Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, august 10, 2015

Vargamäe unistaja - Albu projekt


Sedapuhku käisin vaatamas minu jaoks järjekorranumbriga 4. versiooni Urmas Lennuki Tõe ja õiguse 1.osa töötlustest (kui arvestada ka "Vargamäe kuningriiki", kus olid 1. ja 5 osa koos ja Vanemuises etendunud "Meie oma tõde, meie oma õigus").

Kohe alguses võib ka ära mainida, et neist senistest teatrielamustest oli see kõige nõrgem, kuigi viga ei olnud ei lavastajas, näitlejates ja ammugi mitte näitekirjanikus. Lihtsalt eelnevad kolm olid kõik nii-nii head ("Vargamäe kuningriik", "Meie oma tõde, meie oma õigus" ja "Vargamäe varjus").

Vana tuntud lugu sellest kuidas Andres Kõõda Vargamäele viib, et seal sood kuivatada ja pere/elu seada. Pere loomine ja ühe naise surm ning teise "asemele" tulemine. Rääkimata vanast heast eestlaslikust naabriga vägikaikavedamisest ning enese tööga tapmisest.

Sedapuhku on Lennuk kärpinud justkui kõvasti rohkem kui varem (isegi Jussi kui tegelase, kuigi tema enesetapp natuke nagu tekstilises mõttes "möödaminnes" ja Mari Andrese juurde kolimine on ju sees. Kes kellega millise lapse saab ja millal poleemika on jäetud välja. Lisaks ka Indreku "kivivise" on puudu jne). Samas andes mõnusalt lopsakat ja mingis mõttes luulelisematki teksti Vargamäe tegelaste suhu kui seal Tammsaarel originaalis oli. Etenduse asukoht, sõnamängud ja Ott Sepa osatäitmine olidki minu jaoks seekordse tüki suurimad väärtused. Roppused oleks ju võinud olemata olla, aga vaevalt, et selline Pearu mõõtu mees tollel ajal eriti väga palju neid kreftisemaid sõnu hammaste taga hoidis.

Kõigest 4 tegelast - Andres (Ott Sepp), Krõõt (Loore Martma), Mari (Liisa Pulk) ja Pearu (Tarmo Tagamets)... kui mitte arvestada rättipoisse, kes esindavad roosade rätikutena sündivaid tütreid ja siniste rätikutena poisse. Ent tegelased (peale Andrese) olid kõik väga kaugel sellest, millisena mina neid siiani ette kujutanud olen. Eriti Mari. Samas müts maha Lennuki ees, et ta "kastist väljaspool" suutis mõelda veel niigi mitme töötluse järel ja justkui natuke uue kandi pealt jälle tegelasi tutvustades. Eks muidugi uued näitlejad nendes rollides tegid ka osa sellest uuelaadsuse tööst ära :)

Näitlejatest rääkides, siis mingit uut hingestatud mängu on hakanud nägema Ott Sepalt viimasel paaril kolmel aastal. Juba eelmisel aastal tegi ta minu meelest terve aasta parima kõrvalosa "Fanny ja Aleksander" hoogsa onklina. Seekord oli ta samuti hooga aktsioonis, küll töörügajana küll kohmetu abikaasana, kes tahtis oma naist rõõmustada, oskamata seda siiski otseselt teha. Silmad kurvadel hetkedel isegi veekalkvel, oli tema valu ja vaeva näha. Mees oli laval täiesti igas hetkes oma karakteris. Liisa Pulk Marina oli väga "Liisa Pulk" kohe esimesest hetkest alates. Tema mängustiil on nii intensiivne, et see mänguskaala kippuski olema seal nende intensiivsemate toonide vahel. Samas, seekordne Mari oli ka selline tulesäde, keda varem pole näinud. Katkematu suumulinaga ja suurema osa ajast ülilõbusas meeleolus. Loore Martma jällegi justkui ei mänginud üldse, vaid oli nagu oli. Kuigi Krõõda hjeleda hjäälega laulu tema suust oli väga ilus kuulda. Ning eks see Krõõt oli ka ju selline tõsisem ja rahulikum kuju. Niiet kokkuvõttes meeldiv. Seevastu Tarmo Tagametsa Pearu mängulust põles ja säras ja särtsus. Tuli ikka oma "kuidas kube kärab" jutuga ja vahepeal ütles sekka ka mõne sellise roppuse, et mul oli hea meel, et last kaasa ei võtnud seda vaatama. Samas kui see Pearu Krõõta meenutas või pea Mari põlvedele pani, tulid ka need teised toonid Tagametsast välja ja see tega karakterist ehedama.

Lavastuslikus mõttes oli kõige õnnestunum minu meelest peiede/pulmade stseen. Kuigi nuriseda võiks ju ka siin, et miks Juss ikkagi enesetapu tegi... see jäeti välja mängimata ning kõlas ainult Pearu õrritavas pulmalaulus...

Lavastuslikult andis ka mängukoht minu meelest palju juurde - küüniväravad olid avali lahti suurema osa ajast ning ilus ilm ja pääsukesed, kes lavakohal olevale pesale edasi-tagasi lendasid, olid justkui lavastuse õnnestumise lisakomponendid. Ning muidugi mõnusalt lähedal toimus kogu mäng, sest pealtvaatajad olid asetatud istuma põhimängu ümber.

Hinnang: 3+ (Ei väsi mina, ega näi väsivat ka Eesti teatripublik neist Vargamäe ümbertöötlustest. Tuttavaid Tammsaare "Eesti lugu" erinevate lavastajate ja näitlejate tehtuna eri rakursside alt vaadatuna on ikka kuidagi põnev näha. Tammsaare aluslugu on tugev ja Lennuki mõnusad keelelised mängud pakuvad ikka naudingut. Suveteatrina igati ideaalne. Sedapuhku just minu jaoks mõned ebameeldivad vajakajäämised kiskusid hinnangut alla, aga mõnus ja tore elamus oli kahtlemata.)

---------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:
A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel

„Vargamäe unistaja“
A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa põhjal
Dramatiseering ja lavastus – Urmas Lennuk, kunstnik – Anni Rajas, helikujundus – Loore Martma (Von Krahli teater)
Näitlejad Ott Sepp, Liisa Pulk, Loore Martma (Von Krahli teater), Pearu-Tarmo Tagamets (Rakvere Teater) jt.

Urmas Lennuki uuslavastus toob suvel näitlejad teatrilavalt ja teleekraanilt Vargamäe rehe alla. Lugu keskendub seekord lihtsatele asjadele.

Urmas Lennuki uus dramatiseering ja lavastus keskendub kõikidele nendele väikestele motiividele, unistustele ja sisemistele salasoovidele, mis on nii Andrest ja Pearut, kui Krõõta ja Mari Vargamäel tegutsedes käevitanud. Selle suvelavastuse märksõnadeks on naturaalsus, siirus, lapsemeelsus ning mäng. Käbid, kivid, oksad, vesi, lumi, leib...

Urmas Lennuk: „Kui meenutada teose algust, siis on igati põhjendatud Krõõda küsimus - miks just see koht? Ja vastus on nii mulle, kui paljudele teistele tänapäeva eestlastele nukralt omane - see koht on meile jõukohane. Aga ometi ei mõtle me hommikuti ärgates, et oi kui vaesed me oleme. Ei mõelnud Andres, ei mõelnud Krõõt. Ammugi ei mõelnud seda Mari. Ei mõtle meiegi. Või kui keegi ka mõtleb, siis peaks ta natuke arstiga nõu pidama.“

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default