pühapäev, 18. november 2018

Võta või jäta / Take it or leave it (Eesti 2018) - Pöff 2018 1.vaadatud film


Meeldejäävaimad näitlejad: Reimo Sagor, Liis Lass, Eva Koldits, Egon Nuter, Epp Eespäev, Andres Mähar, Kristjan Lüüs, Indrek Ojari, Adeele Sepp, Viire Valdma, Helena Merzin-Tamm, Hilje Murel, Mait Malmsten, Priit Võigemast, Maret Mursa, Terje Pennie, Marika Vaarik.

Esilinastus: 14.09.2018

Sisu 3 lausega: Erik (Reimo Sagor) saab üleöö teada isakssaamisest. Endine pruut (Liis Lass), last ei taha ja mehel ei jää muud üle kui võtta lapsekasvatamise enda peale. Ema saab oma sünnitusdeprekast üle alles 3 aasta pärast ja ilmub uuesti välja, soovides endale ema-õiguseid...


Kui Sa näed, et Su enda last hakatakse lastekodusse andma ja sa ei tea, mis temast saab... siis ei ole normaalsel inimesel enam valikukohta, et kas "võtad või jätad"... Ja Erik oli igati õige mees, kes vastutuse eest ei põgene. Oma laps ju ikkagi. Ta on muidugi ka juba üsna vana - 30-aastane, seega teab kuidas see elu käib. Kuigi lapse- ja eriti veel beebikasvatamisest midagi ei tea (ja see on raske, aga ülitähtis). Selline asi tuleb siiski loomulikkusest, küll inimene õpib ja muretseb ja hoiab last ikka nii hästi kui ta vähegi suudab..  ja "beebid" on vintsked ka.

Film tuletas meelde Ida-Euroopa sotsiaaldraamad (mida tundub, et näiteks Serbias, Slovakkias, Rumeenias, Bulgaarias ja sealkandis tehakse tiheda(ma)lt), aga vastupidiselt nendele, oli see siin eesti oma lugu. Tegevus toimub Tallinnas ja seega tundis ära ümbruskonda ning seda põnevam oli kõike jälgida. Ise sain esimest korda isaks 22-aastaselt ja Eriku vanuseks oli mul juba 2 last, seega tundsin neid isaduse frustratsioone, aga ka helluse ja "maailma kõige tähtsaima" ülesande rõõmud ja valud väga hästi ära, neid on kajastatud väga ehtsalt.

Reimo Sagor peaosas on väga ehe... ei tea, kas tal endal lapsi on, aga võiks arvata, et mitte. Näitlejana muidugi seda suurem au, kui tal lapsed on, aga ise niivõrd ehedalt oma algaja-isa rolli välja mängib. Tegelane siiski on kuidagi ebasümpaatne - pidevalt õllepurk näpuvahel ja suitsetab, endal väike beebi kodus... ja karjub lapse peale (kuigi, kes meist selles süüdi ei ole), aga vast filmi dramaatilisim hetk (lisaks lõpule, mida paljastada ei taha) oli lapse üksi kojujätmine... ka seda ju ikka juhtub või suisa tuleb üksi laste eest hooldades teha, aga vastutustundetult niimoodi terveks ööks... seda vast siiski mitte. Mina küll ei julgenud... Eks filmi üks võludes olegi see, et paneb mõtlema mida ise teeks või teinud oled.

Liis Lass on nii hea filmismängimise-geeniga! Tal on see miski, mis paneb ta karakterid filmides hoopis tugevamalt elama (kui tavaliselt teistel ja temal endal teatrilaval). Lausa ootan, mida ta järgmiseks filmides ära teeb. Väiksematest kõrvalosadest läksid hinge Eva Kolditsa "märjad silmad". Andres Mähari soe, energiast pakatav, aga hooliv vanem vend. Isana armas, mehena tossike, aga sügava hingega Egon Nuter. Ja sõbrad Indrek Ojari ja Kristjan Lüüs, mõlemad erinevad, nagu inimesed ikka, aga mõlemast õhkumas seda "tõelist sõpra", kuigi tegemist kaas-kalevipoegadega. Mainimata ei saa jätta ka nunnusid lapsi...

Igatahes hoidis film silmad ekraanil algusest lõpuni ja põnevil, mis ikkagi saab ja kuidas mees oma lapsega hakkama saab. Lõpp jättis lahtiseks ka mõned küsimused... kas mehe vanemad teadsid? Ilmselt mitte... Ja mis ikkagi neist kõigist edasi saab...

Film valiti Eestit esindama Oscarite võõrkeelse filmi kategoorias.

Hinnang: 7,75 (hakkan filmide puhul kasutama 10 pallisüsteemi, kus võtan ka veerandid, pooled ja kolmveerandid kasutusele). Mu filmivaatamiskaaslane andis 7 (ta oleks tahtnud rohkem hingepitsitust).

reede, 16. november 2018

PÖFF 2018


PÖFF on linnas! Tänasest läheb lahti meie filmipidu!!! Aasta aega oodatud ja ometi on see kõikide filmigurmaanide püha päral :)

Kui varasematel aastatel olen jõudnud juba päris palju maailma erinevatelt festivalidelt ja muidu kinodest ette Pöffi-filme ära näha, siis tänavu olen praktiliselt puhas leht, vaid "Jälgi jätmata" nägin juba Oslot külastades sealses kinos septembris ära. See oli muidu väga hea... hoidis huvi üleval algusest lõpuni, mis toimub ja mis saab...

Juba enne festivali lootsin, et 2 filmi kindlasti tuleksid - Yorgos Lanthimos'e "Favorite", kus on palju häid näitlejaid ning põnev teema, aga Lanthimos on tuntud kui väga heade stsenaariumite ja lugude kirjutaja, mis alati üllatavad ning kuna ta ise oma lood ka ekraanile lavastab, siis ta teab kuidas ta neid oma vaimusilmas on näinud ja ütlasi võib tema filmides alati nö. "kindel" olla. Teiseks filmiks, minu jaapani lemmik-režissöör Hirokazu Koreeda "Poevargad"... Hirokazu filmid eranditult on minule meeldinud ja seda uut on eriti kiidetud! Valiti see ju ka Jaapani parimaks filmiks selles mõttes, et sealne akadeemia saatis selle Oscari-žürii ette... nagu meie omad "Võta või jäta", kus mul ka õnnestus kaasa lüüa, aga mul endal see film veel nägemata... Aga Pöff toob ju mitmed aasta eestikeelsed filmid ka kokku ja tegelikult mul need kõik veel nägemata, seega kavatsen rabada neist nii palju kui vähegi jõuab - Tuliliilia, Portugal, Eia jõulud Tondikakul, Hölma all(esilinastus), Ahto.Unistuste jaht, Seltsimees laps ja Vello Salo.Igapäevaelu müstika.

Kui rääkida veel neist erinevate riikida aasta parimateks peetavatest filmidest, siis Pöff annab võimaluse näha ära sellised aasta kinopärlid:
Armeenia - Spitak
Valgevene - Crystal swan
Kolumbia - Birds of passage
Tšehhi - Winter flies
Egiptuse - Yomeddine
Ungari - Päikeseloojang
Liibanon - Capernaum
Paraguai - Heiresses
Poola - Külm sõda
Rumeenia - I do not care if we go down in history as barbarians
Lõuna-Korea - Burning
Rootsi - Piir
Ukraina - Donbass

Pöffiga on muidugi see trikk, et kuna festival toimub nii aasta lõpus, et paljud filmid, mida meil näidatakse jõuavad oma koduriikide kinodes levisse alles järgmisel aastal, siis mitmed "aasta parimad" sai näha juba eelmisel aastal. Ühtlasi peab olema kaval ja noppima nendest eriti uutest ka need tõenäolised hitid juba selle aasta festivalist üles.
Ise usun, et suur tõenäosus näiteks on Põhivõistlusprogrammi "Libahundil" osutuda millekski eriliseks. Filmiga seoses mainitakse ka "koeri" ja pärast Ungari festivalifilmi kus peategelasteks olid koerad (mõned aastad tagasi), siis on ootused üles kruvitud. Vast võistlusprogrammi kõige oodatuim...
Kui rääkida erinevate programmide lõikes, mis huvitab, siis Põhivõistlusprogrammist valiksin välja veel lisaks Poola filmile:
Egiptuse "Külaline", kus lubatakse üllatavaid pöördeid,
Costa Rica/Mehhiko "Kaks Firdat", mis pole küll Frida Kahlo elulugu, ent on ometi film läbi temaga seonduva.
Soome "Inimese roll" - no Soome ja üldse põhjamaade filme tahan alati võtta ette nii palju kui võimalik, sest minu arvates on nad nö. meiega samas kultuuriruumis ja nõnda lähevad ka nende huumor ja traagika ning muu kuidagi paremini kohale. Tunneb ära paiku, mida filmides näidatakse ja nõnda on need peaaegu nagu meie oma filmid... Režissöör/stsenarist Juha Lehtola on kirjutanud ka mitu edukat näidendit.
Rumeenia "Suvearmukese lugu" lubab komöödiat ja seda on ikka festivali tihti raskemasisuliste filmide vahele vaja, kuigi ilmselt see eelmisena minitud Soome film on ka kergemat sorti. Kuid Suvearmukese lugu räägib meeste keskeakriisist, ehk leiab siit ka äratundmist? :)
Austraalia film "(I)slämm" viitab islamile ja kuna mind kõik Islamigi seotu hämmastab ja kummastab, siis tõotab see põnevat filmi.
Saksamaa "Kaks härrat ülikonnas" Baierimaa vaatevinklist Saksamaa ajalugu - režissöör on ise kirjutanud ja mängib ise peaosa ka... midagi väga isiklikku seega.
Debüütfilmide võistlusprogrammist ei oska ma esimese hooaga midagi, peale põhjamaa filmide tahta...
Seega Taan/Rootsi "Pääsemine", kus peaosas on väga hea rootslannast näitleja Sofia Helin ja Norra film "Kui ma ei jaksa"- uimastitesüstijast.
Balti filmide võistlusprogrammist tahaks peale Eesti filmide näha Leedu väga kiidetud ja hinnatud "Tuhk lumes". Usas sõndinud Leedu juurtega režissöör on kutsunud mängima ka maailmanimedega näitlejaid, mh. Mr. Robot'ist tuntud rootslase Martin Wallströmi ja eestlastelegi hästi tuttava Peter Franzeni. Üldiselt kaldun teiste balti riikide filmikunsti põhjal neid rohkem slaavi ja ida-euroopaga samasse tüpaaži liigitama, kui Eesti rohkem põhjamaade suunas liigub ja selle kunstimaailmatundmusega seguneb. Samas "Võta või jäta" pidavat ka olema rohkem slaavi poole kaldu...
Põhjusega mässaja ma ilmselt praegu ei ole, sest need filmid kuidagi mind ei kõneta... mässamine küll, aga ma ei oska selles blokis linastuvatest filmidest lihtsalt paigutada teiste, huvitavamate filmide sekka midagi seekord.
Avafilmi kui vaatan, siis pressilinastusel, aga 100-aastaste programm ei ole minu jaoks. Hullumeelsus on nähtud ka, samuti on Ingmar Bergmani filmid nähtud... mis ma siin rääkisin nendest eelnevalt nähtud filmide kohta :) Tuleb välja siiski, et festivalil on ka teisi "nähtud" filme, aga jah, need ju kõik juba tiba vanemad.
Seevastu on 2 programmi - "Signatuurid" ja "Screen International kriitikute valik", millest tahaks praktiliselt kõik filmid ära näha. Nopin siia neist need kõige kõigemad:
"Igaviku väravas" - Julian Schnabel'i film Van Gogh'ist! Mängimas sellised nimed nagu Willem Dafoe, Rupert Friend, Oscar Isaac, Mads Mikkelsen ja Mathieu Amalric!
Denys Arcand'i "Ameerika impeeriumi langus" - krimka.
Sergei Loznitsa "Donbass" - Venemaal keelatud Ukraina film, mis valiti ka Ukraina parima filmina Osxaritele saatmiseks.
Hiina "Tuhk on puhtaim valge", minu kolmandaks oodatuin film tänavu. Ma arvan, et kõik, kes juhtusid nägema režissöör Jia Zhang-ke eelmist filmi "Mäed võivad variseda", tormavad ka seda vaatama. Oi kui hea see eelmine oli, aga ka siin ta koostab oma tervikloo erinevatest aastastest ja see eannab lugudele võimsalt suurepinnalise diapasooni ehk ulatuse... Väga ootan!!!
Godard'i "Pildiraamat" ei ole ilmselt minu maitsele, aga tuleks ära vaadata üldharival eesmärgil.
Audiard'i "Sistersi vennad" - see raamat oli väga hea, eeldatavasti ka film.  Mängimas on ju John C. Reilly, Joaquin Phoenix, Jake Gyllenhaal ja vanameister Rutger Hauer. Üks hea kelmi-western kulub alati marjaks ära.
Amos Gitai "Trammisõit Jeruusalemmas", nagu Godard'igagi... tuleb lihtsalt ära näha, mida ta jälle teinud on.
"Transiit" - Jällegi ühe hea romaani ekraniseering. Lavastajaks Christian Petzold, kelle filmid on alati kõneainet pakkunud.
Soomlaste "Oma maa" - Markku Pölöneni tehtud, seega üsna kindlapeale minek. Sõjajärgsest ajast ja film ongi "austusavaldus naistele, kes pidid pärast sõda kodud ja pered looma".
Lõuna-Korea "Põlemine", mida paljud kriitikud pidasid Berliini filmifestivali parimaks. Mõnevõtta küll kahtlen, sest samal festivalil linastus ka norrakate Utoya film 22.juulist... aga eks näis.
Poola "Külm sõda", tänavu Euroopa filmiakadeemialt enim nominatsioone saanud ja Poolat Oscaritele esindama saadetud Pawel Pawlikowski Cannes' auhinnatud armastusfilm.
Rootsi aasta parimaks filmiks peetav "Piir", mis samuti Cannes' festivalil tänavu ühe alamprogrammi võitis kui parim film. Tehtud John Ajvide Lindqvist novelli alustel... ja tema raamatud on mul suuremas osas loetud ning need on Euroopa Stephen King'i tasemel :) Paljud mäletavad ehk sama mehe sulest "Lase see õige sisse", kus noor vampiiritüdruk möllas Stockholmi eeslinnas ja sõbrunes ühe apust poisiga...
"Fookuses" on tänavu näiteks "Manta Rey", mis pani Veneetsia filmifestivalil kinni Horisondi programmi parima filmina.
Portugali kiidetud "Diamantino" pidavat üks veidramaid filme olema.
"Pärl"is mängib Peter Mullan ja räägib see naiskulturismist.
Aga rohkem ma sellest programmist enda jaoks ei leidnud ka... võib-olla hiinlaste "Jinpa", aga vaevalt, et aega jagub...
Panoraamist haaraks mitmeid, aga kindlasti juba mainitud "Soosik", millest lisaks lavastaja/stsenarist Yorgos Lanthimosele ennustatakse parima filmi Oscarinominatsiooni ning näitlejannade kahurväele ka - Olivia Coleman Briti kuninganna Anne'na (olengi mõelnud, et miks sellest kuningannast, kes sünnitas üle 10 lapse, aga kelle kõik lapsed surid enne teda ennast nii vähe filme on tehtud ja üldse vähe temast räägitud... nüüd siis hakkavad Rachel Weisz ja Emma Stone tema soosiku-tiitli eest võistlema - lahe!
Rumeenia ägeda pealkirjaga aasta Rumeenia-filmiks peetav "Mind ei huvita, kui me ka läheme ajalukku barbaritena" film viib TEATRIMAAILMA!
Saksa "Valss vahekäikudes" - siin mängib Toni Erdmanni peaosalisena tuttav Sandra Hüller! Samuti sakslaste "Styx" põgenikest. Peaosas Susanne Wolff! Tundub, et ehe ja oluline film on.
Paraguai festivalipublikute lemmik "Heiresses", valiti ka Paraguaid esindama Oscaritel. Ladina-Ameerika inimeste temperament ja inimsuhted.
Paljukiidetud Liibanoni "Capernaum", lapsest, kes oma vanemad kohtusse kaebab!
Ilmselt aasta parima filmi üks oscari-nominente (need teatatakse alles jaanuaris) - "Roheline raamat". Viggo Mortenson peaosas. Tekitas hiljuti ka suure skandaali kui kogemata kasutas "n-sõna". Režissööriks Peter Farrelly. Pidavat olema tänavune vitamiinilaks - kus nii südamlikkust kui huumorit.
Johnny Depp'i saab ka Pöffil näha - filmis "Richard jätab jumalaga".
Armeenia saatis Oscaritele esindama maavärinafilmi, ehk katastroofiga seonduva "Spitak".
Islandist tuleb "Ära unusta hingata, mille reˇissöör võitis parima tiitli tänavusel Sundance festivalil. Pidi olema liigutav film - Islandi elu kahe naise silmade läbi. Üks narkosõltlane, teine asüülitaotleja.
Belgia "Ingel" profijalgratturi ja prostituudi suhtest, mis kahtlaselt viitab ühele päriselu-suhtele.
Türgi "Liblikad", mis võitis Sundance-i festivali maailmakino parima filmi tiitli.
Eriti põnev saab olema USA "Surmamõrsjad", kus 9 surmamõistetud naise lugu jutustatakse lahti. Teine USA film "Lesed" võidab siin juba vaikselt auhindu üle maakera. Vinge näitlejatetiim ka - Viola Davis, Michelle Rodriquez (Kiired ja vihased -saagast), Daniel Kaluuya (Get out!) ning Colin Farrell jpt.
Hinna "Kolmas naine" 19.sajandi Vietnam... laps pannakse abiellu... ja loomulikult tekib seal kõrvale salajane armulugu ning noor tüdruk jääb ka rasedaks... seegi film on maailma festivalidel au ja kuulsust ning kiidulaulu niitnud.
Tšehhi esindaja Oscaritele - Talvised kärbsed - road-movie... aga Tšehhi on tugev filmimaa, kui sealt miski esile pürgib, siis võib arvata, et tegemist on hea asjaga.
Laszlo Nemes võitis oma eelmise filmiga "Sauli poeg" parima võõrkeelse filmi oscari. Ka seekord on just tema "Loojang" saadetud Ungarit esindama. 20.sajandi alguses toimuv kostüümidraama.
Valgevene "Kristall-luik"... 1996.aastal lahtihargnev ameerika-unistuse lugu. Film esindab Valgevenet oscaritel.
Dokumenetaalidest nopiks hea meelega -
Dopinguga vahele jäänud ratturi David Millar'ist tehtud "Ajasõit".
2307 meetrise El Capitani otsa roninud Alex Honnoldsist "Eirates gravitatsiooni" - sama režissöör tegi ka ühe minu lemmiku mägironimisfilmi "Meru"!
"Üle piiri" - 5 sportase teekonnast olümpiamängudele.
"John McEnroe: täiuslikkuse kuningriik" - kommentaar on ilmselt üleliigne :)
"United skates" - USA rulluisudiskode fenomenist.
"Kunsti hind" - just nimelt sellest, millele pealkiri viitab. kunsti kogujatest, oksjonitest ja hinnast.
"Matangi/Maya MIA" - ühest muusikadiivast ja tema teekonnast.
"Silvana" Rootsi lesbist popartisti elust ja mõtetest.
"Greenaway tähestik" - kuulsa režissööri tegelik pale ja tema mõttemaailm.
"Õiste värinate" programm on küll viimane, millest arvaks leidvat praegusel ajal Nicole Kidmani... kuigi tema "Others" on üks õudusfilmide tugevamaid läbi filmiajaloo...Sedapuhku siis film "Hävitaja". Teine maailmakuulus (Johnny Depp-i ex ja Joe le taxi laulja) Vanessa Paraadis toimetab filmis "Nuga südamesse".
Luca Guadagnno tegi eelmise filmi, ehk "Call me by your name"-iga selle, et nüüd jälgitakse väga täpselt, mida ta järgmiseks teeb... ja see järgmine on sedapuhku "Suspiria". Vana tõeliselt õudsa õuduka uusversioon on juba saanud kiita. Mängimas on Dakota (Donny tütar) Jonson, Tilda Swinton!!!! ja Chloe Grace Moretz. Seda filmi lihtsalt peav nägema, kuigi tuleb vast varsti tavalevisse ka ja seega kui mingi teine film, mida Eestis ilmselt muidu pole võimalik vaadata on samal ajal, siis haaran Pöffilt selle ja jätan Suspiria tuleviku-vaatamiseks.
"Silver Lake: Los Angelese müsteerium" - tugeva armosfääritunnetusega õuduka It follows teinud David Robert Mitchell'i uusim. Mängimas Andrew Garfield, Tophen Grace ja Riley Keough! Riley!!!
Päris huvitav tundub ka film "Täiuslik" - mingist taastusravihaiglast, kus on võimalik saada "täiuslikuks"... kõlab huvitav :)
Ja Nicholas Cage osaleb järjekordselt õudukas - seekordse nimeks "Mandy"... eelmine, kus vanemad oma lapsi taga ajasid, oli päris naljakas ja ehmatav :)
Lõpetuseks laste- ja moefilmid, mille hulgast tooks välja:
"Meie, loomad", mida kõvasti kiidetakse, üks aasta tippdokumentaalfilme "Kõigest hoolimata", "Vangis Michael", veel üks tugev mägironimise dokk "Dawn wall", Norra "Fööniks", Islandi "Lase mul kukkuda", gay-teemat riivamisi puudutav Kanada film "Väikesed hiiglased" - Maria Bello mängib ema!
Lisaks on veel rida lühimultikaid ja lühimängufilme, mida tahaks minna vaatama, aga nendes orienteerumiseks tuleb eraldi korra kõik veel läbi uurida :)
Kui "puuduolevatest" filmidest rääkida, siis neid ju muidugi ühte festivali rohkem ei mahugi... aga oleks "lootnud" näha ka veel:
Mehhiko "Roma"
Saksamaa (Florian Henckel von Donnersmarck'i) "Never look away"
Prantsusmaa (Emmanuel Finkiel'i) "Memories of war"
Jeemeni "10 päeva enne pulmi"
Türgi (Nuri Bilge Ceylan'i) "Metsik pirnipuu" - aga see tuleb vist kohe ka tavakinno, seega ok :)
Austria dokumentaalfilm "Waldheim Waltz", Argentiina "El Angel", Felix Van Gröningeni "Beautiful boy" sõltuvusest, Xavier Dolan'i uusim "John F. Donovani surm ja elu", Thomas Vinterberg'i "Kursk" Lea Seydoux'ga, Colin Firth'i ja Michael Nyqvistiga, Mike Leigh "Peterloo", "Vita and Virginia" - Virginia Woolfi ja Vita Sackville-West'i vahelisest armuloost, Neil Jordani uusim üle pika aja - "Greta", Paolo Sorrentino tehtud Berlusconi elulugu "Loro 1&2", Saksa "Werk ohne autor" Tom Schilling'iga peaosas ja Ida-Lääne Saksa teema, Zhang Yimou "Vari" - üks enim oodatuid ja kiidetuid!
Samas mõttetu nuriseda kui niigi on niiiiii palju nänni meie ette toodud, et kõike äramugida nagunii ei jõuaks ega jaksaks :)

HEAD PÖFFI KÕIGILE!

neljapäev, 15. november 2018

Voomavoos - Tallinna Tantsuteater


Võimsa väega
vooljat voomavoosi viljelemas -
Sopilise saatusega 
siugjad siresääred,
metsiku minevikuga
mesimagusad mülkamoorid...

Kirjutasin need read instagrammi värskelt kohe peale etendust. Tegelikkuses parafraseerides auteur Raho Aadla loodud/lavastatud loitsu- ja tantsuteatri sümbioosis kõlanud sõnu (vast ainult "siugjad siresääred" lisasin ise juurde, kuigi kindel ma selles ei ole, sest võib-olla kõlasid ka need seal kusagil vahel). 

Minu jaoks oli see esimene külaskäik Tallinna Tantsuteatrisse... häbi tunnistada... Tegemist ju tantsuga ja tegemist juba teatri 10(!!!!) hooajaga! Tegelikult neelud nende ettevõtmisi vaatama minna on käinud juba aastaid... Justkui mingi väline jõud on hoidnud sellest, sest tihti nad oma etendusi väga pikalt ja korduvalt ei esita ning siis tekibki olukord, et kui nüüd just need mõned päevad sobivad, siis saad ja muidu lihtsalt pühi suu puhtaks (erandeid on muidugi ka - näiteks "Tantsud Eesti filmidest" jahtisin ma pikalt - isegi kui nad Stockholmis sellega omal ajal käisid, olin mina just ära... ning lõpuks kui sobiva kuupäeva mängukavast leidsin - selgus, et nad esitavad seda USAs! Nagu saatus!)

Võib-olla oli see ka "saatus", et oma esimese kohtumise Tallinna Tantsuteatriga tegin just nimelt Voomavoosiga... Olen natuke Raho Aadla tegemisi jälginud viimasel ajal ning tema käekiri tema enda tantsudes kõnetab mind ja samamoodi sain nüüd teada, et ka tema lavastaja-koreograafi käekiri on huvitav. Huvitav selles mõttes, et moderntantsus harva meeldivad mulle monoesitused (kahjuks pole ma näinud Raho "Mina olen Ra"-d ega ka mitte "Di"-d, seega puudub mul võrdlus tema pikemate teostega, tean teda vaid lühivormidest ning teatrikooli füüsilistest töödest... Kuid mis ma öelda tahan ja minu minu arvates on suur no-no, need on need ängile keskendunud teosed/tantsud, mida tihti tahetakse luua, et oma sisemust välja elada. Minule meeldib kehade suhtlus ning dialoog või veelgi parem see kui kehasid on mitmeid. Ja kõikvõimalikud tehnilised tantsu võimalused - sünkroonsus ja võimsad füüsilised trikid - pöörded, hüpped ja uudsed liikumisvormid ja/või kombinatsioonid muidugi ka... Sest ängile ja negatiivsele storyline'i on vaja ka tasakaaluks helgemaid hetki või ilu või teekonda läbi erinevate emotsioonide... pikemad seisundipõhised lõigud on lihtsalt igavad ning sadu kordi tehtud (tegelikult etenduse tutvustus tekitas hirmu, et ongi millegi sellisega tegemist, õnneks siiski mitte - ka tantsust otsin ma "lugu"). Ja just lugu või pigem lugusid sisaldava, teatava teekonna mulje jätab ka Voomavoos... Ei saagi aru, kas tegemist on ringiga?

Igatahes ringis liikumisest saab etendus alguse... 3 õde, kes nagu 3 nõida heidavad loitse vasakule ja paremale teineteise ja publiku suunas - võluvad, lummavad, inspireerivad, ärgitavad mõttes endaga kaasa liikuma, ärgitavad "mõtlema"... Äratasid minus uinunud koreograafi. Mitmed korrad ja ühes kohas lausa kolm korda järjest mõtlesin, et kui äge kui see võtaks nüüd sellise või teistsuguse pöörde võtta - Raho andis idee kätte, aga ta ise viis asja hoopis teistmoodi edasi. Seda huvitavam ja põnevam muidugi vaatajale...

Liikumisega vähemalt sama oluliseks tõusevad helid (ka helikujundid või helitus). Üks lemmikuid oligi alguse ringiliikumisega tekitatud kontsade klobina -muusika... sisse tuues ka plaksud... oi ma võiksin seda lõpmatuseni kuulata... lisades juurde ka liikumisest tekkivad pildid ning oleme ausad - need nõiad - "had me at hello" :) 

No eriti 1 neist... mul oli täiesti "celebrity crush'i" laadne ilming, sest üks neist oli veel eriti huvitav... Ei tahagi paljastada, kes kolmest, jäägu see, kuigi kõik 3 - Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg ja Liisa Laine olid minu jaoks uued tutvused (muidu olen Eesti tantsumaastiku mõttes rohkem balletitantsijateteadlik, aga küll ma siin vaikselt õpin...) Tegelikult on tihti tantsuteatrite etenduste vaatamine ka nagu kohtumine iseendaga. Õpib mõtlema, õpib sisse vaatama, aga õpib ka jälgima milliseid mõtteid suudab ja oskab endas leida ning millised tekivad täiesti iseenesest. Eredaks näiteks see olukordki... Kui ma kunagi (8 aastat) Soomes elasin (ka Rootsis elasin 8 aastat) siis käisid mu klassis kaksikud. Mõlemad äravahetamiseni sarnased võõraste jaoks... aga mina tegin neis selget vahet... ja muidugi olin ma armunud just ühte neist...  

Voomavoosi "3 õde" on siiski vägagi erinevad. Nendes on kõigis isemoodi lumm. Kuigi liigutakse ka sünkroonis ja väiksed tantsulõigud muu liikumise sisse tehakse koos, küll ka need erinevalt liikudes, ent siiski koos ja ansamblis... Mõnedes stseenides tehakse koostööd, et tekitada "liikuv pilt" (küünalde üleandmine)... Kuid tõesti - riietus on kõigil sarnane, alguses on neil juuksepikkused ja seongud erinevad, ent need etenduse käigus pannakse ühtviisi kinni ning muututakse teineteisega väliselt veelgi sarnasemaks... laval on ju ka üpris hämar... aga nad kolm on kõik kuidagi isemoodi isiksused ja isemoodi tunnetust õhkuvad (mõnus kontrast balletilikele- või ka muude tantsustiilide truppide ansamblitantsudele). Ja kõik nad kolmekesi on ka isemoodi huvitavad...

Lisaks sellele, et laval on 3 tantsijat-loitsijat-näitlejat, võib ka selle teekonna jagada tinglikult just 3 ossa. Ringis ja koos mõnevõrra valgustatumal laval liikumine kõigepealt... siis minu "lemmik", ehk punane-lõik - mul tekkis teooria, et nad põlesid seal kui põrgutules, karjed juba näkku krampunud, sest hetkel kui muusika kaob taustalt on naistel karjed endiselt näol ja põleminegi toimub edasi... Muide muusika on väga stiilne. Helilooja Tanel Kulla pakub nii meloodiaid kui ka kunstilisi helindusi. Lisaks juba mainitud esinejate liikumisega tekitatud helid... siin on lisaks silmadele ka palju kõrvadele... Ja kolmandaks osaks on kollane - küünlavalguse lõik. Tõlgendusi võib igaüks teha siit kamaluga... Üks teooria, mis mul mõttes veel tekkis, et see kõik on tagurpidi tulles tagant ettepoole etendust, siis - tuledega mängimine, siis punane põleng kuniks keerutatakse ennast koost lahti laiali... Sest tegelikult on etenduse kulgemine ju nii, et tullakse alguses ringeldes kokku, liigutakse ka grupina, siis punane põleng ja siis küünaldega "mäng"... 

Selliste lavastustega on ka see kriitika praktiliselt tehtav ainult isiklikult (maitse) tasandilt. Minu jaoks näiteks olid need tekkinud mõtted kohati pisut hakitud ja hüplikud. Voomavoos juba sõnana on kui miski väga vooljas ja voolav oma olemuselt, kuid siin ei ole otsustatud seda liini jälgida. Siin on "lõigud" ja need lõigud on üleminekutega - näiteks ühel hetkel seotakse juuksed kinni... tekib mõtteline paus ja väga konkreetne nö. "üleminek". Minu peas tekkinud erinevad storyline'id ja mõttevoolud katkestati pidevalt ühest teemast teise astudes... aga see on vägagi iga vaataja sisemine tundmus, tõlgendamise vool ja arvamus. Tõlgenduste tekkele oleks võinud poetada veelgi mingeid võtmeid ja leivapuru erinevate teooriate juurde jõudmiseks. Kuigi selles suhtes ei saa neid märkusi otseselt just "kriitikana" võtta. Kuid mis ehk kõige rohkem vaevama jäi, oli selle etenduse lühidus (ilmselt pole ma ka harjunud selliste sisukate tantsuetendustega, mis pole balletid ning ootus oli millekski pikemaks ja seega sisu mõttes loo-rikkamaks)... olin üha rohkem ja rohkem sissevajumas sellesse voomavoosi-maailma kui järsku, minu jaoks üllatades kõik katkes... Jah, ma sain aru küll, et kui nad lavalt lähevad, see tähendab, et nüüd juba lõpebki, aga ma oleks tahtnud veel! Ühest küljest ju hea märk, et ei tahtnud selle lõppu... aga niimoodi jäi seda kõike ikkagi natuke väheks...  Mina näiteks oleksin vaadanud kasvõi teist korda terve (45 min kestva) etenduse kohe sinna otsa uuesti! Päriselt!

Hinnang: 3 (Voomavoos on seksikas, aga maitsekas, müstiline, aga mõtestatav, rütmiline, aga ehk grammivõrra rohkem loitsu- kui tantsuteater. Siin on palju väga meeldivat, aga seda "paljut" kokku on väga lühikest aega ning mina jõudsin vaevu sisse elada kui juba oligi etendus läbi... Tegemist pole sedalaadi etendusega, kus füüsilisi võimeid esiletõstetakse või mis sisaldaksid pikemaid tantse, aga selle eest on sisukaid ja mõtteid äratavaid lõike, mille järgi saab kätteantud niidiotstest oma lugusid luua. Kuigi ei jäeta vaatajat ka päris kuivale ning vaid enda fantaasiate meelevalda - 3 õde või siis 3 nõida hoiavad vaatajaid enda teekonnal kaasas ning eks need lood keerlevad ikka just nende tegevustiku ümber. Kombinatsioone ja silmakomme puistatakse huvitavate liikumiste läbi, mida toestab muusika- ja valgusrežii ideaalselt ja atmosfääriloovalt. Mina oleksin ainult tahtnud veelgi rohkem, veelgi pikemalt!)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Tallinna Tantsuteateri FB-seinalt):

VOOMAVOOS

Lavastaja: Raho Aadla
Tantsijad: Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg, Liisa Laine
Helilooja: Tanel Kulla
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Produtsent: Heili Lindepuu
Raho Aadla: “Voomavoos kannab eneses meie seesmist hoogu, millesse iseend tema ilmumisel täielikult joobumusega heidame. Voomavoos haarab meid iseenda viljakast kaduvikust kerkinu hoovas. See saab alguse märkamatust rahust ja kasvab tormiks me eneste sees. Me naudime Voomavoosi väekust, kuid kui tema sööst ei valda me meeli, kipume unustama tema kutsumise endasse. Kuid kui hetke hinguse hoovus on hoolas me ihus, siis aetame temani ja vooluna voorele voodama voogabki vooljas ja vooruslik Voomavoos.”
“Voomavoos” on tantsulavastus, kus liikumine on jagatud kolmikvägisuse hulljulguses. Ollakse kulgemises, kuid siis pingestub kõik, nii et üle ei jää muud, kui lubada lasta enestel…

teisipäev, 13. november 2018

Midagi tõelist - Vanemuine


Selles teatrielamuses ajas üks üllatus teist taga...
Alates saali sisenemisest - laval on 2 tooli ja teada oli, et mängivad vaid kammerlikult 2 näitlejat... teada oli ka see, et etendus kestab ligemale 2 ja pool tundi... Kuidas küll kaks istuvad näitlejat nii pikaks ajaks saalitäie publiku tähelepanu suudavad köita? Kerged kõhklused tekkisid... Ikkagi Tallinnast spetsiaalselt kohale sõidetud just ja ainult teatri pärast... kas siit ikka koorub mingi väärt asi välja või mitte? Sssajuudas, millisele teekonnale need kaks "rääkivat pead" publiku viivad! Vingemale kui mõni märulipõnevik! Ja tõesti need kaks näitlejat koos lavastaja osavalt peenete manipulatsioonitrikkidega mängivad loo maha nii, et kogu tegevustik jookseb silme ees nagu film!

Näitlejad saabuvad lavale. Istuvad... Mingid tüübid tulevad ja sätivad mikrofone ja meiki... Kas tegemist on reality-saatega a la "suud puhtaks" vms? Pealkiri ju viitaks millelegi sellisele? Lavastajaks Andres Noormets ning temalt võib oodata kõike, sest minu arvates tema üks "eripäradest" ongi just nimelt "eriilmelised" lavastused... kunagi ei tea, kuidas ta ruumiga mängib või millise kontseptuaalsuse oma loomingusse sisse kodeerib. See teeb temast ühe põnevaima lavastaja eesti teatrites praegusel ajal (ükskõik kas tervikelamusega jääb pärast rahule või mitte, siis tema lavastajatöö on alati huvitav ja eriline!)

Nendeks kaheks näitlejaks on Veiko Porkanen - kelle rolliks on äsja vanglast vabanenu, kes tahab endale kiiresti luua TÕELISE pere, kelle eest hoolitseda. Samas endisel vangil on ju raske leida tööd, aga ühiskond eeldab raha sissetulekut esimesest päevast alates, et saaks katuse pea kohale ning keha kinnitatud ja kaetud. Ma arvan, et siin on peidus esimene oluline iva, mida Martin Algus oma tekstiga (teadlikult või kogemata) tabab - sellepärast vangid satuvadki kiiresti tagasi vanglasse ning ongi selles nö. "nõiaringis", et neil ei jäägi palju muud üle kui pöörduda kiire raha saamiseks tagasi kriminaalsele teele... Ilmselt mängib selles kõiges rolli ka psühholoogiline efekt, ehk vangis istutud - kaotatud aeg tuleb kibekähku tasa teha ja sellepärast ongi vaja kõike kohe ja kähku. Nõnda on vead kerged tulema ja otsused tihti valed, rääkimata vahenditest, mis näivadki vaid sellised, mis sellisel inimesel on käepärased - ehk siis kriminaalsed...

Olen oma kõike näinud-teinud nooruses veetnud ühe perioodi ka koos selliste kaakidega (küll vanglamüüridest siinpool) ning tundsin selle "tüübi" ära, kelleks Veiko on kehastunud ja mida fantastiliselt hästi mängib. Vihane, närviline, natuke kiire jutuga, korralikku muljet jätta sooviv, kuigi ise ei teagi, et see mida ja kuidas ta käitub ei ole just see, mida "korralikuks" või noh ütleme "normaalseks" võiks nimetada.

Muidugi see Martini poolt kirjutatud karakter ise annab juba päris palju võtmeid ja ohje kätte. On ju kerge isiklikku viha kanaliseerida karakterisse, kui see, mida Su mängitav tegelane vihkab ongi midagi sellist universaalset, nagu antud juhul lastepilastamine! Aga siin tulevad mängu veel mõned nüansid. Nimelt Veiko ei ehita seda tegelast üles sugugi mitte vaid mustvalgelt - halva pätina. Ta toob sisse tasandid, mis tegelikult on ka sümpaatsed - pere eest hoolitseda soovimine. Laste kasvatamine... laste, kes tegelikult pole tema enda omad... Sellega ta võidab isegi teatavat sümpaatiat enda poolele ja see ongi see kõige peenem nüanss kogu pingpongis vastasmängijaga. On hetki, mil tõesti hüppad ühe tegelase saanile ja siis jälle teise omale... kuigi tegelikult mõlemad on mingis mõttes vastikud... Veiko mängib oma tegelast nii tugevalt rolli sisenedes, et tal hakkavad pisarad suurest vihast jooksma... ja silmad on läbivalt "märjad". Stseenist stseeni, mil jutujärg tema käes oli läksin ka mina vaatajana üha enam tema maailma sisse ning näitleja üdini vapustas mind oma mänguga. Mänguga, mis suuremas osas oli ju tegelikult toolil istudes "jutustamine"!

Lavastuslikult ja/või tekstiliselt oli üks mu lemmiktrikke kuidas 2 jutustajat teineteise sõna üle andsid-võtsid. Mitte iga kord, kuid suuremas osas juhtus see sisuliste või "sõnamänguliste" naudingut pakkuvate üleminekutega.

Ja teine mees - Riho Kütsar'i tegelane, kelle suhe oma abikaasaga on lõhenemas ja elus on üha rohkem võimust võtmas netiporno. Kuigi ta saab ise sellest väga hästi aru ning jääb ju ka loomulikult vahele oma "hobiga" ning see on küll vaid üks kiire ja hoogne sotsiaalne ja eluline allakäik. Ka tema otsib "MIDAGI TÕELIST" oma ellu, ehk TÕELIST suhet... Jõudes pool kogemata Porkaneni mängitud karakteri ülesseatud kriminaalsesse lõksu.

Eks igaüks võib muidugi ise otsustada kumba neist kahest karakterist raskem on mängida, kas netisõltlasest perverssete kalduvustega tüüpi või alaealistega seksida soovivate inimeste vihkajat, kellel on kriminaalne taust ja ka vastavad kalduvused... Minu arvates on Rihol tunduvalt raskem ja keerulisem ülesanne. Temal tuleb luua puhtalt õhust ja arvatavatest tundmustest, teadmistest oma tegelane. Ka Kütsar loob vaid istudes jutustades enda tegelasest väga mitmetasandilise tüübi. Lihtne on ju hukka mõista sellist (ja mina ise mõistsingi, sest minu arvates pole täiskasvanud inimesel ühegi alaealise, ehk alla 18-aastasega normaalne seksuaalvahekorda astuda, isegi kui meie täiesti uskumatu seadus lubabki seda juba alates 14-aastastega teha!!! jällegi ei tea, kas Martin Algus selle teema oma tekstis tahtlikult suunatult "nagu muuseas" tõstatab või see on lihtsalt üks kaval nipp vaataja-kuulaja emotsioone teravdada?)

Teisalt mängib näitleja selle vastuolulise tegelase kaastundevääriliseks. Oma sümpaatselt siira ja publiku suhtes ausa ning tegelikult ju pettuse ohvriks langeva tegelase selliseks, et tahaks siiski, et tal hästi läheks. Olgugi, et samaga ta käib ka täiega närvidele. Kuid elus on ju inimesed ka väga keerulised isiksused... kuid jällegi - Riho teeb seda kõike istudes oma kohal, lihtsalt jutustades! Igal sammul, iga tegevuspöördel tunneb, mida need inimesed tunnevad. Näiteks on Riho tegelasel ühes kohas relv käes, aga see, mida ta lasta tahab asub teiselpool metallust - milline frustreeriv tunne - ja seda tunneb nii tegelane kui ka vaataja.

Ma ei tea, kas see ainult näis minule, aga jäi selline tunne, nagu vaheajalt tulles oleks tal ka silmad väsinumad, justkui sinisemate silmaalustega? Kas see oli pisike meigidetail või lihtsalt elas näitleja nii oma tegelaseks, et see niimoodi näis - teatriime... No tegelikult lavastajal on siis palju nagu juba ütlesin - kasutatud kavalaid manipulatsioonivahendeid... Kui tegevustik muutub ülipingeliseks, muutuvad ka õhku läbivad südametuksed kiiremaks. Tõesti aitas veelgi pinevamaks asja muuta! Kohati jälle kuuled, kuidas need tuksed on küll tugevad kuid siiski rahulikud... Kusagil taustal... See tekitab jällegi kummalise tunde, et kord oled üks kord teine tegelane Sina ise, kes seda vaatad... näed tema poolt... ja ometi oled ka nende tegelaste tegevuse suhtes antipaatne ja nad isegi tekitavad tülgastust oma egoismis ja nõmedate tegemistega.

Martin Alguse dramaturgiaga olen ma viimasel ajal üha tihedamalt sinapeal, aga ma ütleksin, et see "Midagi tõelist" on veel kahtlemata siiani tema parim, viimistletuim ja läbikomponeerituim lavalugu, mis tabab nii mitmetel tasanditel ja erinevatel teemadel mingeid olulisi märke, mis vajavad suuremat läbimõtlemist ja isegi arutelu ühiskondlikul tasandil (viidates näiteks juba mainitud sugulise vahekorra vanusele või vangide ühiskonna ausateks liikmeteks muutmise strateegiatele). Kuid mille eest ma veel eriti selle näidendi kontekstis tänulik olen, on see lõpp! Ma ei taha midagi selle kohta paljastada otseselt sisulist, kuid üldises plaanis see, kuidas Martin seob asjad kokku nii eluliselt, näidates veelgi teravamalt ära, et me inimesed oleme sellised, nagu me oleme. Istume oma sotsiaalses klassis, suhtleme endasugustega, ning sellest "ringist" või ka oma kiiksudest või probleemidest välja murda on praktiliselt võimatu (ise täheldan seda näiteks igavese dieetide-pidajana või ka sellega, et isegi vägisi ei suuda end muuta "hommikuinimeseks", kuigi väga tahaks)... ja nõnda on ju ka need kaks meest... Lisaks on see nüüd, kui seda aastat on veel käia vaid poolteist kuud, terve käesoleva aasta tugevaim uus eesti algupärand! Raske ja rõvegi teema, kuid väga delikaatselt kirjutatud, mis tekitab kõvasti närvikõdi.

Autoga teel tagasi Tallinnasse sõites ja teatrielamuse üle teatrikaaslasega arutledes (ta on naisterahvas ja kuigi see oli teatri mõttes vast tunduvalt rohkem "meestekas" kui keskmine teatrietendus, siis oli tema minust isegi veelgi suuremas vaimustuses!), aga me mõlemad jõudsime selleni, et mitmes kohas mõtlesime meie ühtmoodi kuidas lugu edasi liigub, aga näitekirjanik oli hoopis teise tee valinud. Ja seda üldsegi mitte jamas mõttes, vaid vähemalt sama hästi toimivalt ning just seda lugu just nii edasi kandes... näitena tooks ühe koha, kus Kütsari karakter luurab väljapressija maja ümber ja näeb, et keegi seal midagi kahtlast toimetab... siis meie mõlemad arvasime, et ta filmib või üritab seda kuidagi enda kasuks ära kasutada... Aga võta näpust, lugu võtab hoopis teise pöörde... See on nii äge kui kirjanik on kas nii kaval, et meelega valib "vähem käidud tee" ja muudab sellega oma loo veelgi huvitavamaks, veelgi põnevamaks!

Väga äge lugu!

Hinnang: 4+ (oleksin peaaegu lõpus seisma tõusnud... millegipärast kas siis see temaatika või miski muu õhus hoidis mu toolil... Tegelikult olid siin kõik komponendid nii paigas ning kõik aitas tervikule kaasa. Muidugi ülitugev lugu ise kandis väga korralikult, aga kui veel nutikas lavastus ja vapustavalt hea mäng (millal viimati nägid "päris pisaraid nutvat meest laval") seda omalt poolt toetavad, siis on tulemuseks väga korralik teatrielamus vaatajale! Üks aasta tugevamaid tervikuid... ja seda veel sellises jutustavas lavastuses... okei... taustal jooksid ka toetavad fotod asukoha kohta, aga rohkemat polnudki vaja... muide ainuke apsakas, mis esikal juhtus, mida oleks huvitav teada, kas meelega või kogemata - Riho tegelane mainib ühes kohas, et maja on kolmekorruseline, aga tema seljataga fotol on viiekordne maja... kas see oli meelega segadusetekitamiseks... või näidata ära, et tegemist on siiski inimeste loominguga ja siis võib sellist asja juhtuda... sest tõesti, muidu oli see kõik nii viimseni paigas. Õige pisut vormilt tuli meelde mõne aasta tagune Ott Sepa monotükk Vanemuises... Kuid see on ikka hoopis teine lugu. Piletid käesolevaks aastaks hakkavad olema otsakorral, mõnedel esitustel veel on mõned kohad, aga järgmiseks aastaks on ruumi rohkem - igatahes soovitan see "higistama-ajav" põnevuslugu ja kaasa teha! Pakub ka muidu mõtlemisainet ja tutvustab inimesi "meie ümber"...)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Maris Savik'u tehtud foto):
Midagi tõelist
  • Draama
  • Sadamateatris

  • Kestus: 02:20
Martin Alguse draama
Lavastaja, stsenograaf Andres Noormets (Ugala)
Helikujundajad Andres Noormets ja Hans Noormets
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Fotokunstnik Maris Savik
Osades Riho Kütsar ja Veiko Porkanen

Lugu pornosõltuvuses vaevlevast Leost, kes otsustab internetist välja tulla ja kellegagi päriselt kohtuda, et lõpuks ometi midagi tõelist tunda – see pealtnäha lihtne soov juhib aga mehe karmi väljapressimise küüsi. Keskealise abielumehe ja kahe lapse isa maailm lendab nüüd pea peale, algab võitlus elu eest. Näidend vaatleb läbi kahe mehe pingelise vastasseisu laiemalt hetkel maailmas toimuvat, kus reaalsus vahel üsnagi ebareaalsena paistab.

Eesti ühe viljakama ja auhinnatuma dramaturgi Martin Alguse esimene näidend Vanemuise laval uurib erinevate inimlike ihade kujunemist, neist sõltumist ja neist põhjustatud tagajärgi.

„Ja kõikse hirmsam pold see, mis juhtus, vaid see, et kõik, mis tegelt oleks juhtuma pidand – seda pold enam.”

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele

Esietendus 9. novembril 2018 Sadamateatris

esmaspäev, 12. november 2018

Südames sündinud - Tervise Arengu Instituudi (TAI) teatriprojekt


"Mina, ........, annan teada, et loobun oma laste ..... ja ..... üle kõikidest vanemlikest õigustest...."

Olin u.12-aastane kui leidsin sellise tekstiga dokumendi ema riiulilt. Isa oli juba teise naisega meid maha jätnud ning ema abiellunud ühe väljamaalasest mehega (kes hiljem osutus vägivaldseks). Selleks, et nõukogude liidu ajal ema välismaale saaks koos lastega kolida, tuli välismaalasest kasuvanemal lapsed lapsendada ja loomulikult vanemlikke õiguseid omaval bioloogilisel vanemal oma lastest ametlikult loobuda. 12-aastaselt mina sellest aru ei saanud. Lugedes seda teksti mõtlesin, et kas tõesti isa "viskab meid vennaga minema", nagu vana prahi... Ja see mõte ning mälestus kandus kaugele minuga kaasa veel selles valguses, et kõik, mis selle kasuvanema koju kolimisele järgnes polnud sugugi "rõõmus ja tore" lapsepõlv...

Kui ma suvel ühelt healt sõbralt, kes Tervise Arengu Instituudis töötab kuulsin, et selline teatriprojekt on plaanis ja tulekul, teadsin kohe, et see saab olema midagi minule ja kahtlemata ka midagi eriliselt liigutavat. Sügisel kui kuulsin, et lavastajaks on Maria Peterson, kes ise on kasuvanem ning seeläbi teab väga hästi mida ja kuidas lavale tuua, näitekirjanikuks Andra Teede, kelle teatritekstidega ma veel väga tuttav ei ole (tema "45339km2 raba" Endlas meeldis küll väga!), aga seda huvitavam ning näitlemas Tallinna Linnateatrist Hele Kõrve, Külli Teetamm ja Tõnn Lamp - milline näitetrupp! See oli juba lihtsalt boonuseks, kuigi piisaks ka ainult sellest trupist mõne muu teema käsitlemisel või lavastuse mängimisel ja ma tahaksin seda ka näha...

Tegemist on dokumentaalteatriga. Tehti intervjuud kasuvanemate ja kasulastega ning Andra kirjutas nende põhjal kokku lavastusele alusnäidendi. Juba pealkiri on nii tabav. Ma ei ole varem kuulnudki, et lapsed, kes pole perre sündinud bioloogilistelt vanematelt, et nende kohta kasutataks väljendit "südames sündinud"... aga seda nad ju just ongi!

Laiemalt leiab käsitlust 7 "südames sündinud" lastega perede lood, lisaks 1 lõik kus on mitmeid ja mitmeid väiksemaid mõtteid, lugusid ja ütluseid.

Lavastaja on lahendanud selle nii, et näitlejad jutustavad kehastudes lapsevanemateks... nagu oleksid nad jutustamas kellegile oma kogemusi või siis just nimelt intervjueeritavad... Peamiselt üksi, aga korra ka isa-emana... ning ühes lõigus on nad kolmekesi koos laval, kus igaüks läbisegi annab õhku neid lauseid ja mõtteid siit ja sealt teemaga seonduvalt. Lisaks on lugude taustal suurel videoekraanil kuvatud kas mõnd tavalist kodu "kaadrit" või siis last tegutsemas. Esietendusel Estonia Teatri väikses saalis tundus see kõik kuidagi kliiniliselt puhas ja pühalikult harras, mis andis teatavat atmosfääritunnetust, et tegemist on millegi hapra ja luubi all olevaga. Ja just seda see oligi!

Näitlejatel olid vanemate rollid, kuid nende lugude vahele said audio vahendusel sõna ka lapsed ise. Ilmselt päris lapsendatud lapsed, kes oma lugusid jutustasid. Mõned laste jutulõigud mõjusid otse jutustatava looga seonduvad, teised jällegi üldisemalt teemasse sobituvad.

Kõige esimest ja kõige viimast lugu jutustas Hele Kõrve ning just nende lugude peale tikkus mulle kõige rohkem pisar silma... Pidin end kõvasti tagasi hoidma, et suure mehena mitte pillima lahvatada. See kui Hele üsna alguses rääkis, kuidas asendusvanemana võttis enne lapsendamist lapsed (õed) koju mõneks ajaks ning tal tuli nad veel lastekodusse tagasi saata, ise õhtul ülimat kurbust tundes, sest hinge jäid laste silmad, kes ei tahtnud tagasi enam lastekodusse... ja endal samuti kurbus hinges, sest oleks soovinud need lapsed juba kiiremini jäädavalt oma koju saanud jääda... ning siis veel linadelt tüdrukute lõhna nuusutada, kus nad eelmisel ööl olid maganud... Oli liigutav nii laste kui vanemate seisukohalt. Ja Hele jutustamisviis on nii soe, südamlik ning hingepugev. Viimase loo ajaks olin juba kõikidest lugudest nii liigutatud, et kui Hele ise laval nutma hakkas, siis isegi kui ma nutujoru hääles suutsin tagasi hoida, siis läksid silmad iseenesest vesiseks ning terves saalis oli kuulda nutunuukseid ja ninanohistamisi... Jah, see mõjub... ja mõjub just nii, nagu arvata võiski...

Külli Teetamm teise jutustajana loob, aga jutustades karakteri! See on nö. "jutustades" minu arvates väga raske, kuid tema jõuline hoiak toetas seda sari-lapsendaja lugu. Selline naisterahvas peabki olema selline... päris huvitav oleks teada, kas näitleja ise teadis oma kujutatavat inimest või lõi ta selle prototüübi ise, mis igas mõttes vastas tema loo põhjal nii hästi just kujutluspildile sellisest inimesest...

Tõnniga oli minul mehena kõige lihtsam samastuda või ka vastanduda (näiteks üks karm isa, kes oma lapsega ei osanud lähedast kontakti luua). Kuid ka tema mängus oli mängulisuse komponente, mis tegid karakterid huvitavalt Tõnnist endast erinevamaks ja vast ka "teatri"likumaks. Samas kui Hele lähenemine Külli ja Tõnni omaga võrreldes oli rohkem olemuslikum (mis muidugi ei tähenda seda, et temagi neid rollidena poleks teinud). Kuigi mu mõtted vaadates olid hõlmatud praktiliselt ainult temaatikaga seonduvalt, siis pärast etendust hakkasin mõtlema, et kumb ikkagi näitlejameisterlikum on, kas huvitavalt lahendatud roll ja tekstis väljajoonistuva inimtüübi olemuslik tabamine või hoopis olemuslik enda sobitamine just antud konteksti, milles mäng kui selline jääb ehk isegi kõrvale ning on puhas kehastumine? Ega ma lahendust või kindlat vastust ei leidnudki antud olukorras, kõik nad kolmekesi on võrratud... kuigi eks teema ise juba nõuab ja tegelikult lükkab emotsionaalsemale mängurajale, kus tunded ei tule teksti edastades enam mitte ainult pinnapealsest teksti tunnetamisest, vaid ka sügavalt, sest need lood tervikuna oma tõsielulisusega tungivad ühtviisi sügavalt hinge nii esitajale kui kuulajale...

Markus Robami muusikaline kujundus toetab ka tunnete tekkimist. Ta on kasutanud nii tuttavaid motiive kui ka oma heliloomingut ja nende sümbioosi.

Etenduse vaatajatele annab Hele Kõrve tegelane ka õnne valemi, milles on küll kõikideks muutujateks õnnetused...samas on selles mingi äraspidine loogikagi sees. Ja samas jutus kõlavas lõigus tuleb ta "tütar" ja küsib, et kas tema oli siis niiiii kole ja paha, et "tädi" kelle kõhust ta tuli, temast nii paljutki ei hoolinud, et ta pidi tema "ära andma"... Sellega ma samastusin... midagi sarnast tundsin mina oma isa teksti leides... Lapse jaoks on ikka vaja tunda, et ta vanemad temast hoolivad. Ei teagi, kas ja millal selle teada saamine ja teadvustamine lapsele kõige raskem või mentaalselt kahjulikum on... kas pisikesest peale mõttega harjudes või siis kui oled juba eneseteadlik ning see Sulle plakatina näkku paisatakse... Keeruline, sest inimpsüühika on keeruline ja kaldun arvama, et mõjutatav praktiliselt ainult läbi šokkide või šokilaadsete ilmingute. Ning lapsena on see psüühika veel eriti habras ja aldis enamatelegi teguritele. Olen siiski nõus etenduses välja tooduga, et tegelikult on väga oluline info südames sündinud lapsele juba tema lapsendamise kohta varakult anda. Hiljem võib see olla valus, laps võib tunda, et teda on vales kasvatatud ja ta ise on vales kasvanud. Seda ei taha keegi. Muidugi on seda lihtne öelda ja raske teha ning mõni vanem tahab võib-olla seda ka kogu maailma eest varjata... kuigi selles ei ole midagi häbenemisväärset, ega valet. Pigem vastupidi - see on nii ülimalt tubli kui keegi on oma südame ja kodu avanud ning võtnud sinna kellegi väljastpoolt!

Esietendusel jagati palju kinke ja lilli ning kuigi lood oli südamlikud ja kurva alatooniga, lõppesid nad kõik siiski laste jaoks enamasti hästi. Ma ei tea, kes see naisterahvas oli, kes lõpus tiba kohatult aplausi katkestas, et Mariale kingitus üle anda ja ilmselt ei jutusta ta enda "südames sündinud" lapse lugu teistel etendustel, aga minu jaoks läks ka see väike lõik hinge ja loodan, et keegi ei pahanda kui selle teistegi jaoks siin jagan---
Nimelt kui nende laps koju tuli, siis asetas ta alati oma jalanõud isa ja ema jalatsite vahele... sest lapsendatud lastel on väga tugev omanikuinstinkt ja keegi ei saanud ju tulla tema ja tema ema vahele... isegi mitte isa... Alles hiljem kooliajal kui ta maailma detaile hakkas rohkem märkama, siis imestas, et peres teistel on kõigil sama värvi silmad, lapsel endal kaasa arvatud... aga emal on teist värvi... seega hoopis "ema" on kambast väljas :)

Selliseid lugusid on palju ja palju on ka lapsi, kes ei saa tunda, mis tähendab perekond. Selge on see, et lapsel on "omas kodus" palju parem kui paljude lastega lastekodudes, kus tähelepanu ja armastust ei saagi olla nii palju kõigi jaoks, nagu nad seda vajavad ja väärivad. Sellepärast on väga oluline sellistest asjadest rääkimine, võimaluste tutvustamine ja ühtlasi ka teadvustamine kui palju annab see ka vanematele! Kui mul oleks natukenegi rohkem kodus ruumi ehk siis ka märgatavalt rohkem raha, tahaksin küll oma kolmele lapsele lisaks veelgi lapsi juurde... Kunagi ise lapsena, enne kui ma üldse veel plikadest mõtlemagi hakkasin, kujutasin ette, et suurena saab mul olema 5 last! Kui ma seda oma naisega tutvudes temale rääkisin, naersime mõlemad ja ta ütles, et okei - kui mina osa neist viiest sünnitan :) Südames sündinud lastega pole ju otseselt sünnitada vajagi... vaja on armastust...

Teisalt tekkis mul paar isiklikku küsimärki, et miks Eestis taunitakse sama sugupoolt olevate elukaaslaste poolt lapsendamist kui ka nendel oleks soov ja suurim (vast suuremgi kui muidu) tahtmine lapsevanem olla ja oma vanemlikku hoolt ja armastust lastele jagada... kuid teadupärast pole neil lastesaamine omavahel võimalik... Ja teiseks, üks mu parimaid sõpru on Eestis elav välismaalane. Kahe (oma eestlannast naisega saadud) lapse isa, kes soovib lapsendada, kuid see kadalipp on tehtud nii raskeks ning tal nurjuski see lapsendamine, ometi on ta oma olemasolevatele lastele üks parimaid isasid, keda ma üldse tean ja hästi tunnen... Mnjah, midagi on selles valemis viltu ka... ega kõrvaltvaatajana muidugi alati täit tõde ei tea, aga ometi need kaks teemat tekitavad minus segadust inimlikul tasandil. Eriti selles valguses, et palju enamad lapsed saaksid õnnelikuma ja neile rohkem armastust andva kodu endale kui see, mis neil on lastekodus...

Muidugi teema pole nii mustvalge ja üheseletuslik. Statistika toob ju välja ka näiteks selle, et uus laps peres ei suuda alati sulanduda ja selliseid teemasid siin loos puudatakse vaid riivates (keegi ühest perest liikus tagasi lastekodusse ja siis lapsendati uuesti või on lapse võtnud vanem nii labiilne, et saab alles hiljem aru, et temast ei olegi lapsevanemaks). Ning muidugi ei piisa alati vaid armastusest, sest päris elus päris laps koju tuua, võib tähendada palju ohverdamist ja kompromisse, aga ka valmisolekut, kohusetundlikkust, mentaalset jõudu ja kahtlemata ka ootamatusi. Oma ettekujutuses võib kõik olla ilus ja lihtne ja kerge ja teostatav ning arvata, et "ainult" enda armastusest piisabki (nii võib muidugi juhtudagi), aga reaalsuses võib siiski olla ka hoopis midagi muud. Ette ei oska ju ka kindlalt teada, mis tunded iseendas vallanduvad erinevates olukordades, rääkimata teisest inimesest. Arvad küll, et suudad siiralt armastada nagu oma last ka seda, kes südames sünnib, aga mis siis kui tekivad probleemid? Laps ei ole mõni ebameeldiv tööülesanne, mille saad kõrvale lükata või üldse uus töökoht otsida... Sellepärast on võimalik võtta ka eestkoste- või hoolduspere roll. Muidugi saab kõigepealt harjutada - nii last kui ennast ja alustada kokkukasvamine läbi erinevate protsesside ning lõppude lõpuks kõige tähtsam on ju mitte lapsi rohkem traumeerida, sest neil kõigil juba oma traumeeritus kaasas nagunii... Mõtlemist ja vaagimist palju. Sest see on elutähtis otsus nii üht kui teistpidi, nii lapsele kui vanemale.

Hinnang: 4/5 (sellele tükile hinnangut anda on natuke mõttetu, sest tegelikult on seda lavastust ja nende lugude jutustamist väga vaja. Ja kuna kogu lugu ning iga väiksem lugu seal sees mõjub väga tugevalt ning saab ka teada erinevatest elulugudest, siis saab ettekujutuseks vorminguid ning tunnetust juurde, mida tähendab olla kasulaps ja mida tähendab olla kasuvanem. See kõik on väga armas ning ma loodan, et mõjutab vähemalt ühtki inimest, kes teatri nägemise tulemusel jõuab endas suurema teadlikkuse läbi lapsendamiseni... juba siis oleks sellel kõigel miljonikordne väärtus. Lavastusena tõi see meelde kunagised Merle Karusoo "Kured läinud, kurjad ilmad" ning teisedki...ja needki olid omal ajal mõjuvad ning osalt neist üllatavalt eredalt meeles tänaseni... ilmselt jääb ka see Maria Petersoni lavastatud, Andra Teede intervjuude põhjal kirjutatud ning Hele, Külli ja Tõnni poolt mängitud südamlik päris inimeste päris lugu kauaks meelde. Aitäh kõigile tegijatele ja eriti neile, kes jagasid oma lugusid ning avasid oma südamed ja kodud oma "südames sündinud" lastele! Te olete minu silmis sangarid! Ülimalt armas ja oluline ettevõtmine!)

------------

Tekst lavastuse lehelt:

Dramaturg: Andra Teede
Lavastaja: Maria Peterson (Theatrum)
Kunstnik: Laura Pählapuu
Helilooja ja -kujundaja: Markus Robam
Produtsent: Elo-Liis Parmas (Tähesõjad)
Osades: Hele Kõrve (Tallinna Linnateater)
Külli Teetamm (Tallinna Linnateater)
Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater)

Mis oleks, kui sa avaksid oma südame? Ja oma kodu? Mis oleks, kui sa lubaksid kellegi oma pereringi? Lapse, kes ei ole sinust sündinud? See laps saab sinu lapseks just siis, kui ta oma perekonda võtad. Te kasvate kokku, te naerate ja nutate, kasvate ja arenete ning elu muutub nii palju värvilisemaks. Teie kõigi jaoks.

„Südames sündinud” on dokumentaallavastus, mis põhineb intervjuudel ja räägib lapsendamisest ning hooldus- ja eestkosteperedest.

Näidendi teksti autor Andra Teede kohtus Eesti inimestega, kes on astunud selle sammu, teinud midagi egoistlikku ja suuremeelset, mõne arvates mõistetamatut ja samas nii loomulikku. Lapsendajad ning hooldus- ja eestkostepered jagasid oma kõige salajasemaid ja erilisemaid lugusid ning need lood ongi nüüd laval. Nad rääkisid, kuidas nad hakkama saavad, milliseid raskusi on vaja ületada, mida peaks teadma enne lapse perekonda võtmist. Ja loomulikult jagasid nad lapsevanemaks saamise rõõme, sest tegelikult on rõõmu kõige rohkem. „Südames sündinud” ongi lavastus nendest vanematest ja nende lastest, armastusest ja hoidmisest, kokku saamisest ja kokku kasvamisest.
Kuni 2019. aasta jaanuarini antakse üle Eesti 15 etendust: Tallinnas (esietendus), Võrus, Viljandis, Keilas, Tartus, Paides, Rakveres, Kärdlas, Kuressaares, Haapsalus, Pärnus, Narvas, Jõhvis
ning uuesti Tallinnas ja Tartus. 
Etendus kestab 2 tundi ja 30 minutit koos vaheajaga.
Esietendus toimub 4. novembril 2018 Rahvusooper Estonia kammersaalis.
Etendus on eesti keeles. Tallinnas, Narvas ja Jõhvis toimuvatel etendustel on venekeelsed tiitrid.
Pärast Tallinna (4.11), Tartu (17.11), Pärnu ja Jõhvi etendust on võimalik esitada küsimusi ning osaleda arutelus, mida juhivad Sotsiaalkindlustusameti spetsialistid ja valdkonna vabaühenduste esindajad.

Kui soovid etenduse teemat paremini mõista, loe siit!
Jälgi ka lavastuse 
FB lehekülge! 
Dokumentaallavastuse „Südames sündinud” loomist toetab Eesti Kultuurkapital.
Dokumentaallavastus on osa Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaaniast, mida toetab Euroopa Sotsiaalfond.

reede, 2. november 2018

NO99 - NO30


Kurb... VÄGA KURB!

Meil on teatriga NO99 olnud nii ilusaid kui koledaid aegu, kuid millegipärast on alati olnud hea tunne, et see teater (kõikidest Eesti teatritest mu kodule kõige lähemal) olemas on ning vahelduva eduga on sealt tulnud ju tõelisi tipplavastusi... kuigi ka palju sinna teise äärmusesse... aga nagu ma armastan öelda - õige kunst ongi polariseeriv - on neid, kellele see meeldib ja neid, kellele mitte... massitarbekaup on harva "huvitav"...

Praegu oma vanu NO99 teatri lavastuste arvustusi lugedes, leidsin sealt lause: "Ma ei taha enam ühtki NO-teatri tükki mööda lasta"... kirjutatud aastal 2009... aastal, mil valisin oma aastakokkuvõtte parimaks lavastuseks NO-teatri "Pea vahetus" ja NO99 oli ka terve aasta "PARIM TEATER".

Ka aasta varem, 2008ndal aastal oli minu terve aasta tipp-teatrielamus NO99 lavastus - GEP ehk Garjatšije estonskije parni

Samuti oli terve aasta lemmikuks blogipidamise algusele eelneval aastal, 2005ndal nähtud "Padjamees", mis oli minu esmatutvus toonase uue teatritibuga. Ühtlasi tõi see minu teadvusesse esimest korda Iiri näitekirjaniku Martin McDonagh'i, kelle kõiki kirjatöid olen sellest peale ahminud suure fännina.

Päris paugu panid NOkad, et nad laiali lähevad :( Viimasel ajal ma pole päris mõistnud seda teatrikeelt, mida nad räägivad. Mul on olnud tunne, et nad teevad seda maailmaläbimurde ja kõrgemate kunstiliste taotlustega, kui see, mis mahuks minu ilumeele- ja hea teatri mõiste piiridesse. Kuid see on olnud rohkem minu enda probleem. Samas üllatasin iseennast kui vaatasin NO-teatri Kõntsa ja see torkis mind intellektuaalselt! Kunagi olin suisa tänulik mingile kriitikule, kes kohe pärast selle esika nägemist tüki pihuks ja põrmuks tegi, ehk arvasin täiesti valesti, et see minule midagi ei paku... pakkus küll (jah, eks seal oli komponente, mis minu meelest oleks võinud olemata olla, aga samas oli palju rohkem seda muud, mis mu hallid ajurakud siblima suskasid).

Olin juba pikalt mõelnud, et ega NO-teater ju saa lõpetada päriselt kui nad peaksid NO1ni välja jõudma... küll nad midagi välja mõtlevad... teater ei saa ju "otsa" saada mingi numbrimängu tõttu... ei saanudki... sai palju varem...

Jättes kõrvale kõikvõimalikud aktsioonid ja koos- ning kaastööd, ilmus puhtaid NO täisnumbreid matemaatiliselt täpselt 70. Mina jõudsin neid vaadata 46... seega 24 jäi nägemata... Umbes 2/3 seega nähtud lavastuste kasuks... Nagu öeldud, esimene neist NO97 ja Padjamees... oi see raputas mu läbi... ma ei suutnud mõista kuidas inimaju sai midagi sellist konstrueerida... ja kõik need hirmsad pisikesed jutud seal sees - õudne, aga nii-nii hea! Eriline, uudne lähenemine mänguruumi seadmisel...

Siis mul oli niiiiiiii kahju, et ei saanud näha "Seitse samuraid" ja "Kirsiaed"a... ja eriti kahju oli "Kuningas Ubu"st... Mõned head asjad vahepealt siiski sattusid ka minu piletiostu orbiiti... Kuniks saabus NO88 ja GEP! See pani juba sellise paugu, et NO88st kuni NO65ni välja ei jäänud mul ainsatki NO-d vahele... edasi hakkas pettumusi tulema tihedalt ja nõnda jäid mitmed ja mitmed vahele... Kuni viimase tõelise õnnestumise pakkusid vana hea Pepeljajev lavakooliõpilastega "Nodvenatsat"i näol... mille lummus on üha kasvanud edasi mu sees, olles muutunud mulle isiklikus plaanis kultusteatrielamuseks - sellest on kasvanud üks meeldejäävamaid ja erilisemaid lavakoolilendude diplomilavastusi. Ka teine, sama legendaarne lavakooli Pepeljajevi lavastus tuli just nimelt NO-teatris välja - "Margarita ja meister".

Trupis on mänginud mitmeid lemmiknäitlejaid ning tipprollegi on tulnud ridamisi... Marika Vaarik oli minu lemmikute seas juba enne NO-teatrit, aga mitmed NOkad on just nimelt selle teatri seinte vahelt end südamesse mänginud.

Kuna (kahjuks) enam ühtki uut NO-tükki ei tule, siis mõtlesin mälestuste hoidmiseks läbi mõelda kõik oma NO-teatri elamused ning parimad neist edetabeli vormis üles tähendada... mis muidugi ei tähenda seda, et see järjekord ajas enam muutuda ei võiks... Ent olgu see kuraditosin NO-teari lemmikuid ühe epohhi lõppemise ülespildistus sellisena just praeguses ajahetkes, mil see teatrilõpetamine just välja on hõigatud...

13. NO66 Iphigeneia Aulises (lav. Lorna Marshall)
12. NO93 Nafta! Ver 1.2 (lav. Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper)
11. NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele (lav. Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper)
10. NO90 Hirvekütt (lav. Tiit Ojasoo)
09. NO37 Nodvenadsat (lav. Saša Pepeljajev)
08. NO65 Suur õgimine (lav. Lauri Lagle)
07. NO68 Misery (lav. Eva Koldits)
06. NO86 Perikles (lav. Tiit Ojasoo)
05. NO78 Kes kardab Virginia Woolfi? (lav. Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper)
04. NO97 Padjamees (lav. Tiit Ojasoo)
03. NO79 Margarita ja meister (lav. Saša Pepeljajev)
02. NO88 GEP ehk Garjatšije Estonskije Parni (lav. Tiit Ojasoo)
01. NO82 Pea vahetus (lav. Uku Uusberg)

(Üleval on kasutatud Eero Epneri fotot, mis pärineb teatri kodulehelt.)