pühapäev, 29. märts 2009

Lasnamäe lunastaja - Mari Saat

Tänavuaastase Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat ilukirjandusliku proosa kategoorias - Mari Saat ja tema kirjutatud „Lasnamäe lunastaja”, mõjub väga lihtsa loona. Võibolla isegi liiga lihtsa loona, et seda nii kõrgelt tunnustada. Samas lugu jookseb väga reaalselt ja ehtsalt silme ees, nagu film. Kuna tegemist on lühiromaaniga, siis on see läbi ka nii kiiresti, et ei jõua "peaaegu" nagu käivitudagi (kuigi käivitub ju küll ning päris hoogsalt). Ja kõige tipuks jääb veel kuidagi poolikukski, kuigi selline lõpp on igati õigustatud ka. Pean hoiatama, et ma paljastan mõne sisulise "üllatuse" siin oma tekstis, ehk kui on plaanis lähiajal raamat kätte võtta ei tasu ehk edasi lugeda.

Ja ometi sissejuhatuses ära toodud arvamustest meeldis mulle see lugu. Ma tavaliselt ei hinda kokkusattumisi raamatutes. Need on justkui lugeja alahindamine minu jaoks, kuid selle raamatu puhul mõjus see väga ehtsa ning õigustatud juhtumina. See andiski kogu loole justkui selle kaalukuse. Oma täpsema lahtiseletamatuse tõttu isegi mõjus just nimelt vastupidisena, ehk siis lugejat EI alahinnata.

Lugu on tõesti iseenesest väga lihtne. Selle võiks kolme nelja lausega ära rääkida. Ütlen siiski sisu kohta ainult niipalju, et tegemist on ühe vene rahvusest naise - Nataljaga ja tema tütre Sofiaga, nende pisikese elulõiguga ühe raskel eluhetkel. Natalja jääb töötuks just valel ajal, ehk siis kui tal on vaja tütrele osta hädavajalikud ja väga kallid hambaklambrid. Üks asi viib teiseni ning ta leiab end ühest lasnamäe korterist suvalistele meestele intiimteenust pakkumast. Ja kuigi ta mõtleb need mehed enda jaoks väga vastikuks, on kirjanik jätnud mehed siiski inimesteks. Kes ühel või teisel põhjusel vajavad seda, mida Nataljal on pakkuda. Üks mees isegi loobub Nataljasse (tolle ju selget vastutahtmist) sisenemise ja nende vahele on tekkimas midagi armastuselaadset. Ja siis ...

Tegelikult ma tahtsin lugedes hirmsasti teada pidevalt, et mis edasi juhtub. Juskui mõnda põnevikku ahmides. Kuigi tegemist oli väga praeguse, realistliku maailmaga seotud tegevusega (seal olid viiteid näiteks Tarja Halosele ning mõnedele teistele asjadele, mis praeguses maailmas toimumas...kuigi sellel ajal veel majanduslangus polnud otseselt alanud, ilmus raamat justkui ka sellega seoses õigel ajal), oli mitmeid hämmastavaid vigu. Näiteks "Bill Collins"...kuna viidati tolle kiilaspäisusele, siis on raske uskuda, et kirjanik mõtles mõnda sellenimelist kuulsat sportlast või kitarristi, kes päris elus eksisteerivad. Kaldun arvama, et ta mõtles Phil Collinsit. Siin on kas korrektori tegemata töö või kirjaniku otsus panna oma tegelane valesti mõtlema. Kui see oleks ainuke viga, siis ma panekski selle viimase põhjuse alla. Aga praeguses Eestis, eriti vene koolides nii kõrges klassis, nagu Natalja tütar Sofia käis...seda on tõeliselt raske uskuda, et tema klassis oli ainult kolmel lapsel mobiiltelefon. Ja ajastuga end välja ei vabanda, sest teksti lõpus oli aastaks märgitud 2007. Samuti need muud seosed tekstis. Pisikesi ja suuremaid ebatäpsusi või mitteusutavusi oli veel.

Kuid Saat -i kirjutamise stiil on küll väga hea. Mul tekkis täiesti omapärane atmosfääritunnetus seda teksti lugedes. Kuigi väga lihtsalt ja selgelt voolas see tekst, mõjus samaga kuidagi tugevalt, et kirjanik ei ole noor inimene (muidugi tean ju milline ja kes on Mari Saat. Liiatigi ta on veel O tädi ja juba sellepärast olen ammu teadlik kes ja milline ta on). Kuid ometi mõjus see kui mõne vanema inimese kirjutatud tekst. Ainult ühes kohas peaaegu pettis ära, seal kus rotile oli nimeks pandud Johnny - Johnny Depp -i auks. See tundus, nagu "õige" ja pop ja noortepärane :) Hämmastavalt klaar ja oma lihtsuses ikkagi väga omapärane. Alguses häiris mind väga ka see, et kas ikkagi sobib ühel eestlasel kirjutada venelase hingeelust. Ta ju ikkagi lõpuni, nüanssideni ei saa olla autentne. See pole minu meelest kuidagi õigustatud. Eriti siin Eestis, kus on olemas venelasi, kes seda palju autentsemalt ja õigema tunnetusega oleksid võimelised kirjutama. Kuid mida raamat edasi, seda rohkem ma selle kirjanikule andestasin. Eriti kuna ma isegi neid venelaste sisekaumusi just samuti olen endale ette kujutanud ning need tunduvad mulle õiged. Kirjutas ju ka Mika Waltari oma Sinuhe, ise Egiptuses kunagi käimata :) Ja selliseid, mõnes mõttes võrdelisi näiteid võiks ju kirjanduse ajaloost veel tuua. Kuigi nii julgelt nagu Apollo oma raamatututvustuses ütleb: "psühholoogiline täpsus", ma siiski ei julgeks öelda. Kuigi jah, tihti kulgeb ju lugu läbi tegelaste silmade ja mõtete ning seda inimpsüühikat on seal küll ja see peamiselt kulgeb väga usutavas ja realistlikus võtmes.

Lisaks on selles raamatus nagu kaks eri kihti. Üks venelaste elu eestlaste maailmas ja teine noorte vs. vanade Eesti venelaste maailmanägemus, hirmud, võimalused ja ootused/lootused. See ehk teeb sellest raamatust nii mõneski mõttes erilise ja ma isegi mõistan seda auhinna saamist (kuigi ma pole neid teisi kandidaate lugenud ja eks see auhindade võitmine peegeldabki ju tavaliselt mingit "keskmist maitset", millega nö. kõik "valijad" nõus on. Sellepärast tihti "parimad" tegelikult võidavad väga harva - auhinnast ilma jäi ju näiteks "Seltsimees laps" oma kategoorias... või Priit Võigemast hiljuti Teatriliidu auhindade jagamisel. Kuigi need on just rahva SUURED lemmikud. Ning jäävad palju tugevamalt mälestustesse elama.)

Kuid minu jaoks selles raamatus oli ikkagi oluline see armastus. Ma naudin raamatutes seda just kui see on niimoodi delikaatselt, mitte just otseselt "armastusromaan", vaid et see eksisteerib ehtsalt kahe inimese vahel. Kujutasin ette seda lumist lasnamäge ja Nataljat ootamas oma tärkavat armastust. Üles sätitud ja mehe jaoks valmis ja küps. Kõik aga ei lähe ju ei elus ega ka armastuses just nii nagu me ise selle enda jaoks valmis mõtleme ja loodame. Ning nii nagu see raamatus läks oli kuidagi väga lasnamäelik ja muidugi kurb.

Hinnang: 4 (Väga ladus ja lihtne lugemine. Samas kuidagi hingeline ning mõnusalt kaasaelama kutsuv. Mõnede šokimomentidega - mina näiteks üllatusin isegi siis kui Vova Nataljale tema tulevast "tööd" tutvustas. Ma nagu ei osanud seda oodata. Elust võtab selle lugemine ehk mõned hetked, kuid annab kuidagi palju rohkem. Mõned mõtted ning lisaks arendab ka empaatiavõimet. Sellised inimesed ma usun liiguvad igal pool meie ümber ning kui erinevad me isegi oleksime selles olukorras? Muidugi moraalitseda võime kõik ja nina kirtsutada, et meie küll kunagi nii ei teeks. Aga tegelikult sellisesse olukorda sattudes ju ei tea. Eriti kui me ei vastuta ainult iseenda eest, vaid ka lapse või teise inimese heaolu eest. Mina küll soovitan see killuke Eesti venelaste elust üles korjata.)

Üks väike tekstinäide ka ühe elulise võrdlusega, mis mulle meeldis:
Siis hakkas Vova jälle seletama ja teda veenma: "Jaakko ütleb, et sa võid kõik, et sa võid elada, just nagu ise tahad, sa ei pea teda isegi oma koju kutsuma, ega siia tulema, et tal on ostetud ilus väike korter siin ja tal on ka Helsingis korter... Väike küll, aga päris oma..."
"Aga miks tal siis naist ei ole?" küsis Natalja ja talle tundus, et ei küsi seda mitte tõrksusest ega ka uudishimust, vaid nagu arst patsiendi kohta, justkui diagnoosi täpsustamiseks.

11 kommentaari:

simo13 ütles ...

Kas hambaklambrid ikka maksavad nii palju nagu raamatus?

Danzumees ütles ...

36 800? Ma ei tea, aga kaldun arvama, et ei. Loodetavasti on kirjanik Saat seda enne ikka uurinud :) Võibolla mingid "erilised" klambrid. Keegi kunagi ütles, et ta maksis mingi 4-5000, aga ma ei mäleta, mis ajahetkes see oli, võibolla juba ammu...

Või mõtlesid Sa oma küsimust üldisemas plaanis....et see, mida Natalja selleks oli valmis tegema?

Sehkendaja ütles ...

Kui kanepit tõmmata, ei hakka kindlasti esimesel korral ühtegi rohelist mehikest nägema. See oli lihtsalt naeruväärne. Lisaks see, et Sofia (kes paistis tark tüdruk) tahtis Eesti presidendiks saada, kuigi oli loomult tagasihoidlik ja vaikne tüdruk. Jälle suht mõttetu konstruktsioon.

Sisuliinid olid enam-vähem, aga just see stiil ajas mind väga närvi. Sügavust ei tekkinud, naudingut ka mitte. See Raeli vanaema osa oli suhteliselt kena ja talutav, aga muus osas häiris ikka. Liiga argine kirjeldus. Ja liiga venelaskauge (ei olnud usutav paljuski).

Danzumees ütles ...

Hmmm...ma just mõtlesin, et polnudki nii "venelaskauge" :) Vähemalt nii ma kujutan ise ka seda nende, just selliste inimeste elu ette. Ja ka kõige tagasihoidlikum inimene võib ju unistada ka presidendiks saamisest :) Mina isegi unistan täiesti enda loomuvastaseid asju...

Minule see "stiil" just nimelt istus. Leidsin ka piisava sügavuse enda jaoks. Meeldis, et kõike ei "öeldud" ära. Argisusest leidsingi vist selle, mida sellelt raamatult eeldasin ja mida just hetkel otsisin sealt.

Aga see kanepi jama oli tõesti tobe. Selliseid mõttetuid apsakaid ma ka ei salli... neid oli seal ikka päris mitmeid.

merleke ütles ...

Postimehele antud intervjuus ütleb Mari Saat: "Raamat on selle aja kohta, kui oli esimene kriis, mõni aasta enne sajandivahetust, umbes 1997. Hinnad ja kõik on selle aja kohta."

Mul oli lugedes kogu aeg tunne, et see raamat ei ole autentne, vähemalt kaasajas mitte. Kuna lugesin enne seda intervjuud, arvasin, et võinuks ilmuda kümmekond aastat varem. Lühiromaan peab olema hästi (mõtte)sügav, muidu loed läbi ja nädala aja pärast mõtled, et oli jah selline raamat, aga millest rääkis ... Vrd nt Camus' "Võõras". Oi kuidas see mind painas veel mõni aasta hiljemgi. "Lasnamäe lunastaja" lugesin läbi ja soovitada seda kellelgi endale osta küll ei julge, kuigi hoogne ja kerge lugemine ta ju on. Ma ei saanudki aru, kes või mis see lunastaja on. Sinu jutus pole ka lunastajast ja lunastamisest sõnagi. ;)

Danzumees ütles ...

Oot, aga Halonen sai Soomes presidendiks ju alles 2000.aasta. keskel...siis ei klapi see teooria kuidagi...see pidi toimuma ikkagi 21.sajandil :)

Lunastaja mõtestasin lahti sellisena, et Natalja ongi see lunastaja, et ta nö. lunastas normaalse elu sellega endale ja tütrele, et laskus nii madalale. Kuigi "lunastus"-teooriaid võiks ju veel leida, kui sellele rohkem mõelda. Võibolla Dima lunastas oma eluga... Sofia oma viiesajasega...

Minu meelest oli see lugu küll hästi konstrueeritud. Karakterid tekkisid mulle silmade ette väga elusatena. Olukorrad ja muu ka. Ja lasnamägi muidugi. Ning ma siiani vähemalt "mõtlen" sellele järele. Ega ma ei ütlegi, et see tippkirjandus oli, aga minu jaoks küll vähemalt "hea" ja "loetav" ja "kaasaelamist pakkuv".

Sehkendaja ütles ...

Mul ei ole sisule etteheiteid - kõik need jooned olid ses suhtes head. Aga lahtikirjutus oli "vale". Või vale inimese poolt. Lunastuse kohta peaks vastuseid saama, kui lugeda ka see Vilde Lunastaja läbi. Aga üldjoontes käis ju jutt ikkagi sellest, kuidas nad kogu aeg palusid patuste hingede eest - ja üks hukkus, teine (jäi pisut küll lahtiseks) otsustas vist selle soomlasega minna. Lunastuseks. Lisaks Sofia ja 500-kroonine....

Danzumees ütles ...

Jah, eks see kahtlemata kuidagi "valena" tundus, et "eestlane" "venelase hingeelu" kajastas.

Danzumees ütles ...

Jah, tegelikult palus Natalja ju tõesti lunastust neńde meeste pattude pärast. Pidevalt. Ja need mehed, nagu ka Dima osavalt mingil hetkel ütles - vägistasid ju mõnes mõttes Nataljat. Ehk magasid temaga tema tahte vastaselt (kuigi ta ju otseselt ei hakanud ka vastu, sest tal oli raha vaja).

Hmmm, see raamat kummitab ka veel päev pärast lugemist... Ja tema "lühivorm" tekitab tunde, nagu kogu lugu oleks justkui peo peal ning seda saab igast otsasti lihtsalt vaadata ja analüüsida. Mina julgen küll soovitada seda lugemiseks. Minu meelest oli hästi kirjutatud lugu (oma apsakatest hoolimata).

simo13 ütles ...

Mõtlesin hinna all just konkreetset rahasummat. Lisaks pole ma kindel, kas sellised hambaklambrid, milleta enam suud avada ei saa, üldse olemas on. Mina tean, et klambreid tarvitatakse selleks, et viltune hammas naaberhammast lõhkuma ei hakkaks. Ja kui mina oma natuke viltust hammast arstile näitasin, öeldi, et kui ma ilu pärast ei taha, pole klambreid üldse vaja, asi pole nii tõsine.

Presidendiks saamise soov on täiesti realistlik. Mind peeti ka koolis vaikseks, aga ükskord käis mul peast läbi mõte hakata Ameerika presidendiks. Kui ma seda hiljem vennale rääkis, vastas ta, et tema on tahtnud saada maailma valitsejaks.

Danzumees ütles ...

Jajah! See rahasumma on liialdatud, kuigi võib ju arvata, et hambumus võib mõne inimese jaoks olla kliiniliselt ka ülioluline (ehk kui on tegemist mingi lõualuude jamaga ja mitte ainult ühe hamba vaid näiteks kogu alalõua hambumusega. Muidugi eks see ole ka arstist kinni, kuidas ta seda näeb ja seletab ning samaga ka inimesest, kes selle arsti sõnumi endale sisse kodeerib, ehk kuidas seda endale tõlgendab. Mõni kuuleb just nii a la "ilma selliste klambriteta ei saa". Samas kui mõelda, et see sama hambadoktor viis Natalja sinna "lõbunaiseks"...siis äkki polnudki ta "aus" arst? Selles suhtes võib selle üüratu "hinna" ka ära seletada. Siiski need on kõik "otsitud" kaitsekõned. Ma olen ju tegelikult Sinuga nõus. Ma usun, et selle "hinnaga" on kirjanik võtnud täiesti ebaausa kirjandusliku vabaduse. Ehk veel üks neist apsakatest.

Presidendiks või mõneks muuks suureks valitsejaks või juhiks ("mina kivikuningas") on vist küll suurem osa lapsi mingil hetkel unistanud saada :) Kuigi suurem osa vist varasemas vanuses kui Sofia :) Siiski, see on täiesti õigustatud, kuigi minu jaoks asjatu pisiasi kogu muu loo kontekstis. Võibolla on kirjanik just sellepärast selle "unistuse loo" raamatusse sisse toonud, et muuta neid inimesi reaalsemateks...nö. panna liha luudele. Inimestel on ju ikka oma salajased unistused.