Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, august 18, 2015

Skvottimine võhikutele - Tõstamaa Suveteater


Napilt oleks jäänud tänavune "Tõstamaa tükk" nägemata... On seal juba käidud kah ja pole ju kõige lähemal minna... Õnneks olid heal sõbral Pärnus võistlused ja kuna ta pidevalt rändab mööda maailma ringi ning ei saa talle muudmoodi pihta kui harvadel hetkedel kui tal mõni eesti-võistlus kah toimumas... siis on ikka mõnus seda kokkusaamist ja jutuajamist rikastada mõne kino- või teatrikülastusega, see tekitaski sobivasti seekordse Tõstamaa-külastuse (sõber sai Pärnus samal päeval hõbeda ja õige tuju oli seega garanteeritud). Samas tuleb tunnistada, et senistest Tõstamaa teatrikülastustest on kõik olnud head ja väga head ning igal juhul elamused. Ja ei olnud ka seekord erand. Samas sai otsustatud, et nii kaua kui Gerda Kordemets neid tükke kirjutab ja lavastab seal, nii kaua tuleb ikka leida see võimalus Tõstamaale kohale sõitmiseks.

Tõstamaa mõisa ajalugu ja mõisaga seotud inimeste saatused ja elukäik näib olevat justkui põhjatu allikas lugude ja ideede ammutamiseks. Ilus mõis ja palju huvitavaid ning põnevaid fakte, millest mitmed juba nende seniste lavastustega on autor välja toonud. Seekord on jõutud tänapäeva ning tegemist ehk vähem ajalooga ning rohkem otseselt inimsuhete ja tunnetega.

Minu jaoks tõusis esile kaks kesksemat teemat selles loos. Esiteks see, et  meie kodu on meie kodu, mitte koht, mida omame või mille lepinguga oleme endaga sidunud. Ja teiseks see, et vajadus kellegi läheduse, ehk pigem kontakti järele teise inimesega on kirjutatud meie geenidesse. Ja mõnikord võib leida selle õnne ning armastuse kohast ja inimesega, kellele mõnes teises olukorras ei pööraks ehk tähelepanugi, aga kui oled sattunud temaga kokku ja ületanud mingi künnise suhtlemisel, siis võib vast armudagi kellesse iganes... isegi kui see teine inimene on väga teistsugune Sinust endast... võibolla on selles isegi eriline käivitav mootor, sest siis on sellest teise inimese maailmast avastada veelgi rohkem kui endaga sarnase inimese maailmas ja seda huvitavam ju?! Väiksemaid lugusid ja teemasid ning tasandeid on muidugi palju rohkem. Kasvõi näiteks see, mille nimel inimesed on valmis oma ego alla suruma, kuidas tekib usaldus, kui moraalsed me oleme hädaolukordades, kui inimlik on ikkagi aidata teist inimest, miks meil on loomusünnis hoolitseda teise eest, kuidas "video killed a radiostar", ent videomakki ei kasuta enam keegi, aga raadio ei kao kuhugile jne jne jne. Mis kedagi kõnetab parajasti... aga kui tahta siis mõtlemisaine niidiotsi leiab siit kuhjaga.

Lugu on kammerlikult üles ehitatud vaid kahe näitlejaga, kuigi juurde on haaratud ka loomulikult mitmed neid ümbritsevad inimesed, kellega suhtlus toimub ka läbi telefoni või on lihtsalt mõtteliselt olemas ning loo inimesi mõjutamas tekstist välja tulevate teemade läbi. Ja sellepärast ei mõjugi see kõik kokku vähemalgi määral kammerlikuna. Näitlejad täidavad oma tegevusega ka nii lava kui mõisa kõrvalruumid...

Andrus Vaariku karakter Eeri on jäänud hooldekodust maha oma "koju" ning teinud endale justkui mahajäetud mõisa mugava ja koduse pesa. Gerda on kirjutanud loosse sisse ka Eeri tausta, mida tegelased loo käigus avastavad. Nimelt Eeril on traumaatilise sündmuse järel mäluga probleeme. Mõisa saabub tema värske uus omanik Hevig, kes on selle kunagi oma suguvõsale kuulunud kinnisvara tagasi ostnud ja kolinud sinna Saksamaalt, et oma elu pärast lahutust uues kohas puhtalt lehelt alustada. Eest leiab ta ühe skvotteri (loata teise omistuses olevas majas elav inimene), kes alguses näib kergelt nupust nikastanud ja ei kao ka politsei ähvardusel kuhugi... Aga nagu inimesed ikka - räägivad juttu, tutvuvad, saavad teada teineteise tausta ning kõik ei ole kunagi nii lihtne nagu see alguses paistab.

Vaarik lahendab Eeri rolli natuke sarnaselt erakust kiiksuga inimesega, keda ta kehastas Tätte kirjutatud filmis "Ristumine peateega", ent siiski nihkega sellest... Seekordne tegelane on sügavam, enamate tahkudega, vähem hirmsam. Kersti Tombaku mäng on võrdlemisi intensiivne ja ta täidab oma oleku ja häälega lava uskumatult palju. Ta on kahtlemata üks näitlejatest, keda Tõstamaale teatrisse minnes ma eest ootan leida (Gerda Tõstamaa tükkides on ta siiani kõikides kaasa teinud). Huvitavalt mitmekülgne näitleja, kes seekord näiteks on kilomeetrite kaugusel "Pruutide kooli" õpetajanna karakterist.

Lavastaja Kordemets on seekord lahendanud asja mõnevõrra konkreetsemalt, eriti palju trikke sisse pole toodud, sest lugu ise ei nõua neid ka, aga kogu liikuvus ja tegutsemine voolab ideealselt. Justkui hea kunstnik, kelle portreeritu vaataks oma silmadega alati just vaatajale otsa, on ka temal hämmastav oskus tuua sisse asju, mis oleks justkui minuga seotud või minu jaoks. Seekord oli ta kasutanud minu bodypumbi treeneri (ja sõbra Martin Kõrv) häält, kes Vikerraadios ka hommikuvõimlemist teeb, tegelased laulavad unelaulu endale, mis on ka minu "unelaul", ehk laste ühjuttudest tuttav "Mina ei taha veel magama jääda"... vanaisa soojendas ikka kohvi lapsepõlves maal sellise tassitäit soojendava kuumrauaga... ja neid selliseid detaile oli veel ja veel ja veel ja neid oli ikka ja jälle mõnus märgata ja avastada, sest eks needki ju loo omamoodi atmosfääri ja haaravad vaataja looga kaasa.

Hinnang: 4 (Tõstamaa-teema ei ilmuta vähimaidki väsimise märke, kuigi kui võrrelda eelmiste mõisas etendunud tükkidega, on seekordne kõige "väiksem" ja ehk mitmeski mõttes on eelmised veelgi rohkem meeldinud. Aga seekordne lugu on samuti igati vaatamist väärt ja soe ja armas. Lõpp on ka korralik - nagu see ütlus on "võid võtta mehe kodust välja, aga ei saa võtta kodu välja mehest"... samamoodi ei saa oma tunnetele teise inimese suunalt midagi parata... kui need tekivad, kui need on, siis need on ja midagi pole parata. Ootan juba Gerda Kordemetsa järgmist "Tõstamaa lavastust", olgu see siis mõisaga seotud või lihtsalt sinna mõisa sobiv, mina olen platsis.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

SKVOTTIMINE VÕHIKUTELE

"Skvottimine võhikutele" on näidend omanditundest ja armastusest, kinnisvarast ja inimestest. Ennekõike on see aga lugu sellest, et õnne ei saa planeerida. See juhtub sinuga siis, kui sa seda kõige vähem ootad.
Baltisakslaste järeltulija Hedvig on lahutusest teenitud raha eest ostnud tagasi esivanemate mõisa Liivimaal. Kohale jõudes avastab ta, et keegi juba elab tema häärberis. Dokumentideta skvotter Eeri mõjub pisut lihtsameelsena - hiljem selgubki, et paar aastat tagasi välja kolinud hooldekodu on Eeri maha unustanud.
Eeri keeldub väljakolimast, kuid ka Hedvig ei anna alla. Esimesest ehmatusest toibunud, asub ta asju ajama. Mõisa remont on vaja käima saada. Eeri on vaja kuidagi majast välja saada. Kuid loomulikult ei laabu miski nii, nagu tahaks, ning nagu ikka, harjutakse selleski majapidamises ajapikku ajutise asjakorraldusega. Ühel päeval hakkab Hedvig märkama, et Eeri oma vähenõudlikkuse, tagasihoidlikkuse ja peaaegu piiritu sallivusega meeldib talle.
Loo käigus muutub Eeri Hedvigi ja ka vaataja jaoks üha "normaalsemaks" ja sümpaatsemaks. Vastu igasugust loogikat areneb Eeri ja Hedvigi vahel välja omamoodi armastus. Hedvig otsustab, et ei aja Eerit hooldekodusse, vaid laseb tal ka tulevikus mõisahäärberis elada.
Kõik hakkab korraga otsekui lahenema. Ja just siis saab Eeri insuldi. Aga kiirabi tuleb siia kolkasse kaua...

Mängivad Kersti Tombak ja Andrus Vaarik.
Autor ja lavastaja Gerda Kordemets.
Kunstnik Kristjan Suits.

Sildid: ,

laupäev, august 15, 2015

Kõik naistest - Endla Teater


Oh kui mõnus on teatrist väljuda muhedas meeleolus. Naeratus huulil ja südames. Armas ja soe elamus. Tundeskaala liikus küll lausnaljakast läbi heldimuste ja kaastunde kuni sügava kurbuseni välja, ent ometi oli see kokkuvõttes üks südantsoojendav elamus. Eks kurbus ja rõõm käivad ju päris elus ka käsikäes või vähemalt vaheldumisi.

Eelmisest suvest saadik pole ma Endlas nii hästi lavastatud tükki näinud. Kaili Viidas on lavale toonud oma teise täiskasvanutele lavastatud lavastuse (eelmine, ehk esimene oli juba 3 aastat tagasi, aga samuti väga hästi lavastatud "Seljatas sada meest"). Lavastus võitis ka käesoleval aastal Endla publikuhääletusel esimese koha.

Lavastuses liigutakse 5 loo vahel, mis on omavahel tegelaste sidemete kaudu seotud. Kusjuures iga "pilt" on kunstnik/lavastaja Viidase poolt huvitavalt kujundatud ka oma "värviga":
*Oranž - sõbrannad, kellest üks on teise päästnud 5 aastat tagasi represseerivast "suhtest". Õnnetul allutatul läheb vannitoas toru katki ja vesi voolab alumisele korrusele...
*Roosa - allkorrusel elab naine, kelle üks tütar on löönud teiselt tütrelt tolle peigmehe üle, tollega pere loonud ja lapsedki saanud ning nüüd üle mitme aasta on tütred koju tulnud ema sünnipäevale...
*Roheline - sünnipäevaema enda ema on 92-aastane, kes elab vanadekodus "Tulevik" ja ei saa tütre sünnipäevale minna, sest muidu vanadekodu teised naised löövad temalt tema armastusobjekti üle.
*Kollane - kolm lasteaialast, kellest ühte teised narrivad, et tolle töönarkomaanist ema nagunii lasteaia emadepäevakontserdile ei tule...
*Hall - töönarkomaanist ema töötab sekretärina, kes oma kahe kolleegiga võistlevad peadirektori sekretäri koha pärast.

Kusjuures kõiki neid pilte seovad vahelõigud, mis näitavad meeste stereotüüpseid tegevusi - autoremont, malemäng, sõrmedega otse konservipurgist kala söömine, mööbli tassimine/kolmine jne... (samas oli ka üks mees, kes "pesu kuivama riputas" - üksik mees?)

Vähemalt paaris nendest "minilugudest" oleks olnud ainest terveks näidendiks. Mõni neist sügavam kui suurem osa pikki näidendeid (näitekst see allutava suhte teemaga lugu ja eriti õed kellest üks on teiselt mehe ülelöömisega teise elu ära rikkunud - mu siin väljatoodud teemad on ühe tasandi kohta nendes lugudes, tegelikult on neis loomulikult palju rohkem sisu ja tasandeid).

Ja kui laheda mängulusti ja hooga kolm naisnäitlejat oma rolle ehk rollikesi teevad. Igas pildis leiab tänu nende tööle midagi üllatuslikku või uskumatult ehedat jäljendamist või südanlõhestavat äratundimist. Ma arvan, et mul ei lähe tükk aega meelest Carmen Mikiveri mängitud 3, 4 või 5-aastane tirts. Alates tema korduvast nukupainutamisest pea kohal, lõpetadest keerutamistega tantsust emadepäevakontserdil - seda oli nii lahe vaadata - päris omalaadselt tehtud pisitüdruk. Ka Liina Tennosaar, kes rääkis nagu viiene ja meenutas päris hästi sellist tedretähnidega ninanokkivat, osalt esihambaid kaotanud ja pipilike patsidega lasteaiaplikat :) Kariń Tammaru hoogne, aga sisulises mõttes kole võimuvõitlus allaheitliku sõbranna üle. Ehe ebameeldiv karakter - keegi kes ise ei näinud, et temast oli saanud see, kelle eest ta oma sõbratari oli päästnud... Samas rändas mõte, et kuidas mõned inimesed kuidagi magnetina just selliseid inimesi just ligi tõmbavad. Nad oleks nagu oma olemuslikult juba sellised, kelle üle keegi võimu tahab võtta. Ja kõik kolm vanadaami - aga eriti Carmen Mikiveri nais-Baskin ja Karin Tammaru memm. Karin kiskus minust hetkega naeru välja tehes tabavalt vanamemmelikku lauluhäält ja Carmen lahendas oma jämeda häälega laulmise ka väga hästi :) Ja kui erinevana mõjus Liina Tennosaar oma sekretäri rollis oma teistest nii selle kui ka teiste näitemängude rollidest. Jämedama häälega ja justkui tõesti töönarkomaanile kohaselt üleväsinud, aga väsimatu siiski klatšima. Samuti erinesid kõik Carmen Mikiveri 5 erinevat tegelast teineteisest nii mõnusalt. Väga äge oli vaadata kui palju rollile vastavaid erinevaid tahke näitlejad suudavad teha. Täielik nauding! Ja see kui matusestseenis Liina ja Karin ise ei saanud naeru pidama ning kavalalt keerasid need narupahvakud nutujorinaks, see oli omamoodi muhe ja tõi veel omakorda sooja huumorit juurde... samas kui Carmen siiski suutis selle juures tõsiseks jääda, kuigi just temalt oli tulemas lõigu otse väike puänt... see kõik oli väga lahe ja hästi tehtud! Nii meelelahutuslik kui ka kergelt mõtlemapanev. Mitte väga sügav, aga kohati ikka päris korralikult.

Mainimata ei saa jätta ka Jaanus Mehikast, kes esindas "kõiki mehi"... tagasihoislikult sõnadeta väike roll ja pigem selleks, et naised jõuaksid "riideid vahetada" (peale Herberti, kes vanadekodu kaunitare täies hiilguses koos naistega laval tšellol saatis) aga igati tänuväärne ja isegi siin ei saa sõnast "muhe" mööda... PS. aitäh, et jätsid sprotid lauale... need lõhnasid niiiiii isuäratavalt!

Janek Vlassov tegi tükile ka hea muusikalise kujunduse. Mõnus oli neid klaverile ja tšellole seatud tuttavaid lugusid kuulata ja ära tunda. Rääkimata sellest, et hästi aitasid meeleolule juurde anda.

Hinnang: 4+ (Kummaline, et saal oli peamiselt täis naisvaatajaid, ometi on pealkiri "Kõik naistest"... naised ju teavad juba neid naiste asju ja mehed peaksid naistest arusaamiseks tormama sellise pealkirjaga tükki vaatama :) No arvata võib, et naised lähevad seda vaatama äratundisrõõmu nautimise pärast ja mehed kardavad, et "kõik" on kahtlemata "liiga palju"... Väga hästi lavastatud, mõnusa sisuga, mis päriselt ka naerma ajab, samas paneb kaasaelama, -mõtlema ning -tundma ka kurvematele eluhetkedele. Üsna palju meie eludes on ju "läbipõimunud".)

NB! Endla sõidab selle tükiga ka ringi septembris - julgen küll soovitada. Eriti kui on selline heldimuse ja naermise ja naiste asjade (elurõõmude ja -murede) vaatamise tuju. Need naised väga meh ei kiusa, ega neile haiget tee, eriti palju nendest juttu ei teegi kui mõni jobu välja arvata. Tükk keskendub ikka rohkem naistele ja naistevahelistele asjadele. Kas just "kõik" naistest, aga ühe teatrielamuse jaoks igati piisavalt :)

---------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Kõik naistest
südamlik komöödia
etendus kestab 2 tundi ja 25 minutit (koos vaheajaga)

Tegijad
autor Miro Gavran
tõlkija Hendrik Lindepuu
lavastaja ja kunstnik Kaili Viidas
valguskunstnik Karmen Tellisaar
muusikaline kujundaja Janek Vlassov
lauluõpetaja Toomas Voll

osades Carmen Mikiver, Karin Tammaru, Liina Tennosaar, Jaanus Mehikas

Miro Gavran on tänapäeva üks populaarsemaid Horvaatia kirjanikke, kelle mitmekülgse loomingu hulka kuulub ligikaudu 40 näidendit.

„Kõik naistest“ on eluline, lõbus ja üllatusi pakkuv lavastus, kus kolm näitlejannat kehastavad viitteist tegelaskuju ja toovad vaatajani viis omavahel põimunud lugu. Kõigil naistel alates lasteaiatüdrukutest kuni soliidses eas prouadeni vanadekodus on kõrged väärtushinnangud ja selge maailmapilt. Paraku takistavad elu pisiasjad neil ideaalide järgi elamast. Armastust ei ole vihkamiseta, sõprust konkurentsita, vabadust sõltuvuseta ega andestamist reetmiseta. Sõbralikult enesekriitiline lugu naiseks olemisest toob samaaegselt silmanurka pisara ja suule naeratuse.

NB! Laval suitsetatakse.

Esietendus 20. veebruaril 2015 Küünis

Lavastus pälvis 2015 Publikulemmiku tiitli!

Sildid: ,

kolmapäev, august 12, 2015

Kaunis Sina - Chuck Palahniuk

 
Palahniuk va võrukael, ehmatas esimese raamatupoolega täiesti ära... Mõtlesin, et mis pornokirjandust ma nüüd lugema olen hakanud... Oleksin peaaegu pooleli jätnud, aga õnneks oli kõigel siiski täiesti tervikut teeniv väärtus.
 
Ostsin raamatu kusagilt allahinnatud raamatute kastist. Ilmselgelt normaalseid inimesi peletab selline raamatukaas kaugele ära, aga mind intrigeeris see, et sama mees kirjutas ju Brad Pitt-i poolt kuulsaks mängitud filmi "Fight club" alusmaterjaliks oleva raamatu.
 
Edasi uurides oli päris huvitav, et originaalis ilmus raamat 2014 ning eesti keeles juba sellel samal aastal... Tavaliselt nii kiiresti need maailma hitid meie keelde ei jõua. Kuigi viimasel ajal kahtlemata on selles suhtes natuke kiirus kasvanud ja tegemist polegi enam nii ebatavalise erandiga.

Sellise roosa kaane järgi võiks arvata, et tegemist on mingi eriliselt naistekamoodi naistekaga, aga väike lause, et miljard abikaasat vahetatakse peatselt välja, annab aimu, et midagi pole siiski päris nii, nagu paistab. Aimdus millestki scifi-le viitavast või intrigeerivast ülemaailmsest kurioosumist...

See "kurioosne" lugu saab alguse "lõpust"... mingi naine on kohtus, kus kõik kohtusaalis olevad inimesed on mehed. Ja siis hakatakse seda naist kõigi silme ees vägistama... kohtusaalis... kiirabi saabub siiski kohale, aga ka kiirabimeeste omavaheline suhtlus on kergelt öeldse kummaline... Siis hüppab tegevus ajas tagasi, ning lugu hakkab lahti rulluma. Lugu, mis viib selle alguse imeliku olukorrani.

Kirjutan iseenda jaoks (kehva mälu pärast) siia sisu lühidalt ümber, kui plaanid raamatut lugeda ja ei taha üsna üksikasjalikult sisust enamat teada, ära värvitud teksti loe ja hüppa sellest üle.
Peategelane on maalt linna kolinud tütarlaps Penny Harrigan, kes on teel juristiks ühes suures firmas. Seal kohtub ta juhuslikult maailma rikkaima mehe, Cornelius Linus Maxwell-iga, kes "tuhkatriinu" üles korjab ning kasutab uuelaadsete seksilelude väljatöötamisel. Katsealune naudib mõnusid ja kuulsust ning muid "rõõme", mida maailma rikkaima mehega käimine endaga paratamatult kaasa toob, kuigi pidevalt loeb päevi, sest mehe absoluutselt kõik varasemad suhted naistega on kesnud täpselt 136 päeva. See on kahtlane ja kogu see pidev tema naudingute uurimine ei viita otseselt armastusele... Kuni selle 136 päevani ongi raamat üks pidev porno ja naise keha uurimine. Ent pärast seda läheb siis siis lugu tõeliselt lahti. Tema ongi viimane katsealune ja naistele tuleb turule tootesari "Kaunis sina". Seksilelud, millega mees võtab võimu üle kõikide nende naiste, kes neid kasutavad... sest eks "sealtkaudu" ole tee ka naiste ajudeni. Ja osav nanotehnoloog on suutnud leiutada minirobotid, mis selle töö kenasti ära teevad ja on kaugjuhitava puldiga igasugusteks asjadeks võimelised. Peategelane siiski asja niimoodi jätta ei saa ning asub võitlema selle vastu. Minnes algallika juurde, millest algas ka mehe teekond seksispetsialistiks, saab ta selleks võtmed ning läbi kohtuprotsessi, jõuabki raamat kulminatsioonini. Selleks ajaks on maailma naised "orjastatud" ning peategelanegi teiste seas peab alluma kurikaela imevidinale. Olles sunnitud lõpuks isegi temaga abielluma... Aga nagu heas ameerika filmis, lõpus saab kuri oma palga ja head võidutsevad :)

Päris filmilikult kulgev lugu, kuigi raamatu esimest poolt, kui mees üksikasjalikult naise anatoomiat uurib ning tekst tihkub paduseksist oli kohati ikka päris piinlik lugeda. Selline porno pole üldse seksikas ja terve raamat polnud üldsegi erootiline. Samas need rõvedad sõnad ja tõesti justkui anatoomiateaduslik lähenemine mehe poolt naise suguelunditele tegelikult ju ei taodelnudki seksikas olemas.

Kuid raamat on sellest kõigest hoolimata hästi kirjutatud. Tegevusliinid on risti rästi sissepikitud liinidega ja vihjetega tulevasele ülesehitatud, millest saab alles hiljem aru. Selles mõttes justkui kriminull. Eriti kuna tegelikult ju ei tea kuidas tegevustik üldse sellise hämmastava olukorrani võib välja jõuda, nagu raamatu alguses olevas "lõpus" on toimumas. Nüüd järele mõeldes, siis lugejana olin pidevalt siiski naise poolt, sest mees oli "paha" ja elasin naise püüdlustele kaasa, kuigi kõige nutikam see naine just polnud ja tibilikult kuulsust ja kalleid disainerrõivaid janunev. Üks raamatu eripära on ka see, et riiete kirjeldamise ja kaubärkide ja/või riietedisainerite äratoomisega pole kirjanik kitsi olnud. Veel üks positiivne omapära - kirjandus, nagu modernne popkunst.

Tegevustik toimuks justkui lähitulevikus. Kirjanik jätab kõik aastaarvude lõpuosad lahtiseks. Teada on, et mees on sündinud 1900ndatel ja kogu tegevus toimub siiski 21.sajandil. Mees on 49 aastane ja naine temast poole noorem.

Päris huvitav on ka mõelda selle üle, et kellele see raamat tegelikult on kirjutatud, kas rohkem meestele või naistele? Alguses liigutaksegi üsna tüüpiliste naistekate radadel. Maatüdruk, kes on natuke ebakindel ja mitte just kõige ilusam, saab väga ilusa ja rikka mehe tähelepanu osaliseks, justkui tuhkatriinuna tõuseb ta rikaste ja kuulsate koorekihti. Loo arenedes saab temast tõeline naiste õiguste eest võitleja... Samas ma ei tea küll kui paljud mehed just unistavad omada võimu naiste üle, aga eks see mingisugune fantaasia ju ole ja siin raamatus oli üks mees selle teoks teinud. Lisaks kogu see porno on ehk justkui rohkem meeste pärusmaa. Ja kõik mehed ju pole ka siin raamatus pahad...

Üllatuslikke pöörded, millele tegelikult vihjed olid juba varem tekstis sees, oli loos mitmeid ja kogu teekond kuidas jõutakse selleni, mis alguses toimus... lisaks tuuakse veel pöördeid ka päris lõpus juurde, sest eks vinged teadlased suudavad mõelda laiemalt ning nende kombitsad ulatuvad tihti ka mitmetesse teistesse valdkondadesse...

Hinnang: 4 (üllatav, põnev, kultuslik, filmilik, midagi sellelaadset pole varem lugenud. Palahniuki võiks kindlasti rohkemgi lugeda... eesti keeleski on varem ilmunud juba mainitud "Kaklusklubi" ning 2001.aastal "Lämbumine")

Minu loetud versioon oli kirjastuse Kunst pool 2014.aasta välja antud. Originaalis samuti 2014.aastal ilmunud teose tõlkijaks on Annika Laas (mitmeski mõttes kehvasti tõlgitud... võibolla "kiiruga"? - sest mõnes kohas on kasutatud eestikeelseid sõnu ja väljendeid, mis kindlasti pole antud kontekstis õiged ning lisaks konarlikud otsetõlked ja imelikud väljendid nagu "naisõde" jms. Samas lugemist need otseselt ei häirinud, andsid isegi äratundmisrõõmus a la "näe, jälle imelik tõlge". Tekst üldiselt kulges siiski päris lobedas eesti keeles.)

Sildid:

esmaspäev, august 10, 2015

Vargamäe unistaja - Albu projekt


Sedapuhku käisin vaatamas minu jaoks järjekorranumbriga 4. versiooni Urmas Lennuki Tõe ja õiguse 1.osa töötlustest (kui arvestada ka "Vargamäe kuningriiki", kus olid 1. ja 5 osa koos ja Vanemuises etendunud "Meie oma tõde, meie oma õigus").

Kohe alguses võib ka ära mainida, et neist senistest teatrielamustest oli see kõige nõrgem, kuigi viga ei olnud ei lavastajas, näitlejates ja ammugi mitte näitekirjanikus. Lihtsalt eelnevad kolm olid kõik nii-nii head ("Vargamäe kuningriik", "Meie oma tõde, meie oma õigus" ja "Vargamäe varjus").

Vana tuntud lugu sellest kuidas Andres Kõõda Vargamäele viib, et seal sood kuivatada ja pere/elu seada. Pere loomine ja ühe naise surm ning teise "asemele" tulemine. Rääkimata vanast heast eestlaslikust naabriga vägikaikavedamisest ning enese tööga tapmisest.

Sedapuhku on Lennuk kärpinud justkui kõvasti rohkem kui varem (isegi Jussi kui tegelase, kuigi tema enesetapp natuke nagu tekstilises mõttes "möödaminnes" ja Mari Andrese juurde kolimine on ju sees. Kes kellega millise lapse saab ja millal poleemika on jäetud välja. Lisaks ka Indreku "kivivise" on puudu jne). Samas andes mõnusalt lopsakat ja mingis mõttes luulelisematki teksti Vargamäe tegelaste suhu kui seal Tammsaarel originaalis oli. Etenduse asukoht, sõnamängud ja Ott Sepa osatäitmine olidki minu jaoks seekordse tüki suurimad väärtused. Roppused oleks ju võinud olemata olla, aga vaevalt, et selline Pearu mõõtu mees tollel ajal eriti väga palju neid kreftisemaid sõnu hammaste taga hoidis.

Kõigest 4 tegelast - Andres (Ott Sepp), Krõõt (Loore Martma), Mari (Liisa Pulk) ja Pearu (Tarmo Tagamets)... kui mitte arvestada rättipoisse, kes esindavad roosade rätikutena sündivaid tütreid ja siniste rätikutena poisse. Ent tegelased (peale Andrese) olid kõik väga kaugel sellest, millisena mina neid siiani ette kujutanud olen. Eriti Mari. Samas müts maha Lennuki ees, et ta "kastist väljaspool" suutis mõelda veel niigi mitme töötluse järel ja justkui natuke uue kandi pealt jälle tegelasi tutvustades. Eks muidugi uued näitlejad nendes rollides tegid ka osa sellest uuelaadsuse tööst ära :)

Näitlejatest rääkides, siis mingit uut hingestatud mängu on hakanud nägema Ott Sepalt viimasel paaril kolmel aastal. Juba eelmisel aastal tegi ta minu meelest terve aasta parima kõrvalosa "Fanny ja Aleksander" hoogsa onklina. Seekord oli ta samuti hooga aktsioonis, küll töörügajana küll kohmetu abikaasana, kes tahtis oma naist rõõmustada, oskamata seda siiski otseselt teha. Silmad kurvadel hetkedel isegi veekalkvel, oli tema valu ja vaeva näha. Mees oli laval täiesti igas hetkes oma karakteris. Liisa Pulk Marina oli väga "Liisa Pulk" kohe esimesest hetkest alates. Tema mängustiil on nii intensiivne, et see mänguskaala kippuski olema seal nende intensiivsemate toonide vahel. Samas, seekordne Mari oli ka selline tulesäde, keda varem pole näinud. Katkematu suumulinaga ja suurema osa ajast ülilõbusas meeleolus. Loore Martma jällegi justkui ei mänginud üldse, vaid oli nagu oli. Kuigi Krõõda hjeleda hjäälega laulu tema suust oli väga ilus kuulda. Ning eks see Krõõt oli ka ju selline tõsisem ja rahulikum kuju. Niiet kokkuvõttes meeldiv. Seevastu Tarmo Tagametsa Pearu mängulust põles ja säras ja särtsus. Tuli ikka oma "kuidas kube kärab" jutuga ja vahepeal ütles sekka ka mõne sellise roppuse, et mul oli hea meel, et last kaasa ei võtnud seda vaatama. Samas kui see Pearu Krõõta meenutas või pea Mari põlvedele pani, tulid ka need teised toonid Tagametsast välja ja see tega karakterist ehedama.

Lavastuslikus mõttes oli kõige õnnestunum minu meelest peiede/pulmade stseen. Kuigi nuriseda võiks ju ka siin, et miks Juss ikkagi enesetapu tegi... see jäeti välja mängimata ning kõlas ainult Pearu õrritavas pulmalaulus...

Lavastuslikult andis ka mängukoht minu meelest palju juurde - küüniväravad olid avali lahti suurema osa ajast ning ilus ilm ja pääsukesed, kes lavakohal olevale pesale edasi-tagasi lendasid, olid justkui lavastuse õnnestumise lisakomponendid. Ning muidugi mõnusalt lähedal toimus kogu mäng, sest pealtvaatajad olid asetatud istuma põhimängu ümber.

Hinnang: 3+ (Ei väsi mina, ega näi väsivat ka Eesti teatripublik neist Vargamäe ümbertöötlustest. Tuttavaid Tammsaare "Eesti lugu" erinevate lavastajate ja näitlejate tehtuna eri rakursside alt vaadatuna on ikka kuidagi põnev näha. Tammsaare aluslugu on tugev ja Lennuki mõnusad keelelised mängud pakuvad ikka naudingut. Suveteatrina igati ideaalne. Sedapuhku just minu jaoks mõned ebameeldivad vajakajäämised kiskusid hinnangut alla, aga mõnus ja tore elamus oli kahtlemata.)

---------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:
A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel

„Vargamäe unistaja“
A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa põhjal
Dramatiseering ja lavastus – Urmas Lennuk, kunstnik – Anni Rajas, helikujundus – Loore Martma (Von Krahli teater)
Näitlejad Ott Sepp, Liisa Pulk, Loore Martma (Von Krahli teater), Pearu-Tarmo Tagamets (Rakvere Teater) jt.

Urmas Lennuki uuslavastus toob suvel näitlejad teatrilavalt ja teleekraanilt Vargamäe rehe alla. Lugu keskendub seekord lihtsatele asjadele.

Urmas Lennuki uus dramatiseering ja lavastus keskendub kõikidele nendele väikestele motiividele, unistustele ja sisemistele salasoovidele, mis on nii Andrest ja Pearut, kui Krõõta ja Mari Vargamäel tegutsedes käevitanud. Selle suvelavastuse märksõnadeks on naturaalsus, siirus, lapsemeelsus ning mäng. Käbid, kivid, oksad, vesi, lumi, leib...

Urmas Lennuk: „Kui meenutada teose algust, siis on igati põhjendatud Krõõda küsimus - miks just see koht? Ja vastus on nii mulle, kui paljudele teistele tänapäeva eestlastele nukralt omane - see koht on meile jõukohane. Aga ometi ei mõtle me hommikuti ärgates, et oi kui vaesed me oleme. Ei mõelnud Andres, ei mõelnud Krõõt. Ammugi ei mõelnud seda Mari. Ei mõtle meiegi. Või kui keegi ka mõtleb, siis peaks ta natuke arstiga nõu pidama.“

Sildid: ,

pühapäev, august 09, 2015

Mr Gwyn - Alessandro Baricco

Jasper Gwyn on kirjanik ja ajakirjanik. Ta viib Guardiani toimetusse nimekirja, kus toob ära 52 asja, mida ta enam kunagi teha ei kavatse. Esimene neist oli, et ta ta ei kirjuta enam kunagi ühtegi artiklit Guardianile ja viimane, et ta ei kirjuta kunagi enam ühtegi raamatut. Ehk siis senise eluga korralik lõpparve...
(niipalju saab lugeja teada juba esimesel leheküljel)

Kuid kui Sul on selline tung kirjutada, et Sa isegi raamatu kirjutamisega oled hakkama saanud, siis kirjutamisega lõpparve tegemine polegi nii lihtne kui kirjanik mõnel hetkel endale ette võib kujutada.

(kui Sa ei taha sisust midagi rohkemat teada, sest selle raamatu lugemise üks võlu ongi see, et pidevalt ei tea, mis järgmiseks saab, siis ära loe seda äravärvitud teksti ja jätka sealt kus tekst on jälle "must")
Jasper Gwyn (kirjanik kasutab justkui austusest raamatus ikka tervet tema nime temast kirjutades) leiab asendustegevuseks "portreede" kirjutamise (Jasper Gwyn ise nimetab seda "ärakirjutamiseks"). Selleks üürib ta stuudio, kuhu paneb oma kliendid alasti ringi jalutama mõned tunnid päevas ja siis käib neid vaatamas ja lõpuks kirjutabki  mõneleheküljelise portree sellest inimesest.

Lisaks Jasperile Gwynile on raamatu tegelasteks tema agent Tom Bruce Shepperd, kes teatud aja möödudes kui kirjanik end täiesti eraldab avalikust elust ja raamatute kirjutamisest, on tema ainus tõeline sõber. Rebecca, kes alguses on Tomi assistent kuid Jasper Gwyn laenab teda endale esimeseks portreeritavaks, ehk niiöelda katsejäneseks kuid hiljem saab temast Jasper Gwyni assistent. Lisaks on väiksemaid kõrvaltegelasi, nagu näiteks ateljeele lambid müünud mees, Tomi naine Lottie ja muidugi "kliendid", keda Jasper Gwyn portreerib.  Kõige põnevamaks ja markantsemaks tegelaseks osutub, aga Jasper Gwyni ettekujutatav "sõbranna" - vihmakindla rätikuga vanem daam. Daam, kellega Jasper küll kohtub ka päriselus ja tänu kellele ta üldse hakkabki just nimelt "inimesi" portreerima. Kirjanik saab ikka temalt head nõu ka pärast seda kui daam siit ilmast lahkunud on... ent Jasper Gwyni "ilma" alles jääb. Ka siin on Baricco stiilne, sest "vihmakindla rätikuga" daam on tabavalt vihmases briti kliimas elava daami võrdkuju :)

Kahjuks neid "portreesid" Alessandro Baricco oma raamatulugejatega ei jaga, sest ka portreeritavad peavad allkirjastama lepingu, et nad ei anna neid kellelegi kolmandale lugeda. Samas kõik kliendid on väga rahul oma portreedega. Ja need maksavad tõeliselt palju raha... (nagu ka ilmselt korralikud maalitud portreed).

Baricco stiil on väga omapärane. Laused on tihti lühikesed ja kogu tegevustik on kuidagi kiiksuga. Ilmselgelt sellepärast, et peategelane Jasper Gwyn on üsna omapärane inimene. Kunstnik. Kui ma alguses raamatut lugema hakkasin, siis mõtlesin, et kui keegi algaja kirjanik sellise käsikirjaga läheks mõne kirjastaja juurde, siis ta saadetaks sealt kohe tagasi, sest see kõik tundus nii lapsikult  ja kuidagi konarlikult kirjutatud, kuid mida raamat edasi, seda stiilsemaks kõik muutus ja varsti sai juba aru, et omapärane lakooniline stiil teenis lihtsalt atmosfääri tekkimist. Samas pidevalt oli õhus tunne, et mida järgmiseks juhtub, millega see kõik lõpeb... Lugeja liigub looga edasi justkui Jasper Gwyni sõbrana, kes näeb kõrvalt, mida ta teeb, aga ei tea mida ta järgmiseks ette võtab, samas tunnetades just neid asju, mida ka need Jasper Gwini kõrvaltegelased - mõeldes just, et "küll sa varsti ikka mingi raamatu välja annad" ja "ei sa suuda olla kirjutamata... isegi see portreede kirjutamine on ju "kirjutamine"". Selle vahega, et Baricco laseb oma raamatute lugejatel varem aru saada asjadest kui Jasper Gwyni kaastegelastel (näiteks seda, kes on Jasper Gwyni alias).

Kokkuvõttes tundus Jasper Gwin, nagu üks tõeline, kuigi ekstsentriline inimene. Kunstnikuhing, kes tahaks küll mingi tasandil olla inimestega "kontaktis", aga ta ei osanud seda reaalses elus teha, ainult oma kirjutamise kaudu. Samas tahtsid teised, teda ümbritsevad inimesed tema müürist läbi murda, ent tegelikult ei suutnud seda neist keegi. Kuigi mõnigi kasutas igasuguseid samme selleks. Kõige lähedamale jõudiski ehk agent Tom, aga ka tema oli Jasperi turvalises kauguses. See kõik viib kirjanik Gwyni üha kaugemale nii siit elust kui ka ühtlasi raamatu sisust (alguses algavad tema kadumised mõneks päevaks portreerimiste ajal, kuni lõpuks ta täiesti kuhugile ära kaob).

Huvitav teekond. Stiilne.

Hinnang: 4 (Baricco raamatu järele haarasin peamiselt tänu temalt varem loetud "Novecento"-le. Loetud on temalt ka "Siid". Eesti keeles on üldse teda päris palju välja antud - Veretult, Ookean meri, See lugu, Emmaus... ja kindlasti on plaanis lugeda ka kõik need ülejäänud.)

Minu loetud versioon on kirjastuse Pegasus 2013.aastal välja antud . Itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld (minu meelest hästi tõlgitud). Originaal ilmus 2011.

Sildid:

reede, august 07, 2015

Roosi nimi - Umberto Eco

Semiootiline, ajalooline, filosoofiline, kriminaalne, Umberto Eco originaalis 35 aastat tagasi (1980) välja antud raamat, mille lugu leiab aset 1327. aastal, ühes Itaalia kloostris, on jõudnud tänaseks tõusta juba klassika staatusesse. Seda peetakse üheks neist "raamatutest, mis elu jooksul tuleks läbi lugeda" ning on mitmete ja mitmete riikide rahvahääletustes valitud üheks sajast olulisimast teosest 20.sajandil, paljudel juhtudel ka üheks olulisimatest läbi kirjandusajaloo. Eks osaliselt sellepärast sai see ka minul kätte võetud. Polnud siiani Eco-t lugenudki ning ka see häbiväärne auk harituses tuli lõpuks ometi ju täita. Teisalt on Hargla oma Melchiori-lugudega ajanud hamba verele selle ajastu lugude järele. Kolmandaks, olin kunagi lapsepõlves raamatu järgi tehtud filmi näinud (Sean Connery ja Christian Slateriga peaosades) ning mäletasin, et filmi õhustik meeldis ja just seda ajaloolist põnevust olekski tahtud suvistesse õhtutesse.
 
Lugu saabki alguse sellest, kuidas ühte suurima raamatukoguga kloostrisse saabuvad endine inkvisiitor William koos oma noore noviitsi Adsoga. Kuna samal ajal on salapärastel asjaoludel surnud üks kloostri munkadest. Abt palub neil lahendada see juhtum, kuna Williami taust õigluse jaluleseadmisel on teada-tuntud. Tegelikult on tegemist vaid esimese surmaga, millele riburada järgeb veel mitmeid, enne kui süüdlane avastatakse.
 
Tegemist pole siiski lihtsa ja tavalise krimilooga, vaid kogu lugu ilmestab see õhustik ja aeg, milles tegevus toimub. Sisse on pikitud just tollel ajal ajaloost teadaolev paavsti ja keisri vastasseis, frantsisklaste ja domiinklaste tüli; filosoofilised vestlused, eriti teoloogiliste seostega (näiteks Kristuse vaesuse teema ning kas Kristuse uskujad-järgijad saavad lubada endale mingitki rikkust ja heaolu); munkade armuafäärid nii omavahel kui uskmatute tüdrukutega. Palju ongi lahatud poleemikat, mis ilmselt tollel ajastul kirikurahvast kõnetas, ehk ketserite põletamine ja antikristuse "ootamine". Samuti kummitab kogu kloostri- ja seal elavate munkade ajalugu ka loomulikult võimuvõitlus. Tollel ajal ju televiisorit, internetti ning isegi eriti palju raamatuid polnud, seega raamatute tähtsus oli täiesti teisel tasandil. Raamatud ning raamatukogu on ka üheks läbivaks kujundiks ja võiks öelda, et isegi tegelaseks kogu loos.
 
Ma küll otseselt ei kilju vaimustusest, eriti kuna see raamat sai loetud otse pärast Camus "Võõras"-t, mis on üks aasta ja üldse mu senise lugemuse parimaid raamatuid, aga midagi selles kõiges nagu oli ka väga erilist... Kahjuks liiga palju oli selle hea vahel ka seda kastet või vahtu, milles tahkem kraam sees on. Eks muidugi ajastuatmosfääri loomiseks ongi vaja kirjeldada seda ja teist ning luua tausta. Raamatu suurimaks miinuseks peangi selle rütmi, mil igavad ja minu jaoks mõttetud osad vahelduvad põnevatega. Ja põnevate all ei pea ma silmas ainult seda kriminaalloo poolt vaid päris mitmeid huvitavaid olemuslikke küsimusi visati ka õhku, mille üle mõelda, kuidas ise nendesse teemadesse suhtuks. Samuti see kuidas inimesed suhtusid teineteistesse ja milline üldse oli elu hind ja sisu ja olemuslikud küsimused 14nda sajandi kloostris. Ja tõesti, see kriminaalne pool oli kogu loos igati põnev ja huvitavalt struktureeritud. Ja seda kuni lõpplahenduseni välja. Sest mürgitamised olid vägagi kavalalt lahendatud. Ja kuna lõpplahendused on raamatutes üks olulisemaid komponente minu jaoks, siis annan ma mõnevõrra isegi andeks neid tühje tegevusosasid (näiteks uue inkvisiitori kohtupidamine ja kõik need piibliga sarnased lõppematud loendused ning ka näiteks Adso unenägu jne jne jne). Lisaks kogu see kloostrimiljöö. Raamatukogu, mis on labürint sõna otses mõttes. Mõrvad, mis järgivad ettekirjutist, oli samuti huvitav. Sest niimoodi saab ka lisaks mõrvari avastamisele mõelda, et kuidas ja kes järgmiseks tapetakse. Lisaks oli mõnusalt kokku seotud kogu lugu sellega, et seda jutustas minajutustajana sakslasest noviits Adso kuid enam mitte nooviitsina, vaid vana mehena. Sest ühtlasi oli ta kirjutas kroonikana kogu selle "kloostrikülastuse" üles.
 
Millegipärast jäi siiski tunne, et tolleaegsest kloostrielust jäi küll ilmselt üsna vale tunnetus, sest raamatu munkadel oli seal ikka päris hea ja lahe elu. Muudkui sõid ja suhtlesid seal omavahel. Arvaks küll, et tegelikult oli see elu ikka märgatavalt karmim ja vaesem. Samas ehk rikkamad kloostrid, nagu selles loos südmuspaigaks olevas, said mungad endale ka ühtlasi enamat endale lubada... selles mõttes ma vastu vaielda ei julge. Huvitav kooslus erinevaid rahvuseid oli sinna ka kokku voolanud... isegi Uppsalast oli Benno kohal :) Ja huvitaval kombel vilksatab raamatust läbi ka Melchior... kuigi see on ilmselgelt keegi teine kui Hargla raamatutest tuttav tegelene...
 
Tegemist on ka väga teatraalse kriminulliga, eriti kui see mitmetest muudest teemadest puhastada, sest kogu tegevustik toimub praktiliselt kloostris ning lavale oleks seda ehk päris lihtne seada. Iseasi jällegi kuidas lõpplahendust lavale tuua, see võib olla juba märksa keerulisem väljakutse.
 
Hinnang: 4 (Eesti keeles on Ecolt ilmunud veel "Baudolino, "Eilse päeva saar", "Foucault' pendel", "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades", "Minipäevik", "Lector in fabula", "Noore romaanikirjaniku pihtimused", "Reis hüperreaalsusse", "Ilu ajalugu" ja "Inetuse ajalugu". Kindlasti plaanin lugeda veel nii mõnegi nendest.)

Minu loetud versioon ilmus Eesti Päevalehe raamatu sarja 1. saamatuna 2005.aastal. Merike Pau poolt tõlgitud (väga hästi tõlgitud minu meelest - võimas töö). Raamat sisaldas ka pikka ja korralikult analüütilist järelsõna Juri Lotmani poolt. Algupärane raamat anti välja 1980, pealkirjaga "Il nome della rosa".

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default