esmaspäev, 4. jaanuar 2021

Filmiaasta 2020 - TOP 100 parimad filmielamused


Film kui kultuuriliik nihestus, nagu mitmed muud kunstiliigid seoses pandeemia-aastaga. Kui varem sai igakuiselt kinosaali suurelt ekraanikangalt tihedalt filme vaadatud, siis möödunud aastal tuli leppida väiksema koduekraaniga ka selliste filmide puhul, mis ongi peamiselt mõeldud vaid suurele kinolinale. Tihti filmid ongi ju just kinos vaadatuna elamuslikumad, võimsamad ja meeldejäävamad. Nagu võib aduda ka globaalsest vastukajast, siis tänu sellele on tänavu just kammerlikumad, väiksema eelarvega ja tagasihoidlikuma pildikeelega, ent seda sügavama sisuga indie-filmid hinnatumad.... Eks nad ole ju alati, ent nüüd veelgi rohkem, kui tavaliselt - need töötavad vaatet samahästi kodus kui kinos vaadatuna. 

Kogu see kodusistumine ilmselt andis ka inimestele rohkem aega ja võimalust filmide vaatamiseks. Nõnda ka minu jaoks. 2019.aastal jõudsin vaadata 234, aga 2020.aastal 288 filmi. See tähendab ajavahemik 1.jaanuaril 2020 kuni 31.detsembri 2020 südaööni. Kuigi tunnistan, et aasta viimasel päeval ei vaadanud enam mitte ainsatki filmi. Mõistagi oli siis ka palju muud tegemist. Minu puhul oleneb palju filmivaatamise mahu määramisel sellest, kui palju jõuan teatrit vaadata ja raamatuid lugeda. Praegu on kujunenud kuidagi nii, et kõigepealt teater, siis raamatud ning alles kolmandaks filmid... Filme jõuab ju alati vaadata (täna kui on alles 4.jaanuar, on juba 4 filmi sellel aastal nähtud)... Ent nagu näitas aasta lõpp, mil tegin oma filmivaatamistega järjele peale jõudmiseks suuri pingutusi, ehk alates PÖFFist (mis tänavu oli minu hinnangul kohe VÄGA hea!) sain meki suhu ning lausa neelasin filme kümnete kaupa... Eks palju seejuures aitas kaasa ka ligipääsud Ameerika Filmiinstituudi (AFI) Euroopa filmide festivalile ning Jeruusalemma detsembris toimunud Rahvusvahelisele Filmifestivalile. Sealt sai nopitud veel nii mõnedki olulised, mis ühel või teisel põhjusel jäid aasta jooksul kahe silma vahele... See aasta katsun Sundance'i festivali filmide vaatamised kohe festivali toimumise ajal ette võtta, mitte nagu segane "Minari"t taga ajada pool aastat ja lõppude lõpuks "Dissident"ist üldse ilma jäädes (Jeruusalemma festivalil nimelt oli see ainult heebrea subtiitritega, aga film ise mitmes keeles, millest mõistan ainult inglise oma). No pole viga, see saab parandatud Sundance'i esilinastusest täpselt aasta hiljem, ehk nüüd jaanuarikuus, kui selle filmi vaatamiseks ometi uuesti võimalus avaneb.

Filmiaastale tervikuna tagasi mõeldes, siis oli päris hea tugev tase. Püris käkke, ehk puhtaid 1 tärni filme kõigest 7! Jah, ma olen palju taluv ja leebe halbade filmide suhtes. 2 tärni filme 44. Keskmikke, ehk 3 tärniga hindasin 66 filmi. Minu "hea filmi" tase algab alates 4st tärnis, aga kuna eristan ka 4-, 4 ja 4+ hinnanguid eraldi, siis 4- on selline comme ci comme ca....Kokku 4 tärni said 162 filmi, millest 4 miinusega on 22 filmi. Kindlalt soovituslikud ja tõesti mõjunud filmid tegelikult algavad alles hinnangust 4+ (neid oli möödunud aastal tervelt 40!), aga siis on muidugi kõige krooniks minu arvates meistriteosed või ühel ja teisel põhjusel väga-väga meeldinud linateosed (ei saagi enam täie tõsidusega kasutada "linateosed" terminit, sest osa neist ongi tehtud "teleekraanile" ja ka minu puhul nähtud arvutist või televiisorist). Nagu 1 tärniseid, nii on ka 5 tärniseid eriti vähe. Mina sain selliseid 2020.aastal vaid 9... millest ainult 1 on ka ilma igasuguse miinusmärgita "viie" taga...

Mõtlesin, et kuidas võimalikult laia pilti anda nähtud filmidest (see 100 on ju vaid jäämäe tipp), sest on ju olulised ka need, mida kõrgelt ei hinnanud. Sestap otsustasin ära tuua ka joone alla jäänud filmidest olulisemad - need, mis on auhindu võitnud, festivalidel ilma teinud või muul moel kas teiste kõrgelt hinnatud või kuidagipidi filmiaastas eriliselt rolli mängivad. Need "joonealused" toon suures osas ära vaid pealkirjadena, TOP100 kohta kirjutan mõne sõna selgitust ka juurde. 

Proovin nädala jooksul kogu tabeli siia üles saada.

Ehk siis 1.1.2020 - 31.12.2020 vahemikus nähtud filmide edetabel:

Viimane koht:
289. Jeesus juhatab sind kiirteele (ainus film, mille selle aasta saagist jätsin tegelikult pooleli. Ent mõistan selle filmi kultusfilmiks saamise võimalusi).

288. Last and first man

287. Roads not taken (Berliini festival)

285. Vitalina Varela (tänavune Portugali rahvusvahelise oscari nominent, filmikriitikute lemmik. Lavastus ongi eriline, aga paraku sisu mitte... vähemasti mina ei hammustanud läbi)

284. Beginning (tänavune Gruusia rahvusvahelise oscari nominent. Kirjutasin sellest ka pikemalt)

278. Dolittle

276. Pokemon Detective Pikachu

275. La casa lobo/ Wolf house (väga hinnatud animatsioon)

267. Den längsta dagen/Päivä ilman yötä (soome näitlejatega rootsi film, tuli välja alles aasta lõpus)

266. Fantasy island

264. Vento seco/Dry wind (Berliini festival)

263. See räägib pulmast (eesti lühifilm, sellest kehvemaid oli veel Pöffil nähtud 5 eesti lühifilmi. Sisu väheldane, näitlejad head)

262. Call of the wild (Harrison Ford, hämmastav pettumus - sellel aastal, samal teemal olev üks teine film on aasta TOP10s)

261. Personal history of David Copperfield (farss ei ole minu žanr, film on tehniliselt tugev, sisult väga nõrk, et mitte öelda tobe)

260. Vast of night (meeldis tehniline iseärasus, aga sisu...mitte eriti)

259. Mu kallid laibad (meeldis üks teine Germani film rohkem, aga lühifilm selgelt ei ole minu žanr. head näitlejad olid küll)

256. Kevin! Ei! (pilt oli ilus - värvid sügavad, näitlejad ka, sisu olematu. Rohkem nagu tegemisrõõm :))

253. Mephistopheles (eesti dokk... meeldis lähenemine-ülesehitus, aga sisu oli igav. Kirjutasin sellest pikemalt ka)

247. Cats (heast muusikalist saadi selline käkk filmiversioon)

246. Extracurricular/Dopunska nastava (tänavune Horvaatia rahvusvahelise oscari nominent)

245. Zombi child

243. Boy who harnessed the wind (pääses eelmisel aastal rahvusvaheliste filmide oscari poolfinaal)

242. Minyan (lqbt)

241. Vaurien/Rascal (prantsuse film)

240. Swallow (siin oli sellist ka, mis meeldis, eriti peaosa näitleja, aga no lugu ise ja lõpp... öäk :))

239. I'm thinking of ending things (algus meeldis... kohe väga[!], aga see lõpu "muusikal"... kahju. Selle eest filmikriitikud värisevad mõnust.)

238. Bloody nose, empty pockets (mõistan, miks see võib ka meeldida, aga minu jaoks ei kõnetanud see "baari viimane päev" ja need stammkunded)

237. Sententia (PÖFFi saak... alguse Godot oodates assotsiatsioon meeldis, aga ootasin ja otsisin sidust Varlam Šalamovi Kolõma juttudega.... see oli minu jaoks lõks... poleks pidanud)

236. Poppy field/Camp e maci (PÖFFi saak... ei kõnetanud)

235. Abominable (multikas)

234. Elephant (dokfilm elevantidest, teksti loeb inglise kuningakoja liige Meghan Markle... teksti"lugemises" polnud viga, pigem tekstis endas ja film ise kuidagi tehislik.)

233. Crip camp (palju ja kõrgelt hinnatud dokfilm jättis mind täiesti külmaks)

232. Sipsik (pidin vaatama, sest nii palju erinevat vastukaja saanud. Mind jättis külmaks, pigem ei meeldinud, kuigi kirglik mahategija ka pole).

231. River tales (tänavune Luxemburgi rahvusvahelise oscari nominent. dokfilm, aga ei midagi erilist... igatahes mitte Luxemburgist :))

230. Sonic the Hedgehog (arvutimängu filmiversioon... teadagi, mis kräpp)

229. Goldfinch (ei meeldinud raamat, aga film on veel kordades kehvem, mis sest, et Kidman mängib)

228. Freaky (ajaraisk, kuigi omad momendid olid olemas)

226. David Attenborough: life on our planet (paatoslik algus tõmbas kohe vee peale minu jaoks, kuigi vanameister ju ongi kõva käsi selliste dokkide tegemisel. sedapuhku punnitasin vaadata ja ilmselt loomadokkide, ka saadete ülekülluse ohver. omad loomad ja mesilased on palju huvitavamad kui nendest filmide vaatamine).

225. Midnight sky (Clooney-film, kuigi scifi ja kosmos, aga minu jaoks igav)

224. County lines (oleks pidanud meeldima - noored ja narko, aga no ei pugenud naha vahele. Näidati Pöffil ka, aga ma nägin brittidelt)

223. Monsoon (lgbt)

222. On the rocks (Sofia Coppola - Bill Murrey uus koostööfilm, aga ei saa kuidagi jalgu alla seekord)

221. Lovers rock (Small Axe antoloogia teine osa, esimene on väga kõrgel kohal... mind see teine osa nii ei kõnetanud, nagu maailma kriitikuid)

220. Akik maradtak/Tjose who remain (eelmise aasta Ungari oscarisaadetis, mis sai ka poolfinaali, aga kuigi pildiliselt oli hea, siis sisu ei läinud niimoodi korda, nagu tavaliselt selle žanri ajastufilmid)

219. Father/Otac (serbia film. siin oli midagi, aga hea, et nad otsustasid mingi teise filmi kasuks oscaritele saatmisel)

218. Atlantis (tänavune Ukraina rahvusvahelise oscari nominent, võitis ka Jeruusalemma festivali peaauhinna žuriilt, mille eesotsas Pawel Pawlikowski... täitsa huvitav, kuigi mitte "minu-film")

217. Funny boy (tänavune Kanada rahvusvahelise oscari nominent, aga neil tuli see teise vastu vahetada, sest sisaldas üle poole inglise keelt.. Sri Lanka tunded ja tunnetus, aga muidu kuidagi lihtsake)

216. Never gonna snow again/Sniegu juz nigdy nie bedzie (tänavune Poola rahvusvahelise oscari nominent. See film vaadates ei meeldinud, aga olen sellele järele mõelnud ja väärtus hakkaks nagu kasvama.)

214. Servants (PÖFFil nähtud. Pilt ja tehniliselt väga tugev, sisu mitte minu jaoks)

213. Teddy (Pöffil nähtud. Liiga tavaline)

212. Jeong-mal Meon Got/Distant place (PÖFFi saak. Suve film. lgbt)

209. Värvid must-valgel (PÖFFil nähtud. German Golubilt parem film kui see laipade värk... paljuski vist Tauraite rolli pärast)

208. Monika (eesti dokk, aga sisuliselt igav, ei saanud sealt midagi)

207. Last christmas

205. Hvitur, hvitur dagur/White, white day (pettusin... oli aasta tagasi Islandi oscari-saadetis)

204. His house (pagulased ja kummitusmaja - not for me)

203. 76 days (dokfilm pandeemiaajast, ehk esimesest lainest Wuhani neljas haiglas... ei olnud hea dokk minu arvates, suva)

202. Rain (eesti mängufilm... kirjutasin juba pikemalt, mis meeldis, mis mitte)

201. Favolacce/Bad tales (itaalia film, oli ka Pöffil, aga ma nägin mujal)

200. City hall (4 tundi Bostoni linnavalitsuse argipäeva... minu jaoks huvitav ainult selles osas, et ise ka paar korda Bostonis käinud, filmina liiiiiiga pikk)

199. Whistlers/La gomera (eelmise aasta Rumeenia oscarisaadetis. huvitav lähtekoht, aga kahju, et seda paremini ei arendatud)

196. Yö armahtaa/Gracious night (PÖFFil nähtud... kirjutasin juba pikemalt ka...)

195. Martin Eden (siin oli palju, mis meeldis ka, aga tervikuna tundus ikkagi igav ja ootasin lõppu)

194. Apples (tänavune Kreeka rahvusvahelise oscari nominent)

192. Wild pear tree/ahlat agaci (nii ja naa... juba paari aasta tagune palju kiidetud film, aga ma jõudsin alles praegu ära vaadata).

190. Ulbolsyn (PÖFFil nähtud. Siin oli elemente, mis meeldisid, aga tervikuna jättis ikkagi "meh" tunde... nagu oleks selliseid juba liiga palju näinud)

189. Sweat (PÖFFil nähtud)

188. Välgust löödud (PÖFFil nähtud - aasta parim eesti lühidokk! päris vahva teostus, kuigi sisu oli kurb... huvitav vastuolulisus, see on kunst, et on saadud toimima see nii).

187. Last black man in San Francisco

186. Exemplary behaviour (PÖFFil nähtud. Siin kirjutasin pikemalt. Läti dokk vanglast)

185. David Byrne's American utopia (minule müni Byrne'i laul isegi meeldib ja kontsert oli vägev, huvitava liikumisega, aga filmina mitte võrreldav)

184. Viimeiset/Viimased (head näitlejad ja huvitav pildikeel. Oi ka PÖFFil, aga vaatasin tavalevis. teisalt nii vaimustuses pole, nagu eesti filmikriitikud. Karge ja pisut liiga kõva, nagu lapi maastikud.)

183. Falling (Viggo projekt. lgbt)

182. Und morgen die ganzes welt/And tomorrow the entire world (tänavune Saksa rahvusvahelise oscari nominent... miks nad küll selle saatsid, ei mõista. Kirjutasin ka juba pikemalt).

181. Disclosure: trans lives on screen (hinnatud dokk transseksuaalsetest inimestest ekraanil)

180. Charter (tänavune Rootsi rahvusvahelise oscari nominent. Ei midagi erilist, aga naispeaosa näitleja teeb väga tugeva rolli)

179. Undine (tänapäevane muinaslugu, ootused olid kõrgemal kui tegelikkus. Oli ka Pöffil, aga vaatasin mujal)

178. Summer of 85/Ete 85 (Ozoni üks kehvemaid. Liiga tavaline. Instagrammi kirjutasin)

177. Deerskin/Le Daim (oli vist juba eelmisel Pöffil, aga ma jõudsin nüüd vaadata... nii ja naa)

176. Undergods (PÖFFil nähtud. Katariina Unt väikses rollis! Kirjutasin pikemalt ka)

175. Synonymes (aasta tagasi juba festivalide lemmik)

173. Dick Johnson is dead (omapärane dokk. ninapidivedamine)

172. Possessor (uncut) (olen vist sellisest üleloomulikest õudukatest välja kasvanud? Kuigi siin oli ka midagi)

171. Da 5 bloods (Ilus värviline pildikeel, nagu Spike Lee'l ikka, aga sisu ei köitnud nii, nagu tema filmid tavaliselt)

170. Shirley (huvitav elulugu ja väga hea peaosaroll... siit algab mu 4 tärni piir... ent tervikuna siiski mitte nii mõjuv, vähemalt mitte minule)

165. Doubles vies/Non fiction (Juliette Binoche)

164. Learning to skateboard in a warzone (if you're a girl) (oscari võitnud lühidokk)

162. Hail Satan?! (dokk satanistidest)

160. Time (aastakümneteks vangi mõistetud mehe järgi igatseva, just vanglast vabanenud naise elu, oma meest oodates)

158. Secret love (kahe vanema, lesbinaise elust dokk)

156. About endlessness/Om det oändliga (Roy Anderssoni järjekordne "ülekorruse" fantaasia... olen Anderssoni fän, aga minu jaoks on need läinud üha alla suunas, justkui juba korrutades iseennast. Kuigi ta võib teha mida iganes ja ma ikka tahaks näha).

155. Reconstructing Utoya (ikka selle va Norra mõrvasaare järellained... ikka mõjuvad. dokfilm)

153. Caught in the net/V siti (PÖFFil nähtud. vastik teema, sellepärast lõpuks jääb vastik tunne sisse, et sellest ju lõppude lõpuks pole midagi kasu, ikka pervod tegutsevad edasi ja sellepärast ei suuda ka filmi kõrgemalt hinnata.. hea, et normaalseid on ka)

152. Preparations to be together for an unknown period on time (tänavune Ungari rahvusvahelise oscari nominent. Vist aasta kõige pikem pealkiri. Film oli keskmine)

151. My little sister/Schwesterlein (tänavune Šveitsi rahvusvahelise oscari nominent. Avastasin näitleja nimega Lars Eidinger enda jaoks sellel aastal... teine film temalt on TOP10s... aga siin on ta ka koos Nina Hossi ja Jens Albinusega)

150. Wildland/Kod & Blod (taani film, mis kahjuks lõpuks vajub ikkagi ära, kuigi teekond sinna on huvitav).

149. O2 (eesti film... ilus film, aga lugu ise oleks võinud parem olla... põnev oli ainult täiesti viimane lõpp. Instas on pikemalt.)

148. Vseviov (eesti dokk... "müstiline venemaa" mehest, mis iga nädal meil kodus mängib... targast ja sümpaatsest mehest.)

147. Ma Rainey's Black bottom (Chadwick Bosemani luigelaul... nii Chadwick kui ka Viola Davis saavad siit ka ilmselt oscarinominatsioonid)

144. Supernova (PÖFFil nähtud. lgbt. Natsa kuiv ja tavaline film, kuigi head näitlejad)

143. Asia (tänavune Iisraeli rahvusvahelise oscari nominent. Superrollid kahelt naiselt, aga sisuks haigus ja ka olulisemad keerdkäigud sellega seonduvad)

142. Instinct (Hollandi paari aasta tagune oscaritele saadetud film)

140. Love song 1980 (PÖFFil nähtud Hiina film)

139. Sign painter/Pilseta pie upes (PÖFFil nähtud Läti film)

138. J'accuse/Officer and a spy (ootasin seda juba aasta varem PÖFFile... Polanski ikkagi, aga tegelikult natuke pettusin, kuigi film oli täitsa okei)

135. Greyhound (Tom Hanksi film... ka kerge pettumus, kuigi täitsa okei film kokkuvõttes)

134. They shall not grow old (Peter Jacksoni esimese maailmasõja dokk. Kõik originaalkaadrid ja tekst on kokku pandud sõjas käinud meeste enda juttudest)

132. Assistant (assistendiks olemise kurbus ja rõõmud... rohkem siiski seda esimest)

131. Sound of metal (Riz Ahmed on lõpuks korraliku läbimurde teinud... kurdiks jäämisest ja kurdiks olemisest)

130. Zindagi Tamasha/Circus of life (tänavune Pakistani rahvusvahelise oscari nominent. Mis saab kui austatud ühiskonnaliikme, peol naljaga tehtud tants satub sotsmeediasse...)

129. Honey boy (Shia Le Beouf, Lucas Hedges)

127. Onward (ei olnud eriline multika-aasta minu jaoks.. kuigi see meeldis ja on veel ka TOP100s, ehk paremgi multikas veel tulekul)

126. Prom (tõeliselt camp-film... peaks tegelikult veelgi allpool olema siin tabelis... ei tea, mis mõtlesin, kui selle nii kõrgele kirjutasin... ju Meryl Streep ja Nicole Kidman mõjusid... ei, tegelt ei mõjunud. jama oli)

125. Gunda (dokfilm ühest farmist... siin on lõpus selline šokimoment.... veganite hümn... muidu kuidagi teraapiline... maale tahaks...)

124. Palm Springs (kiiksuga, aga heas mõttes)

123. Truffle hunters (PÖFFil nähtud, itaalia dokk... trühvliküttidest... Minule trühvlid ei maitse, aga film oleks ehk rohkemgi meeldinud, kui ma poleks olnud tookord kinos seda vaadates nii hullult väsinud.)

124. O clube dos anjos/Club of angels (PÖFFil nähtud. Ühest kummalisest klubist, kus pärast igat ühist õhtusööki, keegi sureb... varsti saab see juba eesmärgiks omaette...)

125. Saria (eelmise aast lühifilmi oscarkandidaat)

118. Livet efter döden/Elämää kuoleman jälkeen (Klaus Härö uusim film... tegelikult pisut pettusin, sest Härö on üks mu lemmikrežissööre - Emadest parim, Nähtamatu Elina ja Vehkleja tegija... See ni ihilnge ei lähe, aga on ikkagi oma kammerliku olemusega omal kohal) 

114. Escape from Pretoria (oli ka Pöffil, aga mina nägin mujal... vanglast põgenemine - tõsielu... tavaline, aga ikka nii hullult põnev)

113. Marian paratiisi (osaliselt Eestis filmitud, sünge)

112. Her smell (suurepärane roll Elizabeth Mossilt mõnuainete küüsis siplevast naisrokkarist!)

110. Hors normes/Specials

109. Helene (Soome film, Laura Birn mängib sigahästi, elulugu)

108. La belle epoque (prantsuse film)

107. Min pappa Marianne (rootsi film mehest, kes armastas riietuda naiste riietesse... mitte, et ta gay oleks, vaid lihtsalt naisena tundis ta ennast hästi... kuidas perele ja teistele see mõjub?)

106. Climb (oli eelmisek aastal Cannes'i festivali põhiprogrammis, aga ma jõudsin alles nüüd näha. Hea algus...)

104. 438 dagar/438 days (rootsi film)

103. A rainy day in New York (Woody Alleni film)

102. Quo vadis, Aida? (PÖFFil nähtud. Tänavune Bosnia rahvusvahelise oscari nominent. Kirjutasin pikemalt ka siin.)

101. Uncle Frank (USA indie. Üle pika aja Paul Bettany ekraanil. lgbt)

.....

100. Ankeet (2020 Aljona Suržikova) Dokfilm. Eesti film! Nähtud PÖFFil.
Kellel siis polnud kooliajal sõbrapäevikut... Minul igatahes oli. Meil tervel klassil olid. Aga Aljona on võtnud oma kooliaegsest sõbrapäevikust sõbrad ette... no nii paarkümmend aastat hiljem ja otsinud nad sotsiaalmeedia kaudu üles ning läheb saab nendega kokku. Kokku sulavad ajastud, mis oli "siis" ja mis on praegu. Kes kuhu maailmaotsa või ametisse on välja jõudnud, millist elu elab ja kas õnnelik? Nii põnev ajastukroonika. Eestivenelaste mõõde ka juures. Film on vene keeles.


98. The Glorias (2020 Julie Taymor) Eluloo-draama
Alicia Vikander, Julianne Moore
Naisaktivisti elulugu varasest noorusest kuni tema jõuliste, säravate eestkõneleja-eesvõitleja aastateni välja. Huvitava ülesehitusega, kus filmi sidushetkedel eri vanuses Gloriad sõidavad ühises bussis ja vestlevad teineteisega. Kõigile, kel hinges feminism, aga ka ajastufilmide ja elulugude austajatele. Mu ootused olid siiski pisut kõrgemad, kui see milliseks film osutus, aga no Alicia ja Julianne annavad filmile siiski piisava väärtuse.


98. Waves (2019 Trey Edward Shults) Draama. Flow-film.
Kelvin Harrison Jr, Lucas Hedges, Taylor Russell, Sterling K. Brown
Afroameerika perekonna teekond läbi valuliste juhtumiste. Keskmes üks keskkoolipoiss, kes tegeleb maadlusega. Paraku saab ta vigastada ja ei tohiks enam edasi seda sporti harrastada... aga lõpetada ka ei taha... samal ajal ta pruut jääb rasedaks... plaanitakse aborti, aga tüdruk mõtleb viimasel hetkel ümber... kodus on aga karm isa... poisi elu muudki läheb allamäge, kuni vanglani välja... teine pool filmist tegeleb hoopis rohkem selle kõige mõjuga tema lähedastele... Kelvin Harrisonist ja Taylor Russell'ist me veel kuuleme ja palju! Esilinastuse sai Telluride'i filmifestivalil ja sealt edasi on see võitnud palju auhindu ning USA National Board of Review valis selle oma aasta TOP10 filmi sekka aasta varem. 


97. Feels good man (2020 Arthur Jones) Dokfilm popkultuurist, selle mõjust ja kunstniku elust-otsustest.
Kunstnik Matt Furie on suur konnade fän. Kunstnikuna on ta neid lapsest peale juba joonistnud. Üks tema koomiksi- ja raamatutegelane Pepe the Frog võeti kasutusele paremäärmuslaste poolt. Pepest saab kurjuse kehastus. See isegi keelatakse riiklikult ära USAs. Vaene kunstnik, kes alguses ei teinud väljagi, aga siis ühel hetkel hakkas tal endal ka paha, mis tema loodud karakteriga tehakse ning ta alustab võitlust selle teistepoolt kasutamise keelustamiseks. Maailm on, aga imeline... see on üks asi, mis Pepega juhtub USAs, aga hoopis midagi muud, mis toimub Aasias! Fantastiline, kuidas millesti väiksest võib globaalses mastaabis saada midagi väga suurt. Ja väike looja peab selle kõige vahel rabama.


96. Erna i krig / Erna at war (2020 Henrik Ruben Genz) sõjadraama. Nähtud PÖFFil.
Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Sylvester Byder, Aksel Ojari, Heino Seljamaa, Gert Raudsep
I maailmasõda. Ema maskeerib end meheks, selleks, et minna oma arengupeetusega pojaga koos sõtta, et tema eest seal hoolitseda, vaadata-kindlustada, et poeg mehekssaamisega ilusti hakkama saaks. Baseerub Erling Jepseni romaanil. Filmi võeti päris palju üles ka Tartu kandis ning ekraanil võib kohata eesti näitlejaid, kellest Aksel Ojari on võrdlemisi oluline sakslane selles rügemendis, mida lugu järgib. Tal on ka üks korralik pikem stseen Trinega, lahe! Muidu olid mul filmile pisut kõrgemad ootused kui tulemus, aga täitsa hea vaatamine oli sellegipoolest. Taani ja saksa keeles. Kirjutasin sellest siin pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/erna-i-krigerna-sojaserna-at-war-taani.html


95. Herself (2020 Phyllida Lloyd) Peredraama.
Clare Dunne, Harriet Walter
Mees peksab naist. Naine alustab oma kahe pisikese tütrega uut elu. Unistuseks ja eesmärgiks ehitada oma lastele maja! Tekibki võimalus... Kuid mees ei ole pildilt kadunud. Kõik läheb küll enamvähem ilusti, kuni... Pisut paatoslik, pisut tavaline, aga tekitab tugevaid emotsioone. Headus on ilmas, aga miks küll peab kurjus selle tihti palju ka ära rikkuma... Film on tegelikult pesueht naistekas, aga iiri ja briti head näitlejad-tegijad tõstavad selle väärtuse keskmisest kõrgemale.


94. Les choses ou'on dit, les choses ou'on fait / Love affair(s) (2020 Emmanuel Mouret) Romantiline draama-komöödia
Niels Schneider, Camelia Jordana
Maxime sõidab oma onupojale maale suvitama küll. Küllakutsuja on küll hoopis ära, aga kodus on kolmandat kuud rase sugulase pruut. Pole hullu, sest tema võib ka oma mehe külalise eest hoolitseda, talle seda kohta tutvustada jne... Tutvustabki... prantslaslikud arutelud sinna juurde, kahekesi ajaviitmine lööb armuleegi lõkkele... Prantsuse keeles.


93. Martha & Niki (2015 Tora Mårtens) Dokfilm tantsust ja elust.
Kaks aafrika juurtega tüdrukut Rootsis osalevad väga kõrgel tasemel hiphop-tantsuvõistlustel. Võit järgneb võidule, kuni Just Debout'ini, ehk Pariisi toimunud HipHop-tantsu maailmameistrivõistlusteni välja. Martha ja Niki on esimene naiste duo, kes tulid seal ka maailmameistriks! Hea muss, vingemast vingem tants... Aga kui kõik on saavutatud, mida edasi? Film näitab nii enne kui pärast... Aafrika juured hakkavad ka vemmeldama ja soov on anda midagi tagasi. Inspireeriv, aga ka eluline dokfilm, mis võitis 2017 Rootsi parima dokfilmi Kuldpõrnika. Ootasin selle nägemist pikalt, ometi avanes võimalus ja jäin väga rahule. Suures osas rootsi keeles.


92. Georgetown (2019 Christoph Waltz) Draama-triller.
Christoph Waltz, Vanessa Redgrave, Annette Bening
Kes ei tea, siis Georgetown on üks Washington DC linnaosa, nö.kesklinna osa, jalutuskäigu kaugusel Kapitooliumilt. Kuna mu sõber elab seal ja eelmisel aastal sai ise ka Georgetownis elatud, siis see ehk kõrgendas veel pisut filmi väärtust minu jaoks. Aga lisaks sellele ju üks neid kõige lemmikumaid, ehk Christoph Waltz mängimas siin pahalast. Ta on ka ise filmi režissööriks - tema debüüt filmilavastajana. Tegelaseks siis selline Saksa juurtega sotsiaalne karjerist, kes abiellub ühe rikka vanaprouaga, et seeläbi rikkaks saada. Vanaproual on ainult ebameeldiv tütar, kes asjaga hästi päri ei ole, sest näeb mehe kavatsused läbi. See omakorda ajab ema ja tütre tülli. Baseerub päris elul ja artiklil "The worst marriage in Georgetown", mis ilmus The New York Time Magazine'is. Minu arvates lausa tänamatult vähe tähelepanu saanud film ja kuidagi leige vastuvõtuga, aga minule läks korda ja oli põnev kaasa elada kõigepealt sellele, et kas see mees on ikka läbinisti paha ja kui kaugele ta ikkagi on valmis minema ning kas jääb vahele kuidagi. See 2 kõva kivi teema ning kuidas mees käitus läbi filmi... psühhopaat, strateeg ja karjerist ühes isikus. Vana naine oli ka vinge, aga armastus paraku pimestab ja laseb nii palju andeks anda.


91. Slalom (2020 Charlene Favier) Spordi- ja suhtedraama. Nähtud PÖFFil.
Noee Abita, Jeremie Renier
Lyz on 15-aastane lootusandev slaalomisõitja. Tema treener kohtleb tüdrukut küll karmilt, ent seda vast selleks, et just toda veelgi rohkem pingutama panna. Kõik me teame, et treenerit peab usaldama. Spordilaagrites ja treeningutel on sellisel tasemel treeneriga suhe eriti lähedane... Tüdruk muudkui võidab ja areneb ja treener muidugi on rahul... mõlemad sõltuvad natuke teineteisest... see sõltuvus ja lähedus lükkavad selle suhte üle tavalise treeneri-treenitava vahekorra piiri. Ja sealt tagasi tulla on juba raske. Kõik ümbritsev saab sellest mõjutatud, aga kas ja kuidas nii on võimalik edasi minna ja kui kaugele? Ning kas see on üldse see, mida kumbki neist pikas perspektiivis tahab. Elu võib ju küll olla sport päris kaugele, aga ka mitte lõpmatuseni. Noee Abita puhul on tegemist tõusva prantsuse filmitähega, kellel tasub silm peal hoida. Jeremie Renier on belgiast pärit, aga tihti ka Prantsusmaal töötav näitleja, sellekeelse filmimaailma suur naiste lemmik. Film on prantsuse keeles.


90. Mr. Jones (2019 Agnieszka Holland) Ajalooline-elulooline triller-draama. Osales Berliini Filmifestivali võitlusprogrammis.
James Norton, Peter Sarsgaard, Vanessa Kirby, Kenneth Cranham
Tõsieluainestel ja päriselt elanud inimestest lugu hargneb lahti 1930ndatel, mil Walesist pärit ajakirjanik Gareth Jones, kes muuhulgas on teinud intervjuu Hitleriga, sai loa ja viisa sõita Nõukogude Liitu, täpsemalt AINULT Moskvasse, et seal proovida saada intervjuu ka Stalinilt. Ent Moskvas olles kasutab ta võimalust ning hüppab Ukraina rongile ja paljastab maailmale sealse genotsiidi. Milline kummituslike tühjade küladega kants see on, kus valitseb nälg ja kannibalism. Teatav tehislikkus pisut rikkus filmi õhustikku, ent oluline teema, tõsielulisus ja väga head näitlejad päästavad selle siiski enam-vähem. Lõpp, ehk see, mis Gareth Jones'ist sai, see on ka huvitav ja küsimusitekitav.


89. X&Y (2018 Anna Odell) Eksperimentaalne draama-triller
Anna Odell, Mikael Persbrandt, Trine Dyrholm, Jens Albinus
Tegemist on mees- ja naisidentiteetide uurimusega. Selleks Anna Odell ehitab stuudiosse elukohad, kutsub kokku näitlejad, määrab neile rollid, ehk identiteedid ja neil tuleb, küll omaenda nimedega (näiteks Trine Dyrholm on Trine) hakata tegutsema, vastavalt juhistele, aga ka iseseisvalt rolli aretades. Keeruline ja eks see kõik neil seal on ka pidevalt rappa jooksmas. Mõneti isegi ootasin pisut enamat, sest Anna Odell'i eelmine film oli üks minu toonase aasta lemmikuid. Kes pole näinud, siis Återträffen ehk Kokkutulek, ehk The Reunion - kindlasti-kindlasti soovitan! Eriline ka... ühest naisest, keda kooliajal kiusati ja keda klassi kokkutulekule ei kutsuta. Ta teeb filmi, mis oleks juhtunud, kui ta oleks sinna läinud ja hiljem näitab seda nendele oma kunagistele kiusajatele-klassikaaslastele, et näha nende reaktsioone. Kuid X&Y on oma olemuslikult veelgi erilisem, natuke otsapidi Von Trierlik, ent siiski täiesti isesugune. Sellist filmi pole olnud, ega ka ilmselt tule. Tõesti nagu üks suur eksperiment. Rootsi ja taani keeles.
Trine ja Jens olid Rootsi filmiauhindade, ehk Kuldpõrnikate nominendid sellest filmist.


88. Half of it (2020 Alice Wu) Romantiline komöödia-draama. LGBT+
Leah Lewis, Daniel Diemer, Alexxis Lemire
Võitis Tribeca Filmifestivali parima filmi auhinna. Lihtne ja armas väike film. Laenab oma selgroo Cyrano de Bergeracilt. On üks tark asiaadist tüdruk, kes armastab oma klassi teist, üleklassikaunitarist tüdrukut. Ent tal on ju boyfriend. Lisaks on temasse armunud ka veel üks poiss. See poiss palkab peategelase enda eest armastuskirju kirjutama ja seeläbi suhet algatama. Hormoonid möllavad ja eks muidugi lõpuks kõik saladused paljastuvad, aga see teekond seekord on kuidagi väga hästi pingestatud ja igati õnnestunud. Selline USA highschool-armutriangel, nagu nad ikka, aga väikse gay-twistiga.


87. Ammonite (2020 Francis Lee) Armastus-, ajastu- ja kostüümidraama. LGBT+. Nähtud PÖFFil.
Kate Winslet, Saoirse Ronan, Gemma Jones, Fiona Shaw
Naisteadlasest 1840ndatel, kui naisi veel tõsiselt ei võetud, aga tegemist oli siiski silmapaistva inimesega, kes uurib fossiile. Ta saab endale kantseldatavaks ühe meesteadlase abikaasa. Naiste vahele tekib armastus. On olemas arvestatav tõenäosus, et mõlemad oscarivõitjast naisnäitlejad võivad siit filmist saada uuesti nomineeritud. Frances Lee eelmine film oli kahe mehe vahelisest armastusest "God's own country" (minu arvates parem kui see Ammonite) ja seal peategelast mänginud Alec Secareanu on siin filmis tohtri rollis. Ju teda paeluvad need teemad ja neid ta oskab ka filmikeelde panna. Kahe naise vaheline päris otsekohene seksistseen oli midagi, mida Kate Winslet oli nõudnud režissöörilt ja Saoirse läks asjaga kohe kaasa.


86. Le jeune Ahmed / Young Ahmed (2019 Jean-Pierre Dardenne ja Luc Dardenne) Draama.
Idir Ben Addi
Noor islamiäärmuslane plaanib oma õpetaja ära tappa, kuna ta oma koraani vastavalt tõlgendab. Katsetab ja katsetab, kuni huvitava lõpuni välja. Oma eluteekonnal tekib ka üks tüdruk, kes temasse armub. Huvitav, ehe ja eluline, justkui lihtne vaatenurk keerulisele usust ja kultuurist läbipõimunud teemale. Dardenne'i vennad osalesid filmiga ka Cannes'i festivali võistlusprogrammis ja võitsid seal parima režissööri auhinna. Prantsuse keeles


85. The trial of the Chicago 7 (2020 Aaron Sorkin) Elulooline ajastufilm, lähiajalooline (kohtu)draama.
Eddie Redmayne, Sascha Baron Cohen, Mark Rylance, Joseph Gordon-Levitt, Frank Langella, Michael Keaton
Demokraatide Rahvakonventsiooni ajal 1968 aastal toimusid rahvarahutused. See film jutustab 7st kohtupinki määratud mehest, keda süüdistati nende rahutuste planeerimises ja algatamises. Mitmeski mõttes tavaline kohtudraama, millel on tõsieluline taust ja ajastupitser küljes, kuid selle teeb eriliseks tõeline tähtede paraad, kes filmist läbi astuvad. Tundub, et Borat ise, ehk Sasha Baron Cohen võib saada siit filmis ka oscarinominendiks sellel kevadel. Kuigi film meeldis, siis mina tegelikult ootasin kogu selle kahina peale enamatki.


84. Серебряные коньки/Silver skates (2020 Michael Lokshin) Armastusdraama ja natuke muinasjutulik seiklus
Fedor Fedotov, Sonia Priss, Yuri Borissov, Kirill Zaitsev, Aleksey Guskov
Üleeelmine sajandivahetud talvises Peterburgis. Matvej on uiskudel töötav transpordipoiss, kes ootamatult jääb oma tööst ilma ning liitub ühe vargajõuguga. Ühel õhtul viib elu teda kokku kõrge ohvitseri tütre Alisaga ja noored armuvad. Alisa on lubatud naiseks, aga hoopis noorele korravalverügemendi ohvitserile... Sellest kokku saab melodraama elementidega uisuaction, mille kaameratöö on suurepärane ja kunstniktöö veelgi ilusam! Ilus ja võimas kinofilm, mida suurelt ekraanilt jõulude eel oli ideaalne vaadata. Filmis löövad kaasa mitmed vene tõusvad tähed, teiste hulgas ka viimasel ajal justkui kõigis olulistes vene filmides mängiv Juri Borissov. Koos siin filmis ilmselt tõelise tähelennu tegeva Kirill Zaitseviga on nad ka "Sojuz Spasenia" filmis, mis kandideerib parima filmina ka Vene filmioscarile Kuldne Kotkas. Ootan väga ka vene filmi "Blokaadipäevik", 2.maailmasõja Leningradist... tundub, et oli lõppenud aasta kõige hinnatum film kodumaal. Kuid minu tabelis on 1 teine vene film tulemas ka kõrgematel kohtadel...


83. Soul (2020 Pete Docter, Kemp Powers) Täispikk Pixari muusikaline animatsioon
2020 on aasta, mis tõi terve hunniku uusi Pixari lühianimatsioone. Aga ka täispikki filme tervelt 2. siin on neist minu arvates parim, kuigi pärast Coco't enam nii kõrget positsiooni aasta lõikes polegi nad suutnud kätte saada. Järjed ja mingi teatav sarnasus või formaatlikkus ei lase nendel särada, nagu mõnedel varasematel ja originaalsematel. Sellest hoolimata võitis Soul ka minu enda poolele, vähemalt piisavalt, et nii kõrgele kohale platseeruda siin tabelis. Lugu ise jutustab ühest kooli muusikaõpetajast, kes ootamatult elu kaotab, aga end taevassemineku trepilt sündimata laste maale suudab kukutada ning seeläbi tagasi maapeale... surm nimelt saabus just siis kui ta pidi saama oma elu võimaluse mängida ühe tema lemmiku jazz-muusiku bändis. Korralik seiklus, aga võibolla mitte nii hingeminev, kui mõned eelmised Pixari multikad (vähemalt minu jaoks), oli see üks tore vaatamine (ilma lasteta, sest neid see siiski ei köitnud).


82. Just mercy (2019 Destin Daniel Cretton) Tõsielul põhinev kohtu/vangla draama
Michael B. Jordan, Jamie Foxx, Brie Larson
Noorest juristist, kes on läinud raskemat teed ning võtnud enda ülesandeks kaitsta valesti süüdistatuid, ehk kurjategijaid, kes pole tegelikult kurjategijad. Üks mees 1987.aastal sai surmanuhtluse noore tüdruku mõrvamise süüdistuse läbi ning ainus tunnistaja oli kriminaal, kellel oli põhjus kohtus valetada. Nii tulebki õiglus jalule seada. Tõsielulisus annab kaalu ning sügavuse ja head näitlejad kunstilise elamuse.


81. A Vida Invisivel de Euridice Gusmao / Invisible life of Euridice Gusmao (2019 Karim Ainouz) Elulooline draama
Julia Stockler, Carol Duarte
1950ndate Rio de Janeiro, kaks õde oma rangete vanematega. Mõlemal tüdrukul omad unistused - üks tahab saada kuulsaks pianistiks, teine leida elu armastuse, teineteisest väga erinevad, aga samas armastavad ka teineteist väga. Elu viib neid ootamatult siiski juba noorelt lahku ning nad kaotavad teineteisega kontakti täiesti. Mõlemad naised elavad oma elu nii nagu oskavad ja pidevalt otsivad teineteisega kontakti., arvates, et nad elavad teine teiselpool maakera.. no on alles saatuse keerdkäike ja napilt möödaliikumisi... Omamoodi üledramaatiline, kuigi seda ei ole vägisi võimendatud. Kas ehk võib aimata siin mõjutusi ka telenovelade üleelusuurust, ent see pakendatakse siiski söödavaks ja "võimalikuks". Kuum atmosfäär tuleb filmile ainult kasuks ja muudab selle eksootilisemaks. Mõnus pildikeel ka. Portugali keeles.


80. Malmkrog / Manor house (2020 Cristi Puiu) Kostüümi- ja ajastudraama. Filosoofilised vestlused.
3 ja pool tundi eelmise sajandi alguse seltskonna vestluseid ühe suure mõisahoone külalistetoas. Teemades kurjus/headus, sõda, usk ja mitmed filosoofilised arutelud ning vaidlused. Crisi Puiu autorifilm, kuigi baseerub vene filosoofi Vladimir Solovjovi tekstidel ning Puiu eelmistest filmides täiesti erinev. Suuremat tegevustikku siin pole, kogu film on praktiliselt ehitatud üles ainult vestlustele - vaidlustele, mis tõsi küll vahepeal lähevad kiivamaks, siis jälle rahunevad. Vaatajana saab ideaalselt kaasa mõelda, asetuda kellegi poolele, laiendada enda maailmanägemust või mõttes ka kaasa vastu vaielda. Ometi juhtub viimase kolmandiku eel midagi, mis korraks jahmatab ning viskab kahe peoga ühku küsimärke, miks ja kuidas see viimane vestlus üldse aset võib leida - kas mindi ajas tagasi või mis... Teenijad ka askeldavad seal, ent see film keskendub vaid haritud kõrgklassile ja nende maailmanägemustele. Näitlejad tundusid võõrad, kuid kõik täiesti tasemel. Peamiselt prantsuse keeles, ent saab kuulda ka nii vene kui saksa ja teisigi keeli.


79. Colectiv / Collective (2019 Alexander Nanau) Dokfilm, poliitiline.
Vaba ja uuriva ajakirjanduse olulisusest, eriti mis puudutab poliitiliste mahhinatsioonide valguse kätte toomisel. Selle dokfilmi aluseks on 2015.aastal Bukarestis ühel kontserdil toimunud tulekahju, mille läbi sai surma 27 ja vigastada 180 inimest. Varsti hakkas veel lisa inimesi haavade tõttu surema Rumeenia haiglates. Haavade tõttu, mis ei tundunud eluohtlikud. Kus tegijaid, seal nägijaid ja varsti üks vilepuhuja paljastab puudused haiglates, mis omakorda viib niidid korrumpeerunud poliitikuteni ja varsti valitaksegi uus tervishoiuminister, kes tundub tõesti normaalne ja keegi, kes soovib asja muuta. Film jälgib mõlemat poolt . nii ministeeriumit kui ka ajakirjanikke, seda saab vaataja ise otsustada, mis on õige, kes on tubli ja kui rasked ametid on nii ministritel kui ka ajakirjanikel.


78. Hillbilly elegy (2020 Ron Howard) Perekonnadraama.
Gabriel Basso, Amy Adams, Glenn Close, Haley Bennett, Bo Hopkins, Freida Pinto.
J.D.Vance'i memuaaril põhinev film, mis saab alguse aastas 1997 ja hüpleb aasta 2011 vahel. JD on justiks õppiv noormees, kes saab kõne, et ta emaga pole kõik ok. Seega tuleb tal tagasi kodukanti sõita, et asjad seal emaga korda ajada. Koju jääb teise nahavärviga tüdruksõber, keda ta pole veel emale tutvustanudki. Kuid selle perekonna pea, nagu peatselt selgub, on hoopis üks käre vanaema. Tagasihüpped ajas viivad meid teismelise JD ellu, kus ta segase närvikavaga emaga maid peab jagama ning seal muidugi figureerib ja see vanaema, tänapäeval on on uued mured, aga poiss ise on tubli ja sümpaatne. Minul vajutas see mingitele õigetele nuppudele minevikus (segane ema ja üldse nii mõnigi olukord tuli tuttav), Glenn Close teeb oscariväärilise rolli vanaemana ja kõik see mõjus piisavalt, et mitte nõustuda maailma filmikriitikutega, kes filmi üsna üksmeelselt on ebaõnnestunuks tunnistanud.


77.  Fantastic Fungi (2019 Louie Schwarzberg) Loodusdokumentaalfilm seentest.
Teksti loeb Brie Larson.
Imeline ja värviderikas seente-maailm, mis paralleelselt meie maailmaga globaalselt eksisteerib. Uskumatult ilus ja põnev! Palju kasutatud time-lapse'i, et näidata seente arengut kiirluubis ja no pidevalt peab passima suu ja silmad ammuli. Tark tekst ka, mille kaudu saab nii mõndagi teada või teadmised kinnitust. 


76. Tenet (2020 Christopher Nolan) Action sci-fi.
John David Washington, Robert Pattinson, Kenneth Branagh, Elizabeth Debicki, Michael Caine, Juhan Ulfsak, Kaspar Velberg
Suurfilm, mida osaliselt võeti üles ka siin kodusel maarjamaal, oli üllatavalt põnev! Jah, mõningate ilmsete apsudega, ent kuna see osavalt tekitatud põnevus oli nii osavalt konstrueeritud, siis võib ka palju andeks anda :) Näitlejatöödest ei saa rääkida ülivõrdes, sest ega keegi näitleja põnevikus hakkagi oma parimaid pisaraid pöörlema panna, aga ega midagi ette heita ka ei saa. Lugu on huvitavalt keeruline oma aja tagurpidi käima panemiste ja kes on kes ning mis ajas tõstab filmi kindlasti üle keskmise põneviku. Kuigi mõned tüüpasjad ajavad ka marru, ehk pahalane on ikka ja jälle venelane ning maailmalõpp on nö."nupuvajutuse" taga, aga viimasel hetkel jääb see siiski ära. Same old, same old. Aga tõesti küüsinärimaajavalt pinev.


75. Exil / Exile (2020 Visar Morina) Draamatriller täiskasvanute omavahelisest kiusamisest
Misel Maticevic, Sandra Hüller, Rainer Bock
Xhafer on välismaalane Saksamaal, abielus sakslannaga. Neil on lapsed ja elu peaks justkui olema priima, aga meest kiusataks tööl. Jääb mulje, nagu sellepärast, et ta on välismaalane. Kodune tugi on oluline, ent närvesöövad juhtumid töörindel, hakkavad ühel hetkel koju üle kanduma. Varsti pole vaesel mehel enam kusagil hea ja naine kodus ka õnnetu... Kõik pole siiski vaid nii, nagu silmale paistab. Lõpus selguvad mitmesugused liinid, mida üks inimene ei pruugigi teada enda mätta otsast - kes, mida ja kuidas mõjutada (ja mõjuda) võib. Täiskasvanuks olemine võib ka olla väga raske. Kiusamine võib toimuda ka töökeskkonnas. Selles mõttes nagu hoiatus- ja tähelepanupööramise mõttes oluline film. Film on paljudel festivalidel osalenud, sh. eelmise aasta Sundance'il. Auhindu ka võitnud ning kuigi selle sisu toimub Saksamaal ning on peamiselt saksa keeles (kurb roll ka tuntud Saksa näitlejanna Sandra Hüllerilt), siis Kosovo saatis selle oma riigi parima filmina aprillikuu Oscaritele esindama.


74. Tesla (2020 Michael Almereyda) Eluloo-draama
Ethan Hawke, Eve Hewson, Kyle MacLachlan
Film sai esilinastuse eelmise aasta Sundance'il. Nikola Tesla ja Thomas Edisoni omavahelised kemplemised elektrivalgustuse arendamise algusaastatel. Lisatud patta ka J.P. Morgani tütar Anne, kes Tesla silmad krõlli ajab ning ongi üks eluloofilm raamistatud. Sedapuhku siiski on see eluloofilm natuke omapärasem, kui keskmine. Võiks öelda, et nii tekstilt kui pildikeelelt kergelt poeetiline ning kõvasti kunstilisem kui tavalised eluloofilmid ja sestap võibolla mitte igaühe maitsele. Olen lugenud suisa vihakõnesid filmitegijate suunal, sest ei olda rahul, milline see on. Ent minule läks korda. Mõnes, et polnud tavaline.


73. Monos (2019 Alejandro Landes) Düstoopilise atmosfääriga draamatriller.
Julianne Nicholson, Moises Arias
Tehniliselt, ehk pildikeeleliselt väga huvitav kunst. Alguses Kolumbia mägedes pärast džunglis. Filmi keskmes on ameeriklannast teadlane ja teda vangis hoidvad militaarete laste jõuk. Tundub, nagu need noored on hingeta, ometi neil on seal oma väike hierarhia ja treenitakse igasuguseid sõjamänge samaga kui oma pantvangi valvatakse. Täiesti eriline film, mis mingis mõttes siiski tuletab meelde Kärbeste isandat, kuigi tegelikult on tegemist ikka täiesti originaalse, müstilisegi looga. Laste suhted ja suhtumine, teisalt see teadlane, oma ellujäämisinstinktidega. Minu jaoks oli see ka nagu Julianne Nicholson'i lõplik kohalejõdmine. Tean teda filmidest ja sarjadest juba aastaid ja alati sümpaatne, aga sellel aastal tõesti astus oodatud näitlejate nimistusse. Üks teine film temaga on suisa terve aasta TOP10s. Hispaania ja inglise keeles.


72.  Wild nights with Emily (2018 Madeleine Olnek) Elulooline, ajalooline draama. LGBT+
Molly Shannon, Amy Seimetz, Susan Ziegler
Emily Dickinson on üks mu lemmikuid välisluuletajaid. Tema ekstsenrilisus ja lesbilisus vaid kütavad hagu juurde huvile tema ja tema elu ning loomingu vastu. See film räägibki järjekordselt ühe nurga alt, mis ja kuidas võis olla. 


71. Fred Jüssi. Olemise ilu (2020 Jaan Tootsen) Dokumentaalfilm Fredist, tema filosoofiatest ja loodusest.
Fred Jüssi
Väga tugevate dokumentaalfilmide aasta 8ndaks parim dokfilm terve maailma peale ja üldse TOP5 parim eesti film. Jüssi on mõistlik ja tark mees ning teda tasub kuulata. Siin śaab jälgida tema mõttekäike ja õppida aega maha võtma. Elades aeglaselt võib palju rohkem elada. Maale tahaks! Film on mõistagi eesti keeles.


70. Bad education (2019 Cory Finley) Tõsielu sraamatriller ühest Ameerika aegade suurimast kooliskandaalist. 
Hugh Jackman, Allison Janney, Ray Romano
Kõik on tore, New Yorki ühe kooli direktor on karismaatiline ja austatud. Tal on nr.2, kindlakäeline finantsist ning näib, nagu kõik oleks bueno. Kuniks üks kooliajalehe õpilasest reporter avastab, et kõik siiski pole päris okei... Filmivaatajad saavad detailselt näha vahelejäämist, enesekindlate pättidest juhtide närviminekut ning kogu asja ilmsiks tulekut. Film sai esilinastuse Toronto Filmifestivalil ja rändas ka teistel festivalidel edukalt ringi, ent müüdi telesse ning tavakinno ei jõudnudki. Sellepärast peetakse seda ka pigem telefilmiks, kuigi talendid, kes sellega seotud annavad küll kinofilmi mõõdu välja ning sisuliselt ka.


69. Radioactive (2019 Marjane Satrapi) Elulooline, ajalooline draama Marie Curie'st.
Rosamund Pike, Sam Riley, Anya Taylor-Joy
Tõsielu ainestel kinolugu Nobeli-võitja Marie Sklodowska-Curie elust ja teadusetegemisest. Sellest kuidas ta oma mehe leidis ning kuidas nad koos teadust tegid. Naisteadlasel teadaga tollel ajastul polnud just lihtne, aga see ju ikkagi Marie Curie! Emotsionaalset poolt ka just piisavalt, kuigi naine ise oli kivikõva.


68. 50 o Dos Ballenas se Encuentran en la Playa / 50 or 2 whales meet on the beach (2020 Jorge Cuchi) Draamatriller, noortekas Sinivaala-teemal. Nähtud PÖFFil.
Jose Antonio Toledano, Karla Coronado
Film võitis Just Filmi parima noortefilmi auhinna, Cairo festivali parima stsenaariumi, aga esilinastus toimus Veneetsia Filmifestivalil (mitmed seal seda näinud pidasid filmi kogu festivali parimaks). Felix on 17-aastane Mehhiko poiss, kes mängib Sinivaala. Ta on juba 40ndates on ülesannetega. Kohe alguses saavad filmivaatajad teada ka seda, et nende ülesannete saatjaks on 17-aastane tüdruk. Noored kohtuvad ja tüdruk mängib, nagu ka ta ise mängiks Sinivaala, oodates järgmisi ülesandeid... Noored otsustavad 50nda, ehk enesetapu koos ette võtta. Kõik ei lähe muidugi nii nagu peab ja nende viimaste, ehk karmimate ülesannete seas on veel nii mõndagi. Väga huvitava pildikeelega (näiteks kasutatakse split-screeni) ja pruunides toonides tugeva atmosfääritunnetusega noortekas, mis oma karmi alatooniga sama hästi võiks olla ka täiskasvanutele mõeldud film. Hoiatusfilm. Mingis mõttes isegi romantiline draama, aga ka põnevik.


67. The forty-year-old version (2020 Radha Blank) Draamakomöödia
Radha Blank
Radha on peatselt saamas 40-aastaseks ja kuigi ta on kunagi mingi suurepärase näidendi kirjutanud, siis Broadwayl pead Sa pidevalt pildis olema, et tööd saada. Radha pole siiski mingi pugeja ega rahuldu kõigega, mis talle teele ette visatakse ja suurel mustal naisel on suu ka õiges kohas ning asjad tal ütlemata ei jää. Nii polegi tal tööd jalaga segada, kuigi mingi suurem ots on terendamas. Veel enne 40neseks saamist tahaks ta kangesti midagi ära teha. muuhulgas hakkab ta räppariks - sõnu seada ta ju oskab... Film jutustab stiilses mustvalges pildikeeles Radha elust New Yorgi armutul kultuurimaastikul. Ennast kaotamas ja leidmas, võtmeks justkui teised inimesed, aga töö tuleb ikkagi endal ära teha. Kompromissidega või ilma, selles pole Radha jaoks küsimus. Stiilne ja päris omapärane. Mustem, kaalukama peategelasega ja tõsisem versioon ühest minu aegade lemmikfilmist Francis Ha. Esilinastus Sundance'i festaril, aga nüüd aasta lõpus ja uue alguses näib igasuguste USA linnade kriitikugruppide auhindu ja nominatsioone justkui padukana sellele veel peale sadavat. Ja eks see debüütfilmina on eriti tähelepanuväärne. Justkui uus ja värske hääl filmimaastikul. Tekst ka muidugi terav... juba temaatilises mõttes.


66. Seurapeli / Games people play (2020 Jenni Toivoniemi) Draama suuremas osas 30ndates tüüpide sõpruskonnast ja ühest peost.
Laura Birn, Christian Hillborg, Eero Milonoff, Emmi Pariainen, Paula Vesala, Samuli Niittymäki
Täiesti olematu tähelepanuga jooksis see huvitav põhjanaabrite film meie kinoekraanidelt lühikest aega läbi. Tegemist vägagi väärt vaatamisega, sest filmi teemad on sügavad ja stsenaarium üldse oma tekstipõhisuses oluline filmi tugevus. Ent lisaks ka mitmed head soome näitlejad, eesotsas Laura Birn'iga, kes selles pundis teeb vaatet veel kõige ootuspärasema rolli (aga ta on ikkagi hea, nagu alati!). Tegemist ühe sõpruskonnaga, kes mitmel suvel juba ühes mereäärses mökkis kokku saavad ja koos pidu panevad. Loomulikult ka muidu suheldakse teineteisega, kes kellega tihedamalt, kes hoiabki mõnega ainult kontakti nende kokkusaamiste läbi. Suhted, ka armusuhted on neil seal olnud ja punti tuuakse ka uusi suhteid-elukaaslaseid. Niimoodi alkoholi jõul, tulevad igasugused tunded koos olles välja. Vestlused lähevad sügavateks, aga eks lõbus on ka - sõbrad ja suvi ju ikkagi. Palju saladusi, mis vähehaaval hakkavad avalikuks tulema. Me kõik jääme vanemaks, aga oma (suhete)ajalugu kanname ju endaga kaasas. Filmis olid nii palju häid laululeide, et otsisin neid pärast filmi veel uuesti eraldi välja... kuna mitmeid neist esitavad näitlejad ise, siis paraku kõiki ei leidnudki... aga soundtracki kuulaks küll veel ja veel. Sõbrad on ka mõnusad... Isiklikus plaanis tulid meelde Soomes elamise aegsed klassiõhtud. Mõnus, et osade klassikaaslastega suhtleme siiani... Kuid kahjuks pinginaaber suri nüüd jõulude ajal vähki... See pani kogu enda elu ka mingisse teistlaadi perspektiivi. Jah, me kõik jääme vanaks, aga meil on sõbrad, kes jäävad meiega koos... Ja uued sõbrad tekivad sellel teekonnal muidugi ka... 


65. Wolfwalkers (2020 Tomm Moore, Ross Stewart) Animeeritud värske Iiri ajalooline saaga libahuntidest
Häältest vast tuntuim Sean Bean
Ei imestaks üldse, kui see multifilm tänavuse parima täispika animatsiooni Oscari koju viib (oleneb, kui kiiresti Disney/Pixari raharattad pöörlevad "Soul"i reklaamimisel ning kui heaks osutub Goro Miyazaki "Earwig and the Witch", kuigi Miyazaki multika esimesed kriitikakajad ei tõota konkurentsi). Lugu jutustab sõprusest, metsas ja linnas elamise vahest, libahuntidest, kurjast võimuhullusest, teistest erinevaks olemisest, võõravihast ning eelarvamuste jõust. Kuid ka julgusest ning headusest jõust. Animatsiooni keskmes 2 sõbrannat - üks libahunt ja teine, kellest saab libahunt ja nende ühisest pingutusest metsas elanud tüdruku ema üles leida.


64. The king (2019 David Michod) Inglismaa Kuningas Henry V, biograafiline ajaloo-, sõja- ja kostüümidraama
Timothee Chalamet, Thomasin McKenzie, Ben Mendelsohn, Robert Pattinson, Lily-Rose Depp, Joel Edgerton
Film sai palju auhindu ja nominatsioone Austraalias, palju räägiti ka Oscari-võimalustest eelmisel aastal, ent ometi kuldmehikese-nominatsioone ei tulnud. Mind võlus filmi juures selle stsenaarium. Siin on eriti 1 stseen, mille kirjutuskunst võttis pahviks. Ent ka kogu saaga oli ka päris huvitav. Noor prints peab hakkama kuningaks, pärides koos trooniga ka isa algatatud sõja, samas peab tegelema igasuguste paleeintriigide ja pidevate noa-selga-lööjatega. Briti ajalugu ning kuningakoja jätkuvusliin, millest oluline, kuid võibolla natuke vähem valgustatud-kajastatud lõik sellest (võrreldes näiteks Richardite ja kogu Henry 8ndaga seonduvaga). Kuumad noored tõusvad tähed ka koos.


63. Hüvasti, NSVL! (2020 Lauri Randla) Draamakomöödia-ajastufilm. Nähtud PÖFFil.
Niklas Kouzmitchev, Nika Savolainen, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Pääru Oja, Sten Karpov, Jekaterina Novosjolova, Anne Reemann
Ingerisoomlaste perre sünnib Johannes. See on tema koomiline ja dramaatiline, pisut ka kurb ja ühe segase pere keskel suurekskasvamise lugu. Laguneva Nõukogude Liidu aegu, läheb ema Soome raha teenima ning poiss jääb suletud Sillamäe linna vanavanemate kasvatada. Titest saab varsti koolilaps. Koolis armub Johannes ühte tšetšeeni tüdrukusse. Elu paneb sellise karuselli pöörlema, et kolida tuleb nii lasnamäele kui ka Soome. Kusagil ei tunne end nagu kodus, sest igal pool on olemas see "teine pool"... eestis on justkui venelane, venelaste jaoks justkui eestlane, soomes ka välismaalane ja võõras. Üleskasvamisel on nagunii üks suur enda koha otsimine, aga kui rahvus on ka selline eriline, siis tõuseb see kohaleidmine veel eriti oluliseks ja konkreetseks. Suurepärased näitlejad ka kõige väiksemates kõrvalosades Luule Komissarovist Jekaterina Kordaseni, Igor Rogatšovist Piret Krummini ja lausa suurepärane Anne Reemanni väike sutsakas sotsiaaltöötajana! Vahva ja väga hoogne, üleelusuuruselt värviline, ent ometi kaotamata elulisust. Äratundmisrõõmu nii elulistest seikadest kui ka ajastust.


62. El agente topo / Mole agent (2020 Maite Alberdi) Dokfilm vanuritest
Üks klient pöördub eradetektiivi poole, kuna ta ema elab vanadekodus ning on kahtlused, et keegi seal varastab ning lisaks ei kohelda vanainimest piisavalt normaalselt. Eradetektiiv paneb lehte kuulutuse, kus otsib 80+ vanuses vanameest, kelle ta saaks infiltreerida vanadekodusse, et see seal vasikana välja uuriks ja annaks pahategijad. Sobiv vanamees leitakse ja see osutub nii sümpaatseks, et kõik leskedest üksikud vanamemmed vanadekodus ära temasse armuvad :) Seda lihtsam muidugi spioonil tõde avastada, aga paratamatult murduvad ka mitmed südamed selles protsessis :) Nunnu dokfilm ja üpris eriline, sest kajastabki just seda kogu, võrdlemisi erilist, ent siiski kunstlikult tekitatud protsessi. Justkui eluline mängufilm, mis ometi on ikkagi päris elu.


61. Talve (2020 Ergo Kuld) Draamakomöödia-ajastufilm
Franz Malmsten, Saara Nüganen, Karl Robert Saaremäe, Henessi Schmidt, Harry Kõrvits, Märt Koik, Riina Hein, Margus Lepa, Kersti Tombak
Minu arvates sai suur Lutsu-aastaaegade-saaga väga väärilise järje, mis oma atmosfäärilt ja esteetikalt sobib ideaalselt eelmise 3 osa finaaliks, ehk 4ndaks osaks. Olin pisut skeptiline, sest stsenaristid-kirjutajad ju hoopis teised kui Luts, aga nad on pidanud ilusti Lutsu loodud karaktereid au sees ning kaasatud on kriitiliselt suur osa ka varasemate osade näitlejaid ja nõnda sai film palju väärtust veelgi juurde, ilusa punkti panemise loomisel. Teisalt kaasatud noored näitlejad on ka leitud sobivalt ning tegelikult võiks siit nendele lugu edasigi arendada :) Samas oleks ikkagi hea, kui see nüüd siia pidama jääks, sest Eesti kirjandusklassikast oleks võimalik mitmeid saagasid veel valida, mida nullist alustada. Paunverre on nüüd tulnud järeltulijad ja teisi uusi noori, kes suures osas seda lugu edasi kannavad. Kuigi ajad on teised, on mõned asjad inimeste vahel endiselt samad. Armastus on ju ikka oluline ja arusaamatu - kus kohast ta tuleb ja kelle südamesse kellelt oma noole suunab. Eriline nauding oli vaadata isa-tütre rollides Harry Kõrvitsat ja Saara Nüganeni ning Märt Koik Kiir juuniorina on tõeline leid! :)


60. Pinocchio (2019 Matteo Garrone) Muinasjutu- ja seiklusfilm
Federico Ielapi, Roberto Benigni
Vana hea Carlo Collodi kirjutatud klassika Geppettost ja tema tehtud puunukust, kes tahtis saada päris inimpoisiks. Oli muide ka venelaste Kuldse Kotka parima võõrkeelse filmi nominendiks ning nominent pea kõikides itaalia enda David di Donatello filmiauhindade kategooriates. Tore taaskohtumine ka La vita e bellast tuttava Roberto Benigniga. Ma arvan, et miks selle filmi positsioon siin nii kõrge on, on eelkõige sellepärast, et eelarvamuste tõttu, no on ju neid Pinocchioid ja Buratinosid ju nähtud juba küllalt ja kas on vaja veel ühte... aga film osutus tõeliselt silmipaitavaks ja kokkuvõttes igati õnnestunud just muinasjutufilmilikult muinasjutuline ning selles mõttes lausa üllatavalt hea filmielamus! Kass ja rebane on siin muideks mõlemad mehed.


59. On the basis of sex (2018 Mimi Leder) Elulooline draama
Felicity Jones, Armie Hammer, Kathy Bates, Justin Theroux
Ameerika ülemkohtu kohtuniku Ruth Bader Ginsburgi eluvõitlusest tippu. alates sellest, kui teda naisena juristina üldse tõsiselt ei võetud. Peres tuli tal alla vanduda enda tahetele ja lasta mehel särada, kes samuti jurist. Kuid tark ja töökas inimene jõuab kaugele. Emotsionaalne film, ja ma tahaks loota, et mitte ainult feministidele, aga kõigile, kel õiglustunnetus tugev.


58. John Wick: Chapter 3 - Parabellum (2019 Chad Stahelski) Salamõrtsukate action - kättemaksufilm
Keanu Reeves, Halle Berry, Ian McShane, Laurence Fishburne, Anjelica Huston 
"Tänapäevasem ja ameerikalikum" James Bond ja kõik tagaajamised-põgenemised, laskmised ja selliste filmide juurde käiv on ka siin ilusti olemas. Wick on teflonmees ja praktiliselt surematu - nagu ikka.... Aga ma hakkasin neid John Wicki filme vaatama poja pärast - temale väga meeldivad... ja nüüd minule - no vähemalt sama palju! Kõik 3 senist on tõeliselt väga korralikult põnevad ja ilmselt ka kopsaka eelarvega tehtud. Kinokassadesse raha toovad need ka Bondidega võrdväärselt kassat sisse... no vähemalt ameerikamaal. Ja kõik sai alguse John Wicki naise surmast ning sellele kättemaksust, aga nüüd on asjad juba kaugele arenenud ning endisel salamõrtsukal on ikka käed-jalad "tööd" täis.


57. Emma. (2020 Autumn de Wilde) Romantiline komöödia/kostüümidraama
Anya Taylor-Joy, Mia Goth, Bill Nighy, Johnny Flynn, Rupert Graves, Miranda Hart, Josh O'Connor
Tõusvate tähtede paraad on siia Jane Austen'i romaanil põhinevasse filmilukku kokku aetud.  See va ilusate kostüümidega 1800ndate Inglismaa kõrgklass. Emma Woodhouse on terava taibuga kosjamoor, kes korraldab oma sõprades armuelu - kes kellega käib ja kuidas mehi võrgustada ning kosima ajada, seejuures säilitada ja tõstagi neidude väärtust läbi upsakuse. Ent Emma ise pole ka tunneteta, kuigi oma pealispinnal tahab sellist muljet jätta. Nii lööb ta egoism siin seal välja ja mahhinatsioonid enda selle saamisel, mida/keda ta tahab, võtavad omaette pöörded. Päris nutikalt kirjutatud ja tekst kui selline on kohati vägagi vahe.


56. World to come (2020 Mona Fastvold) Ajastufilm 2 naise omavahelisest armastusest. Nähtud PÖFFil. 
Katherine Waterston, Vanessa Kirby, Christopher Abbott, Casey Affleck
Kirjutasin selles PÖFFi ühenduses juba pikemalt (http://danzumees.blogspot.com/2020/11/the-world-to-cometeistsugune-maailm-usa.html) ning ega mul eriti lisada polegi. Film on tegelikult peale nägemist hakkanud seest kasvama ning mõtted on korduvalt selle filmi juurde tagasi liikunud. Vanessa Kirby ja Christopher Abbot näivad justkui viimasel ajal mängivat igas teises filmis... aga minule nad meeldivad, seega selle üle ainult hea meel. Film ise oli poeetiline ja kahe naise mängitud tunded olid tuntavad. Igatsus ja armastus naiste vahel on kuidagi tundelisem ja minu arvates teistsugune kui mehe ja naise vahel. Nad teavad enese pealt, kuidas teine mõtleb, tunnetab nii ennast, vastaspoolt kui üldse maailma. Selle õnnestunult aduda laskmine (ka meesvaatajal) on üks filmi suurimaid väärtuseid.


55. Peanut butter falcon (2019 Tyler Nilson, Michael Schwartz) Seiklusdraama
Zack Gottsagen, Shia LeBeouf, Dakota Johnson, Thomas Haden Church, Bruse Dern
Zak on Downi sündroomiga 22-aastane noormees, kes põgeneb hooldekodust. Sattudes kokku ühe pisisulist eluvennaga, saavad alguse ootamatuid pöördeid täis MarkTwaini-romaanilikud seiklused kusagil USA soojades lõunaosariikides. Selle teekonna jooksul elab Zak rohkem läbi, kui oma kogu ülejäänud elu jooksul kokku. Samaga on neil kannul hooldekodu hooldaja, noor naine, kes tahab oma hoolealuse "koju" tagasi toimetada... aga kus ja mis on kodu? Kas mitte seal, kus süda?
Tõesti tulid lapsepõlve noorteromaanid meelde, kuigi film otseselt polegi just noortekas. Meeldis see õhkkond ja tegelased ning kuigi alguses läks hetk, et sisse saada ja Zakigagi harjuda, sest ei taha lihtsalt "jälle üht haige inimese eluteekonda rutiinist välja"... kuigi see seda oligi, siis tegemist oli ikka päris erilise teekonnmaga!


54. Dinner in America (2020 Adam Rehmeier) Action-draama-romantiline-seikluskomöödia. Nähtud PÖFFil.
Kyle Gallner, Emily Skeggs, Lea Thompson
Milline üllatav ja meeldiv taaskohtumine lapsepõlve ühe lemmiku - Lea Thompsoniga! :) Loo keskmes on üks ontlik ja omapärane tüdruk, kes satub kogemata kokku justkui kahtlase taustaga ounkrokkarist kutiga, kellesse ta armub, teadmata, et ta on tegelikult olnud temasse armunud juba ammu-ammu... Mees on pmst valmis olema koos iga liikuva naisolendiga, ent tundub, et miskit hakkab ka temal tõesti sügavamalt plixi vastu susisema. Koos minnakse seiklema ja enda kohta elus otsides satutakse kõikvõimalikesse kummlistesse olukordadesse ja kohtadesse. Film kannab tõeliselt hästi teatavat USA indiefilmi vaibi. On üsna originaalne kui pidada baasžanriks romantilist komöödiat. Igav ei hakka hetkekski, sest kõik on kuidagi ootamatu. 


53. Let them all talk (2020 Steven Soderbergh) Draamakomöödia
Meryl Streep, Lucas Hedges, Dianne Wiest, Candace Bergen, Gemma Chan
Kuulus, auhinnatud kirjanik peab minema inglismaale, aga seltsis segasem ning see annaks hea võimaluse oma vanade sõbrannadega suhteid soojendada, kellest ühe elu ta kunagi oma raamatus ära kasutas, aga mitte sõbrannale meeldivas valguses. Ühtlasi saab võtta kaasa sugulaspoisi, et too tädiga koos kuhugile kaugele reisida saaks. Film rullubki peamiselt lahti selle uuelt mandrilt vana suunas kruiisil. Suletud pinnal suheldakse, haavad kisutakse lahti, tehakse uusi tutvuseid, kuni üllatava lõpuni välja. Usun, et kui see lõpp poleks selline olnud, siis seda filmi siit TOP100 hulgast ei leiaks ka. See üllatas ning muutis kuidagi eluliseks ja andis kogu, muidu ju üsna tavalisele loole palju suurema väärtuse. Näitlejad on muidugi tippklass. Kui teine Streep'i film Prom põrus kogu oma kämplikusest hoolimata minu arvates täiega, siis see siin meeldis kordades-kordades rohkem. Candice Bergenit ja Dianne Wiesti pole ka pikka aega näha saanud. Ei teadnudki, et igatsen nende järele, enne kui nad siin silme ette astusid :)


52. Mank (2020 David Fincher) Hollywoodi ajaloos rolli mänginud stsenaristi eluloodraama
Gary Oldman, Amanda Seyfried, Charles Dance, Lily Collins
Citizen Kane'i peetakse kõige paremaks filmiks läbi kogu senise filmiajaloo (olgu märgitud, et mitte minu meelest, kohe kaugeltki mitte, aga maitse asi, eks). See film jutustab selle filmi stsenaristi, joodikust Herman J. Mankiewitcz'i loo. Hollywoodi lepingutega saab ju teha igasuguseid trikke, näiteks jätta autori nimi üldse tegijate seast välja ning kirjutada autoriks ükskõik kes. Hermaniga nii sündiski... ja pikalt... Lõpuks Cityzen Kane'iga ta "kaasautoriks" enda nime välja võitles... kuigi ise selle stsenaariumi täielikult kirjutas. Ja võitis ka oscari selle eest. Kui režissööriks on David "The fight club" Fincher, siis ootab ju juba midagi väga erilist. Paraku oli see film, kuigi ju lõppkokkuvõttes ikkagi meeldis, siis pettumus võrreldes ootustega. 53ndal kohal oleva filmi režissöör Steven Soderbergh on seda filmi eelmise aasta jooksul vaadanud vist ligemale 10 korda... igal aastal kirjutab ta (nagu minagi) üles kõik oma vaadatud filmid ja telesarjad, loetud raamatud ning näidendid ja ka avaldab selle nimekirja: https://extension765.com/blogs/soderblog/seen-read-2020  Ja samuti on paljud teised filmiinimesed sellest filmis pöördes. Samas tahan ma tunnustada kogu tehnilist poolt ning ka näitlejatetöid, kellest ilmselt kuni 3 võivad saada ka oscarinominatsioonid, ent lugu ise ei meeldinud minule (välja arvatud lõpupuänt, mida ma siiani, filmiajaloos võrdlemisi võhikuna ei teadnudki) üsna samadel põhjustel, nagu ka Citizen Kane. See viis aga mõtted üldse selle filmi esteetika juurde ja leidsin tunnustust vääriva tõiga, et tõesti, Fincher on tabanud filmiga "Kane'i" esteetikat ka mitmel muul tasandil, selles mõttes ju suisa hämmastavalt hea ja tugev kunstilises mõttes. sellepärast need suured filmitegijad seda siiski väärt õnnestumiseks peavadki, aga tavavaatajal tänapäevakontekstis jääb midagi vajakka.


51. Borat subsequent moviefilm: Delivery of prodigious bribe to American regime for make benefit once glorious nation of Kazakhstan (2020 Jason Woliner) Mockumentary stiilis komöödia-tõsielusfarss
Sasha Baron Cohen, Maria Bakalova, Tom Hanks, Rudy Giuliani, Mike Pence
Järg 14 aasta tagusele, väljamõeldud Kasahhi teleajakirjanik Borati tõsielulistele seiklustele lollide ameeriklastega nende kodumaal. Eriti päris poliitikud ja seda lõbusam, et parempoolsed totud on võetud sihikule, paljastamaks nende rumalust veel eriti mahlaselt. Eluline iroonia minu arvates seisneb veel omakorda selles, et selline huumor peaks just tegelikult parempoolsetele veel eruti naljakana mõjuma, kui nad ise poleks selle keskmes :) Selline nutikas lähenemine tõstab filmi pigem väärtkomöödiate suunda, olgugi, et tegemist on ju puhta meelelahutusega :) Sedapuhku on Borat oma au päästmise missioonil. Selleks, et ta Kasahstanis jälle normaalselt kõigile saaks silma vaadata, on ta otsutanud ohverdada oma tütre (kelle nimi on muide Tutar, nagu keegi ironiseeriks ka eest keelega) USA asepeaministrile Mike Pence'ile abikaasaks. Otse loomulikult ei lähe kõik nii libedalt, kui asju on ajamas Borat. Ja ega käbigi pole kännust kaugele kukkunud. Piinlikke ja tobenaljakaid olukordi ridamisi, aga filmi muudab see hoogsaks ja nii mõnigi kord paneb kahtlema, et ka TÕESTI pole neid asju varem kokku lepitud ja kas tõesti sisis on veel inimesi, kes Borati ära ei tunne :)


50. Never Rarely Sometimes Always (2020 Eliza Hittman) Draama noortest ja abordist
Sidney Flanigan, Talia Ryder



49. Ne

48. 
47. 
46. 
45. 
44. 
43. 
42. 
41. 
40. 
39. 
38. 
37. 
36. 
35. 
34. 
33. 
32. 
31. 
30. 
29. 
28. 
27. 
26. 
25. 
24. 
23. 
22. 
21. 
20. 
19. 
18. 
17. 
16. 
15. 
14. 
13. 
12. 
11. 
10. 
9. 
8. 
7. 
6. 
5. 
4. 
3. 
2. 
1. 

Kommentaare ei ole: