Eesti riigiteatrite sügishooaja avalavastus leidis aset veel viimastel augustikuu päevadel Rakvere Teatri suures saalis. Prantsusmaalt kohale lennanud autori Laetitia Colombani enda silme all. Autor pole Eesti raamatu- ja filmisõpradele võõras nimi. Hetkel näiteks on võimalik väga soodsalt soetada endale Varraku poolt välja antud Colombani esikteos "Palmik", millest autor on ka ise filmi teinud. Ent tema autorifilmidest on vast veelgi tuntum Audrey "Amelie" Tatou peaosaga "Armastab... ei armasta", mis natuke üle paarikümne aasta tagasi ka meil kinos jooksis.
Žanri mõistes olemuslikult vast kõige rohkem Prantsuse salongikomöödia, aga lavastaja Peeter Raudsepp on selles suure saali täitmiseks potentsiaali näinud ning koostöös kunstnik Kristjan Suitsuga "salongi", ehk antud kontekstis ühe vanamehe "kodu" ja psühholoogi vastuvõtu liigendanud siiski suurele lavale. Peale nägemist, saalitäie seisvate ovatsioonidega aplausi ning valdavalt kiitvate arvustuste peale, ei saa ka seda valikut tegijatele kohe sugugi ette heita. Tõsi, olin ise saalis kui mitte ainuke, siis igatahes väheseid, kes aplausiks seisma ei tõusnud, aga seda eelkõige ikkagi sellepärast, et tahan "need korrad" hoida vaid tõeliste šedöövrite jaoks. Ent samas ei saa ka öelda, et nähtu poleks meeldinud.
Komöödiana võrdlemisi lihtsamat sorti. Vanamehest nimega Barnabe, kes elab üksi ning võib eeldada, et kelle neuroosid on vanemaks saades süvenenud. Näiteks kirjutab ta igal võimalusel kaebekirju. Kõik on või peab tal olema täpselt nii, nagu temale meeldib ja oma igapäevaelus on tal omad kindlad harjumused. Näiteks armastab ta just teatud firma kiivijogurtit. Põhiliseks sündmuste käivitajaks saabki see, kui ühel päeval on üks tema jogurtitest külmkapist kadunud. Pole ju muud võimalik, kui keegi on selle varastanud? Vaja üles seada kaamerad jms. Kuid kuna vanust mehel ka juba mõnevõrra ning nainegi lahkunud ja kõrvaltvaatajate jaoks on lihtne tekkima kahtlus, et kui korras seal "ülakorrusel" sellel mehel õigupoolest kõik enam ongi? Isegi psühholoog preile Payne kahtleb...
Pretensioonitu meelelahutus reede- või laupäevaõhtuks, aga kuna palju ajude ragistamist ka ei nõua, siis tegelikult sobib imehästi ka tööpäevade õhtutesse. Samas tavaliste komöödiatega võrreldes on siin draamakallak ka korralikum, sest viib mõtted paralleelselt ka üksinduse kui sotsiaalse seisundi suunas, millest endal välja tulla on keeruline, kui oled juba väljakujunenud inimene. Samas ka sugulastega lähedane olemine, eriti oma lastega. Meie kiiksud ja kummalisused, iseloomu eripäradki vaid tugevnevad ja kasvavad vananedes ning tavaliselt me ise seda ei pane niiväga tähele või vähemasti ei saa me sellele eriti midagi parata kui just teadlikult midagi ei teadvusta ning nimme sellele vastu ei võitle.
"Kiivipäev"a vast sügavaim teema on inimlik hoolivus. Isa hoolib pojast, poeg hoolib isast - need on hoolivused, mis on justkui iseenesest mõistetavad. Järgmine aste - arsti ja patsiendi suhtes - kuivõrd hooliv ollakse tegelikult oma patsientide suhtes ja kuivõrd sellises suhtes tehakse "tööd" vaid raha pärast? Ning siis veel kolmas - täiesti võõras inimene - kuivõrd hoolivad suudame me olla nende muredega? See kolmas on südametunnistusele koputus ilmselt meist paljudele ka selle lavastusega. Ise niiöelda "eestlasest vanamehena" tunnen, et võiksin olla palju hoolivam. Vaatasin Eduard Salmistu tegelast ja tundsin, et ilmselt käituksin ma sarnaselt iseennast kõrvalt nägemata. Samas kui hetke pärast tuleks "mõistus" koju. Kõige huvitavam avastus omakorda see, et "mõistusel" on siin "hoolivusega" tegelikult võrdusmärk vahel!
Mõnus, kui lavapilt on sedavõrd dünaamiline, et lavaruum on etenduse jooksul muutumises. Psühholoogi-külastuste ajal on tegelased lava ees ääres ning tagaseinaks on kardin. Kui kardin avaneb, siis selle taga avaneb avatud köögi, vaheesiku ja elutoaga suurem korter. Etenduse jooksul on neid psühholoogikülastusi mitu ning ka vaheesik on põhjendatud, sest sinna seatakse kaamerat üles. Aimata võib, et korteris on veel ruume ning see on ühe mehe elamuks "jäänud" suurevõitu. Tühjust täis, nagu ka seal elava inimese hing.
Võiks isegi öelda, et lavastuse põhiroaks on Eduard Salmistu roll. Näitleja jaoks üks väga korralik amps, mida Salmistu on ka mõnuga mäluda võtnud. Tema lahendus on ühest küljest otsapidi Salmistulik, ent samas kompamas mingeid uusi alasid, millega loodud karakter on siiski ka nihkes, ehk pakkumas teisi tekstuure tavalisest Salmistust ja seda on mõnus aduda. Näitleja ei "tee lihtsalt midagi ära", vaid on tõesti loonud karakterit ka ise oma tööriistakastiga, lisaks sellele, mis talle tekstiga on antud. Ja kui põhiroaks on Eduard, siis magustoiduks on Ülle Lichtfeldt. Neurootiline psühholoog, kelle tujud ja tunded mängib Ülle mõnuga suurema pintsliga, sest kammerlikum materjal, mis on suurele lavale seatud, on vaja täita ka ju vastavalt. Isegi kui esikal mälu vist mängiski korra vingerpussi, siis see ei ilmestanud muud, kui profilt näitleja sellegi oma rolli osaks tegi ning korvas juba mõni misanstseen hiljem bravuuriga, mille peale vähemalt ligidal istunud daam oleks meelsasti keset etendust tahtnud oma laginal naeru saateks eksalteeritult püsti aplodeerima tõusta! Tema jäi siiski istuma, aga stseenis Ülle kondas käpuli mööda lava! Miks ja kuidas, seda tasub kindlasti vaatama minna - üks kahtlemata lavastuse tipphetki!
Noorema generatsiooni näitlejatel tuleb siin tasakaaluks tõsisemat joont hoida. Märten Matsu, oma "kiiksudega papsi" poja Benoit'na, mitte otseselt valvamas isa, aga igaks juhuks siiski pildil püsides, sest ilmselt isa vajab teda. Samas antakse aimu, et poja enda naissuhted kuidagi püsivamaks ei kipu kestma ning tal oleks isatagi oma eluga pusimist, ent tuleb siiski ka veidi ekstsentriliseks kalduva isa omaga tegeleda. Teatrikaaslane, kes on väikestviisi Matsu-fän, juba teist korda tegi märkuse, et ohoo - mees on nii heas sportlikus vormis! Marion Tammet'i näitlejatüpaažis on seda noort naist, kellele automaatselt kaasa tunned, sest jääb mulje, nagu selline noor naine juba olemuslikkusest vajaks kaitset. Ehkki kõik, kes me teda näinud näiteks kunagises HAPKOMAHis teavad, et see on näitlejanna salarelv ning ta on osav ka tüpaaživastast ilmutama, kui vaid roll peaks seda nõudma (ja eks selline on veel ju alati eriliselt mõnus ajude krussi ajamine vaataja jaoks). Siin on tema tegelane siiski rohkem just selline, kelle poolele vaataja peaks või vähemalt võiks astuda, ehkki olukord tegelikult paneb mõistma korteriomaniku seisukohta... aga kuna see olukord on siin väikse saladuselooriga, siis sellepärast ei tahakski sellesse rohkemat süüvida, ent mõnusaks vastukaaluks ta noor neiu Eduardi vanamehele kahtlemata on.
Hinnang: 3+
Peeter Raudsepa eelmine lavastus oma koduteatri suures saalis, ehk "Tsikaadide aeg" oli minu maitsele palju rohkem vastavam oma teemade sügavuste ning perekondlikse keeruliste suhetega ning sellisele hinnangule siin avaldabki suurimat mõju just "Kiivipäeva" kui materjali lihtsus. Juba Rakverest minema sõites, ei olnud eriti selle kohta midagi enam teatrikaaslasegagi arutada. Kõik oli lavastuses öeldud, mida öelda taheti. Kõik oli väga selge ning kõike oli kergelt sealt täpselt samamoodi kõigile väljaloetav. Muhelema ajas, meele lahutas ära. Kas ka puudutas? No õrnalt, aga kindlasti mitte sügavalt. Samas tore (teatri)õhtu oli ja seegi oli ju piisav, et sai seatud sammud "Kiivipäeva" vaatama.
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Kalev Lilleorg):
Kiivipäev
Elu on enamat kui jogurt
Audiitor Barnabé Leroux on pirtsakas ja kinnismõtteline tähenärija, kehastunud pedant. Pärast naise surma on ta elanud üksildast elu: poeg Benoît astub töö tõttu harva läbi ning tema ainus tõeline kontakt välismaailmaga on iganädalane visiit psühhoanalüütiku juurde. Tema päevakava ja käikusid on võimalik mõõta sekundi ja millimeetri täpsusega, mitte midagi pole jäetud juhuse hooleks. Kuni ühel päeval avastab ta, et tema külmkapist on kadunud kiivijogurt, ehkki päev varem oli see kahtlemata seal...
Südamlikus prantsuse komöödias käivitab tühine jogurt sündmused, mis toovad peategelase tagasi ellu ja inimeste hulka.
Esietendus 29. augustil 2025 Rakvere Teatri suures majas.
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi ja 5 minutit.
Lavastusmeeskond:
Autor Laetitia Colombani "Le jour du kiwi"
Tõlkija Triinu Tamm
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja Malle Maltis
Valguskujundaja Kerdo Vainer
Osades Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Eduard Salmistu ja Marion Tammet (külalisena)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar