Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, august 17, 2010

Gertrude Stein saatjaga - Mõisateater


Kammerlik, kahe näitlejaga teater Palmse mõisas, milline idüll. Justnagu minu "paradiis" :)

Kui kuulsin, et mingi lesbidest ja lisaks veel kirjandusliku taustaga, ehk kirjandusega seotud tükk on Palmses tulekul, olin hetkega müüdud. Kuigi pean tunnistama, et kerge kahtlus oli Anne Veesaare suhtes... ma pole viimasel ajal teda teatris mängimas näinud ning minu meelest tema Õnne 13-s osalemine ei tee talle just "head reklaami". Muidugi samas "teise lesbilisena" Kersti Kreismann, teda vaataks alati, mistahes rollis... ähh, ausalt öeldes, ma võiksin teda kasvõi lihtsalt kuulata luuletusi lugemas... ta on minu meelest üks neid parimaid...võimsaima kohalolekuga naisnäitlejaid. Paarina olid nad millegipärast mõttes sobimatud, ent silme ees väga huvitav variant!

Gertrude Steini ja tema loominguga ma varem tuttav pole, kuigi tema kirjutatud Loomingu Raamatukogus ilmunud "Alice B. Toklase autobiograafia" on küll mitu korda riiulil silmade ette jäänud. Internetis leiduvad fotod temast on "mehelikult" hirmsad... kuidas küll selline naistemees, nagu Hemingway võis kunagi temasse armunud olla... või oli see Steini enda luul? Või näitekirjaniku Win Wells-i kunstiline vabadus? Kusjuures rääkides Wells-ist, ma olin veendunud, et selle loo on kirjutanud naine, aga ei, Wells ikka mees... Muide Wells ise suri enne selle näidendi esmaettekannet. Ta olevat sellesse tükki integreerinud võimalikult palju päriselt Gertrud Steini poolt öeldud lauseid.

Näidend algab ajaga, mis on pärast Gertrude Steini surma. Tema vaim tuleb oma armastatu, Alice B.Toklase juurde tagasi. Wells on minu meelest hästi tabanud (kirjanduse kaudu tuttavat) sellist Pariisi eelmise sajandi alguse tunnetust. Kunst, muusika ja kirjandus, mille üle sealsetes salongides omal ajal arutleti... siis kui Ernest, Pablo Picasso ja Henri Matisse Steini ja Toklase juures aega veetsid. Nende sõpruskond oli tõeline selleaegne boheemlaskonna ja kunsti ning kirjandusmaailma koorekiht. Teiste hulgas kuulusid nende tutvusringkonda ka Charlie Chaplin ja F.Scott Fitzgerald. See olevat just nimelt Stein olnud, kes mõtles välja termini "Kadunud sugupõlv" (Lost generation) Fitzgeraldi loomingule. Sama väljendit kasutatakse ju ka tema suure sõbra Hemingway teostega seoses... eriti "... ja päike tõuseb" sõjajärgsete inimeste kohta, kes enda õiget kohta siin maailmas ei suuda enam leida.

Minu jaoks oli see lugu siiski eelkõige armastuslugu. Kaks inimest, kes elavad koos peaaegu 40 aastat. Pärast nii pikka kooselu, kui üks lahkub taevasse, siis tegelikult teise inimese elust ei väljugi ta päriselt. Ta jääb sinna alles... just nii nagu Stein jäi Toklase igapäevaellu kummitama ning ühiseid mälestusi meenutama. Olen veendunud, et ma ise olen kunagi samasugune. Kadunud inimesest ei olegi ju vaja päriselt loobuda. Temaga saab ikka rääkida ning iseasi siis enda kujutlusvõime võimekusest võib ju ka ette kujutada, et see "kadunud hing" vastab ja vestleb Sinuga tagasi. Samuti nagu need maalid, mis nad selles näidendis (ja ka päris elus) nälja pärast ja ka Gertrud Steini raamatute välja andmise pärast ridamisi pidid ära müüma. Kui kusagil seinal on maal olnud 40 aastat, siis pärast selle ära võtmist võib endiselt tunduda, et seal see maal on... kui tihti me tegelikult oma seintel olevaid maale vaatame. Mõnikord ja eriti alguses ning mõne aja pärast see maal lihtsalt on seal ja endal on mingi tunnetus ja ettekujutus, et see on seal. Harjumuse jõud.

Õhkõrnalt lennatakse ka sellest üle, et mõlemad naised olid ju juudid ning teise maailmasõja ajal pidid nad natside eest end peitma. Õigemini nad ju otseselt ei peitnud ennast, kolisid maale ja õigete sidemete pärast ning sellepärast, et neid "ameeriklasteks" kutsuti jäeti neid rahule. Stein oli kuulus ka sellepärast, et ta pakkus, et Hitlerile peaks andma Nobeli rahupreemia. Kerge irooniaga muidugi.

Hirmus on see vananemine. Kurb, paratamatu ja valus. Aga kui seda teha kellegagi koos, siis on see lohutav ja neid vananemise avastusi võib teha koos teineteist toetades. Ma ikka mõtlen, et kui mu suu tõmbub kortsu, siis mu naise suu kortsud sobituvad ideaalselt minu kortsudega suudeldes ja sellest saab veel erilise mõnu :)

Nagu mainisin, Kersti Kreismann teeb ka seekord suurepärase rolli. Ta lihtsalt alati on hea... Kuid tõelise üllatuse ning ilmutusena ilmub kohe esimeses vaatuses lavale Anne Veesaar. Selline kandiline karakter, musta parukaga ja kuna Gertrude on surnud, siis musta riietatuna. Gertrudi hoidja, hoolitseja ja kaitsja ning mis kõik veel... lisaks oli ta ka näiteks tema tekstide korrektor ja ülelugeja... kui õnnestunult ta selle "Alice B.Toklas"-e karakteri osanud üles ehitada. Endast täiesti erinevalt. Jah, ta mäng on õige natuke roostes, ehk sõnade parandamist keset teksti on pidevalt tunda ehk kuulda... tema partneriks ju üks selgemaid ja kindlamasõnalisi naisnäitlejaid Eesti teatrites... paratamatult jäävad need apsakad"kõrva". Kuid ta teeb oma karakteriloomega selle kõik tasa. Sellepärast võibki minu hetke aasta 10 parima naispeaosa rollide nimistus näha Veesaart aga mitte Kreismanni, sest Veesaar tõeliselt üllatab. Tal on mida anda... Kõige paremad hetked olidki minu jaoks just need koosmängitud hetked. See kui Toklas jälle näitas oma võimu või nähvas midagi... ja see kuidas Kreismann mängib välja selle armastuse... ehk see kuidas ta austas ning hindas Alice-it ja tolle panust nende ühisesse ellu. Ja kuigi erilisi kallistusi ma ei mäletagi (korra üks võtab kätega teisel selja tagant ümber kaela), on seegi soe, kui nad seljad vastamisi aknalaual istuvad.

Teksti rõhk ongi kahe naise vahelisel suhtel - alates sellest kui nad kohtusid, kuni Steini surmani välja. Nö. "jutustamisteater", kuigi mitte ainult. Seal hulgas mainitakse ka mõned kirjanduslikud Steini šedöövrid. Ning muidugi talle selle esimese kuulsuse toonud "Alice B.Toklase autobiograafia". Huvitavalt enesekindel ja enesekeskne Stein oli. Tõeline supersaar. Ja see kuidas Alice talle allus ning tegi kõik oma armastatule ette taha - pesi, tegi süüa, pakkis jne jne, samas kui Gertrud keskendus kirjutamisele. Tüüpiline meeskirjaniku ja tema naise suhe... ainult, et Gertrud muidugi polnud mees. Kusjuures huvitav, aga Gertrud ise kunagi ametlikult ehk avalikult seda lesbilisust ei tunnistanudki. Aga kas seda ongi vaja manifesteerida...
Aga ta siiski jagas oma armastust selgelt ka Alice-ile, andes talle au näiteks raamatupealkirjade väljamõtlemisel või tähelepanu mingite huvitavate keeleliste väljendite väljamõtlemise eest.

Lavastuslikus mõttes ei lähe esimene vaatus nii hästi käima... tegemist on justkui sissejuhatusega ning ehk ka sellepärast. Naised omavahel on ka kaugemad. Ent teises vaatuses see korvatakse ja topelt.

Hinnang: 4 (just selline jutustamisteater minule istub. Justkui vana ja hea stiil. Kuigi tegelikult on vist sama palju ka otsest koos tegutsemist ja dialoogi - näiteks kurbnaljakas Alice-i maalide müük. See mõisa interjöör ning kahe näitlejanna head rollid ainult toetavad huvitava materjali realiseerumist. Teemad nagu vananemine ja sõprus-armastus on hetkel ka need teemad, mis mind eriti kõnetavad, seega minu meelest väga õnnestunud valik mängimiseks võtmiseks. Jään ülima huviga ootama järgmisi Mõisateatri ettevõtmisi...)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Win Wellsi näidend
"Gertrude Stein saatjaga"

Win Wells´i „Gertrude Stein saatjaga“ räägib Gertrude ja Alice'i suhtest, nende kooselust, inimlikust lähedusest ja pühendumusest, nende elust Prantsusmaal sõdade ajal ja sõdade vahelisel ajajärgul ning Alice'i pingutustest Gertrude teoste avaldamisel pärast kirjaniku surma. Ilmsiks tulevad põhjused, miks suhted Hemigwayga olid keerulised, aga Picassoga sidus mõlemat naist soe sõprus, mis sai Gertrude hiilgavast kunstikogust ja kuidas lõpetas oma elupäevad Steini suur armastus Alice B. Toklas.

LISAINFO:
Gertrude Stein (1874-1946) oli ekstsentriline, moderne ameerika kirjanik, kelle Pariisi salong oli kohtumispaigaks kubistidele ja teistele tolle aja eksperimentaatoritele nii kunsti kui kirjanduse vallas. Oma kirjutistes püüdis Stein teha midagi kubismile ekvivalentset, keskendudes käesolevale momendile ja kasutades sõnade varieerivat kordamist, lihtsustamist ja fragmenteerimist. Tema igapäevasteks külalisteks olid Pablo Picasso, Henri Matisse, Georg Braque, Juan Gris, F. Scott Fitzgerald, Sherwood Anderson, Ernest Hemingway, Thorton Wilder ja paljud teised. Gertrud Stein oli Pariisis kuulus nii oma salongi kui ka Rooma keisri soengu poolest. Ta oli huvitav vestluskaaslane, võluv ja elurõõmus ning pidas end geeniuseks.
Gertrude Stein oli lesbi. Oma eluaegse kaaslase Alice B. Toklasega sai ta tuttavaks 1907. aastal Pariisis ja nad elasid ning reisisid koos kuni Gertrude surmani. Alice oli talle nii muusa kui majapidaja, nii stenografist kui asjaajaja, nii armastaja kui esimene kriitik, kokk ja sekretär.

Mängivad:
Gerturd Stein – Kersti Kreismann
Alice B. Toklas – Anne Veesaar

Lavastaja - Vilja Nyholm-Palm
Kunstnik – Ann Lumiste
Etendus soovitatav alates 16. eluaastast.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default