Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, august 01, 2010

Vargamäe varjus - Albu projekt


Tammsaare + Albu + head näitlejad = kindel valem heaks (ja populaarseks) lavastuseks. Lopsakas tekst ja inimlikult sügavad tunded - loodus, töö, õigus ja mis peamine - armastus...

Kindlasti on inimesi, kes nurisevad, et jälle lüpstakse Tammsaarest viimast... loobutakse Vargamäele sõidust, sest arvatakse, et "Tõde ja õigus" on nii raamatutest kui erinevatest teatritükkidest juba läbi ja lõhki tuttav, lugugi detailideni peas... no sellisel juhul on küll kurb, sest Urmas Lennuk on lähenenud nii sisuliselt kui lavastuslikult Tammsaarele päris originaalselt! Ja ega ma ei usugi, et selliseid kindlameelseid loobujaid väga palju on, arvestades esietenduse puupüsti täis saali ning riburada väljamüüdud etendusi (mõnedele üksikutele kordadele pidavat veel mõned üksikud kohad leiduma). Tegemist kindlasti ühe sellesuvise suveteatri tipuga.

Tegemist "peaaegu" autorilavastusega, sest Urmas Lennuk, kes dramatiseeringu autoriks, on ise sedapuhku ka lavastajaks. Dialoog ei pärine otse Tammsaarelt, vaid selle on Tammsaare vaimus ja tema loole tuginedes kirjutanud originaalnäidendiks Lennuk ise, keskendudes Mariga seotud tegevustele Tõe ja õiguse raamatute I ja III osas (kuigi piisavalt sidusmaterjaliks vajalikus koguses on ka Andrese ja Pearu lugu sees). Päris huvitav koht see rehetare, ma pean siinkohal silmas just mänguks andvaid võimalusi. Näitlejad saabuvad "lavale", mis asub (sellesuvise teise Tammsaare-tüki Emajõe Suveteatri "Põrgupõhja"-ga sarnaselt) vaatajate vahel, mõlemas lava otsas asuvatest ustest kuid lisaks ka laes olevast avausest (veelgi rohkem meenutas paari suve tagust "Rasputin"-it). See loob täiesti omalaadse tunde, sest ei tea ju kindlalt kus otsast järgmine tegelane tuleb. Samas teatud tegelased tavaliselt ikka teatud kohast. Ühel pool ju Mäe ja teisel pool Oru. Ühelt poolt ikka Paas ja teiseltpoolt Murakas. Ja Juss, kes taeva nagunii läheb... see tuleb ka lakast. Ja Mari, kelle "loole" tegevustik peamiselt keskendub, temagi ju ikka Mäe-rahvas.

Lavastuslikus mõttes annab omalaadse magushapu tunde see, et tegemist ju väga kurbade juhtumistega, kuid dramatiseering siiski mängib koomikaga trips traps trulli. Ja kuigi see koomika tundub tervet mängu juhtivat ning justkui isegi valdavalt seal pool mõnulebki, siis tegelikult "heaks" teebki tüki minu meelest see, et kõige tõsisemat asja naljaks ei keerata ning tegelikult kogu teise vaatuse Mari, ehk Mari pärast Jussi surma on üdini kurb (armastust ju enam pole)... rääkimata ühest stseenist, mis pani enamvähem kogu saali naised nina nohistama ja tõi kurbuse hinge kõigile, kellel emotsionaalset intelligentsust natukenegi. Just seesama stseen jäi mind häirima Lennuki Wargamäe Wabariigi dramatiseeringus. Mari ja tema "rohu võtmine" on muidugi raamatus nii hästi kirjutatud ning see on üldse üks terve saaga olulisematest sõlmpunktidest, et ega seegi kord Lennuk päris nii seda ei tabanud, nagu mina oleksin tahtnud, aga palju, PALJU paremini kui WW-s. Ehk järgmine kord juba paneb täiesti pihta? Kuigi ega ma nurise - niimoodi mõjus see kuidagi poeetilise ja ilusana. Paratamatult jooksid mõtted sinna suunda, et millal üldse sellest kogu saagast üks korralik telefilm, -sari või päris mängufilmide sari tehakse? Igasuguseid teisejärgulisi lugusid treitakse küll, aga keegi ei tundu julgevat selle KÕIGE SUUREMA JA PAREMA kallale minna. No igatahes arvestades Lennuki kogemust nende erinevate osade dramatiseerimisel, siis peaks tema kindlasti oleme peapretendente käsikirja kirjutamiseks (on ta ju varem dramatiseerinud I ja V osa alusel ka Vargamäe Kuningriigi ning juba mainitud Wargamäe Wabariigi III osa alusel... IV ongi temal veel tegemata, aga sellega pani Nüganen niimoodi kümnesse, et kas tasubki... tasub, tasub, arvan mina...)!

Kuid tulles tagasi lavastuse juurde ning selle rütmidesse, siis koomika ja traagika on väga hästi suudetud siduda tervikuks, teineteist toetavateks žanriteks ka lavastuslikult. Mari meeleolu oli ka minu teejuhiks. Kui tema oli kurb, olin mina kurb, kui tema oli õnnelik, ajas see ka minu heast meelest muigele. Erandiks siis need stseenid, mis toimusid Andrese ja Peeru (jah, Andrese narrimisel on see nimest saanud kahe e-ga variant) vahel, mis ehk eranditult naljakaks kippusid muutuma (peale Krõõda ära saatmist). Lennuki Peeru on alkoholist, selline alp muidusööjalik mees ning Andres jällegi paras tümakas ja töörabaja. Mõlemad parajalt rumalad maakad (kuigi Peeru ehk selline linnavurle wannabe) - kas siis ajastust tingitud harimatus või lihtsalt karikatuursest karakterist lähtuvalt. Ja lavastaja on laveerinud need stseenid tihti vahelduma ning mitte üritanud tegevust väga järjestikulise voolavuse raami suruda. Kuid kõik sujub siiski kronoloogiliselt edasi ja sellest stseenideks hakkimisest polegi kõige vähematki katki.

Lugu saab alguse Mari ja Jussi armumisest, kulgeb edasi laste saamisele, saunalisteks saamisele, Jussi mängule köiega ja Andrese ning Mari kokkuelamisele, mis muidugi lõpeb saatusliku kivi ja Mari rohtudega. Ning seal vahel siis need lõigud Andrese ja Peeru nagistamistest. Dramaturgina tegelikult Lennuk on võtnud riski - kuidas eestlased suhtuvad oma armastatud loo koomuskiks keeramisele? Tuues välja ka need meie keele lopsakamad võlusõnad... võib ju vabalt ärritada... Mind isiklikult ei ärritanud, mitte vähimatki. Meeldis hoopis selle vana hea Tammsaareagse vana eesti keele kasutamine. See andis justkui stiili juurde. Ja tunnetega mängimine on dramatiseeerimisel (vastupidiselt päris elule) lausa soovitatav.

Teksti sisulises mõttes kõigega ma päris nõus ei ole. Näiteks kriipis kõrva koht - "Sõnad võivad valetada, aga teod mitte". Teod võivad vägagi hästi ju valetada. Ja seda suurem ning valusam see vale minu meelest veel sellisel juhul on. Veel pani mõtlema kui Mari ütles, küsimuse peale, et miks ta Andresele läks - "Loll olin!", kuivõrd võimas sõna on LOLL kui seda kasutatakse rõhutatult õiges kohas. See sõna oleks Ülle Lichtfeldti huultelt justkui läbi õhu lõiganud. Ning muidugi kõige heledema (mahedama) hjaalega lõpustseen. Kui kurb ja kui ilus see valgusesse vaatamine oli sellelt kohalt, kus mina seda etendust vaatasin. Indrek Saare Indrek/Juss-i suuläbi esitatud monoloog sellest, mis on armastus... ja see kuidas Ülle esitas oma sügavalt kurbade silmade ning olekuga, ise ometi mingit lootust õhates selle lõpu... see mõjus ja sügavalt. Kui koju läksin küsisin oma peatselt 10-aastaseks saavalt pojalt, et kas ta teab, mis on armastus. Ta ütles, et ei tea. Aga kuna tahtsin kindlasti teada, siis palusin, et ta ütleks, mida ta arvab "mis see on"? Sellepeale ütles mu tõsine väikemees - see on suur sõprus. Noh, ei tea, kas ma ootasin ja lootsingi midagi nii proosalist, nagu teatris täiskasvanud seda lahti mõtestavad, aga mina jäin vastusega rahule. Eks see ju sedagi kindlasti on...

Väga ehtsalt mõjus see ehteestlaslik allsurutud suhtumine ja mingis mõttes tagasihoidlikkus, millega Mari Jussi armuarvaldustele reageeris - "Sina ei armasta mind, vaid sina lihtsalt ajad selle tunde oma rõõmuga segamini"... või kuidas seda nüüd täpselt seal öeldigi... Pärast siiski aru saades, et tegelikult see oligi armastus... Kui tihti me elus tegelikult asjadest liiga hilja aru saame ning kui palju oma tundeid vaoshoidmise otstarbel alla surume ning endale sõna otses mõttes valetame? Ja kellele me sellega haiget ja kahetsust tekitame? Kindlasti ka teisele inimesele, kuid peamiselt ikka endale. Armastust peab julgema vastu võtta ning seda nautima, sest kunagi ei tea, kui kauaks seda jätkub. Võibolla seda vähemaks, mida rohkem vastu punnitad ning alla surud? Võibolla mõtetel on samuti hinged ja need lihtsalt lähevad ära, sest solvuvad, kui neid järjekindlalt ei lubata ellu?

Kunstilises teostuses leidsin lavastuse suurimad miinused. Esiteks ka järgmisel fotol näha olev roheline "exit" märk. Kas seda tõesti ei tohi katta millegagi? Nagunii polnud see publikule nähtav kui vaheajale minek oli või ka siis kui etendus lõppes... Muidu kunstnikutöö olid päris huvitav nende uste, justkui kummi otsas oleva redeli, ehtsa juurtega puu, vihmasaju ja huvitavama valgustuse tekitamiseks jäetud klaasiga kaetud kohad nii lavapõrandale kui uste kõrvale. Kuid kõige hullemaks kogu tüki kontekstis olid minu jaoks kostüümikunstniku valikud. Esiteks kasutatud tekstiil (Ülle esimene must pükskostüüm). Need värvid, millega oli tehtud muster... kuidagi rõhutatult võlts. Minu jaoks rikkus see kõvasti atmosfääri ja kodu tüki tunnetust. Minu jaoks jäi arusaamatuks, et miks selle tüki tegemiseks oli mindud originaalsesse kohta, kui näiteks Jussile pannakse selga osaliselt läbipaistvate lõikudega disainitud kostüüm ning Marile justkui 80ndate-90ndate tippdisainpüksid. Peeru kleidike, tema albi karakteri pärast ei häirinud nii hullult ja Andres oli ehk päris ok, aga tõesti kahel neljast tegelasest nii mööda riietus - kus nende silmad olid? Ausalt öeldes kogu lavastuse taset kiskus minu jaoks selline kriiskav kurioosium õige pisut alla.

Sattusin vaatama esietendusele eelneval õhtul ETV Suveniiri saatest lõiku, kus käidi proovi tegevatel näitlejatel kaameratega külas. Ja see Lichtfeldti kurbus mõjus mulle juba teda televiisorist vaadates. Mingis mõttes natuke sarnane kurbus, mida olen täheldanud Anne Reemanni juures. Ülle samastumine oma tegelasega päriselus tegi ta silmad nii kurvaks. See jutt, et ka tema päriselus lepib oma naiseks olemise rolliga... see kõik mõjutas mu tükivaatamist ja viis mu sügavamale nende mõtete sisse. Minu meelest ei tohiks ega peaks keegi "oma rolli" aktsepteerima. Mis krdi rolli? Kellel on õigus meid panna mingisse rolli päriselus? Ja kui me aktsepteerime mingi rolli, siis peame seda tegema omast vabast tahtest ja tundma end selles õnnelikuna või igatahes mitte vangistatuna end sellesse, vaid igal hetkel omama õigust sellest välja astumiseks. Mul jäi siiski tunne, et Mari oli ikkagi sellevõrra tugev naine, et ta teatud piiride vastu tulles siiski päris endast ülesõita ka ei lasknud. Ja ei tohigi. Tükis minu meelest ei olnud ka päris armastust ju Mari ja Andrese vahel ja see on muidugi täiesti teine olukord. Aga päris elus kuulub armastuse juurde siiski tasavõrdsus. Kui üks teeb üht, siis teine teist ja iga asjaga peavad mängureeglid olema selged ning mõlemad pooled rahul ja kindlasti vajadusel valmis ka kompromissideks... kuid kompromissid ei tohi kunagi jääda ühepoolseks. Aga ma südamest loodan, et Ülle ise ikka on õnnelik ja see sisemine kurbus, mis temast teleekraanil välja paistis, oli tingitud tema kõigest tema rollist. Sest see kumas ka lavalt ning vajutas õigetele nuppudele.

Kui rääkida näitlejatöödest, siis kõik neli näitlejat on ülivõrdeliste omadussõnadega ülevalamist väärt. Kõige tagasihoidlikuma või vähem mänguruumi andva rolli on saanud Andrese näol Tarvo Sõmer. Kuid tema olek sobis väga hästi ning rumalat nägu teha ning Peerut ärritada kui ka naiste üle valitseda proovivat meest mängis ta jõuliselt. Ta ei näidanud hetkekski oma nõrkusi ja karakterile mõeldes oli selline lähenemine minu meelest ainuõige. Võimsa oleku ning selge hääle ja diktsiooniga Sõmerit on tegelikult misatahes rollis hea näha. Lisaks on nad Velvo Väliga justkui ideaalsed lavapartnerid. Mõlemad kuidagi võrdsed. Ja seda ütlen mina, kes ma Väli mängust pole aastaid aru saanud. Alles paari viimase rolliga olen hakanud nagu leppima või leidma temas mingeid uusi varjundeid. Varjundeid, millele annab isegi väga häid rolle ehitada. Ja nüüd esimest korda pean ütlema, et ta pani täiesti kümnesse. Muidugi selline läbinist koomiline rahvanaerutaja, ilma eriliste sügavamate tunneteta, ehk üpris tänamatult enamvähem kogu tüki samal tundetasandil mängimine, see oleks "varjunditeta" näitleja jaoks võimatu mängida huvitavaks ning elavaks. Aga Väli teeb oma Peerut täiega. Hoo ning armastusega ja seda oli ka minul lausa lust vaadata. Väga oluline vastukaal sellele sügavamale ja kurvemale Mari-loole. Läbi terve tüki on Lennuk andnud Peeru-Pearule närimiseks justkui kondi - mesilaste liigikuuluvuse. See ühest küljest rõhutab tema rumalust ning eks see ju annab meile - publikule võimaluse tema, ehk negatiivse karakteri üle naermiseks. Ja see jällegi mõjub psühholoogiliselt positiivselt - publik on lollist karakterist "targem". Kaval lüke lavastaja-dramaturgilt! Ja Velvo kannab selle just nii välja, nagu peab - usutavalt ja kaasahaaravalt.

Indrek Saart pole ma kunagi varem näinud sellisena. Ülipositiivselt naeratavana. Mingi helge headusena (armunud Jussina). Samas lavavõitluses on ta ju proff ning see kaklus Andresega tekitas tõesti tunde, et nüüd kohe üks neist lööb teist tõesti ja täiega. Elektri tõi ta õhku nii Andrese kui Mariga. Ja see armastuse-lahtimõtestamine...

Kuid õhtu staar minu jaoks oli muidugi nö. peaosaline, ehk Ülle Lichtfeldt ja tema Mari. Arutasime just teatrikaaslasega, et veel Rootsis 3 aastat tagasi "Mina naine" vaadates mõtlesime, et päris lemmikute hulka ta ennast veel mänginud pole. Nüüd viimase paari aastaga (eriti eelmise aasta tipprollidega) on ta kindlasti seal suurte lemmikute nimistus. Võimalusel tahaks kõik tema edasised rollid ära näha ning tegelikult Rakverre sõites on ikka lootus, et temagi on osalemas (kui nüüd päris aus olla, siis see soov on kõigi "kolme Toatüdruku", ehk lisaks Üllele ka Anneli Rahkema ja Tiina Mälbergi osas sama:)). Minu joaks oli Mari roll tõesti peensusteni läbitunnetatud. Ülle oli Mari ja Mari oli Ülle. See "eesti naine", kes tõesti on sunnitud mehe poolt antud õiguste järgi elama. Koristama, küürima, kõige ja kõigi eest hoolt kandma. Kaotades lapsed. Elades tööst ja elu löökidest saadud valude käest endiselt päiksetõusust kuni pimedani tööd rabades. Ülle tõesti oli mingi tundeteki endale üll võtnud ning kuigi päriselt tegelikult sellest kurbusest välja tulemata, oli siiski Jussiga stseenides päiksekiiri tema olemuses pilvetagant hetketi siiski vilksamisi näha. Vaimustav näitlejanna!

Hinnang: 4+ (Üks sellesuviseid tippe. Saab naerda, saab nutta, saab Tammsaaret, saab Lennukit, saab Ülle, Velvo, Indreku ja Tarvo vinget mängu nautida. Autentses kohas... kui vaid kunstiline pool, ehk täpsemalt kostüümid ka oleks seda toetanud, oleks võibolla hinnanud elamust ka just selle vajaliku grammi võrra kõrgemalt. Kuid mõnus tekst ja ülevad ning sügavad emotsioonid on ikkagi need kõige olulisemad ühe teatrielamuse juures. Esietenduse lõppedes tõusis rahvas ka seistes aplodeerima, eks seegi näitab midagi...)



ERR uudis etenduse kohta on siin.

Tekst lavastuse kodulehelt:

VARGAMÄE VARJUS

Autor ja lavastaja: Urmas Lennuk
Lavastusdramaturg: Siret Paju
Lavakunstnik: Mihkel Ehala
Kostüümid: Liisa Soolepp
Muusikaline kujundus: Tarmo Kesküll
Osades: Ülle Lichtfeldt, Indrek Saar, Tarvo Sõmer, Velvo Väli jt.
Lavastus „Vargamäe varjus“ kõneleb loo sellest, kuis armastus Vargamäelt mõneks ajaks varvast viskas. Ometi pole see lugu üdini traagiline ega ammugi mitte lootusetu masenduse buldooser, kes meid kõiki hunnikusse lükkama on kutsutud.Siin on oma siirus ja armastus, kaunid ning haprad sõnad ja suudlused. Siin on rammus maakeel, milles mehed oma pentsikuid õiguseid taga jahivad. Siin on sakraalset pidulikkust, mis põimub kentsakate karakteritega. Siin on kõike, mida elu võõraks ei tunnista.Autor on algimpulsi saanud A.H. Tammsaare teostest Tõde ja õigus I-III ning keskendub Mari-tegelase suhetele nii Vargamäe talupidamisega kui Vargamäe meestega (Juss, Andres, Pearu ja Indrek).

Etendused toimuvad Albu vallas Vargamäel,
A.H.Tammsaare muuseumi rehetares
Etendus kestab mõned minutid üle 2 tunni.



Sildid:

2 Comments:

Blogger Sehkendaja said...

Paistab, et see jäi MihkelEhala viimaseks tööks....

11 august, 2010 16:30  
Blogger Danzumees said...

Jah, nii kurb...
Nii tubli ja andekas :(
Ta oli minust noorem :(

16 august, 2010 00:00  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default