Mis see muu kui ikka armastus on see meie elu mõte... üht või teistpidi... armastusega koos käib ka armumine. Mõnel ei lähegi see armumise faas üle. Ela või 90-aastaseks, aga kui keset seda armumist toimub inimsuhte katkemine, siis ei jõuagi see "armumine" korralikult "armastuseks" välja areneda ning nõnda jääbki midagi südamesse, mida sealt vabast tahtest, ega ka millegi muu poolt häirituna välja ei saa.
Just nõnda juhtus "Juveliiri juubel" peategelasega. Ainult, et juhtumisi polnud see armumise objekt ei keegi muu kui Kuninganna Elizabeth II ise! Kujuta siis ette, et Su elukaaslane on armunud Inglismaa kuningannasse ning väidab, et kohtus temaga kui toimetas talle kroonijuveelid. Nad tegid veel ühe meeldejääva tantsu sellel kohtumisel! Valus... esiteks ei tea ju kas uskuda seda üldse või on see mingi elukaaslase tobe fantaasiamäng ja teiseks - Su armastatu on armunud kellessegi teise ka - kellessegi, kes on nagunii kättesaamatu ja näib kõrvaltvaatajale kui lihtsalt üks tobe unelemine. Just sellises olukorras on oma 80ndaid eluaastaid elavad "Juveliiri juubeli" etenduse abielupaar (osades Hannes Kaljujärv ja Marje Metsur). On selge, et nad teineteist armastavad, kuigi viimasel ajal on elu muutunud põrguks. Nimelt kohe-kohe 90-aastaseks saav juveliir elab vähi-valude käes ning just saabunud uus hooldusõde (Ingrid Isotamm) teatab, et pole üldse kindel, et mees oma 2 kuu pärast saabuvat 90ndat sünnipäeva näebki... Konks on ainult selles, et just sellel 90ndamal sünnipäeval olla Elizabeth lubanud teda külastada! Algab teekond selle sünnipäevani, aga samal ajal on õhus mitu küsimust: Kas mees peab vastu? Kas Elizabeth tuleb? Mis saab siis kui nad kohtuvad? Kuidas naine selle üle elab? Kuidas naise närvid üldse sellele kõigele vastu peavad? Miks see kohtumine vanamehe jaoks üldse nii tähtis on kui nagunii on kohe minek? Kas hooldusõde ja naine mängivad vanamehele tema fantaasimängu, et too saaks rahus surra? jne jne jne
Laval kulgev lugu mängitaksegi ette kahes ajastus. Näeme ka seda kurikuulsat kohtumist Elisabeth'iga kuigi kuni lõpuni säilitatakse küsimus, kas see kõik on ikkagi vanamehe enda ettekujutluse vili või tõesti asetleidnud sündmus. Ja selles mõttes püsib teatav põnevus õhus. Muidugi on põnev ka jälgida kas vanamees üldse lõpuni vastu peab või sureb dramaatiliselt just "selleks õigeks hetkeks" ning lõppude lõpuks kui nad ka kohtuvad, siis mis ikkagi aset leiab... Kuid ka need lahtiharutatavad inimsuhted ja see mitmekordne frustratsioon, mida juveliiri abikaasa tundma peab oma olukorras, kandub lavalt publikusse ning vähemasti minul hakkas üdini Marje Metsuri tegelasest kahju. Samas, eks see mees oli ka paras "naistemees"... sellest annab aimu tema käitumine ka hooldusõega.
Üsna tragikoomiline lugu kõigi kolme tegelase jaoks. Sisaldades palju sooja huumorit, aga oma elutraagikat kannavad nad kõik pagasiga kaasas ning see laotatakse ka vaatajate ette laiali tervikloo kokkupanemiseks. Millegipärast just sügisesse ja talve sobitub selline lugu ideaalselt - elavad ju tüki abielupaargi oma elu hilissügist või tõesti pigem juba "talve".
Vaadates tundus, et kui ma oleksin natukenegi vanem... no ütleme 55+ siis saaksin ma sellest kõigest veelgi paremini aru. Jah, ka mina leidsin siit armastuse üles ning inimlikult tasandilt tundsin kaasa ja eriti huvitavad olid need eelmainitud küsimused, mis võib-olla on ehk siiski pinnapealsemad ja just sellele loole omased. Kuid need sügavamad teemad ja allhoovused, mis selle loo ridadevahel ning inimpsüühika sügavamatesse kihtidesse loost peaksid kaasa tulema, nende suhtes on mul mingi alatajuline või isegi üsna teadlik vastutöötamise mehhanism, mis ei lase sellistest asjadest ja teemadest mõelda, mis on seotud vanaduse ja haigustega. Kuigi siin tükis ei olegi see peamine, on see pidevalt siiski õhus ja kohal. Samas inimsuhte teemad on ju ajatud ning ehk ka sellepärast just see lõikaski kõige valusamalt, mida Marje pidi "igavese teise naisena" kuninganna kõrval üle elama... Iga naine tahab arvatavasti olla ise oma armastatu kuninganna... Ja kui sellel troonil on keegi teine...Isegi kui tegelikult ju on ka armastus ja hoolimine igati olemas jäävad mingid inimvaistuga tunnetatavad küsimärgid, mis on kui tõrvatilgad meepotis ning võivad ärritustena lüüa välja ka mingites teistes kohtades...
Hannes Kaljujärv märgib oma rolli mänguliselt ja hetkedel kui tema tegelast just "valud ei ründa", siis üpris lõbusalt, kelmikalt ja kergelt. Karakter on ikkagi oma 30 aastat näitlejast vanem. Samas vanaks tudikeseks ta seda juveliiri ka ei muuda (kuigi palju nii elujõulisi 90-aastaseid kohanud olete?) Selles suhtes isegi võimendub tabavalt see vähihaiguse valus iroonia, et inimesed tihti pole väljapoole üldsegi mitte suremise äärel, vaid vägagi elujõulised ning elujanulised ja igati terve ja terava mõistusega, aga see vastik elusöödik teeb seespool oma tööd. Marje Metsuri vanus oli oma tegelasele tunduvalt lähemal, jäädes sellele siiski pea 10 aastat alla, aga tema tegelase vanusevaletamine on veel ise eraldi teemaks selles tükis. Marje ja tegelikult kõige kolme selles tükis mängivate näitlejate hääled on nö. "erilised". Äratuntavad ning võimsad ja karakterit täis. Marje mängitud traagika tuleb temalt nii usutavalt, ent tema nagu Ingridki, saavad selles tükis mängida ka Elizabethe... ning mõlemad naised tõesti ongi kui 2 erinevat naist siin lavastuses. Marje Elizabeth on rahulik, malbe ning hoopis teistssuguse tausta ning taustsüsteemiga kui tema juveliiri abikaasa, kes oma kurbuse ja närvilise olukorraga on vaatajale lähedasem ja rohkem oma. Esietendusel läks Marje vahepeal nii hoogu ja karakterisse, et hetkel kui tegelane oli ähmi täis, tundus seda olevat ka näitleja ise. Ja see sügavus tema mängus kui ta mees teises toas hõigub, aga ise pole terve öö und silma saanud.. see esmane ärritumine ja siis tee keetmise pakkumine, et iseenda närve rahustada ja olukorra paratamatust tõdeda - sellise mängimiseks on vaja nii elu- kui lavakogemust.
Ingrid Isotammele on jäänud olla peamiselt toetav, kuigi ka tema tegelase "lugu" avatakse vaatajatele, siis mängulisema hetke saab ta oma Elizabeth'iga, kuid hooldusõena ongi pigem rolliks olla asjalik ja palju selles siis mänguvõlu saabki olla. Ingrid ise on praegu küll sellises mänguvormis... tahaks, et ta saaks tõeliselt endale väärilisi rolle palju rohkem. Kui võtta need selleski tükis mängivad 3 näitlejat võrdlusse, siis Ingridis on midagi traagilist, mida ta endaga juba tüpaažis kaasas kannab. Ja kui seda veel teksti ja mänguga rikastada, on tulemuseks midagi erilist (seda sai eredalt kogeda ka eelmise suve Tagahoovish -etenduses, PÖFFil on võimalus näha Tuliliilia filmi, mida ootangi just eelkõige Ingridi rolli pärast). Kui tema nimi on tüki näitlejate seas, annab see juba tugeva huvilaengu ning alati on need mängitud tundlikult ja kaasaelama panevalt. Seekordne hooldusõde niisamuti. Heaks partneriks on ta nii ühele kui teisele abikaasale - juveliirile nii meditsiinilises mõttes kui tema "juttude kuulajana" ja tema abikaasale samuti toeks ja kaasamängijaks.
Andres Dvinjaninov on lavastanud selle klassikalise psühholoogilise draama võtmes, kuigi eks siin ole ka hea annus sobivat huumorit, mis sellise tõsise teema juurde sobib... ja eks ju ka kogu see Elizabeth-i nõks asja juures on omamoodi mõnus. Kaks aega on lavastatud hästi, sest kõik vajalikud küsimused tõelisusest ja ettekujutuslikkusest jäävad õhku ning kasutades samasid näitlejaid võimenduvad veel eriti. Väga sujuvalt toimuvad ka stseenivahetused, kuigi tegelaste kooslus stseenist stseeni on risti-rästi varieeruv ja üleminekud ka ajalised, siis kogu loo voolavuse õnnestumine on vast olnud suurim väljakutse, kuid see toimis kui valatult. Mingeid erilisi trikke selline lugu ei vajagi ja nõnda säilib teatav kammerlikkus ja hubasus, mille osalisena saab iga vaataja kui üks neist tagaseinal rippuvates inimpeadest nimetu ju kindla identiteedita olla. Inimesed tulevad ja lähevad meie pikas elus, mõned peegeldavad meid, mõned on hallid, mõned mustad, mõnel on mitu nägu, mõnel on ühe näo taga teine, aga mõned neist jäävad meie ellu ka jäädavalt, nõnda mõtestasin mina selle enda jaoks lahti, mille kunstnik Triinu Pungits oli oma kujundusega loonud.
Loo lõpus arvasin, et mõlemad Elizabeth'id on laval ja see kõik kukub kuidagi halenaljakalt välja, aga võta näpust, hoopis teistsugune lõpp on. Minu jaoks ehk isegi üllatav, arvestades kõiki asjaolusid... aga lahendusena kahtlemata rahuldustpakkuv.
Hinnang: 3+ (ma arvan, et minu jaoks tuli selle nägemine nii 10 aastat liiga vara. Mitte, et kutsuda seda "vanainimeste" tükiks, usun, et sellest saavad keskea ülemise otsa ja sealt edasi vanemad inimesed siiski rohkem. Samas minust aasta nooremale teatrikaaslasele läks see ikkagi pisut rohkem korda. Tema on naine ja mingis mõttes lahkab ka tükk pigem naiste tundeid pisut enam... Samas haigust põeb ju ikkagi mees ning tema ümber kogu see lugu pöörlebki, seega naistekaks seda ka nimetada ei saa. Kuigi ka autor on naine... Viimati tundsin midagi sarnast Iris Murdoch'i "Meri, meri" lugedes, ehk et ma saaksin sellest kõigest palju paremini aru, omades veelgi rohkem elukogemust teatud asjadest ning olles ise juba teatud vanuses. Kokkuvõttes on see natuke britiliku kallakuga, kuigi täiesti mistahes rahvusest inimeste lugu ikkagi armastusest ja inimsuhetest, pühendumisest ja meie väikeste elude suurtest ja väikestest rõõmudest ja traagikatest, andes aimu, et tegelikult me kunagi ei tea, olles mistahes vanuses, mis meid järgmise nurga taga on ootamas - haigus või haigusest ülesaamine, armumine või armastus terveks eluks, mõni uus tuttav või hoopis kohtumine Inglismaa kuninganna endaga!)
----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Karlova Teatri FB seinalt):
JUVELIIRI JUUBEL
Kammerlik suhtelugu
AUTOR NICHOLA MCAULIFFE
- LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV
- TÕLKIJA SVEN KARJA
- KUNSTNIK TRIINU PUNGITS
- LAVAL MARJE METSUR, INGRID ISOTAMM, HANNES KALJUJÄRV (VANEMUINE)
- ESIETENDUS 17. NOVEMBRIL 2018 KARLOVA TEATRIS
Sel õhtul said kokku üks noor naine, pole oluline, kas ta oli ema, abielunaine või koguni kuninganna, ja üks noor mees, ka tema puhul polnud oluline, oli ta isa, abikaasa või ehk keegi kuninganna alamatest. Sel hetkel jäi aeg seisma. See hetk oli sama täiuslik nagu kõige hinnalisem vääriskivi selle mehe kollektsioonis. Mitte miski pole seda hetke tänaseni rikkunud, sest miski ei saanud seda teha. Mälestus sellest hetkest on kallim mistahes juveelist…
Esimest korda Eesti lavale jõudev Briti näitlejanna ning dramaturgi Nichola McAuliffe'i näidend „Juveliiri juubel" jutustab loo 90-aastasest juveelikaupmehest, kes on kuuskümmend aastat oodanud taaskohtumist Inglise kuningannaga. Lavastuse žanri on raske konkreetselt määratleda, sest sarnaselt elu enesega põimub koomiline traagilisega, poeetiline pragmaatilisega, romantilised unistused hoolimatu tegelikkusega. Näidend on hetkel maailmas erakordselt mängitav, lisaks vaimukale dialoogile ja säravale koomikale haarab see ka mitmeid tõsisemaid ja ajatuid teemasid: vanaduse vääramatus, illusioonidesse kapseldumine, elus tehtud valikute ümberhindamine jm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar