Nimi:
Asukoht: Stockholm, Sweden

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, märts 28, 2009

Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul - Margit Kilumets / Kersti Kreismann

Kõigepealt ma tahan avaldada tänu, et Margit Kilumets üldse selle idee peale tuli - kirjutada raamat Kersti Kreismannist ja muidugi Kerstile endale, et ta oli nõus avama end. Sest kuigi raamatukaante vahele mahub ju vaid õhkõrn pindmine kiht kogu huvitavast siiani elatud eluloost, siis ma olen õnnelik niigi palju eest! Aitäh!

Kuigi ma usun, et enamvähem üldiselt ma seda kõike juba teadsin - teadsin tema suhetest ja sõpradest, töödest ja huvidest, isegi tema pojaga olen käinud samas koolis (kuigi ei mäleta teda koolikoridoridest üldse... Andres Raag oli klass või paar minust eespool.)

Kuid muidugi niimoodi tema enda sõnade läbi edastatud faktidena on see raamat kui dokument ühe haruldaselt andeka ja ilusa Eesti näitlejanna tegemistest ja elupööretest. Kui tavaliselt mind selliste raamatute puhul nii väga ei huvita see "isiklik elu", ehk ootan kuni jõutakse teatritöö ja teatrielu juurde ehk siis edasi neist lapsepõlve ja vanemate ja kõige selle igapäevase juurest, siis selle raamatu puhul nautisin ehk just seda algust hoopis rohkem (võibolla sellepärast, et Kersti rollidest see raamat eriti ei räägigi, kui ehk mõnest üksikust). Ma tundsin nii palju ära omaenda lapsepõlve ja isegi omaenda mõttemaailma tema sõnadest ja loost. Nii mõnus oli mõelda oma vanavanematele ja lapsepõlves maal veedetud aegadele, samas kui lugesin Kersti mälestusi. Lisaks jäi tunne, et ka fotod on raamatusse väga hoolikalt valitud, sest tihti rääkisid needki rohkem kui 1000 sõna.

Üldiselt on raamat kurva alatooniga. Juba esimestelt lehekülgedelt saab aru, et tegemist on valusalt tervate kõrtega, mis paljaid tallaaluseid torgivad. Vahepeal suisa tekkis tunne, et Kersti on pettunud oma elus, õigemini, et ta on tänaseks loobunud kõigest uuest ja uutest algustest. Et isegi teater on end tema jaoks ammendanud. Ja kuigi raamatu lõpus on ju isegi mõned rõõmsamad noodid, sest Kreismannil on ju ka uued rollid teatris laval, jäi kokkuvõttes mulje, et ta mõlgutab teatris töötamisest loobumise mõtteid (see võib olla vale sisetunne ja ma südamest loodan, et mu loetud märgid pole tõesed). Oi ma tõesti loodan südamest, et see nii ei ole. Ta oli ja on endiselt üks neid kõige-kõigemaid minu jaoks. Üllatusega lugesin raamatu lõpus olevaid Kersti rolle üle. ning selgub, et mul on õnnestunud neist näha ikkagi ainult käputäis. Teatri, filmi ja telerolle kokku täpselt 40. Mida ehk üldiselt võttes polegi nii vähe, kuid just lugedes neid huvitavaid rolle tema karjääri algusaastatest. Ta mängis ju juba "enne minu teatris käima hakkamise algust".

Ma ei hakka siinkohal oma lemmikuid üles lugema, sest mõtlesin kirjutada temast oma portree ehk siia blogisse kunagi ja katsun selleks ajaks vaadata veel mõne tema rolli nii teatris kui ka videolt (oh kuidas ma loodan, et mul veel kunagi õnnestub näha ka Alliku lavastatud Reza "Tapatöö jumal" -at).

Kuid nendest "sarnasustest" oma eluga mõne sõnaga, sest nende pärast ma nii hästi suutsingi suhestuda selle raamatuga. Näiteks see, et Kersti isa pani nii oma naisele kui ka kõigele naljakaid nimesid :) Ka Kersti ema nimetas ta ümber "Maali"-ks. Minu vanaisa oli täpselt samasugune. Näiteks vanaemat kutsus ta "Marja-Liisa"-ks. Tegelikult oli vanaemal ka mingi teine hüüdnimi varem, kuid ühel hetkel teatas vanaisa kõigi ees, et Marja Liisa Kirvesniemi auks saab vanaema uue nime. Kuna vanaema on sama kange või kangem veel ning sellest päevast peale oligi meie vanaema Marja-Liisa (kuigi sellel ajal tunti seda Soome suusatajat vist veel "Hämäläinen"-i perekonnanimega). Lisaks on need raamatu alguses toodud Kersti hirmud mullegi tuttavad. Üldse oma hirmude ja käekottide kogumisega ning tegelikult ka ju päris elus jätab Kersti Kreismann kuidagi hästi stiilselt naiseliku naise mulje. Ma teda küll päris elus ei tunne, aga olen mitu korda sattunud teatris käima sama etendust temaga vaatamas. Ja alati on ta olnud väga ilusates riietes ning kuidagi väga maitsekas ning oma pikkusele vaatamata suursuguse olekuga. Samuti ka laval. Ikka on ta sellise peenema ja kõrgema klassi daamina kuidagi väga usutav. Kuigi samuti ju Tammsaare ja sellised teised sirge seljaga naiste rollid on talle hästi sobinud, olenemata sotsiaalsest klassist. Nüüd laskun ma jälle omaenda teatrimuljetesse Kerstiga seoses ning kaugemale raamatust, tüüpiline :)

Peab ütlema, et tema kirjutamisviis on mõnusalt lihtsalt ning voolavalt loetav. Ma ju küll ei tea, et kui palju on Kilumets ja korrektorid seda teksti silunud, kuid minu meelest võiks ta vabalt oma memuaarid kunagi ise kirjutada. Kõik need õhtud Mati (Undi) ja tema ühises kodus, kus kogu tolleaegne (ja mitmed neist ju ka veel tänagi) kultuurikiht koos käis, see tundub nii põnev, boheemlaslik ning erakordselt huvitav. Juhan Viiding, kes vist tihti neil külas oli ning mitmed oma luuletusedki vist seal on kirjutanud. Muideks, raamatust leiab Viidingu luulega seoses ka midagi väga haruldast! Ka selle jagamise pärast tunnen ma väga suurt tänulikkust!

Keegi Kreismanni sõbrannadest avaldas raamatus, et tema arvates nad olid Krjukoviga hea lavapaar. Ma olen sellega täiesti nõus. Kuigi millegipärast on teda Martin Veinmanniga ehk rohkemgi kuidagi kokku sobitatud. Võibolla lihtsalt sellepärast, et see on rohkem värskemalt mälus ja just viimasel kümnel aastal nii eriti. Ja Krjukov on ju lahkunud juba üle 10 aasta. Minu jaoks näiteks tema partnerlused Juhan Viidinguga on hoopis võõrad, kuigi näiteks Šapiro "Kolmes ões" mängisid nad ju koos. Mina aga olen seda näinud ainult Mari Lill -ega versiooni.

Lisaks Kilumetsa intervjuule Kreismanniga ja Kersti enda kirjutatud juttudele, on raamatus ka lõikeid tema päevikutest, natuke on oma meenutusi jaganud ka Kersti õde, pisikesed väljavõtted kirjavahetusest mida on pidanud Kreismann ja Mati Unt. Ära on toodud huvitav nüanss seoses tema perekonnanimega. Natuke mälestusi vanematest ja vanaemast ja sõbrannadest ja kolleegidest. 60ndate, 70ndate Eesti. 40 kiri. Praegune elukaaslane. Ning palju pisikesi killukesi siit-sealt elunurkadest. Muideks jäi mulje, et Kerstil on siiani mingid okkad hinges ka oma ema suhtes. Ta oli vist isa tütar :) Ja oma emast tihti aru ei saanud. Läbi Kersti silmade vaadates tundub kõrvalseisjana, et ta etteheited on ka õigustatud (ka sellepärast leidsin ma enda eluga paralleele). Samas jätab raamat natuke kummalisena õhku ka Kersti enda suhted oma pojaga. Midagi oleks seal justkui viltu (võibolla ma selle muude sarnasustega seoses, projitseerisin selle oma elust tema ellu, ei tea), aga sellesse ei süüvita. Polegi vaja! Sest mis mulle meeldis just selle raamatu puhul ning häiris hirmsasti näiteks Ita Everi raamatu puhul, oli see "kollesemaigulisus". Kersti raamatus seda polnud. Kõik oli kuidagi ausalt ja otse! Sirge seljaga! Väärikalt, täpselt nagu väärika naise mulje on Kreismann endast jätnud ka läbi aastate!

Hinnang: 5- (natuke tobe on seda miinust sinna taha panna, sest see pole ju miinus Kersti Kreismanni elatud elule, vaid pigem just sellele, et ma oleksin palju rohkem tahtnud teada saada tema sõprusest Jüri Krjukoviga, tema rollidest ja nende saamislugudest. Rohkem tema sõprusest Maria Klenskaja ja teiste naiskolleegidega. Teiste kolleegide arvamusi temast inimesena...neid ju mõned üksikud raamatus ka on...isegi Aarne Üksküla üks lause...kuid just seda oleks tahtnud veel ja veel! Kuid muidugi kõik see mis kaante vahel oli, ka see oli kulda väärt. Ma tundsin pidevalt nagu mu peas jutustaks seda kõike mulle Kersti Kreismanni enda hääl ja see juba ütleb palju, kui autentsena see kõik tundus! Ma alustasin selle raamatu lugemist hommikul ja lõpetasin keset päeva, ei suutnud sõna otseses mõttes käest panna (ma olen ju Kersti fän). Oleks nüüd ainult, et ta leiaks elust ikka rõõmu ning teatrist tahet ikka veel mängida. Ja et ka lavastajad rohkem teda kasutaksid...ka teiste teatrite tegijad võiksid teda kutsuda. Ning hämmastav, aga alles seda raamatut lugedes mõistsin ma ka, et ta on tõesti nii tihti dublandiks oma rollides! Kuidas see küll nii tihti temaga just nii on? Ja kas tõesti mõni lavastaja ei võik teda nüüd haarata oma "näitlejaks". Et kindlustada seda, et ta lihtsalt ei kaoks orbiidilt nagu Hilja Varem (ka üks mu suuri lemmikuid). Ahhh...ma pean vist tõesti oma mõtted temast kokku koguma ja sellest raamatust eraldiseisvalt kirjutama midagi. Vähemalt nende tema superrollide kohtagi! Mõelda vaid, et ta "Truu naine" Constance -i rolli tegi 35-aastasena - umbes minuvanuselt :) Tema meest mänginud Aarne Üksküla oli ja on temast 10 aastat vanem. Mõlemad on nii eatud näitlejad ja Kersti on nii ilus ja särav naine!
Paljajalu kõrrepõllul on väga hea ja huvitav raamat. Tasub igaühel teatrist huvitatud inimesel läbi lugeda nii Kersti Kreismanni tausta kohta teada saamiseks kui ka kinnituseks, et just selline tugev ja naiselik naine ta ongi, nagu väljapoole paistab. Kuid ka sellise ajastupildina või ühe Eesti naise loona peaks see olema piisavalt kõitev.)

Lõik, mis mulle raamatut läbi lugedes lõpuks ikka kõvasti kummitama jäi ning mida puudutasin ka juba siisnses tekstis, ei olnudki otseselt ei Kersti Kreismanni ega ka Margit Kilumetsa öeldud-kirjutatud, vaid hoopis Jaak Allik -u suust pärit:
"Kersti on igavene teine valik. Miks pole Kerstil oma lavastajat? Aga sellepärast, et nad kardavad teda! Lavastajal on kergem töötada särava savi kui ränikiviga. Ma ei taha kuidagi halvustada lavastajate esimesi valikuid, aga Kersti on intellektuaalne näitleja, kellel on oma arvamus, mida ta ei jäta välja ütlemata. Seda rida pidi edasi minnes oskaksin ma kõrvutada Kerstit kahe näitlennaga: Velda Otsuse ja Hilja Varemiga. Viimane neist pidi lavalt lahkuma 16 aastat tagasi, sest tal polnud oma lavastajat. Kõigil kolmel on äärmiselt tugev isikupära ja nad ei rõhuta mitte seda, et nad on ise targad, vaid seda, et lavastaja on loll."

Hetkel võib Kerstit näha mängimas:
Kuressaare Linnateatris:
"Tapatöö jumal"
Draamateatris:
"Pedro Páramo"
"Leekrüübe"
"Metspart"
"Eesti matus"
"Õmblejannad"
Ja loodetavasti ta võtab ikka sellel suvel ka midagi uut mängida!!! Palun lavastajad, ärge kartke! Näidake oma julgust ning enda "tarkust" ja kutsuge teda!!! :)))

Sildid: ,

2 Comments:

Blogger iibis said...

Minu jaoks üks viimase aja paremaid elulooraamatuid. Hea elulooraamatu eeldus on muidugi ausus ja soov end avada. (Mis näiteks puudusid Beekmani mälestustes, mida ma suurte ootustega suvel lugesin.) Ja Kilumetsa-Kreismanni tekstid olid kenasti tasaaalus ja terviklikud. Fotod kah meeldisid. (Ilus naine muidugi, temast ei saagi vist halbu pilte.)

Kusjuures lugema asusin mõniingate eelarvamustega, olin üldse kingiks ostnud ja mõtlesin et lehitsen natuke. Lugesin jutti poole ööni, nagu ammu enam teinud pole.

30 märts, 2009 12:20  
Blogger Danzumees said...

Jah, ma olin ka rahul! Väga hea ja ilus raamat. Ja tõesti - "kingitusena" ju päris hea mõte!!!
Ma panin ka ühe jutiga, ei saanud kuidagi pidama :)

Kersti on nii armas!!!

30 märts, 2009 12:53  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default