Da Vinci kood - Kellerteater - 2025.a suveteatri 9.peegeldus

„Da Vinci kood“ jääb Viinistul lõpuni lahti muukimata

„Da Vinci koodi“ kõige suurem väärtus peitub võimaluses näha 500-leheküljelise raamatu sisu ära 3,5 tunniga, elades kaasa visuaalsele ja elavale action-loole.

(Siim Vahuri tehtud fot alltekst: Veikko Täär Robert Langdonina esitab teadlasele omast hoiakut, kohati ebalevat, aga selgelt piiritletud inimtüüpi, vastukaaluks Liis Haabi tarmukale ja julgelt püssi haaravale Sophie Neveule. Nad lahendavad „Da Vinci koodi“ lavastuses mõistatusi, mille juures vaataja saab tõesti kaasa nuputada.)

Dan Browni 2003. aastal ilmunud „Da Vinci kood“ on maailmas enim müüdud sel sajandil avaldatud romaan. Tegu on Browni neljanda romaaniga, kuid esimesega, mis saavutas rahvusvahelise müügiedu. Peategelane Robert Langdon ilmus lugejate ette esmakordselt juba kolm aastat varem romaanis „Inglid ja deemonid“. 2006. aastal valmis Ron Howardil romaanist film, mille globaalne kassa ületas 650 miljonit eurot.

Autor on öelnud, et soovis tekitada inimestes kriitilist mõtlemist religiooni ja ajaloo kohta, ning rõhutanud, et kuigi raamat põhineb osalt faktidel, on tegemist siiski ilukirjandusega. Brown kasutas raamatut kirjutades oma kogemusi inglise keele ja kunsti õpetajana, mis aitas tal sügavuti käsitleda nii keelt, sümboleid kui ka renessansiaegset kunsti. Kasutades anagramme, šifreid ja peidetud vihjeid, mis on inspireeritud eksisteerivatest salakoodide süsteemidest (näiteks Caesari nihe ja Atbashi šiffer, Fibonacci jada jne), muutis ta teose eriti kaasahaaravaks...

Loe edasi kogu arvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391041/arvustus-da-vinci-kood-jaab-viinistul-lopuni-lahti-muukimata

----

Selle lavastuse vaatajad jagunevad laias laastus kaheks. Need, kellele väga meeldib ja need, kes nurisevad. Ise siiski olen seal kusagil vahepeal. Samas on kuulda, et mida etenduskord edasi, seda rohkem on rahulolevamaid. Ühe lavastuse etendused mõistagi pole üks-ühele koopiad. Mõni päev on näitlejatel endal megahoog sees, teisel jällegi on publik nii hea energiaga, et see tõmbab kogu mängu hoopis teisiti käima. Ja siis on ka korrad, mil miski ei lähe nii, nagu peab. Teater ju kaduv kunst. Kunst üheks õhtuks...

Aga nagu ka artiklis kirjutasin, seisan selle mõtte taga, et usun, et selle lavastuse kõige suurem väärtus peitub võimaluses näha rohkem kui 500-leheküljelise raamatu sisu ära 3,5 tunniga, elades seejuures kaasa eri riikidesse viivale visuaalsele ja elavale action-loole. Ja kaasatud kunstnikud on teinud siin väga head tööd. Minu hinnangul on näiteks nii grimm, video kui ka valguskujundus kõik suisa vastavas arvestuses senise teatriaasta TOP3s! Seal oli ka üks eriti lummav stseen, kui kapuutsidega mehed on "teisel korrusel" ning samal ajal video ja valguse mäng loob täiesti hämmastava visuaali - väikse teatriime. Teisalt minu etendus ei tahtnud kuidagi käivituda ja kui siis lõpus paisatakse nii palju korraga eetrisse, siis oleks nagu ära uppunud kõige alla. 

Kellerteateri debüüdi teevad Ragne Pekarev ja Roland Laos. Ragnele eriti palju mängumaterjali ei anta ja seega on lausa kohustuslik Kellerteatril teda kunagi veel kaasata mõnes kesksemas rollis! :) Rolandi albiinost usuvend on väga efektne laval. Minu arvates siiski parimad rollid teevad siinses lavastuses Veikko Täär ja Ago Anderson. Veikko mängutehniliselt ja Ago lihtsalt paneb kogu asja laval elama. Nohja ei saa mainimata jätta, et mina (nagu ilmselt suurem osa Eesti teatrisõpru?)  kuulun mõnede Eesti teatritegijate (mõttelistesse) fän-klubidesse (kuigi paljude puhul ka pidevalt astun liikmeks ja siis jälle loobun liikmelisusest... aga üks püsivamaid on kogu "Viljandi-lavaka" 12.lend) ja "Da Vinci koodis" on ka üks neist laval - Hans Kristian Õis :) (oled teda ka Rakvere Teatri "Karges meres" näinud?!)

Kodukäijad - Kellerteater

Nagu ikka, kui on Kellerteatrisse minek, siis tekib teatav erutus nahavahele - mida ja millist põnevust seekord seal majas pakutakse. Siiani, minu 4 varasemal külastusel, on sellel alati üllatusmoment küljes olnud. Kuid üks mis kindel - selles vanas püssirohukeldris tunneb end alati oodatud. Juba uksel võib majaperemeest ennast askeldamas näha, kõigile külalistele mõni hea soe teretulemast-sõna varuks.

Sedapuhku toodi välja Indrek Hargla poolt (spetsiaalselt meie ainsa põnevusteatri jaoks) kirjutatud 2 uut näidendit ühise buketina, koondnimetuse "Kodukäijad" all. Teatrijuht Vahur Keller ise lavastas selle ja siiani on see, oma esimest tegevusaastat lõpetava noore, aga põnevikest pakatava mängumaja kõige suurema trupiga lavastus. 4 näitlejat, aga siiski mõnusalt kammerlik, sest 4 on ju ka veel "väike trupp", eks.

Esimene lugu, mille pealkirjaks on "Phosphorus", viib meid sajanditetaha. Vähemalt 19ndasse kui mitte 18ndasse või isegi miks ka mitte gooti stiili ajastusse 12.-16.sajandisse... Nagu on olemas kostüümidraamad, nii on ju ka kostüümipõnevikud (a la Sherlock Holmes). Oleme tunnistajateks vaimust vaevatud noore, blondi naise stressile, sest teda on "jäänud" kummitama vastlahkunud abikaasa. Küll mürgitab too ta toidu, küll vaatab peeglist vastu. Mees, kes muide oli mõisaprouast tunduvalt vanem... Ringi on siiberdamas ka kahtlane kammerhärra. Muudkui nuusib ja luusib siin ja seal. Külla saabub vaimude väljaajaja, kes ühtlasi on detektiivikalduvustega...

Ai, kui magusalt makaabrilt on kõik need neli karakterit lahendatud! Seksikas ja sähvakas "damsel in distress" (Rahel Ollisaar), hullumas ja katkumas endal juukseid peast välja... Vahur on Raheliga tabanud kullasoonde. Ta on nagu lihvimata teemant, keda nüüd lavastajahärra nii kuidas parajasti tal lavastuse jaoks vaja särama lihvib ja poleerib. Rahelist on selgelt saanud veelgi parem näitleja kui esimeses rollis. Ta on lavale lausa loodud! Nosferatulik ja kuigi "surnud", siis endiselt armujanus mees, Riho Rosbergi kehastuses (minu selle lavastuse lemmik karakterilahendus!) on justkui mustvalgest vanast filmist siia lavale ajahüppe teinud. Tema kohalolu ongi mõjuv, nagu vaene noor lesk seda üleelama peab. Andrus Eelmäe täiesti pinges ja väriseva-hiiliva imeliku ning kahtlase krõhvana annab omalt poolt tooni ja tõstab pahaaimuslikku pinevust selles "kinnises" ruumis. Ja vaimude väljaajamise teenust pakkuv, võimsahäälne ning hoogne Sherlock/Exorcist Andres Roosileht toob sisse justkui mõistuse hääle... kuigi kamoon - ta tegeleb ju "vaimude" väljaajamisega! Mis mõistuspärast selles on?! :)

Eks pisukese huumori segamine õudusžanrisse ainult rikastab lugu ning muudabki selle "õudsa" veel pisut õudsamaks läbi kontrasti. Sestap saab teine lugu alguse veelgi lõbusamates toonides, kui kaks kehkadivei-teletegijat oma järgmise saate lokatsiooni tulevad üle vaatama. Teine osa, millel nimeks "Nõia tütar", toob meid tänapäevasesse kummitusmajja. Teletiim (Rahel Ollisaar ja Andres Roosileht), mis plaanib vastavasisulist saadet hakata filmima, saab kurjast vaimust kaetatud (vähemalt 1 neist) ning kõik ei lähe päris nii ägedalt, nagu nad seal alguses arvavad... läheb VEELGI ägedamalt :)

Loosse on segatud ka majaomanik (Riho Rosberg) ja mingi vaim(?) või kes see mees (Andrus Eelmäe) seal on? Nõia tütre isa? Natuke jääb see lõik oma sisutuses arusaamatuks. Nagu üleliigne... või seosetu... mida on tahetud näitlikustada? Teisalt ei ühildu see kogu nukkude-temaatika ja paha vaimu sisseminekuga, mis hiljem loos avaldub. Praeguses vormis jäi tunne, nagu lõik oleks meelevaldselt vahele topitud, et neljandale näitlejale ka omad minutid lavastuses anda, sidumata see tervikuga. Või ei pannud ma midagi olulist tähele? Seal oli küll hämar ja vaimudega hästi sobituv toss levis saalis, kuid selliseid põnevikke vaadates on kõik meeled vägagi erksad. Nõnda märkas ka seinal poodud mehe varju enne kui üks tegelastest sellele tähelepanu pööras. Väga mõnus detail! Detailidest rääkides, siis kogu lavastuse üks lemmikuid oli teise loo alguses, mil just lakkesätitud poomisnöör sealt alla libiseb ning igal pool saalis kostuvad heleda hääle naerukilked - nõia tütar on "kohal"! :)

Lavastuslikust, mängulistest ja tehnilistest aspektidest saab rääkida ainult ülivõrdes. Minu kriitikanool läheb peamiselt lugude enda pihta. Arvan, et siiani on eesti kirjanduse kõige õnnestunuma õudusstseeni autoriks ka just nimelt Indrek Hargla, mil oma teises Melchiori-sarja raamatus (muide värskeima, ehk 7.raamatu "Apteeker Melchior ja Pilaatuse Evangeelium" eksemplari sai mugavalt ja soodsalt ning koos autori allkirjaga seotada enne etendust, sest just lõppes seal autori esimene raamatuesitlus), kui mõrvar siseneb öösel apteeki, ehk hetkel, kui Melchior ise seal ennast varjab. Kuid seekordsed lood olid tsipa... no ütleme, et ootasin midagi uut, aga need kummituslood olid sisuliselt ühe õuduslugude-fänni jaoks juba mõnevõrra tuttavad. Võib-olla polegi midagi uut enam siin päikse all ja kõik on taaskasutatud vana? Mu enda fantaasia hakkas mõlemas loos tööle ning keeras omakorda vinte sinna otsa. Pigem olekski võtnud esimese neist lugudest ja tahtnud kobedamat ja pikemat lahenduskäiku ning rohkem kahtlusaluseid. Teine, oma natuke terviklikuma loolahendusega, oli siiski veelgi lühem ja lihtsam. No igatahes mõlemas, nii esimeses kui teises "osas" olid ka omad väga vinged "head" küljed. Nii värisema ei hakanud, nagu "Emilie Sagee" ajal, aga mõnus oli vaadata sellist pingul pinevat mängu.

Imeliselt õige aura andis ka mängukoht ja valgus (Rene Topolev), koos saalilastud tossuga ning kunstnikutöö (Britt Urbla Keller) detailid, alates peekritest, kandelaabritest, lõpetades kostüümide, meigi ja muu karakterite karikaturiseeritusega. Liina Sumera helilooming sulandus nii loosse, et ma pärast etendust ei oska üldse mõtteski seda meenutada, milline muusika seal oli.

Hinnang: 4-
Millegipärast jäi mulje, et Margus Prangel pidi selles tükis ka mängima, aga laval teda polnud. Mingil põhjusel tehti muudatus ja Andres Roosileht võttis viimasel hetkel rolli üle. Ega ma ei kurda, sest Andres, eriti teise osa naljakalt kepsleva telesaate lokatsiooni fotograafina oli oma humoorikuses väärtus omaette. Üldkokkuvõttes jäin rahule, kuigi jah, oleks nendelt lugudelt tahtnud suuremat sisukust, keerulisemaid lahendeid. Esimeses osas meeldisid kõik neli näitlejat, sest need rollid olid karikatuursemad ja andsid omamoodi õiguse mängida mõnuga täiega. Teises osas meeldisid pigem Rahel ja Andres naljakate teleinimestena. Mõtlesin küll vaadates, et niivõrd raske on teatrilaval ikka mängida midagi sellist, mida Rahel seal kapis ja kapist väljudes mängima peab. Filmis veel, kui on muusika ning ekraani kaudu tekkiv distants, aga laval inimeste silme ees, käegakatsutavas kauguses. See on parajalt keeruline, et ei mõjuks imelikult. Ainult pingestatus vast ehk aitabki. Ise peab uskuma, siis on aus mäng ja see õnneks vähemalt minu nähtud korral nii töötaski. Keerulisi kohti on siin veel - näiteks küüntega kriipimise lavastuslikult illustreeritus ja nukkude kadumine ning ilmumine. Eriti olukorras, kus ka publiku silmad on pimedusega harjudes hämaras nägevad. Detailid, mis mängides lähevad kindlasti üha paremaks ja sujuvamaks veel. Kokkuvõttes päris mõnus ja asukoha toetusega veel eriti - eriline võimalus hüpata korraks gooti stiili ajastusse, siis kui ka Tallinna vanalinn oli selline, nagu vaimusilmas seda tema hiilgeaegadel ette võib kujutada.

Tekst lavastuse kodulehelt (kuna fotosid ei leidnud kusagilt, siis nende siinsete autoriks olen mina ise):

                               KODUKÄIJAD
                          Indrek Hargla
                                    põnevusteater

autor Indrek Hargla
lavastaja Vahur Keller
kunstnik Britt Urbla Keller
helilooja Liina Sumera
valguskunstnik Rene Topolev
koreograaf Kristina Paškevicius 

 näitlejad Rahel Ollisaar / Andres RoosilehtRiho Rosberg / Andrus Eelmäe

kestus 2h 30min / vaheajagavanusepiirang 14+

“Kodukäijad” on kaks lugu kummitustest kahes erinevas ajas ja ruumis, 
19. sajandi Saksamaal ja tänapäeva Eestis. Neid ühendab see, et mis on surnud, 
on tulnud tagasi elavate maailma, sest kõige tugevamad tunded ei sure iialgi päriselt. Armastus ja vihkamine ei lase surnutel püsida rahus ja 

Kellerteatri laval hakkavad sündima jubedad asjad.

Meisterliku põnevuskirjaniku Indrek Hargla spetsiaalselt Kellerteatrile kirjutatud kaks lühinäidendit “Phosphorus” ja “Nõia tütar” toovad vägeva energiaga Püssirohuaida saalis lavale tuntud gootiliku teatrikeelega lavastusrühm ja neli karismaatilist näitlejat – 
Rahel Ollisaar, Andres Roosileht, Riho Rosberg ja Andrus Eelmäe.

Mõrvad Rue Morgue'il - Kellerteater

"Sacre! Diable! Mon Dieu!"

Möödunud nädalavahetus Eesti teatrimaastikul oli tõeliselt eriline! Jah, muidugi algas ka teatrikuu, aga lisaks sellele... ja kas te istute... istuge, sest muidu kukute pikali! Ajal, mil teatreid suletakse; ajal, mil teatrid on hädas ilma toetusteta tegutsemisel... kuid samas ajal, kui eestlased massiliselt janunevad teatri järele... tulevad Vahur ja Britt, riske trotsides, aga rahva soove ja nõudlust kuulates ning loovad täiesti uue teatri!

Braaavo!

Ja kuna eestlased ja põhjamaalased ju üldse on krimkarahvas ning peavad heast trillerist ja närvikõdist lugu, on uuel teatril ka oma nišš - PÕNEVUSteater! Olin kahtlemata põnevil kohe kui üldse sellest uudisest kuulsin ning loomulikult ei saanud lasta käest võimalust ise olla ajaloolise hetke tunnistajaks... Nõnda võtsingi istet, vaid 100 kohta mahutavas, kammerlikus, vana Meremuuseumi püssirohukeldri teatriks ümberkujundatud saalis... Aadressiks Tallinna vanalinnas, Uus tänav 37... või peaks antud loo kontekstis ütlema Rue Morgue 37 :)
Kes vanalinnaga tuttav ei ole, see võib näiteks jalutada Viru väravate juurest algava Uue tänava teise otsa ning seal see ongi - väga kerge leida... ja üldsegi - kõik teed viivad nagunii TEATRISSE :)

Esietenduse eripäraks oli "kellakägu"... lavastaja-teatrijuht ise - Vahur Keller, kes teatas, et see teater siin on sellepoolest eriline, et siin on vägagi teretulnud, kui baarist kaasahaaratud veini- või šampaklaasiga etendust vaadatakse! Etteruttavalt võib öelda, et teatri esimese lavastuse tekstis ja mängus on suisa sisse kirjutatud peategelasega koos veinirüüped!

Ja siis ühel hetkel kuulutaski kellakägu teatri AVATUKS ja Kellerteatri kõige esimene esietendus sai alata.

Lavale, õigemini oma elutuppa saabus August Dupin. Prantslasest detektiiv. Noormees (jah, mis sellest, et seda poissi kehastas hoopis imekaunis noor näitlejanna), blondid juuksed üle pea taha patsi seotud - olid ajad, olid moed... Moest rääkides, siis kostüümikunstnikule esimesed suured plusspunktid väga ägedate pükste eest, mis muidugi olid kõrge säärisega saabaste sisse pandud. Laval on 3 tähelepanuväärsemat mängukohta - kirjutuslaud ja selle kõrval tugitool; sirm (mille taga toimetab muusik ja ees peategelane); ning suur, jalgadel seisev tahvel.

Taustsüsteemiks 19.sajand. Pariis. Tänavatel sõidetakse hobutõldadega. Toas annavad valgust vaid küünlad. Saadetakse käsitsi kirjutatud kirju.

Oma olemuselt on tegemist monolavastusega (kuigi paaril korral siseneb mängu ka kõrvaltegelane). See prantslasest eradetektiiv peab publikut oma külalisteks ja nõnda kaasatakse inimesed mängleva kergusega kaasa mõtlema ja seega ka kaasaelama. Klassikalise krimkaliku ülesehitusega, kus infot jagatakse tükikestena ning lugu jälgival inimesel tuleb suur pilt enda jaoks puzzletükkidest kokku panna, et siis ka "süüdlane" avastada... Siin krimkas on toimunud jõhker kaksikmõrv ning publiku külalislahke võõrustaja annab mõista, et süüdlasele on üles seatud lõks, mille tulemusel ta peatselt siia samasse ruumi peaks sisenema...

Noor, kaunis näitlejanna on näitlejana uus tutvus. Koos uue teatriga oleme saanud ka uue näitleja! Paras julgustükk teatril ja eriti uuel teatril - usaldada oma esimese lavastuse ja ma rõhutan "mono"lavastuse lavapealne vedamine tundmatu tegija kätesse. Mitte ainult kunstilises mõttes, vaid ka eestlaste skeptilisuse suhtes kõige uue vastu - kas tegemist on amatööriga, kes üldse suudab lava täita, suudab kaasa tõmmata, suudab põnevuse saali tekitada ja ülal hoida?

Skepsis on asjatu. Suutis küll! Tegelikult on see kogu lavastuse osa võlust - vaadata näitlejat, kellel pole sleppi ning kelle mäng on avastuslik ja huvitav. Ma ei tea kui profina Rahel Ollisaar muidu oleks mõjunud, aga siin näis kõik olevat detailideni paigas ja nõnda hoopis üllatas noore tegija enesekindlus ning maneeride ja liikumiste detailide rohkus ja -täpsus. Ja, muidugi on tal ka arenguruum aimatav, mis tuleb teatava mängukogemusega, aga Rahel on enne tegutsenud lauljana ning nõnda on tema lavalises liikumises jällegi omalaadsust, isegi tantsijalikku nõtkust ja kergust, mis sobib ühele noorele, enesekindlusest pulbitsevale detektiivihakatisele. Muide väga sherlockholmeslik on see tema August Dupin. Tähelepanelik ja teatud asju märkav, mida igaüks võib-olla tähele ei paneks. Publikule kõva häälega oma analüüse esitav, aga pidevalt samaga ka publiku mõtlemist suunavate küsimuste ja väidetega ärgitades.

Rääkimata sellest, et lauljana ei jäeta teda ka selles rollis kuivale. Siim Aimla on kirjutanud lavastusele muusika ning see sisaldab muuhulgas ka 2 jazziliku tunnetusega laulu, mis sobivad nii sisu kui olustikuga ning Raheli sume, jällegi sherlockholmeslik oopiumimanustajalik esituslaad, millest ta pärast laulu küll teravneb ja selgineb...rollijoonisele üks tasand juurde... Muide kaasatud on ka koreograaf (Kristina Paškevicius) ning järele mõeldes oli see liikumine tal tõesti detailides olemas, kuigi mängu vaadates seda otseselt ei saa arugi - liikumine on lihtsalt nii elulähedaselt tegutsemisse integreeritud, kuid ometi loob mõnusa järelmaitsena oma teatava koreograafilis-esitusliku tundega.

Kuigi suures osas monoteater, on laval siiski ka teine inimene - peamiselt sirmi taga peidus tegutsev Ara Yaralyan ja tema kontrabassihelid... aga sirmi tagant kostuvad ka muud huvitavad helilisandid, mis mõjusid põnevate lavastuslike trikkidena. Tegelikult on Ara ka paari (väga olulise) kõrvaltegelase esitaja... Lisaks on mängus veel fotodel suurele tahvlile rändavad tegelased - kahtlusaluste ja tunnistajatena - olles nii ka nö. vaimus, ehk Dupin'i jutustuste-tutvustuste läbi kohal.

Ja siis ühel hetkel kostuvadki meie oodatava külalise - MÕRVARI - raskekäelised koputused... Kes sealt sirmi tagant siis saabub? Ei-ei, seda ma ei paljasta... Seda peab igaüks ise avastama minema... See on küll vahetult lõpu eel kaasamõtlejale rahuldustpakkuvalt siiski suures osas äraarvatav... kuid minu jaoks muutus lavalugu koos nende koputustega krimkast õudukaks... Vaadates seda maski (maskikunstnik Sandra Lange), mille taha mõrvar enda peidab, saavad närvisagarad mõnusat närvikõdi ja tunneb hetkeks ka pesuehtsat õõva. Ega see süüdlane selles loos lõppkokkuvõttes polnudki kõige olulisema tähtsusega. Olulisem oli teekond süüdlaseni jõudmisel ja pidev detektiivi suhtlus publikuga ning ühtlasi vaatajate-kuulajate võika veretöö paljastamisel igal sammul ja mõttekäigul kaasashoidmine.

Eraldi kiidusõnad väärib ka Rene Topolev'i valgusrežii. Siin on nii värve atmosfääri loomiseks kui ka elavaid küünlaid toetavat valgustuse osavat mängu. Mõtlema pani ka see, et tegemist ei tohiks olla näidendiga, sest Poe kirjutas selle ju novellina? Kusagil ei leia mainimist, kes on teksti dramatiseerinud... ju lavastaja ise... aga see toimib teatrina sellises vormis väga hästi!

Hinnang: 4- (Esimene linnuke EI läinud aiataha! Vägagi arvestatav lisa siiani põnevusteatrivaesesse teatriaastasse. Esimene lumi ei sula ka ära, sest uue teatri külastamisel on teatav erilisusemaitse nii-ehk-naa küljes, aga lisaks - minule jättis see kogu lavastuslik kontseptsioon ka oma omapärasuspitseri teatrielamusele, sisaldades endas muusikalist monolavastuslikku lavalugu ning üsna huvitavat ja kaasavat ülesehitust - detektiiv jagab oma mõtteid ja tähelepanekuid vaatajatega, kes kriminulli mõttes ju nagunii ka kaasa mõtlevad ning sündmustikku ette kujutavad ja selle keerdkäike proovivad abidetektiivina lahti muukida. Jah, millal viimati nägite "muusikalist krimkat" teatris? Üks lauludest jäi eriti kummitama ning teatri puhul on see harukordne, et suudab paar päeva hiljem ikka veel mõnda etenduse jaoks kirjutatud uut laulu oma peas ümiseda. Minu eelmine kohtumine Vahur Kelleri lavamaailmaga oli väga ägedalt räppi sisaldava "kontorimuusikalina" lahendatud Ellen Niidu "Krõll"... tundub, et Kelleril on oskust muusikat omapäraselt ja lavastuse väärtust tõstvalt integreerida. Tegemist on ka üsna kammerliku lavastusega, siin ei ole suuri visuaalteatri võrgutusi, mille poolest ka Keller tuntud on. Pigem intiimne, vaataja ja peategelase vaheline suhtlus ja koostöö mõrvari paljastamisel... Ja nagu sellest kõigest oleks veel erilisuseks vähe - alati on ka eriline avastada uusi näitlejaid!
Uus teater - KELLERTEATER - on kohal! Minge "uurima" kaaskodanikud hobiuurijad!)

PS. Esimese reas istudes on võimalus ka natuke enam saada etendusse kaasatud! :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Edgar Allan Poe “Mõrvad Rue Morgue’il”

Verdtarretav krimilugu 19. sajandist, menukate lavastuste “Dorian Gray portree” ja “Linnud” tegijatelt.

lavastaja: Vahur Keller
kunstnik: Britt Urbla Keller
maskikunstnik: Sandra Lange
helilooja: Siim Aimla
koreograaf: Kristina Paškevicius
valguskunstnik: Rene Topolev
hääletehnikad: Anne-Liis Poll
tõlkinud: Ragne Kepler

laval: Rahel Ollisaar ja Ara Yaralyan

Esietendus 01.03.2019 Kellerteatri Aidasaalis, Uus tn 37, Tallinna vanalinna serval

Lavastus ei ole alla 14 aastastele soovitatav.
Etenduse kestus on 1h ja 25min, ilma vaheajata.

Öisel Pariisi kõrvaltänaval kostub ühest majast verdtarretavaid karjeid. Kui naabrid koos sandarmitega uksest sisse murravad, valitseb toas vaikus ja segipaisatud ruumis ei ole enam hingelistki. Kõik aknad ja uksed on seestpoolt suletud. Tuba lähemalt uurides avastatakse võikad saladused, millele politsei lahendust leida ei suuda. Juhtumit asub uurima geniaalse analüüsivõimega August Dupin, kelle tegelaskuju on mõjutanud nii Sherlock Holmes’i, Hercule Poirot’ kui paljude teiste hilisemate tuntud detektiivide kirjanduslikku sündi.

Suure publikumenuga lavastuste “Dorian Gray portree” ja “Linnud” autorid Vahur Keller ja Britt Urbla Keller jätkavad ka enda uue teatri avalavastuses gootilikus ja kaunis teatrikeeles köitvate põnevuslugude jutustamist. Väikeses ruumis avaneb suur müsteerium, mis tungib koos Siim Aimla loodud helimaailmaga, Rahel Ollisaare ja Ara Yaralyani esituses, vaatajale otse naha alla.

Persona - Vanemuine

Sõites Vanemuises eile õhtul mängitud esietendusele toimus arutelu, mille käigus sai tõdetud, et kui materjaliks on Bergman, lavastajaks Ain Mäeots, mängimas Ragne Pekarev, Linda Vaher, Marika Barabaštšikova ja Veiko Porkanen, kunstnikuks Kristjan Suits - no sellest peab tulema üks aastale tooniandvaid tipplavastusi! Samas majas nähtud, Mäeotsa lavastatud Bergmani "Fanny ja Alexander" oli mõned aastad tagasi terve teatriaasta elamus nr.1!

Paraku nii see päris ei läinud.

Vanemuises on aasta saanud alguse väga rootslaslikult. Vaid nädal tagasi esietendus Sadamateatris Tanel Jonase lavastatud Henning Mankelli "Hasse Karlsson" ja nüüd siis Mäeotsa Ingmar Bergman. Vinged kirjanikud, suured loojad! Head lavastajad ning suurepärased trupid. Minu jaoks, kes armastab rootsi kultuuri kõikides erinevates vormides, aga eriti kirjandust ja filmikunsti, on iga rootslase ilmumine Eesti kultuurimaastikule suur sündmus. Ootan ja loodan, et neid tuleks tihedamalt. Samuti on minu "teemaks" psühholoogia. Psühholoogiline draama või põnevik tõmbab alati kui magnetiga. Eriti magus on kui "hulludest" või "inimmeele nõrkustest" jutustatakse. See tekitab õõva ning peaaegu alati "mõjub".

"Mõjus" ju ka "Persona". Ilmselgelt oligi Mäeotsa taotlus luua painavat, põhjamaiselt karget, ängistavat trillerit. Kahtlemata just seda kõike saigi lavalt näha-kuulda-tunda. Iseasi, et kas just sellises vormis seda on kerge vastu võtta.... Kes tahab minna teatrisse ja tunda end ebameeldivalt? Tunda ängi ja painavaid tundeid? Selles mõttes ma ei saa lavastajatööd kritiseerida, et tegelikult ta ju õnnestus oma taotluses. Isegi väga hästi. Lavaltoimuv oli dünaamiline, elavalt tervet lava ja isegi lava eesäärt ärakasutav, tehniliselt põnevate ideedega, integreerides erinevaid lava tehnilisi võimalusi, eessirmi, helindust, filmi ja videoülekannet jne. jne. jne. Väga "rikas" lavastus selles mõttes ning Mäeots ei too ka kunagi lihtsalt lugu lavale, vaid leiutab kõikvõimalikke erilisi nüansse, kuidas lugu veelgi elavamaks saada. Tegemist ju Bergmani maailmakuulsa filmiga, mis minu mällu on sööbinud oma ülisuurte plaanidega tegelaste nägudest (eriti Bibi Anderssoni j Liv Ullmani omadest) ja Mäeots austab ka seda esteetikat, tuues naiste näod live-kaameraga tagaseina (muul ajal peamiselt vaatega merele akendena kasutatava) suurele ekraanile. Seega võib seda võtta ka homaažina suurmeistri enda alusloomingule. Ka "Persona" filmi mustvalge esteetika hoidmiseks on laval suuremas osas üpris plassides üldtoonides hoitud. Kunstnik Kristjan Suitsule eriti suur aitäh õige diivani kasutamise eest - just selline oli ka minu Stockholmi-korteris ning neid "valgeid diivaneid" nägi tihti ka sõprade juures.

Kogu teksti rääkisid näitlejad mikrofonidesse, mille taotlus võis olla võimendada mingit unenäolisust või ka jäljendada filmiheli - mis samuti tuleb ju mujalt kui linal tegutsevatelt näitljetelt. Omamoodi aitas see tervikatmosfäärile kaasa. Aga samas oli ka imelik vaadata näitlejaid tegutsemas ühes lava osas, aga kuulata heli lava kõrval olevatest kõlaritest. Helindus polnud minu arvates esietendusel päris paigas, sest liialt kõva heli tuli liiga palju (samas ka see võis olla taotlus tegitada vaatajas ebamugavust). Ehmatusena muidugi ongi seda vaja, aga nõksu liiga kõvasti ja liiga pikalt oli seda minu kui vaataja arvates. Samas Depeche Mode'i võiks ju kuulata küll nii kõvasti ja pikalt kui võimalik, siis ometi hakkas ka selle laulu liiga kõva heli häirima... (vanaimise värk? võimalik.)

Etendus toimub ühes vaatuses ning kui alguses ootad, et millal see ükskord nö. käivitub ja muudkui ootad ja ootad, siis vaatad seda valelt lähtekohalt. Mina tegin selle vea. Ja tükk tammus minu jaoks ühe koha peal. Midagi ei juhtu, teksti on vähe või õigemini see kõik mis on, tuleb praktiliselt vaid ühelt tegelaselt - õde Almalt. "Käima" läks see kõik minu jaoks alles siis kui härra Vogler lavale saabub. See on juba üsna lõpu eel, siis kui kogu sisu lahtiseletuseni jõuab - mis värk ikkagi kõigi nende tegelastega on. Inimeste ette tulev arst, kes teatab, et ainult hullud teevadki kunsti, mõjub võõrastavalt plakatlikult ja sisulises mõttes kohmetult, kuigi see vast ongi kogu etenduse võtmelause.

Loo lähtekoht on väga näitlejate ametikeskne. Mis ju ka tegelikult väga huvitav igale teatriga seotud inimesele või teatrisõbrale - Elisabet Vogler (Linda Kolde) saab psühholoogilise rabanduse keset Elektra-rolli mängides (ilmselt "Elektra saatus on lein" tükis?) ja ei räägi enam sellest hetkest alates. Teda tuleb hooldama õde Alma (Ragne Pekarev), aga arst (Marika Barabanštšikova) arvab, et haiglas ei ole Elisabetil hea ning ta pakub võimaluse, et nad koos õde Almaga lähevad tema mereäärsesse majja... ehk toob sealne rahu ka rahu Elisabeti närvidele. Seal ei ole vaja Elisabetil enam kedagi "mängida"... läbi tüki tõstatubki teema, et kas Elisabet mängib ka "normaalset", olles ise hull... Näitlejaamet, kui seda ülemäära tõsiselt teha ning teiste inimestena pidevalt esineda, nende psüühika sisse minnes, neid "kehastades", võib see ju oma peas toimuvale olla ka mäng tulega, võib ju uskuda, et mõne vigasema närvikavaga inimese pea võib ühel hetkel sellest sassi minna. Seega skisofreenia tekkele on kõik eeldused olemas...

Ent kui ennast siiski lavaltoimuv ei köida, seoseid tegelaste minade ja enda vahel luua ei suuda (no kes suudaks tunda kaasa naisele, kes vihkab oma last nii, et tahaks teda ära tappa? mind isiklikult ajavad ka närvi sellised inimesed, kes ei räägi, kuigi nad seda teha saaksid - mõjub psühhoterrorina ja ka kõrvaltvaadata oli seda häiriv) sisu ja loo voolavus päriselt laval ikkagi ei tööta, ning selles ängistavas tundes on vastik olla, siis hakkad märkama ja tähele panema mingeid kõige kummalisemaid detaile, mida hea teatrielamuse korral kunagi ei juhtu. Muide vähem kui 1h ja 20minutit kestnud film on laval veninud üle poole tunni võrra pikemaks ja kasuks see sellele materjalile pole tulnud. Film oli tekstitihedam kuigi ka mitte kõige tihedama tekstiga. Laval toimuv keskendub peamiselt nö."tegutsemisele". Esietendusel polnud ka kogu näitlejate trupp veel päris "valmis". Marika Barabaštšikova tundus olevat liimist lahti, sest vähese teksti otsa nii mitu korda koperdada ei ole tema moodi. Lisaks jäi mulje, nagu ühes kohas oleksid sõnad läinud meelest ja ta leiutas midagi, et tekst sujuks. See võib muidugi olla ka näiline, aga väga rabeda mulje jättis sellegipoolest. Marika mikrofonijuhet põse küljes hoidnud kleeplinditükid helkisid valgustuse käes (Ragnel seda ei märganud). Marika, ehk arsti tekstis, kui ta Elisabetilt küsib, et mis toda häirib, kasutab ta loetelu - armuke, ema, naine ja siis keset kõike ka "semu"... mis sõna see selles kontekstis on - "semu"? pigem sõber või sõbranna või midagi sellist, aga see "semu" suisa torkas kõrva, kas tõesti Ülev Aaloe on selle sõna seal "semuks" eestindanud? Peaks olema midagi neid tegelasi arvestades eestipärasem. Ja muidugi see kriiskav helindus - läbi luust ja lihast... Samas kui lõpuks tuleb Veiko Porkaneni karakter lavale ja toimub see nö. "seksistseen", siis mõne jaoks sellele lähedalolemine (nagu näiteks üks teine vaataja, kellega etendusest vestlesin ja kes oli minust veelgi rohkem häiritud sellest tükist, kuid tunnistas samuti lavastuse õnnestumist, arvestades lugu, mida jutustatakse) tekitab eriti ebameeldivat tunnet, aga minule mõjus see eheda, võimsa, intensiivse ja just "õigena", mida oleks ehk soovinud ka suuremas osas ülejäänud tükist.

See tegelikult viib mõtted rajale, et kas ehk oleks kogu asi toiminud intiimsemas ja väiksemas saalis paremini? Kui oleks näiteks Tallinna Linnateatri "Virginia Woolfi"-laadselt olla samas väikses ruumis nende tegelastega? Linda Kolde mängitud Elisabet Vogel jäi eriti kaugeks, sest tegelane tulebki praktiliselt vaid korraks kogu etenduse jooksul - just selle seksistseeni ajal lavaäärele lähemale. Temaga ei saavuta seetõttu üldse kontakti. Tema on kusagil kaugel... ta on kuidagi kättesaamatu... kas mingi allegooria, mida siinkirjutaja lahti ei hammustanud? Sisu mõttes see võiski ju nii olla... ei taha siiski enamat paljastada...

Lavastuslikus mõttes kõige tugevamad hetked on need, mis on seotud visuaalsega - "varjude tants" - kaks naist, kes end pimedas justkui "alasti" kooriks (hiljem selgub, et ikka aluspesu väele - selle illusiooni oleks võinud tegelikult jätta alastuse tasemele, oleks andnud ühe ohhoo-efekti juurde), fotode sadu ja nende meeleheitlik puruksrebimine, lavaruumi suurenemine, vesi (kuigi nii kaugel lavasügavuses ei saavuta see tegelikult täit efekti, mida võiks, sest isegi esimestes ridades ei näe pritsmeid, vaid heli kostab ja "annab aimu", et laval on päris vesi, milles tegelased sees solberdavad... Kuigi muidu ekraanilt sai aimu, et tegemist on kas varakevadise või hilissügisega, siis kas palja jalu seal vees tollel aastaajal ikka solberdataks? Muidugi seda võib seletada selle unenäolise, häiritud, meeltesegaduse auraga, millesse kogu lugu on mässitud.

Kuigi loo keskmes on näitlejanna Elisabet Vogel, siis peategelane on siin siiski õde Alma, ehk Ragne Pekarev ning tema karakter on ka kõige rohkem valmis esietenduseks. Alguses natuke lõbusana mõjuv ja tõsiselteatmosfäärile pidevalt teatavat kergust sisse tuues, annab tegelikult sisulist sügavust juurde. Tema häiritud olekutes on õussugemeid ning teatavas sotsiaalses kohmakuses ehedust, mida on taotletud emotsioonide tekkimiseks eriti vaja ja selles õnnestub nii näitleja kui ka lavastaja.

Pärast etendust, kui sai lõpuks auto jäävallilt puksiiri abiga välja tõmmatud ning kirutud, et miks sõita 2 ja pool tundi teatrisse, et siis piinelda 2 tundi ebameeldivates emotsioonides, siis tund aega autot lahti kangutades ning lõpuks jälle 2 ja pool tundi koju sõita, kas see kõik seda väärt on... no kunagi ju ei tea... sama hästi oleks see võinud olla uus "Fanny ja Alexander"... või ka eelmise aasta lõpus Tartus nähtud (ühe teise teatri) hullude-tükk... Need "õnnetused" tasuvad tavaliselt ära üle pikema ajaperioodi... Ning seda paremana mõjuvad siis need teatrielamused, mis tõeliselt meeldivad...

Hinnang: 2- (ma olin lõpuks nii häiritud, et see lõbus kummardamine, esietenduse lilled, rõõmsad näitlejate näod, väljateenitud aplaus ja kogu pidulikkus mõjus kui raputus päris ellu. See hinnang on siin vaid otseselt "elamusele", mille ma etendusest kaasa sain. Mul oli seal vastik olla ja ma tundsin seda kõike vaadates ennast halvasti. Mõtlesin, et kui tuleb vaheaeg, kas pärast on saal pool tühi... vaheaega siiski polnud - kogu etendus mängitakse ühes vaatuses. Ja eks lõppu nägemata jääkski üldse aru saamata, mis värk on... Samas arvan, et sellise tunde tekitamine oligi tegijate taotlus ja seega võiks seda lavastust ennast hinnata 4 või isegi 4+ga oma mõjuvuse eest. Aga ma ei taha sellist teatrielamust, ma ei taha end niimoodi tunda teatrit vaadates, et ma ootan pidevalt, et asi käivituks, et midagigi sünniks, et tekiksid mõtted, seosed ja äratundmine või arusaamine... Kehvast hinnangust ja ebameeldivast elamusest hoolimata jäi tunne, et see, millega hakkama saadi oli kunst. Kunst, mida näiteks olen tunnetanud ka Veiko Õunpuu filmides või mõnedes Von Krahli Teatri lavastustes. Au selles mõttes julguse eest Vanemuisele, selline asi oma kavva võtta. Au ka Mäeotsale, võtta selline ühese seletuseta lugu ja veel lisaks väga kuulus film ja panna see teatrikeelde nii, et tõesti emotsioone tekitas... kuigi jah, minu jaoks selliseid, mida ma tunda ei taha...)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Gabriela Liivamägi foto on pärit teatri FB-lehelt):

Persona

• DRAAMA
• VÄIKESES MAJAS

Ingmar Bergmani psühholoogiline triller

Tuntud näitlejanna Elisabet Vogler variseb „Elektra“ etenduse ajal vaimselt kokku ning lõpetab rääkimise. Teraapia ei anna loodetud tulemusi ning arst otsustab ootamatu ravivõtte kasuks: ta saadab Elisabeti koos noore hooldusõe Almaga kenasse suvemajja mererannal. Elisabet vaikib, ent järk-järgult avab Alma tummale patsiendile oma sisemaailma …

„Persona“ jõudis publiku ette maailmakuulsa Rootsi filmirežissööri Ingmar Bergmani filmina aastal 1966, peaosi mängisid Bibi Andersson ja Liv Ullmann. Film on ekraanile jõudmisest alates andnud põhjust lugematuteks analüüsideks, interpretatsioonideks ja debattideks. „Persona“ kätkeb endas palju bergmanlikke elemente, muuhulgas hullumeelsust ja identiteedikriisi, ning sageli on selles loos nähtud ka maailmakuulsa psühhiaatri Carl Gustav Jungi isiksuse lõhestumise teooria uurimust kino- või teatrikunsti kaudu. Spetsialistid on teost nimetanud (filmi)kunsti Mont Blanciks ning tõdenud, et selle ühene tõlgendamine on mõeldamatu.

Esietendus 26. jaanuaril 2019 Vanemuise väikeses majas

Lavastaja Ain Mäeots
Tõlkija Ülev Aaloe
Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Videokunstnik Emer Värk
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres

Osades Linda Kolde, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Veiko Porkanen või Ain Mäeots

Unusta/Unista - Tartu Uus Teater

 

Olen juba aastaid otsinud head ja uut hullumaja-teemalist teatrietendust või raamatut (Tallinna Linnateatri "Aju jaht"i ja Rakvere Teatri "Lendas üle käopesa" olin teistes versioonides juba varem ka näinud). Nendes on alati midagi lootusetut, kas patsientide, tohtrite või lähedaste seisukohalt; midagi hirmuäratavat, sest tihti on hullud ootamatu käitumisega ning kontrollimatud; midagi habrast, sest kõigil meil võib midagi juhtuda, midagi ülakorrusel põhjuse või ka põhjuseta viltu nihkuda ning olemegi selles, enesele soovimatus või tahtmatus olukorras. Hullumajades ja hulludega seotud lugudes on tihti tegemist ka võimusuhetega. Arstidel on tavaliselt jämedam ots käes, aga mis siis kui järsku osad vahetuvad... Või mis siis kui mõni hull on nii tark, et suudab mõjutada mõnd mitte-hullu tegutsema vastavalt hullu soovide järgi...

Lõpuks leidsin selle, mida otsisin - Jim Ashilevi kirjutatuna, Ingmar Jõela lavastatuna - Tartu Uues Teatris. Ainult, et seda ei mängitud traditsioonilises TUT-i majas, vaid nö. TÜ uues anatoomikumis. Samas majas kus asub ka Tartu Ülikooli "PSÜHHOLOOGIAINSTITUUT"! Tabav!

Esimene reaktsioon kui lugu hakkas lahti hargnema, kus selgelt intelligentne "hull" on kinnitatud püstitõstetud kanderaamile ja ta vestleb ühe noore doktorandiga, toda justkui oma lobaga mõjuta üritades, et tegemist on homaažiga "Voonakeste vaikimisele" ("Silence of the lambs"). Selged assotsiatsioonid Anthony Hopkinsi ja Jodie Fosteri karakteritega (Foster mängis filmis FBI kadetti, ehk ka nö. "õpilast" või nooremagenti). Jutt liigub ühel hetkel ka siin "inimsööjateni", seega ühenduspunkte leiab veelgi, aga lugu on tervikuna siiski teine ja otse loomulikult jõuab ka teise kohta välja... Ja muide üsna üllatavasse suunda (nagu filmis oli ka teatris Ashilevil see lõpp selles mõttes puändiga). Ja kui lõpp on tugev, on see juba rohkem kui pool võitu!

Ühtlasi on tegemist sci-fi'ga, sest tegevustik on asetatud lähitulevikku. Mõneti isegi "vahvaks" võiks neid esimese vaatuse "bugidega roboteid" pidada. Pakkus päris mitmeid naljakaid olukordi ja head teksti tänu vigastele keeleformaatidele. Aga mis peamine - Jane Napp ja Jaanus Nuutre mängivad nad mõlemad kuidagi nunnudeks ja armsateks - mõlemad robotimudelite erinevast arendusastmest pärit. Hädavajalik tasakaal muus osas valdavalt väga tõsisele sisule. Teises vaatuses, kui bugid on kõrvaldatud, on ka robotitest saanud tõsised töömasinad. Tulevikule viitab tegelikult kogu loo alusmõte - tegemist on just-just avastatava moodusega teha kriminaalidele operatsioon ning muuta nad seeläbi normaalseteks, seaduskuulekateks kodanikeks... See on kogu loo selgrooks ning seda kantakse siinses "eksperimantaalpsühholoogiakliinikus" ka läbi erinevate tegelaste. Trikk on ainult selles, et ühestki sellisest testopist pole veel "patsient" elusana väljunud...

Paratamatult tekkis sisuline sidusus mõttega, et sedamööda, nagu masinad arenevad ning teevad inimeste tööd ära - inimesed manduvad ja hakkab üha enam ilmselt tekkima ka psüühilisi hälbeid. Samas lahatakse ka näitlikult siinses loos inimeste ja masinate erinevusi. Masinad on programmeeritavad - nende tegutsemises-otstarbes võib enam-vähem kindel olla. Seevastu inimestes kindel olla ei saa - need võivad tegutseda vägagi ebaratsionaalselt ning täiesti tavamõistes normaalsuse piirest väljas ning ootamatult. Lisaks on mängus tunded, soovid, ihad, mis kõik omalt poolt mõjutavad inimest... ja mis masinatel ju puuduvad. Minu jaoks oligi Ashilevi näidendi üks vingemaid tugevusi, et lisaks laval mängitavale loole ja tekstile, oli aimata eelnevat ja sellele järgnevat ning ka ridade vahel oli vaataja-kuulaja ajudele jäetud seoste tegemiseks ruumi. Kuid seoseid oli ka autor ise oma loos loonud mõnusalt rikkalikult.

Ühtlasi on see ka loomulikult meditsiinilisi teemasid väljatoov ning huvitavalt "skandinaavialiku" krimka mõjusid avaldav lugu. Olles lugenud neid rootslaste ja norrakate krimkasid juba üksjagu, lisaks nende krimi-telesarju ja filme näinud sadu, joonistub neist tihti välja vägivald laste või noorte suunal. See ju mõjub ka vaatajale võimsamalt võikamalt. Ka selles loos on lapsed toodud sisse. Kui naudiguliselt kirjeldab põhi-psühh (väga mõnuga, hoogsalt ja usutavalt Nils Mattias Steinbergi poolt loodud karakter), et kuivõrd "inimesena" ta end tunneb, viies oma rõvedaid mõrvasid ellu... Ja eriti eriliseks maiuspalaks on tema jaoks just laste--- jah, jõle mõeldagi... Aga eesmärk on täidetud. Ühest küljest sümpaatselt tark ja terav tüüp, kellele mingis mõttes isegi tahaks head, aga teisalt jällegi nii vastik, et sellised tuleks igaveseks ühiskonnast eraldada.

Lavalugu kõige muu kõrval ja koosmõjul toob välja ka kirglikkuse ohtlikud piirid. Kirg ja kirglikkus on ju tore ja tõelise kirega jõutakse suurepäraste tulemusteni, aga tore on see vaid teatud "piirini". Seda ületades võib sellist kirge nimetada ka "hulluseks". Ja kirge võib tunda ju mille iganes vastu. Antud kontekstis tuntakse seda nii teaduse, võimu ja ka armastuse vastu...

Tegemist on sama lavakooli lennu lavastaja ja näitlejatega ning osaliselt võib-olla tänu just sellele teineteise tavalisest tugevamale mõistmisele ongi kogu tervik nii osavalt kokkumängiv ja kõik kuidagi sobivasti ühes ansamblis. Lavastaja Jõela eelmises, kooliaegses töös ("Kratt"), oli (liiga) palju ideid ühte lavastusse kokku kuhjatud, et lõppkokkuvõttes hakkas see pisut terviklikkusele hoopis vastu mängima. Siin on tegemist suure arenguhüppe teinud, justkui kogemustega, palju targema lavastajaga. Kõike tundub olevat parasjagu, samas ei puudu siit huvitavad ideed ning meisterlik kokkusidumine ka raskemates kohtades. Lugu teeb sees ühe ajalise hüppe, kuid see on laval osavalt kokku seotud nii, et loos on voolavus sellest hüppest hoolimata ilus. Annab vaatajale veel ühe ohhoo-momendi juurde. Teises vaatuses, kus kaks erinevat vestlust on lavastatud samaaegselt toimuvaks, tekitab esialgu hämmelduse, et kuidas see komistamine lavastajal siin lõpu eel nüüd järsku sisse sattus... aga ühel hetkel, kui lugu nendes kahes vestluses kokku jookseb saab väga hästi aru, et vastupidi - siin on tegemist hoopis huvitava leiuga, muutes lavastuse ülesehituse dünaamilisuse mõttes põnevamaks ja erilisemaks. Lisaks on minu arvates psühholoogilise õõva tekitamine sama raske teatris kui hea ja terava huumori lavastamine ja väljamängimine nii, et see mõjuks, aga ei muutuks lihtsaks. Ka sellega tabab Ingmar Jõela oma trupiga märki.

Mängukoht ise aitab luua põhja erilisele atmosfäärile, aga oleme ausad - ainult ruum ei taga veel loo toimivust seal sees. Kunstnik Nele Sooväli ja videokunstnike Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja ja lavastaja enda töö tundub esmapilgul taustsüsteemi loomisel nähtamatu... ja kas see polegi mitte kõige parem kompliment kunstnikele - nende töö on nii hästi integreeritud tervikkuse, et see tundubki kõik nii loomulik. Ent kui võtta, et kogu see erinevate külgede samaaegne filmimine, üldse kõik need ekraanid, juhtmed ja huvitav kunstiline tundmus, et samaaegselt toimub kõik ju tulevikus, ent ometi on selles mingi teatav stiilne 60ndate, 70ndate feeling, teatav tunnetuslik atmosfäär, mis omakorda ajab natuke nagu segadusse, ent samas toimib ja hoopis mõjub huvitavalt leidlikult sellesse loosse atmosfääri juurde luues. Ja eks "ajastu-stiilid" tulevad ju ikka ja jälle moodi tagasi (eriti võis seda robotitest välja lugeda). Kõike kroonimas pruunikad toonid, millele andis emotsioonidele omalt poolt hoogu andva valguskujunduse valguskunstnik Luise Sommer, tuues nendele pruunidele toonidele peale oma rohelisevõidulise valguskaardi. Muidugi unustamata ka Sander Möldri helikujundust, kelle ekraanikahinad ja kõikvõimalikud krõpsud vajadusel kas ehmatasid või hoidsid õõva õhus. Superkoostöö terviku nimel!

Jõuame ringiga näitlejate juurde, kellest Nils Mattias on laval juba sellel hetkel kui publik saali lubatakse... teeb "sellise" rolli, kus ta on terve oma lavaloleku kinnitatud ehk praktiliselt kaelast allapoole liikumatu ning kehakeele ja "žestidega" ta mängida ei saagi - kogu mängu ja selle psühhi mängibki ta kõigest oma pea, hääle ja tekstiga välja - wow! Omamoodi oli tema ju nö. publiku oma esindaja laval - ta oli seal koos meiega, enne kui teised sinna tulid ja tegelikult nagu panigi meid vaatajaid olema "tema poolt" need esimesed hetked, enne kui selgus tema isiku siinolemise põhjus... Ja vaese mehe tõenäoline saatus, enne kui neid "pöördeid" lasti ridamisi publiku ajusid krussi ajama

:) 

Kuid vähemalt sama suure kui mitte suuremagi vägitööga saab hakkama vast tüki tõelist "peategelast" mängiv Steffi Pähn. See kuidas ta rahulikult suurema osa tükist on tagaplaanil, isegi hullu Kristiani, ehk Nils Mattiase karakteri bravuuritsemisele, vastab ta jääkülma ja steriilse tohtriliku kindlameelsusega. Ja kui tabavaks muutub see olek tema hämaral poolel, ehk teises vaatuses... Minu jaoks üllatus seisneb Steffi küpsuses, ta on lihtsalt ju liiga noor tegemaks nii läbimõeldud ja -tunnetatud karakterit!!! Kuna ta liigub vahepeal ka publikule eriti lähedale, siis oli seda lähedalt veel eriliselt võimas vaadata ja ühtlasi tänu sellele läbi tema karakteri seda kõike tunnetada. Andis mingi täiesti uuelaadse elamuse.

Minu teatrikaaslaseks oli seekord mu (täiskasvanud) tütar ning tema absoluutsed lemmikud olid "robotid" - Jane Napp ja Jaanus Nuutre. Eriti siis kui nad natuke veel "rikkis" olid. Ka mina nautisin nende mõlema mängu nii, nagu ma veel kunagi varem neid näinud pole. Jane on üldse iga rolliga justkui saamas tugevamaks ja tugevamaks näitlejaks. Usun, et mitmetele meist meestest ilmselt meeldiks kui tulevikus oleks sellise "ehitusega" naisrobotid :) Silmailu kui palju... ei saanudki aru, kas tal ongi nii suured silmad või oli see meik nii hästi nende suurust rõhutas. Kuid tema mängu ilu avaldus eelkõige ikkagi piinliku täpsusega mängus. Seda nii alguse moonutatud tekstis kui ka üldse kogu karakteri ülesehituses. Ja Jaanuse liikumine! Nagu oleks selles mingit vaevu hoomatavat breakdance-likku nõksu - just niipalju, et andis usutava robotliku vaibi, samas oli tema ju "vanem mudel" ja veel teised tüübi erilised nüansid, teistmoodi vigane tekst sealhulgas - tõeliselt vaimustav! Teises vaatuses liitub uue karakterina ka Markus Truup - vana tohtri pojana... ja kuigi olen ma tema koomilisema ja energilisema mängu suurem austaja, siis näitleja enda arengu mõttes on väga oluline saada kehastada sellist - üdini tõsist ja samuti praktiliselt ühel kohal mängivat, sügavat ja tegelikult ju katkise hingega noort... Juba tänasel päeval võib selliseid "elu mõtte" kaotanud noori paraku väga tihti kohata. Ta pakub täiesti teistsuguse kahjutunde kui mida tunneb teiste tegelaste suunal. Ainus, kelle rollis oleks eelistanud kedagi päriselt sellest lennust väljastpoolt näitlejat, ehk kedagi päriselt vanemat meest, sest usun, et see oleks toonud sisse mingi lisa-kaalu, oli Johan Elm'i tegelane. Ärge saage minust valesti aru, Johan ei mängi valesti, ega ka halvasti. Lihtsalt see väike nõks oleks andnud midagi veelgi juurde. Tegelikult on peatohtri-roll vast kõige väiksem ja ka muidu (vähemalt minu jaoks) teistest muidu ka ebaolulisem.

Hinnang: 4+

Meeldis! Ja väga! Pärast Tartust minema sõites oli tükk aega võimalik teatrielamuse üle arutleda - kõik need erinevad teemad ja mõjutused ja detailid, mida keegi sealt märkas ja enda jaoks üles noppis. Teooriad, mis tekkisid veel omakorda lõpus, seoses peategelase nimega - kes ta oli ja mis oli selle kliiniku nimi ja ometi oli seal peatohtriks keegi teine... ja siis veel see viimane stseen, kus kaks inimest kõrvuti laval... Ja kui liita siia selliste "operatsioonide" tegemise võimalus... kas ehk keegi oli kellegiga muudmoodi ka veel suguluses? Teatrikaaslane polnud mu konspiratsiooniteooriatega nõus (ja ega ma lõpuni neid kaitsta suutnudki), aga lugu ise annab võimaluse igasugusteks järeltõlgendusteks ja see muudab ju elamuse veelgi suuremaks. Pole Ashilevilt veel nii head materjali lugenud/näinud. Samuti on mitmed teised trupist teinud oma siiani parima töö. Aga kui nad on nii noorte ja/või algajatena juba nii võimekad, see tähendab, et seda potentsiaali on siin veel kuhjaga! Suurepärane ja muidugi palju ootuseid äratav!

Bravo!

-----------

Tekst lavastuse kodulehelt (üleval on kasutatud Ruudu Rahumaru fotot teatri FB lehelt):

Kristian Emminghaus on psühhopaat, kes on minemas ühele meditsiiniajaloo tähtsaimale operatsioonile. Selle tulemusel muutuks kõik. Aga Kristian ei soovi muutusi, vaid tahab jääda psühhopaadiks. Saatuse tahtel satub Kristian operatsiooni eel kokku Emili Kraepeliniga, kes on teda oma doktoritöö raames aastaid lähedalt jälginud. Algab painajalik psühholoogiline võimumäng, mis seab ohtu kümneid elusid ning hägustab piire empaatia ja psühhopaatia vahel.

Näidend on inpiratsiooni saanud kohast Dorpatis, kus sündis 130 aastat tagasi esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium. 

Laval

STEFFI PÄHN

NILS MATTIAS STEINBERG

JOHAN ELM

JANE NAPP

MARKUS TRUUP

JAANUS NUUTRE

Autor 

JIM ASHILEVI

Lavastaja 

INGMAR JÕELA

Kunstnik

NELE SOOVÄLI

Helikujundus

SANDER MÖLDER

Valguskunstnik

LUISE SOMMER

Videokunstnik

INGMAR JÕELA

GABRIELA LIIVAMÄGI

OSKAR AITAJA

Esietendus

2. november 2018 TÜ Uues Anatoomikumis (Näituse 2)

Näidendis kirjeldatavad vägivallaaktid võivad mõjuda häirivalt. 
Lavastus ei ole soovitatav alla 14-aastastele. 

Lavastus on kahes vaatuses ja kestab 2h 30min. 

Lavastus jõudis Tartu Uude Teatrisse läbi jaanuaris 2018 lõpenud ideekonkursi. 

Midagi tõelist - Vanemuine

Selles teatrielamuses ajas üks üllatus teist taga...
Alates saali sisenemisest - laval on 2 tooli ja teada oli, et mängivad vaid kammerlikult 2 näitlejat... teada oli ka see, et etendus kestab ligemale 2 ja pool tundi... Kuidas küll kaks istuvad näitlejat nii pikaks ajaks saalitäie publiku tähelepanu suudavad köita? Kerged kõhklused tekkisid... Ikkagi Tallinnast spetsiaalselt kohale sõidetud just ja ainult teatri pärast... kas siit ikka koorub mingi väärt asi välja või mitte? Sssajuudas, millisele teekonnale need kaks "rääkivat pead" publiku viivad! Vingemale kui mõni märulipõnevik! Ja tõesti need kaks näitlejat koos lavastaja osavalt peenete manipulatsioonitrikkidega mängivad loo maha nii, et kogu tegevustik jookseb silme ees nagu film!

Näitlejad saabuvad lavale. Istuvad... Mingid tüübid tulevad ja sätivad mikrofone ja meiki... Kas tegemist on reality-saatega a la "suud puhtaks" vms? Pealkiri ju viitaks millelegi sellisele? Lavastajaks Andres Noormets ning temalt võib oodata kõike, sest minu arvates tema üks "eripäradest" ongi just nimelt "eriilmelised" lavastused... kunagi ei tea, kuidas ta ruumiga mängib või millise kontseptuaalsuse oma loomingusse sisse kodeerib. See teeb temast ühe põnevaima lavastaja eesti teatrites praegusel ajal (ükskõik kas tervikelamusega jääb pärast rahule või mitte, siis tema lavastajatöö on alati huvitav ja eriline!)

Nendeks kaheks näitlejaks on Veiko Porkanen - kelle rolliks on äsja vanglast vabanenu, kes tahab endale kiiresti luua TÕELISE pere, kelle eest hoolitseda. Samas endisel vangil on ju raske leida tööd, aga ühiskond eeldab raha sissetulekut esimesest päevast alates, et saaks katuse pea kohale ning keha kinnitatud ja kaetud. Ma arvan, et siin on peidus esimene oluline iva, mida Martin Algus oma tekstiga (teadlikult või kogemata) tabab - sellepärast vangid satuvadki kiiresti tagasi vanglasse ning ongi selles nö. "nõiaringis", et neil ei jäägi palju muud üle kui pöörduda kiire raha saamiseks tagasi kriminaalsele teele... Ilmselt mängib selles kõiges rolli ka psühholoogiline efekt, ehk vangis istutud - kaotatud aeg tuleb kibekähku tasa teha ja sellepärast ongi vaja kõike kohe ja kähku. Nõnda on vead kerged tulema ja otsused tihti valed, rääkimata vahenditest, mis näivadki vaid sellised, mis sellisel inimesel on käepärased - ehk siis kriminaalsed...

Olen oma kõike näinud-teinud nooruses veetnud ühe perioodi ka koos selliste kaakidega (küll vanglamüüridest siinpool) ning tundsin selle "tüübi" ära, kelleks Veiko on kehastunud ja mida fantastiliselt hästi mängib. Vihane, närviline, natuke kiire jutuga, korralikku muljet jätta sooviv, kuigi ise ei teagi, et see mida ja kuidas ta käitub ei ole just see, mida "korralikuks" või noh ütleme "normaalseks" võiks nimetada.

Muidugi see Martini poolt kirjutatud karakter ise annab juba päris palju võtmeid ja ohje kätte. On ju kerge isiklikku viha kanaliseerida karakterisse, kui see, mida Su mängitav tegelane vihkab ongi midagi sellist universaalset, nagu antud juhul lastepilastamine! Aga siin tulevad mängu veel mõned nüansid. Nimelt Veiko ei ehita seda tegelast üles sugugi mitte vaid mustvalgelt - halva pätina. Ta toob sisse tasandid, mis tegelikult on ka sümpaatsed - pere eest hoolitseda soovimine. Laste kasvatamine... laste, kes tegelikult pole tema enda omad... Sellega ta võidab isegi teatavat sümpaatiat enda poolele ja see ongi see kõige peenem nüanss kogu pingpongis vastasmängijaga. On hetki, mil tõesti hüppad ühe tegelase saanile ja siis jälle teise omale... kuigi tegelikult mõlemad on mingis mõttes vastikud... Veiko mängib oma tegelast nii tugevalt rolli sisenedes, et tal hakkavad pisarad suurest vihast jooksma... ja silmad on läbivalt "märjad". Stseenist stseeni, mil jutujärg tema käes oli läksin ka mina vaatajana üha enam tema maailma sisse ning näitleja üdini vapustas mind oma mänguga. Mänguga, mis suuremas osas oli ju tegelikult toolil istudes "jutustamine"!

Lavastuslikult ja/või tekstiliselt oli üks mu lemmiktrikke kuidas 2 jutustajat teineteise sõna üle andsid-võtsid. Mitte iga kord, kuid suuremas osas juhtus see sisuliste või "sõnamänguliste" naudingut pakkuvate üleminekutega.

Ja teine mees - Riho Kütsar'i tegelane, kelle suhe oma abikaasaga on lõhenemas ja elus on üha rohkem võimust võtmas netiporno. Kuigi ta saab ise sellest väga hästi aru ning jääb ju ka loomulikult vahele oma "hobiga" ning see on küll vaid üks kiire ja hoogne sotsiaalne ja eluline allakäik. Ka tema otsib "MIDAGI TÕELIST" oma ellu, ehk TÕELIST suhet... Jõudes pool kogemata Porkaneni mängitud karakteri ülesseatud kriminaalsesse lõksu.

Eks igaüks võib muidugi ise otsustada kumba neist kahest karakterist raskem on mängida, kas netisõltlasest perverssete kalduvustega tüüpi või alaealistega seksida soovivate inimeste vihkajat, kellel on kriminaalne taust ja ka vastavad kalduvused... Minu arvates on Rihol tunduvalt raskem ja keerulisem ülesanne. Temal tuleb luua puhtalt õhust ja arvatavatest tundmustest, teadmistest oma tegelane. Ka Kütsar loob vaid istudes jutustades enda tegelasest väga mitmetasandilise tüübi. Lihtne on ju hukka mõista sellist (ja mina ise mõistsingi, sest minu arvates pole täiskasvanud inimesel ühegi alaealise, ehk alla 18-aastasega normaalne seksuaalvahekorda astuda, isegi kui meie täiesti uskumatu seadus lubabki seda juba alates 14-aastastega teha!!! jällegi ei tea, kas Martin Algus selle teema oma tekstis tahtlikult suunatult "nagu muuseas" tõstatab või see on lihtsalt üks kaval nipp vaataja-kuulaja emotsioone teravdada?)

Teisalt mängib näitleja selle vastuolulise tegelase kaastundevääriliseks. Oma sümpaatselt siira ja publiku suhtes ausa ning tegelikult ju pettuse ohvriks langeva tegelase selliseks, et tahaks siiski, et tal hästi läheks. Olgugi, et samaga ta käib ka täiega närvidele. Kuid elus on ju inimesed ka väga keerulised isiksused... kuid jällegi - Riho teeb seda kõike istudes oma kohal, lihtsalt jutustades! Igal sammul, iga tegevuspöördel tunneb, mida need inimesed tunnevad. Näiteks on Riho tegelasel ühes kohas relv käes, aga see, mida ta lasta tahab asub teiselpool metallust - milline frustreeriv tunne - ja seda tunneb nii tegelane kui ka vaataja.

Ma ei tea, kas see ainult näis minule, aga jäi selline tunne, nagu vaheajalt tulles oleks tal ka silmad väsinumad, justkui sinisemate silmaalustega? Kas see oli pisike meigidetail või lihtsalt elas näitleja nii oma tegelaseks, et see niimoodi näis - teatriime... No tegelikult lavastajal on siis palju nagu juba ütlesin - kasutatud kavalaid manipulatsioonivahendeid... Kui tegevustik muutub ülipingeliseks, muutuvad ka õhku läbivad südametuksed kiiremaks. Tõesti aitas veelgi pinevamaks asja muuta! Kohati jälle kuuled, kuidas need tuksed on küll tugevad kuid siiski rahulikud... Kusagil taustal... See tekitab jällegi kummalise tunde, et kord oled üks kord teine tegelane Sina ise, kes seda vaatad... näed tema poolt... ja ometi oled ka nende tegelaste tegevuse suhtes antipaatne ja nad isegi tekitavad tülgastust oma egoismis ja nõmedate tegemistega.

Martin Alguse dramaturgiaga olen ma viimasel ajal üha tihedamalt sinapeal, aga ma ütleksin, et see "Midagi tõelist" on veel kahtlemata siiani tema parim, viimistletuim ja läbikomponeerituim lavalugu, mis tabab nii mitmetel tasanditel ja erinevatel teemadel mingeid olulisi märke, mis vajavad suuremat läbimõtlemist ja isegi arutelu ühiskondlikul tasandil (viidates näiteks juba mainitud sugulise vahekorra vanusele või vangide ühiskonna ausateks liikmeteks muutmise strateegiatele). Kuid mille eest ma veel eriti selle näidendi kontekstis tänulik olen, on see lõpp! Ma ei taha midagi selle kohta paljastada otseselt sisulist, kuid üldises plaanis see, kuidas Martin seob asjad kokku nii eluliselt, näidates veelgi teravamalt ära, et me inimesed oleme sellised, nagu me oleme. Istume oma sotsiaalses klassis, suhtleme endasugustega, ning sellest "ringist" või ka oma kiiksudest või probleemidest välja murda on praktiliselt võimatu (ise täheldan seda näiteks igavese dieetide-pidajana või ka sellega, et isegi vägisi ei suuda end muuta "hommikuinimeseks", kuigi väga tahaks)... ja nõnda on ju ka need kaks meest... Lisaks on see nüüd, kui seda aastat on veel käia vaid poolteist kuud, terve käesoleva aasta tugevaim uus eesti algupärand! Raske ja rõvegi teema, kuid väga delikaatselt kirjutatud, mis tekitab kõvasti närvikõdi.

Autoga teel tagasi Tallinnasse sõites ja teatrielamuse üle teatrikaaslasega arutledes (ta on naisterahvas ja kuigi see oli teatri mõttes vast tunduvalt rohkem "meestekas" kui keskmine teatrietendus, siis oli tema minust isegi veelgi suuremas vaimustuses!), aga me mõlemad jõudsime selleni, et mitmes kohas mõtlesime meie ühtmoodi kuidas lugu edasi liigub, aga näitekirjanik oli hoopis teise tee valinud. Ja seda üldsegi mitte jamas mõttes, vaid vähemalt sama hästi toimivalt ning just seda lugu just nii edasi kandes... näitena tooks ühe koha, kus Kütsari karakter luurab väljapressija maja ümber ja näeb, et keegi seal midagi kahtlast toimetab... siis meie mõlemad arvasime, et ta filmib või üritab seda kuidagi enda kasuks ära kasutada... Aga võta näpust, lugu võtab hoopis teise pöörde... See on nii äge kui kirjanik on kas nii kaval, et meelega valib "vähem käidud tee" ja muudab sellega oma loo veelgi huvitavamaks, veelgi põnevamaks!

Väga äge lugu!

Hinnang: 4+ (oleksin peaaegu lõpus seisma tõusnud... millegipärast kas siis see temaatika või miski muu õhus hoidis mu toolil... Tegelikult olid siin kõik komponendid nii paigas ning kõik aitas tervikule kaasa. Muidugi ülitugev lugu ise kandis väga korralikult, aga kui veel nutikas lavastus ja vapustavalt hea mäng (millal viimati nägid "päris pisaraid nutvat meest laval") seda omalt poolt toetavad, siis on tulemuseks väga korralik teatrielamus vaatajale! Üks aasta tugevamaid tervikuid... ja seda veel sellises jutustavas lavastuses... okei... taustal jooksid ka toetavad fotod asukoha kohta, aga rohkemat polnudki vaja... muide ainuke apsakas, mis esikal juhtus, mida oleks huvitav teada, kas meelega või kogemata - Riho tegelane mainib ühes kohas, et maja on kolmekorruseline, aga tema seljataga fotol on viiekordne maja... kas see oli meelega segadusetekitamiseks... või näidata ära, et tegemist on siiski inimeste loominguga ja siis võib sellist asja juhtuda... sest tõesti, muidu oli see kõik nii viimseni paigas. Õige pisut vormilt tuli meelde mõne aasta tagune Ott Sepa monotükk Vanemuises... Kuid see on ikka hoopis teine lugu. Piletid käesolevaks aastaks hakkavad olema otsakorral, mõnedel esitustel veel on mõned kohad, aga järgmiseks aastaks on ruumi rohkem - igatahes soovitan see "higistama-ajav" põnevuslugu ja kaasa teha! Pakub ka muidu mõtlemisainet ja tutvustab inimesi "meie ümber"...)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Maris Savik'u tehtud foto):
Midagi tõelist

• Draama
• Sadamateatris
• 
  
• Kestus: 02:20

Martin Alguse draama

Lavastaja, stsenograaf Andres Noormets (Ugala)

Helikujundajad Andres Noormets ja Hans Noormets
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Fotokunstnik Maris Savik

Osades Riho Kütsar ja Veiko Porkanen

Lugu pornosõltuvuses vaevlevast Leost, kes otsustab internetist välja tulla ja kellegagi päriselt kohtuda, et lõpuks ometi midagi tõelist tunda – see pealtnäha lihtne soov juhib aga mehe karmi väljapressimise küüsi. Keskealise abielumehe ja kahe lapse isa maailm lendab nüüd pea peale, algab võitlus elu eest. Näidend vaatleb läbi kahe mehe pingelise vastasseisu laiemalt hetkel maailmas toimuvat, kus reaalsus vahel üsnagi ebareaalsena paistab.

Eesti ühe viljakama ja auhinnatuma dramaturgi Martin Alguse esimene näidend Vanemuise laval uurib erinevate inimlike ihade kujunemist, neist sõltumist ja neist põhjustatud tagajärgi.

„Ja kõikse hirmsam pold see, mis juhtus, vaid see, et kõik, mis tegelt oleks juhtuma pidand – seda pold enam.”

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele

Esietendus 9. novembril 2018 Sadamateatris