pühapäev, 6. juuli 2008

GEP ehk ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni – NO99

Braaaaavooooooooo! Aplaus, aplaus, aplaus! Ometi teater mõtlevale inimesele, kus on sisu, särtsu, ideed, originaalsust, näitlejameisterlikkust, lavastaja tarkust, põnevust, armastust, draamat, kurbust, tantsu, laulu, rõõmu ja kõike kõike mida ühelt teatritükilt oodata ning lisaks ka seda, mida ei oska oodata.

Kunstnikutöö on minimalistlik, sest näitlejad kannavad peamiselt erinevate Eesti piirkondade rahvarõivaid ja see valik juba iseenesest on kunstniku poolt ideaalne variant. Lava põrand ja tagasein on sisustatud natuke nagu saun või suvila. Lisaks üksik kamin ja disaintoolid. Rohkemat polnudki vaja.

Kõik saab alguse sellest, et on olemas üks klubi. Meesteklubi, kuhu kuulub 7 meest ja millega kohe liitub ka kaheksas. Ja selle klubi ideeks on päästa Eesti rahvas väljasuremisest tehes lapsi nii paljudele naistele kui võimalik. Ainult, et sellega kaasneb palju probleeme. Loomulikult. Kõigepealt tuleb leida naised, kes on sellise asjaga nõus. Või kui naisele ei ütle enne selle plaani teostamist oma motiividest, siis tuleb vaadata tõtt hiljem olukorrale. Lisaks on ju rahamure, lapsed ja naised vajavad ju mehe tuge. Kõik need kümned lapsed vajavad oma isa – tema tähelepanu ja kohalolekut. Muidugi on ka üksikema probleem ja see kui palju mõni naine suudab kannatada ning seda vastu võtta.

Mõtteid seotud nii sellise radikaalse võtte plusside ja miinuste kohta kui ka teiste radikaalsete võtete kohta, et eestlased välja ei sureks. Samuti mõtted naiste ja meeste, isade ja emade ja laste kohta, mõtteid äratas see etendus nii palju, et päev hiljem ja isegi kaks järgmist teatritükki hiljem, on ikka GEP see, mille kohta uusi ja uusi mõtteid üles kerkib.

Kui see etendus lõppes tõusin ma kui iseenesest seisma, sest sellist kõrgetasemelist ja samas originaalset asja ei näe iga kuu, isegi mitte iga aasta Eesti teatrites.

Kui rääkida näitlejatest, siis mingis mõttes oli see tükk Jaak Prints –ile suur läbimurre. Teda laval vaadata, on nagu vaataks meessoost Anu Lamp –i. See on samas mingit kummalist närvi kõditav ja samas väga huvitav. Tema läbilõikavalt sinised silmad ja koomiline talent teeb temast ühe huvitavama noore näitleja Eesti teatrites. Hämmastav, et tema vend Tõnn Lamp oma üle mängimisega on minule üpris vastuvõetamatu teatrilaval. Nõksus ma enamvähem kannatasin tema grimassid ära, aga tegelikult ma loodan, et etendustes, mida vaatama lähen Tõnn Lamp ei mängiks. Ja otse vastupidi, ma tahaks Jaak Print-i näha võimalikult paljudes tükkides. Jaagu emme Anu ise oli samuti kohal. Igatahes läks ta teatrisse, ehk Spordikirikusse sisse enne kui tavarahvas sinna lubati. Üks parimaid ja meeldejäävamaid stseene oligi see, kui Jaak üritas tüdrukuid „ära rääkida“. Ehk mitte karjudes endale lapse tegemiseks Mirteli, Inga ja Elina vahel see õige leida. Ja siis muidugi see närtsus kortsus roos :)

Teine superstaar minu jaoks selles tükis, mis puutub näitlejameisterlikkusesse oli Andres Mähar. Absoluutselt igas tükis kus ma teda näinud olen, ta lihtsalt oskab teha oma rollidest huvitava ja erilise. Nüüd sain lisaks veel teise dimensiooni tema isikusse. Nimelt, kuna istusin esimeses reas, ja etenduse ühes osas näitlejad suhtlesid vaatajatega – tuli ta minu juurde, surus mul kätt ja ütles „Sa oled hea mees“. Ma muidugi vastasin, et tema ka. Õnneks aju töötas nii kiiresti, et jõudsin vastata. Siis, peaaegu lõpus, tuli ta jälle minu juurde ja palus, nagu gentlemen –ile kord ja kohus, et kas ma luban K-l temaga lavale minna. Kui nad poleks neid „seks-tantse“ ennem põrandal teinud ja kui K poleks minult eelnevalt nõudnud, et ma kaitseksin teda lavale minemise eest, kui selline asi peaks juhtuma, siis poleks minul olnud midagi selle vastu. Eriti kui ma oleks ette teadnud, mis seal laval nende naistega tehakse. Ja sellepärast soovitasin, et ta võtaks meie kõrval istunud Maalehe ajakirjaniku. Ja too läkski. Aga Mähar jäi eriti meelde selles stseenis, kus ta teatas Risto Kübar-ale, ehk oma „sõbrale“, et ta saab tolle naise Mirteliga lapse. Nüüdsest tahan näha kõiki tema töid. Ehk Mähar liigub nende „päris heade näitlejate nimistusse“!

Veel tahaksin eraldi välja tuua näitlejannam kel nimeks Inga Salurand. Juba Perikleses ma vaatasin, et ma olen täiesti alahinnanud teda. Ja nüüd GEP-iga sain kinnitust, et ta on väga huvitav ja hea! Eriti see stseen, kus ta mängib venelannat. Väga ehtne ja väga sügava rolli sisse minekuga, tõeliselt andes endast kõik ning väga suure andumusega. Aga stseenidest jäi kõige rohkem meelde või õigemini oli kõige silmapaistvam hoopis see, kui ta koos Mirtel Pohlaga täiest kõrist laulis. Ma oleks tahtnud kohe selle stseeni peale plaksutada, aga kahjuks läks tekst kohe laulule otsa edasi ja see „vaheaplaus“ jäi ära.

Mulle veel väga meeldisid Elina Reinoldi mõtteavaldused selle kohta, et emal pole võimalik emadusest pausi võtta ning samuti see Elo Viidingu tekst emade kohta. See oli sobiv sellesse kogu konteksti nagu tasakaaluks. Väga andekas lavastuslik taktika samuti. Sergo Vares oma selge ja kõlava häälega oli samuti hea nagu alati ja sama võib õelda Gert Raudsep –a ja Tambet Tuisk-i kohta. Kuigi nende stseenid olid vähem meeldejäävamad. Kuigi näiteks Tambeti läbitorgatud kondoom lendas vastu mind ning nüüd on see mu „teatrimälestuste“ varasalves... Positiivselt üllatas Mirtel Pohla. Ei tea kas sellepärast, et ma hakkan tema maneeridega harjuma või lihtsalt see võimas hääl ja vinge stseen koos Ingaga? Aga ometigi ta mulle meeldis selles tükis esimest korda. Kavas oli ka üks hea foto temast (laulmas).

Kristjan Sarv on nii hirmsa olemisega, et mul oli pidevalt selline tunne, et ta tuleb ja annab mulle vastu vahtimist. Ma ei tea miks, aga ta on millegipärast nii hirmuäratav. Alati. Ja ma eelistaksin lavalt selliseid tundeid mitte tunda.

Kes aga mulle üldse ei meeldinud ning võtsid selle tüki hinnangult viielt plussi tagant olid Rasmus Kaljujärv ja Risto Kübar. Rasmus lihtsalt ei ole näitleja vaid etleja või ma ei tea mis, aga tema näitlemine on kohmakas ja sõnad lähevad tal suus sassi ning mind väga häiris ka tema kiiskav sätendava kiviga kõrvarõngas. Aga kõige rohkem see kooliteatri näitlemistasemega mäng. Risto Kübar tegi juba kolmandat korda Adolf Rühka rolli. See kangetel jalgadel kõndimine ja oma sõrmede sirgu ajamine, need maneerida on ta ühe näitleja jaoks liiga tugevad ning ta ei kontrolli ennast. See teeb temast tublisti alla aktsepteeritava tasemega näitleja. Teises vaatuses oli parem,kui teda kui tegelast palju ei kasutatud. See tobe ropendamise stseen oli ka nõme, eriti sellepärast, et iga roppuse peale hakkasid teises reas istunud noored tütarlapsed naeru kihistama. Tõeliselt tobe.

Mis mulle veel selle etenduse puhul oli imeline, oli see kuidas küll nad suudavad nii palju teksti meelde jätta? See on täiesti vapustav. Rahvatants oi ka tore, aga see meeste seksitants – ma ei teadnud kuhu suunda sellel ajal vaadata, kui vaid ei peaks neid seal maas väänlemas vaatama.

Üks koht, siis kui terve suur pere istub koos ja arutavad, kes kelle lapsele järele jõuab minna ja kes poes jõuab ära käia ning kelle lapsel on haigus, kelle omal sünnipäev – see stseen meenutas mulle telesarja Big Love ning minu arvanust mööda on see mõeldamatu, et sellisel meetodil lapse Eestis hakkab sündima. See on ju iseenesest absurd, mis sellest et hea mõte. Lisaks kogu see rahvus-teema. Meie ju elame Rootsis ning näha kui tugevad näiteks on meie 12 aastase juured ning kui oluliseks ta Rootsis elades peab eestlust, see on vapustav ja mitmeski mõttes meie kasvatuse vili. Ma leian, et 20 aastane ei ole veel küps valima oma rahvuslikku eelistust. Tuleks lapsi ikka suunata, sest usun selliste suunamiste tulemusel on lapsed kunagi pärast 30-eluaastat rahul ja õnnelikud, et neid suunati ja neid armastati. Ja rahvus-tunde tekkimise eest ollakse kindlasti tänulikud. Laps ei tea veel 20 aastaseltki mis ta tegelikult tahab ja mis talle tulevikus oluline on. Nonii hakkasingi ühel mõttepojal rohkem kaalu saada ja edasi areneda. Aga selliseid niidiotsi vestlusteks ja mõtlemiseks pakub see etendus kuhjaga.

Hinnang: 5 (see tükk peaks igale „täiskasvanud“ eestlasele olema kohustuslik, täpselt nagu 3 last igas peres ;-) !)

14 kommentaari:

valgeseelik ütles ...

Mul on väga kahju, et kui külalisetendusi on Tartus antud, siis on need alati välja müüdud olnud ja pole olnud võimalust seda etendust näha. Loodetavasti ei võeta seda niipea mängukavast maha ja nad käivad sellega veel Eestis ringreisidel. Aga Sulle aitäh oma elamuste jagamise eest. :)

Danzumees ütles ...

Jah, usun ka, et seda tükki mängitakse nii kaua kuni need saalitäied kohe esimese päevaga välja ei müüda. Aga igal juhul soovitan väga seda vaatama minna ja kui on soovi "osaleda" etenduses, siis tasub istuda esimesse ritta. Karta pole vaja sest kõik on viisakas ja kena, mis sest, et muidu sisu selline kiiksuga.

Anonüümne ütles ...

Ma loen su blogi viimane kuu ja pole varasemate postituste lugemise jaoks veel aega saanud. Mulle meeldib kuidas sa kirjeldad näitlejaid ja nende tööd igas näidendis. Kas sa palun ütleksid midagi Mari-Liis Lille kohta. Kohe väga huvitab. Üldiselt mu arvamus sinu omaga ühtib. Põnev oleks teada, kas tema koha pealt ka.

Danzumees ütles ...

Kallis Anonüümne! Kahjuks ei ole ma (veel) Mari-Liis Lill -e talendi austaja (ilmselt siinkohal lähevad meie maitsed lahku? Aga ega 100% ei ühti ju kellegi maitsed... Kuigi katsun ikka hinnata näitlejate rolle ilma eelarvamusteta). Pean teda enda jaoks selles näitlejate grupis, kellel on potentsiaali. Nimelt, tal on alles üpris vähe rolle olnud. Ja siiani ta mulle päris meeldinud pole veel üheski. Mis ma temaga näinud olen: Syrrealistid, Gösta Berlingi saaga, Võluõunad ja Loojang(seda mängitakse sellel suvbel veel Viinistus, aga seal tal on väga pisike ja ilma erilise karakterita roll). Mingit küpsemist on kindlasti märgata! Aga seni on minu meelest ta parim töö, see kõige esimene, kus teda nägin - Syrrealistides (vähemalt sealt mingi tema rollidest). Lisaks oli tal ju põnev pisiroll "Jan Uuspõld läheb Tartusse" filmis. Seda teleseriaali "Helena", kus ta osales, seda ma ei näinud üht ainustki osa(ma ei teagi miks). Adolf Rühka -s oli minu nähtud versioonis Mirtel Pohla ja Jõgi voolab läbi linna -s oli minu nähtud versioonis Kersti Heinloo.

Mis minule tema juures meeldib on tema madal hääl naisterahva kohta. See teebki temast huvitava ja kavatsen kindlasti jälgida tema arengut edaspidi.

Muide tulin just Viinistust, kus oli "Keiserlik kokk" esietendus ja seal istus ta esimeses reas koos Ivo Uukkivi ja tema tütrega. Lisaks on Mari-Liis väga kena tütarlaps ka "päris elus", mitte ainult laval.

Tulevikus, kui temalt midagi tähelepanuväärset näen, siis kirjutan kindlasti ka temast pikemalt.

Anonüümne ütles ...

Ei saa mitte vaiki olla! Praktiliselt mitte ühegi Su kommentaari puhul meie maitsed ei ühti. Aga valus ja ebaõiglane ja rumal on Su kommentaar Risto Kübara suhtes, kes on XX lennu kõige andekam laps (samast lennust muuseas Nero Urke, kelle kohta Sa nii imestad, et kust tulnud ja millal tulnud).

Anonüümne ütles ...

Eelpoolkirjutatu parandus. Loomulikult mõtlesin XXII lendu. Olin "ühte väravasse" kriitikast nii häiritud, et kaks klahvilööki jäi vahele.

Danzumees ütles ...

Vastupidi Sinu arvamusele "anonüümne", on minu meelest Risto Kübar oma lennu näitlejatest üks vähem andekaid. Ta on mistahes rollis täpselt samasugune minu meelest (Adolf Rühkast alates).
Nero Urke näiteks on (minu meelest) andekam, kuigi väga kaugele kalduvaid arvamusi veel ei tee, sest ma pole teda peale Loojangu veel kusagil näinud ja Kübar ise ka veel Adolf Rühka etenduses nii väga ei häirinud. Noortel näitlejatel läheb ikka natuke aega, enne kui nad teadvustavad millised nad ise on ja kuidas ennast huvitavaks mängida. Mõni saab ajaga paremaks, mõni saab ise aru, et tema koht pole laval...

Risto Kübara koht "minu meelest" aga pole nii heas trupis nagu NO99, see tõmbab selle trupi taset tsipa alla. See aga on minu isiklik arvamus ja maitse, mis ei pruugigi sinu omaga ühtida. Ja eks igal ühel ole õigus oma arvamusele. Tee oma blogi ja kuuluta oma tõde! Kui Sulle mu arvustused ei meeldi, palun ära loe neid. Sul on selleks tuline õigus, nagu ka arvata teisiti maailma asjadest kui mina!

xx ütles ...

Läheb jah kõik justkui ühte väravasse, see põhjendamata kriitika. Tõnn Lamp ju väga tegija mees. Kui su puhul oleks tegu inimesega, kellele kahe kõrva vahele jumal midagi on raatsind poetada, siis mõistaksidki, et Nõksus oligi tema roll, see mille ta ilusti ära mängis. Olla, utoopiliselt heas tujus optimistlik hipi.
Laienda silmaringi pisut ja kuku siis lööma.

Danzumees ütles ...

Kahju, et see "Su jumal" Sulle nii palju sinna ei raatisinud poetada, et Sa mõistaksid, et inimestel on erinevad maitsed ja arvamused. Aga noh...Sa ju arvad, et "jumal" on see "poetaja", niiet meie Sinuga oleme nagunii erinevatest maailmatest :)

Roll rolli järel imestan ikka ja jälle, et kuidas Tõnn nii kaugele kännust on kukkunud :)

linunn ütles ...

Tere,

olen Su blogi nüüd juba mitu kuud jälginud ja loen jõudumööda ka vanemaid postitusi. Mitu korda olen ka mõelnud, et peaksin kuskile mingi kommi panema, et kui hea blogi:)
Aga selle postituse negatiivsed kommentaarid panid mind nüüd lõpuks tegutsema. Olen nõus kõigega, mis Sa selle etenduse kohta kirjutasid ja üldiselt paistab, et meie maitsed kattuvad päris hästi. Jaak Prints on mu suur lemmik ja Risto Kübar on ainuke, kelle olen nõus NO teatrist ära laskma (aga samas võib ta seal ka rahulikult edasi olla). Tõnn Lamp tegi minu jaoks alles tänavu Wargamäe Wabariigis rahuldava osatäitmise (ok, ta oli Nõksus ka naljakas, aga suurt pingutust see talt vist ei nõudnud). Loen Su blogi raudselt ka edaspidi ja julgen soovituste järgi omale etendusi valida.

Danzumees ütles ...

Aitäh heade sõnade eest! Neid, nagu igale blogipidajale, on ka minule väga vaja. Siis on tunne, et on sellest kõigest kasu ka teistele ning võtan asja ehk tsipa rohkem südamega. Eks tõesti maitsed on ju erinevad ja nii tore, kui kellelgi on sarnane maitse! Nii saab just vihjeid enda jaoks, mida vaadata. Ma ise ka olen avastanud üpris sarnase maitsega blogi, kuna meie maitsed on sarnased, siis soovitan tema blogi Sinule ka -
http://kuima1xolin.blogspot.com/

Kusjuures, mis puutub Tõnn Lamp-i, siis mind ehk häirivad tema grimassid kõige rohkem, mida ta igasse rolli mängib sisse. Need tunduvad pingutatuna, kuna rahulikumatel hetkedel nagu pole ta mängul midagi viga. Samuti niimoodi kaugemalt vaadates Wargamäe Wabariigis...siis ka ei tule see kohatine ülemängimine nii hästi vaatajani ja siis ei häirigi nii eriti.

Aitäh veelkord heade sõnade eest! Vahest selliste negatiivsete kommentaaride peale läheb üldse avalikult kirjutamise isu ära, aga just sellise positiivse, nagu Sinu vastukaja pärast on ikka veel jõudu jätkata nii nagu seda seni teinud olen! :))) Ka teatritest on tulnud vastukaja, et ma ikka jätkaks - et see on nagu otsene side suvalise publiku reaktsiooniga ning arvamustega :) Sest eks teatrit muidugi tehakse ju ka suure kunsti, sisemise vajaduse ja paljudel muudel põhjustel, aga samuti ka natuke vaatajate pärast ning -jaoks :)))

Danzumees ütles ...

Lugesin Sinu blogi ka! Nii huvitav! Kui Sul selle vastu midagi ei ole, siis panen selle oma linkide listi. Iga kell, kui soovid, siis anna kommentaariga märku ja ma võtan kohe maha!

linunn ütles ...

Eliza Day blogi loen ka järjepidevalt:) mis mul ikka saab selle vastu olla, kui keegi mu blogi loeb. Olen selle ju ise avalikuks jätnud :) Ja eks see motiveerib veel paremini kirjutama ja rohkem kultuuri neelama.

Sehkendaja ütles ...

Mind pani ka imestama, kui palju teksti meelde jäi! Ja nii sisukat - kogu see rahvuslike teooriat jutt näiteks. Kes selle kõik nii põhjalikult on välja uurinud?

Risto Kübara suhtes - mina olen teda näinud ainult Rujas. Natuke sarnased ehk olid need rollid, aga mulle meeldis. Minu arust ilus poiss ka:)


Kristjan Sarv oli Tiit Ojasoo vastu vahetatud - ei tea miks? Kas sinu kommentaari pärast:)?

See Inga oli tõesti üllatus - ma ei olnud sellist näitlejat vist kuskil näinud. Eks tartlastel ongi - kui kuskil filmis või teleseriaalis pole (ja neidki põhimõtteliselt enam ei vaata), siis on nägu tundmatu.

Nii OHH! elamus oli see teater. Mõtlesin ka algul, kas jaksan lõpuni vaadata (lapsed ei läinud ka muidugi magama - kui mina ei liiguta, siis ei juhtu magamamineku asjus midagi), aga järjest põnevamaks läks. Kuniks stseen PR-firmas oli lausa naljakas (vaesed nooremad, kes vene keelt enam ei jaga). Samas nii terav. Ja imelik - mispidi see inimesi mõtlema paneb. Laval oli ju kahepoolne arutelu. Minu arvates rääkisid ärimehed väga mõistlikku juttu - ma pole nii rahvuslikult meelestatud enam tänapäeval. Eestiga seob mind kodutunne, mitte rahvustunne. Head eestimaalastest venelased on sama armsad inimesed, sama kokkukuuluvus.

Ja eesti kultuuri osas - kui selliseid tükke ikka tehakse, jääb see püsima. Huvitav, kas keegi on mõelnud selle tüki tõlkimisele ja ettekandmisele kuskil mujal? See on nii aktuaalne ja põnev tekst. Rahvuslikud allusioonid ainult oleks keeruline ümber tõsta (luuletusi, laule, tantse ja nende tähendust).