Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, august 31, 2006

Georg ja Krister


Andris Feldmanis-e artikkel Eesti Päevalehes (väikese lisandiga :) ):

Film keskendub Georg Otsa elule aastatel 1940–1975 läbi abikaasa Asta mälestuste.
Eesti seni kalleima mängufilmi esimesel võttepäeval alustati päris algusest ning võeti üles filmi esimesed stseenid Muugal, kus hakkab läbi raamjutustuse lahti rulluma Eesti ühe kuulsaima laulja Georg Otsa elulugu.
Esimene stseen on režissöör Peeter Simmi juhtimisel seatud üles ühes Muugal asuvas majakeses, kus stsenaariumi järgi elab Georg Otsa naine Asta. Astat mängib noor venelannast Vene teatriakadeemia (GITIS) lõpukursuse tudeng ja eksmiss Anastasia Makajeva. Selle stseeni tarbeks on tema noorust üritatud grimmi abil võimalikult nähtamatuks teha, sest film algab stseeniga, kus vana Asta hakkab juhuslikult külla sattunud pimedale mehele (Arvo Kukumägi) jutustama oma mehe elulugu.
Filmi peaprodutsendi Märten Krossi sõnul läks esimene võttepäev plaanipäraselt ja edukalt.
Eesti, Venemaa ja Soome ühistööna valmiva filmi võtted toimuvad kahes osas – sügisene võtteperiood, mis eile alguse sai, lõppeb oktoobri keskel ning pärast väikest pausi alustatakse jaanuaris talvist võtteperioodi. Filmitakse nii Eestis, Soomes (Helsingis) kui ka Venemaal (Moskvas).
Filmi eelarve on planeeritud 32,7 mln, mis teeks sellest kõigi aegade kalleima Eesti linateose, kusjuures napilt ületatakse eelarvega joonisfilmi “Leiutajateküla Lotte”, kuid kalliduselt järgmisest mängufilmist “Kõrini” (19 mln; rezˇissöör samuti Peeter Simm) ollakse peajagu üle. Vene osapool rahastab filmi 13,5 miljoni krooniga, Soome pool toetab filmi tootmist 4 miljoni krooniga.
Film põhineb peamiselt Georg Otsa (1920–1975) teise naise Asta mälestustel ning keskendub aastatele 1940–1975. Nimiosas on Marko Matvere ning kaasa teevad sellised siinsele publikule tuntud nimed nagu Renars Kaupers, Tõnu Kark, Elle Kull, Rein Oja, Arvo Kukumägi ja teised ( Krister ).

Sildid:

Chicago Vangla tango (Cell Block Tango)


See on minu sügav austusavaldus ühele vahvamale muusikalile, mis siin Eestimaal on etendatud.
Ehk pole ta parim (Vampiiride tants), kuid jagab Evita -ga teist kohta...

Ja siin üks pärle sellelt etenduselt:

Daamid ja härrad,
Nüüd esitavad ringkonnakohtu kuus lõbusat naismõrvarit Teile
VANGLA TANGO,
milles nad mõtestavad lahti põhjuseid,
miks andsid nad enda mängupartnereile eluaegse võistluskeelu.

Pauh … seks … siuh …akhah … Cicero … Lipschitz
Pauh … seks … siuh …akhah … Cicero … Lipschitz
Pauh … seks … siuh …akhah … Cicero … Lipschitz
Pauh … seks … siuh …akhah … Cicero … Lipschitz

Ta sai mis tahtis,
ta sai mis tahtis -
ei teisi süüdistada saa
Kui oleks ise Te kõike näinud,
siis oleks nõnda Te teinud ka.

Pauh … seks … siuh …ahah … Cicero … Lipschitz

Mõni inimene kohe oskab teistele närvidele käia.
Nagu Bernie.
Ta näris alati nätsu ja tegi sellega pauku.
Üks kord kui ma tulin jube pahas tujus koju
ja lootsin, et ta lohutab mind...
Aga Bernie - vedeles diivani peal,
trimpas õlut ja nätsutas…tähendab paugutas.
Ma ütlesin talle, et kui Sa veel üks kord pauh teed...siis….
…ja ta tegigi.
Ma võtsin seina pealt püssi ja lasin kaks hoiatuslasku -
Otse talle pähe!!!

Ta sai mis tahtis,
ta sai mis tahtis -
ei teisi süüdistada saa.
Kui oleks ise Te kõike näinud,
siis oleks nõnda Te teinud ka.

Ma kohtusin Ezekiel Young-iga paar aastat tagasi.
Ja kuna ta oli vallaline, siis hakkasime kohe kokku elama.
Ta läks tööle - tuli koju ja ma segasin talle dringid.
Me elu oli nagu paradiisis - kahes ja pooles toas.
Aga siis ma sain teada, et pole ta sittagi nii väga vallaline.
Ta ei olnud mitte ainult abielus, oo ei,
vaid tal oli kuus naist.
No ikka tõeline mormoon.
Ühel õhtul segasin ma talle dringi...
nagu tavaliselt…
Aga mõni mees lihtsalt ei kanna arseeni.

Nad said mis tahtsid,
nad said mis tahtsid.
Ma olin äsja puhkend õis.
Nad minu võtsid ja hiljem jätsid
Kuid oo nad mõrtsukaks mind ei teind.

Mina tegin rahulikult kodus oma tööd
ja kitkusin köögis kanasulgi
kui mu mees sisse tormas ja karjus:
„Sa keppisid piimamehega”, ahhaah,
Ta oli täitsa segi ja muudkui lõugas:
„Sa keppisid piimamehega, keppisid piimamehega”.
Ja siis jooksis ta otse minu noa otsa,
ta jooksis minu noa otsa kümme korda järjest!

Kui oleks ise te kõike näinud,
siis oleks nõnda te teinud ka.

Mit kersek, en itt? Azt mondjok,
hogy a hires lakem lefogta a ferjemet en meg lecsaptam a fejet.
De nem igaz, en artatlan vagyok.
Nem tudom mert mondja Onu Sam hogy en tettem.
Probaltam a rendorsegen megmayarazni de nem ertettek meg...

No kas Sa tegid seda või mitte?

äkhää…ei ole züüdi.

Ta sai mis tahtis
Ta sai mis tahtis….

Mina ja mu õde Veroonika esinesime koos ühes šous
ja minu mees Charlie saatis meid ringreisil.
Viimases numbris tegime järjest 20 akrobaatilist trikki.
Üks, kaks, kolm, neli, viis, špagaat, salto, tagurpidi kukerpall,
topelt pääsuke!
Ükskord olime kolmekesi koos Cicero hotellis.
Võtsime napsu, lõbutsesime.
Aga siis lõppes jää otsa ja mina läksin tooma.
Ja kui ma tagasi tulin,
Olid seal Veroonika ja Charlie,
Poosis number 69…topeltpääsuke.

Pauh … seks … siuh …ahah … Cicero … Lipschitz

Ma sain sihukese šoki, et silme eest läks mustaks.
Alles hiljem kui ma kätelt verd maha pesin,
Hakkas mulle koitma, et nad on surnud.

Nad said mis tahtsid,
nad said mis tahtsid,
nad said mis tahtsid ikkagi.
Ja kui ma tõesti ka oleks tapnud,
kes julgeks öelda, et eksisin?

Nad said mis tahtsid,
nad said mis tahtsid,
nad said mis tahtsid ikkagi.
Ja kui ma tõesti ka oleks tapnud,
kes julgeks öelda, et eksisin?

Ta sai mis tahtis…

Ma armastasin Alvin Lipschitzi üle kõige siin maailmas.
Ta oli tõeline kunstnik.
Hästi tundliku närviga...aga omadega pisut sassis.
Ta otsis pidevalt iseennast.
Läks igal õhtul välja ennast otsima.
Ja ta leidis…Ruth -i, Gladys -e, Rosemary -i,
Ja lõpuks Tom –i.
Võiks öelda, et me läksime lahku kunstiliste erimeelsuste tõttu -
enda meelest ta oli elus, aga minu meelest surnd.

See näru mees, mees, mees, mees, mees.
See näru mees, mees, mees, mees, mees.
Nad said mis tahtsid,
nad said mis tahtsid,
nad said mis tahtsid ikkagi.
Ja kui ma tõesti ka oleks tapnud,
kes julgeks öelda, et eksisin?

Ta sai mis tahtis,
ta sai mis tahtis -
ei teisi süüdistada saa.
Kui oleks ise Te kõike näinud,
siis oleks nõnda Te teinud ka.

Kui sa veel ükskord pauh teed…siis kui ta vallaline oli…kümme korda järjest…Onu Sam miert csukot bortonbe…topeltpääsuke Cicero hotellis…kunstilised erimeelsused.

Siis oleks nõnda Te teinud ka!!!

Sildid:

Lapsed ja varbad

Küsisin Patriku käes, et mitu last ta tahab saada kui ta suureks kasvab. Patrik mõtles hetke ja siis ütles: "viis kuus seitse või kolm". Küsisin, et mis ta neile nimeks siis paneks? See oli juba suurem pähkel. Mu 5 aastane alustas tüdrukutest:" Eetet, Baleriinitüdruk..." rohkem ei tulnudki tüdrukunimesid meelde ja poistenimedeni me kahjuks ei jõudnudki, sest S kutsus teisest toast ja suure õe sõna on seadus.

Avastasin ka selle, et kui keegi Kristini varvastega mind selja pealt kõdistab, siis see on üks maailma parimaid tundmuseid. Mu varsti kahekuuseks saav nupsurull on hakanud peaga järgima enda ümber toimuvat tegevust. Isegi telereklaamid juba köidavad. Kummaline aga ka kaks vanemat last on beebina olnud reklaamide fännid. Miski neis reklaamides siis ikka on, mis silmad ekraanile naelutab.

Uue raamatuga veel algust ei teinud, aga täna ma arvan läheb lahti. Täna on ka siis vaja režissörile tants ette näidata. Mingi sabin on sees, kuigi ma olen päris kindel endas. Kui ei meeldi, siis pole ju midagi teha.

kolmapäev, august 30, 2006

Nicole Kidmani uusim film Fur

Kidman on tagasi. Rooma esimesel rahvusvahelisel filmifestivalil RomeFIlmFest -il esilinastuse saav "Fur".

Film on tehtud Patricia Bosworth-i raamatu järgi ning on ühe 20-sajandi kuulsaima fotograafi Daine Arbus -i elulugu. Mees pea/kõrvalosas on Robert Downey Jr. Filmi režissöriks on Steven Shainberg, kelle üks viimaseid oli muljet avaldavalt omapärane Secretary Maggie Gyllenhaal -i ja James Spader -iga peaosades. Pass the bottle, Nic!

Sildid:

Tsõpkin Suvi Baden-Badenis


Eile jõudsime lõpule Tänapäeva kirjastuse Punase Raamatu sarja - Leonid Tsõpkini Suvi Baden Badenis raamatuga. Esmane emotsioon on, et kuidas sellist üllitist võib pidada väärtkirjanduseks?
Ausalt öelda teeb vihaseks, et pealkiri ei ole "Minu mõtteid Anna Dostojevskaja päevikut ja Dostojevski teoseid lugedes", sest ilma liigselt viitamata on ta ümber jutustanud ellnimitet raamatut. Mis stiliseerimine see on kui jäetakse kirjavahemärkidena punktid kasutamata? Terve raamatu peale tuli ehk 10 punkti kokku. See ei saanud ju ometi olla trükiviga, kuigi raamat kubises ka trükivigadest.

Raamatust kumas läbi ka kirjaniku vimm Dostojevski vastu. Sest kuulsat vene kirjanikku kujutatakse ainult negatiivsetes värvides. Dostojevski mänguhimu, tema armukadedus, langetõbi ja juudiviha. Nagu muud polekski inimeses kui ainult negatiivne. Aga selle kõigega kaasnes ju tema sügav armastus oma naise ja laste vastu. Tema suurepärane kirjutamisoskus jne, jne. Tsõpkin väidab end ka ise olevat juut ning ilmselt on see varjatud kättemaks, mis minu meelest oli omamoodi mõtetu raamatuks valada, vabandan - selliseks raamatuks valada. Ei saa aru sellest eufooriast ja tänumeelest mis Susan Sontag -ile osutatakse, et ta selle raamatu avastas ning trükki saatis. Parem olekski võinud jääda sinna antikvariaadi paberikaaneliste sekka, whatever.

Trennis eile enam tantsule muudatusi ei tehtud. Nüüd on enamvähem kombes. Homme näitame filmimeestele/naistele ette ja pühapäeval läheb filmimiseks. Ma olen ise päris rahul. Oleks ainult endal rohkem võhma ja jõudu...

Sildid:

teisipäev, august 29, 2006

Eestlased!!!



Ühe teise blogi vaimusünnitus, ühinen!

Dance maniac

Eile sai jälle üks oluline osa tantsust muudetud. Aga eile trennis tekkis lausa tunne, et nüüd on päris selge. Kui ainult võhma jätkuks. Kõige hirmsam on see, et ma suudan ehk kolmel esimesel korral Kristinit tõsta, aga edasi läheb päris raskeks. Õigemini ohtlikuks. Ei tea kas filmitegemise juures pakutakse jõu-jooki ka, või selle peab ise kaasa võtma...

Eile ostsime S-ile koolitooli ja sahtlite tumba. Üks mure jälle murtud. Katsu pani need ise kokku ja mina lugesin kõvasti Suvi Baden-Badenis ette. Jõudsime juba üle poole, aga see on päris igav ja kuiv. Tahaks hirmsasti pooleli jätta, aga samas ei saa ka kuidagi.

Täna nägin, et Tänapäeva kirjastuse punases sarjas ilmub Ian McEwan -i Laupäev. Yess, seda ma olen oodanud!!!!

Tegelikult pole siin kontoris õhku! Võibolla sellepärast rahvas siit töölt ära jooksebki :) Vaevalt. Aga kõige hämmastavam on see kui mõni inimene Tallinnast näiteks Võrru kolib. Tänapäeval päris haruldane värk. Aga jah, täna on vist kahel või kolmel viimane päev siin majas. Kurb. Paneb endagi mõtlema, et võiks kuhugi lennata. M helistas või õigemini sõnumineeris, et tal on nii raske tööd leida. Mul on temast nii kahju! Kui saaks kuidagi aidata, siis aitaks. Aga ei ole neid töökohti kusagilt tagataskust võtta.

Tänane hommik on ka kulunud nii kiiresti tööd tehes ja nii palju tööd on jõudnud teha. Homme on finantskomisjon ja pärastlõuna veedan selleks ettevalmistudes. Viiest jälle trenni...Ain't she sweet ajab küll juba oksele, aga naeratama peab...neegrinaeratust....

esmaspäev, august 28, 2006

Maag lõppes, Suvi Baden Badenis algas ja trenn on peas

Nädalalõpp tuli ja läks, nagu polekski teda olnud. Kuidas küll need vabad päevad nii kiiresti lendavad?

Reede õhtul saime tantsu lõplikult valmis. Trenn on muutunud nii väsitavaks, et kaks päeva järjest trenni teha on nii, et teise päeva trenni alguses on juba paras väsimus sees. Ei tea kas see on vanadus või lihtsalt need viimase aja vigastused. Jalatallad on ka täiesti villis ja valusad. Tantsija elu :) Laupäevaks saime tantsu juba nii kaugele, et sai natuke ka fiilingut sisse. Ei pea pidevalt mõtlema, et mis samm järgmiseks tuleb... Ühe väikese detaili panime tantsule veel juurde. Väikese aga mõjuva. Täna kella viiest läheb jälle andmiseks. Pühapäeva öösel on filmimine! Neljapäeval peame Peeter Simm-ile ette kandma. Trenna veel avastas, et huvitav kas varu-särgid ka on olemas, sest ma olen juba paari korraga päris higine. Ja kui see neegri-parukas, paksud püksid ja prožektorid ka, siis ma ainult voolan...
Stsenaariumi jõudsin lugeda nii kaugele kui meie etteaste tuleb. Selgus, et ka filmi alguse poole on pisike lõik sellest meie stseenist. Ja üldse tundub, nagu see on üks rõõmus värviplärakas keset halli ja kurja poliitikat ning Asta-vaenu nii Georgi vanemate, kui ka kõigi teiste poolt.

Lugemisest rääkides, siis jõudsime lõpule eile John Fowles-i Maag-iga. See on üks viimase aja parimaid raamatuid, mis minu kätte on sattunud. Kogu see psühholoogiline mäng ja närvikõdi oli nii pingeline ja nii huvitav!!! Eriti meeldisid need lõigud kus Nicholas ja Alison tegutsesid koos. Nii alguses keskel kui lõpus. Hea, et lõpus ei nämmutatud asja ette ära, vaid iga normaalne mõistusega inimene saab ju isegi aru, mis edasi saab. See koht kus Alison ütleb: "Ma vihkan Sind, ma vihkan sind. Vihkan jah." See näitab tema tegelikku tunnet, mida ta sõnadega lootusetult varjata püüab. Aga ükski inimene ei võta ette selliseid tegusid, kui ta mitte ei armastaks ning veel kuidas armastaks!!!

Pean tunnistama, et siis kui Lily ja Nicholas rebaseurust üles ronisid ja Lily ära tiriti, oli see meisterlik õuduskirjandus. Kuid juba järgmisel hetkel muutus trilleriks ja sealt edasi draamaks. Vapustav galerii ja kõik see ühtede kaante vahel. Kuigi peategelasest ei olnud kahju ning ei tundnud temale hetkegi kaasa, oli selline tunne, nagu ise seikleks seal Kreeka looduse keskel.

Huvitav kuidas aju töötab, aga nii paar nädalat tagasi lugesin, et America's next top model saates on sellel hooajal kaksikud ja nende pilt oli seal ka juures ja arva ära keda ma kujutasin nende kaksikutena seal Maagis? Conchist kujutasin mõnevõrra kõhnema vana-Marlon Brandona. Nicholas ise oli mingi ebamäärane tumedate juustega inimene, isegi mitte keegki tuttavatest. Nüüd alustasime aga Leonid Tsõpkini Suvi Baden-Badenis raamatuga, aga tundub, et see on päris kuiv ja igav. Ometigi Dostojevki -st ja tema naisest...

Seal on sellised mammut-laused (ilmselt taotluslikud). Üks lause mis algab vist teiselt leheküljelt kestab mingi kaks ja pool lehekülge. Aga mitu korda varem on ka mul juhtunud, kui raamatu esimene pool on täiesti jama, aga alles poole pealt juhtub miskit, mis muudab kogu raamatu heaks või annab raamatule selle õige maitse. Parim näide on Sebastian Faulks-i Charlotte Gray. See oleks napilt pooleli jäänud. Nüüd ei jäta ma enam kunagi raamatuid pooleli.

Üht teist "Allisoni" nägin ka eile. Nimelt oma lemmikut sarjast So You think You can Dance. Mia Michaels lasi neil Ivaniga tantsida uuesti Annie Lennoxi Why järgi tehtud koreograafia. See oli SUPER!!!
Võitjaks tuli Benji, mida oligi oodata. Kahju, sest ta polnud parim, vaid populaarseim. Aga lõppkokkuvõttes oli ta ikka päris hea. Mina nii hea veel ei ole...
Ja nüüd peab terve aasta ootama, millal järgmine saatehooaeg algab. Ei ole veel paremat sarja siin ilmas olnud...
Reedese teatriõhtu Von Krahli teatri Luikede järv läks linti, selle kohta ei oska muud kommenteerida kui et algus oli huvitav, aga ei oska hetkel veel rohkemat kosta.

Päeva mõttelause on: Mida on ööl unega pistmist?
Just, magada võib ka päeval või ainult hommikul. Öösel on lahe raamatuid lugeda või netis kolistada. Lapsed juba magavad ning õuest tulevad vahvad-ööhääled.
Pagan, kõht läheb tühjaks. Ma lahkun sööma...

Sildid:

reede, august 25, 2006

Mõttetera nädalalõpu alguseks...

Armastusele on ainult üks rohi - armastada veel rohkem!

Jüri Krjukov

Mõtelsin, et alustan seda kirjutust,mingi pühaliku tõotusega või ülistusega. Ei see oleks liiga tavaline...

Kõige ebatavalisema näitleja auks. Miks ma armastan Jüri Krjukovit...ehhh, meenub see mingi luuletus "Miks sa mind armastad Ingrid Rüütel"...muidugi mitte selles kõige otsesemas armastuse mõistes vaid lihtsalt päevast päeva kannan Jüri Krjukovit oma südames kaasas. See kahjutunne, mis ma tema puudumisest siit maailmast tunnen on sarnane sellega, mis ma tunnen oma vanaema või vanaisade igavikulisest äraolekust minu elust.

Ma isegi tean kus ja millal ma kõige esimeseks täheldasin, et Jüri Krjukov on see, kes oli, on ja jääb selleks kõige paremaks. See oli Georg Malvius -e Eesti Draamateatris lavastatud Ämbliknaise suudlus. Kas võib olla täiuslikumat rollisooritust? Kommunistist homo, kes oma vangikongi kaaslaselt infot välja pressis ning siis teda teenitud hea-paremaga kostitas. Jah, eks see tükk ise oli ka ülitugev ning ka Malviuse lavastus on siiani isegi temal endal jäänud ületamata. Aga see mida JK laval tegi ja kuidas, seda ei suuda sõnad kirjeldada. Kui mistahes etenduse kohta, mis mul nägemata on jäänud, nagu näiteks Kibuspuu Otsuse Harold ja Maude, Drammateatri Pilvede värvid või Šapiro Noorsooteatris seitsmekümnendatel lavastatud Kirsiaed, siis ma leian lohutust alati sellest, et ma olen näinud Krjukoviga Ämbliknaise suudlust. Mäletan kui saalist lahkusin ja mul samasugused külmavärinad üle kere, nagu mul on ka praegu 12 aastat hiljem, tänu sellele etendusele.

Krjukov on muidugi teinud kpmneid ja kümneid rolle vapustavalt. Päris mitmeid neist olen näinud, mõnda isegi mitu korda, nagu näiteks Estoonia Viiuldaja katusel Tevje. Ka see ja näiteks tema Viktor Kingissepp on mul väga väga sügaval südames. Õnneks mul on ka need kõik videolindil olemas, et saan neid ikka ja jälle uuesti vaada, kuigi ega see pole ju see. Või ka televastuste tipud Tabamata ime , Kuulsuse narrid ja Pisuhänd , mida kõiki ikka uuesti ja uuesti ma video pealt üle vaatan. Huvitav kas ka tema on oma koha leidnud Teatriparadiisis ning on lootus temaga kunagi seal teisel pool tuttavaks saada ning oma austust avaldada või ongi see kõik mis kunagi Krjukoviga seotult minu elus või õigemini ekstistentsis haakub? Riiulis ootab Pille-Riin Purje armastuskiri - järelhüüe raamatukaante vahel Jüri Krjukov-ile. Ma kavatsen kogu oma videokogu, mis ma juba paarkümmend aastat temaga talletanud, võtta ette koos raamatuga ning lugeda ja siis samaga vaadata. Ah sellest saab üks võrratu kogemus!!!!! Eks ma siis räägin kui nii kaugele jõuan, kas keegi lööb kampa? Vahetaks videokassette jne...saaks veel täiuslikuma kogemuse läbi arutluste ning võibolla isegi enda jaoks seda raamatut täiendades vahelehtedega. Okei, ma olen friik selles suhtes, möönan, aga Jüri Krjukov on seda väärt!!!!

Sildid: ,

Kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb

Eilne trenn oli tõeliselt tappev. 2 ja pool tundi!!!
Seljavalu on päris hästi taandunud ja tundub, et igal juhul suudan ma filmis anda endast parima. Sain terve stsenaariumi ka kätte ja üllatus üllatus, minu stseen polegi peamiselt alguses, kuigi ka alguses on pisike lõiguke. Peamiselt, ehk siis terve tants ja lause tuleb alles keskel.

Stsenaarium ise on päris põnev ja kui see kõik teoks tehakse võib sellest saada päris ilus ja vaatemänguline kunstiteos. Georg -i filmist siis. Iseasi kuidas kõik need nüansid kinolinale kanduvad. Igal juhul on see päris ambitsioonikas ettevõtmine. Stsenaariumis endas oli kohati kasutatud kummalisi sõnu, nagu semmima ja mõned väljendid veel, mis minu meelest pole ajastukohased, aga ju see tööprotsessis siis muudetakse. Päris põnev on näha, kuidas ja mis sellest lõpuks välja tuleb.

Tantsus tegime eile päris palju muudatusi. Nüüd ongi natuke sassis need üleminekukohad ja uus ja vana koreograafia. Aga täna jälle ja siis peaks juba kinnistuma ka. Ei tea kas jälle läheb nii kaua. Õhtul tahaks jõuda Pepeljajevi Luikede järve lindistama ja seejärel kohe kinno Almodovari vaatama. Eks näis. Ööseks tahaks maale...

neljapäev, august 24, 2006

Autod (Cars)


Viimaks ometi sai järjekordne Pixari vaimusünnitus valmis. Need arvutigurud on ikka väga väga vinged!

Ütlen kohe välja, et minule Autod **** meeldis. Kas ta oli ka sama originaalne, sama põnev, sama armas, sama hea kui Imelised - ei. Aga omal armsal moel suutis ta ikkagi minna südamesse. Olla samaga õpetlik ning lastesse süstida õigeid väärtusi.

Ainukeseks ebameeldivaks aspektiks oli Koit Toome hääl, mis peategelase kaudu saali tuli. Toomel lihtsalt pole häält ja see tema hädine isiksus on möga. Rikub nii ühe kui teise asja ära. Miks mitte valida mõni pretensioonitum isik sellisteks kandvateks esitusteks. Siiani on ainus asi, mis Koit Toome allergiat minus pole esile kutsunud - tema roll Alfred-ina Vampiiride tantsus.
Aga see eest Harriet Toompere muutub iga asjaga mis ta ette võtab üha sümpaatsemaks. Väga tore!!!! Ma lausa ootan tema esitust "Kõik aias" mis ta Vanemusies külalisena teeb. Huvitav, kas Vanemuine on võtnud ette, et meelitab vaikselt Draamateatri näitlejaid ära, Jan Uuspõld läks, kas nüüd järgmiseks Toompere?

Kodus aga on meie beebi hakanud märkamatult häälega naerma. Eriti meeldib talle kui nina peale PIIIP teha. Ta on üldse kuidagi rahulik ja rõõmus beebi. Naljakas kokkusattumus on ka see, et nii tema kui minu Georg-i filmi tantsupartneri nimi on Kristin. Tantsupartner Kristin on jube tubli, ta saab nii kiiresti liigutustele pihta, palju kiiremini kui mina. Täna jälle trenni, näis kuidas selle seljavaluga tantsitud saab, aga igatahes on täna palju parem juba kui eile ja üleeile. Eilne valu tegi küll muret ja ehamatas ära. Aga nüüd on lõunal käidud ja saab Diclofenaci sisse võtta. Vast see laseb valuta tantsida...

FYC: Cars - Best animated film

Sildid:

kolmapäev, august 23, 2006

Neeger


Siin ma siis olen - grimmis.

Käisin rekvisiidiks tehtava plakati pildistamisel.
Kummaline, et kuigi juba teist korda tehti mind neegriks, ikka paneb naeru kihistama. See lihtsalt on nii kummaline tunne kui vaatad peeglisse ning ei vaata mitte iseennast vaid nagu kedagi teist. Tõeliselt imelik. Ja kuidas sa siis oled ja vaatad ennast peeglist ja ei naera selle peale, kui selline "lõust" vastu vaatab? Lisaks sellele möksile, mis näonahale ja kätele määriti pandi peale puudrit. Suu tehti ümaramaks, see tähendab suunurgad värviti ka pruuniks, aga huuled jäeti laiemalt ilma pruunita. Nendele määriti peale roosat ja punast huulepulka. Hambad lakiti hambalakiga.

See hambalakk on üldse üks vahva asi. Ma jätsin selle grimmis maha võtmata ja hiljem sai töö juures ja ka kodus veel palju nalja nende hammastega. Hommikuks aga oli see lakk tükati ära tulnud, niiet pidi kõik ära kraapima. Õnneks tuleb ta küünega kraapides lihtsalt maha.
Pähe pandi kõigepealt võrk ja siis parukas ning "vanaemadega" siis kõvasti pea külge. Kostüüm on ka päris hea. Eriti püksid, mis kahjuks pole siin fotol näha. Tõeliselt vanamoodsad, ägedate traksidega ja hästi paksust materjalist. Ei te kuidas ma nendega küll tantsin, aga küll saab hakkama, kui ma just špagaati ei pea viskama. Pluus on siin pildil vale, sest tegelikult on mul ilma kraeta pluus filmis. Hmmm, huvitav kuidas nad kiki sinna peale siis panevad? A võibolla see kikilips oligi ainult plakati jaoks.

Pildistamine ise oli selle suve kõige kõvema saju ajal. Irooniline. Terve suvi ootame seda vihma ja ta jõuab kohale just hetkeks kui teda absoluutselt vaja pole. Ah, nüüd vast naise istutatud vaarikad lähevad vähemalt kasvama...Ups, väike kõrvalepõige maaellu....

Kui me Kristiniga grimmist filmi-firmasse jõudsime saime suure tähelepanu osaliseks. Üks produtsentidest ütles, et mind vaadates hakkab juba filmitegemise tunne sisse tulema. Peeter Simm tuli ja naeris ja ütles ka, et valis õige mehe. Huvitav kas ma siis tõesti olen nii neegri moodi? Aga noh, tegelikult ongi ju asja point see, et kahekümnendatel polnud Eestis eriti neegreid võtta ja kuna sellel ajastul olid jazz klubid jms popp, siis tehti õige atmosfääri saavutamiseks valgetest inimestest neegrid.

Pildistamine pildistamiseks, aga kõige hullem juhtus õhtul...trennis... Nagu saatus ma ei tea miks, ma tegin Avele sama tõstet mis ma tantsus Kristinile teen ja ma nikastasin oma selja ära. Nüüd olen juba 2 päeva täiesti invaliid. Ei saa istuda, ei saa tõusta. Seljast käib selline valu läbi. Ja just nüüd, kus oleks vaja iga päev trenni teha. Õnneks tants ise on valmis. Vaja on ainult hakata lihvima. Ma pean tunnistama, et hetkel ma veel selle tantsu ilu ei näe. On paar elementi, mis mulle meeldivad. Aga tundub, et trennale just need ei meeldi. Seega on oht, et ta need ära muudab. Aga eks muidugi oma fiilingu ja tantsunaudinguga saab selle suraka sisse ja ega seda ise nagunii ei oska hinnata, et mis vaataja jaoks just kõige parem on. Trenna teab, tema on proff.

Mul on tunne, et ta on üldse kõige profim, šefim tantsuinimene Eestimaal. Võibolla kogu maailmas, kuid mul on selline tunne, et ka Brian Freedman ja Mia Michaels on päris ägedad, ahjaa ja Wade Robson. Neil kõigil neljal on selline kummaline omamoodi aura. Aga noh, ega ma neist väljamaalastest ju tea, ma pole nendega koos treeninud, tean ainult oma armastatud trennat Reeta ja ausalt öeldes sellest ka piisab. Kui ta nüüd ainult oma väljamaale tööleminemise plaane tõsiselt teoks ei hakka tegema. Siis ma pean ka oma pere kokku pakkima ja kogu kupatusega järgi kolima :-)

Eile sai suure seljavaluga jälle Maagi edasi loetud. Mind hämmastab, kuidas keegi suudab selle raamatu pooleli jätta. See on nii üli-põnev ja kogu aeg krutib põnevust juurde. Nüüd pärast 400.ndat lehekülge alles toimub esimene sürr asi. Ei tea kust need sakslased kohale tulid, kas need on ka näitlejad või keerab tõesti asi sürriks või ulmeliseks. Ei tea, igatahes see keel mis ta kasutab kirjeldusteks, see on just see, mis mulle korda läheb. Või nagu Fowles ise kirjutab - kui inimesed nurruksid, siis ma nurruksin selle raamatu peale. Nurrrrr.

Sildid:

esmaspäev, august 21, 2006

MAAgiline nädalavahetus

Viimaks ometi saime oma vanast voodist lahti!!! See tolmulestadest kubisev vana lahtikäiv diivan oli meid juba nii viimaseni ära tüüdanud, et temast lahti saamine oli tõeline rõõmupäev. Muidugi kogu pühapäeva ja veel tänagi on lihased selle tassimisest väga valusad. Muidugi laupäevl oli ka vinge trenn, aga õla ja kaelalihased ikka trennist nii valusaks ei lähe. Voodi viskasime jälle ühiselamu prügikasti taha, sellest on saanud juba harjumus...

Uus voodi on pehme, õhkmadrats, nauding ja mõnu. Lapsed tahavad ka hirmsasti meie voodisse. Ja kui mõnusalt lai see voodi on. Ja nüüd muudkui kisub sinna magama...

Reedel käisin lõuna ajal trennis ja Laupäeval tantsisime Kristiniga Charlestoni kaks tundi. Saime nii mõnegi kombinatsiooni korda, aga korrastamist ja kokkusidumist on veel väga palju vaja. Ja ega meil pole veel poolt tantsugi valmis.

Pühapäev kulus Maagi lugedes. Jõudsime poole peale. See polegi üldse nii sürr kui alguses tundus. Kõigele on siiani loomulik seletus. Keel ja tõlge on ikka veel suur nauding.
Lõpp tõotab minna hirmus põnevaks! Tõeline põnevuskruttija see Fowles....

Ostsime ka uusi raamatuid. Jälle. Nüüd on raamatuostmistega selleks ja järgmiseks kuuks kõik.

Sildid:

reede, august 18, 2006

Inimene on saar

Kui sellele mõtteterale mõelda, siis inimene on tõesti nagu saar. Mõned inimesed on sellised saared kellel on tugev kandepind, mõned on rohkem pinnapealsed ilma suurema põhjata. Mõned on pooleldi vee alt väljas, mõnedele on vee alt väljas ainult pisike tipuke.

Mõni on kõrbesaar - kogu saar on ainult liiv, mõnel aga kasvab igasugust loodust ja elutseb igasuguseid loomi. Huvitav milline saar mina olen? ilmselt selline kes tahab nii palju veest välja tulla ning tugeva põhjaga, et mind kutsutaks hoopis mandriks. Suur ja võimas, kus igasuguseid rahvaid ja kultuure. Jah, sellega ma oleks rahul.

Eile lugesime jälle 100 lehekülge John Fowles-i MAAG-i. Sellest kas see saare ja inimese teema. See raamat on vapustav! Ma pole veel poole pealgi, aga loodan, et seda raamatut ikka jätkuks veel kaua kaua. Tõlge on selline nauding. Henno Rajandi 5++++. Pidevalt krutib põnevust üles. Olen tähele pannud, et lugejaga manipuleeritakse samuti kui teose peategelasegagi. Uskumatu oskus muuta see psühholoogiline aspeks mitmetasandiliseks. Tõeline anne!

Eile oli trenn ka. Hakkab juba vaikselt tulema. Nii mõnegi asjaga sain päris hästi hakkama, kuigi vorm pole veel kevadine.

Georg-i filmi Asta kinnitati ka lõpuks ära, Kristin sobis neile. Naljakas, et see Asta ise vist oli ka selline problemaatiline tüüp, ning selle osatäitja otsimisega on olnud ka nii vihma kui rahet. Kõigepealt Kelly ei sobinud, sest ta ei andnud päris lapse mõõtu enam välja - tänapäeva lapsed on kuidagi palju täiskasvanulikumad. Siis Alice - temal tuli välja on breketid, mille äravõtmine läheks maksma 4500 krooni. Nüüd siis lõpuks Kristin. Mul on hea meel, sest Kristin on selline tore ja särav tütarlaps, kellele tantsida meeldib ja ma usun, et kui miskit nässu läheb siis on see pigem minu süü. Aga jah, tantsu tegemine hakkab homme - laupäeval ja 30.ndaks peame selle filmimeestele/naistele juba ette näitama. Päris kiireks läheb...

Kõigele lisaks peaks dieeti ka natuke pidama, eile kukkus natuke, aga mitte mainimisväärselt. Ja muidugi ma pidin ju öösel seda arbuusi endale sisse suruma. Milleks? Nüüdsest õhtul pärast kuut on söömisel lõpp!!!!!!Jätku ma see meelde!!!!

Sildid:

neljapäev, august 17, 2006

Teatriparadiis ja Velda Otsus

Eile oli Vanemuine Tallinnas külas. Eesti Draamateatri laval etendati Teatriparadiis. Trotsides beebi kojujätmise muresid ja trennihooaja algust ning Fowlesi Maagi lugemise himu - olid ju piletid ammu ette ära ostetud ning käisime siis seda "teatrijanti" vaatamas.

Kõigepealt suur pluss Vanemuisele, et samal hommikul meie seast lahkunud Velda Otsusele pöörati tähelepanu ning tehti vaikne minut! Nüüd ongi Velda teel Teatriparadiisi - Volli, Antsu, Kaarli, Liina, Mari ja Karli juurde. Ja nagu Jüri Lumiste ütles, sinna oleme me kõik teel. Velda oli minu meelest fantastiline. Minu teatrivideote kogus on tema vähemalt etendused "Kassimäg" ja "Pühapäev". Võimas hääl oli tal ning nagu loodud sellise tugeva või närvilise naise mängimiseks. Hüvasti, Velda!!!!

Aga nüüd etenduse juurde. Lavakujundus oli funktsionaalne, mitte dekoreeriv. Mis omamoodi oli vahelduseks. Vähemalt oli lava kaetud millegagi ja asjal oli point! Kuigi miks mitte neid erinevaid "augukesi" dekoreerida lavakardinate või millegagigi. Oleks ju võinud. Ei mäletagi, et kes see kunstnik seal oli.

Lavastaja Mäeots oli oma töö teinud korralikult - jäi tõesti selline mulje, et ka publik on koos teiste paradiisis olijatega vaatamas seda lõpuesitust. Näitlejatelt oli ilmselt pigistatud kõik välja mis andis pigistada...

Ja nüüd siis nnäitlejate juurde. Kõigepealt, kui etendus algas ja Riho Kütsar tuli kisaga lavale, siis ma mõtlesin et hakkan ise ka kisama. Sellel vaesel mehel pole ikka üldse häält. Ise on veel selline suure kasvuga, aga no mannetu on ikka see tema hääleasi. Ta ei ole üldse ebameeldiv tüüp ja võiks olla päris normaalne näitleja, aga kui ikka häält pole, siis pole minu meelest lavale asja. Margus Jaanovits on muhe - millegipärast meenutab ta niiväga jaanalindu, eriti nüüd nende puhvpükstega ka. Uuspõld ei üllatanud millegagi. Ta sobib selliseks karakternäitlejaks, kelle tekstil pole erilist kaalu, aga nägudetegemine oluline. Seekord oli ta täpselt jälle selline nagu alati.

Nüüd etenduse lemmikutest: Raivo E. Tamm - Voldemar Panso. No minu meelest peaks aastapreemiate andjad kindlasti vähemalt tema rollisoorituse nomineerima. Publik hakkas ka kohe aplodeerima isegi kui ta midagi ei teinud veel, vaid lihtsalt ilmus lavale. No oli õnnestunud roll. Polegi teda näinud niimoodi pikemalt laval. Teine valguskiir oli naiskvartett - Helena Merzin, Marika Barabantšikova, Kais Adlas ja Liina Tennossaar. Kui üldse nende kallal nuriseda, siis Liina Tennossaare nõrk hääl ja kehv diktsioon, sest tekst jäi kohati arusaamatuks. Eriti see osa kui ta Orleans'i vanaemana karjudes teksti edastas - pool läks kaduma.
Ja siis veel Hannes Kaljujärv, kellel polnudki erilist teksti Ants Lauterina, kuid ta on viimasel ajal kuidagi heaks muutunud. Ei oskagi nagu sõrmega näidata, aga roll rolli järel on tal õnnestunud. Ja muidugi Aivar Tommingas. Tema Ird polnud ehk nii mänguline kui Tamm-e Panso, kuid mängitud väga perfektselt. Esimeses vaatuses eriti. Make up oli ka nii hea, et mingi nurga alt ma vaatasin et ta isegi välimuselt nagu sarnane.

FYC - Raivo E.Tamm aasta meeskõrvalosa. Helena Merzin aasta naiskõrvalosa. kokku 2+

Sildid:

teisipäev, august 15, 2006

Eile algas trenn

Yess, lõpuks ometi läks trenn jälle lahti!!!
Täna küll jalg hirmsasti valutab, aga pole miskit teha. Ma ju eile nälgisin ka ja trennis sai ikka võhm kole kiiresti otsa.
Aga nii hea on jälle trennis käia - see lämmatav suvi hakkab siiski ühele poole saama ja normaalne rütm ellu taastub. Ja ma kavatsen saada väga palju paremaks selle aastaga. Muidugi sellega koos peaks ka kilod kaduma, igatahes tänasest ma enam õhtuti ei söö!!!!
Eile kah lollpea, terve päeva pidasin ilusasti vastu ja siis õhtul pärast trenni kukkusin sööma, mis sest, et kurki, porgandit ja vett, aga seda kõike sai lõppude lõpuks ikkagi liiga palju - hommikuks oli 900 grammi juures.
Niisiis hakkan ka siia üles tähendama oma söömisi ja kaalulangetust - näis kas saan hakkama selle aastaga, et kõik, kõik normaliseeruks. Nii tantsuoskused kui ka kehakaal. Kui kehakaal korras, saaks ka korralikumalt tantsida.
Eile oli küll jube. Juba esimese 10 minutiga olin kutupiilu. Täna jälle. Ma ei teagi kuidas trennale öelda, et homme ma ei saa trenni minna, sest mul on teatripiletid (Vanemuine on Tallinnas Draamateatris külas näitamas Teatriparadiisi).

esmaspäev, august 14, 2006

Grimmiproov, Ühe skandaali märkmed ja Syrrealistid

Käisin täna oma elu esimeses grimmiproovis. ETV majas. Jube toredad grimmeerijad olid - said aru mu pidevatest naerupahvakutest. Ma ju tegelikult ei edvistanud vaid lihtsalt kuidas sa hoiad "straigh face" -i kui sind neegriks grimmeeritakse...
Alguses taheti teha lokid, need tundusid nii nunnud, et ma mõtlesin, et peangi hakkama endale lokke keerama. Aga siis tuli teine grimmeerija, Tiina oli ta nimi vist, ja ütles, et paneme paruka. Ja parukas pandigi. Siis veel pruuni mõksi näkku ja roosat huultele ja olingi neeger valmis. Päris hirmus olin. Noh, vähemasti mu naine on rahul, nüüd ei tunne mind küll keegi sealt filmist ära...
Omamoodi lahe, aga omamoodi kahju, oleksin ju võinud ikka kuidagi mina olla, aga noh ega see polegi ju nii tähtis. Suure pildi nimel seda kõike ju teengi, ega ma mingi näitleja ole...

Nädalalõpus jõudsime lõpule Zoe Heller-i raamatuga Ühe skandaali märkmed. Kummaline, aga seal lõpus viidatakse B.Schlinki raamatule Ettelugeja ning seda raamatut lugedes mingil kummalisel kombel meenud mulle ka Ettelugeja. Raamat ise on sulaselge draama. Räägib ühest vanemast õpetajaprouast, kelle kooli tuleb õpetajaks, selline neljakümnene kogematu õpetaja. Tema haiglane himu olla viimase sõbrannaks, ületab minu meelest hea maitse piiri. Kuid samas kujutan ette sellist kibestunud, üksikut õpetajaprouat, kes rohkem elab teiste elu kui enda oma. Ning solvub veel selle peale kui see teine ei tee tema pisikesest mõttetust elust välja. Noorem õpetaja aga armub ühte 9.klassi poissi ning neil tekib suhe. Sellest kuidas ja kuidas see kõik välja plahvatab raamat räägibki. Kuigi see suhe tekitas minus vastikuse tunde, andis see siiski mitu versiooni-võimalust, kes on süüdi, miks see juhtub ning kuidas see kõik lõpeb. See mõtete ärgitamine mulle kõige rohkem selle raamatu juures paeluski. Kuigi ka karakterid olid hästi välja joonistatud, eriti selle vanema õpetaja oma. Juba üpris esimestest lehekülgedest peale tundsin, et ta mulle kuidagi ei meeldi ning et temas on rohkem kui see mis silmani jõuab. Selline pisikene, libe ja vastik inimeseloom. Kes kõige tipuks on endast üpris heal arvamusel.
Meile meeldis küll rohkem teooriana, et poiss ise selle kõik välja ladus. Sest ema tuli ju eelmisel päeval veel Sheba peret kummitama ning show korraldama. Shebast hakkas millegipärast kahju, kuigi ta ju pettis oma mees ja peret. Ning nagu tal neid raskuseid oma peres veel vähe oleks, tiris ta endale neid juurde kaela. Millegipärast see on elus ka nii, et kui ikka miski viltu veab, siis kõik jamad tulevad ka veel kaela, mis tulla üldse võivad.
Aasta lõpus on oodata ka filmi, mu lemmikute Cate Blanchett-i ja Judi Dench-iga peaosades. Vinge!
Ja veel üks vinge kogemus oli kogeda Syrrealiste Viinistus! See kogu ettevõtmine, pisikese K vanaema juurde jätmine - me olime kokkuvõtteks ära ju ikkagi 9 tundi! Ja kõik see muu pull meie külalise äraviimise ja võtmeta majaalarmi korraldamise nng kõige muuga oli juba iseenesest üks paras sürr värk. Aga me jõudsime pool tundi varem kohale ning saime mingid närused ülevalt lae alt kohad, mis lõpuks osutusid üheks paremaks üldse saalis, sest osa tegevusest toimus üpris kõrgel ning kahtlen kas esimestes ridades istujad üldse kõigest osa said. Aga ülaatavaid momente pakkus etendus mitmeid ning mitu-mitu korda avastasin end irvitavat või isegi häälega naermas või siis lihtsalt heast mängust muigamas.
Esimene vaatus oli kuidagi kompaktsem või syrrim, või lihtsalt naljakam, kuigi ka teine vaatus oli väga hea ning oma tipphetkedel võibolla et isegi ületas esimese vaatuse. Aga lihtsalt esimene osa oli kuidagi minu jaoks parem. Ja ega polks osanud arvatagi, et etendus on meie oma Kivirähk-i kirjutatud. Üldse tundus kuidagi välismaise sisumoega tükk, kui seda "sita" juttu poleks olnud. Sest eestlane naerab ikka selle sama asja peale. Ning kuigi suurema osa sita-naljadest ma lihtsalt mõtlesin, et milleks, siis lõpuks läks ikkagi asi nii sürriks, et ka mina ühinesin naerukooriga.
Kui tervikuna etendus võtta, siis kunstnik on oma mõtted saanud kindlasti teistelt kunstnikelt. Jumal tänatud, et ta kasutas esimese korruse taustafoonina punast. See andis vajalikku dramaatilisust juurde, kuid kujundid olid kõik varastatud, aga see ehk oli taotluslik ning teenis üldist "head väljanägemist". Näitlejatest tõusis esile Anti Reinthal. Miks, oh miks teda küll nii vähe kasutatakse. Miks ei anta talle korralikku dramaatilist peaosa? Tema oskused ületasid kaugelt ka kõige kogenenumad kaasnäitlejad. Kummaline, et see kitsel hüppamine oli tema ja Margus Prangeli esituses tõeliselt najakas, aga kui Toompere seal hüppas see enam nii ei mõjunud. Võibolla on tegemist kehakaaluga. Kaie Mihkelson sai samuti nautida head rolli, eriti see "kanarbiku" lõik. See kandus saali ka üle. Viiamsel ajal polegi temalt midagi nii head näinud. Üldiselt koosneski etendus pildikestest, mille seos tervikuks nelja sürrealisti elusrännakud. Ah jaa, väga pull oli Prangeli - hiinlane. See võpatamine paugust märksa hiljem nig kokkumäng Palmistega oli väga meisterlik. Üldse arvan, et see on esimene selline tükk, kus füüsiline komöödia mind naerma on ajanud - aitäh Toompere - Sa oled viimasel ajal sattunud heale soonele. Kohe järjest kõik on hea (Savonarola oli selline nõrgem värk, aga ka mitte halb). Uuspõllule peaks andma keegi ühe korraliku Hitleri rolli. Ta on nii ehe Hitler! Kuigi käesolevas näidendis oli Hitleriks hoopis Merle Palmiste. Sukk, Palmiste, Malmsten, Uuspõld, Prangel tegidki oma tavalises headuses rollid. Mõnevõrra nõrgemaks jäi Mari-Liis Lill. Kes peab ehk veel arenema. Polnud küll halb töö temalt, kuid selgelt kaasmängijatest nõrgem ja väheusutavam. Kõige paremini tuligi tal see kõikumine valgel foonil koos palli ja ma-ei-teagi-millega peakohal. Aga lootust on...
Usun, et need kellele meeldis Linnateatri Tšapajev ja Pustota, leidsid seda mõnusat sürr-draamat ka sellest komöödiast. Kuigi Tšapajev oli märksa tugevam etendus, ei jäänud Syrrealistid palju alla. Hinne 4+. Tubli Draamateater - just kui hakkasin teisse usku kaotama. järgmiseks siis kolmapäeval Vanemuise külalisetendus draamateatris - Teatriparadiis.
Keegi nagu mainis, et Syrrealistid tuuakse ka Draamateatri sisesaali, aga siis peavad küll mõned asjad seal muutuma tükis, sest see kuidas Anti Reinthal katusel kolistas, see jääks ära...Uuspõld ka ju nüüd Tartu poiss, ei mina usu, et nad sellega saali sisse tulevad, aga kes teab, võibolla õnnestub neil kes veel näinud pole, seda järgmisel suvel Viinistus näha. Väga hea järg Külmetavale kunstnikule ja Põrgu wärgile. (Kits õnge ja viiuliga jäigi mul see suvi nägemata ja seda on ka nii amha tehtud, et ega eriti ei huvita ka).

Sildid: , ,

reede, august 11, 2006

Karksi-Nuia

Eile käisime perega Viljandimaal. Viljandis küll ainult raamatupoes, sest nii umbes aasta tagasi oli seal Kapliski Kaks päikest poole hinnaga. Ja uskumatu aga tõsi seal oli veel 1 järel! ja veel odavam - 89 krooni. Tallinnas maksab see 185...vedas.
Viljandi antikvariaadist hüppasin ka läbi, seal on enne sisenemist riiul, kus kõik raamatud maksavad 1 krooni. Ja kuna mul parajasti oli ainult kroon taskus siis ostsin ühe rootslaste kirjutatud krimka Terroristid.
Aga mis kõige rohkem meelde jäi reisist oli Karksi-Nuia- Kui maaliline koht. Nagu muinasjutust. Ilus paisjärv ja kurviline tee mäe peal umbes nagu Otepääl - vahva. Lapsed tahtsid ujuma ja kalale, aga ma pidin seal tööd tegema niiet kahjuks need lõbud jäid ära. Aga tagasisõidul käisime veel Metsarõõmutares söömas. Maru hea oli, võibolla ka sellepärast et ma juba mõnda aega dieedil ja sellepärast tundus kohe superhea. Tagasiteel Tallinnasse käisime ka Paidest läbi ja S sai oma igatsetud merisea raamatu. Ma ei tea küll miks ta seda tahtis, kui endal merisiga pole, aga ilmselt ikka lootuses, et me selle talle hangime. Tema ja tema loomahullused. Tahab, tahab, aga siis kui olemas on, siis ei viitsi ta eest hoolitsedagi. Oh, võibolla on selles suhtes siiski natuke asjad paremaks läinud, sest eelmine nädal ta märkas, et papagoil on terad otsas, võibolla on siiski lootust selles suhtes, et tal see hoolivustunne kasvab.

Ma pole täna mitte kui midagi suhu pistnud. Pea kergelt valutab, aga selle filmi jaoks on ikka natuke vaja alla võtta. Noh okei, mitte natuke vaid ikka päris palju!
Kui ma oma dieediga alustasin nii umbes nädal tagasi olin ma 123,7 kilo. Eile hommikul olin 117,0. Täna öösel olin maal, niiet eilse suure kurkide ja marjade pugimise peale kindlasti kaal kasvas ja muidugi see uhke praad seal Viljandi ja Karski-Nuia vahepeal...aga täna kuigi pea valutab ja on jube väsitav ning raske olla, olen suutnud olla üle ahvatlustest - isegi üks töökaaslane pakkus täna kõigile jäätist ja ma keeldusin. Võibolla minu dieedist saab siiski asja. Mõelda vaid kus ma suudaksin siis paremini tantsida, kui ma poleks nii paks. Ma olen ju juba kaks aastat treeninud sellise kehakaaluga, lihased ja hüppejõue on ju ka arenenud arvestades mu praegust kehakaalu, aga kui oleksin kõhneb, kus ma alles siis jõuaksin!!!! Ja jälle tagasi selle filmirolli juurde. See jätab ju minust märgi terveks igavikuks. Kas ma tõesti tahan säiluda filmikroonikas sellise paksuna? EIIIII!!!!!!!

Järgmisel nädalal on siis grimmiproov etv-s ja järgmisel päeval kokkusaamine kus oleme meie kaks tantsijat ( see tüdruk kes hakkab mängima Georg Ots -a teist naist Asta -t lapsena ), koreograaf ja režissör. Jube põnev. Aga ma ei saa ju niiii paksuna minna, kuigi jah, nii paksuna mind laval nähtigi ja välja valiti....

kolmapäev, august 09, 2006

Reality tv is my middle name

Eile siis jõudsin lõpule nii Project Runway 1-hooajaga kui ka Amazing Race-i 8.hooajaga.
Project runway järge ootavad nii 2. kui 3.hooaeg, mis just parajasti käimas Ameerikamaal. ! hooaeg oli üpris dramaatiline, palju tänu Wendyle kes oma strateegiaga jõudis finalistide hulka. Ta oli ka kahtlemata kõige nõrgem finalistidest, sest seal juba keskpärasusega läbi ei löö. Võitjaks osutus Jay, oma lapitekimotiividega ultra modernsetele kleitidel ja mantlitel. Päris vinge suure kraega sini kampsun jäi ka meelde. Ta oli ise ka selline lõbus sell, kes just viimases osas tõusis ka meie pere soosikuks. Sest tegelikult kogu sarja vältel oli meil lemmikuks Kara Saun, kes samuti lõpus silmapaistev oli, kuid tema disainiud riided olid tsipa liiga Gucci-likud. Samas kui arvestada reality show-sid, siis hetkel on ta mu top-is päris kõrgel:
1. So You think You can dance
2. Apprentice
3. Next top model
4. Project Runway
5. Amazing race

Amazing race lõppes nii nagu ma juba esimesest saatest alates olen ennustanud - võitsid Lintzid. Ja üli napilt. Bransenitel (isa tütardega) oleks vaja läinud 5 minutit, et võita - neist oli nii kahju. Lese-pere Weaver-id jäid kolmandaks ja neist nagu polnudki kahju. Ka seal lõpus olid and kuidagi räpased ja jubedad. Ja see õudne jumalakummardamine - üle mõistuse. OK, kui usud jumalat, selles pole midagi halba, minu meelest isegi hea, aga pole vaja kõiges ja alati pöörduda jumala poole.
Ausalt öelda, sai Amazing Race-ist natuke küll. Aga jah, 10.hooajal tulevad nad ju Pärnusse ja siis ollakse jälle kahe kaupa, siis tulevad karakterid paremini esile ja minu meelest on see kuidagi huvitavam.

teisipäev, august 08, 2006

Pisikese K esimene sünnipäev

Eile sai meie pere noorim 1 kuu vanuseks! Tõin poest trühvlitordi ja ostsin kingituseks kõristi. Tüdruk muudkui magas eilse päeva, oli vist nii väsitav vanemaks saada. Tegime 100 fotot nii S-i kui ka P-ga. Ja Tordiga ja küünlaga jne jne jne.

Hiljem vaatasime Amazing Race-i 8.hooaja paar eelviimast osa. Lõpuks kukkusid need õudsad nägutajad õed, kes teineteisest üldse lugu ei pea - välja. Lõpuks ometi!!
Olen juba esimese saate alguses öelnud, et Linz-id võidavad ja nüüd nad on juba finaalis. Niiiii kahju. Nad on kõik sobivas eas, pole vanureid ega lapsi, kes aeglustaksid, nii ebaaus võrreldes teistega. Aga veel hullem finalist on see lese-pere. Nad olid Utah-i kaljude juures ja muudkui ähkisid ja ohkisid kui kole seal on. Uskumatu! Pole ime et teised pered ei taha nendega tegemist teha, nad on natuke nupust nikastatud. Järele jääb siis kolmas finalist - isa kolme tütrega. Nende poolt olen ma vahelduva eduga olnud juba algusest peale, kuigi on olnud paar peret, pisikeste lastega pere ja italiaanode pere, kelle poolt ma olin veel rohkem. Aga mul oleks väga hea meel kui nad võidaksid, aga "mark my words" võidavad Linzid. Sama kindlasti kui "So You think You can dance"-i võidab Benji.

reede, august 04, 2006

Teine ning kolmas sõna ja hetke lemmikud...

Tervitus!
Jah, mu poja sai hakkama suu ja puu ise kirjutamisega!!!! Super! Varsti on see selge nagu 1-2-3!!

Tahtsin täna kirjutada oma lemmiknäitlejatest, kuigi põgusalt juba kedagi olengi maininud. Tunnen et on vaja eetrisse paisata nende nimed, kes hetkel mõttes mõlguvad ning kelle töid austan kõige rohkem või siis kelle filme, teatritükke kõige rohkem ootan või uuesti ja uuesti vaatan. Tegemist ei ole edetabeliga, kuid mu lemmikutest lemmikud on kahtelmata Jüri Krjukov, Aarne Üksküla ja Ita Ever.

Kodumaised meesnäitlejad:
1. Jüri Krjukov
2. Aarne Üksküla
3. Ilmar Tammur
4. Aksel Orav
5. Rein Aren
6. Heino Mandri
7. Rein Malmsten
8. Urmas Kibuspuu
9. Lembit Peterson
10. Ain Lutsepp

Kodumaised naisnäitlejad:
1. Kersti Kreismann
2. Anne Reemann
3. Evelin Pang
4. Ines Aru
5. Kadri Lepp
6. Maria Soomets
7. Leila Säälik
8. Marika Vaarik
9. Linda Rummo
10. Maria Klenskaja
11. Ita Ever
12. Katrin Välbe
13. Lia Laats
14. Hilja Varem
15. Aino Talvi
16. Elle Kull
17. Raine Loo
18. Herta Elviste
19. Silvia Laidla
20. Lisl Lindau
21. Velda Otsus

Välismaised meesnäitlejad:
1. Geoffrey Rush
2. Ewan McGregor
3. Jude Law
4. Russell Crowe
5. Jack Nicholson

Välismaised naisnäitlejad:
1. Meryl Streep
2. Nicole Kidman
3. Kate Winslet
4. Jodie Foster
5. Cate Blanchett

Sildid:

neljapäev, august 03, 2006

Goodbye to Allison and Ryan; Breakfast on Pluto; ja üks eriti tähtis asi!!

Apppiiiii! Olen pettunud!!!
Ryani lahkumist ma ju ennustasin ja arvasingi. Aga milleks Allison??? Ta oli seal üldse kõige parem tantsija!!!! Muidugi ta polnud nii jutukas ja esiletükkiv, aga ega see polegi ju oluline - olen üpris veendunud, et võitjaks saab Benji. Rahvas armastab teda ja eks ta ju tantsi kah hästi, aga kaugeltki mitte nii hästi kui Allison. Noh, aga ka eelmine hooaeg ei võitnud parim (Blake), niiet nii kui lastakse rahval otsustada, siis ei valita mitte parimat, vaid rahvamees või rahvanaist, kelle ka jutt jookseb.

Pärast seda suurt pettumust (nagu ise oleksin kaotanud seal), ei pidanud ma filmis pettuma. Patrick McCabe-i raamatu põhjal on Neil Jordan teinud ühe isemoodi filmieluka nimega Breakfast on Pluto. See ilmus 2005 ameerikamaal ja ilmselt oma päritoluriigis Iirimaal samuti ja kuigi minagi olen pidanud seda vaatama juba eelmisest aastast peale jõudis ta mu DVD -mängijasse alles eile.
Olen juba varemgi mõelnud, kui naiselik nägu on Cillian Murphy-l ning lõpuks on ka teised selle ära tabanud ning teda selles suhte ekspluateerinud. Tema freaky jäme hääl küll ei lasknud petta, et kas tegemist on naise või mehega ning ega see polnudki filmitegijate taotlus, kuid see mõjus mõnevõrra häirivalt. Niiet filmi tegelikud näitlemistöö pärlid tulevad hoopis meeskõrvalosatäitjatelt, keda ta selles omapärases transvestiidi (või transseksuaali, krt kas keegi oskab neil terminitel ka vahet teha peale neid nähtusi põdevate inimeste) road movie Patrick-ule (või peaksin ma ütlema Patricia-le) ette paiskab. Stephen Rea teeb vist oma elurolli ning Brendan Gleeson särab nagu alati. Liam Neeson-i roll on küll imepisike, aga ta suudab ka sellega näidata oma oskused ja võimed ära.

Patrick McCabe, kes selle filmi alsueks oleva raamatu autoriks ja ka stsenaariumi režissöriga kahasse kirjutas on kirjutanud sellise raamatu nagu lihunikupoiss, mis ka Varraku Iirise sarjas ilmunud. Tundub, et ta on meister selliste natuke psüühiliselt nihkes poiste teemaarendusega. Aga filmi suureks trumbiks on ka selle soundtrack. Üks teise järel tulid sellised seitsemkümnendate klassikalised pop ja rockpalad, et sužee jälgimise kõrval tekkis ka huvi ja ootus, et mis järgmine laul kõlama hakkab. Täielik hittide paraad, nii laulude kui kõrvalosatäitjatega. Soovitan soojalt. Hinne 4+

FYI Best supporting actor Stephen Rea, Best costume designer, Best make-up, best adapted screenplay.

kuna tegemist eelmise aasta filmiga, siis on ajalugu juba tuvastanud, et kahjuks jäeti film tühjade kätega - ei ühtki nominatsiooni...

Nii, ja nüüd kõige tähtsamast!!!!! Mu poja, mu ainuke poja, luges eile esimese sõna iseseisvalt kokku!!!! A-U-T-O
NIIIIIII TUBLI!!!!!!!!
See on see mis teeb tõeliselt õnnelikuks. Isegi täna veel tuleb muie suunurka kui sellele mõtlen, et nüüd see läheb ka tema jaoks lahti!!!!!

kolmapäev, august 02, 2006

Kolm naist ja üks mees

Istun kontoris kolme naisega samas toas. Nad on samas kuidagi sarnased (naised, naiselikud, kõik on oma rajal-elavad koos meestega), aga samas täiesti erinevad.
Üks on pereema. Selline tõeline tavaline Eesti emme. Ta on tihti mõtlik, aga vahest tahab ka juttu ajada. Tunnen, et ta on mu liitlane siin suures töödžunglis, aga tema maailmavaade on naljakalt nihkes minu omaga. Tunnen mõnikord kui ta räägib, et ma nagu peaaegu arvan samamoodi kui tema, aga samas, mõnikord täiesti vihaseks ajavalt on see vaade minu omaga just nii palju nihkes, et ma ei mõista teda. Tunnen kohati, et meil polegi nagu millegist rääkida, aga teinekord suudab ta oma lausetega mu silmaringi avardada.
Teine on issi tütar. Ma pole kunagi oma issi poeg olnud, aga temaga tunnen ma kõige rohkem, et oleme "samal lainel". Võibolla ta lihtsalt on nii osav suhtleja, et suudab sellise tunde tekitada igas oma vestluskaaslases? Ta on veel nii hämmastavalt sarnane nii välimuse kui maneeride poolest minu vanaema õe lapselapsega (huhh, ei teagi mis sugulusaste see on). Aga see minu sugulane on ka üks harv juhus, kellega tunnen et olen "samal lainel". Võibolla ma tahaksin osata olla sama konkreetne ning mul on kujutelm, et tal on kodus ka kõik viimase peale korras - raamatud riiulis ilusti suuruse ja värvi järgi sätitud ning köögilaua linikud toon-toonis toolipatjade ja kardinatega jne, jne. Mitte et see paha minu meelest oleks, pigem vastupidi, ma niiiiii väga tahaksin olla ka selline - korrektne ja korralik (kamoon - ta isegi ei lähe punasega üle sõidutee, mis sast et autosid pole kusagil näha). Ja mis kõige parem ma saan temaga lõpmatuseni (noh, vähemalt nii palju kui tööajast saame pausi pidada ) rääkida raamatutest ja filmidest ja muidu kultuursetel teemadel.
Kolmas naine on intelligent. Minu jaoks täielik müsteerium. Ka temal on mitmeid loomuomadusi mida ma endalegi ihkaks. Aga samas tunnen et ta tihti tunneb nagu minagi, et hakkame vanaks jääma. Ma küll ei taha ja ei proovigi seda välja näidata, et mitte otse välja öelda - seda suisa varjata. (mul on selline tunne, et kui ma seda tunnistama hakkan, siis olengi lupsti vana valmis). Aga tema on seda meie suhteliselt lühikese töösuhte jooksul suutnud juba nii mõnelgi korral välja öelda - et ta on vana (mitte küll täpselt nende sõnadega, aga kuigi sõnad on erinevad, siis põhimõte jääb samaks). Ja uskumatu, et kuigi ta on väga veetlev ja oma välimuselt isegi väga sarnane minu maitsele (mitte et sellel midagi vahet oleks), mõjub ta minust vanemana, kuigi ta on ainult aasta vanem.
Mis mulle kõigi nende kolme naise juures meeldib on see, et nad on mu omaks võtnud ja pole sellest teinud suuremat numbrit, et üks mees ka nendega samas toas istub, sest naljakas, et me niimoodi koos olemegi, igaüks meist teeb hoopis erinevat asja. Aga mul on hea tunne töötada koos sellises kambas. Usun, et natuke aega veel ja ma tunnen et see on nagu minu teine pere. Pere, kes tuksub täiesti omas rütmis, praeb täiesti omas mahlas - koos oma tegelike perede murede ja rõõmudega. Ning siia on alati mõnus ja hea tulla.

Maitseelamused

- Belgia vahvlid
- Pekingi part Ukraina hiinakas
- Ehtne Itaalia pizza mozzarellaga
- Ahjubanaanid värske karamelliga
- beebikaheksajalad
- mustad spagettid
- Suitsetatud lõhe toorjuustuga
- Vanilje-toorjuustu kook
- Nokialane
- Baikali limonaad
- Ehtne vene tee (kõige parem kui rongis)
- Vasikaliha pihlakakastmes
- Tiramisu (valmistatud otse pokaali)
- Metsvaarikatega Mascarpone tort
- Ehtne kuiv Šampanja, meelsasti koos maasikatega
- Prantsuse looma-luuüdisalat kartulitega
- Tomati - mozarella salat
- NoKu klubi tomatisupp (ei tea kas nad seda ikka seal teevad, pähh, ei tea kas see kohtgi enam üldse eksisteerib)
- värsked kartulid veebruaris punases veinis marineeritud heeringaga
- Sooja kitsejuustu salat seesam-seemnetega
- Tom Collins jääga palaval õhtul
- suhkruvatt
- Kreemjas aga ikkagi roheline spinatisupp keedetud vutimunadega
- Schwarzeneggeri vanaema retsepti järgi tehtud struudel Planet Hollywoodis (ma ei tea kas nad seda enam pakuvad?)
- seakoot ahjukartulite ja magusamat sorti hapukapsaga
- jõulude ajal peab lihtsalt vana head sealiha-sülti saama, äädikaga ja keedetud kartulitega ja muidugi natuke kornišone ka kõrvale või peedisalatit.
hmm, praegu rohkem ei meenu, aga eks lisan siis juurde kui meelde tuleb...

Luulest

Ma olen kirjutanud nii umbes poolsada kuni sada luuletust oma elu jooksul. Erinevatel eluetappidel, mõnikord niisama, mõnikord kellegi palvel, aga mõnikord tuleb lihtsalt tungiv tahe sõnad paberile ritta panna. Kuid millegipärast on mul ainult üks luuletus peas neis kõigist. See pole kaugeltki mitte parim, sest mõnedega olen isegi suuremaid ja väiksemaid luulevõistlusi ära võitnud. Aga vot on see üks peas ja teisi meenutan kui palju tahes, aga meelde ei tule. Ei saa aru.

Ah et, mis luuletus see selline on? Ok, siit ta tuleb:

Mind võrgutab üks ahvatlus,
ma parem pööran pea
Seal pool on kõik nii kahvatu,
ma ainult ennast nean.
Sest tagasi kui pööran,
sind pole enam seal
ning kahvatuks on muutund
ka selle poole peal.

Sildid:

Täna juba kolmas post...

Okei, oma blogi, teen mis tahan! Aga mul on jäänud ühest olulisest asjast kirjutamata. Nimelt lemmik telesaade So You think You can dance!!!!!

Śain veel viimasel hetkel jaole, sest täna õhtul tuleb uus osa ja ma tahan enne oma arvamused õigemini ennustuse kirja saada, et siis pärast näha, kuidas läks täppi või siis mitte.

eelmisest korrast veel nii palju, et Dmitri lahkumist ootasin juba pikkisilmi. Ta oli niigi kauaks sinna koperdama jäänud. Aga naiste suhtes ei osanud täpselt oodata. Olles aga tantsud ära näinud, oli selge, et Martha läheb ja nii ta siis läkski. Tõeline üllatus oli, et ameeriklased hääletasid Natali ohutsooni, sest ta tegelikult on minu meelest Allisoni järel teiseks parim naistantsija seal.

Sellel nädalal läheb hoopis raskeks: Usun, et kindlasti saavad edasi Benji ja Travis, nad tunduvad olevat sellised üldised rahvalemmikud.
Hetkel on "minu" paremusjärjestus järgmine:
1.Allison
2.Benji
3.Travis
4.Natali
5.Ivan
6.Heidi
7.Ryan
8.Donyelle

Kuigi ka Donyelle on suur rahva armastatu, on ta esiteks siiski piiratud võimetega oma kehakaalu pärast (ossapagan, sellest meenub, et tuleb ise ka kiiremas korras dieedile hakata, sest 14.august hakkab jälle trenn) ja teiseks kuigi sealne žurii muudkui kiidab teda on ta minu meelest juba pikemat aega üpris igav olnud.
Meestest tundub, et ei rahvas ega ka mina saa aru miks Ryan kuidagi ebameeldivalt mõjub. tema tehnika ja oskused ning võimed on kindlasti ühed parimad kogu pundis, aga lihtsalt on ta kuidagi häiriv. Usun, et tema saab kõige kindlamini sealt kinga. Ivan mõjub millegipärast hästi lahedana ja kuigi ta on hiphoppar on ta mitmel korral (võibolla tänu Allisonile) suutnud üllatada suurepäraste saavutustega. Pluss minu meelest on ta kõige rohkem arenenud selle saate lõikes. Huvitav kas see modern-tants, mis ta koos Allisoniga mustades riietes tegi, jääbki kogu sarja tipuks, aga see kuidas need vaatajad seal nutma hakkasid ja kuidas endal kananahk peale tuli seda vapustavat tantsu vaadates oli võimas!!!
Lõppude lõpuks mõjub väga palju millised tantsud satuvad saatesse, kui on ikka palju trikke, siis rahvale meeldib ja hääletatakse edasi. Kuid eelneva põhjal usun, et lahkuvad Ryan ja Donyelle (või Heidi).

Armastus

Kirjutasin selle oma eelmisesse blogisse, kuid pean vajalikuks see ka siin ära tuua, sest see on minu jaoks oluline, mis sest, et kirjutis on 1 nädal ja 1 päev vana!!!


Mu naisel on homme sünnipäev. Ma armastan teda. See on nii hämmastav, et me kohtusime juba 13 aastat tagasi. Kokku kolisime 12 aastat tagasi (1994). Se ei olnud armastus esimesest silmapilgust, vähemalt minu puhul mitte. Ja ometigi tunnen ma täna, et ma armastan teda rohkem kui kunagi varem.
Jõudsin just tööle ja sinna ma ta jätsin - koju meie kolme võsukesega. Ometigi oleksin ma tahtnud jääda tema juurde ning kasvõi lihtsalt teda vaadata ja imetleda. See on viimasel ajal tihti nii, et kui ma tööle jõuan hakkan tema järgi igatsema. Päeva pikku tööd tehes kaob see "suurem" hommikune igatsus ära, aga mida lähemale kella viiele seda rohkem jälle igatsus kasvab.
Ma ei oskagi öelda, miks see nii on. Aga mul on hämmastavalt kõvasti vedanud, et enamvähem on tal samad tõekspidamised (väärtustab pere; tahab, et elu läheks kogu aeg paremaks, austab tervislikke eluviise - mis sest, et mõnikord see välja ei tule) ning prioriteedid (pere, tervis, tarkus, headus) ning huvidki (raamatud, teater) kui minul. Ta kaitseb mind ning toetab ning on alati minu "poolt", nagu mina temalegi. Muidugi on meilgi olnud oma raskemad ja rõõmsamad hetked, c'est la vie. Aga rääkides saame kõigest jamast üle ning rõõmud on kahekordsed kui neid jagada saame. Ma ei tea, mis head ma oma eelmises elus või siis selles olen teinud, et tema otsa oskasin komistada.
Ja kui ta naeratab või naerab või ma näen, et ta on millegagi väga rahul või kui ma saan talle midagi head teha, siis ma tunnen, et maailm on väärt koht elamiseks. Tema ja see tunne ongi ilmselt see mis mu mootorile kütuseks.
Oh, tuleks juba õhtu ja ma saaksin tagasi ta juurde!!!

Kariibimere piraadid 2 ja Eight below

Nüüd on sellest juba nädal või umbes nii, kui Kariibimere piraate käisin vaatamas. Koos pojaga. Coca cola Plazas. Eile tuli mingil kaabelkanalilt Johnny Deppi kohta saade ja ka seal näidati mõningaid lõike sellest filmist. Ei saa midagi öelda. Gore Verbinski ja Depp ning muu meeskond on saanud jällegi hakkama kaasakiskuva ja põneva linalooga. Hakkan juba vaikselt harjuma ka Keira Knightly-ga. Kuigi mõned kraadid on veel puudu. Orlando Bloom-i võltslikkus on veelgi tugevam, kuid ka tema hakkab mehistuma ning võibolla jõuab ka "päris" näitleja staatuseni.

MIs eriti meelde jäi oli suurepärane koreografia. Kogu see veskiratta veeremise lugu oli vapustavalt sujuva liikumise ning huvitava montaažiga.

Kui need Lordi-ansabli moodi kollid, kes Davy Jones-i meeskonda kuulsid filmilinale ilmusid, katsin, et nüüd on siis kõik - mulle filmikollid on alati olnud üks suur turn-off. Aga tegelikult suusin ma oma eelarvamustest seekord üle olla. Pean tunnistama, et see Davy Jonesi koletu väljanägemini andis ehk mingil tasandil põnevust juurdegi. Ta oli ikka tõeliselt jõle. Mis sest, et tegemist polnud isegi make-up-iga vaid paljalt arvutigraafikaga, kuid siiski see mõjus.

Terve filmi lootsin ka Geoffrey Rushi tagasi ilmumist. Ta on praegusel hetkel täielik number üks meesnäitleja minu arvates. Ja õnneks ei tulnud mul täiesti pettuda, sest ta seal filmis ikkagi vilksamisi figureerib (oma rohelise õunaga).

Lõpus tuli tiitrites, et film jätkub pärast tiitreid, jäime siis ootama, aga see lõpp oli tobe, ei tasu oodatamist ära.

FYI Oscarite akadeemiale: Best film, Best Director (Gore Verbinski), Best actor (Johnny Depp), Best editing, Best Make-up, Best cinematography, Best visual effects, Best sound, Best sound editing.
Usun tegelikkuses, et jätkuosad saavad väga harva tähelepanu põhikategoorias, ning Depp ju ka tegelikkuses näitles sedamoodi ja sama tegelaskuju, mille eest juba sai nominatsiooni, niiet ma usun, et tegelikkuses on šansid ainult Best Make-up ja Best Visual effects kategooriates.
hindeks 5-


Eight below kohta ei oskagi midagi pikemalt rääkida. Frank Marshall kes filmi tegi on tagasi oma Alive-mängumaadel. Järgmiseks on ka valinud projekti kus tegemist tõsieluga - ehk siis Lance Armstrongi elulugu. Peategelase näitleja Paul Walker pole mulle kunagi sümpatiseerinud. Ta vist sai kuulsaks Fast and furious filmi esimeste osadega ja tegi kaasa ka mingis keskpärases õudukas, aga mulle ta pigem ei meeldi kui meeldib. Bruce Greenwood on kohati isegi nagu meeldinud filmides, eriti 13 days. Aga siin tundus ta täiesti omast elemendist väljas, kohati hakkas temast isegi kahju. Ja kui veel teistest näitlejatest rääkida, siis jason Biggs-i ma ei taha küll kusagil mujal kui American Pie sugustes filmides näha - ta ei klassifitseeru minu jaoks näitlejaks...
Koerad olid küll kahtlemata armsad. Siberi Huskid ja Alaska Malamutid. Nii targad ja tublid. Neist oli niiii kahju, aga eks see oligi filmitegijate taotlus. Igal juhul oskasid nad vajutada õigetele nuppudele. Aga mulle selline tavalise sisuga ja etteaimatav film omamoodi ei istu, siiski tunnete tekitamisest hindeks 3+.

FYI Best Score.
Tegelikult ei usu, et see film üldse akadeemia tähelapanu saab.

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default