Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, jaanuar 31, 2017

Thijl Ulenspiegel - TÜVKA ja Rakvere Teater


Uusi ja peatselt Eesti teatrilavadel mängimahakkavaid noori näitlejaid on ikka põnev näha. Palju avastamist ning leide, samas ka huvitav näha inimeste arenemist ajas ja ka seda kas kellelgi on loomulik näitlejasoon juba nii varakult olemas või kellel on olemas x-faktor, mis lihtsalt naelutab pilgu lavale ja tekitab tunde, et tema tegemistega tahaks kindlasti kursis olla.

Just seda ma "Thijl Ulenspiegel"-it vaatama minnes Rakvere Teatrisse otsima läksingi. Lisaks võtsin kaasa oma 2 nooremat last (10- ja 16-aastased), sest kelmilugu ja ajaloos toimuv tegevustik, lisaks veel klassika, ehk lugu, mis kuulub niiöelda üldhariduse juurde kulub ka neile marjaks ära. Ehk kõik vajalikud panused kultuursete inimeste kasvatamisel :)

Seekord tegemist Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejaõppe eesti-vene segakursusega, ehk tulevase 11.lennuga. Ja etteruttavalt võib ära öelda, et head näitlejamaterjali selles kursuses on küllaga.

Kuid enne kui minna nende noorte näitlejate juurde, siis mõne sõnaga lavastusest endast ehk raamistikust ning tehnilistest külgedest. Lugu viib meid 16.sajandi Flandriasse, kus sünnib Hispaania prints Felipega samal päeval ühte vaesemasse perre poiss, kellele ennustajanaine ennustab, et temast saab rändur, kes armastab ilu ja lõbu ning kes irvitab rumaluse üle. Ja tema naiseks saab ennustajamoori enda tütar Nele. Ja eks see kõik ju nii lähebki ja lisaks veel kamaluga seiklusi sinna vahele ja peale.

Thijl Ulenspiegel, kes ju oli niiöelda flaamlaste sangar, baseerub tegelikult Alam-Saksi 14nda sajandi tegelasel, kelle nimeks Till Ulenspiegel. Flaamlased armastavad oma Thijli. Ta võitles rumalate rikkuritest aadlike ja Hispaania vallutajate vastu kavalusega. Kõikidesse kunstivormidesse on see kelm andnud ainest inspiratsiooniks, kirjandusest, maalikunstist muusikani ja muidugi ka kinno ja teatrisse. Lapsepõlvest on meeles üks vene film kus Thijli rollis oli meie oma Lembit Ulfsak. Minu esimene teatrikokkupuude Ulenspiegeliga oli Noorsooteatris, ent sellest ma eriti palju midagi ei mäleta. Küll, aga mäletan Ugala lavastust, kus Ulespiegeli rollis oli Ott Aardam ja Nelet mängis Maria Soomets. Lisaks osalesid ka näiteks Priit Võigemast, Tõnis Mägi ja Leila Säälik. Seekordne "Thijl" on samuti Priit Aimla tõlkele ehitatud ning Olav Ehala muusikaga.
Huvitav on ka see, et Ulenspiegelit peetakse Bulgakovi "Meister ja Margarita" kass Peemoti prototüübiks.

Üllar Saaremäe lavastus on pisut fantaasiavaene (seda just konkreetselt "lavastuslikust küljest" hinnates, mitte sisulises ega mängulisuse mõttes). Võibolla lavastuslik rõhk on läinud töö peale noorte näitlejatega, sest neid on ju palju - tervelt 19! Kõik kursavennad-õed on rollidesse ära jagatud. Võitjate üle kohut ju ei mõisteta ja selles mõttes ei tahaks otseselt nuriseda Thijli näitlejavaliku üle, aga millegipärast läksid mõtted sellele, et oleks tahtnud mõnda pisemat poissi selles rollis näha. Kelmid ja sellised kehkenpüksid, nagu Thijl, lihtsalt tunduvad usutavamana kui nad on teatud tüüpi. Samas Karl Roberti hoog ja energia oli just selle Thijli tegelasele sobiv (ja selles mõttes võib seda pidada rolli õnnestumist tema plussiks, ehk ta rollidediapasoon saab olema lai). Tegemist on ju praktiliselt pideva rändamisega ja sellele lavastaja erilist rõhku pole pannud, kõik toimub enamvähem tühjal laval, mille taga on multifunktsionaalne sild. Seda peangi silmas, et nii kelmikas lugu vajaks justkui enamat lavastajatrikitamist ja lavale seadmise loomingut. Kuid mõned hetked siiski on ka lavastatud natuke suurema fookusega, näiteks kõrgusse asetatud peegliga antakse edasi silla all "vanglas" toimuv ja kogu tüki kõige paremini lavastatud stseen - "Thijli tants 2 naisega" - korraga ja kordamööda. Tantsudest rääkides, siis Oleg Titovi koreograafia on ilus ja ehib ka lavastuse tipphetki. Eraldi äramärkimist vajavad ka kunstnik Kristi Leppiku kostüümid, mis on lahedalt kelmikad ja pakuvad omaette huumorit :)

Kui neid noori näitlejaid lavastuse algusest üksteise järel esile hakkas tulema, siis mõjus lausa imelisena nende oskus laval kõnet edastada. Diktsioonid selged, hääled kõlavad. Päris head tööd on nendega tehtud. Lavastuse kodulehelt jäi silma, et lavakõnet on juhendanud Tiina Mälberg.. .wow! Noored näitlejad võivad päris tänulikud olla, sest harva kui ühel kursal kõik nii hea häälematerjaliga on.

Ma ei taha ühtki noort näitlejat maha teha, kõik järgnev ma loodan on võetav konstruktiivse kriitikana, sest tõesti praegusel hetkel näis, et neis kõigis on olemas "see miski". Mõned lihtsalt on valmimad kui teised, aga kõigil on veel arenemisruumi ja tegelikult tahakski soovitada neil noortel näitlejatel see tükk linti võtta ja vaadata ja õppida oma mängu pealt, mis ja kuidas nad laval mõjuvad (ilmselt seda TÜVKAs ka tehakse). Näiteks peategelast mänginud Karl Robert Saaremäe paljastas hambad igat lauset öeldes, ma ei tea, kas kõva hääle tegemiseks või on lavastaja tal oma kelmikuse rõhutamiseks palunud nii teha, aga see oli mingist hetkest silmatorkav (võibolla pikk habe rõhutas seda?). Getter Meresmaal oli ehk parukas peas, aga ta kandis seda ka kui parukat ning kuidagi väga ühenäolise rollijoonisega (karakterisse oleks tahtnud rohkem elavat inimest, kui sellest nüüd aru saab, mis ma öelda tahan), Lammet mänginud Märten Matsu saaks oma suurt kogu palju koomilisemalt ära kasutada ning "täiskasvanu tõsisemate rollide" mängimiseks tuleb tal veel tööd teha (ma kutsun seda Ott Sepa ja Martin Milli fenomeniks, sest ka nemad olid selles olukorras oma tüpaaži tõttu kui nad lavaka lõpetasid, aga praegu on nende mängupõld lai), Saksa palgaohvitseri mänginud Aleksandr Domowoy kõnes oli küll rohkem vene aktsenti kui saksa oma, vene noortel oli eranditult kõigil aktsent (mõnel tugevam teisel väiksem) ja seda tavalises eestikeelse teatri tükis oleks raske alla neelata, ehk siis see häiriks nende tegelaste karakteriloomes (kui poleks tegemist just venelasest karakteriga), aga antud olukorras võib muidugi silma selle koha pealt kinni pigistada. Ja seda tehes, meeldisid vene noortest teistest enam bordellipidajat mänginud Jekaterina Burdjugova. Ta mõjus tugevaloomulise naisena, ehk karakter täiesti olemas sellise lühikese lava-ajaga. Poistest meeldiski kõige rohkem just Aleksandr Domowoy. Temast kiirgas mängutahet, koomilisi jooni ja intensiivsust. Kui see sakslase osa kõrvale jätta, siis inkvisiitorina oli ta palju parem. Eesti poistest säras jällegi just oma tunduvalt tugevama kohaolekuga ja just nimelt mingi laval vajamineva x-faktoriga Tanel Ting. Kui tema oli laval, siis oli ka kogu lava tähelepanu temal ja seda eriti mungana (mis võibolla on ka kogu tüki kõige raskem roll, minu meelest), printsi kallal võiks natuke norida - ta oleks võinud seda rolli viia kuhugi suunda veel kaugemale, ehk teha sellest karakterist "Karakteri", nagu mungastki. Tüdrukutest meeldisid ühtviisi palju nii Getter Meresmaa Nele rollis kui ka Liisu Krass mõõgavõitlejast aadlipreilina. Getter hakkas mõjuma alles siis kui ta teksti hakkas rääkima. Selline huvitav hääl on juba materjalina kasutada, edasi miimika ja muu juurde ning võib kursa parima tiitel olla täiesti käeulatuses. Liisu Krass mängis end teistest palju kogenumaks. Ta liikumine laval oli huvitav ja huvitav häälematerjal, millega ta selle rolli lahendas - naine, kes meest ihkab kuid kes targa naisena teab, et seda meest, keda ta tahab, seda ta ei saa.. Ent ta ei loobu sellest ka lihtsalt. Selle kõik suudab ta jällegi välja mängida, üsna vähese ajaga, mis ühele karakteriterikka tüki kõrvalkarakterile on määratud (tema ja Tanel Ting ongi praegusel hetkel minu selle kursa lemmikud). Ja see stseen, mis on Thijli ja kahe naise vahel, üks naine kes on kohal kehas ja teine vaimus, sellele lisaks stseeni ilmestamas veel lavastuse ilusaim laul Getter Meresmaa esituses - Aasta esimesed külmavärinad teatris sain kätte - see stseen oli tõesti nii-niiiiiiii hea! Aitäh!

Teistest olid silmatorkavamad - Jaune Kimmel ennustajamoorina ja Nele emana. Ma ei oska öelda, kas see, mis ta tegi oma rolliga meeldis minule või mitte. Ta kahtlemata mängis hingega, aga tahaks näha kuidas ta muid rolle lahendab. Praegune oli selline natuke kooliteatrilikult must-valge. Nii nagu üks näitlemisest huvitatud tüdruk ilmselt sellise rolli teeks. Hoogsalt justkui karakterisse süüvides, et tahaks näha kiikse ja mingeid teisi nõkse, mitte üks-ühele oodatavat rollitegemist. Mitmeski mõttes meenutas ta mulle Rakvere Teatri põhikoosseisus mängivat Silja Miks-i. Samas midagi huvitavat temas justkui on ja seda on põnev järgmisest tükist minna edasi avastama. Peategelast mänginud Karl Robert Saaremäed on mul varem õnnestunud näha Vendades Lõvisüdametes (tuleb välja, et tal oli roll ka Täismängus, aga sealt ma teda ei mäleta). Lisaks juhtumisi sattusin ise osalema "Siberi võmm" nimelises sarjas, kus ta ka mängis. Ja sealtki jäi vaid positiivne mulje. Temalt on oodata veel palju huvitavat. Üks tema tugevusi ongi ehk mitmekülgsus, ehk sobimine igasse žanri mistahes rolli. Hea energia ja peaosa raske töö kandis ta loorberitega välja. Päris ebameeldivaks oskas enda tegelase mängida Mihkel Vendel. Oleks tahtnud temalt ehk nõksu võrra veelgi vabamat lendu selle pahalase radadel. Julgemalt-julgemalt, aga materjal on olemas (kuigi temast on vist hoopis saamas lavastaja). Martin Tikk mängis selle rolli hea hooga, milles ta kesksemas osas on, aga siis kui taustal, siis teda enam ei märganud. Ja ma ei oska täpselt sõrme peale panna põhjusele, aga millepärast oli huvitav jälgida laval Karl Sakritsat. Võib-olla sellepärast, et mind kummitas terve tüki aja üks kõrvalmõte, et ta võiks vabalt mängida vendasid Lavaka eelviimasest lennust Veiko Porkaneniga. Millegipärast mõjusid nad välimuseltki sarnastena.
Kusjuures nüüd meenub, et mitmed neist noortest osalesid paar suve tagasi ka "Maailma parim küla" tükis. Ja kusagil jäi ette foto, et Sakrits osales filmis "Klass"....

Kui veel teistest selle kursuse noortest näitlejatest lennata linnulennul üle, siis võiks veel öelda, et Dan Jeršovis oli head koomilist annet, Ringo Ramul meenutas mulle Mait Jooritsat oma mängumaneerilt ja/või olemuselt ning üks parimaid diktsioone sellel kursusel, Helena Kesonen (kavalehe järgi õpib lavastajaks) ja Grete Jürgenson meeldisid hetketi väga. Eks see mängimine ja enesest väljakäimise nüansside leidmine võib teha neist kunagi päris head, Grete ehk oli pisut nüansirikkam, aga Helena lihtsalt mõjus laval hästi. Märten Matsu kohta on raske anda paikapidavamat hinnangut, oleksin tahtnud, et ta oma rolli oleks teisiti lahendanud, aga see oli ainult minu maitse. Minu lastele ja tundus, et ka ülejäänud publikule meeldis reaktsioonide järgi just tema karakter kõige rohkem (ta oli ka selgelt koomilisema olekuga oma suure kõhuga). Mina oleksin tahtnud temasse palju rohkem särtsu... no vähemalt sama palju kui tema kursakaaslastes. (Võib ju vabalt olla, et just sellel korral oli tal midagi liimist lahti kui mina sattusin tükki nägema.) Eduard Tee oli justkui noor Raivo Trass Viimses reliikvias (pole minu avastus, vaid keegi kusagil viitas sellele sarnasusele tabavalt), selle vahega, et Trass lõi oma karakteri, Eduardil on veel vaja natuke õppida selle lõplikuks õnnestunud vormistamiseks. Samas jällegi huvitavalt omapärane tüpaaž. Karin Lamson oli ülejäänud kursusega võrreldes päris omapärane kõige paremas mõttes. Oleksin ainult tahtnud teda rohkem näha, et mingi konkreetsem arvamus oleks saanud tekkida. Katrin Sutt üllataval kombel rääkis ka vene aktsendiga, aga võibolla ta on Maardust või Narvast või vene perekonnast või avaldas partnerite kõne talle mõju.. Massistseenides suutis ta küll ennast tähelepandavaks mängida, aga see väike osa kus ta kesksemas rollis oli, seal ta mõjus kuidagi ebakindlamana. Dajana Zagorskajal on ilus lauluhääl ning tema tüpaaž on üks kursuse huvitavamaid. Praegu mõjus siiski veel natuke ebaküpsena, kuigi väga lahedalt hoogne. Üks lõbutüdrukutest eristus teistest ja ma ei oska öelda, kes see neist oli, aga see, mis ta tegi, ehk oli natuke "ummamuudu" seal teiste vahel, see igatahes mõjus lahedalt. Ei teagi, kas kiita selles lavastajat või noort näitlejat, aga sellised väiksed detailid annavad tükile nii palju juurde.

Paar soovitust veel siia lõppu. Just avastasin TV3s eesti sarja nimega "Vabad mehed", mis on päris hästi kirjutatud ja pärast Thijl-i oli päris lahe taaskohtumine mitmete selle kursuse näitlejatega. Nüüd hakkab neist juba edasi pilt arenema. Näiteks Aleksandr Domowsky meeldib mulle nüüd näitlejana veelgi rohkem kui Thijli vaadates. Ja tegelikult kõik need, kes sarjas sellest kursusest osalevad.
Teiseks soovituseks on seda tükki vaatama minnes mõttekas osta ka kavaleht. Seal saavad kõik 19 värsket näitlejatibu sõna. Neilt kõigilt küsitakse 2 küsimust: 1. Mis paelub Sind elus, mis teatris? ja 2. Kus/kes oled seitsme aasta pärast? Sellised arvamused aitavad ka kujundada näitlejast pilti - kui sisukas, kui küps, kui huvitav ta mõttekäik on, see kummalisel kombel võib kanduda temasse kui karakteriteloojasse arvamusena üle. Kuigi võib-olla eelarvamuse tekitaja, aga hea eelarvamus on ju vaid positiivne ja selles mõttes said nad kõik kavalehel võrdselt sõna endast jälje jätmiseks (iseasi kui palju keegi neist seda kasutas).
Tekkis nende vastuseid mitmega mõtteline vestlus ja tahe esitada lisaküsimusi või vestluse edasiarendusi nende arvamuste põhjenduste saamiseks.
Näiteks:
Jekaterina Burdjugova-
Teater on küll osa elust, samuti kirjandus kunst ja mistahes muud kunstivormid, aga sellepärast ei kehti ju neis eluga samad reeglid... elu on palju rohkem reeglitega raamistatud kui kunst. Kunstis on palju rohkem võimalik, nii ka teatris... See, mis Sind teatris paelub, see vastus on nii hea!
Aleksandr Domowoy-
Lahe jutuvestja oled! Aga ära kunagi ütle "ei kunagi". See võib kummitama ja vaevama hakata. Samas ma loodan ja usun ka, et oled õigel teel :)
Grete Jürgenson-
Elus ja teatris paeluvad Sind ainult erinevat tüüpi inimesed või? Aga inimestevaheline? Keemia? Välk ja pauk? Ajalugu? Inimestevahelised psühholoogilised mehhanismid? Milleks asjad juhtuvad? Põhjus ja tagajärg? Kuidas endast viimane välja pigistada nii, et tegelikult see on lapsemäng? Inimeste ümber, nende ülene ja neist kauge võib olla vajalik selleks, et inimeseni jõuda...
Helena Kesonen-
Ma mõtlesin ka kunagi, et see lõpmatu rahu oleks üks hea asi. Lisaks ka hingeline tasakaal. Paraku ei sünni sellelt pinnalt ka loomingut. Selleks, et midagi erilist luua, selleks on vaha tasakaalutust, valu, elamusi, üleelamisi, üllatusi, head ja halba ja värve... küll sa näed kui elu natuke rohkem näed...
Jaune Kimmel-
Kui Su esimest lauset lugeda, tekib kohe vastureaktsioon ja tahaks susata - Oi kui piiratud... selleks, et teatris häid karaktereid luua, tuleb elus oma nabast palju laiemat vaatevälja avastada kui teatrit ennast.
Liisu Krass-
Vaevalt, et Sa seitsme aasta pärast selle viimase sõlme juures juba oled ja vaevalt, et sa tahadki olla, aga ilus luuleline vastus :)
Getter Meresmaa-
Nii palju lahtisi otsi, millest vestlust edasi arendada :) Lahe fantaasialend ja mõnus jutuvool. Kui endale sõpra valida sellelt kursuselt, siis teaks kellest austada...
Karl Sakrits-
Hehh kui lahe! Just ühe sellise hetke pakkus ka Thijl Ulenspiegel :)
Eduard Tee-
Hmmm, Sind paelub elus naise olemus("oskus tekitada mitte millestki pseudoprobleemi") :) Ma olen üritanud seda juba aastakümneid uurida, ütleme nii, et olen selle ajaga jõudnud..... no mitte just eriti stardiruudust kaugemale :)
Tanel Ting-
Jube lahe tüüp oled. Ma loodan siiski, et Sa nüüd nii pettunud ka teatris pole ja jaksad selles ikka rõõmu ja avastamist ja leiutamist leida... proovi lavastamist? Pagan, oleks ma ka nii noorelt nii targalt osanud mõelda... Aga seda võin enda kogemusest kinnitada, et isaroll on maailma kõige parem roll (kolmekordne veel eriti äge)! :)

Okei, aeg lõpetada see plära... ma mõjun juba iseendalegi sellise teatrifriigina. Tuult tiibadesse noored näitlejatibud! Avastamisrõõme ja tegemisetahet, huvitavaid rolle ja head teatrit!


Hinnang: 3+ (Positiivse poole peale kirjutaks huvitavate uute näitlejatega kohtumise, eriti tõstes esile Karl Robert Saaremäed, Getter Meresmaad, Tanel Tingi ja Liisu Krassi. Suurepärast muusikat ja ägedat säravate silmadega ansamblimängu, ilusat liikumist ja seda suurepärast stseeni, mis hetkel kroonib tervet jaanuari teatrielamuste virrvarri. Lugu ise oli ka seikluslik ja pakkus mõned huvitavad mängulised lausetekombinatsioonid. Ajastu oli tekitatud kostüümidega ja need oli lahedad. Igatahes väärt vaatamist, avastamist ja kaasalustimist!)

---------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (üleval foto on ka sealt):

Grigori Gorin

THIJL ULENSPIEGEL

Narrieepos

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Kristi Leppik
Koreograaf Oleg Titov (TÜVKA; Ugala)
Helilooja Olav Ehala
Helikujundaja Vootele Ruusmaa
Muusikajuht Peeter Konovalov (TÜVKA; Ugala)
Lavavõitlus Hellar Bergmann
Tõlkija ja laulusõnade autor Priit Aimla
Charles de Costeri “Legend Thijl Ulenspiegelist” motiividel
Osades TÜVKA teatrikunsti 11. lend – Jekaterina Burdjugova, Aleksandr Domowoy, Dan Jeršov, Grete Jürgenson, Helena Kesonen, Jaune Kimmel, Liisu Krass, Karin Lamson, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Ringo Ramul, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Katrin Sutt, Dajana Zagorskaja, Eduard Tee, Martin Tikk, Tanel Ting, Mihkel Vendel
Lavastus valmib koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga.
Gilgameš, Ilias, Odüsseia, Beowulf, Don Quijote... ja Thijl Ulenspiegel. 1868. aastal ilmunud Charles de Costeri romaaniga „Legend Thijl Ulenspiegelist” sai alguse belgia kirjandus. Vaid viisteist aastat tagasi oli ilmunud Kreutzwaldi „Kalevipoeg”.
Thijl Ulenspiegel on müütiline keskaegne tegelaskuju, narr, ringihulkuv kangelane ja vembumees, kes seisab kirglikult oma rahva õiguste eest, kuid ei pelga näidata neile nende endi rumalust. Thijl Ulenspiegel – see on nimi, mis ühendab endas öökulli ja peegli, tarkuse ja jandi.
Kogu Ulenspiegeli elu on kangelaslaul üheteistkümnenda käsu põhjal, mis talle on esimene:
Sõna „elu” mu valikul on mu deviis
sest kadugu mured mu verest.
Esietendus 30. septembril 2016 suures saalis.

Sildid: , ,

pühapäev, jaanuar 15, 2017

Teatriaasta 2016

Nüüd kus juba uus teatriaasta on täies hoos ning juba esimesed 3 elamust on silmade taga kõrvade vahel tallel, on ehk ka viimane aeg vaadata korraks tagasi eelmisele Teatriaastale ning teha üks "pisike" kokkuvõte, et terad sõkaldest eraldada, tuua esile parimad tipud ning võtta pagasiga kaasa tulevikku need kõige eredamad, armsamad ja mõjuvaimad elamused ning teatritööd, mis aastal pakkuda oli.

Teen seda nagu ikka edetabelite vormis ja kui kellelgi, kes seda siin lugema satub, tõusevad ihukarvad püsti sellepärast, et keegi julgeb kunsti lahterdada, siis on luba see lehekülg paremal üleval nurgas olevast ristist sugeda, aga nagu ikka, on kõik teised teatrisõbrad teretulnud ka minu lõkke äärde end soojendama, kas siis lihtsalt uurimiseks või võrdemiseks või selleks, et saada inspiratsiooni, mida vaadata või meenutada, vaielda arvamuste üle või mõnusalt nentida, et just nii ongi :)

Ja nagu ikka, kuvavad sellised edetabelid ainult hetkearvamust. Laias laastus muidugi need, mis meeldisid, need meeldisid ja mis ei meeldinud, need ei meeldinud, aga jätan endale õiguse ajaga järjekorda muuta. Samas tipp, ehk parimate ladvik tihti püsib ka ajas muutumatuna, või kui muutubki, siis olen juba algselt olnud kahe vahel, kumb ikkagi parem on. Ja parema valiku loogika on sümbioos sellest, mida ma uuesti vaataksin, mida kindlamalt teistele soovitaksin, mis oli erilisem või puudutav või rohkem emotsioone, küsimusi, vastuseid esitav või mõtteainest andev, kuid eelkõige ikkagi mis suurema ja kustumatuma mälestuse jättis. Näitlejate, lavastajate ja muude teatriinimeste tabelite koostamisel lähtun lihtsalt sellest, kelle töö rohkem meeldis, kes üllatas või tõestas oma üleolekut või kes mängis oma karakteri kõvemini mällu või pani oma mängu- või lavastustehnikat, ideede ja teostuse erilisust imetlema.

Suhkruna põhjal võib leida ka päris uue tabeli, mida olen aasta läbi teatritükkidest kokku noppinud ja mida varem isegi siin blogi vasakul kõrvaltulbas pole jaganud, nimelt teatriimede-lavastustrikkide-stseenide tabeli, mis nendest lavastustes valmistasid kõige rohkem rõõmu ja avaldasid imetlust. Seega tere tulemast 2016. aasta teatrielamuste ekskursoonile :)

Ennekõike mõned numbrid. Aasta jooksul jõudsin näha 56 erinevat teatrilavastust (eelmisel, ehk 2015. aastal jõudsin Eestis teatrisse täpselt 10 korda vähem, ehk 46 korda), mida varem näinud pole ja mille sekka arvestan ka projektid, mis võib-olla pole traditsioonilises mõttes teatrilavastused kuid midagi tingimisi võib ka näitekunstiks nimetada. Need toimusid 39 erineval laval või etenduskohal (kuigi 2 etendust sisaldasid veel omakorda mitmeid erinevaid kohti, kuid arvestasin need siin ühe nö. mixina). Kokku 23lt erinevalt teatrilt või teatrirühmituselt. Filmde ja filminäitlemise kohta loodan jõuda teha eraldi kokkuvõtte "Filmiaasta 2016" sees, sest 2016ndal aastal jõudsin näha tervelt 12 eesti mängufilmi esimest korda.

Selleks, et kogu tervikule tausta anda, toon ära terve edetabeli 2016. aastal nähtud lavastusest (ehk millistest tükkidest ma üldse räägin ja milliste tükkide tööd lähevad arvesse tegijate tabelites), alates kõige kehvemast ja liikudes kuni kõige paremani välja (seega ei maksa lasta end häirida alguse sapisematest hinnangutest, mida edasi, seda ilusamaks kõik muutub). Katsun siin-seal ka mõne sõnaga põhjenduda või selgitada.

Tähelepanu - valmisolla - START!

PARIM ETENDUS

Hinnang 1:
56. Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama (Tallinna Linnateater)
Tõeliselt üllatavalt lati alt minek Linnateatris. Piinav elamus, mis ei tõestanud muud kui seda, et ka head tegijad võivad mõnikord ebaõnnestuda.
55. Pangalaen (Eesti Draamateater)
Kõvasti ülehaibitud jama. Head ja hooga tehtud näitlejatööd kahelt väga healt näitlejalt ei päästnud seda ebameeldiva sisuga tükki. Rahvas hirnus naerda minu jaoks täiesti arusaamatult. Parajalt piinav elamus, mis ei toiminud ühelgi tasandil ja tahtnud ega tahtnud lõppeda.
----------
Hinnang 1+:
54. Vanapagan (RAAAM)
Ropp, rõve ja räpane. Mind lihtsalt ei huvita litside ja narkarite teemad (kuigi on ka erandeid, aga see kahjuks ei olnud selline). Mittetoimiv ümbertöötlus, üks väheseid kordi kui lahkusin vaheajal. Tundsin häbi, et olin "Libahundi" vaimustuses vedanud teise inimese teatrisse kaasa, eeldades head lavastust.
53. Hipsteri surm (Von Krahli Teater)
Olen Kertu Moppeli kui auteuri suur austaja olnud ja seda üllatavam oli seekord nii suurelt pettuda. Ainus hea asi, mis plussi taha andis ühele, oli Tõnis Niinemets, aga muidu üsna ebameeldiv oli seal olla ja lõppu oodata.
52. Öörändurid (Vanemuine)
Nägin seda Draamateatris külalisetendusena ja kõik oli liimist lahti. Sisu oli igav, ometi McPherson on siiani olnud päris huvitav (samas ei kordagi tippude seas minu maitse järgi). Öörändurid ei tekitanud üldse emotsioone ja dialoogid ning karakterid olid igavad ja kusagilt otsast ei leidnud samastumiseks otsa või kaasamõtlemisainest.
----------
Hinnang 2-:
51. Öös on asju (Endla)
Nägin suvehooajal ja kas siis suur suvi segas tegijaid või lihtsalt oli selline terviklikkuse puudumine või eklektilisus kuidagi häiriv. Samas oli huvitavalt lavastatud ning taksosõidu stseen päris hea. Paar näitlejatööd ka ok, aga kokkuvõttes oleksin pigem tahtnud mitte seda aega sellele tükile kulutada. Hiljem kuulsin, et sellesse tükki on ka teistel raske suhestuda.
50. Hääled (Theatrum)
Paberil kõlas see väga huvitav. Erinevad stseenid kahe inimesega, suhete eri tahud jne. Tegelikkuses oli sisu igav ning otseselt ei pakkunud muud kui huvitava mängukoha ning minule lihtsalt meeldib Garmen Tabor. Võibolla oli viga selles, et tollel esitluskorral võeti tükk telesse kaameratega ja sellepärast on oli kuidagi mitte mõjuv live-s, aga võib-olla töötab siis kaamerasilma läbi vaadatuna paremini. Ei tea. Muidu oli huvitav ekskursioon majas ja muu, mis Esna mõisaga seondub.
49. Mustkunstniku elevant (Nuku- ja Noorsooteater)
Tundus sellise jõuluetenduse ärategemise haltuurana. Juskui sundlus rahateenimise pärast oleks Nukuteatril vaja olnud see aasta midagi ära teha, et firmad saaksid oma laste jõulupidusid seal pidada koos selle tükiga. Käisin oma lapsega lihtsalt, et teatrit vaadata. Lõpuks jäi tunne, et lapsele meeldis vähemalt sama vähe kui minule, kui isegi mitte veel vähem. Ja kui juba pealkirjas on mustkunstnik, siis oleks võinud vähemalt ühe mustkunstitrikigi lavastusse panna. Odav. Ja kui poleks mängimas olnud Kobin ja Tõnis oleks see tükk veel tunduvalt allpool siin tabelis. Sisu oli ka nii pinnapealne ja emotsioone ei äratanud kuigi oleks ju eeldanud, et selline lugu peaks vähemalt härdaks tegema. Häbi-häbi Nukuteater!
----------
Hinnang 2:
48. Mäed (Eesti Draamateater)
See oli lihtsalt üüratult igav. Ilmselt töötaks jaapani muinasjutuna, aga siis vajaks see lugu ka natukegi sisukust ja emotsioone. Ma olen üks suuremaid Õnnepalu loomingu austajaid siinpool Uuraleid, aga "Mäed" oli jama. Nagu Kivirähkigagi, ei ole vaja kõike, mida Õnnepalu kirjutab lavale toppida. Ainuke hea asi oli Liisa Saaremäel, kes natukenegi särtsu sisse tõi, aga kahjuks sellest ei piisanud. Paljukiidetud Ester Pajusoo mäng minule ei mõjunud. Ta mängis rohkem ja paremini isegi (sellel aastal nähtud 4.hooaja) Kättemaksukontoris pätt-vanememmena.
47. Sina maga, mina pesen nõud (Rakvere Teater)
Nägin seda Vene Teatri väikeses saalis ja kuigi ei tundnud, et saalis oleks viga olnud ja üldse näiteljates või muudes kunstilistes valikutes. Lihtsalt see lugu ei töötanud laval. Ilmselt oleks seda auhindu võitnud raamat huvitavam lugeda. Dramatiseering jättis täiesti külmaks. Ilmselt on selle sihtrühm ka minustki vanem vaataja.
46. Onu Aare (Eesti Draamateater)
Suuremas osas üks jamps, mis ei viinud kusagile. Natuke päästis üks stseen, mis oli tõesti lavastatud ja Ülle Kaljuste. Tegelikult oleks vabalt võinud selle vaatamata jätta ja oleks raha ja aja võrra rikkam.
----------
Hinnang 2+:
45. Taevast sajab kõikseaeg kive (VAT Teater)
Rummo ja Krossi segu, mis oli üks segapudrujakapsad. Kahjuks ei toiminud see lugu Rahvusraamatukogu suurel seminarilaval kohe kuidagi. Lavastuslikult oli Trass kasutanud üsna mitmeid huvitavaid asju, aga tervikut ei tekkinud ning elamus jäi segane. Ainuke asi, mis kohe väga meeldis ja mis toimis ka, olid lõigud/stseenid Raivo E.Tammega. Esiteks see, et temaga seonduv oli konkreetsemalt ühene ja no tema mängulust andis pisutki põhjendust selle tüki vaatamiseks.
44. Teisest silmapilgust (Tallinna Linnateater/Vene Teater)
Huvitava ülesehitusega, ent tervikuna siiski mittetoimiv, sest huvitav oli ainult esimene pool - bussisõit, kui näitlejad mängisid iseennast ja autentsed lood venelasena Eestis elamisest mõjusid. Teine pool oli palagan ja ma ei taha sellest midagi mäletada, tegelikult ei mäleta ka. Kokkuvõttes lavastusena väga tobe ja jama.
----------
Hinnang 3-:
43. Köster (Tallinna Linnateater)
Kes blogi on lugenud, see teab, et minu nähtus etendusel oli häiretegur, mis võibolla rikkus ka kogu etenduse ära. Samas ei meeldinud minule ka see, et Kivirähk oli Köstrist sellise lastevihkaja teinud. Minu meelest ta siiski nii õudne inimene ei olnud. Tal lihtsalt olid närvid pingul Tootsisuguste jõmpsikate koerustükkide pärast. Kivirähk maalis temast aga tõeliselt vastiku inimese. Tammearu mängis küll väga hästi. Paradoks, mida on raske võib-olla seletada, aga nii see oli.
----------
Hinnang 3:
42. Vanaema ja issand jumal (Ugala)
Mul olid selle tüki ootused võib-olla liialt üles kruvitud. Meeldis Luule mäng, kuigi veelgi rohkem meeldis ta mulle (natuke ehk samas tüvega tehtud rollis) Kõrboja perenaises. Ja hea oli ka "noor Luule", ehk Jana Kena ning mõned lavastuslikud nõksud ja kostüümid(!), ent mis minule ei meeldinud oli lugu ise. Selles tükis pole mitte ainsatki tegelest, kellele oleks tahtnud kaasa tunda või kellele head soovida. Nad kõik olid üpris vastikud ühes või teises mõttes ja see hakkas mingil hetkel väga häirima ja ma ei saanuki lõpuks sellest tundest enam lahti.
41. Ära aetud ja ülesmukitud (Monoteater)
Tabeli ainuke telest nähtud teater. Kuigi teatriks seda vist otseselt kutsuda ei saagi. Üsna aasta lõpus jäin seda passima ja no ei saanudki teleka eest ära enne kui see otsa lõppes. Rohkem nagu "kohtumisõhtu Maire Aunastega", sest eks ta näitles seal ju iseennast ja jutustas oma kogemusi ning arvamusi. Aga näe - huvitavam kui tabelis siiani toodud jamad. Ma pole eriline Aunaste austaja, kuigi kunagi tema paaridesse aitamise saadet vaatasin mõned korrad. Hilisemad tema tele-ettevõtmised on minu jaoks võõraks jäänud. Mäletan teda ühel Tartu ööklubi õhtult kui nagamannina sai seal pidu pandud ja keegi poistest ei julgenud teda tantsima võtta (minu jaoks oli ta natuke vanem ka). Nii ta seal tantsiski oma sõbrannaga, Piitspeenike ja karmi näoga tüdruk. Aga ta jutustas oma elu niisuguse õhinaga, ise pidevalt oma kleidis nii ebakindlalt tundes hõlmu koomale tõmmates ja näidates oma rumalamaid külgi, mida me kõik ju tavaliselt nii kiivalt varjata püüame. Ju see Ameerika talle ikka päris kõvasti "mõjus". Aga minu meele lahutas ära ja mul ei ole häbi kah, kohe mitte üks raas :)
40. Canterville'i lossi vaim (Nuku- ja Noorsooteater)
Ilus ja põnevalt lavastatud. Lapsele meeldis veelgi rohkem (nagu peabki) ja siin see elanusehinnang ning edetabelikoht on võrreldes täiskasvanute teatritükkidega. Oscar Wilde'i lugu on ju ka klassika, aga külalislavastaja oli selle mugandanud enda äranägemise järgi. Taavi Tõnissoni oli mõnus üle pika aja mängimas näha. Ta on ikka nii hea.
39. Saunaeide tõde ja õigus (Tallinna Kammerteater)
Karusoo on kirjutanud ümber Tammsaare Tõe ja õiguse esimese osa ning laseb selle tegevustikul kõlada sananaise suu läbi. Saunanaine ise kartmas, et saab oma vanamehelt peksa, et kogu asja publikule pläägutab. Rahvas aplodeeris lõpus seistes, aga mina ja minu teatrikaaslased päris sellist elamust ei saanud ja jäime istuma. Saukas mängis küll kogu hingest ja ta on ikka väga hea. Aga lugu ise oli minu jaoks juba liialt tuttav, et siit midagi "erilist" saada. Väga lahe oli küll see muu, mis Karusoo juurde oli kirjutanud. Seda oleks rohkem tahtnud. Üldse tundub see olevat mingi eriline trend viimasel ajal - kirjutada oma nägemusi asjadest natuke kõrvalvinkli pealt (vt.näit.Kivirähki Köster või Lennuki Vargamäe perenaine).
38. Erakordselt heatahtlik mees (Ugala)
Soome lugu, mis otseselt ei meeldinud, aga puudutas kummalistest kohtadest. Meeldisid väga Klaudia Tiitsmaa ja Andres Tabuni kõrvalosad, aga muidu oli kuidagi selline lihtsake ja igapäevane. Kaasatud oli ka Egon Nuter, kes mängis ka hästi. Aga jah, ma ei saanud otseselt sealt elamust. Ükski stseen ei jäänud eraldi meelde ning lavastuslikult oli lugu lihtsalt lavale pandud.
37. Olga, Irina ja mina (Endla)
Tänapäevastatud 3 õde oleks võinud parem ja huvitavam olla. Kokkuvõttes selline naistekas, mis on pretensioonitu ning ei paku ei huvitavaid rolle, ega pole ka kuidagi eriliselt lavastatud. Ajaviiteteater, mille kohta ei oskagi midagi eriti öelda.
36. Põhiküsimus (Eesti Draamateater)
Selles tükis oli midagi vaadata, aga sisuliselt jättis külmaks. Meeldis Inga Salurand, aga ta oli kõrvalosas.
----------
Hinnang 3+:
35. Ülevaataja (Kuressaare Linnateter)
Nägin seda Aruküla külalisetendusel. Väga värske ameerikamaa näidend oli minu jaoks isegi üllatav, et see nii kiiresti meie lavale jõudis. Helene Vannari ja Andres Raag mõlemad mängivad väga hästi, eriti Helene kes kogu rolli poolatarina välja veab. Raag on hakanud viimastel aastatel üha rohkem meeldima. Huvitav kuidas meesnäitlejad, kelle isad on näitlejad, nagu näiteks Malmsten, Toompere, Luik, siis neis kohati lööb ka nende isa välja, aga Raag, kelle ema on näitleja, siis temas ma Kerstit kohe grammigi ei märka. Ülevaataja lugu pole võib-olla eriti huvitav, aga õige pisut läheb siiski korda. See, et see nii kammerlik on ja lõpus puänt, see tõstis ehk tabelis kõrgemale kui see muidu oleks.
34. Hüpnoos (Kuressaare Linnateater)
Nähtud küll Tallinnas ja vaevama jäi, et see oleks vajanud kammerlikumat mängukohta kui Vaba Lava suur avarus. Ent mõnus oli üle tüki aja jälle Lauri Saatpalu laval näha. Lugu ise on väga filmilik ning puhas meelelahutus ilma millegi sügavamate või psühholoogilisemate kiiksudeta. Viriseda võiks ju natuke lihtsuse üle, aga ju sellel hetkel kui seda vaatasin oli piisav üheks teatrielamuseks.
----------
Hinnang 4-:
33. Tõde, ehk valetamise meistriklass (Kell Kümme)
Läksin seda vaatama, kuna päeval, mil välismaalt küllatulnud sõber lihtsalt midagi muud polnud valida ja üllatuslikult oli see palju parem kui mõni lihtne prantsuse salongikomejant. Ma pole kunagi (isegi lapsepõlves Vanalinnastuudios ega mujal) näinud Roman Baskinilt paremat rolli. Ta muudab selle situatsioonikomöödia oma sügava mänguga palju paremaks ja enamaks. Selline pinge, mis tema mängus peegeldus, kandus üle ka teisetele näitlejatele. Päris huvitav olukord on tegelaste vahel ja mõnus, et kõik siiski polnud viimseni lahti nämmutatud, kuigi väga lihtsalt selle kõik sealt endale välja tõlgendabki. Aasta üks meeldivamaid teatriüllatusi. Põnev oli kuidas vahele jäädakse, kuidas liinid hargnevad ja kuidas see kõik lõpeb. Selle käigus pakutakse ka mõned üllatused, sest inimesed oskavad valetada erinevatel tasemetel ja tavaliselt ju ei oska valetamist eeldada. Aga valest puhtsalt välja tulla, see on veel eriline kunst.
32. Melujanu (Tallinna Linnateater)
Tantsuetendus, kus palju huvitavaid lavastuslikke leide ja lahendusi. Väiksed lood puudutasid, sest lavastus räägib armastusest ja suhetest ning pakub igale vaatajale enda tasandilt tõlgendamisruumi. Huvitav. Ja hea muusika ning koreograafiaga. Kõige rohkem jäid meelde Priit Võigemasti ja Küll Teetamme, Henrik Kalmeti ja Liis Lassi ning vendade Piuside tantsud. Ja Anu Lamp.
31. Koerapäevikud (Karlova Teater)
Minu esimene külaskäik sellesse teatrisse. Päris huvitav mängukoht ja tundub, et intiimsemate tükkide jaoks justkui loodud. Kolm meest, kes koeri mängivad, teevad seda hingega. Koerte lood lähevad korda, mõni rohkem mõni vähem, aga kõik on huvitavalt lahendatud. Eriline lemmik oli Tanel Jonase mängitud agaramat sorti loom, kes kõige eredamalt meelde jäi. Lahedalt lavastatud ka ja hea muusikaga.
30. Karlsonson (Tõstamaa Suveteater)
Gerda tegemistega katsun alati kursis olla, sest tema kirjutab lugusid, mille peale võin enamvähem kindel olla, et need mind kõnetavad. Lavastajana ta ka pakub alati rohkem kui lihtsalt lugu laval ja seega märkan, et ootan igal suvel uut Tõstamaa elamust. Karlsonson polnud ka erand. Lisaks kasutab Gerda Kersti Tombakut, keda muidu ei näe ja ta on nii omapärase auraga näitleja, keda on täiesti omamoodi tunne laval jälgida. Kummalisel kombel õpib ka alati mõne uue sõna, mida varem pole kohanud, aga mis on eesti keeles teada-tuntud. Selle suve sõna oli "pükniline". Olen tüki kohta ka pool arvustus juba kirjutanud, seega pole võimatu, et see ühel hetkel blogis veel ilmub.
----------
Hinnang 4:
29. Mäng on alanud (Ugala)
Ugala publikumagnet on lahe situatsioonikomöödia, millel ka mõrvaloo sugemed koos Miss Marple-liku eradetektiiviga ning sisse on segatud ka Sherlock Holmes ja laiba peitmised ning värvikad kõrvaltegelased. Eks ta natuke lihtsake oli, nagu meelelahutus tavaliselt ja ega ma täpselt enam ei mäletagi, mida ma seda vaadates mõtlesin. Mõrvarit ma kohe ära ei arvanud, aga teooriaid mõtlesin päris mitmeid välja ja seega oli vaheajal vestlusteemasid küll ja küll. Vilma Luik meeldis võibolla kõige rohkem, aga Martin Mill, Aarne Soro ja Kata-Riina Luide tulevad ka eraldi ära märkida, kuigi kõik olid head. Ja Tanel Jonasel oli päris hea mõte see Ugalas lavale tuua.
28. Must prints (Rakvere Teater)
Nägin seda Tallinnas külalisetendusel. Kunagine Murdochi kultusromaan oli vist pea kõikide kodude raamaturiiulil, aga lugema ma seda millegipärast ei sattunud. Minu senine ainus kokkupuude Murdochi loominguga on tema "Meri, meri", mis kohe üldse ei meeldinud ja oli ka ilmselt kirjutatud vanematele inimestele. Gerda tõi Musta printsi igatahes lavale nii, et Murdochile tuleb mul nüüd ikkagi anda veel võimalus. Ma ei saaks öelda, et see lugu mind nii väga puudutanud oleks, aga see oli huvitav ja kuigi Hannes Kaljujärv mängis väga konarlikult, oli ta siiski hea. Aibel ülevoolavana jäi samuti meelde ja Ülle ning Tiina mängu peab ka ära märkima.
27. Ema oli õunapuu (Ugala)
Nähtud küll Tallinnas, aga meeldis. Gert Raudsepa comeback Ugalasse. Aga vähemalt sama hea rolli teeb ka "teine vend" Tanel Ingi. Ja väga meeldisid ka "vanamehed" Andres Tabun ja Peeter Jürgens. Aga mis peamine - Urmas Lennuk oskab kirjutada asju, mis minule korda lähevad. Tekkis sidusus tema (minu meelest parima näidendiga) "Rongid siin enam ei..."
26. Julie ja tähed (Vanemuine)
Kerge, suvine, ilus õhtu täis ajaloohõngu ja häid näitlejaid. Kasterpalu on selle mõnusalt lavastanud (kui kasvõi võtta ainult see kuidas maalimine oli lahendatud). Minule sattus mängukord kui oli autor kohal ja lavastuse teisel poolel mängis Terminaator kusagil kaugel ja see natukene ehk häiris ja oli sobimatu, ent peaasi, et ilm oli ideaalne ja õhtu ilus. Huvitav, et järgmisel suvel on Kristjan Sarv vahetatud välja Raivo E.Tamme vastu, põhjust küll otseselt ei näe, sest Kristjanit oli päris hea üle pika aja jälle näha ning nad sobisid Mariaga kokku. Eriti meeldis Marika Barabanštšikova ja tore, et kaasatud oli Rain Simmul. Loone Otsa kirjutatud ajalooteemaliste näitemängude lavastustel olen ka tulevikus kindlasti kohal.
25. Müller peab lahkuma (VAT Teater)
Oluline tükk inimeste lühinägelikkusest ja egost lähtumisest. Eriti siis kui asi puudutab lapsi. Nägemata enda must mina on teisi alati lihtsam süüdistada. Elina Reinoldilt väga tugev roll. Avdjuškot oli hea näha üle pika aja ja Tanel Saar on minu meelest alati hea, nii ka seekord. Midagi oli siiski puudu, mis ühe tärni sellelt ära võttis. Jah, ma tean, esiteks see, et olles 3 lapse isa, ei tulnud see vanemate nõmedus üllatusena (kõik need 100 lastevanemate koosolekut, mis on läbi ja üle elatud endal...) ja teiseks see, et selle lõpp-puändi ma ütlesin juba tükk aega enne lõppu oma teatrikaaslasele ära ja täpselt nii läkski. Jah, midagi sealt otseselt teada ei saa, kõik on vana tuttav, olgugi, et kirjutatud pole eestlase poolt, on teemad ilmselt universaalsed üle maailma ja sellepärast ikkagi oluline vaatamine.
24. Sugu: N (Lill/Murel/Ratasepp/Võigemast&Vaba Lava projektiteater)
Oi see tükk oleks olnud 5 tärni ja üsna tabeli tipu lähedal kui vaid poleks olnud seda tühja sidusmaterjali seal vahel. 4 naisnäitleja 4 lugu oleks piisanud ja vaja oleks olnud kõrvalpilku lavastama, mis oleks need lood paremini kokku sidunud. Selle vahu asemel oleks jõudnud kõik veel ühe loo rääkida/mängida või mingi ühise loo teha, mis oleks olnud sama sisukas ja võimas kui need monoloogid. Tahaks vähemalt Ursula lugu uuesti lugeda ja Evelini oma uuesti kuulata. Sugu: N polnud sugugi mitte ainult naistele, võibolla meeste jaoks isegi olulisem vaadata/näha.
23. Becket, ehk Jumala au (Eesti Draamateater)
Anouilh'i klassika sobis kui valatult Püha Katariina kirikusse. Pedajas lavastas keerulise lavaloo väga osavalt, sest see sisaldas erinevaid riike, rändamisi ja tegevuspaiku, mis ühele lavale pannes vajab tavalisest rohkem mõttetööd. Robert Annus teeb oma senise karjääri parima rolli mäekõrguselt. See on üldse üks aasta parimaid meespeaosi, aga lisaks on ka mitmeid teisi väga häid näitlejatöid - Sammul, Sukk, Eraldi väärib esiletõstmist ka Degtjarenko kunstnikutöö. Põnev ja paljusisaldav lugu, kuigi võibolla usuteemad võivad mõnesid vaatajaid häirida (näit. nagu üht minu teatrikaaslatest), samas kui lasta end kaasa viia sellel ajaloolisel teekonnal, siis on see nauding.
22. Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
Georg Malviuse lavastustega võib ühes asjas kindel olla - viimne kui asi on detailideni paigas. See on justkui tippprodutsendi viimseni lihvitud pop-muusika edetabeli tipus võidutsev laul. Seekord oli lugu tuttav Gweneth Paltrow ja Joseph Fiennesi mängitud parima fimi Oscari võitnud linaloost. Samas Shakespeare-i aastal mängiti tehti Eestis ikka väga vähe Shakespeare-i (Linnateatri suvetükk "Suveöö unenägu" ja nüüd ootan huviga Noormetsa Othellot, mille nägemise olin sunnitud lükkama 2017ndasse aastasse). Seega toimis see Stoppardi Shakespeare-i lugu ka justkui asendusainena. Ma võibolla oleksin tahtnud mõnedes rollides näha teisi näitlejaid, aga kuna kaasatud on nii palju näitlejaid, siis leiab sealt igaüks ka enda lemmikuid, nii ka mina. Eriti vinge oli kunstnikutöö - Ellen Cairns toob justkui killukese Londoni West Endi-i muusikalide tehniliselt imelisi lahendusi meie kodusele Draamateatri lavale. Vaimustav! Rääkimata kostüümidest. Pikast näitlejate nimekirjast säras minu jaoks kõige rohkem Andrus Vaarik, aga tegelikult kellelegi ei saa midagi ette heita. Malmsteni rolli oleks võinud suurendada ja Ülle oli lihtsalt imeline, mida iganes ta teeb. Ei hakka kõiki siin eraldi välja tooma - kõik meeldisid, aga oleksin tahtnud lihtsalt mõnedes rollides teisi näitlejaid näha.
21. Huumoritunnel (Kinoteater)
Tegemist heategevusliku komöödiaõhtuga Katariina Tamme Londoni õpingute hüvanguks. Vene Kultuurikeskus oli pungil rahvast täis ja saal rõkkas naerust. See oli huumor, mis suurmas osas ka mind naerma ajab. Lisaks tõesti need parimad tegijad koos, sekka mitmeid üllatusi, ehk tegijaid, keda ma ei teadnudki. Lisaks näiteks Jarek Kasarilt minu lemmikülesastumine üldse läbi tema karjääri. Tegemist oligi justkui monoteatrite minifestivaliga, kus üks mono või duotükk järgnes teisele ja üks naljakam kui teine. Selle sees kõikvõimalikke erinevaid komöödia vorme sisaldades.
20. Once Upon a time in Estonia (Kinoteater)
Selle tüki võib vist tõesti kasutada väljendit "pööraselt naljakas" :) Oleks veel lavastus selle ümber ka natukenegi üle haltuura taseme, võiks seda pidada 5 tärni tükiks ja võrdeliseks kunagise  laheda nö.Iiri vennaga - "Kivid Sinu taskutes". Aga tõesti, alguse tööintervjuudest alates kuni lõpuni välja oli duetil selline hoog sees ja terve saal rõkkas naerda. Tahaks seda kunagi telekast uuesti vaadata, et mõned parimad naljad üles noppida ja meelde kinnistada. Aadli ja Ojari on mõlemad andekad ja koos veel rohkem kui 1+1.
19. Kõrboja perenaine (Ugala)
Etendus toimus Albus - Vargamäel. Ei saa just öelda, et see "Kõrboja peremehest" eriti palju muus osas erineks kui pealkirja poolest. Aga tore oli lastele Eesti klassikat tutvustada autentses kohas ja mõnusas suves kus ilm vaheldus päiksest hoovihmani. Ent vihm ei tundunud segavat ei vaatajaid ega ka näitlejaid. Lavaka kusakaaslaste Kadri Lepp-a ja Ott Aardam-i duo töötas hästi ning mitmed head kõrvalosad (Luule, Tabun, Nuter, Adeele, Rait) vaid muutsid elamuse suuremaks. Võrdemisi noor lavastaja Vallo Kirs liigub õiges suunas ja kostüümikunstnik Pille Küngas, on üks aasta parimaid. Soovitan soojalt järgmisel suvel lastega vaadata kui sellel suvel ei jõudnud. Isegi minu 10 aastane vaatas huviga. Ja eks seal ole nii naeru kui pisaraid, pauku kui koomuskit, kurbust kui filosoofiat, mis sa hing veel ühelt suveteatrilt ihkad.
18. Aleksei Karenin (RAAAM)
Väga sobivas mängukohas, ehk Tapa vanas vaksalis, elustus veel üks selle aasta klassiku ümbertöötlusi. Ega siis ainult eestlased oska... Aivar Tommingas ja Terje Pennie teevad meistriklassi rollid. Ja nagu ümbertöötluste rikas, nii oli see ka oma elu parimate rollide rikas aasta, sest minu meelest pole ka Terje kunagi nii hästi mänginud (kuigi ta on ikka vägaväga hea absoluutselt iga kord ja igas rollis, mis ta ette võtab). Mitmel korral ehmatav (isa suhe pojaga), mitmel korral liigutav. Publik on pandud justkui Alekseiga koos tema rada käima ja näeb Annat vilksamisi, nagu Alekseigi. Ja seega tunnetab justkui rohkem Aleksei tasandilt kogu lugu, seega Anna on paha. Samas Aleksei on  natuke mitte-sobiv Anna abikaasaks ja nähes justkui mõndi teist külge tekivad omapärased tunded kogu loo suhtes ning ilmselt tuleks nüüd Anna poolne lugu uuest üle elada, et näha tegeliku Aleksei poolse loo vaatamise mõju. Igatahes väga sügav ja mõjuv lavastus.
----------
Hinnang 4+:
17. Armastusega ei tehta nalja (VHK ja Theatrum)
Nüüdseks olen veendunud, et ma ei tihka jätta ühtegi Petersoni VHK teatriklassi lõpulavastust jätta vaatamata. Võiks ju arvata, et tegemist on amatööridega ja lastega, ehk mida nad ikka suudavad nii kõrgetasemelist pakkuda, aga võta näpust. On see siis Lembitu oskus lavastada ka lapsed näitlema või lihtsalt on tal vedanud nii andekate noortega koostööd teha, et juba mitmendat korda järjest tuleb üks väga kõrgetasemeline lavalugu välja. Kahtlemata oskab Peterson ka materjali lausa harukordselt hästi valida (või on seal Theatrumis keegi teine hea ingel, kes seda nii hästi teha oskab). Igatahes olen täiesti vaimustuses kogu projektist. Ja nii pisikesele lavale, nagu seda on Theatrumis, oli mahutatud nii stseenid rõdul kui igasugused kohavahetused. Tõesliselt professionaalselt mängib Anett Demjanov, kelles on mingi sõnulseletamatu x-faktor olemas - ta oleks justkui sündinud näitlejaks. Ja Marius Peterson, kes ainsa "vana kalana" laval mängib isa rolli, teeb seda sellise hoo ja pingega, nagu mängikski võrdsete partneritega. Aasta üks parimaid meeskõrvalosa rolle! Palun Theatrum, tooge ka tulevikus selliseid lugusid välja noorte näitlejatega. Vallutagu armastus nii maailma kui teatrisaalid! Bravo!
16. Alias (VAT Teater)
Kivirähki lugu üksindusest. Magushapu, ehk kurb ja naljakas üheaegselt. Minu meelest Merle Palmiste parim roll üldse kunagi (või vähemalt sama hea kui "Kured läinud, kurjad ilmad"). Ja vähemalt üle mitme viimase aasta. Nii valus ja nii sügav ja nii teistsugune kui on harjunud teda nägema. Lahe, et on olemas teistsuguseid inimesi, kes meie elu rikastavad. Toikka on kahe naise mängu toonud nii hästi lavale, et tõesti oleks justkui ise kolmandana seal nendega koos mängimas ja selle kummalise inimese lahedaid Aliasemängu seletusi nautimas. Mängisin mõni päev enne selle etenduse nägemist ise ühel sünnipäeval Aliast ja tundsin ära selle, et teinekord on vajagi tegelikult natuke ringiga seletada selles mängus, et teised mängijad ära ei arvaks. Selles on seega päris korralik tõepõhi ka all. Ja üksi on ka võimalik mängida, aga see on ikkagi kurvem kui mitmekesi...
15. Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
Mul on kahetised tunded selle tükiga. Shakespeare-i tekst on muidugi täiesti klass omaette ja selline nauding, et iga sõna ja lause on täiesti omal kohal ja naudingut pakkuv. Päris mitmed head näitlejad mängivad, neid on ju Linnateatris palju ja suurem osa Linnateatri näitlejatest on ka tükki kaasatud. Maiken Schmidt teeb isegi oma senise karjääri parima rolli. Ojari ja Aadli säravad, nagu ikka, rääkimata Margus Taborist ja Mikk Jürjensist. Aga ometi ei meeldinud seekordne Rohumaa lavastus. Võibolla need kastid laval ja läbi hall toon. Kuigi jah, eks need värvilisemad hetked pääsesid siis omakorda jälle mõjule ja kohati oli see kõik kuidagi laialivalguv. Muusika oli väga hea ja Sammuli seatud lavalised võitlused oli jällegi omakorda tipptase. Ja ehk tegelikkuses oli viga selles, et mu ootused olid suuremad ja see oli mu endale mängitud aps. Vaatasin seda vanima tütrega ja tema suure Shakespeare-i teadlasena kiitis küll igati heaks.
14. Aadama õunad (Kinoteater)
See on ilmselt Kinoteatri kõige terviklikum ja õnnestunud lavastus. Kogu suvine elamus koos reisiga Naissaarele ja mõjuv lugu heade näitlejatega töötas igal tasandil. Märt Avandi teeb minu meelest siin oma senise karjääri parima ja mõjuvaima rolli. Ta on üldse viimasel ajal nii heaks muutunud, et lausa ootan, et kus teda järgmiseks näha saab. Selle tüki ainuke viga minu jaoks oli see, et ma teadsin seda lugu läbi filmi üsna hästi ning puudu oli uudsus. Aga lisaks Märdile teeb oma senise parima rolli ka Kait Kall. Priit Pius, Niinemets, Vaarik ja Prangel olid oma tuntud headuses ja hea, et Mari Abeli näol oli ka üks naisterahvas tasakaaluks kaasatud. Lugu ise rääkis imedest, meis endis ja meie ümber.
13. Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (Tallinna Linnateater)
Aasta esimene teaterielamus pidas hästi vastu terve aasta võrdlustele. Hele Kõrve mängib last, kes läheb rändama ja kaasalseks on tal ropendav mängukaru, keda kogu mõnuga mängib Indrek Ojari. Väga meeldisid ka kurvad kõrvalosad, mida mängisid Margus Tabor ja Priit Pius. Priidu vanamees oli tõeline üllatus. Ja kõik see teekond on seatud Linnateatri kõige väiksemale lavale. Täiesti imeline!
12. Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise kuidas saavad) (Vanemuine)
Vadi lahe töötlus Eesti kirjanduse naiskangelastest on nii fantaasiarikas ja kaasatõmbav, et nautisin seda lahedat naistriot algusest lõpuni. Põhilugudena esimeses vaatuses monoloogid Lutsu Raja Teelelt, Gailiti Ekke Moori Pille-Riinilt ja Tammsaare Vargamäe Marilt, siis teises vaatuses lisanduvad veel Smuuli Polkovniku lesk, Vilde Tabamata ime Lilli Ellert ja Kitzbergi Libahundi-Tiina ühiskähmluses bussipeatuses! Selline pöörane seltskond, aga no vinged naised ju ja kõik oma karakeeritud kiiksudega. Nii lahe elamus!
11. Isa (Theatrum)
Selle tükiga on olukord selline, et see mu sees pidevalt kasvab. Natuke veel ja pean selle ikkagi TOP10sse lüiltama. Ma mõtlen sellele tükile juba mitmendat korda tagasi ja mul on tunne, et ma tahaks, et kõik seda näeksid. Kõik me jääme vanaks või meie vanead jäävad vanaks. Antud juhul saab publik juba kogeda dementsust, sest lavastus paneb publiku "Isaga" samasse rolli. Minu meelest võib selle laiendada ka skisofreeniale, sest tundub, nagu vana mehe elus oli tegelasi, kes tegelikult seal ei olnudki, ehk need võisid vabalt elada tema enda sees. Lembit Peterson teeb sellise rolli, mille eest on talle võimatu mitte anda aasta parima meesnäitleja tiitlit. Võibolla terve kümnendi parima näitleja tiitlit. Nii täpne, nii psühholoogiline, nii sügav on ta Isana. Ja seda erinevates olukordades nii erinevalt ja huvitavalt. Liina Olmaru, Marius Peterson ja teised on samuti väga head.
----------
TOP 10!
10. See asi (Endla)
Käin muudkui edasi-tagasi, kas tõsta ettepoole "raba" või "see asi". Praegusel hetkel siis ikkagi nii, nagu ma seda pärast neid tükke nähes nad paigutasin oma edatabelisse. "See asi" on lühidalt öeldes logistiline ime. Täiesti uskumatult kokku lavastatud! Vormilt teekord läbi Endla teatri nurgataguste ja lavade, aga sisuliselt teekord läbi inimhinge nurgataguste ja lavade. Globaalsete mõõtmetega, aga samas ka ajalisest diapasoonis üle sajandite. Ja see teekord pakub nii palju nii erinevaid lugusid ja tegelasi ja mõtteainet ja avastamisrõõmu ja otste kokkupanemiserõõmu ja mida kõike veel. Näitlejad on nagu nupud ümbermaailmareisi mängus. Täiesti harukordne nähtus teatris minu jaoks.
9. 45339 km2 raba (Endla)
Lugu eestluse olemuse otsingutest nii mitme kandi pealt, et seda ei jõua kokku arvutadagi. Jällegi väga põnevalt lavastatud, hämmastav kuidas mõni lavastaja (Laura Mets) leiab nii palju põnevaid lahendusi ja nii mitmetes lavastustes. Laurast on saanud nii kiiresti kahtlemata üks minu lemmiklavastajaid! Ootan pikisilmi tema järgmiseid töid. Ja mõistan muidugi, et alati ei saa jääda ennast ületama, aga kindel on see, et see tüdruk ei tee midagi lihtsalt ja ei pane lihtsalt ka lavale. Kõik näitlejad on ka rabas head ja lõpp on lahe ning Eesti on saanud juurde uue Koidula. Ja oh kui palju veel! Olles ise poole oma elust Eestist eemal elanud, tundsin mitmeid asju ära ja kindlasti tunnevad ka need, kellel kas keegi sõber või lähedane kusagil ära on. Aga ka need, kes on kunagi mõelnud või mõtlevad Eestist ära minna. No tegelikult on see hea tükk kõigil "eestastel" ära näha :)
8. Klaasist loomaaed (VAT Teater)
Raske on neid häid tükke siin ritta seada, sest juba kirjutades praegu tunnen, et teen ühele või teisele liiga, et selle taha või ettepoole asetan, sest, eks see üldine hinnang 4+ on üsna võrdseid tükke täis. Klaasist loomaaed on ju nö. klassika. Väga tõsine ja kurb ja sügav psühholoogiline draama. Ja kui seda veavad veel nii head näitlejad, siis on selle vaatamine väga hingekriipiv ja puudutav. Näitlejatööd on ühed aasta parimitest. Ja Katariina Unt-i headusega olen juba ammu kursis, aga siit leidsin 2 täiesti uut lemmikut - Karl Laumets ja (eriti!) Ester Kuntu. Ma tahan nüüd natuke aega vähemalt näha Esterit kõiges mis ta teeb. Mõistlik oleks mõnel targemal teatril ta ka endale ära rabada, sest sellest tüdrukust saab veel kõvasti asja kõikides žanrites koomikast traagikani.
7. Kus Sa oled, Juhan Liiv! (Liivi Muuseumi projekt)
Urmas Vadi on ikka nii muhe. Tema huumor sobib minule. Aarne Soro, Raivo E.Tamm ja Jaan Pehk on ka muhedad. Kokku on see üks ülimalt muhe suveõhtune teater autentses kohas, aga loomulikult ägedate Vadilike liialdustega. Mõnus, et see auhindu võitnud tükk ka veel sellel suvel kavas oli, sest varem jäi täiesti põhjendamatult see pidevalt mu kavast välja (mõtlesin, et ei viitsi nii kaugele sõita). Õnneks siiski kära selle headusest kasvas nii suureks, et kui nad nüüd kolmandat suve seda mängisid, siis oli mul ometi oidu see sõit ette võtta ja see tasus kuhjaga ära. Muidu oli ka põnev päev lastega, kellele muide meeldis see tükk ka väga.
6. Libahunt (RAAAM)
RAAAM on leidnud endale uue suvise mängukoha, mis minule asukoha mõttes sobib väga hästi, sest ei jää mu maamajast eriti kaugele. Ja kui tükid tuleksid rohkem sinna "Libahundi" suunda ja vähem "Vanapagana" suunda, siis oleks ikka väga hea. Huvitav kuidas samad tegijad võivad nii eri otstesse oma tegemistega minna. Imeline oli see kuidas külalislavastaja leidis Libahundist üles selle olulise ja kuidagi uut moodi suutis selle nii põnevalt lavale tuua. Vaatasin nagu puuga pähe saanud ja nautisin igat hetke. Nii palju leidlikke lahendusi! Nii hea mäng! Meelelahustlik, aga samas ka sügavamate mõtetega. Nii aktuaalne. Ja äge!
TOP5!!!
5. Maailma otsas (Rakvere Teater)
Üks aasta vingemaid lavastustöid! Raivo Trass on suutnud sellise mastaapse asja ühele lavale panna. kuigi neid lavasid sellel ühel laval oligi üle 10, aga seda imelisem. Ja sama imeline on kuidas Lennuk on suutnud Kivirähki juturaamatu dramatiseerida. Risti-rästi lood, mis raamatust lugedes kuidagi nii koos polnudki. Harukordne juhus, kus minule näiteks dramatiseering ja lavalugu meeldis rohkemgi kui aluseks olnud raamat. Kummaline. Tegelaste paraad on ju kirev ja lai ning pikk, aga seal sees oli nii palju häid karakteriloomet. Ka pisikesi. Kõik kokku üks paras teatriime, mis mälestusena on veel eriti soojaks ja armsaks muutunud.
----------
Hinnang 5-:
4. Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
Milline lavastus Diana Leesalult! Nii palju leidlikkust ja suurmaid ning väiksemaid teatritrikke. Ja kui mitmekülgselt lahendatud. Olen teadlikult jätnud filmi vaatamata enne selle etenduse nägemist, et saada täis nauding ja selle ma ka sain. Evelin Võigemast pole kunagi üheski rolli minu meelest olnud veel nii hea. Kohati läheb ta nii õigesse kohta oma olekuga, et see ise on juba väärt vaatamist. Lisaks on väga palju väga häid kõrvalrolle. Just selliste tükkide pärast on ja püsib Tallinna Linnateater Eesti teatrimaastiku ühe lipulaevana. Väga oluline on ka sellistest teemadest rääkida ja tuua neid inimeste silme ette uuesti ja uuesti ja uuesti. Eri külgede pealt. Aga mitte ainult sõltuvuse teema ei olnud siin oluline, vaid ka peresuhted ja üldse inimese psühholoogiline areng ning võimekus tegeleda raskete teemadega.
3. Viiuldaja katusel (Estonia)
Nii hea, et Malvius on meil Eestis ikka korra paar aastas külas. Sealt püssist on ikka pauku oodata ja Viiuldaja katusel kinnitab tema head koostöövõimet Mait Malmsteniga. Ema-tütar Sallo-Vahtrik sekundeerivad ka. See muusikaliteatri maailmaklassika on ikka nii tugev nii loo kui muusika poolest ja kui seda veel rikastavad nii head tantsud ja lauljad, siis on elamus vaatajale garanteeritud. Ma ei oska ka võrrelda kunagise Krjukovi-Sallo tükiga, kuigi käisin seda oma tädiga vaatamas, kes mind teismelist õnneks vedas seda vaatama. Sest tookordne on juba mälestusromantilisuse tõttu nii armsaks elamuseks saanud (olin välismaalt Eestis külas ka toona ja Krjukov on mu läbi ajaloo lemmiknäitleja). Aga no seekordne meeldis ka ikka väga-väga-väga. Seekord käisin küll päris üksi seda vaatamas. Aga tabasin end mitmel korral lihtsalt suu ammuli nautides seda kõike jõllitamas ning mäletan seda kui paar korda käis üle kere sulaselge rõõmu tunne - kui hea ikka Eesti teater on.
2. Vannutatud neitsid (RAAAM)
Psühholoogiline, avastuslik, niiiiiii heade näitlejatöödega, sügav, võimas, mõjuv - on vaid mõned omadussõnad, mis meenuvad esimesena. See lõi ikka pahviks korraks. Ja kogu see taust ja tagapõhi, millel lugu baseerub. Lihtsalt nii kohale läks kui üldse kohale võib minna. Kõik naised laval olid ka nii imelised, eesotsas Riina Maidre, Kaie Mihkelsoni, Inga Saluranna ja Ülle Kaljustega. Nad olid ka kõik peaosades minu meelest ja seegi on harukordne, et neid peaosi eri kantide pealt vaadates nii palju ühes tükis on (Inga ehk liigitaks siiski kõrvalossa, sest ta sisenes tükki natuke hiljem). Aga olen selle tüki lummuses ka veel praegu kui ainult sellele tagasi mõtlen.
----------
Hinnang 5:
AASTA LEMMIK-TEATRIELAMUS:

ELAGU, MIS PÕLETAB! (Lavakas)
Täiesti imelise teatrielamuse pakkus viimane lavakalennu üks diplomitöödest. Kaasatud olid vaid mõned neist noortest näitlejatibudest, aga võibolla seda paremini õnnestuski nendega tutvuda. Olen sellest ka juba eraldi blogis kirjutanud, ja sellepärast pikemalt ei peatu. Ütlen vaid nii palju, et Eesti kunstiajalugu, mälestused Kivastiku Viinistu tükkidest, säravate silmadega noored näitlejad, hea muusika ja muusik ning Anu Lamp ja nii intiimne muuseumiteater kokku tekitasid tunde, et see on kahtlemata minu aasta parim teatrielamus. Tegijad ise on selle uurimustööde käigus kokku dramatiseerinud. Väiksed lood erinevates eeslmise sajandi alguses Pariisi sõitnud Eesti kunstnikest, olid eranditult kõik huvitavad ja hästi hingeminevad. Väike vahelepõige muuseumi aeda, et seal mõned stseenid mängida vaid rikastas kogu lavastust. Etüüdilikud lühemad palad tasakaalustasid pikemaid lugusid. No kõik, kõik, kõik oli nii hea, et mul jääb sõnadest puudu.
----------
Huvitav, et tervelt 6 kümnest parimast on suveetendused...
----------
Üks uus võrdlus, mille tahaksin sellest aastast aastakokkuvõttesse sisse viia on võrdlus eelmise aasta lemmik-teatrielamusega. Ehk kuhu see paigutuks sellel aastal. Ja tuleb tunnistada, et kahandamata "Elagu, mis põletab!" väärtust, oleks 2015.aasta lemmik - Tallinna Linnateatris Diana Leesalu poolt lavastatud "Krabat" ilmselt siiski esimene ka 2016.aastal (kui ma seda alles see aasta oleks näinud).
----------

PARIM LAVASTAJA
Esile oleks sellel aastal sobilik tuua 20 lavastajatööd, sest need eristusid oma taseme poolt. Hinnatud on seega puhtalt lavastajatöö tasandit, mitte seda, mis oli parem elamus, mis oli huvitavam sisu või muud sellist. Küll aga mõneti ka lavastustöö terviklikkust. Aga eelkõige lavastaja nutikust ja lahenduste toimivust ning erakordsust, uudsust ja/või lavastuslikke trikke ja nende mitmekülgsust ja kui palju see tervikule kaasa aitas Tööd näitlejatega, mida on võimalik publiku poolelt ju ainult aimata, seda on võetud arvesse ainult tinglikult, samuti tööd kunstnikuga ja muude tehniliste kaasloojatega, mille tulemus oli tervikus näha.

20. Gerda Kordemets - Karlsonson (Tõstamaa Suveteater)
19. Tiit Palu - Head tüdrukud lähevad taevasse... (Vanemuine)
18. Margus Kasterpalu - Julie ja tähed (Vanemuine)
17. Priit Pedajas - Becket, ehk Jumala au (Eesti Draamateater)
16. Georg Malvius - Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
15. Maiken Schmidt/Paavo Piik/Priit Võigemast/Henrik Kalmet-Melujanu (Tallinna Linnateater)
14. Katariina Unt - Klaasist loomaaed (VAT Teater)
13. Priit Võigemast/Henrik Kalmet - Aadama õunad (Kinoteater)
12. Diana Leesalu - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (Tallinna Linnateater)
11. Aleksei Pesegov - Aleksei Karenin (RAAAM)
----------
TOP 10
10. Madis Kalmet - Vannutatud neitsid (RAAAM)
09. Georg Malvius - Viiuldaja katusel (Estonia)
08. Lembit Peterson - Armastusega ei tehta nalja (VHK ja Theatrum)
07. Laura Mets - 45339 km2 raba (Endla)
06. trupp - Elagu, mis põletab (Lavakas)
----------
TOP 5
05. Urmas Vadi - Kus Sa oled, Juhan Liiv? (Juhan Liivi muuseumi projekt)
Lavastus toimub lae all, liiva all, taganurgas kus on muusik, mõlemal pool ukseavades ja ka kaugemal kus ei näe. Kaasa on mängitud lavastama isegi laeall elavad suitsupääsukesed :) Väga mitmekülgne, aga samas enda kirjutatud tekst, mis annab ka teistsuguse "nägemise".
04. Diana Leesalu - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
Ühele lavale on paigutatud nii haigla, vastuvõturuum, operatsioonituba, kodu ja mis kõik veel. Ja tehtud seda väga nutikalt. Erinevad trikid ja lahendused stseenides võimendavad raskesti väljamängitavaid seiku.
03. Raivo Trass - Maailma otsas (Rakvere Teater)
Suurlavastus, mis samaaegselt ja järjest toimub nii kümnes kodus, kontoris, pubis, tänavatel ja keldris. Tegelasi on palju ja üldse komponente, mis on pandud kokku toimima ühe tervikuna, mis kui sellel mõtlema hakata on ikka täiesti uskumatu töö.
02. Laura Mets - See asi (Endla)
Teine uskumatu lavastustöö, mille kokkuseadmine on ikka paras pähkel, sest see kõik toimib vaataja seisukohalt laitmatult, kuigi kogu see logistika neljas grupis kokku ja lahku ning erinevad stseenid seada - no lihtsalt pole sõnu, kuidas see kokku üldse võimalik on?!
01. Sergey Potapov - Libahunt (RAAAM)
Traditsioonilisemas mõttes "lavastusime" kui võrrelda teise kohaga. Aga neid lavastuslikke leida ja Libahundi tänapäevastamine, austades siiski õiget ajastut ja kogu see tervik kokku seada - müts maha. Võibolla natuke mõjutab siin ka see, et tegemist ei ole eestlasega, aga ometi on see nii eht-eestlaslik. Aga eelkõige just see lavastuslike trikkide paraad, mis terve lavastuse jooksul ei raugenud.
----------

PARIM MEESPEAOSATÄITJA

20. Indrek Sammul - Becket, ehk Jumala au (Eesti Draamateater)
19. Riho Kütsar, Leino Rei ja Tanel Jonas, ehk "Koertepäevikud"-trio (Karlova Teater)
18. Ott Aadram - Kõrboja perenaine (Ugala)
17. Tanel Ingi ja Gert Raudsep, ehk "Ema oli õunapuu"-duo (Ugala)
16. Tanel Saar - Müller peab lahkuma (VAT Teater)
15. Mikk Jürjens - Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
14. Lauri Saatpalu ja Allan Noormets, ehk "Hüpnoos"-i duo (Kuressaare Linnateater)
13. Kristo Viiding - Libahunt (RAAAM)
12. Peeter Tammearu - Köster (Tallinna Linnateater)
11. Roman Baskin - Tõde, ehk valetamise meistriklass (Kell Kümme)
----------
TOP 10!
10. Argo Aadli ja Indrek Ojari, ehk "Once upon a time in Estonia"-duo (Kinoteater)
09. Tambet Seling - 45339 km2 raba (Endla)
08. Priit Pius - Aadama õunad (Kinoteater)
07. Aarne Soro - Kus Sa oled, Juhan Liiv (Liivi Muuseumi projekt)
06. Karl Laumets - Klaasist loomaaed (VAT Teater)
----------
TOP 5
05. Mait Malmsten - Viiuldaja katusel (Estonia)
Mait muutub aasta aastalt muudkui paremaks ja paremaks. Nüansirohkemaks, detailsemaks ja mis minule eriti meeldib, rohkem ja rohkem oma isa moodi. Alati hea meel teda laval näha ja Viiulda katusel polnud erand. Lisaks ta veel laulab ja tantsib seekord, mis on jälle natuke teistmoodi.
04. Märt Avandi - Aadama õunad (Kinoteater)
Märdi parim roll siiani, mis on valus ja mõjuv ja nii hästi tehtud. Erinevate tonaalsustega, samas teada-tuntud Märt Avandi, aga samas tuleb roll kohati sellistelt tasanditelt, mida varem temalt näinud pole ja see teeb rollist veel eriti huvitava. Aga tervikuna sügav roll ja valus, aga kohati ka ülev.
03. Aivar Tommingas - Aleksei Karenin (RAAAM)
Maestro on nii hingega rollis, et lihtsalt vaata, imetle ja imesta. Ta oli nii õiges kohas ja nii hingestatud. Haiget saanud meest on ka kuidagi raske mängida, mul on tunne. Ja mingitel hetkedel oli publikuseast vaadatunagi arusaadav, et see või teine stseen on päris raske mängida... eriti need, mis olid koos lapsega.
02. Robert Annus - Becket, ehk jumala au (Eesti Draamateater)
Ei osanud nii kõva pauku oodata sellest püssist ja sellepärast on see veel kuidagi eriti hea. Robert läheb kohati rollis nii süvitsi, et muudkui imetle. Ta näitles, nagu tavaliselt aasta tipposatäitjad seda teevad. Tegelikult arvasingi, et tema saab aasta parima tiitli, kuniks aasta viimasel kuul tuli ei-tea-kus-kohast:
01. Lembit Peterson - Isa (Theatrum)
See kuidas Lembit seda dementset vanameest mängib, kes on ka tegelikult publiku silmadeks ja peaks, mille kaudu kogu etendust vaatame ja see prantslaslikkus, mis seal sees on märgata ning erinevates olukordades Lembit leitud või valitud lahendused, see on uskumatu. Kahtlemata selle aasta ja üks kogu aastakümne parimaid meespeaosi. Valus roll ja kui sellele nüüd pärast tagantjärele mõelda, väga raske roll luua ja teha. Ja Lembit teeb seda nagu vaid tema ilmselt suudab.
----------

PARIM NAISPEAOSATÄITJA

20. Kadri Lepp - Kõrboja perenaine (Ugala)
19. Maria Soomets - Julie ja tähed (Vanemuine)
18. Hilje Murel - Sugu: N (projektiteater)
17. Katrin Saukas - Saunanaise tõde ja õigus (Tallinna Kammerteater)
16. Kersti Tombak - Karlsonson (Tõstamaa Suveteater)
15. Evelin Võigemast - Sugu: N (projektiteater)
14. Helene Vannari - Ülekuulaja (Kuressaare Linnateater)
13. Luule Komissarov - Vanaema ja issand jumal (Ugala)
12. Ülle Kaljuste - Vannutatud neitsid (RAAAM)
11. Hele Kõrve - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (Tallinna Linnateater)
----------
TOP10!
10. Liina Olmaru - Isa (Theatrum)
09. Maiken Schmidt - Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
08. Merle Palmiste - Alias (VAT Teater)
07. Ireen Kennik - 45339 km2 raba (Endla)
06. Piret Laurimaa - Head tüdrukud lähevad taevasse... (Vanemuine)
----------
TOP5
05. Kaie Mihkelson - Vannutatud neitsid (RAAAM)
Ülimalt raske roll, kus naine peab mängima naist, kes on justkui mees ühiskonnas ja  mehestunudki mingis mõttes, olles siiski ju meeste riiete ja meeste käitumismudeli sees naine. Kaie on imeline, aga eriti selles rollis.
04. Riina Maidre - Vannutatud neitsid (RAAAM)
Oleks nii väga tahtnud selle rolli tõsta kõrgemale, aga no ei saa, TOP 5 on nii vingeid näitlejatöid täis ja vähemalt hetkel tunduvad kõik olevat omal kohal. Minu jaoks oli see mingis mõttes Riina comeback, sest ta on Von Krahlis olnud peidus ja teinud rolle, mis on olnud nii ja naa, kuigi alati üks parimaid ka seal. Aga see Vannutatud neitsides tehtud ratastoolis roll, ent samas olles võibolla lavalolevatest naistest kõige tugevam ja liikuvam, see on ikka täielik meistriklass. Järjekordselt üks karjääri tippe, mis sellele aastale tundub olevat justkui iseloomustavaks. Lihtsalt nii palju häid rolle ning sellisel aastal 4ndal kohal olla on juba tase omaette. Tundub, nagu ma praegu iseendale õigustaksin, miks Riina kõrgemal ei ole... No midagi ei ole teha, kuigi ongi nii vinge ja tugev roll!
03. Ester Kuntu - Klaasist loomaaed (VAT Teater)
Ester on selle aasta avastus! Jällegi üks raske roll, mis näiliselt on mängitud noore näitleja haprusega, aga tegelikult see on lihtsalt selline valik, sest Ester mängib ka hoopis teisiti ja enesekindlalt. Lihtsalt see peretütar ongi selline tagasihoidlik ja just nimelt ebaenesekindel. Ja sellist tegelast oma vigadega nii usutavalt mängida... hämmastavalt küpse.
02. Katariina Unt - Klaasist loomaaed (VAT Teater)
Katariina on selliste valuliste naiste mängimises maailmameister. Seekord on tegemist naisega, kelles oma enda ema ära tundsin ja kui ehtsalt ta seda naist mängis - ma tean millest ma räägin. Ja seda seletada on väga raske, kes ei tea seda "naist" keda ta mängis. Sellepärast rohkem ei ütlegi. Jätkuvalt hämmastav kus kohast tal need rollid tulevad ja kuidas ta niimoodi suudab sügavale valu sisse minna. HÄMMASTAV!
01. Evelin Võigemast - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
Evelin teeb ime selles sõltlase rollis. Nii erinevaid varjundeid täis. Roll ise on muidugi ka väga mahlakas ja annab palju juba olemuslikult mängimiseks kätte. Aga Evelin rabab selle kõik ja jookseb nagu Usain Bolt... Jällegi üks üsna valus roll ja ta teeb seda ju õhust, sest ta ise pole minu teada sõltlane olnud. Samas see "paha tüdruk" ei ole ka temale otseselt olemuslik, aga ta on täiesti usutav ka sellena. Lisaks füüsiline pool ja eriti misanstseenid vanematega. Kes meist ei ole tahtnud panna oma vanemaid mõistma midagi, mille nood oma peas juba ära on fikseerinud ning pole nõus muutma. Jah, isegi hetkedel kui ta polnud hääles, oli ta alati stseeni keskmes ja kõige olulisem.
----------

PARIM MEESKÕRVALOSA
Kuna kõrvalosi on peaosadest tunduvalt rohkem, toon ära tervelt 30 parimat.

30. Tiit Sukk - Becket, ehk jumala au (Eesti Draamateater)
29. Indrek Taalmaa - Saunanaise tõde ja õigus (Tallinna Kammerteater)
28. Margus Jaanovits - Julie ja tähed (Vanemuine)
27. Margus Tabor - Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
26. Ivo Uukkivi - Libahunt (RAAAM)
25. Margus Prangel - Aadama õunad (Kinoteater)
24. Indrek Taalmaa - Öös on asju (Endla)
23. Egon Nuter - Kõrboja perenaine (Ugala)
22. Aarne Soro - Erakordselt heatahtlik mees (Ugala)
21. Marius Peterson - Isa (Theatrum)
20. Andrus Vaarik - Aadama õunad (Kinoteater)
19. Martin Mill - Mäng on alanud (Ugala)
18. Priit Loog - See asi (Endla)
17. Tõnis Niinemets - Aadama õunad (Kinoteater)
16. Andrus Vaarik - Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
15. Rait Õunapuu - Kõrboja perenaine (Ugala)
14. Sander Rebane - See asi (Endla)
13. Argo Aadli - Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
12. Velvo Väli - Maailma otsas (Rakvere Teater)
11. Priit Pius - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (Tallinna Linnateater)
----------
TOP10!
10. Indrek Ojari - Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
09. Raivo E.Tamm - Taevast sajab kõikseaeg kive (VAT Teater)
08. Andres Tabun - Erakordselt heatahtlik mees (Ugala)
07. Kait Kall - Aadama õunad (Kinoteater)
06. Margus Tabor - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (Tallinna Linnateater)
----------
TOP5
05. Indrek Ojari -Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (Tallinna Linnateater)
Indrek ropendava ja räuskava kaisuloomana, kes teeb tõsise tüki kergemaks ja naljakaks. Ja ta teeb seda nii mõnuga, et on võib-olla lisaks isa-tütre suhtele kogu etenduse hing. Ta justkui lustiks seda karakterit tehes ja sellepärast mõjubki nii mõnusalt ja meelelahutuslikult.
04. Andres Tabun - Kõrboja perenaine (Ugala)
Võib-olla kõige raskem roll selles tükis on ka kõige õnnestunum kui võtta seda väljamängitud ja mängimata jäetud sügavust nii, et see ikka korralikult mõjuks. Isana tundsin ka võib-olla mingis mõttes rohkem karakteri olemuslikkust ära, kuigi hoopis rohkem tundsin selles tegelases ära oma kasuisa. Aga Andres mängib nii, et need isiklikud seosed tekivad ja see on üheks hea mängu näitajaks.
03. Andres Raag - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
Huvitav, aga TOP6st 5 on "isa"-rollid. Raag veel kõige puhtamalt ka sisuliselt oma rollis just sellele isaks olemisele keskendunud. Andres on nii hea, sest olla sellises olukorras, kus su tütar on sõltlane ja juba ka viimase usutavuse kaotanud. Olla tugev, aga olla ka isa. Loota, aga olla lootusest loobunud. Väga raske ja väga hästi välja mängitud.
02. Marius Peterson - Armastusega ei tehta nalja (VHK ja Theatrum)
Sellise pingega mängitud 2 tütre isa. Noortega koos mängides võib-olla tõuseb ta headus ka veel eriti esile, aga pole kahtlust, ta võib olla nii äge ja see on nii äge. Rõhutades näitlejatrikkidega oma karakterit, oli see justkui meistriklass.
01. Raivo E.Tamm - Kus Sa oled, Juhan Liiv? (Liivi Muuseumi projekt)
Raivo on nii muhe ja kindlasti üks Eesti teatri komöödiakuningaid. Siin mängib ta nii Liivi isa kui ka teisi värvikaid kõrvalosi ja kõik need teeb ta esikoha vääriliselt. Teda on lihtsalt nii hea mängimas näha, sest ta justkui ise naudib oma mängu ja kui hoogu läheb, nagu tolles Juhan Liivi tükis, siis on ta täiesti klass omaette. Võib-olla ka just sellepärast, et ka tõsisemana on ta hea ja see tema oskus tasakaalustada neid pooluseid teevad temast ühe parima.
----------

PARIM NAISKÕRVAOSA

30. Ülle Kaljuste ja Maria Klenskaja - Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
29. Jana Kena - Vanaema ja issand jumal (Ugala)
28. Tiina Mälberg - Must prints (Rakvere Teater)
27. Luule Komissarov - Erakordselt heatahtlik mees (Ugala)
26. Helena Merzin - Tõde, ehk valetamise meistriklass (Kell Kümme)
25. Ireen Kennik - Öös on asju (Endla)
24. Adeele Sepp - Kõrboja perenaine (Ugala)
23. Tiina Mälberg - Maailma otsas (Rakvere Teater)
22. Luule Komissarov ja Kata-Riina Luide - Mäng on alanud (Ugala)
21. Ülle Kaljuste - Onu Aare (Eesti Draamateater)
20. Kadri Rämmeld - See asi (Endla)
19. Elina Reinold - Tõde, ehk valetamise meistriklass (Kell Kümme)
18. Liina Vahtrik - Viiuldaja katusel (Estonia)
17. Piret Simson - Libahunt (RAAAM)
16. Ülle Lichtfeldt - Must prints (Rakvere Teater)
15. Liisa Aibel - Must prints (Rakvere Teater)
14. Vilma Luik - Mäng on alanud (Ugala)
13. Inga Salurand - Vannutatud neitsid (RAAAM)
12. Helgi Sallo - Viiuldaja katusel (Estonia)
11. Ülle Lichtfeldt - Maailma otsas (Rakvere Teater)
----------
TOP10!
10. Marika Barabanštšikova - Julie ja tähed (Vanemuine)
09. Liis Karpov - See asi (Endla)
08. Inga Salurand - Põhiküsimus (Eesti Draamateater)
07. Klaudia Tiitsmaa - Erakordselt heatahtlik mees (Ugala)
06. Anu Lamp - Elagu, mis põletab! (Lavakas)
----------
TOP5
05. Elina Reinold - Müller peab lahkuma (VAT Teater)
Olgugi, et Elina on nimiosas, on see siiski kõrvalosa. Kuigi see lõpp ja kuidas ta seda mängib, olekski lõppkokkuvõttes ikkagi peaosa... Ent see pinge ja õpetajalikkus ning kiusamisohver ja jõupositsioonidega mängimine - vaimustavalt hea! Elina on justkui viimasel ajal eriti hästi hakanud mängima, kas need on siis eripalgelised rollid, mida ta on saanud või on lihtsalt jõudnud leidnud õiged võtmed või on midagi muud, aga justkui iga roll, mis temalt viimasel ajal tuleb on tähelepanuväärselt hästi tehtud.
04. Luule Komissarov - Kõrboja perenaine (Ugala)
Nii mitmeski mõttes oli see justkui "Luule aasta" ja minu meelest säras see Kõrboja roll temalt veel kõige eredamalt. Luule on meie teatri raudvara, ent sama noor ja särtsakas kui poole nooremad kolleegid. Mul on tunne, et temalt saame veel kaua häid rolle näha, sest ta hoog on nii äge. Eesti rahvas armastab teda ja minagi pole erand. Palju meil neid tema kaliibriga tippe järel on veel lavalaudadel - Ita, Ines... kõlab nagu "Kala neljale" naistrio :) Aga Kõrboja perenaises on Luule väga tõsine ja teistsugune ja see on kuidagi eriliselt hea ning näitab tema žanriteülesust ning ande taset.
03. Piret Kalda - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
Sõltlase ema pole sugugi kergem roll mängida kui partneri Andres Raagi sõltlase isa roll. Mitmes mõttes raskemgi. Ja Piret oma tuntud headuses, aga alati erakordselt psühholoogiliselt pingestatud rollis mõjub. Nad seisavad seal kahekesi kõrvuti Andresega ja ei suuda ja ei tea, kas tahaks ka enam oma last uskuda kui too jälle lubadustega tuleb, et on saanud sõltuvusest lahti. Valus, väga valus ja Piret kehastab selle iga ihurakuga täpselt ja teravalt.
02. Terje Pennie - Aleksei Karenin (RAAAM)
Terje loob nii tugeva karakteri. Matriarh, kes võtab, mida tahab. Ja alguses kui tahab Alekseile rääkida, aga ei suuda... vinge! Nii huvitavalt ülesehitatud roll ja Terje kehastab seda nii uskumatult hästi. Kuigi ta on alati hea, on ta siin veel erakordselt hea.
01. Mari Lill - Libahunt (RAAAM)
Ma vaatasin Mari üksisilmi ja tundsin, mida ta tegelane tunneb. See kuidas ta oma suure monoloogi esitab, millise pühendumusega rolli ja kuidas ma ei mõelnud, et see on Mari Lill, vaid vanaema. Harukordselt hea kõrvalosa kellelt tahes näitlejalt. Suureks mängitud.
----------

PARIM ANSAMBLIMÄNG
Kus koos ja kokkumäng toimivad eraldi väärtusena. Käiakse kogu trupiga ühte jalga.

10. 45339 km2 raba (Endla)
09. Kõrboja perenaine (Ugala)
08. Aadama õunad (Kinoteater)
07. Kus Sa oled, Juhan Liiv (Liivi Muuseumi projekt)
06. Maailma otsas (Rakvere Teater)
05. Libahunt (RAAAM)
04. Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
03. Elagu, mis põletab! (Lavakas)
02. Vannutatud neitsid (RAAAM)
01. Klaasist loomaaed (VAT Teater)
----------

PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS
Kus keskmisest draamalavastusest on enam muusikat/laulu.

05. Koerapäevikud (Karlova Teater)
04. Melujanu (Tallinna Linnateater)
03. Huumoritunnel (Kinoteater)
02. Elagu, mis põletab! (Lavakas)
01. Viiuldaja katusel (Estonia)
----------

PARIM KOMÖÖDIA
(ka komöödiasugemetega)

05. Head tüdrukud lähevad taevasse... (Vanemuine)
04. Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
03. Kus Sa oled, Juhan Liiv? (Liivi Muuseumi projekt)
02. Once upon a time in Estonia (Kinoteater)
01. Huumoritunnel (Kinoteater)
----------

PARIM AUTORITEATER
Auteuril on oma teost ilmselt hoopis teine asi lavale seada kui tõlgendada. Seega on tegemist justkui "kõige õigema" lavaseadega, ehk nii, nagu looja on loonud...

03. Gerda Kordemets - Karlsonson (Tõstamaa Suveteater)
02. Laura Mets - 45339 km2 raba (Endla)
01. Urmas Vadi - Kus Sa oled, Juhan Liiv? (Liivi Muuseumi projekt)

Jah, neid oli rohkem, aga ma tahaksin esile tõsta just need 3!
-----------

PARIM EESTI NÄIDENDITEKST
Esile väärivad tõstmist 14:

14. Karlsonson (Tõstamaa Suveteater)
13. Ema oli õunapuu (Ugala)
12. Saunanaise tõde ja õigus (Tallinna Kammerteater)
11. Maailma otsas (Rakvere Teater)
10. Elagu, mis põletab! (Lavakas)
09. Julie ja tähed (Vanemuine)
08. Alias (VAT Teater)
07. Libahunt (RAAAM)
06. Kõrboja perenaine (Ugala)
05. Kus Sa oled, Juhan Liiv? (Liivi Muuseumi projekt)
04. 45 339 km2 raba (Endla)
03. Once upon a time in Estonia (Kinoteater)
02. Sugu: N (projektiteater)
01. Head tüdrukud lähevad taevasse... (Vanemuine)
----------

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
Kuraditosinajagu kunstnikutöid väärib eraldi väljatoomist.

13. Liisi Eelmaa - Kus Sa oled, Juhan Liiv? (Liivi Muuseumi projekt)
12. Jaagup Roomet - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
11. Reet Aus - Head tüdrukud lähevad taevasse... kostüümid (Vanemuine)
----------
TOP10!
10. Annika Lindemann - Vanaema ja issand jumal kostüümid (Ugala)
09. Pille Küngas - Kõrboja perenaine kostüümid (Ugala)
08. Annika Lindemann - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (Tallinna Linnateater)
07. Ervin Õunapuu - Libahunt (RAAAM)
06. Svetlana Pesegova - Aleksei Karenin (RAAAM)
----------
TOP5
05. Ellen Cairns - Viiuldaja katusel (Estonia)
Värvirikas, operetilavale sobivalt lopsakas ja vahelduv. Võimas töö.
04. Saša Poljakova - Canterville'i lossi vaim (Nuku- ja Noorsooteater)
Väikses saalis, aga nii detailirohke ja fantaasiaküllane.
03. Riina Degtjarenko - Becket, ehk Jumala au (Eesti Draamateater)
Ajastuga kooskõlas. Ilus.
02. Ellen Cairns - Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
Uskumatu tase - sellist kunstnikutööd näeb tavaliselt Londoni West Endi tippmuusikalides. Tehniliselt põnev ja pidevas liikumises, mis muudab lavakujuduselemendid osaks lavastusest. Imetlusväärne!
01. Jaak Vaus - Maailma otsas (Rakvere Teater)
Fantastiline kuidas ühele lavale nii palju ära mahub. Ehitada kõik need korterid ja detailiderohkelt. Harukordne ja ilmselt saalis sees polegi kusagil võimalik. Niigi on raske uskuda :) Igatahes võimas töö ja väärib loorbereid.
----------

PARIM SUVELAVASTUS

10. Kõrboja perenaine (Ugala)
09. Aleksei Karenin (RAAAM)
08. Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
07. Aadama õunad (Kinoteater)
06. Kus Sa oled, Juhan Liiv? (Liivi Muuseumi projekt)
05. Libahunt (RAAAM)
04. Maailma otsas (Rakvere Teater)
03. Viiuldaja katusel (Estonia)
02. Vannutatud neitsid (RAAAM)
01. Elagu, mis põletab! (Lavakas)
----------

PARIM LASTE- JA NOORTELAVASTUS

01. Canterville'i lossi vaim (Nuku- ja Noorsooteater)
----------

PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)

20. Peeter Konovalov - Ema oli õunapuu (Ugala)
19. Peeter Konovalov - Vannutatud neitsid (RAAAM)
18. Peeter Konovalov - Mäng on alanud (Ugala)
17. Feliks Kütt - Hüpnoos (Kuressaare Linnateater)
16. Peeter Konovalov ja Kulno Malva - Kõrboja perenaine (Ugala)
15. ?? - Aleksei Karenin (RAAAM)
14. Veiko Tubin - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
13. Toomas Lunge - Koerapäevikud (Karlova Teater)
12. Rasmus Puur - Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
11. Johan Randvere ja Riina Roose - Elagu, mis põletab! (Lavakas)
----------
TOP10!
10. Ardo Ran Varres - Libahunt (RAAAM)
09. ?? - Maailma otsas (Rakvere Teater)
08. Veiko Tubin - Melujanu (Tallinna Linnateater)
07. Jaan Pehk - Huumoritunnel (Kinoteater)
06. Jarek Kasar - Huumoritunnel (Kinoteater)
----------
TOP5
05. Veiko Tubin - Aadama õunad (Kinoteater)
Mitte ainult muusika, aga üldse heliefektid.
04. Vaiko Eplik - Melujanu (Tallinna Linnateater)
Vaiko on tuntud headuses. Etenduse üks olulisemaid osi üldse oli just nimelt tema muusika.
03. Sten Sheripov - Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
Väga hea! Pole vare tema teatrimuusikaga kokku puutunud, muidu on mehe taustaks näiteks bändid JMKE ja Röövel ööbik. Tema on produtseerinud ka Jüri Pootsmanni plaadi ja kirjutanud filmimuusikat näiteks Kirsitubakale.
02. Jaan Pehk - Kus Sa oled, Juhan Liiv? (Liivi Muuseumi projekt)
Tema muusika ja musitseeerimine oli tugevasti lavastusterviku osa. Lahe ja muhe ja muud vajalikud emotsioonid :) Ja kui arvestada esmakorselt kuuldud teatrimuusikat, siis oli Pehk aasta number 1... aga...
01. Jerry Bock (Joseph Steini libreto) - Viiuldaja katusel (Estonia)
Nojah, mis ma oskan lisada kui, et terve maailm peab seda klassikaks. Laulud "Kas Sa armastad mind?", "Kui ma oleks rikas mees" ja "Tõuseb päike, loojub päike"... rohkem vist polegi vaja lisada...
----------

MUUD TEHNILISED JA KUNSTILISED TOETAVAD TÖÖD
Tahaks silmapaistvad tervikut toetavad ja mõnel juhul isegi loovad tööd ära märkida.

11. Sander Põllu - Taevast sajab kõikseaeg kive valguskunstnik (VAT Teater)
10. Emil Kallas - Inimesed, kohad ja asjad valguskunstnik (Tallinna Linnateater)
09. Olga Privis - Canterville'i lossi vaim koreograafia (Nuku- ja Noorsooteater)
08. Indrek Sammul - Suveöö unenägu lavaline võitlus (Tallinna Linnateater)
07. Palle Palmé - Viiuldaja katusel valguskunstnik (Estonia)
06. Lauri Sirp - Viiuldaja katusel dirigent (Estonia)
05. ?? - Libahunt liikumine (RAAAM)
04. ?? - Aleksei Karenin valguskunstnik (RAAAM)
03. Emil Kallas - Melujanu valguskunstnik (Tallinna Linnateater)
02. Priidu Adlas - Libahunt valguskunstnik (RAAAM)
01. Adrienne Åbjörn-Viiuldaja katusel koreograaf (Estonia)
----------

SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS/TAASAVASTUS

03. Mattias Naan - Huumoritunnel (Kinoteater)
02. Sergey Potapov - Libahunt (RAAAM)
01. Elina Reinold - Tõde, ehk valetamise meistriklass (Kell Kümme)/Müller peab lahkuma (VAT Teater)
----------

PARIM UUSTULNUK LAVAL
Võib-olla on tegemist juba vana tegijaga (mõnede puhul ongi), aga siin on minu esmakohtumised. Paaril juhul ma arvan, et olen neid varem näinud (Mart Laur ja Reigo Tamm), aga ei oska nimetada rolle, seega justkui esmakohtumine.

10. Karl-Erik Tamme - Viiuldaja katusel (Estonia)
09. Karl-Sebastian Võhma - Aleksei Karenin (RAAAM)
08. Margaret Sarv - Armastusega ei tehta nalja (VHK ja Theatrum)
07. Reigo Tamm - Viiuldaja katusel (Estonia)
06. Jan Erik Ehrenberg - Armastusega ei tehta nalja (VHK ja Theatrum)
05. Mart Laur - Viiuldaja katusel (Estonia)
04. Vjacheslav Rezhichenko - Viiuldaja katusel (Estonia)
03. Ekke Hekles - Armastusega ei tehta nalja (VHK ja Theatrum)
02. Anett Schneider - Viiuldaja katusel (Estonia)
01. Anett Demjanov - Armastusega ei tehta nalja (VHK ja Theatrum) 
----------

PARIM TEATRIKRIITIK

03. Reet Weidebaum - ERR
02. Margus Mikomägi - Teatritasku
01. Pille-Riin Purje - Sirp
----------

PARIM TEATRIMEEDIA

05. Teater Muusika Kino
04. Kuku raadiosaade Publiku märk
03. ajaleht Sirp
02. www.teater.ee
01. OP!
----------

KULDNE PORIKÄRBES
ehk nagu juba alguses olevast tabelist selgus - aasta 5 halvimat teatrielamust (kordamine on tarkuse ema - neid ma ei soovita mingi hinna eest ja meelsasti kustutaks endagi mälust)

05. Öörändurid (Vanemuine)
04. Hipsteri surm (Von Krahli Teater)
03. Vanapagan (RAAAM)
02. Pangalaen (Eesti Draamateater)
01. Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama (Tallinna Linnateater)
----------

60 VÄIKEST JA SUURT TEATRIIME
Stseenid, misanstseenid, hetked, tekst või lause, lavastaja- või näitleja- või muud trikid. Ehk mis jäid kõige pareimini meelde, mis olid erilised ja mis võtan 2016nda tükkidest kaasa:

60. Viola(Piret Krumm) loeb Shakespeare sonetti, et Romeos ja Julias osa saada - Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
59. Laip kukub kapist välja - Mäng on alanud (Ugala)
58. Sina unistad, aga mina teen - Maailma otsas (Rakvere Teater)
57. Noorte armunute esimene kohtumine öises Londonis, kui Shakespeare on teada saanud, et tema Romeo ei olegi mees - Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
56. Õmbleja maja uks läheb nii kinni, et inimesed peavad "läbi majaseina" välja kõndima - Viiuldaja katusel (Estonia)
55. Luule tegelane saab teada, et tema lapseaps Naatan on tulemas külla, keerab lavapoole, istub toolile ning ütleb sügavalt mõttesse vajudes lapslapse nime - Vanaema ja Issand jumal (Ugala)
54. Kuninganna Elizabeth nõuab, et järgmises Shakespeare tükis peab ka koer lavale tulema - Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
53. Vilma Luige nais-Sherlock:"Mind kutsutakse "Tulviku tuuleks"'" - Mäng on alanud (Ugala)
52. Katariina seiklused Londonis - Huumoritunnel (Kinoteater)
51. Kiilakas, kikkhabeme ja puhvpükstega Vaariku tegelane ripub lavalae all - Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
50. Katku Villu tuleb haiglast koju ja ema on teda ootamas - Kõrboja perenaine (Ugala)
49. "Tõuseb päike, loojub päike" - Viiuldaja katusel (Estonia)
48. Aleksei vestlus oma pojaga, kus ta räägib, et ta jäeti hoidja juurde ja ema läks ära - Aleksei Karenin (RAAAM)
47. Julie maalib oma meest - Julie ja tähed (Vanemuine)
46. Teele monoloog "Keegi ei taha minuga kaebeliaeda jalutama tulla" - Head tüdrukud lähevad taevasse... (Vanemuine)
45. Tuttavate häältega GPS - Huumoritunnel (Kinoteater)
44. Meelis Kubo ja maskiga mees- Alasti countrytants - Huumoritunnel (Kinoteater)
43. Polkovniku lesk võtab relva käekotist ja pakub sead Libahundi Tiinale - Head tüdrukud lähevad taevasse... (Vanemuine)
42. Vargamäe Maril on kohe läbi minemas ka lobby, et pensionid kaotada - Head tüdrukud lähevad... (Vanemuine)
41. Taksojuhi kunde mees suri, aga tema laipa pole leitud - Öös on asju (Endla)
40. Svante Svantesson - Karlsonson (Tõstamaa Suveteater)
39. Tööintervjuud - Once upon a time in Estonia (Kinoteater)
38. Roman Baskini tegelane Michel saab teada, et ta sõber on teda tema naisega petnud ja läheb endast välja - Tõde, ehk valetamise meistriklass (Kell Kümme)
37. Ott Kiivikas - Once upon a time in Estonia (Kinoteater)
36. See must auk siin fotol - Maailma otsas (Rakvere Teater)
35. "Oleksin ma rikas" - Viiuldaja katusel (Estonia)
34. "Kas sa armastad mind" - Viiuldaja katusel (Estonia)
33. Ekke Moori Pille-Riin on kõigi kirjanduse naissuurkujude prototüüp - Head tüdrukud lähevad... (Vanemuine)
32. Tiina:"Kõik te peate mind Libahundiks" - Libahunt (RAAAM)
31. Fruma Sarah - Viiuldaja katusel (Estonia)
30. Liivamees tuleb - Kus sa oled, Juhan Liiv? (Liivi Muuseumi projekt)
29. Mobiili tegelik omanik - Vannutatud neitsid (RAAAM)
28. Liis Lass ja Henrik Kalmet - öine tants - vägivald enda ja oma armsama suunas - Melujanu (Tallinna Linnateater)
27. Aliase mängimisel Pireti (Merle Palmiste) sõnaseletamised - Alias (VAT Teater)
26. Neiu Aadli casting - Once upon a time in Estonia (Kinoteater)
25. Pensionäridest prouad castingul - Once upon a time in Estonia (Kinoteater)
24. Puiatu poiss castingul - Once upon a time in Estonia (Kinoteater)
23. Vennad Piusid lambikuplil - Melujanu (Tallinna Linnateater)
22. Lõpuvideod tulevikueestlastega intervjuud - 45339 km2 raba (Endla)
21. Kas sa magad? - Kus Sa oled, Juhan Liiv? (Liivi Muuseumi projekt)
20. Vembu ja tembu - Aadama õunad (Kinoteater)
19. Jaan Koorti naine läheb Pariisi - Elagu, mis põletab! (Lavakas)
18. Tevye ütleb mittejuudist mehega abiellunud tütrele justkui üle õla siiski "Jumal olgu teiega" - Viiuldaja katusel (Estonia)
17. Hermia (Maiken Schmidt) läheb sõbranna peale närvi - Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater)
16. Pudelid kaabudel tants - Viiudaja katusel (Estonia)
15. Kui järsku saad aru, et isa ajab inimesed, kohad ja ajad sassi - Isa (Theatrum)
14. Vene Teatri näitlejate monoloogid bussis Eestimaa esimestest teadvustamisest iseendale - Teisest silmapulgust (Tallinna Linnateater/Vene Teater)
13. Polkovniku lese meeste kronoloogia - Hea tüdrukud lähevad taevasse... (Vanemuine)
12. Koidula ja tänapäeva naise vaidlus - 45339 km2 raba (Endla)
11. Võrdõiguslikkuse monoloog - Sugu: N (projektiteater)
10. Ma olen õnnelik monoloog - Sugu: N (projektiteater)
09. Avastus, et kõik stseenid ja tegelased on seotud - See asi (Enda)
08. Vanaema "omade kõne" - Libahunt (RAAAM)
07. Ropendav suur kaisuloom - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (Tallinna Linnateater)
06. Narkomaan on suremas ja tõusmas taevasse, aga arstid kisuvad tagasi alla - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
05. "Mine ja ära mõtle oma vanatüdrukust õe ja vana ema peale. Mine kuu peale" - Klaasist loomaaed (VAT Teater)
04. "Sa oled üks laterdav nõid" - Klaasist loomaaed (VAT Teater)
03. Ema on süüdi monoloog - Sugu: N (projektiteater)
02. Deliiriumis avalduv skisofreenia, kui voodist tuleb üha uusi minasid - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater)
01. Uue ema-rekordi tegemise spordikommentaar - Sugu: N (projektiteater)
----------

Lõpetuseks ja kokkuvõtteks

PARIM TEATER 2016
Selgub lihtsal arvutusel, millist teatrit ja kui mitu korda siin tabelites on tippudes ja topides mainitud (Kuldne Porikärbes annab 5 miinuskorda ja lavastuste terviknimekirjast lähevad arvesse hinnangu 4 ja rohkem saanud teatrid)

05. Estonia
04. Kinoteater
03. RAAAM
02. Ugala
01. Tallinna Linnateater

Aga kui (vana süsteemi järgi) arvestada ainult lavastuste nimekirja kus parim tükk on saanud 56 punkti ja kõige kegvem 1, siis on parimate teatrite TOP5 järgmine:

05. Endla
04. Ugala
03. VAT Teater
02. RAAAM
01. Tallinna Linnateater

Ühe või teise süsteemiga on sama võitja, aga samas need teatrid, mida vähem sai külastatud ei pääse nii hästi selles tabelis löögile. Ei teagi kumb süsteem parem on. Järgmisel aastal teen uuesti mõlemat pidi ja ehk saab paremini sotti kumb on ausam. Selge on see, et Endla on tõusuteel ja Rakvere Teatris on palju huvitavat tulekul ning Tallinna Linnateater ja VAT on ikka suured lemmikud ning Vanemuises käiksin palju rohkem kui Tartu oleks natukenegi lähemal. Samas Eesti Draamateater on nii kodune ja armas ja Ugala on ikka lähedal südant. Theatrum meeldib üha rohkem ning RAAAM üllatas sellel aastal väga positiivselt ja loodetavasti jääbi tippu...Kinoteater on Eesti koomika lipulaev. Estonias käin harva kuigi muusikalised tükid on südame lähedal, Õnneks käib Kuressaare Linnateater mõnikord mandril oma tükkidega rõõmustamas, tee Tõstamaa Suveteatrisse on igal suvel kindlalt jalge all, Karlova on üks huvitav nähtus, sealt on veel häid asju oodata, Nukuteatris kavatsen ka nüüd käia kui lapsed enam minuga kaasa ei taha tulla, sest on liiga suureks kasvanud, Kammerteater, Kell10 ja Monoteater on pisikesed, aga tegusad ning Von Krahl oskab üllatada, kas siis lihtsalt omapäraga või ka väga hea omapäraga. Loodetavasti NO-teater teeb ka kambäki :)

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default