Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, november 30, 2009

Up in the air / Üleval õhus (USA 2009)

Režissör: Jason Reitman
Stsenaarium: Jason Reitman, Sheldon Turner (baseerub Walter Kim -i romaanil)
Olulisemad näitlejad: George Clooney, Vera Farmiga, Anna Kendrick
Loo lähtekoht: Ryan Bingham on mees, kes peab töö pärast lendama mööda Ameerikat ringi pakkudes teenust, millest firmajuhid meelsasti loobuvad - inimeste lahtilaskmist. Ükskord kohtub ta naisega, kes samuti töö pärast ringi lendab. Sellest saab alguse üks üsna kummaline suhe. Ryan-i enda firma otsustab oma agentide ringilennutamise asemel muuta firmapoliitikat ning hakta lahtilaskmisteenust pakkuma interneti teel, läbi arvutiekraani. Ryanile aga reisimine meeldib, sest nii saab ta põgeneda oma tühja igapäevaelu eest - pole siduseid, pole kohustusi. Ta otsustab näidata nii uue firmastrateegia väljamõtlejale ja juurutajale kui ka ülemustele, miks on ikkagi vaja inimlikku kontakti inimeste lahtilaskmiseks. Selleks läheb ta nö. viimasele missioonile mööda Ameerikat inimesi vallandama, kaasas värske kolleeg ning siin seal ootamas "teine rändaja", reisi lõpus ootamas õe pulmad ning mitu üllatust-avastust nii teiste inimeste kui ka iseenda kohta!

Kui ma siiani arvasin, et Tarantino "Inglourious basterds" on täiesti kõigutamatult minu aasta lemmikfilm, siis enam ma selles nii kidel ei olegi. Nimelt see Jason Reitman-i terava keelega, ülimalt aktuaalne, kurbnaljakas lugu sellest, mis elus on oluline, võib viia tiitli endaga! Milline mahlakas dialoog, millised näitlejatööd, milline südamega lugu... Selline "täiskasvanute" draamakomöödia, mille naljad panid terve saali naerupahvakatega naerma, kuid mille eluline kurbus ja valusad "iseendale otsavaatamised" lõpus tõid nii mõnelegi pisara silma. Minule kaasa arvatud.

Tegelikult ma arvan, et see film oli justkui jälle üks märk minule, et ma olen täiesti vales kohas oma eluga. Ja kui film mõjub nii isiklikult nagu see, on tegemist ikka väga väga hea filmiga. Ja ma usun, et see film mõjub, küll võibolla erinevatel tasanditel ja teemadel, väga paljudele inimestele.

Tegelikult tundsin oma elu väga konkreetselt ära Clooney eluga kõrvutades. Eriti kusagil aastal 2005, kui ma lendasin 1-2 korda nädalas kuhugi maailma otsa... muidugi Clooney/Binghami elu miinus casual sex... :))) Ent ka praegusel hetkel ju "pole ma oma perega koos" vaid nö. reisil... küll üsna permanentsel reisil, ent ometigi - valusalt vajutas film õigetele nuppudele küll! Ja kui ma koju jõudes lugesin msn-is teksti, et tütar ootab, et ma talle helistaksin... seda valusamalt see siis lõikas...

Aga järjekordselt peab tunnistama, et kõige paremad komöödiad ongi sellised, mis pole lihtsalt suur naerupidu, vaid kus ongi mingi sügavam mõte või eluliselt tõsiseid asju ka vahele pikitud. Aga see otsekohene ja terav huumor, mis on nii andekalt kirjutatud, see on siin filmis ikka väga vinge! Parajalt vasturääkiv - "komöödia vallandamistest"... Ega see ilmselt tööta inimesi eriti naeruta. Sest nagu filmis... need inimesed, kes ilma tööta jäävad... paratamatult viib mõttes sellele, mis praegu toimub ning kui valus see tegelikult on. Selles suhtes läksidki mul ehk mõned naljad natuke kaduma. Aga õnneks pole selles filmis ainult see tasand. Terve saalitäis rahvast näiteks rõkkas naerust, kui Clooney rääkis lennujaama stereotüüpidest ehk kuidas proff jälgib kelle järele turvakontrollisappa minna. Ja ma viisin selle "õpetuse" ellu kohe pärast kino poest vett ostes - ühes sabas oli kaks hallipäist härrat ja teises 4-5 inimest suurte korvidega... Ma võtsin selle pikema saba, kus rahval kordid täis. Ja üllatus-üllatus, ma sain oma asjade eest makstud veel enne seda teist hallipäist vana :))) Kuigi kaugel see aeg minulgi on... kui olen ise üks aeglane hallipäine onkel :) Aga Clooney paneb muidugi täiega. Sealjuures on ta nii chic, slick ja kiire ja terav ja noh... iga naise unistus ja iga mehe eeskuju :) Okei... mitte "iga"... aga ma võiks küll 50selt samasugune olla :) Ja siinkohal ma ei räägi tema tegelaskujust selles filmis. Õnneks siiski olen "teisel rajal" :)

Filmis korraldab Bingham/Clooney ka koolitusi, laseb seljakotti pakkida alguses asju hiljem inimesi... mulle meeldis see mõte... mõtlesin kaasa täpselt nagu mõnel koolitusel. Ja mõte läks sealt omasoodu rändama edasi... vahest on tõesti neid asju hea läbi teha ja mõelda enda jaoks. Saab natuke teada ka hetkeolukorrast oma elus ja nii ja muidugi, mis lõppude lõpuks on oluline.

Veel jäi mõttena meelde see eesmärkide seadmine. Kas alati peabki olema mingi ratsionaalne eesmärk? Mõnikord võib tõesti mingi tobeda eesmärgiga saavutada ka suuri asju. Ning mõnikord selle saavutusega koos kõrvalnähtudena kaasneb ka palju head! Kuigi meestel ja naistel on see natuke erinev. Minul näiteks on küll "näitamise" või "ärategemise" vajadus. Kasvõi selle dieediga siin hiljuti - et ma suudan ja et ma saan hakkama. Kui samuti on see eesmärgistamine kõrge ja madala saavutusvajadusega inimestel erinev. Mõnele piisab eesmärgiks juba lihtsalt ära tegemise suutmine, mõnele on vaja mingeid tulemusi või auhinda või muid hüvesid. Mõni peab teatud hüvesid eelduseks... eks siin kohal tuleb mängu ka see, et mida tehaks ja kas iseendale või kellelegi teisele. Aga pean just silmas iseendale... Ma mõistsin näiteks täiesti seda Binghami soovi saada 10 miljonit miili täis... kuigi sellel polnudki ju mingit pointi tema jaoks... lihtsalt saada 7 inimese sekka, kes sellega on hakkama saanud. See oli tema jaoks oluline. Kindlasti midagi, mis algas mänguna... Kuigi lõppude lõpuks kui oluline see siis oligi, kui seda rõõmu polnnud kellegagi jagada...

Hinnang: 5 (üks aasta parimaid filme! Saab narda, saab nutta - kui muidugi läheb hinge pihta, nagu näiteks minul - kes ma ka oma perest kaugel... Samuti saab filmiga koos läbi teha koondamised ja mitte vähe... justkui karastamine... Liskas mõelda naiste ja meeste erinevuste üle ja selle üle, mis elus on oluline. Milleks me midagi teeme ja kas selleks peab alati olema mingi suurem põhjus... ning kõige tipuks muidugi see, et tehes asju "koos" on kõik palju armsam, mõnusam ja väärtuslikum. Inimesed vajavad teineteist... ka vallandamised-koondamised-mahajätmised jne jne jne peaksid interneti, msnide, mobiiltelefonide ajastul jääma inimeselt inimesele otse, ilma ekraanide ja telefoniliide abita toimuvaks. Oleme ju ikkagi inimesed. SUPERHEA FILM! - Usun, et järgmisel aastal kandideerib Oscaritele ning võib isegi võita ilmselt mitmes kategoorias - vähemalt parim film, Reitman, Clooney, stsenaarium võibolla üks kahest naiskõrvalosast ka, kuigi nemad ei võida... Igatahes ei lase ma ühtki Reitman-i filmi tulevikus mööda! Tegelikult otsustasin seda juba pärast "Juno"-t. Soovitan kahe käega kõigile täiskasvanuliku huumori austajatele, eriti neile, kes tihti reisivad ja pere juurest ära. Neile, kellel pole peret, võib see eriti valusalt mõjuda...)

Filmi trailer:

Sildid:

pühapäev, november 29, 2009

An Education / Haridus (UK 2009)

Režissör: Lone Scherfig
Stsenaarium: Nick Hornby (baseerub Lynn Barber-i memuaaril)
Olulisemad näitlejad: Carey Mulligan, Peter Sarsgaard, Alfred Molina, Cara Seymour, Dominic Cooper, Rosamund Pike, Olivia Williams, Emma Thompson
Loo lähtekoht: 60ndate alguse London. 16 aastane tüdruk käib koolis, unistab Oxfordi edasiõppima minemisest. Unistab ülikooli filosoofilisest õhkkonnast ja prantsuse keele rääkimisest sõpradega ja ühltasi ka Pariisist. Muidu ongi kõik ok ning tee Oxfordi suunas peaaegu et sillutatud, ainult ladina keelega on raskuseid. On ka üks poiss, kes on tüdrukust huvitatud, aga see on natuke nagu "mitte päris see". Ühel päeval koolist koju minnes on hirmus vihmasadu. Tüdruku kõrvale peatub tolleaegne sportauto. Mees autos ütleb, et ta on muusikaarmastaja ning tal on kahju, kui tüdruku tšello saab vihma käes hukka. Et kui tüdruk kõnniks auto kõrval, siis ta võiks tšellot autos sõidutada. Sellest läheb lahti üks suhe, mis on väliselt väga ilus, kuid millel on üsna huvitavad tagajärjed. Samaga kui tüdruk istub selle mehe autosse, algabki tema eluülikooli hariduse saamine.

Tundub justkui brittidel oleks mingi vandenõu - tulla igal aastal sobivalt oscarite hooajal välja ühe romantilisemat sorti komöödiaga. Eelmisel aastal Happy-go-lucky ja enne seda terve rida Hugh Grant-i filme. Sedapuhku Granti pole, on Sarsgaard, ent kuidagi ikkagi teatud õhustiku ja olustikuga film, mis kindlasti sobib Akadeemiale kah. Sobis ka minule ja ilmselt tervele saalitäiele rahvale, kes peaaegu terve filmi häälekalt ja mõnuga kaasa naersid :) Kuigi ega see ju selline "lihtlabane" naerutaja polegi. Sügavamaid teemasid ka küllaga. Ent selline terav ja mõnus briti huumor ja situatsioonikoomika, mis minule igatahes alati mõjub. Ja kuigi selliseid filme ju on küll juba, on siin ikkagi midagi erilist ja omapärast. Kasvõi see ajastu ning näiteks mingid kelmi-teemad, mis läbi jooksevad. Ja muidugi see "hariduse" teema... Ühtlasi peaks film toimima lastele õpetliku näitena, et miks peab kooli ja haridust pidama oluliseks. Ning kõigele lisaks ka vanemate ja lastevaheline suhtumine. Millised olid ajad ning kombed ja suhtumine kunagi 50 aastat tagasi. Need on kõik lisaväärtused sellele heade näitlejatöödega vürtsitatud filmiloole, mis tervikuna on üks järjekordne briti kino pärle.

Peategelast, ehk Jennyt mängib Carey Mulligan, kes polegi enam teabmis uustulnuk - taskus ka Euroopa Filmiakadeemia Shooting star auhind. Tema süütu ja naabritüdrukulik, kuid ühtlasi täiskasvanumaailma igatsev ja avastav roll on värske ja usutav. Justkui 16-17 aastane tüdruk tõesti, kes avastab, et elus on nii palju muudki kui kuiv koolihariduse saamine. Märksa vanem mees - David - võrgutab ta oma raha ning laheda ja põneva ning palju täiskasvanulikku meelelahutust pakkuva eluga ära. Tüdruku silmad lähevad kirjuks. Nähes ja kuuldes kõrvalt kuidas tema enda vanematel "oli kunagi noorena elu" ja ühtlasi tunneb ta, et tema aeg on ka nüüd ja praegu võtta elult mis võtta annab. Sest teist võimalust ei pruugi enam tulla. Ning kui hall ja igav oli argipäev enne Davidit... Davidi rollis on üks mu lemmikuid meesnäitlejaid - Peter Sarsgaard (sama mees oli alles hiljuti Eestitki oma sisuga riivavas filmis - Orb/Orphan). Tema kaval ning mingis mõttes uimaselt-uhkelt bourgeoisie-lik olek, oli kui loodud sellesse rolli. Davidi sõpru mängisid "Mamma Miast" tuttav Dominic Cooper, kes mulle muidu üldse ei meeldi, aga siin ei häiri kõige vähematki. Tema naisena Rosamund Pike - väga kena naine minu meelest... ja roll selline ullike-lollike, kes on rahul sellise eluga, mida tema mees talle kinni maksab. Koolis on ka paar briti naisnäitleja-lipulaeva - ingliskeele õpetajana Olivia Williams ning direktrissina Emma Thompson. Mõlematel küll väga tillukesed rollid, kuid märkimisväärsed sellegipoolest. Kuid kogu show vingete ja heade näitlejate rivistus, varastas minu jaoks sellise sotsiaalselt äpuliku rolliga - Alfred Molina. See mees kandideerib kindlasti sellel aastal meeskõrvalosa Oscarile! Nii teistsugune kui ta tavaliselt on ja koomikat teha nii oma olekulise eripäraga kui puht keeleliselt kohmakalt karakterit luues - täiesti geniaalne näitleja! On ta ju ka varem hiilanud, aga ei kunagi nii eredalt (näiteks "Frida"-s). Huvitav on ka tema toonivahetus - alguses on ta justkui võimul ning otsustab tütre eest palju, ent hiljem kui tütre elus on "mees", siis isa on kohe justkui võtnud taandatud rolli. Ja eks see maksab talle ka kõvasti kätte. 16-17 aastased tüdrukud on ikka veel alles lapsed ja nende elu peab mingil määral hoidma raja peal. Ainult et muidugi Inglismaal 60ndatel võis olla see suhtumine teistsugune. Ja tegemist oli ka ju üsna sellise isepäise ja oma aastatest ees oleva tüdrukuga. Ega sellisele ei saa ka midagi eriti öelda - too teeb ise ikka nii nagu õigeks peab ja tahab :) Kuid see kuidas Molina selle kogu rolli täidab, seda on läbi filmi lust vaadata. Ikka oli teada, et kui "isa" on kaadris, siis saab ka kohe naerda :)

Režissöriks sedapuhku hoopis taanlanna Lone Scherfig, kes varem on suuremaid laineid löönud näiteks filmiga "Itaalia keel algajatele". Kuid see on (juba 50 aastasele naisrežissörile) ilmselt tema suureks maailma-läbimurdeks. Film on saanud palju positiivset vastukaja ka kriitikutelt. Natuke isegi omapärase pildikeelega. Ja kuidagi kummaliselt mõjub see peategelane - "lapsnaine" ja mõnusalt natuke viltune maailm. Lisaks minu meelest oli hea, et mitmed otsad jäeti lahtiseks või kuidagi poolikuks või ehk veelgi parem oleks öelda lõpetamatuks. Sest filmi lõppedes jäävad mõlemad Jenny "mehed" kuidagi kõrvalisteks. Nii see noor kutt, kellest me midagi ei teagi pärast seda kui ta Jenny 17-sünnipäeval koju "õppima" läks. Ja David - Jenny võti täiskasvanute maailma - pärast oma arglikku põgenemist jääb ka teadmata, et kuidas edasi ja mis. Davidiga seoses külastab filmi mõne minuti vältel ka "Happy go lucky peaosa rollist tuttav" - Sally Hawkins - ning siin ikka päris teistsugusena! Aga see, et neist teistest inimestest ei saa teada piisavalt, see ehk rõhutab, et tegemist oligi Jenny looga ning ikka ju meie eludesse tuleb ja sealt lahkub inimesi nii, et me ei panegi tähele teinekord, et keegi on ära kõrvale vajunud. Või siis ei tahagi me mõnede tüüpidega enam tegemist teha ja see on hea, et nad ise kõrvale jäävad. Seda elulisem ka see film oli. Ja eks ta ju baseerubki elulool... Muideks stsenaariumi on kirjutanud kuulus kirjamees, keda eesti keelde ka hulgaliselt tõlgitud - Nick Hornby!

Naljadest mõjusid lisaks isa-elulisele kohmakusele minu jaoks kõige paremini need "tolle ajastu tibi" ajumahuga esinemised - ehtsad "blondinaljad" :) Kuigi ükskord päris naljakal kombel "ladina keele" kohta paneb ta päris osavalt "pihta" :) Ja muidu ju ongi tegemist heatujulise - coming-of-age looga, ainult lõpuks keerab emotsionaalseks ja kurvaks romantiliseks draamaks ära (mis pole sugugi paha, kuigi kui võrrelda, siis ma eelistan sellist "Happy-go-luckylikku" üdini postiiivsust, aga comme ci comme ca). Mõnus oli ka "taaskülastada" Oxfordi. Sai seal ju alles paar kuud tagasi käidud :)

Ja muidugi hariduse saamine on ikka oluline - eriti selles eas - millal siis veel... Hiljem on juba raskem. Ja alati toetavad nii vanemad kui õpetajad sellist lähenemist - enne targaks, siis rikkaks või enne kool, siis (abi)elu. Kuigi sellel ajastul jah, naiste haridusse vist suhtuti nii ja naa - et kui on "vedanud" ja on sattunud juba rikka mehe otsa, et siis polegi vaja enam endal pingutada. Mõtlemata tulevikus vajalikule enese maksmapanemisele. Nii see sotsiaalne hierarhia ka siis toimis ja tekkis - mehed oli kunnid ja tegid mis tahtsid ja niiöelda tõid saaki (raha) koju ja naised siis ootasid kodus, lasid meestel särada ning olid justkui neist sõltuvad igas mõttes. Eks mulle mehena meeldiks see süsteem ka tänapäeval, ainult et mis õigusega... :) Huvitav mis tunne oleks vastupidine, et kui hoopis naised oleks selles postitsioonis? Siis vist ei meeldiks... kuigi lahe oleks ka kellegi kulul elada mõnda aega? See aga ei ole ju inimväärikas ja sellest tüdineb varem või hiljem ikkagi ära. Aga eks igaüks isemoodi... Sellepärast ongi kõikidel õigus elada sellist elu nagu ise tahavad ning teha oma valikuid. Pole ju vale kui keegi otsustab või nõustub elama nii, nagu teine pool soovib. Igaühe oma asi. Kuid haridus pole veel kellelgi mööda külgi maha jooksnud... lõbujanuline noorus küll. Sest mis lõpuks "alles jääb" kui oled üksi ja pead ise oma eluga hakkama saama...


Lahe avastus oli ka filmis kastutud muusika. Vana hea "Sweet nothing" oli ka seal vanas, (ilmselt) originaalversioonis - armas äratundmisrõõm :) Ja kui mõnus briti inglise keel - mõjus muusikana kõrvas vahelduseks sellele pidevale usa-inkale :) Muideks Carey Mulligan võiks vabalt mängida õdesid Katie Holmes-iga :)






Hinnang: 5- (igatahes "haridus" on õige pealkiri filmile! Tõeline eluülikool see ongi, misläbi siis inimesed oma iseseisvasse ellu astuvad. Mõni teeb seda õppides teiste vigadest, kuid neid on ikka väga vähe. Suurem osa, nagu minagi, ikka enda vigadest. Kes teab, võibolla on siis "paremini" õpitud :) ja väärtustab tulevikus neid väärtuseid paremini, mis vigade näol on haiget teinud või elu liigutanud rajale, mis ei meeldi. Hea film ja soovitan kõigile! Juba kolmas 5 tärnine film tänavusel Stockholmi filmifestivalil!)

Filmi trailer:






Sildid:

laupäev, november 28, 2009

Whip it / Laksata (USA 2009)

Režissör: Drew Barrymore
Stsenaarium: Shauna Cross (baseerub tema enda romaanil)
Olulisemad näitlejad: Ellen Page, Marcia Gay Harden, Alia Shawkat, Daniel Stern, Kristen Wiig, Drew Barrymore, Juliette Lewis, Eve, Andrew Wilson
Loo lähtekoht: Texase väikelinnas elab Bliss Cavendar (Ellen Page), kelle ema susib teda osalema kõikvõimalikes missivõistlustel, mis on mõeldud teismelistele. Bliss on 17 ja veedab vaba aja kohvikus ("Oink joint":))) töötades. Ühel päeval satub talle kätte reklaam, et tüdrukute roller derby võistkond otsib uusi uisutajaid enda tiimi. Bliss haarab võimalusest kinni ning mingi ime läbi valitaksegi ta tiimi. Ainult et ta on mitu aastat allpool minimumvanust. Oma vanemate eest tuleb ka see saladuses hoida, sest Roller Derby on selline pool põrandaalune spordiala, kus miniseelikutes, tätoveeritud naised rulluiskudega ringi uisutavad ning üsna vägivaldsete võtetega üritavad punkte koguda - mitte just missvõistlusi korraldava ema unistus oma tütrele :) Blissist saab "Babe Ruthless" (tema Roller Derby alter ego). Sellest saab alguse hoogne ja naljakas lugu, milles nii sporti, huumorit, sõpru, armastust ja väga palju soojust :) Hmmm, kui nüüd mõelda nendele naistele, siis "kuumust" oleks vist õigem sõna :) Blissist saab "Babe Ruthless"

Pean tunnistama, et mul oli peaaegu terve film naer näos :) See film rokib täiega! Siiani selleaasta Stockholmi filmifestivali parim film! Üsna pisike film, kuid südame ja hingega tehtud. Drew Barrymoore on ju näitlejana juba "titest" peale maailmakuulus (E.T.-tüdruk :)) Kuid nüüd viimaks tundis end küpsena ka ise režissöritooli istuma ja väga lahe, et ta kauem ei oodanud, sest just praegusel hetkel just sellise filmi tehes on ta minu jaoks täpselt õigel ajal õiges kohas. Kuigi võiks seda pidada ka chick-flickiks, aga samas coolid naised ja tüdrukud ning miniseelikud ja naiste kätšimine - see ju otseselt meestele suunatud :) Ei, tegelikult pole tegemist seksistliku või naisi alandava asjaga. See "mood" lihtsalt käib selle spordiala juurde. Sellepärast ka vanusepiirang.

Eks peab parajalt, ehk piisavalt kreisi olema, et julgeda sellisest asjast osa võtta. Täiesti rock'n'roll! Ja Drew on suutnud tuua nii palju lahedaid karaktereid ühte filmi ning kõik saavad oma osa ja jõudsid vähemalt minuni... Selline hea tuju vitamiin-film, mida võiks alati vaadata kui on paha tuju või kui on tunne, et oleks vaja julgust võtta ette midagi sellist, mis oleks just iseendale ning teised ehk ei aktsepteeri. Elame ju ainult korra (?) ja ikka tuleb teha asju, mis väga meeldib. Ainult nendes saame ka päriselt särada. Filmis näiteks Bliss jäi ka pidevalt missivõistlustel ilma auhinnata, ehk just sellepärast, et see polnud "tema". Ellen Page on justkui loodud näitlema selliseid isepäise mõttemaailmaga tüdrukuid (sama, kuigi natuke teistsugune tüdruk oli ta ka "Juno"-s. Kusjuures samasuguste pisikeste indie-filmidena mõjusid mõlemad!)

Kuid peale nende tervate ütlemiste (millest mitmed ilmselt saavad klassikuteks), sinikaterohke actioni, esimese armastuse leidmise (ja muidugi esimeste vastu püksi saamise) ning mitmete koomiliste olukordade ja ägeda spordi lisaks on ka palju sügavalt hingepuudutavaid kohti. Eriti mis puudutab ema ja tütre vahelist. See kõne, mille ema leiab tütre taskust - see on küll nii tüüpiline ameerika-nutuka moodi, ent ometi toimib sajaga! Nii armas! Ja samuti see kuidas teismeline tõstis pead tüdrukus, kui vanemad teda piirata proovisid - isana kihvatas minuski, kui tüdruk oma isa peale karjus... Kuigi ju nö. asja eest - lapsesuu... ent ometi seda armsam on pärast "ära leppimine".

Kui nüüd järele mõelda, siis ma mitmeti samastusin selle papsiga. Kui minu lapsed ilmutaks huvi millegi vastu, eriti mistahes spordi vastu, olgu see siis minule vastuvõetamatu spordiala, aga ma pushiksin ja toetaksin takka täiega! Oli jah ohtlik ja kas just tahaks, et oma tütar niimoodi rahva ees (poisid ju käisid seda võistlust ikka peamiselt "teatud" põhjusel vaatamas), napis riietuses kakleks teiste naistega, aga kui see talle meeldiks ja see ta õnnelikukuks teeks, siis mina oma lapse õnnele vastu küll ei suudaks seista ning mingeid omi ambitsioone peale pressida. Mis õigusega? Kusjuures olen juba üritanud vanemat tütart siia sinna suunata. Aga kui see tahe ei tule temast endast, siis varem või hiljem kustub see vähenegi üritamine tema poolt. Selles suhtes ei tasugi lapsele midagi peale pressida ja toetada teda ise valima ning edasi toitma seda tema huvi. Nüüd eksisin endale sisendama neid väärtuseid, mis tegelikult ei tekkinud selle filmi läbi. Kuid need, kes pole selliseid asju veel läbi elanud, nende jaoks on see film ma loodan silmi avav. Ja minu jaoks tõdemine, et nii ongi "õige" :)

Mõnus on ka sõpruse-teema. Elus on sõbrad tähtsad - ükskõik kui vana Sa oled. Ka see on üks teemadest, mis filmis on väga tugevalt sisse kirjutatud. Õige sõprus on üle igasugusest "võistlemisest" omavahel. Muidu ei saa ju tundatäit heameelt teise saavutuste üle. Selles suhtes on kõige paremad sõbrad omavahel tihti üsna erinevad inimesed. Ka siin olid kahel tüdrukul üsna erinvad ambitsioonid. Ja kes võib öelda, et kumb on parem. Peaasi ikka, et ise on õnnelik. Tihti ka lapsevanemad ajavad lapsi ülikooli ning ikka just sellist asja õppima, mis tulevikus rohkem raha sisse tooks. Ühest küljest muidugi on ehk sissetulek kindlustatud, aga teises küljest, kas sellega on lapse elu ka niiöelda neetud ning ta ei saagi kunagi tegelikult õnnelik olema, sest ta peab tegema tööd nind sammuma rada, mille keegi teine on talle valinud? See on nii mitme otsaga asi. Filmi tüdrukud olid tublid ja mõtlesid oma peaga. Eks tihti ka vanemad on nii võimukad, et lapsed ei julgegi omi otsuseid teha. Samuti oli ju ka filmis... aga eks siis on ka õppetunniks lastele, kuidas ikkagi tallata "oma rada".

Hinnang: 5 (Üks mu aasta lemmikfilme. Mis sellest, et nii lihtne, aga see film teeb nii hea meeleolu. Maailm oli kinost väljudes natuke lõbusam, ilusam ja armsam :) Kusjuures filmimaagiat ka - nimelt päris mitmed kukkumised nägid päris valusad välja. Ja vingelt uisutasid näitlejad kah - need ju kõik puha staarid - pidid ikka kõvasti rolli jaoks harjutama! Tubli töö. Hea montaaž, muusika ja kaameratöö pealekauba. Aga stsenaarium oli lõppude lõpuks see, mis mind kõige rohkem võlus. Tabavad ütlemised, armas-naljakas-lahe lugu... ja kirsina tipus veel mõnus muusika ka! Soovitan ülimalt soojalt ja mitte just niiväga mõttesügavuse või originaalsuse pärast vaid just meelelahutuse pärast ning selle hea tuju pärast, mis selle filmiga on garanteeritud.!!!!)

Filmi trailer:

Sildid:

reede, november 27, 2009

The road / Tee - Cormac McCarthy - Raamat ja Film (USA 2009)

Cormac McCarthy "Tee" on Varraku "20. sajandi klassika" 50. raamat ja ühtlasi viimane vana kujundusega (ma tõesti ei mõista neid Varraku otsuseid kujundust nii radikaalselt muuta keset sarja. See rikub kuidagi sarja ära, minu meelest. "Kogu sarja kogumise" mõte kaob ära, sest nagunii on nii segane, et kas on kaks erinevat sarja või mis? (Loodetavasti "Moodsa aja" sarja jätkatakse ikka vana kujundusega kuni lõpuni ja kui on vaja muuta kujundust, siis on ehk mõistlik sari lukku panna ja alustada uut. Mina igal juhul arvan nii.)

McCarthy on viimastel aastatel kõvasti laineid löönud. Tema romaanidest on hakatud filme tegema ning mees saab auhindu vasakult ja paremalt. Mina pole tema kirjandusega varem tuttav, küll aga tema raamatute järgi tehtud filmidega (All the pretty horses ja No country for old men). Ja siiani pean tunnistama, et pole just otseselt minu maitse, kuigi NCFOM-is oli küll mõned elemendid, mis väga meeldisid.

RAAMAT
"Tee" algas paljulubavalt, kuid takerdus oma kordustesse ja minu huvi millegipärast kustus. Võibolla see apokalüptiline- hall, rusuv ja räpane maailm ei toiminud minu jaoks päikselisel suvel, maal, aias, kui seda lugesin. Küll pidas mu huvi üleval see, et kes ja kas neist keegi eluga pääseb? Sellepärast pingutasingi lõpuni. Pidevalt matkamine sellises vastikus ümbruses, pidev vihm, pidevad haigused, pidev nälg - jah, ma saan aru, et rusuvaid ja selliseid raamatuid on ka vaja. Kindlasti on see ka paljude jaoks väga huvitav nägemus sellisest olukorrast, kus loodus on praktiliselt hävinenud ja mõned üksikud inimesed on veel elus siin-seal. Süüa pole ning tulevik on tume - ei tea kauaks üldse söödavat jätkub ja mis point on üldse elada? Ometi on alalhoiuinstinkt inimestel kõva ning kuni viimase hingetõmbeni tahetakse ikka elus püsida. Muidugi on ka erandeid... Ja mõne jaoks on siiski mingid piirid, milleni laskutakse ja mida ei ületata. Kuigi kui tõeline hetk peaks saabuma, siis võib ju inimene hulluks minna ja hakata ka oma loomusele vastu käituma.

Tõeliselt rõve koht oli ka raamatus - kes plaanib lugeda, ei tasu edasist lugeda... etteruttavalt võib öelda, et seda kohta filmis ei ole.

Nimelt see lapse grillimiskoht ja selle söömine. Sellist asja pole vist ennem kunagi lugenudki raamatust. Kuigi Hannibal ju ka sõi inimesi, aga McCarthy lähenemine on kuidagi ehedam, nagu oleks ise olnud seal kohal - yäkkk!

Hinnang: 2 (paljud nimekirjad peavad seda üheks viimaste aegade tugevaimaks romaaniks. Sellepärast kaldun arvama, et viga on minus või minu maitses, miks see ei meeldinud. Muidugi isa ja poja suhted ning inimeste valikud on mulle ikka tavaliselt korda läinud ning selline omamoodi hirmus maailmalõpujärgne olukord on ka mõttena põnev. Aga ma ei suutnud kaasa tunda nendele tegelastele. Ei tea, kas sellepärast et neil nimesid polnud, ei saanud karakterite kontakti? Aga võibolla jäi mingi oluline lõik alguses pinnapealselt loetuks ja sellepärast kukkusin sellest atmosfäärist nö. välja ja ei saanud nagu õieti midagi nautida - isegi seda hirmu elu pärast. Ainus mis jäigi oli huvi lõpu suhtes, et kuidas see kõik lõpeb. Ja ma arvasin teistsugust lõppu. Samas nii oli ikka hea, et jäi nagu lootus ja "tee" läheb edasi...)

FILM:


Režissör: John Hillcoat
Stsenaarium: Joe Penhall (baseerub Cormac McCarthy romaanil)
Olulisemad näitlejad: Viggo Mortensen, Kodi Smit-McPhee, Charlize Theron, Robert Duvall, Guy Pearce, Molly Parker
Loo lähtekoht: On toimunud suur katastroof - loodus on hävinud, paljud inimesed surnud, inimestel on söögivarud otsas. Valitseb anarhia, kodud on tühjad. Keset seda kõike on üks pere - ema on otsustanud "lahkuda" ja peres on alles isa ja poeg. Nad on võtnud ette teekonna lõuna suunas - ehk on seal soojem, ehk on seal süüa ja teisi "häid inimesi".

Harvad on juhused, kui ma filmi raamatust paremaks pean. Ja "Tee" on just üks neist juhustest (hetkel meenub ainult Patricia Highsmith-i "Talendikas hr. Ripley"). Emotsionaalne laeng oli minu meelest filmis palju tugevam. Ei tea kas sellepärast, et see karm armosfäär jõudis visuaalselt minuni kuidagi ehedamalt ja usutavamalt? Või on see heade näitlejate teene, sest näitlejatööd on tõesti väga õnnestunud. Isegi see väike poiss, kes karakterina käib küll närvidele (käis raamatus ka), mängib ikkgi päris ehtsalt. Kuid eelkõige muidugi Mortensen on ikka väga võimas (nagu alati). Ehk just mitte Oscari-kaliibriga, aga palju puudu ka ei jää. Charleze Theron emana on üsna pisikeses rollis, ent hea nagu alati. Tema karakterit ma ei mõista, sest ma arvan ise, et olles selles olukorras, siis oleksin pigem isaga sarnane. Mina küll alla ei anna! Ikka viimse hingetõmbeni, eriti kui lapse eest tuleb ka vastutada. Muidugi eks see andis olukorra lootusetusest veel eriti hästi aimu.

Aga väga kummaline oli, et ma Robert Duvall-i tundsin alles mõne hetke pärast ära - kui tegelased olid rahulikult lõkke äärde maha istunud. Alguses oli selline kriimus vanamees ja ma ei osanud üldse mõeldagi, et see on tema :) Vinge grimm! See oli tõesti Oscari-kandidatuuri väärt! Samuti oli Guy Pearce "peaaegu" tundmatuseni muudetud. Muidugi kõigil ülejäänutel, peale Mortenseni ja Smit-McPhee on väga tillukesed rollid - pearõhk on ikka ainult kahel tegelasel.

Mis mulle filmi juures ei meeldinud võrreldes raamatuga oli see, et lõpp oli enamvähem teada, sest surmale määratud tegelane hakkas juba üsna esimese poole lõpus ilmutama märke "minekust". Mis aga meeldis, oli see pidev kannibalide-hirm, mis terve teekonna isa ja pojaga kaasa rändas. Raamatus oli ainult ehk paar kohta, kus need konkreetselt olid ja muul ajal oli seda muud ängi ja haiguseid nii palju, et see kõige jubedam asi, mis minu meelest kaasnes katastroofiga, ehk inimesed lähevad näljaga teistele inimestele kallale, see on filmis väga tugevalt sees. Eriti jõhker oli vaadata kuidas ühed tüübid keldris neid inimesi hoidsid, nagu "elavat karja", keda siis söögiks vajadusel tükkideks raiuti...

Muidugi on ka filmi põhitoonideks hall ja pruun ning selles suhtes on justkui tegemist väga tugevalt sedatüüpi tunnete ja atmosfääriga, mis nende värvidega kaasnevad. Samuti aitas muusika kaasa. Kuid "suurel nutuhetkel", mina suur piripill pisaraid voolama ei saanud. Sellevõrra jättis ikkagi mind külmaks. Kuigi ninanohistamist oli saalist kuulda küll. Tavalist aplausi lõpus ei tulnud. Kuidas Sa surmale ja sellisele olustikule ikka plaksutad? Aga filmilõpp nagu raamatulõpp mõjusid väga hästi ja positiivselt. See on hea nii. Lisaks kartsin pidevalt, et kusagil vilksatab ka ameerika lipp, aga õnneks seda ei tulnud :)

Hinnang: 4- (Ei usu, et see aasta parimale filmile kandideeriks, aga omamoodi huvitav oli see kõik filmina küll. Ikkagi 2 tundi ja pidevalt üks "teel olemine". Kuigi mina sellest teekonnast küll ära ei väsinud ja tüütama ei hakanud. Minu jaoks oli eriti postiivne avastus, sest raamatut lugenuna arvasin, et see ei meeldi mulle üldse nii palju, nagu nüüd tundus meeldivat. Kannibalism on õudne teema ja tekivad ju mõtted ja hirmud, et kuidas ise selles olukorras käituks. Kusjuures pole ju võimatu, et kunagi mingi looduskatastroof või inimeste lollus viib maailma nii kaugele... Ja seda niimoodi vaadates, eriti kui lapsed on seotud selle olukorra ning nende hirmudega, siis need ikka mõjuvad tugevalt. Samas väga emotsionaalseks ei olnud filmi aetud - ainult see lõpp, aga see on ka paratamatu. Tundub, et mulle meeldib ka see, kui mõni tegelane jutustab oma mõtteid taustaks, mida selles filmis mõned korrad isa tegi. Samuti ärritas mind ema käitumine ja ärritas ka see "ingli-südamega" poisike. Aga kui ärritab, järelikult läheb korda...)

Filmi trailer:

Sildid: ,

teisipäev, november 24, 2009

Kas Sulle meeldib porno? - VAT Teater


Natuke filmidele vahelduseks ka teatrijuttu. Nimelt tahaks veel enne, kui järgmine teatrimaraton detsembris lahti läheb, vanad võlad ära klaarida. Seda etendust nägin ma tegelikult juba umbes kuu aega tagasi, seega on jälle tegemist rohkem mälestuste kirjeldamisega kogemustest kui otseste kogemuste endaga. Kuigi minu kehvast mälust hoolimata, on millegipärast tükk päris hästi meeles - ju see on mingi näitaja?!

Ei saa just öelda, et ma selle tüki sihtgruppi kuulun. Pigem usun, et see võiks pakkuda kõige rohkem inimestele, kes alles avastavad oma seksuaalsust (teismelised ja sellised täiskasvanu ikka äsja jõudnud) ning eriti neile, kellele jaoks sõna "porno" on ikka veel tabu.

Kohe tüki alguses tekitatakse huvitavalt intrigeeriv olukord. Tüdruk on tulnud kandideerima ühte rolli tükis, mis räägib pornost. Ta ei tea täpselt, kuidas seda eksponeeritakse, aga kui ta on tulnud - järelikult on valmis üsna paljuks... Siis saabub poiss, samuti kandideerima - "poisi" ossa. Läheb lahti üks kassihiire mäng kahe noore vahel. Mingisugune sugupoolte sõda kui nii võiks tinglikult öelda?! Tüdruk viskab kohe õhku ühe kondi, testimaks, mis mehega tal seal tegemist on. Tüdrukud on kavalad selles suhtes - neil on see juba emapiimaga kaasas :) Kuna teisi kandidaate ka ümberringi pole, siis võib ette kujutada, mis tüdruku peas võis mõne hetkega läbi käia. Ta pakub ennast poisile välja, üsna jõuliselt, et näha tolle reaktsiooni. Poiss on siiski viisakas ning harjumatu selliste olukordadega ning ühtlasi võibolla ka klassiõdede ja teiste tüdrukute käest juba kõrvatada saanud ning ei julge konksust kinni haarata...

Sellest saabki alguse lugu, kus pööratakse kahe inimese näitel pahupidi nii soorolle, käitumisnorme kui ka näidatakse kahe erineva inimese mõttemaailmate lahknevusi. Sest tegelikult nii palju kui on inimesi, niipalju on ka erinevat erinevat suhtumist nii seksi kui pornosse. Kuigi üldiselt ju arvaks, et tüdrukud käivad posnost suurema kaarega mööda, või kuidas? Olles poisikesepõlves aastaid töötanud videolaenutuses, tean ju küll, et naised ka näiteks porno-kassette laenutasid, kuid "enamuses" oli see siiski meeste pärusmaa. Sellepärast olid ka selle näidendi-tüdruku õhku visatud laused ja mõtted natuke tähelepanu-äratamisena tunduvad kui pigem tema tegelike mõtetena.

Aga jah, ega minu vanusele inimesele seal just midagi uut ja huvitavat polnud. Ma mõtlen just tekstilises mõttes. Kuigi lahe oli tunda, et selle on kirjutanud "rootslane"... ikkagi nagu oma ja justnagu meie maailmanurga kandist lähtuvalt :)

Mis ma sellest etendusest endaga eelkõige kaasa võtan, on uus huvitav naisnäitleja. Häbi tunnistada, aga ma ei tea temast midagi, ega ka seda kui palju ta muidu ja mis tükkides on mänginud. Internetiotsinguga leidsin, et tegelikult on ta juba 10 aastat filmides kaasa löönud ning seega näitlemiskogemust küll ja küll. Kuid esimene asi, mis ka tema juures eriti põnevana mõjus, oli tema häälematerjal. Teda oli mõnud kuulata. Oma rolli mängis ta ka nii mõnusalt välja, et neid mõlemaid Tanel Saarega jäin mina igatahes täiesti uskuma. Olekski võinud arvata, et nad seda parajast läbi elavad - ootavad lavastajat, et teha katsed tükki saamiseks.

Irooniline selle juures on see, et mingit teksti ju tükil pole ning lõppkokkuvõtes ongi nii - poiss ja tüdruk ja näidend, mis räägib pornost. Siiski "pornoks" see tükk kätte ei lähe. Ja parem ongi, minu meelest :)



Hinnang: 3 (selline hea keskmine tükk minuvanuse jaoks. Usun, et 16-20 aastaste jaoks on selles "tera" rohkem, millest kinni haarata ja kaasagi mõelda ning sõpradega arutada ja elu avastada ning miks ka mitte nende karakteritega samastuda või vastupidi - tunda ennast vastandi või teistsugusena. Hästi mängitud ka veel peale selle. Ümber istunud nooretele läks vist eriti peale see, kui Tanel Saar "karaktereid" tegi. Jah, eks mullegi meeldis see. Aga selle tüki staar oli minu jaoks hoopis Kaia... või täpsemalt öeldes "avastus".)

Tekst lavastuse kodulehelt:
KAS SULLE MEELDIB PORNO?
Sellest, millest ei räägita.

Autor: Klas Abrahamsson (Rootsi)
Tõlkija: Eili Heinmets
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Kaspar Jancis
Osades: Tanel Saar, Kaia Skoblov

"Kas sulle meeldib porno?" on lugu neiust ja noormehest, kes kohtuvad ükskord ühes ruumis ühise sooviga kandideerida näidendisse, mis räägib pornost. Seda näidendit aga, mille rolliproovi nad tulid pole veel kirjutatud. Samuti pole ka lavastajat, kes seda näidendit oskaks lavastada.On ainult POISS ja TÜDRUK ja PORNO. Etendus räägib lihtsate noorte inimeste mõtetest, mida tähendab nende jaoks porno (internet, video, kaubandus), kas porno peaks olema keelatud või aitab see paljusid ennast rahuldada, milline peaks olema esimene sex, miks poisid ja tüdrukud on erinevad ja kas armastus ...? Klas Abrahamssoni kaasaegne ja humoorikas tekst annab noortele vaatajatele võimaluse mõelda asjadest, millest sageli ei räägita või pole kombeks rääkida.
Autorist: Klas Abrahamsson on sündinud 1969. aastal Põhja-Rootsis. Klas on kirjanik, dramaturg, stenarist, lavastaja. Ta alustas karjääri 1992. aastal ja on nüüdseks kirjutanud näidendeid nii Ensemble Teatrile, Bopha Teatrile Göteborgis, Lundi Manteatrile ning Malmö Draamateatrile.Klas kirjutab peamiselt täiskasvanutele ja hetkel kirjutab ta Aspbergeri sündroomiga naise monoloogi, Tema noortenäidendit "Kas sulle meeldib porno?" on mängitud Rootsis üle 100 korra.

Etendus ühes vaatuses kestab 1 tund ja 15 minutit.Sihtgrupp: alates 14. eluaastast
Esietendus: 30. jaanuaril 2008 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Sildid:

Fantastic Mr. Fox / Fantastiline härra Reinuvader (USA-UK 2009)

Režissör: Wes Anderson
Stsenaarium: Wes Anderson, Noah Baumbach (baseerub samanimelisel Roald Dahli raamatul - on ka eesti keeles ilmunud)
Olulisemad hääled: George Clooney, Meryl Streep, Jason Schwartzman, Bill Murray, Michael Gambon, Willem Dafoe, Owen Wilson, Jarvis Cocker, Wes Anderson, Brian Cox, Adrien Brody
Loo lähtekoht: Kolm vastikut ja kadedat talunikku vihkavad härra Reinuvaderit, sest too käib neil vargil. Nad on nõuks võtnud härra Reinuvader kinni nabida - ükskõik mis hinnaga - valvates tema urusuu ees, valmis teda maha laskma või surnuks näljutama või ta sealt välja kaevama või siidriga välja ujutama. Aga ega toogi eile pole sündinud ja kavalal härra Rebasel ongi hoopis teised plaanid… Härra Reinuvaderi nutikatest plaanidest ning nende elluviimisest koostöös oma poja, naise vennapoja, truu sõbra Opossumi-onu Kylie, Mägraste ja teiste sõpradega.

Ohh seda hype-i... Olin enda üsna üles kütnud enne selle multika nägemist. Kui vaadata seda talentide pikka nimistutki, kes selle taga seisavad, no ei saagi ju muud olla kui hea asi. Ja eks ta hea oligi, ainult et mitte "nii" hea :)

Stop-motion animatsioon, ehk niiöelda nukufilm on silmadele küll üks paras komm. Nii nunnud rebased ja mägrad ja muud loomad, kes seal sebivad-sehkendavad. Ja muidugi need hääled, eesotsas härra Clooney endaga. Paljudes pisitillukestes ühe lause rollides on veel terve rida "fantastilisi" näitlejaid. Lootisn muidugi Meryl Streepi rohkem kuulda, aga noh, tal on ehk natuke rohkem ütlemist kui suuremal osal sellest talendikarjast. Nalja sai ka, aga need polnud sellised ribadeks naermise naljad. Kuigi kohati päris mõnusalt terav, jäi see naerutajana siiski millegipärast minu jaoks natuke lahjaks. Ma arvan, et suurim probleem selle filmiga on see, et tegijad on püüdnud meeldida kõigile - nii täiskasvanutele kui lastele, aga lõppude lõpuks ei ole see nagu otseselt kummalegi sihtrühmale. Kindlasti on palju neid nii laste kui täiskasvanute hulgas, kellele see multikas kohale jõuab. Minu linastusel oli saalitäis täiskasvanuid ning naerupahvakuid kostus pidevalt siitsealt ning eks ma isegi kohati sain natuke naeru pugistada, ent siiski, ootused olin vist liiga üles kruttinud. Oma viga, nagu öeldakse.

Samas, ega ma pole ka seni suuremat Andersoni filmidest vaimustuses olnud. Mõni on enamvähem (Royal Tenenbaums, The Life Aquatic with Steve Zissou, Rushmore), aga mõni jällegi üldse kohe mitte (The Darjeerling Limited). Selles filmis võib leida austusavaldusi mitmetele teistele filmitegijatele. Või vähemalt mina tundsin mõnes kohas üht või teist käekirja ära. Mu lemmikuks kujuneski Tarantinolikud hetked valvuri Rotiga. Willem Dafoe hääl oli ka "best of the bunch", minu meelest. Selline paheline, mis tegi karakteri natuke hirmuäratavalt ootamatuks. Samuti meeldisid ka nii Clooney kui Streep, kuid eraldi tahaks tähelepanu pöörata ka hr. Bean-i, ehk härra Oa häält teinud (Dumbledore) Michael Gambon-ile.

See klapperjaht, mis käis oli päris pöörane, aga filmi alguses jäävad Härra ja Proua Reinuvaderid rebaselõksu ning 12 rebaseaasta pärast kui film edasi läheb, on nad ikka elu ja tervise juures. Ma vist ei pannudki tähele, et mis hetkel see ära seletati, et kuidas nad põgenema pääsesid. Aga noh, ega muidugi kõike ei peagi ära seletama :) Muidu oli loos tasandeid mitu, ehk nii see varastamise-põgenemise lugu kui ka poja-isa suhte lugu. Kadedusest, armastusest, valikutest, võimust ning sõprusest ja muidugi rebase kavalusest võib neid teemasid sealt leida. Hämmastaval kombel tundsin kohati ennastki härra Reinuvaderis ära (ehk pole ma erand?), seega plusspunktid selle eest :) Näiteks see vajadus saada tunnustust... aga muidugi, kes seda ei tahaks. Ent "fantastilise härra Reinuvaderi" probleem oli selles, et ta "oli ju fantastiline", seega pidi ta oma "mainet üleval hoidma" :) Oma naine muidugi teadis, milline ta mees tegelikult on :))) Eriti kui mõelda sellele filmi alguses lõksu jäämise kohale :)

Hinnang: 4- (pole just minu lemmikuid multikaid, aga käib kah! Hea vaheldus sellistele Pixari omadele ja Disneykatele. Meeldis see, et film oli raamatu moodi peatükkideks jagatud; meeldis see, et kõik arvestati ilusti rebase aastateks ümber: meeldis see, et rebased olid ikkagi oma nö.tsiviliseerituse juures "metsloomad" - näiteks "küpsiseid" või "praesaia" süües :) Lahe iroonia...)

Filmi trailer:

Sildid:

esmaspäev, november 23, 2009

Kuidas ma Susan Sarandoniga koos filmi vaatasin

Käisin täna Sture kinos Egiptuse juurtega Rootsi režissöri Tarik Saleh uusima filmi "Metropia" linastusel (Stockholmi Filmifestivali raames). Pärast filmi oli kohtumine režissöriga, kes seletas 6 aastat kestnud animatsiooni tegemise tagamaid. Tavaliselt kui mulle film ei meeldi, siis ma ei jää nende tegijate lugusid kuulama, aga seekord oli mul samas kinos ka kohe järgmine seanss tulekul (Whip it - millest kujunes üks mu selle aasta lemmikfilme) ning aja parajaks tegemiseks otsustasin siiski kuulama jääda. Mees oli päris muhe ning küsimused ja vastused põnevad. Nimelt multikas teevad hääli teiste hulgas Vincent Gallo, Stellan Skardgard, Udo Kier ja Juliette Lewis. Selliste inimestega koostööst on alati huvitav kuulda-teada saada.

Pärast kohtumist režissöriga tuli siiski kõigil saalist lahkuda enne järgmist linastust. Ja nii ma siis hakkasin oma kahte mantlit teineteise peale sättima (mul on viimasel ajal nii külm, et kasutan "vana kaalu" kossakat musta mantlit oma uue peal :)) Kui järsku taipasin, et see, kes mu kõrval on, ei ole keegi muu kui SUSAN SARANDON ise!!! Talle anti tänavusel festivalil elutööpreemia ja teada oli, et ta linnas viibib, aga ega ei oska ju arvata, et ta Sinu kõrvale mingil hetkel satub! Pean tunnistama, et ma oli šokeeritud ning üllatunud kui hea ta välja näeb! Ta on ju sündinud aastal 1946, ehk 63 aastane, aga ta on kõhna ja vormis ja nägu pole kaugeltki oma vanusele vastav! Prillid olid küll ees ja kuuksepahmakas ka, aga ma ei pakuks talle rohkem kui 40-45. Esimene mõte, mis mul tekkis, oli see, et ta on nii lühike :) Ta ootas režissöri ning me olimegi praktiliselt viimased, kes saalist ootasid välja pääsemist. Kuna saal oli välja müüdud, siis see võttis tõeliselt kaua aega, aga mul polnud vahet. Nii põnev oli teda kuulata :) Muuhulgas kiitis režissöri ning ütles, et too võiks stand-up koomikuna tööd saada :) Sättis oma krässus juustele bareti peale ning tema pisike, oscari võitnud superstaarist kuju oligi mu elust kadunud sama kiirest kui ta sinna sisse oli sadanud :)

Oma külaskäiguga Stockholmi suutis ta pisikese skandaaligi korraldada. Või no mis skandaali, lihtsalt midagi, mis inimesed temast rääkima pani. Nimelt pakuti talle kohtumist kuningaga, aga Susan keeldus. Tal on USA-s oma pingpong-klubi ja ta soovis kuninga asemel hoopis kohtuda Rootslasest maailmakuulsa pingpong mängijaga :) Õige, ikka tuleb teha seda, mis enda jaoks rohkem pakub :) Oma elu ja elame ju ainult korra. Lahe tüüp, kuigi ta meeldis mulle juba enne - olen alati tema filmid üritanud kinos ära vaadata, aga pärast sellist isiklikku kokkupuudet vaatan ta filme ilmselt igavesti hoopis teise tundega :) Ja eks ta üks neid kõige paremaid naisnäitlejaid terves maailmas ongi!

Hea võimalus meelde tuletada need filmid, mis mul temaga seoses esimesena meenuvad, ehk niiöelda TOP10 (järgmiseks mängib ta ju "Minu armsad luud", ehk "Lovely bones" filmis vanaema):
1. Thelma & Louise
2. The witches of Eastwick
3. Stepmom (see video käis meil kodus vahet pidamata - südamlik ja armas film!)
4. Dead man walking (selle eest ta Oscari saigi)
5. Igby goes down
6. Bull Durham
7. Little women
8. Alfie
9. Client
10. Rocky Horror Picture Show
...Hunger, Elizabethtown, Banger sisters, Shall we dance, Cradle will rock jne jne jne...

Sildid: , , ,

laupäev, november 21, 2009

Precious (USA 2009)

Alapealkirjaga: "Based on the Novel Push by Sapphire"
Režissör: Lee Daniels
Stseenaarium: Geoffrey Fletcher (baseerub Sapphire raamatul "Push")
Olulisemad näitlejad: Gabourey 'Gabby' Sidibe, Mo'Nique, Paula Patton, Mariah Carey, Sherri Shepherd, Lenny Kravitz
Auhinnad: Sundance-i ja Toronto filmifestivalidel "Publiku lemmikfilm", Sundance-l ka Grand Jury Prize ning Parima näitleja Jury Special Prize Mo'Nique-le.
Loo lähtekoht: Precious on seestpoolt täiesti tavaline 16 aastane tüdruk - unistab ilusasti poisist ja kuulsaks saamisest, väliseltki pole ju muud midagi erilist, kui et neiul on ülekaalu liiga palju. Aga see, mida vaene tüdruk on pidanud läbi elama ning millist elu ta ka hetkel elab, on eriliselt südantlõhestav ja uskumatult kurb. Nimelt elab ta emaga, kes vihkab teda ja vaesuse pärast ollakse täiesti sõltuvad sotsiaalabist - süüa polegi kodus peale seajalgade. Ja emal pole kavatsust tööle ka minna - saab ju niimoodi ka...

Siinkohal pean hoiatama, et mu alljärgnev tekst kubiseb spoileritest ja neid asju ette teades võib rikkuda oma vaatamiselamuse. Ja film on kahtlemata vaatamist väärt!

Millegipärast on filmis tegutsevate harimata mustade inimeste elu minu jaoks eriliselt vastuvõetamatu ning hirmus. Nende mõttemaailm tundub olevat seotud ainult teleka ees rasvaste asjade söömisega. Teiste üle üleolekut seejuures tundes ning rasvudes ja ennast õigustades kõikvõimalikel viisidel. Aga halb enesetunne, eriti mis on seotud rasvumise ja rahata olekuga, tekitab inimeses viha ühiskonna, ümbritseva ja iseenda üle. Vihaga kaasneb tavaliselt ka agressiivsus. Ja agressiivsusega vägivald.

Precious-i eluolukord on uskumatult raske. Tal on kaks last omaenda isaga - isa on vägistanud teda sellest alates, kui tüdruk oli 3 aastane. Tema ema vihkab teda eelkõige sellepärast (et tema mees enam teda ei taha, vaid hoopis tütart), aga ka omaenda muredes ja halvas enesetundes on nii lihtne viha ja süüdistused suunata sama isiku suunas. Järk järgult on olukord läinud nii karmiks - et ema loobib tütar kõikvõimalike kättejuhtuvate asjadega täiesti tagajärgedele mõtlemata. Alguses mistahes kättejuhtuvad väikeasjad, siis pannide ja metalsete esemetega, kuni lõpuks vihahoos koab täiesti kontroll, ning Precious pääseb napilt "televiisoriga vastu pead saamise eest". Ime veel, et tütar ise selle kõige juures inimeseks suudab jääda ning üritab koolis midagi õppida ja oma elu jalgadele saada. Oma elu planeerib ta muidugi koos oma kahe lapsega, ehk ka selles suhtes on terve mõistus ning (minu meelest) õige suhtumine. Koolis hakkavadki asjad laabuma, eriti tänu uuele koolile, sealsele heale õpetajale ning väiksele klassile, kus teisedki tüdrukud sarnaselt elu hammasrataste vahele vähem või rohkem on jäänud. Kuid ühel päeval sureb Precious-i isa, toosama, kes teda pidevalt vägistab - AIDS-i!

Nii südantlõhestavat lugu pole ma juba ammu näinud! Justkui üks hoop ja raskus teise otsa. Selliseid teatud inimesi sellised raskused kohe justkui tõmbaks magnetiga ligi. Ja oma paksusest ning oskamatusest endal natist kinni võtta oli mul ikkagi sellest tüdrukust väga kahju. Ta oli ju alles laps ja ei osanudki mõelda teisiti. Ilmselt ei saanud aru, miks ta sellises olukorras on, miks ta ema teda niimoodi vihkab ja üldse miks ta selline on. Millega ta selle kõik ära on teeninud? Või nagu ta ahastuses koolis oma vihikusse kirjutab: Why me? Tõesti miks just tema neid kõiki raskuseid peab kandma ja üksi, ilma pere ning eelkõige vanemate toetuseta? Elu võib olla nii ebaõiglane. Ja kui see ebaõiglus on suunatud lapsele, siis on see veel kuidagi topelt valuline.

Film on minu meelest nö."naistekas", kuigi nagu eelpool kirjeldatust aru saab - väga karm naistekas. Ja muidugi ei jäta see meid mehi ka külmaks. Mõni võibolla tõesti võib mõelda, et "paksule kuluski ära" või et "oma viga, et on siis selline" - aga ei saa unustada, et ta on ainult 16 aastane ning elanud juba põhimõtteliselt sünnist peale sellist elu ja ükski inimene rääkimata lastest peaks sellist elu kannatama. Ja kuigi ma oma igapäevaelus ei puutu kokku selliste inimestega , siis olen küll üks kord tundnud inimest, keda ma tean, et tema mees teda peksis. Lisaks on tal 2 last, kes samuti oma osa said. Korra elus olen kokku puutunud Aidsi põdeva inimesega ning usun küll, et selliseid olukordi nagu film portreerib võib ka vabalt päris elus olla. Eks muidugi film on üledramatiseeritud, aga mitte ebausutavalt - mina jäin igatahes uskuma. Paljus ka sellepärast, et võrreldes enda lapsepõlve Precious-i omaga leidsin sarnaseid jooni. Minu vägivaldne kasuisa küll "nii" karm ei olnud - ta ainult peksis meid... ja minu ema mind asjadega ei loopinud, lihtsalt pidin kõrvalt vaatama kuidas ta jõi ning seda pärast välja elas (rohkem häbi tundes tuttavate ja sõprade ees kui kurbust, et miks just "minu ema" ja miks mina sellises olukorras olema pean?). Kuni siis ühel päeval (õnneks) teatas ta mulle, et ma ei ole enam tema poeg ning ärgu ma enam temaga kontakti võtku. Nagu Precious filmis, nii ka mina mäletan lapsepõlves mõtet, et millepärast see küll on nii, et võõrad inimesed leiavad rohkem armastust endast jagada võõraga, kui "omad". Mind päästis võimalus veeta aega võimalikult palju armsate naabrite juures - Precious-il oli tema õpetaja. Hea, et siiski leidub "häid" inimesi... kõik ei ole "külmad".

See minu tuttav, kelle mees teda peksis, andis tollele hullule pidevalt andeks. Küll laste pärast, küll mehe alandliku vabandamise pärast (tuli jälle lilled käes ja lubas, et kunagi enam ei tee). Minagi andsin emale ja kasuisale ikka andeks - oma ema ju ikkagi. Isegi nüüd täiskasvanuna, enne lõplikku krahhi - töökaaslased ütlesid ja imestasid, kui ema tööle helistas, kuuldes kuidas ta minu peale läbi toru röökis, et miks ma toru ära ei viska (päris otsene võrdlus filmi karjuva emaga) ning miks ma seda kannatan. Aga ta on ju ikkagi ema... Lõpuks siiski otsustas ta, et ta ei ise ei taha enam minuga tegemist teha. Ja ometi ei lähe päevagi mööda kui ma ei mõtleks tema peale ning ei tunneks ennast süüdi tekkinnud olukorras. Aga tegelikult ei ole see enesestmõistetavus, et lapsed peavad oma vanemaid armastama ja austama. Vanemad peavad selle välja teenima, andes ise armastust ja austust lastele. Niisamuti tahan ju mina oma lastega sõber olla, nende elu, soovide ja otsustega arvestades. Lootes, et armastusega teenin nende armatuse. Ma ei teagi kui palju ma sellele teadlikult niimoodi lähenen, pigem tuleb ja ehk peabki see suhtumine tulema alatajust. Kuigi teadlikult mõtlen küll, et ei teeks neid samu vigasid, mis minuga on tehtud. Filmi lõpus kartsin, et Precious ka annab emale andeks... allasurutud inimesed on ju "nõrgad", aga kas ikka on? Võibolla leitud jõud ja tugevus on vastupidi muutnud tavalisest veelgi tugevamaks? Ma ise tunnen küll mitmete asjadega, et olen mitme kandi pealt nii kiviks muutunud, et suudan täiesti tundetu olla mingite asjade suhtes... samas on ka neid nõrku kohti, mis on eriti hellad, ilmselt nõrgemad, kui tavalisel mehel (näiteks kõik mis puudutab mu lapsi).

Kui film niimoodi kõnetab omaenda elu üle järele mõtlema, siis tähendab on tegemist väärt asjaga. Väärt on ta minu meelest ka oma tehnilise teostuse poolelt. Nimelt on kasutatud päris palju huvitavaid orginaalseid võtteid, mis muudavad filmi kunstipärasemaks ja tõstavad ta palju kõrgemale ja väärtuslikumaks tavalistest naistekatest või tv-draamadest. Ja näitlejad on ka täiesti võrratud. Eelkõige muidugi kolm enim ekraaniaega saavat naist - Precious (Gabourey Sidibe), ema (Mo'Nique) ja õpetaja (Paula Patton). Hämmastav, et Sidibe jaoks on see debüütroll! Ei või küll öelda, et ta mängiks ilmetega ning tundeliselt, vaid pigem ikka kogu oma kere ja olemusega. Ema rollis Mo'Nique teeb ühe aasta kõige meeldejäävaima naisrolli - karm, karm tädi! See tuleb tal nii ehedalt, nagu teaks ta täpselt seda naistüüpi. Minu teada on ta varem rohkem koomiku ja telestaarina tuntud, aga selle rolliga ma usun, et ta mitte lihtsalt ei kandideeri Oscarile vaid viib kuldmehikese ka endale koju. Ja Paula Patton on minu meelest väga cinematogeeniline naine. Justkui headuse ja ilu kehastus :) Teda on tõesti väga hea ekraanil vaadata! Eraldi peab tähelepanu pöörama ka kahele kõrvalosas mängivale "lauljast näitlejaks" muutunud inimesele, nimelt Mariah Carey ja Lenny Kravitz! Mariah on juba varemgi jäänud kinoekraanil silma, kuid kunagi varem pole ta olnud nii ehe ja usutav kui siin sotsiaaltöötaja rollis. Ei mingit erilist make-upi, ega superstaarilikke riidehilpe, vaid justkui tõesti tavaline inimene nö.leti taga. Ja Lenny "mees-õena" on kuidagi naljakalt eba-rock'n'rollilik :) Kuid seda usutavam kummalisel kombel...

Ei tea, mis tunne oli neil seda filmi tehes, Mo'Nique pidi väga kõvasti sellesse rolli sisse minema, muidu poleks võimalik sellist labiilset ja väga üles-alla närvikavaga naist mängida nii ehedalt, kui just pole seda endas ka tugevalt sees... See oli täiesti vapustav roll minu meelest!

Hinnang: 5 (kui film kõnetab, šokeerib ja mõjub nii tugevalt, siis ei saa muud kui imestada, et miks kõik filmid ei võiks olla nii tugeva emotsionaalse laenguga. Ka action, õudus või mistahes muu žanri filmid ongi head, kui nad mõjuvad tugevalt, ehk mõjutavad mingeid tundenärve sügaval sisemuses, olgu see siis mis "tunne" tahes. Tugev draama, mille lõpuga jäin ka rahule. Ja kaamerakasutus ning huvitav montaaž andsid omakorda juurde. Ja kuna tegemist oli ka nö. "ajastufilmiga", ehk 80-ndatega, siis mitmes kohas leidis täiesti loomulikke ja otseseid viiteid sellele - näiteks Tom Cruise Top Gun-ist... ehk Precious-i unistuste mees - motika seljas (tegelase nimi on tiitrites "Tom Cruise")... samuti riided või ka muusika - Bobby Brown meenub esimesena...)

Atmosfääritunde mõistmiseks näitena üks lõik Claireece Precious Jonesilt endalt:
"Sometimes I wish I was not alive, but I don't know how to die. Ain' no plug to pull out. 'N no matter how bad I feel, my heart don't stop beating and my eyes open in the morning."

Kurb, kurb film...

Filmi trailer:



Sildid:

reede, november 20, 2009

La Nana / The maid / Teenijanna (Tšiili 2009)

Režissör ja stsenaarium: Sebastián Silva
Stsenaarium: Sebastián Silva, Pedro Peirano
Olulisemad näitlejad: Catalina Saavedra, Mariana Loyola, Claudia Celedón
Auhinnad: Sundance-i filmifestivali žürii peaauhind nii parimale filmile kui ka parimale näitlejale (C.Saavedra)
Loo lähtekoht:Raquel on paarkümmend aastat olnud ühe Tšiili perekonna teenijannaks. Ta on ühtlasi väsinud, ülekoormatud ja kibestunud ning kurb inimene, kuid teisalt ta ei taha ka oma tööst loobuda, sest on ju nii kaua seda teinud. Näinud kõikide laste üles kasvamised ja ühesõnaga teabtunneb seda kodu kui enda oma. Kuigi ega ta tundeid väga palju välja ei näita, mis ta maailmaasjadest arvab, pigem on tal selline pidev kivinägu ees, millega kaitsta ennast. Pereema on aru saanud, et tuleb võtta teine teenija, et Raquelil oleks kergem. Raquel tõlgendab seda aga hoopis negatiivselt - tema tööga ehk ei olda rahul või siis on tal ebakindlus, et keegi uus tuleb ja sellest võib juhtuda teadmata asju. Film seda ette ei räägi, iga vaataja võib ning tunnetab siiski ära neid erinvaid põhjusi, mis selle taga võiks olla. Raquel teeb kõigi nende "uute" teenijannade elu põrguks ja töötegemise raskemaks. Lisaks leiab ta ikka võimaluse kuidas neid uustulnukaid majauksest väljapoole sulgeda. Ja seda puhtast ilgusest. Kuni majja saabub Lucy, kes on südamlikkus ise. Kes annab üle 20 aasta elusärtsu sisse ka Raquelile...

Parajalt sarkastiline komöödia ühest vanapiigast teenijannast, kes armastab oma tööd, kuid ei oska elust muidu rõõmu tunda. Leiab päevast oma särtsu sellest kui saab kellelegi ilge olla või pere lapsi millegagi kiusata. Samas neid ikka armastades ning omamoodi kasvatada püüdes. Selline inimene, kes pole kunagi elus saanud tunda armastust - päris armastust ning on oma perest kaugel. Pole ime, et ta on sulgunud endasse ning elab rohkem omas maailmas omade mõtetega. Kummaline tunne tekib selle imeliku karakteri suhtes. Ühelt poolt justkui on temast kahju ja tahaks talle head, samas on ta ise nii pahatahtlik, et ei saa ka päriselt temale kaasa tunda. See kuidas ta vahest käitub, on lausa imekspandav, et perekond teda välja kannatab. Ent ometi on ta ju majas olnud nii kaua, et selline pereosaks kasvamine on olnud liiga pikk, et mitte üritada tema veidrustega hakkama saada.

See positiivne tüüp, kes majja päikese toob, toon päikese ka Raqueli ellu. See on on minu meelest ka elus nii, et mõni positiivne inimene võib oma positivismiga nakatada kõike enda ümber olevaid inimesi. Ja oi kuidas selliseid on vaja! Ja mõnikord piisab raske olukorra lahendamiseks lihtsalt natuke kreisi-olemisest. See teeb tuju heaks nii teistel kui ka tegijal endal. Sellistel asjadel on peegeldusefekt. Ja kui oled hingest hea inimene ning ei lase nendel jobudel enda ümber Sind kaasa tõmmata või alla suruda, siis on teinekord võimalik, et sünnib ime ning ka need nõmedikud muutuvad paremateks inimesteks ning hakkavad maailma teiste silmadega vaatama.

Hinnang: 4- (Selline mõnus positiivne tunne jäi filmist. Kuigi eks seal vahel ole neid raskeamaid ja kurvemaid hetki, kuid kokkuvõttes võiks öelda, et tegemist on isegi komöödiaga. Täpsemalt öeldes vist draamakomöödiaga. Film rändab kõvasti mööda maailma filmifestivale hetkel ringi ning selline positiivne laks keset tavapäraseid tõsiseid filme on minu meelest alati teretulnud. Ühe teenijanna hingeelu tunneb selle filmiga läbi kaamerasilma kuidagi väga ehtsalt ja tugevalt. Vahepeal on selline tunne, et ise oleks ka seal majas ning peaks sellise hullu teenijannaga elama. Samas filmi jooksul saab aru paljudest tema kibestumise ning kurbuse põhjustest. Ehk inglise keelest võiks filmi tervikuna nimetada "character study"-ks. Ja see karakter on üks paras pähkel. Kõiki kaarte ei avatagi lõpuni, näiteks teenijanna pere teema. Mis seal siis täpsemalt oli, see jääb igaühe enda otsustada. Selliseid poolikuid teemasid on veel ning need ärgitavad peamiselt just mõtlema, et mis seal taustal või taga veel võiks olla. Minule igatahes meeldis! Põnev vaatamine ja põnev kuidas ta kõikide õigeid nuppe oskas vajutada nii nende kellega ta aastaid koos elanud kui ka nende, kellega alles äsja kohtunud. Oma imeliku olemisega võiks öelda, et majaperenaine ei olnud mitte pereema vaid hoopis teenijanna :) Sest kui ta tahtis, sai ta tähelepanu... ja kas see tema kukkumine, kas see oli päriselt või nö. harjutatud asi... üldse see tema haigus, seegi jäetakse lõpuni lahti seletamata. Aga ega eluski kõik asjad pole selged ning kõik asjad pole olulisedki, et nende kohta lõpuni teaks...Mõnikord parem nii ongi :) Huvitav, et see on Tšiili film, ei satugi nii tihti just selle riigi toodangut ette. Kummaline, et nad seda Oscaritele ei saatnud - rahvale tundub see üldiselt päris meeldivat. Kinosaalis oli ka selliseid naeruturtsatusi pidevalt kuulda - see huumor polnudki mitte naera ribadeks, vaid pigem sellist mustemat sorti või isegi natuke irooniline.)

Filmi trailer:

Sildid:

Kaval-Ants ja Vanapagan - Rakvere Teater


Vana hea Vanapagana ja Kaval-Antsu lugu on saanud laste rõõmuks jälle uue tõlgenduse. Värvilise ja vahva lastetüki näol. Muidugi võiks küsida, et kas on jälle vaja uuest seda sama kui maailm on täis huvitavaid ja häid lugusid, mida oleks ehk põõnevam avastada. Kuid lastele ja miks ka mitte lastele täiskasvanute sees on ju ikka vaja ka neid vanu ja turvalisi asju. Ja eks iga tegija lähenemine on ikka nõksu või tunnetuse võrra erinev. Kasvõi kunstilise lahenduse poolest kui mitte sisulises mõttes. Nii ka Erki Aule lavastatud versioon Rakvere Teatris.

Minul õnnestus seda näha hoopis teatri gastrollil. Lisaks nooremale lapsele oli kaasas ka laste vanaema (keskmine laps magas sisse ja ei "viitsinud" hommikul ärgata, sest oli hilja magama läinud) ja isegi me kolmekesi võtsime seda tükki kõik erinevalt. Kummaline, aga kõige suurema elamuse tundus saavat "vanaema". Tema silmade sära kui ta hiljem imestusega rääkis Volli Käro kergejalgsusest, seda ei ole võimalik sõnadega edasi anda, seda pidi ise nägema :) Ja muidugi müts maha Volli ees, kes tõesti nagu poisike on oma "aadelliku" olemuse kõrvale visanud ning mõjub kui mõni karjapoiss :) Ka lapsele meeldis tükk ning ta elas sellesse kergelt sisse. Velvo Väli koll on vahvalt karvane ja piisavalt hirmuäratav, ent siiski heatahtlik. Naljakas pikkusevahe oli neil omavahel, eks muidugi rõhutatult. Seda hirmsam Vanapagan oli :)


Kaval-Ants oli laisk nagu ikka, üritades Vanapagana rahapada enda taskutesse külveldada. Nii palju pidi ta siiski vaeva nägema, et oma nutikaid plaane punuda, sest paja ligi ta kergelt ise ei pääsenud - Vanapagan oli pidevalt ise platsis. Samuti oli vaesel vennikesel sarvelise jaoks töötamisel vaja mõelda välja mooduseid, kuidas koll ise kõik töö ära teeks. Ikka mahedate ja mõnusate vingerpusside läbi, niiet ka 3-aastased aru saavad ja huviga tükki saaksid vaadata, ent samas olla piisavalt naljas ja põnev, et ka 8-9 aastased veel tükist saaksid elamuse.

Minu meelest igati õnnestunud lavastus. Muidugi kuna see muinasjutt on juba niiiii läbi nämmutatud, siis naudinguks oligi peamiselt näitlejate mäng mitte sisu. Aga ikkagi väärt tükk lastele! Minu pisima järeltulija jaoks oli see esmakordne kokkupuude Kavala Antsu ja Vanapaganaga teatrilaval - muinasjuttu on ta varem kuulnud, aga eks seda huvitavam ka lapsele asju kokku viia ja asjadest aru saada" :)

Hinnang: 2+/4 (Esimene hinnang on täiskasvanud inimese vaatenurgast pannes tüki ritta kõikide nähtud tükkidega - ka täiskasvanutele mõeldud lavastustega, teine baseerub laste reaktsioonile ja tunnetuslikule lapsele enda sees. Negatiivsed küljed - liiga väike tükk ja tuttav lugu, positiivsed küljed -mõnus oli vaadata näitlejate lahendusi - eriti Volli Käro -t :), head kunstilised lahendused.)



Tekst lavastuse kodulehelt:

Rahvalike naljandite põhjal
KAVAL-ANTS JA VANAPAGAN

Lavastaja Erki Aule
Kunstnik Erki Kasemets
Liikumisjuht Kati Kivitar
Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll
Osades Volli Käro ja Velvo Väli.

VANAPAGAN: Mäletan küll, sa ütlesid, et hakkad homme tööle.
KAVAL-ANTS: Justnimelt, homme. Aga mis meil praegu on? Täna. Nii, et täna ma veel puhkan, aga küll ma homme tööle hakkan.

Kord otsinud Vanapagan endale sulast ning leidnud Kaval-Antsu tee ääres puhkavat. Kaup sai üsna ruttu kokku ning Kaval-Ants asus Vanapaganat teenima. Millegipärast juhtus aga ikka nii, et Vanapagan kõik töö ise ära tegi ja selle eest sulasele palka maksis.
Nüüd seiklevad need eesti rahvanaljandite igipõlised kangelased Rakvere Teatri laval töökusest, kavalusest ja rahaahnusest kõnelevas naljaloos. On ju tänapäevalgi omad kaval-antsud ja vanapaganad ning ka praegu ei tasu unustada vanarahva tarkust - ära tee teisele seda, mida endale ei soovi.
Esietendus 10. septembril 2009 väikses saalis

Sildid:

A serious man / Tõsine mees (USA 2009)

Režissörid ja stsenaarium: Ethan Coen, Joel Coen
Olulisemad näitlejad: Michael Stuhlbarg, Richard Kind, Fred Melamed, Sari Lennick, Aaron Wolff, Jessica McManus
Loo lähtekoht: 60ndate Ameerika. Lugu ühest üsna tavalisest mehest, kellel on kaks last - poeg, kellel on probleemid koolis ning bar mitzvah kohe ukse eest. Tütar, kes pätsab isa rahakotist raha, et minna oma nina plastilise kirurgi juure kohendama. Naine, kes nõuab lahutust, sest mees ei pühenda talle aega ning sellepärast on leidnud armastust ühe teise mehe juurest, kes muideks on perekonnasõber. Vend, kes matemaatikaga üritab maailma lahti seletada ning leiab lahenduse muuhulgas ka õnnemängude välja arvutamiseks. Töö õppejõuna - mitte just kõige lihtsam variant. Lisaks naabrid (nii hulle kui seksikaid) ja kogu kohalik juudikogukond, koos rabbide, advokaatide ja arstidega.

Stockholmi Filmifestivali "siga kotis", ehk "üllatusfilmiks osutus vendade Coenite tänavuaasane auteur-i film. See on sellel dekaadil neilt juba üheksas film. Enamvähem on meeste kiiruseks aastas film, järgmine peaks küll ilmuma alles 2011 - "Hail Caesar" - 20ndate Ameerikas ringirändavast Shakespeare-i tükke mängivast teatrirühmast, kes etendavad "Julius Caesar"-it. See on juba märkimisväärne, kuidas nad alati tunduvad filmikriitikutel õigeid närve tabavat (mõned üksikud erandid siiski on, uustöötlus "Ladykillers" näiteks). Ka sedapuhku räägitakse juba ette, et tegemist on ühe aasta parima filmiga ja ennustatakse ka oscarikandidatuure. Mina isiklikult ei ole olnud kunagi nende suurimaid austajaid. Siiski on nende filmid alati olnud vähemalt huvitavad ning tavaliselt ka nö. üle keskmise. Nende suurimaks hitiks võib vist julgelt pidada "No country for old men", mis ka paiguti minule meeldis, eriti Bardemi tegelaskujuga seonduv, kuid nende poolt tehtud filmidest on mu lemmikud siiani "Fargo" ja "O Brother, Where Art Thou?". Kuid tuleb vist tunnistada, et see uusim, ehk "A serious man" on minu meelest isegi nende parim film! Ka siin on palju tuttavaid teemasid olemas, mis Coenite filmidest ikka läbi jooksevad - juudid, must huumor, veidrad karakterid.

Just see mustapoolne huumor oligi minu meelest see, mis filmi huvitavaks tegi. Peategelane oli mingis mõttes üks paras äpu, kuid siiski suutis hoida pea püsti ning lõppude lõpuks ju oli tema ikkagi nö. võitja :) Need karakterid ja nimed tõid mulle millegipärast Kreisiraadio meelde. Kreisikad muidugi on veel mitu vinti peale keeranud, aga ka siin mõjusid need tegelased mitte elust vaid pigem ikka "filmist". Näitlemiste kohta ei saa nuriseda, aga keegi ei tõuse ka silmatorkavalt esile erilise ande pärast. Kui, siis peategelane, aga see ei olegi minu meelest nö."näitlejate" film, pigem "stsenaariumi ja režissöride" film. Pole ju siin ka nagu tavaliselt Coenite filmide puhul, mis ju kubisevad vingetest tippnäitlejatest ja staaridest - Hanks, Pitt, Clooney, Bardem jne jne jne Ent peategelase rollis Michael Stuhlbarg, suudab oma karakteri siiski sümpaatseks mängida ning tema suhtes tekib nagu mingi poolehoid ja ma usun, et see oli ehk ka mingis mõttes taotluslik. Kuigi ta polnud ju üldse mitte (pigem vastupidi) selgelt sümpaatne karakter...

Film lahkab ka mitmeid juudi-teemasid. Mina igatahes sain teada nii mõndagi sellest kultuurist, ehk filmil on juures ka nö. hariv moment. Sellega seoses tekkis mitu tugevat tunnet, et kui ise peaks neid asju läbi elama või olema kohustatud üldse mõtlema näiteks "rituaalsele lahutusele", ainult sellepärast, et Su naine saaks teise mehe juurde minna... milline altruism oleks see just selles olukorras selle mehe poolt olnud, kuid samas ei saa ju ka teise inimese õnnele vastu seista, eriti kui tunned süümepiinu.

Kuid lisaks täiskasvanutele balansseeris sisu ka teenagerite teemad. Tuli oma elust meelde, kui keset mõnda tähtsat koosolekut P helistab ja küsib midagi enda jaoks nii olulist, kuid minu jaoks täiesti uskumatult tühist - et miks ta üldse sellepärast keset päeva helistab (filmis helistas poeg isale, et telekas virvendab ja ta ei saa oma lemmiksaadet vaadata :) Onju tühine, aga lapse jaoks ehk päeva oluliseim asi. Selliseid eluliselt tuttavaid situatsioone oli veelgi ja needki panid filmi huviga jälgima. Kuid kõige huvitavamaks tegi filmi ikka see, et ei teadnud mida järmiseks oodata - mis sellele vaesele "tõsisele mehele" veel kaela sajab. Ja kus on see piir... Elus ju ikka kõik käib üles alla. Vahest sajab, vahest paistab päike, aga kunagi ei tea, mis nurgataga ootab :)

Hinnang: 4+ (mina soovitaksin küll julgelt. Vahepeal märkasin, et naeran millelegi täiesti tähtsusetule ja tobedale asjale nagu mõne inimese ilme või narkopilves poisile bar mitzvah-il keskendumas ainult sirgelt püsti seismisele :) Või keelelistele arusaamatustele mitterahuldava hinde saanud õpilase, tolle isa ja õppejõu vahel. Usun, et inglise keelt emakeelena rääkivate jaoks on need situatsioonid veelgi mahlasem huumor. Või see, kuidas mees läheb katusele antenni parandama ja märkab, et tema naabrinaine ihualasti päikest võtab. Küünitab ja liigub katuseäärele lähemale. Järgmine kaader on aga mees voodis, parandamas oma "muhku". Ehk sellised montaažiotsused sisaldavad jube iseenesest huumorit. Ja miks ka mitte üleval fotol olev "tahvli-stseen" :) Aga neist naljades oli pisar või rohkem traagikat ka juures... aga seda mahlasem ja huvitavam huumor. Muidugi kaasamõtlemist on inimsuhetes ju alati ning teadmata tegelikult sellest kultuurist eriti palju, mõjuvad nende inimeste mõttemaailmad ja otsused eriti kummaliste või julgete või erilistena. Ise ma küll nii ei käituks :) Aga samas räägib see ainult seda, et ma ei ole nii hea inimene nagu filmi peategelane. Ja sellepärast peaks sellele karakterile alt üles vaatama, kuid ometi tema olemus ning veidrused ja mingi oskamatus oma eluga õieti hakkama saada panevad tundma just vastupidiselt. Huvitav ka kui palju on selliseid õpetajaid, kes millegi sellisepärast või mingi muu sellise teadmisest mitte otseselt johtuva põhjuse pärast lastel hindeid suuremaks kirjutavad. Ja kuigi on lihtne teda hukka mõista, aga selles olukorras, kui palju neid ausaid meie seas oleks? Mina küll :) Aga ma ei tundudki selles peategelases iseennast ära. Võibolla sellepärast ei hinda filmi täie viiega... Ahjaa, kas raskeloomulise tsüstiga peab vetsus veetma oma elu?)

P.S. Seda pealkirja võiks vabalt tõlkida ka "Tõsiseltvõetav inimene" või "Tõsine inimene".
Post Post Scriptum - See film võib vabalt olla järgmisel oscarigaalal parima filmi nominentide hulgas (tänavu on neid ju kokku 10!) lisaks on filmil tugev stsenaarium, montaaž, cinematograafia ehk operaatoritöö ning kunstnikud on ka hästi loonud sellise 60ndate aastate Ameerika tunde - autod, soengud, mood - ent siiski liialdamata... Samas ma ei usu, et filmi millesti piisavalt vinge oli, et midagi neist võita - kui siis kunstnikutöö. Aga sellest hoolimata, viivad filmiga seotud inimesed algaval auhindadejagamise perioodil koju rea muid auhindu - mark my words!

Filmi trailer:

Sildid:

kolmapäev, november 18, 2009

London River / Londoni jõgi (UK-Prantsusmaa 2009)

Režissör: Rachid Bouchareb
Stsenaarium: Rachid Bouchareb, Zoé Galeron, Olivier Lorelle
Olulisemad näitlejad: Brenda Blethyn, Sotigui Kouyaté
Auhinnad: Berliini Filmifestivali parim meesnäitleja
Loo lähtekoht: Film räägib loo ühest emast ja ühest isast, kes lähevad Londonisse oma täiskasvanud lapsi otsima - isa oma poega, ema on tütart. 2005. aasta Londoni pommiplahvatuste järel helistab väikselt saarel ema oma tütrele Londonisse. Too ei vasta ega vasta. Lõpuks otsustab ema Londonisse sõita ja uurida järgi, mis lahti on? Prantsusmaal elav mees pole oma poega näinud alates sellest ajast kui too oli vaid 6 aastane ning isa Aafrikast Prantsusmaale kolis. Nüüd aga sooviks pojaga jälle kontakti saada. Valge naise ja musta mehe teed ristuvad kui nad teada saavad, et nende lapsed elasid koos ning nüüd on nad koos kadunud.

Film on koostatud kui puzzle, millesse lisandub iga stseeniga kuusi tükikesi - infokillukesi. Peamiseks liiniks on muidugi laste otsimine. Kõik viitab sellele, et nad on terrorismi ohvriks langenud. Samas surnukehasid pole leitud ning võivad ju ka noored olla ei-tea-kus. Kuidas aga leida suurest linnast inimene üles. Eriti olukorras, kus selgub, et tegelikult ei tunnegi teda. Selgub, et tal on suhe teise inimesega. Kas see teine inimene on kuidagi mõjutanud kahtlaselt last, mis siis sellest, et too on juba täiskasvanud. Vanemate hirm ja hoolitsus läbi tungiva soovi oma lapsele elus parimat kasvab iga hetkega, iga avastusega, et tegelikult elavad nad oma elu ning lõppude lõpuks pole nende otsuseid võimalik mõjutada. Teisel inimesel on õigus elada oma elu oma otsuste järgi.

Kuid lisaks sellele hirmu-teemale, et nende lastega on midagi hirmsat juhtunud, on see ka ebatavaline lugu sõprussideme tekkimisest teise - samas olukorras oleva inimesega. Isegi kui mõttena oleks selline ühe osapoole jaoks täiesti välistatud. Kurbus, hirm ja hoolitsus oma laste pärast on alati meid vanemaid ühendanud. Selles mõttes on justkui mingit lohutus - keegi teine on ka samas olukorras. Ja ega kahe inimesega pole saanud "midagi hirmsat juhtuda". Sellele peab leiduma loogiline ja ikkagi positiivne lahendus.

Vaatasin seda filmi saalitäie igasugust nahavärvi inimestega. Neid ja tegelikult ka mind ajas naerma selle kolkast linna tulnud keskealise daami ignorantsus värviliste suhtes. See kuidas ta põlgas ja süüdistas silmagi pilgutamata värvilisi, lihtsalt nende nahavärvi pärast. Tüüpiline. Samas mõni teine inimene hoopis tunneb kurbust ja tunneb kaasa, et ema on nii õnnetu oma lapse kadumise pärast, siis see saalitäis rahvast hoopis naeris selle "lollikese" murede üle. Mitte küll lõpuni vaid just esialgu. Sest kui lugu edeneb, edeneb ka naise arusaam oma tobedusest. Ja lõpuks jääb üle vaid nentida, kuivõrd hea rolli teeb Brenda Blethyn! Tema paneb ju uskuma, et ta karakter ongi selline ullike maakas oma vandenõuteooriate ja hirmudega kõige võõra ja ebatavalise vastu. Blethyn on fantastiline nii mitmel tasandil - nii siis kui ta on oma kodus maal - ehtne maaproua - askeldab aias, toidab loomi. Siis kui ta on mures oma lapse pärast. Siis kui ta näitab oma suhtumist kahtlasesse musta mehesse. Siis kui ta tunneb rõõmu, sest tunneli otsast paistab valgust. Ja muidugi eriliselt hästi mängib ta sügavas, sügavas ahastuses olevat naist (mul oli temaga koos valus). Aga ka kõigele lisaks veel väikesed pisidetailid - näiteks "eeslihääle" tegemine :) Ometi otsustas Berlinale žürii anda hõbekaru meesnäitlejate kategoorias filmi meespeaosalisele Sotigui Kouyaté-le ja jätta Blethyni naiste kategoorias auhinnata. Ju siis konkurents oli naiste vahel tugevam...

Alžeeria juurtega Prantsuse režissör Bouchareb kandideeris oma eelmise filmiga "Indigènes" (Days of glory) parima võõrkeelse filmi Oscarile. Ja see oli ka seda igati väärt! Samas tähelepanuväärne on kindlasti ka "London river". Järgmiseks pöördub ta jälle tagasi Indigenes-i radadele, ehk 2010. aastal ilmub temalt film "Outside the law", mis räägib Alžeeria püüetest pärast teist maailmasõda Prantsusmaast lahti rabeleda.

Hinnang: 4- (üsna kurb lugu, aga on ka helgemaid noote. Film on kuidagi lühike ja saab kiiresti otsa, kuigi tegemist on pooleteisetunnise pikkusega. Aga see samm sammult tegelaste koos "otsimine" ja ühtlasi nende omavahelise suhtlemise ja sõprussideme arengule kaasa elades oli tasandeid nii mitu ning kaasamõtlemisainet piisavalt, et ei saanudki aru kuidas aeg lendas. Filmi sisse on monteeritd ka originaalkaadreid selle aja teleuudistest. Ja see tekitab autentse tunde. Üldse tuli nii Londoni tunne peale, et ma mingil hetkel tundsin isegi "Londoni lõhna" :) Ja muretsesin koos tegelastega, nagu minu enda laps oleks kadunud. Seega õhustik oli suudetud igas mõttes väga hästi luua. Mulle meeldis ka see operaatori õrritamine. Ehk siis päris tihti kasutati suurt plaani ja kuigi oleks näiteks peategelase saabudes tütre korterisse tahtnud näha, mida ta sealt eest leiab, milline see kodu on, siis operaator lausa nimme ei liigu kaamerasilmaga seda vaatama, mida näeb tegelane, vaid laseb vaatajal vaadata, kuidas reageerib tegelane. Muidugi hiljem selgub, et ega seal midagi erilist ei olnudki, aga inimlik uudishimu tahab ju ikka näha seda, mida teisedki :) Selliseid kohti oli veel mitu. Tehnilises mõttes oli ka muid huvitavaid valikuid. Eriliselt tahaks kiita ka montaaži tegijaid. Sest nii ajaga oli mängitud - film algab olevikus ja hüppab sellesse saatuslikku juulikuu päeva 2005.aastal. Ning oskuslik dokkkaadrite sisestamine filmi vahele ning mingis mõttes ka pinge kruvimine ja see emotsionaalne mägirada, mille vaatajad saavad käia koos tegelastega, seegi on lisaks stsenaariumile ning režissörivalikutele õnnestunud ka tänu montaažile. Ma kõigile ei julgeks seda filmi soovitada. Kohati liigub film aeglaselt ja nõuab inimestele kaasatundimist tegelaste valule ning murele. Selles suhtes on vaja tõesti sisse elada nii saab filmist rohkem iseenda jaoks. Minul paratamatult mõte liikus pidevalt kaasa, et kuidas ma ise võõras kohas oma last otsiks, mida kõik teeks. Ja samas tundsin kaasa sellele maainimesele, kes ahastuses avastab, et terve üks plank on täis "kadunud inimeste" otsimiskuulutusi. Ja isegi politseil pole aega otsida, sest kadunute arv on ammu üle pea kasvanud. Kurvad on need olukorrad, kui keegi ei saa aidata, keegi ei saa olla toeks. Siis ongi kõige olulisem leida soojust ja tuge neist, kes on samas olukorras. Nemad tegelikult on ainukesed, kes võivad mõista Sind päriselt. Aga liiga kiiresti ei ole vaja inimeste üle nende olemuse pärast kohut mõista. See on teadatuntud fakt. Olgu siis see nii ilmne asi nagu nahavärv, aga samuti ka see, kui kellegi olemus ei meeldi. Igaühel on muidugi õigus oma arvamusele ja kõik inimesed ei peagi meeldima ja kõigile ei saagi meeldida - minule näiteks ei meeldi inimesed, kes tahavad kõigile meeldida... ja mõttena tekib juba sellest paradoks. Lisaks leian ma, et võib ju hinnata teise inimese tegusid, aga mitte inimest ennast - ehk eluline näide - kui kellegi näitlemine ei meeldi, siis sellele võib hinnangu anda, aga mitte sellist, et inimene ise on sellepärast paha... lihtsalt ta ei oska näidelda või vajab mingit koolitust või on vaja hoopis leida põhjuseid, et miks seekord välja ei tulnud jne. Aga kui keegi on naiselik või mehelik, siis ta ei pruugi saada sellele midagi parata ning sellepärast on ikka päris madal hakata seda inimest lahterdama või tema üle sellepärast kohut mõistma. Sest lõppude lõpuks pole keegi kohustatud kellelegi meeldima ja alati ei võigi inimene parata oma olemusele midagi. Ei nahavärvile, ega usule ega loomusele.. ja samas ei pea ka alati kõik olema põhjendatud teistele. Ehk siis kui see kadunud tüdruk tahtis araabia keelt õppida, siis miks ta ei võinuks seda teha. Olgu see siis tema enda pärast või oma armastatu pärast või hoopis sajal muul põhjusel. Minu jaoks film üle keskmise - väga hea naispeaosalisega, aga samas ei midagi tõeliselt "erilist". Pisike film oma suure kurbusega. Peaagu nagu dokumentaalfilm.)

P.S. Kas keegi oskab lahti mõtestada, miks filmi pealkiri on London "River"?

Filmi trailer:

Sildid:

Stockholmi Filmifestival 2009

Täna läheb siis lahti - aastalõpu suur filmimaraton. Minagi veedan enamvähem enamuse järgmise 12 päeva õhtutest ja kahest nädalavahetusest kinos. Ehk siis nii palju kui vähegi töö kõrvalt on võimalik. Esialgsete plaanide kohaselt on minu kavas järgmised filmid:

Adam - Ameerika indiefilm.
Bad day to go fishing - Uruguai stiilis "The Wrestler". Nende tänavuaastane oscarisaadetis.
City island - Ameerika indie. Mõned huvitavad näitlejad - palju talente.
Coco Chanel & Igor Stravisnky - Cocost tehtud teine film Coco Avant Chanel oli minu meelest jama, loodetavasti see on parem. Igatahes minu lemmik Taani meesnäitleja Mads Mikkelsen on peaosas. Ja rahvas ka räägib, et ON parem kui see igav ja tundetu lugu Audrey Tatou-ga peaosas.
The cove - Pidavat põnevusfilmidest põnevam dokumentaalfilm olema. Delfiinide päästmisest.
Dogtooth - Üle aastate parimaks Kreeka filmiks tituleeritud. Midagi Von Trieri kanti pidavat olema... põnevalt omapärane!
Education - Üks aasta parima filmi kandidaate. Briti film, mida kõik kiidavad. Carey Mulligan pidavat tegema fantastilise rolli. Lisaks osalemas ka Olivia Williams, Alfred Molina, Peter Saarsgard ja režissöriks taanlanna Lone Scherfig (Itaalia keel algajatele). Filmi stsenaariumi kirjutas Nick Hornby!
Fantastic Mr.Fox - Nuku-multifilm George Clooney ja Meryl Streepi häältega.
Gordos - Hispaania film, mida tehti üle 10 kuu, sest peaosaline pidi sisu pärast 30 kilo juurde võtma :) Minu teema :)
Hipsters - Vene Grease, ehk siis 50ndate muusikal, kui ma õieti aru olen saanud.
Human centipede - Pidavat olema üks karmimaid õudukaid. Midagi täiesti haiget!!! Ilmselt olen ma ka haige, et seda vaatama lähen, aga vahest tuleb enda taluvuse piire proovile panna, siis saab ehk ka teistest eluraskustest kergemini üle (vanainimese filosofeerimine... või "õigustus" oma varjatud perverssustele... haige-haige-haige :))
I killed my mother - Kanada tänavuaastane Oscarisaadetis. Räägitakse, et prantsuskeelse Kanada aasta parimaid.
London River - eelkõige sellepärast, et seal mängib üks mu lemmikutest - Brenda Blethyn
Maid - Tšiili film, mis võitis Sundace-festivalil žüriiauhinna. Kõva festivalidehitt.
Metropia - Rootsi scifi futuristlik multifilm. Kus vinged näitlejad osalemas.
Miss Kicki - Rootsi film naises, kes läheb Taimaale armastust otsima. Pernilla August peaosas.
Mr.Nobody - Ameerika indiefilm. Peaosas Jared Leto, kes oma bändiga (30 seconds to Mars) tuleb kevadel Stockholmi esinema :)
Nothing personal - Poola- Iiri film. Stephen Rea peaosas.
Phobia 2 - Lõuna-Korea lühiõudukate kogu. Esimeses osas oli niäi häid kui halbu oldschool õudukaid :)
Precious - Üks tänavuaastaseid suuri Oscar-i pretendente mitmetes kategooriates. Nii kriitikute kui rahva suur lemmik.
Revenant - Õudukas. Make-up kunstnik, kes on hakanud režissöriks... see võib tähendada vaid üht... karmide nägudega surnud lällavad ringi :)
Reykjavik - Rotterdam - Islandi tänavuaastane oscarisaadetis. Pidavat olema põnevusfilm. Islandi üks kuulsamaid, ehk Kormakur osalemas...
The road - Apokalüptika on Rootsi tänavuaastase festivali põhiteema. Ja seda filmi kiidetakse juba ette, kuigi see veel linastunud pole. Eks näitlejad ole vinged - Viggo Mortensen ja Charleze Theron peaosades, aga Cormac McCarthy raamat minule isiklikult ei meeldnud - liiga hall ja rusuv, ilmselt polnud mul lugemise hetkel just selliseks tuju. Loodetavasti film on parem. Kahju muidugi, et lõppu teab ette, sest minu jaoks põhiliseks raamatus saigi see, et kes ja kas selle teekonna üle elab. Ja eks need paar võikamat kohta talletusid ka mällu igaveseks...näis siis kuidas filmis on lahendatud.
Time that remains - Elia Suleimani triloogia kolmas film. Cannes-i festivali põhinimekirjast. Palestiinlastest tänapäeva Iisraelis.
Tsar - Vene film 1500-ndatest ja verisest tsaarist Ivan Julmast...
Up in the air - jälle üks aasta parimaks filmiks peetav - George Clooney ja Vera Farmiga peaosas, režissöriks Juno teinud Jason Reitman. Festivali ametlik lõpufilm.
Vicious kind - Ameerika ülikiidetud indiefilm. Mõned huvitavad näitlejad, huvitav lugu.
Whip it - Drew Barrymoore-i lavastusdebüüt. Ameerika indiefilm, mis saanud palju kiita. Junost
tuttav Ellen Page peaosas.
The Wind journeys - Kolumbia tänavuaastane oscarisaadetis.
Üllatusfilm - Stockholmi filmifestivalil on kombeks pakkuda 1 kord "siga kotis", ehk keegi ei tea, mis filmi näidatakse, aga see on mingi tuleviku suurfilmidest. Ehk siis varem on olnud sellised filmid nagu "Fight club" ja "American gangsters". Põhimõtteliselt võimalus näha mõnd kõva tulevast kassahitti enne teisi.

Ehk siis midagi ikka "leidsin". Mitmed huvitavad asjad on ka juba nähtud või võimalus vaadata kohe kinos muidu kah... aga vaadates Pöffi filme, siis tundub, et järjekordselt on Eesti festivali nimistu palju huvitavam. Kummaline küll, et Pöffi režissöride nimekirjas on näiteks Klaus Härö, aga tema filmi pole filmide nimistus. Ilmselt on tegemist Soome tänavuaastase parima filmiga "Postia pappi Jakobille", aga ju see võib olla ka võistlusprogrammis ja sellepärast pole filmi veel välja kirjutatud. Kummaline on ka see, et Haneke "Das Weisse Band", mida mul ehk õnnestub siis Stockholmis erand korras juba järgmisel nädalal vaadata, oli ka nimistus, aga järsku kadus see sealt ära. Võibolla tõsteti ka kuhugi sellisesse kategooriasse ümber, mis avalikustatakse alles 20.11 toimuval pressikonverentsil. Eks näis...

Aga kinoralli läheb siis lahti!!! Hoidke eest :))))))

P.S. Tahtsin küll kõik teatrielamused enne ära kirjutada kui nüüd filmidele pühendun, aga mõned jäid ikka üles märkimata... katsun siiski filmijuttude vahele need ka ära kirjutada, eks näis kui lühikeseks lähinädalate ööd jäävad ja kui palju tegelikult ka oma plaanidest jõuab teoks teha. Pöffi vihjena tahaks küll soovitada ühte filmi kindlasti - "PROHVET", see on üks selle aasta parimaid! Kui ma ise saaks, siis läheks ka "Piano" teinud Campioni viimast teost "Ere täht" (Bright star) vaatama (Stockholmis tuleb see detsembris ka tavalisse kinolevisse). Ja muidugi kõiki põhjamaade filme, need on kuidagi nii südamelähedaased. Ohhh kuidas tahaks Pöffile ka... :)))) Aga nüüd siis teele - Sture-sse, seal linastub "London river"... minu kinokava "esimene linnuke"...

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default