Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, märts 24, 2009

Patrik 1,5 (Rootsi 2008)


Režissör: Ella Lemhagen
Stsenaarium: Michael Druker , Ella Lemhagen (baseerub Drukeri enda kirjutatud näidendil)
Olulisemates rollides: Gustaf Skarsgård (jah, Mamma Mia-st ja Kariibimere piraatidest tuttava Stellani poeg), Torkel Petersson, Thomas Ljungman

Loo lähtekoht: Rootslastest gay-abielupaar on just kolinud oma uude majja, kuhu tahavad hakata oma pesa punuma. Naabrite kummalistest pilkudest vaatamata plaanivad nad selles "Desperate housewives stiilis Whisteria Lane" -tänaval silma kinni pigistada naabrite kummalise suhtumise ees ja naerda laste üle, kes neid kõva hääleda üle tänava narrivad. Pere pole aga täiuslik, kui sealt puudub laps. Seega on nad otsustanud ka endale lapse hankida. Aga kuidas muidu, kui lapsendamise teel kaks meest võivad last saada? Aga milline lastekodu või kasvatuskeskus oleks nõus mõne lapse kahele, omavahel abielus olevale mehele andma? Välisriigid, nagu nad alguses loodavad - keelduvad. Kuni ühel päeval tuleb info, et tõesti - 1,5 aastane Patrik on leitud neile. Määratud päeval saabub aga uksele 15 aastane homovihkaja ning noorkriminaal Patrik - tehti täiesti lihtne "kirjaviga". Suures segaduses saavad kõikide omavahelised suhted kannatada ning kõik justkui tahavad olukorra korda ajada, kuid see ei osutugi nii kergeks kui võiks arvata. Isad tahavad oma 1,5 aastast, 15 aastane ei taha endale kahte isa, vaid normaalset perekonda. Inimeste tõelised palged paljastuvad ning tunded on sassis nii tegelastel endal kui ka neid ümbritsevatel inimestel. Samas meie tunded on suuremad kui meie ise. Tihti me ei saa neid ju kontrollida. Ning tihti on vaja teha ka kompromisse või väga raskeid enesekindlaid valikuid.

Kuigi tänapäeval ei üllatu ju enam mitte millegi üle ning mu oma tutvuskonnaski on mitmeid gay-inimesi isegi abielus olevaid (tervitusted siinkohal K-le ja tema A-le "mitme maa ja mere taha" :)) Oli seda filmi millegipärast ikkagi kummaline vaadata. Aga jättes kõrvale selle sugupoolte teema, siis film oli liigutav ning rootsi draamadele kohaselt armas. Näitlejad, kes ise ju tegelikult ei ole homoseksuaalsed, näitlevad väga ehtsalt ja isegi loovad inimestena endast erinevad karakterid. Kuid kõige parem on minu meelest see noor näitleja - Thomas Ljungman (Patriku rollis), keda on viimasel siin seal Rootsi filmides näha olnud. Eelkõige väga hea rolli tegi ta ju Jonas Gardell-i kirjutatud telesarjas "De halvt dolda" (see roll oli mõnevõrra isegi sarnane Patrik-u rollile, ta on kohe selline tüüp), aga läbi lipsab ta isegi ühest viimaste aastate kuulsaimas ning õnnestunumas Rootsi filmis Låt den rätte komma in. Loodetavasti saab ta ka veel ja veel rolle. Lugesin hiljuti ühte tema intervjuud, kus ta nagu andis mõista, et näitlejaamet meeldib talle küll...et igal juhul ta tahaks tegeleda millegi loova ametiga tulevikus, aga hetkel keskendub koolile.

Ma isiklikult kaldun arvama, et kahel mehel võib lastekasvatamine väga edukalt õnnestuda. Sellest vältimata ei juhtugi midagi erilist. Kuid selle lapse jaoks võib olla traumeeriv, sest inimesed, kes tahavad ja vajavad oma üleoleku-tunnet kehtestada, võivad hakata narrima ja solvama. Ja selliseid, kes ei tolereeri enda elust erinevaid vorme, on ju alati ja igal pool (eriti piibli kummardajad...irooniline, aga paljud preestrid ja papid on viimastel aastatel eriti selles suhtes margi ju täis teinud astudes vahekorda meeste ja isegi alaealiste poistega...silmakirjalik). Mõnikord on aga just ema perekonnas see, kes lapse ajud võib hoopis krussi ajada. Mu eesmärk ei ole mitte õigustada siin homoabielusid ning gaydest lapsevanemaid. Ma lihtsalt toon välja mõtted, kuidas võib olla. Kaldun siiski eelistama praeguses maailmas valitsevad vormi, mille esindaja ma isegi olen. Lihtsalt ma leian, et inimlikud vajadused on ju kõigil ning inimlik õigus valida. Samas jah, lapselt võetakse see "valimisõigus" sedasi ära. Samas ega ühelgi lapsel pole võimalust oma vanemaid valida. Väga, väga, väga keeruline.

Jah, see teema on väga mitmetahuline ning lõpuks oleneb alati inimestest. Aga ma arvan, et samuti oleneb see ikkagi mistahes paarist, mõned naine-mees ei sobi hoopiski vanemateks samuti mõned naine-naine või mees-mees paarid oleksid ideaalsed ja armastavad vanemad. Näiteks just antud filmis Gustaf Skarsgård-i mängitud Göran Skoogh (kuigi tema partner Sven ehk nii "ideealne" polekski).

Filmis oli kasutatud peamiselt country muusikat, millega taheti omakorda ehk riikuda tabusid, sest teadupärast gay-d tihti country-t ei armasta. Mis mulle väga meeldis oli see värviküllus ning ideaalne valgustus. Kuigi siin võis just nendes minule silma jäänud kaadrites olla ka arvutigraafikute osavad sõrmed mängus (näiteks meenub üks kaader, kus nad sõidavad autoga ja läbi esiklaasi on inimeste näod väga selgelt paista, mingis soojas - päikeseloojangu valguses).

Mõlemad "isad" kandideerisid oma rollidega Rootsi Filmiinstituudi aastapreemiale (Gustaf peaosast, Torkel kõrvalosast).

Hinnang: 4 (selline keskmiselt hea rootsi draama, mis siin Rootsis on saavutanud väga suure austajaskonna - olen kuulnud, et kasvatusteemadega seotud inimestele on seda isegi soovitatud minna vaatama. Šokeerib küll natuke, aga ka sellevõrra on see film ka tavalisest peredraamast või romantilisest komöödiast mõtlemapanevam film, kuigi sisaldab elemente mõlemast žanrist. Kas siis just nimelt harjumise eesmärgil, et sellised olukorrad on võimalikud või lihtsalt vaadata kuidas sellised olukorrad tekivad või mis nende taustal võib olla ning toimuda. Mina isiklikult oleks veel rohkem tahtnud neid nö. tundeid äratavaid kohti. Nutma see film mind otseselt ei ajanud. Aga eriti hea oli lõpp, seda saab igaüks tõlgendada siis nii, nagu ise soovib. Igatahes tolerantsust on vaja mitte ainult peresuhtetes ja sugupoolte vahelistel teemadel, vaid minu meelest üldse maailmas. Peab natuke oskama vaadata ka teiste inimeste silmade läbi. Samuti leida võimalusi ja teid, mitte kohe minna lihtsama vastupanu teed. Igal ühel on meil oma valikuvõimalused või sisemised sundlused. Mina näiteks tahan ja sisemisest "seletamatust vajadusest" pean blogi pidama. Samuti ei saa ma elada teatri, filmide, tantsimiseta, raamatuteta. Ning eelkõige ei suuda ma elada ilma oma K-ta ja lasteta.... mõni teine mees ei suuda elada ilma meesteta...see lihtsalt on nii ja pole minu asi, mis on teiste sisemised sundlused. Ma vaatan kuidas ma omadegagi hakkama saan :) Ja lõppude lõpuks armastus võidab kõik.)

Filmi treiler:


Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default