Vihmana ma sajan - Kontserdihunt - 2025.a suveteatri 8.peegeldus

Vendadest Urbidest loodud „Vihmana ma sajan“ keskendub huumorile ja intriigile, valu jääb nostalgia ja nalja varju

Vendade Urbide elu kajastav „Vihmana ma sajan“ austab peategelaste valikuid ja jätab sügavama psühholoogia vaatajale juurde mõelda.

Huvitavamad psühholoogilised mõjud ning ümbritsevate kannatused jäävad lavastuses „Vihmana ma sajan“ koomiliste kommunistide ja austajate hordide varju.

Kõik me liigume enda aja- ja elujoont mööda minevikust tänasesse ning siit edasi tulevikku. Igaüks puutub sel teel vähem või rohkem kokku muusikaga. Maitse-eelistused, asu- ja elukoht, suurem ja väiksem huvi, žanrisobivused, sõnade olulisus ning elava ja salvestatud muusika nautimise harjumused paljuski kujundavad seda, millist muusikat keegi kuuleb, millisesse rohkem süveneb ning millisest suunast muusika temani jõuab.

Siinse peegeldaja isiklikust lähtekohast vaadates on vennad Urbid alati olnud kusagil „äärealal“. Mõned laulud mõistagi, nagu „Imeline laas“, „Kuu“, „Ütle“, „Moosi ja teed“ või „Sõidulaul“ („Musta pori näkku“) on läbi murdnud peavoolu (Linna-Veski-Mägi-Joala-Länik jne), kuid suuresti on Urbide muusika siiski massidest väiksema, teadliku austajaskonna armastada olnud. Seda toredam on ka nüüd, põlvkond hiljem tagantjärele avastada kõike seda, mis vendade muusikalisest hiilgeajast (esinemistega alustati juba 60ndate lõpust, suurimad hitid sündisid 70ndatel-80ndatel) hiljem salvestustena mõistagi endiselt saadaval. Olid toona, aga on ka praegu tihti just laulude sõnad (mitmed ka Eesti väärtluulet kasutavad) väga olulised, poeetilised ning kitarriviisidega põimunult mõjuvad.

Laval on üksjagu nostalgiat

Kontserdihunt on Palmse mõisa taga asuvale imelise laane(!) nõlvale tänaseks juba neljandat suve ning kolmandat lavastust järjepanu loonud suveteatrisõprade jaoks juba enamvähem „kindla peale“ meeldiva vabaõhulavastuste traditsiooni....

Loe edasi tervet arvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120389846/arvustus-vendadest-urbidest-loodud-vihmana-ma-sajan-keskendub-huumorile-ja-intriigile-valu-jaab-nostalgia-ja-nalja-varju

(ülalkasutatud foto: Kalev Lilleorg)

---

Just tuli info, et ka järgmisel suvel mängitakse seda lavastust veelgi! Minu arvates on see igati väärt Palmsesse sõitu, sest pakub elamuslikkust küllaga. Enda elust on vennad Urbid suures osas läinud kuidagi kaarega mööda siiani, ainus eluline külg, mille olin fikseerinud (lisaks nendele mõningatele lauludele ja välismaale põgenemisele), oli see imestus või tunne, et kuidas üks neist lihtsalt Viire Valdma ning oma lapsed maha jättis (kusagil juba hämaralt sügavas mälusopis on intervjuu Viirega). Üleöö, kuidagi oma minekust naist teavitamata... Täpsemalt tegelikult teadmata, on see säilinud kuskil tagaajus väga tugevalt negatiivse varjundiga, isegi kuidagi näotult. Ent ise ju ei elanud nende elu ja kui neid sedasi taga kiusati, siis ei oska enda mätta otsast ka teistele inimestele ning nende valikutele-otsustele tegelikult ju kuidagi adekvaatset hinnangut anda (aga ema siis ikka teavitati - nagu lavastuses?). Selleski mõttes läksin ikkagi seda lavastust vaatama üsna puhta lehena. Vendade muusikagagi ei olnud eriti eriti kursis (aga peale etendust, sh. lehte arvustusekirjutamise taustaks kuulasin korduvalt nende kogu diskograafiat).

Mis mind seal Palmses seekord eriliselt hämmastas, et Toomas Uibo esimene, ehk niiöelda üksi, iseseisva autorina kirjutatud debüütnäidend sedavõrd tugev on! Jah, oleksin tahtnud nii üht kui teist asja täpsemalt teada saada ning kunagi ise väga lähedalt selle toonase võimu tagakiusamisega seotuna, tänasel päeval ja teiste inimeste see külg elust enam niiväga tugevalt emotsioone ei tekita. Teisalt etenduselt naisega koju sõites arutasime, et kas me oleks tegelikult ka tahtnud seda isiklikumat poolt, ehk eelkõige just sellist traagikat rohkem sinna, mille juured teiste tänapäeval elavate inimesteni viivad? - seda ju ka mitte! Sellisel juhul oleks see mingi kollane jura. Ehk tegelikult oli kõike parajas koguses ja doosis. Ilusad, hästi esitatud laulud, millest mõned isegi uued avastused. Head näitlejad, kes mängisid nii traagikat kui komöödiat igati hästi. Lavastus on mõnusalt elav ning Puustusmaal lavastatud igati voolavalt ja suurt vabaõhulava hästi ära kasutades. Ja see finaali KUU! Nii mitmeski mõttes vau-hüüded kunstnik Liina Keevallikule. No nurisemiseks teatri kallal pole praktiliselt üldse mingit erilist põhjust. Kirsina tipul René Soom oma mitmete ümberkehastustega - täiesti fantastiline ja Tarmo Männard võitis kogu publiku südamed, sai isegi keset etendust aplausi! Väga head muusikud olid laval, palju huumorit, mis tegelikult suure osa etenduse ajast hoidis suunurgad kõrvuni. Teinegi Estoniast kaasatud ooperilaulja, ehk Priit Volmer laulis ka kui kulda ja no ei saa mitte ühegi laulja kallal seal otseselt vinguda (selline on tihti maitse asi ju ka). Tore, et oli ka teiste lauljate tuttavaid laule sisse toodud. Laval lisaks ju veel ka Hele Kõrve, Piret Kalda, Amanda Hermiine Künnapas, Jan Ehrenberg (ma tagantjärgi üha rohkem saan aru tema vanema Urbi-venna tabamise nüanssidest), Raivo E. Tamm jt.

Mnjah, Palmse vabaõhumuusikalid ja -komöödiad on saavutanud oma 4 suve ja 3 lavastusega selle teatava "kindla peale mineku". Seal osatakse teatrit teha, mis vaatajale mõjub. Ja isegi kahju natuke, et järgmine suvi korratakse seda ja ilmselt ühtlasi ei tule siis ju midagi uut? Või siiski? Teisalt, kuna kõik "Vihmana ma sajan" etendused müüdi välja, siis kindlasti jäi see tänavu ka paljudel nägemata...

The GreatEST Show - Starlight Cabaret

Kell 19:15

Tegevuspaik: Viru Hotellis asuv Merineitsi Restoran

Kavas: Söömine ja Show

Juba esimesena serveeritud toit - Bisque (prantsuspärane supp) kreveti ja vähi, maisivahu ja tilliga viis keele alla... Kuidas nüüd veel showd nautida saab kui juba oled mõnust pilvedes?!

Aga siis neelavad muusikarütmid mõnusa kabareekülaliste jutusumina endasse ning lavale saabuvad artistid viivad kaasa koos meeltülendavate ning mõttes kaasalaulmakutsuvate laulude, ahhetamapanevate ning oma toolil nõtkumakiskuvate tantsude, särava ja sähvaka valgusshowga ning esialgne küsimus on kui meelest pühitud, sest jah - mõnusast on võimalik veelgi mõnusamaks minna ja vaimustus muudkui kasvab!

Õhtu koosneb kõhtupaitavast ja keelt allaviivast 3st toidukorrast (Chef de Cuisine Margus Tammpere) - eelroog, pearoog ja magustoit  (kahel esimesel 3 mõnusalt erinevat valikut ja magustoiduks igasuguste omade trikkide ja lisadega tiramisu) ning nende vahel 2 x 35min vaimutoitu tippklassi meelelahutuse näol.

Esimene osa shows sai läbi ja no VAIMUSTAV!
Mul pole mitte kui midagi nuriseda... ja ometi olin oma kriitikuluubi kaasa võtnud, et kasvõi konstruktiivselt mingilegi detailile tähelepanu pöörata... Variant on muidugi, et ma lihtsalt läksin niimoodi naudinguga kaasa, mis ka selle "luubi" ägedast õhustikust hägusaks muutis...

Kõik on nii professionaalne. Inimesed teavad mida nad teevad, kus nad seda teevad ja miks nad seda teevad. Kõige tähtsamaks eesmärgiks anda võimalus vaatajatel unustada argipäev, tunda end hästi, nautida, kuulata ja vaadata midagi, mida saab ainult kohal olles ja sama ruumi ning atmosfääri jagades 100% tunda. Seejuures julgelt, oma etteastet nautides, sest ainult nõnda võib seda nautida ka lähedalt iga detaili nägev ning enda elamuspagasisse imav publik. Ja isegi kui kellelgi jalg ei jõua tõusta teistega millisekundivõrra samal hetkel, siis on see seotud sellega, et lihtsalt nii äge fiiling on sees ja see paneb omakorda kogu terve show veel rohkem elama ning muudab päriselt "vaataja silme all sündivaks". Just selle õhtu imeks. Muusikaseaded on teinud meie praeguse hetke tippude sekka kuuluvad Kärt Anton, Kaarel Orumägi ja Siim Aimla ja need on ju lisaks arranžeeringutele lavastajatel-koreograafidel Liisi Org ja Liisa Laine vaja olnud täppisseadega arvestada kokkuvoolavaks, toimivaks tervikuks. Kes, kui palju ja millal lavale astub, millised on tantsud ise, millised on nendest tekkivad kompositsioonid, sümmeetriad, üleminekud. Ja üleminekutel kostüümivahetused ning heli ülevõtmised (mis omakorda muudab helipuldi tähtsuse mitmekordseks).

Kuigi siinkirjutaja jaoks on alati tantsijate ja lauljate võrdluses just esimesed need kõige suuremad staarid ning huviorbiidi keskmes (ja seda ammusest Georg Otsa Muusikakooli viiuliõpingute taustast hoolimata), siis no ei saa üle ega ümber sellest, kuidas siin lauljad panevad terve publiku kaasa elama.

Kalle Sepp on ju viimastel aastatel ka draamat sisaldavates muusikateatri-lavastuste rollides mänginud ja üsna mitmetes, mis jällegi toob temas kabaree-laval just vajalikult sobiva, ütleks isegi sisukama kihi juurde. Vaatad teda seal ja kui mõnes muusikalis võib nii üks kui teine roll jääda kõrvalisemaks, aga selles shows oli ta minu arvates "kuningas" ning ei unune niisama lihtsalt. Igas laulus on ju oma sõnum ja selle sõnumi edastamiseks kehastub Kalle ümber vastavalt nii hääle kui olemusega, mis omakorda annab ka teatraalse, rohkem revüüle kui varieteele viitava efekti. Laule kõlas (mõlemas - nii 1. kui 2. osas) kümne ringis (lauljad vahetusid, aga oli ka duette ja kõigi ühiseid). Näiteks Saatanlik naine ("käteka-laul"), mis Kalle esituses ei jää grammigi alla ei Joala ega Padari versioonidele. Häälele lisab ta sobiva annuse rokilikku kärinat. Minu kui Kalle muusikaga mitte kõige tuttavama inimese jaoks oli see üks õhtu suurimaid üllatusi, kuivõrd äge rokihääl temast tuleb - hakkasin teda tänu siinsele nägema senisest hoopis kellegi teisena kui varem. Selleks andis tiibu juurde ka paaris laulus tema lustlik eneseiroonia noot, mida võis aimamisi tajuda. Bravo! Rääkimata kogu lavastuslike seadete toetustest valguse, kostüümi ja liikumisega ning sündiski justkui üks miniroll (ja minilavastus) üksteise järel. "Tagareas" esituses ta kavalalt kasutas teatavat Siiri Sisaski nõksu (sõnateravuse ja silbirõhutusega) ja no meeslauljana oli sellel mingi kahekordne põnev pööre vokaalselt sees. 

Esimeses osas kõlasid veel mitmed meie popklassika tuntud ja armastatud lood - "Kikilipsust" "Miniseelikuni" (teatrisõbrale muidugi hetkega loob silla ka suvise Kiidjärve Sepo Seemani Oruka-esitusega...Ja no mis püksid Kallel selle laulu esitamise ajal jalas on! Seda lihtsalt peab nägema!), "Tsirkusest" "Mis värvi on armastuseni". Ent mõni selline vähemtuntumgi (kuigi loomulikult mitte tundmatu), mis just sobitub oma seade ja tempoga stiilidepaletti mõtestatult terviku avardamiseks (nt.Ithaka Maria kunagine hitt - Hopaparei). Ehk mitte ainult üliarmastatud lood, aga nendegi abil kogu elamust vast pisut omakorda huvitavamakski muutes. Uued seaded on ju kõiki neid laule nagunii natuke originaalsemaks muutvad, ent samas ka mitte kaugele originaalist, vast ainult väikeste detailide või showliku stiiliga mängides, et kuulajates koheselt äratundmist, kaasakiskumist tekitaks ilma nostalgilist ja elu jooksul kuuldud versioonidega suhestumise võimalust kaotamata. Seega uuendusest hoolimata ikkagi nagu näiliselt kuulaks seda vana, armastatud ja ajahammastele arvatavasti igavesti vastupidavat laulu. Samas nende suurte rahva lemmikute seas on mõni veel eriti "võrdne" võrdsete hulgas. Näiteks kui kõlas Anne Veski "Hea tuju laul" ehk Atmosfäär (siin nii sobivalt sambakarnevaliks maskeeritult), see tahtis esimeste taktidega kohe osa rahvast jalgadele tõmmata, et ise ka laval esinejatega tantsu kaasa vihtuda! Ja pole ju imestada midagi, sest nagu laulusõnad ütlevad ja mis ongi järelmaitsena kogu "The GreatEST show" kvintessents:

"Kui lahe atmosfäär! Heal tujul täna puudub kõigil ots ja äär!

Ei külmaks jääda saa, on hinges soe ja meeltes sulab jää - kõigil.

Rõõmus tuju kiirelt nakkab. Kes on pessimist siin, kes?

Arglik müürilillgi hakkab, ennast tundma kui printsess.

Su keha ja su hinge hoiab rütm siin uljalt peos.

Oo, sel peol, oo, sel peol... O-O-O-O

On lahe atmosfäär! Siit välgub säär ja vastu särab atlasäär.

Ei nurka keegi jää, ei taha keegi rõõmust ilma jääda sel ööl!"

Naisi on laval palju ning sellepärast läheb natuke aega, et nende näod ja liikumine muutuks isikukohaseks (isegi vilunud silma jaoks) ja kas see lihtsalt oma õhtut nautiva inimese jaoks ongi oluline, aga meestantsijaid 3 ja no kõik, nii naised kui mehed on siin tõesti "valitud" tipptasemel!

Kui tantsijate hulgas on mitmeid uusi tutvuseid (10st ühendasin ära 4, keda varem on õnnestunud näha - Allar Valge, Marie Loviise Mänd, Maria Uppin-Sarv ja Lisanna Tälli), siis taustajõudude seas on mitmeid meie teatritest tuttavaid nimesid. Näiteks valguskujundus on Priidu Adlaselt, videokujundus Carmen Seljamaa oma. Trupis on näiteks Noorte Muusikaliteatris osalenud tegijaid. Ka lavastaja Liisi Org ise tantsib laval ning ei imestaks kui mõnes sõnaraamatus "kabareetantsija" kõrval ei kasutataks just tema "jalg üle pea" fotot- vähemalt laval teda vaadates mõjub ta justkui selle kunstiliigi kehastusena! Vastavalt õhtule võib trupikoosluses olla küll mitmete artistide puhul esinemas kas üks või teine, seega võivad ka dünaamikad ja muidugi hääled erineda, mis omakorda teeb huvitavaks ka mitmekordse vaatamise. Näiteks üks töökaaslane käis juba oma elukaaslasega showd vaatamas, ent kuna nüüd meie teaduskond ülikoolis oma jõulupeo korraldab ka just nimelt Merineitsis, siis ta ootab ka seda etenduskorda ikkagi huviga.

Kostüümid on siin täiesti omaette väärtusega. Käesoleva teatriaasta üks tipploomingutest. Fantaasiarikkad, leidlikud, siiski liikumist arvestavad, tihti huvitava homaažiga vastavale stiilile (nt.sambale kohased) või originaallaulu muusikavideole (nt.Madonna kasutatud Gaultier'i looming) või ka muusikatunnetusest endast johtuvad, aga isegi kui mugandatult, siis ikkagi originaalsete lisanditega. 

Selles suhtes võib muidugi keegi tähenärija pirtsutada, et kas see on üldsegi revüü või puhas varietee, sest revüüs justkui mingisugunegi sisuline seos erinevate numbrite vahel peaks olema... ent minu jaoks juba ainuüksi "kõigile tuttavad hitid" on üks neid siduseid, mille alusel võib seda kabareeshowd ka vabalt revüüks nimetada. Läbiv nimetaja on ju ka "hitid uues kuues". Ja nagu mainitud, siis maitsekalt originaalilähedases uues kuues. 

Inimesed muudkui ümberringi muutusid õhtu edenedes üha lõbusamaks, sumin valjenes, aga seegi justkui aitas luua sellist ühist õhku hingatava atmosfääri tekkele, mida võib tunda ka Pariisi ja Berliini kabareedes. Kuna Pariis vast pigem ongi kaldu varietee suunas ja kuigi siin küll ka kankaanist võetakse motiive, burleskiga hoitakse "lubatud alla 18-aastastele" liini (eriti valguskujunduse koosmõjul) ja siin-seal võib ka mõnd prantsuse varietee uhkemat riietust kohata, ent ka tagantjärgi tervikule mõeldes mõjub see märksa rohkem Berliini kabaree tunnetusega. Kuid kuna meil Eestiski ju sellel subkultuuril on tänaseks sügavad ja tugevad, aastakümnetega juurdunud juured, olgugi, et kusagil 90ndatel surutud ehk väiksemasse mahtu ja vormi ning oli vist isegi hetk, kui seda hoiti elus peamiselt kruiisilaevadel (muide ka toona seal praeguse show produtsent Kristjan Kurm'i juhitult - kes ongi juba pikemat aega nüüd juba maismaal Starlight Cabaret' üks vedajaid), siis tegelikult välismaistele mõjutustele au andes, võib seda praegusel hetkel ka täiesti Eesti enda kabaree-stiiliks pidada, mis lisaks võtab sisse motiive just muusikali- ja balletiteatri lavastustest, ent samuti võistlustantsu shownumbrite etteastete või muusikavideote esteetikast. Selline sümbioos mõjub vaataja jaoks kohe eriliselt lopsakalt rikkalikult. Kuna kruiisilaevad sai juba teemaks toodud, siis ei saa jätta ka lisamata, et nendel nähtav varietee võib jätta isegi nihkes eelarvamuse (kuigi ka seal kahtlemata tegijad annavad endast parima, siis laevadel on need ju oma olemuselt siiski millegi "kaasnähtus"), sest tegelikkuses ei ole need laevadel pakutavad showd sellise suurte ja fookusesse toodud muusika- ja tantsulavastustega päris lõpuni võrreldavad.

Naislauljaid oli 2 - minu etenduskorral Ira Haak ja Kristiina Renser. Kummagagi varasemast väga palju kokkupuuteid pole olnud. Kristiina on teatri mõttes muusikalisõpradele (Grease, Evita) kindlasti tuttav ning publiku seas (nt. minu kõrval) oli selgelt juba vaatama asudes tuliseid Ira-fänne. Ira on Ukraina juurtega kabareetäht, Kristiina Renser ka lisaks mh.Ott Leplandi bändis. Ise südames lootsin, et juba vägagi mitmetest muusikaliteatri kandvatest rollidest (sh. ühest tänavusuvisest muusikalist) tuttav ja alati särav Kärt Anton astub lavale, sest temagi on ühe esinejana muidu trupis, ent see õhtu ei olnud tema kord esineda. Samas uusi lavatutvuseid avastada on alati omamoodi põnev, eriti kui nad nii head ette satuvad, nagu seekord! Laval on naised kõik nagu modellid ja meestantsijad sixpackidega - kõigile ka lihtsalt silmailu, sest eks varieteele kohaselt näidatakse siin ju ka ihu tavateatrist loomulikult rohkem, ent igas stseenis ja misanstseenis püsitakse siiski selgelt maitsekuse piiri siin pool. Naislauljad võivad mõnes laulus sulanduda nii osavalt tantsijatega sünkroonis liikuma, aga ka Kalle Sepp üllatas mõnes numbris hoogsa kaasatantsimisega! Tuli ka publiku sekka klaase lööma laulu ajal "Ärge jätke mind üksi kui oleme joonud šampanjat"... endal pidevalt kelmikas pilk silmanurgas.

Priidu Adlase valguskujundusi on (sh. tänu siinsele) senise teatriaasta parimate TOP30 sees (siiani kogetud 112 lavastuse kohta) tervelt 5 (rohkem kui ühelgi teisel meie valguskunstnikest) ja "Suurimas shows" mängib ta nii üldise värvigammaga, aga ka spottide emotsioonidetekitamisega, mis on selgelt lavastuslikus mõttes nii ühes kui teises laulus üheks olulisemaks õhustikku kaasloovaks komponendiks. On see siis hämar või just vastupidi särav, värvidele mängiv või hoopis sensuaalsusele kaasamängiv. Tantsustiilidest lisaks klassikalisele varieteele võis kohata kirevat ja laiahaardelist valikut rohkem kui 10st eri stiilist. Oli breakdance'i käele tõus - mehed vastakuti, sambat, puhast ja väga teravate kikkidega rocki, aga kes tahtis näha seal ka westcoast-svingi, see leidis ka selle rockist üles (eriti üks naiste tagurpidi tõste...kuigi sedagi kasutatakse mitmete stiilidega ühenduses). Üsna palju baseerus koreograafiast võistlustantsudel, mis pakub praegu teleris jooksva hittsaate austajatele võimalust näha kuidas on võimalik selle tantsuvormi showlikku versiooni ka palju laiemasse tantsupilti integreerida.

Kogu tantsunumbrite kavalkaadi on selles lavastuses loonud kokku tervelt 19 koreograafi! Ehk juba seegi on kinkinud stiilide pillerkaari, üks huvitavam tants kui teine. Ja mitte ainult koreograafialoome, vaid ka selle tantsimisel nõudlikkus on ka kogenuma silma jaoks selgelt paista. Hüpped on tõesti hüpped, mitte madal imitatsioon, ja seda isegi olukorras, kus erinevaid tantse on ridamisi ju katkematult üksteise otsa 10... Ehk rohkem kui pool tundi pidevat liikumist, sest kui tantsija pole laval esinemas, on ta imekiirelt riided vahetamas lava taga, aga sinna otsa ja sisse isegi harkhüpped on nii, et mees on lae all ja õhus on spagaat. 

Vahepeal jälle toidunaudinguid, pearoaks valitud kammeljas oma hõrkude lisanditega taaskord täistabamus! Isegi omaküpsetatud saiakuklid, mis rikastatud oliividega, annavad maitseelamuse. Ja milline armas ja tähelepanelik teenindus!

Sellele järgnenud show 2.osa, mille hoogsalt käivitas Robbie Williams "Let me entertain you" sai ka ampsatud kui ühe hetkega (see lihtsalt on nii hea, et tahaks veel ja veel!) ning ühinesingi kogu publiku katkematu aplausiga ja rahva ümberringi vaimustusest ülistava Vääääga hea!-ga... 

Seekord tulid esitamisele välismaiste superstaaride, kõigile tuttavate laulude hit-paraad ning ühtlasi pealkiri sai veelgi tugevama kinnituse kui ka õigustuse - tõeline "The GreatEST Show".

Kui sukelduda veel hetkeks ka selles vaatuses kogetud detailidesse, siis üks kaduvväike kriitikanool kogu mu suure kiidulaulu sisse ka. Võibolla on see ka tingitud isiklikust suurest Madonna-fänlusest, ent kuigi tihti ju öeldakse, et 3 suurt, ehk Whitney Houston, Mariah Carey ning Christina Aguilera on targem jätta puutumata, ehk laulmata-järele aimamata... Siinses shows ongi üks imekaunis Whitney-ballaad, milleks on loodud ka laulu sõnumiga seotud lavastus, mis pani kõik saali naised ahhetama kurbusest ja muutis hetkeks isegi minusugused mehed härdaks (teemaks kadunud armastatu, ent selle silme ette - antud juhul tantsupartneriks manamine)... Ja kuigi kui meeleolu ka siin seal paari üksiku laulu ajal vaibus tõsisemaks, siis seda tõesti vaid hetkeks... juba tuli "partypeople" emotsioon sujuvalt peale, sest show must go on ja eks eluski iga vihma järel läheb jälle ju ilusaks. .Kuid mida aeg edasi, sest kindlamalt kinnistub hoopis tõdemus, et hoopis Madonna laulud tuleks jätta teistel puutumata. Tantsuliselt vogue'imisega lisati veel 1 stiil teistele juurde, aga Popkuningannat järeleaimata või tema laulu "omaks" teha näib siiski võimatu missioon (mitte ainult siin, vaid see on juba pikema globaalse mõõtmega vaatluse tulemus... ehkki annan muidugi endale aru, et Madonna-kaugemate jaoks ei pruugi see sugugi nii tuntav ja tundlik olla). Ja ega just sellisest lavastusest ei saanud teda ju ka kõrvale jätta. Ent laulu sõnu laulis laulja kahes erinevas salmis samade ridadega. Mis tegelikult omakorda taaskord tõestas hoopis laulja enda professionaalsust, sest laval ju vaikseks ega (hoidku selle eest) parandamiseks ei läinud ning kes ei tea, see ilmselt ei saanud üldse arugi, et midagi oli kummalist. Kuigi näis ka muidu just selle laulu ajal või selle esitusega seoses miskit juhtunud olevat (arvatavasti siiski vaid luubiga vaataja jaoks).

Samas kui näiteks ACDC Thunderstruck lõi jälle omakorda just teatud osa publikust täiesti pöördesse.

Etenduse vast vingeim "lavastus"lõik oli siinkirjutaja arvates Tina Turneri "What's love got to do with it" laulule. Nurkades võrgu all/sees, vastava valgusega varju ja hämaraga mängides, napis riides vähesest valguses hoolimata siiski sätendavate ehetega (ehtekeed justkui riietuseks endaks). Keskel laulja diivanil (koregrafeeritult "aelemas") ja teda ahvatlemas nahast lühikestes pükstes heas vormis mees… üks väheseid, kus aimamisi ehk ülejäänud showst konkreetsema erootilisegi alltooniga mängides, aga seda rohkem juba igaühe enda "rikutuse tasemelt". Aaah, kui äge!

Pakutud tantsustiilide pikka nimistusse lisandus siit edasi veel näiteks ka Allar Valge steppimine…no lihtsalt pole sõnu. Michael Jacksoni Smooth Criminali lauluga oli segatud hoopis sama laulja Thrilleri esteetika ja mõned videost aegumatuks muutunud (zombie)liigutusedki leidsid rakendust. Sealt edasi Elton John, Cher... you name it!

Tants tantsu järel süvenes arusaam, kuivõrd keerulise koreograafiaga olid vähemalt pooled tantsudest, mis isegi minusuguse (ja aastakümnete pikkuse tantsutrenni kogemusega inimese) silmi paitas. Ja just sõna "hämmastas", kirjeldab kõige paremini nägemisele peegelduvat reaktsiooni, sest tavaliselt ei näe varieteedes-kabareedes sellist koreo-taset! Tavaliselt ei soovita kabareede lavale pingutust ja seeläbi higistamist, mis omakorda minu jaoks muudab vaatamise hoopis tunduvalt igavamaks. Ei tea ju kindlalt ning võib vaid mõttemänge mängida, eriti kuna paljud koreograafidest ise ka trupis tantsisid, millist taset nad sellesse koos ja võibolla isegi üksteise võidu tahtsid just meelega sisse panna, et see kabarees võimalikuks osutunud tantsuilutulestik tõesti jahmataks. 

Kellel varasem varietee-kabaree-revüü külastamise kogemus täiesti puudub ja soovib üldist olemuslikku taustainfot, siis vaatajaskond on vanuselt valdavalt 30-70 vahel, omade eranditega. Mehed suures osas pintsakutega (lips on juba igaühe enda otsustada), naised ilusates õhturiietes (üldisemas mõttes umbes, nagu Estonia-teatris), mõnel uhkemad, mõnel tagasihoidlikumad. Teenindus on nii sõbralik kui üldse olla saab ning tekib tunne, et oled sinna oodatud külaline ja Sinu heaolu pärast nii meeldivalt hoitakse silm peal.

Hinnangut anda traditsioonilise teatri mõõtmete järgi pole siinkohal võimalik, sest siin on justkui igale laulule oma lavastus loodud, aga see kõik on nii tasemel, maitsekas ja meelelahutuslik. Kummalisel kombel, kuigi ju ilma sisemise loo jutustamiseta, on igas erinevas etteastes ka midagi kaasamõtlemiseks, sealt enda jaoks tõlgendamiseks. Eks jutustavad ju ka laulud tihti mingit lugu oma sõnadega, aga kui see on veel lisaks kuulmisaistingule ka nägemisele silmakommiks muudetud, siis on ju nauding mitmekordne. Ja nii pagana kaasakiskuv ka. Juba ainuüksi sellepärast, et selle show laulud on viimse sõnani peas ning rütmid juba ise panevad Su keha toolil nõtkuma - endal polegi vaja liigutada.

Mis see elu mõte muu on kui avastada, nautida ja pürgida õnneliku elu suunas. See killuke õnne, mida Starlight Cabaret Viru Merineitsis pakub, kulub kahtlemata igaühele ära. 

Meelelahutust ja maitseelamusi kogu raha eest ja seda nii silmadele, kõrvadele, keelele ja kõhtu - VAU milline õhtu! Kindel soovitus iseenda ja oma kallima või teiste kaasteeliste hellitamiseks ja nautimiseks! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ekaterina Soorsk'i kaamerasilmast):

UUS REVÜÜLAVASTUS "THE GREATEST SHOW" VIIB ÜHEKS ÕHTUKS TÕELISTE MUUSIKAHITTIDE MAAILMA!

 

Mõni neist lugudest on olnud maailmakuulus ja kõiki edetabeleid juhtiv megahitt, mõni aga lubamatult väikese tähelennuga ja koduselt armsaks saanud muusikapala, mis on oma tee edetabelite asemel hoopis kuulajate südametesse leidnud.

Need on meloodiad, mille tunned ära juba esimestest taktidest ja mille sõnu tead unepealt peast. Need on laulud, mille järgi tantsisid ennastunustavalt koolidiskol, armusid ning nutsid, kui südamevalul polnud otsa ega äärt. Need on muusikapalad, mis on ületanud põlvkondade piirid, mida mängitakse aastast aastasse raadiotes ning kuulatakse ikka ja jälle nii kodus kui peol.

„The GreatEST Show“ toob megahitid Teieni uues kuues ja Starlight Cabaret`le omases võtmes!

Esimeses osas tulevad esitamisele kõigile tuntud kodumaised hitid, mis on tuntuks lauldud armastatud artistide poolt ning leidnud oma koha Eesti muusika kullafondis. Miniseelikud ja saatanlikud naised, kikilipsud, kuumad pilgud ja lahe atmosfäär! Mis värvi siis ikkagi on armastus ning kas tõesti suudab keegi lõvi tallena peatada? Eks me näe!

Teises osas kõlavad aga maailmamuusika pärlid väga erinevatest žanritest. Popist rokini ja südantlõhestavast ballaadist diskoni! Muusikat on igale maitsele ning kõlamata ei jää ka popi kuningaks ja kuningannaks tituleeritud megastaaride aegumatu muusika.

Unustamatud hitid nii kodu- kui välismaalt toovad Teieni revüüteater Starlight Cabaret tipptasemel artistid! Teie kõrvu paitavad meie säravad solistid Irina Haak, Kalle Sepp või Bert Pringi ning Kristiina Renser või Kärt Anton. Maitseelamusi pakub Viru hotelli Merineitsi restorani Chef de Cuisine Margus Tammpere à la carte looming, mille juurde sobitatud veinivaliku eest hoolitsevad Eesti parimad sommeljeed!

TEGIJAD

Produktsioon: Eesti Tantsuagentuuri revüüteater Starlight Cabaret ja Show & Dinner restoran Merineitsi

 

Kunstiline juht, koreograaf-lavastaja: Liisi Org

Koreograaf-lavastaja, repetiitor: Liisa Laine

Muusikaline juht: Kärt Anton

Menüü, köök ja teenindus: Margus Tammpere

Produtsent: Kristjan Kurm

 

Laulusolistid: Ira Haak, Kristiina Renser või Kärt Anton, Bert Pringi või Kalle Sepp

Artistid: Liisi Org või Marit Mets, Egle-Riin Rüütel, Maria Uppin-Sarv või Heleriin Peetson, Lisanna Tälli või Lisa Priivits, Hanna Lisette Helekivi või Miia-Liisa Musting, Emily Kahro või Ingrit Tamm, Marie Loviise Mänd või Lisette Laanela, Paul Reinolt, Sem Prygorodov, Allar Valge

Koreograafid: Liisa Laine, Elo Unt, Sergei Kuznetsov, Kardo Kukk, Hele-Liis Peedosk, Marie Loviise Mänd, Marion Saarna-Kukk, Julia Koneva, Allar Valge, Paul Reinolt, Ingrid Jasmin, Rene Köster, Sandra Põld, Irena Pauku, Argo Liik, Eghert Sören Nõmm, Jevgeni Grib, Kertu Raja, Liisi Org

Kostüümid: Ursula Goldstein, Marja-Liisa Pihlak, Laura Oolma, Piret Mikk, Elo Unt

Videokujundus: Carmen Seljamaa

Valguskujundus: Priidu Adlas

Helirežissöör: Ülar Enn

Muusika seaded: Kärt Anton, Kaarel Orumägi, Siim Aimla

Fonogrammide mix/master: Henrik Veeäär

Muusikud: Oliver Mazurtshak, Jürmo Eespere, Kaarel Liiv, Karl Helmeste, Siim Aimla, Martin Trudnikov, Katrina Merily Reimand, Kaarel Orumägi, Jaak Oserov, Ivar Kiiv, Kristel Kiik, Maaren Vihermäe, Mairit Mitt-Bronikowska, Villu Vihermäe, Kristiina Renser, Mait Mikussaar, Loora-Eliise Kaarelson, Norman Salumäe

Salvestatud Studio89-s

Lavastuse tehniline teostus: Joosep Kurm JK Üritustehnika

Graafiline disain: Piret Mikk

Eesti Tantsuagentuuri tiim: Jane Miller-Pärnamägi, Kaisa Kattai, Kersti Uiboupin, Kristjan Kurm, Raido Bergstein, Ulvi Kroon-Mürk

 

Tavaline ime - Vene Teater

Jevgeni Švartsi (muinasjutt täiskasvanutele) “Tavaline ime” avas Vene Teatri tänavuse, 75nda, ehk siis juubelihooaja. Eks üks teater iseenesest ongi ühtviisi ju kultuuriruumis nii tavaline, aga samas iga lavastus, mil tegijate ettekujutused ja -kujutised ning publiku fantaasia selle vastuvõtmisel ühinevad ning kui tekib “keemia”, siis ka plahvatab, ja see on ju nagu omaette ime! 

Rakvere Teater avas oma eelmise hooaja sama algloo põhjal valminud lavastusega, seega muidu vast filmina rohkemgi rahvale tuntud, pole muusikaline&allegooriline lugu ka teatrivormis nüüdseks enam meie vaatajatele täiesti võõras. Ent need 2 lavastust on suures plaanis ikka täiesti erinevad, mis sama loo puhul omamoodi päris huvitav. Väga võrrelda ei tahakski seetõttu, vaid keskendun siin uuele versioonile (RT lavastuse peegeldust saab lugeda nii instagrammist kui ka blogist).

Lavastajaks sedapuhku selle kõikse kuulsama filmiversiooni režissööri õpilane, kes ongi pühendanud lavastuse oma mentori mälestusele. Kui isegi kaksipidi nõnda uhke ettevõtmine, siis ju loomulikult on latialt minek välistatud. Laval on ka tõeline muusikaliselt võimekas Vene Teatri trupi kahurvägi. Lavastuse laulud muide on filmis juba ajatuks muudetud, ent (õnneks) Aleksandr Žedeljov on lisaks ka neid kaasajastanud…näiteks nii mõneski kohas oli kosta saateks vinget kitarririffi, mis tõesti tõstis omakorda emotsionaalsust ning muutis muusikalise poole ühtlasi veelgi kaasakiskuvamaks.

Ei taha üldse ümber palava pudru tangotada, seega ütlen otse- sähvakuse ja särtsu lavastusse toob sisse siin eelkõige Olga Privise koreograafia! Esimese vaatuse šikid ja ägedad liikumisseaded tõstavad kohe terviku hinnangut vähemalt pool palli! Näiteks Dmitri Kordase on ta oma kõikvõimalikele liigutustele lisaks pannud horisontaalset käärsaltot laval tegema (ja korduvalt!) ning Jekaterina Kordas oma 2 kaasdaamiga (Marika Otsa ja Oleksandra Levytska) tantsivad ühe vaimustavalt stiilse, samas ka sugugi mitte trafaretse tantsulõigu... Olga ei ole (näiliselt) mingitki allahindlust teinud ja tema näitlejad (mitte ju tantsijad) tantsivadki need liigutused ning kombinatsioonid ära (ilmselt aitas selleks hästi kaasa ka koreograafi assistent Allar Valge). BRAAVO!!!

Tegemist on ju pesueht romantilise komöödiaga, kus 1.vaatust vaadates tunnetad, et see on ägedam ja hoogsam isegi kui mõni uusaasta teleshow (omakorda tekibki mõte, et see sobiks päris hästi sellisesse pidulikku ja lõbusasse päeva!) ning see on kantudki rohkem sellest “komöödia” poolest. Kuid 2.vaatuses, ehkki ka seal on omad koomilised pärlid, kisub siiski tõsisemaks ja kannab endas rohkem vast just seda “romantilisemat” osa. Praeguses ülepolitiseeritud maailmas jääb mulje, nagu kõik need omaaegsed allegooriad ja ridadevahelised viited oleks siin miinimumi keeratud või siis lihtsalt läbi võõrkeele filtri ei tundnud neid niiviisi ära (isegi kui kuulasin Mari Torga sünkroonis eesti keelt ühe kõrvaga klappidest). Kui see oligi taotlus omaette, siis ausalt öelda - toimiski! Vähemalt minu peal.

Omamoodi geniaalseks pean lavastaja tõlgendust, et siin on “surematuks võluriks” ning loo käivitajaks ei keegi muu kui “kirjanik”, mis annab kogu lähtekoha tegevustikule vahvalt ja selgelt mõtestatud perspektiivi. Lavakujundus (kunstnik Mihail Khramenko) toob meelde gloobuse kujutise ja kuna seiklemas on nii kuningas kui tema printsess, siis selle “pöörlemine” viitaks, nagu polegi vahet, kus gloobuse otsas või millises riigis see täpsemalt toimuks - see toimub siin, aga samas kustahes mujal. Kirjaniku maailm ei pea üldsegi piirdumagi gloobusega - lavaks nimelt haarataksegi kogu saal ja rõdugi (nagu viimasel ajal näib Vene Teatri lavastustes pigem kombeks kui eriliseks efektiks), ehk kui kirjanik ise koos abikaasaga on üsna stiilipuhtalt kammitsetud oma gloobuse külge, siis kogu ülejäänud fantaasiaküllane tegelaste kamp liiguvad mistahes orbiitidel - nagu ju ka “loomelennule” omane. 

Geniaalne on ju ka Švartsil dilemma tuum, mis on siin tegelaskonna keskseima loo ja seikluste käivitajaks, ehk võlur on 7 aastat tagasi võlunud ühe karu inimeseks. Needusega, et ta muutub tagasi karuks kui mõni printsess peaks teda suudlema. Selle ajaga on karu inimeseks olemisega harjunud ja kas ta enam tahakski karuks või lihtsalt kardab jälle muutuda, ent ühel hetkel ta eluteele just printsess astubki ning loomulikult nad ka armuvad teineteisesse. Aga mis siis saab, kui suudelda ju ei tohi (ja teine pool needusest ei tea) - sellega olekski ju kogu armulugu läbi- kõigest orkestri häälestusega, ooperiks puhkemata! Terve lavaloo jagu sekeldusi…ning lavastaja Sergei Golomazov mõnuga mängib ise nagu veelgi suurem võlur kõigi tegelaste, nagu nupukestega. 

Ainus, kui kuidagigi võimalik, siis oleks tahtnud, et just energia pärast oleks need vaatused vastupidisest järjekorras - tõsisem alguses ning hoogsalt showlik lõpetuseks, sest praegu tuleb esimeses otsas nagu “pauhh” ära ja teises jääb ka midagi sellist ootama... Aga õnneks on seal lõpu eel, tänu võluri naise repliigile hoopis ühed heldimuspisarad varuks. 

Printsessi ja Karu rollides Anastassia Tsubina ja Aleksandr Žilenko. Anastassia mõjub muidu lühike ja kleenuke, ent mängib siin end palju suuremaks- “tüdruk, kes ei taha olla printsess” ja seda mitte ainult siinse olukorra tõttu, vaid juba enne seda. Millegipärast rõhutab alltekstina ühtlasi nõnda, et tagasihoidlikkus on voorus ja teistsugune olemine ei ole mitte taunitav, vaid see äratab sümpaatiat. Aleksandr moondub jämedamahäälsemaks kui muidu- karuott ju ikkagist...Aga ka temas on vastuolu, sest ta on siin kohati isegi nii tundeline, et tal on silmadki märjad. Vastuolulisusi võib leida kõigest ja kõigist. Nagu juba mainitud, nii Dmitri kui Jekaterina Kordas üllatavad oma tantsuoskustega, ent ka karakteriloome on mõlemal tugev, Dmitri pehme ja alandlikuma joonega, Jekaterina (ja tal on selline tüpaaž juba läbi mitme rolli täiuslikkuseni lihvitud) jõulise, toimeka ja läbilööva naisena...isegi kui siin temalegi on üks kõrval-armuliin varuks. Võlurina Aleksandr Ivaškevitš näis kaaspubliku elevile rohkemgi löövat kui minu, sest tema tegelane, oma naisega (Natalia Murina) ei saa grammigi ülejäänutega võrdset karikatuursust, ent vast on siis näitleja kohaloluaura suuremgi kui Vene Teatri uhke saal. Seevastu vägagi lahedalt ning just karikatuurselt lahendavad oma rollid kuningana Sergei Furmanjuk ning tema minister-administraatorina Ilja Nartov! Eriliselt kummaliselt kõditav on see nende võimuvahekorra muutumine lõpus, millele vast oleks tahtnud veelgi julgemat ja selgemat vinti sisse, aga algmaterjal ilmselt ei luba. 

Oojaa, kui peaks vaid ühe kogu kirevast trupist esile tõstma, siis oleks see ilmselt Ilja karakteriseering - mahlaselt tobe, aga ise nii tähtis enda arust. Kuigi ka Sergei mängib räppar-kuningana oma tegelase vastuolulisuse lahedalt lavale - kuningas, kes teab ise ka, et ta on paha, on isemoodi uhkegi selle üle ja lasebki muudkui selles vaimus edasi ning kogu kaaskond elab pidevas peast ilma jäämise hirmus... Ehkki kui tütar lamenti lööb, siis selle ees on ka kõige suurem kuningas siiski jõuetu. Aga kas ta siis ise läheb asja lahendama? Ei - saadab kasvõi kelle tahes enda eest eluga riskima ehk “tulle” (printsess nimelt on lubanud selle maha lasta, kes iganes talle peaks järgnema ning tema rahu segama). See oli ka vast ainus kogu loos, milles just praegusele nö. “olukorrale” otseviite tuvastasin, seda otseselt ise otsimatagi.

Sergei Tšerkassovi vanas jahimehes on midagi šotlaslikku, midagi multifilmilikku, samas vanade jahimeeste äratuntavat laia joont ja kui ta kusagil haistab mesikäppa ning saaks oma karude saaginumbri ümmarguseks 100ks lasta, siis seda tuleb ju ka kasutada! Kindlasti üks Vene Teatri lemmiknäitlejaid, nagu ka Alexandr Domowoy, kes siin küll imepisikeses sutsakas, ent tema puhul nagu vahet polekski, kõik mis ta puutub, toob vajalikku mehisust sisse ja mängib ka sellise "ühe stseeni" väikse rollikese meeldejäävaks. 

Tegelasi ja näitlejaid on veel mitmeid. Mainimata on ka alati tasemel (seekord eelkõige taustavärvide, spotivihkude ning justkui kärbselambilike rippuvate laternatega atmosfääriloov) Anton Andrejuk oma valgusrežiiga. Sedavõrd muusikalises lavastuses on kahtlemata vägagi olulist rolli mänginud vokaali juhendajad, sest trupi näitlejate lauluhääled ei jää sugugi laulmisega leibateenivatele alla, pigem just üllatavad oma vaimustava võimekusega (iseäranis printsess ja karu)! Kostüümideski leidsid vaatamisväärset - seltsidaamide üleelusuurused kübaradki näiteks.

Jätan numbrilise hinnangu sedapuhku enda teada, sest siin olid need vaatustel erinevad ning võibolla aritmeetiline keskmine ei kirjelda õigesti tervikut. Aga mis ma tegelikult tahtsin lühidalt ju öelda, selle kirjutasin juba alguses ära - "Tavaline ime", see ongi teater kui selline ise ning selle lavastusega on Vene Teater muusika(li) saatel uhkelt ja muinasjutuliselt oma juubelihooaja avatuks kuulutanud!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Vene Teatri FB seinalt ja need pildistas Jelena Vilt):

TAVALINE IME

G. Gladkov, J. Kim

SUUR SAAL

 Etendus on eestikeelse sünkroontõlkega

Soovituslik vanus 8+

"Au hulludele, kes elavad nii, nagu nad oleksid surematud!"

Vene Teater tähistab hooajal 2022/2023 oma 75. sünnipäeva. Juubelihooaja avab  Jevgeni Švartsi ühe tuntuima näidendi-muinasjutu ainetel valminud muusikaline lavastus "Tavaline ime".

"Tavaline ime" on lugu, mis puudutab kõiki: muinasjutt, mida vajab ka tänapäevane materialistlik, karm ja edev ajastu. Maailm on peaaegu lakanud uskumast imedesse, kuid armastuse ja mässumeelsuse läbitungiv jõud on endiselt võimeline tõusma sellistesse kõrgustesse, kus sünnivad imed. See on lugu, mis on ühtaegu argine ja täis üllatusi; lõbus, kuid samas hoolimatu...

Näidend on paljude jaoks tuntud eelkõige Mark Zahharovi poolt 1978. aastal lavastatud filmi ja selles kõlanud laulude kaudu, mille heliloojaks oli Gennadi Gladkov ja sõnade autoriks Juli Kim.

Lavastaja Sergei Golomazov on Mark Zahharovi õpilane. Vene Teatri lavastus on sellest tulenevalt austuse- ja kiindumusavalduseks õpetajale ning pühendatud mentori mälestusele.

Esietendus 26. augustil 2022

Osades:

Võlur - Aleksandr Ivaškevitš

Karu - Daniil Zandberg /

Aleksandr Žilenko

Printsess - Anastassia Tsubina

Võluri naine - Natalia Murina

Kuningas - Sergei Furmanjuk

Minister-administraator - Ilja Nartov

Emilia, 1. õuedaam - Jekaterina Kordas

Kõrtsmik - Dmitri Kosjakov

Peaminister - Dmitri Kordas

Amanda - Marika Otsa

Jahimees - Sergei Tšerkassov

Jahimehe õpilane - Alexandr Domowoy

Timukas - Stanislav Kolodub

Orinthia - Oleksandra Levytska

Lavastusmeeskond:

Lavastaja Sergei Golomazov

Kunstnik Mihail Khramenko

Valguskunstnik Anton Andrejuk

Koreograaf Olga Privis

Koreograafi assistent Allar Valge

Arranžeering Aleksandr Žedeljov

Helilooja Gennadi Gladkov

Libretist Juli Kim

Vokaalpedagoog Eda Zahharova

Vokaalpedagoog Ksenia Rossar

Lavavõitlus Dmitri Kordas

Lavastaja abi Larissa Tšerkassova

Projekti kuraator Žanna Paulus

Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi - Ugala

Ugala teater saab järgmisel aastal 100 aastaseks ja praegu on käimas teatri 100.hooaeg. Uhke ja aukartust äratav number!

Sellega seonduvalt on käesoleval hooajal eriliselt sobilik vaadata tagasi Ugala ajalikku ka mõne vastavasisulise lavastusega. Ja nagu saatus - leiti majaraamat, mida Ugala teatri inimesed pidasid aastatel 1936-1937. Sellele tuginedes kirjutasid ja lavastasid Liis Aedmaa ja Laura Kalle ühe sõnulseletamatult ägeda, laheda, naljaka, muusikalise, vahva, informatiivse, armsa ja kõigele lisaks ka ilusa lavaloo Ugala väiksesse saali!

Olen etenduse nägemisest täiesti teatrimaagia poolt võlutud nii mitmel tasandil ja katsun kogu seda elamust vähekenegi lausetesse raiuda.

Esiteks pean alustama eelarvamustest. Mul ei olnud üldse mingisuguseid erilisi ootuseid sellelt lavastuselt. Kui kuulsin ja lugesin etenduse kohta enne selle nägemist, kujunes tunne, et tegemist saab olema mingi rohkete lauludega mänguga 30ndate Viljandi Ugalast, ehk teatritegijatest, kellest keegi tänapäeval eriti midagi ei tea ja siis selle ümber ilmselt punutud laulukestega lavastus, kus sisu on neljandajärguline ja oluline ongi peamiselt muusika...

Ja oh seda üllatust, milleks see etendus tegelikult kujunes!

See pole mitte suurejooneline sünnipäevakontsert, ega ka mitte suure-eelarveline efektidega lavastus. Pigem hoopis vastupidi. Kammerlik ja teatavas mõttes isegi tagasihoidlik. Aga kui sisu on nii tugev ja tegijad annava endast kõik ja rohkem veel, siis on ka tulemus vastav - üks aasta parimaid ja huvitavamaid teatrielamusi teatrit austavatele ja armastavatele inimestele.

Jah, muusika on siin väga oluline (suurepärane muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt, keda tänu selle mahule võiks vabalt pidada ka kolmandaks autoriks), aga sugugi mitte ainult! Revüülik on lavastus kahtlemata - muusika ja mõned vähesed tantsuliigutused... Aga lisaks veel ka luulet ja väga tugev sisuline pool. Pisikesi faabulaid täis, ühe suurema Ugala-ajastupildi sees, mil teater alles otsis oma maja ning polnud veel isegi "täiskasvanueas".

Esimene vaatus tegelikult veel sellist vaimustus ei tekitanud, milleni lõpuks välja jõudsin. Kuigi ka juba esimeses on selged märgid sees, et siin on tervikus midagi enamat peidus. Vaheajale minnes mõtlesin, et kõik on tore, aga tõesti oleks see tuttavatest teatritegijatest, oleks kõik veelgi huvitavam. Ainus tuttav nimi, mis lavalt läbi käis (peale Peeter Konovalovi, kes siin on loos sees iseendana ja märgitakse ära, et ta saabus Ugalasse pool sajandit pärast lavaloos toimuvaid tegevusi) on Rein Malmsteni oma, kuna üks parukas, mida trupp kasutab, olevat kuulunud Reinule. Korraks isegi lootsin, et ehk jõuavad nad teises vaatuses kusagile tänapäevale lähemale või käib ehk Aarne Üksküla või Heino Mandri, kes ka seal majas töötanud, mingiski mõttes loost läbi... Ei, see pole see tükk.

 Esimese vaatuse isiklikuks tipphetkeks kujunes Laura Kalle mängitud Vanemuisest Ugalasse saabunud primadonna Terje, kes Martin Milli loodud Ugala lavameister Tsekot taga ajas vastavasisulise lauluga.

Teine vaatus, aga käivitus kohe veelgi suurematel tuuridel. Ja sisaldas ühe teatriaasta suurimatest komöödiapärlitest - kui Jaan Malk alias Arnold Sepp alias Martin Mill, 1937.aasta Ugala näitlejaid lavastama tuli, enda kirjutatud näidendiga. Trikk on selles, et Jaan Malk oli näitleja ja näitekirjanik, aga kasutas teatrikriitikuna salanime Arnold Sepp, kes siis Sakala-ajalehes räuskas ja tegi maha näitlejaid, kes tema enda maitse järgi laval ei mänginud. See on üks pikemaid "lõike" etenduses (õnneks) ja sisaldab endas kõverpeeglit või ka teatri kui lavastuse mikrokosmose absurdlik-paroodilist essentsitilka, kus on sees niiii palju ja mis ajab niimoodi naerma, et muidu hämmastavalt kuiv, kange ja elutu publik, kellega koos ma seda vaatasin, ei saanud ka naeru pidama. Paljuski selles lõigus lisaks vaimukale tekstile ning ülevõlli lavastuslikule poolele mängis suurt rolli ka Martin Mill'i vaimustav-koomiline karikatuurne ning energiast särisev karakteriloome tegelasele. Bravo!

Kuid mitte ainult, see kütab juba nii kuumaks õhustiku, et kui mustaksvärvitud juustega Mari (jällegi suurepärases mänguhoos loodud Laura Kalle poolt) läbi linna teatrisse tuleb, olles unustanud riided selga panna ning suurte prillide läbi vaatab imestuses ringi ja ei saa aru, miks kõik teda vaatavad - siis selline lihtsam huumor ajab juba ka täiega naerma.

Teatavas lavastusliku-stiili mõttes tõi meelde Laura lavakooli kursakaaslaste "Elagu, mis põletab" ja Laura enda osalusel suures osas sama kamba ja mõnede Tallinna Linnateateri lisandustega tehtud "Siuru õhtu 100", mis mõlemad võlusid ja olid vastava teatriaasta parimate teatrielamuste seas. Tundub, et see on võiduvalem, sest nõnda saab tõesti mitmekilisi ja mitmeid lugusid sisaldavad lavalood luua. Millel on lisaks veel tõsieluline maik küljes - sest tegelased on päriselt elanud ja kuigi lavaloo jaoks dramatiseeritud, siis saab oma vaimusilmas ette kujutada, kes ja kuidas ja miks tegutsesid tollel ajal ja ajastul.

Tegelikult jäigi tervikust mulje, kui kolossaalsest ja ilmselt palju aega ja tööd ja läbimõeldud-katsetatud mõtteid sisaldavast uurimus-kirjutamis-lavastamistööst, millega on hakkama saadud. Laval särasid kõik 6 põhiosalejat ja lisaks on siin veel hetkeks justkui veel ühe üllatusena laval ka seitsmes.

Laurast õhkub siin meelekindlust. Temas on särtsu ja hoogsust, mängides välja nii tolleaegse primadonna Terje kui ka kõigi meeste lemmiku Lydia. Parukat ja riietust muutes, on hetkega hoopis keegi teine (Mari Kiin'i karakter). Nõnda hoiabki ta pisut psühholoogilisemat mängujoont oma põhitegelases Lydias ja kõik need teised saavad igaüks isemoodi ja vahva karikatuurivarjundi. Ringo Ramul oma 101%lise kohaloluga sümpatiseerib ka. Tema põhikarakteris võib näha karakterrollilikke nõkse. Kuid agara noore mehena võis ta kanda ilmselt tolleaegseid esimese armastaja rolle ning see tekib juba vaatajale kõrvalaimamisena, ehk loo laiendusena vaataja peas. Neid karakterilt õhkavaid taustsüsteemi mõtteid, mida otseselt sõnades välja ei tooda, võib siit igaüks kodeerida veel ja veel. Mina igatahes mõtlesin. Tipnedes Ringo tegelase Jaan Malk'i austusega ning "sitasitika" mängimisega tolle ekstsentriku näitemängus - üks naeruastme kõrgendaja veelgi, kogu stseenile!

Jaana Kena, proua Söödor, kes ennast teatri primadonnaks peab on (nagu Lauragi) juba oma lauluoskuste poolest varasemastki tuntud. Samuti teame teda kui head karakternäitlejat, kelle anne eriti (kergegi) huumorivarjundiga tegelastes on positiivses mõttes esile tulnud. Nad on seal kõrvuti suure Tarvo Vridoliniga ka visuaalselt hea paar. Tarvo võib-olla oligi trupi tagasihoidlikum ja kuna ka pikim, siis tihti teise taga... Kuigi ka temale jagub neid säramisstseene - ei saa ilmselt pikka aega silmad sulgedes ja tükile mõeldes vaimusilmast tema parukaga "headust", kes Jaan Malgu jaoks lõpuks nii eriti "hea" ei olnudki... Jaana jällegi teeb suured silmad, mis on sama ümmargused kui tema nägu ja käbedalt kopsib jalgadega vastu maad ning lavastuses on kohe elu veelgi rohkem sees.

Ja Martin Mill... muidu Tsekona nii tagasihoidlik ja kuigi luulelise hingega värsisepp, kes neid oma riime siiski ei ole kitsi ka teistega jagama... kuid siis ilmub tema Jaan Malk - kõvakaabu peas ja pikk sall ümber kaela - natuke markantne ja kas mitte nii soome keeleliku varjundi kui ka pisut gay-liku härrasmehe olekuga... milline karakter ja mis kilde siis hakkas lendama - tõesti pane või kiiver pähe! :) Mõlemad mehed lihtsalt olid sellised, et nad teadsid, mida nad tahavad ja sestap oli neil raske "leppida" millegi muuga. Mõlemad küll täiesti erinevad, nagu siga ja kägu.

Peeter Konovalov, nagu mainisin saadab siin elusa muusikaga laval klaveril ja kuigi ise sekkub tegevustikku vaid teise vaatuse sissetulekul hilinemisega, siis ometi on tema kohalolu pidevalt tuntav. Ma ei tea, kas need laulud on ka juba varem olemas olnud või kui palju ja kes neid sõnu ja viise on kirjutanud, aga mitmed neist lauludest on nii sisuga integreeritud, ent ometi täiesti arvestatavad laulud oleks ka eraldiseisvatena. Meelsasti kuulaks ka muidu nii "Terje Tseko taga-ajamise", "Puhviku" kui ka "Naised, kes kohtlevad mehi kui tolmulappe" laule veel ja veel.

Liina Unt on viinud lava pöördseisusesse, ehk meie koos näitlejate oleme hoopis "laval" ja vaatame kardinate tagant lavasügavusest saali. Kuigi siin on neid muudatusi ja lavateisendusi mitmesuguseid. Kuid eriti meeldisid kostüümid ja naiste elegantsed ajastukohased soengud, mis tegelikult annavad nii palju ajastutunnetust kogu lavaloo sisekliimale. Ja eks juurde aitavad ka detailid... ühes stseenis näiteks on Laural pärlikeed, mis oli veel 30ndatel pop. Paljudki 30ndate ilusamad asjad omakorda olid pärit 20ndatest, mis omakorda hakkasid vaikselt alla jääma rangemale ja saksapärasemale ning hiljem 40ndatel juba sõjaga kaaseva stiiliga kadusid täiesti. Ja nii ilusaks teevad need 30ndad nii Laura kui Jaana.

Sander Aleks Paavo soojad ja mahedad valgustoonid mängivad ka kaasa ning režiid on ka kohtvalgustitega (soolikate stseen) kui ka värvimängu (kujuse punane) ja seegi omakorda tõstab seda detailide määra, mis lavastustervikule tagasi mõeldes, kui tegelikult juba vaadates pähe torgatas, kuidas inimeste seisupostitsioonid, erinevad ideed nii joonistamised, luuletused kui füüsiline ja mis kõik veel siia sisse on kootud - imeline ja vaimustav.

Ning siis see lõpp. Kuigi tollel ajastul Ugala etendusi külastanuid on ilmselt meie seas vaid väga vähesed, siis ometi tuli nostalgiasoojus ja armas tunne viimasest stseenist - (õnneks) mõned asjad siin ilmas ei muutu ka läbi aegade ja inimeste.

Hinnang: 5-
Olen kahevahel, kas 4+ või 5-
4+ tundub siiski jäävat liiga väikseks ja 5st jääb nagu natuke puudu. Kui esimene vaatus oleks olnud võrdne teisega ja kui sisu mõttes ajalises mahus oleks jõutud tänapäevale lähemale, kus tõesti Rein Malmsten näiteks ka tegelaste seas oleks olnud, siis usun, et hinnangult oleks isegi see miinus sealt tagant kadunud. Kuid tõeliselt suure elamuse pakkusid need 5 näitlejat + muusik ja kogu see lugude paraad, millest üks Ugala ajastu, ehk 83 aastat tagasi, natukenegi kaardistatud sai. Tollel päeval kui vaatasin, sattus olema eriliselt tuim kaaspublik. Tekstiski oli nii mahlaseid ütluseid ning seoseid, aga vaid väheseid naeruturtsatusi kostus siit-sealt nendele pisematele teravustele. Tundsin end kohati kui võõrkeha, kes selle looga nii tugevalt kaasa läks, et mingitel hetkedel ei lasknudki häirida ning naersin südamest. Suuremad naljastseenid õnneks said siiski laiemalt naerude osaliseks ka. Lootsin nii väga, et etenduse lõppedes tõustaks plaksutama ja oleksin ka ise siis meelsasti seistes aplodeerinud. Ise ma siiski seisvat aplausi algatama seesmiselt ei tormanud (nagu paar kolm korda sellel aastal on juhtunud). See ongi see hinnangu mõttes kahtluseuss. Kas ikkagi 4+ või 5-
Teisalt on Ugalal olnud lausa suurepärane aasta. Ma ei tea, kellele kuulub au nende otsuste eest ja kes kõik need materjalid on sellel aastal valinud, aga nimetame näiteks "Once", "Sumkindlad asjad siin elus", "Etturid", "Saja-aastane, kes...", "Kuidas minust sai Haphomah"... täiesti vapustavalt head lavalood ja lavastused reas... Ugala on 2019.aastal nii elujõuline ning üldsegi mitte see "provintsiteater", millest siinses lavastuses räägitakse... Ent siis tuleb see pisike kammerrevüü "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" ja võidab veel kõige suurema tüki mu südamest kõikidest nendest siinmainitud, sellel aastal esietendunud Ugala suurepärastest lavastustest...
Hämmastav!

Ehk mis ma tegelikult tahan öelda - Minge julge(malt) vaatama kui mina! Eriti soovitatav kui selleks võtta üks päev Viljandis. Minna kusagile heasse kohta sööma, ahmida pisut Viljandi õhku ja seda inspireerivat ümbrust ning pärast teha teatrimajas kaasa see muusikalis-koomiline retk aastate taha ning ühtlasi luua seoseid ning tunnetada veelgi tugevamalt kus kohast me tuleme ja kuhu oleme välja jõudnud. Naudig on garanteeritud. Aitäh Ugala!

Tekst teatri kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri ja Heigo Tederi fotod):

Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

---

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit (koos vaheajaga).

Esietendus: 30. november 2019

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Rohkete lauludega lavastus ajast, mil Ugala teater alles 17-aastane oli

Ugala teatri trupp pidas 1936. aasta oktoobrist 1937. aasta juunini majaraamatut, mille külgedelt leiab sissekandeid erinevatest juhtumistest, sonette, vemmalvärsse ja isegi ühe satiirilise värsspoeemi. Nüüd, 83 aastat hiljem astuvad need lood ning loojad raamatu tolmunud lehekülgede vahelt ellu ja fööniksina kerkib meie ette tollane Ugala teater – need inimesed oma väikeste ja suurte rõõmude ning murede, mõtete ning tunnetega, mis pahatihti mõjuvad ootamatult äratuntava ja lähedasena, nagu vaadatuna mõnest kummalisest kõverpeeglist.

Me saame osa nende proovidest, etendustest, ringreisidest, armumistest ja nöökamistest, kuid ka ühiskonna- ja kultuurikriitilistest mõttekäikudest.

LAVASTUSMEESKOND

Lavastajad

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Helilooja ja muusikaline kujundaja

Peeter Konovalov

Kunstnik

Liina Unt (Endla teater)

Valguskujundaja

Sander Aleks Paavo

Mängivad

Jaana Kena, Laura Kalle, Martin Mill, Ringo Ramul, Tarvo Vridolin, Peeter Konovalov ja Aili Nohrin

Lageda laulud - Vanemuine

Alati kui Vanemuine Tallinnat külastab, ei saa jätta võimalust kasutamata, et minna Tartu artiste vaatama-uudistama! "Don Juan", mida pean oma viimase paari aasta suurimaks balleti"lavastuse"elamuseks, etendati samuti Estonia-külalisena. Külalisetendustega tundub, nagu see paneks tegijatele erilise vastutuse õlgadele. Tuleb ju "esindada" Vanemuist...

Sedapuhku siis balleti, ooperikoori ja keelpilliorkestri sümbiooslavastus, Eesti helilooja Tõnu Kõrvitsa ja Hiina lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan'i ühislooming "Lageda laulud". Täpsemalt - ballett on loodud kooritsüklile "Lageda laulud", mille aluseks on Emily Brontë luuletused, tõlgitud Doris Kareva poolt. Lavastuses on kasutatud ka osasid Tõnu Kõrvitsa teosest "Labürindid".

Nagu ikka Estonias, oli ka seekord meeleolu ülev, atmosfäär aupaklik ning grandioosselt pidulik. Parfüümid lendlesid õhus ja publik uhketes riietes. Mingi oma auravõimenduse tõi juurde ka seljataga etendust vaatav Eesti president.

Muusika täitis saali, eesriie liikus eest ja hämaras valguses tulid nähtavale tuules kõikuvate rannamändide siluetid. Puude vahel kivimügarikud... Valguse kasvades, selginesid ka kõikuvad ooperikooriliikmed ja alles mõne hetke pärast ja täiesti üllatusena avastas järsku, et need "kivid" on hoopis balletitantsijad.

Hiljuti, üle pika aja, liitusin ise ka ühe Tallinna kooriga ning nõnda jälgisin ja imetlesin Vanemuise ooperikoori kõrget taset kohe erilise tähelepanuga. Ühel hetkel saabus lavale ka imekauni häälega (ise ka imekaunis) solist Karmen Puis, kelle liikumine oli seatud rahustavaks, justkui haldjalikult aeglaseks. Kooril ja Karmenil olid seljas merekarva kostüümid (kostüümikunstnik Wu Lei), mis lisasid nende häältele mere randauhumise illusiooni.

Kõrvitsa muusika oli suures osas väga tõsine, väljaarvatud mõned viiulitepartiid, mis nagu päikselaikudena korraks ka rõõmsamalt helklesid nendel vahustel merelainetel. Sellepärast meeldisid ka Karmeni soololaulud seal vahel kuidagi eriliselt, et needki mõjusid mitte nii tormiselt, nagu suur osa helist. Koorist tundis ära nii Siiri Koodrese kui ka Alo Kurvitsa ja neid kooriliikmeid oli laval täpselt 30 (+solist) ja helilises mõttes oli koor ikka väga ühtne, kuigi justkui üksindust rõhutades, olid nad seisma asetatud nagu "üksi". Võimas ja kujundlik.

Balletitantsijatest said teistest natuke rohkem esil olla Gus Upchurch ja Raminta Rudžionyte, ent ka Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Maria Engel'i, Hayley Blackburn'i, Alain Divoux'i, Walt Isaacson'i, Arianna Marchiori ja Silas Stubbs'i tundsin teiste seast ära. Tantsijaid oli kokku täpselt 20. Olen siin viimasel paaril aastal päris tihedalt ohanud ja ohkan uuesti - Ohhh, kuidas mulle meeldib praegune Vanemuise balletitrupp!!!

Wang on loonud väga keerulise ja nõudliku koreograafia oma balletile. Näis, nagu eriti meestest üritab ta välja pigistada tõeliselt palju. Võib-olla on naised lihtsalt võimekamad, et ei pannud seda nende puhul nii eredalt tähele või siis hoopis on võimekamad Vanemuise mehed, et neilt saab rohkem "nõuda"? Jäägu see koreograafi teada... Kohati tundusid, ja jällegi eriti meeste tantsude kombinatsioonides rõhutatult kiired ja kiirendatud liigutused ja see, mitte veel 100% sünkroonsus andis aimu, et tegemist on värske lavastusega, kus ka tantsud pole veel täiesti sisse tantsitud, ega "paika loksunud". Samas eks muidugi sellise kõrgetasemelise trupi poolt tantsiti ka need praegu sellistena ära. Samas ei saa mainimata jätta, et naiste puhul ühes lõigus pöörete vahel ei tõstetud jalga näiteks ühtlaselt samale kõrgusele ning see oli silmnähtavalt segane hetk ka muidu ja väga heas vormis meeste... seda näiteks just eriti ühe trio-tantsu lõppedes maha lamama jäädes, hingeldasid kõik 3 nii, et keha vappus... see ongi see selline ülikiire koreograafia tulemus - Wangi tantsude äratantsimine nõuabki lisaks tehnilisusele ka väga head võhma. Kuigi tegelikult need ebatasasused sünkroonis ja ka mõnes muus osas tegelikult terviku vaatamist ei häirinud, see oli lihtsalt hind, mis tuli maksta, sellise nõudliku ja omapärase koreograafia teostamiseks. Tegelik taotlus oli ju ikkagi selgelt näha ja arusaadav. Mõnikord tulebki ja isegi raskusastme hinnaga ikkagi luua sedasi, nagu vaja. Usun, et see arendab ka neid kogenud tantsijaid ning on just sellepärast kindlasti huvitav ning raske tantsija enda jaoks ka tantsida iga kord uuesti.

Tõin siin oma tekstis ka "numbreid" meelega välja, sest matemaatilisust avastasin nii lavastuslikkusest kui ka tantsuseadetest. Ja kui muidu ei reetnud need tantsud vähemalt minule asiaatlikkust, siis just matemaatiliste mängudega visati vast väike, peaaegu aimamatu vihje selle kohta. Kui näiteks tantsisid 6, siis eks jaguneti erinevate partiidega ka 3 + 3, aga mõnikord ka 4 + 2, ent ometi säilis tasakaal või siis oli just nimme saavutatud huvitav tasakaalutus, mis mõjus ka visuaalselt põnevalt.

Visuaalsest kontseptsioonist lavastajaöös rääkides, näis alguses tänu koorile mõeldud trepistikule kuidagi see lavapealne sugugi mitte "lage", nagu lavastuse pealkiri viitab. Kuigi proppe siin ju rohkem polegi... on inimesed, kellest moodustatakse nii meri kui mäed ja muidugi lained, lained, lained... aga ka lendleva liivaga saared (viidates tantsijate kostüümidele)... Ühel hetkel muutub ka see trepistik "laineteks", mis nagu piibellikult kaheks lüüakse... aga sinna lainete vahele ei saabu mitte 1 jumal - vaid mitu tantsijat... Selles stseenis punaste joonte tõmbamine sinna vahele, see jäi minule ebaselgeks... piirangud, mida ise endale seame, aga ei oska neid eest võtta - kuniks tuleb keegi teine ja meid vabastab? Kui seletused on otsitud, siis need ei ole tavaliselt õiged. Eriliselt ilusaks kujunes üks lõik lavastusest, mil keskmes olid ainult solist ja tantsijatest põhipaar. Selles oli suurest lavast hoolimata kammerlikkust ja sõnulseletamatut rahu ning ilu ja aimatavat üksindust.

Muusikajuht Martin Sildose dirigeeritud keelpilliorkester kõlas imeliselt ja nagu nuhtluseks jäin mõnikord nende muusikalisi avantüüre nautides liikuma mõtteradadel kuhugile hoopiski nendega kaasa ja kaotasin mõttelõnga tantsu jälgimisel. Video- ja valguskunst oli oluline osa kunstilisest taustast.

Leidsin sellest teatrielamusest ilu häältest, inimestest, kujunditest, kostüümidest, tantsudest ja muusikast, aga seda kõike neist eraldi. Tervikuna see etendus "minu jaoks" siiski ei olnud. Kõik kokku mõjus liiga kurvameelse ja isegi rusuvana. Mõjutusi on saadud Emily Brontë luulest, loodusest, Eestist ja koreograafi "lapsepõlve" Pekingist ja seda kõike võib siit ühel või teisel moel tunda. Ja ometi on mul kahju, et lauldi inglise keeles. Hiina ja Eesti võib-olla on teineteisele sarnasemadki mingites hingeseisundlikes kujundites, kui võiks arvata, sest see, mida ma vaatasin oli ühest küljest väga eestlaslik. Ja teatavas mõttes ka muusika, mis kõlas aitas sellisel tundel tekkida, aga teisalt jällegi, see keel oli võõristav ning viis vähemalt mind vaadates siiski Eestist kaugele ära, moorlandilikele Põhja-Inglismaa avarustele, kusagile, pigem Brontë Vihurimäe rajatutele, kivistele, lagedatele maadele...

Hinnang: 3 (loodan, et tekstist jäi kokku see tunnetus, mida mõtlesin - meeldisid erinevad komponendid, laulmise mõttes oli juba tase väga-väga kõrge, tantsutehnilises osas on veel kohati arenguruumi, kuigi koreograafia ise on põnev, huvitav ja väga nõudlik. Vaadates võiks valmis olla millekski tõsiseks, looduse pea pühalikkust võrdlemisi rasketes toonides esiletoovaks. Visuaalne pool on pigem lakoonilisem, aga omade kõrghetkedega, eriti meeldisid näiteks kostüümid. Ja alati, alati on mõnus näha Vanemuise balletitruppi, isegi kui kõik veel päris viimseni polnud viimistletud. See pigem näitab, et need on inimesed, kes seal laval tantsivad. Ja tantsivad nad ju väga hästi ja emotsioonetekitavalt. Kestis vaid 10 minutit üle tunni ja see oli ideaalne pikkus, sest nii jäi ühtlasi nii põhjamaiselt kui aasiapäraselt täpne, ilma liialdusteta, aga ka mitte liiga vähesaamise tunne.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Maris Savik'u tehtud fotod):

Lageda laulud

• BALLETT
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 01:15

Helilooja Tõnu Kõrvits
Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos
Lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan (Pekingi Tantsuteater, Hiina)
Lavastaja assistent Feng Linshu (Hiina)
Kunstnik, video- ja valguskunstnik Han Jiang (Hiina)
Valgusmeister Chen Xiaji (Hiina)
Kostüümikunstnik Wu Lei (Hiina)

Osalevad sopran Karmen Puis, Vanemuise balletitrupp, sümfooniaorkester ja ooperikoor

„Lageda laulud” on teekond üksinduse kõige salajasematesse soppidesse – sinna,
kuhu teinekord ei julgegi piiluda.Tõnu Kõrvits, helilooja

Tõnu Kõrvitsa kooritsükli aluseks on Emily Brontë’i pea gootilikult tume poeesia, mis kannab endas õrnu looduskujunditesse tõlgitud hingeseisundeid. Kuidas vormida tähendusi nii, et need paljudele mõistetavaks saaks? Sest mõistmine on tähtis.

Oli üks lumine talvepäev, kui minu jalg esimest korda Eesti pinda puudutas. Krõbe külm ja pimestav lumi tuletasid mulle meelde lapsepõlveaegset Pekingit – selle kauge mälestuse äratas loodus.

Kui kuulsin Tõnu loomingut esmakordselt, tundus see nagu kaugetest silmapiiridest kõnelev poeesia. Ühtaegu ettevaatlik ja külluslik muusika peidab endas nii rõõmu kui kurbust, nii teatraalsust kui ka pühadust – kõike, mis puudutab inimeste südameid.

Emily Brontë’i luulestki leiab looduse. Loodus elab vabana. Inimesed tunnevad armastust ja kurbust langenud lehtedes ja kuupaistes; nende pisarad on ajalikud ja meri ainult ohkab. Kui kõik need justkui seosetud kujundid muusikaks kokku põimida, oleme lähemal just niisuguse vabaduse tunnetamisele, mida meie hingeilm loodusest otsib.
Wang Yuanyuan, lavastaja

Wang Yuanyuani looming on nii erakordne ja silmapaistev, et teda on kutsutud külaliskoreograafiks New Yorgi Balletti, Hongkongi Lavakunstiakadeemiasse, Taani Kuninglikku Balletti ja Shanghai Balletti. Lisaks Pariisi rahvusvahelise tantsufestivali parima tantsija auhinnale on ta võitnud parima koreograafi tiitli rahvusvahelistel balletikonkurssidel Varnas (Bulgaaria), Jacksonis (USA), Moskvas, Shanghais ja mujal, mis teeb temast rahvusvahelisel areenil ühe enim tunnustatud Hiina koreograafi.

Esietendus 28.09. 2019 Vanemuise suures majas

Nii rõõm kui kurbus, nii teatraalsus kui ka pühadus – kõik, mis puudutab inimeste südameid.