Roosi nimi - Umberto Eco

Semiootiline, ajalooline, filosoofiline, kriminaalne, Umberto Eco originaalis 35 aastat tagasi (1980) välja antud raamat, mille lugu leiab aset 1327. aastal, ühes Itaalia kloostris, on jõudnud tänaseks tõusta juba klassika staatusesse. Seda peetakse üheks neist "raamatutest, mis elu jooksul tuleks läbi lugeda" ning on mitmete ja mitmete riikide rahvahääletustes valitud üheks sajast olulisimast teosest 20.sajandil, paljudel juhtudel ka üheks olulisimatest läbi kirjandusajaloo. Eks osaliselt sellepärast sai see ka minul kätte võetud. Polnud siiani Eco-t lugenudki ning ka see häbiväärne auk harituses tuli lõpuks ometi ju täita. Teisalt on Hargla oma Melchiori-lugudega ajanud hamba verele selle ajastu lugude järele. Kolmandaks, olin kunagi lapsepõlves raamatu järgi tehtud filmi näinud (Sean Connery ja Christian Slateriga peaosades) ning mäletasin, et filmi õhustik meeldis ja just seda ajaloolist põnevust olekski tahtud suvistesse õhtutesse.

 

Lugu saabki alguse sellest, kuidas ühte suurima raamatukoguga kloostrisse saabuvad endine inkvisiitor William koos oma noore noviitsi Adsoga. Kuna samal ajal on salapärastel asjaoludel surnud üks kloostri munkadest. Abt palub neil lahendada see juhtum, kuna Williami taust õigluse jaluleseadmisel on teada-tuntud. Tegelikult on tegemist vaid esimese surmaga, millele riburada järgeb veel mitmeid, enne kui süüdlane avastatakse.

 

Tegemist pole siiski lihtsa ja tavalise krimilooga, vaid kogu lugu ilmestab see õhustik ja aeg, milles tegevus toimub. Sisse on pikitud just tollel ajal ajaloost teadaolev paavsti ja keisri vastasseis, frantsisklaste ja domiinklaste tüli; filosoofilised vestlused, eriti teoloogiliste seostega (näiteks Kristuse vaesuse teema ning kas Kristuse uskujad-järgijad saavad lubada endale mingitki rikkust ja heaolu); munkade armuafäärid nii omavahel kui uskmatute tüdrukutega. Palju ongi lahatud poleemikat, mis ilmselt tollel ajastul kirikurahvast kõnetas, ehk ketserite põletamine ja antikristuse "ootamine". Samuti kummitab kogu kloostri- ja seal elavate munkade ajalugu ka loomulikult võimuvõitlus. Tollel ajal ju televiisorit, internetti ning isegi eriti palju raamatuid polnud, seega raamatute tähtsus oli täiesti teisel tasandil. Raamatud ning raamatukogu on ka üheks läbivaks kujundiks ja võiks öelda, et isegi tegelaseks kogu loos.

 

Ma küll otseselt ei kilju vaimustusest, eriti kuna see raamat sai loetud otse pärast Camus "Võõras"-t, mis on üks aasta ja üldse mu senise lugemuse parimaid raamatuid, aga midagi selles kõiges nagu oli ka väga erilist... Kahjuks liiga palju oli selle hea vahel ka seda kastet või vahtu, milles tahkem kraam sees on. Eks muidugi ajastuatmosfääri loomiseks ongi vaja kirjeldada seda ja teist ning luua tausta. Raamatu suurimaks miinuseks peangi selle rütmi, mil igavad ja minu jaoks mõttetud osad vahelduvad põnevatega. Ja põnevate all ei pea ma silmas ainult seda kriminaalloo poolt vaid päris mitmeid huvitavaid olemuslikke küsimusi visati ka õhku, mille üle mõelda, kuidas ise nendesse teemadesse suhtuks. Samuti see kuidas inimesed suhtusid teineteistesse ja milline üldse oli elu hind ja sisu ja olemuslikud küsimused 14nda sajandi kloostris. Ja tõesti, see kriminaalne pool oli kogu loos igati põnev ja huvitavalt struktureeritud. Ja seda kuni lõpplahenduseni välja. Sest mürgitamised olid vägagi kavalalt lahendatud. Ja kuna lõpplahendused on raamatutes üks olulisemaid komponente minu jaoks, siis annan ma mõnevõrra isegi andeks neid tühje tegevusosasid (näiteks uue inkvisiitori kohtupidamine ja kõik need piibliga sarnased lõppematud loendused ning ka näiteks Adso unenägu jne jne jne). Lisaks kogu see kloostrimiljöö. Raamatukogu, mis on labürint sõna otses mõttes. Mõrvad, mis järgivad ettekirjutist, oli samuti huvitav. Sest niimoodi saab ka lisaks mõrvari avastamisele mõelda, et kuidas ja kes järgmiseks tapetakse. Lisaks oli mõnusalt kokku seotud kogu lugu sellega, et seda jutustas minajutustajana sakslasest noviits Adso kuid enam mitte nooviitsina, vaid vana mehena. Sest ühtlasi oli ta kirjutas kroonikana kogu selle "kloostrikülastuse" üles.

 

Millegipärast jäi siiski tunne, et tolleaegsest kloostrielust jäi küll ilmselt üsna vale tunnetus, sest raamatu munkadel oli seal ikka päris hea ja lahe elu. Muudkui sõid ja suhtlesid seal omavahel. Arvaks küll, et tegelikult oli see elu ikka märgatavalt karmim ja vaesem. Samas ehk rikkamad kloostrid, nagu selles loos südmuspaigaks olevas, said mungad endale ka ühtlasi enamat endale lubada... selles mõttes ma vastu vaielda ei julge. Huvitav kooslus erinevaid rahvuseid oli sinna ka kokku voolanud... isegi Uppsalast oli Benno kohal :) Ja huvitaval kombel vilksatab raamatust läbi ka Melchior... kuigi see on ilmselgelt keegi teine kui Hargla raamatutest tuttav tegelene...

 

Tegemist on ka väga teatraalse kriminulliga, eriti kui see mitmetest muudest teemadest puhastada, sest kogu tegevustik toimub praktiliselt kloostris ning lavale oleks seda ehk päris lihtne seada. Iseasi jällegi kuidas lõpplahendust lavale tuua, see võib olla juba märksa keerulisem väljakutse.

 

Hinnang: 4 (Eesti keeles on Ecolt ilmunud veel "Baudolino, "Eilse päeva saar", "Foucault' pendel", "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades", "Minipäevik", "Lector in fabula", "Noore romaanikirjaniku pihtimused", "Reis hüperreaalsusse", "Ilu ajalugu" ja "Inetuse ajalugu". Kindlasti plaanin lugeda veel nii mõnegi nendest.)

Minu loetud versioon ilmus Eesti Päevalehe raamatu sarja 1. saamatuna 2005.aastal. Merike Pau poolt tõlgitud (väga hästi tõlgitud minu meelest - võimas töö). Raamat sisaldas ka pikka ja korralikult analüütilist järelsõna Juri Lotmani poolt. Algupärane raamat anti välja 1980, pealkirjaga "Il nome della rosa".