kokku kõlada harmooniliselt? Kas miinus üks ja miinus kaks summana annavad positiivse lahendi? Näitetrupp on ju põnev - Nukuteatrist tuttav ja vaimustava 20.lennu Karin Rask, kes on kuidagi kogu ülejäänud kambast kõrvale jäänud ning alles viimastel aastatel justkui teatri juurde tagasi saabunud... Üks Eesti teatrite vingemaid meeshääli - Janek Joost, kes absoluutselt igas rollis on siiani minu meelest säranud. Ja Kärt Tomingas, keda võib Eesti teatris näha nagu kuuvarjutust, aga kes Soomes on nii mõnegi armastatud rolliga hakkama saanud. Kas ja kuidas ta oma Muumi-häälega suudab tõsise täiskasvanute tüki jaoks nendest hommikust-õhtuni DVD-delt ja videotelt kõlavatest foonidest lahti rebida ning luust ja lihast karakteri luua... Siiani olen teda vist ainult näinud Pinteri "Sünnipäevapidu" lavaka-aegses lavastuses ning filmis "Need vanad armastuskirjad" ja neidki ju mitte lavalt live-s...

Ma ei oska seletada, mis paneb absurdi elama. See on üks, vabandage väljendi pärast, kuradi keeruline žanr. Ühest küljest peaks see kas jahmatama oma allegooriatega või naerma ajama oma mingis mõttes omapärase naljaga. Mõlemad "toimivad" absurdsed vormid vajavad väga head kirjanikusulge. Võibolla on see ka minu isiklik kiiks, et seda on lihtsalt minule raske "maha müüa" kas usutava, toimiva või mõtteid tekitavana. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et ma pole kõige teravam pliiats pakis ning eriti õhtul, kui tavaliselt on teatrivaatamisaeg, pole meel enam kõige erksam. Sellepärast jõuab kirjutatud absurd võibolla isegi lihtsamalt kohale kui esitatud?!

Fosse-t sai näha-kuulda hiljuti Theatrumi "Üks suvepäev" lavastuses ning see oli ka mu eelmise aasta üks suurimaid pettumusi. Ma muidugi ei osanud ka oodata sellist paigalseisvat tükki, kus elu lihtsalt oli juba enne lavastust sealt välja pigistatud. Fosse stiil oma korduste ja maneeridega, probleemi kihtide vahele peidetud valuga vajab tõelist meistrikätt ja seda mitte ainult lavastajalt vaid eriti näitlejatelt, kes selle elustavad ning tegelikult kogu mosaiik-maali laval tervikuks seovad ja vaataja ette toovad. See on nii stiilne, aga ainult siis kui seal elu sees on. Tähendab lavastaja on suutnud näitlejad ise seda "mängima tahtma" pannud. Ja näitlejad ei väsi nende kordustega selle stiili elustamisest kuni see tõesti laval õide puhkeb. Võrdleks seda enda tööga - kui ma pean esitama mõnda ettekannet, mille tausta ma tugevalt ei tunne, mis on minu jaoks igav ja võibolla ka läbielamata, siis sellest head ettekannet ei tule. Kui ma aga saan selle geniaalsusest aru, võib hoopis ise märkamatult kasvatada endale tiivad ning nautida teistele info jagamist, millesse endal on nii sügav usk ja veendumus või uhkus või mistahes muu positiivne tunne. Sellised ettekanded jõuavad ka kuulajani kohale.

Aitab juba sissejuhatusest...
PolygonTeatri hinge, Tamur Tohvri tõlgendus on sõna otses mõttes geniaalne! Isegi kui Mrožek ja Fosse ongi negatiivsed muutujad, siis sellisel juhul matemaatilisse võrrandisse neid asetades polnud tegemist mitte summa vaid korrutisega, sest see tulemus oli küll igati postiivne.

Kui päris aus olla, siis esialgu ma ehmatasin ära küll, kui Joost ja Rask saabusid majja ning korrutasid ja korrutasid seda "Me oleme siin kahekesi üksi" motiivi ning kui majja sissetunginud pidulised ei leidnud eest pidu, kuhu nad tulnud olid ja ei suutnud ka ise siis mingit pisikest pidu püsti panna... Ebanormaalsed inimesed, ebaloomulik käitumine, väsitav, isegi uinutav... Kuni järsku käis mingi murdumine minu sügaval sisemuses. Ma leidsin ühe iva üles ja teise ning kogu see süsteem muutus minu jaoks stiilseks. Kusjuures tagantjärele tervikule mõeldes oli selle lavastusterviku kõige geniaalsem komponent minu jaoks just nimelt nende kahe näidendi kokkukirjutamine-sobitamine. Mõlema keskmes ehk neljanda tegelasena kaasa mängimas "Maja". Fosse "Keegi tuleb ju ikka" lõikudes on maja, mille üks noorpaar on ostnud, et seal "kahekesi üksi" olla. Kartes, et muu maailm neid üht või teistmoodi teineteisest lahku tahab rebida... ja siis astubki mängu "teine naine"... naine, kes neile selle maja müüs. Kes jõuliselt tungib nende eraellu. Ohumärk nii tegelastele kui vaatajaile sädemeks mõttepoegade sünniks. Kuigi, nagu Fosse ka ilmselt näidata on tahtnud, tekitame me endale sellistes olukordades peamiselt pseudoprobleeme, mille tagajärjel me võimegi ise oma suhted rappa ajada. Või miks ka mitte antud olukorras, nagu ja tihti päris elus, süüdistada mõtete jõudu - kui me midagi mõtleme, siis lõppude lõpuks võibki nii minna. Seda tuleb ju tõesti elu jooksul päris tihti ette... Kas poleks mõtet natuke elu nautida ja lasta sellel omasoodu voolata. See on üks asi, mida ma nüüd varsti neljakümneseks saades, olen hakanud aru saama. Kolmekümneselt ma tahtsin kõige isand olla oma elus ja määrata kõige takti ise. Väljapoole paistab(ja paistis) see vanematele inimestele kärsitusena ja eks see ju mingis mõttes seda võib ka olla, kuigi tegelikkuses on see lihtsalt kontroll... võibolla isegi enesekaitse või hoopis uudishimu. Asju pole vaja tegelikult üle mõelda. Mõelda kindlasti. Mittemõtlevad ja mõttelaisad inimesed on rumalad ja igavad. Kuigi mõnikord on ju mõnus ka peal lasta puhata ja lihtsalt meele ära lahutada mõtlemata...

Nonii aitab kah filosoofeerimisest :)
Mrožeki maja on tühi. Seal peaks justkui toimuma pidu, aga seda pole. Kolm sõpra, kes on seda pidu tulnud sealt otsima arvavad, et nendega mängitakse mingit halba nalja ning pidu on, aga nad ei suuda seda sealt üles leida või ehk on siiski tõesti pidu kusagil mujal või siis juba toimunud ja nad on sellele hiljaks jäänud. Oma pidu üles lüüa nad ei suuda või ei julge, sest äkki ikkagi kusagil on mingi pidu või äkki see kohe tehakse nende eest ära, äkki nad kohe leiavad selle üles... Ja mis pidu see üldse on... äkki see on hoopis matus? Kas matus üldse on pidu? Justkui kolm noort rumalat inimest või miks just noort... kes ootavad alati, et nende eest asjad ära tehtaks, et siis nemad saaks ainult sõitu nautida... Väike elavnemine tekib sellest kui üks neist otsustab ennast üles puua ja oh seda pettumust kui ta hakkab ümber mõtlema... oleks mingigi pidu... Kas see on Mrožeki irvitamine meie - inimloomade - üle? Pidu iga hinnaga? Ja peaasi, et keegi teine selle korraldaks? Keegi teine maksaks kinni?

Kõik kolm näitlejat on mingis mõttes erineva energiaga. Nad on erinevad ka kahes erinevas loos, mis vahelduvad pidevalt. Ja see vahelduvus teeb tüki elavamaks. Õigemini hea, et natuke ägedama loomu ja tunnetusega "Pidu" tasakaalustab väga pinnapealt rahulikku, ent seest siiruviirulist "Keegi tuleb ju ikka"-t. Lavastuse kunstnikutöös on oluline koht ka valgustusel. See pääseb ideaalselt mõjule. Nii see, mis toimub lava kohal kui ka näiteks elavad küünlad eemal laudadel või kasvõi valgus aknataga. Romantika, rahu, ärevus, lõbu ja kurbus - kõik on kuidagi ka valguse kõrvalmõjuga läbi komponeeritud.

Tulles tagasi näitlejatööde juurde, siis kõik kolm osalenud näitlejat teevad ju kaks rolli. Kõige suurema põnevusega ootasin Kärt Tomingase mängu. Kui alguses tundus tema hääl natuke kiiskav ja häirivgi, siis üpris kiiresti harjus sellega ära. Ja kui ta tegi seda "võõra naise" rolli, kes noorpaari rahu ja harmoonia teket tuli rikkuma, seal oli ta hoopis teine tüüp, teistsuguse tooniga. Tema kaks karakterit erinesidki teineteisest vaatet kõige rohkem. Kuigi ta on teada-tuntult seotud muusikaga, siis ma arvasin (võiks vist ausalt öelda, et kartsin), et ühel hetkel ta ka kindlasti hakkab laulma, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. Mitte, et mul midagi Kärdi laulu või muusika vastu oleks - otse vastupidi, aga hea just, et seekord oli tegemist läbi ja lõhki draamarolliga. Ta oli igati usutav ka "Peo" stseenide noorena, kes ju tegelasena mõjus isegi nooremana kui teda esitanud näitleja. Kuid niimoodi tekkis sellesse karakterisse positiivses mõttes sürr dimensioon. Sest mis tüübid need üldse sellised olid seal? :)

Janek Joost on tõesti hea iga kord. Mees kahe tüdrukuga, kes minu meelest kordagi ei pälvi kummagi tüdruku sellesuunalist tähelepanu, et nad seal peo-otsingutel näiteks armuks temasse või teeks oma olemise väikse flirdiga lõbusamaks. Ja sellest hoolimata mõjus see kõik orgaanilise ning õigena just nii. Teine roll - mees, keda naine süüdistab tegudes, mida ta teinud pole - pääses aga ta eriti hästi just loomulikkusega võidule. Temaga oli lihtne samastuda. Üleüldse on tema heas, korralikult mehiselt kõlavas hääles väge ja ka vaikselt rääkides dramaatilist kõla, mis ei vea teda ja tema tegelasi kunagi ilmselt alt.

Karin Rask pääseski minu jaoks eriti tugevalt esile selle neurootilise naisena, kes oma mehes näeb petjat ning teiste naiste võludele allaandjat. Temas on vajalikku energiat, et laval elu ja mingis mõttes isegi närvi lisada. Kuigi tema kaks karakterit olid jällegi minu jaoks teineteisele kõige sarnasemad, siis ega polnudki vaja neid rohkem eristada kui juukseid kokku pannes või lahti lastes (sama tegi ka Kärt oma juustega). Kuigi samas isegi see oli tarbetu detail. Ka ilma selleta sai erinevatest tempodest ja energiatest piisavalt aimu, et kummas tegevuses parjasti laval toimetatakse.

Kokkuvõttes võibki tõdeda, et alguses tundus tükk liikuvat suure hooga suunda, mis minule ei meeldi, ent ometi sai lõppkokkuvõttes sellest kõigest hoopis midagi erilist ja head. Kui alguses ma mõtlesin, et kuidas küll niimoodi kaks erinevat näidendit on teineteisega kokku traageldatud, siis lõppkokkuvõttes oli see hoopis kogu asja võlu, et need kihid kattusid, sobitusid ja täiendasid ja toetasid teineteist. Kui alguses ma mõtlesin, et näitlejate mäng tundub igav ja nad justkui ise ei usuks, mida nad seal teevad, siis lõppkokkuvõttes läksid nad kõik nii hoogu, et selline kasvamine mõjus pige kasvule fantastiliselt kaasa. Ka mõtteid tekkis iga hetkega juurde ning just niimoodi tasapisi kasvades sai nendega sobiva tempoga oma peas tegeleda.

Hinnang: 4 (Esimene vaatus 3+, teine 5-, kokku seega tugev 4. Esimese vaatuse lõppedes kuuldus nii siit kui sealt, et "uni tuleb" seda vaadates. Ma ise jõudsin juba enne esimese vaatuse lõppu selle tüki mõju sisse... Kiusasin oma teatrikaaslast terve vaheaja oma mõtetega, sest tundsin iseenda selles mehes ära... selles mehes, kes naisega uude majja oli kolinud. Mitte, et mu enda naine oleks selline, nagu tema naine, vaid pigem just nimelt iseenese selle mehe mõtetest ja käitumisest, mida ma selle karakteri olekust ja sõnadest välja lugesin. Ma tundsin tema rasket olukorda. Kuidas ta ei saanud kuidagi teise inimesearvamist või pigem tundeid suunata või mõjutada, need olid juba tekkinud. Ja inimene hoiab oma sisemisest häälest kinni ning naljalt ei usalda teisi iseendast rohkem. Mitte siis kui emotsioonid on mängus.
Atmosfäärina jäi tunne, nagu tegemist oleks selle etenduse näol millegi intiimse ja eksklusiivsega. Palju vaatajaid sinna ju ei mahugi ning ega see väga laiadele massidele pole ka mõeldud. Kindlasti on seda vaatama minnes vaja stiiliaistingud teravaks nühkida ja kindlasti ei tasu seda vaadata väsinud peaga. See on teater mõtlevale inimesele. Ja kui see krõps käib ära, nagu minul käis, siis lõpuks on tõeliselt hea meel sellise elamuse üle. Kodutee läks ka vesteldes tüki üle ning siiani võiks veel nii mõnegi mõtte üle arutleda või vaielda :) Selline ongi hea teater!)

PS. Kusjuures nii ehedalt mängisid kõik, et minu taga istuv mees oleks kohe alguses läinud näitlejatele ust avama, kui tema proua poleks suutnud teda tagasi hoida. Ja üpris häälekat kaasaelamist suutsid näitlejad oma eheda mänguga selles mehes veel esile kutsuda :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

fosse /mrožek / tohver : maja

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“ S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Slawomir Mroźek (1930) on maailmas üks enim mängitud absurdiklassikuid, Jon Fosse (1959) on kaasaegne norra kirjanik ja dramaturg, keda on nimetatud Samuel Becketti ja Harold Pinteri mantlipärijaks. Nende kahe tugeva 1962. ja 1996. aastal kirjutatud lugude ühenduses pakub “Maja” lõbusaid äratundmisi meie kaasaegsest manipuleerivast tarbijaühiskonnast, mis elatub stampmõtlemisest, lakkamatust uue naudingu otsingust ja glamuurist. Mängust, mis käib meiega ja üle meie peade. Samal ajal meenutab “Maja” , et seesmise valmisolekuta muutusteks saab ihatud üskiolekust üksindus ning algab igatsus… mille järele?

mängivad: kärt tomingas / janek joost / karin rask

dramaturg / lavastaja: tamur tohver

kunstnik: reet aus

helilooja: peeter rebane

valgus: petri parrik / tamur tohver / reet aus

teostus: tamur tohver / keiu virro / kristjan rohioja

esietendus: 17. veebruar 2012 kell 19 laitse graniitvillas, laitses

piletid 13/15 € aadressilt pilet@poly.ee ja telefonil 5281148 Gerli ( ka teave õhtusöögist ) ja Piletilevist

pressiteave etendusest telefonilt 515 8118

lavastaja tamur tohver :

“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”

PolygonTeater ja Laitse Graniitvilla jätkavad Talveteatri traditsiooni, mis algas 2011. aasta jaanuaris etendusega Boob teab

Sildid: ,

2 Comments:

Anonymous Hej! said...

Intrigeerivalt huvitav arvustus. See vist on minu tykk?

20 märts, 2012 12:59  
Blogger hej, hej said...

värvide poolest küll

13 aprill, 2012 03:09  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default