Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, märts 29, 2009

Teatrikuu lõpu teatriuudised

Hmmm.... pole vist üldse kokkusattumus mu maniakaalne teatriarmastus - olen ju isegi sündinud "teatrikuul" :) Siin mu noppeid sellel kuul teadvusesse laekunud asjadest, mis on seotud selle fanatismiga.

Eelkõige muidugi hilinenud PALJU ÕNNE kogu teatrirahvale, seoses teatripäevaga :)))
Jagati ju "parimatele" ka auhindu Rakveres ning õnnestus siin kaugemalgi vaadata seda tähtede sadu läbi ETV interneti-feedi. Minu jaoks olulisemad kategooriate võitjad on siin. Ei saa öelda, et eriti "rahule" oleks jäänud. Aga ei jäänud ma ju juba nende kandidaatidegagi rahule :) Tundub, et austatud Teatriliit on otsustanud auhinnata mitmes kohas rahva arvamusest elitaarsemalt. Just tahtmata kirjutada teatriajalukku neid, kes tõesti ka INIMESTELE meeldisid sellel aastal. Ja ma ei pea otseselt "inimeste" all ainult iseennast silmas. Sest kõige valusamalt kihvatas mind Priit Võigemast-i auhinnast ilma jätmine. Samuti Maria Soometsa auhinnast ilma jätmine. Aga eks sügisel on võimalik endal siis veenduda Petersonide vapustavates rollides. Miks neid siis paremaks peeti? Arvestades seda, milliste võrratute rollidega said Võigemast ja Soomets hakkama, on seda millegipärast raske usuda. Kuid ma jätan siiski oma etteheited nende kohapealt tulevikku, kui ikkagi Maarja kuulutamine ja Linn nähtud saavad (võibolla jäävad need siis hoopis ära?...etteheited, ma mõtlen). Usun, et ka nii mõnigi teine läheb neid "võitjaid" vaatama. Selles suhtes reklaamina olid need auhinnad väga toimivad. Ja mina ju tahan ikka uskuda, mida mulle mu silmade ja kõrvade kaudu kokku aetakse. Eks siis näis :)

Muidugi kõige peamine, ehk Ruja võit parima lavastusena, see oli tõesti meeliülendav. Nagu ise oleks võitnud :) Nagu "Eesti" oleks võitnud mõnel spordiüritusel :) See läks küll õigesse kohta! Ruja oli lihtsalt nii võimas, et selle vastu ei saanud ka isegi mitte Teatriliit :) Kuigi kummaline, et parim lavastaja (muusikaetenduste kategoorias) ja üldse parim lavastus ei läinud samale lavastusele. See on kuidagi absurdne (parima lavastuse teinud lavastaja peaks ju olema ka parim lavastaja? või ma ei saa millestki aru?) :) Aga võrreldes näiteks Oscarite- gaalaga, ka seal vahest harva lähevad režissöri ja parima filmi auhinnad eri filmidele. Väga harva. Tulles veel korraks tagasi naiskõrvalosa juurde...mulle väga meeldis ka Piret Laurimaa Rock 'n' rollis. Ei saa midagi öelda, ta on seal tõesti vinge! Samas need kaks tema osa kokku olid ehk suisa naispeaosa mastaabiga? Ja ma isiklikult oleks ikkagi Soometsale auhinna andnud. Aga jah, Laurimaa on küll üks nimi, kelle pärast ma Endlasse lähen ka tulevikus! Ja kunstnikuauhinnaga olin ka 100% nõus! Ja Ibragimov-i auhindamine oli ka igati hea! Ehk jääb ta Eestisse lavastama pikemakski kui me teda niimoodi hoiame! Ja muidugi "Rasputin"-i võit andis hoogu ehk uutele "Ellunägude" tegemistele. See Rasputin oli tegelikult üks eelmise suve meeldejäävamaid elamusi (tahaks Bonzo ja Lichtfedt-i romansse ikka kuulata ja kuulata veel ja veel).

Siin on kogu võitjate nimekiri:
Parima lavastuse auhind - "Ruja". Lavastaja Tiit Ojasoo (Teater Vanemuine)
Lavastaja auhind - Lembit Peterson – "Maarja kuulutamine" ja "Linn" (Theatrum)
Naisnäitleja auhind - Maria Peterson ja Laura Peterson – "Maarja kuulutamine" (Theatrum)
Meesnäitleja auhind - Marius Peterson – "Linn" (Theatrum)
Naiskõrvalosa auhind - Piret Laurimaa – "Rock’n’roll" (Endla)
Meeskõrvalosa auhind - Rain Simmul "Romeo ja Julia" (Emajõe Suveteater)
Kunstniku auhind - Liisi Eelmaa "Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed" (Von Krahli teater)
Žürii eriauhind - Ain Saviauk "Rasputin"
Kriitikaauhind - Valle-Sten Maiste – artikkel «Mõtlema panev natsionalism» ajakirjas Teater.Muusika.Kino nr 2, 2008.
Muusikalavastuste auhind - "Eesti meeste laulud" (Von Krahli Teater ja Nargen Opera)
Arvo Volmer – "Tristan ja Isolde".
Muusikalavastuste eriauhind - "Ruja"
Balletilavastuste auhind - Eve Andre – "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi" ja "Romeo ja Julia" (Rahvusooper Estonia)
Tantsulavastuste auhind- "Faasid" (Fine5)
Algupärase dramaturgia auhind - Jaan Undusk "Boulgakoff"
Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind - Chalice – "Perikles" (NO99)
Marius Peterson "Linn", "Metsik" ja "Maarja kuulutamine" (Theatrum)
Ants Lauteri nimeline auhind - Tiina Tauraite ja Margus Prangel
Priit Põldroosi nimeline auhind - Lembit Peterson
Georg Otsa nimeline auhind - Mart Madiste
Otto Hermanni nimeline auhind - Sigrid Orusaar
Rahel Olbrei nimeline auhind - Tiit Härm
Natalie Mei nimeline auhind - Ene-Liis Semper – "Ruja" (Vanemuine).
Salme Reegi nimeline auhind - Jevgeni Ibragimov – "Oskar ja Roosa Daam", "Kuldvõtmeke" ja "Mängurid"
Aleksander Kurtna nimeline auhind - Margus Alver
Karl Adra nimeline auhind - Toomas Suuman
Kristallkingakese auhind - Sten Karpov ja Uku Uusberg

Kui rääkida "gaalast" endast, siis see oli vist kõva säästueelarvega ja ma ei oska hinnata neid tingimusi, mis Rakvere teatrile anti. Igal juhul teleekraani või noh, minu puhul arvutiekraani kaudu koju jõudnud pilt oli küll üks paras käkk :) Võibolla kohal olnud inimestele see nii ei tundunud ja see oligi rohkem suunatud neile seal, mitte niiväga inimestele kodudes, ma ei tea. Mulle meenub kohe näiteks see, kuidas 20.lennu omad tegid paroodiaid kunagi ja teised teatrid tulid oma õnnitlustega ja "eluõied" oma kannelde ja kristallkingakesega tegid pulli. Kuhu kõik see jäänud on? Ilmselt ikka eelarvete taha. Nii kahju. Sellepärast ei hakka ka oma rahulolematust rohkem pritsima. Ega ma ise ju ei suudaks niigi hästi seda kokku traageldada. Kummaline oli ka see, et osa vaatajaid olid koridori topitud, nagu kõik poleks väärt lava äärde mahtuma. Kuigi ilmselt telekaamerate liikumise pärast oligi see vaatamissaal seal kuidagi tühjaks jäetud. Aga mis mulle väga meeldis, olid need "Kaduviku mehed"...noh ja naised ju ikka ka :) Oma valgete, tõsiste nägudega. Neist on justkui saanud viimastel aastatel mitte ainult Rakvere teatri vaid ka kogu Eesti teatri sümbolid. Meeldis ka Lembit Petersoni kommentaar kui ta auhinna vastu võttis. Võiks ju ikka öelda mõne sõna rohkem kui lihtsalt "aitäh"... Sellevõrra võiks ju juba sellise au eest ühe nalja või midagigi välja mõelda. See ei tundu sellises olukorras punnitatud. Annaks justkui kogu üritusele väärikust juurde. Selles suhtes oleks võinud ETV või lavastaja sekkuda. Aga ega ma ju ei tea neid telgitaguseid. Ju ka see on kuidagi rahaga seotud (või tõesti läbimõtlematusega?). Ei tea. Meeldis ka see, et kõik aasta esietendused jooksid ekraanilt läbi ja see taustamuusika oli kuidagi nii mõnus ja sobiv. Jäi kummitama. Minu jaoks jäi täiesti mõistmatuks see nali, kus Lumivalgeke lava taga suitsu tegi ja kas ta mitte ei öelnud "Persse" vms. See ei olnud naljakas. Kuidagi näitleja ameti madaldamisena mõjus hoopis. Miks selline sobimtu lõik? Ju see näitab selle saate režissöri kogenematust või lihtsalt halba maitset. Aga muidugi "minu meelest" halba maitset, kindlasti oli ka neid, kes selle üle irvitasid nagu teatrisaaliski, kui keegi lavalt karjub "perse" või mõne roppuse ja siis on ju ikka mõned vaatajad, kes hakkavad selle peale naerma. Lihtsalt hale hakkas. Aga aitab sellest üritusest. Mõned muud teated ka. Mõned olulisemad asjad vist tulevad kordusena kuu aja tagant, sest ma ei suuda eraldada väga täpselt, mida kuulsin märtsis ja mida juba veebruaris :)

Linnateatris on tulekul mais "Meie, kangelased". Nüganen lavastab, kunstnik on Vladimir Anshon, kostüümikunstnik Reet Aus. Mängukohaks Põrgulava ja mängivad: Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik (külalisena), Peeter Jakobi (külalisena).
Arvestades seda, mida on siit-sealt kosta - tundub, et märtsis esietendunud "Hecuba pärast" on Linnateatris suurõnnestumine! Absoluutselt kõik ütlevad kui ühest suust, et sealt saab nii positiivse laengu ning tõeliselt palju NAERDA!!!!

Ugala mängib mais viimast korda Tjorvenit. Ei tea miks? See oli ju nii pop tükk ja väga hästi õnnestunud ka! Tasub igatahes veel vaatama minna, eriti lastega!
Huvitav ka see, et Sammul vahetas välja oma lavastuse "Küünlad põlevad lõpuni" kaks näitlejat. Sellest oli küll väga kahju, sest oleks väga tahtnud näha üle pika aja Tammearu jälle laval. Suvel on neil tulemas kaks uut tükki - Härra Punttila ja Charley tädi.

Draamateatris on tulekul aprillis "Mängud tagahoovis". Põnev lavastaja Venemaalt ja tegemist grupivägistamise teemaga. Mängitakse (kahjuks) Helioses ja osades on Alina Karmazina (külalisena), Märt Avandi, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel. Mais lubati ka väiksesse saali Popmuusika a la Vittula-t...aga selle kohta pole viimasel ajal mingit täpsustavat infot tulnud. Loodetavasti asi ikka toimub, mitte ei juhtu samuti nagu Ugalas mõned ajad tagasi...et polegi võimalik neid "häid nalju" lavavormi seada.

Rakvere teatrilt saab suvel näha Lindgren-i Vennad Lõvisüdamed. Raamatuna on see mulle kõige vähem Lindgreni raamatutest meeldinud. See laste surma teema ja kogu see ettekujutluse-maailm llihtsalt ei paelunud mind. Kuid ma lugesin seda täiskasvanuna. Ja millegipärast mul on tunne, et teatrivormi tehtuna võib see oli päris mõnus - hobused ja seiklused. Viin oma lapsed seda kindlasti vaatama!!!!

Huvitav, et NO teater (ega ka Draamateater) pole paar päeva enne aprilli algust ja maikuu piletite tavapärast müügi algust oma Maikuu kava üles pannud. Kas mõlemad teatrid plaanivad suveks valmistuda ja etendusi mitte anda? Ma ikka veel nii loodan NO teatrile, et nad Hirveküti tagasi lavale toovad... Igatahes nii palju meedia ja blogikajastusi pole tükk aega ükski teatrietendus saanud kui see nende uusim, ehk "jäneselugu"...ma ise saan nüüd aprill "jaole". Suvel on neil plaanis Onu Tommi Onnike...lahe! Aga ka selles puudub igasugune inf.

VAT-il esietendus kohe tulekul. Rumeenlase kirjutatud "Värvid". Mängivad Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots, Meelis Põdersoo, Merle Palmist, Tõnu Oja ning Tarmo Tagamets.

Vanemuine paljastas ometi oma uue suvetüki tagamaad! Kunagi ka Noorsooteatris või oli see juba Linnateater sellel ajal etendunud Imearst. Ehk Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku Brian Frieli näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Tõlkija Krista Kaer, lavastaja Priit Pedajas (Eesti Draamateater), kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Ja osatäitjad: Külliki Saldre või Merle Jääger, Hannes Kaljujärv või Aivar Tommingas, Riho Kütsar või Peeter Volkonski. Kuidas küll õnnestuks seda tükki nii näha, et mängiksid Saldre, Tommingas ja Volk? :))) Maitse asi muidugi :) Ja maitse asi on ka see, et Vanemuine valis minu meelest VÄGA valed osatäitjad Ämblikanise suudlusesse...Vanemuise teatris oktoobrikuus esietenduvas muusikalis „Ämbliknaise suudlus" mängivad peaosi Tanja Mihhailova, Koit Toome ja Lauri Liiv. Liiv on kindlasti see "homo-vang" ja Toome see "kommunist", kellelt ta infot välja pressib...väga IGAV "näitlejate"valik. Ma ei pea silmas Tanjat, Mihhailovat on isegi huvitav näha. Viimati nägin teda Cabaret-is mingis väga kõrvalises osas. Aga kuna Malviuse lavastatud Draamateatri versioon on siiani mu kõigi aegade lemmik teatris nähtud tükk, siis peab vist peaosalistele vaatamata seda ikkagi vaatama minema. Kuigi Sugar-i solkis Vanemuine juba ära... Samas Ruja oli ju võimas... Oh kui kahju ikka, et sellised peaosalised... oleks siis vähemalt mingid normaalsed "näitlejad" dublantidekski... Nad oleksis võinud teha "noorte" ja "vanade" versiooni. Vean kihla, et Tommingas ja Matvere näiteks oleks olnud palju huvitavam duo... maitse asi muidugi...

Endlas teatati tänavused publiku lemmikud. Parim naisnäitleja on publiku hinnangul Piret Laurimaa, rollide eest lavastustes „Rock ’n’ roll“, „Hingede öö“ ning „Pisuhänd“. Parim meesnäitleja on publiku hinnangul Ago Anderson, rollide eest lavastustes „Janu“, „Revident“, „Hingede öö“ ning „Testosteroon“. Parim lavastaja/ lavastus on publiku hinnangul Tiit Palu ning „Revident“. Äsja esietendus neil Ristikivi Hingede öö (Pille-Riin käis seekord ilma meieta seda vaatamas :)) ja varsti kohe on tulekul uus lavastus - Ballettmeister. Autor Urmas Vadi, lavastaja ja kujundaja Andres Noormets, kunstnik Girlin Bassovskaja (külalisena), tantsuõpetaja Kati Põldots (külalisena) ning osades Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Viidas, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling. Suvetükki otsitakse mingit last, mis on iseenesest "hirmutav". Eesti lapsed lihtsalt ei oska laval mängida ja tihti lausa rikuvad tüki ära. Kuid sellest hoolimata tahan ma igal juhul seda põnevikku näha. Nii harva pannakse ju trillerid lavale! Ehk siis "Pimedusega löödud" tegijad - Autor Frederick Knott, Tõlkija Triinu Ojalo, Lavastaja Tiit Palu, Kunstnik Silver Vahtre, Osades Karin Tammaru, Ahti Puudersell, Raivo E. Tamm (külalisena), Lauri Kink, Jaan Rekkor.

Estonias on tulemas "Kolm musketäri"...välimaa lavastaja, uhked kostüümid. Päris hea vaheldus oleks natuke balletti vaadata. Lumivalgeke pidi neil olema väga õnnestunud...aga mul seegi veel nägemata.

Theatrumis on värsked Teatriliidu auhindade võitjad laval jälle alles sügisel. Sama lugu on vist Võru Linnateatri Koomiku lapsepõlvega....kahju, tahaks neid juba varem, näiteks suvel näha :)

Nukuteatris on mais tulekul uuslavastus - Hanel oli auto. Etenduse tugijõud on Helle Laas. Ja ta on nii nunnu! Seda tahaks küll näha!

Von Krahlil polegi mingeid uudiseid peale selle, et nad on Facebooki kolinud.

Vana Baskini teatris on tulekul Lembit Ulfsak-i monotükk (ühes liftis kahes osas:)) - Mu kallis lift. Kirjanik Bengt Ahlfors, tõlkija Ülev Aaloe. Lavastajaks maestro Eino Baskin ise. Peaks vist üle pika aja Baskini tükki vaatama minema. Ulfsak on ju ka vinge!

Kuressaare Linnateatril on tulekul üks lastetükk - Unenägu. Kirjutas Aarne Mägi, lavastaja Aare Toikka, lavakujunduse ja laululood mõtles välja Kaspar Jancis, osalevad Lee Trei, Jörgen Liik, Hannes Prikk, Kaspar Jancis, Aarne Mägi. Aga ma ikka tahaks nii väga nende Tapatöö jumal näha....kahju, et seda mängukavas pole rohkem kui just sellel ühel aprillikuu päeval, kui mulle ei sobi.

Loomisel on nii palju uudiseid ja uusi tükke tulekul, et seda võib igaüks nende kodulehelt ise lugeda! Igatahes Padisele tahaks küll suvel jõuda ja aasta lõpus etenduvat Loone Otsa uut tükki "Keisrinna hull" tahaks ka väga näha!

Tartu Uues Teatris on kaks tükki vaheldumisi toimumas. Aga midagi uut pole nad välja kuulutanud. Loodetavasti "Elud" ei lõpe aprillis, vaid seda mängitakse ka mais või vähemalt suvel.

Polygonteatrist saab haarata veel Külma pildid, aga mina kahjuks ei jõua selleks ajaks veel Eesti...

Varius-el on ka mitu huvitavat asja. Eriti see Maarja Jakobsoniga tükk huvitaks mind isiklikult, aga neil pole eriti palju mängukordi. Täpsemalt saab infot siit.

Lavakate järgmiseks projektiks on üks põnev asi! Järgmiseks lavastuseks valmistavad XXIV lennu üliõpilased ja lavastaja Mart Koldits ette "Kummitust masinas". Lavastus tuleb välja Von Krahli teatris ja plaanitav esietendus on 25. aprillil 2009. Mängukava siin. Muideks mitu lavaka kasvandikku saavad ka päristeatritesse juba tiibu katsetama. III kursuse (XXIV lennu) üliõpilane Jekaterina Nikolajeva osaleb Eesti Vene Teatri lavastustes "Don Juan" ning "Cipollino ja tema sõprade seiklused". Tallinna Linnateatri lavastuses "Iguaani öö" hakkab asendama Evelin Pange lavakooli III kursuse (XXIV lennu) üliõpilane Liis Proode ning lavastuses "Arbuusisuhkrus" Hele Kõret lavakooli I kursuse (XXV lennu) tudeng Maiken Schmidt.
Teatri NO99 lavastuses "Perikles" hakkab mängima Marta Laan lavakooli III kursuselt (XXIV lennust).

Järgmised teleteatrid on Potteri lõpp (jälle:() ja Pisuhänd. Raadioteatris on vähemalt aprilli alguses palju Gogolit. Aga nende, päris mõnusalt mahukas arhiivis on nii mõndagi igale maitsele. Soovitan soojalt! Minule näiteks väga meeldis "Kippari unerohi".

Huvitav, millal kompaktsemas vormis teatrite suveplaanid avaldatakse, et võiks hakata planeerima enda suveplaane :) Hetkel tundub küll kuidagi vähevõitu. RAAAM-i mängukava on lausa täiesti tühi...

Ja muidugi see kobab rekvisiitide vahel või grimmitoas, kel lugemata TeaterMuusikaKino ja Sirp :)

Sildid:

Lasnamäe lunastaja - Mari Saat

Tänavuaastase Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat ilukirjandusliku proosa kategoorias - Mari Saat ja tema kirjutatud „Lasnamäe lunastaja”, mõjub väga lihtsa loona. Võibolla isegi liiga lihtsa loona, et seda nii kõrgelt tunnustada. Samas lugu jookseb väga reaalselt ja ehtsalt silme ees, nagu film. Kuna tegemist on lühiromaaniga, siis on see läbi ka nii kiiresti, et ei jõua "peaaegu" nagu käivitudagi (kuigi käivitub ju küll ning päris hoogsalt). Ja kõige tipuks jääb veel kuidagi poolikukski, kuigi selline lõpp on igati õigustatud ka. Pean hoiatama, et ma paljastan mõne sisulise "üllatuse" siin oma tekstis, ehk kui on plaanis lähiajal raamat kätte võtta ei tasu ehk edasi lugeda.

Ja ometi sissejuhatuses ära toodud arvamustest meeldis mulle see lugu. Ma tavaliselt ei hinda kokkusattumisi raamatutes. Need on justkui lugeja alahindamine minu jaoks, kuid selle raamatu puhul mõjus see väga ehtsa ning õigustatud juhtumina. See andiski kogu loole justkui selle kaalukuse. Oma täpsema lahtiseletamatuse tõttu isegi mõjus just nimelt vastupidisena, ehk siis lugejat EI alahinnata.

Lugu on tõesti iseenesest väga lihtne. Selle võiks kolme nelja lausega ära rääkida. Ütlen siiski sisu kohta ainult niipalju, et tegemist on ühe vene rahvusest naise - Nataljaga ja tema tütre Sofiaga, nende pisikese elulõiguga ühe raskel eluhetkel. Natalja jääb töötuks just valel ajal, ehk siis kui tal on vaja tütrele osta hädavajalikud ja väga kallid hambaklambrid. Üks asi viib teiseni ning ta leiab end ühest lasnamäe korterist suvalistele meestele intiimteenust pakkumast. Ja kuigi ta mõtleb need mehed enda jaoks väga vastikuks, on kirjanik jätnud mehed siiski inimesteks. Kes ühel või teisel põhjusel vajavad seda, mida Nataljal on pakkuda. Üks mees isegi loobub Nataljasse (tolle ju selget vastutahtmist) sisenemise ja nende vahele on tekkimas midagi armastuselaadset. Ja siis ...

Tegelikult ma tahtsin lugedes hirmsasti teada pidevalt, et mis edasi juhtub. Juskui mõnda põnevikku ahmides. Kuigi tegemist oli väga praeguse, realistliku maailmaga seotud tegevusega (seal olid viiteid näiteks Tarja Halosele ning mõnedele teistele asjadele, mis praeguses maailmas toimumas...kuigi sellel ajal veel majanduslangus polnud otseselt alanud, ilmus raamat justkui ka sellega seoses õigel ajal), oli mitmeid hämmastavaid vigu. Näiteks "Bill Collins"...kuna viidati tolle kiilaspäisusele, siis on raske uskuda, et kirjanik mõtles mõnda sellenimelist kuulsat sportlast või kitarristi, kes päris elus eksisteerivad. Kaldun arvama, et ta mõtles Phil Collinsit. Siin on kas korrektori tegemata töö või kirjaniku otsus panna oma tegelane valesti mõtlema. Kui see oleks ainuke viga, siis ma panekski selle viimase põhjuse alla. Aga praeguses Eestis, eriti vene koolides nii kõrges klassis, nagu Natalja tütar Sofia käis...seda on tõeliselt raske uskuda, et tema klassis oli ainult kolmel lapsel mobiiltelefon. Ja ajastuga end välja ei vabanda, sest teksti lõpus oli aastaks märgitud 2007. Samuti need muud seosed tekstis. Pisikesi ja suuremaid ebatäpsusi või mitteusutavusi oli veel.

Kuid Saat -i kirjutamise stiil on küll väga hea. Mul tekkis täiesti omapärane atmosfääritunnetus seda teksti lugedes. Kuigi väga lihtsalt ja selgelt voolas see tekst, mõjus samaga kuidagi tugevalt, et kirjanik ei ole noor inimene (muidugi tean ju milline ja kes on Mari Saat. Liiatigi ta on veel O tädi ja juba sellepärast olen ammu teadlik kes ja milline ta on). Kuid ometi mõjus see kui mõne vanema inimese kirjutatud tekst. Ainult ühes kohas peaaegu pettis ära, seal kus rotile oli nimeks pandud Johnny - Johnny Depp -i auks. See tundus, nagu "õige" ja pop ja noortepärane :) Hämmastavalt klaar ja oma lihtsuses ikkagi väga omapärane. Alguses häiris mind väga ka see, et kas ikkagi sobib ühel eestlasel kirjutada venelase hingeelust. Ta ju ikkagi lõpuni, nüanssideni ei saa olla autentne. See pole minu meelest kuidagi õigustatud. Eriti siin Eestis, kus on olemas venelasi, kes seda palju autentsemalt ja õigema tunnetusega oleksid võimelised kirjutama. Kuid mida raamat edasi, seda rohkem ma selle kirjanikule andestasin. Eriti kuna ma isegi neid venelaste sisekaumusi just samuti olen endale ette kujutanud ning need tunduvad mulle õiged. Kirjutas ju ka Mika Waltari oma Sinuhe, ise Egiptuses kunagi käimata :) Ja selliseid, mõnes mõttes võrdelisi näiteid võiks ju kirjanduse ajaloost veel tuua. Kuigi nii julgelt nagu Apollo oma raamatututvustuses ütleb: "psühholoogiline täpsus", ma siiski ei julgeks öelda. Kuigi jah, tihti kulgeb ju lugu läbi tegelaste silmade ja mõtete ning seda inimpsüühikat on seal küll ja see peamiselt kulgeb väga usutavas ja realistlikus võtmes.

Lisaks on selles raamatus nagu kaks eri kihti. Üks venelaste elu eestlaste maailmas ja teine noorte vs. vanade Eesti venelaste maailmanägemus, hirmud, võimalused ja ootused/lootused. See ehk teeb sellest raamatust nii mõneski mõttes erilise ja ma isegi mõistan seda auhinna saamist (kuigi ma pole neid teisi kandidaate lugenud ja eks see auhindade võitmine peegeldabki ju tavaliselt mingit "keskmist maitset", millega nö. kõik "valijad" nõus on. Sellepärast tihti "parimad" tegelikult võidavad väga harva - auhinnast ilma jäi ju näiteks "Seltsimees laps" oma kategoorias... või Priit Võigemast hiljuti Teatriliidu auhindade jagamisel. Kuigi need on just rahva SUURED lemmikud. Ning jäävad palju tugevamalt mälestustesse elama.)

Kuid minu jaoks selles raamatus oli ikkagi oluline see armastus. Ma naudin raamatutes seda just kui see on niimoodi delikaatselt, mitte just otseselt "armastusromaan", vaid et see eksisteerib ehtsalt kahe inimese vahel. Kujutasin ette seda lumist lasnamäge ja Nataljat ootamas oma tärkavat armastust. Üles sätitud ja mehe jaoks valmis ja küps. Kõik aga ei lähe ju ei elus ega ka armastuses just nii nagu me ise selle enda jaoks valmis mõtleme ja loodame. Ning nii nagu see raamatus läks oli kuidagi väga lasnamäelik ja muidugi kurb.

Hinnang: 4 (Väga ladus ja lihtne lugemine. Samas kuidagi hingeline ning mõnusalt kaasaelama kutsuv. Mõnede šokimomentidega - mina näiteks üllatusin isegi siis kui Vova Nataljale tema tulevast "tööd" tutvustas. Ma nagu ei osanud seda oodata. Elust võtab selle lugemine ehk mõned hetked, kuid annab kuidagi palju rohkem. Mõned mõtted ning lisaks arendab ka empaatiavõimet. Sellised inimesed ma usun liiguvad igal pool meie ümber ning kui erinevad me isegi oleksime selles olukorras? Muidugi moraalitseda võime kõik ja nina kirtsutada, et meie küll kunagi nii ei teeks. Aga tegelikult sellisesse olukorda sattudes ju ei tea. Eriti kui me ei vastuta ainult iseenda eest, vaid ka lapse või teise inimese heaolu eest. Mina küll soovitan see killuke Eesti venelaste elust üles korjata.)

Üks väike tekstinäide ka ühe elulise võrdlusega, mis mulle meeldis:
Siis hakkas Vova jälle seletama ja teda veenma: "Jaakko ütleb, et sa võid kõik, et sa võid elada, just nagu ise tahad, sa ei pea teda isegi oma koju kutsuma, ega siia tulema, et tal on ostetud ilus väike korter siin ja tal on ka Helsingis korter... Väike küll, aga päris oma..."
"Aga miks tal siis naist ei ole?" küsis Natalja ja talle tundus, et ei küsi seda mitte tõrksusest ega ka uudishimust, vaid nagu arst patsiendi kohta, justkui diagnoosi täpsustamiseks.

Sildid:

laupäev, märts 28, 2009

Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul - Margit Kilumets / Kersti Kreismann

Kõigepealt ma tahan avaldada tänu, et Margit Kilumets üldse selle idee peale tuli - kirjutada raamat Kersti Kreismannist ja muidugi Kerstile endale, et ta oli nõus avama end. Sest kuigi raamatukaante vahele mahub ju vaid õhkõrn pindmine kiht kogu huvitavast siiani elatud eluloost, siis ma olen õnnelik niigi palju eest! Aitäh!

Kuigi ma usun, et enamvähem üldiselt ma seda kõike juba teadsin - teadsin tema suhetest ja sõpradest, töödest ja huvidest, isegi tema pojaga olen käinud samas koolis (kuigi ei mäleta teda koolikoridoridest üldse... Andres Raag oli klass või paar minust eespool.)

Kuid muidugi niimoodi tema enda sõnade läbi edastatud faktidena on see raamat kui dokument ühe haruldaselt andeka ja ilusa Eesti näitlejanna tegemistest ja elupööretest. Kui tavaliselt mind selliste raamatute puhul nii väga ei huvita see "isiklik elu", ehk ootan kuni jõutakse teatritöö ja teatrielu juurde ehk siis edasi neist lapsepõlve ja vanemate ja kõige selle igapäevase juurest, siis selle raamatu puhul nautisin ehk just seda algust hoopis rohkem (võibolla sellepärast, et Kersti rollidest see raamat eriti ei räägigi, kui ehk mõnest üksikust). Ma tundsin nii palju ära omaenda lapsepõlve ja isegi omaenda mõttemaailma tema sõnadest ja loost. Nii mõnus oli mõelda oma vanavanematele ja lapsepõlves maal veedetud aegadele, samas kui lugesin Kersti mälestusi. Lisaks jäi tunne, et ka fotod on raamatusse väga hoolikalt valitud, sest tihti rääkisid needki rohkem kui 1000 sõna.

Üldiselt on raamat kurva alatooniga. Juba esimestelt lehekülgedelt saab aru, et tegemist on valusalt tervate kõrtega, mis paljaid tallaaluseid torgivad. Vahepeal suisa tekkis tunne, et Kersti on pettunud oma elus, õigemini, et ta on tänaseks loobunud kõigest uuest ja uutest algustest. Et isegi teater on end tema jaoks ammendanud. Ja kuigi raamatu lõpus on ju isegi mõned rõõmsamad noodid, sest Kreismannil on ju ka uued rollid teatris laval, jäi kokkuvõttes mulje, et ta mõlgutab teatris töötamisest loobumise mõtteid (see võib olla vale sisetunne ja ma südamest loodan, et mu loetud märgid pole tõesed). Oi ma tõesti loodan südamest, et see nii ei ole. Ta oli ja on endiselt üks neid kõige-kõigemaid minu jaoks. Üllatusega lugesin raamatu lõpus olevaid Kersti rolle üle. ning selgub, et mul on õnnestunud neist näha ikkagi ainult käputäis. Teatri, filmi ja telerolle kokku täpselt 40. Mida ehk üldiselt võttes polegi nii vähe, kuid just lugedes neid huvitavaid rolle tema karjääri algusaastatest. Ta mängis ju juba "enne minu teatris käima hakkamise algust".

Ma ei hakka siinkohal oma lemmikuid üles lugema, sest mõtlesin kirjutada temast oma portree ehk siia blogisse kunagi ja katsun selleks ajaks vaadata veel mõne tema rolli nii teatris kui ka videolt (oh kuidas ma loodan, et mul veel kunagi õnnestub näha ka Alliku lavastatud Reza "Tapatöö jumal" -at).

Kuid nendest "sarnasustest" oma eluga mõne sõnaga, sest nende pärast ma nii hästi suutsingi suhestuda selle raamatuga. Näiteks see, et Kersti isa pani nii oma naisele kui ka kõigele naljakaid nimesid :) Ka Kersti ema nimetas ta ümber "Maali"-ks. Minu vanaisa oli täpselt samasugune. Näiteks vanaemat kutsus ta "Marja-Liisa"-ks. Tegelikult oli vanaemal ka mingi teine hüüdnimi varem, kuid ühel hetkel teatas vanaisa kõigi ees, et Marja Liisa Kirvesniemi auks saab vanaema uue nime. Kuna vanaema on sama kange või kangem veel ning sellest päevast peale oligi meie vanaema Marja-Liisa (kuigi sellel ajal tunti seda Soome suusatajat vist veel "Hämäläinen"-i perekonnanimega). Lisaks on need raamatu alguses toodud Kersti hirmud mullegi tuttavad. Üldse oma hirmude ja käekottide kogumisega ning tegelikult ka ju päris elus jätab Kersti Kreismann kuidagi hästi stiilselt naiseliku naise mulje. Ma teda küll päris elus ei tunne, aga olen mitu korda sattunud teatris käima sama etendust temaga vaatamas. Ja alati on ta olnud väga ilusates riietes ning kuidagi väga maitsekas ning oma pikkusele vaatamata suursuguse olekuga. Samuti ka laval. Ikka on ta sellise peenema ja kõrgema klassi daamina kuidagi väga usutav. Kuigi samuti ju Tammsaare ja sellised teised sirge seljaga naiste rollid on talle hästi sobinud, olenemata sotsiaalsest klassist. Nüüd laskun ma jälle omaenda teatrimuljetesse Kerstiga seoses ning kaugemale raamatust, tüüpiline :)

Peab ütlema, et tema kirjutamisviis on mõnusalt lihtsalt ning voolavalt loetav. Ma ju küll ei tea, et kui palju on Kilumets ja korrektorid seda teksti silunud, kuid minu meelest võiks ta vabalt oma memuaarid kunagi ise kirjutada. Kõik need õhtud Mati (Undi) ja tema ühises kodus, kus kogu tolleaegne (ja mitmed neist ju ka veel tänagi) kultuurikiht koos käis, see tundub nii põnev, boheemlaslik ning erakordselt huvitav. Juhan Viiding, kes vist tihti neil külas oli ning mitmed oma luuletusedki vist seal on kirjutanud. Muideks, raamatust leiab Viidingu luulega seoses ka midagi väga haruldast! Ka selle jagamise pärast tunnen ma väga suurt tänulikkust!

Keegi Kreismanni sõbrannadest avaldas raamatus, et tema arvates nad olid Krjukoviga hea lavapaar. Ma olen sellega täiesti nõus. Kuigi millegipärast on teda Martin Veinmanniga ehk rohkemgi kuidagi kokku sobitatud. Võibolla lihtsalt sellepärast, et see on rohkem värskemalt mälus ja just viimasel kümnel aastal nii eriti. Ja Krjukov on ju lahkunud juba üle 10 aasta. Minu jaoks näiteks tema partnerlused Juhan Viidinguga on hoopis võõrad, kuigi näiteks Šapiro "Kolmes ões" mängisid nad ju koos. Mina aga olen seda näinud ainult Mari Lill -ega versiooni.

Lisaks Kilumetsa intervjuule Kreismanniga ja Kersti enda kirjutatud juttudele, on raamatus ka lõikeid tema päevikutest, natuke on oma meenutusi jaganud ka Kersti õde, pisikesed väljavõtted kirjavahetusest mida on pidanud Kreismann ja Mati Unt. Ära on toodud huvitav nüanss seoses tema perekonnanimega. Natuke mälestusi vanematest ja vanaemast ja sõbrannadest ja kolleegidest. 60ndate, 70ndate Eesti. 40 kiri. Praegune elukaaslane. Ning palju pisikesi killukesi siit-sealt elunurkadest. Muideks jäi mulje, et Kerstil on siiani mingid okkad hinges ka oma ema suhtes. Ta oli vist isa tütar :) Ja oma emast tihti aru ei saanud. Läbi Kersti silmade vaadates tundub kõrvalseisjana, et ta etteheited on ka õigustatud (ka sellepärast leidsin ma enda eluga paralleele). Samas jätab raamat natuke kummalisena õhku ka Kersti enda suhted oma pojaga. Midagi oleks seal justkui viltu (võibolla ma selle muude sarnasustega seoses, projitseerisin selle oma elust tema ellu, ei tea), aga sellesse ei süüvita. Polegi vaja! Sest mis mulle meeldis just selle raamatu puhul ning häiris hirmsasti näiteks Ita Everi raamatu puhul, oli see "kollesemaigulisus". Kersti raamatus seda polnud. Kõik oli kuidagi ausalt ja otse! Sirge seljaga! Väärikalt, täpselt nagu väärika naise mulje on Kreismann endast jätnud ka läbi aastate!

Hinnang: 5- (natuke tobe on seda miinust sinna taha panna, sest see pole ju miinus Kersti Kreismanni elatud elule, vaid pigem just sellele, et ma oleksin palju rohkem tahtnud teada saada tema sõprusest Jüri Krjukoviga, tema rollidest ja nende saamislugudest. Rohkem tema sõprusest Maria Klenskaja ja teiste naiskolleegidega. Teiste kolleegide arvamusi temast inimesena...neid ju mõned üksikud raamatus ka on...isegi Aarne Üksküla üks lause...kuid just seda oleks tahtnud veel ja veel! Kuid muidugi kõik see mis kaante vahel oli, ka see oli kulda väärt. Ma tundsin pidevalt nagu mu peas jutustaks seda kõike mulle Kersti Kreismanni enda hääl ja see juba ütleb palju, kui autentsena see kõik tundus! Ma alustasin selle raamatu lugemist hommikul ja lõpetasin keset päeva, ei suutnud sõna otseses mõttes käest panna (ma olen ju Kersti fän). Oleks nüüd ainult, et ta leiaks elust ikka rõõmu ning teatrist tahet ikka veel mängida. Ja et ka lavastajad rohkem teda kasutaksid...ka teiste teatrite tegijad võiksid teda kutsuda. Ning hämmastav, aga alles seda raamatut lugedes mõistsin ma ka, et ta on tõesti nii tihti dublandiks oma rollides! Kuidas see küll nii tihti temaga just nii on? Ja kas tõesti mõni lavastaja ei võik teda nüüd haarata oma "näitlejaks". Et kindlustada seda, et ta lihtsalt ei kaoks orbiidilt nagu Hilja Varem (ka üks mu suuri lemmikuid). Ahhh...ma pean vist tõesti oma mõtted temast kokku koguma ja sellest raamatust eraldiseisvalt kirjutama midagi. Vähemalt nende tema superrollide kohtagi! Mõelda vaid, et ta "Truu naine" Constance -i rolli tegi 35-aastasena - umbes minuvanuselt :) Tema meest mänginud Aarne Üksküla oli ja on temast 10 aastat vanem. Mõlemad on nii eatud näitlejad ja Kersti on nii ilus ja särav naine!
Paljajalu kõrrepõllul on väga hea ja huvitav raamat. Tasub igaühel teatrist huvitatud inimesel läbi lugeda nii Kersti Kreismanni tausta kohta teada saamiseks kui ka kinnituseks, et just selline tugev ja naiselik naine ta ongi, nagu väljapoole paistab. Kuid ka sellise ajastupildina või ühe Eesti naise loona peaks see olema piisavalt kõitev.)

Lõik, mis mulle raamatut läbi lugedes lõpuks ikka kõvasti kummitama jäi ning mida puudutasin ka juba siisnses tekstis, ei olnudki otseselt ei Kersti Kreismanni ega ka Margit Kilumetsa öeldud-kirjutatud, vaid hoopis Jaak Allik -u suust pärit:
"Kersti on igavene teine valik. Miks pole Kerstil oma lavastajat? Aga sellepärast, et nad kardavad teda! Lavastajal on kergem töötada särava savi kui ränikiviga. Ma ei taha kuidagi halvustada lavastajate esimesi valikuid, aga Kersti on intellektuaalne näitleja, kellel on oma arvamus, mida ta ei jäta välja ütlemata. Seda rida pidi edasi minnes oskaksin ma kõrvutada Kerstit kahe näitlennaga: Velda Otsuse ja Hilja Varemiga. Viimane neist pidi lavalt lahkuma 16 aastat tagasi, sest tal polnud oma lavastajat. Kõigil kolmel on äärmiselt tugev isikupära ja nad ei rõhuta mitte seda, et nad on ise targad, vaid seda, et lavastaja on loll."

Hetkel võib Kerstit näha mängimas:
Kuressaare Linnateatris:
"Tapatöö jumal"
Draamateatris:
"Pedro Páramo"
"Leekrüübe"
"Metspart"
"Eesti matus"
"Õmblejannad"
Ja loodetavasti ta võtab ikka sellel suvel ka midagi uut mängida!!! Palun lavastajad, ärge kartke! Näidake oma julgust ning enda "tarkust" ja kutsuge teda!!! :)))

Sildid: ,

neljapäev, märts 26, 2009

Pride and glory / Uhkus ja au (USA 2008)

Režissör: Gavin O'Connor
Stsenaarium: Joe Carnahan, Gavin O'Connor, Greg O'Connor, Robert Hopes
Olulisemad näitlejad: Colin Farrell, Edward Norton, Jon Voight (Angelina Jolie isa), Noah Emmerich, Jennifer Ehle
Loo lähtekoht: On üks kõrgemas auastmes politsei, tal on kaks poega - mõlemad politseid ning tütar, kes on abielus ühe politseiga. Üks kolmest mehest on ise täielik pätt ja kaabakas. Üks meestest on osaliselt, sest pigistab silma kinni teatud kohtades ning üks on korralik, kes paljastab kogu loo. Iiri-ameerika pere. Väga tüüpiline.

Pärast viimase aja friike filme, mõtlesin, et võtan ette ühe korraliku "meesteka". Näitlejad, põnevus ja isegi reklaamis lubatud sisu äratasid huvi. Ühesõnaga läksin reklaami õnge :) Film oli tüüpilisem tavalisest politseisarjast, millede vaatamisest ma olen loobunud juba umbes siis kui kunagi Miami Vice-i tootmine lõpetati... kui nüüd ei arvesta Prison break-i, mis pole ju žanripuhas politseisari...pigem vanglasari või põnevusdraama. Pride and glory jääb igatahes kordades alla PB põnevatele ja nutikatele väljamõeldud süžeepööretele. Tavalisemat, ehk tüüpilisemat politseifilmi annab otsida. Midagi eriti põnevat ka ei juhtu. Ainuke šokimoment toimub kusagil filmi keskel ära. Selles hetkes on Colin Farrell, triikraud ja väike beebi :) ning kogu film ongi sellega nähtud ja ette teada. Isegi lõpp on nii tüüpiline ja igav.

Isegi tehnilises mõttes oli ärritavaid asju piisavalt, et selle filmi staaride osalus paneb hämmastama. Näiteks need kordused. Kui filmis on sündmus toimunud siin mõni tegelane jutustab seda üle või muidu kordused, mis sellisel põnevuslool peaks olema keelatud. Need võtavad hooa maha ning jääb mulje, nagu film oleks tehtud idiootidele. Teiseks see kaamerakasutus filmi alguses oli natuke liigne üritus luua realistlikku tunnetust. See värises natuke liiga palju ning liiga pikalt. Ning kõige tipuks oli probleeme ka helindusega, see hämmastas mõnes kohas ikka tõsiselt!

Kahel peategelasel, ehk Edward Nortonil ja Colin Farrell-il eriti midagi erilist mängimismaterjali polegi. Colinil ehk natukenegi ja eks nad tulevad ise sellest jamast puhtalt välja, kuid Emmerich-i usutavus oli oma rollis küll allpool igasugust arvestust. Ja miks oli asjasse segatud Jennifer Ehle vähihaige karakter. See jäi nagu lõpuni kasutamata. Ta on liiga hea näitleja, et llihtsalt sellises ei-midagi-ütlevad rollis ekraanile susata. Ei mõista neid valikuid selle filmi puhul. Tundub nagu mingid iirlastest vennad O'Connorid on mõelnud välja mingi lihtsa süžee. On kaasrahvuslasest Farrell-i saanud kampa ning seeläbi mõned teised korralikud näitlejad ka ning siis oma suure unistuse "enda välja mõeldud lugu" ekraanile seada ka teoks teinud. Mis siis sellest, et sisu on 100 korda igas teises politseisarjas juba kasutatud.

Hinnang: 2+ (heade peategelaste pärast ei taha kehvemat hinnet panna, kuigi lihtsalt sisule annaks vist 1 ära küll. Ei olegi midagi kommenteerida otseselt selle filmi kohta, kui et tasub eemale hoida.)

Filmi treiler:

Sildid:

kolmapäev, märts 25, 2009

Maailma 10 tippkoreograafi

Seoses sellega, et ma ise pole juba praktiliselt 2 aastat korralikult tantsida saanud, ammutan seda kirge teiste inimeste tantsust ning passin kõikvõimalikke tantsuetendusi ja tantsusaateid ja mis iganes tatnsuga seotud asju mulle ette satub. Viimati, vaadates "Kunst pole elu" blogist üht montaaži Teatriliidu selleaastaselt parima lavastuse nominendilt, pani järjekordselt mõtlema, et Eesti tants on ikka ma ei tea kus augus endaga. Kõik on kopeeritud suurtelt maailma koreograafidelt ning vähemalt paar kolm aastat kui mitte rohkem tagasi juba nähtud. Eestis ei osata ka hinge ega ilu tantsu sisse panna. Viha, agressioonid, sisemised valud ja olnud aja haiglase tunnete läbielamine läbi tantsu ei paku vaatajale küll mitte midagi, kui "paha tuju" ning pettumust eesti tantsus. Tegelikult võib ju ka valusaid teemasid tantsuga puudutada, aga ka neid võib teha läbi huvitavate ja ilusate liigutuste. Ma ei mõista, miks seda ei tehta. Erandeid muidugi on. Mitmest kohast olen kuulnud, et hetkel Estonias etenduv Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi pidi olema väga hea, samuti Kevade Vanemuises ning ühte Eesti koreograafi pean ka maailmatasemel tegijaks, aga siin on need, kellele kuulub minu au ning näited neilt (paraku internetist leitud materjal on väga piiratud ning suuremas osas ei näita nende tegelikke parimaid saavutusi. Siiski õnneks pole maailma tants nii kehval tasemel, nagu see on Eestis, kus tõeliselt harva tuleb isu minna tantsu vaatama...eriti pärast seda kui Kaie Kõrb enam ei tantsi (viimati vist nautisingi tema Luikede järve oma sünnipäeval umbes 7-8 aastat tagasi). Järgmine hea asi toimub 11.mai Draamateatri suures saalis, aga sinna on vist juba piletid välja müüdud :)

Siin aga need kümme, keda ma otseselt edetabelli raamidesse suruda ei suuda. Nad kõik meeldivad mulle ja neil kõigil on tõeliselt pikk CV kõiksuguste tippsaavutustega, mida ma siinkohal väljatooma ei hakka. Panen juurde ainult näited tantsudest. Niipalju hoiatan veel, et You tube-il tasub lasta tants lõpuni ära laadida, enne kui seda vaadata, muidu hakib ja rikub elamuse ära. Muidugi kui ühendust on piisavalt kiire, et see "näitamisriba" jookseb punaseks ette ära, siis pole probleemi ka kohe vaatamisega :)

Mia Michaels - peamiselt lüürilised tantsud, kuid tegelikult ka kõik muu. Madonna ja Celine Dion-i tuuride koreograaf.


Napoleon & Tabitha D'Uomo - Lüürilise ja mõttega hip hop -i maailma meistriklass!
Üks mu lemmiktantse läbi aja:


Ja kuna neid on kaks ja nad viimasel ajal on kohe erilised lemmikud, siis teine näide ka:


Wade Robson - vapustav, haldab kõiki stiile. Geniaalne!


Kelley Abbey - Austraalia kingitus kogu maailmale.


Tyce DiOrio - Broadway koreograaf. Ei pruugi olla kõigi maitsele, ka minule alati ei meeldi. Aga kui meeldib, siis väga!


Alex DaSilva - Ladinatantsude tippkoreograaf


Brian Freedman - Hip Hop-i isakoreograaf :) Kes superstaarid kõik temaga poleks töötanud :) Ja selline näeb tema trenn välja :) Koreograaf on ise esimeses ja kolmandas lõigus keskel:


Jean-Marc Genereux - Kanada prantslane... Super-valsimeister


Reet Krieger - Eesti oma "maailmaklass", ületamatu! 11.mail on Draamateatris 30-tegevusaasta juubelikontsert. Ka tänasel päeval teeb Krieger uusi tantse ja selline pärlikene on siin Eestimaa pinnal peidus. Ei jää grammigi alla maailma teistele tippudele!
video

Sildid:

Savage Grace (Hispaania/USA/Prantsusmaa 2007)

Režissör: Tom Kalin
Stsenaarium: Howard A. Rodman (baseerub Natalie Robins -i ja Steven M.L. Aronson -i samanimelisel raamatul)
Olulisemad näitlejad: Julianne Moore, Stephen Dillane, Eddie Redmayne, Belén Rueda, Elena Anaya, Hugh Dancy, Anne Reid
Loo lähtekoht: Film on dramatiseering päriselt elanud kõrgklassi daami Barbara Daly Baekeland -i elust alates sellest kui talle sündis laps lõpetades tema elu lõppemisega. Aja ning koha mõttes saab film alguse aastal 1942 New Yorgis ning läbi erinevate aastate ja läbi Prantsusmaa ja Hispaania jõub film välja 1972.aasta Londonisse. Filmi keskmes on tema pere ning suhted oma mehe, poja ning sõprade ja armukestega. Samuti tema mehe ja poja suhted. Ning melodramaatiliselt kulgevad need väga ajastuhingeliselt läbi seksuaalse revolutsiooni. Ehk kõik seksivad kõigiga, tõmmatakse pilve, juuakse veini, tegeletakse kunsti ning enese harimisega. Kõige selle keskel joonistub selgelt välja pereema labiilsus ning närvihaigus. Muidugi mingil määral andis erilised tuurid sellele haigusele sinna ka see kui tema mees otsustas ta poja sõbranna pärast maha jätta. Jõudes välja päris perverssete teemadeni nagu insest ja enesetapukatsed.

Film sai oma esilinastuse Cannes-i filmifestivalil ning on sellest peale tiirutanud läbi paljud maailma olulised filmifestivalid (teiste hulgas ka Pöff ja Siff). Festivalifilmina ta justkui tundubki. Selliseid teemasid käsitlevad filmid tavalisse kinolevisse tavaliselt ei jõua ning ma pean tunnistama, et seda vaadata oligi üpris piinarikas. Kui ma oleks seda kinos vaadanud, siis võibolla oleks see mul pooleli jäänud. See lihtsalt ületab selle künnise, mida ma kutsun rõvedaks (K jättiski selle vaatamise pooleli). Kuna aga tegemist on päris eluga, siis ma tahtsin ikkagi teada, et kuhu see hull naine omadega välja jõuab... ja ilmselt oleks parem, kui ma seda polekski teada saanud...see oli lihtsalt nii rõve!

Kuigi päris elu inimesed, kes tundsid Barbarat on öelnud, et siiski päris õige see kõik polnud, mida ekraanil näidatakse. Tegelikkuses mingit insesti siiski ei toimunud. Sam Green, kes on Barbara Baekelandi endine armuke, kirjutas artikli, kus tõi välja, et näiteks selles stseenis, kus ta on voodis koos Antony ning tema emaga, seda tegelikult ei toimunud. Naine hakkas rääkima inimestele oma insestisuhtest oma pojaga, et "parandada teda tema homoseksuaalsusest". Kuid tegelikult ilmselt siiski insesti ei toimunud. Talle lihtsalt(!) meeldis inimesi šokeerida.

Vaesed näitlejad, kes peavad sellist tööd tegema! Julianne Moore on üks paremaid ning kenamaid naisi praeguses filmimaailmas teeb oma rolli vapustava energia ning hämmastava sisenemisega. Tema poega, kes jäi taga igatsema oma isa heakskiitu oma olemusele mängis väga pervertsele maniakile kohaselt Eddie Redmayne. Tal juba selline välimus, mis jätab mulje kui mingist kiiksuga inimesest. Viimati hispaania orbudekodu-õudukas El Orfanato hea rolliga hakkama saanud Belen Rueda lipsab ka korraks läbi, kuid siin jääb tema roll väga tagasihoidlikuks.

Selle filmiga seoses peab kiitma eelkõige kostüüme. Eri ajastu hõng on tabatud hästi, kuid samas on riietes näha ka piisavalt ettekujutlusvõimet ning kunsti. Ja see melodraamale sobilik muusika! Samuti rääkides eri ajastutest, sest film hüppas ju pidevalt aastate kaupa edasi, siis see selline atmosfäär vastavalt aastaarvule ning mõnes mõttes ameeriklaste jaoks üleromantiseeritud Euroopa vabameelsus pääseb ekraanile küll väga elavalt ning ehedalt. Kuid muidugi, ehk sellised need selleaegsed ameeriklased olidki? Kui oli raha, siis võis endale lubada sellist "olemist" vanal kontinendil.

Tulles veelkord Julianne Moore-i juurde, siis tal on minu meelest mingi imeline aura. Tema punased juuksed ja sellest vastav välimus tegid näiteks tema roheliste viinamarjade söömise justkui maaliliselt ilusaks. Samuti need võimsad kostüümid, mis ta kandis välja nagu Hollywoodi sajanditagused diivad, selles oli ühtlasi elegantsi kui ka suursugusust. Kuid siis see, mis toimub Londonis või see kuidas ta laseb oma pojal salvi määrida enesatapukatse jaärel kokkuõmmeldud randmehaavale...need muudavad ta monstrumiks. Hämmastav kameeleon!

Hinnang: 3- (Ma olen ise ka hämmingus niigi kõrgest hindest, sest seda vaadata oli vahepeal suisa vastik. Kuid ehk on tegemist just nimelt Julianne Moore-i võluga või selle autentse atmosfääriga, mille film loob läbi oma kunstiliste lahenduste. Vahepeal on ju kaadrid näiteks sellest, kuidas Barbara autoga mägede vahel kihutab ja teised autos hirmu tunnevad, õigemini hirmu tunneb võõras Hispaania tüdruk, kes veel ei tea ega tunne selle haige naise närvikava. Igatahes ma ei soovita selle filmi vaatamist mitte kellelegi, kui just ei oma mingeid seksuaalselt kriminaalseid kiikse. Sest selle koha pealt oli see film okseleajav. Mulle meeldib kui tõsielu filmide lõpus antakse kirjadega teada ka natuke sellest, mis edasi sai. Ja sellegi filmi lõpus saab teada, mis juhtus Antonyga pärast vanglat. Ta veetis ju kriminaalselt hulludele mõeldud vanglas mitmeid aastaid ning ega seal ju "terveks" ei saa. Pigem ikka vastupidi... Muideks maailma kinodes on film keelatud alla 18 aastastele!
Ma ei saa aru, mis filmid mul viimasel ajal ette satuvad! Ma pean hakkama täpsemalt valima, millele oma kallist hilisõhtust aega kulutan...)

Filmi treiler:

Sildid:

teisipäev, märts 24, 2009

Patrik 1,5 (Rootsi 2008)


Režissör: Ella Lemhagen
Stsenaarium: Michael Druker , Ella Lemhagen (baseerub Drukeri enda kirjutatud näidendil)
Olulisemates rollides: Gustaf Skarsgård (jah, Mamma Mia-st ja Kariibimere piraatidest tuttava Stellani poeg), Torkel Petersson, Thomas Ljungman

Loo lähtekoht: Rootslastest gay-abielupaar on just kolinud oma uude majja, kuhu tahavad hakata oma pesa punuma. Naabrite kummalistest pilkudest vaatamata plaanivad nad selles "Desperate housewives stiilis Whisteria Lane" -tänaval silma kinni pigistada naabrite kummalise suhtumise ees ja naerda laste üle, kes neid kõva hääleda üle tänava narrivad. Pere pole aga täiuslik, kui sealt puudub laps. Seega on nad otsustanud ka endale lapse hankida. Aga kuidas muidu, kui lapsendamise teel kaks meest võivad last saada? Aga milline lastekodu või kasvatuskeskus oleks nõus mõne lapse kahele, omavahel abielus olevale mehele andma? Välisriigid, nagu nad alguses loodavad - keelduvad. Kuni ühel päeval tuleb info, et tõesti - 1,5 aastane Patrik on leitud neile. Määratud päeval saabub aga uksele 15 aastane homovihkaja ning noorkriminaal Patrik - tehti täiesti lihtne "kirjaviga". Suures segaduses saavad kõikide omavahelised suhted kannatada ning kõik justkui tahavad olukorra korda ajada, kuid see ei osutugi nii kergeks kui võiks arvata. Isad tahavad oma 1,5 aastast, 15 aastane ei taha endale kahte isa, vaid normaalset perekonda. Inimeste tõelised palged paljastuvad ning tunded on sassis nii tegelastel endal kui ka neid ümbritsevatel inimestel. Samas meie tunded on suuremad kui meie ise. Tihti me ei saa neid ju kontrollida. Ning tihti on vaja teha ka kompromisse või väga raskeid enesekindlaid valikuid.

Kuigi tänapäeval ei üllatu ju enam mitte millegi üle ning mu oma tutvuskonnaski on mitmeid gay-inimesi isegi abielus olevaid (tervitusted siinkohal K-le ja tema A-le "mitme maa ja mere taha" :)) Oli seda filmi millegipärast ikkagi kummaline vaadata. Aga jättes kõrvale selle sugupoolte teema, siis film oli liigutav ning rootsi draamadele kohaselt armas. Näitlejad, kes ise ju tegelikult ei ole homoseksuaalsed, näitlevad väga ehtsalt ja isegi loovad inimestena endast erinevad karakterid. Kuid kõige parem on minu meelest see noor näitleja - Thomas Ljungman (Patriku rollis), keda on viimasel siin seal Rootsi filmides näha olnud. Eelkõige väga hea rolli tegi ta ju Jonas Gardell-i kirjutatud telesarjas "De halvt dolda" (see roll oli mõnevõrra isegi sarnane Patrik-u rollile, ta on kohe selline tüüp), aga läbi lipsab ta isegi ühest viimaste aastate kuulsaimas ning õnnestunumas Rootsi filmis Låt den rätte komma in. Loodetavasti saab ta ka veel ja veel rolle. Lugesin hiljuti ühte tema intervjuud, kus ta nagu andis mõista, et näitlejaamet meeldib talle küll...et igal juhul ta tahaks tegeleda millegi loova ametiga tulevikus, aga hetkel keskendub koolile.

Ma isiklikult kaldun arvama, et kahel mehel võib lastekasvatamine väga edukalt õnnestuda. Sellest vältimata ei juhtugi midagi erilist. Kuid selle lapse jaoks võib olla traumeeriv, sest inimesed, kes tahavad ja vajavad oma üleoleku-tunnet kehtestada, võivad hakata narrima ja solvama. Ja selliseid, kes ei tolereeri enda elust erinevaid vorme, on ju alati ja igal pool (eriti piibli kummardajad...irooniline, aga paljud preestrid ja papid on viimastel aastatel eriti selles suhtes margi ju täis teinud astudes vahekorda meeste ja isegi alaealiste poistega...silmakirjalik). Mõnikord on aga just ema perekonnas see, kes lapse ajud võib hoopis krussi ajada. Mu eesmärk ei ole mitte õigustada siin homoabielusid ning gaydest lapsevanemaid. Ma lihtsalt toon välja mõtted, kuidas võib olla. Kaldun siiski eelistama praeguses maailmas valitsevad vormi, mille esindaja ma isegi olen. Lihtsalt ma leian, et inimlikud vajadused on ju kõigil ning inimlik õigus valida. Samas jah, lapselt võetakse see "valimisõigus" sedasi ära. Samas ega ühelgi lapsel pole võimalust oma vanemaid valida. Väga, väga, väga keeruline.

Jah, see teema on väga mitmetahuline ning lõpuks oleneb alati inimestest. Aga ma arvan, et samuti oleneb see ikkagi mistahes paarist, mõned naine-mees ei sobi hoopiski vanemateks samuti mõned naine-naine või mees-mees paarid oleksid ideaalsed ja armastavad vanemad. Näiteks just antud filmis Gustaf Skarsgård-i mängitud Göran Skoogh (kuigi tema partner Sven ehk nii "ideealne" polekski).

Filmis oli kasutatud peamiselt country muusikat, millega taheti omakorda ehk riikuda tabusid, sest teadupärast gay-d tihti country-t ei armasta. Mis mulle väga meeldis oli see värviküllus ning ideaalne valgustus. Kuigi siin võis just nendes minule silma jäänud kaadrites olla ka arvutigraafikute osavad sõrmed mängus (näiteks meenub üks kaader, kus nad sõidavad autoga ja läbi esiklaasi on inimeste näod väga selgelt paista, mingis soojas - päikeseloojangu valguses).

Mõlemad "isad" kandideerisid oma rollidega Rootsi Filmiinstituudi aastapreemiale (Gustaf peaosast, Torkel kõrvalosast).

Hinnang: 4 (selline keskmiselt hea rootsi draama, mis siin Rootsis on saavutanud väga suure austajaskonna - olen kuulnud, et kasvatusteemadega seotud inimestele on seda isegi soovitatud minna vaatama. Šokeerib küll natuke, aga ka sellevõrra on see film ka tavalisest peredraamast või romantilisest komöödiast mõtlemapanevam film, kuigi sisaldab elemente mõlemast žanrist. Kas siis just nimelt harjumise eesmärgil, et sellised olukorrad on võimalikud või lihtsalt vaadata kuidas sellised olukorrad tekivad või mis nende taustal võib olla ning toimuda. Mina isiklikult oleks veel rohkem tahtnud neid nö. tundeid äratavaid kohti. Nutma see film mind otseselt ei ajanud. Aga eriti hea oli lõpp, seda saab igaüks tõlgendada siis nii, nagu ise soovib. Igatahes tolerantsust on vaja mitte ainult peresuhtetes ja sugupoolte vahelistel teemadel, vaid minu meelest üldse maailmas. Peab natuke oskama vaadata ka teiste inimeste silmade läbi. Samuti leida võimalusi ja teid, mitte kohe minna lihtsama vastupanu teed. Igal ühel on meil oma valikuvõimalused või sisemised sundlused. Mina näiteks tahan ja sisemisest "seletamatust vajadusest" pean blogi pidama. Samuti ei saa ma elada teatri, filmide, tantsimiseta, raamatuteta. Ning eelkõige ei suuda ma elada ilma oma K-ta ja lasteta.... mõni teine mees ei suuda elada ilma meesteta...see lihtsalt on nii ja pole minu asi, mis on teiste sisemised sundlused. Ma vaatan kuidas ma omadegagi hakkama saan :) Ja lõppude lõpuks armastus võidab kõik.)

Filmi treiler:


Sildid:

pühapäev, märts 22, 2009

Hingede öö - Karl Ristikivi

Sellest raamatust rääkida, ilma selle sisu olulisi osi ning mõtteid paljastamata on praktiliselt võimatu. Sellepärast ma soovitan edasist teksti mitte lugeda, kui on plaanis lähiajal see raamat kätte võtta. Sest ma kavatsen oma mõtted lahti kirjutada, mis lugedes ärkasid, vähemalt nii palju kui mul neid meeles on.

Ma ei ole küll kindel, kuid minule on igatahes jäänud mulje, et "Hingede öö"-d peetakse Ristikivi kõige olulisemaks raamatuks. On ta ju ka kohustuslik kirjandus keskkooli klassides. Ning kui aus olla, siis sellises vanuses seda raamatut lugedes, oleksin ka mina sellest raamatust saanud kordi ja kordi rohkem. Siis on veel ju see nö. "maailmaavastamis" rõõm ja valu, oma mõtete paikaloksumise aeg ning huvitav on lugeda ja saada juurde uusi mõtteid ning nägemusi elust ja surmast ning ka teiste elu suurte küsimuste kohta.

Lugedest seda raamatut praegu, 36 aasta vanuses, tunnen, et olen need mõtted juba kõik vähemal või rohkemal määral saanud kusagilt mujalt. Olen need mõtted enda jaoks juba vähem või rohkem läbi mõelnud ning see filosoofiline pagas, mis raamatuga kaasas käib, oli minu jaoks pigem igav kui midagi andev. Kuid mis mulle meeldis, oli selle raamatud kaheks jaotus, meeldis see kontseptsioon, ehk baasmõte - läbi "hingede öö" toimub ühtlasi kirjaniku kohus või komisjon iseenda üle.

Raamat on tinglikult jaotatud kahte ossa. Esimeses osas, rändab peategelane läbi ühe salapärase maja ruumide, jõudes teises osas oma kohtu ette. Esimeses osas, mille nimeks "Surnud mehe maja", jäin ootama, et mis selle kogu asja mõte on. Selle Stockholmi(?) maja ruumides peaks samal ajal toimuma matused, kihluspidu ning ka teater. Lisaks on erinevates ruumides küll ettekanded, arutelud kui ka kunstinäitused. Tõeline sürr. Kusjuures kõik inimesed justkui tunneks peategelast, aga peategelase jaoks tunduvad ainult vähesed jutkui tuttavad. Minu jaoks tekkis selline unenäoline atmosfäär mahajäetud majast, kus hinged rändavad ringi ning juhivad peategelast läbi nende tubade, kus tal on võimalik enda jaoks olulistele eluküsimustele vastuseid või mõtteid saada. Samas see tundus nagu puhastustuli enne taevast või põrgut. Ja kindlasti ka kergelt kõhedusttekitav, kuna tegelikult ju ei tea, kas ta sealt majast enam välja pääseb? Kas tema on ka nüüd üks surnu hing teiste seas? Ja kuhu see lugu ikkagi välja jõuab. Kahjuks aga nagu mainisin, ei leidnud ma enda jaoks sealt piisavalt palju huvitavaid pidepunkte, mida ma mujalt kirjandusest või teistest kohtadest poleks juba lugenud/näinud/kuulnud, sellepärast hakkas see kõik kuidagi venima ning ma lausa vuristasin kiiruga seda kõike lugeda, et äkki lugu jõuab kuhugile välja. Isegi karakterid, nagu näiteks pastor Roth, kes hoolitseb selle eest, et maailmas oleks pattu ning patuseid, sest muidu muutuks tema amet mõttetuks. See kõik on tuttav. Samuti jumala teema...

Mis mulle meeldis selles esimeses osas, olid need kirjanduslikud viited ning see äratundmisrõõm. Meeldis see kunstinäituse tuba ning mõte ühest teosest ja siis see ettekujutluspilt mis tekkis, kui teises saali otsas peategelane avab ukse ning seal ongi see pilt "elusana" tema ees. Ja kui alguses ta seda maali vaatas, tekkis tal mingi aimdus, mis seal pildil võiks olla, siis kui teine inimene talle seda pilti jusktui lahti seletas, siis need kontuuridki justkui muutusid tema jaoks selgemaks. Veel meeldis mulle see mõte, et kuhu aga peategelane läks, seal pidi ta istuma kahe ülemukitud vanaprouaga. Kujutan ehtsalt neid vanaaegsetes riietes, ülepuuderdatud nägudega vanadaame. Ja juba mõttena igal pool nendega kohtuda on ju unenäole omaselt painav. Kas ehk on need kirjaniku vanaemad, kes teda kummitavad?

Üle pika aja, oli selles raamatus ka minu nimega tegelane. See on kuidagi nii armas äratundmisrõõm :) Justkui see oleksin mina, kellest räägitakse...edevuse tipp...ma tean :) (Aga näiteks kogun ma laule, kus on mu perekonnanime mainitud, nind neid on juba üpris mitmeid ning mina alatajus kohe "omistan" need laulud. Näiteks Liisi Koiksoni "Väike järv" või Terminaatori "Ütle miks":)) Millegipärast on need laulud ka tavaliselt ühed mu lemmikud... seegi ju mingi äratundmisrõõm :)

Raamatu esimest ja teist osa poolitavas kohas on "kirjaniku kiri" (arvatavasti fiktiivsele) proua Agnes Rohumaale, kes esindaks juskui kõiki lugejaid. Ning kes on kirjanikule ilmselt kirjutanud kirjanikule kriitilise kirja selle esimese osa kohta. "Ilmselt" sellepärast, et seda kirja pole raamatus ära toodud. Kirjanik enda kirjas justkui vastab pr.Rohumaa kriitikale. Minule mõjus see küll natuke kirjaniku õigustusena ja püüdena ära seletada miks ja mida ta on kirjutanud. Jättes siiski avatuks tulevate sündmuste seletava osa. Sest raamatu teine pool ju tegelikult avab kogu raamatu mõtte ehk iva (minu meelest).

Raamatu teine osa, mille nimeks on "Seitse tunnistajat", algab piiripunktist, jätkub ooteruumiga ning jõuab välja kohtuni, kus tõesti esinevadki seitse tunnistajat. Ainult et need seitse tunnistajat on justkui ise süüpingis. Need oleks justkui kirjaniku alter egod või tema isiksuse eri tahud. Sama hästi võivad need olla ka inimesed tema elust, keda ta otseselt ei tunne, aga kellega koos ta näiteks kunagi Soome põgenes (Ristikivi elas ju paguluses alates 1943.aastast. Alguses põgenes ta Soome ja sealt edasi - 1944.aastal asus ta elama Rootsi). Seitse tunnistajat annavad aru seitsme surmapatu teemadel. Iga tunnistaja ajal kirjutatakse see "patt" tahvlile. Peaaegu igaühe (kiima ei kirjutata...see vaikitakse diskreetselt maha :)). Samuti jäetakas viimane, ehk kogu kontekstis ehk olulisim patt, mille tunnistajaks on kirjanik ise - "tujutus" üldse mainimata. Kuigi arvestades nende pattude tõlkeid, mida Ristikivi on kasutanud, siis need pole need tänapäeval tuntud tõlked ning ma arvan, et Ristikivi ei mõelnud selle patu all üldsegi mitte otseselt tujutust vaid hoopis ladinakeelse ‘Acedia’ teisi tõlkeid ‘laiskust’, ‘loidust’ või ‘tuimust’. Ehk ta oma suurimaks süüks (teistes pattudes ta minu meelest ju otseselt süüdi ei ole...seda ehk võib välja lugeda ka nende tunnistajate aruandlusest) peab ise seda "tegevusetust", et ta ei astunud Eesti kaitseks välja vaid põgenes selle eest. Eelkõige painab teda ehk see, et ta ei jäänud Eesti vaid põgenes nii olulise inimesena, kui seda on "rahva vaimu valgustaja" ehk kirjanik. Kui kodumaalgi oleks temast olnud kasu ja vajadus tema vaimuvara järele ning miks ka mitte lihtsalt tema kodumaa kaitsma jäämisele.

See ehk andiski minu jaoks kogu raamatule mõtte. Sest kohtu lõpus mängib ta isegi selle tema enda joaks hirmuäratava mõttega, et teda deporteeritakse tagasi. Kuid tagasi saadetakse teda hoopis tavalisse ellu. Ta tegi ja põdes läbi "Hingede öö" enesekohtu, millega ehk otsis ja ostis endale õigustuse. Mis tal muud üle jäi? Lõppude lõpuks oli see iga inimese oma valik ning mina isiklikult teda küll hukka ei mõista (usun, et võibolla ma võimalusel oleksin isegi põgenenud või vähemalt saatnud oma pere sõja ning surma eest pakku. Oleneb muidugi, kas ma oleksin olnud nii nutikas, et ära näha seda lootusetut võimuvahekorda, mida nägi Ristikivi). Ta põgenes ju enda sõnul kommunismi eest ning selleks, et edasi elada vabaduses.

Kuid siin on lõik ühelt tunnistajalt, mis mõnes mõttes Ristikivi enda sõnadega selgitab ära, miks minule see raamat ei meeldinud: "Kuigi ma vaimsete naudingute suhtes ei pea pidama dieeti, on siin teine probleem. Kõik on juba olnud, kõike olen juba lugenud, kuulnud või näinud. Kõik uus on ainult vana kordamine ja mulle tundub, et seda korratakse järjest halvemini. Olen tüdinud kõigest vanast ja tuntust. Aga uus ja võõras on mulle harjumatu ja vastumeelne."

Hinnang: 2+ (lihtsalt sellepärast, et ma lugesin seda tänaseks juba vales vanuses. Selle koht ongi keskkooliklasside kohustusliku kirjanduse nimistus. Ja kuigi mulle meeldis selle raamatu mõte ning ülesehitus, oli see esimene osa liiga pik, painav ja igav minu jaoks. Ta muudkui rändas mööda neid tube ega jõudnud mitte kuhugi :) Ja see mis suuremas osas seal toimus oli minu jaoks isiklikult igav. Kuigi mul on tunne, et seal oli palju isiklikku sees, millest mina, kui Ristikivi mitte tundeb inimene palju aru ei saanud. Ja sellepärast mu hinnang on ka ehk liiga jõhker või alusetu- annan selle puhtalt "oma mätta otsast". Kuigi atmosfääri loojana on ju Ristivkivi täiesti maailma klass. Ma olen varem lugenud temalt ainult ühte raamatut - "Rooma päevik". See oli küll täiesti hoopis teistsugune, kuid minule ei meeldinud ka see. Võibolla lihtsalt pole Ristikivi minu maitse?)

Raamatus on ka üks huvitav rootsikeelne diktsiooniharjutus - proovi kiiresti öelda - SVENSKT KVISTFRITT KVASTSKAFT :)))

Samuti üks naljakas matemaatiline omapärasus, mida ma vist kunagi pole teadnud (ei mäleta ka kooliajast, kuigi võibolla on lihtsalt tänaseks ununenud) - võta mistahes kolmekohaline arv, kus esimene ja viimane number ei ole üks ja sama. Näiteks 123. Tee sellest ka vastupidise numbrite järjestusega number - 321. Lahuta suuremast väiksem - 321-123 = 198. Liida sellele vastupidise järjestusega number 198+891= 1089. Mistahes algunumbriga tuleb sellise lahenduskäigu teel täpselt sama vastus (peaasi, et esimene ja viimane number ei oleks "algnumbril" samad, muidu on esimese tehte järel tulemus null ning edasine võimatu!)

Sildid:

Marley & Me / Marley ja mina (USA 2008)

Režissör: David Frankel (Lühifilmi "Dear diary" eest võitis Oscari, lisaks tema oli ka The Devil Wears Prada režissör)
Stsenaarium: Scott Frank, Don Roos (baseerub hiljuti ka eesti keeles ilmunud John Grogani raamatul)
Olulisemad näitlejad: Owen Wilson, Jennifer Aniston, Kathleen Turner, Alan Arkin, Eric Dane,
Loo lähtekoht: Tegemist on ühe koera elulooga - kutsikast kuni surmani. Hiljuti abiellunud paaril on filmides tihti kasutatatud "tavaline olukord" - naine tahab last, mees veel mitte. Et "lasteta elu" natukenegi pikendada, otsustab mees naisele kinkida koera, kellega (pärast pidevalt surevaid taimi) harjutada kellegi eest hoolitsemist. Selleks osutub siis üks närviline labrador, kes noorpaari elu peapeale pöörab. Hiljem kui lapsed tulevad, siis koer rahuneb ehk natuke maha (nad ju teevad talle ka "operatsiooni").

Ma ei ole koera-inimene ning minust ei saa ka kunagi. Kuigi viimane koer, kes meil oli - Doora (-Bella), oli küll üks nunnu ja armas koer, kes kogu meie pere armastas. Temast loobumine on üks viimaste aastate kurvemaid sündmuseid. Kuid see Marleu film andis järjekordselt kinnitust, et mina küll koeraga koos elada ei taha. Usun, et need kes on koera-omanikud, neile mõjub see film ehk just vastupidi, ehk pärast filmi nägemist on "oma koer nii hea ja armas".

Kuid mis mind tõsiselt selle filmi juures häiris oli Owen Wilson-i näitlemine. See pole vist kunagi nii kehv olnud. Võibolla sellepärast, et tegemist ei olnud lauskomöödiaga, vaid ta pidi ka natuke dramaatiliselt mängima. See oli nii võlts. Ja mitte ainult emotsionaalselt vaid ka tehniliselt. Näiteks siis kui ta autoga sõidab, siis ta liigutab rooli pidevalt, aga autoga sõites nii ju ei jõnksutata kogu aeg rooliga :) Anistonil pole otseselt midagi viga, aga ega ta ka ei "mängi" eriliselt. Ikka sama vana Jennifer Aniston. Ja sisulises mõttes oli kõik liigagi tüüpiline. Lõpuks jäi mul isegi paha tunne sisse. Nutma otseselt ei ajanud (ma olen ju küll üliemotsionaalne), kuigi saan aru, miks mõned inimesed ka nutavad seda vaadates (K, kes väga harva pisara filmi vaadates välja saab, nuttis ka).

Mis mulle meeldis, oli Kathleen Turner-i nägemine üle pika aja! Ta on ikka nii hea! New York-is elavatel veab, ta ikka vahest viskab mõne teatrirolli. See roll on küll imepisike, aga tema jäme hääl ning üdini koomiline oleks on minu meelest nii lahe! Teiseks meeldis mulle see, et vanem laps oli leitud päris sobiv. Kuid seda enam häiris mind, et miks keskmine laps oli nii teistsugune? Lapsi on ju nii palju, oleks vähemalt juuksed võinud ära värvida. Samuti olid kõik need lõhutud mööblid nagu 60ndatest. Meeldis ka Alan Arkin ja tema karakter. See kuidas ta eriti emotsioone välja ei näita. Ehk see mida ta rääkis ja kuidas ta oli, olid kaks ise karakterit :) ("A mooshy man would hug You and ask You not to go") Veel meeldis see eluliselt tüüpiline koht, et kui Jen sai oma tite lõunauinakule ja oli kuulda, et peremees on koju saabumas, siis naine teadis juba ette, mis on kohe-kohe toimumas ning et laps ärkab üles haukumise peale ning see tunne, et koerast on vaja lahti saada, sest nii lihtsalt enam edasi ei jaksa! Kuid tegelikult see on ainult hetke-emotsioon ning kui oled ikka koera kiindunud, siis temast ilma jääda "tegelikult" ei taha mingi hinna eest. Ta on ju ikkagi pereliige.

Filmis oli ka üks mõtlema-panev moment. Ehk kui Su lemmik on vana ja haige. Ning on mingisugunegi võimalus, et operatsiooniga võib lemmiku parandada, siis ma vist oleksin nii isekas, et prooviksin seda operatsiooni...enne kui lihtsalt ta "magama laseksin panna". Muidugi Marley puhul võibolla oli see ka, et ta tõesti oli juba liiga vana. Aga kui ta oli 8-9 aastane, siis küll vist oleksin operatsiooni proovinud (samas see vanem poiss oli vist umbes 9 aastane ja koer ju temast paar aastat vanem, ehk selles olukorras oli vist nende otsus õigustatud). See äratas meil kodus vestluse, et kui keegi meist (inimestest) oleks olukorras, kus operatasiooni läbi oleks võimalik pärast edasi elada, et kas me laseksime minna teineteisel. Ja kui suur see võimaluse % peaks olema. Suurt rolli mängib ju ka see, millist elu võib eeldada pärast operatsiooni. Kuigi põhimõtteliselt olime nõus, jäi sisse ikkagi mingi nihkes arvamuste tunne. Kui oleks mingigi võimalus, siis minu meelest tasub ikka viimaseni üritada. Samas kui arst ütleks, et pärast operatsiooni pole mingile "normaalsele elule võimalust", siis ma arvan, et "võibolla" ma laseksin minna... Muidugi üks asi on mõelda ja arutada nendel teemadel ja teine asi reaalses elus selliseid otsuseid teha.

Hinnang: 3 (selline tavaline film, mis ehk "koera-inimeste" jaoks ei olegi nii "tavaline" ning nemad leiavad sealt veel rohkem neid elulisi momente ja nalja. Minu jaoks olid kõige naljakamad kohad juba treilerist nähtud (näiteks see kui naine helistas mehele, kui too oli tööl - mees oli vist töökaaslasega lõunal - naine ütles: "tule koju, Su voodis on üks paljas naine". Mees vastas: "Te kaks hakake juba pihta, ma tulen varsti ka.", kuid mõnevõrra muhelemist oli ka muidu. Hästi oli lahendatud näiteks ka see pikk montaaž, kui kirjeldati seda, millest mees oma ajaleheveerus kirjutas. 2 aastasele lapsele ka meeldis. Ehk kogu-pere filmina töötab kindlasti väga hästi.)

Filmi treiler:

Sildid:

laupäev, märts 21, 2009

Suite Francaise - Irène Némirovsky

Imeliselt ilus raamat, mis on kirjutatud juba aastal 1941 kuid mis ilmus trükis esimest korda alles 65 aastat pärast kirjaniku surma, aastal 2006. See lugu raamatu üldse trükki jõudmisest on vaatet sama emotsionaalne, kui raamatu sisu ja sellepärast toon selle lühidalt ka hiljem oma jutus ära. Kuid kõigepealt raamatust endast.

Raamatule pöörasin esimest korda tähelepanu, kui Amazon valis selle 2006.aasta parimaks raamatuks (lugejate arvates see oli aasta 16.parim raamat). Kuid muidugi natuke läks aega ka kuni selle lõpuks Apollost endale koju tõin ning mõnda aega oli mu lugemislistis veel raamatuid ees, et lõpuks jõuda "Suite Francaise"-ni.

Nemirovsky kirjutas selle raamatu nii, nagu tal oli kombeks kirjutada - märkmete ja mõtete ülestähendustena. Mõtted, mis olid inspireeritud hetkeolukorrast Prantsusmaal. Ta tegi nimekirja tegelastest, nii olulistest kui vähem olulistest ning siis vaatas, et ta kõik need korralikult ära kasutaks. Tema unistustes pidi sellest saama 1000 leheküljeline romaan, mis on konstrueeritud nagu sümfoonia, aga viies osas, vastavalt oma rütmile ja toonile. Eeskujuks võttis ta Beethoveni 5.sümfoonia.

Kuid oma "Prantsusmaa Süit"-ist valmis jõudis ta kahjuks saada vaid kaks esimest osa - "Torm Juunis" ja "Dolce" (mis muusikas peaks tähendama "mahedalt"). Seega raamat ongi nagu jagatud kaheks raamatuks. Ning tõesti mõlema rütm on erinev. Esimene osa jutustab loo sellest, kuidas Pariisi elanikud põgenesid Sakslaste rünnaku eest Pariisist. Erinevad karakterid ja erineva taustaga ja erinevatest sotsiaalsetest klassidest. Samaga on ära toodud mõnede perede lahunemised - pojad ja mehed läksid ju sõtta ning paljud neist ju ei tulnudki tagasi. Mõned jäid ka pommitamise eest põgenemise käigus kadunuks. Kõige selle juures oli ju tegemist "inimestega" igapäevaelu tasandil. Paneb tugevalt mõtlema selle üle, et mis näoga Sakslased tänapäeval maailmas, ehk täpsemalt öeldes Euroopas ringi käivad. Palju nendest tolleaegsetest sõduritest veel elavad. Paljud nende lapsed käivad turistina näiteks Pariisis ja lasevad ennast nendes kohvikutes teenindada mingisugust häbi tundmata! Kuid tegelikkuses on nad tahtnud hävitada kõike seda ilu ja palju ju hävitasidki! Samuti on nad lõhkunud ja rikkunud nende perekondade õnne. Huvitav mis tundega nad reisivad mööda Euroopat ringi? Muidugi tegemist oli ju sõjaga ning "sõdur täidab ju käsku". Kuid siin ilmneb ikkagi moraalne paradoks. Võid ju olla nö. hea sõdur ja halb sõdur. Nad ründasid ikkagi selleks et vallutada ja vallutasidki...järelekult tegid seda täie südamega ning tapsid ja hävitasid ja laastasid suure hoo ning südamega. Mina oma südames küll andestust või vabandust ei leia neile, kes heast peast ründavad teist riiki. Samas oli ju see Prantsusmaa, kes koos Inglismaaga Saksamaale sõja kuulutasid. Arvatavasti muidugi sellepärast, et Saksamaa tungis Poolasse...

Ma pole ise kunagi sõjaolukorras olnud, kuid raamatutes ja filmides on minu jaoks kõige õudsam tundunud see, kui lennukid (mis võivad iga hetk pommi alla lasta) lendavad peakohal. Siin on õks lõik raamatust, mis just nimelt kirjeldab seda hetkel kui inimesed Pariisist lahkusid: "Then the dark shape would glide across the star-covered sky, everyone would look up and the laughter would stop. It wasn't exactly what you'd call fear, rather - a strange sadness that had nothing human about it any more, for it lacked both courage and hope. This was how animals waited to die. It was the way fish caught in a net watch the shadow of the fisherman moving back and forth above them."

Tegemist on ju teise maailmasõjaga, kuid kõigest 25 aastat tagasi oli alles olnud esimene maailmasõda. Raamatus tuleb täiesti sürreaalne tunne, minu jaoks, kes ma ju pole kumbagi sõda teadnud ega "tundnud"...et see vahe oli tõesti nii lühike! Inimesed sellel ajal mäletasid väga hästi seda eelmist ning nende mõtted ja arvamused ning tulevfikuplaanid ja tunded kujunesid ka vastavalt. Siin on üks näide ühest mehest ning sellest kuidas ta sõja alguses loobus juba mõttes oma "tulevikust": Their future had been mapped out in advance, their careers were made in heaven, just like they used to say that "marriages were made in heaven". He had been conceived while his father was home on leave in 1915. He was born out of the war and (he had always known it) war would be his fate. There was nothing morbid in this idea; he shared it with many boys his age; it was simply logical and reasonable."

Kuid kokkuvõttes on see esimene osa justkui sissejuhatus teisele osale, kus inimesed on oma kodudesse tagasi läinud ning algab nö. okupeeritud riigi aeg. Paljud mehed on sõjavangidena "ei-tea-kus" ning naised ootavad neid koju. Samas sakslased tulevad linnadesse ja asulatesse sisse ning kehtestavad oma korra, karmide reeglitega surma ähvardusel. Nad majutavad end pranyslaste peredesse ning prantslastel pole üldse valikut, kas nad tahavad võõrast inimest oma koju või mitte.

Kuigi pidevalt on inimeste naha all pulbitsemas viha sakslaste vastu, üritatakse jääda viisakaks pindmiselt. Ühelt poolt inimlikkusest, sest nad ei saa ju otseselt vihata seda "teatud" inimest, kui nad ei tea, mida konkreetselt tema just on teinud. Ning teiselt poolt ka hirmu pärast. Kuna raamat jälgib erinevaid perekondi ja seeläbi on ka olukorrad ja taust neis erinevad. Kõige põnevamaks ning peamiseks tegelaseks tõuseb minu meelest Lucile Angellier, kes abiellus oma mehega vaid paar nädalat enne sõda. Nende armastus nö. polnud veel jõudnud päriselt õige puhkedagi. Nüüd on mees kusagil sõjavangis. Lucile on kuulnud, et tal olevat olnud ka armuke kusagil nende suhte ajal ning nüüd elab ta oma ämmaga kahekesi. Ämm on väga ebameeldiv ning oma miniat mitte salliv vana ja kõrk proua. Ka nende kahe naise juurde asub elama üks saksa ohvitser. Ohvitser on väga meeldiva olemisega ning viisakas ja tähelepanelik, eriti Lucile-i suhtes. Ja teadagi kuhu sellises olukorras välja jõutakse. Kuid muidugi sellises olukorras kus üldsus mõistab hukka saklased, pole sellisel armastusel lihtne. Eriti kui kõrval on passimas kuri ämm. Lisaks on ka üks teine pere, kus mees on kodus, kuid saksalane ise näitab üles suurt huvi pereproua vastu. Kuid sellises olukorras on ju vastuhakk surmaohtllik. Ning pole see ju kerge ei naisele ega ka tema abikaasale. Samas kui leidub ka selliseid lootusetuid naisi, kes väga tahavad sakslaste seas endale nö. "mehi leida". Aga selle kõige juures ei saa unustada, et nendel samadel sakslastel on ka omad naised ja pered kodus Saksamaal neid ootamas.

Tõeliselt ilusa proosasulega. Võrdleksin Nemirovskyt Turgenjeviga, kes on samuti meister kirjeldamaks õhkõrna ja ilusat armastust. Kuid Nemirovsky annab sellele veel naiselikult delikaatse varjundi. Tegemist on täiesti klassiku nime vääriva kirjanikuga. Nii iseloomik on tema stiil ja kohati ka väga leidlike võrdlustega maitsestatud.

Kuid nüüd mõne lausega ka kirjanikust ning selle raamatu "ilmumisloost". Irene Nemirovsky sündis Kiievis 1903, vene juutide perre. Tema isa oli pangadirektor, seega olid nad jõukad ja peagi kolisid Peterburgi. Irene polnud õnnelik laps, sest ta ema vihkas teda sest süüdistas Irenet, et sellest algab tema vananemine. Näiteks käskis ta tütrel veel üpris suurena kanda väiksemate laste riideid, et endale sisendada, et ta ei vanane. Paljudes teistes Irene-i raamatutes on ta ka sellist vihameelset suhet ema ja tütre vahel sisse kirjutanud (nägin raamatupoes veel sellist Nemirovsku raamatut, mille nimi on "Le Bal"...ja see oli just nimelt sellest).

Esimese maailmasõja ajal rändasid nad palju ringi ning lühikest aega elasid nad muuhulgas ka Stockholmis, kuid aastal 1919 reisisid nad väikese cargo-laevaga Prantsusmaale. Irene armastas Prantsusmaad ja Pariisi. Ta lõpetas Sorbonne-i Ülikooli kirjanduse eriala. 1927 avaldati tema novell. Ühel peol kohtus ta ka oma tulevase mehe - Mihhail Epsteiniga, kellega abiellus 1926.aastal. 1929.aastal sündis esimene tütar - Denise ja 1937.aastal teine tütar - Elisabeth. Selles vahemikus oli tema üks romaanidest - "David Golder" tehtud juba filmiks ning temalt oli ilmunud lisaks veel 9 romaani. 1939 vahetasid nad terve perega katoliku usku. Kui 1939 aasta septembris algas sõda, saatsid nad oma tütred sõja eest pakku, kuid jäid sõja esimestel kuudel ise veel Pariisi. Juunis 1940 okupeerisid saksalased Pariisi ning ka Irene oma mehega kolisid sinna kus olid nende lapsed. Selles peale läks ka elu oluliselt raskemaks. Vastuvõetud uute seaduste järgi kehtestati ka Nemirovskyte katoliku usu tunnistused kehtetuks. Irene, tema mees ning nende tütred pidid avalikult kandma juudi-tähte rinnas. Nemirovsky kirjutas ka Tšehhovi eluloo, mis avaldati küll alles 1957.

13.juulil 1942 koputas Prantsuse politsei Nemirovskyte uksele, et arreteerida Irene. 16.juulil saabus ta Pithivier-i koonduslaagrisse ja järgmisel päeval saadeti ta edasi Auschwitzi. Ta registreeriti Birkenaus, kuid kuna ta oli väga nõrgas seisus saadeti ta otse edasi Revier-i (see oli koht kuhu koguti nõrgad ja väetid, kes tööd ei suutnud teha ning sealt saadeti veoautodega kastide kaupa inimesi gaasikambritesse.) Irene Nemirovsky suri 17.augustil 1942.

Kui Irene ära viidi, ei saanud Mihhail aru, et ta arreteeriti ja saadeti maalt välja ning et see tähendas surma. Ta ootas teda iga päev koju ning isegi lõunaks laskis ka oma naisele alati katta. Oktoobros 1942 arreteerita ka tema. 6.novemril saadeti ta Auschwitzi ning otse gaasikambrisse.

Kohe pärast isa arreteerimist läks politsei järele ka vanemale tütrele, kuid tolle kooliõpetaja peitis ta oma voodi taha. Algas pidev peidus olemine. Sõja lõppedes läksid tüdrukud tagasi Pariisi oma vanaema juurde. Kuid vanaema polnud nõus neid vastu võtma. Öeldes läbi ukse, et kui nende vanemad on surnud, peaksid nad lastekodusse minema. (Vanaema Fanny suri 1972. Ainsad asjad, mis leiti tema seifist, olid Irene kirjutatud 2 raamatut). Lapsed käisid iga päev rongijaamas, kuhu saabusid rongidega koonduslaagritest tagasi inimesi, et kas nende vanemad ehk on nende seas. See, et "Prantsuse Süit"-i käsikiri säilis on täiesti imeline. Denise võttis selle oma kohvris kaasa, et lugeda oma ema kirjutisi mälestusena emast.

65 aastat pärast oma ema surma, sai Denise lugeda lõpuks oma ema viimast kirjatööd. Ta oli kurb, et tema õde Elisabeth Gille, kes suri 1996, ei saanud seda trükist ilmununa kunagi lugeda. Elisabeth ise kirjutas raamatu "Le Mirador", mis on suurepärane oma ema "fiktiivne" biograafia, ema, keda ta kunagi ei saanud õppida tundma. Ta oli ju ainult viiene, kui Irene suri Auschwitzis.

-Tõlkisin ja lühendasin (väga suurte kääridega) selle "kirjaniku loo" raamatu järelsõnast. Aga see puudutas mu hinge sügavalt.

Hinnang: 5 (täiesti võrdne suurte klassikutega. Ja kuna ta kirjutas selle just ise olles selles olukorras ja nende sündmuste keskel, siis on sellel täiesti autentne ning ehe olustik ja väärtus. Soovitan väga, väga soojalt! Isegi kui selles loos polegi mingeid suuri konflikte, pigem see tunnetus ja need mõtted selle sõja hirmude ümber. Igatsus ning armastus, isegi kohtades, kus seda oodata ei oska. Nüüd pean minema ja ostma ka selle tema teise teose "Le Bal"-i, mis tookord minust raamatupoodi jäi.)

Raamatus on ka Nemirovsky märkmed, mis olid käsikirjaga koos. Näiteks selle kohta, mida tal oli vaja kirjutamiseks ja kuidas ta oma karaktereid üles ehitas. Lisaks veel tema, tema mehe ja tema kirjastaja kirjavahetused aastatel 1936-1945.

Sildid:

reede, märts 20, 2009

Tants Ugala ümber


See segadus, mis on toimumas ühe mu lemmikteatri ümber ja sees on ka minus rahutust tekitanud. Mõtlesin, et ei topi oma nina asjadesse, mis minule ei kuulu...aga kunst kuulub ju rahvale ning ma millegipärast ei saa mitte vaiki olla.
Nimelt tavalise teatrikülastaja jaoks, nagu mina pole üldse vaja teada, mis toimub poliitilises mõttes teatri kulisside taga. Nüüd on aga kogu asi pandud suure kella külge ja tekitab hirmsaid poolt ja vastukajasid, umbes nagu Linnateatri ja Linnavalitsuse hääletamisel ning lubaduste andmise ja võtmise teema mõned kuud tagasi. Millegipärast ei taha pisikeses, teatrit-armastavas Eesti riigis poliitika ja teater kuidagi toimivat ühist maad leida.
Mul on siiralt kahju, et see, mis praegu Ugalas on toimumas, et selle sees on ju inimesed (minu armastatud näitlejad ja teised teatritegijad). Olgu see siis rahulolev või rahulolematu Ugala töötaja. Just teatati ka seda, et Tammearu jääb edasi teatri juhiks, küll aga pannakse keegi teine juhtima majanduslikku poolt. Ja eks see olegi ju eluterve nähtus. Kunstiinimesed on siiski profimad kunsti edasi arendajad ning majandusinimesed osavamad numbrite lugejad. Nii see lihtsalt on elus. Muidugi ideaalne, kui teatri juhtkonnas on nendes kahes inimeses ka ristipidi oskuseid ja teadmisi.
Kuid Delfi avaldas täna Ugala teatri töötajate poolt koostatud ja kultuuriministeeriumi poolt saadetud kirja Ugala juhtkonnale, ehk kokku 26 süüdistust Ugala juhtidele, mis tekitasid minus küll suuremas osas hämmingut. Kas tõesti on seestpoolt vaadatuna asi niipalju hullem kui tavalise teatrikülastaja poolt vaadatuna. Kommenteerin neid mõne lausega, justnimelt "täiesti tavalise teatrikülastaja" pilgu läbi. Aga eks teatris töötavad inimesed ise tea minust paremini. Muidugi kui seal taga pole midagi enamat...
Loomingulised etteheited:

- Viimase kolme hooaja kaootiline kunstiline planeerimine, hõre repertuaaripilt.

??? Kuidas hõre repertuaaripilt? Võtame näiteks ühe mu teise lemmikteatritest, ehk Linnateatri võrdlusmomendina ette (mitte et madaldada Linnateatrit, mis on minu meelest üks eredamaid tippteatreid Eestis, vaid pigem tõsta teist väga head teatrit - Ugalat). Ja võtan võrdlusmomendiks täis kalendrikuu, ehk APRILLi. Ugala mängib 13 erinevat lavastust (neil on kasutusel 2 erinevat saali) - Linnateater 12 erinevat lavastust (neil on kasutusel 3 erinevat saali). Kaootiline kunstiline planeerimine? - Mängitakse ju nii eesti klassikat (Keisri hull), maailma klassikat (Kolm õde), lastele (Tjorven), noortele (Poks), noorematele täiskasvanutele (Börs ja börsitar), keskeale (Helesinine vagun), vanemale publikule (Linnapea). Lisaks kogu perele (suvetükid)… see pole mitte kaootiline, vaid mõnusalt igale maitsele. Kusjuures materjal on ju Tšehhov, Lindgren, Kross jne jne... Teatris peabki olema natuke "erinevaid" tükke. Kaootilisest pole mingit jälge minu meelest. Lisaks on etenduste tase olnud minu kogemuse järgi päris kõrge. Isegi palaganid nagu Meie Mari on tejtud lusti ning mõnusa huumoriga.

- Hetkel on loomingulises trupis vähemalt kolm juhtivat näitlejat, kes esimesel kutsel lahkuvad siit teatrist. Teatri loominguline koosseis ootab kutseid mujalt.

?? Kes?? Indrek Sammul ja Liina Olmaru ju alles läksid sinna? Aga nemad vist on rahulolematud…kui nemad on kolme seas, siis peaks vist arvestama ühena, sest ju nad liiguvad koos… Kui Kadri Lepp on nende kolme hulgas, siis on ka väga hirmus, ta oli ju ka üks neist avalikule pöördumisele allakirjutanud inimestest. Andres Tabun, Peeter Jürgens, Luule Komissarov ja Arvo Raimo ei kirjutanud alla, seega nemad vist on rahul ning ei ole kuhugi minema tormamas? Ja nemad on minu jaoks kõige olulisemad Ugala lavajõud Sammuli, Olmaru ja Lepp-ale lisaks (loe: kõige paremad). Tammearu oleks ise ka, aga teda vist ei saa arvestada antud olukorras ning kahjuks ta ise ei mängi ka tihti viimasel ajal. Peaaegu unustasin - Aarne Soro lahkumisest oleks ka väga kahju.

- Külalislavastajate läbimõtlematu kutsumine.

Mida??? Hetkel ainuke tõeliselt “külalislavastaja” lavastatud tükk on ju “Anna Karenina”, aga see on Ugala repertuaaris olevatest lavastustest KÕIGE TUGEVAM! Ning Vene inimene on suutnud ikkagi selle vene duša tuua lavale täiesti fenomenaalselt! Ma ei saa sellest etteheitest absoluutselt aru! Andres Lepik pole ju otseselt külalislavastaja, ta on ikka vahest Ugalas lavastanud ja isegi mänginud, kuigi tema on ehk ainuke, kellele oleks võinud vihjata (ja Linnapea mulle ei meeldinud ka)...või hoopis Komissarovile, kes lavastas Marilyni? Aga kas mitte needki valikud pole üpris hästi õigustatud lõppuded lõpuks. Lepik on ju ka kauaaegne Ugalalane…või keda ja millist lavastust nad silmas peavad?

- Loomenõukogu soovituslikus funktsioonis ei oma mitte mingisugust jõudu, sest ettepanekuid ei arvestata.

Seda ma ei tea…selles võib olla ka õigus.

- Loomingulise koosseisu „põgenemine“ (Noormets, Raudsepp, Kask, Säälik, Soomets, Võigemast, Kuntsel, Aardam).

Kas nad “põgenesid”, või said lihtsalt sobivamad ja paremad pakkumised? Võigemast läks ju oma naise juurde, tollega samasse teatrisse? Raudsep (huvitav, et nad oma süüdistuses kirjutavad ta nime kahe p-ga, võibolla polegi tegemist Gert Raudsepaga?) sai NO teatrisse, kus tehakse uuenduslikku ja hoopis teistmoodi teatrit. Soometsale tõesti ei antud väärilisi rolle juba mõnda aega, aga tema ütles küll, et lahkus lootuses saada Tallinna, oma elukaaslase ja kodu lähedale? Kuntsel ja Aardam lähevad ju Ugalasse tagasi? Või ei lähe? Igal juhul läksid nad ju pikemale reisile või olen ma millestki valesti aru saanud? Muidugi Aardam tahab ehk ka oma naisega koos kas Tartus või Tallinnas elada ja Kuntsel käis ka ju ETVs tööl. Eks see Ugala ole juba aastaid olnud nö. hüppelauaks teistesse teatritesse. See pole ainult viimase aja ja selle juhtkonnaga seotud nähtus. See lihtsalt on nii kujunenud. Ja väga hea, et Noormets läks Endlasse. Minu meelest on Endla teater ka saanud mingi uue hingamise sisse. Aga Säälik, ma arvasin, et tema jäi pensionile, kas ta tõesti “põgenes”? Kuhu? Ja Kask? Kes Kask? Jaanus Kask on ju ikka teatris edasi. Ja Erni Kask pole ju kunagi mingi kandev näitleja olnudki Ugalas. Ta alles noor ja otsib oma kohta. Ei saa mina aru jälle sellest kohast…muidugi Soometsa ja Võigemasti oleks pidanud üritama kinni hoida rohkemate ja huvitavamate rollidega. See oli küll suur kaotus Ugalale…ja kui Leila Säälik kuhugi “põgenes” siis see ka… aga tahaks teada, et kuhu ja kas tõesti tema lahkumine teatrist on ka selle juhtkonna süü?

- Lavastuste kõrvaldamine repertuaarist loomenõukoguga arutamata.

Hmm, siin ma ei oska kaasa rääkida.

- Külalislavastajate osas teevad otsuseid ainuisikuliselt teatrijuht ja nõukogu esimees.

Seda ma ei tea. Aga kas see polegi mitte õigustatud. Selliseid asju peavadki tippjuhid otsustama, või mis?

- Nõukogu esimees sekkub repertuaarivalikusse, surub läbi oma positsiooni, kokkuleppeid ja eelistusi.

Kas tõesti? See on küll kuritegu. Kui see nii on, siis mul pole midagi kaitseks öelda.

- Eestisiseselt tunnustatud lavastajaid ei kutsuta, sest kardetakse konkurentsi.

Ei ole teiste Eesti teatrite lavastajaid tõesti näinud pikka aega Ugalas lavastamas. Aga kes on olnud ja tulnud see on ju jäänud Tubin näiteks? Lepikut kasutatakse. Komissarovit ka. Aga nemad pole ju otseselt teistest teatritest. Ju siis pole otseselt vajadust olnud, kuigi värske veri ning teistmoodi lavakeele jaoks oleks väga vajalik vahest teisi lavastajaid kutsuda. Aga võibolla on kutsutud, aga pole tulnud?

- Teatri kunstilise ambitsioonikuse madaldamine luues Ugalale ilmse marginaliseerumise ohu ja väljalangemise Eesti teatrimaastiku kõrgkontekstist.

Minu meelest on Ugala endiselt üks viiest parimast Eesti teatrist! See, kulla Ugalalased on teil vale sisetunne! Pigem olen pannud tähele mõne teise teatri taseme langust. Kuid Ugala nagu mitmed muud Eesti teatrid muudkui aga loovad uusi ja häid lavastusi!

- Ugala loomingulise personali sunnismaisus (teistes loomingulistes projektides osalemise välistamine, kuigi see ei taksitaks koduteatri tööd).

On ju nemadki Õnne 13s ja lastesaadetes ja igal pool osalemas. Ma ei tea, aga minu meelest mitte vähem, vaid pigem rohkem kui teiste teatrite omad… Luule teeb Džinnimängu, Soro käis Georg-i filmis, Tabun on olnud filmides, Vaikjärv oli Jõgevamaal Klaveris ja teisedki vilksavad siit-sealt läbi…

Halb sisekliima:

nendele süüdistustele ma ei oska kommentaari anda, sest ma pole osa sellest sisekliimast. Välja poole küll seda aru ei saa, ega ei tunne. “Osavad näitlejad” :) :(

Vähene avatus:

- Teater peab olema kultuurikandja ja tal on kodaniku kaasamise roll.

Ei ole Ugala selles suhtes halvem ega parem kui teised teatrid. Näiteks kodulehtedele ei pane ükski teater “kodanike blogide” arvamustele linke üles :) Ainus erand on Harrastusteater Ellunäod. Rakvere jah, otsib peaosalist “kodanike” hulgast, aga kas seda peetakse silmas? Minu meelest juba see Ugala “rändteater”, mida suveti korraldatakse…see on rohkem kui mida suurem osa Eesti teatereid teeb. Lisaks on Ugalas tihti näitused, ka nende omad, kes pole otseselt majaga seotud. Ma ei mõista seda süüdistust jälle. Kultuurikandja ta juba ju ongi. Teater kui asutus sellisena. Lisaks annavad nad välja igasuguseid Ugala ajalooga seotud raamatuid ja kalendreid ja näitlejate piltidega kaarte jms.

- Koostöö teatriliidu, teatrijuhtide, akadeemia, linna ja teiste avalike organisatsioonidega.

Seda ma ei tea. Isiklikult pole neilt midagi palunud, millele nad kehva koostööga oleksid vastanud. Meenub küll üks jõulupidu, mis sai Ugalaga koostöös peetud. See oli igati vinge ja vahva. Ugala pani täie rauaga! Küll oli kummaline, et tänavuaastasel teatriliidu gaalal on ainult 1 kandidaat Ugalast - Liina Olmaru. Oleks võinud ikka mõnele tehnilisele töötajalegi nõuda au ja kiitust.

- Spartakiaadid ja kohtumised teiste teatritega ei soosita ühiseid ettevõtmisi.

Seda ma ei tea, ma ei liigu nendes piirides.

- Suutmatus sõnastada, korraldada ja visualiseerida teatri nägu.

Minu meelest on Ugalal väga armas Ugala nägu. Natuke ka Viljandi nägu. Samuti natuke ka noorte nägu. Sest paljud tükid lähevad noortele peale või ka klassikud on ju koolilastele vajalikud…viidates Anna Kareninale, Keisri hullule ja Kolmele õele. Samuti vanade heade näitlejate nägu. Nii nende kes laval kui ka nende, kes juba lahkunud (Rein Malmsten näiteks ja sain Ugala "muuseumist" teada, et üks teine mu suuri lemmikuid - Heino Mandri on ka kunagi Ugala näitleja olnud!). Natuke ka 20.lennu nägu ja VKA kooli lõpetanute nägu :) Kindlasti ka mitmete teiste näitlejate ning Tammearu ja Vausi ja mõnede "kõikide aegade" tipplavastuste nägu (näiteks Anna Karenina). Võibolla on viga selle "näo" oma töötajatele sõnastamises? Küsige minu käest, ma ütlen, millisena Ugala nägu paistab! Minule igatahes see nägu meeldib :)

Etteheited nõukogule:

- Nõukogu on loonud olukorra, kus funktsioone kandev võim on koondatud ühe inimese kätte.

See on küll kummaline! Aga parandatav. Ja nõukogu on ju ministri haldusalas. Ministeerium võib seega peeglisse vaadata ja endale häbirõngaid teha, et on lastud tekkida selline olukord.

- Nõukogu esimees sekkub repertuaari valikusse, surudes läbi oma positsiooni oma tahet.

Seda ma ei tea. Aga kommenteerisin sellest hoolimata juba mõni rida üleval pool.
----

Kuidagi Tammearu kaitsta sooviv tunne on (kuigi ma ei tunne teda, ega seda olukorda seestpoolt, võibolla ei peaks ega tohiks midagi öelda). Ma lihtsalt ei mõista pooli nendest etteheidetest. Kahju muidugi, et sellise sisekliima tingimustes on vaja inimestel tööd edasi teha ning praegusel hetkel on teater juskui lõhenenud ning seda jätkata sellise juhtkonna all ju polegi enam võimalik, ega ka minu meelest aus maja töötajate suhtes. Kuid eks kus tikku seal tuld. Ju siis kõik ei ole nii hästi kui väljapoole paistab. Aga selliseid asju saab ka viisakamalt ajada, mitte kogu rahva silme ees. See kivi läheb ministeeriumi kapsaaeda. Oli neil vaja siis nii järsku ja niimoodi lahmima hakata. Oleks kõigepealt võinud ju teha hoiatused või ettekirjutised otse asjaosalistele a la "nii enam edasi minna pole võimalik, pakkuge välja muudatuste ja uuenduste kava". See on ikka nii tüüpiline. Et kui järsku võetakse julgus kokku, et midagi teha, siis hakatakse kohe lahmima. Nii tüüpiline. Ja kurb. Ja kannatavad eelkõige inimesed ise, kelle eludega mängitakse nagu nuppudega.
Ma jään lootma, et asi laheneb ikka kõikide kasuks...eelkõige muidugi, et lemmiknäitlejad kuhugi Ugalast ei "põgeneks". See on hirmus! Nüüd on ju ka uut ja huvitavat verd laval. Ja see oli ju ka juhatuse otsus?!

Sildid: ,

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default