Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, november 20, 2009

A serious man / Tõsine mees (USA 2009)

Režissörid ja stsenaarium: Ethan Coen, Joel Coen
Olulisemad näitlejad: Michael Stuhlbarg, Richard Kind, Fred Melamed, Sari Lennick, Aaron Wolff, Jessica McManus
Loo lähtekoht: 60ndate Ameerika. Lugu ühest üsna tavalisest mehest, kellel on kaks last - poeg, kellel on probleemid koolis ning bar mitzvah kohe ukse eest. Tütar, kes pätsab isa rahakotist raha, et minna oma nina plastilise kirurgi juure kohendama. Naine, kes nõuab lahutust, sest mees ei pühenda talle aega ning sellepärast on leidnud armastust ühe teise mehe juurest, kes muideks on perekonnasõber. Vend, kes matemaatikaga üritab maailma lahti seletada ning leiab lahenduse muuhulgas ka õnnemängude välja arvutamiseks. Töö õppejõuna - mitte just kõige lihtsam variant. Lisaks naabrid (nii hulle kui seksikaid) ja kogu kohalik juudikogukond, koos rabbide, advokaatide ja arstidega.

Stockholmi Filmifestivali "siga kotis", ehk "üllatusfilmiks osutus vendade Coenite tänavuaasane auteur-i film. See on sellel dekaadil neilt juba üheksas film. Enamvähem on meeste kiiruseks aastas film, järgmine peaks küll ilmuma alles 2011 - "Hail Caesar" - 20ndate Ameerikas ringirändavast Shakespeare-i tükke mängivast teatrirühmast, kes etendavad "Julius Caesar"-it. See on juba märkimisväärne, kuidas nad alati tunduvad filmikriitikutel õigeid närve tabavat (mõned üksikud erandid siiski on, uustöötlus "Ladykillers" näiteks). Ka sedapuhku räägitakse juba ette, et tegemist on ühe aasta parima filmiga ja ennustatakse ka oscarikandidatuure. Mina isiklikult ei ole olnud kunagi nende suurimaid austajaid. Siiski on nende filmid alati olnud vähemalt huvitavad ning tavaliselt ka nö. üle keskmise. Nende suurimaks hitiks võib vist julgelt pidada "No country for old men", mis ka paiguti minule meeldis, eriti Bardemi tegelaskujuga seonduv, kuid nende poolt tehtud filmidest on mu lemmikud siiani "Fargo" ja "O Brother, Where Art Thou?". Kuid tuleb vist tunnistada, et see uusim, ehk "A serious man" on minu meelest isegi nende parim film! Ka siin on palju tuttavaid teemasid olemas, mis Coenite filmidest ikka läbi jooksevad - juudid, must huumor, veidrad karakterid.

Just see mustapoolne huumor oligi minu meelest see, mis filmi huvitavaks tegi. Peategelane oli mingis mõttes üks paras äpu, kuid siiski suutis hoida pea püsti ning lõppude lõpuks ju oli tema ikkagi nö. võitja :) Need karakterid ja nimed tõid mulle millegipärast Kreisiraadio meelde. Kreisikad muidugi on veel mitu vinti peale keeranud, aga ka siin mõjusid need tegelased mitte elust vaid pigem ikka "filmist". Näitlemiste kohta ei saa nuriseda, aga keegi ei tõuse ka silmatorkavalt esile erilise ande pärast. Kui, siis peategelane, aga see ei olegi minu meelest nö."näitlejate" film, pigem "stsenaariumi ja režissöride" film. Pole ju siin ka nagu tavaliselt Coenite filmide puhul, mis ju kubisevad vingetest tippnäitlejatest ja staaridest - Hanks, Pitt, Clooney, Bardem jne jne jne Ent peategelase rollis Michael Stuhlbarg, suudab oma karakteri siiski sümpaatseks mängida ning tema suhtes tekib nagu mingi poolehoid ja ma usun, et see oli ehk ka mingis mõttes taotluslik. Kuigi ta polnud ju üldse mitte (pigem vastupidi) selgelt sümpaatne karakter...

Film lahkab ka mitmeid juudi-teemasid. Mina igatahes sain teada nii mõndagi sellest kultuurist, ehk filmil on juures ka nö. hariv moment. Sellega seoses tekkis mitu tugevat tunnet, et kui ise peaks neid asju läbi elama või olema kohustatud üldse mõtlema näiteks "rituaalsele lahutusele", ainult sellepärast, et Su naine saaks teise mehe juurde minna... milline altruism oleks see just selles olukorras selle mehe poolt olnud, kuid samas ei saa ju ka teise inimese õnnele vastu seista, eriti kui tunned süümepiinu.

Kuid lisaks täiskasvanutele balansseeris sisu ka teenagerite teemad. Tuli oma elust meelde, kui keset mõnda tähtsat koosolekut P helistab ja küsib midagi enda jaoks nii olulist, kuid minu jaoks täiesti uskumatult tühist - et miks ta üldse sellepärast keset päeva helistab (filmis helistas poeg isale, et telekas virvendab ja ta ei saa oma lemmiksaadet vaadata :) Onju tühine, aga lapse jaoks ehk päeva oluliseim asi. Selliseid eluliselt tuttavaid situatsioone oli veelgi ja needki panid filmi huviga jälgima. Kuid kõige huvitavamaks tegi filmi ikka see, et ei teadnud mida järmiseks oodata - mis sellele vaesele "tõsisele mehele" veel kaela sajab. Ja kus on see piir... Elus ju ikka kõik käib üles alla. Vahest sajab, vahest paistab päike, aga kunagi ei tea, mis nurgataga ootab :)

Hinnang: 4+ (mina soovitaksin küll julgelt. Vahepeal märkasin, et naeran millelegi täiesti tähtsusetule ja tobedale asjale nagu mõne inimese ilme või narkopilves poisile bar mitzvah-il keskendumas ainult sirgelt püsti seismisele :) Või keelelistele arusaamatustele mitterahuldava hinde saanud õpilase, tolle isa ja õppejõu vahel. Usun, et inglise keelt emakeelena rääkivate jaoks on need situatsioonid veelgi mahlasem huumor. Või see, kuidas mees läheb katusele antenni parandama ja märkab, et tema naabrinaine ihualasti päikest võtab. Küünitab ja liigub katuseäärele lähemale. Järgmine kaader on aga mees voodis, parandamas oma "muhku". Ehk sellised montaažiotsused sisaldavad jube iseenesest huumorit. Ja miks ka mitte üleval fotol olev "tahvli-stseen" :) Aga neist naljades oli pisar või rohkem traagikat ka juures... aga seda mahlasem ja huvitavam huumor. Muidugi kaasamõtlemist on inimsuhetes ju alati ning teadmata tegelikult sellest kultuurist eriti palju, mõjuvad nende inimeste mõttemaailmad ja otsused eriti kummaliste või julgete või erilistena. Ise ma küll nii ei käituks :) Aga samas räägib see ainult seda, et ma ei ole nii hea inimene nagu filmi peategelane. Ja sellepärast peaks sellele karakterile alt üles vaatama, kuid ometi tema olemus ning veidrused ja mingi oskamatus oma eluga õieti hakkama saada panevad tundma just vastupidiselt. Huvitav ka kui palju on selliseid õpetajaid, kes millegi sellisepärast või mingi muu sellise teadmisest mitte otseselt johtuva põhjuse pärast lastel hindeid suuremaks kirjutavad. Ja kuigi on lihtne teda hukka mõista, aga selles olukorras, kui palju neid ausaid meie seas oleks? Mina küll :) Aga ma ei tundudki selles peategelases iseennast ära. Võibolla sellepärast ei hinda filmi täie viiega... Ahjaa, kas raskeloomulise tsüstiga peab vetsus veetma oma elu?)

P.S. Seda pealkirja võiks vabalt tõlkida ka "Tõsiseltvõetav inimene" või "Tõsine inimene".
Post Post Scriptum - See film võib vabalt olla järgmisel oscarigaalal parima filmi nominentide hulgas (tänavu on neid ju kokku 10!) lisaks on filmil tugev stsenaarium, montaaž, cinematograafia ehk operaatoritöö ning kunstnikud on ka hästi loonud sellise 60ndate aastate Ameerika tunde - autod, soengud, mood - ent siiski liialdamata... Samas ma ei usu, et filmi millesti piisavalt vinge oli, et midagi neist võita - kui siis kunstnikutöö. Aga sellest hoolimata, viivad filmiga seotud inimesed algaval auhindadejagamise perioodil koju rea muid auhindu - mark my words!

Filmi trailer:

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default