Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, märts 25, 2009

Savage Grace (Hispaania/USA/Prantsusmaa 2007)

Režissör: Tom Kalin
Stsenaarium: Howard A. Rodman (baseerub Natalie Robins -i ja Steven M.L. Aronson -i samanimelisel raamatul)
Olulisemad näitlejad: Julianne Moore, Stephen Dillane, Eddie Redmayne, Belén Rueda, Elena Anaya, Hugh Dancy, Anne Reid
Loo lähtekoht: Film on dramatiseering päriselt elanud kõrgklassi daami Barbara Daly Baekeland -i elust alates sellest kui talle sündis laps lõpetades tema elu lõppemisega. Aja ning koha mõttes saab film alguse aastal 1942 New Yorgis ning läbi erinevate aastate ja läbi Prantsusmaa ja Hispaania jõub film välja 1972.aasta Londonisse. Filmi keskmes on tema pere ning suhted oma mehe, poja ning sõprade ja armukestega. Samuti tema mehe ja poja suhted. Ning melodramaatiliselt kulgevad need väga ajastuhingeliselt läbi seksuaalse revolutsiooni. Ehk kõik seksivad kõigiga, tõmmatakse pilve, juuakse veini, tegeletakse kunsti ning enese harimisega. Kõige selle keskel joonistub selgelt välja pereema labiilsus ning närvihaigus. Muidugi mingil määral andis erilised tuurid sellele haigusele sinna ka see kui tema mees otsustas ta poja sõbranna pärast maha jätta. Jõudes välja päris perverssete teemadeni nagu insest ja enesetapukatsed.

Film sai oma esilinastuse Cannes-i filmifestivalil ning on sellest peale tiirutanud läbi paljud maailma olulised filmifestivalid (teiste hulgas ka Pöff ja Siff). Festivalifilmina ta justkui tundubki. Selliseid teemasid käsitlevad filmid tavalisse kinolevisse tavaliselt ei jõua ning ma pean tunnistama, et seda vaadata oligi üpris piinarikas. Kui ma oleks seda kinos vaadanud, siis võibolla oleks see mul pooleli jäänud. See lihtsalt ületab selle künnise, mida ma kutsun rõvedaks (K jättiski selle vaatamise pooleli). Kuna aga tegemist on päris eluga, siis ma tahtsin ikkagi teada, et kuhu see hull naine omadega välja jõuab... ja ilmselt oleks parem, kui ma seda polekski teada saanud...see oli lihtsalt nii rõve!

Kuigi päris elu inimesed, kes tundsid Barbarat on öelnud, et siiski päris õige see kõik polnud, mida ekraanil näidatakse. Tegelikkuses mingit insesti siiski ei toimunud. Sam Green, kes on Barbara Baekelandi endine armuke, kirjutas artikli, kus tõi välja, et näiteks selles stseenis, kus ta on voodis koos Antony ning tema emaga, seda tegelikult ei toimunud. Naine hakkas rääkima inimestele oma insestisuhtest oma pojaga, et "parandada teda tema homoseksuaalsusest". Kuid tegelikult ilmselt siiski insesti ei toimunud. Talle lihtsalt(!) meeldis inimesi šokeerida.

Vaesed näitlejad, kes peavad sellist tööd tegema! Julianne Moore on üks paremaid ning kenamaid naisi praeguses filmimaailmas teeb oma rolli vapustava energia ning hämmastava sisenemisega. Tema poega, kes jäi taga igatsema oma isa heakskiitu oma olemusele mängis väga pervertsele maniakile kohaselt Eddie Redmayne. Tal juba selline välimus, mis jätab mulje kui mingist kiiksuga inimesest. Viimati hispaania orbudekodu-õudukas El Orfanato hea rolliga hakkama saanud Belen Rueda lipsab ka korraks läbi, kuid siin jääb tema roll väga tagasihoidlikuks.

Selle filmiga seoses peab kiitma eelkõige kostüüme. Eri ajastu hõng on tabatud hästi, kuid samas on riietes näha ka piisavalt ettekujutlusvõimet ning kunsti. Ja see melodraamale sobilik muusika! Samuti rääkides eri ajastutest, sest film hüppas ju pidevalt aastate kaupa edasi, siis see selline atmosfäär vastavalt aastaarvule ning mõnes mõttes ameeriklaste jaoks üleromantiseeritud Euroopa vabameelsus pääseb ekraanile küll väga elavalt ning ehedalt. Kuid muidugi, ehk sellised need selleaegsed ameeriklased olidki? Kui oli raha, siis võis endale lubada sellist "olemist" vanal kontinendil.

Tulles veelkord Julianne Moore-i juurde, siis tal on minu meelest mingi imeline aura. Tema punased juuksed ja sellest vastav välimus tegid näiteks tema roheliste viinamarjade söömise justkui maaliliselt ilusaks. Samuti need võimsad kostüümid, mis ta kandis välja nagu Hollywoodi sajanditagused diivad, selles oli ühtlasi elegantsi kui ka suursugusust. Kuid siis see, mis toimub Londonis või see kuidas ta laseb oma pojal salvi määrida enesatapukatse jaärel kokkuõmmeldud randmehaavale...need muudavad ta monstrumiks. Hämmastav kameeleon!

Hinnang: 3- (Ma olen ise ka hämmingus niigi kõrgest hindest, sest seda vaadata oli vahepeal suisa vastik. Kuid ehk on tegemist just nimelt Julianne Moore-i võluga või selle autentse atmosfääriga, mille film loob läbi oma kunstiliste lahenduste. Vahepeal on ju kaadrid näiteks sellest, kuidas Barbara autoga mägede vahel kihutab ja teised autos hirmu tunnevad, õigemini hirmu tunneb võõras Hispaania tüdruk, kes veel ei tea ega tunne selle haige naise närvikava. Igatahes ma ei soovita selle filmi vaatamist mitte kellelegi, kui just ei oma mingeid seksuaalselt kriminaalseid kiikse. Sest selle koha pealt oli see film okseleajav. Mulle meeldib kui tõsielu filmide lõpus antakse kirjadega teada ka natuke sellest, mis edasi sai. Ja sellegi filmi lõpus saab teada, mis juhtus Antonyga pärast vanglat. Ta veetis ju kriminaalselt hulludele mõeldud vanglas mitmeid aastaid ning ega seal ju "terveks" ei saa. Pigem ikka vastupidi... Muideks maailma kinodes on film keelatud alla 18 aastastele!
Ma ei saa aru, mis filmid mul viimasel ajal ette satuvad! Ma pean hakkama täpsemalt valima, millele oma kallist hilisõhtust aega kulutan...)

Filmi treiler:

Sildid:

2 Comments:

Anonymous Cinoteca said...

Ohoo! Tegelikult oli see päris hea lugu ja üldes mitte rõve. Sa olid vist lihtsalt halval tuulel... Muidugi pole see kinosaali film ja see teebki asjast väga hea filmi.

08 november, 2009 01:15  
Blogger Danzumees said...

Sorry, ema ja poja veheline seks on minu maailmas "rõve" :)

Kuigi tunnistan, et selles filmis oli "midagi"... Ja muidugi Julianne Moore, olgu ta kui rõvedas rollis tahes, on jumalanna :)

08 november, 2009 01:30  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default