Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, august 29, 2010

Sarjas "esimest korda elus" - Kihnu


Ja saigi Kihnus käidud. Lapsepõlvest mäletan, kuidas klassiõde (MS) seal pidevalt käis kellelgi külas, vist Kilvetitel. Viimasel ajal on kõiksugu Kihnu Virved ja Kihnu Roosid kuulsust niitnud. Mis imeline maa see siis on?

Tegemist igasuvise "divisjoni väljasõiduga". Ma olen nende väljasõitude suur fän. Seni olen alati nendel targemaks saanud, sest lisaks uutele põnevatele Eestimaa nurkade avastamisele, on alati sõitudega seotud ka mingi koolitus. Rääkimata võimalusest rohkem tundma õppida, sõbruneda ja toetava õla tunnet pakkuda ja tunda oma töökaaslastega.

Startima pidime Tallinnast juba hommikul kella 6 ajal, et kindlasti õigeks ajaks Munalaiule kohale jõuda. Kogunesime autodesse juba linnas ning üle mere võtsime ainult 1 auto kaasa (kuhu kõik kola ja kotid sai laadida). Sadamasse sai lihtsalt ülejäänud autod parkida 30 krooni eest/päev.

Praam oli pisike, kuid suuremast polnud lugugi. Selline - alla tunnine sõit, mis "oma seltskonnaga" läks veelgi kiiremini. Välistekil olles sain korraliku sahmaka vett ka näkku :) Kohale jõudes, oli meil vastu tulnud lahtise kastiga veoauto, mis meid meie "staapi" viis. Ja ei muud kui kohe tööle! Hirmus tuuli ja külm oli, aga sättisime end sellest hoolimata õue. Projektor näitas mingile looduslikule linale üppematerjale ning tuul tahtis pidevalt kogu meie töö endaga kaasa viia. Õppisime rootslaste käe all, kuidas oma tavastampidest töös vabaneda ning kuidas läheneda uute mõtete ning avatud mõtlemisega probleemidele ning üldse ülesannetele, mis vaja täita. Lisaks saime korraliku annuse infot, kuidas näiteks rootslased meie olukorda näevad ning eestlaseid üldse. Ma ei tea kuidas teistega on, aga lisaks sellele, et sain palju huvitavat närimist ajudele, õppisin tõesti mõningaid trikke, kuidas loomingulisemalt teemadele läheneda. Päris mitu korda suutsid nad mu sisemiselt keema ajada ka, aga paraku vist suuras osas ikkagi õigusega. Kuigi see, kes Skype-i leiutas... mrrrr.

Lõuna ajal pakuti Kihnu-saia. Üldse oli toitlustusega - 3 korda päevas - pidevalt lõhkiminemise-tunne :)


Esimesel õhtul lõpetasime oma tööga kella kuue ajal. Mina jätkasin veel oma poolaasta-aruande tegemist Kõu-kaasabil, teised tegid saunas nalja. Jäingi seetõttu ilmselt parimast suveteatrist ilma - "Neli karvast luike ühes viirus" :((( Kuigi paar "luikedest" käisid ka mind pidevalt kaasa kutsumas, ei saanud ma midagi parata - kohustus on ju kohtustus ja lubadus on lubadus. Tagatipuks jäin veel arvutitaha magama, sest eelmine öö oli ka tervenisti töö tähe all läinud. Kuid enne südaööd olin valmis ning liitusin teistega. Selleks ajaks oli küll suurem pull juba peetud.

Järgmisel hommikul oli varane äratus ja jälle töö... Lõuna ajal tegime tunnise pausi, et veoautoga üks väike ekskursioon läbi sõita Kihnu peal. Käisime kiriku juures, muuseumis ja majaka jalamil. Muuseumis olid naljakad naivistlikud maalid, infot Theodor Saare ja Kihnu Jõnni kohta. Kõige põnevam oli minu meeles see kohalik pulma-traditsioon, millest muuseumis saab hea ülevaate. Kõik täpsete reeglite järgi - ainult, et neid reegleid on tuhat tükki :)


Huvitav oli märgata, et majade õuedes-aedades liikuvad naised olid absoluutselt eranditult kihnu-mustrilistes seelikutes :) Kartuleid korjavad nad maas istudes, rahumeeli mullas sonkides. Muidugi, milleks küürutada, milleks pinki kaasas tassida... võibolla on Kihnu maas mingi eriline jõud... ei tea neid sealseid legende nii täpselt. Üpris palju oli seal sarapuid, aga ühtki pähklit polnud näha. Majaka juures korjasin imetillukesi teokarpe oma printsess-baleriinile kaasa, aga kahjuks jäid need sinna mu "hotellitoa" peegellauale :(

Tagasi staabis, läks koolitus edasi kuni kella 7ni õhtul. Ja viimane osa oli veel kõige intrigeerivam ning huvitavam. Harva kui koolituselt tõesti enda jaoks midagi saab... selles vanuses lihtsalt juba tarkust nii palju kogunenud ja suhtumine ka kuidagi üleolev sellistesse õpetamistesse. Ent seekord tõesti ajud ragisesid ning reaalne kasu on tunda.


Pärast kogu seda kahepäevast õppimist ja tööd ka lõpuks ometi natuke lõbu. Osalesin esimest korda elus GPS-mängus. Jagunesime 5 võistkonda ja hakkasime ristsõna lahendama. Päris palju sai ka tuletada, kuid lõppude lõpuks jooksime maha 7 kilomeetrit. Lahe! Tegelikult oleks võinud ka vähem joosta, aga mina kohe tahtsin võimalikult palju liikuda, seega läks täie ette. Kõige kurvem meel oli sellepärast, et sissesõidu keelu märgi rahvapärane nimetus jäi arvamata - "telliskivi" loomulikult. Meie aga mõtlesime, et peame Kihnu lennuvälja rahvapärase nimetuse sinna kirjutama.

Kella kümneks oli mäng läbi. Meie saime 3. koha, ehk pronksi. "Keskmised". Mina muidugi oma võistlusloomusest tingituna neelasin hapusid viinamarju. Aga noh... tammepuu juures suutsin tõesti häbiväärse asjaga hakkama saada... olgu see siis mu karistuseks. Nimelt oli üks küsimustest, "element sihtkohas oleva objekti otsas" vms. Tegemist oli tammepuuga ja vastuseks oli muidugi "Tõru"... mina pidin selleks aga puu otsa ronima, et sellest aru saada, et seal pole mingit "tare" ega "toru :))) loll....


Ja teisel õhtul läks korralikuks tantsuks ka minul. Muusika suhtes muidugi paras kemplemine. Kõigil ju omad maitse-eelistused. Kui lõpuks kella 3 ajal öösel minu muusikani jõudsime... siis olid ka kõigil viltused näod ees.... see muusika oli vist tantsitav ainult minu jaoks :) Kuigi HS ja RL, kellega ma põhiliselt tantsu vihtusin, tantsisid siiski kaasa :)) Tegelikult MK-l oli ka üks huvitav laul, mis kõrvu jäi, aga kahjuks ei oska ma seda tuvastada. Midagi Depeche Mode-likku, aga mitte DM. Kui pidu hakkas läbi saama, läksin veel üksi sauna. Itsitasin KM-i ja MK naljale "kapiheterotest, kes hommikul gaydena vaikselt laiali lähevad" ning kobisin põhku umbes 4 ajal.

Hommikul jälle tagasi sadamasse ning laevaga mandrile ja pärastlõunaks veel kontorisse. Tagasi argipäevas.

Sildid: ,

Kirjanduse ja Teatri ajakirjandusest

Sellel reedel on Sirp jälle siinse blogi ära maininud. Seekord kirjandusega seonduvalt. Lisaks pean seda komplimendiks, et kirjandusblogide linkide nimistus on Danzumehe blogi liigitatud "filoloogide ja sellelaadsete" blogide alla. Kuigi kahtlemata olen ju rõhuga teatrimaastikul, kuid seda tegelikkuses ajapuudusest tingituna. Teatrisse lihtsalt jõuan tihedamalt kui raamatuid läbi lugeda (tekkiski seda siin kirjutades just filoloogiline küsimus - kas tihedamini ja tihedamalt sõnade kasutamisel on reegel?). Praeguses elufaasis veel eriti (teen tööd ka kõikidel õhtutel ja isegi nädalavahetustel). Muidu on mu alatajuliseks eesmärgiks (kui selline sõnaühend üldse eksisteerida võib) ikka nädalas 1 raamat läbi lugeda ja korra teatrisse jõuda, aga raamatutega aasta aasta järel jääb see kogusumma sinna 35-45 vahele (tänavu, kuna ei saanud ka puhkust võtta, ilmselt veelgi väiksemaks), teatritega ikka ja jälle rohkem kui 52... Ja kui ikka väga vaja, siis ei saa jätta kirjutamata ka filmidest, muusikast, kunstist, tantsust, telesaadetest, reisidest ja kõigest muust, mis parajasti pealub või mis kogetud.

NIIVÄGA tahaks tegelikult, et Eestis oleks olemas 1 korralik teatriajakiri. Selline, mis koondaks uued lavastused, lood näitlejatest, lavastajatest, teatrikunstnikest ja teistest teatriinimestest. Teater.Muusika.Kino. ning Sirp on sellised laia haardega väljaanded ning väiksed harvad nupukesed siinseal igapäevastes ajalehtedes - neist (minusuguse teatrihullu jaoks) ei piisa.

Kirjandusest on päris häid ajakirju, näiteks nagu Vikerkaar ja Looming. Hiljuti ilmuma hakanud Lugu võiks ilmuda märksa tihedamalt, raamatuid ju ilmub päris palju lühikese aja jooksul. Jooksvat infot võiks koguda sellisesse väljaandesse pidevalt. Lisaks on maailm täis kirjanikke, keda tutvustada... ausalt tunnistan, et erinevalt teatritagusest maailmas, Bukahooliku soovitatud trükkalite ja küljendajate taustalood mind isiklikult küll ei huvita. Üldse viimane Lugu number lülitas sisse tõsised häirekellad. Esiteks kaanel reklaamitud intervjuu Sofi Oksanen-iga.... See oli niiiiiii lühike. Kui juba kord sai temalt intervjuu, siis miks mitte korralikku? Lisaks see intervjuu sisu... Jan Kaus on muidu mul ikka ajakirjanduslikus mõttes positiivsete kirjas olnud, aga need küsimused olid allpool igasugust arvestust. Ja kuidas kirjanikuga intervjuud tehes küsida "millised filmid talle meeldivad ja millist muusikat ta kuulab", aga jätta küsimata kõige olulisem, ehk millised raamatud talle meeldivad ja mida ta parajasti loeb???? Uskumatu. Rääkimata üldse suurest häbiplekist, ehk kirjaniku nimi kirjutati ajakirja kaanele valesti. Ei tea, kas Sofi solvus ka... loodetavasti järgmises numbris ilmub SUUR vabandus. Lisaks terve rida faktivigu, mis selline ajakiri endale lubada ei tohiks - näiteks nimetada Sandra Brown-i briti kirjanikuks - see on kogu briti kirjanduse häbistamine. Liiatigi kui Brown on kõige ehtsam Ameerika rämps :) Ohh... ma tegelikult ei viitsigi kõiki neid vigu siin ülesloetlema hakata. Õnneks on seal ka huvitavaid ja häid artiklite kirjutajaid, nagu Mihkel Kaevats, Kalju Kruusa ja Kätlin Kaldmaa. Mihkli intervjuu on kordades huvitavam ja paremini tehtud kui Jani oma. See tõlkijaga intervjuu ajakirja lõpus on alati põnev, sest samaga saab teada, mis parajasti tegemisel ja seega tulekul. Ning hea tõlkija puhul, et mida ta veel on tõlkinud (ootan põnevusega usutlusi Anne Lange ja Ülev Aaloega). Üldse võiks rohkem infot olla kirjastuste tulevikuplaanidest. Lisaks meeldis Merilin Pärli arvutus "Jamie kodus" raamatule (mis endalgi riiulis olemas, kuigi põhimõtteliselt "tõlgitud kokaraamatuid" ei osta). Seal oli häid näpunäiteid (millele ka ise nime alla kirjutaksin) tulevikus kokaraamatute tõlgete väljaandjatele. Sellest hoolimata on minu meelest tegu ühe parima tõlke-kokaraamatuga, mis hetkel meenub. Just sisulises mõttes... minusugusele hobiaednikule-hobikokale... Arvustustega on üldse nii, et need on huvitavamad siis kui endalgi juba raamat loetud või sirvitud.

Üks vihje, mis praegu meenus, millest "Lugu" võiks kirjutada on koduraamatukogude databaaside programmide testid. Meie kasutasime alguses excelit, kuid nüüd juba pikemat aega BookCAT-i. Et orienteeruda oma üle 8000 raamatu hulgas, on hea kui on ülevaade, kellele on midagi laenutatud, milline raamat on kellele perest meeldinud ja milline kellelgi üldse loetud juba on. Lisaks on meil seal kirjanike fotod ja raamatukaaned ning isegi mitmete kirjanike juures nende häälenäited või videolõigud ja hästi palju erinevaid detaile (alates hinnast, sarjaandmetest, tõlkija ja väljaandeaastani). Kõige tähtsam funktsioon muidugi sellel, et kui uut raamatut tahaks osta, siis saab sealt kiiresti teada, kas see juba riiulis olemas. Tihti ju antakse välja ka kordustrükke ja sellise raamatute mahu juures ei suuda absoluutselt kõiki pealkirju meeles pidada.

Aga tulles tagasi Sirbi juurde. Minu jaoks on see ajaleht muutunud viimasel ajal üha sisukamaks. See viimane number on tõeliselt laiahaardeline ning erinevatest kultuuritahkudest on ka piisavalt palju huvitavat lugeda. Tore oli järjekordselt tõdeda, et ka teisi "Kivist külaliste" nautijaid on peale minu ning ma endiselt ei mõista, miks rahvas "Antigone"-st sillas on. Minu jaoks oli see armetu lõiguke Linnateatri "Keskööpäikse"-st, mis oli venitatud terve tüki pikkuseks. Kuigi kahtlemata Elina Reinold teeb väga vinge rolli seal ning paar head ideepoega leidub ka. Kuid nende kirjanduse-rubriigis jään ikka igatsema rohkemate raamatute tutvustusi ning enamate raamatute arvustusi. Raamatuid lihtsalt ilmub sellevõrra palju. Kuid ehk on siin aimata paja ja katla seost. Ei jõua ju minagi nii palju raamatuid, kuivõrd teatrit. proportsioonid on nihkes. Kuid üks korralik kvartaalne (kuigi miks ka mitte igakuine) teatriajakiri kuluks sellise teatrirahva, nagu eestlaste jaoks küll ära. Ja Lugu võiks ilmuda vähemalt korra kuus... Väga huvitav oleks ka Oidsalu idee kesksest teatrifioorumist.

Huvitav, et sellel nädalal figureerisin ka Päevalehes tööga seonduvalt, seega mitte Danzumehena :)

Sildid: , , ,

esmaspäev, august 23, 2010

Kaitsekiht - Jaak Jõerüüt

Ma ei tea, kuidas ma oma elu olen siiani suutnud elada nii, et mulle pole kunagi ette sattunud ühtki Jaak Jõerüüt-i luuletust. Igatahes parem hilja kui mitte kunagi. Ja seda sõna otses mõttes! (Aitäh MP!)

"Kaitsekiht" sisaldab Jaagu 50 luuletust, kõik pisikesed pildikesed, tugeva atmosfääritunnetusega. Kõik kuidagi omal kohal. Mingites luuletustes meenutas mulle väga tuntavalt Juhan Viidingu stiili. Selline jutustav, sõnadega mängiv ja justnimelt mingit kohatunnet või lihtsalt pilti üritada luues.

Põhilisteks teemadeks kooliga seonduv, aga ka naised ja armastus... see on ju luuleraamat... muidugi on suurel A-l oma roll mängida... Samuti vanus ja vananemine. Hmm, see raamaty ilmus, kui kirjanik oli 28 aastane. Mul on tunne, et mõned luuletustest on kirjutatud nooremanagi. Lugesin, nagu mul viimasel ajal luuleraamatutega kombeks, kohe kaks korda läbi. Nüüdseks olen ka kolmanda korra pisteliselt parimad palad üle lugenud. Kui ma esimest korda lugesin, meeldis see avaluuletus Tallinnast, aga ma ei saanud kohe sellesse õigesse tundesse sisse. MP oli seda luuletust mulle lugenud peast enne, aga ma ei suhestunud sellega, ei siis, ega ka esmasel lugemisel. Suhestumine ja selle headuse tajumine tekkis alles siis kui olin üldse Jõerüür-i luulemaailma stiilitundesse sisenenud. See juhtus üsna konkreetselt raamatu viienda luuletuse viimast rida lugedes. Sellest piisas... see oli mu uks...

Ah et kuidas see rida kõlab... no ega ma kade ei ole:

"Koged küll. Aga kogemata."

Just sellised targad sõnadega mängimised võluvadki mind. Selliste leiutamine on para pähkel. Pead ära tabama... ja suurem osa sellistest sõnakõlksudest on ju juba ammu tabatud... Aga Jõerüüt poeatab neid oma luuletustesse veel, mängleva kergusega. Kuid tegelikult ongi ta "viimaste ridade meister". Päris mitu sellist luuletust on, mille headus väljendub selle viimases reas. Omamoodi kaval lähenemine. Luuletuse viimasel real on ju ikka kaalu. Lugeja väljub sellest luuletusest sellist ustpidi. Ja kui see on hea, siis ta tahab veel ja veel ja veel seda kogeda. Mõni luuletus hiljem on tal rida: "Kes muu on saanud, saab ka ülejäägid." - nii originaalne ja samas hämmastavalt pihtas-põhjas.

Jaagu piltlikud kuid samas müstiliselt kujundlikud väljendid on ka tema leivanumber - Naistepäev, mis põske paitab, või saatus, kes nurga taga jalutab... Veel on huvitav luuletuste omavaheline seotus. Tegemist onjustkui luuleketiga. Üks luuletus isegi algas kahe eelmise luuletuse viimase reaga.

Minu kolm lemmikluuletust on siin:

Šabloon

Sa tahtsid olla tark, kuid tahtsid ka mu silmi.
Ning sõnadest sa tegid liiga suure numbri.
Mu isakodu aknast seekord paistis pilvi.
Ja kuude nimesid ei mäletand me kumbki.

See juhtus augustis? Eks siis sain ülikooli.
Ja siis mu kiindumus veel kergelt tiibu rapsis.
See minusse ei puutu. Puutugu või tooli.
Sa siiski kantseldad nüüd teise mehe lapsi.
-------

Eriti selle viimase rea pärast... Kahetsus on nii suur ja valus tunne. Valusam nii mitmestki päris valust. Võibolla mõjus mulle ka see "august".. täpselt nagu praegu... Ja isakodu... mingi kummaline tunne on mõelda, et mu lapsed kunagi võiksid minu kodu pidada oma "isakoduks"...

-------

Selline iseloom

Ta süda valutab, ei ole ühtki embust,
mis hoiaks kinni teda, kui ta otsib lembust.
Kes teda tunneb, kiidab küll ta vaimsust.
Ta mitmust kasutab, kuid rõhutades ainsust.

Kui olud sunnivad, siis saab tast võidusõitja.
Kui mitte muu, teeb elukäik tast võitja.
Ta lapsepõlvest saadik sõpru tahab.
Kuid sõbrad kõik müüb ühekaupa maha.

--------

Selles luuletuses on mitu karakteritahku. ehk iseloomuomadust koos - 2 esimest rida - inimene, kellel pole iial küllaltt - teda emmatakse, kuid ta ei märka neid, vaid otsib igaltpoolt mujalt armastust...
Kolmas-neljas rida - tark, intelligentne, oskab sõnadega psühholoogiliselt mängida.
järgmised kaks rida pole nii oulised, kuid ehk vaid kahe viimase rea olulisuse ja tabavuse rõhutamiseks... tunnen ära selle tüübi...

--------

Portree

Võid võtta monopoli selle õhtu peale.
Aprilliaken. Taevas. Hiirekõrvul aiad.
Lamp, peegel, pleed. Kimp värskeid lilli laua peale.
Seejärel vestlus. Salat. Soojad plaadisaiad.

Käe asend, kuklapöörde kerge elegants,
see pole õpitav, ent võluv seda enam.
On sõõrmeis juukseid, kleite, koolipeod ja tants,
kui pisut hämmastunult ütlen talle "ema!"

------

Minu selle raamatu kõige lemmikuim... Kes mind teab, see saab ehk aru ka millepärast. Teeb mind härdaks... ja kui äratab emotsioone, järelikult on midagi erilist... läheb närvi pihta.

------

Hinnang: 4 (Üks selle aasta avastusi. Tekkis himu tormata antikvariaati ja sealt kõik Jaagu raamatud koju tassida. Kõik luuletused ju pole ka niiiii head, ent üle pooltest võib leida reapaare või terveid salme ning isegi terveid luuletusi, mis korda lähevad. Mõnest paksemast kogust on hea, kui ühegi leiab, mis mõju avaldab. Ja siis võib ju raamatuostu kordaminekuks pidada.
Nüüd pean selle "Kaitsekihi" MP-le tagasi viima... aga ma tahaks ju tulevikus uuesti ja uuesti vaadata mingeid kohti üle. Sellepärast mulle ei meeldigi raamatuid laenutada. Aga tegelikult usun, et mul on lihtsalt ülearenenud omanikuinstinkt. Kui ma midagi käes hoian ja koju toon... see oleks nagu minu oma juba natuke... ja siis see uuesti ära anda... mitte ei tahaks... Eriti nii head luuleraamatut...)

Sildid: ,

neljapäev, august 19, 2010

Lohengrin - Moskva Kolobovi nimeline Novaja Opera (Birgitta Festival)


Kaunis, kurb ja sügav Wagner-i muusika, suurepärane valgustus, Pirita kloostri varemetest õhkuv muinasjutulisus ja ajalugu, fantastiline dirigent Jan Latham-Koening ning selle kõige krooniks veel Ain Angeri võimas bass, no mida see hing veel võiks ihata, eks? Ja ometi jõudsin ma öösel koju, hing rahulolematu ning mitmeski mõttes isegi pettunud.

Richard Wagneri 3 vaatuseline ooper jõudis Eestis, Birgitta festivali raames lavale Moskva Uue Ooperiteatri (Eri Klas on seal peadirigendiks ja osales ka meie üritusel) lavastusena. Taani lavastaja ning taani kunstniku nägemuses, peamiselt vene lauljate esituses. You tube-s on muideks just sama lavastuse lõigud üleval, kuigi enam kui aastatagune versioon teiste lauljatega. Mis mind kõige enam häiris oli lavastuse puudulikkus. Ma saan aru, et mitmeid asju polnud võimalik teostada ka kloostris mängimise tõttu, kuid nagu nendest videoklippidest selgub, on ka muidu lavastus üsna puudulik. Mõnevõrra ehk veel kolmandas vaatuses kui Lohengrin ennast paljastama hakkab, seal veel, kuid muidu ainus lavastuslik külg piirdub vangipuuri ukse kinni lahti ja inimeste sealt sisse välja liikumises. Vahepeal liiguvad inimest üldse mõistetamatult. Kogu rahvas ühest äärest teise või siis keegi tuleb järsku mõõgaga, kummalise kaarega ja siis Lohengrin laseb ta maha. Kõige hapum on valge luige saabumine viimases vaatuses. See oligi täiest saalist kostvaid naeruturtsatusi väärt. Nimelt Lohengrin võtab oma taskust paberist volditud luigekese välja. No krt, parem oleks juba mingi videoprojektsiooniga või balletitantsijaga või kuidas iganes lahendanud selle, aga paberist pisike luik, mis asetati lavaäärde see oli nii armetu.

Lauljad olid ju vinged, aga minu kõrval istunud sakslane ei saanud küll nende saksakeelest aru. Minu jaoks oli imelik kuulata saksakeelset ooperit vene aktsendiga. Ainult Ain Anger oligi justkui õige. Teised, oma headest häältest hoolimata mõjusid täiesti võltsilt. Ja see heli... alati räägitakse kloostrivaremete vingest akustikast. Aga mis akustika see ka on, kui heli tuleb kõlaritest, mis on asetatud kuhugi üles justkui peaks tegelasi ka sealt kusagilt otsima. Kõige õudsam veel see, et keegi oli võimendi läheduses väljalülitamata mobiiltelefoniga, ehk pidev põksumine, mis muusika taustaks kostis võttis kogu selle akustikarõõmu ära.

Ja siis muidugi see kunstiline pool. Lavakujundus oli täiesti puudulik, kloostri seinad ja valgustus oligi kogu kujundus. Kuid seda jäi siiski väheseks, eriti ooperilike banaalsete üledramatiseeringute taustal. Naljakas oli see esimese vaatuse meeste kooris jalapatsutamine. Kõige jubedam möödalaskmine oli aga minu meelest Lohengrini kostüüm. Milleks oli --- tavaline hele ülikond ja lilla lips. Tegemist siiski ajastudraamaga. Hämmastav!!! Rahvas imestas, et kas üks kostüüm on kaduma läinud või on lennukiga kuhugi teise linna saadetud, kuid tegelikkus ongi see, et kunstnik ongi kujutanud teda sellise "tulevikust tulnud ilmutusena". Mõistetamatu ilumeel.

Ooper ise on keskmisest sisukam - armastusteemade, kättemaksudraama, põletava naiseliku uudishimu, muinasjutuliste elementide ning suure puändi tõttu. Ja nagu öeldud, lauljad laulavad taevalikult ilusate häältega. Kuigi palju meelsamini oleks vaadanud seda Eesti omade lauljate esituses. Ain Anger oli selgelt peajagu teistest lauljates üle. Ja seda ma ei ütle lihtsalt sellepärast, et ta eestlane on. Ta lihtsalt oli nii võimas. Kahjuks tema pikem aaria on esimeses vaatuses ära ning teistes vaatustes figureerib ta tunduvalt vähem. Kas see olin ainult mina või oli seadesse, eriti viimases vaatuses (luigega seoses?) integreeritud Tšaikovski Luikede järve finaali? Mitmel korral tundsin tuttava motiivi ära. See oli väga huvitav leid. Tšaikovski olevat kunagi öelnud, et talle väga meeldis Wagneri Lohengrin. Ja luige-teema on ju ka ühine nimetaja... Väga võimas oli vaadata 60 inimest korraga laval, see on ikka midagi muud kui tavadraama.

Huvitav fakt ehk ka see, et Lohengrini 3.vaatusest on orginaalis pärit tavaliselt laulatustel lastav "Here comes the bride, all dressed in white..." laul. Pähklikoores on ooperi "lugu" järgnev - Kuningas saabub Brabanti. Tal tuleb lahendada noore Hertsogi kadumine. Hertsogi hooldaja Krahv von Telramund süüdistab Hertsogi õde Elsat lapse kadumises. Elsa, teades oma süütust, palub, et korraldataks võitlus ning jumala tahtel tema eest võitleja kaotusel tunnistab end süüdi. Telramund on nõus võitlema Elsa esindajaga, sest ta on väga enesekindel. Elsa eest aga keegi võidelda ei soovi - on ta ju häbistatud naine... Kuni ühel hetkel saabub (valge) rüütel luige seljas. Kusjuures rüütel selles Lohengrini versioonis jääks iga kell päris elus just sellele Telramundile alla. Aga muidugi tegemist ju "võluväge" omava tüübiga, seega välimus ei mängi nii olulist rolli. Rüütel (kes nagu mainisin kannab tavalist heledat kontoriülikonda lilla lipsuga!!!) on nõus võitlema Elsa armastuse eest Telramundiga, nõudes naiselt ainult seda, et too hiljem ei päriks tema päritolu kohta. Rüütel muidugi võidab. Telramund ja (paganlik nõid) Ortrud pannakse vangi. Ortrud hakkab aga suskima Elsat, et too uuriks välja, kes on salapärane rüütel. Elsa ja salapärane rüütel abielluvad. Telramund üritab rüütlit tappa, aga too jõuab ette. Elsa aga ei kannata seda teadmatust välja. Ta pigem sureb, kui et elab koos mehega, kelle tausta ta ei tea. Lohengrinil ei jää muud üle kui paljastada end. Ent pärast seda tuleb tal lahkuda. Lohengrin räägib loo Pühast Graalist ning lahkumisel ilmub välja jälle luik, kellega Lohengrin saabunud oli. Ta sukeldub vette ja väljub sealt kadunud Elsa väikevennana. Seega Elsa oligi süütu, kuri nõid Ortrud oli moondanud hertsogi luigeks... Elsa aga oleks pidanud kukkuma surnult kurbusest, ent seda nüüd päriselt küll Pirita kloostris nähtud versioonist välja ei lugenud - ent lõppkokkuvõttes ilus ja Wagnerilikult kurvameelne muinaslugu.

Hinnang: 2 (Ooper ja selle muusika kindlasti väärt täispunkte, kuid teostus jättis minu jaoks tugevasti soovida. Samuti korralduslik pool viidates mobiiliprõginale. Kuna meil oli vaheajal oma üritus, siis ei häirinudki väga need pikad vaheajad, kui aga oleks pidanud 2 korda pool tundi ootama, eriti hilisel ajal - ooper algas alles kell 20:00 ning kestis koos vaheaegadega üle südaöö! Ma ei või väita, et ma poleks elamust saanud, sain kindlasti, eriti tänu Angerile ja kloostri interjöörile ning Birgitta festivalile ma kindlasti annan tulevikus uue võimaluse, kuid sedapuhku tõesti hämmastas mind kogu lavastuse madal tase. Natuke oli häbi ka meie väliskülaliste ees. Kuigi nende seas oli ka neid, kes olid vaimustuses. Ent osalt inimesi lahkuski esimesel ja teisel vaheajal...)

Isiklik märkus: Ma olen naisega ikka vaielnud, et kas inimene, kes möödub teistest siis kui teised juba istuvad, peaks ütlema vabandust? Mind on nimelt nii kasvatatud, et ma pean viisakaks vabandada. Nemad peavad ju minu möödudes kas tõusma või ennast liigutama kuidagi. Iseasi muidugi, et ega mööduja pole ju süüdi, et ta vabandama peaks, kui ta saabub täiesti õigel ajal ning et keegi on tema reas juba kohtadele istunud, millest ta on sunnitud mööduma. Seekord möödusid minust nii Läti ex-president Vaira Vike Freiberga kui ka Mart Laar ning mõlemad vabandasid viisakalt. Mul oli kohe hea meel, et ma polegi mingi imelik, nagu naine ütleb... teised on ka...


Tekst lavastuse kodulehelt:

18.08 20:00
R. Wagner ooper LOHENGRIN

MOSKVA NOVAJA OPERA
AIN ANGER bass
Lavastaja KASPER HOLTEN Taani
Lavastaja assistent METTE HEDEGAARD Taani
Lavakujundus ja kostüümid STEFFEN AARFING Taani
Valguskunstnik ESPER KONSHAU
Dirigent JAN LATHAM-KOENIG UK
Koormeistrid NATALJA POPOVITŠ, VIKTOR KUTURAJEV, ANDREI LAZAREV, IGOR MANKO
Kestus 3 tundi 40 minutit 2 vaheajaga

Birgitta Festivali küsitluslehtedel on ammu Wagnerit küsitud. Nüüd siis saame soovi täita Novaja Opera põneva ja paljukiidetud lavastusega ning suurepärase dirigendi Jan Latham-Koenigi (UK) juhatusel.

Wagneri saksa mütoloogial põhinev kangelas-süžee sobib oma olemuselt hästi iidsete kloostrimüüride, väliolukorra ja etendusepaiga ümbritseva loodusega. Ka Wagneri enda Bayreuthi teatri etendustel on suur osa vaheaja jalutuskäikudel ümbritsevatele mägedele ja metsadesse.


Ooper „Lohengrin“ on huvipakkuv kahest aspektist. See on eelkõige armastuslugu, mille tegevuse keskmes on ühte meest armastada püüdev naine, keda ta tegelikult ei suuda mitte kunagi lõpuni mõista. Teiseks aga on see jutustus kriisiseisundis ja uusi arenguteid otsivast ühiskonnast. Peategelane, keda me alguses näeme ereda ja särava kangelasena, ei pruugi siiski olla see, kelleks me teada peame. Süžee arenedes hakkame tasapisi kahtlema tema tegelikus kangelaslikkuses.

Sildid: ,

teisipäev, august 17, 2010

Pisiasjad, mis omavad tähtsust - Rein Raud

Võin vist juba nüüdseks täie õigusega end Rein Raua fäniks pidada. Ta on minu meelest kindlasti praegusel hetkel üks kolmest parimast Eesti meeskirjanikust. Kusjuures tema käes õnnestuvad sama hästi nii lühi, keskmised kui natuke pikemad vormid. Tema tekstid on kuidagi targad ning nad on tihti huvitavalt konstreeritud. Ilma üleliigseta ja täis kilde, mida kõrvataha panna või üles kirjutada. Ja "Pisiasjad..." pole mingi erand. Võibolla ehk parim siiani loetud tema raamatutest. Selles üsna õhukeses lühijuttude kogus on kindlasti oma 20-30 lugu ja mis hämmastav, üks parem kui teine. Päris paljud lõppevad puändiga ning viimne kui üks sisukad ja mahlased lugemiselamused.

Raud kirjutas selle umbes 10 aastat tagasi... umbes minuvanuselt. Hmmm, ta on ka mu koolivend, kuigi lõpetas sellel aastal kui mina alustasin... Kas ehk nende tegurite pärast eriti tunnen temaga mingit hämmastavat seost (ma ei tunne teda, paar korda väga kaude puutusin kokku tema venna ja õega, kes samuti meie koolis õppisid). Temale kordaminevad teemad lähevad ka minule korda ja tema huumorimeel on täpselt minu naerunärvi pihta. Teemad nagu söömine ja toit, vananemine ja surm, armastus ja sõprus, haridus ja eruditsioon, inimeste käitumine ja psühholoogia, headus ja kurjus ning kultuur(id) on just need teemad, mis mindki igapäevaselt mõtetes külastavad. Raua oskus nii tabavalt paari lausega väljedada seda, mida suurem osa kirjanikke kirjutavad lehekülgede kaupa ning ei suuda ikka märki tabada. Ja üldse see, et ta raatsib olla nii terav, teeb temast minu jaoks geeniuse!

Need väiksed "pisiasjad", ehk jutukesed on fantastiliselt head, pildikesed elust ja mujaltki... nimelt Raud kasutab oma lühivormides erinevaid žanre, sh. ka scifit... või kuidas määratleda seda "unetusemüüja" lugu? Mõni lugu ongi mõne rea pikkune, pikemad kolm-neli lehekülge. Mida lühem, seda anekdootlikum või mõistukõnelikum. Absoluutselt iga pisike lugu on pärl, igas loos on kuhjaga mõtlemisainet. Nii intensiivne, et ma lugesin selle raamatu kohe ka teist korda läbi. Mõlemal korral märkasin asju enda jaoks ja ma usun, et kui ma loeksin veel kolmas korda märkaksin veel uusi mõttepoegi.

Tihti mõjuvad need tekstid luulelisena tihti aforismidena. Märgistasin enda jaoks üles pool raamatut häid ütluseid või just neid mõtteid, mida kunagi edasi mõelda. Üritan olla julm montaažitegija ning vähendada neid lõigukesi, mida esialgu planeerisin siia kirjutada tublist. Kuid ma ei saa jätta siiski kirjuramata mõningaid, et anda aimu sellest "tipptasemest".

Kas pole kummaline kokkusattumus - ma tunnen end ise selles lõigus Rein Rauana ning tema on see "D"... viidates sellele juba mainitud vanusevahele:

Kui olin veel üsna noor, lubas mulle minust kümme aastat vanem - siiski ka ise toona veel nii-öelda noorte kilda kuuluv - kolleeg D., et kirjutab kunagi oma isiklikele kogemustele tuginedes vananemise õpiku. Meie maailm, seletas ta, on üles ehitatud sedasi, et inimene peaks temas elades ihaldama jääda igavesti nooreks, kuigi ometi on vananemine ju paratamatu ning selles pole midagi häbiväärset....
...tunneb enamik inimesi kirjeldamatult suuremat hirmu vananemise kui surma ees: viimasega ei pea elama, selle vastu võib teha ka ettevalmistusi - ning kui palju on luuletajad kirjutanud surmast kauneid ja innustavaid ridu, mida lõpuhetkel meenutada, samas kui vananemine on aastakümneid vätav siire vastuvõetamatusse. Mille muuga seletada, küsis ta, inimeste lausa naeruväärset krampumist juba mööduma hakkava noore ea viimaste riismete külge, sisemiste kortsude katmist väliste siltidega?
----

Tõesti surm on ainult hetk... aga see protsess selleni, ehk vananemine kestab aastaid. Ja kui hirmus on see, kui järsku peaks hakkama enda juures märkama vananemise märke. Ma ei mõtlegi niiväga välimuse suhtes... see on paratamatu, aga mina kardan just neid "sisemisi kortse"... Samas ega ka väise vananemisega ei tahaks kuidagi leppida...

----

Küsisin kord ühelt välismaalaselt noormehelt, kes õppis filosoofiat, kas ehk tema kodumaal armastavad filosoofid ka tarkust. Jah, armastavad - kuid vaid iseenese oma, vastas see noormees mulle vaid hetke kaalutlenuna. Eks ole see siiski pisut parem, kui armastada oma rumalust, jätkasin, ent tema ei nõustunud minuga - armastada oma tarkust on sama või isegi hullem, kui armastada oma rumalust, väitis ta, sest enese rumaluse armastaja vähemalt mõistab ise, et ta on rumal, ning selles ainsas mõistmises sisaldub juba nii palju tarkust, et ei jaksagi seda enam õieti armastada.

----

See oli kolme targa lausega terve üks "pisiasi, mis omab tähtsust"... mul on kahtlus, et see "välismaa noormees" on eestlane... nimelt meil kiputakse ka ainult seda "omenda tarkust" armastama :)

----

Muide, mitmed parimate hulka mahtuvad luksuslikud lõunad, mis mulle on kunagi serveeritud, kuulusid ürituste juurde, millel arutati võimalusi kuidagi leevendada globaalseid suurhädasid.

----

Eluline näide - meenub see suurkontsert energiasäästmise teavitamiseks, mille järel selgus, et kogu see valgustus ja telekaamerate ning muude elektrit söövate tegurite kulu oli kohe põrutavalt vinge. Rumalad oleme. Sõgedad ja mugavad ja laisad.

----

Panin need märkused endale kõrva taha. Võimalik, et ma muidu polekski taibanud seda teha, kuid need tulid just selle inimese suust, kelle heakskiitu pälvida lootes olin tol korral tõepoolest maha salanud, mida mul tegelikult oli öelda.

----

Dämit, tunnistan üles - just täna juhtus minuga niisamuti!

----

Mõnede viimase aja tuntud kodumaiste kirjanike teoseid lehitsedes on mul tekkinud sügavaid kahtlusi, kas neid ülistavad kriitikud üldse viitsiksid kõnealuseid raamatuid lugeda, kui neile ei makstaks tellitud arvustuste eest mainimisväärset hüvitist - aeg, kus lugejad nõustusid ise uudisteoste eest korrapäraselt loovutama osa oma sissetulekust, näib igatahes olevat pääsmatult möödas. Uus raamat on meie maal alati olnud enam-vähem ühes hinnas lõunasöögiga mõnes restoranis....

----

Ma olen ka seda mõelnud. Ühtlasi on mul tihti tunne, et inimesed hindavad mingeid asju positiivselt sellepärast, et üldsus arvab nii. Kartes tunda seda, et "neile ei meeldinud", sesat nii tunduvad nad teistele näivat lollide või tobedatena. Ei julgeta eristuda ega oma arvamust välja öelda. Huvitav tähelepanek, et raamatud maksavad ühe restoranilõuna...

----

Mistahes nüridust tegema sunnituna tuleb kohe mõte, et jäänud on ju veel vaid pelgad kolm-nelikümmend aastat mõtestatud elu, liiga vähe selleks, et tegelda ükskõik millega... ja pealegi võib alati ootamatult tulla hetk, mil need aastad mööduvad kõik korraga.

----

Ma tunnetan ka pidevalt, eriti kui minu ealised ja nooremad inimesed surevad, et peab oma prioriteete korrastama. Kogu aeg on lihtsalt nii kiire, et pole seda mahti teha... kuni ühel hetkel ongi juba hilja...

----

Pole suuremat kunsti, kui seada otsekui möödaminnes järjestusse hulk seosetuid, näiliselt tähelepandamatuid ja tühiseid pisiasju, nii et nende koosolust tärkaks nägijat vahetult ja äratuntavalt puudutav tähendus - ning samas teha seda nii, et säiliks illusioon, nagu sündinuks see sõnum taustalt suunava käeta, puhtjuhuslikult, nagu toetuks see ühisus tühjusele, elaks hetkeks ning muutuks erinevateks ja omavahel kokkusobimatutteks mälestuskildudeks selsamal silmapilgul, kui kellegi meel temasse puutub.

----

See ongi KUNST!!! Juhin tähelepanu, et see kõik oli kõigest 1 lause. Ka nii lühikses loos võib puänt saabuda lõpus :)

----

Nii vaimustatud oli V. meie tuttavast äraviskajast, et ulatas mulle enne lahkuminekut sedelikese tema telefoninumbriga. Nüüdseni tuleb see mees mulle meelde iga kord, kui raamaturiiulilt mulle mõni köide pähe kukub - ja iga kord tänan ma mõttes õnne, et sedelike tema numbriga on ammu uppunud paberipahnahunnikuisse mu töölaual. Kuid ta on seal.

----

Minul on omal kodus "äraviskaja" olemas... ohh kuidas tahaks mõnikord, et ta ei viskaks kõike ära. On olnud juhuseid, kus ma olen paberprügi välja prügikasti viies pidanud revideerima prahikotti, et "päästa" mõned olulised ajakirjad või isegi raamatud, millest tema loobuks mängleva kergusega. Minu jaoks tundub see "äraviskamine" katastroof... ja kui palju on ta ilmselt hävitanud nii... kuigi pean ühtlasi tunnistama, et ega ma midagi leidmata otsinud kah pole... niiet kus asub tõde ja õigus selles mõttekäigus? :)))

----

Hoolimata sellest, et mu isiklik vastumeelsus oma keha vastu pidevalt kasvab - samas kui nimetatud ese ise jääb järjest viletsamaks -, tean ma vaid kolme viisi, kuidas temast lahti saada, ning paraku ei sobi ükski neist kas mulle või mu sõpradele ja lähedastele.

----

Täpselt (minu mõtted) :))) tegelikult :(

----

Tuleb ette hetki, kui ma lihtsalt ei saa peeglisse vaadata, sest mulle on talumatu ka paljas mõte, et kogu oma sisemise ahastuse, kogu meelt põletava valu juures sarnaneb mu väline kuju sellele, kes olen tavaliselt.

----

Ei ole tõsi, aga Raud tabab täpselt mind... ja päriselt ka, ma ei mäleta millal end viimati oleksin peeglist "vaadanud"... see oli juba aastaid tagasi...

----

Kui tõesti kord peaks tulema päev, mil ma otsustan minna, aga ei jaksa enam kaugemale, kui llähedasse hiina restorani sööma chop suey'd - siis sel päeval võite tellida mulle pärja.

----

Kas ma ütlesin juba, et Raud kirjutab minu mõtteid, minu eluteooriaid, minu tõekspidamisi, minu hirme, minu rõõme...

----

See raamat läheb mu riiulis kindlale aukohale, kuhugile sinna lemmikluuletajate kanti. Tegemist ühe parajalt haruldase teosega, mille ma poolkogemata antikvariaadist avastasin pärast "Sehkendaja" blogist loetud teksti... hämmastav, et sain ka soovitajale endale veel ühe ekseplari seda delikatessi. Vedas!

Hinnang: 5 (Rein Raud lihtsalt oskab kirjutada! Võtab minul igasuguse kirjutamise isu ära... ma lihtsalt ei küündi... Minu lemmiklooks on ilmselt see jutustus "Anjou veinist". Kui põnev, kui huvitav, kui hästi kirjutatud! Ja seda ütlen mina, kes vihkab kõike kokkusattumuslikku. Kuigi tegelikult selles loos ju polnudki mitte kõige vähematki kokkusattumist :))) Samas ka "unetuselaenaja" ja tegelikult ka kõik need mõnerealised lühikesed lood olid lemmikud... Pea igal leheküljel vähemalt korra, jäi tunne, nagu ta ise ka naudiks oma kirjutatud sõnu. Vaid selline kirjanik kasutab ühe kogumiku sees korduvalt sõna "ebaõdu"... Ja just ebaõdu ta mu puhkeasendit pidevalt otsivale meelele valmistas, sest need leheküljed on paksult täis mõtlemisainet ja lopsakat mängulisust. Üldsegi mitte kuiva filosoofiat.. ent ometi mõjuvad filosoofiliste lugudena. Pisiasjadena, mis omavad tähtsust.)

Sildid:

Gertrude Stein saatjaga - Mõisateater


Kammerlik, kahe näitlejaga teater Palmse mõisas, milline idüll. Justnagu minu "paradiis" :)

Kui kuulsin, et mingi lesbidest ja lisaks veel kirjandusliku taustaga, ehk kirjandusega seotud tükk on Palmses tulekul, olin hetkega müüdud. Kuigi pean tunnistama, et kerge kahtlus oli Anne Veesaare suhtes... ma pole viimasel ajal teda teatris mängimas näinud ning minu meelest tema Õnne 13-s osalemine ei tee talle just "head reklaami". Muidugi samas "teise lesbilisena" Kersti Kreismann, teda vaataks alati, mistahes rollis... ähh, ausalt öeldes, ma võiksin teda kasvõi lihtsalt kuulata luuletusi lugemas... ta on minu meelest üks neid parimaid...võimsaima kohalolekuga naisnäitlejaid. Paarina olid nad millegipärast mõttes sobimatud, ent silme ees väga huvitav variant!

Gertrude Steini ja tema loominguga ma varem tuttav pole, kuigi tema kirjutatud Loomingu Raamatukogus ilmunud "Alice B. Toklase autobiograafia" on küll mitu korda riiulil silmade ette jäänud. Internetis leiduvad fotod temast on "mehelikult" hirmsad... kuidas küll selline naistemees, nagu Hemingway võis kunagi temasse armunud olla... või oli see Steini enda luul? Või näitekirjaniku Win Wells-i kunstiline vabadus? Kusjuures rääkides Wells-ist, ma olin veendunud, et selle loo on kirjutanud naine, aga ei, Wells ikka mees... Muide Wells ise suri enne selle näidendi esmaettekannet. Ta olevat sellesse tükki integreerinud võimalikult palju päriselt Gertrud Steini poolt öeldud lauseid.

Näidend algab ajaga, mis on pärast Gertrude Steini surma. Tema vaim tuleb oma armastatu, Alice B.Toklase juurde tagasi. Wells on minu meelest hästi tabanud (kirjanduse kaudu tuttavat) sellist Pariisi eelmise sajandi alguse tunnetust. Kunst, muusika ja kirjandus, mille üle sealsetes salongides omal ajal arutleti... siis kui Ernest, Pablo Picasso ja Henri Matisse Steini ja Toklase juures aega veetsid. Nende sõpruskond oli tõeline selleaegne boheemlaskonna ja kunsti ning kirjandusmaailma koorekiht. Teiste hulgas kuulusid nende tutvusringkonda ka Charlie Chaplin ja F.Scott Fitzgerald. See olevat just nimelt Stein olnud, kes mõtles välja termini "Kadunud sugupõlv" (Lost generation) Fitzgeraldi loomingule. Sama väljendit kasutatakse ju ka tema suure sõbra Hemingway teostega seoses... eriti "... ja päike tõuseb" sõjajärgsete inimeste kohta, kes enda õiget kohta siin maailmas ei suuda enam leida.

Minu jaoks oli see lugu siiski eelkõige armastuslugu. Kaks inimest, kes elavad koos peaaegu 40 aastat. Pärast nii pikka kooselu, kui üks lahkub taevasse, siis tegelikult teise inimese elust ei väljugi ta päriselt. Ta jääb sinna alles... just nii nagu Stein jäi Toklase igapäevaellu kummitama ning ühiseid mälestusi meenutama. Olen veendunud, et ma ise olen kunagi samasugune. Kadunud inimesest ei olegi ju vaja päriselt loobuda. Temaga saab ikka rääkida ning iseasi siis enda kujutlusvõime võimekusest võib ju ka ette kujutada, et see "kadunud hing" vastab ja vestleb Sinuga tagasi. Samuti nagu need maalid, mis nad selles näidendis (ja ka päris elus) nälja pärast ja ka Gertrud Steini raamatute välja andmise pärast ridamisi pidid ära müüma. Kui kusagil seinal on maal olnud 40 aastat, siis pärast selle ära võtmist võib endiselt tunduda, et seal see maal on... kui tihti me tegelikult oma seintel olevaid maale vaatame. Mõnikord ja eriti alguses ning mõne aja pärast see maal lihtsalt on seal ja endal on mingi tunnetus ja ettekujutus, et see on seal. Harjumuse jõud.

Õhkõrnalt lennatakse ka sellest üle, et mõlemad naised olid ju juudid ning teise maailmasõja ajal pidid nad natside eest end peitma. Õigemini nad ju otseselt ei peitnud ennast, kolisid maale ja õigete sidemete pärast ning sellepärast, et neid "ameeriklasteks" kutsuti jäeti neid rahule. Stein oli kuulus ka sellepärast, et ta pakkus, et Hitlerile peaks andma Nobeli rahupreemia. Kerge irooniaga muidugi.

Hirmus on see vananemine. Kurb, paratamatu ja valus. Aga kui seda teha kellegagi koos, siis on see lohutav ja neid vananemise avastusi võib teha koos teineteist toetades. Ma ikka mõtlen, et kui mu suu tõmbub kortsu, siis mu naise suu kortsud sobituvad ideaalselt minu kortsudega suudeldes ja sellest saab veel erilise mõnu :)

Nagu mainisin, Kersti Kreismann teeb ka seekord suurepärase rolli. Ta lihtsalt alati on hea... Kuid tõelise üllatuse ning ilmutusena ilmub kohe esimeses vaatuses lavale Anne Veesaar. Selline kandiline karakter, musta parukaga ja kuna Gertrude on surnud, siis musta riietatuna. Gertrudi hoidja, hoolitseja ja kaitsja ning mis kõik veel... lisaks oli ta ka näiteks tema tekstide korrektor ja ülelugeja... kui õnnestunult ta selle "Alice B.Toklas"-e karakteri osanud üles ehitada. Endast täiesti erinevalt. Jah, ta mäng on õige natuke roostes, ehk sõnade parandamist keset teksti on pidevalt tunda ehk kuulda... tema partneriks ju üks selgemaid ja kindlamasõnalisi naisnäitlejaid Eesti teatrites... paratamatult jäävad need apsakad"kõrva". Kuid ta teeb oma karakteriloomega selle kõik tasa. Sellepärast võibki minu hetke aasta 10 parima naispeaosa rollide nimistus näha Veesaart aga mitte Kreismanni, sest Veesaar tõeliselt üllatab. Tal on mida anda... Kõige paremad hetked olidki minu jaoks just need koosmängitud hetked. See kui Toklas jälle näitas oma võimu või nähvas midagi... ja see kuidas Kreismann mängib välja selle armastuse... ehk see kuidas ta austas ning hindas Alice-it ja tolle panust nende ühisesse ellu. Ja kuigi erilisi kallistusi ma ei mäletagi (korra üks võtab kätega teisel selja tagant ümber kaela), on seegi soe, kui nad seljad vastamisi aknalaual istuvad.

Teksti rõhk ongi kahe naise vahelisel suhtel - alates sellest kui nad kohtusid, kuni Steini surmani välja. Nö. "jutustamisteater", kuigi mitte ainult. Seal hulgas mainitakse ka mõned kirjanduslikud Steini šedöövrid. Ning muidugi talle selle esimese kuulsuse toonud "Alice B.Toklase autobiograafia". Huvitavalt enesekindel ja enesekeskne Stein oli. Tõeline supersaar. Ja see kuidas Alice talle allus ning tegi kõik oma armastatule ette taha - pesi, tegi süüa, pakkis jne jne, samas kui Gertrud keskendus kirjutamisele. Tüüpiline meeskirjaniku ja tema naise suhe... ainult, et Gertrud muidugi polnud mees. Kusjuures huvitav, aga Gertrud ise kunagi ametlikult ehk avalikult seda lesbilisust ei tunnistanudki. Aga kas seda ongi vaja manifesteerida...
Aga ta siiski jagas oma armastust selgelt ka Alice-ile, andes talle au näiteks raamatupealkirjade väljamõtlemisel või tähelepanu mingite huvitavate keeleliste väljendite väljamõtlemise eest.

Lavastuslikus mõttes ei lähe esimene vaatus nii hästi käima... tegemist on justkui sissejuhatusega ning ehk ka sellepärast. Naised omavahel on ka kaugemad. Ent teises vaatuses see korvatakse ja topelt.

Hinnang: 4 (just selline jutustamisteater minule istub. Justkui vana ja hea stiil. Kuigi tegelikult on vist sama palju ka otsest koos tegutsemist ja dialoogi - näiteks kurbnaljakas Alice-i maalide müük. See mõisa interjöör ning kahe näitlejanna head rollid ainult toetavad huvitava materjali realiseerumist. Teemad nagu vananemine ja sõprus-armastus on hetkel ka need teemad, mis mind eriti kõnetavad, seega minu meelest väga õnnestunud valik mängimiseks võtmiseks. Jään ülima huviga ootama järgmisi Mõisateatri ettevõtmisi...)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Win Wellsi näidend
"Gertrude Stein saatjaga"

Win Wells´i „Gertrude Stein saatjaga“ räägib Gertrude ja Alice'i suhtest, nende kooselust, inimlikust lähedusest ja pühendumusest, nende elust Prantsusmaal sõdade ajal ja sõdade vahelisel ajajärgul ning Alice'i pingutustest Gertrude teoste avaldamisel pärast kirjaniku surma. Ilmsiks tulevad põhjused, miks suhted Hemigwayga olid keerulised, aga Picassoga sidus mõlemat naist soe sõprus, mis sai Gertrude hiilgavast kunstikogust ja kuidas lõpetas oma elupäevad Steini suur armastus Alice B. Toklas.

LISAINFO:
Gertrude Stein (1874-1946) oli ekstsentriline, moderne ameerika kirjanik, kelle Pariisi salong oli kohtumispaigaks kubistidele ja teistele tolle aja eksperimentaatoritele nii kunsti kui kirjanduse vallas. Oma kirjutistes püüdis Stein teha midagi kubismile ekvivalentset, keskendudes käesolevale momendile ja kasutades sõnade varieerivat kordamist, lihtsustamist ja fragmenteerimist. Tema igapäevasteks külalisteks olid Pablo Picasso, Henri Matisse, Georg Braque, Juan Gris, F. Scott Fitzgerald, Sherwood Anderson, Ernest Hemingway, Thorton Wilder ja paljud teised. Gertrud Stein oli Pariisis kuulus nii oma salongi kui ka Rooma keisri soengu poolest. Ta oli huvitav vestluskaaslane, võluv ja elurõõmus ning pidas end geeniuseks.
Gertrude Stein oli lesbi. Oma eluaegse kaaslase Alice B. Toklasega sai ta tuttavaks 1907. aastal Pariisis ja nad elasid ning reisisid koos kuni Gertrude surmani. Alice oli talle nii muusa kui majapidaja, nii stenografist kui asjaajaja, nii armastaja kui esimene kriitik, kokk ja sekretär.

Mängivad:
Gerturd Stein – Kersti Kreismann
Alice B. Toklas – Anne Veesaar

Lavastaja - Vilja Nyholm-Palm
Kunstnik – Ann Lumiste
Etendus soovitatav alates 16. eluaastast.

Sildid:

pühapäev, august 15, 2010

Jõud - R.A.A.A.M


Herbert Aab, kõva mees, on läinud pakku kogu maailma eest. Ta on kõvasti kuulsust juba niitnud ning talle aitab. Tahab, et teda rahule jäetaks. Ühel õhtul raadiot kuulates ilmuvad ei-tea-kus-kohast mingid imelikud mehikesed. Kõigepealt üks inglane, kes teatab, et on saabunud selline eriline päev Herberti jaoks, mil muutub kõik või mitte midagi. Inglane kaob, kuid siis tuleb justkui kõikvõimalikest ustest ja akendest, piludest ja pragudest eestikeelseid mehi - üks, teine, kolmas, kuni terve ta tuba (tall) on paksult mehi täis. Herbert läheb isa juurde ja mehed on tal ka seal ees. Kes nad on, mis nad siin teevad, miks nad ära ei lähe?


Kui ma oleksin teadnud, et "Jõud" on Uusbergil planeeritud triloogia kolmandaks osaks pärast "Vahepeatus"-t ja "Pea Vahetus"-t, oleksin pidanud seda kõige oodatuimaks suve teatritükiks (lugesin seda alles mõnda aega enne etendust mingist intervjuust Uusbergiga). Vahepeatuse lahe sõnadega mängimine ja põnev ning müstiline taustsüsteem ning Pea vahetuse sügav-ilus tekst ja lugu, mõlemates veel vinged näitlejatööd. Vahepeatusest on ju seekord, nö. triloogia viimases osas ringiga tagasi osalemas ka Aadli ja Kõrve... Jõud justkui ei saakski olla siis midagi muud kui väga hea. Kahjuks päris nii see siiski seekord ei ole. Algus on küll paljulubav. Isegi sõnamängud on olemas, lavastajalikud nõksud annavad aimu millesti erilisest.


Üsna samal hetkel kui (esi)etendus praagiks kippus kätte minema, tänu loodusJÕUDudele (Jäneda Pulli tallis, kus etendus toimus), suure tormiga lendas natuke katust pealt ära. Rahvas sattus kergelt paanikasse ning osalt inimesi hakkas ka uste poole tormama. Ma vaatasin just sellel hetkel seda katusenurka, kui tuul seda lahti kangutas. Muist katust kukkuski sisse ka, igatahes oli seal väike tolmupilv hetkeks, kuid õnneks inimesed viga ei saanud - sellel kohal oli ka vahelagi... õnneks... Kusjuures see, et loodusjõud sekkusid tükki nimega JÕUD ja kogu see pull, mis siis lahti läks - segaduses ja ehmunud autor-lavastaja tormas lavale, sest peaosalist Herbertit mänginud Ivo Uukkivi poetas oma teksti ka midagi sellist, et ta on himul vms. Ei tea, kas see oli "kood" Ukule... kuid tegelikult kogu sellest segadusest hoolimata ja hoolimata ka sellest, et osalt teksti läks natuke kaduma ning näitlejadki olid hetkelises hämmingus, mängiti edasi, justkui siiski midagi poleks lahti... profid olid laval ikka täiega! Ja siis see minu lavastuse "tipphetk", Uku lavale tormamine ja see kuidas Uukkivi ta püssiga lavalt ära ajas... hämmastav, aga see apsakas andis tegelikult ainukese sügavama stseeni ja ulatuse kogu tekstile minu jaoks. Ehk looja ja tema loodud materjali põrkumine - see duaalsus teksti tegeliku sisu ning looga (mõtlesin, et ka Herbert on seal vastamisi oma "loodud tegelastega", ehk hõrmuritega)... kahjuks ilmselgelt polnud lavastaja sekkumine etteplaneeritud ning ega ka edasine ei andnud aimu millestki sügavamast.


Ja kui seda kavalehte poleks olnud... siis oleks jäänud ehk natukenegi enda mõistatada, et mis mehed need ikkagi seal on... aga kaval öeldakse ära, et on mõistus ja süda ning igasugused muud jõud, mis inimesele mõjuvad... kahju...

Nimelt enne kava lugemist (tegin seda igavusest kusagil esimese vaatuse teisel poolel, kui läks suuremaks laulmiseks) hakkas mu mõttetöö liikuma kõigepealt selles suunas, et kas need on valged ja punased verelibled ning hallid ajurakud... ehk sellepärast mees ei saanud nendest lahti, et need on kõik tema enda sees. Siis jõudsin mõelda, et Uusberg viitab Krossi Keisri hullust tuttavatele inkvibitele... või ehk, nagu mainisin, on need hoopis "loojat" külastama tulnud kirjandustegelased tema enda raamatust, ehk "hõrmurid"? Ühtlasi see liivane tallipõrand oleks justkui toiminud allegooriana mõttele, et Herberti "hing on tühi ja elutu, nagu kõrb"... Kuid ei, ka see saab hiljem maise seletuse. Kui mõelda tüki plusskülgedele, siis väga lahe oli see raamistikuks kasutatud raadio-lugu. Nii alguses kui lõpus. Rein Pakk paneb "saatekülalisena" omale omaselt täiega "karakterit" ning see ongi lahe! Oh kuidas tahaks selliseid kirjanduse üle arutlevaid raadiosaateid kuulata! Ja samuti teatrisaateid... Lavastajalikult on õnnestunud ka raadio sisse ja väljalülitused ning Nukitsamehest tuntud laul (mille sõnade üle olen ma lapsepõlvest peale juurelnud...et mis pagana jõust nad seal laulavad :) ja nüüd nii sobivalt on see Uusbergi poolt ära kasutatud ja sellele ka mõte antud!:)) Lahe oli ka see meeste saabumine ja see, et neid muudkui tuli ja tuli ja tuli... Aadli ja Kõrve on oma taseme kõrgusel. Samuti on alati lahe näha Lauri Kaldoja-t (kellest on märkamatult saanud meie pere üks lemmikutest) ning Mikk Jürjens-it (kes on algusest peale olnud oma kursavendadest see kõige-kõige) ja ka Mait Joorits (kellesse mina suhtun üha positiivsemalt, kuid mu teatrikaaslasele on ta juba pikemat aega väga meeldinud). Kuid sinna need plussid jäävadki...


Kooriseaded on ju võimsad ning head, kuid seda laulu-poolt oli seekord minu jaoks liiga palju. Kui ma oleksin läinud vaatama meeskoorikontserti mingi kõrvalise teatraalse vorminguga, siis ma ei nuriseks... mina aga läksin "teatrit" vaatama ja see jäi kuidagi seal laulude vahel hõredaks. Mu teatrikaaslane ütles, et ta "piinles", sest tema, erinevalt minust, ei kannata koorimuusikat silma otsaski. Kuigi jah, "Pea vahetus"-es ei häirinud ka teda, mitte vähimatki... Kuid kui niivõtta, siis "Pea vahetuses" ole ka sisulises mõttes tugev kallak muusikale - tegelased olid ju muusikud. Sedapuhku ma ei näinud selle muusika seost muu tükiga, nojah - meeskoori power, ehk jõud ja "jõud" kui selline oli ju teemaks... aga see on liiga ümber nurga otsitud. Mu teatrikaaslast häiris ka see, et ühtegi naist ei olnud laval, ehk kõik olevat juskui tasakaalust väljas... Mina seda ei usu... nii temale kui minule meeldis ju ka Hecuba pärast Linnateatris ja ometi sealgi olid ainult mehed... Kuid ausalt üles tunnistades, teises vaatuses, kui neid laule muudkui tuli, siis tundsin ka mina, et "tahaks juba ära"... See mõttena ilmselt kandus minule lihtsalt üle, et need "jõud" pidevalt tahtsid ära minna ja ei läinud... jõud justkui ju hakkas kustuma... aga ei kustnud... see hakkas tüütama. Lahe muidugi seostada tükk kohaga... see loob ehedust - Hüüruski ju oli sees koht kui selline. Sedapuhku siis Jäneda, kuhu Herbert on tagasi tulnud nagu oma kodukohta.


Ivo Uukkivi jätkab oma suurepäraste rollide sarja, nagu Ülle Lichtfeldt eelmisel aastal, nii tundub Uukkivi olevat selle aasta "vingete rollide seriaalis" - Vassiljev ja Bubõr, Kaevuritest kunstnikud ja nüüd ka Jõud - ta on leidnud endas mingi uue mängurõõmu ja teda on huvitav vaadata. Jõus Herbertiks ta palju nagu ei peakski ümberkehastuma, see tuleb tal justnagu loomusest - nii ehedalt mõjub. Argo Aadli - mõistuse häälena südamele muret (loe: valu) tegemas ja teda enda tahtele (loe: jõule) allutades on alati tipptase. Kuid oma tipptasemel näitlemisega nad teksti vähesust ei päästa. Teksti ju on, aga pärast Pea vahetust olid ootused ilmselgelt liiga kõrgele kruvitud. Seda oli Pea vahetuses lihtsalt nii palju ja nii head ning sedapuhku siis hoopis lauludega korvatud (ja sedagi hoopis Ristikivi ja Liivi luulesõnadele seatud, mitte originaaltekst, mis oleks ehk mõjunud kuidagi rohkem terviku osana... kuigi Uusberg ütleb, et tükk ongi inspireeritud nendest luuletustest, ei olnud see sidus minu jaoks siiski tuntav)... Alo Kõrve innukas "süda", kes mõistusel rohkem sabas vantsis kuivõrd ise "juhiks" oleks olnud... Herbertil siis ilmselt rohkem nii. Kuigi kui mõtlema hakata, siis nõnda tavaliselt ka minulgi... ei tea, kas see ongi meestel rohkem nii ja naistel jälle vastupidi? Kuigi on ju ka erandeid... teatud asjades on ikka süda see, mis määrab... Meeskoor oli küll võimas, Uku vend Pärt Uusberg ise ka nendeseas ja mitmed koori mehed mängisid ilmete ja olemisega väga hästi kaasa. Suurem osa aga lihtsalt olid massi osana. Jürjens, Kaldoja, Joorits ja Kartau olid küll eialgu sisenedes natuke esil, kuid mingist hetkest sulanduvad nad kooriga ning justkui karaktereid luua nad väga ei jõuagi. Kui, siis Kaldoja... Jürjens tormab lihtsalt pidevalt ringi ja Joorits mõjus kuidagi naiselikult leebena, ei tea, mis "jõudu" tema kehastama pidi... Herbert mõjus küll parajalt machona ning ega tema vist üldse eriti mingit jutuvada veeretada ei viitsi. Saati siis ennast lahti analüüsida ning teistele meestele selgitusi anda, kuigi "jõud" seda nõuavad... või on see siiski peamiselt "mõistus", kes nõuab...

Visuaalselt on tükk nauding, see kuidas meeste mass koos (või üldse) liigub... näiteks see kui nad kõik saalist koos välja hakkavad jooksma (jõud on "kadumas", sest Herbert ei anna neile "toidet") ja siis Kaldoja seisatab ning ütleb, et "Siin oleks arutelu koht"(see oli veel üks minu üks lemmikhetki lavastuses) kõik seisma jäävad ning koos pead liigutavad, seda oli omapärane vaadata. Mingi omamoodi tervikpilt. Sellisest dramaturgilisest tervikust jäigi terviktükk vajaka, sellisest ühtsusest. Ideid ju on tükis küll ja rohkem veel, aga need ei haaku - tükike justki siit ja teine sealt ning siis on need traagelniidiga kokku seotud. Ainult, et traagelniidid paistavad. Justkui oleks dramaturgil olnud veel vaja oma materjali kohitseda kõvasti enne kui see lavastamisküpseks oleks saanud. Päris huvitav oleks teada, kas Uusbergil oli kiire ja ta ei jõudnud piisavalt eeltööd teha (võrreldes näiteks Pea vahetusega, kus ideid ju veelgi rohkem, aga need olid tervikuks palju paremini seatud)...


Hinnang: 2+ (Minule kokkuvõttes ei meeldinud seekord, kuigi kahtlemata olen ka edaspidi Uusbergi fän. Ega alati ei saagi õnnestuda. Igatahes on kindel, et tema autorilavastused kõnetavad, ta peab lihtsalt rohkem usaldama inimeste mõistust ja (minu maitse järgi) teisiti integreerima muusikat oma tükkidesse - "Pea vahetus" oli ju ülimalt eeskujulik--- seekord muusikat lihtsalt oli minu maitse jaoks liiga palju... Aga kui seekord nii, siis on lootust, et järgmine kord teisiti :) Muidugi eks see ju lõppude lõpuks on ikkagi maitse asi. Samas minu etendus oli natuke "praak" ja sellepärast veel eriti "kordumatu"... ja kõik see teatrirahvas ning hulgaliselt Eesti prominente, kellest saal kubises, kui need seal kukkuva katuse alla oleks jäänud... siis oleks sellest saanud üks väga saatuslik õhtu... Ka koju sõites ja teele kukkunud puude alt ja kõrvalt sõites oli põnevust kui palju. Lõpp hea, kõik hea?)


Tekst lavastuse kodulehelt:

„JÕUD“

Herbert Aab on kadunud …

Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)
Peaosas: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater)
Teistes osades: Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Alo Kõrve (Tallinna Linnateater)
Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater), Mait Joorits (Rakvere Teater), Lauri Kaldoja (Rakvere Teater), Ott Kartau (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Raigo Saariste (Balti Filmi ja Meedia kool), Mikk Dede (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Aare Külama(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Mihkel Uueküla (Lääne-Eesti Päästekeskus), Pärt Uusberg (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Kauri Kont-Kontson (TxtIT), Kristjan Mazurtchak (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Andreas Lenk (Plink-TV), Marten Altrov (Georg Otsa nimeline muusikakool), Jaanus Väljaots (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Madis Enson (Tallinna Ülikool), Jaanis Juhanson (Tartu Ülikool), Joonas Kendra (Toshiba), Tenno Toomistu (Tartu Ülikool), Andres Sahkur, Sander Jürjens, Reio Blond, Henri Pukk, Kristen Müürsepp, Sander Sepp ja Taavi Kendra.

Muusikaline müsteerium „Jõud“ esietendub Jäneda Pulli tallis 8.augustil.

Sildid:

kolmapäev, august 11, 2010

Sarjas "esimest korda elus" - väike sissepõige Wales-i


Aaaah, kuidas ma armastan Suurbritanniat... Siin on jahe ja Inglimaale kohaselt sajab. Kui mõnus. Maandusin kella 20 ajal kohaliku aja järgi ja 21 ajal astusin juba Paddingtonis Wales-i suunal sõitvasse rongi.

Rongis, minu ees istunud 7 aastane (ta ütles mingile onklike ühel hetkel oma vanuse) tüdruk küsis emalt, et kui too oleks siga, kas ta siis sööks vorsti. Tema ise küll mitte... Natukese aja pärast, kui ema temast pilti tahtis teha ja tüdruk fotopoosi sisse võttis, siis ema kamandas teda korrale, et too ei eputaks vaid oleks normaalne, soovitades tõsimeeli: "mõtle näiteks millelegi tavalisele, nagu näiteks see kuidas sa just vetsus käisid." :))

Enne südaööd jõudsin Bridgendi. See on Cardiffist järgmine peatus. Ja edasi taksoga Lalestoni, mis on väike town Bridgendi külje all. Taksojuht oli hirmus jutukas ja hotell oli juba suletud selleks hetkeks kui ma saabusin. Kusagilt teisest majast tuli soliidne halli habemega onu ja tegi mu kellahelina peale nii hotelli kui toaukse mulle lahti.

Hotelliks The Great House. Walesi keeles Ty Mawr. Pärineb 15ndast sajandist. Oli kuninganna Elizabeth I kingitus Earl of Leicester -ile. Robert oli kõva naistemees ja kasutas seda erinevate näitsikutega meelelahutuslikel eesmärkidel. 17. ja 18ndal sajandil laiendati maja, et selle staatust tõsta. Ka näiteks Prints Charles on siin ööbinud.

TMV pidavat olema kõrvaltoas ning hommikusöök pidi tema tellimusel tehtama meile kella 8ks. Kirjutuslaual ootas mind 2 käsitsi valmistatud erimaitselist küpsist koos sildiga, et need on "Especially fo me"... Väga posh, peaks ütlema... rääkimata üliarmsast toast:


Ja mis siis, et toad ja eriti koridorid on küll ülimadalad, seeeest on näiteks raamatud koridoripõrandal trepimademel - inglise klassika ja luule - noh, et kui lugemistuju peaks tulema... Mina muidugi tarisin ühe rämpskirjanduse esindaja Eestist kaasa ning Helsingi lennujaamas ei suutnud loobuda ostmast Susanna Alakoski Augustpriset-i võitnud raamatut ja lisaks ka teise osa Jens Lapiduse Stockholm Noir sarjast, rääkimata viimasest Hus & Hem-ist...

Inglismaal käies on mul mingi vastupandamatu himu lugeda kõikvõimalikud sopa-ajalehed läbi (Mirrorid ja Sun-id ja Evening Standardid ja Daily Mailid ja mis kõik veel)... rongisõidud ja muu selline ootamine annab selleks ka tihti hulgaliselt võimalusi. Neid millegipärast satub ka tasuta igast ilmakaarest teele kaasa. Seekordseteks põhiteemadeks, mis brittide lehtede lehekülgi täitsid - 66 aastane Rod Stewart hakkab 7. korda isaks saama. Laps peaks sündima umbes 6 kuu pärast. Kusjuures Rod-i vanem laps on juba 46 aastane (Rodi naine alles 39) :) Teine uudis - Inglismaal on peamisteks sünnitajateks värvilised naised, Londonis on vaid alla 15% sünnitajatest valged. Kõikide lehtede esilehed täitsid Mia Farrow ja Naomi Campbelli fotod. Nimelt Naomi Campbell jäi kohtus valetamisega vahele. Ta väitis, et ei teadnud 13 aastat tagasi Nelson Mandela auks korraldatud üritusel osaledes, et talle öösel külla tulnud 2 meest tõid talle kingituseks Libeeria ex-presidendi Charles Taylor-i poolt "vereteemantid" ("blood diamonds"). Ütles, et mingi puru oli (nimelt tegemist oli lihvimata teemantitega), aga kes saatis ja mis need on, seda ta ei teadnud. Ainult, et kohtusse kutsuti tunnistama ka näitleja Mia Farrow (Woody Allen-i ex abikaasa, Rosemary Baby peaosatäitja), kes samuti koos oma lastega osales sellel Mandela-üritusel. Mia, aga tunnistas, et järgmisel hommikul, kui ta lastega hommikust sõi, oli sellesse ruumi sisenenud õnnest särav Naomi, uhkustades sellega, mis eelmisel ööl juhtunud oli ("talle oli kingitud imeilus ja suur teemant"). Ka lapsed võivad seda tunnistada. Lisaks oli kõikides lehtedes juttu Patricia Neal-ist. Neal teadupärast on parima naisnäitleja peaosa Oscari võitnud ja kirjanik Roald Dahl-i abikaasa (Dahl küll pettis teda mis jaksas). Lisaks olevat Neal enne Dahli olnud tormilistest armusuhetes nii Ronald Reagan-i kui ka Gary Cooperiga. Ja muidugi tekitas uudiselaine Emma Thompsoni julge avaldus, et Audrey Hepburn ei osanud ei näidelda ega laulda. Britid läksid sellest sõnavõtust täiesti pöördesse. Kuidas ta julges??? Ning sauna-MM ja venelasest finalisti surm... Madonna, kes parajasti filmib oma uut filmi W.E. (film räägib Edward VIII ja Wallis Simpsoni loo), on jäänud fotodele kõikide oma loomulike kortsude ning botoxita huultega, päris kummaline kohe võrrelda selle tädiga, kes mulle täpselt aasta tagasi otse silma sisse vaatas meetri kauguselt :)

Hommikusöögiks, kuna selles hotellis anti valida 4-5 variandi vahel, võtsin mina kui erinevate piirkondade spetsialiteetide huviline "traditional welsh breakfast"-i. See tähendab värsketest kartulitest tehtud lipsukartulid (praekartulid), paar peekoniviilu ja mingi must möks, mille see oli tunda tatart või midagi vastavat, aga mis oli tegelikult üsna maitsekas või oleks täpsem öelda - mõnusalt soolane. Naljakas, et esialgu tundus, nagu taldrikul oleks tegemist mustaks kõrbenud hiirega. Peamiselt selle möksi kuju pärast. Lõpetuseks muidugi apelsinimarmelaadiga toast ning olingi tööpäevaks valmis. Enne 9-t oli juba auto vastu saadetud ning meid viidi otse tehasesse. Koosoleku vahepeal pakuti "welsh cake"-e, mis on sellised pehmed küpsisemoodi koogikesed, mida kohalikud hindavad kõrgelt ja head nad ju olidki. Naljakas, aga britid tõeliselt armastavad sõna "obviously". Arvestades teiste tavasõnadega, tuleb see neil protsentuaalselt hämmastavalt tihti üle huulte. Küsimuse peale, et kas nad walesi keelt ka oskavad, teatas 5-st koosolekul osalenud waleslasest ainult 1 positiivse vastuse. Pärast 4 tundi arutelusid tagasi rongile, lennujaama ja koju.

Wales-ist lõppkokkuvõttes väga palju aimu ei saanudki. Madalad majad, aktsendiga rääkivad inimesed, muidu nagu Inglismaa ikka. Kuna kohtumine toimus põldude vahel, siis maakoht ja majad olid sellised nagu briti telesarjades. Kuidagi armas ja täiesti omapärane atmosfäär... nagu olekski sattunud Midsomeri mõrvade keskele :) Aga jah.... kõik see läbi rongi- ja autoakende... Ainult rongijaam, hotell ja tehas olid "päris ning käegakatsutavad"...

Rongisõit Londonisse tagasi koos TMVga läks kordades kiiremini ja Paddingtonis sai muidugi ka WHSmithist läbi hüpatud - paar kokandusajakirja, Empire, 1 anime- ja mangaajakiri lastele ja muidugi posu raamatuid - Sadie Jones-Outcast, viimane Jeanette Wintersoni paperback, verivärske Artemis Fowlsi hardcover S-ile ja endale 1 ajalooteemaline väike juturaamat Toweris oma pea (sõna otseses mõttes) kaotanud 7 inimesest (3 neist olid ju Inglismaa kuningannad). Ning muidugi äädikamaitselised krõpsud ning 1 Galaxy chocolate muffin - naisele midagigi magusat kaasa. Ta tuleb ju Tallinna "minu pärast spetsiaalselt" bussiga, et me homme õhtul saaks teatrisse minna...

Sildid: ,

pühapäev, august 08, 2010

Hulkur Rasmus - Viimsi Suveteater


Astrid Lindgren on üks kullatükk. Ta on nii palju häid raamatuid kirjutanud ning "Hulkur Rasmus" oma kurbnaljakate juhtumistega on üks nendest armsamatest. Ja kullatükk on ka Urmas Lennuk, kes väga vahvalt reaalsust ja mängu segades on muutnud selle Lindgrenlikult värvirikkaks lavalooks kirjutada, kuid samas on selgelt tunda ka dramaturgi oma nägemust ning asjade sidumist lühemaks ning lavale sobivaks. Rääkimata mõnedest lahedatest paroolidest, mida ma u.5 aastat tagasi viimati loetud raamatust küll ei mäleta. Kullatükk on ka lavastaja Andres Dvinjaninov, kelle jaoks on kogu projekt kui "love child" - minu teada on ta ise sealkandi elanik, lõi koos selle lavastusega "uue teatri" Eestisse - "VIIMSI SUVETEATER" :) Pikka, pikka iga sellele, sest Tallinna rahvale (sh. minule) see ju palju lähemal kui "Emajõe" oma... :) Aga Dvinjaninovist oli väga kena ning hea mõte hea lugu uuesti lavastada. Mina seda eelmist versiooni Tartus ei saanudki näha, lastest rääkimata. Dvinjaninov oli ka ise helipuldis. Kullatükk on ka helilooja Tauno Aints, kelle eri stiilis laulud lavastusele mõnusat hinge juurde sisse puhusid. Ja unustamata neid kullatükikesi, kes selle kõik meile ette kandsid, ehk näitlejad. Üks ägedam kui teine, teine rohkem hoogu minevam kui esimene. Tõeliselt ägedad tüübid!
Nende kullatükkide sära seas jäi midagi meelde kah... Loo selgrooks on lastekodulaste ja seal hulgas Rasmuse kurb saatus. Lapsed muidugi mängu ja rõõmuga kogu aeg sellele ei mõtle, kuigi kõik loodavad oma pere ühel hetkel leida. Korraldatakse ka laste esitlemist potentsiaalsetele lapsendajatele, kuid tavaliselt tahetakse ikka ilusaid vöikseid blondide juustega tüdrukuid... Rasmus otsustab lastekodust põgeneda. Oma põgenemisteel kohtab ta Hulkur Oskarit, kellega koos edasi hulgutakse... kuni ühel hetkel lastekodust arenenud mäng, ajalehest loetud röövlitelugu ning hulkurite teed ristuvad ja kõik areneb Lindgrenile sobivalt seikluslikult ja naljakalt kuni südamliku ja liigutava lõpuni välja.

Laval on nö. lastekodu raudvoodite näol, lisaks üks madal puu, mis mõjub kui võsa ja ka maja, mis lavataustaks on ka ära kasutatud. Kuid nende olemasolevate vahenditega on lavastaja ning kunstnikud palju rohkem lavale toonud. Näiteks muutuvad voodid ühel hetkel vanglaks. Ühe voodiga küntakse adra näol põldu. Voodi all ja taga saab ka ennast ju edukalt varjata jne jne jne.

Merilin Kirbitsa pisikese tüdruku naer, natuke aeglase mõistusega olek ning üldse see karakter oli minu jaoks kõige naljakam kogu kambast. Tema Saararaas ka sellise hoo ja pingega mängitud, et kuigi sellised karakaterid ongi natuke "over the top" ja mitte minu jaoks, agaminust on kujunemas Kirbitsa-fän ja seellepärast oli lihtsalt nauding vaadata mida iganes ta seal tegi :)
Ma lihtsalt vaatasin üksisilmi teda ja naersin, kui ta laval oli...

Rasmuse "võid selle peale mürki võtta" kõlab vist etenduse jooksul ainult paar korda, aga see on küll üks tema "kaubamärkidest ja võiks isegi rohkem sees olla :) Väga äge sülitamise-räpp - kõik lapsed kindlasti võtavad õppust :) Üldse oli sellist ägedar actionit, taga-ajamist ning põgenemist piisavalt palju, et poisterahvad oma adrenaliinilaksu kätte saaksid :) Ka kalemiseks kisub rääkimata veepüstolitest, millest ka esimestes ridades istuvad inimesed oma osa saavad :)

Poistest oli mu lemmikuks Karl, kelle Rauno Kaibiainen lahendab r-veaga, prillidega ninatargana, kes koos teise lemmiku, ehk Gunnariga ehk Juss Haasmaga ühel hetkel politseideks kehastuvad :) "4 meetrit ma ütlen, 4 meetrit"... justkui otse mõnest politseisarjast, kus partnerid omavahel nääklevad :))) aga eks poistemängud saavadki toidet sellistest kohtadest. Ja "Poisid ei lobise" ning muud paroolid, mis tulevad Haasmal justkui varrukast :) Unustamata muidugi Martin Mill-i Rasmusena, kes oli just õige Rasmus. Ta on tegelikult alati hea... vähemalt siiamaani olnud ja lastetükkides on ta Ugalas lausa superstaar - Limpa rollis kui ka Tjorveni loos üks põhitegijaid...

Etenduse südamlikuima hetke (kui lõppu ei arvesta) pakub aga Agnes Aaliste "kõige tõenäosemalt vanemad endale saav ilus tüdruk" ja kes siis hoopis Gunnarit, ehk lastekodu vanimat last hakkab lapsi lapsendama tulnud vanematele pakkuma. Pisarad ei olnud kaugel... muidugi kergelt naljakas oli see omamoodi, et ta publi hulgas istunud Raivo E.Tammele ja Helena Merzinile seda "Gunnarit" siis väga ägedalt mahaparseldama hakkas :)))

Anne Paluver preili Kull-ina mitte ei mänginud oma rolli, vaid ta täiesti oli see "lastekodukasvataja". Ühest küljest karm tädi, kuid kes tegelikult tahtis lastele head. Ühel hetkel astub laste mängu osaliseks ning paneb endale kontsad, blondi tibiparuka, päikseprillid ja transformeerub täiesti vaatajate silme all :) Fantastiline! Kui ta seal meie ees kohvi pakkus rahvale, siis meetri kaugusel talle otsa vaadates tundus ta kuidagi hirmuäratav, sest ta mõjus nii ehtsana!!! Ta silmad ja olek õhkus mingit maagiat - justkui multifilmitegelane, kes pärisellu on ärganud... Selles noortekambas oli ta justnagu üks nende seast... ja oleme ausad - figuuri mõttes petakski ta täiega ära... Ja teine "vanem tegija" ehk Egon Nuter suudab ühel hetkel lavale ilmuda puuokste vahelt nii, et ma ei näinud üldse, kuidas ta sinna sai :)

Väga lahe leid oli ka "kassi monoloog" :) (pinisev sääsk seal kõrval ka :)) Aga no see ülbe kass (Aaliste) tundus olevat üldse kogu rahva lemmik :))) paratamatult viis mõtted sellele, et nii kahju, et Agnes enam Nukuteatris ei ole... tal on seda miskit, mis ka nüüd selle kassi näol tõestust andis, mis sobiks lasteteatrisse ja sellistesse karakteritesse... ei teagi, et miks ta sealt siis ära tuli :(

Marko Leht ja Taavi Lepik olid nii laste kui röövlitena kuidagi ebameeldivamad tüübid ja sellepärast ei tatnud või osanud nendele ka rohkem tähelepanu pöörata, sest tegelikult oli kogu näitlejate punt, sh. nemad - vägaväga lahe!
No ei saa.. Merilin Kirbitsa mängule, nii tema väiksele tüdrukule kui ka Saararaasule tagasimõtlemine ajab veel praegugi muigama... tagatipuks veel "see naine on ju ladvast natuke lõbus" <- meie kodu uus lemmikparool :))) Mõnusalt teemasse tõid näitlejad oma lavastajale ja teistele taustategijatele lõpuovatsioonide saatel lastešampused - stiilsed tüübid kuni detailideni!

Muideks tasub varuda mõni sobiv rahatäht ka valmis... minul oli ainult Keres, kuigi oleks meelsasti ühe Tammsaare vähemalt... aga see tundub, et polnudki neil eesmärk omaette, pigem etenduse osa, sest paljud lehvitasid veel oma rahadega... Ja Rasmus nii viisakas poiss ütles ilusti "Aitäh" :)))

Hinnang: 4/5 (Lastetendusi hinnata täiskasvanute skaala järgi on võimatult raske samade kriteeriumitega, sellepärast ka seekord 2 erinevat hinnangut... Lapsed olid vaimustuses, naersid laginal... ja meie, täiskasvanud ka. Kurbus puges ka hinge mõnes kohas. Noorte näitlejate hoogsat mängu oli lust vaadata, see justkui kiskus ka vanemad tegijad täiega kaasa ning ilm oli ka välietenduse jaoks enamvähem, kuigi õhtul kiskus viluks. Siiani aasta parim lastelavastus minu meelest... ja laste meelest ka :) Nüüd nõuavad kogu aeg, et millal me jälle teatrisse lähme :))
Isiklik märkus: Alljärgneval fotol on ajalooline hetk - Andres Dvinjaninov kuulutab VIIMSI SUVETEATRI avatuks :)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Hulkur Rasmus" VIIMSI SUVETEATRIS

Ootame kõiki kaasa elama "Hulkur Rasmusele", Emajõe Suveteatri suurmenukile aastast 2005 nüüd Viimsi Suveteatris!

Uus lavastus on uus. Uus on koht, uued on näitlejad. Uus on ka teatri nimi. VIIMSI SUVETEATER. Kaasa tulevad A.Lindgren, U.Lennuk, A.Dvinjaninov, T.Aints ja ka väärtused, mida on loonud maailma lastekirjanduse täht Astrid Lindgren. Lastekodu ja hulgus, selle nipernaadilikkuse ja organiseerituse kohtumisest, naerust ja nutust liigume tõe poole, kohtumise poole, mida on oodatud kaua... Mil saavad kokku need, kes kokku on loodud, need, kes olude sunnil eraldatud..
"Kodu on lastel ja kodu on tuultel, sinul on voodi, kus unistad vaid..."
Romantikat ja põnevust, muusikat ja vaikust, naeru ja nuttu ei saa piirata sellel suvel Viimsi Rannarahva Muuseumi õues toimuvas. 20-te aastate algkool, tänane "rootsipunane" muuseum, on Eesti "Lindgreni lugude" koduks sel suvel ja loodetavasti ka tulevikus.

Mängivad: Egon Nuter, Anne Paluver, Martin Mill (Ugala), Agnes Aaliste, Marko Leht, Juss Haasma, Merilin Kirbits, Rauno Kaibiainen, Taavi Lepik.
Tekst: Astrid Lindgren ja Urmas Lennuk.
Laulusõnad: Urmas Lennuk
Lavastaja: Andres Dvinjaninov
Helilooja: Tauno Aints
Kunstnikud: Marion Undusk, Sirly Oder, Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Esietendus 04. augustil 2010 Viimsi Rannarahva muuseumi õues.
----
Isiklik märkus 2:
Kestvus üle 2 tunni (vaheajal on sigaaeglane puhvet, mis venitab ka vaheaega ning kogu kestvust pikemaks ning ühtlasi paneb lapsed ka etenduse ajal puhvetivahet jooksma, sest muidu ei saa löögile :( ).

Sildid:

esmaspäev, august 02, 2010

Tallinn - meie linn - NO99


Promenaaditeater? Poliitiline aktsioon? Ekskursioon Vanalinnas mööda keskerakondalaste mahhinatsioone? Silmi avada püüdev teavitustöö? Uurimustöö ettekandmine innovaatilisel viisil? Millega siis ikkagi tegemist oli? Kaldun arvama, et kõige eelmainituga ja veel palju muuga. Tegijale juhtub ju nii mõndagi ning eks seal teepeal haaras meie lõbus giid Eva igasugustest võimalustest lennuka lihtsusega ning muutis nii mõndagi "etenduse" osaks.

Kõige selgepiirilisemalt võibki kirjeldada seda aktsioon-ekskursioonina - jalutuskäik mööda keskerakonna inimestele kuuluvaid maju, ehk linnavõimu linna sõna otseses nõttes endale rabamise piltlikustamisena. Mõningal määral riivates kõigi meie enda lammaslikku suhtumist, sest teame-näeme, mis meie ümber toimub, aga kellelgi justkui polekski midagi selle vastu. Peamiselt ehk sellepärast, et hammas ei hakka peale, teisalt ka sellepärast, et kõik on kõigiga seotud ning kes tegelikult teisest parem-helvem on/oleks? See lipsas ka giid-Klemetsi tekstist läbi. Ja eks me kõik seda ka nägime, et koalitsioon oli ju võimalik ka Keskerakonna ja Reformierakonna vahel... millest me siis üldse räägime... Ainult tõeliselt naiivne võib arvata, et võim oma võimu ära ei kasuta enda huvides. Seda juhtub ka palju väiksematel skaaladel kui üldrahvalik poliitika. Psühholoogilised mängud on ju meie igaühe argipäev, ka oma peresuhetes, sõbrasuhetes, tööl, koolis, kodus.

Minule meeldib, kui No-teater sellist rida ajab. Poliitika on ju kõikide meie eludega seotud, ühel või teisel moel, lähedamalt või kaugemalt. Ma ise elan vanalinna nurgal, kuid ei omista seda elukohta. Ja ega ära küll ei ütleks omaenda korterist vanalinnas. Samas igasuguse hinnaga ma küll seda saada ei tahaks. Hingerahu peab ikka säiluma ning mingit sellist No-teatri näitemängu oma elukoha ees küll näha ei tahaks - häbi missugune. Liiatigi sellist otse ja keerutamata sõrmega näitamist, nagu teiste hulgas Ivo Parbus, Elmar Sepp ja Vjatšeslav Leedo pälvivad. Giidi poolt Parbuse kohta tehtavad märkused keset Raekoja platsi olid küll mahlakalt intrigeerivad, a la "selline mees liigub vabalt meie seas", kuid ka kõik pealtkuulajad imestasid ning pööritasid silmi, ent kõik me lahkusime sealt ekskursioonilt oma väikestesse eludesse, tõdedes vaid paratamatust. Kuid lõppude lõpuks sisuliselt oleme sellise suhtumisega tagasi stardiruudus.

No-teater tundub olevat teinud korraliku uurimustöö, kuid kas nad politseile seda materjali ei esita(nud)? Ja kas need samad nö. "solvatud" kodanikud, kelle kohta lugu räägib, ei kaeba No-d kohtusse? Kas tõesti niiditõmbaja on hoopis keegi veelgi kõrgem, kes laseb küll kõigil omasoodu tegutseda, ent lõpuks on ikka lambad terved ja hundid sõõnud? Kõik kõigiga rahujalal ning maailm kulgeb oma rööbastel täpselt samamoodi edasi. Mahhinaatorid mahhineerivad, kultuur piiksub nurgas ja meie kõik lambad oleme nii oma igapäeva infomälumisega hõivatud, et kõik see tundubki meie jaoks nagu üks pagana realistliku moega reality-show?

Kõige rohkem meeldisid mulle tüki algus ja lõpp - alguses Linnateatri lavaauk, see tempo ja iroonianoot, mis andis häälestuse kogu ülejäänud eksursioonile ja ühtlasi see on ju ka teema, millega ise lähemalt kursis ning oskab kindlameelselt oma arvamuse tasandilt kaasatunda ja kaasa mõelda, rääkimata järelduste tegemisest. Nagu mina asjast aru sain, siis linnavõim lubas lavaaugu Linnateatri uueks majaks muuta, kuid sõi hiljem oma sõnu. Kusjuures kogu see populistlik ja ebaaus palagan, mis oleks vaatet õigustatud olnud, kui seda ainult oleks organiseeritud enne Linnateatrile lubaduste andmist. Ja teiseks lemmikkohaks see lõpp, ehk ühine lehvitamine linnapea-Edgarile. Sinna vahele mahtus ju ka lisaks poliitikale - kooli, tööle või koju jalutavaid kultuuriinimesi, kellele giid tervitustega tähelepanu pööras. Lisaks Meritoni kohvik ja sellega seonduv... selle "läbimine", oli nagu iseenda "tüki sisse minek"... justkui mingi lavastuslik komponent :)

Õige pisut sai kogu sellele poliitilisele surramurrale lisaks ka kultuuriajalugu, kuigi näiteks Raekoja pärinemisega pani "giid" natuke mööda (vähemalt veel maikuus kui mina osalesin. võibolla nüüdseks on teksti muudetud. Huvitav, aga võibolla oli see hoopis taotluslik - teater ju ikkagi?). Tegelikult oleks olnud päris lahe, kui seda ajalugu ning legendegi oleks sees rohkem olnud. Oleks andnud uue dimensiooni juurde. Teisalt, aga oleks see võinud tähelepanu põhirõhult ära hajutada, seega ega ma ei vingu...

Hinnang: 4- (teatri mõttes ju üsna ebatraditsionaalne ning selles suhtes põnev ja teretulnud vaheldus - NO ikka oskab üllatada. Kuid sisu mõttes üsna "ühte väravasse"... Samas Eva Klemets ise on nii rõõmsameelne ning energiline ja seegi lisab justkui irooniat kogu olukorrale ning ekskursioonilegi juurde. Päris mitu sellist eredamat "kohta" olid, kuigi mingil hetkel mõtelsin, et oleks piisanud mõnes loost, ühel hetkel justkui hakkas see korduma ja korduma. Tubli töö on taustaks ära tehtud ning asi tegijate poolt igati läbimõeldud. Näiteks ei töötanud minu kuuldeaparaat ja varuvariant oli kohe olemas, kuigi rühm oli täis. Ja üldse oli hea, et see kuulamismasin oli, sest vahepeal oli vaja "giidist" natuke kaugemal olla ning linnamüra ja muu - kõik igati läbimõeldud.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Tallinn - meie linn
Klemets/Epner/Ojasoo

"Tallinn - meie linn" on kevadine ekskursioon mööda vanalinna.

Kogunetakse Tornide väljakul lava juures, kust Eva Klemets alustab umbes pooleteisetunnist ringkäiku mööda vanalinna. Ekskursioonil osalemiseks on vajalik tehniline varustatus, mille saab ainult teatripileti ning ID-kaardi või juhiloa esitaja.

Eva Klemetsi juhatamisel liigutakse läbi Tallinna vanalinna ning külastatakse üle kümne tähelepanuväärse objekti. Kunstiajaloolise ülevaate asemel kuuleme aga sissevaadet mitmete hoonete ja avalike väljakute huvitavatesse seikadesse. Tallinn on meie linn, ja on meie kohus, aga ka rõõm teda paremini tundma õppida.

Giid Eva Klemets
Töörühm Eero Epner / Tiit Ojasoo
Esietendus 29. aprillil kell 18:00

Etenduse pikkus umbes 1 tundi ja 15 minutit

Sildid:

pühapäev, august 01, 2010

Vargamäe varjus - Albu projekt


Tammsaare + Albu + head näitlejad = kindel valem heaks (ja populaarseks) lavastuseks. Lopsakas tekst ja inimlikult sügavad tunded - loodus, töö, õigus ja mis peamine - armastus...

Kindlasti on inimesi, kes nurisevad, et jälle lüpstakse Tammsaarest viimast... loobutakse Vargamäele sõidust, sest arvatakse, et "Tõde ja õigus" on nii raamatutest kui erinevatest teatritükkidest juba läbi ja lõhki tuttav, lugugi detailideni peas... no sellisel juhul on küll kurb, sest Urmas Lennuk on lähenenud nii sisuliselt kui lavastuslikult Tammsaarele päris originaalselt! Ja ega ma ei usugi, et selliseid kindlameelseid loobujaid väga palju on, arvestades esietenduse puupüsti täis saali ning riburada väljamüüdud etendusi (mõnedele üksikutele kordadele pidavat veel mõned üksikud kohad leiduma). Tegemist kindlasti ühe sellesuvise suveteatri tipuga.

Tegemist "peaaegu" autorilavastusega, sest Urmas Lennuk, kes dramatiseeringu autoriks, on ise sedapuhku ka lavastajaks. Dialoog ei pärine otse Tammsaarelt, vaid selle on Tammsaare vaimus ja tema loole tuginedes kirjutanud originaalnäidendiks Lennuk ise, keskendudes Mariga seotud tegevustele Tõe ja õiguse raamatute I ja III osas (kuigi piisavalt sidusmaterjaliks vajalikus koguses on ka Andrese ja Pearu lugu sees). Päris huvitav koht see rehetare, ma pean siinkohal silmas just mänguks andvaid võimalusi. Näitlejad saabuvad "lavale", mis asub (sellesuvise teise Tammsaare-tüki Emajõe Suveteatri "Põrgupõhja"-ga sarnaselt) vaatajate vahel, mõlemas lava otsas asuvatest ustest kuid lisaks ka laes olevast avausest (veelgi rohkem meenutas paari suve tagust "Rasputin"-it). See loob täiesti omalaadse tunde, sest ei tea ju kindlalt kus otsast järgmine tegelane tuleb. Samas teatud tegelased tavaliselt ikka teatud kohast. Ühel pool ju Mäe ja teisel pool Oru. Ühelt poolt ikka Paas ja teiseltpoolt Murakas. Ja Juss, kes taeva nagunii läheb... see tuleb ka lakast. Ja Mari, kelle "loole" tegevustik peamiselt keskendub, temagi ju ikka Mäe-rahvas.

Lavastuslikus mõttes annab omalaadse magushapu tunde see, et tegemist ju väga kurbade juhtumistega, kuid dramatiseering siiski mängib koomikaga trips traps trulli. Ja kuigi see koomika tundub tervet mängu juhtivat ning justkui isegi valdavalt seal pool mõnulebki, siis tegelikult "heaks" teebki tüki minu meelest see, et kõige tõsisemat asja naljaks ei keerata ning tegelikult kogu teise vaatuse Mari, ehk Mari pärast Jussi surma on üdini kurb (armastust ju enam pole)... rääkimata ühest stseenist, mis pani enamvähem kogu saali naised nina nohistama ja tõi kurbuse hinge kõigile, kellel emotsionaalset intelligentsust natukenegi. Just seesama stseen jäi mind häirima Lennuki Wargamäe Wabariigi dramatiseeringus. Mari ja tema "rohu võtmine" on muidugi raamatus nii hästi kirjutatud ning see on üldse üks terve saaga olulisematest sõlmpunktidest, et ega seegi kord Lennuk päris nii seda ei tabanud, nagu mina oleksin tahtnud, aga palju, PALJU paremini kui WW-s. Ehk järgmine kord juba paneb täiesti pihta? Kuigi ega ma nurise - niimoodi mõjus see kuidagi poeetilise ja ilusana. Paratamatult jooksid mõtted sinna suunda, et millal üldse sellest kogu saagast üks korralik telefilm, -sari või päris mängufilmide sari tehakse? Igasuguseid teisejärgulisi lugusid treitakse küll, aga keegi ei tundu julgevat selle KÕIGE SUUREMA JA PAREMA kallale minna. No igatahes arvestades Lennuki kogemust nende erinevate osade dramatiseerimisel, siis peaks tema kindlasti oleme peapretendente käsikirja kirjutamiseks (on ta ju varem dramatiseerinud I ja V osa alusel ka Vargamäe Kuningriigi ning juba mainitud Wargamäe Wabariigi III osa alusel... IV ongi temal veel tegemata, aga sellega pani Nüganen niimoodi kümnesse, et kas tasubki... tasub, tasub, arvan mina...)!

Kuid tulles tagasi lavastuse juurde ning selle rütmidesse, siis koomika ja traagika on väga hästi suudetud siduda tervikuks, teineteist toetavateks žanriteks ka lavastuslikult. Mari meeleolu oli ka minu teejuhiks. Kui tema oli kurb, olin mina kurb, kui tema oli õnnelik, ajas see ka minu heast meelest muigele. Erandiks siis need stseenid, mis toimusid Andrese ja Peeru (jah, Andrese narrimisel on see nimest saanud kahe e-ga variant) vahel, mis ehk eranditult naljakaks kippusid muutuma (peale Krõõda ära saatmist). Lennuki Peeru on alkoholist, selline alp muidusööjalik mees ning Andres jällegi paras tümakas ja töörabaja. Mõlemad parajalt rumalad maakad (kuigi Peeru ehk selline linnavurle wannabe) - kas siis ajastust tingitud harimatus või lihtsalt karikatuursest karakterist lähtuvalt. Ja lavastaja on laveerinud need stseenid tihti vahelduma ning mitte üritanud tegevust väga järjestikulise voolavuse raami suruda. Kuid kõik sujub siiski kronoloogiliselt edasi ja sellest stseenideks hakkimisest polegi kõige vähematki katki.

Lugu saab alguse Mari ja Jussi armumisest, kulgeb edasi laste saamisele, saunalisteks saamisele, Jussi mängule köiega ja Andrese ning Mari kokkuelamisele, mis muidugi lõpeb saatusliku kivi ja Mari rohtudega. Ning seal vahel siis need lõigud Andrese ja Peeru nagistamistest. Dramaturgina tegelikult Lennuk on võtnud riski - kuidas eestlased suhtuvad oma armastatud loo koomuskiks keeramisele? Tuues välja ka need meie keele lopsakamad võlusõnad... võib ju vabalt ärritada... Mind isiklikult ei ärritanud, mitte vähimatki. Meeldis hoopis selle vana hea Tammsaareagse vana eesti keele kasutamine. See andis justkui stiili juurde. Ja tunnetega mängimine on dramatiseeerimisel (vastupidiselt päris elule) lausa soovitatav.

Teksti sisulises mõttes kõigega ma päris nõus ei ole. Näiteks kriipis kõrva koht - "Sõnad võivad valetada, aga teod mitte". Teod võivad vägagi hästi ju valetada. Ja seda suurem ning valusam see vale minu meelest veel sellisel juhul on. Veel pani mõtlema kui Mari ütles, küsimuse peale, et miks ta Andresele läks - "Loll olin!", kuivõrd võimas sõna on LOLL kui seda kasutatakse rõhutatult õiges kohas. See sõna oleks Ülle Lichtfeldti huultelt justkui läbi õhu lõiganud. Ning muidugi kõige heledema (mahedama) hjaalega lõpustseen. Kui kurb ja kui ilus see valgusesse vaatamine oli sellelt kohalt, kus mina seda etendust vaatasin. Indrek Saare Indrek/Juss-i suuläbi esitatud monoloog sellest, mis on armastus... ja see kuidas Ülle esitas oma sügavalt kurbade silmade ning olekuga, ise ometi mingit lootust õhates selle lõpu... see mõjus ja sügavalt. Kui koju läksin küsisin oma peatselt 10-aastaseks saavalt pojalt, et kas ta teab, mis on armastus. Ta ütles, et ei tea. Aga kuna tahtsin kindlasti teada, siis palusin, et ta ütleks, mida ta arvab "mis see on"? Sellepeale ütles mu tõsine väikemees - see on suur sõprus. Noh, ei tea, kas ma ootasin ja lootsingi midagi nii proosalist, nagu teatris täiskasvanud seda lahti mõtestavad, aga mina jäin vastusega rahule. Eks see ju sedagi kindlasti on...

Väga ehtsalt mõjus see ehteestlaslik allsurutud suhtumine ja mingis mõttes tagasihoidlikkus, millega Mari Jussi armuarvaldustele reageeris - "Sina ei armasta mind, vaid sina lihtsalt ajad selle tunde oma rõõmuga segamini"... või kuidas seda nüüd täpselt seal öeldigi... Pärast siiski aru saades, et tegelikult see oligi armastus... Kui tihti me elus tegelikult asjadest liiga hilja aru saame ning kui palju oma tundeid vaoshoidmise otstarbel alla surume ning endale sõna otses mõttes valetame? Ja kellele me sellega haiget ja kahetsust tekitame? Kindlasti ka teisele inimesele, kuid peamiselt ikka endale. Armastust peab julgema vastu võtta ning seda nautima, sest kunagi ei tea, kui kauaks seda jätkub. Võibolla seda vähemaks, mida rohkem vastu punnitad ning alla surud? Võibolla mõtetel on samuti hinged ja need lihtsalt lähevad ära, sest solvuvad, kui neid järjekindlalt ei lubata ellu?

Kunstilises teostuses leidsin lavastuse suurimad miinused. Esiteks ka järgmisel fotol näha olev roheline "exit" märk. Kas seda tõesti ei tohi katta millegagi? Nagunii polnud see publikule nähtav kui vaheajale minek oli või ka siis kui etendus lõppes... Muidu kunstnikutöö olid päris huvitav nende uste, justkui kummi otsas oleva redeli, ehtsa juurtega puu, vihmasaju ja huvitavama valgustuse tekitamiseks jäetud klaasiga kaetud kohad nii lavapõrandale kui uste kõrvale. Kuid kõige hullemaks kogu tüki kontekstis olid minu jaoks kostüümikunstniku valikud. Esiteks kasutatud tekstiil (Ülle esimene must pükskostüüm). Need värvid, millega oli tehtud muster... kuidagi rõhutatult võlts. Minu jaoks rikkus see kõvasti atmosfääri ja kodu tüki tunnetust. Minu jaoks jäi arusaamatuks, et miks selle tüki tegemiseks oli mindud originaalsesse kohta, kui näiteks Jussile pannakse selga osaliselt läbipaistvate lõikudega disainitud kostüüm ning Marile justkui 80ndate-90ndate tippdisainpüksid. Peeru kleidike, tema albi karakteri pärast ei häirinud nii hullult ja Andres oli ehk päris ok, aga tõesti kahel neljast tegelasest nii mööda riietus - kus nende silmad olid? Ausalt öeldes kogu lavastuse taset kiskus minu jaoks selline kriiskav kurioosium õige pisut alla.

Sattusin vaatama esietendusele eelneval õhtul ETV Suveniiri saatest lõiku, kus käidi proovi tegevatel näitlejatel kaameratega külas. Ja see Lichtfeldti kurbus mõjus mulle juba teda televiisorist vaadates. Mingis mõttes natuke sarnane kurbus, mida olen täheldanud Anne Reemanni juures. Ülle samastumine oma tegelasega päriselus tegi ta silmad nii kurvaks. See jutt, et ka tema päriselus lepib oma naiseks olemise rolliga... see kõik mõjutas mu tükivaatamist ja viis mu sügavamale nende mõtete sisse. Minu meelest ei tohiks ega peaks keegi "oma rolli" aktsepteerima. Mis krdi rolli? Kellel on õigus meid panna mingisse rolli päriselus? Ja kui me aktsepteerime mingi rolli, siis peame seda tegema omast vabast tahtest ja tundma end selles õnnelikuna või igatahes mitte vangistatuna end sellesse, vaid igal hetkel omama õigust sellest välja astumiseks. Mul jäi siiski tunne, et Mari oli ikkagi sellevõrra tugev naine, et ta teatud piiride vastu tulles siiski päris endast ülesõita ka ei lasknud. Ja ei tohigi. Tükis minu meelest ei olnud ka päris armastust ju Mari ja Andrese vahel ja see on muidugi täiesti teine olukord. Aga päris elus kuulub armastuse juurde siiski tasavõrdsus. Kui üks teeb üht, siis teine teist ja iga asjaga peavad mängureeglid olema selged ning mõlemad pooled rahul ja kindlasti vajadusel valmis ka kompromissideks... kuid kompromissid ei tohi kunagi jääda ühepoolseks. Aga ma südamest loodan, et Ülle ise ikka on õnnelik ja see sisemine kurbus, mis temast teleekraanil välja paistis, oli tingitud tema kõigest tema rollist. Sest see kumas ka lavalt ning vajutas õigetele nuppudele.

Kui rääkida näitlejatöödest, siis kõik neli näitlejat on ülivõrdeliste omadussõnadega ülevalamist väärt. Kõige tagasihoidlikuma või vähem mänguruumi andva rolli on saanud Andrese näol Tarvo Sõmer. Kuid tema olek sobis väga hästi ning rumalat nägu teha ning Peerut ärritada kui ka naiste üle valitseda proovivat meest mängis ta jõuliselt. Ta ei näidanud hetkekski oma nõrkusi ja karakterile mõeldes oli selline lähenemine minu meelest ainuõige. Võimsa oleku ning selge hääle ja diktsiooniga Sõmerit on tegelikult misatahes rollis hea näha. Lisaks on nad Velvo Väliga justkui ideaalsed lavapartnerid. Mõlemad kuidagi võrdsed. Ja seda ütlen mina, kes ma Väli mängust pole aastaid aru saanud. Alles paari viimase rolliga olen hakanud nagu leppima või leidma temas mingeid uusi varjundeid. Varjundeid, millele annab isegi väga häid rolle ehitada. Ja nüüd esimest korda pean ütlema, et ta pani täiesti kümnesse. Muidugi selline läbinist koomiline rahvanaerutaja, ilma eriliste sügavamate tunneteta, ehk üpris tänamatult enamvähem kogu tüki samal tundetasandil mängimine, see oleks "varjunditeta" näitleja jaoks võimatu mängida huvitavaks ning elavaks. Aga Väli teeb oma Peerut täiega. Hoo ning armastusega ja seda oli ka minul lausa lust vaadata. Väga oluline vastukaal sellele sügavamale ja kurvemale Mari-loole. Läbi terve tüki on Lennuk andnud Peeru-Pearule närimiseks justkui kondi - mesilaste liigikuuluvuse. See ühest küljest rõhutab tema rumalust ning eks see ju annab meile - publikule võimaluse tema, ehk negatiivse karakteri üle naermiseks. Ja see jällegi mõjub psühholoogiliselt positiivselt - publik on lollist karakterist "targem". Kaval lüke lavastaja-dramaturgilt! Ja Velvo kannab selle just nii välja, nagu peab - usutavalt ja kaasahaaravalt.

Indrek Saart pole ma kunagi varem näinud sellisena. Ülipositiivselt naeratavana. Mingi helge headusena (armunud Jussina). Samas lavavõitluses on ta ju proff ning see kaklus Andresega tekitas tõesti tunde, et nüüd kohe üks neist lööb teist tõesti ja täiega. Elektri tõi ta õhku nii Andrese kui Mariga. Ja see armastuse-lahtimõtestamine...

Kuid õhtu staar minu jaoks oli muidugi nö. peaosaline, ehk Ülle Lichtfeldt ja tema Mari. Arutasime just teatrikaaslasega, et veel Rootsis 3 aastat tagasi "Mina naine" vaadates mõtlesime, et päris lemmikute hulka ta ennast veel mänginud pole. Nüüd viimase paari aastaga (eriti eelmise aasta tipprollidega) on ta kindlasti seal suurte lemmikute nimistus. Võimalusel tahaks kõik tema edasised rollid ära näha ning tegelikult Rakverre sõites on ikka lootus, et temagi on osalemas (kui nüüd päris aus olla, siis see soov on kõigi "kolme Toatüdruku", ehk lisaks Üllele ka Anneli Rahkema ja Tiina Mälbergi osas sama:)). Minu joaks oli Mari roll tõesti peensusteni läbitunnetatud. Ülle oli Mari ja Mari oli Ülle. See "eesti naine", kes tõesti on sunnitud mehe poolt antud õiguste järgi elama. Koristama, küürima, kõige ja kõigi eest hoolt kandma. Kaotades lapsed. Elades tööst ja elu löökidest saadud valude käest endiselt päiksetõusust kuni pimedani tööd rabades. Ülle tõesti oli mingi tundeteki endale üll võtnud ning kuigi päriselt tegelikult sellest kurbusest välja tulemata, oli siiski Jussiga stseenides päiksekiiri tema olemuses pilvetagant hetketi siiski vilksamisi näha. Vaimustav näitlejanna!

Hinnang: 4+ (Üks sellesuviseid tippe. Saab naerda, saab nutta, saab Tammsaaret, saab Lennukit, saab Ülle, Velvo, Indreku ja Tarvo vinget mängu nautida. Autentses kohas... kui vaid kunstiline pool, ehk täpsemalt kostüümid ka oleks seda toetanud, oleks võibolla hinnanud elamust ka just selle vajaliku grammi võrra kõrgemalt. Kuid mõnus tekst ja ülevad ning sügavad emotsioonid on ikkagi need kõige olulisemad ühe teatrielamuse juures. Esietenduse lõppedes tõusis rahvas ka seistes aplodeerima, eks seegi näitab midagi...)



ERR uudis etenduse kohta on siin.

Tekst lavastuse kodulehelt:

VARGAMÄE VARJUS

Autor ja lavastaja: Urmas Lennuk
Lavastusdramaturg: Siret Paju
Lavakunstnik: Mihkel Ehala
Kostüümid: Liisa Soolepp
Muusikaline kujundus: Tarmo Kesküll
Osades: Ülle Lichtfeldt, Indrek Saar, Tarvo Sõmer, Velvo Väli jt.
Lavastus „Vargamäe varjus“ kõneleb loo sellest, kuis armastus Vargamäelt mõneks ajaks varvast viskas. Ometi pole see lugu üdini traagiline ega ammugi mitte lootusetu masenduse buldooser, kes meid kõiki hunnikusse lükkama on kutsutud.Siin on oma siirus ja armastus, kaunid ning haprad sõnad ja suudlused. Siin on rammus maakeel, milles mehed oma pentsikuid õiguseid taga jahivad. Siin on sakraalset pidulikkust, mis põimub kentsakate karakteritega. Siin on kõike, mida elu võõraks ei tunnista.Autor on algimpulsi saanud A.H. Tammsaare teostest Tõde ja õigus I-III ning keskendub Mari-tegelase suhetele nii Vargamäe talupidamisega kui Vargamäe meestega (Juss, Andres, Pearu ja Indrek).

Etendused toimuvad Albu vallas Vargamäel,
A.H.Tammsaare muuseumi rehetares
Etendus kestab mõned minutid üle 2 tunni.



Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default