Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, märts 22, 2009

Hingede öö - Karl Ristikivi

Sellest raamatust rääkida, ilma selle sisu olulisi osi ning mõtteid paljastamata on praktiliselt võimatu. Sellepärast ma soovitan edasist teksti mitte lugeda, kui on plaanis lähiajal see raamat kätte võtta. Sest ma kavatsen oma mõtted lahti kirjutada, mis lugedes ärkasid, vähemalt nii palju kui mul neid meeles on.

Ma ei ole küll kindel, kuid minule on igatahes jäänud mulje, et "Hingede öö"-d peetakse Ristikivi kõige olulisemaks raamatuks. On ta ju ka kohustuslik kirjandus keskkooli klassides. Ning kui aus olla, siis sellises vanuses seda raamatut lugedes, oleksin ka mina sellest raamatust saanud kordi ja kordi rohkem. Siis on veel ju see nö. "maailmaavastamis" rõõm ja valu, oma mõtete paikaloksumise aeg ning huvitav on lugeda ja saada juurde uusi mõtteid ning nägemusi elust ja surmast ning ka teiste elu suurte küsimuste kohta.

Lugedest seda raamatut praegu, 36 aasta vanuses, tunnen, et olen need mõtted juba kõik vähemal või rohkemal määral saanud kusagilt mujalt. Olen need mõtted enda jaoks juba vähem või rohkem läbi mõelnud ning see filosoofiline pagas, mis raamatuga kaasas käib, oli minu jaoks pigem igav kui midagi andev. Kuid mis mulle meeldis, oli selle raamatud kaheks jaotus, meeldis see kontseptsioon, ehk baasmõte - läbi "hingede öö" toimub ühtlasi kirjaniku kohus või komisjon iseenda üle.

Raamat on tinglikult jaotatud kahte ossa. Esimeses osas, rändab peategelane läbi ühe salapärase maja ruumide, jõudes teises osas oma kohtu ette. Esimeses osas, mille nimeks "Surnud mehe maja", jäin ootama, et mis selle kogu asja mõte on. Selle Stockholmi(?) maja ruumides peaks samal ajal toimuma matused, kihluspidu ning ka teater. Lisaks on erinevates ruumides küll ettekanded, arutelud kui ka kunstinäitused. Tõeline sürr. Kusjuures kõik inimesed justkui tunneks peategelast, aga peategelase jaoks tunduvad ainult vähesed jutkui tuttavad. Minu jaoks tekkis selline unenäoline atmosfäär mahajäetud majast, kus hinged rändavad ringi ning juhivad peategelast läbi nende tubade, kus tal on võimalik enda jaoks olulistele eluküsimustele vastuseid või mõtteid saada. Samas see tundus nagu puhastustuli enne taevast või põrgut. Ja kindlasti ka kergelt kõhedusttekitav, kuna tegelikult ju ei tea, kas ta sealt majast enam välja pääseb? Kas tema on ka nüüd üks surnu hing teiste seas? Ja kuhu see lugu ikkagi välja jõuab. Kahjuks aga nagu mainisin, ei leidnud ma enda jaoks sealt piisavalt palju huvitavaid pidepunkte, mida ma mujalt kirjandusest või teistest kohtadest poleks juba lugenud/näinud/kuulnud, sellepärast hakkas see kõik kuidagi venima ning ma lausa vuristasin kiiruga seda kõike lugeda, et äkki lugu jõuab kuhugile välja. Isegi karakterid, nagu näiteks pastor Roth, kes hoolitseb selle eest, et maailmas oleks pattu ning patuseid, sest muidu muutuks tema amet mõttetuks. See kõik on tuttav. Samuti jumala teema...

Mis mulle meeldis selles esimeses osas, olid need kirjanduslikud viited ning see äratundmisrõõm. Meeldis see kunstinäituse tuba ning mõte ühest teosest ja siis see ettekujutluspilt mis tekkis, kui teises saali otsas peategelane avab ukse ning seal ongi see pilt "elusana" tema ees. Ja kui alguses ta seda maali vaatas, tekkis tal mingi aimdus, mis seal pildil võiks olla, siis kui teine inimene talle seda pilti jusktui lahti seletas, siis need kontuuridki justkui muutusid tema jaoks selgemaks. Veel meeldis mulle see mõte, et kuhu aga peategelane läks, seal pidi ta istuma kahe ülemukitud vanaprouaga. Kujutan ehtsalt neid vanaaegsetes riietes, ülepuuderdatud nägudega vanadaame. Ja juba mõttena igal pool nendega kohtuda on ju unenäole omaselt painav. Kas ehk on need kirjaniku vanaemad, kes teda kummitavad?

Üle pika aja, oli selles raamatus ka minu nimega tegelane. See on kuidagi nii armas äratundmisrõõm :) Justkui see oleksin mina, kellest räägitakse...edevuse tipp...ma tean :) (Aga näiteks kogun ma laule, kus on mu perekonnanime mainitud, nind neid on juba üpris mitmeid ning mina alatajus kohe "omistan" need laulud. Näiteks Liisi Koiksoni "Väike järv" või Terminaatori "Ütle miks":)) Millegipärast on need laulud ka tavaliselt ühed mu lemmikud... seegi ju mingi äratundmisrõõm :)

Raamatu esimest ja teist osa poolitavas kohas on "kirjaniku kiri" (arvatavasti fiktiivsele) proua Agnes Rohumaale, kes esindaks juskui kõiki lugejaid. Ning kes on kirjanikule ilmselt kirjutanud kirjanikule kriitilise kirja selle esimese osa kohta. "Ilmselt" sellepärast, et seda kirja pole raamatus ära toodud. Kirjanik enda kirjas justkui vastab pr.Rohumaa kriitikale. Minule mõjus see küll natuke kirjaniku õigustusena ja püüdena ära seletada miks ja mida ta on kirjutanud. Jättes siiski avatuks tulevate sündmuste seletava osa. Sest raamatu teine pool ju tegelikult avab kogu raamatu mõtte ehk iva (minu meelest).

Raamatu teine osa, mille nimeks on "Seitse tunnistajat", algab piiripunktist, jätkub ooteruumiga ning jõuab välja kohtuni, kus tõesti esinevadki seitse tunnistajat. Ainult et need seitse tunnistajat on justkui ise süüpingis. Need oleks justkui kirjaniku alter egod või tema isiksuse eri tahud. Sama hästi võivad need olla ka inimesed tema elust, keda ta otseselt ei tunne, aga kellega koos ta näiteks kunagi Soome põgenes (Ristikivi elas ju paguluses alates 1943.aastast. Alguses põgenes ta Soome ja sealt edasi - 1944.aastal asus ta elama Rootsi). Seitse tunnistajat annavad aru seitsme surmapatu teemadel. Iga tunnistaja ajal kirjutatakse see "patt" tahvlile. Peaaegu igaühe (kiima ei kirjutata...see vaikitakse diskreetselt maha :)). Samuti jäetakas viimane, ehk kogu kontekstis ehk olulisim patt, mille tunnistajaks on kirjanik ise - "tujutus" üldse mainimata. Kuigi arvestades nende pattude tõlkeid, mida Ristikivi on kasutanud, siis need pole need tänapäeval tuntud tõlked ning ma arvan, et Ristikivi ei mõelnud selle patu all üldsegi mitte otseselt tujutust vaid hoopis ladinakeelse ‘Acedia’ teisi tõlkeid ‘laiskust’, ‘loidust’ või ‘tuimust’. Ehk ta oma suurimaks süüks (teistes pattudes ta minu meelest ju otseselt süüdi ei ole...seda ehk võib välja lugeda ka nende tunnistajate aruandlusest) peab ise seda "tegevusetust", et ta ei astunud Eesti kaitseks välja vaid põgenes selle eest. Eelkõige painab teda ehk see, et ta ei jäänud Eesti vaid põgenes nii olulise inimesena, kui seda on "rahva vaimu valgustaja" ehk kirjanik. Kui kodumaalgi oleks temast olnud kasu ja vajadus tema vaimuvara järele ning miks ka mitte lihtsalt tema kodumaa kaitsma jäämisele.

See ehk andiski minu jaoks kogu raamatule mõtte. Sest kohtu lõpus mängib ta isegi selle tema enda joaks hirmuäratava mõttega, et teda deporteeritakse tagasi. Kuid tagasi saadetakse teda hoopis tavalisse ellu. Ta tegi ja põdes läbi "Hingede öö" enesekohtu, millega ehk otsis ja ostis endale õigustuse. Mis tal muud üle jäi? Lõppude lõpuks oli see iga inimese oma valik ning mina isiklikult teda küll hukka ei mõista (usun, et võibolla ma võimalusel oleksin isegi põgenenud või vähemalt saatnud oma pere sõja ning surma eest pakku. Oleneb muidugi, kas ma oleksin olnud nii nutikas, et ära näha seda lootusetut võimuvahekorda, mida nägi Ristikivi). Ta põgenes ju enda sõnul kommunismi eest ning selleks, et edasi elada vabaduses.

Kuid siin on lõik ühelt tunnistajalt, mis mõnes mõttes Ristikivi enda sõnadega selgitab ära, miks minule see raamat ei meeldinud: "Kuigi ma vaimsete naudingute suhtes ei pea pidama dieeti, on siin teine probleem. Kõik on juba olnud, kõike olen juba lugenud, kuulnud või näinud. Kõik uus on ainult vana kordamine ja mulle tundub, et seda korratakse järjest halvemini. Olen tüdinud kõigest vanast ja tuntust. Aga uus ja võõras on mulle harjumatu ja vastumeelne."

Hinnang: 2+ (lihtsalt sellepärast, et ma lugesin seda tänaseks juba vales vanuses. Selle koht ongi keskkooliklasside kohustusliku kirjanduse nimistus. Ja kuigi mulle meeldis selle raamatu mõte ning ülesehitus, oli see esimene osa liiga pik, painav ja igav minu jaoks. Ta muudkui rändas mööda neid tube ega jõudnud mitte kuhugi :) Ja see mis suuremas osas seal toimus oli minu jaoks isiklikult igav. Kuigi mul on tunne, et seal oli palju isiklikku sees, millest mina, kui Ristikivi mitte tundeb inimene palju aru ei saanud. Ja sellepärast mu hinnang on ka ehk liiga jõhker või alusetu- annan selle puhtalt "oma mätta otsast". Kuigi atmosfääri loojana on ju Ristivkivi täiesti maailma klass. Ma olen varem lugenud temalt ainult ühte raamatut - "Rooma päevik". See oli küll täiesti hoopis teistsugune, kuid minule ei meeldinud ka see. Võibolla lihtsalt pole Ristikivi minu maitse?)

Raamatus on ka üks huvitav rootsikeelne diktsiooniharjutus - proovi kiiresti öelda - SVENSKT KVISTFRITT KVASTSKAFT :)))

Samuti üks naljakas matemaatiline omapärasus, mida ma vist kunagi pole teadnud (ei mäleta ka kooliajast, kuigi võibolla on lihtsalt tänaseks ununenud) - võta mistahes kolmekohaline arv, kus esimene ja viimane number ei ole üks ja sama. Näiteks 123. Tee sellest ka vastupidise numbrite järjestusega number - 321. Lahuta suuremast väiksem - 321-123 = 198. Liida sellele vastupidise järjestusega number 198+891= 1089. Mistahes algunumbriga tuleb sellise lahenduskäigu teel täpselt sama vastus (peaasi, et esimene ja viimane number ei oleks "algnumbril" samad, muidu on esimese tehte järel tulemus null ning edasine võimatu!)

Sildid:

5 Comments:

Blogger Triin said...

rootsi keele austajana proovisin diktsiooniharjutuse järgi- keel läks sõlme küll:) "rootsi oksteta luuavars" - eesti keeles kõlab ju päris imelikult,aga see vist on rootsi huumor;)
"Siidrituru liidripositsioon " rootslastele vastuharjutamiseks ;)

24 märts, 2009 10:25  
Blogger Danzumees said...

:)))
Aitäh :)))
Mul tuleb meelde, et kunagi oli kusagil üks "harjutus"...aga ma ei mäleta seda hästi, midagi Rolandist ja klaverist ja klarnetist :)
Ja siis muidugi see:
"Kummikutes kummitus kummitas kummutis."
Ja inglise keeles:
"How many cookies could a good cook cook If a good cook could cook cookies? A good cook could cook as much cookies as a good cook who could cook cookies."

24 märts, 2009 11:20  
Blogger Littlewing said...

Btw Kui Sa pole kursis, siis teater Endla teeb ka hingede ööd.
http://www.endla.ee/5831

25 märts, 2009 00:00  
Blogger Danzumees said...

Kursis :) Ja aprilliks piletki olemas :)

25 märts, 2009 00:33  
Blogger Karin said...

Lugedes oli kogu aeg tunne, nagu loeks vaheldumisi "Protsessi" ja "Alice imedemaal" :)

16 juuni, 2016 16:35  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default